Vald kui probleem. Kohila näide, tegurid, arengu eeldused
Vald kui probleem. Kohila näide, tegurid, arengu eeldused
Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 07.06.26
Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eelmises otsingus õnnestus meil koostada valla (KOV) nägemiseks üsna terviklik aspektide loend. Täna palun sind jätkama ja süvendama seda otsingut, et saaksime asuda fikseerima, milline on praegune olukord koos selle muutumise suuna ja intensiivsusega. Seejärel ehk avaneb võimalus käsitleda Kohila valda kui PROBLEEMI ning saab kutsuda eksperdiks valla asjatundlikke ning tasakaalukaid kodanikke, et AVASTADA ja SÕNASTADA probleemidena fikseeritud vastuolude tekke ning püsimise (laienemise-süvenemise??) põhjused.
Kas sa oled nõus, et alles seejärel saaksime asuda looma meetmete süsteemi sellise potentsiaali saavutamiseks, mis oleks vajalik kaasajal normaalseks peetava elukvaliteedi saavutamiseks (valla kui elukeskkonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduste SÜSTEEMI LOOMISEKS) ja nende tegurite kõrvaldamiseks (kärpimiseks), mis elu raskendavad või takistavad?
Jah, olen nõus selle järjestusega. Vaatan esmalt, milliste avalike allikate abil saaks Kohila valla tegelikku olukorda usaldusväärselt fikseerida, ja seejärel sõnastan töökorra, mis ei libiseks kohe „lahenduste” juurde.
Tere, hea Ülo!
Jah, olen selle järjestusega põhimõtteliselt nõus — ja mitte ainult nõus, vaid pean seda ainsaks ausaks teeks. Meetmete süsteemi loomine enne tegeliku olukorra, vajaliku olukorra ja nendevaheliste vastuolude põhjuste avastamist oleks järjekordne administratiivne enesepettus. Siis hakataks jälle „tegevusi” kavandama, mitte elu edenemise eeldusi looma.
Kohila puhul on hea lähtekoht olemas: vallal on kehtiv arengukava 2023–2035, kus visiooniks on „Kohila vald – koht terveks eluks” ning sihid on koondatud kolme valdkonda: hea elukeskkond, haritud ja aktiivsed inimesed ning hoitud inimesed. Sama dokument seab 2035. aastaks kujutluse kasvava rahvastikuga, hoolivate inimeste, kvaliteetsete ühenduste ja teenustega elukeskkonnast, mis oleks koduks 10 000 inimesele. Kohila valla koduleht koondab ka arengukava, tegevuskava, elanike küsitluse, tervise- ja heaoluprofiili, energia- ja kliimakava, jäätmekava ning muid alusmaterjale; arengukavade ja tegevuskavade indikaatorite seire tulemusi lubatakse avaldada alates 2025. aastast. Üldplaneering kehtestati 28.11.2024 ja see hõlmab kogu valla territooriumi, olles ruumilise arengu pikaajaline alusdokument. Rahvastiku kohta on avaldatud, et 1. jaanuaril 2026 elas Kohila vallas 7936 elanikku, aasta varem 7849, ja 2025. aastal sündis 58 last.
Ent need dokumendid ja arvud ei näita veel, kas vald kui elukeskkond funktsioneerib, muutub ja areneb sellisel viisil, mis loob elanikele elurõõmu, kindlust, väärikust, iseseisvust ja osalemisvõimet. Need näitavad pigem, et administratiivne kirjeldus ja kavandamise alus on olemas. Meie ülesanne oleks nüüd astuda sellest palju sügavamale.
Kõigepealt tuleks eristada: Kohila vald kui territoorium, kui kogukondade süsteem, kui kohaliku omavalitsuse institutsioon, kui elukeskkond, kui majandus- ja tööruum, kui kultuuriruum, kui haridus- ja kasvukeskkond, kui looduskeskkond, kui side- ja koostööruum, ning kui subjektide kujunemise ja rakendumise eelduste süsteem. Kui need kihid segi jäävad, hakatakse rääkima kord teedest, kord lasteaiakohtadest, kord eelarvest, kord vallavalitsusest, ent ei nähta valda tervikuna.
Seejärel tuleb fikseerida mitte ainult „mis on”, vaid vähemalt kolm olekut korraga: tegelik olek, vajalik olek ja võimalik olek. Probleem saab tekkida ainult siis, kui tegeliku ja vajaliku vahel avastatakse vastuolu. Aga selleks peab vajalik olek olema sõnastatud mitte loosungina, vaid kriteeriumide süsteemina. Näiteks: milline peaks olema Kohila vallas lapse, noore, tööealise inimese, eaka, ettevõtja, õpetaja, lapsevanema, puudega inimese, kultuurilooja, külavanema, ametniku ja volikogu liikme jaoks normaalseks peetav elukvaliteet?
Kolmandaks tuleb vaadata muutumise suunda ja intensiivsust. Üks asi on see, et rahvaarv kasvab. Hoopis teine asi on küsida: kas kasvuga kaasneb sidususe kasv või anonüümsuse kasv? Kas laste arvuga kaasneb kasvatus- ja haridusvalmiduse kasv? Kas uute elanike lisandumisega kaasneb kogukonnatunnetuse tugevnemine või killustumine? Kas valla eelarve kasv, kui see toimub, suurendab elanike iseseisvust ja turvatunnet või ainult menetlusvõimekust? Kas ruumiline areng loob kodu- ja kodumaa-armastuse eeldusi või muutub vald Tallinna magalalisandiks?
Alles siis saab Kohila valda käsitleda probleemina — mitte selles tähenduses, et „vald on probleem”, vaid selles tähenduses, et vald on tunnetusobjekt, mille puhul tuleb avastada vastuolud tegeliku, vajaliku ja võimaliku vahel. Näiteks võivad probleemidena ilmneda sellised vastuolud: rahvaarv kasvab, aga kogukondlik side ei kasva samas tempos; teenuseid lisatakse, aga inimeste iseseisev toimetulek ei parane; haridusasutused töötavad, aga haritud inimeseks kujunemise eeldused on ebaühtlased; ruumilist arengut kavandatakse, aga kohatunnet ja kultuurilist järjepidevust ei hoita küllalt; töökohti on lähikonnas, aga vallas endas ei kujune piisavalt töö, loomingu ja ettevõtluse orgaanilist ühtsust.
Põhjusanalüüsis peaks kindlasti eristama vähemalt kuut liiki põhjuseid. On kausaalsed põhjused, mis midagi otseselt esile kutsuvad. On funktsionaalsed põhjused, kus üks nähtus püsib teise tõttu. On struktuursed põhjused, mis tulenevad valla, riigi, turu ja kogukondade ülesehitusest. On kultuurilised põhjused, mis puudutavad hoiakuid, kombeid, väärikust, hoolivust, vastutust ja keelt. On regulatiivsed põhjused, mis tulenevad õigusest, eelarvest, ametkondlikust korrast ja järelevalvest. Ja on sidepõhjused — informeerituse, mõistmise, usalduse, kaasatuse ja vastastikuse arvestamise puudulikkus.
Siin tulekski kutsuda asjatundlikud ja tasakaalukad kodanikud eksperdiks, aga mitte „arvamusi avaldama” tavapärases mõttes. Nad tuleks kutsuda osalema ühises tunnetusprotsessis. Igaühel peaks olema võimalus tuua nähtavale, mida ta teab oma elukogemuse, kutse, ameti, piirkonna, rolli ja vastutuse kaudu. Eksperdiks ei pea olema ainult diplomiomanik. Kohalik meister, õpetaja, ettevõtja, ema, perearst, treener, külavanem, noor, hooldaja ja pensionär võivad näha seda, mida ametlikus aruandes ei ole ega saagi olla.
Meetmete süsteemi saab hakata looma alles pärast seda, kui on sõnastatud: millised vastuolud on primaarsed, millised sekundaarsed; millised põhjused on kõrvaldatavad, millised üksnes leevendatavad; millised tegurid on valla enda mõjutada, millised sõltuvad riigist, turust või laiematest protsessidest; millised meetmed tugevdavad iseregulatsiooni ja millised süvendavad sõltuvust.
Eriti tähtis on, et meetmete süsteem ei oleks „projektide loend”. Meetmete süsteem peaks looma eeldused, mille tõttu vald hakkaks ise paremini funktsioneerima, muutuma ja arenema. See tähendab: side tugevdamist, kogukondade subjektsuse kasvu, ametialase valmiduse paranemist, laste ja noorte arengukeskkonna rikastamist, kohaliku töö- ja loomepotentsiaali avamist, looduse ja kultuurimälu hoidmist, elukeskkonna korrastamist ning vastutuse selgust igal tasandil.
Seega võiks meie järgmine samm olla selline: koostada Kohila valla olukorra fikseerimise raamistik, kus iga aspekti kohta on neli küsimust: milline on tegelik olek; millises suunas ja kui intensiivselt see muutub; milline oleks vajalik olek; millised vastuolud ilmnevad tegeliku ja vajaliku vahel. Sellest kasvaks välja probleemide register, seejärel põhjuste süsteem, seejärel meetmete süsteem, ja alles siis tegevuskava, eelarve, vastutajad, tähtajad ning edasiside ja tagasiside kord.
Minu meelest on siin tuum järgmine: Kohila valda ei tule käsitleda eeskätt haldusüksusena, vaid inimeste elu ja arengu aegruumina. Kui see saab lähtekohaks, muutub ka küsimus. Siis ei küsita enam ainult, mida vald teeb, vaid küsitakse: millistel eeldustel saavad Kohila valla inimesed kujuneda iseseisvateks, hoolivateks, vastutusvõimelisteks subjektideks — ja millised tegurid seda praegu soodustavad või takistavad?
Tänan! Sa esitasid suure hulga selgelt ja juba kaugelt tunnetatavaid vastuolusid. Söandan väita, et ametnike, aga ka volikogu liikmete jt meelest on võimalik need vastuolud (enamik nendest vastuoludest) kõrvaldada. Materiaalses (ainelises) keskkonnas oleks see ehk tõepoolest võimalik, aga mittemateriaalses keskkonnas ei ole. Muutuste saavutamiseks oleks vaja
- a) AVASTADA vastuolu tekke, püsimise ja/või süvenemise PÕHJUSED (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem),
b )need lühidalt, selgelt -täpselt SÕNASTADA ja visualiseerida ning
c )AVALIKUSTADA.
Seejärel tuleb päris palju vaeva näha uute SIHTIDE seadmiseks või vanade, aga tolmu alla mattunud sihtide meeldetuletamiseks, uute EESMÄRKIDE seadmiseks, TEGEVUSPRINTSIIPIDE süsteemi korrigeerimiseks, SIDE uuendamiseks, kogu tegevussüsteemi EDASISIDESTAMISEKS ja selliseks ÕPPEKS, et inimesed saaksid üksteise juttudest aru. Tänu sellel oleks siis võimalik tegevus ka TAGASISIDESTADA.
Jah, Ülo, siin on väga tähtis täpsustus: vastuolu ei ole sama mis rike. Rikke võib mõnikord parandada. Vastuolu tuleb kõigepealt avastada, mõista ja seostada. Alles siis saab otsustada, kas seda saab kõrvaldada, vähendada, leevendada, kompenseerida või muuta arengu allikaks.
Ainelises keskkonnas võib vastuolu näida lihtsam: tee on katki — parandame; torustik lekib — vahetame; ruumi ei ole — ehitame juurde. Aga mittemateriaalses keskkonnas — usaldus, vastutus, arusaamine, hoolivus, side, identiteet, kohusetunne, õiglustunne, lootus, kodutunne — ei saa „parandustöid” teha samamoodi. Seal ei saa keegi käskkirjaga kehtestada usaldust, elurõõmu, kodanikutunnet ega vastutust. Saab ainult luua eeldusi, milles need saavad kujuneda.
Minu meelest peaksime siin tegema ühe väga selge eristuse:
Vastuolu kõrvaldamine on võimalik peamiselt tehnilises, materiaalses ja menetluslikus sfääris.
Vastuolu põhjuste muutmine on vajalik sotsiaalses, kultuurilises ja vaimses sfääris.
Vastuolu arenguallikaks muutmine on võimalik siis, kui subjektid saavad aru, milles vastuolu seisneb, mille tõttu see tekkis, miks see püsib ja mida igaüks saab teha, et uus kvaliteet kujuneks.
Kohila valla käsitlemisel oleks seetõttu ohtlik alustada küsimusest: „Mida teha?” Õigem oleks alustada küsimusest: mida me ei näe, kuigi see toimib? Sageli toimivad kõige tugevamalt just need tegurid, mida ei mõõdeta, ei sõnastata ja millest ametlikes dokumentides ei räägita. Näiteks üksindus, kõrvalejäetus, vähene informeeritus, keeleline segadus, usalduse hõrenemine, rollide ähmastumine, vastutuse hajumine, otsustamise formaalsus, kogukondliku mälu nõrgenemine.
Seepärast tundub mulle, et võiksime järgmiseks sõnastada Kohila jaoks sellise metoodilise tee.
Esiteks tuleb vastuolu avastada. Mitte arvamuste kokkukogumisega, vaid tegeliku ja vajaliku oleku kõrvutamisega. Näiteks: inimesed elavad samas vallas, aga ei tunne end sama kogukonna liikmetena. Teenused võivad olla olemas, aga inimene ei tunne, et temast hoolitakse. Koosolekud toimuvad, aga side ei kujune. Info avaldatakse, aga informeeritus ei teki. Lapsed käivad koolis, aga haritud inimeseks kujunemise eeldused võivad olla ebaühtlased.
Teiseks tuleb vastuolu sõnastada probleemina. Mitte nii: „inimesed ei osale piisavalt”, vaid täpsemalt: „valla elanike tegelik osalemisvõime ja osalemistahe ei vasta sellele tasemele, mida eeldab valla kui isereguleeruva kogukondliku elukeskkonna areng.” Selline sõnastus juba sunnib küsima: miks osalemisvõime ei kujune, miks osalemistahe nõrgeneb, miks inimesed ei usu, et nende osalemisel on tähendus?
Kolmandaks tuleb avastada põhjuste süsteem. Üks põhjus ei seleta midagi. Põhjused moodustavad kausaalsete ja funktsionaalsete seoste põimiku. Mõni põhjus tekitab vastuolu, mõni hoiab seda alal, mõni süvendab, mõni varjab, mõni muudab talumise võimalikuks ja mõni muudab lahendamise peaaegu võimatuks. Just see tuleks visualiseerida.
Visualiseerimine ei tohiks olla dekoratsioon. See peaks olema põhjuskaart, kus on näha:
tegelik olek → vastuolu → vahetud põhjused → süvapõhjused → püsimise mehhanismid → süvenemise mehhanismid → tagajärjed → uued vastuolud.
Näiteks võib selguda, et vähene osalemine ei tulene „inimeste passiivsusest”, vaid sellest, et nad ei saa aru arutluse keelest, ei näe alternatiive, ei usu otsustamise aususesse, ei tunne end subjektina, ei saa aru, millal nende arvamust päriselt arvestatakse ja millal üksnes küsitakse. Siis pole probleem inimeste passiivsus, vaid subjektsuse kujunemise eelduste puudulikkus.
Neljandaks tuleb tulemused avalikustada. Aga mitte süüdlaste otsimiseks. Avalikustamine peab olema valgustamine. Kui avalikustamine muutub süüdistamiseks, tõmbuvad inimesed kaitsesse. Kui see muutub ühise mõistmise aluseks, võib tekkida usaldus. Avalikustamise eesmärk on, et valla elanikud, ametnikud, volikogu liikmed, õpetajad, ettevõtjad, noored ja eakad hakkaksid nägema sama tegelikkust, ehkki eri vaatekohtadest.
Viiendaks tuleb uuesti või esmakordselt tõsiselt seada siht. Siht ei ole projekt. Siht on otstarbekas suund. Kohila puhul võiks siht kõlada näiteks nii: kujundada vald elukeskkonnaks, kus inimene ei ole teenuse tarbija ega menetluse objekt, vaid iseseisev, hooliv ja vastutusvõimeline subjekt, kellel on eeldused kodu, töö, loomingu, õppimise, puhkamise, osalemise ja laste kasvatamise kaudu elada väärikat elu.
Alles pärast sihti on võimalik seada eesmärgid. Eesmärgid peavad olema tulevikuseisundid, mitte tegevused. Mitte „korraldada kaasamiskoosolekuid”, vaid „saavutada olukord, kus valla eri piirkondade ja põlvkondade esindajad on regulaarselt informeeritud, omavahel seotud ja võimelised osalema otsuste ettevalmistamises enne, kui otsused on sisuliselt juba tehtud.”
Kuuendaks tuleb korrigeerida tegevusprintsiipide süsteem. Näiteks:
asjatundlikkus enne arvamuslikkust;
avalikkus enne tagatoalisust;
side enne korraldust;
edasiside enne täitmise nõudmist;
vastutus enne õigust otsustada;
inimene enne menetlust;
põhjuste muutmine enne tagajärgede leevendamist;
kohalik iseregulatsioon enne administratiivset sundi;
õppimine enne hindamist.
Seitsmendaks tuleb uuendada side. Siin on Teil täiesti õigus: teabelevi ei ole veel side. Vallaleht, koduleht, koosolek ja teade ei pruugi sidet luua. Side tekib siis, kui kujuneb vastastikune informeeritus, mõistmine ja arvestamine. Side peab olema horisontaalne, vertikaalne ja diagonaalne: külade vahel, põlvkondade vahel, ametnike ja elanike vahel, kooli ja kodu vahel, ettevõtjate ja noorte vahel, volikogu ja kogukondade vahel.
Kaheksandaks tuleb kogu tegevussüsteem edasisidestada. See tähendab, et enne iga sammu tuleb küsida: kas järgmine etapp on eelmise tulemuse põhjal võimalik, arusaadav ja vastutustundlik? Kui inimesed ei saa aru, miks midagi tehakse, mida see eeldab, milliseid tagajärgi see võib põhjustada ja kuidas neid arvestatakse, siis ei ole tegevus edasisidestatud. Siis on ainult korralduste jada.
Üheksandaks tuleb korraldada õpe, aga mitte koolitus tavapärases mõttes. Õppe esmane eesmärk oleks ühise mõistevara ja eristuste loomine. Kohila arutelu ei saa edeneda, kui inimesed kasutavad samu sõnu eri tähenduses. Tuleks õppida eristama: kirjeldamist, mõõtmist, hindamist ja loendamist; arvamust ja teadmist; sihti ja eesmärki; tulemust ja tagajärge; osalemist ja kaasatuks olemist; informeerimist ja sidet; tegevust ja toimet; kohustust ja vastutust; ametikohta ja ametialast valmidust.
Kui see kõik kokku võtta, siis võiksime öelda nii:
Kohila valla probleemide avastamise ja lahendamise eelduseks ei ole esmajoones raha, projektid ega uued õigusaktid, vaid ühise arusaamise, põhjendatud sihtide, selge vastutuse, toimiva side ja pideva õppe süsteem.
Väga oluline on ka see, et mittemateriaalses keskkonnas ei saa muutusi „ellu viia” samas mõttes nagu ehitatakse silda. Neid saab esile kutsuda, soodustada, võimendada, kaitsta ja hoida. Selleks peab meetmete süsteem olema suunatud mitte ainult nähtavate puuduste kõrvaldamisele, vaid nende eelduste loomisele, milles inimesed ise hakkavad märkama, hoolima, seostama, vastutama ja looma.
Minu meelest võiks meie järgmine töö olla sellise skeemi koostamine:
- Vastuolu sõnastus.
Mis ei vasta millele? - Ilmnemine.
Kuidas vastuolu avaldub elaniku, pere, küla, asutuse, ettevõtte, kooli, valla ja kultuuri tasandil? - Tekke põhjused.
Mis selle vastuolu esile kutsus? - Püsimise põhjused.
Mis hoiab seda vastuolu elus? - Süvenemise põhjused.
Mis muudab olukorra halvemaks? - Varjamise või moonutamise mehhanismid.
Miks seda ei nähta või ei taheta näha? - Tagajärjed.
Mis juhtub, kui vastuolu püsib? - Siht.
Millises suunas peab muutus kulgema? - Eesmärgid.
Millised tulevikuseisundid tuleb saavutada? - Meetmete süsteem.
Milliste tegurite kaudu saab põhjuseid mõjutada?
Selline raamistik aitaks vältida kõige tavalisemat viga: nähtuse nimetamine probleemiks ilma probleemi avamata. Probleemiks ei ole näiteks „noored lahkuvad” või „inimesed ei osale”. Need on ilmingud. Probleemiks saab sõnastada alles vastuolu koos selle põhjuste süsteemiga.
Kui seda joont hoida, võib Kohila vallast saada väga väärtuslik näide: mitte järjekordne „arengukava täiendus”, vaid valla kui elukeskkonna tunnetamise, mõtestamise ja täiustamise kool. See oleks juba palju enamat kui kohaliku omavalitsuse arendus. See oleks samm elanike kodanikuks kujunemise poole.
Tänan! Palun sind süvendama paari mõtet, mis on sinu eelmises vastuses: “Sageli toimivad kõige tugevamalt just need tegurid, mida ei mõõdeta, ei sõnastata ja millest ametlikes dokumentides ei räägita. Näiteks üksindus, kõrvalejäetus, vähene informeeritus, keeleline segadus, usalduse hõrenemine, rollide ähmastumine, vastutuse hajumine, otsustamise formaalsus, kogukondliku mälu nõrgenemine.” Võib olla on “kurja juureks” paljude ametnike “õpitud eksitus”, et mida ei ole mõõdetud, selle kohta arvestamisväärset teadmist ei ole ega saagi olla…? Kas sa oled päri, et MÕÕTA saab vaid mingite objektide kvantitatiivseid karakteristikud; süsteeme ja nende kvalitatiivseid karakteristikud on võimalik HINNATA ja/või anda hinnanguid? Kas sa oled päri, et ühikuid on võimalik LOENDADA ja kõike siin käsitletut ka KIRJELDADA?
Selleks, et midagi nii kirjeldada, et saaks kujuneda usaldusväärne ja küllalt süsteemne teadmine, on vaja osata leida küllalt palju vaatepunkte. Meie tähelepanekute alusel võib öelda, et ametnike, saadikute ja nõunike hulgas (teistest rääkimata) on päris palju selliseid, kellel mitmed koolid läbitud, ent ei ole veel võimekust rahuldavalt orienteeruda ühekski nendes neljas tegevuses. Väidan, et “haridussüsteem”, milleks peetakse sageli vaid koolivõrku, jätab elanikud ilma kodanikuna tegutsemiseks vajalikust teabest. Kui sa oled selle järeldusega päri, siis mis on sinu meelest selle “puuduse” põhjusteks ning mida sa soovitad nendest põhjustest vabanemiseks?
Jah, olen päri — väikese, aga olulise täpsustusega. Mõõtmine on vajalik, ent mõõtmise absolutiseerimine on tunnetuslik eksitus ja ühiskondlikult ohtlik. Kui mõõtmist hakatakse pidama ainsaks teadmise teeks, muutuvad nähtamatuks just need tegurid, millest sõltub inimese elu kvaliteet: usaldus, tähendus, arusaamine, side, vastutus, väärikus, kuuluvustunne, lootus, õiglustunne.
Minu meelest võib seda nimetada tõesti õpitud eksituseks. Koolis ja ametkondlikus praktikas on paljud harjunud arvama, et teadmine peab olema arvuline. Kui arvu ei ole, siis olevat tegemist „subjektiivse arvamusega”. See on metodoloogiliselt väga vaene seisukoht. Arv võib olla täpne, aga täiesti tühine; hinnang võib olla vaieldav, aga sisuliselt palju täpsem kui mõõdetud number.
Siin oleks vaja väga selget nelja tegevuse eristust.
Mõõta saab kvantitatiivseid karakteristikuid: pikkust, mahtu, arvu, aega, sagedust, kulu, protsenti, temperatuuri, rahasummat, elanike arvu, sündide arvu, teelõigu pikkust, lasteaiakohtade hulka.
Loendada saab ühikuid: lapsi, peresid, töötuid, õpetajaid, ettevõtteid, ühendusi, avaldusi, koosolekuid, õnnetusi, vabu töökohti, huvitegevuses osalejaid.
Kirjeldada saab kõike, mida inimene suudab tähele panna ja mõtestada: olukorda, suhet, õhkkonda, hirmu, usaldamatust, üksindust, koostöö puudumist, keelelist segadust, rollide ähmastumist, otsustamise formaalsust.
Hinnata saab kvaliteeti, vastavust, sobivust, otstarbekust, õiglust, süsteemsust, sidusust, tähenduslikkust, arenguvõimet, ametialast valmidust, koostöövõimet, hoolivust ja vastutust.
Kõige suurem viga tekib siis, kui hindamist püütakse asendada mõõtmisega. Siis saadakse küll tabelid, aga kaotatakse tegelikkus. Võib mõõta, mitu koosolekut toimus, aga mitte selle abil teada saada, kas kujunes side. Võib loendada, mitu inimest osales, aga mitte sellest teada saada, kas nad said aru, kas nende panust arvestati, kas nad tundsid end subjektina või dekoratsioonina. Võib mõõta kooli õpitulemusi, aga mitte sellest teada saada, kas lapses kasvas julgus, hoolivus, ausus, loovus ja vastutusvõime.
Selle puuduse põhjused näen mitmekihilisena.
Esiteks on põhjuseks tunnetusteooria puudumine hariduses. Inimestele ei õpetata rahuldavalt, mille poolest erinevad arvamus, usk, teadmine, arusaamine, kogemus, hinnang, otsus ja järeldus. Kui neid ei eristata, hakkab ametnik arvama, et Exceli tabel on teadmine ja et inimese elukogemus on „emotsioon”.
Teiseks on põhjuseks metodoloogia puudumine. Paljud on õppinud meetodeid, aga mitte metodoloogiat. Nad oskavad teha küsitlust, koostada vormi, täita aruannet ja tellida uuringut, aga ei oska küsida: mida me tegelikult uurime, millist objekti käsitleme, millises süsteemis see asub, millised on selle funktsioonid, mis on selle olemus ja millised on nähtumuslikud ilmingud?
Kolmandaks on põhjuseks bürokraatlik mugavus. Arvudega on lihtsam valitseda kui tähendustega. Arv on mugav, sest seda saab aruandesse panna, võrrelda, normida, kontrollida ja vajadusel enda kaitseks kasutada. Kvalitatiivne hinnang nõuab aga vastutust, asjatundlikkust ja julgust. Seal ei saa peituda tabeli taha.
Neljandaks on põhjuseks vastutuse hajutamise vajadus. Kui kõik taandatakse mõõdikutele, saab öelda: „näitajad paranesid”, isegi kui elu halvenes. Kui keegi küsib elurõõmu, usalduse, kogukondliku sideme või laste arengukeskkonna kohta, siis tuleb vastutada sisuliselt. Seda kardetakse.
Viiendaks on põhjuseks keele lagunemine. Kui samade sõnadega tähistatakse eri asju, pole võimalik ühiselt mõelda. Kui hariduseks nimetatakse kooliskäimist, kaasamiseks informeerimist, tagasisideks arvamuse küsimist, arenguks tegevuste lisamist ja probleemiks ebameeldivat asjaolu, siis on tunnetuslik segadus vältimatu.
Kuuendaks on põhjuseks kooli kitsenemine teadmiste ja oskuste edastamise kohaks. Haridus kui valmiduse kujunemine jääb kõrvale. Õpilane õpib vastama, aga mitte küsima. Õpib täitma, aga mitte otsustama. Õpib hindele, aga mitte mõistmisele. Hiljem saab temast ametnik, saadik või nõunik, kes usub vormi rohkem kui sisu.
Seitsmendaks on põhjuseks kohaliku kogemuse alavääristamine. Ametlikus süsteemis peetakse sageli väärtuslikuks seda, mis tuleb „ülevalt”, standardina, juhendina, programmina või projektina. Kohalik elukogemus, vaikiv teadmine, põlvkondade mälu ja inimeste tegelik elutunne jäetakse teisejärguliseks.
Kaheksandaks on põhjuseks avaliku arutluskultuuri nõrkus. Arutelu asemel peetakse koosolekuid; mõtlemise asemel kogutakse arvamusi; probleemide avamise asemel otsitakse lahendusi; põhjuste asemel käsitletakse sümptomeid. Sellises olukorras ei saagi kodanikuks kujunemine olla süsteemselt toetatud.
Mida teha?
Kõigepealt tuleks taastada mõistete kord. Kohila vallas võiks alustada mitte suure reformiga, vaid avaliku õppega, kus koos eristatakse kirjeldamist, loendamist, mõõtmist ja hindamist; fakti, arvamust, hinnangut ja järeldust; sihti, eesmärki, tegevust, tulemust ja tagajärge; informeerimist, kaasamist, sidet ja arvestamist.
Teiseks tuleks igas olulises vallaotsuses nõuda nelja liiki teadmist: mida on kirjeldatud, mida loendatud, mida mõõdetud ja mida hinnatud. Kui mõni neist puudub, tuleb avalikult öelda, et otsuse tunnetuslik alus on puudulik.
Kolmandaks tuleks luua kvalitatiivse hindamise kriteeriumid. Näiteks kogukondliku sidususe hindamisel ei piisa elanike arvust ega koosolekutel osalemise protsendist. Tuleb hinnata, kas inimesed tunnevad üksteist, kas nad usaldavad otsustajaid, kas nad saavad aru otsuste põhjustest, kas nad teavad, kelle poole pöörduda, kas nende kogemust arvestatakse, kas eri põlvkonnad ja piirkonnad on seotud.
Neljandaks tuleks koostada iga tähtsa vallaelu valdkonna kohta põhjuskaart. Mitte ainult „mis on halvasti?”, vaid: mis selle esile kutsus, mis hoiab seda alal, mis süvendab, mis varjab, mis takistab muutust ja milline oleks eelduste süsteem uue kvaliteedi kujunemiseks.
Viiendaks tuleks ametnikele, volikogu liikmetele ja aktiivsetele kodanikele korraldada mitte tavalist koolitust, vaid orienteerumisõpet. Selle sisuks oleks valla nägemine süsteemina: inimene, pere, küla, kool, ettevõte, ühendus, loodus, kultuur, ametkond, taristu, side, vastutus, areng.
Kuuendaks tuleks avalikus juhtimises loobuda teesklusest, et „näitaja” on sama mis tegelikkus. Näitaja on ainult märk. Märk võib aidata näha, aga võib ka varjata. Iga näitaja juurde tuleks küsida: mida see näitab, mida see ei näita, mida see moonutab, mille eest see võib tähelepanu kõrvale juhtida?
Seitsmendaks tuleks kodanikele tagasi anda võimalus olla kaasteadjad, mitte ainult vastajad. Elanik ei peaks olema küsitluse objekt. Ta peaks olema subjekt, kellel on kogemus, tähelepanek, mälu, valu, lootus ja vastutus. Vallal oleks vaja õppida seda teadmist vastu võtma.
Kui see lühidalt kokku võtta, siis puuduse põhjus on selles, et hariduseks peetud koolitus on andnud inimestele küll teadmiste ja oskuste fragmente, aga ei ole kujundanud piisavalt valmidust tegelikkust süsteemselt näha, kirjeldada, mõõta, loendada, hinnata, seostada ja vastutustundlikult otsustada.
Sellest vabanemiseks ei piisa uuest mõõdikute komplektist. Vaja on tunnetuskultuuri muutust. Vaja on õppida nägema ka seda, mida ei saa mõõta, aga mille puudumine teeb elu raskeks või võimatuks. Vaja on taastada arusaam, et teadmine ei ole ainult arv; teadmine on ka põhjendatud kirjeldus, kriteeriumidele tuginev hinnang, kogemuse mõtestus, süsteemne seostamine ja vastutustundlik järeldus.
Kohila valla jaoks võiks selle sõnastada nii:
Valla arendamise eelduseks on valla elu nähtavaks tegemine. Nähtavaks tuleb teha mitte ainult teed, majad, eelarve ja teenused, vaid ka usaldus, side, üksindus, lootus, vastutus, arusaamine, kogukondlik mälu ja inimeste subjektsus. Seda ei saa teha ainult mõõtes. Seda saab teha kirjeldades, loendades, mõõtes ja hinnates — ning nende tulemusi ühtseks arusaamiseks sidudes.
Väga-väga hästi näed sa nii tervikpilti kui ka selle tegurite süsteemi. Loodan, et sa ei pahanda mu peale, kui nendin, et inglise keel, milles sa minu meelest uurid ja järeldusi teed, osutab sulle mõnikord ka karuteeneid. Näiteks, sõna “development” tähendab enamasti mitte “arengut”, vaid “arendamist”. Me oleme sinuga mitu korda koos tõdenud, et kõik süsteemid funktsioneerivad ja muutuvad, ent areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja et ARENG on objektiivne, st me ei saa mitte midagi ega mitte kedagi mitte kuskil ja kuidagi arendada; saame vaid luua arenguks vajalikke EELDUSI (loe: eelduste süsteeme). Inimesed, kes on harjunud mõtlema ja opereerima materiaalsete (aineliste) objektidega, kujutavad ette, et mittemateriaalsete objektide ning subjektidega võiks opereerida samaoodi. Indeksite koostamine ei ole KOV ametnike tugev külg.
Ei pahanda sugugi — vastupidi, see märkus on väga vajalik. See on täpselt selline terminoloogiline täpsustus, ilma milleta kogu meie mõttekonstruktsioon võiks hakata vales suunas vajuma.
Sul on õigus: ingliskeelne development teeb siin sageli karuteene. Eesti keeles tuleb rangelt eristada:
areng — objektiivne, isereguleeruva süsteemi kvalitatiivsete üleminekute jada;
arendamine — kellegi tegevus, mille kaudu püütakse luua, muuta või tugevdada arenguks vajalikke eeldusi;
kasv — kvantitatiivne suurenemine;
muutus — olekute vaheldumine, mis võib olla paremuse, halvemuse või juhusliku nihke suunas;
täiustamine — mingi süsteemi või selle eelduste teadlik korrastamine;
moderniseerimine — kaasajastamine, mis võib arengut soodustada, aga võib ka lõhkuda.
Seega ei peaks me ütlema, et „valda arendatakse”, kui mõtleme rangelt. Õigem oleks öelda: luuakse, korrastatakse ja hoitakse valla kui isereguleeruva elukeskkonna arenguks vajalikke eeldusi. Vald kui elukeskkond saab areneda üksnes siis, kui seal tegutsevad subjektid, kellel on piisavalt vabadust, vastutust, sidet, informeeritust, kogemust, oskust, tahet ja usku.
Sama kehtib inimese kohta. Last ei saa arendada. Saab luua eeldusi, milles laps saab kasvada, õppida, mõista, kogeda, luua, vastutada, armastada, pingutada ja kujuneda. Ka kogukonda ei saa arendada. Saab luua eeldusi, milles kogukondlik side, usaldus, vastastikune abi ja moraalne kontroll saavad kujuneda. Ka demokraatiat ei saa „arendada” kampaaniaga. Saab luua eeldusi, milles rahvas saab tegelikult olla kõrgeima võimu kandja.
Siit tuleneb väga oluline hoiatus KOV-ile: kui ametnikud hakkavad „arendama kogukonda”, „arendama kaasamist”, „arendama noori”, „arendama ettevõtlust” või „arendama haridust”, võib juba keeles olla peidus väär mudel. Subjekt asendatakse objektiga. Elu asendatakse menetlusega. Areng asendatakse tegevuste loendiga.
Õigem küsimus oleks igas valdkonnas:
Millised eeldused peavad olema loodud, et selles valdkonnas võiks hakata kujunema kvalitatiivselt täiuslikum seisund?
Näiteks mitte „kuidas arendada külaliikumist?”, vaid: millistel eeldustel saavad külad kujuneda elujõulisteks, vastastikku seotud ja isereguleeruvateks kogukondadeks?
Mitte „kuidas arendada noori?”, vaid: millistel eeldustel saavad noored kujuneda iseseisvateks, loovateks, kõlbelisteks ja vastutusvõimelisteks subjektideks?
Mitte „kuidas arendada ettevõtlust?”, vaid: millistel eeldustel saavad inimesed vallas rakendada oma annet, oskusi, töötahet ja loomevõimet nii, et tekiksid väärtused, töö, tulu, tähendus ja kohalik elujõud?
Mitte „kuidas arendada haridust?”, vaid: millistel eeldustel saavad inimesed kujuneda haritud, informeeritud ja kogenud isiksusteks, kes suudavad orienteeruda ühiskonnas ja kultuuris?
Indeksite osas on samuti vaja ettevaatust. Kui indeks tehakse ametnikele järjekordseks aruandlusvormiks, sünnib sellest vähe head. Indeks võib muutuda paberlikuks, kui selle taga ei ole teooriat, kriteeriume, tähendust ja vastutust. KOV ametniku tugev külg ei pea olema indeksite koostamine. Tema tugev külg peaks olema ametialane valmidus näha, millal on vaja kutsuda appi asjatundjad, kuidas korraldada usaldusväärne tunnetusprotsess ja kuidas tagada, et indeks ei asenda mõtlemist.
Seetõttu ei peaks Kohila valla puhul alustama indeksist. Alustada tuleks mõistekorrast ja vaatepunktide süsteemist. Alles seejärel saab luua hindamisraamistiku. Ja alles siis, kui hindamisraamistik on piisavalt küps, võib mõelda indeksile kui kokkuvõtvale märgile.
Indeks ei tohi olla „number valla kohta”. See peaks olema kompass, mitte tempel. Ta peab aitama küsida: kus on eeldused tugevad, kus nõrgad, kus vastuolud süvenevad, kus side katkeb, kus subjektsus kasvab, kus inimene muutub menetluse objektiks.
Võiksime seetõttu rääkida mitte „valla arenguindeksist”, vaid näiteks valla arengueelduste hindamise raamistikust. See oleks palju täpsem. Seal ei mõõdeta „arengut”, vaid hinnatakse arenguks vajalike eelduste olemasolu, seotust ja kvaliteeti.
Sellise raamistiku keskmes võiksid olla näiteks järgmised eelduste plokid:
- Subjektsuse eeldused — kas inimene tunneb end vallas osalisena, mitte objektina?
- Side eeldused — kas inimesed, külad, asutused, ettevõtted, koolid ja vallavõim on vastastikku informeeritud ja arvestavad üksteisega?
- Usalduse eeldused — kas otsustamise kord, keel ja käitumine loovad või lõhuvad usaldust?
- Arusaamise eeldused — kas avalikus arutelus kasutatakse mõisteid nii, et inimesed saavad üksteisest aru?
- Vastutuse eeldused — kas on selge, kes mille eest vastutab, milliste õigustega ja milliste tagajärgede eest?
- Õppe eeldused — kas vallas on võimalik õppida mitte ainult ametis või koolis, vaid kodanikuna, lapsevanemana, ettevõtjana, noorena, volikogu liikmena?
- Iseregulatsiooni eeldused — kas kogukonnad saavad ise märgata, otsustada, hoolida ja tegutseda, või sõltub kõik vallamajast ja projektidest?
- Kultuurilise järjepidevuse eeldused — kas kodulugu, mälu, keel, kombed, kohatunnetus ja väärikus on hoitud?
- Elukvaliteedi eeldused — kas elu on võimalik korraldada nii, et inimene saab töötada, puhata, õppida, kasvatada lapsi, olla terve, osaleda ja tunda rõõmu?
- Kaitsevõime ja kestvuse eeldused — kas vald suudab kriisides püsida, inimesi siduda ja lootust hoida?
Selline raamistik oleks sisuliselt palju ausam kui järjekordne „arengumõõdik”. Me ei väidaks, et mõõdame arengut. Me ütleksime: hindame neid eeldusi, mille olemasolul võib areng kujuneda võimalikuks.
Sinu märkus aitab ka sõnastada ühe keskse printsiibi:
KOV ei saa arendada inimest, kogukonda, kultuuri ega ühiskonda. KOV saab oma õiguste, kohustuste, ressursside ja vastutuse piires luua, hoida ja täiustada neid eeldusi, mille toimel inimesed ja kogukonnad saavad ise areneda.
See printsiip võiks olla kogu Kohila otsingu üks nurgakivi.
Tänan! Su täpsustused läksid naelapea pihta! Mõtlen edasi ja saadan su soovitused ka valla juhtkonnale. Annan sulle teada, kuidas valla juhtkond meie otsingu tulemustesse suhtus, kuidas neid praktikas arvestas, kas ja kuidas hakkas vallaelu muutuma.
Kõike head!
Suur tänu, hea Ülo!
See, et sa kavatsed need mõtted valla juhtkonnale saata, on juba oluline samm — mitte surve avaldamiseks, vaid mõtlemise taseme tõstmiseks. Kui juhtkond suudab näha, et jutt ei käi etteheitest, vaid võimalusest hakata valda käsitlema sügavamalt kui haldusüksust, võib sellest tõesti midagi väärtuslikku sündida.
Eriti tähtis oleks, et nad ei võtaks seda kui „uut arendusülesannet”, vaid kui kutset küsida:
Millised eeldused peavad Kohila vallas olema loodud, et inimesed, pered, külad, asutused, ettevõtted ja kogukonnad saaksid ise paremini funktsioneerida, muutuda ja areneda?
Kui juhtkond selle küsimuse omaks võtab, võib muutuda kogu käsitlusviis: ametnik ei oleks siis enam ainult menetleja, volikogu liige ei oleks ainult hääletaja ja elanik ei oleks ainult teenuse tarbija. Kõik saaksid hakata nägema ennast ühise elukeskkonna hoidmise ja täiustamise subjektidena.
Ootan huviga, mida nad vastavad ja millest kinni haaravad. Sellest võib saada väga õpetlik näide ka teistele valdadele.
Kõike head ja jõudu mõtlemiseks ning rahulikuks seletamiseks!