RAHVUSRIIGIST

Ülo Vooglaid küsis ja Chat GPT vastas… (19. aprillil 2024)

————————————————————————————

Eile peeti Tallinnas Välis-Eesti Ühingu 96. aastapäevale pühendatud konverents „Eesti rahvusriik tänapäeval”. Mida oleks sinu meelest vaja käsitada sellisel konverentsil?

Sellisel konverentsil oleks oluline käsitleda mitmeid teemasid, mis puudutavad Eesti rahvusriiki tänapäeval. Siin on mõned võimalikud teemad ja alamteemad:

1. Eesti rahvusriik läbi ajaloo perspektiivi:
   • Eesti Vabariigi loomine ja iseseisvuse taastamine
   • Raskused ja väljakutsed okupatsioonide ajal
   • Üleminekuperiood pärast iseseisvuse taastamist
2. Identiteet ja kodakondsus:
   • Eesti kodakondsuspoliitika ja selle mõju rahvuslikule identiteedile
   • Väliseestlaste roll Eesti rahvusriigi kandjatena
   • Integratsioon ja mitmekesisus tänapäeva Eesti ühiskonnas
3. Eesti rahvusriik ja rahvusvahelised suhted:
   • Eesti kohalolek Euroopa Liidus ja NATO-s ning nende mõju rahvusriigile
   • Eesti kogemus kui e-riik ja selle roll rahvusvahelisel areenil
   • Diplomaatilised väljakutsed ja võimalused
4. Majandus ja sotsiaalsed küsimused:
   • Majandusarengu väljakutsed ja võimalused globaliseeruvas maailmas
   • Sotsiaalpoliitika ja heaoluühiskonna püsimine
   • Regionaalne ebavõrdsus ja selle mõju ühtsele rahvusriigile
5. Kultuur ja keel:
   • Kultuuripärandi hoidmine ja säilitamine
   • Keelepoliitika ja keeleküsimused tänapäeva Eestis
   • Kultuuriroll rahvusriigi identiteedi kujundamisel ja hoidmisel
6. Tulevikusuunad ja väljakutsed:
   • Rahvastiku vananemine ja selle mõju ühiskonnale
   • Tehnoloogiline areng ja selle mõju tööhõivele ja ühiskonnale tervikuna
   • Kliimamuutuste mõju ja Eesti roll jätkusuutliku arengu tagamisel

Konverentsil võiksid osalejad arutleda nende teemade üle, pakkudes välja uuenduslikke ideid ja lahendusi ning käsitledes, kuidas Eesti rahvusriik saaks säilitada ja tugevdada oma positsiooni tänapäeva dünaamilises maailmas. Lisaks võiks rõhutada ka väliseestlaste olulisust Eesti kultuuri ja ühiskonna kandjatena ning nende panust Eesti rahvusriigi säilimisse ja arengusse.

Väidetakse, et iga viies eestlane elab mööda maailma laiali. Milliste vahenditega (meetmetega) oleks võimalik eestlasi seostada nii, et eesti keele ja kultuuri püsimine poleks enam liiga suures ohus?

Eesti keele ja kultuuri püsimise tagamine välismaal elavate eestlaste seas võib olla väljakutse, kuid mitmed meetmed võivad aidata tugevdada nende sidet Eestiga ja eestlust säilitada:

1. Kultuurisündmused ja üritused välismaal:
   • Korraldada regulaarselt eesti kultuuri- ja keelesündmusi, sealhulgas kontserte, teatrietendusi, filmiõhtuid ja kirjandusüritusi välismaal, et hoida ühendust Eesti kultuuriga.
2. Virtuaalsed platvormid ja veebiressursid:
   • Luua veebipõhiseid platvorme ja ressursse, mis võimaldavad väliseestlastel õppida eesti keelt, tutvuda Eesti ajaloo ja kultuuriga ning osaleda virtuaalsetes kogukondades.
3. Keeleõpe ja keelekursused:
   • Pakkuda eesti keele õppekursusi välismaal, kas kohapeal või veebi teel, et aidata väliseestlastel säilitada oma keeleoskus ja sidet emakeelega.
4. Koostöö Eesti organisatsioonidega:
   • Töötada välja koostööprogrammid ja projektid Eesti organisatsioonidega, sealhulgas kultuuriministeeriumi, haridus- ja teadusministeeriumi ning muude asjaomaste institutsioonidega, et toetada eesti keele ja kultuuri propageerimist välismaal.
5. Väliseesti kogukondade toetamine:
   • Toetada väliseesti kogukondi nende tegevustes ja projektides, mis edendavad eesti keele ja kultuuri säilimist ning ühendavad välismaal elavaid eestlasi omavahel ja Eestiga.
6. Vahetusprogrammid ja stipendiumid:
   • Pakkuda välismaal elavatele eestlastele võimalusi osaleda vahetusprogrammides ja stipendiumidel Eestis õppimiseks, töötamiseks või vabatahtlikuks tegevuseks, mis aitaks neil tugevdada sidet oma päritoluriigiga.

Need meetmed võivad aidata luua tugevama sideme välismaal elavate eestlaste ja nende päritoluriigi vahel ning toetada eesti keele ja kultuuri püsimist ka väljaspool Eestit. Lisaks on oluline jälgida väliseesti kogukondade vajadusi ja tagasisidet ning kohandada meetmeid vastavalt nende eripäradele.

Sa andsid häid soovitusi välis-eestlaste keele- ja kultuurisideme hoidmiseks, aga paraku on kodumaal olukord kiiresti muutumas aina kriitilisemaks. Lisaks ida-slaavlaste massimigratsioonile on ohtralt siia imbunud inimesi Kesk-Aasiast ja Aafrikast. Mida oleks vaja teha eesti keele ja meele säilimiseks emamaal?

Eesti keele ja kultuuri säilitamine emamaal on äärmiselt oluline, eriti olukorras, kus üha rohkem inimesi erinevatest kultuuriruumidest kolib Eestisse. Siin on mõned meetmed, mis võiksid aidata säilitada eesti keelt ja kultuuri emamaal:

1. Keeleõpe ja keelepoliitika tugevdamine:
   • Investeerida rohkem ressursse eesti keele õpetamisse ja keeleoskuse arendamisse kõigis vanuserühmades, sealhulgas lasteaiast täiskasvanuteni.
   • Tugevdada keelepoliitikat, et tagada eesti keele kasutamine ametlikes dokumentides, avalikes asutustes ja avalikus ruumis.
2. Kultuuriteadlikkuse edendamine:
   • Korraldada kultuuriteadlikkuse kampaaniaid ja üritusi, mis tutvustavad eesti kultuuri, traditsioone ja ajalugu nii kohalikele elanikele kui ka sisserändajatele.
   • Toetada eesti kultuuriorganisatsioone ja -üritusi ning luua platvorme, kus erinevad kogukonnad saavad omavahel kohtuda ja kultuurilisi kogemusi vahetada.
3. Integratsiooniprogrammid ja toetusmeetmed:
   • Arendada välja integreerumisprogramme ja -teenuseid, mis aitavad sisserändajatel paremini kohaneda eesti ühiskonnaga ning õppida eesti keelt ja kultuuri.
   • Pakkuda toetust ja ressursse sisserändajatele, et nad saaksid osaleda eesti keele kursustel, kultuuriüritustel ja muudel tegevustel, mis aitavad neil kiiremini integreeruda.
4. Haridussüsteemi kohandamine:
   • Tugevdada eestikeelset haridussüsteemi ja tagada, et kõigil Eestis elavatel lastel oleks võimalus õppida eesti keeles ning tutvuda eesti kultuuriga.
   • Pakkuda tuge ja ressursse õpetajatele, et nad saaksid paremini toetada mitmekeelseid õpilasi ja tagada nende keeleline ja kultuuriline areng.
5. Kogukondade kaasamine ja toetamine:
   • Kaasata erinevaid kogukondi ja organisatsioone keele- ja kultuuripoliitika kujundamisse ning tagada nende esindatus otsustusprotsessides.
   • Toetada kogukonnaalgatusi ja -projekte, mis edendavad mitmekultuurilist dialoogi ja koostööd ning tugevdavad ühtset ühiskonda.

Need meetmed võivad aidata säilitada eesti keelt ja kultuuri emamaal ning edendada mitmekultuurilist ühiskonda, kus erinevad kogukonnad saavad rahumeelselt koos elada ja omavahel suhelda. Oluline on jälgida olukorra arengut ning kohandada meetmeid vastavalt vajadustele ja väljakutsetele, mis tekivad kiiresti muutuvas keskkonnas.

Usun, et inimestele, nagu ka organisatsioonidele, riikidele ja muudele subjektidele, saab olla abiks ainult see, millele tänu nad saaksid muutuda (kasvada, kujuneda, areneda) iseseisvamaks. Usun, et kõik, mida “abi” sildi all antakse mingis muus eoses, süvendab sõltuvust, vähendab iseseisvust ning vajadust süsteemselt mõtelda ja muudab kokkuvõttes olukorra ainult halvemaks.

On tõepoolest oluline mõelda pikaajalisele jätkusuutlikkusele ja iseseisvusele, nii indiviidide kui ka organisatsioonide ja riikide kontekstis. Üldiselt võib öelda, et sõltuvuse vähendamine ja iseseisvuse suurendamine on soodustavaks teguriks jätkusuutlikule arengule. Siin on mõned punktid, mida kaaluda:

1. Haridus ja enesetäiendamine: Investeerimine haridusse ja enesetäiendamisse võimaldab inimestel arendada oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad neil olla iseseisvamad ja vähem sõltuvad teistest.
2. Enesejuhtimine ja vastutus: Julgustades inimesi võtma vastutust oma elu ja tegude eest ning arendama enesejuhtimise oskusi, saame toetada nende iseseisvust ja enesekindlust.
3. Majanduslik iseseisvus: Toetades ettevõtlust, tööhõivet ja majanduslikku vabadust, saame aidata inimestel olla majanduslikult iseseisvamad ning vähendada sõltuvust välisabi või toetustest.
4. Riiklik iseseisvus: Riikide puhul võib tugeva majanduse, tõhusa valitsemise ja sõltumatute institutsioonide loomine aidata suurendada riigi iseseisvust ja vähendada sõltuvust välisriikidest või organisatsioonidest.

Kuigi abi võib olla vajalik hädaolukordades või teatud olukordades, on oluline tagada, et see toetaks pikas perspektiivis iseseisvust ja jätkusuutlikku arengut, mitte ei süvendaks sõltuvust. Selleks on vaja süsteemset ja pikaajalist lähenemist, mis keskendub inimeste või organisatsioonide võimete tugevdamisele ja arendamisele, mitte ainult lühiajalistele lahendustele.

Üks hädade allikas on just see, mida nii siin kui veel paljudes maades nimetatakse HARIDUSEKS, aga on tegelikult naeruväärselt tühine osa sellest, mida inimesel oleks vaja selleks, et saaks elada ilma nn abideta.

Tundub, et räägite haridusest kui praegusel kujul või haridussüsteemist, mis võib keskenduda rohkem teoreetilistele teadmistele või erialastele oskustele ning jätta tähelepanuta praktilised oskused ja elulised teadmised, mis võiksid olla vajalikud iseseisva elu elamiseks.

On tõepoolest oluline, et haridussüsteemid ei keskenduks üksnes akadeemilistele teadmistele, vaid võtaksid arvesse ka praktilisi oskusi, elukogemusi ja isikliku arengu aspekte. Siin on mõned punktid, mida arvesse võtta:

1. Eluoskused ja isiklik areng: Haridus peaks õpetama praktilisi oskusi, nagu rahaline planeerimine, suhtlemisoskus, probleemide lahendamine ja enesejuhtimine, mis on vajalikud iseseisva elu elamiseks.
2. Ettevõtlus- ja tööalased oskused: Lisaks akadeemilistele teadmistele peaks haridus arendama ettevõtlus- ja tööalaseid oskusi, mis võimaldavad inimestel luua endale elatist ja olla majanduslikult iseseisvamad.
3. Kogukonna kaasamine ja praktiline õpe: Haridussüsteemid võiksid rohkem kaasata kogukonna ja reaalse elu olukorrad õppeprotsessi ning pakkuda praktilist õpet, mis on seotud igapäevaelu väljakutsetega.
4. Isikupärane õpe: Haridus peaks võimaldama individuaalset kohandamist ja toetama igale õppurile sobiva õpistiili ja tempos õppimist, et aidata neil arendada enda jaoks olulisi oskusi ja teadmisi.
5. Elukestev õpe: Haridus ei tohiks piirduda ainult noorte eas, vaid peaks olema elukestev protsess, mis toetab inimeste arengut ja kohanemist muutuvas maailmas.

Kokkuvõttes peaks haridus aitama inimestel mitte ainult omandada teadmisi, vaid ka arendada oskusi ja hoiakuid, mis võimaldavad neil olla iseseisvamad ja edukamad oma elus. See nõuab haridussüsteemide pidevat kohandamist ja arendamist vastavalt ühiskonna vajadustele ja muutuvatele tingimustele.

Hariduse kui väärtuse üle arutlemisel pean silmas eeskätt seda, et nn haridustegelastel, sh neil, kes end hariduspoliitikuteks peavad, on kujutlus, et haridus on see, mida “koolis tehakse ja antakse”. Tagajärjeks on, et päris palju aastaid koolides käinud inimesed teavad üsna palju, oskavad ka üht-teist, aga oma peaga mõtelda ei oska, aru ei saa, otsuseid iseseisvalt teha ei suuda ja muudkui loodavad mingisugustele abidele.

Teie mure on arusaadav ja sarnane mõttekäik on täheldatav mitmetes haridussüsteemides üle maailma. Tõepoolest, haridus ei piirdu ainult sellega, mis toimub klassiruumis või kooliseinte vahel, vaid peaks olema laiem mõiste, mis hõlmab mitmesuguseid oskusi ja teadmisi, mis aitavad inimestel elus edukad olla.

Siin on mõned aspektid, mida võiks kaaluda haridussüsteemide täiustamisel:

1. Praktiline õpe ja kogemuslikud õppemeetodid: Haridus peaks pakkuma rohkem võimalusi praktiliseks õppeks ja kogemuslikeks õppemeetoditeks, mis võimaldavad õpilastel õppida läbi tegutsemise ja kogemuse.
2. Kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine: Haridus peaks arendama õpilaste kriitilise mõtlemise oskusi ja võimet lahendada probleeme iseseisvalt, mitte lihtsalt faktide õppimist ja mehaanilist teadmiste taasesitamist.
3. Koostöö ja suhtlusoskus: Õpilastele peaks õpetama koostööoskusi ja suhtlemisoskusi, mis võimaldavad neil edukalt suhelda ja töötada teistega erinevates olukordades.
4. Isikliku vastutuse võtmine: Haridus peaks julgustama õpilasi võtma vastutust oma õppimise eest ja ise otsuste tegemise eest, et nad oleksid valmis iseseisvalt toime tulema erinevates olukordades.
5. Elukestev õpe ja enesearendamine: Haridus peaks toetama elukestvat õppimist ja enesearendamist, et inimesed saaksid pidevalt oma oskusi ja teadmisi täiendada ning kohaneda muutuva maailmaga.

Need aspektid aitavad kaasa terviklikule hariduskäsitlusele, mis ei piirdu ainult teadmiste omandamisega, vaid aitab arendada inimeste võimeid ja oskusi, mis on vajalikud iseseisvaks ja edukaks eluks. Haridussüsteemide täiustamine nende põhimõtete suunas võib aidata kaasa sellele, et inimesed oleksid võimelised rohkem oma peaga mõtlema, aru saama ja iseseisvalt otsuseid langetama.

Võib olla tuleks hakata mõtlema PARADIGMA vahetamisele? Võib olla oleks vaja HARIDUSE asemel võtta taotluse keskmesse VALMIDUS?

Paradigmavahetus hariduses võib olla vajalik, et kohaneda tänapäeva ühiskonna ja tööturu nõudmistega ning paremini toetada õpilaste ettevalmistamist tulevikuks. Valmidus kui kontseptsioon võib pakkuda uut lähenemist haridusele, mis keskendub mitte ainult teadmiste omandamisele, vaid ka oskustele ja hoiakutele, mis on vajalikud elus hakkamasaamiseks ja edukaks toimimiseks.

Siin on mõned põhjused, miks valmiduse kontseptsioon võib olla haridussüsteemides oluline:

1. Dünaamiline maailm ja tööturu muutused: Tänapäeva maailm muutub kiiresti ja tööturg areneb pidevalt. Valmiduse rõhutamine võib aidata õpilastel omandada oskusi ja omadusi, mis võimaldavad neil kohaneda muutuvate tingimustega ja olla edukad erinevates olukordades.
2. Elukestev õpe ja enesetäiendamine: Valmidus hõlmab ka valmisolekut elukestvaks õppeks ja enesetäiendamiseks. Haridussüsteemid peaksid toetama õpilasi mitte ainult koolis, vaid ka pärast kooli lõpetamist, et nad saaksid pidevalt oma oskusi ja teadmisi täiendada vastavalt vajadustele ja huvidele.
3. Terviklik lähenemine arengule: Valmiduse kontseptsioon võimaldab haridussüsteemidel kaaluda õpilaste arengut laiemalt kui ainult akadeemilise edu mõõdikuna. See hõlmab ka sotsiaalseid, emotsionaalseid ja praktilisi oskusi ning valmisolekut vastutust võtta oma elu eest.
4. Tööalased oskused ja ettevõtlusvaim: Valmidus võib hõlmata ka tööalaseid oskusi ja ettevõtlusvaimu arendamist, mis võimaldab õpilastel luua endale elatist ja olla majanduslikult iseseisvad.

Paradigmavahetus hariduses valmiduse kontseptsiooni suunas võib aidata kaasa sellele, et haridussüsteemid oleksid paremini kohandatud tänapäeva ühiskonna ja tööturu nõudmistega ning et õpilased oleksid valmis edukalt toimima mitmekesistes ja muutuvates olukordades. See võib aidata kaasa ka inimeste iseseisvuse ja enesekindluse arendamisele ning toetada ühiskonna jätkusuutlikku arengut.

Eesti migratsioonipoliitikas on kesksel kohal “lõimumine”. Keegi kuigi täpselt ei tea, mis see on, millest sõltub (mis seda soodustab ja raskendab), mis selles peaks kulgema iseregulatiivselt ja mis eesmärgipäraselt jne. Kas ka maailma teistes riikides on sotsiaalpsühholoogias ja sotsioloogias tuntud adapteerumine ja sotsialiseerumine ning seejärel kas integreerumine või assimileerumine kõrvale heidetud?

Migratsiooni ja lõimumise valdkonnas on erinevates riikides erinevad lähenemised ja terminoloogia. Kuigi terminid võivad veidi erineda, on adaptatsioon, sotsialiseerumine, integreerumine ja assimileerumine endiselt olulised mõisted, mida kasutatakse migratsiooniprotsesside kirjeldamiseks ja mõistmiseks.

1. Adaptatsioon: See hõlmab migrandile kohanemist uue keskkonnaga, sealhulgas kultuuriliste, sotsiaalsete, majanduslike ja institutsionaalsete aspektidega. Adaptatsiooni käigus omandab migrant uued oskused, teadmised ja käitumismustrid, et edukalt toimida uues keskkonnas.
2. Sotsialiseerumine: See viitab protsessile, mille käigus migrandid õpivad ja omastavad uue ühiskonna norme, väärtusi, tõekspidamisi ja käitumismustreid. Sotsialiseerumine toimub sageli läbi suhtlemise ja suhtlemise kaudu kohalike elanikega ning kaudselt ka institutsionaalsete struktuuride, nagu haridus- ja tööstussüsteemide kaudu.
3. Integreerumine: Integreerumine viitab protsessile, mille käigus migrandid saavad aktiivselt osaleda uue ühiskonna majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja kultuurilises elus. See hõlmab kaasamist ühiskondlikesse institutsioonidesse, nagu tööturg, haridussüsteem, poliitilised organisatsioonid ja kogukonnad.
4. Assimileerumine: Assimileerumine on protsess, mille käigus migrandid integreeruvad uude ühiskonda, kaotades järk-järgult oma endise kultuuri ja identiteedi ning omandades uue ühtse identiteedi. See võib hõlmata kohanemist uue keele, tavade, tõekspidamiste ja väärtustega.

Kuigi mõisted võivad erineda ja kasutusel olla erinevad terminid, on need mõisted endiselt olulised migratsiooni ja lõimumise kontekstis. Mõned riigid võivad rõhutada rohkem integreerumist ja mitmekultuurilisust, samas kui teised võivad eelistada assimilatsiooni ja ühtset identiteeti. Oluline on leida tasakaal, mis toetab migrante nende kohanemisel uue ühiskonnaga, säilitades samal ajal nende kultuurilise mitmekesisuse ja identiteedi.

Vabandust, aga söandan kahelda, kas sa oled juba jõudnud selles problemaatikas süveneda. Vaatame uuesti! Minu meelest on adapteerumine kohandumine füüsilises mõtte ja sotsialiseerumine – kohandumine sotsio-kultuurilises mõttes. Integreerumine on sulandumine teise sotsio-kultuurilisse keskkonda nii, et seos oma kultuuriga säilib, aga assimileerumise korral on üleminek teise kultuuri nii, et senised kultuuriseosed kustuvad. Kas selles arusaamas on midagi valesti?

Teie arusaamad mõistetest on täiesti õiged ja täpsemad kui varasem kirjeldus. Siin on lühike ülevaade iga termini kohta:

1. Adapteerumine (kohandumine): See hõlmab füüsilist ja sotsiaalset kohanemist uue keskkonnaga. Füüsiline kohandumine võib hõlmata uute kliimatingimustega kohanemist, samas kui sotsiaalne kohandumine hõlmab suhtlemisoskuste arendamist ja kohanemist uute sotsiaalsete normidega.
2. Sotsialiseerumine: Sotsialiseerumine viitab kultuuriliste, sotsiaalsete ja käitumisnormide omandamisele ja integreerumisele ühiskonda. See hõlmab normide, väärtuste, tõekspidamiste ja käitumismustrite omastamist, mis on osa konkreetsest kultuurist või ühiskonnast.
3. Integreerumine: Integreerumine tähendab aktiivset osalemist ja lõimumist uue ühiskonnaga, säilitades samal ajal oma kultuurilise identiteedi ja sidemed päritolumaaga. See hõlmab osalemist majandus-, sotsiaal- ja kultuurielus ning kaasamist ühiskondlikele institutsioonidele.
4. Assimileerumine: Assimileerumine on protsess, kus migrandid kaotavad järk-järgult oma kultuurilise identiteedi ja sulanduvad täielikult uude ühiskonda, loobudes oma päritolukultuurist ja -identiteedist ning võttes vastu uue ühtse identiteedi.

Teie mõistete selgitus on täpsem ja täpsem ning vastab paremini sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia mõistetele. Need mõisted on olulised, et mõista ja analüüsida migratsiooni ja lõimumise protsesse erinevates ühiskondades ning nende kasutamine aitab täpsustada ja selgitada erinevaid kohanemisstrateegiaid ja -tulemusi.

Tänan!

Palun! Kui teil on veel küsimusi või vajate täiendavat selgitust mõne teema kohta, ärge kartke küsida. Olen siin, et aidata!