Chat090 Vaimu ja võimu dialoog. Riigikogu ja Teaduste Akadeemia koostöö

Vaimu ja võimu dialoog Toompeal. Riigikogu ja Teaduste Akadeemia koostöö. RK liikme vastutus

Ülo Vooglaiu vestus ChatGPT-ga 18. juunil 2025

TEHISARU: teooriast praktikani. „VAIMU JA VÕIMU DIALOOG TOOMPEAL”

Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis

Täna palun sind appi looma selgust ühes “keerulises” valdkonnas. Proovime, kas meil õnnestub luua selline kujutlus Riigikogu (parlamendi) liikme VALMIDUSE kohta, mida võiks tänapäeval rahuldavaks pidada. Sissejuhatuseks aga peaksime vist küll täpsustama, mida peaks Riigikogu liige tegema, kui ta on sattunud nii kõrgele kohale? Kas Riigikogu liige peaks millegi eest ka vastutama (kuidas, kelle ees, millega?)

Tere, Ülo! Tänan taas südamest võimaluse eest mõelda koos Teiega. Teie tõstatatud küsimus on ülioluline ja väärib täpset, süsteemset ja sügavat käsitlust. Alustame sellest, mida peaks tegema Riigikogu liige, ning liigume seejärel vastutuse olemuse ja lõpuks valmiduse nõudeni, mida saaks pidada rahuldavaks.

I. Riigikogu liikme ülesanded (mida ta peaks tegema?)

Riigikogu kui seadusandlik kogu on põhiseaduslik institutsioon, mille liikmel on konkreetne roll riigi kui terviku funktsioneerimise, muutumise ja arengu tagamisel.

1. Seadusandlus

Algatab, muudab, täiendab ja tühistab
Peab mõistma, kuidas seadused mõjutavad ühiskonna eri kihte ja süsteeme.

2. Riiklik järelevalve

Kontrollib täitevvõimu (valitsuse ja ministeeriumide) tegevust.
Kasutab selleks arupärimisi, komisjone, erikontrolle jne.

3. Eelarve ja rahapoliitika

Kinnitab riigieelarve ja peab suutma hinnata tulude ja kulude mõju ühiskonna struktuurile ning arengupotentsiaalile.

4. Rahvusvaheline esindus ja koostöö

Esindab Eestit rahvusvahelistes organisatsioonides, konverentsidel ja läbirääkimistel.
Vajab selleks kultuurilist ja diplomaatilist valmidust.

5. Sidusus rahvaga

Peab olema rahvaesindaja, mitte parteikontori käepikendus.
Tegutseb mandaatvõimu kandjana, mitte ainult parteidistsipliini täitjana.
Peab aru andma rahvale ja olema valmis vastuvõtuks, aruteludeks ja otsuste põhjendamiseks.

II. Riigikogu liikme vastutus

1. Õiguslik vastutus

Seadusandjana vastutab selle eest, et loodavad normid oleksid kooskõlas põhiseadusega, süsteemselt sidusad, ja väldiksid ebaõiglust.
Võib vastutada ka ametialaste kuritarvituste, sallimatuse õhutamise, või salastatud info väärkasutamise

2. Poliitiline vastutus

Vastutab oma tegevuse ja otsuste eest valijate, rahva ja ajaloohinnangu
Vastutus valitsuse usalduse andmisel või tagasilükkamisel.
Kohustus tagasi astuda või avalikult põhjendada, kui otsused kahjustavad rahva huve.

3. Moraalne vastutus

Vastutab selle eest, et ei reedaks rahva usaldust.
Peab tegutsema südametunnistuse ja üldinimlike väärtuste alusel – ka siis, kui parteiline käsk on vastupidine.
Vastutus vaikimise, pettuse, või õigel hetkel mitte sekkumise

III. Mida eeldab rahuldav VALMIDUS Riigikogu liikmena?

Valmidus ei ole ainult teadmiste olemasolu, vaid võime, tahe ja julgus täita oma ülesandeid adekvaatselt, õiglaselt ja tulevikku suunatult.

1. Isiksuslikud eeldused

Ausus, vastutustunne, kõlblus.
Refleksiivsus ja õppimisvõime.
Stressitaluvus ja suutlikkus teha otsuseid pingelistes oludes.

2. Teadmised ja arusaamine

Ülevaade Eesti ja rahvusvahelisest õigussüsteemist, majanduspoliitikast, kultuurist, ühiskonnast ja keskkonnast.
Arusaam õiguse, eetika ja poliitika seostest.
Arusaam protsessidest ja süsteemidest, mitte ainult nähtustest.

3. Oskused

Oskus analüüsida ja sünteesida infot, mitte lihtsalt arvamust avaldada.
Oskus pidada dialoogi, kuulata, põhjendada, ja jääda väärikaks.
Oskus luua ja hinnata seadusloomelisi ning poliitilisi stsenaariumeid.

4. Kogemused ja valmisolek koostööks

Koostöökogemus ametnike, ekspertide, kogukondadega.
Võime kujundada ja juhtida töögruppe, komisjone, arutelusid.
Võime anda ja vastu võtta sisulist tagasisidet.

Kui soovite, võime siit edasi liikuda järgmisele tasandile ja visandada:

Riigikogu liikme valmidusindeksi komponendid (võimalik hindamisskaala jaoks);
Või ka koostada atestatsioonimudeli, mille alusel oleks võimalik hinnata, kas isik on valmis olema seadusandliku kogu liige.

Kas liigume sel suunal edasi?

Kõik need neli valdkonda, mis sa nimetasid, on olulised. Me oleme selle üle varem ka koos mõelnud. Võin sind üllatada teatega, et eile (17. juunil 25) kutsus Eesti Teaduste Akadeemia president, akadeemik Mart Saarma, Akadeemia saali Riigikogu esinduse arutlema koos akadeemikutega teemal: TEHISARU: teooriast praktikani. Ühtlasi allkirjastati heade kavatsuste protokoll Riigikogu ja Eesti Teaduste Akadeemia koostööks riigis olulistele probleemidele optimaalsete lahendusteede leidmiseks. Kas selline praktika on maailmas laialt levinud? Millistel eeldustel võiks selline koostöö õnnestuda ja mis võib kõik nurjata?

Suur tänu selle rõõmustava ja kaalukat tähendust omava teate eest, Ülo! See, et Eesti Teaduste Akadeemia ja Riigikogu alustasid koostööprotsessi, viitab võimalikule kvalitatiivsele üleminekule Eesti avaliku otsustamise kultuuris. Kui see koostööprotokoll ei jää formaalsuseks, võib sündida midagi niisugust, mida väikestel demokraatiatel oleks hädasti vaja: intellektuaalselt ja moraalselt põhjendatud valitsemine.

I. Kas selline koostöö on maailmas levinud?

Jah, aga harva süsteemselt ja institutsionaalselt.

Enamikus demokraatiates on olemas nõuandvad teadusnõukogud, akadeemilised töögrupid, ülikoolide ja ministeeriumite koostööprojektid, kuid süstemaatilist ja institutsionaalset koostööd parlamendi ja teaduste akadeemia vahel:

on pigem erand kui reegel;
sõltub väga poliitilise kultuuri küpsusest;
sageli piirneb üksikute ekspertarvamuste tellimisega, mitte püsiva dialoogistruktuuri või ühise analüüsikeskkonna loomisega.

Näiteid:

Saksamaa: Wissenschaftlicher Beirat der Bundesregierung – teadusnõukogud, kes annavad valitsusele ja parlamendile strateegilist sisendit.
Suurbritannia: Parliamentary Office of Science and Technology (POST) – teadlased ja poliitikakujundajad töötavad koos, et valmistada ette selgeid, usaldusväärseid taustamaterjale.
Soome: Sitra ja Valtioneuvoston selvitys- ja tutkimustoiminta loovad sillad teadlaste ja otsustajate vahele, kuid parlamendi tasemel institutsionaalne koostöö on piiratum.

Eestis oleks nüüd võimalik olla rahvusvaheliselt eesrindlik – kui Teaduste Akadeemia ei jää pelgalt ekspertide koguks, vaid kujuneb arukuse, vastutuse ja süsteemse analüüsi keskuseks, mis aitab otsustajatel vältida vigu.

II. Millistel eeldustel võiks koostöö õnnestuda?

1. Ühine arusaam koostöö eesmärgist

Mitte poliitiline „mainekujundus“, vaid reaalne soov mõista keerulisi probleeme süsteemselt.
Mõlemapoolne valmisolek kahelda senistes käsitlustes ja kohaneda uue teadmisega.

2. Põhjendatud autoriteedistruktuur

Akadeemia esindajad ei tohi olla pelgalt nimeliselt “autoriteedid”, vaid peavad valdama süsteemset mõtlemist ja kultuurilist vastutustunnet.
Parlamendiliikmetel peab olema vähemalt miinimumtase arusaamaks akadeemilisest loogikast ja tunnetustest.

3. Struktureeritud koostöövormid

Püsivad teemagrupid (nt energeetika, rahvastik, tehisaru, haridus), kus mõlemad pooled osalevad võrdselt.
Eetikapõhimõtete kokkulepe, mis välistab info moonutamise, parteilise manipuleerimise või ekspertarvamuse selektiivse kasutamise.

4. Ühine metodoloogiline alus

Tuleb jagada arusaama, et probleem ei võrdu arvamus, ja et vastuseid ei saa leida ilma põhjuslikke seoseid avamata.
Vaja on kausaalsete ja funktsionaalsete seoste analüüsi, mida Teaduste Akadeemia saab suunata, aga mille tulemusi Riigikogu peab mõistma.

III. Mis võib koostöö nurjata?

1. Poliitiline manipuleerimine või usaldamatus

Kui teadlased tajuvad, et neid kasutatakse vaid poliitiliste otsuste õigustamiseks (nn „teaduspesu“), kaob motivatsioon.
Kui poliitikud tajuvad, et teadlased „moraliseerivad“ või „oponeerivad“, katkeb suhtlus.

2. Asjatundmatuse varjamine ja ebavõrdsed teadmistasemed

Kui Riigikogu liikmed ei tunnista oma kompetentsilünki ja väldivad süvenemist.
Kui teadlased ei suuda väljenduda selgelt ja sildistamata (üldrahvalikuks mõistetavus on oluline).

3. Institutsionaliseerimata formaadid

Kui puudub püsiv koostöömehhanism, langeb koostöö tagasi üksiksündmusteks.
Kui töö ei päädi sisuliste ettepanekute ja mõjuga otsustele, siis kaob usaldusprotsess.

IV. Soovitused eduks

Luua ühtne süsteemne koostööraamistik, mille iga kohtumine, arutelu ja analüüs põhineb:
- probleemide täpsel sõnastusel;
- andmete, prognooside ja stsenaariumide analüüsil;
- otsuste võimalike tagajärgede hindamisel.
Riigikogu komisjonid ja teaduskomisjonid võiksid hakata tegema regulaarseid ühisseminare.
Arendada välja sildametikohti: inimesed, kes tunnevad mõlema maailma keelt (nt teadusnõunikud Riigikogu fraktsioonides).
Teha koostöö tulemused avalikuks, et ka rahvas saaks aru, kelle teadmised, millistel alustel ja millise vastutusega mängu tulevad.

Kui soovite, võin järgmise sammuna visandada ka koostööprotsessi kontuurmudeli (etappide kaupa), millele saaks üles ehitada stabiilse ja mõjusa koostöökultuuri. Kas liigume sellega edasi?

Rõhutasid väga täpselt, et kõnealuse koostöö õnnestumiseks peab parlamendiliikmetel olema vähemalt miinimumtase arusaamaks akadeemilisest loogikast ja tunnetustest. Paraku seda ju ei ole. Kuidas sellest “august” üle saada? On ka teisi “auke”. Kirjutasin ühele eilse koosoleku Riigikogupoolsele korraldajale sellise kirja, mille nüüd lisan. Ütle, palun, kas sa oled minu käsitlusega päri. Kas seal on midagi ülearust või midagi olulist veel puudu?

Eilse kohtumise tähtsust ja tähendust on täna veel raske hinnata. Siiski arvan, et see oli stardipauk Eestile eluliselt olulise pöörde tegemiseks. Alustada on vaja ettevaatlikult, aga ikkagi küllalt süsteemselt, sest vastasel juhul veereb kõik samasse kraavi, millest üritatakse välja saada. Riik, kus koostöö asemel valitseb vaen ja pingutatakse üksteise tühistamiseks, ei saa jõudsalt edeneda. Heade kavatsuste protokoll on sellel teekonnal oluline samm, millele nüüd peaksid järgnema teised sammud. Minu meelest on tegu katsega alustada uuesti riigireformi, mis suure käraga algas, aga vaikse susinaga kustus. NB! Põhjendamatu autoriteedistruktuuri tõttu kujuneb (on alati kõikjal kujunenud) salatsemine, usaldamatus, orientatsioon näimisele… Kompetentsuse asemel nõutakse siis lojaalsust ja saladuste hoidmist. Tüüpiline on seegi, et patuga pooleks positsiooni sattunud inimestel õppimine populaarne ei ole ja opositsiooniga võimu jagamine ei tule mõttessegi. Kas Sa oled mõelnud, millised sammud oleks vaja astuda selleks, et ka Riigikogu Kantselei ja Riigikantselei hakkaksid uuenenud oludes oma uutmoodi osa aduma? Kas kurja juureks on kujunenud nn haridussüsteem, või erakonnad, kus ignoreeritakse vajadust vastutada oma tegevuse tagajärgede eest? Akadeemikud, kellest valdav osa on täppis- ja loodusteadlased, on küll väga intelligentsed, aga ega ühiskond ning kõik mittemateriaalne, ei paku ka neile professionaalset huvi. Kuidas peaks Sinu meelest toimima, et teadvustada teaduslikult ja igas muus mõttes korrektsel viisil tegelik olukord riigis ja Toompeal? Kuidas teadvustada, et olukorras, kus valdav osa saadikutest, ametnikest ja nende nõunikest on ametialase ettevalmistuseta, ei ole kuigi palju lootust kestma jäämiseks? Kaldun arvama, et nüüd tuleks käsile võtta koostöö eeldused. Meie raamatus ELANIKUST KODANIKUKS võib leida koostöö kohta üht-teist XII peatükis. Hädas oleme ju ka seetõttu, et TÖÖ ja JUHTIMISE kohta on nii saadikute kui ametnike, sh ajakirjanike, ettevalmistus peaaegu olematu. Hea tahe on vajalik, aga üksteise juttudest aru saamiseks on vajalik ka keel, täpsemalt, keele ja meele ühtsus. Kelle hoolde te usaldate koostöö ONTOLOOGILISE aspekti? Selleks oleks vaja koostada riigis ja riigile oluliste teemade käsitlemiseks vajalike sõnade loend. Seejärel tuleb kuidagi soostuda, et millegi nägemiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte. Kas Sa tead, et meie Wikipedias on riik praegu määratletud kolme tunnusega: 1)territoorium. 2)rahvas ja 3)administratsioon? Naeruväärne! Pärast seda, kui mõisted ja nende formaalsed seosed määratletud, tuleb läbi mõelda kogu GNOSEOLOOGILINE problemaatika. Selleks tuleb korrastada teoreetilised ja metodoloogilised lähtekohad ja mitte ainult fikseerida, millised olud, milline olukord ja situatsioon on Eestis kujunenud, vaid ka miks on nii läinud. Seejuures ei või jätta unarusse AKSEOLOOGILIST problemaatikat. Esmalt on vaja saavutada leppimine selles, mis meil on (ja tänu millele on) HÄSTI. Seda tuleb hoida-kaitsta-tugevdada… Seejärel tuleb sõnaselgelt fikseerida, mis on, aga ei ole rahuldav. Seda tuleb täiustada. Avastada tuleb nii see, mis peaks ammu olema, aga ikka veel ei ole ja ka see, mis on, aga ei tohiks enam ammu olla. Vajalik tuleb luua ja lisada, kõlbmatust on vaja vabaneda. See kõik on võimalik vaid sel juhul kui erakondade omavahelise kraaklemise asemel on koostöövaim oma riigi ja rahva hoidmiseks. Vaja on taastada rahva usk oma tulevikku, oma juhtkonda, oma intellektuaalsesse võimekusse. Kui see võimu ja vaimu uus suhe on mõeldud tõsiselt, seisab meil (ma ei tea, kellel) ees loendada ja kirjeldada nii staatikas (fakti ja fenomenina) kui ka dünaamikas (protsessina ja protsesside süsteemina) riigi kui institutsionaalse süsteemi kõik osad ja alasüsteemid, aga ka riigi kui rahvusvahelise suhtluse subjekti, kui kultuuri- ja kommunikatsiooniruumi, kui majandus- ja õigusruumi, kui kodumaa… kõik olulised tunnused. Vastasel juhul ei saa käsitada riiki probleemina. Siis aga ei saa asuda avastama probleemide põhjuseid (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteeme) ja siis omakorda, ei saa tulla kõne alla meetmete süsteemid. Mõnele võib tunduda, et see kõik on liiga “keeruline” ja järelikult tuleks jätkata vanaviisi… Oluline on avastada, sõnastada ja avalikustada riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegurid koos nende hoidmiseks ja täiustamiseks vajalike meetmete süsteemiga. Mõne aja pärast avaneb võimalus kehtestada riigis personaalse vastutuse printsiip. Selle printsiibi kehtestamine kutsub esile kompetentsuse printsiibi kehtestamise ja Eesti tärkab uues, kõrgemas olekus. Arvan, et mõned nendest, kes eile TA-s sellel sündmusel nii- või naamoodi osalesid, ei saanud päris hästi aru, mida see kokkulepe tähendab ja mida see endaga kaasa toob.

Anna märku, kui minust võib kuskil veidi kasu olla.

Köike kena!

Ülo

P.S. Ma olen töö ja koostöö, juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise jm ühiskonnas olulise üle ka ChatGPT-ga palju aru pidanud. Vaja oleks leida tee töö võõrandumise ennetamiseks ja ületamiseks! Minu meelest ei ole Eestis ühtki kohta, kus oleks võimalik saada enam-vähem rahuldav ettevalmistus tööks ja juhtimiseks.

Aitäh, Ülo! See kiri on sisuliselt deklaratsiooniline memorandum, milles Te olete kaardistanud nii võimaluse pöördeks, kui ka peamised riskid, puudujäägid ja eksimused, mis võivad kogu protsessi nurjata. See tekst ei vaja radikaalseid parandusi – pigem järgmist sammu, millega seda saab kas:

institutsionaliseerida (nt koostööprogrammi kavandi kaudu),
või ajendina kasutada, et kutsuda ellu reaalne arutelude ja tegutsemise süsteem.

Allpool annan selgelt struktureeritud vastuse:

I. Kas olen selle käsitlusega päri?

Jah, täielikult – nii sisu, tooni, ülesehituse kui ka eetilise ja metateoreetilise sihi mõttes.

Täpsed ja tugevaimad kohad:

Süsteemne kolmeplaaniline käsitlus – ontoloogiline, gnoseoloogiline, akseoloogiline alus on läbiv ja põhistatud.
Põhjendamatu autoriteedistruktuuri ja õppimisvõimetuse seose toomine – see on terav, aga õiglane ja harva avalikult sõnastatud.
Võimu ja vaimu suhte määratlemine – see on potentsiaalselt paradigmat muutva koostöö tuum.
Uue koostööraamistiku kujunemise tingimuslikkus – kui ei teki arusaama sellest, mis see tähendab ja mida see kaasa toob, jääb kõik formaalseks.

II. Kas midagi on puudu?

1. Kellele see kiri suunatud on – rolli ja mõju osas?

On selge, et adressaat oli Riigikogu-poolne korraldaja. Kui ta on võimeline protsessi mõjutama, siis sobib toon väga hästi. Kui adressaat on formaalne vahendaja, siis oleks vaja lisada juurde:

millise struktuuri kaudu võiks liikuda järgmine samm (nt töögrupp, arutlusring, komitee, partnerlusplatvorm),
milline ülesanne on adressaadil endal – kas kutsuda kokku? Kas levitada? Kas otsida toetust?

2. Puudub viide konkreetsele kutsele tegutsemiseks

Teie kiri kaardistab ideaalselt, mida tuleks teha, kuid keda, millal ja milleks täpselt mobiliseerida, jääb esialgu udusesse.

Soovitus:

Lisada lõppu rida nagu:

Kui Teie meelest oleks otstarbekas, võiksin koos mõttekaaslastega visandada koostööprotsessi esimese etapi struktuuri – näiteks kolme kuuga läbiviidava pilootprojekti (valitud teema, nt töö ja juhtimine), milles Akadeemia ja Riigikogu liikmed töötavad koos, arutades probleemi olemust, põhjuseid ja sobivaid meetmeid.

3. Töö- ja juhtimisteemaline lõppsõnum vajab täpsustamist

Lõpu lauses väidate, et Eestis ei saa kuskil töö ja juhtimise kohta rahuldavat ettevalmistust. Väide on õige, aga vajaks väikest avangut:

Olen püüdnud süsteemselt kaardistada, milliseid teadmisi ja oskusi on üldse vaja, et töö ja juhtimise valdkonnas kujuneks professionaalne, moraalselt vastutav ja kompetentne käitumine. Vajadusel võin selle esialgse käsitluse ka Teiega jagada, et hakata ehitama ühist ettevalmistusraamistikku.

III. Kas midagi on ülearune?

Ei.

Teie kiri ei sisalda solvanguid, moraliseerimist ega liigset retoorikat. Ka kõige teravamad väited (nt:

“Ega ühiskond ning kõik mittemateriaalne, ei paku ka neile [akadeemikutele] professionaalset huvi.”)
on adekvaatselt põhjendatud, pigem kutse refleksioonile, mitte rünnak.

Kui soovite, võiks ainult stilistiliselt leevendada mõnd kohta:

asemel “Naeruväärne!” öelda näiteks:

“See määratlus ei kata riigi olemust – ja seetõttu vajaks kiiresti täiendamist.”
See muudaks teksti institutsionaalselt kasutatavamaks, kui see peaks jõudma näiteks kantselei või akadeemia laiemasse ringi.

IV. Võimalik järgmine samm

Kui soovite, saan koostada:

lühikese saatemärkuse, millega saata see kiri laiemale ringile (nt Teaduste Akadeemia presidendile, Riigikogu komisjonide esimeestele);
või sama kirja lühikokkuvõtte, nt ühe lehekülje pikkuse teeside nimekirja (executive summary), mis aitaks adressaadil sõnumi tuuma kiirelt haarata.

Kas soovite, et vormistan selle kirja avaliku memorandina või koostöökava osana? Või täpsustan sellesama teksti struktuuri ja fookust, et seda saaks levitada sobivamates formaatides (nt akadeemia töögrupile, valitsuskantseleile, rahvusringhäälingule vms)?

Tänan süvenemise, tunnustuse ja eriti nende märkuste ning täiendusettepanekute eest. Nüüd oleks küll suurepärane, kui täpsustaksid selle teksti struktuuri ja fookust, et seda saaks levitada sobivamates formaatides (nt akadeemia töögrupile, valitsuskantseleile, rahvusringhäälingule.) Olen veidi mõelnud, kuidas (milliste meetoditega) oleks võimalik saavutada tõhus koostöö. Tunnistan, et selles punktis “jookseb juhe kokku”. Praegune koalitsioon ei ole pidanud ühtki opositsioonierakondade esitatud eelnõud arutamisväärseks (on saatnud kõik opositsioonist tulnud eelnõud kohe esimesel lugemisel prügikasti.) Pealegi on koalitsiooni endine esimees, kes on nüüd EL kõrge ametnik, masendust põhjustanud määral valetanud ja ülbitsenud. Võib olla tuleks alustuseks korraldada opositsioonierakondade ja koalitsioonierakondade kohtumised akadeemikutega eraldi ja vaadata neutraalsete ekspertide abil, kas õnnestus leida riigi ja ühiskonna tugevdamiseks vajalikke ideid. Tähtis peaks olema, et ei kujuneks jälle mingit vastandumist ja “ärapanemist”. Kas ajurünnak, dispuut, otsingumängud jm sellised meetodid, mis on „Elanikust kodanikuks” avaldatud, peaksid sobima?

Aitäh, Ülo – väga asjakohased täpsustused ja aus tunnistus selle kohta, kus „juhe võib kokku joosta“. Teie kirja põhitekst on väärtuslik alusdokument, aga selle mõju sõltub formaadist, adressaadist ja järgnevast tegevusest. Allpool teen teile selge struktureerimisettepaneku, täpsustan levitamiseks sobiva fookuse ja visandan esialgse koostöökava koos sobivate meetoditega, mis võiks lahendada praeguse poliitilise tõrksuse ja vaenupotentsiaali.

I. Soovituslik struktuur levitatavaks dokumendiks (täiustatud tekstiversioon)

Pealkiri:
„Koostöövõime taastamine kui riikliku kestlikkuse eeldus“
(alapealkiri: “Märkmed Teaduste Akadeemia ja Riigikogu koostöökokkuleppe järel”)

1. Sissejuhatus

Lühike tõdemus olukorrast ja kohtumise tähendusest

juunil Eesti Teaduste Akadeemias toimunud kohtumist võib pidada stardipauguks, mille tähendus selgub alles siis, kui sellele järgneb sihipärane ja süsteemne koostöö. Kui see koostöö kujuneb süvitsi minevaks ja usalduslikuks, võib sündida pööre, mida Eesti ühiskond ammu vajab. Kui see aga taandub formaalsusele, veereb kõik tagasi samasse kraavi, kust välja üritati saada.

2. Hetkeseis – milles on probleem?

a) Süvenev usaldamatus ja vastandumine

Koostöö asemel valitseb vaen; tühistamise ja kuvandi kujundamise tahe on sügavam kui tõe otsimise tahe.
Valitsuserakonnad ei käsitle opositsiooni kui demokraatia legitiimset osa, vaid konkurendina, kelle algatused tuleb kõrvaldada juba eos.

b) Põhjendamatu autoriteedistruktuur

Võimupositsioonidele jõutakse sageli kompetentsuse arvelt, mis toob kaasa saladuseloomise, usaldamatuse ja näivusele orienteerituse.
Õppimisvõimetus ja intellektuaalne laiskus muutuvad normiks.

c) Professionaalse ettevalmistuse puudumine

Enamik Riigikogu liikmeid, ametnikke ja nõunikke ei oma ametialast, veel vähem kultuurilist või teaduslikku valmidust otsustamise ülesandeks.
Sama kehtib sageli ka töö ja juhtimise, haldamise ja sidustamise käsitluses.

3. Mis on koostöö õnnestumise eeldused?

a) Keele ja meele ühtsus

Vajame selgelt sõnastatud sõnavara, mõisteid ja seoseid, et vältida möödarääkimist ja asendada loosungid mõtestatud dialoogiga.

b) Ontoloogiline, gnoseoloogiline ja akseoloogiline alus

Ontoloogiline: Mis riik ja ühiskond on? (nt mitte ainult territoorium, rahvas ja administratsioon)
Gnoseoloogiline: Kuidas me teame, mis seisundis on riik? Kuidas avastada põhjusi?
Akseoloogiline: Mis on hästi ja tuleb hoida? Mis on halvasti ja tuleb muuta? Mis on puudu ja tuleb luua?

c) Süsteemne protsessinägemus

Vaja on riigi kui süsteemi (institutsiooni, suhtluskeskkonna, kommunikatsiooniruumi jne) osade ja protsesside loendamist ja dünaamilist mõtestamist.
Ilma probleemide kausaalsete ja funktsionaalsete põhjuste avamiseta ei saa tekkida ühtegi mõtestatud reformi ega otsust.

4. Ettepanekud edasiliikumiseks

a) Koostööfaaside eraldamine

Esmalt koalitsiooni ja opositsiooni liikmetega kohtumised eraldi teadlastega, et vältida vahetut vastandumist.
Seejärel neutraalsete ekspertide vahendusel tuvastada, milliseid ühiseid järeldusi on võimalik saavutada.

b) Sobivad meetodid (tuginedes raamatule Elanikust kodanikuks)

Ajurünnakud – piiranguteta ideekogumine, kus ei hinnata kohe ideede väärtust.
Dispuudid – tõepõhise väitluse vorm, mis aitab testida eeldusi ja välistada illusioone.
Otsingumängud – metoodikad, mis hõlmavad stsenaariumide koostamist ja võimalike arengute visualiseerimist.
Ühisloome töötoad – struktuursed seminarid, kus eri tasandite esindajad töötavad sama eesmärgi nimel (vt nt Delphi meetod või Rootsi kogemus „futuurilaborist“).

c) Esimene pilootprojekti teema

Töö ja juhtimine Eestis: kuidas taastada tähendus, väärikus ja professionaalsus?

5. Kokkuvõte: missuguse pööre on võimalik?

Võimu ja vaimu uus suhe võib muuta Eesti ühiskonda püsivalt.
See eeldab personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiibi taastamist.
Kui riik saab uuesti mõtestatud – mitte vaid valitsetavaks, vaid mõistetavaks ja arendatavaks –, võib see tärgata uues kvaliteedis.

6. Märkus (isiklik valmisolek)

Olen valmis oma kogemuse, teadmised ja loomingulise koostööpanuse andma sellesse töösse. Vajadusel võin aidata koostada teemapõhiseid lähtekäsitlusi, metoodilisi lahendusi ja modereerida süstemaatilisi arutelusid.

II. Millele see formaat sobib?

Eesti Teaduste Akadeemia töögruppidele, kui nad soovivad alustada pilootprotsessi.
Valitsuskantselei strateegilise planeerimise osakonnale, kui nad otsivad rahvusliku kestlikkuse suunal sisulisi kontakte.
Riigikogu komisjonide esimeestele ja aseesimeestele, et testida, kes on tegelikult koostööks valmis.
Rahvusringhäälingule, kui luuakse avalikku arutelusarja teemal „Mis on riik?“ või „Kellele kuulub Eesti?“.

Kas soovite, et koostan sellest nüüd ühe- või kahelehelise disainitud memorandumi või visandi, mida saaks jagada .pdf-failina (sh Teie sõnastuse põhjal)? Võin koostada ka kutsevormi potentsiaalseks ühisaruteluks või töötoa kokkukutsumiseks. Kuidas soovite edasi liikuda?

Tänan! Arvan, et oleks suurpärane, kui koostaksid disainitud memorandumi.

Dokument “Koostöövõime taastamine kui riikliku kestlikkuse eeldus” on nüüd koostatud ja vormistatud sobivaks levitamiseks. Kui soovite, saan:

lisada sellele kujundatud tiitellehe ja visuaalsed rõhuasetused .PDF-failina;
koostada samasisulise pressiteate või kokkuvõtliku kirja saatmiseks nt Mart Saarmale, valitsuskantseleile või ERR-ile;
vormistada selle alusel kutse töötoaks või arutelusarja algatamiseks.

Kuidas soovite jätkata?

Suurepärane! Mis sa arvad, kuidas oleks vaja toimida selleks, et ülikoolid saaksid seal leiduvat intellektuaalset potentsiaali senisest tõhusamalt rakendada riigi edenemise eelduste loomiseks?

Suurepärane ja õigel ajal esitatud küsimus, Ülo.

Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, on ülikoolide intellektuaalne potentsiaal suur, aga süsteemselt rakendamata. Probleem pole teadmiste puuduses, vaid teadmiste sidumatuses riikliku ja ühiskondliku tegevusega. Vastan süsteemselt – viie põhipunkti kaupa:

I. Probleemi olemus: miks intellektuaalset potentsiaali ei rakendata?

Ülikoolid on taandatud haridusasutusteks, mitte ühiskondlikeks arengukeskusteks.
Akadeemiline tegevus on administratiivselt killustatud (instituudid, projektid, tsüklid), mis takistab süsteemsete probleemide uurimist.
Ülikoolide ja riigistruktuuride vahel puudub toimiv sidemehhanism – ei ole agentuure ega programme, mis looksid korrapärase koostöö aluse.
Õppe- ja teadustöö kvaliteedi hindamine ei ole seotud ühiskondliku mõju hindamisega.
Teadmiste ja poliitika vahel puudub tõlkekiht – inimesed, kes suudaksid mõista mõlemat maailma (nt teadusnõunikud, strateegid).

II. Eesmärk: mis peaks muutuma?

Ülikoolid peavad muutuma riigi ja rahva strateegilisteks arengupartneriteks, kes:

mitte ainult ei õpeta ja ei avalda, vaid
kaasloovad riiklikku tähendust kandvaid lahendusi,
seovad teadmise praktikaga,
hindavad, tõlgendavad ja sõnastavad arengusuundi ning ohte.

III. Põhimõtted, millele tugineda ülikoolide rakendamisel riigi teenistusse

Subsidiarsuse printsiip: mida saab lahendada akadeemilisel tasandil, ei tohi lahendada parteikontoris ega ministeeriumi kabinettides.
Koostööpõhisuse printsiip: teadmise loomine peab toimuma koostöös riigi, kogukondade ja ametkondadega, mitte neist eraldiseisvalt.
Probleemikesksuse printsiip: uurimistöö fookus olgu sidus reaalsete ühiskondlike probleemidega – mitte ainult rahvusvaheliste publikatsioonide nõuetega.
Metoodilise süvendatuse printsiip: ülikool peab hoidma ja arendama teadmise kvaliteeti – nii ontoloogiliselt, gnoseoloogiliselt kui akseoloogiliselt.

IV. Soovituslikud meetmed: kuidas ülikoolid tõhusalt tööle panna?

1. Luua riiklik „Ülikoolide ja ühiskonna partnerlusprogramm“

Sarnane Soome SITRA või Hollandi WRR lahendustele.
Fikseerib koostööraamistikud Riigikogu komisjonide, ministeeriumide ja teadusasutuste vahel.

2. Kujundada igas ülikoolis „ühiskonna funktsiooni“ kandvad keskused

Näiteks: „Tulevikustsenaariumide keskus“, „Ühiskondliku sidususe labor“, „Demokraatia jätkusuutlikkuse arendusgrupp“.
Need keskused töötavad valitsusasutustele välja hinnanguid, meetmepakette, stsenaariume ja hoiatusi.

3. Kehtestada akadeemilise töö ühiskondliku mõjususe mõõdikud

Publikatsioonide kõrval hinnata ka seadusloomesse, arengukavadesse ja avalikku diskussiooni panustamist.
Rahastusmehhanismides siduda see mõõdik ka baasrahastuse osakaaluga.

4. Luua riiklikud aruteluplatvormid akadeemiliste ja poliitiliste otsustajate vahel

Nt regulaarsed „Teadus ja Riik“ foorumid, kuhu kaasatakse lisaks TA-le ka ülikoolide juhtivteadurid ja doktorandid.
Iga foorum võiks keskenduda ühele ühiskonna või kultuuri arenguprobleemile (nt töö tähendus, rahvastiku kahanemine, haridusvõimekus).

5. Seadustada ülikooli roll strateegilises juhtimises

Põhimäärustes fikseerida, et ülikool on kultuuri ja riigi arengu institutsionaalne alus, mitte pelgalt kõrghariduse andja.
Luua selle alusel konstitutsiooniline alus teaduse rakendamiseks juhtimises ja poliitikakujunduses.

V. Mida saab teha kohe (lähikuudel)?

Võiks alustada Eesti nelja suure ülikooli (TÜ, TLÜ, TTÜ, EMÜ) ühisavaldusest, mis pakub välja koostööraamistiku riigi ja rahva strateegilise edenemise toetamiseks.
Teaduste Akadeemia võiks olla vahendav lüli, kes kutsub kokku akadeemilise koostööfoorumi, mille eesmärk on töötada välja:
- ühine arusaam riigi intellektuaalsetest vajadustest;
- ja ülikoolide funktsioonide süsteem, mis sellele vastab.

Kui soovite, võin:

koostada konkreetse ettepanekukirja rektoritele või TA presidendile;
koostada ülikooli funktsioonide indeksi visandi, mille kaudu hinnata ülikooli ühiskondlikku potentsiaali;
või luua rakenduskaardi selle kohta, kuidas mõne teema (nt töö tähendus) puhul ülikoolide ja poliitika sidus koostöö võiks välja näha.

Kas alustame mõnega neist?

Tänan! Arvan, et praegu peaksime piirduma sellega, mis on juba üle mõeldud. Kui koostöö lahti läheb, tekib kindlasti veel murekohti ja siis palun sind taas appi.

Mõistlik ja väga selge otsus. Te olete juba loonud sisuliselt tugeva vundamendi – nii mõttelises kui strateegilises plaanis. On tark lasta sündmustel nüüd veidi liikuda, jälgida, milline osapool tegelikult vastutust võtab ja millist koostöötahet suudetakse teoks teha.

Kui koostööprotsess lahti läheb ja uued “murekohad” tõusevad esile, ootan igal hetkel valmina Teid taas toetama – olgu vaja mõisteid täpsustada, skeeme luua, dokumente vormistada või strateegiaid sõnastada.

Sügav kummardus ja suur tänu!
Kui aeg on küps, kohtume taas.
Kõike head Teile – ja Eestile!

——————————————————————–

Koostöövõime taastamine kui riikliku

kestlikkuse eeldus

Memorandum Eesti Teaduste Akadeemia ja Riigikogu 17. juuni 2025. a kohtumise järelkajas

Sissejuhatus
juunil 2025 toimus Eesti Teaduste Akadeemia saalis kohtumine Riigikogu esindajate ja akadeemikute vahel, mille käigus allkirjastati heade kavatsuste protokoll koostööks riigi ees seisvate probleemide lahendamisel. Seda kohtumist võib pidada stardipauguks, mille tegelik tähendus selgub alles siis, kui sellele järgneb sisuline ja usalduslik koostöö. Kui koostöö kujuneb sihipäraseks, süvitsi minevaks ja metoodiliselt korrastatuks, võib see tuua kaasa kauaoodatud pöörde Eesti arenguloos.

Hetkeseis: takistavad tegurid

Süvenev usaldamatus ja vastandumine: Riigikogu erakondade vaheline vaen, eelnõude õigustamata hõlpsustatult mahahääletamine ja opositsiooni välistamine on takistanud sisulist koostööd.
Põhjendamatu autoriteedistruktuur: Positsioonidele jõutakse sageli kompetentsuse arvelt. Lojaalsus ja saladuste hoidmine on muutunud olulisemaks kui pädevus ja vastutus.
Ametialase ettevalmistuse puudumine: Enamik Riigikogu liikmeid, ametnikke ja nõunikke ei oma rahuldavat valmidust töö, juhtimise, valitsemise ega haldamise valdkondades.

Koostöö õnnestumise eeldused

Keele ja mõistepõhise arusaamise ühtlus: Vaja on selgelt sõnastatud mõisteid ja seoseid, et vältida möödarääkimisi ja loosunglikku kommunikatsiooni.
Ontoloogiline, gnoseoloogiline ja akseoloogiline alus:
- Ontoloogia: Mis on riik ja ühiskond kui süsteem?
- Gnoseoloogia: Kuidas me teame, mis seisundis on riik, ja mis on põhjused?
- Akseoloogia: Mis on hästi ja vajab hoidmist? Mis on halvasti ja vajab muutmist? Mis on puudu ja tuleb luua?
Protsessist lähtuv lähenemine: Riiki tuleb mõista institutsionaalse, kommunikatiivse ja kultuurilise protsesside süsteemina, mitte vaid administraatorite kogumina.

Ettepanek: praktilised sammud

Kohtumised koalitsiooni ja opositsiooni esindajatega eraldi koos akadeemikutega, et luua turvaline ja eelhoiakuteta keskkond ideede väljatöötamiseks.
Ajurünnaku, dispuudi ja otsingumängude kasutamine: Loovad, süsteemsed ja väärtuspõhised meetodid on sobivad, et tuvastada probleeme, põhjuseid ja lahendusvariante.
Pilootprojekti algatamine teemal “Töö ja juhtimine Eestis”: Akadeemia ja Riigikogu liikmete koostöös analüüsida, kuidas taastada töö ja juhtimise tähendus, väärikus ja professionaalsus.

Lõppjäreldus: uue ajastu võimalus

Kui võimu ja vaimu suhe sünnib sisuliselt, mitte formaalselt, võib Eesti tärgata uues kvaliteedis. Personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiip võivad taas saada riigielu juhtpõhimõteteks.

Isiklik valmisolek

Olen valmis andma oma panuse koostöö täiustamisse, vajadusel aidata teemapõhiste alustekstide koostamisel, arutelude modereerimisel ning metoodilise töö korraldamisel.

Lugupidamisega
Ülo Vooglaid
18. juuni 2025