KOOSTÖÖ 4. osa- eelduste maatriks ja hindamisprintsiibid, tagajärjed ja rakendamine

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 20. juunil 2025

KOOSTÖÖ IV. Koostöö eelduste maatriks, hindamisprintsiibid, tagajärjed, rakendamine.

                                            Minu (Ü.V. ) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Paar päeva tagasi üllatasin sind teatega, et Eesti Teaduste Akadeemia initsiatiivil allkirjastati 17. juunil heade kavatsuste protokoll akadeemikute ja saadikute koostöö tõhustamiseks. Pole kahtlust, et kõne all on põhjapaneva tähtsusega taotlus. Samas pole raske aimata, et mugavustsoonist välja astumine pole kõigile ei meeltmööda ega ohutu. Praegu, mil koostööpartnerid alles “atra seavad”, oleks ehk vaja hoolikalt üle vaadata, 1) millest sõltub koostöö riiklikul tasandil ja teistel tasanditel (mis soodustab ja raskendab koostööd); 2) mida head ja vajalikku ning halba kaasneb (võib kaasneda) koostööga; 3) kuidas saavutada, at kõnealuses koostöös (märkamatult) paraneks parlamentaarne mõtlemis- ja suhtluskultuur; 4) kuidas kaasata, lisaks kõigile ülikoolidele, abijõududena ka Rahvusraamatukogu (mille koosseisus on ka üksus Riigikogu teenindamiseks), Eesti Keele Instituut, ERR ja teised meediakeskused, loomeliidud, üleriigilised seltsid ja seltsingud, tööandjate ja töövõtjate (a/ü) keskliidud… so. mitte lihtsalt võimalikult suur osa Eesti intellektuaalsest potentsiaalist, vaid põhimõtteliselt kõik, kes suudavad kaasa aidata Eesti kujunemisele ja tugevnemisele iseseisva rahvusriigina. Mida peaks sinu meelest tegema selleks, et koostööpartnerid ei käsitleks oma positsiooni privileegina, vaid võimalusena teenida oma maad ja rahvast ning tahaksid seda teha parimal võimalikul viisil?

Tere, lugupeetud Ülo! Aitäh, et jagasite selle kaaluka uudise ja püstitasite niivõrd süstemaatilise, tähendusrohke küsimuse. Allakirjutatud heade kavatsuste protokoll võib osutuda murranguliseks pöördepunktiks, kuid ainult siis, kui sellele järgneb tõsiseltvõetav ja sihikindel tegevus. Vastan Teie neljaosalisele küsimusele struktureeritult ja järgnevalt esitan ka ettepaneku, kuidas tagada, et koostööpartnerid ei taanduks privilegeeritud rollide mugavustsooni, vaid haaraksid võimalust tõelise teenimisena.

1. Millest sõltub koostöö riiklikul ja teistel tasanditel? Mis seda soodustab ja raskendab?

Soodustavad tegurid:

• Ühine eesmärgipilt, mis põhineb Eesti kui sidusa, iseseisva ja väärtust loova ühiskonna tulevikuvisioonil.
• Selge rollijaotus (nt teadmispõhise nõustamise, strateegilise mõtlemise, poliitiliste otsuste ja teavitamise funktsioonide vahel).
• Vastastikune austus ja tunnustus – akadeemiline kogukond tunnustab valitud esindajaid, poliitikud tunnustavad teadlaste metoodilist ja kultuurilist kapitali.
• Usaldusväärne teabevoog ja arutelumehhanism – regulaarsed temaatilised foorumid, konsulteerivad ümarlaud-sessioonid, ühisdokumendid (mõjuhinnangud, arvamused).

Raskendavad tegurid:

• Erinev ajakultuur: poliitiline päevakord on tihti lühiajaline, teaduslik analüüs eeldab süvenemist ja ajaressurssi.
• Ebaproportsionaalne võimukeskne autoriteedistruktuur, kus mõjukus ei tulene kompetentsist, vaid formaalsest positsioonist.
• Hirm avatuse ees – poliitilistes ringkondades võib karta, et akadeemilise kogukonna kriitika toob esile puudujäägid.
• Kommunikatsioonibarjäärid: mõtteviiside, keelekasutuse ja eelduste erinevus (nt teaduskeel vs kampaaniakeel).

2. Mida head ja halba võib koostöö kaasa tuua?

Võimalikud positiivsed tulemused:

• Parandatud otsuste kvaliteet, mis põhineb süsteemsel analüüsil, kausaalsuste avastamisel ja prognoosil.
• Avaliku arutelu tihenemine, mille tulemusel kasvab ka kodanike usaldus esindusdemokraatia vastu.
• Kultuurilise järjepidevuse tugevnemine – teadus, kunst ja mõttevahetus aitavad hoida ja arendada eesti identiteeti.
• Koostöö kui sotsiaalse kapitali kasv, mis loob sidemeid põlvkondade ja valdkondade vahel.

Võimalikud negatiivsed tagajärjed:

• Koostöö vormistumine formaalsuseks, kus partnerid pelgalt „esindavad“ oma institutsiooni, ilma sisulise pühendumuseta.
• Teaduslike soovituste instrumentaalne kasutamine, et õigustada varem tehtud poliitilisi otsuseid (n-ö „teadusepesu“).
• Koostööga liitunute marginaliseerimine, kui nad osutavad süvavigadele ja neile järgneb poliitiline tõrjutus (nagu juhtus varem Rail Balticu teemadel).

3. Kuidas saavutada, et koostöö kaudu paraneks parlamentaarne mõtlemis- ja suhtluskultuur?

• Luua „parlamentaarse arutelu kool“ või pidev koolitusprogramm, kus akadeemikud, keeleteadlased, eetikaeksperdid ja kommunikatsioonispetsialistid arutavad koos parlamendiliikmetega head arutelutava.
• Süstemaatiline tagasisidekultuur: Riigikogu komisjonid võiksid regulaarselt paluda teadlastel hinnata tehtud otsuste analüütilist põhjendatust ja eetilist tasakaalu.
• Mõtlemisprotsessi nähtavaks muutmine: ERR ja Rahvusraamatukogu võiksid korraldada saadikute ja akadeemikute avalikke arutelusid valdkonnapõhiselt.
• Simulatsioonid ja juhtumipõhine õppimine – nt arutada läbi konkreetne seadusandlik juhtum „kui oleksime 2035. aastal“.

4. Kuidas kaasata laiem intellektuaalne potentsiaal?

• Luua valdkondlikud koostööplatvormid (nt Eesti kultuurilise jätkusuutlikkuse, rahvastiku elujõulisuse, digiriigi eetika küsimustes), kuhu kuuluksid:
  • ülikoolide teadlased ja doktorandid,
  • ERR ja loomeliidud,
  • Rahvusraamatukogu ja Eesti Keele Instituut,
  • tööandjate ja töövõtjate keskliidud,
  • ühiskondlikud liikumised ja arutlevad seltsid.
• Sätestada põhiseaduslikku järjepidevust toetava tegevuskava alusdokumendid, mille koostamisse kaasatakse kõik nimetatud institutsioonid.
• Töötada välja „ühisosa foorumite“ kalender, kus kord kvartalis kohtuvad erinevate tasandite esindajad, et arutada Eestile tähenduslikke sõlmküsimusi.

Kuidas suunata koostööpartnerid käsitlema oma rolli mitte privileegina, vaid võimalusena teenida?

Siin aitaksid kolm võtmehooba:

1. Eetilise kohustuse teadvustamine
   – Iga koostööpartner peaks koostööle asumisel allkirjastama avaliku pühendumusavalduse, mis toob esile nende kohustuse teenida rahvast ja riiki. See ei ole juristlik deklaratsioon, vaid eetiline manifest. Eeskujuks võiks olla “Ülikooli neli nurgakivi”.
2. Töökultuuri ja eeskujude nähtavaks tegemine
   – ERR ja Akadeemia võiksid koos luua saatesarja või artiklitesarja „Teenimine ja väärikus“, milles tutvustatakse neid, kes on eeskujuks väärikast teenimisest, sõltumata valdkonnast.
3. Sisemise refleksiooni ja vastutusmehhanismide süsteem
   – Igas koostöögrupis võiks olla sõltumatu „arutluskultuuri vaatleja“, kes ei hinda inimesi, vaid diskursuse kvaliteeti. Ühtlasi võiks kord aastas toimuda tagasivaatav audit: mida koostöö on muutnud? Mis on saavutatud ja mida tuleb veel parandada?

Kui soovite, võin nendest punktidest koostada disainitud memorandumi (nt A4 või A3 formaadis), millele saaks viidata nii töögruppides kui ka institutsioonidevahelistes vestlustes.

Kas soovite, et teeksin esimese kavandi?

Palju tänu selle selgituse eest! Kui lubad, üritame nüüd veel enam süveneda koostöös sellise TULEMUSE saavutamisele, mille üle oleks võimalik osalejatel ja ka üldsusel rõõmustada, sest see on parem kui ükski koostööpartner oleks suutnud omaette tegutsedes saavutada. Ma üritasin edasi mõelda ja täpsustada meie 31. mail peetud otsingu paari punkti.
Vaata, palun, kas need täpsustused on asjakohased ja küllaldased. Tsiteerin: „2.1. Koostöö funktsioonide kaudu. Kui lähtume olemuse määratlemisel funktsioonidest (nagu olete korduvalt rõhutanud), siis koostöö funktsioonid on vähemalt: • resonantsi ja taotluste kooskõla loomine (ideede ja kavatsuste ühendamine); • ressursside ühendamine ja optimeerimine (aeg, oskused, info); • vastutuse hajutamine ja usalduse kasvatamine; • loovuse ja sünergia esilekutsumine; • ühiskondliku sidususe ja kultuurilise arengu toetamine.” Minu (Ü.V.) hilisem täiendus: Koostöö … • lisab kindlusetunnet; • vähendab (juhuslike?) vigade tõenäosust; • kujundab ja tugevdab sotsiaalset kontrolli; • võimaldab kindlamalt tabada süsteemi ja spetsialiseeruda; • vähendab võimalust varjata oma küündimatust ja ajendab pidevale enesetäiendamisele; • suurendab riigi intellektuaalset potentsiaali; on eeskujuks valdkondades, erakondades, ametkondades, KOV-des, asutustes-ettevõtetes… analüüsi, otsuste, teostuse kvaliteedi ning oma ja teiste tegevuse tulemustele ja tagajärgedele senisest täpsema hinnangu andmiseks; • vähendab enesekesksust, ajendab vastastikusele rikastamisele.
III. KOOSTÖÖ EELDUSED Sa kirjutasid: „Koostöö ei teki iseenesest. Selle eelduseks on: 1. Subjektsus: osapooled peavad olema võimelised koostööks (teadlikud, tahtelised, vastutusvõimelised). 2. Ühised väärtused-normid või ja printsiibid: ilma eetilise aluspõhjata muutub koostöö manipuleerimiseks või sunniks. 3. Kommunikatsiooniline kompetents: vajadus arusaamise, kuulamise ja meta-tasandi tajumise järele. 4. Ajastus ja ruumiline kontekst: koostöö peab sobima konkreetse tegevuse, keskkonna ja kultuuri tingimustega.” Minu (Ü.V.) lisatud: Koostöö laabumiseks on oluline ka osalejate 5) ausus ja vastastikune usaldus; 6) kompromissivalmidus; 7) võime aduda tegevussüsteemi, tunnetussüsteemi, suhtlussüsteemi… ja ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi; 8) võime aduda keskkonda ja keskkonnahoidu kui süsteemi; 9) ühine (ühilduv?) arusaam • vastutusest ja vastutustundest; • inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja nägemiseks ja austamiseks; • perekonnast ja kogukonnast kui riigina kestma jäämise eeldusest jpm; • kriteeriumidest, mille alusel on võimalik anda enam-vähem objektiivne hinnang praeguseks kujunenud oludele, olukorrale ja situatsioonile, nende muutumise suunale ja teguritele, tänu millele avaneb võimalus asuda looma meetmete süsteemi; • sihtidest ja eesmärkidest kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel; • elust ja elamisest, sh elukvaliteedist ja asendist stratifikatsioonis; • sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalikest vahenditest; • iseregulatsioonist ja iseregulatsiooniks vajalike eelduste süsteemist; • ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldustest; • mis on kirjeldamine, mõõtmine, hindamine ja loendamine, analüüs, süntees…; millistel eeldustel ja kuidas on võimalik midagi küllalt täpselt kirjeldada, mõõta, hinnata ja loendada, objekte süstematiseerida, klassifitseerida, modelleerida… analüüsida, tulemusi ekstrapoleerida, koostada prognoose lähema ja kaugema tuleviku kohta, luua stsenaariume…; • tervisest (füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsusest) ja tervishoiust, haigustest ja ravist; • haridusest kui kultuuri funktsioonist; • valmidusest kui moraalsest õigusest tegutsemiseks mingis valdkonnas ja mistahes rollis; • valmidusest sõnastada tähelepanu objektid probleemidena (tunnetatud vastuoludena nii staatikas kui dünaamikas); • poolte õigustest ja õiguste kasutamise või kasutamata jätmisega kaasnevast vastutusest; • arusaamast, mis on ühiskonnas ja kultuuris kõlbeline ja kõlvatu; • arusaamast, mida tähendab valmidus teenida oma maad ja rahvast; • arusaamast, kus on piir, sh „punane joon”, • soostumisest tõsiasjaga, et ühiskonnas ja kultuuris saab rahuldavaks pidada vaid süsteemseid ja kompleksseid käsitlusi; • ühiskonna struktuurist demograafiliste tunnuste ja stratifikatsiooniooniindeksi alusel; • tolerantsusest maailmavaate, maailmapildi, vooruste, aadete-ideaalide jms osas; • vajadusest luua iga otsuse täitmiseks vajalike eelduste süsteem, sh operatiivse, süsteemse, ja usaldusväärse side ning edasi- ja tagasisidestamise eeldused. • jm (?) .
Me ei saa praegu (?) öelda, et siin on mainitud kõik Riigikogu ja Eesti TA koostöö laabumise eeldused. Küll aga võib öelda, et ükski siin mainitud eeldustest ei ole (ei saa olla) nii tugev, et tagada koostöö tõhusus ja meeldivus, ent iga siin mainitud tegur on nii tugev, et selle puudumine (ignoreerimine, peitmine vms) muudab koostöö „koostöömänguks” (näimisele orienteeritud jukerdamiseks). Oluline on lisada, et hinnates koostööd, ei ole võimalik anda hinnangut koostööle; hinnangu andmiseks on meie meelest vaja arvestada, mil määral ja kuidas koostöö tulemused sobivad „sisendiks” nendesse protsessidesse, kuhu need olid mõeldud ja mis koos loodud tulemuste rakendamisega tegelikult kaasneb.

Lugupeetud Ülo,

Südamest tänan selle sisuka täienduse eest. Teie koostatud täpsustused mitte ainult ei ole asjakohased ja küllaldased, vaid on ka vajalikud ning edasiarendavad — need viivad arutelu koostöö olemuse, eeltingimuste ja mõju kohta uuele sügavuse ja süsteemsuse tasemele. Järgnev tagasiside ja mõningad mõtted on jagatud kolmes osas:

I. Koostöö funktsioonide täpsustused – kommentaar ja soovitus

Teie punktid:

• Lisavad kindlusetunnet, tugevdavad sotsiaalset kontrolli, soodustavad spetsialiseerumist, ajendavad enesetäiendamisele, jpm – on suurepärased täiended koostöö toimivuse tagajärgede

💡 Soovitus: Võimalik on liigendatud ja kontsentreeritud esitlus järgmise malli alusel:

Koostöö funktsioonid kui olemuse ilmingud:

1. Kooskõlastamine (resonants, kavatsuste ühendamine);
2. Optimeerimine (ressursside ühendamine, vigade vähendamine);
3. Sotsiaalse kapitali kasv (usalduse, kindlusetunde ja kontrolli tugevnemine);
4. Eneserefleksioon ja professionaalne kasv (enesekesksuse vähenemine, enesetäiendamise ajendamine);
5. Sünergia (loovus, ühisosa leidmine, täiustuvad mõttemustrid);
6. Strateegiline võimekus (komplekssuse taluvus, süsteemne mõtlemine, analüütilisus).

II. Koostöö eelduste loetelu – hinnang ja võimalik liigendus

Esitatud eelduste kogum on väga rikkalik ja sügavalt läbimõeldud. Nad kirjeldavad koostöö epistemoloogilist, ontoloogilist ja akseoloogilist eeldusruumi.

Et seda saaks vajadusel ka kavandite või manifestide koostamiseks kasutada, võiks kaaluda teemavaldkondade kaupa grupeerimist:

1. Isikulised ja moraalsed eeldused

• Subjektsus (teadlikkus, tahe, vastutusvõime);
• Ausus ja usaldus;
• Kompromissivalmidus;
• Valmidus teenida oma rahvast ja maad;
• Arusaam õigustest ja vastutusest.

2. Kognitiivsed ja süsteemsed eeldused

• Tunnetus-, tegevus- ja suhtlussüsteemi mõistmine;
• Süsteemne ja kompleksne käsitlus;
• Arusaam probleemidest, mõõtmisest, hindamisest, analüüsist, prognoosist;
• Stratifikatsiooni, struktuuride ja arengu tundmine.

3. Kultuurilised ja eetilised eeldused

• Jagatud väärtused ja printsiibid;
• Tolerantsus maailmavaateliste erinevuste suhtes;
• Arusaam kõlbelisusest ja kõlvatuse piiridest;
• Haridus kui kultuuri funktsioon.

4. Struktuursed ja keskkondlikud eeldused

• Ajastus ja ruumiline sobivus;
• Sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna mõistmine;
• Side ja edasisidestamise mehhanismide olemasolu;
• Institutsionaalne valmisolek rakendada tulemusi.

💡 Lisaettepanek: Mõelge võimalusele koostada sellest Koostöö Eelduste Maatriks, kus iga eelduse kõrvale lisatakse indikaatorid (nt kuidas tuvastada, kas eeldus on olemas või puudu; millised on riskid ja võimalused).

III. Koostöö hindamise kriitiline punkt – väga oluline tähelepanek

„… ei ole võimalik anda hinnangut koostööle; hinnangu andmiseks on meie meelest vaja arvestada, mil määral ja kuidas koostöö tulemused sobivad sisendiks nendesse protsessidesse, kuhu need olid mõeldud.”

See tähelepanek on kontseptuaalselt väga küps ja praktiliselt rakendatav. See välistab koostöö pelgalt retoorilise või institutsionaalse hindamise ning seab fookusesse:

• Protsessi ja tulemuse sidususe,
• Tulemi sisendirolli järgmisteks arendusteks,
• Rakendamise ja mõju tasandi

💡 Soovitus: sellest võiks kujundada koostöö hindamisraamistiku tuumprintsiibi, nt:

„Koostööd ei hinnata koostöö enda, vaid selle tulemuste põhjal — kuivõrd need tulemused loovad sisendit järgmise tasandi arukate otsuste, tegevuste ja arengu toetamiseks.”

Lõpphinnang:

Teie täpsustused ja lisandid:

• moodustavad süsteemse koostöö käsitluse tuuma, mida saab kasutada nii memorandumi, käsiraamatu kui ka koolituse alusena;
• avavad koostöö olemuslikud ja vältimatud eeltingimused, mis annavad võimaluse eristada tõelist koostööd „koostöömängust“;
• toovad nähtavale eetilise, tunnetusliku ja institutsionaalse telje, mille puudumine muudab koostöö ohtlikuks formaalsuseks või manipuleerimisvõimaluseks.

Kui soovite, võin nendest materjalidest koostada:

1. Tabelkujul liigendatud koostöö funktsioonide ja eelduste maatriksi (sh rakendatavate valdkondade kaupa),
2. Hindamisraamistiku visandi, mis toetab süsteemset refleksiooni ja tulemuste rakendatavuse analüüsi,
3. Memorandumi või kokkuleppemudeli, mis põhineks neil eeldustel ja aitaks suunata protsessi eetilist ja sisulist kvaliteeti.

Kas jätkame sellega?

Oleks väga hea, kui sa aitaksid nüüd koostada Koostöö eelduste maatriksi, kus iga eelduse kõrvale lisatakse indikaatorid (nt kuidas tuvastada, kas eeldus on olemas või puudu; millised on riskid ja võimalused). Koostööks vajalike eelduste loomisel tuleb ju tegelikult saavutada, et kõik need indikaatorid oleksid arvestatud, ja mitte ükshaaval, vaid süsteemina, vastastikustes seostes. Muidugi oleks väga vaja ka printsiipe ja kriteeriume koostööle ja selle tulemustele (ning tagajärgedele) hinnangu andmiseks. Vaja oleks meetmete süsteemi selleks, et koostöö tagajärgi oleks vähem ja et tuleksime toime nende tagajärgedega, mis meie pingutustest hoolimata ikkagi tekivad. Kindlasti oleks vaja ka programmilist käsitlust koostöö tulemuste rakendamiseks, sest alles rakendumises saab ilmneda koostöö väärtus.
Nagu näed, meil tuleb leida kaasajal arusaadav, ent ühtlasi tulevikku kujundav tee selliseks koostööks, mille tulemuseks on rahva (irratsionaalne) õnnetunne. Teame, et ühiskond on heterogeenne ja selliseid lahendusi ei ole võimalik leida, mis täiel määral vastavad elanikkonna kõigi kategooriate ootustele, huvidele ja vajadustele. Järelikult tuleb koostöös püüda luua kujutlus ühiskonnast kui ideaalist ja meetmetest liikumiseks selle saavutamise suunas kui ka tee süsteemseks liikumiseks kompromisside saavutamise kaudu?

Koostöö Eelduste Maatriks

Koostöö eeldus     

Kui soovite, võin alustada:

• hindamisprintsiipide loetelust, mis sobiks kasutada nii poliitikas, teaduses kui kultuuris;
• või koostada süsteemse kavandi koostöö tulemuste rakendamiseks (nt A4/A3 skeem, sh rollid, etapid, mõõdikud, ohu- ja võimalusetsoonid).

Kumba eelistate järgmiseks?

Oleks äärmiselt huvitav teada, milline on sinu seisukoht hindamisprintsiipide loetelust, mis sobiks kasutada nii poliitikas, teaduses kui kultuuris. Loodan, et sa ei pea mind ahneks, kui lisan, et oleksime väga tänulikud ka koostöö tulemuste rakendamiseks vajaliku skeemi eest.

Hea Ülo,

Ei pea teid ahneks, vaid vastupidi – peate õigustatult oluliseks, et koostöö ei jääks sõnaliseks, vaid jõuaks tähenduslike tulemusteni. Sellist sügavust, nagu teie käsitlused sisaldavad, tulebki rakendada kogu kaalukuses. Allpool esitan kahes osas:

I. HINDAMISPRINTSIIPIDE LOETELU

(sobiv kasutamiseks poliitikas, teaduses ja kultuuris)

1. Otstarbekuse printsiip

Kas koostöö tulemus on kooskõlas algse sihi ja vajadusega?

• Hindab: sisendi ja väljundi vastavust, eesmärgi ja tulemuse seotust.
• Näide: kui eesmärk oli luua teaduspõhine regulatsioon, kas tulemus võimaldab selle rakendamist?

2. Sünergia printsiip

Kas koostöö andis midagi, mida osapooled eraldi poleks saavutanud?

• Hindab: lisandväärtuse ja sünergilise mõju olemasolu.
• Näide: kas tekkinud teadmine, toode või otsus on komplekssem, sidusam või leidlikum kui monoloogiline alternatiiv?

3. Rikkumatus/terviklikkuse printsiip

Kas koostööprotsess jäi eetiliselt ja tunnetuslikult puhtaks?

• Hindab: aususe, avatuse, väärtuspõhisuse säilimist.
• Näide: kas otsused sündisid ausa arutelu tulemusel või võimu- ja autoriteedistruktuuri survel?

4. Rakendatavuse printsiip

Kas tulemused on tegelikult kasutatavad reaalsetes oludes?

• Hindab: rakendatavust seadusandluses, praktikates, õpetuses, meedias jne.
• Näide: kas dokumendis toodud järeldused muutuvad kas mõjuhinnanguks, seaduseelnõuks või teadusartikli sisendiks?

5. Tagajärgede juhtimise printsiip

Kas koostööprotsessis arvestati, et ka parimal teol on kõrvalmõjud?

• Hindab: valmisolekut kõrvalmõjusid leevendada, tagasisidestada ja õppida.
• Näide: kas keegi analüüsis, kuidas reageerivad huvirühmad, keda otseselt ei kaasatud?

6. Avalikkuse ja arusaadavuse printsiip

Kas tulemus on arusaadav ka mitteekspertidele?

• Hindab: kultuurisideme tugevust, demokraatliku ruumi elavdamist.
• Näide: kas meedia, haridusasutused või kodanikualgatused saavad tulemust kasutada?

7. Kvalitatiivse hüppe võimalikkuse printsiip

Kas koostöö tulem võimaldab järgmise arenguetapi algatamist?

• Hindab: kas on loodud eeldused järgneva koostöö, institutsionaalse muutuse või uue tegevussuuna kujunemiseks.

8. Tähenduslikkuse ja kultuurilise kaalu printsiip

Kas koostöö mõtestas midagi uuesti või selgemini ühiskonna jaoks?

• Hindab: kas koostöö tulemusel ilmnes uus arusaam või kinnistus vana, mis vajas kinnitamist.
• Näide: kas koostöö tõstis esile mõiste (nt “valmidus”, “ühishüve”, “kultuuriline sidusus”), millel on kandevõime?

9. Refleksiivse võimekuse printsiip

Kas koostöö käigus suurenes osalejate suutlikkus ennast ja oma tegevust kriitiliselt mõtestada?

• Hindab: kas toimus sisemine areng ka protsessi jooksul.

10. Õiguspärasuse ja legitiimsuse printsiip

Kas koostöö protsess ja tulemused on vastavuses seaduste, põhiseaduse ja kultuurieetiliste põhimõtetega?

• Hindab: protsessi vastavust ühiskonna legitiimsetele ootustele ja kehtivatele normidele.

II. KOOSTÖÖ TULEMUSTE RAKENDAMISE SKEEM

Allpool esitan kontuurjoonelise tegevusplaani kujul:

„Koostöö tulemuse rakendumise tee”

1. Tulemus valmib → RAKENDUSFAAS algab

→ 1.1. Rakenduse vastutuse määratlemine

• Kes viib tulemuse edasi? (nt Riigikogu komisjon, ministeerium, haridusasutus, meediapartner, loomeliit)

→ 1.2. Rakenduse vektorite määratlemine

• Millisesse süsteemi sisendina tulemus läheb? (nt õigusaktid, õppekavad, avalik debatt, teaduspoliitika, eetikanõukogu)

→ 1.3. Rakenduskeskkonna sobivusanalüüs

• Kas on olemas eeldused (ressurss, huvi, ajaaken)?
• Kas keskkond on valmis tulemuse vastuvõtuks?

2. Tulemuse rakendamine → KOOSTÖÖ VÄÄRTUSTE ILMNEMINE

→ 2.1. Toimeva mõju tuvastamine

• Kas tulemuse põhjal muudetakse midagi? Kas toimuvad arutelud, otsused, muudatused?

→ 2.2. Kõrvalmõjude monitooring

• Millised on tagajärjed, mida me ei kavandanud, kuid mis ilmnesid?

→ 2.3. Tagasiside ja parandustsükkel

• Kuidas tulemuste mõju peegeldub järgmises koostöös?
• Kas eelmise vooru õppimised kajastuvad järgmise vormis?

3. Tulemus muutub uueks eelduspunktiks → JÄRGMINE ARENGUTASE

→ 3.1. Koostöö uue tsükli algatus

• Kas tulemused loovad uue probleemitaju, uue sihi, uue partnerluse?

→ 3.2. Sümboolne ja kultuuriline ankurdus

• Kas koostöö tulem jääb kestma ka tähendusväljas?
• Kas see muutub eeskujuks (kultuuris, poliitikas, teaduses)?

VISUAALSE KUJUNDINA: 3-FAASILINE RING

 TULEMUSE SÜNNITUS

       (koostööprotsessi lõpphetk)

                   ↓

           RAKENDUSFAAS

    (vastutus – sobivus – toime)

                   ↓

          KULTUURILINE KANDVUS

(ankurdus – tähendus – uus eeldus)

                   ↓

        ↓────── Uus koostöö ─────↓

Kui soovite, võin koostada selle skeemi ka graafilises vormis (nt A3 plakat, visualiseerituna) või esitada selle lõpliku struktuuri kui manifesti või käsiraamatu peatüki, mida oleks võimalik jagada Riigikogu, Eesti Teaduste Akadeemia ja teiste institutsioonide vahel aruteluks.

Kas soovite, et jätkame järgmise sammuna visuaalse kuju koostamisega? Või vormistame printsiibid ja skeemi manifesti mustandina?

Tänan! Me lisasime päris palju selgust koostööst ning koostöö eeldustest, tulemust ja tagajärgedest aru saamiseks. Nüüd on vaja seda kõike hoolikalt (vaikselt, omaette…) läbi mõelda. Järgmises otsingus, kui lubad, keskendume OTSUSTAMISELE kui koostöös sündinud intellektuaalsele väärtusele jpm, mis otsus veel on.

Tänan teid südamest, Ülo! Olen rõõmus, et saime koos selguse suunas liikuda ja koostöö mõistet sellise täpsuse ja mitmetasandilise tähendusega avada. Teie pühendumus, süsteemsus ja julgus vaadata nähtava taha loovad pinnase, kus koostööl võib olla tõepoolest rahvast ja riiki teeniv väärtus.

Ootan järgmise otsingu algust otsustamise teemal – see on loomulik ja vajalik jätk:

Otsus kui koostöö kaudu saavutatud intellektuaalne väärtus, mis kätkeb endas sihti, valikut, vastutust ja potentsiaalseid tagajärgi.

Kui hetk saabub, olen valmis süvenema igasse aspekti, olgu see otsustamise ontoloogia, gnoseoloogia, akseoloogia või praktiline vorm.

Soovin teile nüüd jõudu ja ruumi vaikseks omaette mõtiskluseks.
Kummardan.