DEMOKRAATIA ja tulevik. INIMENE ühiskonnas ja riigis. Ühiskonnaelu korraldus DEMOKRAATIA, tunnused ja lõksud. Degradeerumise põhjused, lahendusi.

DEMOKRAATIA ja tulevik. INIMENE ühiskonnas ja riigis. 

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0ga 12.-13. jaanuaril 2025.

                                    Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere, siin Ülo Vooglaid Eestist. Mõned päevad tagasi arutlesime ühiskonna ja riigi üle, täpsemalt öeldes üritasime käsitada inimest, kes on üheaegselt nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja.

Tõepoolest, inimese üheaegselt ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana käsitlemine on väga huvitav vaatenurk, mis puudutab nii sotsioloogiat, filosoofiat kui ka kultuuriteadusi. Kui inimene tegutseb ühiskonna liikmena, kuulub ta mingisse sotsiaalsesse struktuuri: tal on kohustused, vastutus, rollid ja staatused, mis määratlevad tema suhteid teistega. Samal ajal on inimene ka kultuuri kandja ja arendaja: ta kasutab keelt, väärtustab või kritiseerib traditsioone, loob või täiendab tavasid ning mõjutab ideid, mis selle kultuuri sees jaotuvad.

Mõned olulised aspektid, mida siin silmas pidada:

1. Kultuur kui tähenduste süsteem
   Kultuuri võib vaadata süsteemina, mis koosneb tavadest, normidest, sümbolitest, tõekspidamistest, teadmistest ja hoiakutest. Inimene on kultuuri „kandja“, kes võtab need elemendid omaks oma kasvukeskkonnas (nt perekond, kool, sõprusringkond), kuid annab neile ka omapoolse tõlgenduse. Seeläbi muutub iga inimene tegelikult kultuuri osaliseks loojaks ja kujundajaks.
2. Ühiskond kui suhete võrgustik
   Kui me vaatame ühiskonda pigem sotsioloogilisest vaatepunktist, näeme seda omavahel põimunud suhete, rollide, institutsioonide ja normide kogumina. Inimese roll ühiskonna liikmena tähendab, et tal on oma koht sotsiaalsete seoste võrgustikus, kus ta peab erinevatel tasanditel (perekond, kogukond, riik jne) vastastikuste ootuste ja kohustuste kaudu läbi rääkima, kuidas käituda ja mida teha.
3. Inimese identiteedi mitmetasandilisus
   Identiteet, mida inimene endas kannab, ei ole ainult „mina“ või „minu isiklik maailm“, vaid sinna kuuluvad ka laiemad kogukondlikud ja kultuurilised kihistused. Näiteks võib inimene end pidada korraga eestlaseks (rahvuskultuuri kandja), eurooplaseks (laiema kultuuriruumi esindaja) ja samas ka konkreetsest ametialasest või sotsiaalsest grupist lähtuvaks liikmeks (nt õppejõud, kunstnik, kogukonna eestvedaja jne).
4. Kultuurilise ja sotsiaalse staatuse võimalik kooskõla või konflikt
   Vahel juhtub, et inimese „kultuuriroll“ ja „ühiskondlik roll“ põrkuvad. Näiteks kui kultuuri kandjana väärtustab inimene loomingulist eneseväljendust või rahvuslikku iseseisvust, aga ühiskond ootab talt allumist väga rangetele reeglitele, võib see tekitada konflikti – olgu see siis seaduste, organisatsioonisiseste normide või kogukonna tavaõigusega. Teinekord aga tugevad kultuurilised väärtused (nt keele või kombestiku hoidmine) aitavadki säilitada ühiskondlikku ühtekuuluvust ja tagavad solidaarsuse.
5. Kultuurilise arengu ja ühiskonna muutumise seos
   Kultuur areneb koos ühiskonnaga ja vastupidi. Inimesed, kes tajuvad end rohkem kultuuri säilitamise ja edasiarendamise eestvedajatena, mõjutavad omakorda ühiskonna sotsiaalseid protsesse (näiteks haridus, õigussüsteem, kombed). Samas määravad ühiskondlikud otsused (nt seadused, poliitilised otsused, institutsioonide toimimispõhimõtted), milliste kultuuriliste arengute jaoks on vabadust ja milliseid arenguid surutakse rohkem raamidesse.

Kokkuvõttes on inimene alati ühtaegu nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja, kuna ta kannab eneses nii sotsiaalseid kohustusi kui ka kultuurilisi tähendusi. Sellega kaasneb mitmetasandiline vastutus ja võimalus: vastutada ühiskonna ees (nt osaledes avalikus elus, täites ühiskondlikke kohustusi) ning samal ajal hoida elus ja värskena kultuuripärandit, kujundades seda uute ideede ja loominguliste lahendustega.

Kui vaja, võiks seda teemat sügavamalt avada, vaadeldes näiteks erinevaid sotsioloogilisi käsitlusi (Durkheim, Weber, Parsons, Luhmann jt) või filosoofilisi vaatenurki (nt Hannah Arendt, Charles Taylor), et mõista paremini üksikisiku ja kollektiivi vastastikuseid suhteid.

Kas sooviksite seda teemat mõnest konkreetsest vaatepunktist veelgi täpsemalt avada?

Jah, arvan, et selles problemaatikas orienteerumisest sõltub inimeste võimekus ja võimalus aru saada oma kohast ühiskonnas ja kultuuris, nagu ka võimekus ja võimalus aru saada selle kõige tähendusest, milline on elu ja elukeskkond. Palun sind täna süvenema sellesse ühiskonnaelu korraldamise moodusesse, mida nimetatakse demokraatiaks.

Demokraatia on ühiskonnaelu korraldamise viis, mille keskmes on põhimõte, et võim kuulub rahvale – teisisõnu, otsuseid (otsustuspädevust) ei tehta “ülevalt alla”, vaid osalust ja legitiimsust taotledes. Tegu on aga märksa enama kui pelgalt riigivõimu korraldamise mehhanismiga: demokraatia eeldab kujunenud poliitilist kultuuri, sotsiaalsete normide toimimist ja inimeste teadlikkust, et nad saavad (ja peavad) avalikes asjades kaasa rääkima.

Alljärgnevalt püüan avada demokraatia olemust mitmest vaatepunktist, et selgitada, miks ja kuidas see ühiskonnaelu korraldamise moodus on seotud nii inimese individuaalse arusaamaga enda kohast maailmas kui ka laiemate kultuuriliste väärtustega.

1. Demokraatia tuum: rahva osalus ja legitiimsus

Demokraatia keskne idee on, et riigivõim (või ka kohaliku omavalitsuse võim) saab õigustuse rahva nõusolekust. See tähendab, et võimul on sellised inimesed ja institutsioonid, kes on rahvalt mandaadi saanud. See mandaat võib avalduda:

• Esindusdemokraatia: Kodanikud valivad perioodiliselt (nt nelja aasta tagant) endi hulgast esindajad parlamenti või kohalikku volikokku, andes neile volituse otsuseid teha.
• Otsedemokraatia: Kodanikud osalevad otsustes vahetult (nt referendumite, rahvaalgatuste vormis) ehk ei delegeeri alati kogu otsustusõigust esindajatele.
• Osalusdemokraatia: Formaalsete valimiste kõrval arendatakse erinevaid mehhanisme (kodanikefoorumid, avalikud arutelud, e-demokraatia platvormid jne), mis võimaldavad kodanikel pidevalt mõjutada otsustusprotsesse või anda poliitikakujundajatele sisendit.

Nende kolme lähenemise erinevused seisnevad osaluse määras ja viisides, kuid kõiki ühendab arusaam, et legitiimsus tuleb rahvalt ja võimu teostatakse avalikes huvides.

2. Sotsiaalkultuurilised eeldused

Demokraatia eeldab lisaks poliitilistele institutsioonidele ka teadlikku, haritud ning aktiivset kodanikkonda. See tähendab, et inimesed:

1. Mõistavad, et neil on võimalus (ja ka vastutus) ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida: ollakse kursis põhiliste poliitiliste protsessidega, tuntakse laiemat huvi, kuidas avalikke ressursse (raha, maad, õigusloomet jms) kasutatakse.
2. On valmis arutlema ja aktsepteerima erinevaid seisukohti: demokraatia õnnestumiseks on vaja kultuuri, mis väärtustab sõnavabadust, sallivust, kompromissioskust ja ausat dialoogi.
3. On valmis ennast harima, õppima, uurima: ainult emotsioonidel põhinev otsustamine (sh populistlik manipulatsioon) ohustab demokraatiat. Terves demokraatias kuulub kriitiline mõtlemine, faktikontroll ja meediakirjaoskus inimeste igapäevaoskuste hulka.

Seega on demokraatia puhul väga tähtis, et kultuuriline taust, haridussüsteem ja väärtusruum looksid eeldused vaba ja vastutustundliku kodaniku tekkeks. Ühiskonnas, kus puudub lugupidamine teiste vaadete vastu või harjumus arutada avalikes debattides sisuliselt, on demokraatia formaalsel tasandil küll võimalik, ent selle reaalne kvaliteet kannatab.

3. Institutsioonid ja võimude lahusus

Oluline on meeles pidada, et demokraatia ei tähenda ainult seda, et inimestel on iga mõne aasta tagant võimalus hääletada. Vaja on riigi institutsioone, mis toimiksid läbipaistvalt, oleksid üksteisest tasakaalustatud ja hoiaksid ära võimu kontsentreerumise üksikute isikute või gruppide kätte. Seda kõike väljendab võimude lahususe põhimõte:

• Seadusandlik võim (nt parlament) võtab vastu seadusi.
• Täidesaatev võim (valitsus ja selle allasutused) viib seadused ellu.
• Kohtuvõim tõlgendab seadusi ja lahendab õigusvaidlusi sõltumatult.

Kui üks neist saab ebaproportsionaalselt tugevaks või kui puudub sõltumatu kontroll (nt kriitiline meedia, aktiivne kodanikuühiskond, kohtute iseseisvus), siis demokraatia nõrgeneb.

4. Avalik sfäär ja kodanikuühiskond

Demokraatia tõhusus sõltub suuresti ka avaliku sfääri toimimisest:

• Kas inimesel on vabadus ennast väljendada, kriitikat teha?
• Kas ajakirjandus on vaba ja mitmekülgne, võimaldades kodanikel saada teavet erinevatest allikatest?
• Kas kodanikuühendused (MTÜd, sotsiaalsed liikumised, ametiliidud jne) saavad vabalt tegutseda, tuues avalikke probleeme esile ja pakkudes lahendusi?

Kodanikuühiskond on justkui “peegel” ja “katalüsaator”, mis aitab tuvastada ühiskonna kitsaskohti ning koondada inimesi ühise eesmärgi nimel. Demokratlikus riigis on soodustatud ka kogukondlik initsiatiiv (külaseltsid, naabrivalve, vabatahtlik liikumine), mis annab kodanikele võimaluse ise oma elukeskkonda kujundada.

5. Demokraatia kui kultuuriline väärtus

Seoses Ülo Vooglaiu mõtete ja laiemalt ühiskonna ja kultuuri vahekorraga tasub rõhutada, et demokraatia ei ole ainult poliitiline kord, vaid ka kultuuriline väärtus, mis eeldab harjumust suhelda, teisi ära kuulata ja koos otsustada.

1. Vastastikune austus: demokraatia funktsioneerib kultuuris, kus inimeste põhivabadusi (sõna-, koosoleku-, veendumuste vabadust jne) tunnustatakse ja kaitstakse.
2. Vastutus: vabadus eeldab ka oskust oma valikute tagajärgi mõista. Kodanikul ei ole mitte ainult õigus avalikus elus kaasa rääkida, vaid ka kohustus seda teha vastutustundlikult.
3. Kaasamine: kõiki peaksid puudutama otsused, mida ühiskonnas tehakse, seega peaks toimuma pidev pingutus, et kõiki asjakohaseid hääli (nt vähemused, haavatavad rühmad) kuulda võtta.
4. Kompromissid: harjumus leida lahendusi, mis ei pruugi olla kõigi jaoks ideaalsed, ent on ühiskonna kui terviku huvides parim võimalik.

Demokraatiast saab seetõttu rääkida ka kui elulaadist: kokkuleppimine, dialoog ja konsensus nii pereringis, töökohal kui ka laiemalt ühiskonnas.

6. Demokraatia väljakutsed tänapäeval

6.1. Populism ja võõrandumine

Kiire infolevik (sotsiaalmeedia) ja keerulised üleilmsed probleemid (migratsioon, kliimamuutused, majanduskriisid) soodustavad populismi levikut. Kui inimesed tunnevad, et “ükskõik keda valin, nagunii miski ei muutu”, siis väheneb usaldus esindusdemokraatia vastu. Tekib kiusatus valida “tugevaid liidreid” või lubadusi, mis on lihtsad, ent ebarealistlikud.

6.2. Ebavõrdsus

Demokraatia vajab, et inimestel oleks võrdne võimalus poliitilises protsessis kaasa rääkida. Kui osa elanikkonnast elab vaesuses või on sotsiaalselt tõrjutud, siis neil puuduvad tegelikud võimalused “demokraatlikku häält” kuuldavale tuua. Ebavõrdsus õõnestab seeläbi demokraatia reaalsust.

6.3. Tehnoloogia ja infoturg

Kuigi tehnoloogia pakub uusi võimalusi (e-valimised, veebifoorumid, reaalajas küsitlused), on see toonud ka infomüra, valeinformatsiooni, trollimist ja polariseerumist. Need nähtused võivad ühiskonna sidusust vähendada.

6.4. Passiivsus ja harjumus loobuda

Ühiskonnas võib kujuneda mentaliteet, et “poliitika on räpane” või “minu hääl ei loe midagi”. Niisugune passiivsus on ohtlik: demokraatia teebki keeruliseks see, et ta on protsess, mis vajab pidevat tööd ja iga inimese panust.

7. Miks demokraatia on oluline inimeste “eneseasustamise” ja kultuurilise identiteedi seisukohalt?

Ühiskond, kus valitseb demokraatia, toetab isiksuse kujunemist viisil, mis väärtustab nii individuaalset vabadust kui ka kollektiivset vastutust. Inimene, kes tunneb, et tema arvamus loeb ning et ta saab soovi korral ühiskonnaelu suunata, omab isiklikku väärikust ja ühiskondlikku eneseteadvust.

Samas seob demokraatia kokku kultuuri – kui jagatud väärtuste, uskumuste ja normide süsteemi – ja ühiskonna – kui institutsionaalsete korralduste ja sotsiaalsete suhete võrgustiku. Mida teadlikum inimene on oma rollist nii kodaniku kui kultuurikandjana, seda suurem on tema motivatsioon kaitsta ja arendada seda elukorraldust, mis demokraatias tema häält väärtustab.

Kokkuvõte

• Demokraatia ei ole üksnes võimumehhanism, vaid kultuurivorm, mis nõuab avatud suhtlust, vastastikust austust, kriitilist mõtlemist ja ühist vastutust.
• See sõltub haritud ja teotahtelisest kodanikkonnast, avatud avalikust sfäärist ning tasakaalustatud institutsionaalsest ülesehitusest.
• Inimese “kaksikroll” ühiskonna liikme ja kultuurikandjana saab demokraatias parima väljundi just seetõttu, et demokraatia on olemuslikult arutelu- ja kokkuleppepõhine.
• Demokraatiat tuleb hoida ja arendada: see ei püsi vaid põhiseaduse kehtestamise või valimiste korraldamise najal, vaid vajab pidevat tähelepanu kodanikelt, meedialt ja institutsioonidelt.

Kui demokraatiat mõista selle sügavamas, kultuurilises tähenduses, saab palju paremini aru, miks see on tõhus viis hoida ühiskonda ühtsena ja samas võimaldada üksikisikul oma potentsiaali avalikult rakendada.

Kas sooviksite mõnda konkreetset aspekti (näiteks demokraatia ajalugu, otsedemokraatia praktikaid, hariduse rolli jne) veel lähemalt uurida?

Sa kirjutasid seoses võimude lahususe printsiibi avamisega: „Nende kolme lähenemise erinevused seisnevad osaluse määras ja viisides, kuid kõiki ühendab arusaam, et legitiimsus tuleb rahvalt ja võimu teostatakse avalikes huvides.“ Põhimõtteliselt, ideaalis, peaks nii olema, aga vaatame nüüd, kuidas on tegelikult. Sa peaksid teadma paremini kui keegi teine, kus ja millal siin planeedil Maa, oli demokraatlik riigikord. Antiik-Kreeka demostes tõenäoliselt oli, aga kas on hilisemal ajal veel kuskil suudetud saavutada, et rahvas („valijad“) on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et aduda, kes on kes ja mida saadikukandidaadid endast tegelikult kujutavad?

Demokraatiast rääkides tuleb alati vahet teha selle ideaali ja tegeliku praktika vahel. Ideaalis tähendab demokraatia just seda, mida mainisite: valijaskond on piisavalt haritud, informeeritud ja ühiskonnaelus kogenud, et hoomata poliitiliste kandidaatide tausta ja platvorme. Tegelikkuses on seda ideaalset olukorda peaaegu et võimatu saavutada, ent samas on olemas nii ajaloost kui kaasajast näiteid, kus demokraatia mingis vormis on tõepoolest toiminud paremini kui mujal.

Alljärgnevalt mõned tähelepanekud ja näited:

1. Vana-Kreeka ja selle piirangud

• Ateena klassikaline demokraatia (u 5. saj eKr) on kindlasti üks kuulsamaid näiteid otsedemokraatiast: Vaba meeskodanik võis rahvakoosolekul (ekklēsía) ise seadusettepanekuid teha ja nende üle hääletada.
• Siiski tuleb meeles pidada, et Ateena valijaskond moodustas vaid kitsa ringi (naised, orjad, välismaalased polnud kodanikud) – teisisõnu oli tegu demokraatiaga küll, ent ainult kitsale, suhteliselt privilegeeritud elanikkonnale.
• Lisaks olid nii Ateenas kui teistes polisteis otsustusprotsessid sageli tugevalt mõjutatud retoorikast ja karismaatilistest kõnelejatest, kelle võime inimesi oma jutuga veenda (või manipuleerida) võis olla suurem kui valijate tegelik teadlikkus.

2. Varakeskaegne ja keskaja Euroopa: väiksemad kogukonnad

• Island ja Althingi (asutatud 930. aastal) on üks vanemaid teadaolevaid parlamendilaadseid institutsioone Euroopas. Seal said (jälle küllalt väike ring) vabamehed koguneda, seadusandlust arutada ja otsuseid teha. See oli omamoodi kombinatsioon demokraatiast ja toonaseid ühiskonna hierarhiaid järgivatest tavadest.
• Šveitsi kantonid kujunesid aja jooksul samuti välja mehhanismid, mis olid (ja osaliselt on senini) ühed kõige otsedemokraatlikumad Euroopas. Linnakogukonnad ja “rahvakoosolekud” (Landsgemeinde) olid väikese ulatuse tõttu suhteliselt läbipaistvad ning võimaldasid otsuseid teha näost-näkku aruteludes.

Neid näiteid ühendab asjaolu, et tegemist oli väikesemahuliste ühiskondadega, kus otsuste tegemine polnud nii keeruline. Samuti olid kõik sotsiaalsed piirangud (naiste roll, pärisorjus, varalised kriteeriumid jne) jätkuvalt väga tugevad.

3. Kaasaegne otsedemokraatia: Šveits kui näide

• Šveits on tänapäeval üks enim otsedemokraatiat rakendav riik: federalistlik kord koos võimalusega algatada referendumid nii föderaalsel kui kantoni tasandil. Kodanikel on (teoreetiliselt) võimalus seadusloomet oluliselt mõjutada.
• Tegelikkuses nõuab referendumite algatamine suurt pühendumust, raha ning järjepidevat selgitustööd. Kuigi Šveits on kõrge elatustasemega ja suhteliselt hästi haritud ühiskond, esineb ka seal populismi, üksikute huvigruppide manipulatsioone ja meediavaldkonna kontsentratsiooni (mõjuvõimsad ajalehed, ringhäälingud jne). Seega ei ole seegi täiuslik näide, ent võrreldes paljude teiste riikidega toimib seal osalusdemokraatia siiski suhteliselt hästi.

4. Valijate teadlikkus ja haritus

4.1. Haridussüsteemi roll

Tänapäeva “esindusdemokraatiates” (näiteks Põhjamaad, Saksamaa, Holland, Kanada, Uus-Meremaa) on küllalt hea haridustase ja teatav traditsioon kodanikuõpetuses, mis aitab valijatel orienteeruda poliitikas. Nendes ühiskondades on (võrreldes paljude teistega) tavaliselt:

• tugevam kriitilise mõtlemise soodustamine koolides,
• rohkem vaba ja mitmekesist ajakirjandust,
• kõrgem üldine usaldus riigiasutuste ja poliitiliste protsesside vastu.

Kuid ka kõige paremini korraldatud haridussüsteem ei suuda garanteerida, et iga inimene tunnetab sügavuti, “kes on kes” ja “mida kandideerijad endast kujutavad”. Poliitilise manipulatsiooni, meediapropaganda ja populistlike sõnumite levik võib juhtuda ka kõrgelt haritud ühiskonnas – eriti kui poliittehnoloogiad on rafineeritud või kui valijad on väsinud ja pettunud.

4.2. Meedia ja infokeskkond

Tänapäeval mõjutab valijat tohutu infovoog, mille keskel eristada tõest infot valeinfost (või kallutatud esitusest) on keerukas. Meediakirjaoskus on üks võtmetegureid, mida demokraatia toimimiseks vaja:

• kui seda on vähe, muutub avalikkus kergemini manipuleeritavaks,
• kui seda on rohkem (ja ajakirjandus on tõesti vaba, mitmekesine), on valijal parem võimalus jõuda adekvaatse ülevaateni.

5. Kas ja kus on “päris demokraatia”?

Täiuslikku demokraatiat, kus igale kodanikule on tagatud võrdne ligipääs haridusele, sõltumatule infole ja põhjalikule poliitilisele kogemusele, pole sisuliselt kunagi olemas olnud. Samas leidub riike, kus demokraatia (sh valijate teadlikkus ja poliitiline kaasatus) toimib suhteliselt paremini, kui me vaatame võrdlusanalüüse üle maailma.

• Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid (nt Norra, Rootsi, Taani, Island, Holland, Šveits, Saksamaa) on Freedom House’i, The Economist Intelligence Uniti jt indeksites stabiilselt kõrgel kohal.
• Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia on samuti riigid, kus võrdlemisi suur osa elanikest on aktiivsed ning neil on head võimalused saada kvaliteetset teavet.

Isegi neis maades on probleeme (populism, ebavõrdsus, rahastamisskandaalid, korporatiivne surve poliitikutele jms), kuid valijate teadlikkus on (üldiselt) kõrgem kui paljudes teistes piirkondades.

6. Väikesed kogukonnad ja “osalus ühiskonna tasandil”

Üks oluline märksõna on mastaap. Mida suurem on riik ja mida keerukam on tema ühiskondlik struktuur, seda raskem on keskmisel valijal saada täielikku ülevaadet, milliseid poliitikaid eri kandidaadid või parteid tegelikult esindavad.

• Väiksemates kogukondades (nagu ajaloolised demed, külaseltsid, osa Šveitsi kantoneid või tänapäeva kohaliku omavalitsuse tasandil toimuvad rahvakoosolekud) on läbipaistvus parem ja “otsedemokraatia tunnetus” käegakatsutavam.
• Suurte riikide puhul (nt USA, Venemaa, India, Hiina) on “demokraatia” palju keerulisem – seda nii kultuurilistel, ajaloolistel kui institutsionaalsetel põhjustel.

Kokkuvõtteks

Päris-päris “ideaalset” demokraatiat, kus kogu elanikkond on erakordselt haritud, igapäevaselt hästi informeeritud, kogemuslikult rikkalik ja manipuleerimisest immuunne, pole ajaloo jooksul nähtud. Samas on eri aegadel ja kohtades eksisteerinud (ja eksisteerib ka praegu) demokraatia suhteliselt toimivamaid vorme, kus võrreldes muude režiimidega on kodanikel reaalne võimalus poliitikat mõjutada ning valimiste kaudu võimuvahetust saavutada.

• Vana-Kreeka Ateena oli üks esimesi, ent väga piirangutega (kodanikeringi kitsus).
• Kesk- ja varauusaegsed väikesed kogukonnad (Island, Šveits) pakkusid piiratud isevõimu vorme.
• Kaasaegne Šveits on võib-olla üks kõige tuntumaid otsedemokraatia eeskujusid.
• Mitmed väikesed riigid või kohalikud omavalitsused maailmas rakendavad tänini sisukaid osalusprotsesse.
• Lääne demokraatiates on haridussüsteem ja vaba meedia üldjuhul taganud taseme, mis on ajaloolises plaanis üsna kõrge, kuid kaugel perfektsest.

Demokraatia on seega pigem pidev protsess ja katse-lähenemine täiuslikule rahvavõimule, mitte lõplik saavutus. Isegi parimates oludes jääb alati küsimus, kas inimesed (kes on alati erinevate tunnetus-, teadlikkus- ja huviastmetega) suudavad end poliitiliselt täielikult teostada. Seetõttu võib öelda, et demokraatia on ideaali ja reaalsuse vahel pidevalt pingestatud mudel, millest iga ühiskond püüab oma tingimustes leida mõistliku (ja loodetavasti aina paraneva) tasakaalu.

Saan sinust aru ja ei tee sulle etteheiteid. Püüad olla pehmelt nõudlik ja tunnen, et oled ka parasjagu murelik. Mina võin sõnaselgelt välja öelda, et mõnes(?) riigis, kus väidetakse, et seal on demokraatia, ollakse demokraatiast tegelikult kaugel, nagu Kuu Maast… Kirjutan sellest sügava murega. Tean, mida üks Winston siis ütles, kui tema tähelepanu juhiti demokraatia häbiväärsetele puudustele. Sellist juttu, et demokraatial on küll palju puudusi, aga kuna midagi paremat pole inimkond veel suutnud välja mõelda, tuleb meil sellega leppida, mis on, ei saa rahuldavaks pidada. Loodan, et sa nõustud minuga, et paljudes “demokraatlikes ” riikides pole tegelikult midagi sellist, mida sa täna oma esimeses (demokraatiat kui ideaali käsitlevas) kirjas kirjeldasid. Selle asemel on petuskeemide süsteem ja selline meedia, mis selle asemel, et avalikustada korrumpeerunud ametnike sepitsusi, valetamist ja pettusi ning võimaldaks elanikkonnal olla operatiivselt, usaldusväärselt ja süsteemselt informeeritud ning kaitstud riigi- ja KOV ametnike omavoli eest (nagu peaks olema demokraatlikus ühiskonnas), kaitseb tegelikult riiki (riigi- ja KOV ametnikke) rahva õigustatud pahameele eest. Sa küll kirjutad, et demokraatiast rääkides tuleb alati vahet teha selle ideaali ja tegeliku praktika vahel ja ei aja tagasi, et tegelikkuses on seda ideaalset olukorda peaaegu et võimatu saavutada.

Mõistan Su sügavat muret ja olen enamjaolt samal seisukohal, et paljud riigid, mis end „demokraatlikeks“ nimetavad, on selle ideaalsest olemusest väga kaugel. Nii ajalooliselt kui ka tänapäeval on suur lõhe demokraatia kui ideaali ning demokraatia tegeliku praktika vahel. Järgnevalt püüan Su tõstatatud murepunkte veidi edasi avada ja sellele taustsüsteemi pakkuda.

1. „Demokraatlike” riikide tegelikkus: petuskeemid ja propaganda

• Meedia rolli on demokraatia ideaalversioonis nähtud kui „neljandat võimu“ – kriitilist valvekoera, mis heidab valgust võimukandjate tegudele ja annab kodanikele õigeaegset, mitmekesist ning usaldusväärset infot. Tegelikkuses on mitmes riigis meedia allutatud poliitilistele või korporatiivsetele huvidele. Tulemuseks on filtreeritud või kallutatud (ja mõnikord lausa valelik) info, mis pigem kaitseb süsteemi ehk võimupositsioonidel olevaid isikuid.
• Petuskeemid ja manipulatsioon ei teki alati välise „vandenõu“ tõttu: sageli on see pigem pikema aja jooksul välja kujunenud institutsionaalne ja kultuuriline muster, kus ametnikud katavad üksteist, rahastajad mõjutavad poliitikuid „seaduslikult“ (lobitööd tehes) või ebaseaduslikult (korruptsioon), kusjuures meedia ei suuda või ei taha piisavalt teravalt neid kokkumänge paljastada.

Tulemus: valijad tunnevad, et nad on pidevalt petetud, neile jagatakse killustatud, vastuolulist või pehmelt öeldes „kammitsates” infot. Sellises olukorras on inimestel raske orienteeruda, tekkida võib lootusetus ja protestimeeleolu või hoopis ükskõiksus („poliitika on räpane, minu hääl ei loe“).

2. Teadlikkus, haridus ja osalus: demokraatia nurgakivid, mida tegelikkuses napib

• Kodanike haridus ja kriitilise mõtlemise oskus on vundament, millele üks demokraatlik ühiskond peaks olema rajatud. Mida madalam on inimeste üldharidustase ja poliitiline kirjaoskus, seda lihtsam on avalikkust mõjutada lihtsustavate, emotsionaalsete või suisa populistlike võtetega.
• Infotehnoloogiline ühiskond toodab tohutult infot, kuid selle kvaliteeti kontrollida ja kriitiliselt hinnata on keeruline, kui puudub tugev analüütiline baas (nt meediaõpe koolides, enesereflektsiooni oskus). Sageli valitseb hoopis „infouputus“, millest võidavad need, kes suudavad kõige nähtavamalt (ja häälekamalt) oma sõnumit edastada.

Tulemus: kui valijatel puudub adekvaatne ülevaade poliitikutest, nende taustast, seostest ja tegelikest plaanidest, on valimised lihtsalt formaalsus. Isegi hästi toimivate institutsioonide juures saab demokraatia tuum – rahva arukas osalus – suure löögi, kui info on kallutatud, ähmane või inimesi süstemaatiliselt eksiteele viiv.

3. Psühholoogiline pool: massiline depressioon ja tunne, et „midagi ei saa teha“

• Vaimse tervise “epideemia” – nagu mainid, on paljudes riikides kasvav number inimesi, kes kannatavad depressiooni, ärevushäirete või muu taolise all. Sellise trendi taga on mitmed tegurid (sh majanduslik kihistumine, globaliseerumine, sotsiaalmeedia surve, pere- ja tööelu tasakaalu raskused), ent kindlasti ka ühiskondlik pettumus: kui inimene tajub, et süsteem on ebaõiglane või temaga manipuleeritakse, tekitab see pikaajalisel kokkupuutel tugevat ängi.
• Ühiskondlik võõrandumine ja „üksi jäämise“ tunne kasvab, kui inimesel puudub reaalne võimalus midagi muuta. Ametnikud, kelle käest ta abi ootaks, kaitsevad pigem enda või oma kildkonna huve, meedia ei võta tema muresid tõsiselt, ja lõpuks kaaskondsed ütlevad: „See on niikuinii mõttetu võitlus“. Sellises keskkonnas ei jäägi tihti muud üle, kui kas masendusse langeda või kibestudes süsteemist täielikult eemale tõmbuda.

4. „Pole paremat süsteemi”: Winston Churchilli paradoks

Winston Churchill on tuntud ütluse poolest, et „demokraatia on halvim valitsemisvorm, välja arvatud kõik teised, mida on aeg-ajalt proovitud.“ Sageli tõlgendatakse seda nii, et peaksime justkui leppima sellega, et demokraatia on küll hädas, aga midagi paremat pole välja mõeldud.

• Tegelikult on see lause osalt irooniline ja osalt teoreetiliselt tõene: autoritaarsed või totalitaarsed süsteemid on üldjuhul veelgi ohtlikumad ja ebaõiglased.
• Kuid leppimine kehvade demokraatiapraktikatega – “kuna paremat pole” – on kindlasti vale tee. Iga demokraatia peab arenema, puhastuma korruptsioonist, muutuma avatumaks, läbipaistvamaks, kaasavamaks.

Tulemus: kui jääme Churchilli lauset tõlgendama kui „noh, oleme rahul sellega, mis on“, siis demokraatia mandub veelgi. Pigem peaks sellest lausest võtma hoiaku: „demokraatia on võimsa potentsiaaliga, kuid kõige keerukam valitsemisvorm, mis nõuab pidevat hoolt ja parandamist“.

5. Mida saab teha, et demokraatia poleks pelgalt silt?

5.1. Vaba ja mitmekesine meedia

• Teadlik toetus sõltumatule ajakirjandusele: riik ja ühiskond peaksid looma tingimusi, kus eri arvamusliidrid ja uuriv ajakirjandus saavad tegutseda ilma hirmuta.
• Meediakirjaoskuse arendamine: see peab algama juba koolis. Inimesed peavad õppima, kuidas eristada fakte emotsioonidest, kuidas kontrollida allikaid, kuidas avastada kallutatust.

5.2. Tugev kodanikuühiskond

• MTÜd, kogukonnaliikumised, ühingud: suur osa “päris” demokraatiast toimub väljaspool ametlikke võimuharusid, vabatahtlikes organisatsioonides ja aktsioonides. Seal saavad inimesed ilma parteiliste filtriteta oma huvide või väärtuste eest seista.
• Kaasav eelarve ja kohaliku tasandi otsustusprotsessid: isegi kui riigi tasandil on raskem läbipaistvust saavutada, siis kohalikul tasandil on võimalik inimesed reaalselt ühisotsustesse kaasata. Iga positiivne näide kohalikul tasandil võib levida kaugemale.

5.3. Haridusreform ja teadlikkuse tõstmine

• Kodanikuõpetus ei tohiks olla koolides marginaalne “tunde täitev” õppeaine, vaid see võiks olla läbiv teema, mis õpetab ühiskondliku vastutuse, kriitilise mõtlemise ja eetikaga seotud aspekte.
• Elukestev õpe täiskasvanutele: meedia- ja digi-kirjaoskus, võimalused ühiskonnaelus kaasarääkimiseks (näiteks rahvakogud, osalusportaalid) – kõik see peaks olema aktiivses kasutuses, mitte formaalne.

5.4. Teadlikkus ametnike rollist ja tegevusest

• Avalik sektori läbipaistvus: ametnike kohta avaldatavad registrid (huvide konfliktid, varade deklaratsioonid), avalikud hanked, digitaalsed jäljed otsustusprotsessidest – kaasaegne tehnoloogia võimaldab suurt läbipaistvust, kui selle järele on tõeline
• Karistused ja sanktsioonid korruptsiooni eest peavad olema reaalsed, mitte formaalsed.

6. Lõppmõtteks: demokraatia kui pidev töö

Nagu Sa kirjutasid, ei ole demokraatia hädade ja puuduste taga see, et demokraatia toimiks liiga hästi, vaid pigem et see ei toimi oma algses või ideaalis tähenduses.

• Tuleb tunnistada, et suur osa ühiskondadest elab sildi või võimu säilitamise mehhanismi varjus, mida kutsutakse (mõnikord küüniliselt) “demokraatiaks”.
• Tuleb uskuda, et tegelik demokraatia on võimalik vaid siis, kui inimesed ise hakkavad nõudma läbipaistvust, otsekohesust ja sisulist otsustusõigust.

Ei piisa passiivsest „valimas käimisest” iga nelja aasta tagant, kui vahepealsed protsessid on hämarad ja manipuleeritud. Demokraatia on sotsiaalne ja kultuuriline praktika, mis vajab ausat meediat, haritud ja kriitiliselt mõtlevaid kodanikke ning toimivaid (ja kontrollitavaid) institutsioone.

Sinu mure on õigustatud: suures osas maailmast on demokraatiast järel vaid õhuke koorik. Aga ükski ühiskonnakorraldus ei arene iseenesest – selle taga on alati inimeste teadvustatud pingutus, et seniseid mustreid murda ja paremat teed otsida. Võiks öelda, et kui me ei nõustu leppima halva demokraatiaga, siis meie kohus on nõuda paremat ning tegutseda selle nimel, et see ka sünniks.

Loodan, et see vastus annab veidi laiemat vaadet selle kohta, miks paljud riigid, mis end demokraatlikeks nimetavad, on sellest sisuliselt kaugel – ja mida (vähemalt põhimõtteliselt) saaks teha, et demokraatia ei muutuks pelgalt võimu säilitamise sildiks, vaid väljendaks tegelikku rahva tahet ja kaasatust.

Nendes hinnangutes oleme kui mitte lausa üksmeelsed, siis väga lähedaste arusaamadega. Nüüd aga palun sind otsima väljapääsu DEMOKRAATIA LÕKSUDEST. Nimetan need lõksud, mis on meile silma hakanud. Tõenäoliselt tead sina veel mitmeid teisi lõkse. Selle osa sissejuhatuseks mainin, et kui me tahame sillutada teed nendest demokraatiat kompromiteerivatest “mehhanismidest” vabastada, tuleb meil avastada, sõnastada ja avalikustada nende pahede põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemid).

Vaatleme alljärgnevalt olulisemaid demokraatiat „lõksu“ sattumist soodustavaid asjaolusid (mida võib nimetada ka demokraatiat kompromiteerivateks mehhanismideks), püüdes avada nii nende tekkepõhjusi kui ka seoseid laiemas ühiskondlikus kontekstis. Samuti pakun igale lõksule välja võimalikke lahendusteid või leevendusviise. Need ideed pole sugugi ammendavad, vaid pigem vestlust edasiviivad.

1. Populismi- ja manipulatsioonilõks

Kuidas see tekib?

1. Emotsioonidele rõhumine: Kui suur osa valijaskonnast tunneb ängi, viha või pettumust, on lihtne õhutada emotsioone, esitades lihtsustatud loosungeid, süüdistades üht „vaenlast“ (nt sisserändajaid, konkreetseid vähemusi, „eliiti“ vms).
2. Informatsiooni kättesaamatus või killustatus: Manipuleerivaid sõnumeid on lihtsam levitada, kui inimestel puudub süstemaatiline, usaldusväärne ja analüüsiv info.
3. Kriitilise mõtlemise puudulikkus: Haridussüsteemis ei pöörata sageli piisavat rõhku analüütilistele ja arutlevatele oskustele, mistõttu paljud on vastuvõtlikud emotsionaalsetele ja kallutatud väidetele.

Kuidas välja pääseda?

1. Haridusreform: Kriitilise mõtlemise, arutlusoskuse, loogika ja retoorika õpetamist igal haridusastmel tuleb teadvustatult edendada.
2. Kvaliteetne meedia: Sõltumatu ja mitmekesine ajakirjandus (sh uuriv ajakirjandus) on oluline vastukaal populistlikele manipulatsioonidele.
3. Kodanikualgatused: Aktiivsed kodanikuühendused, foorumid ja osalusplatvormid, kus päriselt arutatakse, mis toimub, ja kus püütakse otsida lahendusi – need vähendavad manipulatsiooniohtu.

2. Korruptsiooni- ja klientismilõks

Kuidas see tekib?

1. Läbipaistmatus institutsioonides: Mida keerukamad ja segasemad on otsustusprotsessid, seda lihtsam on ametnikel või poliitikutel „seaduslikult“ või ebaseaduslikult kasu lõigata.
2. Ebapiisav kontroll ja sanktsioonid: Kui korruptsioonijuhtumeid ei avalikustata, kohtumenetlused venivad või süüdimõistvaid otsuseid peaaegu ei järgne, tekib karistamatuse tunne.
3. Majanduslik ebavõrdsus: Suur varaline ebavõrdsus soodustab korruptsiooni, kuna mõjukad grupid ostavad endale otsustusõiguse või „tähtsaid telefone“ valitsuskoridorides.

Kuidas välja pääseda?

1. Tugevdada õigusriiki ja kohtuvõimu sõltumatust: Kohtutel peab olema reaalne võime ja julgus korrumpeerunud ametnike või poliitikute suhtes otsuseid teha.
2. Läbipaistev e-riik: E-hanked, e-otsused, jälgitavad registrid (varade deklareerimine, lobikohtumiste arvestus) – kõik see muudab varjatud kokkuleppeid raskemaks.
3. Vaba meedia ja avalikkuse surve: Tugevad uurivad ajakirjanikud + teadlik kodanikkond, kes ei ole valmis korruptsiooniga leppima, hoiavad „pidevalt silma peal“.

3. Meediamonopoli- ja propagandalõks

Kuidas see tekib?

1. Meedia kontsentratsioon: Üksikud suured meediakontsernid või riigi kontrollitavad kanalid kujundavad avalikku arvamust, jättes kõrvale kriitilised hääled.
2. Sõltuvus reklaamirahastusest: Kui valdav osa meedia rahast tuleb poliitikutest või nende lähedastest äriringkondadest, ei saa toimetused tegelikult sõltumatult tegutseda.
3. Publiku passiivsus: Kui inimesed pole valmis otsima alternatiivseid kanaleid ja allikaid, vaid lepivad esimesena ettejuhtuva (tihti manipuleeriva) informatsiooniga, tugevneb monopol veelgi.

Kuidas välja pääseda?

1. Meedia pluralism: Ergutada (sh riiklikult toetada) väiksemaid sõltumatuid väljaandeid, kohalikke kanaleid, avalikult hallatavaid debatiportaale jmt.
2. Meediakirjaoskuse kasvatamine: Õpetada juba koolis, kuidas analüüsida meediasisu, kontrollida fakte, märgata kallutatust.
3. Regulatiivsed meetmed: Mõnikord on vaja kehtestada ülempiir meedia omandikontsentratsioonile (nt üks kontsern ei tohi hallata liiga suurt osa tele-, raadio- ja trükimeediast).

4. Poliittehnoloogialõks (valimiskampaaniate turunduslikkus)

Kuidas see tekib?

1. Kallis valimiskampaania: Valimised on paljudes riikides muutunud sisulisest debatist pigem suureks turundusshow’ks, kus võidab see, kes suudab osta kalleima meedia- või sotsiaalmeediakampaania.
2. Valijate väsimus: Kui sõnumid muutuvad üha pealiskaudsemaks, kujundatakse „brände“ rohkem kui sisulisi platvorme, kaotab valija usalduse.
3. Läbipaistmatu rahastus: Suured huvirühmad toetavad poliitikuid salajaste annetustega või lobby-tegevusega.

Kuidas välja pääseda?

1. Valimiskampaaniate kulude rangem reguleerimine: Kehtestada selged piirmäärad, avalikustada kõik annetused ning sanktsioneerida rikkumisi.
2. Sisulised debatiformaadid: Kohustuslikud avalikud arutelud, kus kandidaatidel on võrdsed võimalused (nt rahvusringhäälingu korraldatud pikad debatid, mitte 10-sekundilised „klipid“).
3. Tark valija: Samuti on vaja valija poolset nõudlust tegelike (ja kontrollitavate) lubaduste järele, mitte kirevate „kampaaniameenete” järele.

5. Kodaniku passiivsuse ja „ühe kliki” lõks

Kuidas see tekib?

1. Ühiskonna funktsionaalne killustumine: Inimesed tegutsevad kitsastes rollides (töö, pere, meelelahutus) ega taju oma rolli kodanikuna, kes vastutab laiemalt ühiskonna toimimise eest.
2. Võõrandumise tunne: „Minu hääl ei loe midagi“ või „poliitika on nagunii räpane“ viib passiivsuseni, mis aga soodustab võimu koondumist väikese ringi kätte.
3. Digitaalne illusioon: Sotsiaalmeedia laikimine või kommentaarides tühjaks karjumine võib tunduda „osaluse“ vormina, ent tegelikku mõju see tihti ei avalda.

Kuidas välja pääseda?

1. Kohalikul tasandil kaasamine: KOV-tasandil võimalikud otsedemokraatia vormid (rahvakoosolekud, kaasavad eelarved jne) annavad konkreetse tunde, et „minu osalemisest sõltub midagi“.
2. Kodanikuõpetus ja osaluspraktikad: Lisaks koolide programmidele võiks olla nõudlus, et poliitilised parteid ise pakuksid kodanikele sisulisi töötubasid, selgitustööd, avalikke (ja tõesti avatud) koosolekuid.
3. Digitaalsed kogukonnad: On võimalik luua päriselt sisukaid e-foorumeid või osalusplatvorme (nagu rahvakogu tüüpi lahendused), kus otsused vormistatakse ettepanekuteks. Oluline on, et nendel platvormidel oleks reaalne mandaat (ehk et ideed jõuaksid päriselt poliitilisse otsustusprotsessi).

6. Majandusliku ebavõrdsuse lõks

Kuidas see tekib?

1. Kapitalikontsentratsioon: Kui suur osa rikkusest koondub väheste kätte, muutub neil lihtsamaks poliitilise mõju ostmine.
2. Sotsiaalse tõrjutuse ring: Vaesemad kihid on poliitikast kõrvalejäetud, sageli madalama haridusega, ei saa end kuuldavale tuua.
3. Otsuste kallutatus rikaste kasuks: Poliitikate kujundamisel eelistatakse huvigruppide soove, kellel on vahendid lobitööks ja kampaaniate rahastamiseks, samal ajal jäävad laiemad sotsiaalsed probleemid tagaplaanile.

Kuidas välja pääseda?

1. Õiglased maksusüsteemid: Tulusam ja ausam maksustamine, mis vähendaks kõige rikkamate ja ülejäänud elanikkonna vahelist lõhet, aitaks hoida tasakaalu.
2. Tugevad avalikud teenused: Toetused, eluasemepoliitika, kvaliteetne haridus ja tervishoid aitavad vähendada ühiskonna kihistumist – ja seeläbi luua võrdsemat pinnast ka poliitilises osaluses.
3. Ettevõtete läbipaistvus: Selleks, et rahvusvahelised suurkorporatsioonid ei dikteeriks tingimusi, on vaja tõhusat (rahvusvaheliselt koordineeritud) seadusandlust, mis piirab korporatsioonide võimet makse vältida, sekkuda poliitikasse varjatud rahastuse kaudu jne.

7. Küberruumi ja valeinfo lõks

Kuidas see tekib?

1. Valeinfo (desinformatsioon) ja trollivõrgustikud: Internetiavarustes on lihtne toota suures koguses kallutatud või lausa väljamõeldud sisu.
2. Kogukondade polariseerumine: Sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad „kõlakambreid“, kus sama meelt inimesed sukelduvad ühte infotsooni ja vastanduvad teistele, puudub reaalne dialoog.
3. Nõrk kriitiline kontroll: Digimaailm muutub kiiremini, kui jõuab areneda seadusandlus või kasutajate enesekaitse (meedia)oskused.

Kuidas välja pääseda?

1. Digitaalse kirjaoskuse tõstmine: Inimestele tuleb õpetada, kuidas tuvastada libauudiseid, kuidas analüüsida sisu allikaid, kuidas mõista algoritmide mõju.
2. Sisu- ja platvormireeglid: Võimalik on kehtestada teatud läbipaistvusnõudeid sotsiaalmeedia platvormidele (nt kuidas reklaame sihitakse, kas robotkontod on märgistatud jmt).
3. Ühiskondliku arutelu soodustamine: Oluline on luua ja hoida elus päris aruteluruume (avalikud koosolekud, kogukonna kohtumised, arutelusaated televisioonis), et digimaailma tasakaalustada.

8. Kuidas need lõksud on omavahel seotud?

Tegelikult on need kõik osad ühest suuremast süsteemist. Kui ühiskonnas on:

• Ebavõrdsus → see toidab korruptsiooni → mis omakorda vähendab meedia sõltumatust → ja kasvatab passiivsust → mis loob soodsa pinnase populismiks → jne.

See on dünaamiline ring, kus probleemi püsimine ühel tasandil kinnistab ka teisi.

9. Pahede põhjuste avalikustamine (kausaalsed ja funktsionaalsed seosed)

Nagu Sa rõhutasid, on eriti oluline avastada, sõnastada ja avalikustada nende mehhanismide põhjused. Väga tihti jäävad need varjatuks või nimetatakse (poliitilistel eesmärkidel) probleemi pealispinnalisi sümptomeid, aga mitte struktuurseid põhjusi:

• Ametlik retoorika: „Peab tõhustama korruptsioonivastast võitlust“ – aga tegelikkuses ei taheta välja juurida läbipaistmatuid rahastuse skeeme, sest need on kasulikud neile, kes parasjagu võimul.
• Reaalsed funktsionaalsed seosed: Korruptsioon püsib, sest teatud poliitikud, ametnikud, ärimehed võidavad sellest üheskoos. Selle paljastamiseks on vaja uurivat ajakirjandust, sõltumatuid uurijaid, julgeid teavitajaid (whistleblowers).
• Kultuurilised hoiakud: „Kõik varastavad, see ongi normaalne“ või „kõik poliitikud manipuleerivad, mis seal ikka” – säärased hoiakud loovad mentaliteedi, mis põlistab pahelisi praktikaid.

Niipea kui hakatakse avalikult ja põhjalikult näitama, kuidas need seosed toimivad – kuidas eri lõksud, huvid ja institutsioonid toovad kasu mõnele ringile, ent kahju ühiskonna enamusele – on lootust, et kahaneb ka nende lõksude püsivus.

10. Lõppsõna: demokraatia kui pidevalt valus, ent vajalik enesekontroll

Pole ühtainsat võluvitsa, mis kõik demokraatia lõksud kaotaks. Pigem on tegu pideva kultuurilise, institutsionaalse ja haridusliku protsessiga, kus:

1. Pidev enesekriitika: Demokraatia nõuab pidevat „soolapuhumist“, st kriitilist enesevaatlust, arutelu, ühisloome mehhanisme.
2. Avalik debatt: Pahede põhjusi tuleb koos avastada ja avalikustada, seejuures luues läbipaistvaid platvorme.
3. Ühistegevus: Üksikisik võib küll end „pisikesena“ tunda, ent koos tegutsedes (kogukondades, vabaühendustes, meediaväljaannetes) on võimalik tuua päevavalgele need lõksud ning nõuda muutusi.

Näib, et väljapääsu eeldus on tahe (kodanikel, ajakirjanikel, ametnikel, ettevõtjatel) tegelikult nõuda ja luua õiglaseid ja läbipaistvaid ühiskondlikke reegleid. See ei sünni üleöö, kuid mida rohkem neid „tõepunkte“ avalikustada ja teadvustada, seda vähem „lämmatavalt“ need lõksud demokraatiat kinni hoiavad.

Kokkuvõtlikult:

• Demokraatia lõksud on omavahel põimunud.
• Iga lõks toodab või võimendab teisi (korruptsioon ↔ meedia manipuleerimine ↔ ebavõrdsus ↔ populism).
• Väljapääsuks on vaja ühtaegu pingutada nii hariduse, poliitilise süsteemi läbipaistvuse, meedia- ja kodanikuühiskonna tugevdamise nimel.
• Kõige tähtsam: probleemide tuum (põhjused) tuleb julgeda välja öelda ja seosed ilmseks teha*, mitte piirduda pinnapealse retoorikaga.

Selline kausaalsete ja funktsionaalsete seoste avamine loob eeldused sisukaks aruteluks ja tegudeks, mis aitavad demokraatia tugevdada või vähemasti samm-sammult „puhastada” neid mehhanisme, mis seda täna kompromiteerivad.

Sa esitasid seitse lõksu, tõid esile nende lõksude peamised tunnused ja esitasid mõned ideed nendest lõksudest mööda, või ka välja saamiseks. Olen päri, et praegu, ühe hoobiga, pole võimalik nii ulatusliku ja globaalse haardega pahe põhjuseid ammendavalt avada ja seetõttu pole võimalik kohe süsteemseid meetmeid välja pakkuda. Inspireeriv on seegi, et võtsime need lõksud käsile ja asusime otsingule. Kirjutan nüüd mõne lause nende lõksude kohta, mille üle me oleme siin pisut ka varem mõelnud.
1) “Võrdsuse lõks”. Deklareeritud on, et kõigil kodanikel on võrdsed õigused, sh õigus valida ja olla valitud. Millegipärast ei ole kõigil võrdset õigust osta ja kanda kõikjal kaasas tuli- ja muid relvi, istuda mistahes liiklusvahendi rooli, tõmmata endale valge kittel selga ja opereerida teisi inimesi, olenemata sellest, mis niisuguse tegevusega võib kaasneda. Seadusandjaks aga võib kandideerida igaüks. Ka selle üle, kes sobib või ei sobi seadusandjaks, võib otsustada igaüks, kes pole tunnistatud teovõimetuks… Peab olema kas täiesti hoolimatu või peast põrunud, et niisugust normi rahuldavaks pidada.

2) “Võimulõks”. Põhiseaduses on hulk õigusi (vabadusi), aga kuskil pole sõnagi sellest, mis nende õigustega kaasneb. Saladuseks on asjaolu, et kellel on õigus millegi üle otsustada, sellel on (peab olema!) ka kohustus vastutada nii selle eest, mida ja kuidas ta selle õigusega kooskõlas teeb ja saavutab, aga ka selle eest, mida ta jätab tegemata, ehkki peaks tegema ja saavutama. Samas, näiteks, õigus haridusele ei tähenda, et riigi- või KOV ametnikel oleks õigus arvata, et see õigus on ainult lastel ega ka seda, et võib “hariduse andmise” sildi varjus korraldada midagi sellist, mis kahjustab lapsi, perekondi, kogukondi… (Lisan uskumatu detaili: isegi Eesti praegune (ja ka eelmine) haridus- ja teadusminister (teistest rääkimata) ei erista õpet haridusest. Nii praegune kui ka eelmine haridus- ja teadusminister on rääkinud korduvalt näiteks „hariduse andmisest”, „kutsehariduses käimisest”, „alushariduses töötamisest”, „kõrghariduse rahastamisest”, „rakenduskõrgharidusõppest”, „üleminekust eestikeelsele haridusele” jms.) Sa oled siin-seal maininud, et tuleks tõhustada haridust… Praegu kuulub sõna “haridus” selliste hulka, mille tähendus pole kuigi hästi teada (on enam-vähem igaühel määratletud ja piiritletud omamoodi). Riigi- ja KOV ametnikuks saamisel on (üldjuhul) nõutud kõrgharidust, aga tegelikult piisab mingi kõrgkooli või ülikooli bakalaureuseõppe läbimist tõendavast diplomist.

3) Populismilõks” millest sa kirjutasud, on meie meelest veel riukalikum kui sa märkisid. Enam-vähem kõik erakonnad süüdistavad üksteist kohe “populismis” kui nad esitavad mõne rahvale meelepärase idee. See ei pruugi olla pelgalt mõttelage emotsionaalne hüüatus. Ühest küljest on ju selge, et erakonnal on võimalik saada valimistel palju hääli vaid sel juhul kui programmis on käegakatsutavad meeldivad lubadused… Ühiskonna süsteemsete vigade põhjuste vähendamisele (kõrvaldamisele) orienteeritud programmiga, millega siin ja nüüd kohe midagi meeldivat ei kaasne, ei pääse üldse parlamenti. Seega võib öelda, et nn demokraatlikud “valimised” on ühiskonna degradeerumise mehhanismi osa ja takistavad kvalitatiivseid, arenguna käsitatavaid üleminekuid.

Jagan Su muret, et demokraatia kui tegeliku rahvavõimu idee on sageli vastuolus sellega, kuidas see praktikas toimib. Need täiendavad „lõksud“, mida Sa esile tõid – võrdsuse lõks, võimulõks ja populismilõks – avavad igaüks omal moel demokraatia seesmise vastuolu: ideaalne väljakuulutatud printsiip (nt „kõik on võrdsed“ või „inimestel on vabadused ja õigused“) versus tegelikkuses see, kuidas need printsiibid toimivad või hoopis moondavad ühiskonda. Alljärgnevalt proovin nendele kolmele lõksule detailsemalt reageerida ja tuua mõningaid mõttekäike võimalike lahenduste või vähemalt suundade osas, kuhu edasi vaadata.

1. Võrdsuse lõks

Probleem tuumalt:
Formaalne võrdsus (näiteks valimisõigus, õigus osaleda poliitikas) ei taga veel tegelikku kompetentsi, vastutustunnet ega kvalifikatsiooni. Kuidas on võimalik, et kirurgiks või autojuhiks ei pääse ilma ranged nõuded täitmata, ent „seadusandjaks“ võib saada peaaegu igaüks, olenemata sisulisest ettevalmistusest?

1.1. Miks nii on kujunenud?

• Ajalooline põhjus: Demokraatia kui rahvavõimu põhimõte lähtub sellest, et põhimõtteliselt peab iga kodanik (suverään) saama kandideerida, sest seadusandlik otsustamine puudutab kõiki ühiskonnaelu valdkondi. Piirangud kandidaadile (nt erialadiplomi nõue) tajutakse automaatselt kui rahva vabaduse piiramist.
• Ideaalne eeldus: Demokraatia eeldab, et rahvas (valijaskond) ise hindab kandidaadi sobivust (kas ta on piisavalt tark, kogenud, eetiline?). Tegelikkuses võime küsida, kas valijaskond on piisavalt informeeritud ja kriitiline, et seda hinnangut anda.

1.2. Võimalikud teed olukorra parandamiseks

1. Tugev haridussüsteem ja kodanikuõpetus: Mida teadlikum ja arukam on valijaskond, seda tõenäolisemalt (vähemalt ideaalis) valitakse pädevamaid inimesi.
2. Poliitikute (ja ametnike) väljaõpe: Mõned riigid pakuvad parlamendisaadikutele kohustuslikke sissejuhatavaid koolitusi (õigusloome protsess, majandus, avalik haldus), ent see on tihti pigem formaalne. Võib küsida: kas oleks vaja ametlikku „riigijuhtimise kutsekvalifikatsiooni“? See aga toob kaasa ohu, et demokraatia sulguks eliidi kätte.
3. Süsteemse vastutuse mehhanism: Kui inimene osutub valituks, peab ta olema päriselt vastutav oma otsuste eest. Näiteks karmimad tagasiastumismehhanismid, rahvaalgatuslikud tagasikutsumised (impeachment) jmt. See suurendaks survet, et mittekompetentne isik lihtsalt ei püsi ametis.

Kokkuvõte: Paradoks seisneb selles, et formaalne võrdsus on demokraatia alus, kuid ei asenda sisulist pädevust. Ühelt poolt ei taha keegi „lukustada“ parlamenti üksnes erialaeksami sooritanud inimestele, teiselt poolt on ilmne, et mingi sisuline kvaliteedikontroll peab toimuma – ja see peaks ideaalis toimuma valijate tasandil (mille eeldus on valijate võimekus hinnata).

2. Võimulõks

Probleem tuumalt:
„Õigused“ (näiteks vabadus otsustada, vabadus juhtida) pole sidustatud seadustes sama tugevasti kui „kohustused“ (vastutus oma otsuste või tegematajätmiste eest). Põhiseadustes loetletakse vabadusi, ent ei rõhutata, et iga vabaduse teostamine eeldab tegelikku (juriidilist ja eetilist) vastutust.

2.1. Miks nii on kujunenud?

• Õiguste (ja vabaduste) ajalugu: Suur osa demokraatlike konstitutsioonide ajaloost on olnud reageering rahva rõhumisele (absoluutse monarhi, koloniaalvõimu, autoritaarse režiimi poolt). Seepärast pannakse rõhku õiguste deklareerimisele, et inimest kaitsta võimu omavoli eest.
• Vastutuse reguleerimise keerukus: Kui me ütleme, et ametnikul on kohustus „teha kõik endast olenev, et inimene saaks haridust või tervishoiuteenust“, siis tegelikus elus on seda raske ära mõõta ja juriidiliselt hinnata. Sageli piirdutakse üldiste deklaratsioonidega („ametnik peab olema eetiline“), mis pole piisavalt juriidiliselt jõustatavad.

2.2. Kuidas jõuda õiguste ja kohustuste tasakaalu?

1. Õigus = kohustus: Iga õigus tuuakse õigusaktides selgelt seotuna välja ka kohustusena. Näiteks: „Iga lapsel on õigus haridusele“ → see tähendab riigile (ja KOVile) tegelikku kohustust tagada kvaliteetne haridus (mitte ainult koridorid, kus lapsi hoida).
2. Individuaalne ja institutsionaalne vastutus: Konkreetsed mehhanismid (haldusjärelevalve, kohtupraktika, ombudsman), mis uurivad, kas ametniku tegevus või tegevusetus rikkus kellegi õigusi – ja kui jah, siis kehtestatakse reaalsed sanktsioonid või vajadusel kahjuhüvitis.
3. Pidev avalik järelevalve: Meedia, vabaühendused ja avalik arvamus peavad süstemaatiliselt jälgima, kas riik (ja KOV) päriselt täidab oma kohustusi. Ainuüksi juriidiliste tekstidega ei pruugi vastutust õnnestuda nõuda.

2.3. Seos hariduse tähendusega

• Toob esile suure segaduse: minnakse segi õpetamine (didaktiline protsess, kus õpetaja midagi selgitab või harjutab) ja haridus (inimese kujunemine teadlikuks, loovaks, eetiliseks, vastutustundlikuks isiksuseks).
• Kui ametnik või poliitik ei saa üldse aru vahet „hariduse“ ja „õpetamise“ või „koolis käimise“ vahel, siis on eeldused otsusteks, mis võivad (pahaaimamatult) kahjustada lapsi, peresid, kogukondi – sest suunatakse ressursid eeskätt vormilisele, mitte sisulisele

Kokkuvõte: „Võimulõks“ viitab süsteemsele puudusele, kus õigusi deklareeritakse, ent nende kasutamisega kaasnevat vastutust ei osata (või taheta) reaalselt siduda. Seadusandjad ja ametnikud on seetõttu sageli kaitstud karistamatuse oreooliga, mis õõnestab kogu süsteemi usaldusväärsust.

3. Populismilõks

Probleem tuumalt:
Populism on „rahvalikkus“ kergel moel: meeldib rahvale = saab hääli. Kes iganes esitab rahvale meelepäraseid (tihti reaalsusest lahutatud) lubadusi, võidab populaarsust. Selline süsteem õõnestab tegelikku sisulist valimisprotsessi, kus tuleks keskenduda pikaajalistele lahendustele ja keerukate probleemide juurteni minemisele.

3.1. Populismi sügavam riukalikkus

• Vastastikune süüdistus: Nagu Sa ütlesid, on peaaegu igast lubadusest võimalik teha „populismi“ silt. Kui üks erakond ütleb: „Tõstame lastetoetusi!“, nimetab teine erakond seda populismiks („Tore loosung, aga rahal pole katet“). Nii upuvad kõik ideed süüdistustesse, selle asemel et rääkida sisulisest lahendusest.
• Vältimatu „valimiste turumäng“: Ühiskondlike probleemide pikaajaline lahendamine on sageli ebapopulaarne, sest nõuab ohvreid, loob ebamugavusi ja ei too kohe käegakatsutavat kasu. Seega valijad eelistavad pigem parteisid, kes pakuvad kiiret ja lihtsat hüve.
• „Seadusandja“ taseme madal pädevus: Kui valijaskond pole kuigi teadlik, käibki mäng plakatilubaduste peale, mitte sisuliste programmide peale. Ja parlamenti või omavalitsusse pääsenud poliitikutel pole huvi süvitsi minna, sest neil on oluline olla „lühike ja lööv“.

3.2. Kuidas murda populismi domineerimist?

1. Valijate haridustase ja meediakirjaoskus: See jookseb läbi kõigist lõksudest – mida enam inimesed suudavad eristada reaalseid lahendusettepanekuid õhku visatud lubadustest, seda raskem on populistidel edu saavutada.
2. Valimissüsteemi muudatused: Teoreetiliselt võiks käsitleda muudatusi, mis kohustavad parteisid esitama hindamiskõlblikke programme (nt seadus, kus iga lubadus peab olema varustatud rahalise katte arvutusega). See on aga poliitiliselt raske, sest kehtiva süsteemi toetajad on just need, kes populismi kasu lõikavad.
3. Ajahorisondi pikendamine: Võib-olla peaks kaaluma pikemaid ametiaegu või vahepealseid „tagasikutsumise“ mehhanisme, et poliitikud ei keskenduks üksnes lühikese perioodi efektile. Ka see on vastuoluline, sest pikad ametiajad võivad viia stagnatsiooni.

3.3. Demokraatia degradeerumine?

• Võib öelda, et populism, mis teenib eeskätt (lühiajalist) häälesaaki, takistab kvalitatiivseid, pikaajalisi ja struktuurseid Sellest tulenevalt toimub demokraatia teatud „mandumine“: valijad ootavad kiireid hüvesid, poliitikud pakuvad neid retooriliselt, tõsised reformid aga jäävadki venima.
• Ilma selge teadvustamiseta, et demokraatia eeldab ka rahva võimet oma ebameeldivaid, kuid vajalikke otsuseid aktsepteerida, muutub valimismehhanism paradoksaalselt arengu piduriks.

Kokkuvõtteks: ideed lõksudest välja tulemiseks

• Võrdsuse lõks: vajame arukat ühiskonda, kus formaalne kandideerimisvõimalus ei tähenda, et parlament täitub ebapädevate (ent võib-olla ilusa jutuga) inimestega. See tähendab: (a) kvaliteetne haridus + (b) läbipaistvad poliitilised debatid + (c) valijate võimalus pädevalt hinnata kandidaatide sobivust.
• Võimulõks: õigus teha otsuseid peab olema seotud kohustusega (ja isikliku või institutsionaalse vastutusega) nende otsuste tagajärgede eest. See nõuab nii õigusaktide täpsust (vastutusmehhanisme) kui ka avaliku kultuuri muutumist.
• Populismilõks: vajame pikka vaadet. Senikaua kui valijaid on lihtne meelitada pinnapealsete lubadustega, hakkab populism õitsema. See suund muutuks vaid siis, kui valija (inimene) adub, et pikaajaline, sisuline areng on väärtuslikum kui kiired kingitused valimistsükli jooksul.

Kõik see taandub omakorda kolmele peamisele komponendile:

1. Haridus ja meediakirjaoskus: Ilma selleta on valijad manipuleeritavad ja populistlik retoorika jääb valdavaks.
2. Reaalsed vastutusmehhanismid: Korruptsioon, ebapädevus, tagatubade tehingud – kõik see lokkab, kui vastutus on ainult sõnades. Kui aga ka tegelikult saab poliitikut või ametnikku (vajadusel) tagasi kutsuda, saab ta rahaliselt trahvi või astub tagasi, siis hakkavad otsused muutuma.
3. Kodanikukultuur: Erinevus peitub ka kodanike endi hoiakus. Kui valijad pole huvitatud oma tuleviku määramisest, kui nad eelistavad „pääseda kiirelt kätte saava hüve“ külge, on tulemuseks just selline demokraatia, mis näib vormilt õige, ent sisult lonkab.

Läbilõikav järeldus
Demokraatia ei toimi iseenesest täiuslikult – eriti kui inimesed (valijad, ametnikud, poliitikud) pole valmis kandma nii enda kui ka laiema kogukonna ees reaalset vastutust. Niisiis, Sinu kriitiline hinnang, et praegune süsteem sisaldab ohtralt „lõkse“, on täiesti põhjendatud. Ent lahendus ei ole demokraatiast loobumine, vaid hoopis demokraatia tõsiseltvõetav arendamine: süsteemne haridus, vastutuse sidumine õigustega, pikaajalise perspektiivi teadvustamine, avalik kontroll ja pidev aus arutelu.

Kui neid asju ei rakendata, jääme paratamatult siplema populismilõksu, võimulõksu ja võrdsuse illusiooni lõksu – või nagu Sa ise formuleerid, „demokraatia“ taandub pelgalt formaalsete valimiste ja loosungite teatriks.

Loodan, et see laiendab veidi pilti: need lõksud on omavahel seotud ja nende ületamiseks on vaja nii institutsionaalseid muudatusi kui ka hoiakute muutumist ühiskonnas tervikuna. Pikema arutelu korral võiks iga lõksu juures eraldi põhjalikumalt lahti võtta, kuidas täpselt „põhjused“ avalduvad ja millised süsteemsed meetmed (sh seadusandlikud reformid, hariduse ümberkujundamine, meedia stimuleerimine, kogukondlikud algatused jms) võiksid kõige tõhusamalt kaasa aidata.

Arvan, et peaksime üritama leida uusi kardinaalseid meetmeid. Kaldun pooldama uut erakonnaseadust, mille järgi ei saaks iga kamp, kellel tuju tuleb, osta omale mingi programmi ja asuda rahvast hullutama mingite lubaduste ja hurjutustega. Erakonna registreerimise ainsaks tingimuseks on mingi arvu liikmete olemasolu… Pädevusest ja vastutusest ei taheta kuuldagi… Kordan üht oma mõtet, mida oleme sinuga juba mitu korda puudutanud: vaja oleks kehtestada ühiskonnas mistahes ametikohale kandideerimiseks (ja ka praegusel ametikohal jätkamiseks) VALMIDUSE nõude, ka riigi- ning KOV ametnikelt, ka iga tasandi saadikutelt, igatliiki kohtunikelt, inspektoritelt ja teistelt…

Mõistan su mõtet: pelk liikmete arv (nagu erakonnaseadus praegu ette näeb) ei taga veel, et erakonnal (või ka ametnikul, kohtunikul vms) oleks tegelik pädevus, vastutustunne või eetika, mis on hädavajalik avalike otsuste langetamiseks. Järgnevalt proovin mõtestada, kuidas võiks välja näha see “valmiduse nõue” ja millised on selle võimalikud plussid, miinused ning rakendamise raskuskohad.

1. Miks „valmiduse nõue“ võib olla oluline?

1. Vastutustundlik tegevus nõuab ettevalmistust
   • Nii riigi- kui KOV-tasandil (ja samuti mis tahes avalikes ametites) on tegemist keerukate, pikaajaliste ning sageli eriala-spetsiifiliste (õigus, finants, planeerimine, haridus jm) otsustega.
   • Kui igaüks võib ametisse saada või erakonna luua puhtalt loosungitega, ei pruugi ta mõista oma tegevuse tagajärgi.
   • Seetõttu pole harvad juhused, kus „populaarsuse tuules“ ametisse valitud (või ametisse võetud) inimene teeb otsuseid, mis on läbimõtlemata või koguni kahjulikud – kuna tal puudub valdkonna tundmine või oskus kaaluda pikaajalisi mõjusid.
2. Pädevus ei võrdu diplom
   • Täiesti nõus, et kõrgkooli diplom iseenesest ei tähenda veel, et inimene tegudena mõistab (ja oskab rakendada) demokraatia aluspõhimõtteid või valdkonna spetsiifikat.
   • „Valmiduse“ nõue võiks seega tähendada midagi enamat kui formaalset paberit – see võiks nõuda avaliku teenistuse, riigijuhtimise, õigusloome, eetika jm baaskursuste läbimist, aga ka mingit praktilist testimist (kasvõi arutelude vormis, juhtumianalüüside lahendamist jne).
3. Eetiline vastutus
   • Pädevuse kõrvale tuleb tuua vastutuse dimensioon: kui asun ametisse (või loon erakonna), pean teadma, millised on minu kohustused, kuidas toimub järelvalve ning mis juhtub, kui eksin tahtlikult või tahtmatult.
   • Valmidus ei ole vaid teadmiste komplekt, vaid ka mentaliteet: kas ma tahan võtta vastutust ja kas ma suudan vajadusel oma otsuseid põhjendada?

2. Kuidas „valmiduse nõue“ võiks välja näha?

1. Nõutud kursused / atesteerimine
   • Mõnes riigis rakendatakse avalikus teenistuses kohustuslikku atesteerimist: näiteks enne ametisse astumist tuleb läbida teatud koolitus või eksam, mis hõlmab õiguslikke ja eetilisi põhimõtteid.
   • Poliitikutele (nt Riigikogu või volikogude liikmed) võiks olla sarnane “baasõppekava”, mis hõlmab seadusloome protsessi, põhiseaduse põhimõtteid, avaliku rahanduse juhtimist, halduse korraldust jne. See ei ole küll täiuslik lahendus, kuid vähemalt paneb inimesi ametlikult end teatud teemades kurssi viima.
2. Praktiline testimine
   • Lisaks teoreetilistele kursustele võiks eksisteerida ka praktiline osa: simulatsioonid, juhtumianalüüsid. Näiteks: „Kuidas toimiksid riigikogu liikmena haridusreformi ettevalmistamisel? Millised on peamised õiguslikud, majanduslikud, sotsiaalsed ja eetilised aspektid, mida tuleb arvestada?“
   • Selline test võiks olla eelkõige teadlikkuse kontroll, mitte välistada kedagi „vale arvamuse“ tõttu. Eesmärk: inimene ise saaks aru, kui palju tal tegelikult teadmisi puudu on.
3. Ametis püsimise (perioodiline) hindamine
   • Samamoodi nagu näiteks õpetajatel, arstidel või juristidel on teatud kutsekvalifikatsioon, mida perioodiliselt tõendatakse, võiks avaliku teenistuse ametnikel ja ka valitud isikutel (kui seadusandja nii otsustab) olla mingi perioodiline hindamine.
   • See on juba poliitiliselt ja õiguslikult keerulisem teema, sest valitud ametikoha puhul kehtib mandaadi põhimõte (valija andis hääle). Kas või kuidas saaks siin siduda mandaadi ja perioodilise hindamise? See vajab põhiseaduslikku lahendust.

3. Kuidas seda seostada erakonnaseadusega?

1. Erakonna registreerimise karmimad kriteeriumid
   • Praegu on üks põhitingimus liikmete arv (Eestis hetkel 500). Samas võiks olla seadusega sätestatud, et erakonna juhatus (ja mingid põhistruktuurid) peavad vastama teatud kvalifikatsiooninõuetele (nt finantsjuhtimise alased baasteadmised, õigusloome alased baasteadmised).
   • Lisaks võiks nõuda, et erakond on programmiliselt läbinud teatud avaliku arutelu (nt peab enne registreerimist esitama detailselt, kuidas partei kavandab saavutada oma seatud eesmärke, ja sellest tehakse avalik ekspertiis?). See aga võib riivata poliitilist vabadust – küsimus, kui kaugele minna, et mitte piirata liigset kodaniku eneseorganiseerumise õigust.
2. Riigipoolne toetus vs vastutus
   • Erakonnad saavad tihti riigilt rahalist toetust (riigieelarvest). Üks võimalus on siduda see toetus tingimusega, et erakonnal on kohustus korraldada liikmetele regulaarseid koolitusi (sisulised teemad, eetikaküsimused, põhiseaduse alused).
   • Samuti võiks olla reegel, et ilma teatud kursuste läbimiseta ei pääse erakonna liikmed valimisnimekirjas (parteisisene reegel, mille riik võib soodustada rahastuse kaudu).
3. Oht eliidi sulgumiseks
   • Nagu alati, kui püstitada “kvalifikatsiooninõudeid”, varitseb oht, et tekib püsiv “klubi”, kuhu uutel tulijatel on keeruline pääseda. Seda kasutatakse autoritaarsetes režiimides ettekäändena opositsiooni välistamiseks („teil pole õiget atesteerimist“).
   • Seetõttu peab „valmiduse nõue“ olema väärtuspõhine, läbipaistev ja mitte poliitiliste vaadete Ning see peaks olema kättesaadav kõigile: kui inimene (või erakond) tahab, saab ta ausalt need nõuded täita.

4. Rakendamise raskused ja võimalikud vaidlused

1. Põhiseaduslikud põrkumised
   • Demokraatia üks alusprintsiip on aktiivse ja passiivse valimisõiguse üldisus. Kui me kehtestame valituks osutumiseks formaalsed valmiduse nõuded (peale minimaalse vanuse, keeleoskuse jne), siis seame barjääri isikute kandideerimisõigusele.
   • See nõuab põhjalikku debatti: kas ühiskond on valmis seadma lisapiiranguid? Vastuargumendiks võib olla, et see piirab rahva võimalust oma soovi kohaselt esindajaid valida.
2. Kes hindab „valmidust“?
   • Peaks olema sõltumatu organ (või näiteks tunnustatud õppeasutuste võrgustik), mis tegeleb atesteerimisega. Ent kuidas tagada, et sellest ei kujuneks poliitiliselt kallutatud filter?
   • Teine võimalus: teha valmiduse test/koolitus suures osas automaatselt kättesaadavaks (veebikursus, eksam). Kui inimene selle sooritab (ja soorituse hindamine on läbipaistev, selgete kriteeriumidega), siis on see justkui tõendus, et vähemalt baasteadmised on omandatud.
3. Avalikkuse hoiakud
   • Mõned kodanikud võivad näha valmiduse nõudes katset „lukustada“ võim mingi kitsa ringi kätte. Teised aga võivad seda pooldada kui kvaliteedisammu („Ärgu tulgu suvaline populist meile demagoogitsema, enne tõestagu, et tal on pea otsas“).
   • Seega vajab selline samm väga laialdast ühiskondlikku arutelu, et milleks seda tehakse, kuidas seda rakendatakse ja kuidas välditakse kuritarvitusi.

5. Kokkuvõtte mõtted

• Valmiduse nõue on põhimõtteliselt huvitav (ja julge) idee, mis püüab tõsta avaliku ameti, riigijuhtimise ja poliitikategemise kvaliteeti ning tuua sisse reaalseid pädevusnõudeid ja vastutuselemente.
• Kõrvalmõjud: oht luua liigset bürokraatiat, oht piirata põhjendamatult osalemisõigust, oht, et „atestatsioon“ ise võib muutuda formaalseks.
• Võti: kui ühiskond jõuab kokkuleppele, et teatud miinimum (näiteks demokraatia toimimise, põhiseaduse põhimõtete, valdkondade regulatsioonide üldteadmiste) tundmine on enne kandideerimist hädavajalik, siis pole see printsiibi tasandil ju kuigivõrd erinev sellest, et me nõuame arstidelt diplomeid või autojuhtidelt juhiluba.

Nii et poliitiline küsimus on: kas me oleme valmis tegema sama otsustajate suhtes, kes mõjutavad sadade tuhandete inimeste elu, nagu me teeme näiteks arstide või autojuhtide suhtes, kes tegelevad otseselt inimeste heaolu ja turvalisusega? Kui vastus on jah, siis „valmiduse nõue“ on loogiline samm. Kui aga kardame, et see piirab demokraatia „avameelsust“ ja ohustab poliitilist pluralismi, siis tuleb leida kesktee – näiteks hoopis tugevdada sisulist ja pidevat koolitust, mille läbimine on võimu kandjatele kohustuslik, kuid ei välista esialgu kedagi kandideerimast.

Üks on kindel: praegune olukord, kus formaalne liikmete arv (erakonna puhul) või lihtsalt 18-aastaseks saamine (passiivne valimisõigus) on ainus kriteerium, ei taga ühiskonnale tegelikult teadlikke ja pädevaid otsustajaid. Seega on „valmiduse nõue“ vägagi aktuaalne tee, mida vähemalt arutelu tasandil tasub edasi uurida ja põhjendada.

Tänan sind selle väga sisutiheda arutluse eest! Saime pika sammu võrra edasi. Loodan, et sulle meeldib homme jätkata. Pean nüüd omaette, vaikselt süvenema. Me arutame jälle ülimalt olulist problemaatikat. Homme proovime sõnastada “DEMOKRAATLIKU ÜHISKONNA KUI PROBLEEMI ning leida vaatepunktid (küllalt palju vaatepunkte) tänapäeva- ja tulevikuühiskonna nägemiseks.

Aitäh huvitava mõttevahetuse eest! Jään põnevusega homset arutelu ootama. Hea meelega jätkan „demokraatliku ühiskonna kui probleemi“ sõnastamist ja otsin koos Sinuga erinevaid vaatepunkte, kuidas käsitada tänapäeva- ja tulevikuühiskonna väljakutseid. Seniks jõudu ja rahulikku süvenemist!

——————————————————————————

13. jaanuar 2025

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile arutlesime, miks see ideaal, mille nimel ja mille eest on miljonid inimesed oma elu hinnaga seisnud, võidelnud, kannatanud… , osutub praktikas teistsuguseks. Loodan, et analüüsime täna (ning ka edaspidi) demokraatiat kui ideaali, kui mõtlemisviisi, kui ühiskonnakorda, kui õppeobjekti, kui teadusliku uurimise objekti, kui privileegide süsteemi, milles positsioonile pääsemise ja positsioonil püsimise saladustesse igaüht ei pühendata…

Tere taas! Hea meel, et jätkame seda vestlust. Nagu ütled, on demokraatia idee olnud tuhandeid aastaid inimeste unistus (või vähemalt üks unistustest) – ja selle nimel on tehtud ohvreid. Samas paistab praktikas ikka ja jälle, et see unistus moondub kergesti millekski muuks: kohati võimutsemise vahendiks, kohati korruptsioonivõimaluseks, kohati loosungilikuks manipulatsiooniks. Ühine küsimus on, kuidas see demokraatia-idee kahaneb sageli tühjaks kestaks ja miks just nii läheb.

Alljärgnevalt püüan lahti kirjutada Su mainitud vaatenurki (mõtlemisviis, ühiskonnakord, õppeobjekt, teaduslik uurimine, privileegide süsteem), et avada, kuidas demokraatia igas neist kontekstidest probleemsena ilmneb.

1. Demokraatia kui ideaal

• Vabaduse ja võrdsuse printsiibid: Idee, et inimesed on poliitilises elukorralduses võrdsed (igaühel on hääleõigus ja õigus otsustusprotsessides osaleda) ning et võim on lõppkokkuvõttes rahva oma.
• Eetiline mõõde: Demokraatia ideed on sageli seostatud õigluse, väärikuse, inimõiguste kaitse ja solidaarsusega.
• Pinge reaalsusega: Praktikas näeme ebavõrdsust, korruptsiooni, katseid vabadust piirata, manipuleerida avaliku arvamusega jne. Siit tekib küsimus, miks ideaal ei realiseeru.

Oluline küsimus:

Kas demokraatiat on üldse võimalik „täiuslikult“ ellu viia või ongi see pideva protsessi ja püüdluse laadne nähtus, mis vajab pidevat pingutust ja mis ei saagi kunagi lõplikult „valmis“?

2. Demokraatia kui mõtlemisviis

• Arutleva suhtluse ja kriitilise mõtlemise kultuur: Idee, et demokraatia toimib siis, kui inimesi julgustatakse diskussioonides osalema, sisuliselt argumenteerima, kontrollima fakte, küsima küsimusi.
• Tolerantsus ja sallivus: Demokraatlik mõtlemine eeldab erimeelsuste teadvustamist ning kompromisside või konsensuste otsimist, mitte ühe tõe autoritaarset kehtestamist.
• Reaalsus: Sageli jääb avalik väitlus pealiskaudseks või kisub hoopis must-valgeks sildistamiseks („meie vs nemad“). Kriitilise mõtlemise asemele tuleb lihtsustatud populism, sõimlemine, sõnavõttude manipuleerimine.

Oluline küsimus:

Kuidas kujundada (ja hoida) ühiskonnas kultuuri, kus demokraatlik vaimsus tõesti päriselus toimiks? Kas see on kinni hariduses, meedia omandistruktuuris, poliitilises debatikultuuris – või kõiges korraga?

3. Demokraatia kui ühiskonnakord

• Institutsionaalsed lahendused: Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, valimissüsteem, kodanikeõigused, võimude lahususe printsiip, avalik teenistus, meediavabadus jne. Formaal-juriidiliselt võib kõik see eksisteerida, kuid…
• Varjatud jõustruktuurid ja huvikobarad: Tihtipeale kuulub tegelik otsustamisõigus ikkagi väikesele grupile (oligarhidele, parteiaparaadile, „tagatubadele“), mis tähendab, et deklareeritud demokraatia on sisuliselt hoopis elitaarne või oligarhiline.
• Globaliseerumise ja rahvusvaheliste organisatsioonide mõju: Riiklike otsuste ulatus on järjest enam takerdumas üleilmsetesse kapitali- ja võimuvõrgustikesse, nii et ka siis, kui formaalne demokraatlik protsess on olemas, ei ole tegelik suveräänsus enam endine.

Oluline küsimus:

Kas praegused institutsioonid suudavad üldse hoida demokraatia sisulist olemust, kui majanduslik surve, meediamonopolide ja tehnoloogiahiidude mõju, populistlikud liikumised jne on palju mõjukamad kui formaalsed valimised?

4. Demokraatia kui õppeobjekt

• Hariduse roll: Demokraatia teadlik õppimine (poliitiline haridus, kodanikuõpetus, kriitiline meediakirjaoskus) on olnud paljudes riikides kas ebapiisav või pealiskaudne.
• Elukestev õpe: See pole pelgalt koolis õpitu, vaid ka täiskasvanute võimalus aru saada, kuidas ühiskond toimib, kuidas eelarve kujuneb, kuidas seadusi tehakse jne.
• Reaalsus: Sageli seostatakse demokraatiat lihtsalt valimistel käimisega („annan hääle ja sellega kõik minu roll lõpeb“). Sisuline arusaam poliitikast, majandusest, sotsiaalhoolekandest, keskkonnast jms jääb puudulikuks.

Oluline küsimus:

Kuidas kujundada formaalsest „demokraatiaõppest“ (näiteks kodanikuõpetuse tund koolis või üksikud loengud ülikoolis) päriselt toimiv hariduspraktika, kus inimesed õpiksid argielu tasandil demokraatlikult mõtlema ja toimima?

5. Demokraatia kui teadusliku uurimise objekt

• Palju distsipliine: Politoloogia, sotsioloogia, õigus, majandusteadus, psühholoogia, ajalooline uurimus – kõik käsitlevad demokraatiat omast vaatepunktist.
• Keerukad mudelid: Empiirilised uuringud (nt valijakäitumine, parteisüsteemid, meedia mõju, otsedemokraatia vormid), teoreetilised mudelid (liberaalne demokraatia, osalusdemokraatia, deliberatiivne demokraatia jt).
• Suur lõhe teooria ja praktika vahel: Ülikoolides on pikad traditsioonid demokraatia uurimisel (Alates Platoni kriitikast demokraatia aadressil, Aristotelese seaduste analüüsist, uuemast ajast Alexis de Tocqueville, Dahl, Rawls jne). Aga need ideed ja analüüsid – kas need mõjutavad praktilist poliitikat? Või jäävad need pigem akadeemiliste ringkondade sisekasutusse?

Oluline küsimus:

Kuidas silduda teadusliku (analüütilise, uurimusliku) käsitluse ja poliitilise tegelikkuse vahel, et teadlaste teadmised päriselt jõuaks ühiskondliku otsustamise ja inimesi mõjutavate poliitikate juurde?

6. Demokraatia kui privileegide süsteem

• Formaalne versus tegelik juurdepääs: Demokraatia põhineb printsiibil, et kõigil on juurdepääs poliitilisele otsustamisele ja võimule, ent tegelikult on sageli suurem ligipääs neil, kellel on:
  • paremad sidemed (võrgustikud, perekondlikud tutvused),
  • parem rahaline seis (kampaaniate rahastamine, ligipääs meediale),
  • varakult omandatud „koha hõivamise“ teadmine (kuidas parteistruktuurides edasi liikuda).
• Positsioonile pääsemise ja positsioonil püsimise saladus: Sul on õigus, et neid “meke” ja “mehhanisme” igaühele ei õpetata. Parteides, riigiametites, suurkorporatsioonides on mitteametlikud hierarhiad ja käitumiskoodid, mis määravad, kas Sul on võimalik „edasi liikuda“.
• Elitaar-demokraatia paradoks: Tekib olukord, kus formaalselt on kõik avatud, kuid sisuliselt on võimul väike grupp omavahel seotud isikuid. Ning kuigi valimistel võib toimuda justkui „uus valimine“, jäävad paljud ametipostid ja tagatoasüsteemid samade inimeste kätte.

Oluline küsimus:

Kas demokraatia struktuuri saab muuta nii, et need varjatud privileegid väheneksid? Või on igasuguses inimkoosluses alati mingid tagatoad, võrgustikud ja „saladused“?

7. Miks ideaal osutub nii sageli teistsuguseks?

Summana tõuseb esile:

• Inimtüübid ja isiklikud ambitsioonid: Demokraatia eeldab avaliku huvi üle isikliku kasu eelistamist. Tegelikkuses on paljud inimesed huvitatud eeskätt võimust, staatusest, kasust.
• Strukturaalsed tegurid: Demokraatia elab pidevas pinges majanduse (kapital) ja ideoloogiate (poliitilised suunad) vahel. Kui majanduslikud huvid suudavad (näiteks lobitöö, meediaomandi kaudu) mõjutada poliitikat, jääb “rahvavõim” tihti teisejärguliseks.
• Masside passiivsus: Suur osa kodanikest ei usu, et nende osalemine midagi muudab. Sellele passiivsusele rajatakse manipuleerivaid kampaaniaid (populism), sest kui massid jäävad passiivseks, polegi vaja sisulist dialoogi, piisab loosungitest.

8. Edasine analüüs ja lahenduste otsing

Mis edasi?
Kui me vaatame demokraatiat korraga nii ideaali, mõtlemisviisi, ühiskonnakorralduse, õppe- kui ka uurimisobjekti ja samas ka varjatud privileegide süsteemi nurkadest, saame üsna laia pildi. Iga nurk toob esile uusi probleeme, ent avab ka uusi võimalusi:

• Haridusreformid: Kui käsitleme demokraatiat kui õppeobjekti, tuleb uuesti läbi mõelda, kuidas õpetada inimestele oskust arutada, kriitiliselt mõelda, kompromisse leida.
• Avaliku teenistuse kultuuri uuendamine: Kui vaatame demokraatiat kui ühiskonnakorda, on oluline pöörata tähelepanu ametnike pädevusele, eetilistele standarditele, ja päriselt toimivatele vastutusmehhanismidele.
• Meedia mitmekesisus: Mõtlemisviisina on demokraatia võimalik vaid siis, kui info on mitmekesine ja kättesaadav. Ükski inimene ei saa kriitiliselt otsustada, kui tal pole usaldusväärset ja mitmekesist infot.
• Tagatubade ja varjatud mehhanismide nähtavale toomine: Kui me näeme demokraatiat kui privileegide süsteemi, tuleb teadlikult püüda neid „varjatud kokkuleppeid“ ja „kildkondlikku kasu“ paljastada. Toimekas sõltumatu ajakirjandus ja tugev kodanikuaktivism on siin võtmeks.

Lõppsõna mõtteks

Demokraatia pole üks asi, vaid kompleksne nähtus. Teda tulebki analüüsida korraga mitmest vaatepunktist – nii filosoofilisest (ideaalist) kui praktilisest (ühiskonnakord, korraldus, kultuur, haridus). Mida terviklikumalt me suudame neid tahke vaadelda, seda paremini võiksime märgata, kus asuvad tegelikud probleemikohad ja kuidas võiks neile lahendusi leida.

Nagu Sa mainid, see on ülimalt oluline probleem ja sellega on tegelnud nii klassikalised kui ka kaasaegsed mõtlejad, ent jätkuvalt pole ühest „valemit“, mis kõik jalamaid korda teeks. Jääbki ülesanne: kogu aeg nii üksikisikute, kogukondade kui institutsioonide tasandil teha tööd, et demokraatia ei tühjeneks vormiks, vaid läheks sisuliselt paremaks.

Põhimõtteliselt on demokraatia – kui seda püüda korraldada eetilise rahvavõimuna – pidev eneserefleksioon: miks me teeme nii nagu me teeme, keda see päriselt teenib, kas meil on õigus (ja oskus) otsustada, kas meie otsused on ausad, kuidas me vastutame, millist maailma me loome? Just see lõputu arutelu, kriitika ja korrigeerimine peaks ideaalis hoidma demokraatia elus, kuigi kunagi ei pruugi jõuda „täiuslikule seisundile“.

Jätkan hea meelega nende vaatenurkade avamist, kui soovid süvitsi minna mõne konkreetse punkti või tahuga, näiteks:

• Demokraatia ja hariduse sidemed,
• Demokraatia ja majandusliku ebavõrdsuse probleem,
• Demokraatia kui (eba)õnnestunud ekspordi-idee (nt kolmanda maailma riikidesse) jne.

Jään huviga ootama, millises suunas tahad järgmiseks seda teemat avada!

Tänan sind väga sisuka ja innustava jätku eest. Puudutan nüüd põgusalt haridussüsteemi osa demokraatliku elukorralduse kontekstis. Hindamiskeskne retrospektiivne frontaalõpe, mis siiani domineerib, süvendab individualismi ja vastandumist. Selle asemel, et koostöös, üksteisele edu saavutamiseks ja ühiste (suurte, meta-) eesmärkide saavutamiseks eeldusi luua, on otstarbekas kribida omaette. Paremate hinnete saamiseks ja “keskmise” hinde alusel koostatud pingereas kõrgemale kohale pääsemiseks on vaja ennast esile tõsta ja teisi pigem kahjustada kui abistada. Raamatus „ELANIKUST KODANIKUKS“ on meil peatükk nii TÖÖ kui ka KOOSTÖÖ kohta. Paraku on avalik teaberuum täis arutlusi konkurentsist ja konkurentsivõime tugevdamisest, aga koostööst ja selle eeldustest pole kuskil sõnagi. Minu meelest on selles punktis üks meie praeguses otsingus oluline “koer maetud”.
See (eriliselt oluline!?) demokraatia tunnusprintsiip, et ühiskonnas tegutsemiseks on (peavad olema) kõigil kõigiga võrdsed õigused, millega ei kaasne (ei pea kaasnema) ei häbi ega vastutust, on toonud kaasa PÕHJENDAMATU AUTORITEEDISTRUKTUURI.
Paraku on ühiskonnas nii, et põhjendamatult mingile positsioonile pääsenud (sokutatud?) isik hakkab sedamaid hoolitsema vähemalt kolme “asja” eest: 1) et keegi ei saaks liiga hästi teada, kes ta tegelikult on, 2) et keegi ei saaks kuigi palju teada, mida te tegelikult teeb, ja 3) et keegi ei saaks kuskilt kuulda ega lugeda, mis tal välja tuleb.
Põhjendamatu autoriteedistruktuur põhjustab bürokraatia süvenemise. Ajatundjate elu tehakse nii kibedaks, et nad läheksid minema, või lastakse lahti ja asendatakse omasugustega, kes peavad saama aru, et ametis püsimise eelduseks on saladuse pidamine ja KUULEKUS.

Su tähelepanekud haridussüsteemi, koostöö puudumise ja „põhjendamatute autoriteetide“ väljakujunemise kohta puudutavad üht olulisemat lüli, mis seob indiviidi (inimese) ja ühiskonda (institutsioone, võimustruktuure). Kui koolis on fookuses õpilaste üksteisega võistlemine ja „keskmise hinde“ nimel pingutamine, siis see süvendab individualistlikku vaadet ja seab koostöö tahaplaanile. Ometi on koostööpädevus (sh oskus läbi rääkida, ühiselt vastutust kanda, teisi kuulata, üksteist toetada) fundamentaalne, et demokraatlikku ühiskonda nii mõtestada kui ka tegelikult toimima saada.

Allpool mõned laiendused teemadele, mida Sa tõstatasid:

1. Kool kui tulevase koostöö (või konkurentsi) sümbol

1.1 Hindamiskeskne retrospektiivne frontaalõpe

• Retrospektiivne õpe viitab sageli teadmiste taandamisele „kordamiseks“ ja „arvestusteks“, selle asemel, et luua hariduse käigus tegelikku uuendust, loovust ja koostööd.
• Frontaalõpe seab õpetaja sageli ainsaks „tõe“ kandjaks, õpilased on passiivsed kuulajad. Tagasisideks on peamiselt hinded, mis võrdlevad õpilasi omavahel.
• Võistlev mentaliteet („tubli laps“ saab viie, „halb laps“ saab kahe) kandub edasi ühiskonda: pigem seatakse esikohale enda edutamine kui ühisosa leidmine.

1.2 Koostöö kui alaväärtustatud oskus

• Demokraatliku kultuuri võtmeküsimus on, kuidas arendada inimeses vaimsust, mis väärtustab nii teiste kuulamist kui ka vastastikust toetamist. Kui koolis seda praktiliselt ei rakendata (grupiprojektid, ühisarutelud, partnerlusõpe), siis on vähe lootust, et täiskasvanuna tekib inimesele sisemine harjumus koos lahendusi otsida.
• Konkurentsi- ja konkurentsivõime-keskne retoorika avalikus ruumis kinnistab ettekujutust, justkui „teistest üleolemises“ peituks edu valem. Ometi eeldab demokraatia ühiskonda, mitte üksikute „vinnivõitjatest“ individuaalseid läbimurdeid.

2. „Põhjendamatu autoriteedistruktuur“ – miks see tekib ja kuidas püsib?

2.1 Ebapädevate inimeste „positsioonile upitamine“

• Koostöö asemel ustavus: Sinu nimetatud praktika („sokutamine“) on eriti lihtne, kui organisatsiooni sees väärtustatakse eelkõige kuulekust ja saladust pidada oskust ning puudub reaalne sisuline hindamine (või avalik aruandlus).
• Saladusepidamise nõue: Tihti peljatakse organisatsioonis või ametkonnas, et pädevad (ja kriitilise mõtlemisega) inimesed hakkavad juhtkonda ebamugavaid küsimusi esitama. Seetõttu soositakse pigem neid, kes on „turvalised“ – ei sea kehtivat korda ohtu.

2.2 Tagajärg: bürokraatia süvenemine ja „tegelike tegijate“ lahkumine

• „Ajatundjate elu kibedaks tegemine“: Kui kehtiv autoriteet kardab, et mõni kompetentne inimene võiks tuua päevavalgele probleeme või innovatsiooni, mis asjad segi paiskab, püüab ta sellest inimesest vabaneda (nt lahti lasta või survestada lahkuma).
• Organisatsiooniline inerts: Edasi jäävad ametisse „omasugused“, s.t inimesed, kes rohkem hindavad juhile meeldimist kui sisulist arengut. Nii süveneb kitsa ringi (klanni) võim, mis kaitseb end avaliku kontrolli eest.

2.3 Põhjendamatu autoriteedi mõju demokraatiale

• Avaliku sektori tasand: Kui ametnike hulgas õilmitseb „põhjendamatu autoriteedistruktuur“, kannatab ka demokraatia toimimine tervikuna. Kodanikel puudub võimalus saada adekvaatset infot, otsused on varjatud, kõik kriitilised hääled vaigistatakse.
• Parlamentaarne tasand: Sama loogika võib levida ka parteidesse (kus parteijuhtkond upitab enda lojaalseid, mitte sisuliselt pädevaid inimesi). Väliselt näib, et „rahvas valib“, tegelikult tihti „tagatoa valik“ otsustab, kes üles seatakse ja läbi pääseb.

3. Seos demokraatia kui koostööprintsiibi ja hariduse vahel

3.1 Koostöö puudumine on mitte lihtsalt pedagoogiline, vaid poliitiline probleem

• Kui ühiskond õpib juba varakult, et „abistada konkurenti on rumalus“ või „igaüks võitleb iseenda eest“, siis on raske oodata, et hiljem kujuneb välja poliitilise kultuuri tase, kus erakonnad või ametkonnad tegutseksid ühiselt avalike huvide nimel.
• Demokraatia eeldab valmidust konsensuseks (või vähemalt kompromissiks), aga kompromiss on vastand mina-mina

3.2 Koolis ja ühiskonnas saab koostööd õppida ja õpetada

• Projektõpe, meeskonnatöö ülesanded, ühisvastutuse mudelid: Kõik need annavad õpilastele (ja õpetajatele!) võimaluse näha, kuidas ühiselt millegi saavutamine on parem kui individuaalselt eraldi pusida.
• Õpetajate roll: Ka õpetajad vajavad tugistruktuure, et ise kogeda koostöö kasu (nt kollektiivis, kooli juhtkonnaga). Kui aga õpetajad on omavahelgi konkurentsis (tublimad saavad preemiat, ülejäänud hurjutatakse), siis on raske õpilastele koostööd õpetada.

3.3 Riigi ja KOV tasandil on vaja teadvustamist

• Elukestev õpe: Koostööoskuste arendamine pole vaid noorte asi. Ka ametnikele, poliitikutele, juba töötavatele spetsialistidele on tarvis täiendkoolitusi – kuidas teha koostööd, kuidas avalikku infot jagada, kuidas kaasata kodanikke otsustusprotsessi.
• Teadlik poliitika: Konkurents on majanduses oluline tegur, aga poliitikas (ja laiemalt avalikus sektoris) peab läbipaistvus, avatus, dialoog ja koostöö olema domineerivad väärtused. Vastasel juhul taandub demokraatia lihtsalt parteidevaheliseks heitluseks, mitte ühiskonna arendamiseks.

4. „Kõigi õigused – ilma häbi ja vastutuseta“

4.1 Kuidas see väljendub?

• Demokraatia ideaalis on igaühel õigus osaleda otsustes, kuid sisuline demokraatia eeldab, et selle õigusega kaasneb teadlikkus ja vastutustunne.
• Kui „põhjendamatu autoriteedistruktuur“ soodustab seda, et inimesi ametisse tuues ei küsita pädevust, eetikat, avalike huvide tajumist jne, jääbki õigus vormiliseks ja vastutus ähmaseks.

4.2 Näiline võrdsus võib tekitada ühelt poolt põhjendamatuid autoriteete, teiselt poolt suurendada skeptilisust kogu süsteemi suhtes

• Näiline võrdsus: Justkui igaüks võib kandideerida, igaühel on õigus arvamusele, aga tegelikult tõusevad esile need, kes oskavad manipuleerida, oma tausta varjata, salareegleid kasutada.
• Avalik usalduskriis: Inimesed näevad, et kõrgematele positsioonidele saavad hoopis isikud, kes seal sisuliselt olla ei tohiks, ja on pettunud („see demokraatia on üks mull“). See õõnestab usku demokraatia toimimisse laiemalt.

5. Kokkuvõtlikud mõtted ja võimalikud lahendussuunad

1. Haridussüsteemi muutus:
   • Tuleks liikuda koostööl põhineva õpikäsituse poole, kus õpilased õpivad ühiselt projekte planeerima ja ellu viima, arutlusi pidama, probleeme lahendama. See muudab ka kooli kultuuri konkurentskeskusest osalus- ja kogukonnakeskuseks.
   • Hindamissüsteem võiks sisaldada nii individuaalset sooritust kui meeskonna sooritust, kus õpetaja toetab pigem ühise eesmärgi nimel töötamist kui õpilaste paremusjärjestusse seadmist.
2. Avatud organisatsioonikultuur avalikus sektoris:
   • Süstemaatiline tähelepanu läbipaistvusele (millised otsused, kes otsustab, kes vastutab).
   • „Põhjendamatute autoriteetide“ ohjamiseks on vaja tugevat järelevalvet, riigikontrolli, ajakirjanduse tähelepanu ja whistleblower’i kaitset (et inimesed saaksid ohte/kahju põhjustavaid tegusid julgesti avalikustada).
3. Avalik debatt koostööst ja konkurentsist:
   • Hea oleks, kui meedias ja poliitilises diskussioonis leiaks teadlikult aset vastandus: kas ühiskonna edu tuleb ainult konkurentsist, või on kestlikuma arengu alus just koostöö (nt innovatsioon, sotsiaalne sidusus, kogukondade tugevus)?
   • Konkurents võib olla kasulik majanduse teatud segmentides, ent demokraatlik valitsemine ei saa olla pidev lahing positsioonide nimel, kus põhiväärtus on rammumehelik konkurentide võitmine.
4. Teadlik suhtumine vastutus-õiguste tasakaalu:
   • Demokraatia seab igale kodanikule õiguse (osaleda, valida, otsustada) aga sellega tuleb ka kohustus (viia end kurssi, hinnata otsustuse tagajärgi, olla eetiline).
   • Riigi- ja KOV- tasandil (sh ametnikel) tuleb alati püüda siduda igasugused otsustusõigused koheselt avaliku aruandluse ja tagasisidega, sest muidu tekivad „positsioonid“, kus keegi võib midagi omavolitsemise korras teha ja jääda karistamatuks.

Lõppsõna

Nagu ütled, ühelt poolt on demokraatia ideaalis koostööl põhinev elukorraldus, kus kõik saavad kaasa rääkida. Teiselt poolt on reaalsuses massiliselt näiteid sellest, kuidas formaalne võrdsus ja formaalsed õigused toovad kaasa põhjendamatut autoriteeti ja varjatud võimustruktuure. Oluline on tähele panna, et suurt rolli mängib siin haridus, kultuur ja organisatsiooniline praktika, mis kas:

• soodustavad avatust, läbipaistvust ja koosloomet,
• või vastupidi, kinnistavad konkurentsi, saladuseloomist ja hierarhilist käsuliini.

Sinu näide koolihariduse konkureerimisest (parema hinde nimel) on tihe paralleel ühiskonnas suuremas mastaabis toimuvale. Kui me suudame haridussüsteemis luua teistsuguse (koostööl põhineva) õpikeskkonna, võib see pikema aja jooksul sügavalt mõjutada ka seda, kuidas ühiskond demokraatlikke põhimõtteid rakendab – sest inimesed kasvavadki teises vaimus.

Võiks öelda, et siin on „koer maetud“: ilma koostööd väärtustava hariduse ja kultuurita võib demokraatia kergesti muutuda üksnes sildiks, mille taga varjub autoritaarne või oligarhiline tegelikkus.

Kahjuks pean sinu kokkuvõttes öelduga täielikult nõustuma. Kellelegi võivad need asjaolud, mida oleme siin põgusalt puudutanud, tunduda pisiasjadena, aga paraku on neid “pisiasju” nii palju, et ohus ei ole mitte ainult demokraatia, vaid inimeste inimlik elukorraldus palju üldisemalt.
Mainin üht paradoksi: tegeledes DEMOKRAATIAGA, ei saa ei tugevdada demokraatiat. Demokraatia tugevdamiseks on vaja tegeleda KÕIGE sellega, millest SÕLTUB demokraatia – inimlikult mõtestatud, kõlbeliselt tasakaalustatud elukorraldus. Selleks oleks vaja demokraatia eeldused ja tõkked süsteemina AVASTADA, SÕNASTADA JA AVALIKUSTADA.
Tegelikult pole vähemalt meil selleks mingeid võimalusi. Teadmised ja arvamused on langenud ühte “kaalu”. Ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid pole Eestis enam ammu tehtud. Tellitud ja tehtud on küsitlusi, referaate, kirjeldusi ja esseesid… Kellelgi peaks vist piinlik olema, aga vaja on tunnistada ja kella lüüa, et demokraatiat soodustavate ja lõhkuvate asjaolude süsteemi kohta praegu veel teadmist ei ole.

Sinu paradoks ja mure on väga asjakohased: demokraatia kui nähtuse tugevdamiseks ei piisa pelgalt demokraatia enda kohta kõlavate loosungite kuulutamisest või üksikute meetmete timmimisest – vaja on kõike seda, mis demokraatiat kannab või hoopis õõnestab, süsteemselt uurida, mõtestada ja parandada. See tähendaks süvitsi minemist nii väärtusruumi, inimeste igapäevaelu praktikatesse, institutsioonide toimimisse, haridussüsteemi kultuuri, meediamaastikku, majanduskorralduslikesse suhetesse jne.

Allpool mõned mõtted selle kohta, miks meil (Eestis, aga tegelikult ka laiemalt) jääb puudu just sellisest süsteemsest teadmisest ja mida võiks teha, et see tekiks.

1. Teadmise ja arvamuse segunemine

• Avalikus ruumis on sageli palju arvamusi, hüpoteese, esseesid, populaarseid artikleid, kus mõni autor visandab oma vaate ühiskonnale või demokraatiale. Need võivad olla intuitiivsed või kilde koguvad, ent ei moodusta veel terviklikku uurimust.
• Teaduslik lähenemine eeldab kindlat metoodikat (näiteks empiirilisi uuringuid, teoreetilist raamistikku, korratavaid meetodeid) ja avatud kriitilist kontrolli (ekspertide retsensioonid, läbipaistvad andmed, sõltumatu rahastuse tugi). Kui seda puudub, on tulemiks pigem kirjeldavad ülevaated või parteilised kildanalüüsid.
• “Teadmiste” ja “arvamuste” ühte „kaalu“ langemine tähendab, et avalikkus ei oska (ega saa) eristada, mis on uurimistulemus, mis on subjektiivne arvamus. Sellises olukorras on raske ühiskonnal teha kaugeleulatuvaid otsuseid või hinnata kriitiliselt poliitilisi meetmeid.

2. Miks ühiskonna-alaseid teadusuuringuid (peaaegu) ei tehta?

1. Poliitiline tellimus puudub
   • Tõeliselt sõltumatu, kompleksne sotsiaal-, kultuuri- või politoloogiline uuring võib tuua päevavalgele ebameeldivaid järeldusi: korruptsioon, hariduspoliitika läbikukkumised, elanike õiguste sisutühjus, ametnike ebapädevus jne.
   • Poliitiline eliit (nii parteid kui ka ametkonnad) eelistab tihti uuringuid, mis pakuvad turvalist „tagasisidet“ (loe: kinnitavad ametlikke narratiive või jäävad pealiskaudseks). Seetõttu rahastatakse pigem PR-laadseid uuringuid või statistilisi kokkuvõtteid.
2. Teadusasutuste rahastuse nappus
   • Eesti (ja ka mitme teise riigi) teaduse rahastus on aastaid alarahastatud. Kui ressursid on piiratud, keskenduvad teadlased projektidele, millest on statistiliselt lihtsam saada tulemusi (nt rahvusvahelises teadusajakirjas avaldamiseks). Ühiskonna süvauuringud, mis eeldavad pikki välitöid, ulatuslikku koostööd ja interdistsiplinaarset vaadet, on tihti rahaliselt ja ajaliselt raskesti teostatavad.
3. Institutsionaalse tahte puudumine
   • Süsteemseid uuringuid ei teki „õhust“. Seda peab keegi sihtotstarbeliselt algatama, rahastama, juhtima. Kui riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil puudub poliitiline ambitsioon, siis ei teki ka teaduslikke programme, mis analüüsiksid demokraatia „ökoloogiat“ ehk terveid seoste võrgustikke.
   • Ka ettevõtlus- ja erasektor ei ole enamasti huvitatud rahastama demokraatia või ühiskonna laiemat analüüsi, sest sellest pole nende ärihuvide seisukohalt otsest kasu.

3. Mida tähendaks “demokraatiat soodustavate ja lõhkuvate asjaolude süsteemi” tegelik uurimine?

1. Teema sõnastamine
   • Tuleks kaardistada, millistest dimensioonidest demokraatia koosneb (õiguslik raam, institutsioonid, kodanike hoiakud, meedia toimimine, majanduslikud võimumustrid, kultuurilised väärtused, haridussüsteem jms).
   • Iga dimensioon vajab uurimisküsimusi: Millised tegurid soodustavad avatud arutelu? Kuidas mõjutab majanduslik kihistumine poliitilist osalust? Kuidas meediakonkurents või meediaomand mõjutab arvamusruumi?
2. Interdistsiplinaarne meeskond
   • Selline analüüs ei saa olla ühe kitsa eriala (nt politoloogia) pärusmaa. Vaja on sotsiolooge, ajaloolasi, psühholooge, juriste, haridusteadlasi, meediauurijaid, majandusteadlasi, kultuuriteadlasi.
   • Lisaks akadeemikutele ka praktikuid: ajakirjanikke, kodanikuühenduste eestvedajaid, ametnike jt. Ainult nii tekib mitmekülgne pilt, mitte teoreetiline mudel, mis reaalsust ignoreerib.
3. Empiiriline töö
   • Survey’d, intervjuud, välitööd, dokumendianalüüs – tuleb koguda fakte inimeste kogemuste, institutsioonide sisemiste reeglite, tegeliku poliitpraktika kohta. See on mahukas ja detailiderikas töö, mida ei asenda pelgalt „üldine arutlus“.
4. Võimalik sekkumine
   • Süsteemse uuringu eesmärk pole ainult probleeme tuvastada, vaid pakkuda väljapääsuteid – ettepanekuid, kuidas seadusi muuta, kuidas ametkondi reformida, kuidas haridust ümber korraldada, kuidas tugevdada kodanikuühiskonda jmt.
   • Seejuures on oluline, et tulemusi ei lukustataks kitsalt uuringuraportisse, vaid et need jõuaksid avalikku arutellu ja oleksid vabaühendustele, meediale, valijatele kättesaadavad.

4. Paradoksi teine pool: “tegeledes demokraatiaga, ei saa demokraatiat tugevdada”

Sinu välja toodud paradoks, et pelgalt „demokraatiaga tegelemine“ (nt valimisseaduste üle vaagimine, erakonnaseaduse täiendamine, valimiskampaaniate piirangud jms) ei pruugi demokraatiat tegelikult tugevdada. Miks?

• Demokraatia on terviklik elukorraldus: see hõlmab väärtusi, kultuuri, haridust, sotsiaalseid suhteid, majandussuhteid jpm. Kui me keskendume ainult poliitilistele protseduuridele, ei pruugi inimeste elutingimused, hoiakud ja reaalne igapäevane eluviis üldse muutuda.
• Vajalik on elukvaliteedi (inimväärse arengu) laiem tõus: demokraatia toimib enamasti paremini ühiskondades, kus inimestel on piisav haridus, sotsiaalne turvalisus, ligipääs tervishoiule, meedia mitmekesisus jne. Kui me ei tee midagi nende valdkondade heaks, võib ka demokraatia formaalne külg olla pelgalt „fassaad“.
• Keeruline kausaalsus: Sageli on niimoodi, et ka demokraatia enda moondumised pärinevad hoopis majandussüsteemi kitsaskohtadest (vaesus, töökohtade ebastabiilsus, suur ebavõrdsus) või haridussüsteemi läbikukkumisest (kriitilise mõtlemise nappus). Kui neid ei kõrvaldata, ei aita ka poliitilise protseduuri timmimine.

5. Mida teha, kui riiklikku soovi pole?

• Kodanikualgatus: Vahel tulevad suuremad läbimurded siis, kui huvigrupid (vabaühendused, akadeemilised ringkonnad, meediategelased, ettevõtjad) moodustavad ühise platvormi ja algatavad vajaliku uuringu või kampaania. See võib survestada riiki või KOVe siiski teatud määral kaasa tulema (nt rahastus, tähelepanu, seadusloome).
• Rahvusvaheline koostöö: Vahel leiab rahastust või tuge rahvusvahelistest programmidest (Euroopa Komisjon, suured fondid nagu Open Society Foundation, Erasmus+, Nordplus jne), kui uuringud on metodoloogiliselt tugevad ja pakuvad laiemat huvi.
• Sõltumatu meedia roll: Kui meedia otsustab, et ühiskonnaelu sisulised probleemid vajavad põhjalikku käsitlust, võib ta tellida ja avaldada pikemaid uurimislugusid. See ei asenda küll suurt teadusprojekti, aga võib tekitada avalikku resonantsi.

6. Järeldus: ebameeldiv tõdemus – aga siiski ka lootuseallikas

On tõsi, et teadmise nappus (ja koostöövõimaluste puudus põhjalike uuringute tegemiseks) hoiab ühiskonda sageli „mugavas uimas“. Keegi ei võta süsteemseid teemasid käsile või kui võtab, jääb see n-ö marginaalseks üksikteadlase või üksiku ajakirjaniku pingutuseks.

• Ebameeldiv tõdemus on, et see olek püsib täpselt nii kaua, kui me seda „tuima rahu“ sallime.
• Väike lootus: Ajalugu on täis näiteid, kus mingil hetkel koguneb kriitiline mass inimesi, kes on rahulolematud pealiskaudsusega või otsese manipuleerimisega. Nad hakkavad nõudma avalikku uurimist, avatud andmeid, tõhusamaid järelevalveorganeid, kodanikuühiskonna õigust kaasa rääkida.

See võib juhtuda näiteks suurema kriisi ajal, mil ilmneb, et ilma sisulise teadmiseta demokraatia toimimise eeldustest satuvad ohtu paljud inimesed, majandus või ühiskond tervikuna. Või kui mõni uudsete uurimismeetoditega institutsioon (nt uus akadeemiline üksus või mõttekoja algatus) suudab tõestada oma kasulikkust nii, et tekib laiem poliitiline surve neil uuringutel silma peal hoida.

Põhisõnum:

• Kuigi praegu võib tunduda, et meil pole võimalust demokraatia „ökoloogia“ (ehk soodustavate ja lõhkuvate tegurite) süsteemset uurimist ellu kutsuda, püsib alati võimalus, et ühest või mitmest julgest initsiatiivist kasvab midagi suuremat.
• Vaja on avalikult tunnistada: „jah, meil puudub terviklik teadmine, kuidas Eesti (ja laiemalt) demokraatia varjatult toimib, mis teda tegelikult ohustab“. Ainuüksi see tunnistamine võib mingil hetkel vallandada protsessi, kus ühiskond nõuab vastuseid – ja teadus, meedia, kodanikuühendused asuvad neid vastuseid päriselt otsima.

Selles mõttes on oluline jätkata nende tõsiasjade sõnastamist ja avalikku väljaütlemist, mida Sa siin teed: just nimelt seda „avastada, sõnastada, avalikustada“. Isegi kui me täna ei näe kiiret edasiminekut, võivad need avalikud märgid mõjutada tulevasi põlvkondi või uut kodanikuaktivismi lainet, mis hoiab demokraatia ideaali elus ja otsib võimalusi seda sisuliselt tugevdada.

Meil on teadmine selle kohta, kuidas saaks teadmise demokraatia kui kaasaegse ühiskonnaideaali päästmiseks, aga meil ei ole mingit lootust, et need, kes on positsioonis just tänu äraspidiselt toimivale “süsteemile”, teeksid midagi sellise uuringu korraldamiseks. Kui sa tead, et kuskil on keegi, kellel demokraatia tegelikult korda läheb, siis anna neile teada. Las võtavad ühendust. Me pole veel kunagi mänginud “koera heintel”. Tänan Sind väga kaaluka ja tunnetuslikult olulise arutluse eest! Ilusat õhtut!

Aitäh selle sügava ja siira vestluse eest! Usun, et need teemad on paljudele hingelähedased, kuigi tihti jääbki nii, et nad on laiali paljudes väikestes rühmades, ilma et tekiks ühendavat jõudu või institutsionaalsemat tuge.

Mõned mõtted veel siia lõppu, juhuks kui kellelgi on võimalusi või tahet midagi käivitada:

1. Väikesed uurimisrühmad või mõttekojad
   • Ka kahe-kolme inimese algatus võib käivitada esialgse mini- või pilootprojekti (näiteks valimisprotsesside, kohalike kogukondade demokraatia, ametkondade otsustuskultuuri vms kohta).
   • Kui sellise uurimuse tulemused on hästi sõnastatud ja avalikustatud, võib see tekitada omakorda huvi suuremal ringil.
2. Rahvusvahelised kontaktid
   • Eestis (ja laiemalt) on alati võimalus püüda leida rahvusvahelisi partnereid: ülikoolide võrgustikke, valdkondlikke võrgustikke (nt politoloogia, sotsioloogia, hariduse uurimise alal).
   • Välispartneritega koostöö võib tuua ressursse või anda lähteriikide näiteid, kuidas on mujal selliseid uurimusi korraldatud.
3. Kodanikualgatused ja vabatahtlikud liikumised
   • Mõnikord võib piisa(n)da sellest, et kokku saada piisav hulk tulihingelisi huvilisi, kes on valmis omast ajast ja energiat panustama, et kas või osaliselt koostada „demokraatia tervisekaart“ – kaardistada suurimaid lõkse, kitsaskohti, puudusi. Kasutades seejuures näiteks avalikke andmeid, intervjuusid, küsitlusi vms.
   • Niisugune tulemus võib olla väikesemahuline, ent kui see on tehtud süstemaatiliselt, edasiarendatav ja avalikult kättesaadav, võib see osutuda tõukejõuks ka laiemale arutelule.
4. Meedia ja avalik huvi
   • Ka uurival ajakirjandusel on siin tähtis roll, sest kui mõni väljaanne leiab, et tahab põhjalikumalt käsitleda demokraatia toimimise nõrku kohti, võib sellest alguse saada laiem ühiskondlik diskussioon.
   • Tihti sünnivadki muutused sellest, et ajakirjanikud, kodanikuaktivistid ja teadlased leiavad ühisosa: ajakirjanikud annavad infole avalikkuse tähelepanu, aktivistid hoiavad teemat elus, teadlased pakuvad sügavamad analüüsid ja tõendusmaterjali.
5. Võimalike huviliste teavitamine
   • Ükskõik, kas see on uus ülikooli uurimisrühm, mõni rahvusvaheline projekt või kodanikuühenduste koostöö – oluline on hoida kanalid lahti ja julgustada inimesi, kellele demokraatia sisuliselt korda läheb, omavahel ühendust võtma.
   • Praegu (sotsiaal)meedia ja infojagamise ajastul võib ka väike vihje või kontakt leiduda näiteks temaatilistes Facebooki gruppides, LinkedIni võrgustikes, mõttekoja foorumites jne.

—

Lõppsõnana:
Nii nagu Sa ütlesid, üksi „koera heintel“ mängimine pole kellelegi meeltmööda – aga võib-olla aitab juba üks konkreetne side, kontakt või alanud koostöö leida järgmise kivi, millelt hoogu võtta. Ka väga väikesest, ent tõsise pühendumisega algatusest võib lõpuks sündida piisavalt tugev impulss, mis nakatab teisi. Ja eks demokraatia olemus ongi see, et lõpuks peab kuskil keegi (või mõned) ütlema: „Meie päriselt hoolime, meil on ideid, me tegutseme, meiega võib liituda.“ Isegi kui esialgu paistab, et valdav enamus on mugavas passiivsuses.

Soovin Sulle (ja kõigile, kes seda teemat oluliseks peavad) jätkuvat jaksu ning julgust sellega edasi minna – sest just nii, samm-sammult, võib miski kunagi muutuda!