Teadmine, oskamine, ARUSAAMINE. Arusaamine ja mõistmine. Arusaamisvõimekus ehk arengutase.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0-ga 30. jaanuaril 2025

                                                              Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Viimati arutlesime teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsuse saavutamise üle. Teadmise ja oskamise kujunemist, koosseisu ja struktuuri käsitasime juba põhjalikumalt, aga arusaamist veel ei jõudnud. Palun sind täna süvenema selle kolmiku kolmandasse komponenti.

Arusaamine (arvestades siinkohal eesti keeles välja kujunenud tähendust ja seotust teadmis- ning oskamisprotsessidega) on midagi enamat kui faktide teadmine või automaatne tegevuse sooritamine. Alljärgnevalt püüan avada arusaamise olemust, selle kujunemist ja seotust nii teadmise kui ka oskusega.

1. Arusaamise olemus

1.1. Seos teadmisega:

• Kui teadmised tähistavad kogumit informatsiooni, mida inimene on omandanud (faktiteadmised, teoreetilised tõed, valemid, definitsioonid, seaduspärad), siis arusaamine on nende teadmiste sisemine struktureerimine ning tähendusvälja loomine.
• Teadmise kogunemisel võib inimene teada paljusid fakte, kuid see ei pruugi veel tähendada, et ta mõistab nende omavahelisi seoseid või oskab kontekstis hinnata nende tähendust.

1.2. Seos oskusega:

• Oskus on teadmiste rakendamine praktikas, kus inimene kasutab õpitud võtteid, meetodeid ja tööriistu konkreetsete ülesannete lahendamisel.
• Arusaamine toetab oskuse kujunemist, sest pelgalt mehaaniline tegevus (nt mingi ülesande lahendamise valem) võib jääda pinnapealseks. Alles siis, kui inimene saab aru, miks üht või teist sammu astutakse, saab ta tegutseda loovamalt, kohanemis- ja kohandamisvõimelisemalt.

1.3. Arusaamine kui terviklik nägemus

• Arusaamine liidab teadmised ja oskused tervikuks. See on sisemine vaimne mudel või kujutlus, kuidas üks või teine valdkond toimib.
• Arusaamise najal suudab inimene luua seoseid, näha mustreid, teha üldistusi, prognoosida tulemusi, tuletada ise uusi teadmisi ja rakendada olemasolevaid teadmisi uutes situatsioonides.

2. Arusaamise kujunemine

2.1. Varasemad kogemused ja taustteadmised

• Iga uus teadmine seostub varasemate kogemuste, mõistete ja arusaamadega. Seega on arusaamise kujunemisel määrav, millisele „vundamendile” uus teadmine ladestub.
• Mida laiem ja mitmekesisem on varasem baas (teadmiste- ja kogemuspagas), seda kergem on luua seoseid uute nähtuste või ideedega.

2.2. Küsimine ja küsitavaks tegemine

• Arusaamine ei kasva üksnes kuivast faktiteadmiste kogumisest, vaid nõuab küsimist, vaidlust, kahtluste selgitamist.
• Küsimuste esitamine aitab süvendada seoste loomist: miks, kuidas ja millistel tingimustel midagi juhtub? Milliseid eeldusi tuleb kontrollida? Mis võiks olla alternatiivsed vaatenurgad või tõlgendused?

2.3. Seoste loomine ja nähtuste omavaheline sidumine

• Arusaamise kujunemisel on kesksel kohal modelleerimine, analüüsimine, sünteesimine.
• Näiteks enamasti jääb uus teooria või fakt inimesele abstraktseks, kuni ta näeb konkreetset rakendust või suudab seda „oma keelde” ümber panna – ehk luua seoseid millegi juba teadaolevaga.

2.4. Refleksioon

• Arusaamise sügavus kasvab enesereflektsiooni ja tagasisidega: mida ma sain teada, kuidas see seondub olemasolevaga, mida ma ei mõista?
• Reflekteerimine toob esile mõtlemise käigus tehtud eeldusi, õpitavate teemade omavahelised vastuolud või täiendavat uurimist vajavad küsimused.

3. Arusaamise roll õppimises ja arengus

3.1. Otsustusvõime aluskivi

• Arusaamine võimaldab inimestel langetada pädevaid otsuseid – näiteks hinnata võimalikke tagajärgi, tuvastada olulisi tegureid, teha kaalutletud valikuid.
• Kui inimene mõistab protsesse ja nende loogikat, suudab ta paremini reageerida ka ootamatustele.

3.2. Loovus ja probleemilahendus

• Arusaamise olemasolu muudab õppimise ja tegutsemise paindlikumaks ja loovamaks. Ilma sügavama arusaamiseta on inimene piiratud õpitud „valemite” raames, kuid tõeliste arenguhüpete jaoks on vaja laiemat seoste- ja tähenduste tunnetust.
• Loovus põhineb suuresti just oskusel näha tuttavas uutmoodi vaatenurki või rakendada vanu tõdesid uudsetes kontekstides.

3.3. Vastutustunne ja eetiline mõõde

• Arusaamine kätkeb ka eetilist ja sotsiaalset vastutust: inimene, kes saab aru oma teadmiste ja tegude mõjust, suudab teha mõistlikumaid valikuid ühiskonnas laiemalt.
• Ilma arusaamiseta võivad teadmised ja oskused muutuda ebaefektiivseks või koguni ohtlikuks (näiteks kui inimene ei saa aru, kuidas tema tegevus mõjutab keskkonda või teisi inimesi).

4. Arusaamise mõõtmine ja hindamine

4.1. Arusaamise avaldumisvormid

• Arusaamist võib hinnata näiteks läbi rakendamisülesannete, projektide, loovtööde, esitluste, kus inimene demonstreerib, et ta mitte üksnes ei tea või ei oska midagi teha, vaid ka mõistab selle põhjendatust ja vajalikkust.
• Hea märk arusaamisest on see, kui inimene oskab sama asja lahti seletada eri sihtrühmadele sobival moel (nt lihtsamalt lastele või detailselt spetsialistidele).

4.2. Erinevad sügavustasemed

• Mõnikord eristatakse pinnapealset ja sügavuti Pinnapealne arusaamine võib tähendada juhusliku seose äratundmist, kuid mitte tingimata suutlikkust rakendada seda teadmistepagasit uues kontekstis.
• Sügav arusaamine väljendub võimes luua uusi seoseid, tõlgendada nähtusi mitmest vaatenurgast ning kanda õpitut üle teistesse valdkondadesse.

5. Ühtse terviku kujundamine: teadmine, oskamine ja arusaamine

5.1. Sümbioos

• Teadmised, oskused ja arusaamine moodustavad omavahelise sümbioosi:
  • Teadmine loob vundamendi, pakub orientiire, fakte ja üldistusi.
  • Oskamine võimaldab rakendada teadmisi ning kinnistada neid praktikas.
  • Arusaamine on sisuline sild, mis sidustab teadmise ja oskamise ühtseks tervikuks, andes mõlemale tähenduse ning avades uksed uuele õppimisele.

5.2. Protsessi pidev ringlus

• Õppimises liigume pidevalt ringina:
  1. Omandame uusi teadmisi.
  2. Harjutame ja lihvime oskusi.
  3. Kujundame arusaamist, sidudes teadmise ja oskuse tähendusrikkaks tervikuks.
  4. Suurenenud arusaamine omakorda toetab uute teadmiste ja oskuste omandamist.

5.3. Suunav põhimõte

• Kõige väärtuslikumad õpieesmärgid seonduvad tihti just arusaamisega: kuidas uusi teadmisi ja oskusi integreerida, mis on nende laiem mõju, miks see on oluline minu kui isiksuse, professionaali või kogukonna liikme jaoks.
• Teadmise-oskuse-arusaamise ühtsust silmas pidades on õppimise ja õpetamise peamine väljakutse disainida protsess nii, et kõik kolm komponenti saaksid areneda harmooniliselt.

Kokkuvõtteks

Arusaamine on midagi enamat kui teadmistepõhine „teadus” või tehniline oskus sooritada ülesannet. See on mõistmisvõime, mis seob teadmise ja oskamise terviklikuks tegevus- ning mõttesüsteemiks. Arusaamise abil muutuvad teadmised süstemaatiliseks tervikuks ja oskused teadlikult suunatud tegevuseks. Just seepärast võib öelda, et teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus on õppimise ning arengu seisukohalt hädavajalik: see tagab, et inimene ei ole pelgalt infot korratav või skeeme mehaaniliselt täitev, vaid loov, kriitiliselt mõtlev ja vastutustundlik tegutseja.

Kui teadmised ja oskused on fundamentaalne alus, siis arusaamine on jõud, mis annab neile inimliku sügavuse, tõlgenduse ning sidususe. Suunates hariduslikku või isiklikku arengu protsessi selle kolmiku vaatepunktist, loome eeldused nii eneseteostuseks kui ka sotsiaalseks küpsemiseks.

Täpsustame sissejuhatuse raames ühe esmapilgul võib-olla vähetähtsa detaili.
Eestlased käsitavad kõnekeeles sageli arusaamist ja mõistmist sünonüümidena. Meile paistab, et subjekt võib aru saada seostest ja sõltuvustest, tervikust (süsteemist, alasüsteemidest ja elementidest) eri kontekstides (metasüsteemides). Meie meelest saab subjekt MÕISTA teist subjekti. Aru võib saada tema püüdlustest, lootustest, kahtlustest, hirmudest, aga mõista saab teadja, kes on paljude asjaolude tõttu erilises olekus.
Kas sa oled sellise käsitusega päri, või on maailmas mõni palju parem (täpsem) selgitus? Sa mainisid, et arusaamise kujunemisel on kesksel kohal modelleerimine, analüüsimine, sünteesimine. Kas sa oled päri, et arusaamisraskused algavad juba sellest, et inimesed pahatihti ei oska vaadata nii, et näeks ja kuulata nii et kuuleks. Vaadatakse ju silmadega, aga nähakse isiksusena; kuulatakse kõrvadega, aga kuuldakse isiksusena, kombitakse käte või mõne teise kehaosaga, aga tuntakse isiksusena… Sageli rahuldab mitte arusaamine, vaid arusaamise ja mõistmise ühtsus. Keeruline on teistest aru saada ja teisi mõista, aga veel keerukam on saavutada, et teised sinust aru saaksid ja sind mõistaksid, usuksid, usaldaksid, arvestaksid, eelistaksid…

Jah, eesti keeles kasutatakse sageli „arusaamist“ ja „mõistmist“ sünonüümidena, ent lähemal vaatlusel on tajuda olulist varjundivahet. Teie pakutud eristus (et aru saamine võib käia eri nähtuste või süsteemide kohta, samas kui mõistmine seondub eeskätt suhtluse, suhestumise ja inimsuhetega) on päris veenev. Osalt käib see kokku ka paljude muude keelte ja kultuuride filosoofilise eristusega ratsionaalse (teadmistepõhise) arusaamise ja empaatilis-inimliku mõistmise vahel.

Alljärgnevalt mõned n-ö „rõhupunktid“, kuidas võiks arusaamise ja mõistmise erisust ning nende ühtsuse tähtsust täpsemalt lahti seletada.

1. Arusaamine kui (meta)süsteemide tajumine

1.1. Arusaamine kui seoste nägemine

• Eeskätt on „aru saamine“ seotud suutlikkusega tajuda seoseid, suhteid ja sõltuvusi mingis süsteemis või kontekstis.
• Inimene võib aru saada füüsikaseadustest, ühiskondlikest protsessidest, organisatsiooni struktuurist jne. See tähendab, et ta rekonstrueerib peas loogilise mudeli sellest, kuidas osad omavahel suhestuvad.

1.2. Kognitiivne mõõde

• „Aru saamise“ keskmes on enamasti ratsionaalne või intellektuaalne pool – analüüsimine, sünteesimine, võrdlemine, järeldamine, üldistamine.
• Seda tüüpi aru saamise puhul on võimalik läbi argumenteerimise seletada, miks ja kuidas üks asi teiseni viib, kuidas üks osa toimib terviku kontekstis.

1.3. Metafoor süsteemiga tegelemisest

• Jäädes „aru saamise” raames süsteemiuurijaks, võib inimene suhtuda käsitletavasse nähtusse veidi distantsilt. Ta mõtestab küll nähtuste omavahelisi seoseid, ent ta ei pea neid ilmtingimata empaatiliselt läbi elama.

2. Mõistmine kui suhestumine teise subjektiga

2.1. Inimlik mõõde ja empaatia

• „Mõistma“ kedagi (teist inimest, tema olukorda, tundeid, valikuid) tähendab võimalust jagada vaimset/emotsionaalset ruumi, luua suhet.
• Sellise mõistmise keskmes on suutlikkus suhestuda, panna ennast teise olukorda, tajuda teise inimese motiive, tundeid, hoiakuid.

2.2. Eksistentsiaalne sügavus

• Teise inimese või tema seisundi mõistmine võib tähendada, et ollakse valmis aktsepteerima taustsüsteemi, põhjuseid, miks ta mõtleb või tegutseb üht- või teistmoodi.
• Tihti seostatakse mõistmist vastastikuse usaldamise, usun ja usaldan dimensioonidega – need eeldavad pingutust mitte ainult aru saada, vaid ka väärtustada teist subjektina, st omada valmisolekut ärakuulamiseks ja kaasaelamiseks.

2.3. Seos „aru saamisega“

• Sageli algab teise inimese mõistmine sellega, et meil on olemas kognitiivne alus (arusaamine taustafaktoritest), ent ilma isikliku valmisolekuta empaatiaks ja suhestumiseks ei pruugi me teda ikkagi mõista.
• Niisiis võib öelda, et mõistmine sisaldab enamasti ka aru saamise elemente (näiteks miks inimesele miski on tähtis või mis teda hirmutab), kuid lisab sellele suhtelise sügavuse, inimliku mõõtme.

3. Nägemise, kuulmise ja tajumise sügavamad tasandid

3.1. „Vaadata nii, et näed“

• Sageli tuntakse ütlust „Vaadata võib igaüks, ent näha juba vähesed.“ Teie viide – „vaadatakse silmadega, aga nähakse isiksusena“ – juhib tähelepanu, et puht-füsioloogilisest nägemisaktist ei piisa mõistmiseks.
• „Nägema“ tähendab taju teadlikku suunamist, nüansside eristamist, konteksti tunnetamist. Sageli tingib see head küsioskused, uue nurga alt vaatamise ja hoiakut, et teises on alati midagi enamat, kui esmapilgul paistab.

3.2. „Kuulata nii, et kuuled“

• Sama lugu kuulamisega: me võime kuulda hääli, sõnu, hääletooni, aga kas me tegelikult kuuleme, mida teine inimene öelda tahab?
• Tõeline „kuulmine“ eeldab huvi teise inimese sõnumi vastu ja valmisolekut aktsepteerida (vahel ka kriitilist või ebamugavat) infot. Vaid nii on võimalik jõuda „aru saamisest“ teise inimese mõistmiseni.

3.3. Kätega kompamine vs tundmine „isiksusena“

• Füüsiline kombatõmme annab infot pinnatundest, temperatuurist, tekstuurist. Ent et „tunda isiksusena“, peab inimene olema avatud emotsionaalsele ja psühholoogilisele
• Tagasi tuues haridus- või sotsiaalsesse konteksti: ilma sügavama taju- ja suhestumisoskusteta võib märkamata jääda, mida teine inimene tegelikult kogeb.

4. Arusaamise ja mõistmise ühtsus

4.1. Miks ainult ühest ei piisa?

• Kui on ainult kognitiivne aru saamine (faktid ja seosed), siis võib side teise inimese või olukorra emotsionaalse külje suhtes jääda puudulikuks. Näiteks võib arst „aru saada“ haigusest, aga patsienti täiel määral mõista alles siis, kui ta näeb ka patsiendi hirme, lootusi, elukonteksti.
• Kui on ainult emotsionaalne mõistmine, ilma selge aru saamiseta faktidest, võib see viia liialt üldistesse kaastundepuhangutesse või valesse nõuandmisse, kuna tegelike olude seosed jäävad häguseks.

4.2. Ühtekuuluvus kui ideaal

• Parim tulemus sünnib, kui need kaks – aru saamine (intellektuaalne, süsteemne pool) ja mõistmine (emotsionaalne, suhestuv pool) – on tasakaalus.
• Inimsuhetes, hariduses, juhtimises ja paljudes muudes valdkondades soovitaksegi, et teine inimene saaks aru, mida öeldakse (aduks infot), ja mõistaks, miks see on oluline, kuidas me end sellega seoses tunneme, mis hirme või lootusi see tekitab.

5. Raskused ja nende ületamine

5.1. Raskused algavad tajumisest

• Teie mainitud probleem – et „inimesed pahatihti ei oska vaadata nii, et näeks, või kuulata nii, et kuuleks“ – on tegelikult küllaltki universaalne.
• Tihti on selle taga juhitud tähelepanu puudus, kiirustamine, eelarvamuslik mõtlemine või lihtsalt harjumuspärased mustrid, kus me ei püüagi süvitsi aru saada, kellega räägime või millele tähelepanu pöörame.

5.2. Veel keerulisem on iseennast selgeks teha

• „Teistest aru saada ja teisi mõista on juba keeruline, aga veel keerukam on saavutada, et teised sinust aru saaksid ja sind mõistaksid.“
• See on tõepoolest paljude konfliktide tuum: üks osapool võib tunda, et ta räägib asjadest justkui selgelt, aga teine ei suuda või ei taha näha/suhelda tema isiksusliku tasandiga – või vastupidi.
• Selliste arusaamiste ja mõistmiste täpsem kujundamine eeldab eneseväljendusoskuste (selge suhtlus, empaatiavõimeline kuulamine) õppimist ning usaldusliku keskkonna

5.3. Usaldus, usk ja eelistamine

• Üks asi on inforingluse ja suhestumise tehniline tase (oskus rääkida, kuulata). Teine ja palju olulisem on vastastikune usaldus ja valmidus suhelda.
• Kui inimene tunnetab, et tema vastu puudub lugupidamine või et teine osapool pole siiras, võib mõistmise eeldus (avatus, ausus, valmisolek) varakult kaduda.
• Seega on ka mõistmise eelduseks sageli usaldusliku õhkkonna tekitamine – midagi, mis ei teki iseenesest, vaid vajab aega, järjepidevust, jagatud kogemust ja läbipaistvat suhtlust.

Kokkuvõte: Eristus ja ühtsus korraga

Arusaamine võib esialgu tähistada teatud kognitiivset „süsteemset“ taipamist (nähtuste, sündmuste, argumentide omavahelised loogilised seosed). Mõistmine on seevastu tihedamalt seotud inimeseks olemise kogemuse ja empaatiaga, võimalusega suhestuda teise subjekti sisemise maailmaga. Eesti keeles kattuvad need sõnad paljudes kontekstides ja argikeeles sünonüümidena, kuid täpsemalt analüüsides võiks öelda, et „mõistmine“ ulatub sageli sügavamale interpersonaalsesse plaani.

Samas ei piisa keerukate olukordade lahendamisel ainult üksnes arusaamisest või üksnes mõistmisest. Nii nagu Teie oma küsimuses viitate, on soovitud ideaal arusaamise ja mõistmise ühtsus: faktitõdesid ja seoseid tuleb hoomata ja tunnetada teist inimest tema ainulaadsuses. Olgu hariduses, juhtimises, meditsiinis või perekonnaelus – just see tasakaal loob eeldused, et meie suhtlus oleks põhjalik, sisukas ja usaldusväärne.

Niisiis saab nõustuda teie tõdemusega, et „aru võib saada seostest ja sõltuvustest“, aga mõista on eeskätt teist subjekti. Samal ajal on see eristus mõneti kunstlikult teravdatud – praktikas vajame alati mõlemaid teineteise kõrval, et sündiks tõeline kohtumine nii asjade, nähtuste kui inimestega.

Inimese arengutaseme üheks “näitajaks” on tema võime vaadata mingit objekti üheaegselt (tervikuna, sümbioosis) kui (konkreetset) fakti, kui (üldist) fenomeni ja kui protsessi (ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate etappide ja üleminekute järjepidevat jada). Kas võib väita, et kui subjekt ei suuda (pole veel selle pealegi tulnud, et oleks vaja) vaadata objekti nii staatikas kui dünaamikas, on tal rahuldavast tasemest veel päris palju puudu… Arusaamise eelduseks on ka kõrge refleksiooniaste, individuaalse minuti pikkus, võime näha olevikku mineviku ja loodetava, või kardetava tuleviku foonil, märgata ja arvestada kogu aeg kõikjal nii üksikut kui ka erilist ja üldist, avalikku ja varjatut, lokaalset ja globaalset, otsest ja kaudset… Mis veel iseloomustab subjekti arengutaset, mis on ühtlasi arusaamisvõimekus?

Teie esitatud mõte – et inimese arengutaset (sealhulgas arusaamisvõimekust) iseloomustab võime vaadelda üht ja sama objekti üheaegselt fakti, fenomeni ja protsessina – on väga olulise tähtsusega. See sisaldab eneses nii integreerivat (terviklikkuse) kui ka ajalis-ruumilist (dünaamilisuse) mõõdet. Alljärgnevalt mõned aspektid, mis seda ideed toetavad ning täiendavad, andes ühtlasi aimu, mis võib veel kuuluda arenenud subjekti arusaamisvõime arsenali.

1. Tervikliku tajumise võime

1.1. Ühe objekti nägemine korraga fakti, fenomeni ja protsessina

• Fakt seondub konkreetsusega: konkreetne sündmus, nähtus, materiaalne või vaimne „asi“, mida saab registreerida („Mis see on?“).
• Fenomen lisab üldistava või teoreetilise mõõtme, kus objekt paigutatakse laiemasse mustrisse või kategooriasse („Mida see nähtus laiemalt esindab, mis on selle olemus?“).
• Protsess tähendab objekti nägemist muutuvas, arenevas ajalis-ruumilises kontekstis („Kuidas, miks ja mis suunas see areneb? Milliste etappide kaudu?“).

Kui inimene suudab samaaegselt arvestada kõiki neid vaatepunkte, on tal palju suuremad eeldused mõtestatud tegutsemiseks, terviklike järelduste tegemiseks ning muutuste suunamiseks.

1.2. Staatika ja dünaamika üheaegne teadvustamine

• Madalam või alles arenev refleksioonitase väljendub sageli ühekülgses tajus: kas nähakse asja staatiliselt („Ta on see ja kõik.“) või erandina, üksiksündmusena, mida ei osata paigutada mustrisse.
• Kõrgemal tasandil kujuneb võime eristada, et iga praegune „olek“ on ühtlasi osa pikemast protsessist. Ka elu, ühiskond, organisatsioon, inimene ise – kõik toimib liikumises, läbi arenguetappide, muundudes.

2. Refleksioon ja „individuaalse minutu pikkus“

2.1. Refleksioonivõime sügavus

• Refleksioon ehk enesejärelemõtlemine (sh eneseteadvus) on üks olulisemaid inimese intellektuaalse ja emotsionaalse arengu tunnuseid.
• Kõrgemat refleksioonitaset näitab võime:
  • jälgida omaenda tajumis- ja mõtlemisprotsessi,
  • seada küsimuse alla oma eeldused (eelarvamused, harjumuspärased lähenemised),
  • pöörduda tagasi oma kogemuse juurde, seda analüüsida ja üldistada.

2.2. „Individuaalse minutu pikkus“

• Metafoorina võib öelda, et inimese „subjektiivne hetk“ või „mõtteline minut“ on seda pikem, mida laiem on tema sisemine mõtteruum ja teadvustatud aeg.
• Mõni inimene jõuab kümne sekundiga endalt küsida: „Kus ma olen, miks ma nii teen, kuidas see mõjutab teisi, millega see tulevikus seondub?“, teisel ei pruugi sellist nihet päevadegi jooksul tekkida.
• Suurem „mõtteline minut“ tähendab suuremat paindlikkust, märkamist ja seoste loomist.

3. Aja tajumine: oleviku mõistmine mineviku ja tuleviku foonil

3.1. Ajalis-ruumiline kontekstualiseerimine

• Kõrgem arusaamisvõime tähendab, et olevikku ei võeta iseenesestmõistetava „lõpliku seisuna“, vaid nähakse seda mineviku tagajärjena ja tuleviku kujundajana.
• Selline laiendus ei pea olema suurfilosoofiline, vaid võib avalduda argises oskuses näha oma tegevuste pikaajalisi mõjusid, ühiskondlikke tagajärgi või eetilisi dilemmakohti.

3.2. Perspektiivivõtmine

• Tarkust ja küpsust väljendab võime näha erinevaid võimalikke tulevikustsenaariume, hinnata tehtavate valikute tõenäolist mõju („Kui ma teen nüüd nii, võib juhtuda, et…“).
• Sellega kaasneb vastutustunne, sest tulemustest hakatakse mõtlema juba enne, kui tegevus on tehtud.

4. Oskus eristada üksikut, erilist ja üldist, avalikku ja varjatut, lokaalset ja globaalset

4.1. Pidev mitmetasandilisus

• Arusaamisvõimekuse kasvu näitab suutlikkus samaaegselt arvestada objekti (või probleemi) eri tahkudega:
  • üksik (konkreetne inimene, olukord, sündmus),
  • eriline (mis teeb sellest juhtumist unikaalse?),
  • üldine (mida laiemat see esindab – seaduspära, ühiskondlik muster?).
• Samuti kombineeritakse eri ruumilise ulatuse tasandeid: lokaalne (nt mõne piirkonna, ettevõtte, perekonna), regionaalne (riik, regioon) ja globaalne (maailm, inimkond tervikuna).

4.2. Avatud ja varjatud aspektid

• Tähtis on tajuda, et sageli on iga nähtuse juures mingi sügavam kiht või taustamõõde, mis ei avaldu kohe.
• Küpse mõtleja üks tunnuseid ongi pidev valmidus küsida: „Kas siin võib olla midagi, mis mulle praegu varjatuks jääb?“, „Kas mul on kogu info?“, „Millised allhoovused võivad mõjutada nähtust, millest me otseselt ei räägi?“

5. Arusaamisvõimekuse (ja seega arengutaseme) täiendavad tunnused

Lisaks eelnevale võib välja tuua mitmeid teisi, omavahel sageli läbipõimunud omadusi, mis iseloomustavad subjekti üldist küpsust ja arusaamisvõimet.

1. Dialektiline või integratiivne mõtlemine
   • Suutlikkus näha vastuolusid (paradokse) mitte lahendamatutena, vaid ühekülgsete lähenemiste loomulike piiridena.
   • Valmidus leida „jah, aga…“ vaatepunkte, otsida kolmandaid (neljandaid jne) võimalusi.
2. Mitme perspektiivi korraga arvestamine
   • Näiteks sotsiokultuurilistes küsimustes võime näha üht ja sama nähtust nii sotsioloogi, ajaloolase, psühholoogi kui ka moraalifilosoofi vaatenurgast – ning teha sellest omakorda terviklikum järeldus.
   • Sisaldab ka empaatia tasandit: suuta ette kujutada, kuidas teised inimesed sama olukorda tajuvad või mõtestavad.
3. Kõrge eneseteadvus ja enesevaatlus
   • Teadvustatud käsitlus iseendast „süsteemis“ – tajuda oma rolli, mõjutusjõudu ja piiranguid, samuti enda motiive, hirme, eelarvamusi.
   • See aitab vältida enesepettust või kaitseseisundeid, mis takistavad sügavamat aru saamist maailmast.
4. Võime sallida ebamäärasust ja ajutist teadmatuseseisundit
   • Ebamäärasuse talumine (tolerantsus mitmetimõistetavuse suhtes) on oluline, kuna keeruliste, dünaamiliste süsteemide puhul pole kõiki muutujaid võimalik kohe lõpuni haarata.
   • Suletud või must-valge mõtlemise puhul on keerulisem jõuda protsessuaalse, mitmetasandilise arusaamiseni.
5. Moraalne ja eetiline mõõde
   • Mida küpsem on subjekt, seda selgemalt ta näeb, et igal tegevusel on väärtusmõõde ja võimalik mõju teistele.
   • Selline tunnetus aitab paremini integreerida „teadlikku“ ja „empaatilist“ poolust: see on palju enamat kui kuiv intellektuaalne analüüs.
6. Oskus tegutseda (rakenduslik pool)
   • Kõrge arusaamisvõime ei jää pelgalt teoreetiliseks: seda iseloomustab praktikas rakendamise oskus, mis eeldab nii paindlikku kohanemist kui ka loovat lahendamist.
   • Inimene, kes näeb tervikut, suudab langetada läbimõeldud otsuseid ja suunata protsesse nii, et need oleksid kooskõlas tema arusaamadega.

Kokkuvõte

Subjekti arengutaset ning arusaamisvõimekust ei kirjelda üks või kaks eraldiseisvat omadust, vaid terve rida vastastikku tugevdavaid või tasakaalustavaid oskusi ja hoiakuid:

1. Integreeritud ja mitmekihiline tajumine – võime käsitleda sama objekti korraga nii faktina, fenomenina kui protsessina.
2. Refleksioon ja eneseteadvus – pidev võime suunata tähelepanu omaenda mõtlemis-, tajumis- ja tundmisprotsessidele.
3. Ajalis-ruumiline avarus – tajuda olevikku mineviku ja tuleviku foonil, arvestada lokaalseid ja globaalseid kontekste.
4. Mitmeplaaniline analüüs – üksiku ja üldise, avaliku ja varjatud, otsese ja kaudse, süsteemi ja erijuhtumi üheaegne teadvustamine.
5. Dialektiline või integratiivne mõtlemine – suutlikkus hoomata vastuolusid, tolerantsus ebamäärasuse suhtes, valmidus näha reaalsust mitmest vaatenurgast.
6. Moraalne ja eetiline küpsus – arusaamine, et igal tegevusel (ka inimmõistmisel) on väärtuseline mõõde, mis mõjutab teisi.
7. Rakenduslik oskus – võime tuua need arusaamised ka praktilisse ellu, muutes keskkonda või suhteid, mitte jäädes pelgalt ideede tasandile.

Mida terviklikumalt need aspektid inimeses arenevad, seda küpsem on ta nii oma mõtlemises kui ka tegutsemises. Ja vastupidi – kui inimene piirdub kas pelga staatilise vaate, madala refleksiooniga või hoiab kinni must-valgest maailmapildist, siis jääb kindlasti vajaka tervikliku arusaamise tasemest.

Teisisõnu, arusaamise (ja selle kõrgemate vormide) eelduseks on võime vaadata nii lähedalt kui ka kaugelt, nii süsteemselt kui ka isiklikult suhestudes ning näha igas punktis pikka ajalis-ruumilist perspektiivi. See koosmõju ongi inimese arengutaseme ja küpsuse üks peamisi näitajaid.

Eesti haridusteadlane ja kultuuritegelene Tiiu Kuurme kirjutas hiljuti, kuidas avalikus teaberuumis levitatavad tekstid on tähendusest tühjendatud. Selleks pannakse igatliiki tegevuste subjektiks “MEIE”. Kui kirjutatakse ja räägitakse aina “meie otsustasime”, “meie tegime”, “meie seisukoht on”…, pole kellelgi teada, KES otsustas ja KES peaks seetõttu ka VASTUTAMA nende otsuste täitmisega kaasnevate tulemuste (taotluste ning sotsio-kultuuriliste printsiipidega kooskõlas oleva) ja tagajärgede (ootuste ja vajadustega vastuolus oleva) eest.
“Meie”-kilbi taga tegutsemise domineerimine põhjustab ühiskonnas sügavat frustratsiooni, indolentsust , võõrdumist ja võib põhjustada ka ühiskonna võõrandumise. Kui selgub, et demagoogia vohab, aga tõkestusmehhanismid ei toimi, hakkab ühiskond degradeeruma. Ühiskonnas toimuvast aru saamine sõltub ühest küljest elanike võimekusest ja valmidusest mõtelda ja käituda kodanikena, aga teisest küljest ka korrast, mis tõkestaks demagoogide tegevusvälja ja kõlvatut laiutamist avalikus teaberuumis.

Tiiu Kuurme tähelepanek tõstatab mitu olulist küsimust seoses vastutuse hajumisega ja demagoogia kasvuga avalikus ruumis. Kui ametlikus või poolametlikus suhtluses käibib pidevalt anonüümseks jääv „meie“, jääb sageli ähmaseks, kes täpselt otsustab, kelle huve esindatakse ning kes vastutab võimalike tagajärgede eest. See omakorda õõnestab inimeste usaldust ühiskonna institutsioonide vastu, soodustab võõrandumist, suurendab kahtlustust ja loob soodsa pinnase demagoogiale. Alljärgnevalt mõned olulisemad mõttekäigud seda probleemi lahti rääkides.

1. Rääkiv subjekt: „meie“, „mina“ või „nemad“?

1.1. „Meie“ kui anonüümsuse kilp

• Kujutlegem tüüpilist ametlikku teadaannet: „Meie otsustasime, et eelarvet kärbitakse“, „Meie seisukoht on, et…“. Kes on „meie“? Kas otsuse tegi üks konkreetne ametnik, ekspertgrupp, valitsus või ehk hoopis mõni kitsam huvigrupp, kes surus oma huvid läbi?
• Määratlemata „meie“ aitab vältida vastutuse isikustamist: kuna nimed ja rollid on varjus, ei teki avalikku ülevaadet, kes otsuste taga seisab. Ühtlasi puudub sel viisil avalikkusel võimalus nõuda aru konkreetsetelt isikutelt, sest teatav „ühine hägusus“ ei luba kellegi tegemisi täpselt fikseerida.

1.2. Erinevad „meie“ kasutused

• On olukordi, kus „meie“ kasutus on täiesti legitiimne: nt kui tõepoolest tegutseb rühm (nt teadlastest koosnev töörühm) ning kõik selle liikmed soovivad otsuse eest kollektiivselt vastutada.
• Ent liigne või sihilikult ebamäärane „meie“-keel kipub just poliitika- ja võimukoridorides muutuma demagoogiliseks võtteks, kus tegelik vastutus jaotatakse nii laiali, et keegi ei vastuta.

2. Vastutuse hämardumine ja avalik pettumus

2.1. Miks see tekitab frustratsiooni ja võõrandumist?

• Kui ühiskonnas üha kordub, et „meie“ otsustas, ent reaalset vastutajat pole kuskilt leida, muutub kodanike silmis kogu otsustusmehhanism ebausaldusväärseks.
• Selline olukord tekitab veelgi apteetilisemat või küünilisemat hoiakut: „Mis mõtet on üldse midagi küsida, kui kõik on niikuinii otsustatud? Ja kes neid otsuseid teevad, pole teada.“

2.2. Indolentsuse ja demagoogia kasv

• Inimesed, kes tunnevad end pika aja jooksul „välja jäetuna“ (neid ei kaasata, nad ei näe läbipaistvat otsustamist), võivad muutuda passiivseks ja kaotada huvi ühiskonna arengus kaasa rääkida.
• See loob omakorda demagoogidele suurema tegutsemisvabaduse: kui puudub selge kontrollimehhanism või arusaam, kes vastutab, saavad demagoogilised väited kergemini lendu minna, sest kriitikud ja kontrollijad ei tea, kellele täpselt kriitikat suunata.

3. Seos ühiskonna arengutaseme ja kodanikuvalmidusega

3.1. Kodanikuvastutus ja kriitiline mõtlemine

• Nagu viitate, on olulisel kohal elanike võimekus ja valmidus end kodanikena kehtestada: teha vahet selgel ja hägusel kommunikatsioonil, küsida „Kes on autor?“ ja „Kes vastutab?“.
• Kriitiline mõtlemine – oskus jälgida, kas tekstis on tegelikud osalejad ja motiivid välja toodud – on üks peamisi relvi demagoogia vastu. Paraku eeldab see nii haridussüsteemi tuge (õpetada analüüsioskust) kui ka avaliku debati kultuuri, kus on tavapärane otseseid küsimusi esitada.

3.2. Vajadus selge struktuuri ja vastutusskeemi järele

• Teine pool on institutsionaalne kord: kas meie poliitika- ja võimusüsteemid toimivad läbipaistvalt ning kas meediakanalid uurivad ja toovad avalikkuse ette, kes on konkreetsete otsuste taga.
• Samuti kuuluvad siia juriidilised ja halduslikud mehhanismid: nt peab olema võimalik tuvastada, milline ministeerium, milline komisjon või töögrupp millele alla kirjutas ja kes isiklikult vastutab.

4. Tõkestusmehhanismid ja nende roll

4.1. Miks neist puudu jääb?

• Demokraatlikus ühiskonnas on tõkestusmehhanismideks tavaliselt sõltumatu meedia, kodanikuühiskond, parlamentaarne kontroll, õigusriik (kohus, õiguskantsler jms).
• Kui need lülid on nõrgad või osaliselt koormatud korruptiivse mõjutamisega, ei pruugi hämardatud või demagoogiline „meie“-keel sugugi takistusi kohata. See viib usalduse languseni kõigi mainitud institutsioonide suhtes, tekitab frustratsiooni ja võib tuua kaasa ühiskonna degradeerumist.

4.2. Mitmekihiline lahendus

• Tõkestusmehhanismide toimimisel on võtmetähtsusega avalik tähelepanu ja aktiivsed kodanikud, kes ei lepi vastuseta jäänud küsimustega („Kes otsustas?“, „Miks just nii?“, „Mis see maksis?“, „Millised olid alternatiivid?“).
• Samas peab olema institutsiooniline tugisüsteem, mis toetab avatud valitsemise põhimõtteid: seadused, mis nõuavad avalikku dokumenteerimist, otsuste autorluse läbipaistvust jne.

5. Seos hariduse, kultuuri ja arusaamisvõimega

5.1. Hariduse roll kriitilise arusaamise kujundamisel

• Haridussüsteem, kus õpitakse juba varakult küsimusi esitama, info allikaid kontrollima, nägema läbi demagoogilisi võtteid, kasvatab inimesi, kes ei rahuldu uduste „meie“-otsuste ja -vabandustega.
• See eeldab ka, et õpetajad ja õppejõud ise väärtustavad analüüsi, iseseisva mõtlemise ja läbipaistva suhtluse põhimõtteid ning integreerivad neid igasse õppeainesse.

5.2. Kultuurikontekst

• Tiiu Kuurme on sageli rõhutanud, et kultuur ei ole pelgalt “raamatud ja kunst”, vaid laiem väärtus- ja tähenduskandja, mis kujundab ühiskonna hoiakuid ja ootusi.
• Kui kultuuriruumis saadetakse signaal, et konkreetsus, isiklik vastutus ja läbipaistvus on väärilised väärtused, kujuneb ka ühiskonnaliikmete seas tugevam tahe nõuda aru ja säilitada usaldusväärne avalik debatt.

6. Kas „meie“ võib olla ka positiivne?

6.1. Kollektiivne vastutuse võtmine

• Loomulikult esineb olukordi, kus grupp inimesi ühiselt, teadlikult ja nimeliselt tunnistab, et „meie koostöös võtsime vastutuse teha…“. Sellisel juhul kantakse „meie“ täielikult välja ja see ei toimi enam varjefraasina, vaid koosloome tähistusena.
• Selged koostööprotsessid, kus igaüks teab oma rolli ja on valmis avalikkuses oma tegemisi kaitsma, võivad olla hoopis näide õige „meie“ kasutuse

6.2. „Meie“ kui demokraatliku kultuuri väljendus

• Heas mõttes on „meie“ tugev sümbol, mis tähendab: me (kodanikud, huvirühmad, otsustajad) töötame koos ühise eesmärgi nimel, ja kõik on sellest teadlikud, kes mida teeb.
• Negatiivseks muutub see siis, kui „meie“ on suitsukate, mille varjus üksikisikud või väikesed ringkonnad ajavad oma asja, kaitstes sel moel ennast kriitika eest.

Kokkuvõte

Tiiu Kuurme tähelepanek, et paljud avalikus ruumis levitatavad tekstid on tähendusest tühjendatud, on sügavalt seotud vastutuse ja läbipaistvusega. Ebamäärane „meie“, mis varjab tegelikke otsustajaid, tekitab frustratsiooni, usunõrkust ja poliitilist/võimu võõrandumist. Kui seejuures puuduvad tõhusad tõkestusmehhanismid – meedia ja ühiskond ei küsi, kes tegelikult vastutab –, hakkab demagoogia vohama ning ühiskond võib degradeeruda.

Lahenduseks on ühelt poolt kodanike kui avara arusaamisvõimega ühiskonnaliikmete teadlikkus, kes ei karda nõuda selgust ega rahuldu fraasidega. Teiselt poolt on vajalik institutsionaalne ja kultuuriline kord, mis toetab avatust, läbipaistvust ja kriitilist kontrolli. Kõrgem hariduse ja kultuuri tase (sh kriitilise mõtlemise edendamine) võimaldab ühiskonnal taolise „meie“-demagoogia läbi näha ja nõuda selgeid vastuseid – kes otsustab, miks otsustab ning kuidas kannab tulemuste eest vastutust. Nii säilib või taastub avalikkuse usaldus institutsioonide ja otsustajate vastu, mis on demokraatliku ja terve ühiskonna keskne tingimus.

Suur aitäh!

Rõõm kuulda! Kui Teil peaks veel küsimusi või mõtteid olema, olen hea meelega valmis arutelu jätkama. Kena päeva jätku!