Inimene ja ühiskond III osa. Rahva subjektsuse taastamine
Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 25. mail 2026
Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Palun sind täna jätkama inimese ja ühiskonna vastastikuste seoste kujunemise ja toimete uurimist. Eelmises otsingus me tõdesime, et oma riigi hoidmiseks ja kaitsmiseks on RAHVAL vaja olla enda suhtes tunduvalt nõudlikum ning mitte arvata või loota, et keegi teine teeb kõik parimal võimalikul viisil korda… Mida oleks vaja ette võtta, et rahvas hakkaks taas tundma end SUBJEKTINA ning teadvustaks, et on suures osas mandunud manipuleerimise objektiks, kes sipleb palgalõksus ja rõõmustab veel vaid meelelahutuseks korraldatud ürituste üle?
Võtan lähtekohaks, et küsimus ei ole pelgalt “mida poliitikud peaksid tegema?”, vaid kuidas rahvas saab taastada enda kui subjekti seisundi. Toetan vastust mõne värske ja kontrollitava allikaga ning seon need meie senise mõistestikuga.
Tere, armas Ülo!
Jah — see on meie arutluse järgmine raske, aga vältimatu samm. Minu meelest tuleb siin alustada ühest põhitõest: rahvas ei saa subjektiks tagasi loosungiga, pahameelega ega ainult valimistel hääletamisega. Rahvas saab subjektiks siis, kui ta taastab oma tunnetus-, otsustus-, koostöö- ja vastutusvõime.
Põhiseaduslikult on alus olemas: Eesti põhiseadus ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ning § 56 järgi teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse kaudu. Aga kui rahvahääletust sisuliselt ei kasutata ja valimine on taandunud paljuski hääletamiseks, siis jääb rahvas formaalselt kõrgeima võimu kandjaks, ent tegelikult pigem poliitilise turu objektiks.
Praeguse olukorra üks karm tunnus on usalduse murenemine. OECD 2024. aasta Eesti usaldusuuringu järgi usaldas Eestis valitsust 38%, Riigikogu 27% ja erakondi 17% vastanutest; Riigikantselei vahendas sama uuringu põhjal, et Riigikogu ja erakonnad on kõige vähem usaldatud institutsioonide hulgas. See ei tähenda veel riigi kokkuvarisemist, aga tähendab, et legitiimsuse kultuuriline ja moraalne kandepind on ohtlikult õhenenud.
Manipuleerimise objektiks muutumine algab sageli sellest, et inimesel võetakse ära või segatakse sassi keel, mille abil ta saaks aru saada, mis temaga toimub.
Kui inimene ei erista:
valimist ja hääletamist,
arvamust ja teadmist,
probleemi ja raskust,
eesmärki ja sihti,
tulemust ja tagajärge,
juhtimist ja valitsemist,
õigust ja vastutust,
vabadust ja suvalisust,
kodanikku ja tarbijat,
siis ei saa ta olla ühiskonnas subjekt. Ta võib olla rahulolematu, vihane, nördinud, pettunud, aga ta ei saa veel olla loovalt ja vastutustundlikult tegutsev kodanik.
Seetõttu esimene praktiline samm võiks olla kodanikumõtlemise taastamise liikumine — mitte erakond, mitte protestikampaania, vaid mõistete selitamise, arutlemise ja avaliku mõtlemise võrgustik.
Selle tuum võiks olla lihtne:
rahvas peab õppima uuesti küsima:
mis see on? millest see sõltub? kuidas see kujuneb? kuidas see ilmneb? mille alusel hinnata? kes vastutab? millised on alternatiivid?
“Rahvas” võib olla väga ohtlik abstraktsioon. Subjekt ei ole mass. Subjekt on inimene, perekond, kogukond, ühendus, vald, rahvus, kes on võimeline:
Kui need võimed puuduvad, siis võib rahvas küll koguneda, allkirju anda, pahandada ja hääletada, aga subjektiks ta veel ei kujune.
Siit järeldub: rahva subjektiks taastamise esimene praktiline objekt ei ole Toompea, vaid inimene oma lähimas elukeskkonnas.
Kodanikuks kujunemine algab kodust, koolist, kogukonnast, töökollektiivist, kultuuriseltsist, külakoosolekust, vallavolikogu jälgimisest, lapsevanemate arutelust, kohalikust lehest, raamatukogust, kogudusest, kaitseliidust, spordiseltsist. Riik saab tugevaks ainult siis, kui subjektne alge on paljudes kohtades korraga ärkvel.
Praegu on suur osa ühiskondlikust jutust kaebus, süüdistus või hinnang. See on mõistetav, aga ei vii edasi.
Vaja oleks kujundada kodaniku uurimiskultuur.
Igas vallas, linnas, koolis, asutuses ja ühenduses võiks hakata kujunema väikesed avalikud arutlusringid, kus ei alustata küsimusest “kes on süüdi?”, vaid:
Milline on tegelik olukord?
Milline oleks vajalik olukord?
Milline on vastuolu tegeliku ja vajaliku vahel?
Millised on selle vastuolu põhjused?
Millised põhjused on kausaalsed, millised funktsionaalsed?
Milliseid meetmeid saab võtta kohe, milliseid hiljem?
Mida tuleb hoida, mida muuta, mida lisada, millest vabaneda?
See oleks sisuliselt rahva eneseharimise ja enesekaitse vorm.
Sa oled seda varem väga täpselt öelnud: reaalse jõu allikaks on alternatiivid.
Kui kodanikul ei ole alternatiivi, siis ta ei vali. Ta lepib, põgeneb, vaikib, kirub või klammerdub meelelahutuse külge. Palgalõksus inimene ei pruugi olla laisk ega ükskõikne; ta võib olla lihtsalt niivõrd sõltuv, väsinud ja hirmul, et subjektne tegutsemine tundub talle luksusena.
Seetõttu tuleb alternatiive luua mitmel tasandil:
Eestis on vähemalt üks olemasolev kanal Rahvaalgatus.ee, mille kaudu saab Riigikogule pöördumiseks koguda vähemalt 1000 digiallkirja; platvormi enda andmetel on seal olnud üle miljoni allkirja ja sadu Riigikogule või kohalikele omavalitsustele saadetud algatusi. Samas ei piisa allkirjastamisest. Allkiri on vaid esimene jälg; subjektiks kujunemine eeldab järgnevat arutelu, kontrolli, nõudlikkust ja vastutuse jälgimist.
Kui valijatel puudub võimalus saadikute ja erakondade tegevuse üle sisulist järelevalvet teha, siis tuleb järelevalve eeldused alles luua.
Ma ei mõtle siin ähvardamist ega viha, vaid avalikku, väärikat, täpset ja järjekindlat kodanikukontrolli.
Näiteks võiks kujuneda kodanikujärelevalve raamistik, milles iga suurema otsuse kohta küsitakse:
|
Küsimus | Mida sellega tuvastatakse? |
Mis oli otsuse siht? | Kas tegutseti Eesti, rahva ja kultuuri hoidmise nimel? |
Mis oli eesmärk? | Kas eesmärk oli sõnastatud kontrollitavalt? |
Milliseid alternatiive kaaluti? | Kas tegelikult toimus otsustamine või ainult vormistamine? |
Milliseid mõjusid hinnati? | Kas nähti tulemusi ja tagajärgi? |
Kes vastutab? | Kas vastutus on isikustatud või hajutatud? |
Millal toimub järelhindamine? | Kas tagasiside on protsessi osa või pelk rituaal? |
Mida otsus teeb inimesega? | Kas inimene tugevneb subjektina või nõrgeneb objektina? |
Kui selline raamistik muutuks ajakirjanduses, koolides, ülikoolides, vallavolikogudes ja kodanikuühendustes tavaliseks, oleks see palju tugevam kui juhuslik pahameel.
Minu meelest peaksime siin sõnastama uue keskse mõiste: kodanikuvalmidus.
Kodanikuks ei tee inimest pass, maksukohustus ega hääleõigus. Kodanikuks teeb valmidus osaleda ühiskonna hoidmisel, kaitsmisel ja täiustamisel.
Kodanikuvalmidus = haritus + informeeritus + kogemus + kõlbeline ärkvelolek + koostöövõime + julgus vastutada.
Selle tunnused võiksid olla:
OECD on viimastel aastatel rõhutanud, et kodanike sisuline osalemine muudab poliitikakujundamise läbipaistvamaks, kaasavamaks, legitiimsemaks ja vastutavamaks; hästi kavandatud aruteluprotsessid võivad kasvatada usaldust ja aidata keerulisi küsimusi lahendada. OECD on eraldi käsitlenud ka esinduslikke aruteluprotsesse, näiteks kodanikukogusid, kui võimalust täiendada esindusdemokraatiat, mitte seda asendada.
Aga siin on oht: kui kodanikukogu tehakse vaid “kaasamise” etenduseks, siis muutub see uueks manipuleerimise vormiks.
Tõeline kodanikukogu peab vastama vähemalt neljale tingimusele:
Ilma neljanda tingimuseta on tegemist teraapiaga, mitte demokraatiaga.
Meelelahutus ei ole iseenesest halb. Rõõm, pidu, laul, mäng ja puhkus kuuluvad inimese ellu. Oht tekib siis, kui meelelahutus asendab mõtlemise, osalemise ja vastutamise.
Siis kujuneb olukord, kus inimene:
Sellest väljatulemiseks ei piisa moraalilugemisest. Vaja on luua kultuurilisi vorme, kus arutlemine oleks sama loomulik kui kontsert, laat või spordiüritus.
Näiteks: rahvaülikoolid, kodanikuõhtud, avalikud mõttepäevad, valla tulevikulauad, noorte ja vanavanemate ühised arutelud, põhiseaduse lugemise ringid, kohaliku elu probleemide uurimisringid.
Kõige viljakam algus ei pruugi olla keskvalitsuse tasand. Seal on kaitsemehhanismid kõige tugevamad.
Alustada tuleks kohtadest, kus inimestel on veel nägu, nimi, maine ja suhe:
perekond, kool, küla, vald, kogudus, raamatukogu, selts, töökollektiiv, ülikool, kohalik ajaleht.
Kui igas vallas oleks kasvõi 15–20 inimest, kes suudavad regulaarselt, väärikalt ja süsteemselt käsitleda kohaliku elu probleeme, oleks see juba uus ühiskondlik kvaliteet. Mitte mäss, vaid subjektsuse taastumine.
Pakun lähtekavandina kümme teesi.
Mida oleks vaja ette võtta?
Tuleb käivitada rahva subjektsuse taastamise protsess, mille esimesed sammud oleksid:
Kõige tähtsam on aga see: rahvas peab lõpetama enda kujutlemise ohvrina. Ohver võib vajada kaitset, aga subjekt loob kaitse eeldused. Rahvas, kes näeb, mõistab, seostab, otsustab, loob alternatiive ja vastutab, ei ole enam manipuleerimise objekt. Ta on jälle rahvas põhiseaduslikus, kultuurilises ja kõlbelises tähenduses.
Oled kiiduväärselt konstruktiivne. Aitäh! Jah, usaldus on nagu peegel- selle loomiseks on vaja aega ja ausameelset pingutust, aga see võib puruneda hetkega. Kas sa usud, et usalduse kaotanud “jõud” võiksid selle mingite trikkide abil taastada? “Rahvaalgatus” tõepoolest on, aga see ei kohusta mitte kedagi mitte millekski ja on esialgu veel “auru välja laskmise instrumendiks”.
Ideel asuda looma üle riigi KODANIKEKOGUSID, on jumet. Kui rahvusringhääling ning ETV seaksid sisse rahvaharidusprogrammi, hakkaks ehk keel korrastuma ja koos keelega ka meel end taas sirgu ajama.
Märkisid vajadust määratleda PROBLEEMID. Nõus! Mõtleme, millistel eeldustel inimesed a) saaksid aru, et see samm on hädavajalik ja b) aduksid, et millegi nägemiseks probleemina on vaja õppida VAATAMA küllalt paljudest vaatepunktidest ja LOOMA endale mudeli (n-mõõtmelise ruumi), mille abil võrrelda tegelikku ja vajalikku olekut, et avaneks võimalus rahuldava süsteemsusega tuvastada, MIKS on vastuolu kujunenud, miks see püsib-süveneb-laieneb, et saaks (suudaks) tekkida arusaam, millest alustada ja milliseid pingutusi on vaja selleks, et TEGELIKULT midagi ka muutuks ootuste ja vajadusega kooskõlas. Vaja oleks ühtlasi saavutada arusaam, et midagi võib asuda muutma alles siis ja ainult siis, kui on täpselt selge, mida muuta ei tohi, st mida on vaja hoida ja kaitsta, tugevdada, kindlustada.
Aitäh, Ülo. Siin jõuame minu meelest väga tähtsa eristuseni: usaldust ei saa taastada trikiga. Trikiga saab taastada nähtavuse, tähelepanu, ajutise rahunemise, hirmust tingitud kuulekuse või mulje, et “midagi tehakse”. Usaldust ennast saab taastada ainult tõe, vastutuse, paranduse ja ajaga.
Usalduse kaotanud jõud võivad teha kampaaniaid, vahetada sõnu, nägusid, loosungeid ja lavakujundust. Nad võivad korraldada “kaasamisi”, tellida uuringuid, teha kommunikatsiooniplaane, jagada lubadusi, osutada vaenlastele ja loota inimeste väsimusele. Aga see kõik ei taasta usaldust. See võib ainult edasi lükata hetke, mil inimesed lõplikult aduvad, et neid koheldakse objektina.
Usalduse taastamiseks peaksid need jõud tegema midagi, mis on neile endile kulukas: tunnistama eksimusi, avalikustama otsuste tegelikud alused, looma sõltumatu kontrolli, loobuma ebaõiglaselt saadud eelistest, parandama tekitatud kahju ja nõustuma sellega, et võimuga kaasneb isiklik vastutus. Ilma selleta on tegemist mainekujundusega, mitte usalduse taastamisega.
Rahvaalgatuse kohta on sul samuti õigus. Ametlikult saab kollektiivse pöördumisega teha Riigikogule ettepaneku regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks ning selleks on vaja vähemalt 1000 toetusallkirja; pärast esitamist määratakse komisjon, kes asja arutab. Kuid Riigikogu enda kirjeldus ütleb ka selgelt, et komisjon võib algatada eelnõu, korraldada avaliku istungi, teha ettepaneku valitsusele vastata, lükata pöördumise tagasi või lahendada asja muul viisil. See tähendab: mehhanism kohustab menetlema, aga ei kohusta sisuliselt rahva tahet teostama.
Seepärast tuleb Rahvaalgatust võtta mitte lahendusena, vaid märgina: rahvas otsib kanalit. Kui kanal ei vii otsuseni, muutub see kergesti auru väljalaskmise ventiiliks.
Inimesed saavad aru, et probleemide määratlemine on hädavajalik alles siis, kui nad taipavad, et:
rahulolematus ei ole veel arusaamine,
kaebus ei ole veel probleem,
süüdlase leidmine ei ole veel põhjuse avastamine,
nõudmine ei ole veel alternatiiv,
muutuse soov ei ole veel muutumisvõime.
Paljud inimesed tunnevad praegu survet, hirmu, väsimust, alandust, ebaõiglust, palgalõksu ja mõttetuse tunnet. Aga need tunded võivad laguneda nelja suunda: vaikimiseks, vihaks, põgenemiseks või meelelahutuslikuks unustamiseks.
Subjektsuse taastumine algab siis, kui valu ei lähe kaduma, vaid muutub küsimuseks:
Mis siin tegelikult toimub?
Mis peaks olema teisiti?
Miks see vastuolu on kujunenud?
Miks see püsib?
Kellele on selle püsimine kasulik?
Mis on see, mida me mingil juhul lõhkuda ei tohi?
Siit algabki probleem.
Võiksime kodanikekogude ja rahvaharidusprogrammi keskmesse seada lihtsa, aga nõudliku määratluse:
Probleem on tunnetatud vastuolu tegeliku ja vajaliku oleku vahel, mille põhjused ei ole veel küllalt selged selleks, et luua rahuldava süsteemsusega meetmete süsteem.
See määratlus kaitseb meid kolme ohu eest.
Esiteks: probleemiks ei nimetata enam kõike, mis ei meeldi.
Teiseks: probleem ei taandu isikule, erakonnale või skandaalile.
Kolmandaks: enne lahendamist tuleb luua mudel, mille abil näha, võrrelda ja mõista.
Siin ongi sinu osutus n-mõõtmelisele ruumile otsustava tähtsusega. Probleemi ei saa näha ühelt tasandilt. Tuleb vaadata mitmest mõõtmest korraga.
Kodanik peab õppima küsima: kuidas vaadata, et näha?
Näiteks ühiskondliku probleemi puhul tuleks vähemalt eristada järgmisi vaatepunkte:
|
Vaatepunkt | Põhiküsimus |
Õiguslik | Kas see on kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja õiglustundega? |
Kõlbeline | Kas see on aus, väärikas ja õiglane? |
Kultuuriline | Kas see hoiab või lõhub keelt, kombeid, identiteeti ja järjepidevust? |
Sotsiaalne | Kas see tugevdab või nõrgestab sidusust, usaldust ja hoolivust? |
Majanduslik | Kes saab kasu, kes kannab kulud, kes jääb sõltuvusse? |
Poliitiline | Kelle võim suureneb ja kelle otsustusvõime väheneb? |
Pedagoogiline | Kas inimesed muutuvad iseseisvamaks või manipuleeritavamaks? |
Psühholoogiline | Kas see kasvatab lootust, julgust ja selgust või hirmu ja abitust? |
Ökoloogiline | Kas elukeskkond muutub elujõulisemaks või vaesemaks? |
Riigikaitseline | Kas suureneb rahva kaitsevalmidus või võõrdumine riigist? |
Ajalooline | Millist järjepidevust see kannab või katkestab? |
Tulevikuline | Milliseid tagajärgi see tekitab järgmistele põlvkondadele? |
Alles sellises ruumis hakkab paistma, kas tegemist on üksiku häire, halva otsuse, ebapädevuse, petuskeemi, institutsionaalse rikke või süsteemse veaga.
See on väga tähtis. Muutmine ilma hoidmise määratluseta on lõhkumine.
Iga kodanikekogu, iga rahvaalgatus, iga arutelusaade ja iga reformiettepanek peaks algama nelja küsimusega:
Kui alustada neljandast punktist, võib tekkida raev. Kui alustada kolmandast, võib tekkida reformimaania. Kui alustada esimesest, tekib kultuuriline pidepunkt.
Kodanikekogu ei tohiks olla lihtsalt arvamuste kogumise koht. Arvamusi on niigi palju. Puudus on metodoloogiliselt korrastatud arusaamisest.
Iga kodanikekogu võiks töötada näiteks sellise skeemi järgi:
I etapp: keele korrastamine
Mida tähendavad sõnad, mida kasutame: rahvas, riik, võim, vastutus, usaldus, probleem, areng, haridus, turvalisus?
II etapp: tegeliku oleku kirjeldamine
Mis on faktid? Mis on nähtused? Mis on protsessid? Mida me teame, mida arvame, mida oletame?
III etapp: vajaliku oleku sõnastamine
Milline peaks olukord olema, kui lähtume põhiseadusest, kultuurist, õiglusest, inimese väärikusest ja tulevaste põlvkondade vajadustest?
IV etapp: vastuolu määratlemine
Milles seisneb tegeliku ja vajaliku vastuolu?
V etapp: põhjuste süsteemi avastamine
Millised on vahetud põhjused, süvapõhjused, funktsionaalsed sõltuvused, huvid, hirmud ja institutsionaalsed mehhanismid?
VI etapp: hoidmise ja muutmise piiritlemine
Mida ei tohi lõhkuda? Mida tuleb tugevdada? Mida tuleb muuta?
VII etapp: meetmete süsteemi loomine
Kes saab mida teha? Millises järjekorras? Milliste ressurssidega? Milliste tingimuste korral?
VIII etapp: tulemuste ja tagajärgede jälgimine
Mis muutus tegelikult? Mis muutus näiliselt? Millised kõrvaltagajärjed tekkisid?
Sellisel kujul oleks kodanikekogu mitte protestiruum, vaid rahva subjektiks kujunemise labor.
Rahvusringhäälingu seadus annab selleks isegi tugeva aluse: ERR-i eesmärk on kaasa aidata põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele; seaduses nimetatakse muu hulgas eesti keele ja kultuuri arengu toetamist ning Eesti riigi ja rahvuse kestmise tagatiste väärtustamist ja ohtudele osutamist.
Seetõttu ei oleks rahvaharidusprogramm mingi kõrvaline heategevus. See oleks rahvusringhäälingu põhiseadusliku mõttega kooskõlas.
Võiks kujutleda ETV/ERR programmi pealkirjaga näiteks:
“Kuidas vaadata, et näha?”
Saadete sari võiks käsitleda igal nädalal ühte mõistet ja ühte probleemi:
Igas saates ei peaks vaidlema “poolt ja vastu”, vaid näitama, kuidas mõelda. See oleks meele korrastamine keele korrastamise kaudu.
Ilma mudelita inimene näeb juhtumit. Mudeliga inimene näeb seost.
Ilma mudelita inimene küsib: “Kes tegi?”
Mudeliga inimene küsib: “Milline süsteem võimaldas, soodustas või sundis seda tegema?”
Ilma mudelita inimene näeb skandaali.
Mudeliga inimene näeb mehhanismi.
Ilma mudelita inimene otsib kangelast või süüdlast.
Mudeliga inimene otsib eeldusi, põhjuseid, sõltuvusi ja alternatiive.
Seepärast oleks kodanikuhariduse tuum mitte teadmiste jagamine, vaid mudelite loomise oskus.
Kui peaksin selle kõik üheks esimeseks praktiliseks sammuks koondama, siis pakuksin:
“Probleemi nägemise ja määratlemise vihik kodanikekogudele.”
Selles võiks olla iga teema jaoks üks ja sama tööleht:
Selline vihik võiks olla kodanikekogude, koolide, raamatukogude, külakogude, lapsevanemate ühenduste ja ETV rahvaharidusprogrammi ühine metoodiline alus.
Sinu mõte on täpne: midagi võib muuta alles siis, kui on selge, mida muuta ei tohi.
Rahva subjektiks taastumine algab sellest, et rahvas:
Trikkide ajastu lõpeb siis, kui inimesed enam ei rahuldu etendusega.
Rahvas saab subjektiks siis, kui ta ei küsi enam ainult: “Miks nad nii teevad?”, vaid küsib: “Kuidas on võimalik, et selline süsteem püsib — ja millised eeldused tuleb luua, et tegelikult muutuks see, mis muutuma peab, ning säiliks see, mida hoida tuleb?”
Tänan! Jälle laekus suur seljatäis selgust. Nüüd asume sead kõike mõtestama ja siduma praktikaga. Kena päeva!
Aitäh, Ülo!
See, kuhu täna jõudsime, on tõesti juba praktikaga sidumise lävel: kodanikekogud, rahvaharidusprogramm, probleemide määratlemise metoodika, hoidmise ja muutmise eristamine ning rahva subjektsuse taastamine saavad hakata moodustama üht tervikut.
Kõige tähtsam seeme jäi minu meelest siia:
enne kui midagi muuta, tuleb selgeks teha, mida hoida; enne kui midagi lahendada, tuleb õppida probleemi nägema; enne kui rahvas saab tegutseda subjektina, peab ta taastama keele, mõtlemise ja vastutuse.
Kena päeva ka Sulle! Jätkame, kui jõud ja aeg taas kokku saavad.