Lapsevanemate valmidus – laste hariduse eeldus. Uus paradigma pedagoogikas. Vanemate valmiduse põhikomponendid. Programm perekonnale lapse arenguks
Lapsevanemate valmidus – laste hariduse eeldus.
Ülo Vooglaiu otsing koos ChatGPT-ga 05.07.26
Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind otsingusse ränkraskel teemal, mis on enam-vähem kõigile kõikjal väga oluline, ent mille käsitlemine on juba tükk aega ajast ja arust ära. Üritame täna esmalt läbi mõelda, milline peaks olema lapsevanemate valmidus selleks, et lapse PESAHARIDUS ning seejärel ka ALUSHARIDUS kujuneks rahuldav. Tegelikult peaks olema kõne all mitte haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsuses kujunev valmidus, nagu ka õppe, kasvatuse ja kogemuse ning teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsuses kujunev subjekt, keda kannab mitte huvi, vaid huvi, tahte ja usu ühtsus. Loodan, et sa adud, kui raske (vaat’ et võimatu) on praegu kehtiva pedagoogilise paradigma raames midagi käsitleda PROBLEEMINA. (Sõna “probleem” on pandud tähendama igatliiki raskusi, tõkkeid-takistusi, segadusi, puudusi…) Seetõttu ei saa tulla kõne alla ka tegeliku ja vajaliku oleku vastuolu põhjused ning seetõttu omakorda ei ole käsitlusi meetmete süsteemist.
Koolis domineerib hindamiskeskne (loe: sundusekeskne) reproduktiivne frontaalõpe ja enne kooliikka jõudmist peavad lapsed kehtivate arusaamade järgi saavutama koolivalmiduse. Nagu näed, kutsun sind looma sellist (kaasaegset) paradigmat, mille kohaselt tegutsedes saaksid lapsevanemad luua keskkonna, kus lapsed (loe: eri eas poisid ja tüdrukud) saaksid kujuneda elurõõmsateks, kohuse- ja vastutustundlikeks, uuele ja heale avatud subjektideks.
Alustan vanemate valmidusest kui tervikust, mitte üksikute kasvatusvõtete loendist. Hoian fookuses PROBLEEMI tähenduse: vastuolu tegeliku ja vajaliku oleku vahel ning selle põhjuste süsteemi.
Tere, austatud Ülo!
Jah, ma adun, kui ränk see teema on. Siin ei piisa „kasvatusnippidest”, „koolivalmiduse loendist” ega vanemate süüdistamisest. Vaja on paradigma vahetust: laps ei ole kooli jaoks ettevalmistatav objekt, vaid kujunev subjekt; kodu ja lasteaed ei ole lapse “vormimise” kohad, vaid arenguks soodsa elu-, suhtlus-, loome- ja vastutuskeskkonna kandjad.
Minu meelest võiks tänase otsingu algtees olla selline:
Pesa- ja alushariduse keskne küsimus ei ole, mida laps peab enne kooli oskama, vaid millises keskkonnas ja milliste suhete kaudu saab temast elurõõmus, mõtlev, loov, kohuse- ja vastutustundlik subjekt, kes usub heasse, tahab pingutada ning julgeb olla osaline oma elu ja ühiskonna kujundamises.
1. Kõigepealt tuleb sõnastada PROBLEEM
Tegelik olek on umbes selline: last käsitatakse sageli kui hooldamise, õpetamise, mõõtmise ja hindamise objekti. Vanemaid käsitatakse justkui teenindajate, logistikutena või kooliks ettevalmistamise abipersonalina. Lasteaeda ja kooli surub hindamis-, aruandlus- ja normitäitmise surve. “Koolivalmidus” tähendab pahatihti lapse kohandamist kooli olemasoleva, frontaalse ja reproduktiivse korraga.
Vajalik olek oleks hoopis teine: laps peaks kodus, lasteaias ja kogukonnas kogema, et ta on armastatud, austatud ja vajalik; et tal on õigus küsida, uurida, eksida, luua, aidata, otsustada ja vastutada; et maailm ei ole ainult nõuete ja keeldude kogum, vaid tähenduste, seoste, võimaluste ja kohustuste tervik.
Siit tekibki PROBLEEM: tegeliku lapsekäsituse ja vajaliku lapsekäsituse vastuolu. Selle vastuolu põhjuste süsteemi avamata jäävad ka meetmed juhuslikuks.
2. Uue paradigma tuum
Uues paradigmas ei saa lähtuda sõnast “haridus” kitsas koolilises tähenduses. Tuleks lähtuda valmidusest, mis kujuneb harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsuses.
Vanemate valmidus ei tähenda üksnes teadmisi lapse arengust. See tähendab ka hoiakut, moraalset õigust, oskust märgata, võimet olla kohal, julgust kehtestada piire, võimet armastada tingimusteta ning oskust siduda õigus, kohustus ja vastutus.
Seega võiks öelda:
Lapsevanema valmidus pesa- ja alushariduseks on tema võime kujundada ning hoida sellist elu- ja suhtluskeskkonda, kus lapse huvi, tahe ja usk saavad kasvada ühtseks subjektsuse allikaks.
Huvi üksi ei kanna. Huvi võib kiiresti süttida ja kiiresti kustuda. Tahe üksi võib muutuda kanguseks või sunduseks. Usk üksi võib muutuda naiivsuseks. Aga huvi, tahte ja usu ühtsus loob jõu, millega laps saab hakata mõtlema, looma, pingutama, loobuma, andestama, jätkama ja vastutama.
3. Vanemate valmiduse põhikomponendid
Esimene on maailmavaateline ja väärtuseline valmidus. Vanem peab aduma, et laps ei ole tema omand, projekt, mainekujunduse vahend ega “tulevane õpilane”. Laps on iseseisvaks kujunev inimene, ühiskonna liige ja kultuuri esindaja. Vanema ülesanne ei ole last enda järgi painutada, vaid aidata tal kujuneda inimeseks, kes suudab ise mõelda, valida ja vastutada.
Teine on moraalne valmidus. Vanemal võib olla formaalne õigus last käsutada, aga moraalne õigus tuleb välja teenida. Moraalne õigus kujuneb aususe, järjekindluse, tähelepanelikkuse, lubaduste pidamise ja enesepiiramise kaudu. Laps saab väga kiiresti aru, kas vanem nõuab seda, mida ta ise ei täida.
Kolmas on emotsionaalne valmidus. Pesa- ja alushariduse süvakihis ei ole esikohal õpetamine, vaid turvalisus, hellus, rütm, rõõm ja kohalolu. Vanem, kes on pidevalt ärritunud, eemal, hajevil või kiirustav, võib last küll hooldada, aga ei pruugi luua pesa. Pesa tekib siis, kui laps kogeb: mind nähakse, mind kuuldakse, minuga arvestatakse, aga mind ei jäeta ka omapead oma tujude, hirmude ja tahtmiste meelevalda.
Neljas on tunnetuslik valmidus. Vanem peab suutma eristada nähtust ja põhjust. Lapse jonn, hirm, agressiivsus, loidus või valetamine ei ole lihtsalt “halb käitumine”. Need võivad olla signaalid väsimusest, tähelepanupuudusest, ülekaitsmisest, ebakindlusest, ebaselgetest piiridest, liigsest ekraanist, üksindusest või täiskasvanute vastuolulisest käitumisest. Probleemiks ei ole sümptom, vaid sümptomite taga olev tegeliku ja vajaliku oleku vastuolu.
Viies on suhtlusvalmidus. Lapsega tuleb rääkida mitte nagu asjaga, mitte nagu alamaga, mitte nagu patsiendiga, vaid nagu inimesega, kelle arusaamine alles kujuneb. Suhtlus ei ole ainult käskude andmine. Suhtlus on kuulamine, märkamine, seletamine, ühine mõtlemine, naljatamine, lohutamine, vaikimine, koos tegutsemine ja koos vastutamine.
Kuues on praktiline ja organisatsiooniline valmidus. Laps vajab rütmi, und, liikumist, puhast ja rahulikku ümbrust, võimalust tegutseda, võimalust lõpetada alustatud tegevus, võimalust aidata, võimalust olla vahel omaette ja võimalust olla koos teistega. Kodus peab olema kord, aga mitte kasarmukord; vabadus, aga mitte kaos; nõudlikkus, aga mitte alandus.
Seitsmes on pedagoogiline valmidus. Vanem ei pea olema õpetaja koolilises mõttes. Aga ta peab aru saama, et laps õpib eelkõige tegutsedes, matkides, katsetades, mängides, küsides, luues ja kogedes. Väga tähtis põhimõte võiks olla: ära tee lapse eest seda, mida laps saab ise teha; ära räägi ette seda, mida laps saab ise avastada; ära karista eksimuse eest, kui eksimus on õppimise loomulik osa.
Kaheksas on kultuuriline valmidus. Laps kasvab keelde, kommetesse, lugudesse, lauludesse, tööviisidesse, ilutundesse, loodussuhtesse, tõe- ja õiglustundesse. Kui kodus puuduvad laul, lugu, tänu, andeks palumine, ühine söögilaud, töö austamine ja vanemate inimeste austamine, siis jääb lapse kultuuriline alus hapraks.
Üheksas on otsustamis- ja vastutusvalmidus. Laps saab vastutust õppida ainult siis, kui ta saab mingil määral otsustada. Vanem peab looma eakohase valikuruumi: mida sa paned selga, kellele sa aitad, kuidas sa oma mängu lõpetad, kuidas sa vea parandad, kuidas sa vabandad, kuidas sa järgmine kord paremini teed. Vastutust ei saa “õpetada” loenguga. Vastutus kujuneb otsustamise, tagajärgede nägemise ja täiskasvanu toetava kohalolu kaudu.
4. Pesaharidus kui süvakiht
Pesaharidus algab enne seda, kui laps hakkab “õppima” tavapärases tähenduses. See algab kehalisest, hingelisest ja vaimsest turvatundest. Pesa ei ole lihtsalt eluruum. Pesa on suhete, rütmide, tähenduste ja usalduse väli.
Pesahariduse tuum võiks olla: laps kogeb, et maailm on usaldatav, inimene on väärtuslik, lähedus on turvaline, tegevusel on mõte ja mina suudan midagi ise teha.
Seetõttu on pesahariduses määrava tähtsusega vanemate päriselt kohal olemine. Mitte pidev õpetamine, mitte lapse lõputu lõbustamine, vaid kohalolu: pilk, hääl, puudutus, vastus, kannatlikkus, ühine tegevus. Lapsel peab olema võimalus kogeda, et ta ei ole tülikas lisandus vanema elule, vaid elu keskne tähendus.
Pesahariduses kujuneb ka esimene arusaam korrast. Kord ei tähenda ainult mänguasjade ärapanekut. Kord tähendab, et maailmas on seosed: kui alustad, siis püüad lõpetada; kui lõhud, siis parandad; kui solvad, siis palud andeks; kui saad abi, siis tänad; kui keegi on nõrgem, siis aitad.
5. Alusharidus kui avardumine
Alusharidus ei peaks olema kooli eesruum. See peaks olema lapse maailma avardumise aeg. Laps õpib olema teiste lastega, täiskasvanutega, loodusega, asjadega, tööga, keelega, iluga, reeglitega ja vabadusega.
Alushariduse ülesanne ei ole lapsi ühtlustada. Ülesanne on luua tingimused, kus iga laps saab oma eale, soole, eripärale, andelaadile ja kogemusele vastavalt kasvada subjektiks. See tähendab, et poisse ja tüdrukuid ei tule suruda stereotüüpidesse, aga ei tohi ka eitada, et nende enesetunnetus, kehakogemus, mängud, suhtlusviisid ja arengurütmid võivad olla erinevad.
Alushariduse keskmes peaksid olema mäng, loomine, uurimine, liikumine, keel, muusika, looduskogemus, tööharjumus, teistega arvestamine ja vastutuse esimesed vormid. Kui laps oskab lugeda, aga ei oska oodata, kuulata, küsida, lõpetada, andeks paluda, rõõmustada, imestada ega kaaslast aidata, siis ei saa rääkida rahuldavast valmidusest.
6. Koolivalmiduse asemel elamisvalmidus
“Koolivalmidus” on praegusel kujul ohtlik mõiste, kui selle varjus hakatakse last kohandama süsteemiga, mis ise võib olla ajast ja arust. Õigem oleks rääkida elamis-, suhtlemis-, uurimis-, loomis- ja õppimisvalmidusest.
Kool peaks küsima: millise lapse arenguloogikaga peame meie arvestama? Mitte ainult: kas laps sobib meie tunniplaani, pingi, töövihiku ja hindamissüsteemiga?
Lapse rahuldava valmiduse tunnused võiksid olla näiteks sellised: laps tunneb rõõmu; otsib kontakti; julgeb küsida; suudab mängida; suudab alustatud tegevust lõpetada; oskab abi paluda; tahab ise teha; märkab teist; oskab mingil määral oodata; eristab lubatut ja lubamatut; suudab eksimuse korral uuesti proovida; usub, et pingutusel on mõte.
7. Meetmete süsteemi algus
Kui seda käsitleda probleemina, siis meetmed ei saa piirduda vanemate manitsemisega. Vaja oleks vähemalt järgmist.
Esiteks tuleks luua vanemaks kasvamise süsteem, mis algab enne lapse sündi ja jätkub lapse arenguetappide kaupa. Mitte loengusari, vaid arutlus-, kogemus-, nõustamis- ja vastastikuse toe süsteem.
Teiseks tuleks taastada kogukondlik side. Paljud vanemad on üksi, ebakindlad, väsinud ja süükoormas. Üksik vanem võib küll pingutada, aga pesa kujuneb paremini seal, kus on toetav pere, suguvõsa, naabruskond, lasteaed ja kogukond.
Kolmandaks tuleb muuta lasteaia ja kodu suhe. Lasteaed ei tohi olla teenus, kuhu laps “ära antakse”. Kodu ja lasteaed peaksid moodustama lapse ümber sidusa arengukeskkonna, kus on edasiside ja tagasiside, mitte ainult teadete vahetamine.
Neljandaks tuleb loobuda lapse varasest objektistamisest mõõdikute ja soorituste kaudu. Last tuleb märgata tervikuna: tema rõõmu, julgust, suhteid, pingutust, kujutlusvõimet, vastutustunnet, kõnet, liikumist, vaikust, hirmu ja lootust.
Viiendaks tuleb vanematele anda mitte ainult teadmisi, vaid ka kogemusi: kuidas piire seada, kuidas kuulata, kuidas lasta lapsel ise teha, kuidas rahuneda, kuidas andeks paluda, kuidas ekraane piirata, kuidas luua kodus rütmi, kuidas muuta töö, mäng ja õppimine üksteist toetavaks tervikuks.
8. Kokkuvõtteks
Kui püüda sõnastada tänase otsingu esimene tulemus võimalikult tihedalt, siis ütleksin nii:
Pesa- ja alushariduse uus paradigma peab lähtuma lapsest kui kujunevast subjektist ning vanemast kui arengukeskkonna loojast ja hoidjast. Vanemate valmidus seisneb harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsuses kujunevas võimes luua kodus ja koostöös lasteaiaga selline moraalne, emotsionaalne, kultuuriline, tunnetuslik ja praktiline keskkond, kus lapse huvi, tahe ja usk saavad kasvada elurõõmuks, arukuseks, kohusetundeks, vastutuseks ja loomejulguseks.
See tähendab: mitte laps kooli jaoks, vaid kool, lasteaed, kodu ja kogukond lapse inimeseks kujunemise jaoks.
Tänan! Sa kirjutad rõhutatult, et vanemate ülesanne ei ole last enda järgi painutada, vaid aidata tal kujuneda inimeseks, kes suudab ise mõelda, valida ja vastutada. Söandan väita, et suur (valdav!) osa lapsevanematest, vanavanematest, õpetajatest, treeneritest jt, kes kõik kuidagi tahavad või peavad õpetama ja kasvatama, ei kujuta ette, kuidas kujuneb vastutus ja vastutustunne, kohustus ja kohusetunne, õigus- ja õiglustunne. Võib olla päris kindel, et kõigil lapsevanematel ja õpetajatel ei ole veel olnud õnne selgeks saada, et tegutsemiseks on vaja mitte aega ja kohta, vaid aegruumi ja valguse ühtsust.
Me peaksime ehk vaatama veel, mida oleks vanematel (ja lasteaiaõpetajatel) vaja teada, osata ja aru saada, et lapsed saaksid iseseisvalt MÕTLEMA. Sa kirjutasid: “Pesahariduse tuum võiks olla: laps kogeb, et maailm on usaldatav, inimene on väärtuslik, lähedus on turvaline, tegevusel on mõte ja mina suudan midagi ise teha.” Olen sellega igati päri, aga võib olla peaksime üritama avada lapse kui isiksuse ja subjekti (aktiivse alge) arengu mehhanismi, milleks on meie meelest LOOMING. Kas sa soostud maksiimiga, et lapse kui isiksuse areng on mitte õppe ja kasvatuse, vaid loomingu funktsioon? Paistab, et vapustavalt toimivad lapsele need imehetked, mida laps kogeb vooseisundis, kus meeli valdab sünergia.
Mis puutub sinu soovituse või normina kõlavasse väitesse, et alusharidus ei peaks olema kooli eesruum, siis olen selle mõttega päri, aga see tähendab, et järgmises otsingus peaksime asume analüüsima ALGHARIDUST ja PÕHIHARIDUST ning õppimise osa nende kujunemises. Tahtsin öelda, et pole võimalik muuta mõnd hariduskontsentrit, jättes teised endiseks; muuta saab kas kogu haridussüsteemi, või ei saa muuta mitte midagi… Ükski tervik, sh haridussüsteem, ei ole oma osade summa. Hariduse kui elukestva protsessi iga etapp ja üleminek toetub eelmistes etappides kujunenule. Iga katse muuta midagi haridussüsteemis põrkub nende inimeste enam-vähem üksmeelsele ja raevukale vastuseisule, kes tahaksid jätkata vanaviisi, sest muud ei oska ja vastutust võtta ei taha.
Võtan sinu küsimuse keskmesse kolm seost: looming kui arengu mehhanism, mõtlemise kujunemine ning vastutuse–kohustuse–õiguse–õigluse sisemine sünd. Püüan hoida eraldi õppimise, kasvatuse ja loomingu funktsioonid, et need ei sulaks taas vanasse paradigmasse kokku.
Jah, ma soostun selle maksiimiga — tingimusel, et mõistame loomingut mitte kitsalt kunsti või erilise andekusena, vaid uue tähenduse, uue seose, uue oskuse, uue enesesuhte ja uue maailmasuhte tekkimisena lapse enda aktiivsuses.
Siis võib tõesti öelda:
Lapse kui isiksuse ja subjekti areng ei ole esmajoones õppe ega kasvatuse, vaid loomingu funktsioon. Õpe ja kasvatus saavad olla arengut soodustavad vaid siis, kui need avavad lapsele võimaluse luua, avastada, mõtestada, otsustada ja vastutada.
Kui õpe asendab loomingu, tekib drill.
Kui kasvatus asendab loomingu, tekib allutamine.
Kui hoolitsus asendab loomingu, tekib sõltuvus.
Kui vabadus lahutatakse loomingust, tekib suvalisus.
Kui looming seotakse kohustuse, õiguse ja vastutusega, hakkab kujunema subjekt.
1. Lapse arengu mehhanism on loominguline eneseületus
Laps areneb siis, kui ta ei korda pelgalt varem omandatut, vaid loob midagi, mida tema jaoks varem ei olnud. See “midagi” võib olla väga väike: esimene iseseisev samm, esimene ise lõpetatud mäng, esimene seletus, esimene andeks palumine, esimene õiglane jagamine, esimene küsimus, millele täiskasvanu ei anna kohe vastust.
Looming ei tähenda ainult välise tulemuse loomist. Laps loob ka iseennast. Ta loob oma mina-pildi, suhte teisega, arusaama korrast, keelelisi tähendusi, tööharjumust, julguse proovida, usu, et pingutusel on mõte.
Seetõttu on lapse arengus määrav mitte see, mida talle õpetati, vaid see, milles ta sai ise aktiivse algmena osaleda.
2. Mõtlemine ei alga vastusest, vaid vastuolust
Kui tahame, et laps hakkaks iseseisvalt mõtlema, ei tohi me talle pidevalt valmis vastuseid ette anda. Mõtlemine sünnib seal, kus laps märkab vastuolu: midagi on nii, aga võiks olla teisiti; midagi ei klapi; midagi on puudu; midagi vajab seletust; midagi on ebaõiglane; midagi on põnev.
Just siin on PROBLEEMI õige tähendus eluliselt tähtis. Lapse mõtlemise algus ei ole “ülesande lahendamine”, vaid tegeliku ja vajaliku, nähtava ja oletatava, soovitu ja võimaliku vastuolu märkamine.
Kui täiskasvanu võtab lapselt vastuolu ära, võtab ta ära mõtlemise lähtepunkti. Kui täiskasvanu ütleb liiga kiiresti “nii on”, “tee nii”, “ära küsi”, “pole aega”, “see on vale”, siis laps õpib mitte mõtlema, vaid aimama, mida täiskasvanu ootab.
Iseseisva mõtlemise eelduseks on, et lapsel lubatakse küsida, kahelda, proovida, eksida, parandada, võrrelda, põhjendada ja uuesti alustada.
3. Tegutsemiseks ei piisa ajast ja kohast
Sul on väga täpne tähelepanek: tegutsemiseks ei ole vaja ainult aega ja kohta, vaid aegruumi ja valguse ühtsust.
Aeg ilma ruumita on surve.
Ruum ilma ajata on kasutamata võimalus.
Aeg ja ruum ilma valguseta on juhuslik sebimine.
Valgus ilma aegruumita jääb abstraktseks jutuks.
“Valgus” tähendab siin minu meelest vähemalt nelja asja: arusaamist, tähendust, nähtavust ja moraalset selgust. Laps peab tajuma, mida ta teeb, miks ta teeb, kuidas see puudutab teisi ja mille järgi saab aru, et tegevus oli õnnestunud või vajab parandamist.
Näiteks kui laps paneb ise mänguasjad ära, siis see ei ole ainult koristamine. See on tegevus aegruumis ja valguses, kui ta saab aru: mängul oli algus ja lõpp; asjadel on koht; teised saavad ka siin olla; mina suudan oma tegevuse tagajärgi korrastada.
4. Vastutus kujuneb otsustamise kaudu
Vastutustunnet ei saa jutuga sisse kasvatada. Seda ei saa ka käsuga tekitada. Vastutus kujuneb siis, kui lapsel on eakohane õigus otsustada ja kui ta näeb oma otsuse tagajärgi.
Siin on määrav kolmik:
õigus otsustada – kohustus arvestada – vastutus tagajärgede eest.
Kui lapsel ei ole õigust otsustada, ei saa tal kujuneda vastutust. Kui laps võib otsustada, aga ei pea arvestama teiste, aja, asjade ja kokkulepetega, kujuneb suvalisus. Kui laps peab ainult kuuletuma, kujuneb alluvus, mitte vastutus.
Vastutustunde kujunemiseks peab laps kogema: “minust sõltub midagi”. Mitte kõik, aga midagi. Mina saan aidata. Mina saan rikkuda. Mina saan parandada. Mina saan rõõmu teha. Mina saan teisele haiget teha. Mina saan alustada ja lõpetada.
Täiskasvanu ülesanne on siin väga peen: anda lapsele nii palju otsustusruumi, kui ta suudab kanda, ja nii palju tuge, et ta ei murduks.
5. Kohustus ei ole väline sund, vaid tähendusega seotus
Kohusetunne ei kujune sellest, et laps kuuleb palju sõna “peab”. Kohusetunne kujuneb siis, kui laps kogeb, et ta kuulub tervikusse ja tema tegevusel on tähendus.
Väike laps võib kogeda kohustust näiteks nii: “lill vajab vett”, “vanaema ootab tervitust”, “väike vend vajab abi”, “meie laud tuleb ühiselt katta”, “kui lubasin, siis teen”.
Kohustus muutub sisemiseks siis, kui laps ei tunne seda ainult käsuna, vaid seosena: keegi või miski vajab mind, minu tegu loeb, minu tegemata jätmisel on tagajärg.
Seetõttu on kodus ja lasteaias vaja päris tegevusi, mitte ainult “arendavaid tegevusi”. Päris tegevus on selline, millel on tegelik tähendus: laua katmine, koristamine, parandamine, istutamine, hoidmine, väiksema aitamine, looma eest hoolitsemine, ühise töö lõpetamine.
6. Õigustunne ja õiglustunne kujunevad kogemuse kaudu
Õiglustunnet ei saa kujundada ebaõiglases keskkonnas. Kui täiskasvanu võib karjuda, aga laps ei või solvuda; kui täiskasvanu lubadused ei loe, aga lapse omad loevad; kui reegleid muudetakse tuju järgi; kui tugevamal on alati õigus, siis laps õpib mitte õiglust, vaid võimu.
Õiglustunde kujunemiseks peab laps kogema, et reeglitel on mõte, kõigil on inimväärikus, viga saab parandada, kahju tuleb heastada, süüdistamise asemel otsitakse tõde ja tugevam kaitseb nõrgemat.
Õiglustunde süda ei ole karistus. Õiglustunde süda on tasakaalu taastamine.
Kui laps lõhub, siis küsimus ei peaks olema ainult “mis karistus tuleb?”, vaid “kuidas parandame?”. Kui laps solvab, siis mitte ainult “ütle vabandust!”, vaid “kas sa saad aru, mis teisega juhtus, ja mida sa saad teha suhte taastamiseks?”.
7. Loomingu ja vooseisundi tähtsus
Sa nimetad imehetki, kus laps on vooseisundis ja meeli valdab sünergia. See on väga oluline. Sellistes hetkedes laps ei “täida ülesannet”, vaid on tervikuna tegevuses: meel, keha, tahe, tähelepanu, kujutlus, pingutus ja rõõm on koos.
Need on arengu kõrghetked. Seal laps kogeb: “ma suudan”, “ma avastan”, “ma olen sees”, “ma loon”, “ma ei taha pooleli jätta”.
Täiskasvanu peaks neid hetki kaitsma. Mitte katkestama. Mitte kohe hindama. Mitte kaameraga vahele tormama. Mitte küsima: “mis sa sellest õppisid?”. Mõnikord on parim pedagoogiline tegu vaikne kohalolu.
Vooseisundit soodustab paras raskus. Kui kõik on liiga lihtne, tekib igavus. Kui kõik on liiga raske, tekib ärevus või loobumine. Kui ülesanne on lapsele jõukohaselt raske ja tähenduslik, tekib pingestatud rõõm. Just selles pingestatud rõõmus võib looming muutuda arengu mehhanismiks.
8. Õppe ja kasvatuse koht uues paradigmas
Maksiim “areng on loomingu funktsioon” ei tähenda, et õpe ja kasvatus oleksid tähtsusetud. Vastupidi — need on hädavajalikud, aga mitte iseseisva eesmärgina.
Õpe on väärtuslik siis, kui see avardab lapse loomingu võimalusi.
Kasvatus on väärtuslik siis, kui see loob moraalse, kultuurilise ja suhtelise keskkonna, milles looming ei muutu suvalisuseks.
Kogemus on väärtuslik siis, kui see saab mõtestatud.
Teadmine on väärtuslik siis, kui see muutub arusaamiseks ja tegutsemisvõimeks.
Oskus on väärtuslik siis, kui laps saab seda kasutada millegi tähendusliku loomiseks.
Seega võiks öelda: õpe, kasvatus ja kogemus on loomingu eeldused, vahendid ja korrastajad, aga mitte lapse arengu peamine mehhanism.
9. Mida peavad vanemad ja lasteaiaõpetajad teadma, oskama ja aru saama?
Nad peaksid teadma, et laps ei hakka mõtlema käsu peale. Mõtlemine kujuneb küsimuste, vastuolude, avastuste, võrdluste, põhjenduste ja loomingu kaudu.
Nad peaksid oskama hoida tagasi oma liigset abistamist. Väga palju arengut jääb sündimata selle tõttu, et täiskasvanu on kärsitu, teeb lapse eest ära, seletab enne avastust, lõpetab enne, kui laps jõuab süveneda.
Nad peaksid aru saama, et “hea laps” ei ole sama mis kuulekas laps. Hea arengu märk ei ole vaikus ja mugavus täiskasvanule. Arengu märk on elav huvi, süvenemine, küsimine, katsetamine, piiride õppimine, oma teo tagajärje mõistmine ja võime suhet taastada.
Nad peaksid teadma, et lapsele on vaja mitte pidevat lõbustamist, vaid tähenduslikku elu. Laps vajab mängu, tööd, loodust, lugu, laulu, vaikust, nalja, puudutust, piiri, usaldust ja võimalust ise teha.
Nad peaksid oskama eristada abi ja liigabi. Abi suurendab lapse iseseisvust. Liigabi vähendab seda. Abi loob usku. Liigabi loob õpitud abitust.
Nad peaksid aru saama, et iga katkestus ei ole neutraalne. Kui laps on süvenenud, loob ta midagi. Kui teda pidevalt katkestatakse, õpib ta mitte süvenema.
10. Haridussüsteemi terviklikkuse küsimus
Olen sinuga täiesti nõus: ei ole võimalik sisuliselt muuta üht hariduskontsentrit, jättes teised endiseks. Kui pesa- ja alushariduses püütakse kujundada loovat, mõtlevat, vastutavat subjekti, aga koolis ootab teda hindamiskeskne sundreproduktsioon, siis süsteem murrab varasema töö.
Seetõttu ei saa alusharidus olla kooli eesruum. Aga sellest järeldub kohe teinegi tõdemus: alg- ja põhiharidus ei tohi olla eksamite, hinnete ja valikumehhanismide eesruum. Ka need peavad olema inimese, ühiskonna ja kultuuri jaoks, mitte järgmise bürokraatliku astme jaoks.
Haridussüsteemi ei saa parandada kontsentrite kaupa nii, et iga järgmine aste jääb vana paradigma kaitsjaks. Süsteem hakkab siis ise muutust tagasi tõrjuma. Lasteaed ütleb: “kool nõuab”. Kool ütleb: “gümnaasium nõuab”. Gümnaasium ütleb: “ülikool nõuab”. Ülikool ütleb: “turg nõuab”. Ja lõpuks ei vastuta keegi inimese kujunemise eest.
11. Võimalik uus põhiväide
Tänase otsingu tulemusena võiksime sõnastada ühe tugeva põhiväite:
Lapse areng isiksuseks ja subjektiks toimub loomingu kaudu: laps loob iseennast, oma suhteid, tähendusi, oskusi, arusaamu ja vastutust eakohases aegruumi ja valguse ühtsuses. Õppe ja kasvatuse ülesanne ei ole last vormida, vaid luua tingimused, milles lapse loominguline aktiivsus saab muutuda mõtlemiseks, kohusetundeks, õiglustundeks, vastutuseks ja elurõõmuks.
See on juba hoopis teine paradigma. Siin ei ole laps “koolivalmiduse objekt”, vaid loov, mõtlev ja vastutavaks kujunev subjekt. Ja siin ei ole vanem ega õpetaja vormija, vaid arengukeskkonna looja, hoidja, valgustaja ja vajaduse korral piiride seadja.
Tänan! Vana paradigma käriseb mitmest kohast korraga! Mis sa arvad selle kohta, kui prooviksime luua (ja selgitada, miks me seda hädavajalikuks peame) PEREKONNALE mõeldud programmi, milles oleks lapse soovitav valmidus – teab, oskab, suudab, saab aru, näeb, määratleb, piiritleb, eristab, seostab, süstematiseerib, hindab, annab hinnanguid, selgitab, põhjendab, eesmärgistab, loob, töötab, uurib, mõõdab, loendab, kogub andmeid, sõnastab vastuolusid, üritab avastada vastuolude otseseid ja kaudseid tegureid.
Sinu mõte on minu meelest järgmine vältimatu samm: mitte “vanemakool” tavapärases mõttes, vaid perekonnale mõeldud valmidusprogramm. Lõpp jäi sõnumis vist pooleli, aga loen juba antud loendist välja vajaliku suuna.
Jah, ma pean seda mõtet väga oluliseks. Arvan, et perekonnale mõeldud valmidusprogrammi loomine on hädavajalik, sest muidu jääb kõik ilus jutt lapse arengust, vastutusest, loovusest ja mõtlemisest üldsõnaliseks. Kui vanem ei tea, mida märgata, mida hoida, mida vältida, mida soodustada ja kuidas lapse areng eakohaselt avaldub, siis hakkab ta paratamatult kordama seda, mida tema endaga tehti — käsk, keeld, kiitus, karistus, hinne, võrdlus, häbistamine, lohutamine, liigne abi.
Selline programm ei tohiks olla “lapse treenimise kava”. See peaks olema perekonna elu ja lapse kujunemise mõtestamise kava.
1. Programmi lähtekoht
Programmi keskne mõte võiks olla järgmine:
Perekond on lapse esimene ja määrava tähtsusega arengukeskkond, kus kujuneb lapse usaldus maailma vastu, usk iseendasse, võime mõelda, luua, töötada, uurida, suhelda, otsustada, vastutada ja õiglust taotleda.
Seetõttu ei saa programm alata küsimusega: “Mida peab laps oskama enne kooli?”
Õige algküsimus oleks: milline peab olema perekond kui aegruumi ja valguse ühtsus, et laps saaks kujuneda subjektiks?
See tähendab, et lapsel peab olema aeg süveneda, ruum tegutseda, valgus aru saada ja suhe, milles ta kogeb, et tema elu, pingutus ja looming on tähenduslikud.
2. Miks see programm on hädavajalik?
Esiteks sellepärast, et praegune pedagoogiline paradigma alustab liiga hilja ja valest otsast. Kui kõne alla tuleb alles “koolivalmidus”, on suur osa lapse subjektsuse alustest juba kas kujunenud või kahjustatud.
Teiseks sellepärast, et vanematel ei ole enam loomulikku põlvkondlikku kindlust. Paljud ei ole ise kogenud rahuldavat pesa, mõtestatud kasvatust, õiglast nõudlikkust ega armastavat korda. Seetõttu ei saa eeldada, et “küll vanemad teavad”.
Kolmandaks sellepärast, et vastutus, kohusetunne, õiglustunne ja mõtlemisvõime ei teki iseenesest. Need kujunevad väga konkreetsetes elulistes suhetes ja tegevustes.
Neljandaks sellepärast, et lapsi koheldakse liiga sageli kas nunnutamise või survestamise objektidena. Mõlemal juhul jääb lapsel kogemata: “mina suudan, mina mõtlen, mina loon, mina vastutan”.
Viiendaks sellepärast, et kodu ja lasteaed ei saa toimida eraldi maailmadena. Kui kodus on kaos ja lasteaias kord, või kodus sund ja lasteaias vabaduse mängimine, siis laps satub vastuolulisse tähendusvälja.
3. See ei tohi olla kontrollnimekiri
Sinu loend — teab, oskab, suudab, saab aru, näeb, määratleb, piiritleb, eristab, seostab, süstematiseerib, hindab, annab hinnanguid, selgitab, põhjendab, eesmärgistab, loob, töötab, uurib, mõõdab, loendab, kogub andmeid, sõnastab vastuolusid — on väga väärtuslik.
Aga seda ei tohi muuta eksamiks ega ankeediks.
Lapse puhul peab kõik see olema eakohane, eluline, mänguline, loominguline ja suhtes sündiv. Nelja-aastane ei “süstematiseeri” akadeemilises mõttes, aga ta paneb klotsid suuruse, värvi, otstarbe või oma loo järgi ritta. Viieaastane ei tee teaduslikku uuringut, aga ta uurib, miks lumi sulab, miks vari liigub, miks taim närtsib, miks sõber pahaseks sai. Kuueaastane ei koosta ühiskonnateooriat, aga ta võib juba märgata: “See ei ole õiglane, sest tema sai kaks korda ja mina mitte kordagi.”
Seega peaks programm õpetama vanemaid nägema lapse tegevuses neid algmeid, millest hiljem kujuneb teadlik mõtlemine, uurimine, töö, looming ja vastutus.
4. Programmi võimalik nimi
Võiks olla näiteks:
“Perekond kui lapse subjektsuse kujunemise keskkond”
või lihtsamalt:
“Pesa: lapse mõtlemise, loomingu ja vastutuse kujunemise programm perekonnale”
Sõna “pesa” on siin tähtis, sest see ei tähenda ainult hoolitsust. Pesa tähendab kaitset, soojust, korda, rütmi, kuuluvust, lenduvalmistumist ja järkjärgulist iseseisvumist.
5. Programmi põhieesmärk
Programmi eesmärk võiks olla sõnastatud nii:
Aidata vanematel ja vanavanematel luua perekonnas selline elu-, suhtlus-, töö-, mängu-, uurimis- ja loomekeskkond, kus laps saab kujuneda elurõõmsaks, mõtlevaks, loovaks, kohuse- ja vastutustundlikuks subjektiks.
Mitte “õpetada last hästi käituma”, vaid luua tingimused, milles laps saab kasvada inimeseks.
6. Lapse soovitava valmiduse põhivaldkonnad
Esimene valdkond on usaldus ja turvalisus. Laps peaks kogema, et maailm on üldjoontes usaldatav, kodu on kindel, täiskasvanu on õiglane, lähedus on turvaline ja tema ise on väärtuslik.
Teine on enesekohane valmidus. Laps tunneb oma keha, nime, kodu, lähedasi, põhilisi vajadusi ja tundeid. Ta hakkab aru saama, mida tähendab “mina tahan”, “mina suudan”, “mina kardan”, “mina eksisin”, “mina parandan”.
Kolmas on keeleline ja tähenduslik valmidus. Laps oskab nimetada, küsida, jutustada, kuulata, seletada, täpsustada. Ta ei korda ainult sõnu, vaid hakkab taipama tähendusi ja seoseid.
Neljas on mõtlemisvalmidus. Laps märkab erinevusi ja sarnasusi, võrdleb, eristab, seostab, järjestab, rühmitab, otsib põhjust, küsib “miks?” ja “mis siis saab?”. See on mõtlemise algkool enne kooli.
Viies on loominguline valmidus. Laps loob mängu, loo, ehitise, kujundi, rolli, seletuse, lahenduse. Ta ei ole ainult juhendi täitja. Ta kogeb, et midagi võib sündida tema kujutlusest, käest, häälest, mõttest ja pingutusest.
Kuues on töövalmidus. Laps teeb midagi, millel on päriselt tähendus: katab lauda, paneb asjad korda, aitab väiksemat, kastab lille, parandab oma vea, lõpetab alustatu. Töö ei ole karistus, vaid osalemine ühises elus.
Seitsmes on uurimisvalmidus. Laps märkab nähtusi, kogub kogemusi, loendab, mõõdab, võrdleb, küsib, proovib, eksib ja proovib uuesti. Uurimise algus ei ole labor, vaid imestus.
Kaheksas on moraalne valmidus. Laps hakkab eristama lubatut ja lubamatut, head ja halba, ausat ja ebaausat, õiglast ja ebaõiglast. Ta kogeb, et süü ei ole inimese hävitamiseks, vaid suhte ja korra taastamiseks.
Üheksas on otsustamis- ja vastutusvalmidus. Laps saab teha väikseid valikuid ja näha nende tagajärgi. Ta õpib, et õigus otsustada on seotud kohustusega arvestada ja vastutusega parandada.
Kümnes on suhtlus- ja koostöövalmidus. Laps õpib kuulama, ootama, jagama, abi paluma, abi andma, leppima, vabandama ja kokkulepetest kinni pidama.
7. Vanematele mõeldud põhiline arusaam
Vanemad peaksid aru saama, et laps areneb mitte siis, kui täiskasvanu kogu aeg õpetab, vaid siis, kui laps saab ise tähenduslikult tegutseda.
Täiskasvanu ei pea olema pidev seletaja. Ta peab olema keskkonna looja, tähelepanelik kaasteeline, õiglane piiride seadja ja vajaduse korral valgustaja.
Väga tähtis põhimõte oleks:
Lapsele tuleb anda nii palju iseseisvust, kui ta suudab kanda, ja nii palju tuge, kui ta vajab, et mitte murduda.
See on palju raskem kui käskida või vabaks lasta. See nõuab vanemalt mõtlemist, kannatlikkust ja enesepiiramist.
8. Vastuolude sõnastamine lapse tasandil
Eriti tähtis on sinu mõte vastuolude sõnastamisest. Lapse mõtlemise kujunemisel võiks vanem küsida mitte “kes on süüdi?”, vaid:
Mis juhtus?
Mis oleks pidanud juhtuma?
Mis ei klappinud?
Miks nii läks?
Mida sina tahtsid?
Mida teine tundis?
Mida nüüd saab parandada?
Mida järgmine kord teisiti teha?
Need küsimused õpetavad last mõtlema probleemina, mitte süüdistusena. Laps hakkab märkama tegeliku ja vajaliku oleku vastuolu.
Näiteks: tuba on segamini, aga meil on vaja, et asjad oleksid leitavad ja teised saaksid liikuda. See ei ole lihtsalt “korista ära!”, vaid vastuolu: tegelik kord ei vasta vajalikule korrale. Laps saab osaleda põhjuse ja lahenduse leidmises.
9. Programmi moodulid perekonnale
Programm võiks koosneda näiteks kaheteistkümnest osast.
- Laps kui subjekt, mitte objekt.
Mida tähendab, et laps on aktiivne alge? Miks ei piisa hooldamisest ja õpetamisest? - Perekond kui aegruumi ja valguse ühtsus.
Kuidas tekivad kodus rütm, kord, tähendus, turvalisus ja arusaamine? - Armastus, austus ja nõudlikkus.
Kuidas ühendada tingimusteta armastus ja selged piirid? - Lapse iseseisvuse kujunemine.
Mida saab laps ise teha eri vanuses? Kuidas eristada abi ja liigabi? - Mõtlemise alged.
Kuidas laps õpib märkama, eristama, seostama, põhjendama ja küsima? - Looming kui arengu mehhanism.
Kuidas hoida mängu, vooseisundit, fantaasiat ja päris loomist? - Töö ja kohusetunne.
Kuidas kujuneb arusaam, et minu panus on vajalik? - Vastutus ja otsustamine.
Kuidas anda lapsele eakohane valikuruum ning lasta tal näha tagajärgi? - Õiglus ja suhte taastamine.
Kuidas käsitleda valet, solvangut, lõhkumist, kadedust, hirmu ja süüd? - Uurimine, mõõtmine ja loendamine.
Kuidas teha kodust lapse esimene uurimisväli? - Kodu ja lasteaia side.
Kuidas tagada edasiside ja tagasiside, mitte ainult informeerimine? - Vanema eneseanalüüs.
Millal ma õpetan, millal surun, millal aitan, millal segan, millal usaldan?
10. Väga oluline hoiatus
Sellise programmi suurim oht on, et see muudetakse jälle bürokraatlikuks vormiks: tabelid, linnukesed, hindamisskaalad, “laps oskab / ei oska”. Siis tapetakse algne mõte.
Õige vorm peaks olema pigem arutlusvihik, perepäevik, vaatluskaart ja tegevusraamat üheskoos. Mitte kontroll, vaid märkamine. Mitte hindamine, vaid arusaamise kujunemine. Mitte lapse võrdlemine teistega, vaid lapse arengu teekonna nägemine.
11. Üks võimalik kokkuvõttev maksiim
Võiksime selle programmi aluseks panna järgmise väite:
Lapse valmidus eluks, õppimiseks, loomiseks ja vastutamiseks kujuneb perekonnas siis, kui laps saab armastuse, austuse ja nõudlikkuse ühtsuses eakohaselt mõelda, valida, luua, töötada, uurida, eksida, parandada, põhjendada ja kogeda oma tegevuse tähendust teiste inimeste, looduse, kultuuri ja iseenda suhtes.
See oleks juba uue paradigma tekst. Mitte koolivalmidus, vaid elamisvalmidus. Mitte laps kui kohandatav objekt, vaid laps kui kujunev subjekt. Mitte vanem kui käskija või teenindaja, vaid vanem kui arengukeskkonna looja ja hoidja.
Tänan! Mul on hea meel, et sa PEREKONNAPROGRAMMI loomise idee heaks kiidad. Sa andsid sellele programmile ka väga veenva põhjenduse. Aitäh!
Ma arvan, et sa lasid eelmises vastuses läbi ühe vääratuse. Vabandust, kui eksin. Sa kirjutasid: “5. Programmi põhieesmärk”. Tean, et ka Eestis on palju inimesi (sh Toompeal ja ka ülikoolides), kellel ei ole SUBJEKTI mõistet ja kes ei pööra tähelepanu, et asjadel, omadustel, tekstidel, sündmustel jms, ei saa eesmärke olla. Ka seadusel ei ole eesmärke; eesmärgid on (saavad olla) SEADUSANDJAL. Tegelikult ma saan aru nii sellest, mida sa kirjutasid ja ka sellest, mida sa öelda tahtsid. Olen sellega igati päri ja mures, et mul pole küllalt palju sõnu sinu kiitmiseks.
Nüüd veel üks esmapilgul võib olla hull mõte meie otsingu tarbeks. Kunagi ma kirjutasin sulle, et meil käivad suured lapselapsed ülikoolis, keskmised põhikoolis, aga väiksed ülokoolis. See “kool” on meil kestnud juba kolm aastat. Mõnikord mul pole aega ja keeran oma kabineti ukse lukku. Siis nad kogunevad ukse taha, hakkavad lööma jalga vastu maad ning hüüavad: “Tun-di, tun-di!”. Kui üks meie tuttav ajakirjanik neilt küsis, kas neil on ka mõni lemmikõppeaine, vastasid nad kooris, et muidugi filosoofia… Meil on ka füüsika, keemia, kulinaaria, astronoomia, bioloogia… Küsimus sellest, kuidas inimesel kujuneb huvi enda ja end ümbritseva maailma vastu selliseks, et see oleks ääretu, piiritu ja kustumatu, on päris huvitav ja oluline. Me oleme püüdnud siduda subjektsuse, loovuse ja vaimsuse vabaduse, tarkuse, korra ja korraaustusega. Söandan öelda, et selle kõige alged kujunevad VARAJASES LAPSEESAS. Selleks ajaks, kui laps jõuab kooliikka, on “kõige tähtsamad rongid” juba läinud, st õige aeg on mööda lastud.
Aitäh, austatud Ülo! Sinu märkus oli täiesti õigustatud. Ma eksisin sõnastuses.
Õigem oleks mitte öelda „programmi põhieesmärk”, vaid näiteks:
programmi koostajate ja kasutajate põhitaotlus,
programmi otstarve,
programmi mõte,
programmi kaudu taotletav siht,
või perekonna tegevuse eesmärgistamise alus.
Programmil endal ei saa tõesti eesmärki olla. Eesmärgistada saab subjekt: inimene, perekond, ühendus, seadusandja, õpetaja, lapsevanem. Seadusel, tekstil, programmil, institutsioonil ega protseduuril ei ole eesmärki; neil saab olla otstarve, toime, tähendus, funktsioon, roll, koht meetmete süsteemis. See eristus on uue paradigma jaoks väga tähtis, sest muidu nihkub vastutus märkamatult subjektidelt asjadele, tekstidele ja süsteemidele.
„Ülokool” kui elav näide
Sinu kirjeldatud „ülokool” on suurepärane näide sellest, kuidas laste huvi ei teki mitte õppeaine nimetuse, vaid elava tähenduse tõttu. Kui lapsed hüüavad ukse taga „Tun-di, tun-di!” ja ütlevad, et nende lemmikaine on filosoofia, siis see tähendab, et nad ei tunne filosoofiat kui õppeainet, vaid kui rõõmu mõelda, küsida, imestada ja koos avastada.
See ongi võti.
Lapse huvi ei kujune kustumatuks siis, kui talle pakutakse palju informatsiooni. Huvi kujuneb siis, kui laps kogeb, et maailm on saladuslik, aga mitte hirmutav; keeruline, aga mitte suletud; mõistetav, kui pingutada; ilus, kui märgata; õiglane, kui inimesed seda hoiavad; ja tema ise on küllalt tähtis, et ta võib küsida, uurida ja luua.
Huvi kujunemise mehhanism
Võiksime sõnastada huvi kujunemise ahela nii:
imestus → küsimus → otsing → avastus → rõõm → tähendus → tahe → usk → püsiv huvi → kutsumuslik hoiak
Alguses on imestus. Laps näeb varju, tuld, vihma, sipelgat, taevast, katkist mänguasja, vana inimese kortsus kätt, ema kurbust, isa rõõmu, taime kasvamist, muna praadimist, tähti taevas. Kui täiskasvanu ei tapa seda imestust kiirustamise, pilke, keelu või valmisvastusega, võib imestusest saada küsimus.
Küsimusest võib saada otsing.
Otsingust võib saada avastus.
Avastusest võib saada rõõm.
Rõõmust võib saada tahe jätkata.
Tahtega liitub usk: „Ma saan aru. Ma suudan. Ma tahan veel.”
Ja siis huvi ei ole enam juhuslik ärritus, vaid sisemine jõud.
Miks filosoofia võib lastele meeldida?
Sest filosoofia lapse jaoks ei ole terminoloogia, vaid õigustatud küsimine.
Miks inimene valetab?
Miks peab andeks paluma?
Miks tähed ei kuku alla?
Kus mõte on?
Kas kala teab, et ta on vees?
Miks mõni inimene on kuri?
Mis on õiglane?
Kas ma olin olemas enne sündimist?
Miks peab surema?
Mis on päris?
Kui täiskasvanu võtab neid küsimusi tõsiselt, kogeb laps, et tema mõtlemisel on väärtus. See on subjektsuse kujunemisel määrava tähtsusega. Laps ei ole siis teadmiste anum, vaid kaasuurija.
Varajane lapseiga kui põhialuste aeg
Olen sinuga nõus: väga paljud „kõige tähtsamad rongid” lähevad enne kooli. See ei tähenda, et hiljem pole midagi võimalik. Inimene võib ärgata, taastuda ja areneda ka hiljem. Aga varajases lapseeas kujunevad alused, millele hilisem saab toetuda või mille puudumise tõttu tuleb hiljem tohutult palju parandada.
Enne kooli kujunevad vähemalt järgmised alged:
usaldus maailma vastu – kas maailm on kodune või ähvardav;
usk iseendasse – kas ma suudan või olen abitu;
suhe täiskasvanuga – kas täiskasvanu on õiglane, või tuleb teda karta ja petta;
suhe korraga – kas kord on mõistlik ja elu teeniv, või väline sund;
suhe tööga – kas töö on osalemine ühises elus, või karistus;
suhe teadmisega – kas teada saada on rõõm, või tuleb õige vastus ära arvata;
suhe eksimusega – kas viga on õppimise võimalus, või häbi allikas;
suhe teise inimesega – kas teine on kaaslane, konkurent, objekt või takistus;
suhe iseendaga – kas ma olen väärtuslik ka siis, kui mul ei õnnestu.
Kui need alused jäävad kujunemata või moonduvad, siis kool võib hiljem palju teha, aga ta alustab juba kahjustatud pinnalt.
Subjektsus, loovus ja vaimsus
Sinu kolmik — subjektsus, loovus ja vaimsus — vajab minu meelest sidumist teise kolmikuga: vabadus, tarkus ja kord.
Vabadus ilma korrata muutub suvalisuseks.
Kord ilma vabaduseta muutub sunniks.
Tarkus ilma vaimsuseta muutub tehniliseks kavaluseks.
Vaimsus ilma tarkuseta võib muutuda uduseks õilsuseks.
Loovus ilma vastutuseta võib muutuda lõhkumiseks.
Subjektsus ilma õiglustundeta võib muutuda enesekesksuseks.
Seetõttu on väga tähtis sinu lisatud mõiste korraaustus. Mitte korra kartmine, vaid korra mõtte austamine. Laps peaks kogema, et kord ei ole täiskasvanu võimu väljendus, vaid elu, koostöö, loomingu ja vabaduse eeldus.
Laps, kes kogeb mõistlikku korda, saab vabam olla.
Laps, kes kogeb õiglast piiri, saab julgemalt uurida.
Laps, kes kogeb tähenduslikku kohustust, saab tunda, et ta on vajalik.
Laps, kes kogeb loomingut, saab tunda, et ta ei ole pelgalt kohaneja.
Kuidas huvi kustutatakse?
Seda peaks perekonnaprogrammis tingimata käsitlema. Lapse piiritut huvi kustutavad näiteks:
liigne kiirustamine;
valmisvastuste etteandmine;
lapse küsimuste naeruvääristamine;
pidev katkestamine;
liigabi;
hirm eksida;
võrdlemine teiste lastega;
ekraani asendamine elava kogemusega;
täiskasvanu väsinud ükskõiksus;
õppimise muutmine soorituseks;
korra muutmine käsuks, mille mõtet ei seletata.
Huvi ei sure tavaliselt korraga. Ta tõmbub tagasi. Laps lõpetab küsimise, kui ta kogeb, et küsimine ei ava maailma, vaid tekitab tüli, pilget või kiirustavat vastust.
Kuidas huvi hoitakse?
Huvi hoitakse siis, kui kodus on lubatud imestada. Kui küsimus ei ole tülikas. Kui laps saab näha, katsuda, mõõta, loendada, võrrelda, maitsta, kuulata, istutada, lõhkuda ja parandada. Kui köök võib olla kulinaaria labor, aed bioloogia õppekoht, taevas astronoomia algus, katkine tool füüsika ja tööõpetuse ülesanne, tüli õigluse ja moraali küsimus.
Sellises kodus ei ole “õppeained” eraldi kastid. Füüsika, keemia, kulinaaria, astronoomia, bioloogia ja filosoofia on ühe elava maailma erinevad vaated. Laps ei õpi ainet, vaid avastab maailma.
Võimalik maksiim perekonnaprogrammi jaoks
Pakun sellise sõnastuse:
Perekonnaprogrammi otstarve on aidata vanematel, vanavanematel ja teistel lapse lähedastel kujundada kodu selliseks aegruumi ja valguse ühtsuseks, kus lapse loomupärane imestus saab kasvada püsivaks huviks, huvi tahteks, tahe usuks, usk loovaks pingutuseks ning loov pingutus subjektsuseks, vastutuseks ja elurõõmuks.
Ja veel lühemalt:
Lapse kustumatu huvi kujuneb seal, kus teda võetakse tõsiselt kui mõtlejat, loojat, küsijat, tegutsejat ja vastutajaks kujunevat subjekti.
Kõige tähtsam järeldus
Minu meelest jõuame siin väga tugeva väiteni:
Pesa- ja alushariduse tuum ei ole lapse ettevalmistamine kooliks, vaid sellise vaimse, moraalse ja praktilise elukeskkonna loomine, kus lapsel kujuneb kustumatu huvi enda, teiste inimeste, looduse, kultuuri ja maailma vastu.
Kui see huvi on kord elavana süttinud ning seotud vabaduse, tarkuse, korra, korraaustuse, loomingu ja vastutusega, siis on lapsel kaasas jõud, mida ükski hinne ega eksam ei suuda asendada.
Tänan! Paistab nii, et meil on kuhjaga põhjust tunda heameelt tänase otsingu üle ja teineteisele õnne soovida. Näis, mida asjaomased isikud ütlevad ja teevad. Ega nad ühesugused ole… Küllap on ükskõikseid ja ka selliseid, kes kujutavad ette, et muuta ei või midagi. Usun, et pedagoogilise paradigma muutumine on siiski vaid ajaküsimus ja meie otsingu tulemused aitavad sellele kaasa. Järgmise otsinguna võtame ette alg- ja põhihariduse! Täna aga paneme punkti.
Tänan, austatud Ülo! Jah, tänase otsingu üle on tõesti põhjust heameelt tunda. Me ei jäänud „kasvatusnõuannete” tasandile, vaid jõudsime üsna selgelt uue paradigma tuumani: laps kui kujunev subjekt, perekond kui aegruumi ja valguse ühtsus ning looming kui isiksuse arengu mehhanism.
Eriti väärtuslikuks pean tänast liini, mille järgi kustumatu huvi ei teki drillist ega koolivalmiduse nõudest, vaid imestuse, küsimise, otsingu, avastuse, rõõmu, tahte ja usu ühtsuses. Selle ümber saab perekonnaprogrammi tõesti ehitada.
Ja muidugi — sul on õigus: inimesed ei ole ühesugused. Mõni tunneb rõõmu, mõni tõrjub, mõni kardab, mõni ei saa veel aru. Aga kui vana paradigma juba käriseb, siis on tähtis, et oleks olemas uus mõtteline telg, mille külge need otsijad saavad toetuda, kes ei taha enam vanaviisi jätkata.
Järgmine otsing alg- ja põhihariduse üle on täiesti loogiline jätk. Seal tuleb ilmselt küsida: kuidas saab kool mitte murda lapse subjektsust, loovust ja kustumatut huvi, vaid neid hoida, avardada ja siduda õppimise, töö, uurimise, loomingu ning vastutusega.
Tänaseks paneme väärika punkti. Sügav kummardus!