Ülo Vooglaid

Menu

TEADUSLIK UURING ÜHISKONNAST

Vestlus 30. mai 2024

Tere jälle! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Palun sind mõtlema teadusliku uurimise ja selle eelduste üle.

Tere jälle, Ülo! Hea meel sind siin taas näha. Räägime siis teadusliku uurimise ja selle eelduste teemal.

Teaduslik uurimine on süstemaatiline ja metoodiline protsess teadmiste hankimiseks ja arendamiseks. See hõlmab erinevaid etappe, sealhulgas probleemi tuvastamist, hüpoteeside püstitamist, andmete kogumist ja analüüsi, tulemuste tõlgendamist ja järelduste tegemist. Järgnevalt arutlen mõne põhieelduste üle, mis on olulised teadusliku uurimise läbiviimisel:

1. Objektiivsus

Teaduslik uurimine peab olema objektiivne ja vaba isiklikest eelarvamustest ja subjektiivsetest hinnangutest. Uurija peab püüdma säilitada neutraalsuse ja vältima tulemuste kallutamist.

2. Empiirilisus

Teadus põhineb empiirilistel andmetel, mis on saadud vaatluste, eksperimentide või mõõtmiste kaudu. Andmed peavad olema usaldusväärsed ja kontrollitavad.

3. Reprodutseeritavus

Uurimistulemused peavad olema reprodutseeritavad. See tähendab, et teised teadlased peaksid suutma sama uurimismeetodi abil saavutada sarnaseid tulemusi. See tagab tulemuste usaldusväärsuse ja kinnitab nende kehtivust.

4. Kriitilisus

Teaduslik uurimine eeldab kriitilist mõtlemist ja skeptilisust. Teadlased peavad olema valmis oma hüpoteese ja järeldusi pidevalt kontrollima ja kahtluse alla seadma.

5. Teooria ja praktika kooskõla

Uurimistöö peab põhinema olemasolevatel teooriatel ja aitama neid edasi arendada. Samuti peab see olema praktiliselt rakendatav, pakkudes lahendusi või vastuseid tegelikele probleemidele.

6. Eetika ja ausus

Teaduslik uurimine peab järgima eetilisi põhimõtteid. See hõlmab ausust andmete esitamisel, teiste teadlaste töö tunnustamist ja osalejate õiguste austamist.

7. Järjepidevus ja süsteemsus

Uuringud peavad olema järjepidevad ja süsteemsed, et vältida juhuslikkust ja tagada usaldusväärsed tulemused. Uurimisprotsess peab olema selgelt dokumenteeritud ja läbipaistev.

8. Innovatiivsus

Uurimine peaks olema suunatud uute teadmiste ja lahenduste leidmisele. See nõuab loovust ja avatud meelt uute ideede ja lähenemisviiside suhtes.

Need eelduse elemendid on olulised teadusliku uurimise usaldusväärsuse ja kehtivuse tagamiseks. Neid põhimõtteid järgides suudavad teadlased panustada ühiskonna teadmistebaasi ja leida lahendusi keerulistele probleemidele.

Kõigega päri, aga üks kahtlus siiski on. Sa kirjutad: “5. Teooria ja praktika kooskõla. Uurimistöö peab põhinema olemasolevatel teooriatel ja aitama neid edasi arendada. Samuti peab see olema praktiliselt rakendatav, pakkudes lahendusi või vastuseid tegelikele probleemidele.” Teaduslik uuring toimub mingi paradigma raames. Mida teha sel juhul kui paradigma on kõlbmatuks vananenud? Need (teadlased, “praktikud” jt), kes on kogu elu tegutsenud vana paradigma raames, ei rõõmusta uue paradigma üle. Algul puhkeb sõda, siis voolab pisaratejõgi, siis tuleb vaikus ja alles siis saavad suu uuesti lahti teha need, kes tulid välja uue paradigmaga… või degradeerumine jätkub, ent varjatumalt.

Sul on täiesti õigus, ja see on väga oluline teema teadusliku uurimise kontekstis. Paradigmade vahetus teaduses on keeruline ja sageli konfliktiderohke protsess. Sellel on mitmeid põhjuseid, ja seda on põhjalikult uurinud filosoofid nagu Thomas Kuhn, kes tutvustas mõistet “paradigmade muutus” oma raamatus “Teaduslike revolutsioonide struktuur”.

Paradigmade Muutus

Paradigma on laiem raamistik, mis määratleb, kuidas teadlased vaatavad ja tõlgendavad maailma. See hõlmab teooriaid, meetodeid, standardeid ja üldisi oletusi, mis on teadlaskonnas aktsepteeritud.

Paradigma vananemine

Kui paradigma vananeb ja hakkab ilmnema selle puudused, tekivad olukorrad, kus uued leiud ja andmed ei sobitu enam vana paradigma raamidesse. See võib põhjustada järgmisi olukordi:

  1. Vastupanu ja konflikt: Vana paradigma toetajad on sageli oma seisukohtades kindlad ja kaitsevad neid ägedalt. See põhjustab konflikte teadlaskonnas ja ühiskonnas laiemalt.
  2. Kriis ja anomaaliad: Vana paradigma raames lahendamatud probleemid ja anomaaliad kuhjuvad, mis viib kriisini. Need anomaaliad viitavad sellele, et olemasolev teaduslik raamistik ei ole enam adekvaatne.
  3. Innovaatilised ideed ja uued paradigmad: Nooremad või vähem konservatiivsed teadlased ja uurijad hakkavad välja pakkuma uusi teooriaid ja lähenemisviise, mis suudavad lahendada vana paradigma raames lahendamatuks osutunud probleeme.
  4. Eelised ja praktilisus: Uus paradigma peab mitte ainult lahendama vana paradigma probleemid, vaid pakkuma ka praktilisi ja toimivaid lahendusi. See hõlmab paremat andmete sobitumist ja võimekust ennustada uusi nähtusi.

Uue paradigma vastuvõtmine

Uue paradigma vastuvõtmine võib võtta aega ja see protsess võib olla vaevarikas:

  1. Algne vastupanu: Vana paradigma pooldajad võivad uut paradigmat ignoreerida, tõrjuda või kritiseerida. See etapp on sageli täis konflikte ja poleemikat.
  2. Tõendusmaterjal: Uue paradigma pooldajad peavad esitama tugevat tõendusmaterjali, mis näitab, et nende lähenemine on parem. See võib hõlmata uusi eksperimente, uuringuid ja tõlgendusi.
  3. Haridus ja teavitamine: Teadlaskonda ja laiemat avalikkust tuleb uue paradigma olemusest ja eelistest teavitada. See nõuab teaduskommunikatsiooni ja haridustööd.
  4. Lõpuks omaksvõtt: Aja jooksul, kui uue paradigma eelised muutuvad ilmseks ja see suudab edukalt lahendada vana paradigma probleeme, toimub laiem omaksvõtt. Vana paradigma toetajad võivad lõpuks pensionile minna või oma seisukohti muuta.

Praktiline rakendatavus ja teooria areng

Mida teha, kui vana paradigma on vananenud:

  1. Kriitiline hindamine: Teadlased peavad pidevalt oma teooriaid ja lähenemisviise kriitiliselt hindama. See hõlmab avatud diskussiooni ja valmisolekut oma seisukohti muuta.
  2. Uute ideede toetamine: Noorte ja uuenduslike teadlaste ideid tuleb julgustada ja toetada, isegi kui need lähevad vastuollu valitsevate paradigmadega.
  3. Interdistsiplinaarne koostöö: Uue paradigma väljatöötamiseks võib olla vajalik interdistsiplinaarne koostöö, kus erinevate valdkondade teadmised ja meetodid kombineeritakse.
  4. Avatud meel: Teadlaskond peab säilitama avatuse uutele ideedele ja valmisoleku katsetada uusi lähenemisviise.

Teaduse areng on dünaamiline protsess ja paradigmade muutused on osa sellest arengust. Kuigi need võivad olla valulikud ja konfliktiderohked, viivad need lõpuks teadmiste ja arusaamade sügavamale ja täpsemale tasemele.

Sageli ei tule teaduslikust uuringust midagi välja, sest uuringu subjekt (see, kes aktiivse algena sõnastab teema ja eesmärgi, korraldab finantseerimise ja kindlustab muud ressursid-tingimused) ei vaja teadmist, vaid oma seisukohtadele teadusesarnast tuge ja argumentatsiooni.

See on tõepoolest tõsine ja levinud probleem teadusmaailmas. Teaduslike uuringute ausus ja objektiivsus võivad kannatada, kui uuringu algataja või rahastaja eesmärk on kinnitada eelnevalt seatud seisukohti, mitte otsida tõde. Seda nähtust võib nimetada “kohandatud teaduseks” või “tellimusuurimuseks”. Siin on mõned peamised aspektid ja probleemid, mis selle nähtusega kaasnevad:

Probleemid ja ohud

  1. Kinnituskalduvus (confirmation bias):
    • Uuringu subjekt võib valida uurimisprojekte ja meetodeid, mis suurendavad tõenäosust saada tulemusi, mis kinnitavad nende eelnevalt olemasolevaid uskumusi või huve.
    • Andmete selektiivne kasutamine või tõlgendamine võib viia kallutatud ja ebausaldusväärsete järeldusteni.
  2. Finantseerimise mõju:
    • Uuringu rahastajad võivad avaldada survet, et uuringu tulemused toetaksid nende ärilisi, poliitilisi või ideoloogilisi eesmärke.
    • Finantseeritavad projektid võivad valida uurimisteemasid ja -küsimusi, mis on rahastajate huvidega kooskõlas, jättes olulised, kuid vastuolulised või ebapopulaarsed teemad tähelepanuta.
  3. Eetilised dilemmad:
    • Teadlased võivad sattuda eetilistesse konfliktidesse, kui nad tunnevad survet kallutada oma uurimistulemusi rahastajate või muude huvigruppide huvides.
    • On oluline järgida teaduse eetilisi standardeid, et säilitada teadustöö terviklikkus ja usaldusväärsus.

Võimalikud lahendused

  1. Läbipaistvus ja avatud andmed:
    • Uuringute andmete ja meetodite avatud jagamine võimaldab teistel teadlastel tulemusi kontrollida ja valideerida, vähendades kallutatuse riski.
    • Läbipaistvus suurendab usaldust teadusliku protsessi ja tulemuste suhtes.
  2. Sõltumatud uuringud ja rahastamine:
    • Toetada sõltumatut teadusuuringute rahastamist, mis ei sõltu konkreetsete huvigruppide soovidest ja vajadustest.
    • Riiklikud ja rahvusvahelised teadusfondid võivad pakkuda rahastamist sõltumatult, tagades, et teadlased saavad keskenduda objektiivsele uurimistööle.
  3. Eetiliste standardite järgimine:
    • Akadeemilised ja teadusasutused peaksid rangelt järgima eetilisi standardeid ja kehtestama ranged juhised, et vältida huvide konflikte ja ebaeetilist käitumist.
    • Teadlased peavad olema teadlikud ja vastu pidama survele manipuleerida andmete või järeldustega.
  4. Kriitiline hindamine ja retsenseerimine:
    • Kolleegide ja sõltumatute ekspertide poolt läbiviidud retsenseerimine aitab tagada uuringute kvaliteedi ja usaldusväärsuse.
    • Kriitiline hindamine võib aidata tuvastada ja kõrvaldada võimalikud kallutused ja vead uurimistöös.
  5. Teaduse ja poliitika eraldamine:
    • Teadus ja poliitika peaksid olema selgelt eraldatud, et vältida teadustöö tulemuste poliitilist või ideoloogilist mõjutamist.
    • Teadusuuringud peaksid keskenduma objektiivse ja usaldusväärse teadmise loomisele, mitte teenima konkreetseid poliitilisi või ideoloogilisi eesmärke.

Lõppkokkuvõttes on teaduse eesmärk tõe otsimine ja teadmiste laiendamine. Selle saavutamiseks on vaja säilitada teaduslik ausus, objektiivsus ja eetilised standardid. Kui uuringud on kallutatud või manipuleeritud, kannatab teaduse usaldusväärsus ja see võib põhjustada valeotsuste tegemist, millel on laiemad negatiivsed tagajärjed ühiskonnale.

Olen sinuga 100% päri. Aitäh! Järgnevalt kitsendame oma vaatevälja ja keskendume ühiskonna-alastele teaduslikele uuringutele. Kuidas sa määratled ja piiritled ühiskonna-alase teadusliku uuringu OBJEKTI ja AINE?

Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute objekt ja aine on laiaulatuslikud ja mitmetahulised, hõlmates erinevaid aspekte, mis on seotud inimeste kooseksisteerimise ja sotsiaalsete struktuuride toimimisega. Järgnevalt määratlen ja piiritlen neid mõisteid.

Objekti määratlemine

Objekt viitab sellele, mida uuritakse – see on uurimistöö fookus, see, mille kohta teadlane soovib teadmisi hankida.

Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute objekt võib hõlmata järgmist:

  1. Inimesed ja nende käitumine: Uuringute keskmes võivad olla üksikisikud, nende hoiakud, käitumine, väärtused ja suhted.
  2. Sotsiaalsed grupid ja institutsioonid: Uuritakse erinevaid sotsiaalseid gruppe (perekonnad, kogukonnad, organisatsioonid) ja institutsioone (haridus, religioon, poliitika, majandus).
  3. Sotsiaalsed struktuurid ja süsteemid: Uuritakse sotsiaalseid hierarhiaid, klassisüsteeme, võrdsust ja ebavõrdsust, sotsiaalset mobiilsust ja institutsionaalseid struktuure.
  4. Kultuur ja normid: Uuritakse kultuurilisi praktikaid, norme, väärtusi ja sümboleid, mis kujundavad inimeste sotsiaalset elu.
  5. Suhted ja võrgustikud: Uuritakse inimeste vahelisi suhteid ja sotsiaalseid võrgustikke, sealhulgas kuidas need kujunevad ja mõjutavad üksikisikute ja gruppide käitumist.

Aine määratlemine

Aine viitab sellele, kuidas ja milliseid aspekte objekti puhul uuritakse – see on konkreetne uurimisküsimus või probleem, mida teadlane analüüsib.

Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute aine võib hõlmata järgmist:

  1. Sotsiaalsed protsessid: Uuritakse, kuidas toimuvad teatud sotsiaalsed protsessid, näiteks sotsialiseerumine, urbaniseerumine, globaliseerumine, sotsiaalne muutus.
  2. Sotsiaalsed probleemid: Uuritakse erinevaid sotsiaalseid probleeme nagu vaesus, kuritegevus, diskrimineerimine, tervishoiu ebavõrdsus, hariduse kättesaadavus.
  3. Poliitika ja poliitilised süsteemid: Uuritakse valitsemise struktuure, poliitilisi protsesse, poliitilist käitumist ja avalikku arvamust.
  4. Majanduslikud suundumused ja mõju: Uuritakse majanduslike muutuste ja poliitikate mõju sotsiaalsetele struktuuridele ja inimeste heaolule.
  5. Kultuurilised ja identiteedi küsimused: Uuritakse kultuurilise identiteedi, rahvuse, religiooni ja soo rolli ühiskonnas.
  6. Tehnoloogia ja ühiskond: Uuritakse, kuidas tehnoloogilised muutused mõjutavad sotsiaalseid struktuure, tööelu ja inimestevahelisi suhteid.

Piiritlemine

Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute objekt ja aine on sageli omavahel tihedalt seotud ja üksteist täiendavad. Täpsem piiritlemine sõltub konkreetse uuringu eesmärkidest ja kontekstist. Näiteks võib uurija keskenduda noorte töötuse probleemile (aine) ja uurida seda läbi kohalike kogukondade ja haridussüsteemide (objekt) prisma.

Täpsem piiritlemine võib toimuda järgmiste sammude kaudu:

  1. Probleemi identifitseerimine: Selgelt määratleda, millist sotsiaalset nähtust või probleemi uuritakse.
  2. Uurimisküsimuse sõnastamine: Täpsustada, millised aspektid on uurimise all ja millised küsimused vajavad vastuseid.
  3. Teoreetiline raamistik: Valida teoreetiline raamistik, mis aitab objekti ja ainet süstemaatiliselt analüüsida.
  4. Metoodika: Määratleda uurimismeetodid, andmekogumise ja analüüsi viisid, mis sobivad kõige paremini objekti ja aine uurimiseks.

Näide

Objekt: Töötuse mõju kogukondadele Aine: Noorte töötuse sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud linnapiirkondades

Kokkuvõttes on ühiskonna-alaste teaduslike uuringute objekt ja aine laiaulatuslikud ja mitmekesised, võimaldades uurida keerukaid sotsiaalseid nähtusi ja protsesse. Täpne piiritlemine ja määratlemine on oluline, et saavutada selged ja asjakohased uurimistulemused.

Meie meelest on ühiskonna-alaste uuringute tegemiseks kaks teed. Esimene tee on suhteliselt lihtne  – püstitada HÜPOTEES (teaduslikult põhjendatud oletus) ja kontrollida, kas see on õige (peab paika, või ei pea). Teine tee on PROBLEEMI kaudu. Siis on vaja hulk eeldusi selleks, et probleem avastada ja sõnastada  nii fakti kui fenomenina (staatikas) ja protsessina (dünaamikas). Uuringuga on siis vaja AVASTADA uuringu objektiks oleva vastuolu põhjused – kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem. Uuringu aineks on sel juhul kõik, mis iseloomustab uuringu objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse, loendatakse või kirjeldatakse antud uuringus.

Sa oled esitanud väga olulise jaotuse ühiskonna-alaste teaduslike uuringute tegemise viisidest. Need kaks lähenemisviisi – hüpoteesipõhine ja probleemikeskne – pakuvad erinevaid, kuid täiustavaid viise sotsiaalsete nähtuste uurimiseks. Arutame neid põhjalikumalt.

1. Hüpoteesipõhine lähenemine

Kirjeldus: Hüpoteesipõhine lähenemine on klassikaline teaduslik meetod, kus uurija alustab hüpoteesi püstitamisega – teaduslikult põhjendatud oletus, mis tuleb kontrollida. See lähenemine hõlmab järgmisi etappe:

  1. Hüpoteesi püstitamine: Tuginedes teoreetilisele raamistikule ja olemasolevatele andmetele, püstitatakse testitav hüpotees.
  2. Andmete kogumine: Andmed kogutakse sobivate meetodite abil, näiteks küsitluste, vaatluste või eksperimentide kaudu.
  3. Andmete analüüs: Kogutud andmeid analüüsitakse, et teha kindlaks, kas need toetavad hüpoteesi või lükkavad selle ümber.
  4. Järelduste tegemine: Tehakse järeldused hüpoteesi paikapidavuse kohta ning vajadusel kohandatakse teooriaid.

Näide: Hüpotees: Suurem haridustase vähendab töötuse määra.

  • Andmete kogumine: Uuritakse erinevate haridustasemega inimeste töötuse määra.
  • Andmete analüüs: Statistiline analüüs, et leida korrelatsiooni haridustaseme ja töötuse määra vahel.
  • Järeldus: Kui andmed näitavad, et kõrgema haridustasemega inimestel on madalam töötuse määr, toetab see hüpoteesi.

2. Probleemikeskne lähenemine

Kirjeldus: Probleemikeskne lähenemine keskendub konkreetse sotsiaalse probleemi tuvastamisele, selle mudeldamisele ja selle aluseks olevate vastuolude analüüsimisele. See nõuab põhjalikku eeltööd, et mõista probleemi olemust ja dünaamikat.

  1. Probleemi avastamine ja sõnastamine: Määratakse kindlaks uurimisobjekt, milleks on spetsiifiline sotsiaalne probleem. Probleem sõnastatakse nii faktina (staatiline aspekt) kui fenomenina (dünaamiline aspekt).
  2. Mudeli loomine: Luuakse teoreetiline mudel, mis hõlmab probleemi erinevaid aspekte ja nende omavahelisi seoseid.
  3. Põhjuste analüüs: Analüüsitakse probleemi aluseks olevaid kausaalseid ja funktsionaalseid seoseid, et mõista, miks probleem eksisteerib ja kuidas see areneb.
  4. Andmete kogumine ja analüüs: Kogutakse ja analüüsitakse andmeid, mis iseloomustavad probleemi, sealhulgas kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed mõõtmised, hinnangud, loendused ja kirjeldused.
  5. Järelduste tegemine: Tehakse järeldused probleemi põhjuste ja dünaamika kohta, pakkudes lahendusi või soovitusi.

Näide: Probleem: Noorte töötuse kasv linnapiirkondades.

  • Probleemi avastamine: Tuvastatakse, et linnapiirkondades on noorte töötuse määr kasvamas.
  • Mudeli loomine: Loetakse mudel, mis hõlmab haridussüsteemi, tööturu dünaamikat, majanduslikke tingimusi ja sotsiaalseid tegureid.
  • Põhjuste analüüs: Uuritakse, kuidas haridussüsteemi puudujäägid, majanduse stagnatsioon ja sotsiaalsed tõrked mõjutavad noorte töötust.
  • Andmete kogumine ja analüüs: Kogutakse andmeid noorte haridustaseme, tööotsingute kestuse, töökohtade kättesaadavuse ja sotsiaalsete tegurite kohta.
  • Järeldused: Tehakse kindlaks, millised tegurid kõige rohkem mõjutavad noorte töötust ja milliseid meetmeid võiks võtta probleemi lahendamiseks.

Mõlemad lähenemisviisid koos

Kuigi hüpoteesipõhine ja probleemikeskne lähenemine võivad tunduda erinevad, on need tegelikult täiustavad. Hüpoteesipõhine lähenemine on kasulik spetsiifiliste seoste ja mustrite testimiseks, samas kui probleemikeskne lähenemine võimaldab sügavamalt mõista kompleksseid sotsiaalseid nähtusi ja nende dünaamikat.

Kokkuvõte

  • Hüpoteesipõhine lähenemine: Keskendub testitava oletuse püstitamisele ja kontrollimisele, pakkudes selgeid ja konkreetseid vastuseid.
  • Probleemikeskne lähenemine: Keskendub laiemate sotsiaalsete probleemide tuvastamisele ja analüüsimisele, pakkudes sügavamat arusaama ja lahendusi.

Mõlema lähenemisviisi kasutamine ühiskonna-alastes teaduslikes uuringutes tagab terviklikuma ja sügavama arusaama sotsiaalsetest nähtustest ja probleemidest, aidates seeläbi leida tõhusamaid lahendusi ja teha teadlikumaid otsuseid.

Kõigega, mida kirjutad, olen päri sel juhul kui kujutada ette, et kõik käsitavad neid SÕNU ühesuguse tähendusega. Sa tõid näite: “Hüpotees: Suurem haridustase vähendab töötuse määra.” Paraku on paljudes maades nii, et keegi ei tea, mida siis mõeldakse, kui räägitakse TÖÖST ja ei ole üldse teada, mida siis mõeldakse, kui räägitakse HARIDUSEST. Kuidas oleks sinu meelest mõistlik toimida, et ONTOLOOGILINE problemaatika ei muudaks ühiskonna-alaseid uuringuid võimatuks või mõttetuks?

Ontoloogilised probleemid ehk küsimused sellest, mida mõisted ja kategooriad tegelikult tähendavad, võivad tõepoolest muuta ühiskonna-alased uuringud keeruliseks, kui neid ei käsitleta selgelt ja üheselt. Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute tegemiseks on oluline määratleda uuritavad mõisted selgelt ja konsensuslikult. Siin on mõned sammud ja meetodid, mis aitavad vähendada ontoloogilisi probleeme ja tagada, et uuringud oleksid mõttekad ja teostatavad.

1. Selged määratlused ja kontseptuaalne selgus

Kontseptuaalne määratlemine: Enne uurimistöö alustamist tuleb selgelt määratleda uuritavad mõisted. See tähendab, et tuleb selgitada, mida täpselt mõeldakse näiteks “töö” ja “hariduse” all antud uuringu kontekstis.

  • Töö määratlemine: Kas töö hõlmab ainult formaalset palgatööd või ka mitteametlikku tööd, vabatahtlikku tegevust ja kodutöid? Kas see hõlmab nii täis- kui osalise tööajaga töötamist?
  • Hariduse määratlemine: Kas haridus tähendab ainult formaalset haridust (kool, ülikool) või hõlmab ka mitteformaalset (kursused, tööalane koolitus) ja informaalset õppimist (elukogemused, iseseisev õppimine)?

2. Teoreetiline raamistik ja operatsionaliseerimine

Teoreetiline raamistik: Tuginedes olemasolevale kirjandusele ja teooriatele, tuleb selgitada, kuidas uuritavad mõisted on seotud. See aitab luua terviklikku arusaama uurimisobjektist ja selle konteksti.

Operatsionaliseerimine: Määratleda, kuidas abstraktseid mõisteid mõõdetakse ja analüüsitakse. Näiteks, kuidas mõõdetakse “töötuse määra” ja “haridustaset”:

  • Töötuse määra mõõtmine: Töötuse määr võib põhineda ametlikel statistikatel (näiteks töötute osakaal tööjõust), küsitlustel või muudel andmeallikatel.
  • Haridustaseme mõõtmine: Haridustase võib põhineda formaalse hariduse astmetel (põhi-, kesk-, kõrgharidus), täiendkoolitustel, saadud sertifikaatidel või muudel kvalifikatsioonidel.

3. Interdistsiplinaarne koostöö

Interdistsiplinaarne lähenemine: Kaasata erinevate valdkondade eksperte, et tagada mõistete selge määratlemine ja mitmekülgne arusaam uuritavatest probleemidest. Näiteks sotsioloogid, majandusteadlased ja haridusteadlased võivad pakkuda erinevaid perspektiive ja teadmisi, mis aitavad selgitada uuritavaid mõisteid.

4. Konsensus ja valideerimine

Konsensus: Püüdke saavutada uurimisrühma ja teiste seotud osapoolte vahel konsensus uuritavate mõistete ja nende määratluste osas. See võib hõlmata töökoosolekuid, arutelusid ja dokumenteeritud kokkuleppeid.

Valideerimine: Kasutada pilootuuringuid ja valideerimismeetodeid, et testida ja kinnitada, et määratlused ja mõõtmismeetodid on arusaadavad ja usaldusväärsed.

5. Ontoloogiline paindlikkus

Ontoloogiline paindlikkus: Olla avatud erinevatele määratlustele ja tõlgendustele, tunnistades, et mõisted võivad olla keerulised ja mitmetähenduslikud. Oluline on olla paindlik ja valmis määratlusi kohandama, kui ilmnevad uued teadmised või perspektiivid.

Näide: Töötuse ja hariduse uurimine

Kontekstualiseerimine: Enne uurimistöö alustamist määratlege täpselt, mida uuritakse antud kontekstis.

  • Töö: Selgitage, kas uurite ainult formaalset palgatööd või hõlmate ka mitteametlikku tööd ja vabatahtlikku tegevust.
  • Haridus: Selgitage, kas keskendute ainult formaalsele haridusele või hõlmate ka mitteformaalset ja informaalset õppimist.

Teoreetiline raamistik: Tuginege teooriatele, mis seovad hariduse ja töötuse dünaamika. Näiteks inimese kapitali teooria, mis väidab, et haridus suurendab tööturu konkurentsivõimet.

Operatsionaliseerimine: Määratlege, kuidas mõõdate töötuse määra ja haridustaset. Näiteks:

  • Töötuse määr: Ametlik statistika töötute osakaalu kohta tööjõust.
  • Haridustase: Kõrgeim saavutatud haridusaste ja täiendkoolituste arv.

Kokkuvõte

Ontoloogiliste probleemide lahendamine ühiskonna-alastes uuringutes nõuab selgeid määratlusi, teoreetilist raamistikku, interdistsiplinaarset koostööd, konsensust ja ontoloogilist paindlikkust. Need sammud aitavad tagada, et uuringud on täpsed, usaldusväärsed ja arusaadavad, võimaldades leida tähenduslikke ja rakendatavaid tulemusi.

Minu käsituses on töö eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Töö on teostus. Tööle peab eelnema mõte, sh töötulemuse tarbija kohta, töökeskkonna, töövahendite, töörütmi ja -pinge kohta, materjali, töö sisu ja vormi kohta, tehnoloogia, energia, ohutuse, korralduse, keskkonnahoiu, koostöö, puhkuse, toitlustuse, erirõivastuse, nagu ka puhkuse ning otsese ja kaudse kompensatsiooni kohta. Tean, et mõnes riigis ei ole enam ühtki kohta, kus oleks võimalik saada enam-vähem rahuldavat ettevalmistust tööks. Olukord on lausa kriitiline seetõttu, et “suured ülemused-otsustajad” kujutavad ette, et töötajad (täitjad) ei pruugi midagi teada juhtimisest ja juhtijad (otsustajad-vastutajad) ei pruugi midagi teada tööst. Riik on ebaefektiivne ja vaesub.

Su esitatud käsitlus töö ja hariduse vahelisest seosest on väga sisukas ja toob esile olulised probleemid, mis võivad mõjutada ühiskonna efektiivsust ja heaolu. Ühiskonna-alaste teaduslike uuringute kontekstis on sellised selged ja üksikasjalikud määratlused äärmiselt kasulikud, kuna need aitavad täpselt piiritleda uurimisobjekti ja -aine ning tagada, et uurimistöö tulemused oleksid arusaadavad ja rakendatavad. Siin on mõningad mõtted, kuidas sellist käsitlust saab integreerida ühiskonna-alastesse uuringutesse ja kuidas käsitleda situatsiooni, kus haridussüsteem ei vasta enam tööalastele nõuetele.

Ühiskonna-alaste uuringute raamistik

1. Selged mõiste ja määratlused

Nagu mainitud, on selged määratlused olulised, et vältida ontoloogilisi segadusi. Sinu määratlus töö kohta on väga põhjalik ja saaks olla alus sotsiaalsete uuringute läbiviimiseks:

  • Töö: Eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks.
  • Töötulemuse tarbija: Tööle peab eelnema mõte töötulemuse tarbija kohta.
  • Töökeskkond ja töövahendid: Töö peab olema korraldatud nii, et tagada ohutus, efektiivsus ja keskkonnahoid.
  • Kompensatsioon: Otsene ja kaudne kompensatsioon peab olema selgelt määratletud ja õiglane.

2. Hariduse ja töö seose uurimine

Teie käsitlus näitab, et tööturule sisenemiseks vajalikud teadmised ja oskused ei piirdu ainult tehniliste oskustega, vaid hõlmavad ka juhtimisalaseid teadmisi ja laiemat arusaama töökeskkonnast. Üks lähenemisviis oleks uurida, kuidas praegune haridussüsteem valmistab ette töötajaid ja juhte nende rollideks:

  • Kvalitatiivne uuring: Intervjuud töötajate, juhtide ja haridusekspertidega, et mõista hariduse ja töö vahelist seost ning tuvastada lünki.
  • Kvantitatiivne uuring: Küsitlused ja andmete analüüs, et mõõta hariduse taset ja kvaliteeti ning selle mõju töötulemustele ja töö rahulolule.

3. Haridussüsteemi ja tööturu kooskõlastamine

Uurimistöö eesmärgid ja küsimused

  • Millised on praegused lüngad haridussüsteemi ja tööturu nõudmiste vahel?
  • Kuidas saaks haridussüsteemi reformida, et see vastaks paremini tööturu nõudmistele?
  • Millised on parimad praktikad teistest riikidest või piirkondadest, mis on edukalt kohandanud oma haridussüsteeme tööturu vajadustega?

Uurimismeetodid

  • Dokumentide analüüs: Analüüsida hariduspoliitikat, õppekavu ja tööturu raporteid, et tuvastada vastavusi ja lahknevusi.
  • Küsitlused ja intervjuud: Küsitlused ja intervjuud haridustöötajate, õpilaste, tööandjate ja töötajatega, et koguda andmeid ja arvamusi hariduse ja tööalase ettevalmistuse kohta.
  • Case study: Uurida konkreetseid juhtumeid, kus haridus ja töö on hästi kooskõlastatud, et leida õppetunde ja parimaid praktikaid.

4. Poliitika soovitused ja rakendamine

Teadustöö tulemuste rakendamine

  • Soovitused hariduspoliitika kujundajatele: Tulemuste põhjal koostada soovitused hariduspoliitika kujundamiseks, et vähendada lünki haridussüsteemi ja tööturu vahel.
  • Koostöö haridusasutuste ja tööstuse vahel: Edendada koostööd haridusasutuste ja tööstuse vahel, et tagada õppekavade ja tööturu nõudmiste vastavus.
  • Koolitusprogrammide arendamine: Arendada täiendõppe ja koolitusprogramme, mis keskenduvad tööks vajalikele praktilistele oskustele ja juhtimisalastele teadmistele.

Kokkuvõte

Selgete määratluste ja süsteemse lähenemise abil on võimalik ühiskonna-alastes uuringutes ületada ontoloogilisi probleeme ja tuvastada olulisi seoseid hariduse ja tööturu vahel. Sellised uuringud võivad pakkuda väärtuslikku teavet, mis aitab kujundada tõhusamaid haridus- ja tööhõivepoliitikaid, mis omakorda parandavad riigi efektiivsust ja heaolu.

Olukorras, kus juhtkonnal ei ole ei töö- ega juhtimisalast ettevalmistust (loe: kus ametnikud on sattunud oma ametikohtadele põhjendamatult) üritavad enam-vähem kõik seda olukorda ja selle olukorra põhjuseid varjata. Sestap mängitakse aktiivet tegevust, peetakse nõu… NB! Efektiivsus on SÜSTEEMSUSE FUNKTSIOON. Sellises olukorras ei saa (ei ole mõtet ega moraalset õigust) uurida selleks, et täiustada kõlbmatuks mandunud süsteemi. Kuidas teadvustada kriisieelse olukorra põhjused?

Sinu kirjeldatud olukord, kus juhtkonnal puudub töö- ja juhtimisalane ettevalmistus ning süsteem on mandunud, nõuab sügavat ja süsteemset lähenemist, et kriisieelse olukorra põhjused teadvustada ja lahendada. Järgnevalt toon välja sammud ja meetodid, mis võiksid aidata kriisieelse olukorra põhjuste teadvustamisel ja lahendamisel:

1. Süsteemne Analüüs

Süsteemne mõtlemine: Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon, seega tuleb alustada süsteemse analüüsiga, et mõista probleemi juurpõhjuseid. See hõlmab kogu organisatsiooni ja selle toimimise analüüsimist, mitte ainult üksikute probleemide käsitlemist.

Key Steps:

  • Probleemi kaardistamine: Kaardistada organisatsiooni struktuur ja protsessid, tuvastada peamised puudujäägid ja kitsaskohad.
  • Süsteemse tagasiside tsüklid: Analüüsida, kuidas erinevad organisatsiooni osad omavahel suhtlevad ja millist mõju see avaldab süsteemi tervikule.

2. Diagnostiline Lähenemine

Diagnoos: Nagu arst, kes diagnoosib patsiendi haigust, tuleb ka organisatsioonis diagnoosida probleemid ja nende põhjused.

Key Steps:

  • Dokumentide ja aruannete analüüs: Läbi vaadata organisatsiooni dokumendid, aruanded ja andmed, et tuvastada korrelatsioonid ja mustrid.
  • Intervjuud ja küsitlused: Viia läbi anonüümseid intervjuusid ja küsitlusi töötajate, juhtide ja teiste sidusrühmadega, et koguda infot ja saada ülevaade organisatsiooni kultuurist ja probleemidest.

3. Kriitiline Hindamine ja Läbipaistvus

Läbipaistvus: Kriisieelse olukorra põhjuste teadvustamine nõuab läbipaistvust ja avatud suhtlemist. See võib olla keeruline, eriti kui juhtkond üritab probleeme varjata.

Key Steps:

  • Kultuurimuutus: Edendada organisatsioonis kultuuri, kus läbipaistvus ja ausus on väärtustatud. See võib hõlmata koolitusi ja teavituskampaaniaid.
  • Juhtimiskonsultandid: Kaasata väliseid eksperte või juhtimiskonsultante, kes saavad anda sõltumatut ja erapooletut hinnangut.

4. Süsteemi Reform ja Innovatsioon

Reform: Kui süsteem on mandunud ja ebaefektiivne, ei piisa vaid olemasoleva süsteemi täiustamisest. Vajalik on süsteemi reform ja innovatsioon.

Key Steps:

  • Struktuurimuutused: Vajadusel restruktureerida organisatsioon, et eemaldada ebaefektiivsed osad ja luua uusi, tõhusamaid struktuure.
  • Uued juhtimismeetodid: Tutvustada ja rakendada uusi juhtimismeetodeid, mis põhinevad kaasaegsetel teadmistel ja parimatel praktikatel.

5. Kriitilise Situatsiooni Hindamine ja Planeerimine

Kriitilise situatsiooni hindamine: Analüüsida olukorda kriitiliselt ja objektiivselt, et mõista probleemi ulatust ja võimalikku mõju.

Key Steps:

  • Swot-analüüs: Tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude analüüs, et määratleda, kus organisatsioon seisab ja kuhu ta võiks liikuda.
  • Tulevikuplaneerimine: Pikaajalise visiooni ja strateegia loomine, mis sisaldab konkreetseid samme ja meetmeid kriisieelse olukorra lahendamiseks.

6. Sidusrühmade Kaasamine ja Ühisloome

Sidusrühmade kaasamine: Teadvustada, et lahenduse leidmiseks on oluline kaasata kõik sidusrühmad, sealhulgas töötajad, kliendid, partnerid ja kogukond.

Key Steps:

  • Osalusmeetodid: Korraldada töötoad, arutelud ja foorumid, kus kõik sidusrühmad saavad oma arvamust avaldada ja lahenduste leidmisele kaasa aidata.
  • Ühisloome: Töötada koos erinevate osapooltega välja lahendusi, mis arvestavad kõigi vajaduste ja ootustega.

Kokkuvõte

Kriisieelse olukorra põhjuste teadvustamine nõuab süsteemset ja läbipaistvat lähenemist, mis hõlmab süstemaatilist analüüsi, kultuurimuutust, organisatsiooni reformi ja sidusrühmade kaasamist. Selged määratlused ja aus suhtlemine aitavad tuvastada probleeme ja leida tõhusaid lahendusi. Ainult nii saab liikuda mandunud süsteemist tõhusama ja jätkusuutlikuma tuleviku suunas.

Tänan! Nüüd võime uuringu juurde tagasi minna. Probleemi (uuringu objekti) sõnastamiseks on vaja vastavaid teooriaid- mõttemudeleid objekti käsitlemiseks fakti, fenomeni ja protsessina keskkonnas (oludes, olukorras ja situatsioonis), nii ühiskonna- kui kultuuriseostes, milles eristub olemuslik ja nähtumuslik aspekt kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel. Kas sa tead, kas kuskil üldse tehakse korralikke töö- ja juhtimisalaseid teaduslikke uuringuid (meie tänase otsingu gnoseoloogiline aspekt).

Korralike töö- ja juhtimisalaste teaduslike uuringute läbiviimine nõuab süstemaatilist ja interdistsiplinaarset lähenemist, mis hõlmab nii sotsioloogilisi kui ka kultuurilisi aspekte. Tõhusate uuringute tegemiseks on vaja kasutada erinevaid teooriaid ja mõttemudeleid, mis käsitlevad fakte, fenomeni ja protsesse laiemas keskkonnas. Selliseid uuringuid viiakse läbi mitmetes ülikoolides ja teadusasutustes üle maailma. Siin on mõned juhtivad asutused ja teadusvaldkonnad, mis tegelevad töö- ja juhtimisalaste teaduslike uuringutega:

1. Juhtimise ja Organisatsioonikäitumise Uuringud

Harvard Business School (HBS): Harvard Business School on tuntud oma juhtimisalaste uuringute poolest. Nende teadlased uurivad erinevaid juhtimise aspekte, sealhulgas organisatsioonikäitumist, juhtimisstrateegiaid ja töömotivatsiooni. HBS avaldab mitmeid juhtumiuuringuid ja teadusartikleid, mis käsitlevad töö- ja juhtimisküsimusi.

MIT Sloan School of Management: MIT Sloan on teine juhtiv institutsioon, mis keskendub juhtimise ja organisatsioonikäitumise uurimisele. Nende teadusuuringud hõlmavad laia valikut teemasid, sealhulgas innovatsiooni juhtimine, organisatsiooniline muutus ja töökoha dünaamika.

2. Töö ja Tööjõu Uuringud

London School of Economics and Political Science (LSE): LSE töö- ja tööhõiveinstituut (Centre for Economic Performance) viib läbi põhjalikke uuringuid töö ja tööturu kohta. Nende uurimistöö hõlmab tööturu dünaamikat, tööjõu oskusi ja haridust, samuti töötingimusi ja töötajate heaolu.

Institute for Employment Studies (IES): IES on sõltumatu teadusorganisatsioon, mis keskendub töö ja tööturu uuringutele. Nad viivad läbi uuringuid, mis käsitlevad tööhõivepoliitikat, töötajate oskusi, töötingimusi ja töökoha praktikaid.

3. Interdistsiplinaarsed Uuringud

Stanford University – Center for Work, Technology, and Organization: Stanfordi ülikoolis asuv keskus uurib töö ja tehnoloogia seoseid ning organisatsioonikäitumist. Nad keskenduvad sellele, kuidas tehnoloogilised muutused mõjutavad töökorraldust, töökoha kultuuri ja töötajate rahulolu.

University of California, Berkeley – Institute for Research on Labor and Employment (IRLE): Berkeley IRLE viib läbi interdistsiplinaarseid uuringuid, mis hõlmavad töö ja tööhõive erinevaid aspekte. Nende teadustöö hõlmab töötajate õigusi, töötingimusi, tööturu poliitikat ja majanduslikku ebavõrdsust.

4. Rakenduslikud Uuringud ja Praktika

Gallup Organization: Gallup viib läbi ulatuslikke rakenduslikke uuringuid töökoha kaasatuse, töötajate rahulolu ja juhtimise kohta. Nende uuringud pakuvad praktilisi teadmisi ja lahendusi organisatsioonidele, et parandada töökoha kultuuri ja efektiivsust.

Teoreetilised Lähenemised ja Mõttemudelid

Kontseptuaalne raamistamine:

Sotsioloogilised teooriad:

  • Struktuurfunktsionalism: Analüüsib, kuidas töö ja juhtimine aitavad kaasa sotsiaalse korra ja stabiilsuse säilitamisele.
  • Sümboolne interaktsionism: Keskendub sellele, kuidas töö ja juhtimine on seotud sotsiaalsete rollide, normide ja tähendustega.

Organisatsiooniteooriad:

  • Kontingentsusteooria: Uurib, kuidas organisatsiooni struktuurid ja juhtimisstiilid sõltuvad väliskeskkonna tingimustest.
  • Kompleksuseteooria: Analüüsib, kuidas organisatsioonid toimivad keerulistes ja dünaamilistes keskkondades.

Kultuurilised teooriad:

  • Kultuuriökoloogia: Uurib, kuidas kultuurilised väärtused ja normid mõjutavad töö ja juhtimise praktikaid.
  • Kultuuriline kapital: Analüüsib, kuidas haridus ja kultuurilised ressursid mõjutavad tööalast edukust ja juhtimispraktikaid.

Metodoloogilised Lähenemised:

Kvalitatiivsed meetodid:

  • Ettevõtlusuuringud: Süvaintervjuud, et mõista töötajate ja juhtide kogemusi ja arusaamu.
  • Etnograafia: Pikaajaline osalusvaatlus töökohtades, et mõista kultuurilisi ja sotsiaalseid protsesse.

Kvantitatiivsed meetodid:

  • Küsitlused ja ankeedid: Suuremahulised küsitlused, et koguda andmeid töötingimuste ja juhtimispraktikate kohta.
  • Andmeanalüüs: Statistiliste meetodite kasutamine, et analüüsida suurt hulka andmeid ja tuvastada mustreid.

Kokkuvõte

Töö- ja juhtimisalaste teaduslike uuringute tegemine nõuab selgeid ja süstemaatilisi teoreetilisi ja metodoloogilisi raamistikke. Ülikoolid ja teadusasutused üle maailma tegelevad nende uuringutega, pakkudes väärtuslikke teadmisi ja lahendusi. Interdistsiplinaarne lähenemine, mis hõlmab sotsioloogilisi, organisatsioonilisi ja kultuurilisi aspekte, on kriitiline, et mõista töö ja juhtimise keerukaid seoseid ning pakkuda praktilisi lahendusi tõhusama ja jätkusuutlikuma tuleviku suunas.

Palju tänu selle ülevaate eest! Sa nimetasid vaid parimad, ja need on peamiselt USAs (välja arvatud London School of Economics and Political Science). Tunnistan, et olen üritanud vaadata, kuidas nad sõnastavad uuringu objekti, milline on nende käsituse metodoloogiline alus ja metoodika algandmete kogumiseks, töötlemiseks ja analüüsiks. Loodan, et sa ei pahanda, aga ütlen otse välja: tase ei ole kuigi hea. Miks ma nii arvan? Eeskätt seetõttu, et nende kujutluses on metodoloogia metoodikaõpetus (nad ei erista metoodikat ja metodoloogiat ja välja on kukkunud hulk üpris algel kirjeldusi. Minu meelest ei ole neil ka teooriat tegevussüsteemi käsitamiseks ega teooriat tunnetussüsteemi käsitamiseks. See ei oleks halb, kui nad ei arvaks, et kõik on kõige paremas korras…

Aitäh, et jagasid oma mõtteid ja tähelepanekuid. On tõsi, et teaduslike uuringute kvaliteet ja lähenemised võivad varieeruda ning erinevad institutsioonid võivad oma metoodika ja metodoloogia osas olla erinevalt arenenud. Sinu mure on õigustatud ja oluline, kuna töö ja juhtimise alaste teaduslike uuringute tõhusus ja kasulikkus sõltuvad otseselt nende metoodilisest ja metodoloogilisest rangusest.

Metodoloogia ja Metoodika Erinevus

Metodoloogia on teadus, mis uurib meetodeid ja nende teoreetilist alust. See hõlmab uurimisfilosoofiaid, epistemoloogilisi ja ontoloogilisi aluseid, mis suunavad teadustööd. Metodoloogia vastab küsimustele: “Miks me teeme seda?” ja “Kuidas me mõistame, mida me uurime?”.

Metoodika on meetodite kogum, mida kasutatakse konkreetse uuringu läbiviimiseks. See hõlmab andmete kogumise, töötlemise ja analüüsi konkreetseid tehnikaid ja protseduure. Metoodika vastab küsimustele: “Milliseid meetodeid me kasutame?” ja “Kuidas me need meetodid praktikas rakendame?”.

Teooria Tegevussüsteemi ja Tunnetussüsteemi Käsitlemiseks

Tegevussüsteemi teooria keskendub sellele, kuidas inimesed ja organisatsioonid oma tegevusi struktureerivad ja koordineerivad. See hõlmab erinevaid elemente nagu eesmärgid, ülesanded, ressursid, protsessid ja tulemused. Olulised komponendid on:

  • Eesmärgid ja ülesanded: Mida tuleb saavutada ja milliseid tegevusi selleks tehakse.
  • Ressursid: Materiaalne, inimkapital ja informatsiooniline ressursid, mis on tegevuste läbiviimiseks vajalikud.
  • Protsessid: Sammud ja etapid, kuidas tegevusi korraldatakse ja läbi viiakse.
  • Tulemused: Tegevuste tulemused ja nende mõju.

Tunnetussüsteemi teooria uurib, kuidas inimesed ja organisatsioonid teadmisi omandavad, töötlevad ja kasutavad. See hõlmab:

  • Epistemoloogia: Teadmiste olemus ja päritolu, kuidas teadmised on õigustatud.
  • Kognitiivsed protsessid: Mõtlemine, õppimine, probleemide lahendamine ja otsuste tegemine.
  • Teadmusjuhtimine: Kuidas teadmisi organisatsioonides hallatakse ja jagatakse.

Korralikud Teaduslikud Uuringud

Tugeva metodoloogia ja metoodika näited:

Skandinaavia riigid on tuntud oma kõrgetasemeliste teadusuuringute poolest töö ja juhtimise valdkonnas, sageli suurema rõhuga sotsiaalsele heaolule ja kaasavale juhtimisele:

  • Aarhus University, Taani: Keskendub sotsiaalteaduslikele uuringutele ja organisatsiooniteooriale, kasutades keerukaid metodoloogilisi lähenemisi ja teoreetilisi raamistikke.
  • Stockholm School of Economics, Rootsi: Uurib juhtimise ja ettevõtluse sotsiaalset konteksti, rõhutades süvitsi minevat kvalitatiivset uurimist.

Saksamaa ja Prantsusmaa:

  • Max Plancki Instituut, Saksamaa: Tuntud oma interdistsiplinaarsete lähenemiste poolest, mis ühendavad sotsioloogia, majanduse ja organisatsiooniteooria.
  • INSEAD, Prantsusmaa: Juhtiv ärikool, mis keskendub juhtimisalaste teadusuuringute kvaliteedile, rõhutades süstemaatilist metoodikat ja tugevat teoreetilist alust.

Võimalikud Parandused ja Soovitused:

  • Selged määratlused ja teoreetilised raamistud: Töö ja juhtimise uurimisel tuleb kasutada selgeid ja läbimõeldud teoreetilisi raamistikke, mis eristavad metodoloogiat ja metoodikat.
  • Interdistsiplinaarne lähenemine: Uuringud peaksid hõlmama erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas sotsioloogiat, psühholoogiat, majandust ja antropoloogiat.
  • Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kombineerimine: Kasutades mõlemaid lähenemisi, saab põhjalikuma ülevaate ja usaldusväärsemaid tulemusi.
  • Kultuuriline ja kontekstuaalne tundlikkus: Uuringud peavad arvestama erinevate kultuuride ja sotsiaalsete kontekstide eripäradega, et tulemused oleksid laiemalt rakendatavad ja asjakohased.

Kokkuvõte

On mõistetav, et leidub pettumust mõnede institutsioonide teadusuuringute kvaliteedis, eriti kui puuduvad selged metodoloogilised ja metoodilised eristused ning tugev teoreetiline raamistik. Parimate tulemuste saavutamiseks ühiskonna-alaste teaduslike uuringute valdkonnas on oluline kasutada ranget ja hästi läbimõeldud lähenemist, mis hõlmab selgeid teooriaid, süsteemset mõtlemist ja interdistsiplinaarset koostööd. Skandinaavia ja Euroopa juhtivad teadusasutused võivad pakkuda häid eeskujusid, kuidas seda teha tõhusalt ja tulemuslikult.

Mul oli õnn olla aastatel 1965-1975 Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogiakabineti ja sotsioloogialabori teaduslik juhendaja. See labor kujunes üheks kõige suurematest toonases NSV Liidus. Tegime hulga üpris sisukaid uuringuid, millega tekkisid mõrad partei infomonopoli. Labor muutus võimudele talumatuks ja suleti. Ometi jõudsime välja anda ka prof. Vladimir Aleksandrovitš Jadovi loengute põhjal nn “sotsialismileeri” esimese sotsioloogiaõpiku “Методолдгия и процeдуры социологических исследований (Тарту 1968) ja korraldada neli üleliidulist seminari, mida tuntakse KÄÄRIKU KOHTUMISTE nime all. Minu arusaamad empiirilise ühiskonna-alase teadusliku uuringu kohta võib leida raamatust ELANIKUST KODANIKUKS, Tallinn, 2019 ja 2022. Tõlge on ka vene keelde (НАПУТСТВИЕ ГРАЖДАНИНУ), ukraina keelde (МИСЛИТИ ЯК ГРОМОДЯНИН) ja uzbeki keelde (ВАТАНДОШЛИКДАСТУРИ). Tõlge inglise keelde on esialgu vaid internetis.

Teie panus sotsioloogia valdkonnas ja ühiskonna-alaste teaduslike uuringute läbiviimisel on muljetavaldav ning teie tööde mõju ulatub kaugemale kui pelgalt ühes riigis või piirkonnas. Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogiakabineti ja sotsioloogialabori poolt läbiviidud uuringud ning Kääriku kohtumised on näited teadusliku uurimistöö tähtsusest ja mõjukusest ühiskonnas.

Teie raamat “Elanikust kodanikuks” ning selle tõlked erinevatesse keeltesse aitavad levitada teadmisi ja mõtteid empiirilise ühiskonna-alase teadusliku uurimise kohta laiemale auditooriumile. See on oluline samm teadusliku teadmise populariseerimisel ja jagamisel ning aitab kaasa arusaamisele ühiskonna toimimisest ja arengust erinevates kultuurilistes ja poliitilistes kontekstides.

Teie panus sotsioloogia valdkonda ja ühiskonna-alaste teaduslike uuringute läbiviimisel on kindlasti jätnud jälje ning aitab kaasa ka tänapäevastele teadusuuringutele ja arusaamadele ühiskonnast. On tänuväärne, et olete jaganud oma teadmisi ja kogemusi erinevates keeltes, võimaldades nii laiema auditooriumi ligipääsu teie mõtetele ja uurimustele.

Tänan tänase väga sisuka ja valgustava arutluse ning soojade sõnade eest meie senise tegevuse kohta. Head õhtut!

Pole probleemi! Mul on hea meel, et arutelu oli teile kasulik ja meeldiv. Suur tänu teie lahkete sõnade eest ning soovin ka teile meeldivat õhtut! Kui teil on tulevikus veel küsimusi või soovite midagi arutada, ärge kartke mulle kirjutada. Nägemist!