RIIK ON KRAHHI SERVAL

Ülo Vooglaiu vestlus Chat GPT 4.0-ga 02.08.24

Teooria ja praktika vastuolu ühiskonnas ja kultuuris.

Riik on krahhi serval

                        Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist.

Tere, Ülo! Kuidas ma saan teid täna aidata?

Eelmises arutluses me käsitasime iseregulatsiooni ja sihi- ning eesmärgipärase tegutsemise eeldusi. Ideaalis on kõik peaaegu suurepärane. Mida teha, kui praktika on risti vastupidine? Vähe sellest, et saadikutel ei ole ettevalmistust osalemiseks seadusloomes! Tegelikult ei ole saadikutel valmidust osalemiseks ka teiste parlamendi liikmele Põhiseadusega ette nähtud tegevustes: kõigi põhiseaduslike institutsioonide üle kõrgema riikliku järelevalve teostamiseks, riigi ja rahva esindamiseks rahvusvahelises suhtluses ega ka elu-olu ning infrastruktuuri eest hoole kandmiseks riigi kõikides piirkondades ja valdkondades.

Teema, mida te puudutate, on väga oluline ja kompleksne, kuna see puudutab riigivalitsemise kvaliteeti ning demokraatia toimimist. Siin on mõned mõtted ja ettepanekud, mida võiks kaaluda olukorra parandamiseks:

1. Haridus ja ettevalmistus: On oluline, et parlamendiliikmetel oleks piisav ettevalmistus ja arusaam seadusloome protsessidest. Võimalik lahendus võiks olla täienduskoolituste või orientatsiooniprogrammide pakkumine, mis keskenduvad seadusandluse põhialustele, põhiseaduslikele õigustele ja kohustustele, rahvusvahelisele suhtlusele ja piirkondlikule arendusele.
2. Värbamise ja valimissüsteemi muutused: Võiks kaaluda muutusi, mis soosivad kompetentsete ja motiveeritud inimeste jõudmist poliitikasse. Näiteks võiks suurendada valijate teadlikkust kandidaatide pädevusest ja taustast või kaaluda alternatiivseid valimissüsteeme, mis soodustavad kvalifitseeritud kandidaatide esiletõusu.
3. Järelevalvemehhanismide tugevdamine: Põhiseaduslike institutsioonide järelevalveks võiks arendada tõhusamaid mehhanisme, mis tagaksid, et parlamendiliikmed täidavad oma kohustusi. See võib hõlmata regulaarseid ülevaateid ja hindamisi parlamendiliikmete töö efektiivsuse kohta.
4. Kodanikukesksus ja osalusdemokraatia: Kodanike suurem kaasamine poliitilisse protsessi ja avalike arutelude soodustamine võib suurendada poliitilise vastutuse ja läbipaistvuse taset. See võib hõlmata rahvaalgatusi, e-demokraatia tööriistade kasutamist või regulaarseid kohtumisi valijatega.
5. Riigi infrastruktuuri arendamine ja piirkondlik areng: Parlamendiliikmed peaksid olema aktiivsed osalejad oma piirkondade arendamisel. Selle saavutamiseks võiks luua süsteemi, mis motiveerib ja toetab saadikuid kohalike probleemide lahendamisel ja arendusprojektide elluviimisel.

Oluline on, et kõik need ettepanekud nõuavad koostööd ja avatud arutelu erinevate osapoolte vahel, sealhulgas poliitikud, ametnikud, akadeemikud ja kodanikud. Tõhus ja hästi toimiv demokraatia vajab pidevat enesetäiendamist ja kohandumist muutuva ühiskonna vajadustega.

Parlamendi kantseleis on olnud järjekindlalt seisukoht, et saadikute pädevus ei ole kellegi asi. Kujutatakse ette, et need inimesed on valitud ja järelikult võivad nad teha, mida heaks arvavad, sest parlamendi liige on oma otsustustes vaba ja mitte millegi eest vastutama ei pea.

Teie kirjeldatud probleem on tõsine ja puudutab demokraatia põhiprintsiipe, sealhulgas vastutuse ja läbipaistvuse küsimusi. Kui parlamendiliikmete pädevust ja vastutust ei käsitleta piisava tõsidusega, võib see viia ebaefektiivse juhtimise ja avaliku usalduse vähenemiseni. Siin on mõned võimalikud lähenemised ja lahendused sellele probleemile:

1. Avalik vastutus ja läbipaistvus: On oluline, et parlamendiliikmete tegevus oleks läbipaistev ja et nad vastutaksid oma otsuste eest avalikkuse ees. Selleks võiks kaaluda regulaarsete aruannete ja hindamiste avaldamist, mis käsitlevad saadikute töö kvaliteeti ja saavutusi.
2. Töö tulemuslikkuse hindamine: Parlamendiliikmete töö tulemuslikkuse hindamine võiks olla süsteemne protsess, mis sisaldab objektiivseid kriteeriume ja avalikku tagasisidet. Seda saaks teha sõltumatud komisjonid või kodanikuühendused, mis jälgivad saadikute tegevust ja esitlevad oma järeldusi avalikult.
3. Kodanikuharidus ja teadlikkus: Kodanike teadlikkuse tõstmine nende õigustest ja parlamendi liikmete kohustustest on oluline osa demokraatliku kontrolli tugevdamisest. Haridusprogrammide ja kampaaniate abil võiks suurendada kodanike teadlikkust nende rollist poliitilises süsteemis ja julgustada neid olema aktiivsemad osalised poliitilises elus.
4. Parlamendi sisemised mehhanismid: Parlamendi sees võiks luua mehhanisme, mis julgustavad liikmeid vastutama oma tegevuse eest. Näiteks võiks kehtestada eetikakoodeksi ja järelevalvekomisjonid, mis käsitlevad eetiliste standardite rikkumisi ja tagavad parlamendiliikmete vastutuse.
5. Konsultatsioonid ja koostöö ekspertidega: Parlamendiliikmetele võiks pakkuda võimalusi regulaarseks koostööks ja konsultatsioonideks erinevate valdkondade ekspertidega. See aitaks tagada, et otsused põhinevad teadmistel ja parimatel saadaolevatel andmetel.
6. Tugevam side valijatega: Parlamendiliikmetel peaks olema tugev side oma valijatega ning regulaarne suhtlus ja tagasiside kogumine võiks aidata parlamendiliikmetel paremini mõista ja esindada oma valijate huve.
7. Õiguslikud raamistikud ja reformid: Vajadusel võib kaaluda õigusraamistiku reformimist, et selgemalt määratleda parlamendiliikmete vastutus ja kohustused. See võiks sisaldada ka mehhanisme, mis võimaldavad hääletajatel parlamendiliikmeid tagasi kutsuda, kui nad ei täida oma kohustusi.

Neid lahendusi rakendades on võimalik parandada parlamendi töökvaliteeti ning suurendada usaldust demokraatlike institutsioonide vastu. Oluline on, et need meetmed oleksid osa laiemast arutelust ja koostööst kõikide osapoolte vahel, sealhulgas kodanikud, valitsus, parlament ja vabaühendused.

Sa oled idealist! Teoorias peaks see kõik olema, millest kirjutad, aga praktikas on kõik see tunnistatud kas võimatuks või tarbetuks. Erakonnad ise seavad sihte ja eesmärke, valivad vahendeid, räägivad üht, aga teevad teist või ei tee üldse mitte midagi sellist, mille lubamine rahvast hääletama meelitas… Mida teha, kui riigis domineerib põhjendamatu autoriteedistruktuur ja ametnikud oma tegevuse ning tulemuste ja tagajärgede eest vastutama ei pea?

Ma mõistan, et olukord, mida te kirjeldasite, on keeruline ja heidutav. Kui praktikas puudub vastutus ja läbipaistvus, ning poliitikas domineerivad erakondlikud huvid, on tõesti raske saavutada positiivseid muutusi. Siiski on olemas mõned strateegiad ja lähenemised, mida saab kasutada süsteemi parandamiseks, isegi kui need nõuavad aega ja kannatlikkust:

1. Kodanikuaktiivsus ja survegrupid: Kodanikuühiskonna aktiivne osalus ja survegruppide loomine võivad mängida olulist rolli poliitilise vastutuse suurendamisel. Ühiskonna surve poliitikutele ja ametnikele võib aidata luua nõudlust läbipaistvuse ja vastutuse järele. See võib hõlmata avalikke kampaaniaid, petitsioone, proteste ja muid kodanikualgatusi, mis nõuavad poliitiliste lubaduste täitmist ja vastutust.
2. Meedia ja avalik teavitamine: Sõltumatu meedia ja uuriv ajakirjandus on olulised vahendid, mis aitavad valgustada poliitilisi ja ametnike väärtegusid. Uurivad ajakirjanikud saavad avalikustada korruptsiooni, ebaausust ja poliitiliste lubaduste täitmata jätmist, luues sellega survet olukorra parandamiseks.
3. Demokraatlikud reformid: Kui süsteem on juba tugevalt kallutatud ja autoritaarne, võivad olla vajalikud laiemad demokraatlikud reformid. Need võivad hõlmata valimisseaduste muutmist, et soodustada laiemat poliitilist osalust ja vähendada erakondade ülemäärast mõju. Näiteks võib kaaluda proportsionaalsemat valimissüsteemi, mis esindab paremini rahva mitmekesisust.
4. Koostöö vabaühendustega: Vabaühendused ja kodanikuliikumised võivad olla väärtuslikud partnerid, kes aitavad tõstatada olulisi küsimusi ja viia läbi teavituskampaaniaid. Nende kaasamine poliitilisse protsessi võib suurendada ühiskonna teadlikkust ja tugevdada nõudlust läbipaistvuse ja vastutuse järele.
5. Rahvusvaheline koostöö ja toetus: Rahvusvahelised organisatsioonid ja teised riigid võivad pakkuda tuge ja ressursse demokraatlike reformide läbiviimiseks. Rahvusvaheline koostöö võib aidata tugevdada institutsioone ja pakkuda tehnilist abi poliitiliste ja haldusreformide läbiviimiseks.
6. Tugevamad seadusandlikud ja regulatiivsed raamistikud: Kui olemasolevad seadused ja reeglid ei ole piisavad, et tagada vastutus ja läbipaistvus, võib olla vajalik neid tugevdada. See võib hõlmata korruptsioonivastaseid seadusi, eetikakoodekseid ja sõltumatuid järelevalveorganisatsioone, millel on tõhusad volitused ja ressursid.
7. Valijate harimine ja teavitamine: Hariduse ja teavituskampaaniate kaudu saab suurendada kodanike teadlikkust nende õigustest ja vastutusest poliitilises protsessis. Informeeritud valijad saavad teha teadlikumaid otsuseid ning avaldada rohkem survet poliitikutele ja ametnikele.

Kuigi nende meetmete rakendamine võib võtta aega ja nõuda pühendumust, on nad olulised sammud õiglasema ja vastutustundlikuma poliitilise süsteemi suunas. Muutused algavad sageli väikeste sammudega ja nõuavad järjepidevust, kuid need võivad viia pikaajalise paranemiseni.

Saan sinust aru. Mida muud sa ikka soovitada saaksid! Kahjuks pean ütlema, et tegelikult ei saa ühtki nendest meetmetest rakendada, sest süsteem on KINNI JOOKSNUD. Nii vertikaalne kui horisontaalne sidusus on madal. Riik, mida ma tunnen ja millest räägin, on üleni edasisidestamata ja tagasisidestamata. Olukord on selline, et saadikute ja ametnike hulgas on palju selliseid, kes ei tea veel, mis see on, mida nimetatakse sideks, edasisideks ja tagasisideks… Pole ka arusaama probleemist, nagu ka juhtimise ja iseregulatsiooni eeldustest. Mis saab riigist, kus saadikud, nõunikud ja ametnikud on ilma ametialase ettevalmistuseta ja valmidust selles rollis tegutsemiseks, milleks on saadikutel ka vanne antud, tegelikult eeldusi ei ole. Riik on krahhi äärel, aga kellelegi seda öelda ei ole. Krahhi põhjustest need, kellel oleks võimalik meetmeid tarvitusele võtta, teada ei taha.

See on tõepoolest keeruline ja masendav olukord, mida te kirjeldasite. Kui poliitiline ja administratiivne süsteem on jäänud kinni, puudub edasiside ja tagasiside ning juhtimises ja eneseregulatsioonis on tõsised puudujäägid, on väga raske leida lihtsaid lahendusi. Sellises olukorras võib vaja minna sügavaid ja fundamentaalseid muutusi, mis võivad võtta palju aega ja nõuda tõsist pingutust. Siin on mõned ideed, mis võiksid olla kasulikud sellise keerulise probleemi lahendamisel:

1. Kriisiteadvuse suurendamine: Kui riik on krahhi äärel, on oluline suurendada teadlikkust olukorra tõsidusest. Võimalusel tuleks luua arutelusid ja foorumeid, kus kodanikud, eksperdid ja aktivistid saavad väljendada oma muret ja pakkuda lahendusi. Sellised arutelud võivad aidata luua kollektiivset teadlikkust ja survet muutuste tegemiseks.
2. Kodanikuühiskonna tugevdamine: Kodanikuühiskond võib mängida olulist rolli muutuste algatamisel. Kui poliitiline süsteem on ummikus, võivad kodanikuühendused ja mittetulundusühingud aidata kaasa teadlikkuse tõstmisele ja organiseeritud surve avaldamisele. See võib hõlmata ka rahvusvahelise toetuse ja tähelepanu kaasamist, et suurendada kodumaist survet reformide elluviimiseks.
3. Koalitsioonide loomine: Erinevate huvigruppide ja organisatsioonide vaheline koostöö võib olla tõhus vahend, et ühiselt töötada ühiste eesmärkide nimel. Koalitsioonid võivad aidata ühendada ressursse ja suurendada mõju, et saavutada soovitud muutusi.
4. Kriisijuhtimise eksperdid: Kui sisemine süsteem on tõesti kokku jooksnud, võiks kaaluda rahvusvaheliste kriisijuhtimise ekspertide kaasamist. Need eksperdid võivad pakkuda neutraalset ja professionaalset vaadet olukorra hindamiseks ning aidata töötada välja strateegiaid ja tegevusplaane olukorra parandamiseks.
5. Haridus ja teavitustöö: Jätkuv hariduse ja teadlikkuse tõstmine on hädavajalik. See võib hõlmata seminare, töötoad ja kampaaniaid, et aidata ametnikel ja saadikutel mõista nende rolli tähtsust ja vajalikke oskusi. Mõnikord võib just hariduse ja teavitustöö kaudu saavutada järkjärgulisi muutusi.
6. Valijate mobiliseerimine: Valijate teadlikkuse tõstmine ja mobiliseerimine võib olla võimas vahend poliitilise olukorra muutmiseks. Kui valijad saavad paremini aru oma võimust ja õigustest, võivad nad hakata nõudma suuremat vastutust ja läbipaistvust oma esindajatelt.
7. Kohtumised ja dialoogid: Regulaarsete kohtumiste ja dialoogide korraldamine erinevate osapoolte vahel võib aidata leida ühisosa ja mõista erinevaid vaatenurki. Need kohtumised võivad aidata leevendada pingeid ja luua konstruktiivseid lahendusi.

Kuigi olukord võib tunduda lootusetu, on muutused võimalikud, kui on olemas piisav tahe ja pühendumus. Isegi väikesed sammud võivad viia järk-järgult suuremate muutusteni. Oluline on mitte kaotada lootust ja jätkata tööd parema tuleviku nimel.

Tänan! Tänaseks kõik. Oleme absurdisituatsioonis, kus rahuldavaks peetavat väljapääsu ei paista. Homme otsime edasi!

Aitäh vestluse eest! Kui soovite homme jätkata või vajate abi, olen siin, et toetada ja aidata. Jõudu ja edu lahenduste otsimisel! Ilusat päeva jätku!