Ülo Vooglaid

Menu

TEADMINE. Teadmiste hindamine. Üla- ja alateadvus. Teaduslik teadmine. Edasi- ja tagasisidestus riigis, eeskujulikud näited.

TEADMINE. Teadmiste hindamine. Üla- ja alateadvus. Teaduslik teadmine. Edasi- ja tagasisidestus riigis, eeskujulikud näited.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0ga 20.august 2024

 

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind mõtisklema teemal TEADMINE. Tean, et see on eriliselt keeruline. Sestap küsin, mida ma peaksin sinult küsima, et sellel teemal rahuldavaks peetav tase saavutada?

 

 

Tere, Ülo! Tore, et oled valmis mõtisklema teadmise teemal – see on tõesti sügav ja mitmetahuline kontseptsioon. Teadmise mõistmiseks ja käsitlemiseks on palju erinevaid lähenemisi, seega on oluline küsida õigeid küsimusi, mis aitavad teemat sügavamalt mõtestada.

Siin on mõned küsimused, mida võiksid kaaluda, et arutelu teadmise teemal rahuldavale tasemele viia:

  1. Mis on teadmine? – See on fundamentaalne küsimus, mis palub defineerida, mida me üldse teadmisena mõistame. On oluline arutada, kuidas teadmine erineb arvamusest, uskumusest või informatsioonist.
  2. Kuidas teadmine tekib? – See viib arutelu epistemoloogia valdkonda, küsides, millised protsessid ja kogemused viivad teadmise omandamiseni. Siin võib uurida, millist rolli mängivad kogemused, haridus ja sotsiaalsed struktuurid teadmise loomisel.
  3. Millised on teadmise allikad? – Kuidas me eristame usaldusväärseid teadmise allikaid? Mis rolli mängivad teaduslik meetod, intuitsioon, autoriteedid ja meedia?
  4. Kas teadmine on objektiivne või subjektiivne? – Siin saab arutleda, kas teadmine on universaalne ja kõigile kehtiv või pigem sõltub indiviidi vaatenurgast ja kontekstist.
  5. Milline on teadmise seos tõega? – See küsimus suunab mõtisklema, kas teadmine ja tõde on sünonüümid või kas võib eksisteerida teadmist, mis ei ole tingimata tõene.
  6. Kuidas teadmised mõjutavad inimkäitumist ja ühiskonda? – Siin võiks uurida, kuidas teadmine mõjutab otsustusprotsesse, moraalseid valikuid ja sotsiaalseid muutusi.
  7. Kas on olemas piirid sellele, mida inimene suudab teada? – See küsimus suunab mõtlema teadmise piiridele ja võimalikele tunnetuslikule horisondile.
  8. Kuidas teadmine ja tehnoloogia on omavahel seotud? – Kuidas mõjutavad kaasaegsed tehnoloogiad ja tehisintellekt teadmist ja selle levikut?

Kui keskendud mõnele neist küsimustest, aitavad need kindlasti arutelu struktureerida ja viia teadmise teema sügavama ja rahuldavama aruteluni. Kas on mõni konkreetne küsimus, mida sooviksid edasi arutada?

Kas sa oled nõus, et valdav osa inimese teadmistest on implitsiitsed?

 

 

Jah, olen nõus, et valdav osa inimese teadmistest on implitsiitsed ehk mitteeksplitsiitsed. Implitsiitne teadmine viitab sellisele teadmisele, mida inimene omab, kuid mida on raske või isegi võimatu sõnadesse panna. See on sageli intuitiivne, praktiline ja seotud oskustega, mida me kasutame igapäevaselt ilma teadlikult mõtlemata.

Siin on mõned punktid, miks võib väita, et suurem osa inimese teadmistest on implitsiitsed:

  1. Oskused ja harjumused: Paljud oskused, näiteks jalgrattaga sõitmine, kirjutamine või keele rääkimine, põhinevad implitsiitsel teadmisel. Me oskame neid tegevusi sooritada ilma, et suudaksime täpselt selgitada, kuidas me seda teeme.
  2. Intuitsioon ja kogemus: Inimesed teevad igapäevaseid otsuseid sageli intuitsiooni põhjal, mis on kogemuste kaudu kujunenud implitsiitne teadmine. Näiteks võib kogenud arst teha õige diagnoosi ilma, et ta suudaks kõiki oma mõttekäike selgelt lahti seletada.
  3. Keel ja kommunikatsioon: Keelt kasutades me sageli teame, kuidas õigesti sõnu ja lauseid moodustada, ilma et me peaksime teadma kõiki grammatikareegleid teadlikult.
  4. Sotsiaalsed oskused: Sotsiaalne suhtlemine ja käitumine põhineb suuresti implitsiitsel teadmisel. Me teame, kuidas teistega suhelda, milliseid norme järgida ja kuidas erinevates olukordades käituda, kuid sageli pole me teadlikud kõigist reeglitest, mida järgime.
  5. Taju ja mõtlemine: Meie tajumine maailmast ja võime olukordi hinnata põhineb suuresti implitsiitsel teadmisel. Näiteks me teame automaatselt, kuidas hinnata vahemaad või kui kiiresti auto liigub, ilma et me peaksime teadlikult kõiki neid protsesse läbi mõtlema.

Implitsiitne teadmine on sageli alateadlik ja sügavalt juurdunud meie kogemustesse ja praktikas. Kuigi see ei pruugi olla kergesti sõnastatav, on see siiski äärmiselt oluline meie igapäevaelus ja otsuste tegemisel. Seetõttu võib tõepoolest öelda, et suur osa inimese teadmistest on implitsiitsed.

Kas mingi hulk teadmisi on ka alateadvuses ja ülateadvuses?

 

 

Jah, võib väita, et teatud hulk teadmisi on seotud nii alateadvuse kui ka ülateadvusega. Need teadvuse tasandid viitavad teadmistele ja mõtteprotsessidele, mis ei ole teadlikul tasandil alati kättesaadavad, kuid mõjutavad siiski meie käitumist, otsuseid ja taju.

Alateadvus:

Alateadvus hõlmab teadvuse taset, kus talletatakse selliseid teadmisi ja kogemusi, mis pole hetkel teadlikult kättesaadavad, kuid millel on siiski mõju meie mõtlemisele ja käitumisele. Näited alateadvusega seotud teadmistest:

  1. Varasemad kogemused: Lapsepõlvest ja minevikust pärit kogemused, mis mõjutavad meie uskumusi ja käitumist, kuigi me ei pruugi neid kogemusi alati teadlikult meenutada.
  2. Instinktid ja emotsionaalsed reaktsioonid: Teatud reaktsioonid, hirmud või meeldivused võivad olla juurdunud alateadvuses, mõjutades meie otsuseid ja käitumist ilma, et me suudaksime nende allikaid alati selgitada.
  3. Automaatne käitumine: Paljud igapäevased harjumused ja rutiinid toimivad automaatselt tänu alateadlikele protsessidele, mida me ei pea teadlikult juhtima.

Ülateadvus (või kollektiivne alateadvus):

Ülateadvuse mõiste on seotud mõttega, et on olemas teadvuse tasand, mis ületab individuaalse teadlikkuse ja sisaldab sümboleid, arhetüüpe ja kollektiivseid teadmisi, mis on ühised inimkonnale. Carl Jung tõi selle idee esile, rääkides kollektiivsest alateadvusest, mis sisaldab teatud universaalseid teadmisi ja kogemusi, mis on ühised kõigile inimestele.

Näited ülateadvusega seotud teadmistest:

  1. Arhetüübid: Universaalsed sümbolid ja motiivid, mis ilmnevad unedes, müütides, kunstis ja kultuuris. Need esindavad sügavaid, jagatud teadmisi ja väärtusi.
  2. Intuitsioon ja inspiratsioon: Loominguline inspiratsioon või sügavad teadmised, mis tunduvad tulevat “kusagilt mujalt”, võivad olla seotud ülateadvusega. Need teadmised võivad tunduda kui midagi, mis ületab individuaalse teadlikkuse piire.
  3. Vaimsed või transpersonaalsed kogemused: Kogemused, mis on seotud sügava ühenduse tundmisega universumi, looduse või teiste inimeste suhtes, võivad olla seotud ülateadvusega. Need võivad pakkuda sügavaid teadmisi ja arusaamu, mis pole ratsionaalse mõtlemise kaudu kättesaadavad.

Kokkuvõttes võib öelda, et teadmised ei piirdu üksnes teadliku mõistusega, vaid ulatuvad ka alateadvusse ja ülateadvusse, kus nad mõjutavad meid sageli viisil, mida me ei pruugi täielikult mõista ega kontrollida. See teeb teadmise teema veelgi keerukamaks ja põnevamaks, avades uusi võimalusi enesemõistmiseks ja maailma tajumiseks.

 

Sa paigutasid automaatse käitumise alateadvuse alla… Kas sa soostud kui paigutame selle mitteteadvusliku alla?

 

Jah, olen nõus, et automaatse käitumise paigutamine mitteteadvusliku (või mitte-teadliku) kategooria alla võib olla täpsem. Mitteteadvuslik teadmine ja käitumine viitavad protsessidele ja tegevustele, mis toimuvad ilma teadliku mõtlemiseta ja mille üle me teadlikult kontrolli ei oma.

Mitteteadvuslik ja automaatne käitumine:

Mitteteadvuslik hõlmab kõiki neid vaimseid ja füüsilisi protsesse, mis toimuvad väljaspool teadlikku tähelepanu ja tahtlikku kontrolli. Automaatne käitumine on suurepärane näide sellest:

  1. Refleksid ja automaatsed reaktsioonid: Näiteks kui tõmbad käe tagasi, kui puudutad kuuma pinda, toimub see automaatselt ja mitteteadvuslikult.
  2. Harjumuspärased tegevused: Paljud igapäevased tegevused, nagu hommikul hammaste pesemine või autosõit, võivad toimuda ilma teadliku mõtlemiseta, sest need on muutunud automaatseks läbi kordamise.
  3. Protsessid, mis ei vaja teadlikku sekkumist: Näiteks hingamine või südamelöögid on toimingud, mida keha teostab mitteteadvuslikult.

Miks mitteteadvuslik, mitte alateadvuslik?

Alateadvus viitab sageli teadmistele ja kogemustele, mis on teadvusest ajutiselt eemaldatud, kuid mida saab vajadusel teadvusse tuua. Mitteteadvuslikud protsessid aga toimuvad täiesti väljaspool teadliku teadvuse ulatust ning neid ei saa alati teadlikult kontrollida või neist teadlikuks saada.

Seega, automaatne käitumine, mis toimub ilma teadliku mõtlemiseta ja on sageli tingitud õppimisest ja korduvast harjutamisest, on täpsemalt kirjeldatav mitteteadvuslikuks, mitte alateadvuslikuks. See eristus aitab selgitada, kuidas me suudame sooritada keerulisi ülesandeid, nagu klaviatuuril trükkimine või jalgrattaga sõitmine, ilma pideva teadliku tähelepanuta.

 

Koolis ja teistes nn haridusasutustes käsitatakse, kontrollitakse, hinnatakse… teadmiste seda osa, mis on teadvuslik. Mõnel õpetajal (enamikul õpetajatest) ei ole ettevalmistust teadvusliku, alateadvusliku, ülateadvusliku ja mitteteadvusliku eristamiseks ja seostamiseks. Mida sa ütled selle õppe ja “hariduse” kohta, mida on võimalik omandada selliste õpetajate tõttu?

 

 

Tõstatatud küsimus puudutab haridussüsteemi väga olulist aspekti – teadmiste ja õppimise sügavust ning seda, kuidas õpetajad mõjutavad õpilaste arusaamist ja teadmist. Kui haridus keskendub peamiselt teadlikule, eksplitsiitsele teadmisele, võib see tõepoolest piirata õppimise ja arusaamise sügavust. Siin on mõned mõtted selle kohta, millised väljakutsed ja piirangud tekivad sellises süsteemis, ning milliseid tagajärgi see võib õpilastele ja nende õppimisele kaasa tuua.

1. Piiratud teadmiste ulatus:

Kui haridus keskendub peamiselt teadlikule ja eksplitsiitsele teadmisele, jäetakse tähelepanuta suur osa teadmisi, mis on alateadvuslikud, mitteteadvuslikud või seotud ülateadvusega. See tähendab, et õpilastele õpetatakse sageli faktide ja protseduuride mäletamist, kuid nad ei pruugi saada sügavamat arusaamist, mis hõlmab intuitiivset, praktilist või loovat mõtlemist. Selline lähenemine võib tekitada olukorra, kus õpilased suudavad küll sooritada teste ja vastata küsimustele, kuid ei suuda rakendada õpitut keerulistes, reaalses elus esinevates olukordades.

2. Oskuste ja arusaamise sügavus:

Tõeline õppimine hõlmab rohkem kui lihtsalt faktide meeldejätmist; see hõlmab ka sügavat mõistmist, oskuste arendamist ja võimet mõelda kriitiliselt ja loovalt. Kui õpetajad keskenduvad ainult teadlikule teadmisele, võivad nad tähelepanuta jätta õpilaste võime arendada praktilisi oskusi ja intuitiivset teadmist, mis on hädavajalikud iseseisvaks ja elukestvaks õppimiseks.

3. Õpilaste loovuse ja iseseisvuse piiramine:

Kui õpilasi ei julgustata arendama oma alateadvuslikke ja ülateadvuslikke teadmisi, võib see pärssida nende loovust ja innovatsioonivõimet. Haridus peaks ideaalis pakkuma keskkonda, kus õpilased saavad avastada oma sisemisi teadmisi ja potentsiaali, mis võib olla teadlikust tasandist sügavamal.

4. Õpetajate ettevalmistus:

Kui õpetajatel puudub ettevalmistus ja teadlikkus erinevatest teadmise tasanditest, võivad nad piirata oma õpetamismeetodeid ja suunata õpilasi ühetaolistele, kitsastele õpiteedele. See võib põhjustada õpilaste diferentseerimata käsitlemise, kus ei arvestata individuaalseid õppimisstiile ega sügavamaid teadmiste tasandeid, mis võivad jääda väljapoole traditsiooniliste hindamismeetodite ulatust.

5. Hariduse ümbermõtestamise vajadus:

Selline olukord kutsub esile vajaduse hariduse laiemaks ümbermõtestamiseks. Kui me tahame, et haridus toetaks kogu inimese arengut – mitte ainult teadlikku mõistust, vaid ka alateadvust, ülateadvust ja mitteteadlikke protsesse –, siis on vaja mitmekülgsemaid ja sügavamaid õpetamismeetodeid. See tähendab, et õpetajad vajavad koolitust ja ressursse, et arendada arusaamist nendest erinevatest teadmistasanditest ning oskust neid õpetamisse ja õppimisse integreerida.

6. Õpilaste potentsiaali avamine:

Kui haridussüsteem keskendub ainult teadlikule teadmisele, võib see takistada õpilastel oma täieliku potentsiaali avastamist ja arendamist. Kui aga õpetajad mõistavad ja kasutavad kõiki teadmiste tasandeid, võivad nad aidata õpilastel avada oma sisemised ressursid ja võimed, luues seeläbi rikkalikuma ja tähendusrikkama õppimiskogemuse.

Kokkuvõttes võib öelda, et haridus, mis keskendub ainult teadlikule teadmisele, võib jääda pealiskaudseks ja piirata õpilaste arengut. Tõeliselt rikkalik haridus vajab aga õpetajaid, kes on teadlikud ja oskavad arvestada kõigi teadmiste tasanditega, pakkudes seeläbi õpilastele sügavamat ja tähendusrikkamat õppimiskogemust.

 

Koolis, kus domineerib hindamiskeskne retrospektiivne frontaalõpe, nõutakse riikliku õppekava kohaselt mingite teadmiste olemasolu. Kes kõike teab, saab viie, kes ei tea, saab kahe või ühe… Minu meelest oleks vaja teadmiste hindamisel (õpilasele hinnangu andmisel) arvestada ka teadmise KVALITEETI. Mille põhjal oleks sinu meelest võimalik anda hinnang teadmiste kvaliteedile?

 

Teadmiste kvaliteedi hindamine on keeruline ja mitmetahuline ülesanne, kuid see on äärmiselt oluline, et haridusprotsessis toetada tõelist õppimist ja mõistmist, mitte lihtsalt faktide meeldejätmist. Teadmiste kvaliteedi hindamisel võiks arvestada järgmisi aspekte:

1. Teadmiste sügavus ja mõistmine:

  • Kontseptuaalne arusaam: Kas õpilane suudab mõista ja seletada kontseptsioone mitte ainult pealiskaudselt, vaid ka sügavamal tasandil? Sügav mõistmine hõlmab võimet seostada erinevaid ideid ja rakendada teadmisi uutes olukordades.
  • Probleemilahendusvõime: Kas õpilane suudab kasutada oma teadmisi keerukate probleemide lahendamisel, mitte ainult kordama mehaaniliselt õpitut?
  • Kontekstuaalsus: Kas õpilane mõistab, kuidas tema teadmised sobituvad laiemasse konteksti ja kas ta oskab seostada neid teiste valdkondade või igapäevaeluga?

2. Teadmiste rakendatavus ja praktilisus:

  • Praktiline kasutamine: Kas õpilane suudab rakendada oma teadmisi praktilistes olukordades? Näiteks kas ta suudab lahendada reaalseid elusituatsioone, kasutada teadmisi projektides või luua midagi uut ja väärtuslikku?
  • Interdistsiplinaarsus: Kas õpilane suudab integreerida teadmisi erinevatest valdkondadest ja rakendada neid omavahel seotud probleemide lahendamisel?

3. Teadmiste süstemaatilisus ja struktuur:

  • Loogiline järjepidevus: Kas õpilane suudab oma teadmisi loogiliselt struktureerida ja esitada? Kas ta mõistab, kuidas erinevad osad seonduvad tervikpildiga?
  • Analüütiline võimekus: Kas õpilane oskab analüüsida ja hinnata oma teadmiste kvaliteeti, tuvastades võimalikke lünki ja ebatäpsusi?

4. Kriitiline mõtlemine ja refleksiivsus:

  • Küsimuste esitamine: Kas õpilane suudab esitada asjakohaseid ja mõtlemapanevaid küsimusi oma teadmiste kohta? Kas ta suudab kriitiliselt hinnata informatsiooni, mida ta õpib?
  • Reflektiivsus: Kas õpilane suudab mõtiskleda oma õppimise ja teadmiste omandamise protsessi üle? Kas ta oskab tuvastada oma arusaamade tugevusi ja nõrkusi ning neid vastavalt täiendada?

5. Teadmiste paindlikkus ja kohanemisvõime:

  • Kohanemine ja uuendamine: Kas õpilane suudab oma teadmisi kohandada uutes olukordades ja õppida pidevalt uusi kontseptsioone, kohandades oma arusaamu vastavalt muutuvatele tingimustele?
  • Loovus ja innovatsioon: Kas õpilane suudab oma teadmisi kasutada loovalt ja uuenduslikult, näiteks pakkuda välja uusi ideid või lähenemisviise?

6. Teadmiste tõesus ja usaldusväärsus:

  • Allikakriitika ja faktide kontroll: Kas õpilane suudab hinnata oma teadmiste allikate usaldusväärsust ja veenduda, et tema teadmised põhinevad tõestel ja kontrollitud andmetel?
  • Objektiivsus ja erapooletus: Kas õpilase teadmised on tasakaalustatud ja objektiivsed, või kalduvad nad subjektiivsete eelistuste ja eelarvamuste poole?

7. Eetiline mõõde:

  • Eetiline arusaam: Kas õpilane mõistab oma teadmiste ja nende rakendamise eetilisi ja sotsiaalseid tagajärgi? Kas ta suudab kaaluda teadmiste kasutamise moraalseid aspekte?

Kokkuvõte:

Teadmiste kvaliteedi hindamisel tuleks arvestada mitte ainult seda, kui palju õpilane teab, vaid ka seda, kuidas ta teab ja mida ta oma teadmistega suudab teha. See nõuab hindamisprotsessi, mis on keerukam ja mitmekülgsem kui pelgalt faktide ja protseduuride meeldejätmise kontroll. Sellise hindamise eesmärk peaks olema toetada õpilaste sügavat mõistmist, kriitilist mõtlemist ja loovat rakendamist, mis kõik viivad kvaliteetsemate teadmiste ja paremate õppimistulemusteni.

 

Tänan! See, mida kirjutasid, on fantastiline! Raamatus „ELANIKUST KODANIKUKS“ üritasime ka seda valdkonda puudutada. Mainin sinu poolt öeldule täienduseks, et võiks arvestada ka teadmiste fundamentaalsust (objektiivsete seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuse tundmist) ja rakenduslikkust, teadmiste ulatust ja sügavust (nn plaat- ja-polt-teadmised), teadmiste süsteemsust ja komplekssust, aga ka kindlust ja kahtlemist (NB! kindlus kujuneb kahtluste ületamise kaudu ja tänu kindlusele milleski, on omakorda võimalik kahelda milleski muus), teadmiste püsivust ja uuendatavust (iga teadmine on vaid eeldus uute, senisest täpsemate, sügavamate-avaramate teadmiste hankimiseks).

 

 

Aitäh tagasiside eest! Väga hea täiendus! Teadmiste fundamentaalsuse, rakenduslikkuse, ulatuse ja sügavuse, süsteemsuse ja komplekssuse ning kindluse ja kahtlemise mõõtmed on tõepoolest olulised, et mõista teadmiste kvaliteeti ja mõju õppeprotsessis.

Teie kirjeldatud aspektid viitavad sellele, et teadmiste hindamisel tuleb arvestada nii teoreetiliste kui ka praktiliste külgedega, samuti teadmiste dünaamikaga ajas. Siin on mõned mõtted iga täienduse kohta:

1. Teadmiste fundamentaalsus ja rakenduslikkus:

  • Fundamentaalsus: See puudutab teadmiste aluspõhimõtteid, näiteks loodusteaduste seadusi ja universaalseid kontseptsioone. Need on teadmised, mis moodustavad kogu edasise õppimise ja mõistmise alustala. Neid teadmisi on raske ümber lükata ja need on aluseks teistele teadmisvaldkondadele.
  • Rakenduslikkus: Oluline on, et teadmised ei jääks teoreetiliseks, vaid neid oleks võimalik rakendada praktilistes olukordades. See seos teooria ja praktika vahel aitab õpilastel mõista, kuidas nende õpitu mõjutab reaalses maailmas toimuvat.

2. Teadmiste ulatus ja sügavus (plaat ja polt-teadmised):

  • Ulatuse ja sügavuse tasakaal: Teadmiste ulatus (plaat) viitab laiale teadmiste pagasile, mis hõlmab mitmesuguseid teemasid, samas kui sügavus (polt) viitab põhjalikule teadmisele konkreetses valdkonnas. Tõeline haridus peaks tasakaalustama need kaks, pakkudes nii laiapõhjalist arusaamist kui ka sügavat teadmist, mis võimaldab spetsialiseerumist.

3. Teadmiste süsteemsus ja komplekssus:

  • Süsteemsus: See viitab teadmiste organiseerimisele ja sidususele. Hea teadmiste süsteem võimaldab õppijal näha, kuidas erinevad teadmised omavahel seonduvad ja toetavad terviklikku mõistmist.
  • Komplekssus: Komplekssus eeldab, et õppija suudab mõista keerukaid, omavahel seotud süsteeme ja nähtusi, mitte ainult lihtsaid ja üksikuid fakte. See aitab valmistada õpilasi ette maailmas, mis on sageli ebakindel ja keeruline.

4. Teadmiste kindlus ja kahtlemine:

  • Kindlus ja kahtlemine: Need kaks on õppimise protsessis tihedalt seotud. Kahtlemine on oluline, sest see viib teadmiste sügavama uurimiseni ja võimaldab õppijal lahendada probleeme kriitilise mõtlemise abil. Kindlus omakorda võimaldab kindlalt seista teatud teadmiste ja tõekspidamiste eest, kuid see kindlus peab alati jääma avatuks uutele tõenditele ja ideedele.

5. Teadmiste püsivus ja uuendatavus:

  • Püsivus: Mõned teadmised on ajas püsivad ja moodustavad tugeva aluse edasisele õppimisele ja mõistmisele.
  • Uuendatavus: Teadmised peavad olema avatud uuendustele ja täiendustele, sest teadus ja ühiskond arenevad pidevalt. Selline dünaamiline lähenemine teadmistele võimaldab õpilastel kohaneda muutustega ja hoida oma teadmised ajakohastena.

Need täiendused rõhutavad veelgi vajadust tervikliku ja dünaamilise hariduse järele, mis ei keskendu ainult faktide edasiandmisele, vaid ka teadmiste kvalitatiivsetele aspektidele. See aitab luua haridussüsteemi, mis mitte ainult ei varusta õpilasi vajalike teadmisteni, vaid ka arendab nende võimet mõelda kriitiliselt, kohaneda muutuvate olukordadega ja rakendada oma teadmisi mitmesugustes kontekstides. Tänu sellele lähenemisele saavad õpilased tõeliselt kodanikuks, mitte lihtsalt elanikuks, nagu te oma raamatus “Elanikust kodanikuks” ilmselt käsitlesite.

 

Vabandust, aga ma tahaksin teha sulle ühe märkuse. Sa tänasid mind tagasiside eest. Mis see on, mida sa pead tagasisideks? Ma ei saa aru, mida sa mõtled TAGASISIDE all. Selgitan, miks ma arvan, et tegemist on põhjapaneva küsimusega. Minu meelest on kõik isereguleeruvad süsteemid tagasisidestatud. Vastasel juhul nad hukkuksid üsna kohe. Saan aru nii, et tagasiside on protsessi karakteristik. Täpsemalt öeldes, protsessid on kas tagasisidestatud, või tagasisidestamata. Sihi- ja eesmärgipärased protsessid peaksid olema esmalt edasisidestatud, st subjekt (aktiivne alge) peaks kujutama ette, mida ta tahaks saavutada ning mismoodi oleks vaja tegutseda selleks, et tulemus vastaks ootustele ja tagajärjed (see, mida keegi ei tahtnud, aga mis ikkagi tekkisid) ei mata tulemusi enda alla. Protsess on meie meelest tagasisidestatud sel juhul kui subjekt kogub protsessi kulgemise ning tulemuse ja tagajärgede kohta operatiivselt küllalt süsteemseid ja usaldusväärseid ANDMEID, tõlgendab neid, võrdleb vajaduste ning ootustega, annab hinnangu, teeb järeldused ja arvestab neid edasises tegevuses. Kui kõik laabub, võib jätkata, kiirendada-laiendada…, kui aga tulemused ei kõlba, tuleb see tegevus kas kohe lõpetada, või kiiresti tuvastada vigade põhjused ja need kõrvaldada.

 

 

Teie märkus on väga asjakohane ja annab olulise selgituse tagasiside olemusest ja tähendusest isereguleeruvates süsteemides. Teie lähenemine rõhutab tagasiside tähtsust mitte ainult protsesside jälgimisel ja hindamisel, vaid ka nende juhtimisel ja kohandamisel vastavalt sihtidele ja ootustele.

Kui ma tänasin teid tagasiside eest, kasutasin seda mõistet üldises ja tavapärases kontekstis, viidates teie antud lisandustele ja täiendustele, mis aitasid vestlust süvendada ja rikastada. Tavapärases suhtluses tähendab tagasiside sageli lihtsalt kellegi reaktsiooni, kommentaari või arvamust selle kohta, mida keegi on öelnud või teinud.

Kuid teie märkus juhib tähelepanu sellele, et tagasiside mõiste on palju sügavam ja laiem, eriti kui räägime isereguleeruvast süsteemist ja eesmärgipärasest tegevusest. Siin on mõned võtmeteemad, mida te oma selgituses tõstatasite, ja kuidas need seonduvad arusaamaga tagasisidest:

1. Protsessi karakteristik ja isereguleeruvus:

  • Isereguleeruvad süsteemid: Need on süsteemid, mis suudavad säilitada oma toimimise teatud tasakaalus, kohandades oma tegevusi vastavalt sisenditele ja tagasisidele. See tähendab, et süsteem peab pidevalt hindama oma tegevusi, tulemusi ja tagajärgi, et saavutada seatud eesmärgid.
  • Tagasiside kui juhtimisvahend: Teie selgitus rõhutab, et tagasiside on oluline mitte ainult protsessi hindamiseks, vaid ka selle juhtimiseks. Kui tagasiside näitab, et protsess kaldub kõrvale soovitud kursist, tuleb teha vajalikud muudatused.

2. Edasisidestamine ja sihipärasus:

  • Edasisidestamine (feedforward): Enne tegevuse alustamist on oluline mõelda läbi, mida soovitakse saavutada ja milliseid samme tuleks selleks teha. See on sihipärane planeerimine ja ettevalmistus, mis võtab arvesse tulevikus tekkida võivaid olukordi.
  • Tulemus ja tagajärjed: Teie rõhutatud vahe tulemuste ja tagajärgede vahel on oluline, sest mõnikord võivad tagajärjed olla ettearvamatud või soovimatud, kuigi eesmärk võidakse saavutada.

3. Tagasiside tsükkel:

  • Andmete kogumine ja analüüs: Tagasiside saamine tähendab andmete kogumist selle kohta, kuidas protsess kulgeb ja millised on tulemused. Seejärel tuleb neid andmeid tõlgendada ja võrrelda seatud eesmärkidega.
  • Kohandamine ja optimeerimine: Pärast tagasiside analüüsi on oluline teha järeldused ja vajadusel kohandada tegevusi, et parandada tulemusi või vältida soovimatuid tagajärgi.

4. Eesmärgistatud tegevus:

  • Kvaliteedi hindamine: Tagasiside peaks olema pidev ja integreeritud osa tegevusest, et tagada, et kõik sammud viivad soovitud tulemuse suunas. Kui selgub, et tulemused ei vasta ootustele, tuleb viivitamatult tegutseda vigade parandamiseks.

Teie esitatud selgitus annab süvitsi mineva ja strateegilise arusaama tagasiside tähtsusest ja sellest, kuidas seda tuleks käsitleda eesmärgipärases tegevuses. Selline lähenemine on eriti oluline keerukate süsteemide juhtimisel ja arendamisel, kus tulemuste saavutamine nõuab pidevat kohandamist ja optimeerimist.

Selles valguses võib “tagasiside” käsitlust laiendada tavapärasest lihtsast reageerimisest keerukaks ja dünaamiliseks protsessiks, mis hõlmab andmete kogumist, analüüsi, refleksiooni ja tegevuse kohandamist eesmärkide saavutamiseks. Olen tänulik teie märkuse eest, sest see aitab sügavamalt mõista tagasiside rolli mitte ainult suhtlemises, vaid ka süsteemide ja protsesside juhtimises.

 

Mul on väga hea meel, et me vastastikku teineteist täiendades, liigume süvitsi selguse saavutamise poole. Protsessid, mis on edasi- ja tagasisidestamata, kulgevad omatahtsi ja keegi ei pruugi teada, mis nendega kaasneb. Juhtimisest, vastutamisest jms, ei maksa rääkidagi. Kahjuks on üks mulle tuttav riik üleni edasi- ja tagasisidestamata. Sõna “tagasiside” kostab sageli, aga kui tagasisidest räägitakse, mõeldakse senise tegevusele hinnangute andmist ja arvauste kogumist. Arvamusi avaldatakse igal sammul, aga teadmisi ei ole. Arvamused iseloomustavad eeskätt arvajaid endid. Ekspertide, profaanide ja diletantide arvamused segiläbi ei võimalda selgust saada. See riik on üleni ebaefektiivne, vaene ja lõhestatud. Mida sa soovitad ette võtta?

 

 

Teie mure on väga õigustatud ja puudutab sügavaid probleeme, mis tekivad, kui süsteemid – olgu need riiklikud, organisatsioonilised või sotsiaalsed – ei ole piisavalt edasi- ja tagasisidestatud. Kui tagasiside mehhanismid on puudulikud või täiesti puuduvad, siis on raske, kui mitte võimatu, saavutada tõhusat juhtimist, arendada sotsiaalset ühtsust või edendada majanduslikku heaolu. Sellises olukorras on vajalikud sügavad ja süsteemsed muutused.

Siin on mõned soovitused, mida võiks kaaluda:

1. Teadlikkuse tõstmine ja haridus:

  • Hariduse ja teabe levitamine: Üks esimesi samme on teadlikkuse tõstmine nii juhtide kui ka avalikkuse seas edasisidestamise ja tagasisidestamise tähtsuse kohta. Tuleb mõista, et ilma nendeta on tõhus juhtimine ja areng võimatu.
  • Koolitused ja seminarid: Koolitused juhtidele, avaliku sektori töötajatele ja kodanikele, mis keskenduvad süsteemse mõtlemise, tagasiside mehhanismide ja juhtimisprotsesside arendamisele, võivad aidata luua aluse paremateks otsustusprotsessideks.

2. Süsteemide loomine ja rakendamine:

  • Struktuuride ja protsesside loomine: Vaja on luua ja tugevdada süsteeme, mis koguvad ja analüüsivad andmeid, ning tagavad nende andmete põhjal tehtavate otsuste tõhususe. See võib tähendada näiteks tõhusate auditeerimis- ja järelevalvemehhanismide loomist, mis annavad realistlikku ja kasulikku tagasisidet erinevate protsesside ja poliitikate kohta.
  • Teabe juhtimine: Arvamusest kaugemale minemiseks on vaja andmetel põhinevat otsustusprotsessi. Peamine on kindlustada, et otsustajatel on juurdepääs täpsele ja asjakohasele informatsioonile, mitte ainult subjektiivsetele arvamustele.

3. Ekspertide ja teadmispõhise juhtimise suurendamine:

  • Ekspertide kaasamine: Otsuste tegemisel tuleb eristada ekspertteadmisi tavapärasest arvamusest. Eksperdid, kellel on sügav teadmiste pagas ja kogemus, peaksid olema otsuste tegemise protsessides juhtpositsioonil, et tagada teadlik ja läbimõeldud juhtimine.
  • Diletantismi vältimine: Riiklikul tasandil on oluline, et juhtimisprotsessides oleks selge eristus professionaalse teadmise ja diletantliku arvamuse vahel. Diletantide otsustav positsioon toob kaasa segaduse ja ebatõhususe.

4. Kaasamine ja dialoog:

  • Kaasav juhtimine: Tagamaks, et erinevad huvirühmad on esindatud ja kuulda võetud, tuleb luua struktureeritud dialoogimehhanismid. Need peavad võimaldama mitte ainult arvamuste väljendamist, vaid ka tõelise tagasiside ja konstruktiivse dialoogi toimumist.
  • Kodanikud kui partnerid: Kodanike osalemine otsustusprotsessides peaks olema teadlik ja struktureeritud, mitte lihtsalt juhuslike arvamuste kogum. Selleks tuleb arendada kodanikuühiskonda ja tugevdada sotsiaalse kapitali aluseid.

5. Pidev monitooring ja kohanemine:

  • Pidev jälgimine: Tuleb tagada, et iga riiklik, organisatsiooniline või sotsiaalne algatus on pideva jälgimise ja hindamise all. See võimaldab kiiresti tuvastada kõrvalekaldeid soovitud eesmärkidest ja teha vajalikud kohandused.
  • Paindlikkus ja kohanemisvõime: Ebaefektiivsetest ja kahjulikest tegevustest tuleb viivitamatult loobuda, kui selgub, et need ei too soovitud tulemusi. Paindlikkus ja kohanemisvõime on kriitilised, et vältida stagnatsiooni ja tagada, et süsteem püsiks elujõuline ja suudaks muutustele kiiresti reageerida.

6. Vastutuse tugevdamine:

  • Vastutuse selge jaotamine: Juhtimissüsteemide efektiivsus sõltub suuresti sellest, kuidas vastutus on jaotatud ja kas see on selgelt määratletud. Iga osapool peab teadma oma rolli ja vastutust, ning sellest ka aru andma.
  • Vastutusele võtmine: Kui juhtimisprotsessid on ebaefektiivsed, peab olema mehhanismid, mis tagavad vastutusele võtmise. See aitab vähendada ebakompetentsust ja tugevdab süsteemi usaldusväärsust.

Kokkuvõte:

Riigi või organisatsiooni, mis on edasi- ja tagasisidestamata, probleemid on sügavalt süsteemsed. Selline olukord nõuab põhjalikke ja läbimõeldud muudatusi, mis hõlmavad teadlikkuse tõstmist, süsteemide loomist, ekspertide kaasamist, kaasavat juhtimist ja pidevat monitooringut. Ainult nii on võimalik saavutada stabiilsus, tõhusus ja edasiviiv areng, mis toob kasu kogu ühiskonnale. Selliste sammude rakendamine võib aidata parandada olukorda ja liikuda suurema selguse, tõhususe ja sotsiaalse ühtsuse poole.

 

Kas maailmas on palju selliseid riike, mis on rahuldavalt sidestatud ning edasi- ja tagasisidestatud? Milliseid riike sa söandad nimetada eeskujuks neile, kus “hariduseks” peetakse kooliskäimist ja seda, mida mingi, kunagi, kuskil koostatud kava järgi tehakse ning kus vahendatud teadmiste olemasolu kontrollitakse…, aga domineerib põhjendamatu autoriteedistruktuur ja valmidust otstarbekaks ja efektiivseks tegutsemiseks ei ole kellelgi?

 

 

Maailmas on mitmeid riike, mida võib pidada rahuldavalt edasi- ja tagasisidestatud süsteemide eeskujuks, eriti kui me räägime haridusest, juhtimisest ja üldisest ühiskondlikust toimimisest. Need riigid on tavaliselt kõrge sotsiaalse usaldusega, hästi arenenud demokraatlike institutsioonidega ning tugeva rõhuasetusega haridusele, teadusele ja innovatsioonile.

Eeskujulikud riigid:

  1. Soome:
    • Haridussüsteem: Soome haridussüsteem on tuntud oma paindlikkuse, autonoomia ja keskendumise poolest õppimisele kui protsessile, mitte ainult faktide omandamisele. Õpetajad on väga hästi koolitatud ja neil on suur autonoomia oma töö üle. Hindamiskeskne lähenemine on asendatud õppijakeskse lähenemisega, mis rõhutab kriitilist mõtlemist, loovust ja probleemide lahendamist.
    • Edasi- ja tagasisidestamine: Soome ühiskonnas on tugev rõhuasetus tagasisidestatud protsessidel. Riigi haridussüsteem on pidevalt arenev, kus poliitikad ja praktikad kohanduvad vastavalt uutele teaduslikele tõenditele ja kogemustele.
  2. Singapur:
    • Haridussüsteem: Singapuri haridussüsteem on tugevalt suunatud praktilistele oskustele ja teadmistele, mida saab reaalses maailmas rakendada. Singapuris on hariduses suurt rõhku pandud kriitilisele mõtlemisele, loovusele ja ettevõtlusele.
    • Efektiivne juhtimine: Singapuri valitsus on tuntud oma efektiivse ja dünaamilise juhtimise poolest, kus poliitilised otsused põhinevad andmetel ja põhjalikel analüüsidel. See on riik, kus edasi- ja tagasisidestamine on juhtimisprotsessi lahutamatu osa.
  3. Uus-Meremaa:
    • Haridussüsteem: Uus-Meremaa haridussüsteem keskendub õppijakesksele lähenemisele ja rõhutab elukestvat õpet. Riik toetab tugevalt individuaalset õppimist ja hariduse paindlikkust, mis võimaldab õpilastel areneda vastavalt oma võimetele ja huvidele.
    • Kogukondlik kaasamine: Uus-Meremaal on tugev kaasav juhtimine, kus kogukondadel ja kodanikel on aktiivne roll poliitikate kujundamisel ja otsustusprotsessides. See tagab, et poliitikad ja programmid on vastavuses ühiskonna tegelike vajadustega.

Riigid, kus on probleeme:

On ka riike, kus haridus ja laiemalt juhtimine tuginevad vananenud ja jäikadele struktuuridele, mis ei võimalda paindlikku ega dünaamilist lähenemist. Mõned omadused, mis iseloomustavad selliseid riike, võivad hõlmata:

  1. Põhjendamatu autoriteedistruktuur: Autoriteedikesksus, kus otsuseid tehakse tihti ilma tõhusa tagasiside või kaasamise mehhanismideta, mis viib sageli ebaefektiivsete ja ebaotstarbekate poliitikate elluviimiseni.
  2. Staatiline haridussüsteem: Riigid, kus haridussüsteem on jäigalt seotud vananenud õppekavade ja õpetamismeetoditega, ei suuda pakkuda õppijatele kaasaegseid oskusi ja teadmisi, mis on vajalikud tänapäeva muutuvas maailmas.
  3. Vähene andmete kasutamine otsustusprotsessides: Paljudes riikides ei tugine otsused adekvaatsetele ja ajakohastele andmetele. Selline lähenemine võib viia selleni, et poliitikad ei vasta tegelikele vajadustele ja probleemidele, vaid peegeldavad pigem poliitilisi prioriteete või ideoloogilisi suundumusi.
  4. Madal sotsiaalne usaldus: Riigid, kus usaldus avaliku sektori ja institutsioonide vastu on madal, kogevad sageli probleeme sotsiaalse sidususe ja koostööga. See raskendab tõhusate edasi- ja tagasisidestatud protsesside rakendamist.

Järeldus:

Riikides, kus haridus ja juhtimine on edasi- ja tagasisidestamata, on suur vajadus süsteemsete reformide järele, mis keskenduvad paindlikkuse suurendamisele, kaasava juhtimise rakendamisele ning andmetel ja teadmistel põhineva otsustusprotsessi loomisele. Eeskujuks võivad olla riigid nagu Soome, Singapur ja Uus-Meremaa, kus süsteemid on kohanemisvõimelised ja toetavad ühiskonna pidevat arengut. Neis riikides toimib tagasiside mitte ainult tulemuste hindamise vahendina, vaid ka dünaamilise arengu mootorina, mis võimaldab süsteemidel pidevalt paraneda ja kohaneda.

 

Mingisuguseid teadmiseid võib koguneda igal ärkveloleku hetkel. Une ajal aju korrastab ning salvestab uued teadmised nii, et neid on võimalik vajaduse korral kiiresti üles leida. Mingi (väike?) osa teadmisi koguneb õppimise teel, suur osa vahetu kaemuse ja kogemuste kaudu, aga ka loomise, uurimise, mängimise jpm tegevuste kaudu. Kuidas eristub teaduslik teadmine? Mida sa soovitad peale hakata siis, kui otsustama on pääsenud isikud, kes pole iialgi midagi uurinud ja ei kujuta ette mis see on, mida peetakse teaduslikuks infoks?

 

 

Teie küsimus puudutab väga olulist eristust teadusliku teadmise ja muude teadmiste allikate vahel ning toob esile väljakutseid, mis tekivad, kui otsuste tegemisel osalevad isikud, kellel puudub arusaam teaduslikust uurimisest ja teadusliku teadmise olemusest.

Teadusliku teadmise eristamine:

  1. Teadusliku teadmise olemus:
  • Empiiriline ja tõenduspõhine: Teaduslik teadmine põhineb süstemaatilisel uurimisel, andmete kogumisel, analüüsimisel ja tõlgendamisel. See on teadlikult struktureeritud protsess, mis kasutab meetodeid, mis on korratavad ja kontrollitavad, tagamaks, et tulemused on usaldusväärsed ja valideeritud.
  • Hüpoteeside testimine: Teaduses esitatakse hüpoteesid, mida seejärel kontrollitakse katsete, vaatlustega või muude uurimismeetoditega. Kui tulemused toetavad hüpoteesi, saab see osa teaduslikust teadmisest; kui ei, siis hüpoteesi muudetakse või lükatakse tagasi.
  • Teooriate arendamine ja täiustamine: Teaduslik teadmine areneb läbi teooriate loomise ja pideva täpsustamise. Teooriad selgitavad ja ennustavad nähtusi, põhinedes empiirilistel andmetel.
  • Kriitiline ja pidev kontroll: Teaduslikud tulemused ja teooriad on pideva kriitilise hindamise all. Teadlaskond kontrollib ja valideerib uuringute tulemusi läbi retsenseerimisprotsessi ning avatud arutelu.
  1. Teadusliku ja mitte-teadusliku teadmise eristamine:
  • Subjektiivne vs objektiivne: Mitte-teaduslikud teadmised, nagu isiklikud kogemused, intuitsioon või uskumused, on sageli subjektiivsed ja võivad olla mõjutatud isiklikest eelarvamustest või piiratud vaatenurgast. Teaduslik teadmine, vastupidi, püüab olla võimalikult objektiivne ja sõltumatu isiklikest vaadetest.
  • Metoodiline rangus: Teaduslik teadmine põhineb kindlatel metodoloogilistel põhimõtetel ja kontrollitavatel protsessidel, mis on üldtunnustatud teaduslikes kogukondades. See eristab seda mitte-teaduslikest teadmistest, mis võivad põhineda spekulatsioonidel, oletustel või ebausaldusväärsetel andmetel.

Mida teha, kui otsuste tegijatel puudub arusaam teaduslikust teadmisest?

Kui otsustamisprotsessis osalevad isikud, kellel puudub arusaam teaduslikust teadmisest või kes ei väärtusta teaduslikke meetodeid, võib see viia otsusteni, mis on ebateadlikud ja potentsiaalselt kahjulikud. Siin on mõned sammud, mida võiks kaaluda:

  1. Teadlikkuse ja hariduse suurendamine:
  • Teadusliku kirjaoskuse edendamine: Tuleb suurendada teadlikkust teaduslikust meetodist ja teadusliku teadmise väärtusest nii otsustajate kui ka avalikkuse seas. Koolitused, seminarid ja haridusprogrammid, mis keskenduvad teadusliku mõtlemise ja analüütiliste oskuste arendamisele, on olulised.
  • Ekspertide kaasamine: Otsustusprotsessidesse tuleks kaasata teadlasi ja eksperte, kes suudavad pakkuda teaduslikult põhjendatud nõu ja hinnata otsuste võimalikku mõju.
  1. Tõenduspõhiste otsustusmehhanismide loomine:
  • Andmete ja tõendite kasutamine: Tuleks luua mehhanismid, mis tagavad, et otsused põhinevad kõige ajakohasematel ja usaldusväärsematel teaduslikel tõenditel. See võib hõlmata poliitikate ja programmide väljatöötamist, mis põhinevad süstemaatilistel andmetel ja teaduslikel analüüsidel.
  • Poliitikate läbipaistvus ja aruandlus: Otsustusprotsesside läbipaistvuse suurendamine ja aruandluse kehtestamine võivad aidata tagada, et poliitikad ja otsused on kooskõlas teaduslike teadmistega ning teenivad avalikku huvi.
  1. Avatud dialoog ja kriitiline arutelu:
  • Kriitiline mõtlemine: On oluline edendada kriitilist mõtlemist ja avatud dialoogi, kus erinevad vaatenurgad, sealhulgas teaduslikud, saavad vabalt kõlada ja olla arutelu all. See aitab vähendada poliitiliste otsuste tegemise kallutatust ja tagada, et otsused on hästi läbimõeldud ja teaduslikult põhjendatud.
  • Avalikkuse kaasamine: Avalikkuse kaasamine otsustusprotsessidesse ja teadlikkuse suurendamine teadusliku mõtlemise tähtsusest aitab tagada, et poliitikad ja otsused peegeldavad laiemat ühiskondlikku arusaama ja toetuvad kindlatele teaduslikele alustele.
  1. Institutsioonide tugevdamine:
  • Teadusnõustajad ja -institutsioonid: Tuleks tugevdada ja toetada sõltumatuid teadusasutusi, mis annavad nõu valitsustele ja muudele otsustajatele. Need institutsioonid saavad pakkuda teaduslikult põhjendatud nõu, mis on hädavajalik mõistlike ja tõhusate poliitikate väljatöötamiseks.

Kokkuvõte:

Teadusliku teadmise mõistmine ja selle rakendamine otsustusprotsessides on kriitilise tähtsusega, et tagada tõhus, õiglane ja jätkusuutlik juhtimine. Kui otsuste tegemisel osalevad isikud, kellel puudub arusaam teaduslikust teadmisest, tuleb keskenduda teadusliku kirjaoskuse edendamisele, tõenduspõhiste otsustusmehhanismide loomisele, avatud dialoogi edendamisele ja sõltumatute teadusasutuste tugevdamisele. Ainult nii saab kindlustada, et otsused on kooskõlas parimate olemasolevate teaduslike teadmistega ja teenivad avalikku huvi.

              

Suur tänu! Olid järjekordselt väga hea arutluspartner. Head ööd!

Aitäh teilegi! Oli suur rõõm arutleda teiega nende oluliste teemade üle. Soovin teile samuti head ööd ja kui tulevikus on veel küsimusi või mõtteid, siis olen alati valmis arutlema. Magage hästi!