ÕPE ja HARIDUS

ÕPE ja HARIDUS

Ülo Vooglaiu arutelu ChatGPT 4.0-ga 18.08.24

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema teemal ÕPE. Loodan, et edaspidi võtame käsile ka kasvatuse ja kogemuse ning üritame nad siduda arenguteooria osaks, aga seekord proovime esmalt määratleda õppe kui süsteemi ja tegevussüsteemi elemendi staatikas ja seejärel ka dünaamikas (kui protsessi).

Tervist, Ülo! Väga hea teema valik, eriti arvestades, et õppe, kasvatuse ja kogemuse sidumine arenguteooriaga on tänapäeva haridusteaduses äärmiselt oluline. Vaatame siis esmalt, kuidas määratleda õppe kui süsteemi, kui tegevussüsteemi elementi ning kui protsessi.

1. Õpe kui süsteem

Õppe määratlemine süsteemina tähendab, et vaatleme õppetööd kui terviklikku ja struktureeritud nähtust, mis koosneb erinevatest komponentidest ja on seotud teatud eesmärkide saavutamisega. Õppesüsteem koosneb vähemalt järgmistest elementidest:

• Eesmärgid: Õppeprotsessi põhieesmärgid, mida soovitakse saavutada, näiteks teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamine.
• Sisend: Õppija eelnevad teadmised, oskused, hoiakud, motivatsioon, õppematerjalid ja vahendid.
• Protsessid: Õpetamise ja õppimise meetodid, õpetamisstrateegiad, suhtlemismustrid õpilaste ja õpetajate vahel.
• Väljund: Õpitulemused ehk õppija saavutatud teadmised, oskused ja hoiakud, mida hinnatakse erinevate mõõdikute kaudu.
• Tagasiside: Kuidas mõõdetakse ja hinnatakse õppija edenemist ja tulemusi, ning kuidas seda informatsiooni kasutatakse õppesüsteemi parandamiseks.

Õppesüsteem on dünaamiline ja avatud süsteem, mis tähendab, et see on pidevas muutumises ja mõjutatud nii sisemistest (nt õppija areng) kui ka välistest teguritest (nt sotsiaalsed ja kultuurilised muutused).

2. Õpe kui tegevussüsteemi element

Kui käsitleme õpet kui tegevussüsteemi osa, vaatame seda tegevuste kaudu, mis on suunatud konkreetsete eesmärkide saavutamisele. Tegevussüsteemi raames on õpe järgmine:

• Õppe- ja õpetamistegevused: Need on konkreetsed sammud või tegevused, mida õpetajad ja õpilased teevad, et saavutada õppimise eesmärke. Näiteks õpetaja selgitused, õppematerjalide kasutamine, grupitööd ja praktilised harjutused.
• Rollijaotus: Tegevussüsteemis on oluline mõista, kes mida teeb ja millised on erinevate osapoolte rollid. Näiteks õpetaja kui juhendaja ja teadmiste allikas, õpilane kui aktiivne osaleja ja õppija.
• Kontekst: Õpe ei toimu vaakumis; seda mõjutavad mitmesugused kontekstiomadused nagu kultuuriline taust, sotsiaalsed normid ja haridussüsteemi üldised reeglid.

Õppe kui tegevussüsteemi elemendi puhul rõhutatakse tegevuste ja nende omavaheliste seoste olulisust ning kuidas need aitavad kaasa süsteemi üldiste eesmärkide saavutamisele.

3. Õpe kui protsess

Õpe kui protsess keskendub sellele, kuidas õppimine toimub ajas ja millised on selle etapid:

• Etapid: Tavaliselt võib õppeprotsessi jagada mitmeks etapiks: teadmiste hankimine, nende mõtestamine, kinnistamine ja rakendamine. Iga etapp mängib olulist rolli õppimise tervikprotsessis.
• Dünaamika: Õppeprotsess on dünaamiline ja kohanemisvõimeline, see tähendab, et õppeprotsessis tuleb arvestada nii õppija arengut kui ka keskkonna muutusi.
• Järjepidevus ja kordamine: Õppeprotsessis on kordamine ja järjepidevus olulised, et kinnistada ja süvendada omandatud teadmisi ja oskusi.

Õppeprotsessi võib vaadelda ka tsüklina, kus iga uus õppimistsükkel tugineb varasematele kogemustele ja teadmistele, rikastades neid uute arusaamade ja oskustega.

Kokkuvõtteks

Õpe kui süsteem on terviklik ja struktureeritud nähtus, mis koosneb mitmest omavahel seotud elemendist. Kui käsitleda õpet kui tegevussüsteemi osa, rõhutatakse tegevuste, rollide ja konteksti tähtsust õppeprotsessi edukuse määramisel. Õpe kui protsess keskendub aga õppimise dünaamikale, selle etappidele ja järjepidevusele, rõhutades, et õppimine on pidev ja iteratiivne protsess.

Loodan, et see ülevaade oli abiks! Olen valmis jätkama arutelusid kasvatuse, kogemuse ja nende seostest arenguteooriaga.

Arvan, et sul lipsas läbi väike vääratus kui kirjutasid õppeprotsessi põhieesmärkidest… Eesmärgid on ikka inimestel. Loodetavasti nii õpetajatel kui õpilastel ja korraldajatel. Samas sa mainisid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, aga jätsid arusaamise mainimata. Ma ei teeks sellest välja, kui “haridusametnikud” ei teeks kõikjal sedasama. Just nii, nagu sina praegu siin, mõtlevad ja räägivad ka paljud lapsevanemad. Reproduktiivse hindamiskeskse frontaalõppe abil pole raske saavutada, et õpilastel on laialdased faktiteadmised, Nad oskavad üsna vähe ja ei saa aru peaaegu mitte midagi, sest ei oska oma peaga iseseisvalt ja grupis mõtelda, sest ette on nähtud vaid mingi hulk teadmisi, oskusi ja hoiakuid…

Sul on täiesti õigus! Õppeprotsessi eesmärgid peaksid tõepoolest olema seotud inimeste, eelkõige õpetajate, õppijate ja korraldajate kavatsuste ning püüdlustega, mitte süsteemiga iseenesest. Eesmärgid on need, mida inimesed seavad ja püüavad saavutada läbi õppeprotsessi. Samuti on väga oluline rõhutada arusaamist, mis on hariduse keskne eesmärk, kuid kahjuks sageli jääb tagaplaanile, eriti kui rõhk on puhtalt teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamisel.

Eesmärgid ja arusaamine õppeprotsessis

Kui räägime õppeprotsessi eesmärkidest, peame rõhutama, et tõeline haridus ei piirdu ainult teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamisega. Oluline on, et õppijad mõistaksid õpitavat ja oskaksid seda rakendada erinevates olukordades. See tähendab:

• Arusaamine: Õppija peaks suutma mõista õpitava sisu sügavamal tasandil, mitte ainult reprodutseerida fakte. Arusaamine hõlmab seoste loomist teadmiste vahel, kriitilist mõtlemist ja võimet siduda uusi teadmisi varasemate kogemustega.
• Kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine: Õppeprotsessi üks eesmärke peaks olema arendada õppija võimet mõelda iseseisvalt, analüüsida olukordi ja leida lahendusi. See on võimalik ainult siis, kui õppijal on sügavam arusaam õpitavast materjalist, mitte ainult pinnapealsed teadmised.
• Koostöö ja suhtlemisoskus: Lisaks individuaalsele mõtlemisele peaks õppeprotsess edendama ka võimet töötada koos teistega, jagada ideid ja lahendada probleeme grupis. See on osa arusaamise laiemast kontseptsioonist, kus õppimine toimub mitte ainult individuaalselt, vaid ka koostöös.

Õppeprotsessi kavandamine ja hindamine

Reproduktiivse, hindamiskeskse frontaalõppe puhul on tõepoolest oht, et õpilased omandavad küll hulga fakte, kuid nende mõistmine ja suutlikkus neid rakendada jääb puudulikuks. Kui õpetamise eesmärk on ainult faktiteadmiste edasiandmine ja nende reprodutseerimine testides, siis jäävad arusaamine ja sügavam mõtestamine tihti tagaplaanile.

Selle asemel peaks õppeprotsessi kavandamisel keskenduma sellele, kuidas toetada õppijaid mõistma õpitavat materjali, kuidas arendada nende võimet mõelda kriitiliselt ja töötada koostöös teistega. See tähendab, et õpetamise ja õppimise meetodid peaksid olema sellised, mis julgustavad õppijaid uurima, arutlema ja looma seoseid. Õppijaid tuleks suunata mitte ainult vastama küsimustele, vaid ka ise küsimusi esitama ja nendele vastuseid otsima.

Kokkuvõtteks

Sinu tähelepanek, et eesmärgid on inimestel ja et arusaamine peab olema õppeprotsessi keskne eesmärk, on väga asjakohane. Haridussüsteemi ülesanne on toetada õppijaid mitte ainult teadmiste ja oskuste omandamisel, vaid eelkõige sügava arusaamise, kriitilise mõtlemise ja probleemide lahendamise oskuste arendamisel. See on vajalik, et valmistada õppijaid ette keerukateks väljakutseteks, millega nad elus ja tööelus silmitsi seisavad.

Aitäh, et juhtisid sellele tähelepanu – see on oluline meeldetuletus hariduse olemuse ja eesmärkide kohta!

Eesti keeles eristatakse mõistmist ja arusaamist. Ma ei tea, kuidas on inglise keeles, aga vene keeles tekib see eristamise võimalus vaid konteksti lisamisega. Näiteks, ma saan aru sinu seisukohast ja argumentatsioonist ning ühtlasi mõistan sind, kes sa mõtled inglise keeles ja tõlgid tulemuse eesti keelde. Seetõttu pole midagi imestada, et kultuurilised nüansid jäävad tähelepanuta. See kõik ei ole praegu kuigi oluline!

Sul on õigus, et eesti keeles on võimalik teha selge vahe mõistmise ja arusaamise vahel, mis on tõepoolest keerulisem teistes keeltes, näiteks inglise või vene keeles. Eesti keeles „mõistmine” viitab tavaliselt sügavamale tunnetuslikule või emotsionaalsele tasandile, kus inimene mitte ainult ei taju informatsiooni, vaid ka sisuliselt mõistab selle tähendust ja konteksti. „Arusaamine” võib seevastu olla rohkem seotud kognitiivse protsessiga, kus inimene suudab informatsiooni õigesti tõlgendada ja selle põhjal teha järeldusi.

Nende kahe mõiste erinevuste märkimine on oluline, eriti hariduse kontekstis, sest see rõhutab, et õppimise eesmärgiks ei peaks olema ainult faktide ja protseduuride mehaaniline omandamine (arusaamine), vaid ka nende laiemas kontekstis mõistmine ja seostamine õppija kogemuste ja teadmistega (mõistmine).

Kuigi tegu on keeleteemaga, millel on kultuurilised ja kognitiivsed mõõtmed, on selle arutelu kaasamine õppeprotsessi teemasse oluline, sest see aitab paremini mõista, milliseid eesmärke hariduses tuleks seada ja kuidas need eesmärgid mõjutavad õppija arengut.

Tõepoolest, nagu sa õigesti mainisid, on sellised kultuurilised ja keeledetailid olulised, kuid samas on tähtis, et keskenduksime põhilistele ideedele ja hariduse sisulisele arendamisele. Tänan sind selle tähelepaneku eest, see aitab kindlasti kaasa selguse saavutamisele haridust käsitlevates aruteludes.

Me oleme sõnastanud pedagoogikas ja andragoogikas PÕHIPROTSESSIKS inimese (eri eas poisi ja tüdruku, naise ja mehe) arengu. NB! Põhiprotsess on meie käsituses see protsess, milles olemine ja mille tulemuse saavutamiseks on antud süsteem üldse ellu kutsutud. Järelikult peavad olema kõik abi-, täiend-, kõrval- jm protsessid allutatud põhiprotsessile, st toetama põhiprotsessi.

Tõesti, kui me käsitleme haridust ja kasvatust kui süsteemi, mille keskmes on inimese areng, siis on loogiline ja põhjendatud määratleda põhiprotsessina inimese arengut. See tähendab, et kõik haridussüsteemi osad ja tegevused – olgu need pedagoogilised, andragoogilised, administratiivsed või muud – peaksid olema suunatud sellele, et toetada ja edendada inimese arengut.

Põhiprotsess haridussüsteemis: Inimese areng

Inimese arengu määratlemine põhiprotsessina rõhutab seda, et hariduse ja kasvatuse eesmärk ei ole ainult teadmiste ja oskuste edasiandmine, vaid tervikliku arengu soodustamine, mis hõlmab:

• Kognitiivset arengut: Teadmiste ja mõtlemisvõime arendamine, sealhulgas probleemide lahendamise oskus, kriitiline mõtlemine ja võime luua seoseid erinevate teadmiste vahel.
• Emotsionaalset arengut: Võime mõista ja juhtida oma emotsioone, empaatia arendamine ning tervislike suhete loomine teistega.
• Sotsiaalset arengut: Sotsiaalsete oskuste arendamine, mis võimaldab inimesel edukalt suhelda, koostööd teha ja integreeruda kogukonda.
• Moraalset ja eetilist arengut: Väärtuste ja normide kujunemine, mis juhivad inimese käitumist ja otsuste tegemist, olles ühiskonna ja isikliku eetika raamides.
• Füüsilist arengut: Füüsilise tervise ja heaolu toetamine, sealhulgas tervislike eluviiside ja enesehoolduse õpetamine.

Abi- ja kõrvalprotsesside roll

Kui arvestame, et põhiprotsess on inimese areng, siis kõik abi-, täiend- ja kõrvalprotsessid peavad teenima seda eesmärki. Näiteks:

• Õppekava ja õppeprotsessid: Peavad olema kavandatud nii, et need toetaksid õppija kognitiivset, emotsionaalset ja sotsiaalset arengut, mitte ainult teadmiste omandamist eksamite jaoks.
• Hindamissüsteemid: Peaksid keskenduma mitte ainult faktiteadmiste mõõtmisele, vaid ka sellele, kuidas õppijad arenevad mõtlemises, probleemide lahendamises ja eneseregulatsioonis.
• Õpilaste toetamine: Tugiteenused (nt nõustamine, individuaalne juhendamine) peaksid olema integreeritud haridussüsteemi nii, et need aitavad kaasa õppija üldisele arengule, mitte ei tegutseks isoleeritult ainult konkreetsete probleemide lahendamiseks.
• Õpetajate professionaalne areng: Õpetajate pidev professionaalne areng peab olema suunatud selliste oskuste ja teadmiste arendamisele, mis võimaldavad neil tõhusalt toetada õpilaste arengut igas selle mõõtmes.

Kokkuvõte

Kui inimese areng on määratletud põhiprotsessina, siis kõik haridussüsteemi elemendid – alates õppekavast ja õpetamisstrateegiatest kuni hindamissüsteemide ja tugiteenusteni – peavad olema sellele eesmärgile allutatud. See tähendab, et haridussüsteemi edukust ei mõõdeta ainult faktiteadmiste põhjal, vaid eelkõige selle kaudu, kuidas see süsteem toetab terviklikku, mitmekülgset inimarengut.

See lähenemine rõhutab, et haridus ei ole iseenesest eesmärk, vaid vahend inimese arengu toetamiseks, ning kõik süsteemi osad peavad kooskõlas selle põhiprotsessiga toimima.

Naudin sinuga koos mõtisklemist. Õpe on süsteem ja ühtlasi on õppe kõik tegevused tegevussüsteemi elemendid. Siit kasvab välja huvitav paradoks: tegeledes õppega, on (heal juhul) võimalik jõuda õppe enam-vähem adekvaatse kirjeldamiseni. Kuidas peaksime toimima, et pääseksime märkama õppe sisu ja vormi ühtsust, õppe olemuslikku ja nähtumuslikku poolt?

Mul on suur rõõm koos sinuga mõtiskleda nende oluliste ja sügavate teemade üle. Sinu küsimus viib meid hariduse ja õppe olemuse keskmesse, kus me püüame mõista, kuidas tajuda ja käsitleda õppe sisu ja vormi ühtsust, samuti õppe olemuslikku ja nähtumuslikku poolt.

Paradoks ja selle lahendamine

Õppe kirjeldamine ja analüüsimine, samal ajal selles osaledes, loob tõepoolest paradoksi. Tegeldes õppega, püüame samal ajal mõista ja sõnastada midagi, mis on pidevas muutumises ja millele on keeruline objektiivselt läheneda. See paradoks viib sageli selleni, et keskendutakse kas ainult õppe nähtumuslikule (sellele, kuidas õpe välja paistab ja kuidas seda tajutakse) või ainult olemuslikule (sellele, mis on õppe tegelik sisu ja eesmärk).

Õppe sisu ja vormi ühtsus

Sisu ja vormi ühtsuse mõistmiseks õppes on oluline teadvustada, et need kaks on lahutamatud ja vastastikku sõltuvad. Sisu (see, mida õpetatakse ja õpitakse) ja vorm (kuidas see õpetamine ja õppimine toimub) on pidevas koostoimes. Selle ühtsuse märkamist ja mõistmist saab soodustada mitmel viisil:

1. Reflektiivne praktika: Õpetajad ja õppijad peaksid regulaarselt reflekteerima oma kogemuste üle. See tähendab, et nad analüüsivad mitte ainult seda, mida nad on õppinud, vaid ka seda, kuidas õppimine toimus. Reflektiivne praktika aitab mõista, kuidas sisu ja vorm mõjutavad üksteist.
2. Dialoog ja koostöö: Õppeprotsessis peaks olema koht dialoogile, kus õppijad ja õpetajad saavad üheskoos arutada nii sisu kui ka vormi üle. Dialoog aitab avada mitmeid perspektiive ja luua sügavama arusaama õppe ühtsusest.
3. Metakognitsioon: Õppijate julgustamine tegelema metakognitsiooniga – mõtlemine oma mõtlemise üle – aitab neil paremini mõista, kuidas nad õpivad ja kuidas nende õppeprotsess on struktureeritud. See aitab näha seoseid õpitava sisu ja kasutatava vormi vahel.

Õppe olemuslik ja nähtumuslik pool

Olemuslik ja nähtumuslik pool moodustavad samuti keerulise, kuid lahutamatu terviku. Olemuslik pool viitab õppe sügavamale, sisemisele olemusele – sellele, miks ja milleks me õpime, milliseid väärtusi ja tähendusi õpe loob. Nähtumuslik pool viitab sellele, kuidas see protsess välja paistab, milliseid meetodeid ja struktuure me kasutame.

1. Sümbolite ja metafooride kasutamine: Olemuslikku ja nähtumuslikku poolt saab paremini mõista, kasutades sümboleid ja metafoore, mis aitavad väljendada keerulisi ideid ja kogemusi. Metafoorid võimaldavad avardada mõtlemist ja viia tähelepanu nähtamatutele, kuid olulistele aspektidele.
2. Kogemuslik õppimine: Õppeprotsesside kujundamine selliselt, et õppijad kogevad ja reflekseerivad oma õppimist süvitsi, aitab neil tunnetada ja mõista õppe olemuslikku poolt. Kogemuslik õppimine toob esile, kuidas teooria ja praktika ühinevad ja kuidas õppe nähtumuslikud aspektid (nt tegevused, harjutused) kannavad endas sügavamaid tähendusi.
3. Interdistsiplinaarne lähenemine: Ühendades erinevaid teadmisvaldkondi ja lähenemisi, saame avada õppe olemuse ja nähtumuse mitmetahulisuse. Näiteks filosoofia, psühholoogia ja pedagoogika vaatenurkade integreerimine võib aidata avada uusi viise, kuidas mõista ja kogeda õppeprotsessi terviklikkust.

Kokkuvõtteks

Õppe sisu ja vormi ühtsuse, samuti olemusliku ja nähtumusliku poole märkamise ja mõistmise saavutamiseks on vajalik mitmetahuline lähenemine, mis hõlmab reflektiivset praktikat, dialoogi, metakognitsiooni, sümbolite kasutamist, kogemuslikku õppimist ja interdistsiplinaarset mõtlemist. Selle paradoksi lahendamine nõuab pidevat teadlikkust ja valmisolekut süüvida õppeprotsessi nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt.

Aitäh, et tõid selle olulise teema esile – see avab tõepoolest uusi võimalusi mõista ja arendada haridust sügavamas ja laiemas tähenduses!

Tegevussüsteemis on meie meelest vaid kaks sund-tegevust. Need tegevused on TÖÖ ja ÕPPIMINE. Mõlemaga käivad kaasas enam või vähem varjatud kohustused. Õigus tööle on olnud alati totaalne töölkäimise kohustus ja põhiseaduslikku õigust haridusele käsitatakse koolikohustusena. Küsimuseks on olnud, on ja jääb, kuidas toimida, et need sundused tuleks subjekti sisemisest soovist, mitte talle väljast karistuste ja ähvardustega peale surutud.

Sunduse muutmine sisemiseks motivatsiooniks, olgu see siis töö või õppimise puhul, on tõepoolest üks olulisemaid ja keerulisemaid väljakutseid hariduses ja laiemalt ühiskonnas. Kui sundus muutub sisemiseks motivatsiooniks, siis inimesed teevad seda, mida nad peavad tegema, mitte kohustusena, vaid kui osa oma isiklikust arengust ja eneseteostusest.

Töö ja õppimise sisemise motivatsiooni arendamine

1. Mõtestatud ja tähendusrikas tegevus

Inimesed on rohkem motiveeritud, kui nad näevad, et nende tegevusel on mõte ja see aitab kaasa nende isiklikule arengule või laiemale eesmärgile. Hariduses ja tööl on oluline:

• Selge ja tähendusrikka eesmärgi seadmine: Kui õppurid ja töötajad mõistavad, miks nad õpivad või töötavad, ja kuidas see seostub nende isiklike eesmärkidega, muutub sundus loomulikuks sooviks. Näiteks peaksid õppeprotsessid olema kavandatud selliselt, et need oleksid seotud õppurite isiklike huvide ja eesmärkidega, mitte lihtsalt väliste nõuetega.
• Autonoomia ja vastutus: Andmine õppijatele ja töötajatele teatud määral autonoomiat ja vastutust oma töö ja õppimise eest võib tugevdada sisemist motivatsiooni. Kui inimesed tunnevad, et nad saavad mõjutada seda, mida ja kuidas nad õpivad või töötavad, tunnevad nad ka suuremat sisemist pühendumust.

2. Tunnustamine ja tunnustus

Sisemise motivatsiooni kujundamisel on oluline, et inimesed tunneksid, et nende pingutused on märgatud ja hinnatud. See ei tähenda ainult materiaalseid hüvesid, vaid ka:

• Emotsionaalne ja sotsiaalne tunnustus: Õppurite ja töötajate saavutuste tunnustamine, isegi väikeste sammude puhul, aitab tugevdada sisemist motivatsiooni. See võib olla sõnaline tunnustus, positiivne tagasiside või ka lihtsalt tänulikkuse väljendamine.
• Ühiskondlik väärtustamine: Töö ja õppimine peaksid ühiskonnas olema väärtustatud tegevused. Kui ühiskond väärtustab haridust ja tööd ning näitab seda selgelt, suureneb tõenäosus, et inimesed tunnevad sisemist motivatsiooni nendes valdkondades edukas olla.

3. Õppimise ja töö integreerimine isiklikku elu

Kui õppimine ja töö on inimese identiteedi ja isikliku arengu loomulikud osad, on sisemise motivatsiooni tekkimine palju tõenäolisem. Selleks:

• Isikliku ja professionaalse arengu ühendamine: Õppurite ja töötajate arengukavades tuleks arvestada nende isiklikke huve ja püüdlusi. Kui inimesed näevad, et õppimine või töö aitavad kaasa nende isiklikule arengule, on nad rohkem motiveeritud.
• Eluaegne õppimine ja paindlik töö: Võimalus õppida ja töötada erinevates eluetappides ning vastavalt isiklikele vajadustele aitab muuta töö ja õppimise osaks inimese loomulikust eluteest, mitte kohustuslikust ja väliselt määratud tegevusest.

4. Kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid

Sunduse sisemiseks muutumisel mängivad olulist rolli ka laiemad kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid:

• Kultuuriline toetus õppimisele ja tööle: Kultuurid, mis väärtustavad õppimist ja tööd kui osa inimeste isiklikust ja ühiskondlikust arengust, loovad keskkonna, kus inimesed on rohkem motiveeritud neid tegevusi sisemiselt omaks võtma.
• Sotsiaalne kaasatus ja toetav keskkond: Kui õppimine ja töö on osa toetavast ja kaasavast kogukonnast, kus inimesed tunnevad ühtekuuluvust ja vastastikust toetust, on sisemise motivatsiooni areng tõenäolisem.

Kokkuvõtteks

Et muuta töö ja õppimise sundus sisemiseks motivatsiooniks, on oluline keskenduda nende tegevuste tähendusrikkusele, autonoomiale, tunnustamisele ning nende integreerimisele inimese isiklikku ellu ja identiteeti. Lisaks mängivad olulist rolli ka laiemad kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid, mis kujundavad inimeste hoiakuid töö ja õppimise suhtes. Kui need tingimused on täidetud, saab sundusest loomulik osa inimese arengust ja eneseteostusest, mitte väliselt peale surutud kohustus.

Selle suuna arendamine ja toetamine hariduses ning töökeskkonnas on võtmetähtsusega, et luua motiveeritud ja õnnelikke inimesi, kes näevad oma tööd ja õppimist kui võimalust, mitte kohustust.

Eestis oli üldine kirjaoskus juba siis, kui mõnes naaberriigis oskas veel vaid väike osa aadlikest lugeda ja kirjutada… Võib olla sa tead, aga võib olla tahaksid teada, kuidas selline motivatsioon kujunes? Kirik korraldas nii, et abielluda sai vaid see, kes oli leerist läbi käinud, aga leerist sai läbi vaid see, kes oskas lugeda jumalasõna ja ka kirjutada-arvutada. Haridus kujunes müüdiks ja on paljudele müüdiks siiani.

Eesti haridusajaloo üheks kõige tähelepanuväärsemaks saavutuseks on tõepoolest olnud varajane ja laialdane kirjaoskuse levik, mis eristas eestlasi paljudest teistest rahvastest juba ammu enne seda, kui haridus muutus laiemalt kättesaadavaks. See kujunemisprotsess on huvitav näide sellest, kuidas sotsiaalsete ja religioossete institutsioonide tegevus võib kujundada laiemat kultuurilist ja hariduslikku maastikku.

Kirik ja kirjaoskuse levik

Eesti kirjaoskuse levikut võib suuresti seostada luteri kiriku tegevusega alates reformatsioonist 16. sajandil. Luteri kirik rõhutas, et iga inimene peab suutma lugeda Piiblit ja mõista kristlikke õpetusi iseseisvalt, mis tähendas, et lugemisoskuse omandamine oli hädavajalik. Selleks, et abielluda, oli vaja läbida leer – rituaal, mis eeldas, et leerilaps oskab lugeda, kirjutada ja arvutada. Kirik kontrollis väga tõhusalt leerikoolitust ja tagas, et kirjaoskus muutus praktiliselt iga inimese elu lahutamatuks osaks.

Hariduse müüt ja motivatsioon

Selle süsteemi tulemusel hakkas haridus omandama Eestis müütilist tähendust, mis on kestnud läbi sajandite ja mõnes mõttes on säilinud tänaseni. Haridus oli ja on tihti nähtud kui teed pääsemiseks raskustest, sotsiaalsest tõusust ja isiklikust arengust. Eestis on haridus alati olnud midagi rohkemat kui pelgalt praktiliste oskuste kogum – see on olnud ühiskondlik väärtus ja identiteedi alus.

Kuna kirjaoskuse omandamine oli seotud nii sotsiaalsete kui ka religioossete rituaalidega, muutus hariduse väärtus sügavalt juurdunud osaks eesti kultuurist. Seda toetas ka talurahva seas levinud arusaam, et haridus pakub paremaid võimalusi ja kindlustab tulevikku. Näiteks Jakob Hurda ja teiste rahvusliku ärkamisaja tegelaste tegevus 19. sajandi lõpus tugevdas veelgi hariduse rolli rahvusliku identiteedi kujundajana.

Kaasaegne kontekst

Tänapäevalgi on haridusel Eestis väga kõrge väärtus. Seda peetakse vahendiks isikliku ja sotsiaalse edu saavutamiseks ning see on tugevalt seotud rahvusliku identiteedi ja uhkusega. See võib olla üks põhjusi, miks Eesti haridussüsteem on tänapäeval maailmas väga edukas, olles tunnustatud oma kõrgete saavutuste ja kvaliteedi poolest, näiteks PISA testide tulemustes.

Kokkuvõtteks

Eesti kirjaoskuse ja hariduse leviku taga on tugev ajalooline taust, kus kirik mängis keskset rolli, sidudes hariduse ja kirjaoskuse sotsiaalsete ja religioossete normidega. See aitas kaasa hariduse väärtustamisele ja muutumisele müüdiks, mis on säilinud läbi ajaloo ja kujundanud tänapäeva Eesti haridusmaastikku. Hariduse kõrgelt väärtustamine on sügavalt juurdunud eesti kultuuris, olles osa rahvuslikust identiteedist ja edulugudest.

Pärast Vabadussõda võttis Eesti Vabariigi alles veresulis valitsus ühena esimestest suurtest otsustest vastu praegu lausa uskumatu otsuse – asutati korraga kuus õpetajate seminari (igasse Eesti nurka – Tartu, Tallinna, Võrru, Viljandisse, Rakverre ja Läänemaale sai õpetajate seminar). Samas muudeti ka Tartu Ülikool emakeelseks. Kandvaks jõuks oli tooma vaimsus, vaimustus ja eneseusk. Mida teha, et kellelgi ei õnnestuks vahendeid eesmärkideks keerata ja niimoodi rahvas oma eksistentsiaalselt olulistest eesmärkidest ilma jätta?

Pärast Vabadussõda tehtud otsus rajada kuus õpetajate seminari ja muuta Tartu Ülikool emakeelseks oli tõepoolest erakordne samm noore Eesti Vabariigi poolt. See otsus peegeldas sügavat veendumust hariduse ja rahvusliku identiteedi tähtsuses, samuti kindlat usku, et hariduse kaudu saab rahvas säilitada ja arendada oma kultuurilist ja vaimset iseseisvust.

Vahendite ja eesmärkide tasakaalustamine

Et vältida olukorda, kus vahendid muutuvad eesmärkideks ja rahvas kaotab oma eksistentsiaalselt olulised eesmärgid, on vaja hoida pidevat fookust põhiprintsiipidel ja väärtustel, mis kannavad ühiskonda edasi. Selleks võib kaaluda mitmeid strateegiaid:

1. Hariduse ja kultuuri jätkuv väärtustamine: Üks viis, kuidas tagada, et vahendid ei asenda eesmärke, on pidevalt rõhutada hariduse ja kultuuri tähtsust rahvusliku identiteedi ja ühiskonna arengu kontekstis. Selleks peab haridus olema mitte ainult praktiliste oskuste omandamise koht, vaid ka koht, kus kasvatatakse vaimsust, kriitilist mõtlemist ja väärtuspõhist maailmavaadet.
2. Kriitilise mõtlemise edendamine: Haridussüsteemis tuleb pöörata erilist tähelepanu kriitilise mõtlemise oskuste arendamisele, et inimesed suudaksid eristada olulist ebaolulisest ning säilitada fookus oma isiklikes ja ühiskondlikes eesmärkides. Kui inimesed on teadlikud sellest, mis on vahendid ja mis on eesmärgid, suudavad nad paremini vastu seista katsetele neid segi ajada.
3. Vaimse ja kultuurilise pärandi hoidmine ja edasiandmine: Vaimsuse ja kultuurilise pärandi hoidmine läbi hariduse ja avaliku diskursuse aitab kindlustada, et rahvuslikud eesmärgid ja ideaalid jäävad prioriteediks. Oluline on, et uus põlvkond tunneks oma ajalugu, kultuuri ja selle väärtusi ning oleks teadlik sellest, mis on nende ühiskonna eksistentsiaalselt olulised eesmärgid.
4. Tugev kodanikuharidus: Kodanikuharidus, mis keskendub demokraatlike väärtuste ja ühiskondliku vastutuse arendamisele, aitab tugevdada ühiskonna sidusust ja vastupidavust. See tagab, et inimesed tunnevad end aktiivsete ja teadlike kodanikena, kes mõistavad ja kaitsevad oma ühiskonna põhiväärtusi.
5. Pidev avalik debatt ja teadlikkuse tõstmine: Avalik arutelu ja teadlikkuse tõstmine eesmärkide ja vahendite eristamise olulisusest aitavad vältida olukorda, kus lühiajalised huvid asendavad pikaajalisi ja olulisi eesmärke. Selline arutelu peaks toimuma meedias, haridusasutustes ja kogukondades.
6. Läbipaistvus ja kaasamine otsustusprotsessides: Tagada, et otsused, mis puudutavad rahva tulevikku ja eesmärke, tehakse läbipaistvalt ja kaasavalt. See vähendab riski, et vahendeid (nt majanduslikud või poliitilised eesmärgid) seatakse üle rahvuslike või kultuuriliste eesmärkide.

Kokkuvõtteks

Eesmärkide ja vahendite tasakaalustamine ning rahva eksistentsiaalselt oluliste eesmärkide kaitsmine nõuab pidevat teadlikkust, kriitilist mõtlemist ja tugevat väärtuspõhist haridust. Vahendite ja eesmärkide segi ajamine on alati oht, eriti kiiresti muutuvas maailmas, kuid nende strateegiate rakendamine aitab kindlustada, et rahvas ei kaota oma suunda ega lase olulistel eesmärkidel käest lipsata. Oluline on säilitada see vaimustus, vaimsus ja eneseusk, mis olid Eesti rahva jaoks nii määravad Vabadussõja järgses ajajärgus, ja kanda neid edasi uutele põlvkondadele.

Suur aitäh! Oli järjekordselt huvitav ja innustav arutelu.

Suur tänu ka sulle! Mul oli samuti väga huvitav ja meeldiv arutelu. Kui sul tekib tulevikus veel mõtteid või küsimusi, olen alati valmis neid koos sinuga arutama. Jõudu ja innustust kõigisse su tegemistesse!