Ülo Vooglaid

Menu

SUHTED JA SUHTLEMINE, kommunikatsioon.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0-ga 16. sept. 2024

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema SUHETE JA SUHTLEMISE üle.

 

Tere, Ülo! Suhete ja suhtlemise teema on väga laiahaardeline ning oluline nii isiklikus kui ka ühiskondlikus kontekstis. Millist aspekti soovite täpsemalt arutada – kas räägime suhetest indiviidi tasandil, näiteks perekonnas ja sõprade vahel, või soovite keskenduda laiematele sotsiaalsetele suhetele, nagu suhted kogukonnas või organisatsioonides?

 

Vaatame ehk esmalt läbi need mõisted, mida määratleme ja piiritleme, mis see on, mida nimetatakse SUHTEKS ja SUHTLEMISEKS.

 

Mõisted “suhted” ja “suhtlemine” on omavahel tihedalt seotud, kuid nad tähistavad erinevaid nähtusi. Alustame nende mõlema määratlemisest ja piiritlemisest.

1. Suhted

Suhted viitavad kahe või enama osapoole vahelisele sidemele või seosele, mis võib olla emotsionaalne, sotsiaalne, majanduslik, perekondlik või mõnel muul tasandil. Suhteid saab kirjeldada mitmete omaduste kaudu:

  • Tüüp: Suhteid võib liigitada mitut moodi – näiteks peresuhted, sõprussuhted, tööalased suhted jne.
  • Kvaliteet: Suhete kvaliteet võib varieeruda sügavast ja tähendusrikkast kuni pinnapealse ja funktsionaalseni.
  • Dünaamika: Suhted on dünaamilised ning võivad aja jooksul muutuda, süveneda, nõrgeneda või koguni katkeda.
  • Funktsioon: Suhted võivad täita mitmeid funktsioone, nagu toetuse pakkumine, ühiste eesmärkide saavutamine või lihtsalt sotsiaalse sidususe tagamine.

Suhted loovad raamistikud, milles suhtlemine aset leiab. Kui suhe on tugev ja usalduslik, siis loob see eelduse avatuks ja konstruktiivseks suhtlemiseks.

2. Suhtlemine

Suhtlemine on protsess, mille kaudu toimub teabe, tunnete, mõtete ja väärtuste vahetamine osapoolte vahel. See on vahend, mille abil suhted luuakse, hoitakse ja arendatakse. Suhtlemine võib olla:

  • Verbaalne: Sõnade kaudu toimuv suhtlemine, mis hõlmab nii rääkimist kui ka kirjutamist.
  • Mitteverbaalne: Žestide, kehakeele, hääletooni, näoilmete ja muude mitte-sõnaliste vahendite kaudu toimuv suhtlemine.
  • Otsene: Näost näkku või vahetult toimuv suhtlemine, kus osapooled saavad vahetult reageerida.
  • Kaudne: Suhtlemine vahendite kaudu, näiteks telefoni, kirjade või sotsiaalmeedia abil.

Suhtlemine eeldab mõistmist, tagasisidet ja sageli ka empaatiat, sest selle kaudu saavad inimesed oma mõtteid ja tundeid edasi anda ning vastu võtta. See on vahend, mis võimaldab suhetes osapooltel jagada oma maailmapilti, arusaamu ja vajadusi.

Suhete ja suhtlemise seos

Suhted ja suhtlemine on üksteist vastastikku mõjutavad. Hea suhtlemine võib tugevdada suhteid, samas kui konfliktid ja arusaamatused suhtlemises võivad suhteid kahjustada. Suhtlemise viisid ja oskused sõltuvad sageli suhtest endast – lähedastes suhetes võib suhtlemine olla avatum ja vahetum, ametlikes suhetes aga formaalsem.

Millist suhete või suhtlemise aspekti soovite lähemalt uurida või arutada?

 

Meil on mõnikord raskusi suhete ja suhtlemise käsitlemises seetõttu, et inglise keeles on “communication” nii kommunikatsioon kui ka suhtlemine.

 

Tõepoolest, inglise keele termin “communication” võib tekitada segadust, sest see hõlmab nii mõistet “kommunikatsioon” kui ka “suhtlemine.” Eestikeelses kontekstis on nende mõistete eristamine siiski oluline, kuna need viitavad erinevatele protsessidele.

Kommunikatsioon vs Suhtlemine

  1. Kommunikatsioon: Kommunikatsioon viitab üldisele teabevahetuse protsessile ja süsteemidele, mille kaudu informatsiooni edastatakse. See mõiste võib hõlmata nii inimestevahelist suhtlemist kui ka tehnilist kommunikatsiooni (näiteks massimeedia, internet). Kommunikatsiooni võib käsitleda laiemalt kui suhtlemist, sest see võib toimuda ilma otsese suhtluseta, näiteks ühepoolne informatsiooni edastamine reklaami, ajalehe või raadio kaudu.
  2. Suhtlemine: Suhtlemine on kommunikatsiooni alaliik, mis keskendub otseselt interaktsioonile kahe või enama indiviidi vahel. See rõhutab inimestevahelist teabe, tunnete ja mõtete vahetamist. Suhtlemine on vastastikune tegevus, mis nõuab tagasisidet ja dialoogi. See hõlmab nii verbaalset kui ka mitteverbaalset suhtlemist ning eeldab osapoolte aktiivset osalust.

Segadus inglise keeles

Inglise keeles kasutatakse “communication” mõlemal juhul, mis võib muuta suhete ja suhtlemise käsitlemise ebamääraseks. Kui räägime “communication” kontekstis suhetest, peame sageli selgitama, kas peame silmas:

  • Intrapersonaalset suhtlemist (suhtlus iseendaga, mõtlemisprotsessid).
  • Interpersonaalset suhtlemist (kahe inimese vaheline otsene suhtlus).
  • Massikommunikatsiooni (laiemale auditooriumile suunatud kommunikatsioon, nagu meedia).
  • Organisatsioonilist kommunikatsiooni (kommunikatsioon organisatsiooni struktuurides).

Eestikeelne selguse eelis

Eesti keeles saame mõisteid täpsemalt eristada:

  • Suhtlemine viitab otsesele inimestevahelisele interaktsioonile, kus eesmärk on mõistmine ja sideme loomine või hoidmine.
  • Kommunikatsioon võib tähendada teabe edastamist ka tehniliste või institutsionaalsete kanalite kaudu, mis ei pruugi olla vastastikune ega dialoogiline.

Selge eristus võimaldab meil analüüsida ja mõista suhete dünaamikat ja suhtlemise protsessi sügavamal tasandil. Kas sooviksite süveneda konkreetsetesse suhtlemise vormidesse, nagu verbaalne või mitteverbaalne suhtlemine, või arutada suhete mõju suhtlemise kvaliteedile?

 

Me oleme eristanud esmalt, kas on tegemist subjekt-subjekt suhtega, mille mõlemad pooled käsitavad teineteist (kõik käsitavad üksteist) SUBJEKTINA, või olukorraga, kus üks pool peab ennast subjektis (aktiivseks algeks, kes otsustab ja teeb, mida vajalikuks peab), aga teist (teisi) manipuleerimise objektiks. Teiseks mõõtmeks oleme pidanud suhtetegurit, so kas tähendust omavate märkide ja sümbolite süsteeme, või tegevust. Kommunikatsiooniks on siis subjekt-subjektne seos tähendust omavate märkide ja sümbolite abil. Subjekt-subjektne seos tegevuse abil on interaktsioon. Kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsust nimetame me suhtlemiseks. Subjekt-objektne seos märkide ja sümbolitega oleks siis informeerimine ja subjekt-objektne tegevuslik seoses (füüsiline seos) mõjutamine. Informeerimise ja mõjutamise ühtsuses kujuneb kohtlemine. Seda, mis kujuneb suhtlemise ja kohtlemise ühtsuses, nimetame me suhtetoimeks (vene “взаимоднйствие”).

 

 

See eristuste süsteem loob selge raamistiku, kuidas mõista erinevaid suhtemustreid ja nende kaudu toimivat suhtlemist või kohtlemist. Vaatleme seda põhjalikumalt.

1. Subjekt-subjektne ja subjekt-objektne suhted

  • Subjekt-subjektne suhe: Mõlemad osapooled käsitavad teineteist võrdväärsete ja autonoomsete subjektidena. See loob aluse vastastikusele lugupidamisele, koostööle ja dialoogile. Selline suhe võimaldab sügavat kommunikatsiooni ja interaktsiooni, kus mõlemad pooled panustavad aktiivselt ning osalevad mõtestatult.
  • Subjekt-objektne suhe: Üks osapool näeb ennast aktiivse subjektina, kes otsustab ja tegutseb, samas kui teist poolt nähakse passiivse objektina, keda saab mõjutada või manipuleerida. Sellised suhted võivad viia ühepoolse informeerimiseni või mõjutamiseni, kus suhtlus on pigem pealesuruva või kontrolliva iseloomuga.

2. Kommunikatsioon ja interaktsioon

  • Kommunikatsioon: Subjekt-subjektne suhe, kus suhtlemine toimub tähendust omavate märkide ja sümbolite kaudu. See hõlmab dialoogi, kus mõlemad osapooled püüavad üksteist mõista ja ühiselt tähendusi luua. Kommunikatsioon võib toimuda nii verbaalselt kui mitteverbaalselt ning on vastastikune mõtestatud protsess.
  • Interaktsioon: Subjekt-subjektne suhe, mis põhineb tegevusel. See ei piirdu pelgalt sümbolite ja märkidega, vaid hõlmab ka reaalset tegevust ja tegutsemist üksteisega. Interaktsioonis on olulised osapoolte rollid, tegutsemine ja vastastikune mõju.

3. Suhtlemine

  • Suhtlemine: Kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus. See mõiste viitab täiuslikumale suhtlemisviisile, kus osapooled osalevad aktiivselt nii tähenduste loomisel kui ka vastastikuses tegevuses. Suhtlemine on kompleksne ja dünaamiline protsess, mis hõlmab nii verbaalset kui ka mitteverbaalset, nii otsest kui ka kaudset suhtlemist.

4. Informeerimine ja mõjutamine

  • Informeerimine: Subjekt-objektne suhe, kus suhtlemine on ühesuunaline ja põhineb tähendust omavate märkide ja sümbolite edastamisel. Informeerimisel ei eelda subjekt vastastikust mõistmist ega dialoogi; see on pigem teabe edastamine objektile, ilma et arvestataks objekti aktiivse osalusega.
  • Mõjutamine: Subjekt-objektne suhe, mis põhineb tegevusel. Mõjutamisel ei nähta teist osapoolt aktiivse subjektina, vaid pigem objektina, keda saab manipuleerida, suunata või kontrollida läbi otsese tegevuse.

5. Kohtlemine ja suhtetoime

  • Kohtlemine: Informeerimise ja mõjutamise ühtsus. Kohtlemine võib olla nii füüsiline kui ka vaimne ning see kirjeldab, kuidas üks subjekt teist objekti käsitleb, arvestades mõlemaid eelnevaid aspekte – nii informeerimist kui ka mõjutamist.
  • Suhtetoime: Suhtlemise ja kohtlemise ühtsus. See on dünaamiline protsess, kus suhtlemine ja kohtlemine toimuvad samaaegselt ja vastastikku mõjutavad üksteist. See loob tervikliku pildi sellest, kuidas inimesed mõjutavad üksteist nii suhtlemise kui ka kohtlemise kaudu.

See raamistik pakub sügava arusaamise sellest, kuidas suhted ja suhtlemine toimivad erinevatel tasanditel. Kas soovite mõnda neist aspektidest veelgi põhjalikumalt arutada või tuua näiteid nende rakendamisest igapäevaelus?

 

Mul on hea meel sinu süvenemise ja analüüsi üle. Tänan! Omal ajal palusin üliõpilasi minna külla oma nendele tuttavatele, kellel on lapsed, panna märkmeleht teetassi ääre alla, tõmmata sellele kriips keskele ja teha seejärel “linnuke” paremale poole joont, kui lapse vanemad või keegi teine seal midagi keelas või käskis. Joonest vasakule palusin teha “linnuksese”, kui lapsega räägiti midagi muud. Mul on sadu lipikuid, mille on parem pool “linnukesi” täis ja vasakul on vaid mõned, või pole ühtki “linnukest”. Enam-vähem samasugune pilt avaneb ka lasteaias ja mõnes koolis. Millest see räägib?

 

See vaatlus näitab selgelt, et lapse ja täiskasvanute vaheline suhtlus on tihti ühepoolne ja suunatud pigem käitumise kontrollimisele kui sisulisele suhtlemisele. Kui suurem osa märgistustest on “linnukestega” paremal poolel (keelud ja käsud), viitab see sellele, et lapsega suheldakse peamiselt subjekt-objekt suhtele omasel moel, kus laps on tihti pigem käsutuste objekt, mitte aktiivne osaleja või subjekt.

Millest see räägib?

  1. Suhted lapsega: Kui lapsega räägitakse peamiselt käskude ja keeldude kaudu, kujuneb lapse ja vanema suhe selliseks, kus lapse individuaalsust, arvamust ja aktiivset osalust jääb väheks. Laps võib tunda end objektina, keda manipuleeritakse või juhitakse, mitte subjektina, kellega arvestatakse ja kes osaleb aktiivselt suhtluses.
  2. Lapse arengu piiramine: Selline suhtlusmuster võib pärssida lapse loovust, eneseväljendusvõimet ja enesehinnangut. Kui lapsele ei anta võimalust väljendada oma mõtteid ja tundeid, võib see viia selleni, et laps õpib end pigem tagasi hoidma või hakkab oma soove ja vajadusi maha suruma. Samuti võib see vähendada lapse võimet iseseisvalt mõelda ja otsustada, kuna talle ei pakuta võimalust osaleda suhtes aktiivse subjektina.
  3. Suhtlemise kvaliteet: See olukord näitab, et suhtlemise kvaliteet on madal. Kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus ehk tõeline suhtlemine jääb tahaplaanile. Suhtlemine peaks ideaalis hõlmama dialoogi, arutelu, mõtete vahetust ja emotsionaalset tuge, kuid kui see taandub ainult keeldudele ja käskudele, jääb see suhtlus vaeseks ning lapse arengut mitte toetavaks.
  4. Suhtumise peegeldus: Selline suhtlusmuster peegeldab tihti vanemate või õpetajate suhtumist lapsesse ja kasvatamisse. Kui kasvatust nähakse peamiselt distsiplineerimise ja kontrolli all hoidmise vahendina, siis kiputakse lapsega suhtlema rohkem käsu- ja keeluviisil. Kui aga nähakse kasvatust kui lapse toetamise ja arengu soodustamise protsessi, siis on suhtlemine sisulisem, avatum ja dialoogilisem.

Suhtetoime ja lapse areng

Sellise suhtlemismustri valguses võib öelda, et suhtetoime on pigem kohtlemisele keskendunud, mitte suhtlemisele. See tähendab, et suhtlemise potentsiaal lapse arenguks jääb kasutamata. Laps õpib rohkem alluma kui arutlema, rohkem reageerima kui ise looma. See viitab vajadusele suunata tähelepanu suhtlemisele, mis arvestaks lapse kui subjekti osalust ja panust.

Kas soovite sellest teemast edasi arutleda, näiteks kuidas seda suhtlusmustrit muuta või kuidas see mõjutab lapse pikaajalist arengut?

 

Meie meelest on nn jõustruktuurides ja ka ajakirjanduses ning riigi- ja omavalitsusasutustes suhtlemise asemel peamiselt kohtlemine. Mis sa arvad, kus on (mis on?) selle kurja juur?

 

Teie tähelepanek, et jõustruktuurides, ajakirjanduses ning riigi- ja omavalitsusasutustes toimub sageli suhtlemise asemel peamiselt kohtlemine, viitab institutsionaalsele kultuurile, kus suhted on suuresti hierarhilised ja kontrollipõhised. Selle nähtuse juureks võib olla mitmeid tegureid:

1. Võimukeskne kultuur

Paljudes organisatsioonides, eriti jõustruktuurides ja ametiasutustes, on hierarhia ja kontroll kesksel kohal. Kui organisatsioonikultuur on võimukeskne, nähakse suhtlemist tihti vahendina kontrolli teostamiseks ja distsipliini hoidmiseks, mitte dialoogina või koostööna. See loob eelduse subjekt-objekt suhete kujunemiseks, kus ülemused näevad ennast subjektidena ja alluvaid objektidena, keda tuleb juhtida, kontrollida või mõjutada.

2. Standardiseerimine ja bürokraatia

Riigi- ja omavalitsusasutused on sageli üles ehitatud bürokraatlikele struktuuridele, mis rõhutavad reeglite, protseduuride ja standardite järgimist. Sellises kontekstis on suhtlemine suunatud pigem teabe edastamisele (informeerimisele) ja protseduuride järgimisele kui dialoogile. Suhtlemise asemel toimub kohtlemine, kuna eesmärk on tagada süsteemi tõrgeteta toimimine, mitte mõista individuaalseid vajadusi või seisukohti.

3. Ajakirjanduse roll ja mõju

Ajakirjanduses võib kohtlemine avalduda ühepoolse teabe edastamisena, kus eesmärgiks on kujundada avalikku arvamust, mitte osaleda dialoogis või pakkuda mitmekülgset arutelu. Ajendatuna sageli vajadusest olla kiire, mõjus ja veenev, võib ajakirjandus kalduda manipuleerimise ja mõjutamise poole, kus lugejat nähakse pigem objekti kui aktiivse osalejana, keda tuleb mõjutada kindla seisukoha suunas.

4. Ajaloolised ja kultuurilised juured

Paljud ühiskonnad, sealhulgas Eesti, on ajalooliselt läbinud perioode, kus võim ja kontroll on olnud tugevalt tsentraliseeritud. Selline ajalooline taust võib jätta jälje ühiskonna suhtlemisviisidele. Kui autoriteet ja distsipliin on olnud ajalooliselt väärtustatud, võib see mõjutada tänapäeva institutsioone, kus suhtlemine asendub kohtlemisega.

5. Keskendumine efektiivsusele ja tulemustele

Tänapäeva ühiskond rõhutab sageli efektiivsust, tulemuslikkust ja kiiret otsustamist. Kohtlemine võib tunduda tõhusam viis eesmärkide saavutamiseks, kuna see välistab keeruka dialoogi ja läbirääkimiste vajaduse. Kui organisatsiooni edukust mõõdetakse peamiselt tulemuste, mitte suhtlemise kvaliteedi kaudu, kaldutakse suhtlemist asendama kohtlemisega.

6. Kommunikatsioonioskuste puudumine

Paljudes institutsioonides ja organisatsioonides ei pöörata piisavalt tähelepanu suhtlemisoskuste arendamisele. Kui puuduvad oskused ja teadlikkus, kuidas luua ja hoida subjekt-subjekt suhteid, on lihtsam langeda kohtlemise mustrisse. See võib viia olukordadeni, kus juhid ja töötajad ei oska luua dialoogilist suhtlemist ja pigem lähtuvad oma suhtluses käsud-keelud mudelist.

Võimalikud lahendused ja muutuste suunad

  • Haridus ja teadlikkuse tõstmine: Organisatsioonide ja ühiskonna tasandil peaks olema fookus suhtlemisoskuste arendamisel ja teadlikkuse tõstmisel subjekt-subjekt suhete väärtusest.
  • Organisatsioonikultuuri muutmine: Struktuurid ja protsessid tuleks kujundada nii, et need soodustaksid dialoogi, avatud suhtlemist ja osalusdemokraatiat.
  • Võimukeskse mõtteviisi ümberkujundamine: Muutes suhtumist võimu ja autoriteeti, saab luua aluse, kus suhtlemine on pigem koostööle ja vastastikusele mõistmisele suunatud.

Kas näete selles analüüsis midagi, mis resoneerib Teie tähelepanekutega, või soovite sügavamalt arutada mõnda neist aspektidest?

 

Kas kohtlemislembuse üheks põhjuseks võib olla ka põhjendamatu autoriteedistruktuur?

 

 

Jah, põhjendamatu autoriteedistruktuur on kindlasti üks olulisemaid tegureid, mis soodustab kohtlemisele orienteeritud suhtlemismustrite kujunemist. Kui autoriteet ei ole rajatud selgetele ja põhjendatud alustele, võib see viia olukorrani, kus võimu teostamine muutub iseenesest eesmärgiks ning suhtlemine asendub kontrollimise ja allutamisega. Siin on mõned viisid, kuidas põhjendamatu autoriteedistruktuur võib kohtlemislembust esile kutsuda:

1. Võimu legitiimsuse puudumine

Kui autoriteet ei ole selgelt põhjendatud, tekib vajadus kompenseerida see legitiimsuse puudus kontrolli ja käsutamisega. Kui inimesed tunnetavad, et nende positsioon või autoriteet ei ole loomulikult aktsepteeritud, kipuvad nad sageli kasutama autoritaarseid meetodeid oma võimu säilitamiseks. See võib väljenduda suhtumises, kus suhtlemise asemel kasutatakse käske, keelde ja rangeid juhiseid.

2. Võimu tsentraliseerimine

Põhjendamatu autoriteedistruktuur võib olla väga tsentraliseeritud, kus otsuseid tehakse hierarhia tippudes ilma sisuka dialoogita osapoolte vahel. Sellises süsteemis nähakse suhtlust pigem ühesuunalise informatsiooni ja käsuna, mis liigub ülevalt alla. See pärsib vastastikust suhtlemist, kuna alluvad või madalamal positsioonil olijad ei saa aktiivselt osaleda otsustusprotsessis ega väljendada oma arvamust.

3. Hirm kultuuris

Põhjendamatu autoriteedistruktuur loob sageli hirmukultuuri, kus inimesed kardavad väljendada oma arvamust või astuda dialoogi. Kui autoriteeti kasutatakse hirmutamise või karistamise vahendina, eelistatakse kohtlemist, sest see tundub olevat turvalisem ja lihtsam viis saavutada nõutud käitumist. Sellises kontekstis on avatud suhtlemine sageli takistatud, kuna inimesed ei tunne end piisavalt turvaliselt, et olla ausad või kriitilised.

4. Empaatiapuudus ja distantseerumine

Põhjendamatu autoriteet võib põhjustada distantseerumist ja empaatiapuudust, kus kõrgemal positsioonil olevad inimesed ei näe ega mõista nende vajadusi või tundeid, keda nad juhivad. Kui puudub arusaamine, et teised inimesed on samuti aktiivsed subjektid, kellel on oma mõtted ja tunded, on lihtne langeda kohtlemise mustrisse, kus suhtlemine on pelgalt käsutamine ja informeerimine.

5. Traditsioonilised autoriteedikäsitlused

Paljud ühiskonnad on ajalooliselt üles ehitatud autoritaarsele struktuurile, kus autoriteet põhineb pigem traditsioonilisel võimuhierarhial kui läbipaistval ja kaasaval juhtimisel. Sellised traditsioonilised käsitlused võivad veel tänapäevalgi mõjutada institutsioonide ja organisatsioonide kultuuri, kus autoriteeti teostatakse kohtlemise, mitte suhtlemise kaudu.

6. Puudulik osalus ja kaasamine

Kui autoriteedistruktuur ei soodusta osalust ja kaasamist, jäävad alluvad ja teised osapooled passiivsesse rolli. Selline keskkond ei võimalda suhtlemist kui vastastikust protsessi, kus mõlemad pooled saaksid aktiivselt panustada. Kui suhtlust ei peeta oluliseks ega väärtuslikuks, asendub see kergesti kohtlemisega, kus informatsioon ja juhised liiguvad ainult ühes suunas.

Kuidas muuta põhjendamatut autoriteedistruktuuri

  • Läbipaistvus ja vastutus: Autoriteet peaks olema läbipaistev ja põhjendatud, kus võimu teostamine põhineb avatud suhtlusel ja selgetel eesmärkidel.
  • Kaasav juhtimine: Juhtimisstiili muutmine, mis rõhutab kaasamist, kuulamist ja dialoogi, aitab vähendada kohtlemisele keskendumist.
  • Võimu ümbermõtestamine: Võim ei peaks tähendama ainult kontrolli, vaid ka võimalust soodustada teiste arengut ja luua keskkond, kus suhtlemine on võimalik.

Põhjendamatu autoriteedi olemasolu viib sageli olukorrani, kus kohtlemine saab tavapäraseks. Selle asemel võiksime liikuda suunas, kus suhtlemine põhineb vastastikusel lugupidamisel ja kaasamisel. Kas soovite sellest teemast edasi arutleda või keskenduda mõnele konkreetsele aspektile?

 

Suhtlemiseks on vaja olla tähelepanelik, hooliv, aus, õiglane, paindlik, tänulik… Need, kes on pääsenud võimule põhjendamatult, s.o. pettuse, valetamise, vägivalla või mingile muude kõlvatute vahenditega, saavad püsida võimul samade vahenditega, millega nad võimule tulid. Kas selle pahe üldnimetuseks on karistamatus?

 

 

Jah, “karistamatus” on väga sobiv üldnimetus sellele nähtusele. Kui võimule on pääsetud ebakohaste, ebaeetiliste või isegi ebaseaduslike vahenditega ning seda ei käsitleta ega karistata, tekib keskkond, kus sellised käitumismustrid muutuvad aktsepteerituks või isegi normiks. Karistamatus loob olukorra, kus võimulolijad ei pea olema tähelepanelikud, hoolivad, ausad ega õiglased, kuna nad ei vastuta oma tegude eest.

Karistamatuse mõju suhtlemisele ja suhetele

  1. Võimu kuritarvitamine: Kui võimulolijad teavad, et nende teod ei too kaasa tagajärgi, on nad rohkem altid võimu kuritarvitama. Sellises kontekstis muutub suhtlemine ühepoolseks kohtlemiseks, kus võimu kasutatakse manipuleerimiseks, kontrollimiseks ja allutamiseks. Kuna puudub hirm tagajärgede ees, võivad nad ignoreerida teiste arvamusi, vajadusi ja õigusi.
  2. Usalduse murenemine: Karistamatus õõnestab usaldust nii institutsioonide kui ka üksikisikute vahel. Kui inimesed tajuvad, et võimulolijad saavad tegutseda omatahtsi ilma vastutust kandmata, siis väheneb nende usaldus ametiasutuste, õigussüsteemi ja ühiskonna õiglustunde vastu. Usalduse puudumine teeb tõelise suhtlemise, mis põhineb avatusel ja vastastikusel lugupidamisel, väga keeruliseks.
  3. Hirm ja apaatia: Karistamatus võib tekitada ühiskonnas hirmu ja apaatia. Inimesed võivad hakata tundma, et nende hääl ei oma tähtsust ja et võimulolijate vastu on mõttetu seista. Kui puudub tunne, et õigluse eest seismisel on mõtet, võib see viia osalusest loobumiseni ja vastastikuse suhtlemise vähenemiseni.
  4. Suhete dehumaniseerumine: Karistamatuse keskkonnas nähakse teisi sageli instrumentidena oma eesmärkide saavutamiseks, mitte autonoomsete subjektidena. Kui võimulolijad suhtuvad teistesse kui objektidesse, keda võib karistamatult manipuleerida, dehumaniseeritakse suhted ja kaob igasugune empaatia ja austus.

Kuidas karistamatus suhtlemist pärsib

Suhtlemine, nagu te mainisite, nõuab tähelepanu, hoolivust, ausust, õiglust ja paindlikkust. Karistamatuse keskkonnas puudub motivatsioon selliseid omadusi arendada või väärtustada. Kui võimul on võimalik püsida vale, pettuse ja vägivalla abil, ei soodusta see suhtlemiskultuuri, kus osapooled tunnevad end vabana väljendama oma mõtteid ja tundeid ning kus nende arvamusi kuulatakse.

Võitlus karistamatusega

  • Õigusriigi põhimõtted: Tugev ja sõltumatu õigussüsteem, mis tagab seaduste järgimise ja võtab vastutusele need, kes reegleid rikuvad, on oluline karistamatuse vähendamiseks.
  • Avalik vastutus ja läbipaistvus: Võimulolijate tegude läbipaistvus ja avalik aruandlus aitavad luua keskkonda, kus suhtlemine on vastastikune ja austav.
  • Kodanikuühiskonna roll: Aktiivne kodanikuühiskond, kes nõuab vastutust ja võitleb karistamatuse vastu, võib mõjutada võimulolijaid käituma õiglasemalt ja vastutustundlikumalt.

Karistamatuse vähendamine on üks võtmetegureid, mis võimaldab luua avatud ja õiglast suhtlemiskeskkonda. Sellises keskkonnas saavad suhted muutuda subjekt-subjekt suheteks, kus suhtlemine on tõeline, tähenduslik ja arengut toetav. Kas soovite seda teemat veelgi sügavamalt käsitleda või arutada võimalusi, kuidas luua kultuuri, kus suhtlemine on esiplaanil?

 

Jah, peaksine üritama minna veel sügavamale! Usun, et suhete ja suhtlemise väärastumises on suur osa salastamisel. (Juhiabi “sekretär” on saladusehoidja.) Avalikkus on (peaks olema) demokraatia asendamatu eeldus ühiskonna ja kultuuri KÕIGIL regulatsioonitasanditel, kõigis eluvaldkondades. Paraku paistab igal sammul, et põhjendamatult positsioonile tõusnud isikud hoolitsevad otsekohe ja peamiselt, et keegi ei saaks teada, kes nad on ja millised nad on, ei saaks teada, mida nad (tegelikult) teevad ja mis neil (tegelikult) välja kukub, mis nende tegevuse tõttu mujal aset leiab…

 

Teie tähelepanek, et salastamine mängib suurt rolli suhete ja suhtlemise väärastumises, on väga tabav. Salastamine ja läbipaistvuse puudumine loovad keskkonna, kus kohtlemine võib domineerida suhtlemise üle, ning kus põhjendamatult positsioonile tõusnud isikud saavad oma võimu ja positsiooni kindlustada. Uurime seda sügavamalt:

1. Salastamine kui kontrollimehhanism

Salastamine on sageli vahend võimu säilitamiseks ja kontrolli tugevdamiseks. Kui teave on piiratud ja kontrollitud, saab võimulolija kujundada narratiivi oma äranägemise järgi ning piirata kriitikat või vastupanu. Sellises keskkonnas toimub suhtlemine pigem informeerimise ja mõjutamise (kohtlemise) vormis, kus puudub avatud dialoog. Kui teavet hoitakse salajas, on võimulolijatel lihtsam esitada end sellisena, nagu nad soovivad, varjates oma tegelikke kavatsusi, pädevusi või tegutsemise tagajärgi.

2. Saladuste ja usalduse vaheline vastuolu

Tõeline suhtlemine eeldab usaldust, ausust ja avatud informatsiooni jagamist. Kui suhetes on liiga palju saladusi ja läbipaistvuse puudumist, muutub suhtlemine pealiskaudseks või manipuleerivaks. Usaldust ei saa tekkida, kui üks pool tunneb, et oluline teave hoitakse tema eest varjatuna. See loob ebavõrdse suhete dünaamika, kus üks osapool omab informatsiooni ja seega võimu, samas kui teine osapool on teadmatuses ja seetõttu vähem võimeline dialoogis osalema.

3. Demokraatia ja avalikkuse vajadus

Demokraatliku ühiskonna toimimiseks on avalikkus ja läbipaistvus hädavajalikud. Kui avalikkus puudub, ei saa kodanikud teha informeeritud otsuseid ega avaldada mõju neile, kes on võimul. Salastamine kitsendab demokraatliku osaluse ruumi ning annab rohkem võimalusi võimulolijatele tegutseda oma huvides. Läbipaistvus tagab, et võimustruktuurid ja nende tegevus on avalikkuse kontrolli all, aidates ennetada ja avastada väärkasutust, korruptsiooni ning võimu kuritarvitamist.

4. Põhjendamatult positsioonile tõusnud isikute strateegiad

Põhjendamatult võimule saanud isikud kasutavad sageli salastamist kui strateegiat enda kaitsmiseks:

  • Mainekujundus: Nad püüavad luua endast kuvandi, mis vastab nende huvidele, mitte tegelikkusele. See kuvand varjab nende tegelikku kompetentsi, motiive ja tegevuse tagajärgi.
  • Informatsiooni filtreerimine: Kontrollides, milline informatsioon jõuab avalikkuse ette, saavad nad suunata tähelepanu eemale oma vigadest või kahjulikust käitumisest.
  • Kriitika vaigistamine: Salastamine vähendab kriitika ja vastutuse võtmise võimalusi, sest kui teave ei ole kättesaadav, ei saa avalikkus ega teised osapooled tuvastada ega välja tuua probleeme.

5. Salastamine ja suhete dehumaniseerumine

Kui läbipaistvus ja avatud suhtlemine asenduvad salastamisega, dehumaniseeruvad suhted. Inimesi nähakse mitte partneritena, kellega luua dialoogi, vaid kui objekte, keda tuleb manipuleerida. Selline suhe ei aita kaasa mitte ainult usalduse, vaid ka empaatia ja solidaarsuse kadumisele. Suhtlemine muutub etenduseks, mitte vastastikuseks mõistmiseks.

6. Salastamise mõju kultuurile ja ühiskonnale

Kui salastamine muutub ühiskonnas normiks, levib see läbi kõigi regulatsioonitasandite ja eluvaldkondade, kahjustades kogu kultuuri:

  • Vähenenud osalus: Kodanikud võivad tunda, et neil ei ole mõjuvõimu või võimalust osaleda ühiskondlikes protsessides, kui nad ei tea, mis tegelikult toimub.
  • Passiivsus ja võõrandumine: Avalikkuse teavitamise ja kaasamise puudumine võib viia apaatiani ja võõrandumiseni, kus inimesed ei näe mõtet osaleda ega kaasa mõelda.

Kuidas salastamist vähendada ja soodustada suhtlemist

  • Läbipaistvuse kultuuri edendamine: Organisatsioonid ja institutsioonid peaksid juurutama kultuuri, kus informatsiooni avamine ja jagamine on norm. See hõlmab ka avalikku aruandlust ja läbipaistvust otsustusprotsessides.
  • Aktiivne avalikkus: Kodanikud ja meedia peavad olema aktiivsed salastamise vastu võitlemisel, nõudes avatud teavet ja osalust.
  • Vastutuse võtmine: Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest ning selgelt põhjendama oma otsuseid ja tegevusi.

Salastamise vähendamine on kriitiline samm tervisliku suhtluskultuuri loomiseks, kus suhted saavad põhineda vastastikusel austusel ja läbipaistvusel. Avatud suhtlemine loob tingimused tõelisele demokraatiale ja tugevale ühiskonnale. Kas soovite arutada veel mõnda selle teema aspekti või keskenduda võimalikele praktilistele sammudele läbipaistvuse ja suhtlemiskultuuri parandamiseks?

Ma tean üht sellist riiki, kus ülikoolis õpetatakse ajakirjanikke koos nn suhtekorraldajatega. Ajakirjanike missiooniliseks kohuseks ja aateliseks ülesandeks on teenida oma rahvast mitte ainult sellega, et võimaldada olla informeeritud kõigest sellest, mis on kuskil käsil ja toimunud, vaid ka kujundada võimekust olude, olukorra ja situatsiooni analüüsimiseks, protsesside siseloogikas orienteerumiseks, võimalike ohtude ja võimaluste õigeaegseks avastamiseks… “Suhtekorraldajate” kohustuseks on kaitsta ja õigustada oma “tööandjat”, varjata tema tegelikke motiive ja plaane, ilustada tulemusi ja peita puudusi, eksitada partnereid ja ajakirjanikke…

 

See näide toob esile väga selge konflikti ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel, eriti kui neid õpetatakse samas institutsioonis. Ajakirjandusel ja suhtekorraldusel on fundamentaalselt erinevad rollid ja eetilised alused:

1. Ajakirjanduse missioon

Ajakirjanduse keskne ülesanne on teenida avalikkuse huve, tagades ausa, erapooletu ja põhjaliku teabe levitamise. Ajakirjanikud on kutsutud olema valvurid, kes hoiavad võimulolijaid vastutavana, paljastavad korruptsiooni, manipuleerimist ja väärtegusid ning annavad ühiskonnale tööriistad olukorra ja protsesside mõistmiseks. Selle kaudu edendab ajakirjandus demokraatiat, läbipaistvust ja informeeritud osalust ühiskonnas.

2. Suhtekorralduse roll

Suhtekorraldajate peamine ülesanne on teenida oma klientide või tööandjate huve, kujundades nende mainet ja avalikkuse ettekujutust nendest. Sageli tähendab see informatsiooni valikulist esitamist, teatud detailide esiletõstmist või varjamist ning narratiivi konstrueerimist, mis näitab tööandjat positiivses valguses. Suhtekorralduse eesmärk on kaitsta oma klienti ja tagada tema positsiooni säilitamine või parandamine, mitte tingimata tõe ja läbipaistvuse teenimine.

3. Konflikti allikas

Kui ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid õpetatakse koos, võivad tekkida eetilised segadused. Kui ajakirjanduse eesmärk on avalikkuse teenimine ja tõeotsing, siis suhtekorralduse eesmärk on tihti kujundada narratiivi vastavalt konkreetse isiku või organisatsiooni huvidele. See loob otsese konflikti, kuna suhtekorralduse praktika võib hõlmata manipulatsiooni, eksitamist või informatsiooni moonutamist.

4. Mõju avalikule diskursusele

Kui suhtekorraldajad muutuvad avalikus diskursuses liiga mõjukaks, võib see ajakirjanduse rolli kahjustada:

  • Informatsiooni moonutamine: Kui suhtekorraldajad suudavad kontrollida või suunata informatsiooni, mis jõuab avalikkuseni, võivad nad tekitada eksitavaid või moonutatud arusaamu olukorrast.
  • Kriitilise analüüsi pärssimine: Suhtekorraldajate eesmärk on sageli vältida või neutraliseerida kriitikat. See võib kaasa tuua olukorra, kus avalikkus ei saa objektiivset ja sügavat analüüsi selle kohta, mis tegelikult toimub.
  • Avalikkuse usalduse õõnestamine: Kui ajakirjandus võtab vastu suhtekorralduse narratiivid kriitilise analüüsita, hakkab avalikkus kaotama usaldust nii ajakirjanduse kui ka institutsioonide vastu.

5. Suhtekorralduse ja ajakirjanduse vastastikune mõju

Kuigi suhtekorraldajate ja ajakirjanike vaheline suhe võib olla konfliktne, ei ole see alati must-valge. Ajakirjanikud sõltuvad sageli teabe saamiseks suhtekorraldajatest, samas kui suhtekorraldajad kasutavad ajakirjandust platvormina oma sõnumite edastamiseks. Probleem tekib siis, kui suhtekorraldus muutub domineerivaks ja hakkab juhtima narratiivi, mida ajakirjandus peaks objektiivselt ja sõltumatult uurima.

6. Avalikkuse huvide kaitse

Et kaitsta avalikkuse huve, on vaja selget eristamist ja mõistmist nende kahe valdkonna vahel:

  • Ajakirjanduse sõltumatus: Ajakirjanikel peab olema vabadus ja vastutus töötada sõltumatult ja kriitiliselt, võttes arvesse laiemat avalikkuse huvi, mitte üksikute organisatsioonide või isikute huve.
  • Suhtekorralduse läbipaistvus: Kui suhtekorraldajad edastavad teavet, peaksid nad olema avatud oma eesmärkide ja kavatsuste osas, et avalikkus ja ajakirjanikud saaksid seda teavet kriitiliselt hinnata.

7. Salastamise ja läbipaistvuse dilemma

Suhtekorraldajad, kes tegutsevad eesmärgiga varjata või ilustada oma tööandja tegelikke motiive ja tegevusi, tugevdavad salastamist ja vähendavad läbipaistvust. See vastandub ajakirjanduse missioonile paljastada tõde ja suurendada läbipaistvust. Kui suhtekorraldus domineerib ja tõrjub kõrvale ajakirjanduse kriitilise rolli, siis kannatab avalik arutelu ja demokraatia tervikuna.

Kuidas lahendada konflikti

  • Ajakirjanike eetika ja sõltumatuse rõhutamine: Ajakirjanike koolitus peaks tugevalt keskenduma ajakirjanduse eetilistele normidele, rõhutades sõltumatust, ausust ja vastutust.
  • Kriitiline suhtumine suhtekorraldusse: Ajakirjanikel peab olema oskus suhtekorraldajate teavet kriitiliselt analüüsida ja kontrollida, et vältida manipuleerimist ja eksitamist.
  • Avalikkuse meediaharidus: Avalikkust tuleks harida kriitilise mõtlemise ja meediakirjaoskuse osas, et nad oskaksid eristada objektiivset informatsiooni ja suhtekorralduslikke narratiive.

See konflikt näitab, kui oluline on hoida ajakirjandust ja suhtekorraldust selgelt eristatud ja tagada, et ajakirjandus saaks täita oma rolli avaliku valvuri ja demokraatia kaitsja rollis. Kas soovite veel seda teemat arutada või suunata arutelu konkreetsetele lahendustele?

 

Jah, läheksime ehk nüüd tagasi käsitama kommunikatsiooni eeldusi. Loodan, et ka sinu meelest oleks siis vaja esmalt avada mõiste “KOMMUNIKAATOR”?

 

 

Jah, enne kui saame sügavamalt mõista kommunikatsiooni eeldusi, on oluline täpsustada mõiste “kommunikaator.” Kommunikaatori mõiste selgitamine aitab meil mõista, millised on kommunikatsiooni eeltingimused ja kuidas suhtlemine subjektide vahel toimub.

Kommunikaator: Mõiste avamine

Kommunikaator on subjekt, kes edastab sõnumit, ideid, informatsiooni või tundeid teistele subjektidele, kasutades tähendust omavaid märke, sümboleid või tegevusi. Kommunikaatori roll kommunikatsiooniprotsessis on aktiivne – ta on see, kes algatab suhtlemise, valib sõnumi sisu, määrab, kuidas seda edastada, ning ootab teiselt poolelt vastuvõttu või reaktsiooni.

Kommunikaatori mõiste avamisel tuleks arvestada mitmeid aspekte:

  1. Teadlikkus: Tõeline kommunikaator on teadlik nii enda kui ka teiste subjektsusest. Ta mõistab, et kommunikatsioon on vastastikune protsess, mis nõuab osapoolte aktiivset osalust. Kommunikaator on teadlik oma eesmärkidest, sõnumist ja võimalikust mõjust teisele osapoolele. Ilma teadlikkuseta võib kommunikatsioon muutuda juhuslikuks ja pealiskaudseks.
  2. Intentsioon: Kommunikaatoril on alati mingi kavatsus või eesmärk. See võib olla teabe jagamine, teise poole mõjutamine, suhete loomine või arutelu algatamine. Intentsioon suunab, kuidas kommunikaator valib sõnumi sisu, sõnastuse ja suhtluskanali. Oluline on, et intentsioon oleks selge ja läbipaistev, sest see mõjutab kommunikatsiooni tõhusust ja eetikaküsimusi.
  3. Osalus: Kommunikaator osaleb suhtlemisprotsessis mitte ainult sõnumi edastajana, vaid ka kuulajana ja vastuvõtjana. Efektiivne kommunikatsioon eeldab, et kommunikaator suudab ka teise osapoole tagasisidet vastu võtta ja sellele reageerida. Kommunikaator ei toimi vaakumis, vaid on osa dünaamilisest suhtlemisprotsessist, mis hõlmab nii andmist kui ka saamist.
  4. Märkide ja sümbolite kasutamine: Kommunikaator kasutab kommunikatsioonis märke ja sümboleid – sõnu, žeste, hääletooni, kehakeelt jne. Need märgid ja sümbolid peavad olema vastuvõtjale mõistetavad, et kommunikatsioon saaks olla efektiivne. Kommunikaatori ülesanne on valida sobivad märgid ja sümbolid, mis edastavad tema sõnumi võimalikult selgelt.
  5. Vastutus: Kommunikaator kannab vastutust selle eest, kuidas tema sõnum vastu võetakse ja millist mõju see võib avaldada. See hõlmab vastutust sõnumi sisu, täpsuse, eetilisuse ja mõju eest. Kui kommunikaator on aus ja läbipaistev, soodustab see usaldust ja vastastikust mõistmist.
  6. Kontekst: Kommunikaator peab arvestama kontekstiga, milles suhtlemine aset leiab. See hõlmab kultuurilist, sotsiaalset, emotsionaalset ja füüsilist keskkonda. Kommunikaator peab teadma, kuidas kontekst mõjutab sõnumi tõlgendamist ja kuidas kohandada oma kommunikatsiooni vastavalt.

Kommunikaatori roll kommunikatsioonis

Kommunikaator on kommunikatsiooniprotsessi keskmes, kuid mitte ainukesena. Kommunikatsioon on alati vastastikune protsess, mis hõlmab ka vastuvõtjat, kes tõlgendab ja reageerib kommunikaatori sõnumile. Kommunikaator ja vastuvõtja on omavahelises suhtes, kus mõlemad osapooled mõjutavad üksteist ja kujundavad suhtluse kulgu.

Kommunikatsiooni eeldused

Kommunikaatori mõiste avamine toob esile mitmeid kommunikatsiooni eeldusi:

  1. Selge kavatsus ja eesmärk: Kommunikatsioon algab selgest kavatsusest ja eesmärgist. Kommunikaator peab olema teadlik sellest, mida ta soovib edastada ja miks.
  2. Mõistetavad märgid ja sümbolid: Kommunikaator peab kasutama märke ja sümboleid, mis on vastuvõtjale arusaadavad, et tagada sõnumi tõlgendamine nii, nagu see on mõeldud.
  3. Avatus ja vastastikkus: Kommunikatsioon on edukas, kui kommunikaator on valmis kuulama ja reageerima vastuvõtja tagasisidele. See eeldab avatust ja valmisolekut kohandada oma sõnumit.
  4. Eetilisus ja vastutus: Kommunikaator peab olema eetiline oma sõnumi sisu ja edastamise viiside osas, võttes arvesse mõju, mida tema kommunikatsioon võib teisele osapoolele avaldada.

Mida arvate sellest määratlusest? Kas soovite seda veelgi täiendada või liikuda edasi teiste kommunikatsiooni eelduste juurde?

 

Arvan, et see käsitus on väga hea. Mõningaid raskusi tekib seetõttu, et inglise keele- (mõtte- ja tunde-)ruumis on sõnadel “development” ja “feedback” mõnevõrra teistsugune tähendus kui eesti keeles. Tõsi küll, ka eesti keeles (ilmselt just inglise keele tõttu) on nende sõnade tähendusväli muutumas, või juba muutunud. Kommunikaator saab luua teksti ja tal on nii siht, millel oleks vaja olla ning eesmärk, mida oleks vaja saavutada. (Sihil ollakse kogu aeg, eesmärk oleks vaja saavutada mingiks ajaks.) Üldjuhul on nii, et kui inimene midagi räägib, siis tahab ta midagi saada, anda, saavutada või vältida. Selleks tuleb mitte ainult rääkida vaid ÖELDA või VARJATA midagi. Tekstil on alltekst ja ülatekst, võib olla ka kõrvaltekst, milles on ülesanne või ka pealisülesanne, käsk, või pealiskäsk. Seda, mida kommunikaator öelda tahab, nimetame me REEMAKS ja seda, mida ta käsitatava teema kontekstis varjata tahab, nimetame me anareemaks.

 

Teie käsitlus, mis hõlmab reema ja anareema mõisteid, lisab kommunikatsiooni analüüsile sügavama kihi. See toob esile, et kommunikatsioon on sageli palju keerulisem kui pelgalt öeldu ja kuuldu; see hõlmab ka seda, mis jääb ütlemata või mis varjatakse. Läbime need mõisted sügavamalt:

1. Reema ja Anareema

  • Reema: See on see osa sõnumist, mida kommunikaator tahab esile tõsta või rõhutada. Reema sisaldab seda, mida kommunikaator soovib otseselt väljendada või edastada. See on sõnumi tuum või peamine mõte, millele kommunikaator suunab kuulaja või vastuvõtja tähelepanu. Reema võib sisaldada peamisi argumente, informatsiooni või seisukohti, mida kommunikaator tahab, et vastuvõtja märkaks, mõistaks ja omaks võtaks.
  • Anareema: Anareema on vastand reemale – see on see, mida kommunikaator soovib varjata, mitte esile tuua. Anareema võib olla teave, emotsioonid, kavatsused või motiivid, mida kommunikaator soovib teadlikult või alateadlikult varjata või jätta välja kommunikatsioonist. Anareema võib olla oluline kommunikatsiooni mõistmiseks, sest sageli annab see teavet kommunikaatori tegelike kavatsuste või piirangute kohta.

2. Teksti struktuur: Alltekst, Ülatekst ja Kõrvaltekst

  • Alltekst: Alltekst viitab sügavamatele tähendustele või varjatud sõnumitele, mis ei pruugi olla otseselt sõnadega väljendatud, kuid on kommunikatsiooni osa. See võib sisaldada vihjeid, varjatud kavatsusi või isegi vastuolusid kommunikaatori sõnumis.
  • Ülatekst: Ülatekst on see, mis asetub põhiteksti kohale, sageli laiemas kontekstis. See võib hõlmata üldist hoiakut, ideoloogiat või väärtusi, mille kaudu sõnumit tuleks tõlgendada. Ülatekst võib luua raamistiku, milles reema ja anareema paiknevad.
  • Kõrvaltekst: Kõrvaltekst on sõnumiga kaasnev lisateave, mis võib mõjutada peamise sõnumi (reema) tõlgendamist või juhtida tähelepanu eemale mõnest aspektist (anareemast). Kõrvaltekst võib sisaldada kommentaare, märkusi või täiendavaid vihjeid.

3. Kommunikaatori kavatsused: öelda või varjata

Kommunikatsioon ei seisne ainult selles, mida kommunikaator otseselt ütleb; oluline osa on ka selles, mida ta varjab. Kommunikaatori eesmärk võib seega olla mitmetasandiline:

  • Öelda: See, mida ta tahab, et kuulaja teaks või mõistaks – see on tema reema.
  • Varjata: See, mida ta ei soovi paljastada või rõhutada – see on tema anareema.

4. Kompleksne kommunikatsiooniprotsess

Kommunikatsioon ei toimu ainult sõnade tasandil, vaid hõlmab kogu teksti struktuuri, sealhulgas allteksti, ülateksti ja kõrvalteksti. Kommunikaatori ja vastuvõtja vaheline suhtlemine on seega mitmekihiline protsess:

  • Reema ja anareema dialoog: Kuulaja või vastuvõtja võib püüda mitte ainult mõista kommunikaatori reemat, vaid ka tuvastada tema anareemat. See dialoog reema ja anareema vahel loob kommunikatsioonis tihti pingevälja, mis mõjutab suhtlemise tõlgendamist ja mõju.
  • Kommunikaatori ja vastuvõtja vastasmõju: Kommunikaator võib muuta oma sõnumit vastavalt vastuvõtja reaktsioonidele, samuti võib vastuvõtja tõlgendada sõnumit nii reema kui ka anareema kaudu, võttes arvesse konteksti ja varjatud tähendusi.

5. Inglise ja eesti keele erinevused

Nagu mainisite, võivad sõnad “development” ja “feedback” olla inglise keeles teatud tähendusvarjunditega, mis erinevad eesti keele omast. Näiteks “feedback” viitab inglise keeles sageli lihtsalt tagasisidele, samas kui eesti keeles võib see tähendada sügavamat dialoogi või vastastikust mõjutamist. Eesti keeles süvenetakse tihti tähendustesse ja kontekstidesse põhjalikumalt, sealhulgas reema ja anareema mõistmisse.

Reema ja anareema praktiline kasutus

  • Ajakirjanduses: Ajakirjanik võib esitada teatud sündmust reemana, rõhutades teatud aspekte, samas kui teatud faktid jäävad anareemaks ehk varjatuks, kas teadlikult või juhuslikult.
  • Poliitilises kommunikatsioonis: Poliitikud võivad rõhutada oma reema, et suunata tähelepanu nende saavutustele, kuid jätta anareemaks teatud probleemid või vastuolud.

Kas soovite neid mõisteid veelgi sügavamalt uurida või arutada, kuidas neid rakendada konkreetsetes kommunikatsioonisituatsioonides?

 

Sinuga on tõesti äge arutleda! Sageli on nii ütlemise kui ka varjamise vahendiks vaikimine. Ka vaikimises on (võib olla) nii siht kui eesmärk, nii reema kui anareema. Inimesed vaatavad silmadega ja kuulavad kõrvadega, aga näevad ja kuulevad ISIKSUSTENA, mingite sotsiaalsete gruppide liikmetena, mingites situatsioonides, mingis rollis ja mingis staatuses olevate isikutena. Kommunikaator saab teha rahuldavalt hea teksti vaid sel juhul, kui ta adub retsipientide struktuuri, ning ka teksti märkamist, vastuvõtte, omaksvõttu ja kasutamist mõjutavate asjaolude süsteemi.

 

Teie tähelepanek vaikimise kui kommunikatsiooni vahendi kohta on väga sügav ja mitmekihiline. Vaikimine ei ole lihtsalt sõnade puudumine; see võib olla aktiivne ja tähendusrikas osa kommunikatsioonist, omades nii sihti kui ka eesmärki ning sisaldades endas nii reemat kui ka anareemat.

1. Vaikimine kui kommunikatsioon

Vaikimine võib olla võimas kommunikatsioonivahend, mis kannab endas sügavaid tähendusi. Kommunikaatori vaikimine võib olla:

  • Aktivne: Otsus vaikida teatud asjaolude tõttu. See võib olla strateegiline, näiteks kui kommunikaator tahab rõhutada midagi läbi mitte-ütlemise või hoida midagi varjatuna.
  • Passiivne: Vaikimine võib olla ka ebakindlusest või teadmatuse tõttu, kui kommunikaator ei ole kindel, mida öelda, või ei leia sobivaid sõnu.

2. Vaikimise siht ja eesmärk

Vaikimisel võib olla nii siht kui ka eesmärk, mis võivad olla nii teadlikud kui ka alateadlikud:

  • Siht: Vaikimine võib olla sihipärane, kui kommunikaator tahab suunata tähelepanu millelegi muule või jätta teatud teema käsitlemata. Näiteks võib vaikimine olla viis suunata tähelepanu mitte-ütlemisele, seega muuta mitte-öeldud asjad kommunikatsiooni oluliseks osaks.
  • Eesmärk: Vaikimise eesmärk võib olla teatud tulemuseni jõudmine, näiteks pinge tekitamine, teise poolele mõtlemisaja andmine või isegi manipuleerimine. Vaikimine võib olla ka viis hoida kontrolli situatsiooni üle, sundides vastuvõtjat reageerima või tõlgendama vaikust.

3. Reema ja anareema vaikimises

  • Vaikimise reema: Vaikimises võib olla reema, kui kommunikaator tahab vaikimise kaudu midagi öelda või rõhutada. Näiteks võib vaikimine olla märgiks mitte-nõustumisest, pahameelest või lihtsalt sellest, et teatud teemad on liiga tundlikud arutamiseks.
  • Vaikimise anareema: Samal ajal võib vaikimises olla ka anareema – teema, mida kommunikaator teadlikult varjab, otsustades selle üle vaikida. Näiteks võib kommunikaator jätta vastamata küsimustele, mis puudutavad tema nõrkusi, vigu või tundlikke teemasid, hoides seega seda osa kommunikatsioonist varjatuna.

4. Kommunikaatori arusaam vastuvõtjatest

Nagu mainisite, näevad ja kuulevad inimesed alati teatud identiteediga – nad tajuvad informatsiooni mitte lihtsalt sõnakuulmise kaudu, vaid isiksustena, oma sotsiaalses kontekstis, situatsioonis, rollis ja staatuses. Kommunikaator peab seda arvestama, kui ta valib, mida öelda, mida varjata ja isegi kui ta otsustab vaikida. Kommunikaatori võime mõista vastuvõtjate struktuuri ja neid mõjutavaid asjaolusid on kriitiline, et kommunikatsioon oleks tõhus.

  • Vastuvõtja struktuuri mõistmine: Kommunikaator peab tundma vastuvõtjate sotsiaalset tausta, hoiakuid, uskumusi, väärtusi ja ootusi. See hõlmab ka teadmist nende võimalike eelarvamuste, hirmude ja vajaduste kohta.
  • Märkamise ja tõlgendamise protsess: Kommunikaator peab mõistma, kuidas vastuvõtjad tema sõnumit märkavad, tõlgendavad ja sellele reageerivad. Isegi vaikimine võib tõlgendamisel kanda erinevaid tähendusi sõltuvalt vastuvõtja kogemustest ja suhtlusolukorrast.
  • Sõnumi omaksvõtt ja kasutamine: Kommunikaatori ülesanne on arvestada, kuidas vastuvõtjad sõnumi omaks võtavad ja seda oma tegevuses rakendavad. Kui kommunikatsioon on suunatud sellele, et tekitada vastuvõtjas mingi muutus (käitumises, hoiakus, teadlikkuses), peab kommunikaator olema teadlik, kuidas sõnumit vastu võetakse ja kuidas see mõjutab vastuvõtja otsuseid ja tegusid.

5. Vaikimise strateegiline kasutamine

Vaikimist võib kasutada strateegiliselt, et saavutada teatavaid kommunikatiivseid eesmärke:

  • Pingelise olukorra lahendamine: Vaikimine võib anda teisele poolele aega rahunemiseks või ümbermõtlemiseks.
  • Mõjuka sõnumi rõhutamine: Vaikimine enne või pärast olulist sõnumit võib selle mõju suurendada.
  • Kontrolli säilitamine: Vaikimine võib olla viis kontrollida kommunikatsiooniprotsessi, jättes teatud aspekte väljapoole diskussiooni.

Kokkuvõtteks

Kommunikatsioon, sealhulgas vaikimine, on keeruline ja mitmekihiline protsess, mis sõltub suuresti kommunikaatori arusaamast vastuvõtjatest ja nende tõlgendusprotsessidest. Kommunikaatori võime mõista nii reemat kui ka anareemat – ning kasutada vaikimist teadlikult kommunikatsiooni osana – on võtmetähtsusega, et saavutada tõhus ja tähenduslik suhtlus.

Kas soovite seda arutelu veelgi laiendada või keskenduda mõnele konkreetsele kommunikatsiooni aspektile, nagu näiteks vaikimise roll konkreetsetes suhtlussituatsioonides?

 

Võiksime selles arutluses puudutada ka paatilisi seoseid. Mainisid täna apaatiat ja vist ka empaatiat. Suhteid, nagu ka suhtlemist ning kohtlemist mõjutab sümpaatia ja antipaatia, kompaatia ja propaatia, ka ekspaatia… Kas sa tead, et antipaatia on vastastikune? Meil on mõnikord kahju, et sümpaatiaga ei ole alati nii.

 

Teie poolt esile toodud paatilised seosed – empaatia, apaatia, sümpaatia, antipaatia, kompaatia, propaatia ja ekspaatia – on tõepoolest olulised tegurid, mis mõjutavad nii suhtlemist kui ka suhteid. Nende seoste mõistmine võib aidata paremini mõista, kuidas suhted kujunevad ja kuidas suhtlemine toimub.

1. Empaatia

  • Empaatia on võime mõista ja tunda kaasa teise inimese tunnetele, mõtetele ja kogemustele. Empaatia on suhtlemise ja suhete tuum, kuna see võimaldab luua sidet ja mõista teise isiku seisukohta. Empaatia võimaldab näha olukorda teise inimese vaatenurgast ning aitab ületada kommunikatsioonibarjääre.
  • Suhtlemise mõju: Kui kommunikatsioonis on empaatia, on suhtlemine sageli sügavam ja mõistvam. See loob subjekt-subjekt suhte, kus mõlemad pooled tunnevad end kuulduna ja mõistetuna.

2. Apaatiline seisund

  • Apaatiline suhtumine viitab ükskõiksusele või tundetusele teiste suhtes. Apaatia võib tekkida siis, kui inimene tunneb end ülekoormatuna, võimetuna muutusi tegema või kui ta on emotsionaalselt distantseerunud.
  • Suhtlemise mõju: Apaatiline suhtumine võib takistada tõelist suhtlemist, kuna osapool ei ole huvitatud või motiveeritud teise poole mõistmiseks või temaga seotuse loomiseks. See võib viia suhtlemise pealiskaudsusele või täielikule kommunikatsiooni katkestamisele.

3. Sümpaatia

  • Sümpaatia on positiivne tundmus või kiindumus teise inimese vastu. See ei tähenda tingimata sügavat mõistmist nagu empaatia, kuid see loob soodsa pinnase meeldivale ja toetavale suhtlemisele.
  • Suhtlemise mõju: Sümpaatia aitab luua soojemaid ja avatud suhteid. Kui suhtlemine toimub sümpaatia alusel, on osapooled pigem koostööle avatud, vastuvõtlikud ja valmis üksteist toetama. Samas, nagu märkisite, ei ole sümpaatia alati vastastikune, mis võib muuta suhtlemise dünaamika keerulisemaks.

4. Antipaatia

  • Antipaatia on negatiivne tunnetus, vastumeelsus või ebasoosing teise inimese suhtes. Erinevalt sümpaatiast on antipaatia sageli vastastikune – kui üks pool tunneb antipaatiat, siis see tunne võib kanduda teisele poolele ja luua pingeid suhtluses.
  • Suhtlemise mõju: Kui suhtes on antipaatia, võib suhtlemine muutuda konfliktselt või pingeliseks. Antipaatia võib takistada mõistmist ja soodustada suhtlemist kohtlemise tasandil, kus üks või mõlemad osapooled näevad teist pigem objektina, kellega ei soovi tegelikult koostööd teha.

5. Kompaatia

  • Kompaatia viitab koosmõjule või sarnasusele tunnetuses või käitumises. Kui inimesed kogevad kompaatiat, tunnevad nad end üksteisega samal lainel olevatena või jagavad sarnaseid tundeid ja seisukohti.
  • Suhtlemise mõju: Kompaatia aitab tugevdada sidet ja kooskõla suhtluses, luues keskkonna, kus on kergem luua ja hoida konstruktiivseid suhteid. See võib aidata kaasa koostööle ja ühiste eesmärkide saavutamisele.

6. Propaatia

  • Propaatia võib viidata ettevalmistatud või suunatud tundele, sageli positiivses võtmes. See võib hõlmata valmisolekut suhelda, mõista või toetada teist isikut enne reaalse suhtlemise toimumist.
  • Suhtlemise mõju: Propaatia loob eeldused soodsale suhtlemisele, kuna osapooltel on juba eelsoodumus suhtlemise või koostöö suhtes. See võib aidata ületada esialgseid barjääre ning luua aluse positiivsele suhtlusele.

7. Expaatiline

  • Expaatiline seisund viitab vastandusele või eemaldumisele teise isiku tunnetest või seisundist. See võib tähendada, et inimene ei soovi või ei suuda teiste tundeid või kogemusi jagada või mõista.
  • Suhtlemise mõju: Expaatiline suhtumine võib muuta suhtlemise distantseerituks ja mehaaniliseks. See võib tekitada barjääre ja takistada tõelist dialoogi, kuna vastastikust mõistmist või ühistunnet ei saavutata.

Paatiliste seoste mõju suhtlemisele

Kõik need paatilised seosed mõjutavad, kuidas suhtlemine toimub ja millised suhted kujunevad. Need seosed kujundavad mitte ainult seda, kuidas me suhtleme, vaid ka seda, kuidas me teistest aru saame, kuidas me reageerime ja kuidas me loome ühiseid tähendusi. Näiteks:

  • Sümpaatia ja empaatia loovad aluse subjekt-subjekt suhetele, mis soosivad avatud ja sisukat suhtlemist.
  • Antipaatia ja apaatia võivad viia subjekt-objekt suhete juurde, kus suhtlemine muutub kontrollivaks või pealiskaudseks.

Teie poolt välja toodud mõisted avavad suhtlemise mitmekülgsust ja keerukust, mis sõltub tugevalt sellest, millised paatilised seosed on suhetes olemas. Kas soovite veel mõnda neist mõistetest sügavamalt käsitleda või uurida, kuidas need praktilises suhtlemises ilmnevad?

Tänan! Meil oli sisukas, inspireeriv ja kogu käsitust avardav arutlus!

 

Tänan ka Teid! See oli tõepoolest inspireeriv ja sügavale minev arutelu. Mul oli väga hea meel

Teiega neid teemasid käsitleda ning arutleda nii suhete, suhtlemise kui ka kommunikatsiooni sügavamatest kihtidest. Kui soovite tulevikus mõne teema juurde tagasi pöörduda või uusi küsimusi arutada, olen alati valmis Teiega vestlema. Soovin Teile head päeva ja jätkuvat avastamisrõõmu nende oluliste teemade käsitlemisel!