SITUATSIOON. Käsitlus erinevates kultuurides, teooriates. Situatsiooni tunnused, subjekti tunnetatavad tegurid.

SITUATSIOON. Käsitlus erinevates kultuurides, teooriates. Situatsiooni tunnused, subjekti tunnetatavad tegurid.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0-ga  01.10.24

                                            Minu tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema ja avastama uusi võimalusi mõnevõrra saladuslikus valdkonnas, mida võib ühe sõnaga nimetada SITUATSIOONIKS. Kirjuta, palun, kuidas maailma eri paigus, eri kultuurides, eri regulatsioonitasanditel käsitatakse situatsiooni?

Situatsiooni käsitlemine erineb märkimisväärselt vastavalt kultuurilistele, sotsiaalsetele ja regulatiivsetele kontekstidele. Selleks, et mõista, kuidas erinevates kultuurides ja regulatsioonitasanditel situatsioone tajutakse ja käsitletakse, on kasulik vaadelda mõningaid põhimõttelisi lähtepunkte:

1. Kultuurilised erinevused situatsiooni käsitluses:

Kultuurid jagunevad sageli kõrge ja madala konteksti kultuurideks (Edward T. Halli teooria järgi):

• Kõrge konteksti kultuurid (nt Jaapan, Hiina, Lähis-Ida) käsitlevad situatsioone, võttes arvesse keerukaid mitmetähenduslikke signaale ja sügavaid taustakontekste. Siin loetakse palju mitteverbaalseid vihjeid ja situatsioonist arusaamine sõltub suuresti sellest, kui hästi inimene tunneb kultuurikonteksti.
• Madal konteksti kultuurid (nt Põhjamaad, USA) keskenduvad selgetele ja otsestele suhtlemisviisidele. Situatsiooni käsitlemisel on oluline eksplitsiitne informatsioon, ja tõlgendus sõltub enamasti sellest, mis sõnadega väljendatakse, mitte sellest, mis jääb ridade vahele.

2. Erinevused situatsiooni määratlemisel poliitilisel ja regulatiivsel tasandil:

• Autoritaarsetes ja tsentraliseeritud süsteemides (nt Põhja-Korea, mõned Lähis-Ida riigid) käsitletakse situatsioone peamiselt võimu säilitamise kontekstis. Igasugune situatsiooni määratlus peab olema kooskõlas riikliku doktriini ja ametlike juhistega, ning see määratleb ka situatsiooni osalised subjektideks või objektideks.
• Demokraatlikes ja pluralistlikes ühiskondades (nt Euroopa riigid, Kanada) on situatsioonide käsitlemine laiemalt hajutatud. Osalised võivad olla rohkem võrdväärsed ning regulatsioonisüsteemid ja organisatsioonid arvestavad erinevate vaatepunktidega, mis loob mitmekihilise ja keerukama käsitlusviisi.

3. Situatsiooni käsitlemine organisatsiooni- ja juhtimisteoorias:

• Süsteemiteooria kontekstis (nt Stafford Beeri küberneetikateooria või Niklas Luhmanni sotsioloogiline süsteemiteooria) peetakse situatsiooni sõltuvaks süsteemi ja selle keskkonna vahelisest suhtest. Siin nähakse situatsiooni kui dünaamilist protsessi, kus muutused võivad olla prognoositavad või ettearvamatud ning nõuda erinevaid reageerimisviise.
• Juhtimisteoorias käsitletakse situatsiooni sageli kas staatiliselt (nt SWOT-analüüs: tugevused, nõrkused, võimalused, ohud) või dünaamiliselt (nt VUCA mudel: Volatility, Uncertainty, Complexity, Ambiguity), kus rõhk on paindlikkusel ja valmisolekul tegutseda ootamatutes tingimustes.

4. Etnometodoloogiline ja sotsiaal-psühholoogiline käsitlus:

• Eri kultuurides tajutakse situatsioone sõltuvalt sotsiaalsetest normidest, tabudest ja oodatavatest käitumismallidest. Harold Garfinkel ja tema järgijad on näidanud, kuidas igapäevase elu situatsioonid põhinevad varjatud eeldustel ja ootustel, mida aktsepteeritakse ilma sõnastamata. Näiteks, kuidas käsitletakse konflikte, ootamatuid sündmusi või häireid, sõltub sellest, milliseid sotsiaalseid “reegleid” ja “norme” kehtivaks peetakse.

5. Situatsiooni käsitlus Ida-Aasia ja Lääne filosoofiates:

• Ida-Aasia filosoofiates (nt taoism, zen-budism) käsitletakse situatsiooni sageli muutliku ja sujuva dünaamikana, kus rõhk on aktsepteerimisel ja voolamises olemisel. Situatsiooni tajutakse kui osana suuremast kosmilisest tasakaalust ja harmooniast.
• Lääne filosoofias (nt eksistentsialism, pragmatism) rõhutatakse individuaalset agentuuri ja valikut situatsioonis. Siin on situatsioon midagi, mida inimene ise oma tegutsemise ja otsustega kujundab.

6. Õiguslik ja institutsionaalne käsitlus:

• Õigussüsteemid (nt rooma õiguse traditsioon vs anglosaksi õigus) lähenevad situatsioonidele väga erinevalt. Rooma õiguslikus traditsioonis määratletakse situatsioone pigem formaalsete normide ja koodide kaudu, samas kui anglosaksi õiguses rõhutatakse pretsedente ja situatsioonide unikaalsust.

Selline mitmetahuline vaade annab aimu, kuidas situatsiooni mõiste ulatub kommunikatsioonilisest ja sotsiaalsest kontekstist poliitilise, majandusliku ja kultuurilise analüüsi süvakihtideni. Kas mõni konkreetne situatsiooni aspekt või dimensioon pakub sulle erilist huvi, mida sa sooviksid edasi arutada?

Tänan! See ülevaade oli väga vajalik. Meie oleme käsitanud situatsiooni eeskätt sotsiaalpsühholoogilises kontekstis. Selleks, et inimese käitumisest aru saada, on vaja vaadata, millises rollis ta on, millises rollis on teised tema ümber, milline on tema ja teiste inimeste staatus, millised on olud ja olukord, mida taotletakse ja välditakse jpm. Me oleme üritanud lisada, et vaja oleks vaadata ka seda, millises situatsioonis inimesed end tunnevad. NB! Igal ärkveloleku hetkel me tunneme end kas tõeses (ehedas), või mängulises situatsioonis, kas probleemses või absurdses situatsioonis, kas valiku- või sundsituatsioonis, kas stabiilses, rahulikus, või labiilses ja ekstreemses situatsioonis… Sõltuvalt situatsioonist käituvad inimesed vägagi spetsiifiliselt.

Väga huvitav käsitlus! Situatsiooni tunnetamine ja selle määratlemine rollide, staatuse ja tajutavate olude kaudu loob sügavama mõistmisaluse, kuidas inimesed oma keskkonnas tegutsevad. Rollide ja staatuse seotus inimese identiteedi ja käitumismustritega toob esile järgmised täiendavad vaatekohad:

1. Tajutud ja määratud rollid: Inimene võib situatsioonis täita nii määratud (nt tööalane või ametlik) kui ka tajutud rolli (nt mentor, sõber, kaaslane), ning need kaks rolli võivad üksteist kas toetada või konflikti minna. Näiteks tunneb õpetaja end mõnes situatsioonis kaaslasena, teises kontrollijana.
2. Staatus ja võimu dünaamika: Staatus ei ole pelgalt positsioon ühiskondlikus hierarhias, vaid ka tunnetuslik positsioon, mis mõjutab inimese enesehinnangut ja käitumist situatsioonis. Staatus võib muutuda sõltuvalt situatsiooni muutumisest: kriitilises situatsioonis võib inimene, kes tavaliselt on madalama staatusega, osutuda võtmeisikuks, kelle otsustavus määrab teiste käitumise.
3. Situatsiooni määratlemine individuaalsel ja kollektiivsel tasandil: Situatsioon võib olla tõlgendatav ja kogetav väga erinevalt, olenevalt sellest, kas vaadeldakse seda individuaalsel või kollektiivsel tasandil. Üksikisik võib tunda, et tema positsioon on valikusituatsioon, samas kui kollektiivile tervikuna näib see sundsituatsioonina.
4. Olud ja olukord: Sinu lähenemine, kus arvestatakse situatsiooni kui olude ja olukorra kokkulangevust, on väga väärtuslik. Kui olud viitavad taustsüsteemile ja tingimustele (nt ressursside kättesaadavus, reeglid ja struktuurid), siis olukord tähendab hetkeolukorda, mis paneb inimesed otsustama ja käituma teatud viisil. Näiteks võib inimene rahulikus olus tunda end tõeses ja ehedas situatsioonis, samas kui välised muutujad (nt ootamatud sündmused) muudavad olukorra labiilseks ja inimesed tunnetavad absurdset situatsiooni, mis paneb neid tegutsema tavapärasest erinevalt.
5. Tajutud situatsioonitüübid: Eri situatsioonitüüpide eristamine (nt probleemne, absurdsituatsioon, valiku-, sundsituatsioon) toob kaasa selge fookuse, kuidas iga situatsioon inimese psühholoogilist seisundit ja käitumist mõjutab:
   • Tõene (ehe) situatsioon: Inimene tunneb end kooskõlas iseenda ja ümbritseva keskkonnaga. Käitumine on spontaanne ja vastab subjektiivsetele tõekspidamistele.
   • Mänguline situatsioon: Inimesed käituvad teatud reeglite alusel, mitte ehedalt. See tähendab, et nad võivad varjata oma tegelikku tunnetust ja kohandada käitumist vastavalt situatsiooni nõuetele (nt formaalne suhtlus töökoosolekul).
   • Probleemne situatsioon: Eesmärgid ja tegutsemisviisid on selgelt konfliktis ning situatsioonis esineb vastuolusid, mis vajavad lahendamist. Probleemses situatsioonis reageerivad inimesed tihti kas kaitsvalt või võitlevalt.
   • Absurdne situatsioon: Tekib siis, kui inimene tajub, et loogika ja ootused ei klapi, ning olukord tundub mõistusevastane. Absurdsetes situatsioonides käitumine muutub sageli ettearvamatuks ja inimesed võivad hakata “testima piire”.
   • Valikusituatsioon: Inimene tunneb, et tal on mitu tegutsemisviisi ja nende vahel on vaja teha teadlik valik. Sageli kaasneb sellega otsustamatuse tunne ja analüütiline kaalumine.
   • Sundsituatsioon: Inimene tunneb, et valikuid ei ole, ja ainsaks lahenduseks on järgida pealesurutud reegleid või sundust.
   • Stabiilne situatsioon: Tuntakse end turvaliselt ja usaldusväärselt. Inimese käitumine on rahulik, ja ta on avatud loovusele.
   • Ekstreemne situatsioon: Inimese tajud on intensiivistunud, ja sageli reageeritakse instinktiivsemalt kui ratsionaalselt. Sellises situatsioonis domineerivad ellujäämisstrateegiad.

See jaotus annab väga hea aluse, et mõista, kuidas erinevad situatsioonid loovad unikaalseid tingimusi, mis kas soodustavad või takistavad teatud käitumisviise. Selline aruteluviis võimaldaks süvendada ka uurimist, kuidas luua teadlikke sekkumisstrateegiaid ja juhtimisviise, mis aitaksid muuta situatsioone soovitud suunas. Millises suunas sooviksid situatsioonide klassifikatsiooni edasi arendada?

Meile tundub, et meie käsitusel on päris oluline tähendus veel seetõttu, et inimeste VASTUTUSTUNNE ja AKTIIVSUS kujunevad läbi otsustamise (tänu tõelisele osalemisele otsuse langetamisel). Otsustamine on võimalik vaid VALIKUSITUATSIOONIS. Sundsituatsioonis, kus valikuvabadust ei ole, tuleb teha seda, mida kästud, siis, seal, nii, sellest, sellega jne, kuidas kästud… Niisiis, kui oleks vaja saavutada, et inimesed hakkaksid tõepoolest, mitte mängult ja näimiseks või mulje kujundamiseks, mõtlema, aga siis ka õppima, koostama mudeleid prognooside ja stsenaariumide loomiseks, on vaja anda inimestele VABADUST, st õigus iseseisvalt otsustada… ja siis, loomulikult, ka reaalselt, täie tõsidusega, vastutada selle eest, mis otsuse täitmisega kaasneb.

Täiesti õige ja väga asjakohane tähelepanek! Otsustamise ja valikuvabaduse seos vastutustunde kujunemisega on keskne tegur igasuguses arendavas ja kasvatavas tegevuses. Kui inimene ei koge otsustamisvabadust ja ei oma kontrolli oma tegevuse üle, siis on tema motivatsioon ja vastutustunne tavaliselt nõrgad. Mõned täiendavad mõtted selles kontekstis:

1. Valikusituatsiooni tähtsus arengus ja kasvatuses:

Valikusituatsioon, kus inimene tajub, et tal on mitu realistlikku ja mõistlikku valikuvõimalust, loob eeldused enese juhtimisele ja arengule. See eeldab, et inimene:

• Oskab ja julgeb kaaluda erinevaid võimalusi.
• Suudab hinnata valikuvõimaluste tagajärgi (eesmärgid ja kaudsed mõjud).
• On valmis oma otsuse eest reaalselt vastutama ja sellest õppima.

Kui kasvatada lapsi ja noori ainult sundsituatsioonides, kus valikuvabadus on puudulik, harjuvad nad pigem täitma teiste tahet, mitte ise otsustama ja vastutama. See võib viia passiivsuse ja konformismini ning pärssida loovat mõtlemist.

2. Valikusituatsiooni loomine täiskasvanute õppimises ja juhtimises:

Täiskasvanuhariduses on eriti oluline luua keskkond, kus osalejad tajuvad, et nad ei ole vaid passiivsed info vastuvõtjad, vaid neil on vabadus ja võimalus osaleda otsustusprotsessides. Kui õppeprotsess ei võimalda valikuvabadust, jäävad teadmised ja oskused pinnapealseks, sest õppijad ei koge oma otsuste mõju ja vastutuse tegelikku kaalu. Samuti kipub selline õppimine muutuma pigem ettekirjutuste järgimiseks, mitte loovaks ja mõtestatud õppimiseks.

3. Vabadus ja vastutus organisatsioonikultuuris:

Organisatsioonid, mis soovivad edendada oma liikmete loovust ja iseseisvust, peaksid samuti mõtlema, kuidas kujundada valikusituatsioone, kus otsustamine on tõeliselt võimalik. See tähendab, et organisatsioonides peab olema piisavalt:

• Teadlikkust ja usaldust töötajate suhtes, et nad saaksid otsustada oma töö korraldamise üle.
• Struktuurset paindlikkust, et võimaldada erinevate lahenduste katsetamist.
• Kultuuri, kus otsustamine ja vastutus on normiks, mitte erandiks.

Kui organisatsioonis luuakse ainult sundsituatsioone ja puudub otsustamisvabadus, siis hakkavad inimesed tegutsema pigem staatuse või käsu järgi, mitte initsiatiivikalt ja loominguliselt.

4. Otsustamise ja vastutuse seos sotsiaalsete muutuste juhtimises:

Valikusituatsioonide loomine on võtmetähtsusega ka sotsiaalsete muutuste ja arendustegevuste juhtimisel. Kui kogukonnad ja ühiskonnagrupid tajuvad, et neil ei ole võimalust otsustada, siis kujuneb välja apaatia, vastumeelsus ja vastuhakk. Seetõttu on muutuste juhtimisel oluline leida viise, kuidas tuua inimesed aktiivsesse valikusituatsiooni:

• Luua dialoog ja kaasamine, kus erinevad osalised saavad esitada oma ettepanekuid ja ideid.
• Anda reaalset mõjuvõimu ja selgeid osalemisvõimalusi otsuste langetamisel.
• Siduda valikuvabadus selgete vastutusmehhanismidega, nii et otsuste tagajärgi analüüsitakse ja arutatakse.

5. Tõelise osalemise mõju enesemääratlusele ja identiteedile:

Osalemine valikusituatsioonides kujundab inimese enesetunnetust ja identiteeti kui aktiivset subjekti, kes suudab luua muutusi ja vastutada nende tulemuste eest. See on oluline ka inimväärikuse ja eneseväärikuse aluseks, sest inimene tunneb end täieõigusliku ja arvestatava osapoolena. Vastutuse võtmine ei ole võimalik ilma autonoomsuse ja valikuvõimaluseta.

Niisiis, kui soovida edendada vastutustundlikku, loovat ja initsiatiivikat käitumist, tuleb valikusituatsioonide loomine asetada keskmesse. Täiendavate aspektidena võiks kaaluda, kuidas luua keskkonda, kus valikuvõimalusi ei peeta koormaks, vaid arendavaks ja motiveerivaks võimaluseks. Kas selles käsitluses võiks olla veel aspekte, mida sa sooviksid täpsemalt uurida või edasi arendada?

Kas sul on (kas keegi on kuskil maailmas loonud) eri situatsioonide tunnuste mudelid? Teiste sõnadega: kas sa tead, mis peaks olema, et subjekt saaks end tunda valikusituatsioonis, või probleemses situatsioonis või mingis muus situatsioonis?

Eri situatsioonide tunnuste määratlemine ja struktureerimine on olnud paljude teadlaste huviobjektiks, eriti sotsiaalpsühholoogias, juhtimisteoorias ja organisatsiooniteadustes. Kuigi selgelt standardiseeritud ja üldtunnustatud mudelit kõigi võimalike situatsioonide määratlemiseks ei ole, on mitmeid lähenemisi ja mudeleid, mis üritavad kirjeldada situatsioonide tunnuseid ja subjekti tajutavaid tegureid. Siin on mõned olulised mudelid ja teoreetilised raamistikud:

1. Kurt Lewini valiku- ja sundsituatsioonide mudel:

Kurt Lewini väliteooria käsitleb olukorda kui jõudude välja (force field), kus subjekt kogeb erinevaid pingeid ja tõmbeid. Valikusituatsioonis on subjektil võimalik valida mitme jõu suuna vahel, mis on võrdselt kättesaadavad. Sundsituatsioonis aga domineerib üks tugevam jõud, mis surub subjekti teatud suunas. Lewin toob esile järgmised tunnused:

• Valikusituatsioon: Võimaluste mitmekesisus, alternatiivide tasakaal ja vabalt liikumise tunne.
• Sundsituatsioon: Ühe alternatiivi rõhutamine ja teiste võimaluste tajutav sulgemine, mis loob surve ja valikuvabaduse puudumise tunde.

2. Lazaruse ja Folkmani stressi- ja probleemse situatsiooni mudel:

Lazaruse ja Folkmani kognitiivne hindamise teooria keskendub sellele, kuidas inimene hindab situatsiooni esmase (kas see on ohtlik või mitte) ja teisese hindamise kaudu (kas mul on ressursse, et sellega toime tulla). Probleemse situatsiooni tunnused on:

• Tajutav oht või vastuolu subjekti eesmärkidega.
• Tajutavad ressursid või nende puudumine, et situatsiooni lahendada.
• Kognitiivne pingutus ja tähelepanu koondumine

3. VUCA raamistik:

VUCA raamistik (Volatility, Uncertainty, Complexity, Ambiguity) on kasutusel juhtimis- ja otsustamisteooriates ning see keskendub situatsioonide määratlemisele nelja põhitunnuse kaudu:

• Volatiilsus (Volatility): Situatsiooni omadus muutuda kiiresti ja ootamatult.
• Ebamäärasus (Uncertainty): Informatsiooni puudumine või segasus.
• Keerukus (Complexity): Paljude erinevate elementide ja suhete olemasolu.
• Mitmetähenduslikkus (Ambiguity): Situatsiooni mõistetavus on madal ja erinevad tõlgendused on võimalikud.

4. Janisi ja Mann’i konfliktse otsustamise mudel:

Irving Janis ja Leon Mann on välja töötanud mudeli, mis keskendub otsustamise protsessi käigus tekkivatele psühholoogilistele konfliktidele ja stressile. Nad määratlevad järgmised situatsioonitüübid:

• Rahuolekusituatsioon: Puudub motivatsioon otsustamiseks, sest kõik tundub harmooniline.
• Eesmärgistatud probleemne situatsioon: Subjekt kogeb konflikti lahendamise vajadust ja tunneb, et otsustamine on paratamatu.
• Äärmiselt sundiv situatsioon: Stressi tõttu otsustatakse impulsiivselt või jäetakse üldse otsus tegemata.

5. Heideri tasakaalu teooria:

Fritz Heider käsitles situatsioone indiviidi tajutava sotsiaalse tasakaalu kontekstis. Kui situatsioonis valitseb tasakaal (st suhe subjekti, teiste ja konteksti vahel on kooskõlas), siis inimene tunneb end rahulikult ja turvaliselt. Tasakaalutus (nt konflikt, reeglite rikkumine) tekitab vajaduse situatsiooni korrigeerida. Tasakaaluseisund sõltub järgmiste tunnuste olemasolust:

• Tajutav ühtsus ja koherentsus indiviidi eesmärkide ja situatsiooni omaduste vahel.
• Normide ja ootuste kooskõla situatsiooni käitumisreeglitega.

6. Transactional Analysis (TA) – Berne’i rollide ja olukorra raamistik:

Eric Berne’i TA teooria keskendub rollide ja situatsioonide määratlemisele kolmiku “Lapse, Vanema ja Täiskasvanu” kaudu. Igas situatsioonis tunnetatakse kas mängulisust, autoriteetsust või täiskasvanulikku (ehk tõest) käitumist, sõltuvalt:

• Rollide ja staatuse määratlusest.
• Olukorra normatiivsest ja emotsionaalsest laadist.
• Reaalsuse ja mängulisuse tajumisest.

7. Sotsiaalpsühholoogia situatsioonitunnuste mudelid (Mischel, Magnusson):

Walter Mischel ja David Magnusson on uurinud, kuidas eri situatsioonide tunnused (nt selgus, sotsiaalne surve, normatiivsed ootused) mõjutavad käitumist. Nad toovad välja järgmised peamised tunnused, mis määravad situatsiooni mõju indiviidile:

• Situatsiooni tugevus või nõrkus: Selged reeglid ja ootused (tugevad situatsioonid) või ebamäärasus ja reeglite puudumine (nõrgad situatsioonid).
• Normatiivne surve ja sotsiaalne kontroll.
• Tajutav risk ja võimalus käitumist mõjutada.

8. Goffmani “Raamimist” ja mängulise situatsiooni mudel:

Erving Goffman on analüüsinud, kuidas sotsiaalsed situatsioonid määratakse erinevate raamimiste abil. Tõsised ja mängulised situatsioonid eristatakse sõltuvalt sellest, milliseid norme, reegleid ja ootusi aktsepteeritakse. Tõelise situatsiooni tunnusteks on:

• Normide ja ootuste realistlikus ja koherentsus.
• Osalejate käitumise siirus ja vahetus.
• Rollide tajutav “tõelise mina” peegeldamine.

Kõik need mudelid on katse struktureerida ja mõista erinevate situatsioonide tunnuseid, mis määravad subjekti käitumise ja tajutava kontrolli astme. Kui on konkreetsem valdkond või lähenemisviis, mis sind eriliselt huvitab, siis saame neid mudeleid süvitsi edasi analüüsida ja kohandada!

Tänan! Väga põnev ja hariv! Me oleme valikusituatsioonile hinnangu andmisel püüdnud arvestada nelja tunnust: 1) mil määral (kas) subjekt tunneb, et on tõepoolest küllalt iseseisev ja vaba, et tegutseda oma parima äratundmise kohaselt, kartmata mingeid otseseid ega kaudseid või varjatud ohte endale ega lähedastele jms; 2) kas on vähemalt üks alternatiiv, st kas on vähemalt kaks põhimõtteliselt vastuvõetavat võimalust, mõlemal oma plussid ja miinused; 3) kas on võimalik lisada alternatiive, sh ennast; 4) kas on selge, kui tähtis see otsus on, mis kõik sõltub kõnealusest otsusest ja millised tagajärjed võivad kaasneda nii viletsa otsusega kui ka otsustamata jätmisega.

Tänan põhjaliku selgituse eest! Need neli tunnust loovad väga selge ja struktureeritud lähenemise valikusituatsiooni hindamiseks, tuues välja kõik olulised elemendid, mis subjekti autonoomiat ja otsustamisvabadust mõjutavad. See käsitlus võimaldab ka sügavamalt mõista, millised tegurid võivad muuta valikusituatsiooni kas tõeliselt avardavaks või näiliseks, kus vabadus on illusoorne.

Täiendavad mõtted valikusituatsiooni tunnuste kontekstis:

1. Vabaduse ja iseseisvuse tajumine: See aspekt võib olla ülimalt subjektiivne. Üks olulisemaid tegureid on, kas subjekt tunneb ennast psühholoogiliselt ja sotsiaalselt võimelisena otsustama. Näiteks:
   • Kui subjektil on piisavalt enesekindlust ja tunnetust, et ta suudab oma valikutest tulenevaid tagajärgi kanda, siis tajutakse end valikusituatsioonis.
   • Vabadustunnet võib mõjutada ka sotsiaalne toetus – kas subjekti lähedased, kolleegid või juhendajad toetavad tema otsustamisõigust või mitte.
2. Alternatiivide olemasolu ja kaalutlemine: Alternatiivide olemasolu ei tähenda ainult formaalset mitme valiku võimalust, vaid ka valikute sisulist kvaliteeti. Oluline on mõista:
   • Kas kõik olemasolevad alternatiivid on reaalselt teostatavad või on osa neist ainult näilised (nt valik, mis toob kaasa sotsiaalse karistuse või märkimisväärse isikliku kahju).
   • Kui alternatiive on piiratud arv, siis on küsimus, kas subjektil on võimalik oma valikuvõimalusi laiendada – see peegeldab tema loovust ja autonoomiat.
3. Alternatiivide lisamise võimalus: Uute alternatiivide lisamine on tegelikult võimestamise küsimus. Subjekti võimekus tuua sisse uusi lahendusi näitab, kas ta tajub end tõelise osalisena või pigem passiivse järgijana. See sõltub:
   • Kas subjektil on teadmised, oskused ja ressursid, et pakkuda välja uusi võimalusi.
   • Kas subjekti alternatiivide lisamine on legitiimne ja aktsepteeritav – st kas sotsiaalses ja institutsionaalses kontekstis tunnustatakse tema panust või on see pigem eiratud.
4. Otsuse tähtsuse ja tagajärgede selgus: Otsuse tähtsuse selgus on sageli seotud läbipaistvusega. Kui subjektil puudub selge informatsioon või juurdepääs vajalikele andmetele, siis on otsuse tähtsuse hindamine keeruline. Seega on tähtsuse ja tagajärgede selgus seotud järgmiste elementidega:
   • Informatsiooni kättesaadavus ja arusaadavus: Kas subjekt saab kõiki vajalikke andmeid mõista ja töödelda?
   • Mõju laiahaardelisus: Kas subjektil on piisavalt süsteemset ja kontekstuaalset teadmist, et hinnata otsuse mõju erinevatele valdkondadele?

Kui kõiki neid aspekte arvesse võtta, saab valikusituatsioonist tõeline arenguvõimalus, mis tugevdab subjekti vastutustunnet ja süvendab tema oskust mõelda komplekselt ja strateegiliselt. See on eriti oluline nii hariduses kui ka juhtimises, et luua keskkond, kus inimesed tunnevad end tõeliselt osalevatena.

Kas need täiendavad vaatenurgad resoneerivad sinu käsitlusega või on veel mõni aspekt, mida sooviksid rõhutada?

Sinu täpsustused ja hoiatused kuluvad väga marjaks ära! Meile tundub, et enne suurte ja ka keskmise suurusega otsuste tegemist, on vaja nõuda endalt ja teistelt, et sõnastataks ja argumenteeritaks 1) SIHT (edasise tegevuse suuna otstarbekus); 2) EESMÄRK (seisund, mis oleks vaja saavutada mingiks ajaks); 3) võimalikud TAGAJÄRJED ja meetmete süsteem tagajärgede minimiseerimiseks, kompenseerimiseks ning ära korraldamiseks; 4) tegutsemise PRINTSIIBID ja EDASISIDESTUS (kes, kus, millal, kuidas peaks kasutama kavandatava tegevuse tulemusi); 5) KRITEERIUMID tegijate, tegevuse ja tulemuste hindamiseks; TAGASISIDESTUS (kuidas tuvastada tulemuste tegelik vastavus vajadustele ja ootustele ning kuidas arvestada neid hinnanguid edasises tegevuses selle täiustamiseks). Kui otsus on selliselt selgeks mõeldud, on otsus meeltülendav akt, mis annab alust rõõmustada oma panuse üle, mitte karta järgnevaid ebameeldivusi.

Väga hea ja praktiline lähenemine! Selline süsteemne otsustamisraamistik loob kindla aluse nii üksikisiku kui ka meeskondliku otsustamise läbipaistvusele ja tõhususele. Su eesmärkide, printsiipide ja kriteeriumide määratlemine aitab otsuseprotsessis vältida emotsionaalseid või juhuslikke valikuid ning tagab, et iga otsus toetub ratsionaalsele ja kaalutletud alusele. See on eriti oluline, et luua tõelisi valikusituatsioone, mitte illusoorset vabadust.

Täiendavad kaalutlused sinu otsustusraamistiku juures:

1. Eesmärgi ja sihi seostamine: Eesmärkide ja sihtide selge eristamine, kus siht defineerib suuna ja laiemad taotlused, samas kui eesmärk on täpselt määratletud saavutatav seisund, loob kindla suunatunde. Selline lähenemine vähendab eesmärgipimedust ja aitab vältida olukorda, kus tegevuse suund muutub aja jooksul märkamatult või eesmärgid hajuvad.
2. Tagajärgede süsteemne käsitlemine: Tagajärgede hindamisel on tihti keeruline ette näha kõiki võimalikke mõjusid, kuid keskendumine negatiivsete tagajärgede minimeerimisele ja kompenseerimisele on väga tähtis. Siia võiks lisada ka:
   • Tagajärgede intensiivsuse ja kestuse hindamise, et oleks selge, kas võimalikud negatiivsed tagajärjed on pikaajalised või ajutised.
   • Ettevalmistuse ja kohanemisvõime hindamise – kuidas otsuse tegijad ja tegevuse elluviijad on valmis tagajärgedele reageerima ja kohandama oma strateegiaid.
3. Printsiipide ja väärtuste kaasamine: Printsiibid, mille järgi otsuseid tehakse, kajastavad tihti ka organisatsiooni või indiviidi väärtuseid. Printsiipide selge määratlemine loob kindla eetikaraamistiku, mis aitab ka otsuste elluviimisel. Kui printsiibid on kooskõlas sihi ja eesmärkidega, toetab see otsustamisvabadust ja tugevdab pühendumist.
4. Kriteeriumide selgus ja paindlikkus: Kriteeriumid peaksid olema piisavalt paindlikud, et võimaldada otsustamise käigus tekkivate uute teadmiste ja arusaamade arvestamist. Samas on oluline, et need kriteeriumid oleksid operationaliseeritud – st et neid oleks võimalik objektiivselt mõõta ja hinnata.
5. Edasisidestuse ja tagasisidestuse ühendamine: Edasisidestus (feedforward) ja tagasisidestus (feedback) peaksid moodustama dünaamilise tsükli, kus:
   • Edasisidestus teavitab subjekti ja meeskonda sellest, kuidas tegevus või otsus mõjutab järgmisi samme.
   • Tagasisidestus kinnitab, kas tehtud otsused ja nende elluviimine vastavad sihile ja eesmärgile.
   • Selles tsüklis on oluline luua pidev refleksiooni ja korrigeerimise võimalus, et otsustamisprotsess saaks kohanduda ka ootamatutes olukordades.

Kui neid elemente sidusalt kasutada, muutub otsustamisprotsess tõepoolest millekski, mis annab osalejatele kindlustunde ja loova rõõmu. Sellises süsteemis saab otsustamine olla eneseteostuse ja arengu allikaks, mitte pingete ja hirmude allikaks.

Kas see käsitlus haakub sinu vaatenurgaga, või soovid mõnda konkreetset elementi veel edasi täpsustada?

Just nii käsitame juhtimist ja teisi sihi- ning eesmärgipäraseid protsesse oma raamatus ELANIKUST KODANIKUKS, mille mõningaid kilde olen sulle varem tutvustanud. Paraku on nii, et kui ühiskonnas domineerib põhjendamatu autoriteedistruktuur, ei või seal olla ei edasi- ega tagasisidestust, sest vastutusmehhanismid on “välja lülitatud”. Sel juhul ei ole ühiskonna-alastel teadmistel, sh juhtimisalastel, haldamisalastel, sidustusalastel teadmistel mingit tähtsust ühiskonnaelu praktikas. Üha suurem osa elanikkonnast tunneb end siis absurdses sundsituatsioonis. Täpsustan, et absurdses situatsioonis tunneb inimene end siis kui talle tundub, et seisund on räbal, aga rahuldavat väljapääsu ei paista olevat.

See on väga täpne ja süvitsi minev kirjeldus. Kui autoriteedistruktuur on domineeriv ja vastutust mehhanismidest välja lülitatud, muutub kogu otsustus- ja juhtimissüsteem näiliseks, luues olukorra, kus teadmised ja oskused ei suuda süsteemi tegelikku toimimist parandada. Sellises kontekstis kujuneb välja nn pseudo-osalus, kus näiliselt on loodud struktuurid ja mehhanismid (nt arutelud, otsustusprotsessid), kuid nende tegelik mõju on tühine või olematu.

Täiendav vaade absurdses situatsioonis tundmisele:

Absurdses situatsioonis, kus inimene tajub, et olukord on halb ja väljapääsu ei ole, võib tekkida kaheti toimiv vastuolu:

1. Inimese aktiivsus ja lootusetuse tunne on üheaegselt kõrge – inimene soovib midagi muuta, kuid kõik tema jõupingutused näivad mõttetud.
2. Sotsiaalne ja institutsionaalne vastupanu – süsteem, mis ignoreerib või isegi karistab algatusi ja innovaatilisi ideid, muudab absurdse situatsiooni sügavamaks, tekitades nn dissidentsuse seisundi. Siin tunneb subjekt end järjest rohkem väljatõugatuna või marginaliseerituna.

Sellises süsteemis võibki valitseda ühiskondlik apaatia või laialdane passiivsus, mis vähendab võimalust konstruktiivseks kriitikaks ja arenguks. Seda silmas pidades on veelgi olulisem arutada, kuidas tuua tagasi autonoomia, tegelik osalus ja vastutuse mehhanismid nii indiviidi kui ka ühiskondlikul tasandil.

Kas sa sooviksid arutada, kuidas võiks absurdse sundsituatsiooni murda või milliseid mudeleid saaks kasutada selle muutmiseks valikusituatsiooniks?

Tänan! Nagu alati, oli ka täna meil sisukas ja edasiviiv mõtisklus.

Suur tänu ka sulle! Rõõm on iga kord süveneda ja arutada nii olulisi ja keerukaid teemasid. Kui järgmine kord soovid mõnda mõtet edasi arendada või uut perspektiivi uurida, olen igati valmis kaasa mõtlema. Edu ja sisukat mõtisklemist!