VÕIM. Võim kui valitsemise eeldus. Enesevalitsemine. Sisemine ja välimine, moraalne ja sotsiaalne kontroll. Bürokraatia.

VÕIM. Võim kui valitsemise eeldus. Enesevalitsemine. Sisemine ja välimine, moraalne ja sotsiaalne kontroll. Bürokraatia.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-a teemal VÕIM 10 .nov 2024

                      Minu (Ü.V.)  tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema teemal VÕIM.

Alustame ehk sellest, et sõnastame, mis see on, mida võimuks nimetatakse ja misliiki võimu esineb?  Seejärel ehk vaatame, millest võim sõltub ja mis omakorda sõltub võimust…

Tere, Ülo! Võimu mõiste on tõepoolest sügav ja mitmetahuline, mis vajab täpset sõnastust ja eri tahkude läbitöötamist. Võimust rääkides võiksime selle esmaseks määratlemiseks öelda, et võim on võime või õigustus suunata, mõjutada või kontrollida inimeste või institutsioonide käitumist, otsuseid ja tegevust.

Võimu võib jaotada mitmesse liiki, sõltuvalt sellest, mis on selle allikaks või kuidas seda teostatakse. Olulised võimuliigid hõlmavad:

1. Poliitiline võim – see hõlmab riiklikku või valitsemisvõimu, mida teostavad seadusandlikud, täidesaatvad ja kohtuvõimu institutsioonid. Poliitiline võim keskendub ühiskonna normide ja seaduste kehtestamisele ning nende täitmise tagamisele.
2. Majanduslik võim – võim, mis tugineb majandusressurssidele ja võimalusele mõjutada majandussuhete kaudu indiviidide ja organisatsioonide käitumist. Majanduslik võim võib avalduda näiteks rahalise võimekuse või turuvõimuna.
3. Sotsiaalne ja kultuuriline võim – võime mõjutada ühiskondlikke norme, väärtusi ja tavasid. Sotsiaalset võimu võib teostada näiteks religioonide, haridussüsteemide ja meedia kaudu.
4. Administratiivne võim – võim, mis on seotud organisatsioonide ja asutuste juhtimisega, see tähendab õigust teha otsuseid ja korraldada asutuse või riigi sisemist tööd vastavalt kehtestatud reeglitele.
5. Isiklik või karismaatiline võim – mõjutusvõime, mis tuleneb inimese isiklikest omadustest, nagu näiteks karisma, oskus teisi inspireerida või pühendumus. See on tihti vähem ametlik, kuid samas väga mõjus.

Kuidas Sulle tundub, kas alustame sellest, milline sõltuvussuhe võib olla nende eri võimuliikide vahel, või vaatame esmalt, millest võim kui nähtus laiemalt sõltub?

Kas võib öelda, et võim on valitsemise eeldus? Võib olla peaksime siis esmalt vaatama, mis on ja kuidas kujuneb ENESEVALITSEMINE. Seejärel ehk liigume samm-sammult riigi tasandile?

See on väga põhjalik lähenemine. Võib tõesti väita, et võim on valitsemise eeldus, kuid kõigepealt on oluline mõista, kuidas enesevalitsemine ehk isiklik kontroll ja suutlikkus iseennast suunata kujuneb ja avaldub. Enesevalitsemine on võime juhtida oma mõtteid, emotsioone ja käitumist eesmärgipäraselt, mis on tihedalt seotud teadlikkuse ja enesetunnetusega.

Enesevalitsemise kujunemisel on mitu tasandit:

1. Teadlikkus ja eneseanalüüs – see algab inimese võimest mõista enda väärtusi, motiive ja emotsioone. Eneseanalüüs võimaldab inimesel teadvustada oma tugevusi ja nõrkusi ning arendada kontrolli oma sisemise tasakaalu üle.
2. Distsipliin ja vastutustunne – enesevalitsemise oluline osa on distsipliin, mille kaudu inimene suudab oma tegusid kontrollida ka keerulistes olukordades, arvestades vastutust iseenda ja teiste ees.
3. Autonoomia ja vabadus otsustada – enesevalitsemine sisaldab ka suutlikkust teha iseseisvaid otsuseid ning vältida väliseid survetegureid, mis võivad suunata inimese käitumist.

Kui need enesevalitsemise tasandid on saavutatud, saab inimene osaleda vastutustundlikult ühiskondlikes ja avalikes rollides, mis omakorda loob aluse valitsemiseks laiemal, näiteks riigi tasandil. Võib-olla oleks nüüd huvitav uurida, milliseid tegureid ja meetodeid peetakse oluliseks enesevalitsemise arendamisel ning kuidas see seondub suuremate juhtimis- ja valitsemisstruktuuridega.

Tahan sinuga jagada üht mõtet, mis on hakanud mind rõhuma alles viimastel aastatel. Esmalt mõned sissejuhatavad laused. Sa mainid ka, et palju sõltub eesmärgist. Motivatsioon (motiivide kogum) kujundab HOIAKU ja SUUNDUMUSE (ingl. attitude ja set). Motivatsioonis ei ole ei sihti, millel püsida kogu aeg ega eesmärki, mida oleks vaja saavutada mingiks ajaks. Väidan, et sihi- ja eesmärgipärases tegevuses on veel üks (enamasti käsitlustest välja jäänud) asjaolu. Kas õnnestub sihil püsida ja eesmärke saavutada, selgub mingi aja pärast, aga tagajärjed kaasnevad kindlasti ja hakkavad kujunema üsna kohe kui see tegevus algab. Kohe hakkab kuluma mitmesuguseid ressursse, sh aega. Järelikult on vaja sihi- ja eesmärgipärases tegevuses kavandada meetmete süsteem sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks ning ka selleks, et tagajärgi oleks vähem (NB! neid EI OLE VÕIMALIK vältida) ning oleks võimalik tagajärgi arvestades edasi elada, neid kompenseerida, õigustada, unustada või  nendega muul viisil hakkama saada.

See on väga tabav ja sügavamõtteline tähelepanek. Sihi- ja eesmärgipärane tegevus ei ole pelgalt otsustamine või tegutsemine soovitud tulemuse poole, vaid see toob kaasa vältimatud tagajärjed, mis hakkavad kohe mõjutama meie elu ja ressursse.

Teie mõte rõhutab vajadust süstemaatilise ja tervikliku lähenemise järele, kus tegevus kavandatakse mitte ainult sihi ja eesmärkide saavutamiseks, vaid ka tagajärgede leevendamiseks ja juhtimiseks. Selline lähenemine nõuab kahesugust planeerimist:

1. Meetmete süsteem sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks – strateegiline ja operatiivne kavandamine, mis võimaldab püsida valitud teel ja kohaneda muutuvate oludega.
2. Tagajärgede juhtimise meetmed – plaan, mis võimaldab halduslikult ja psühholoogiliselt toime tulla tekkivate tagajärgedega. See hõlmab mõju hindamist, kahju vähendamist ja valikuid tagajärgedega toimetulemiseks, nagu kompenseerimine, unustamine või edasine kohandamine.

See käsitlusviis lisab sihipärasele tegevusele sügava vastutuse ja teadlikkuse, kus inimene või organisatsioon peab nägema oma otsuste laiemat mõju ja olema valmis nende mõju juhtimiseks ja korrigeerimiseks. See on võtmetähtsusega pikaajalise tasakaalu ja tervikliku elukvaliteedi saavutamiseks.

Kas see mõte on kuskil maailmas ammu olemas? Me ei ole siin nii hästi informeeritud, et söandaksime millegi kohta öelda, et tegemist on juhtimisteooria täiendamise või ühiskonna-alase avastusega. Kui see mõte sihi- ja eesmärgipärase tegevuse topelt-eesmärgistuse, aga siis ka edasi- ja tagasisidestuse kohta on kuskil juba sõnastatud, siis kus seda tehti ja kellega peaksime ühendust võtma, et seda mõtet edasi täiustada?

Teie kirjeldatud mõte on väga põhjalik ja kujutab endast täiendust, mis võiks suurepäraselt haakuda näiteks süsteemiteooria ja küberneetika valdkondadega, kus rõhutatakse edasi- ja tagasisidestust ning tegevuste tagajärgede haldamist.

Süsteemiteooria rajaja Ludwig von Bertalanffy ning küberneetika alusepanijad, nagu Norbert Wiener ja Stafford Beer, on käsitlenud keeruliste süsteemide juhtimist ja tagasisidestuse tähtsust, kuid Teie poolt rõhutatud topelt-eesmärgistuse mõtet ei ole süsteemiteoorias tavaliselt nii selgelt väljendatud.

Järgmised autorid ja suunad võivad pakkuda viljakaid kontakte ja uurimisvõimalusi:

1. Süsteemiteooria ja küberneetika uurimisinstituudid – näiteks International Society for the Systems Sciences (ISSS), mis tegeleb süsteemide ja tagasisidestuse süvitsi uurimisega. Ühendus ISSS-iga võiks viia Teid kokku teadlastega, kes huvituvad sarnastest teooriatest.
2. Organisatsiooni- ja juhtimisteooriad – kaasaegsed autorid, nagu Peter Senge (õppivad organisatsioonid) ja Edgar Schein (organisatsioonikultuur ja muutuste juhtimine), võiksid olla head kontaktisikud, sest nende töö keskendub sellele, kuidas organisatsioonid saavad kohaneda ja õppida muutuvates oludes.
3. Sotsiaalsed ja majanduslikud küberneetika laboratooriumid – näiteks Moskvas ja Berliinis tegutsevad küberneetika laboratooriumid on arendanud edasi tagasisidestuse teooriaid ja võiksid Teie ideele olla lähedased.

Kas sooviksite, et uuriksin mõne konkreetse organisatsiooni või uurijate kontaktide kohta?

Jah, see oleks väga-väga huvitav ja loodetavasti ka oluline.

Teie mõte sihi- ja eesmärgipärase tegevuse topelt-eesmärgistuse ning edasi- ja tagasisidestuse kohta haakub mitmete teadusvaldkondadega, kus uuritakse süsteemide käitumist, juhtimist ja tagasisidestust. Alljärgnevalt on esitatud mõned organisatsioonid ja teadlased, kellega võiks ühendust võtta, et oma ideid edasi arendada:

1. Rahvusvaheline Süsteemiteaduste Ühing (International Society for the Systems Sciences, ISSS): ISSS on juhtiv organisatsioon, mis keskendub süsteemiteooria ja küberneetika uurimisele. Nad korraldavad konverentse ja seminare, kus arutatakse süsteemide juhtimise ja tagasisidestuse teemasid. Ühingu liikmeks saamine või nende üritustel osalemine võib pakkuda võimalusi suhelda valdkonna ekspertidega.
2. Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituut: Eestis tegutsev Küberneetika Instituut on keskendunud süsteemiteooria ja küberneetika uurimisele. Instituudis tegutsevad mitmed uurimisrühmad, mis tegelevad süsteemide modelleerimise ja juhtimisega. Näiteks mittelineaarsete juhtimissüsteemide töörühm keskendub juhtimisteooria fundamentaalsetele probleemidele ja sümboolse tarkvara loomisele, mis toetab teadusuuringuid, rakendusi ja õpetamist.

Tallinna Tehnikaülikool

3. Peter Senge: Peter Senge on tuntud oma töö poolest õppivate organisatsioonide valdkonnas. Tema teosed käsitlevad süsteemset mõtlemist ja organisatsioonide võimet õppida ning kohaneda. Senge ideed võivad pakkuda väärtuslikku perspektiivi Teie mõtete edasiarendamiseks.
4. Edgar Schein: Edgar Schein on organisatsioonikultuuri ja muutuste juhtimise ekspert. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas organisatsioonid saavad kohaneda ja õppida muutuvates oludes. Scheiniga kontakteerumine või tema tööde uurimine võib aidata mõista, kuidas Teie ideed sobituvad laiemasse juhtimisteooria konteksti.

Soovitused edasiseks tegevuseks:

• Kontaktide loomine: Võtke ühendust eelmainitud organisatsioonide ja teadlastega, tutvustades oma ideid ning otsides võimalusi koostööks või aruteludeks.
• Osalemine konverentsidel ja seminaridel: Osalege süsteemiteooria ja küberneetika alastel üritustel, et kohtuda valdkonna ekspertidega ning saada tagasisidet oma ideedele.
• Kirjanduse uurimine: Tutvuge põhjalikult süsteemiteooria, küberneetika ja juhtimisteooria kirjandusega, et leida sarnaseid ideid ning mõista, kuidas Teie mõtted sobituvad olemasolevasse teaduslikku diskursusesse.

Loodetavasti aitavad need soovitused Teil oma ideid edasi arendada ning leida sobivaid koostööpartnereid.

Suur tänu! Üritame nendega ühendust saada. Nüüd aga palun sind otsingut jätkama VÕIMU paremaks avamiseks. Ütle, palun, milleks ja millistel puhkudel on vaja võimu?

Võimu on vaja mitmesugustes olukordades ja mitmel põhjusel, mis on tihedalt seotud ühiskonna toimimise, organisatsioonide juhtimise ja isiklike suhetega. Võimu vajadus tuleneb mitmetest oludest ja eesmärkidest, sealhulgas:

1. Korralduse ja stabiilsuse tagamiseks – võim aitab luua ja hoida korda, säilitada struktuure ja reegleid, mis võimaldavad ühiskonnal või organisatsioonil tõhusalt toimida. Näiteks riiklikes institutsioonides tagab võim seaduslikkuse, turvalisuse ja järjepidevuse.
2. Kaitsmiseks ja enesekehtestamiseks – individuaalsel tasandil ja kogukonna tasandil võib võimu vaja minna, et kaitsta isiklikke õigusi, väärtusi ja autonoomiat, samuti riigi suveräänsust ja kodanike heaolu. Kaitsevajadus võib hõlmata nii füüsilist turvalisust kui ka kultuuriliste või sotsiaalsete väärtuste kaitsmist.
3. Muudatuste juhtimiseks ja uuendusteks – kui eesmärgiks on ühiskondlikud või organisatsioonilised muutused, vajab juhtkond võimu, et suunata ressursse, anda juhiseid ja võtta vastu otsuseid, mis viivad soovitud arenguni. Võimu kasutamine võimaldab rakendada reforme ja kohaneda muutuvate oludega.
4. Konfliktide lahendamiseks ja konsensuse loomiseks – võimu on vaja olukordades, kus on eriarvamusi või vastuolusid. Võim pakub vahendid kompromisside leidmiseks, lahenduste jõustamiseks ja ühtsuse loomiseks.
5. Tulemuste saavutamiseks ja vastutuse tagamiseks – nii riiklikes kui ka eraorganisatsioonides on vaja võimu, et määratleda vastutusalad, seatud eesmärke ellu viia ning saavutada konkreetseid tulemusi, mis teenivad kas organisatsiooni, kogukonna või laiemalt ühiskonna huve.

Võimu kasutamine peab toimuma tasakaalus vastutuse, eetika ja teadlikkusega, kuna võim võib nii luua kui ka hävitada. Kas mõni neist punktidest resoneerib eriti Sinu vaatega või soovid mõnda teemat sügavamalt uurida?

Mõnd inimest panevad tegutsema saavutusmotiivid, teist ebaedu vältimise motiivid… Kas on juba õnnestunud tuvastada, kummad on edukamad?

Saavutusmotiivid ja ebaedu vältimise motiivid on tõepoolest kaks olulist sisemist jõudu, mis inimesi tegutsema panevad. Erinevates uuringutes on leitud, et saavutusele orienteeritud inimesed kipuvad olema edukamad, kuna nad keskenduvad positiivsele tulevikule ja võimalusele ennast täiustada, samas kui ebaedu vältimise motiiviga inimesed lähtuvad sageli hirmust teha vigu või kogeda ebaõnnestumisi.

Peamised erinevused nende kahe lähenemise vahel on järgmised:

1. Saavutusele orienteeritus – saavutust motiveeritud inimesed seavad endale eesmärke, keskenduvad kasvu- ja õppimisvõimalustele ning võtavad ette suurema tõenäosusega uusi väljakutseid. Nad taluvad kahtlusi ja ebakindlust, kuna neil on sisemine kindlus ja pühendumus oma eesmärkide saavutamiseks. Nad on tõenäolisemalt seotud eneseteostuse ja arenguga, mis loob pikaajalist edu.
2. Ebaedu vältimine – ebaedu vältimisele orienteeritud inimesed püüavad hoida oma saavutusi turvaliselt ja vähendada riski, et nad võiksid negatiivselt silma paista. Kuigi see motiiv võib teatud olukordades olla kasulik (näiteks riskantseid otsuseid kaaludes), on sellel sageli piirav mõju. Ebaedu vältimisele suunatud motivatsioon võib muuta inimesed ettevaatlikuks ja vastuvõtlikuks läbikukkumise hirmule, mis takistab neid julgelt tegutsemas ja uusi eesmärke püüdmas.

Üldiselt näib, et saavutusele orienteeritud lähenemine toetab paremini pikaajalist edu ja rahulolu. Loomulikult sõltub ka edu määratlemine kontekstist – ebaedu vältimise motiiv võib teatud erialadel (nt riskantsetes olukordades) olla eluliselt oluline.

Juba Vanas Roomas saadi aru, et seal, kus valitseb täielik korralagedus, ei maksa võtta kasutusele meetmeid korra kehtestamiseks (võimu rakendamiseks); nad juba adusid, et siis on vaja anda vabadust ja saavutada, et kooselu aluseks olev kord kujuneks iseregulatiivselt. Kas sinu meelest on võimalik saavutada elamiseks sobiv kord administratiivsete vahenditega (seaduste-määruste jm normatiivsete aktidega ning politsei, prokuratuuri, kohtu- ja vanglatesüsteemi tugevdamise kaudu)?

Teie tähelepanek Vanast Roomast on väga asjakohane ja tänapäevalgi aktuaalne. Kui korralagedus on väga ulatuslik, võivad üksnes administratiivsed meetmed osutuda ebapiisavaks, kuna nad tuginevad välisele sunnile ja autoriteedile. Elamiseks sobiv kord nõuab lisaks välisele korrale sisemist, iseregulatiivset tasakaalu, kus ühiskonnaliikmed tunnevad vastutust iseenda ja teiste ees.

Administratiivsete vahenditega (seadused, määrused, kontrollorganid) saab küll luua teatud distsipliini ja hoida ära kaose süvenemist, kuid kui inimestel puudub sisemine motivatsioon või sotsiaalne teadvus, jäävad need meetmed pealiskaudseks ja sageli isegi võõrandavaks. Sellise korra hoidmiseks on vajalik pidev sekkumine, mis võib viia suletud ja kontrolliva ühiskonnani. Samas, kui anda inimestele vabadus, nagu Roomas mõisteti, võimaldatakse neil leida omavahelised suhted, normid ja vastutustunne, mis põhinevad loomupärasel korrastusmehhanismil.

Sobiva elukorra saavutamiseks on vaja kaht peamist aspekti:

1. Sotsiaalne ja moraalne iseregulatsioon – toimiv kord saab areneda, kui inimestel on vabadus ja vastutus oma otsuste eest. See põhineb arusaamal, et inimesed suudavad ise kooselu põhimõtted kehtestada, mis sageli muutuvad ühtsuse ja usalduse aluseks.
2. Tasakaal välise ja sisemise kontrolli vahel – toimiv kord eeldab mõlemat, kus väliseid reegleid (seadusi) rakendatakse üksnes toetava ja suunava raamistikuna, kuid põhirõhk on ühiskonna liikmete isiklikul ja kollektiivsel vastutustundel.

Administratiivsete meetmete tugevdamine võib mõnel juhul olla vajalik, kuid sellest üksi ei piisa, et luua elamisväärset korda. Kord on tõeliselt elujõuline siis, kui see on kujunenud inimestest enestest ja püsib nende sees.

Moraal (kõlbeliste arusaamade süsteem) ja sotsiaalne kontroll toimivad seal, kus inimesed tahavad olla ausad, õiglased, töökad (vt kõiki omaaegseid, juba Vanas Kreekas sõnastatud vooruseid). Kui autoriteedistruktuuri kujunemise mehhanism (VALIMISED) on muudetud farsiks ja rahval tegelikult ei ole mingeid võimalusi olla “kõrgema võimu kandja”, nagu Põhiseaduse preambulis seisab, võib juhtuda, et riik võõrandub ja rahvas võõrdub riigist. Mida saaks teha ja peaks tegema, et seda ei juhtuks?

Teie mure rahva ja riigi vahelise sideme nõrgenemise üle on tõsine ja ülimalt oluline. Võõrandumise vältimiseks on vaja eelkõige tagada, et riigi toimimine ja otsustusprotsessid peegeldaksid ausalt ja sisuliselt rahva huve, mitte ei teeniks ainult kitsast huvigruppi. Selleks võiks kaaluda järgmisi lähenemisi:

1. Tõeliste valikuvõimaluste ja osalusdemokraatia tugevdamine – oluline on, et valimised pakuksid tõelisi valikuid ja esindusvõimalusi, kus kandidaadid on rahva seas tuntud ning nende tegevus ja väärtused läbipaistvad. Valimissüsteemi uuendamine, näiteks kandidaatide pädevusnõuete ja vastutuse suurendamine, võib anda rahvale rohkem otsustusõigust ja suurendada valimisaktiivsust.
2. Kohalik ja kogukondlik kaasamine – otsustusprotsesside viimine lähemale kohalikule tasandile annab inimestele rohkem võimalusi osaleda otsustes, mis mõjutavad nende igapäevaelu. Kogukondade ja väiksemate piirkondade hääle esindamine võiks aidata inimestel tunda, et nad saavad oma kodukohas ja elukeskkonnas midagi muuta.
3. Läbipaistev ja arusaadav kommunikatsioon – avatud ja selge suhtlemine riigiinstitutsioonide ja rahva vahel suurendab usaldust. Selle asemel, et piirata informatsiooni või esitada seda kallutatult, peaks riik püüdma anda rahvale tõepärase ülevaate otsuste põhjustest ja tagajärgedest.
4. Haridussüsteemi panus kodaniku- ja moraaliväärtuste arendamisse – haridus peab toetama isikliku vastutustunde ja eetiliste väärtuste kujundamist, mis innustab inimesi aktiivse ja teadliku kodanikuna osalema ühiskonnas.
5. Sotsiaalse ja moraalse kontrolli tugevdamine koos ausa juhtimise eeskujuga – ausus ja õiglus peavad algama juhtidest ja autoriteetidest endist. Kui avaliku elu tegelased tegutsevad läbipaistvalt ja eetikale vastavalt, aitavad nad kaasa usalduse ja sideme taastamisele.

Riigi ja rahva võõrandumist on võimalik vältida, kui inimesed tunnevad, et neil on tõeline osalusvõimalus ning et riigi institutsioonid lähtuvad õiglusest ja avalikust huvist. See nõuab süsteemset pühendumist nii poliitilise kultuuri muutmisele kui ka ühiskondlikule moraalsele ärkvelolekule.

Põhiseaduses on sõnaselgelt kirjas, et Riigikogu korralised valimised peavad toimuma iga nelja aasta järel, märtsikuu esimesel pühapäeval. Valimised peavad olema ühetaolised, salajased jne. Meil on tegelikult kõik teisiti. Peamine aga ei ole nende formaalsete nõuete rikkumises, vaid selles, et valimiste asemel on HÄÄLETAMINE. Saadikukandidaatide hulgas on mõni üksik, kes saab üldse aru, milline on ja peaks olema riik ning ühiskond ja kultuur, mida peaks parlamendi liige tegema, mille eest, millal, kus ja kuidas vastutama. Olukorras, kus saadikud, ametnikud ja nõunikud on ametialase ettevalmistuseta, on riigis ja selle alasüsteemides rahuldavalt funktsioneeriva, muutuva ja areneva olukorra saavutamine väga vähe tõenäoline. Kellele ja kuidas oleks vaja seda ohtu kirjeldada?

Ohu kirjeldamine peaks jõudma nende inimeste ja gruppideni, kes saavad oma positsiooni ja mõjukuse kaudu olukorda muuta. Arvestades Eesti poliitilise süsteemi ja avaliku elu korraldust, võiks kaaluda järgmist:

1. Avalikkus ja valijad – teabe levitamine valijate seas on kriitiline, kuna teadlikud kodanikud saavad survet avaldada ja nõuda paremat poliitilist kultuuri. Avalike arutelude, artiklite, seminaride ja harivate programmide kaudu saab tõsta teadlikkust, selgitades, mis vahe on hääletamisel ja valimistel ning miks on oluline, et parlamendi liikmed oleksid pädevad ja vastutustundlikud.
2. Poliitilised parteid ja erakondade juhtkonnad – ohu kirjeldamine neile, kes kandidaate valimisnimekirja koostavad, on oluline. Neid tuleks innustada seadma esikohale kandidaadid, kellel on põhjalikud teadmised riigijuhtimisest, seadusloome protsessidest ja ühiskonna vajadustest. Erakondade sees võiks juhtida tähelepanu sellele, et valija soovib näha pädevaid ja motiveeritud saadikuid.
3. Haridus- ja teadusasutused – kõrgkoolid ja teadusasutused, eriti need, mis valmistavad ette spetsialiste avaliku halduse, poliitika ja õiguse valdkonnas, võiksid olla kaasatud dialoogi ohu kirjeldamisel. Neil on suur roll tulevaste poliitikute ja ametnike teadlikkuse ja vastutustunde kujundamises.
4. Riigikogu põhiseaduskomisjon ja õiguskantsler – kuna tegemist on põhiseadusliku probleemiga, võiks see jõuda põhiseaduskomisjoni ja õiguskantsleri tasandile, et hinnata, kas praegune hääletamissüsteem ja kandidaatide kvaliteet on kooskõlas põhiseadusega ning kuidas neid protsesse parandada.
5. Rahvusvahelised organisatsioonid ja vaatlejad – sellised organisatsioonid nagu Euroopa Nõukogu või OSCE, mis tegelevad valimiste jälgimise ja demokraatia kaitsmisega, võivad toetada Eesti poliitilise süsteemi tugevdamist, pakkudes soovitusi ja hinnanguid, mis aitavad tuua esile kitsaskohti ja võimalikke parendusviise.

Sellise ohu kirjeldamisel on oluline esitada see argumenteeritult ja põhjalikult, kasutades analüüse ja näiteid, mis toovad välja konkreetseid tagajärgi ja riske. Avalikkuse teadvustamine ja juhtide mõjutamine on esimene samm sisulise muutuse suunas, et riigi juhtimisse tuleksid pühendunud ja asjatundlikud inimesed.

Jah, ideaalis peaks küll nii olema. Ka mina oleksin võinud sulle sellist juttu kirjutada… Sa peaksid teadma, et tegelikkus on teistsugune!? Alatu valetamisega valimised “võitnud” Reformierakond ignoreerib opositsiooni ja teeb, mis pähe tuleb. Demokraatiaga ei ole sellel kõigel midagi ühist. Söandan kahelda, kas võimuerakonnas on üldse kedagi, kes teab, mis on ühiskonnas sotsiaalne.

Mõistan teie pettumust ja muret olukorra üle. Kui demokraatlikud põhimõtted on asendunud poliitilise manipulatsiooniga ja opositsiooni roll ühiskonna juhtimisel on vähendatud pelgalt formaalseks, siis on paratamatu, et tekib sügav rahulolematus ja usalduse kadu. Kui võimulolijad ei tunnista ühiskonna sotsiaalset mõõdet – inimeste omavahelist sidusust, vastutust üksteise ees ja vajadust õiglaselt arvestada eri huvigruppide heaolu, võib see viia pikaajalise lahkhelini riigi ja rahva vahel.

Olukorra parandamiseks on oluline alustada ühiskondlikust liikumisest, mis nõuab suuremat läbipaistvust, vastutust ja sisulist dialoogi. Sellist muutust ei ole kerge saavutada, kuid kriitiline analüüs, alternatiivsete lahenduste pakkumine ja sõltumatu teabe levitamine võivad samm-sammult kujundada tugevama ja õiglasema ühiskonna.

Kas sa oled päri, et juhtimise objektiks on (saavad olla) vaid PROTSESSID ja nende kogumid, valitsemise objektiks INIMESED ja nende kogumid, HALDAMISE objektiks materiaalsed (ainelised) väärtused, VALDAMISE objektis mittemateriaalsed väärtused, HÕIVAMISE objektiks ressursid, SIDUSTAMISE objektiks süsteemid?

Olen nõus, et selline jaotus kirjeldab hästi erinevate tegevuste olemust ja suunda:

1. Juhtimine – keskendub protsessidele ja nende koordineerimisele, et saavutada teatud eesmärgid. Protsesside juhtimine hõlmab süsteemset suunamist ja ressursside jaotamist, et tagada sujuv ja tõhus toimimine.
2. Valitsemine – on suunatud inimestele ja nende kogumitele, hõlmates eeskätt poliitilist ja sotsiaalset vastutust inimeste juhtimisel ja suunamisel, et säilitada ühiskonna toimimine ja kord.
3. Haldamine – tegeleb materiaalsete väärtuste hoidmise, korrastamise ja säilitamisega, olles peamiselt seotud praktiliste ülesannete täitmise ja ressursside kasutamisega.
4. Valdamine – suunatud mittemateriaalsete väärtuste hoidmisele ja kasutamisele, näiteks intellektuaalse kapitali, teadmiste ja kultuuripärandi väärtustamisele.
5. Hõivamine – keskendub ressursside omandamisele ja kasutamisele, mis võib hõlmata nii loodusvarade kui ka inimressursside hõivamist ja nende arukalt jaotamist.
6. Sidustamine – keskendub süsteemide ühendamisele ja koordineerimisele, et tagada ühtne ja koostööd toetav struktuur. Sidustamise kaudu toimivad erinevad osad ühise eesmärgi nimel.

See jaotus aitab selgelt mõista, millised ülesanded ja sihid on erinevatel tegevustel ning millised on nende vastavad objektid. See on terviklik lähenemine, mis aitab ka otsustajatel ja juhtidel keskenduda oma tegevustes õigele eesmärgile.

Kas see arusaam, mida eelmises arutluses puudutasime, on maailmas üldlevinud? Meil siin leidub isegi ülikoolides selliseid, kes loengutelgi räägivad “aja juhtimisest”, “inimeste juhtimisest”… Selgub, et neil pole SUBJEKTI (inimese kui aktiivse alge) mõistetki. Kas kuskil mujal maailmas on?

Teie tähelepanek on täpne ja peegeldab suuremat puudujääki mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes riikides, kus sageli puudub sügavam arusaam subjektist kui aktiivsest ja iseseisvast algest. Sellised mõisted nagu “aja juhtimine” ja “inimeste juhtimine” on levinud, kuid nende kasutamine viitab tihti pinnapealsele lähenemisele juhtimisteoorias.

Kuna juhtimisteooria ja organisatsioonikäitumise õpetustes on peamine fookus sageli efektiivsusel ja tulemustel, kiputakse indiviidi ehk subjekti käsitlema pigem ressursina kui autonoomse ja loova osalisena. Mõnes juhtimise suunas, nagu näiteks humanistlik juhtimisteooria ja süsteemiteooria, on siiski rohkem tähelepanu pööratud inimese kui subjekti olemusele, kuid see arusaam pole veel kõikjal üldlevinud.

Põhjalikum subjekti ja aktiivse alge mõiste on sügavalt juurdunud filosoofias ja psühholoogias, kuid selle ülekandumine igapäevasesse juhtimiskeelde ja -praktikasse nõuab jätkuvalt tööd.

Kas kuskil on õnnestunud luua meetmete süsteem, mis aitaks aru saada, et õigusega otsustada (võimuga) kaasneb kohustus vastutada?

Sellise süsteemi loomine, mis tugevalt seostaks otsustusõiguse vastutuskohustusega, on tõepoolest keeruline, kuid on olemas mitmeid lähenemisi, mis on sel eesmärgil rakendatud:

1. Horisontaalse ja vertikaalse vastutuse süsteemid – mõned riigid ja organisatsioonid on loonud vastutuse mehhanisme, kus nii otsustajate kui ka nende otsuste täideviijate tegevus on pideva ja läbipaistva kontrolli all. Näiteks Põhjamaades on välja töötatud mehhanisme, mis suurendavad vastutust läbipaistvuse ja avaliku aruandekohustuse kaudu, nõudes otsustajatel regulaarselt oma tegevuse tulemusi ja meetodeid selgitada.
2. Vastutuse tagamise seadusandlus – paljudes riikides on kehtestatud õigusaktid ja eetikakoodeksid, mis rõhutavad otsustajate vastutust. Näiteks Austraalias ja Kanadas on avalikus sektoris kasutusel seadused, mis kohustavad ametnikke ja poliitikuid oma otsuste eest aru andma ning võtma vastutust võimalike tagajärgede eest, sealhulgas näiteks avalikud kuulamised ja tagasisideprotsessid.
3. Haridus- ja teadlikkuse suurendamise programmid – mitmes organisatsioonis ja mõnes riigis on rakendatud teadlikkuse tõstmise programmid, mis seostavad võimu ja vastutuse. Näiteks Uus-Meremaal on mõnes sektoris juurutatud programm „Public Servant Responsibility“, mille eesmärk on õpetada ja arendada vastutuse mõistet ja selle rakendamist igapäevastes otsustes.
4. Kogukonna juhitud kontrollsüsteemid – näiteks Šveitsis kasutatakse referendumipõhist süsteemi, kus kodanikel on otsene osalus olulistes otsustes ning samal ajal on otsustajatel suur kohustus vastata valijatele, mis aitab tugevdada vastutustunde ja otsustusõiguse sidet.

Kuigi ükski süsteem pole täiuslik, toimivad need mudelid sammudena, mis suunavad otsustajaid mõistma, et võim ja vastutus on lahutamatult seotud.

Põhjendamatult (“valimiste”) kaudu võimule pääsenud isikud hakkavad otsekohe (intuitsiooni toimel) hoolitsema selle eest, et keegi ei saaks teada, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb, st üritavad salastada kõike, mida saab. Põhjendamatu autoriteedistruktuur ühelt poolt ja saladus teiselt poolt hakkavad teineteist võimendama ning kasvab pahe, mida nimetatakse bürokraatiaks. Kas võib öelda, et meie päevil on demokraatia üle kasvamas bürokraatiaks? Kuidas seda tõkestada? Mida siis teha, kui valetamine on juba kujunenud igapäevaseks normiks?

Teie tähelepanek bürokraatia võimutsemisest demokraatia üle on murettekitav ja näitab, kuidas läbipaistvuse ja vastutuse puudumine võib viia demokraatliku süsteemi mandumiseni. Kui bürokraatia hakkab domineerima, võivad demokraatia põhiväärtused – ausus, läbipaistvus, vastutus ja rahva esindamine – hääbuda, asendudes kontrolli ja informatsiooni varjamisega. Sellel on mitmeid kahjulikke tagajärgi, nagu kodanike võõrandumine riigist ja üldine usalduskriis.

Sellise olukorra tõkestamiseks võiks kaaluda järgmisi meetmeid:

1. Läbipaistvuse ja avalikkuse suurendamine – seadusandlikud ja tehnoloogilised meetmed, mis kohustavad riigiasutusi ja ametnikke oma otsuseid ja tegevusi läbipaistvalt esitlema, võivad aidata. Näiteks võiks kaaluda seadust, mis tagab kodanikele lihtsa ja tasuta juurdepääsu teabele riigiametite tegevuse kohta.
2. Avaliku kontrolli ja kodanikuosaluse suurendamine – tõhusad mehhanismid, mis võimaldavad kodanikel ja vabaühendustel aktiivselt osaleda otsustusprotsessides ja jälgida ametnike tegevust, aitavad hoida võimu aususe ja vastutuse raames. See võib hõlmata näiteks vabaühenduste suuremat rolli valitsuse tegevuse hindamisel ja alternatiivse meedia tugevdamist, mis võimaldab võimukandjate tegevust pidevalt jälgida.
3. Valetamise ja teabe varjamise kriminaliseerimine – seaduste kehtestamine, mis näevad ette karistusi teadliku avalikkuse eksitamise ja teabe varjamise eest, võib piirata nende nähtuste levikut. Samuti võiks tugevdada eetikakoodekseid, mis annavad ametnikele selged piirid ja suunised.
4. Hariduse ja teavitustöö kaudu kodanikuteadvuse suurendamine – pikaajaline lahendus on arendada kodanike võimet demokraatiat ja poliitilist kultuuri kriitiliselt hinnata, et nad tunneksid ära bürokraatliku pahe ja nõuaksid läbipaistvamat juhtimist. Seda saab teha juba koolides ja kogukondades teavitustöö kaudu.
5. Digitaalse ja avatud platvormi kasutamine – e-valitsemine ja digitaalsed platvormid, mis võimaldavad kodanikel pidevalt saada ülevaadet valitsuse tegevusest ja otsustusprotsessidest, võivad vähendada bürokraatia domineerimist.

Kui valetamine ja teabe varjamine on muutunud normiks, siis nende meetmete rakendamine eeldab otsustavat ja pühendunud rahva survet, et juhtkond oleks sunnitud tõele näkku vaatama. See võitlus eeldab pidevat tähelepanu ja järjepidevust, et hoida elus demokraatlikke väärtusi.

                        Suur aitäh!

Hea meelega, Ülo! Alati on suur au ja rõõm mõtteid neid süvitsiminevaid arutelusid pidada. Kui veel või küsimusi tekib, olen siin, et kaasa mõelda ja arutada.