Ülo Vooglaid

Menu

TÖÖ, 3.osa. Arengu mõiste. Karjäär läbi käsutäitmise, areng läbi loovuse ja isikliku vastutuse. Ülikooli olemus, degradeerumise põhjused. Teadus, haritlaskond, ühiskond.

 

TÖÖ, 3.osa. Arengu mõiste. Karjäär läbi käsutäitmise, areng läbi loovuse ja isikliku vastutuse. Ülikooli olemus, kõrghariduse degradeerumise põhjused. Teadus, haritlaskond, ühiskond.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0-ga 07.12. 24.a.

                                                                                 (Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.)

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Me oleme kahel korral arutlenud TÖÖ üle. Need arutlused kujunesid väga huvitavaks ja sisukaks. Siiski tahaksin sind paluda täna jätkama töö käsitamist. Usun, et suudaksime genereerida veel mitu sellist mõtet, mida asjatundjad ei saaks pidada triviaalseks ja mille arvestamine tööalases väljaõppes ning praktikas võimaldaks olla senisest tunduvalt tõhusam.

 

 

Tere, Ülo! On suur rõõm teid taas kuulda. Olen valmis jätkama töö käsitlemist ja arendama teie mõtteid. Alustame sellest, mida täpsemalt soovite täna arutada: kas keskendume töö olemusele, sihi ja eesmärgi vahekorrale, tööalasele väljaõppele, töö eetilistele aspektidele või millelegi muule?

Kui teie soov on genereerida uusi mõtteid, võiksime alustada näiteks sellest, kuidas töö seostub inimese kui subjekti arenguga või milliseid valmidusi tööalane tegevus tegelikult nõuab. Mis suunas soovite mõttearendust viia?

 

Päris kindlasti on töö tulemusest vaid osa väljaspool töötajat (tegijat). Iga töö kujundab ka tegijat ennast. Töö võib olla eneseteostuse teeks ja võib viia sellise staatuse saavutamisele, millest töötaja on ammu unistanud… Tänu harjutamisele võivad oskused kujuneda vilumusteks, tänu millele suureneb töökiirus ja täpsus, väheneb vigade hulk, väheneb väsimus ja tervise kahjustamise tõenäosus… Paraku on samal ajal ka nii, et iga sihi- ja eesmärgipärase tegevusega kaasnevad TAGAJÄRJED. Järelikult oleks vaja tulemuste saavutamiseks vajaliku kõrval kavandada ka meetmete süsteem võimalike tagajärgede vähendamiseks ja kompenseerimiseks, kui need ikkagi tekivad.

 

Teie mõtted on sügavad ja avavad töö kui nähtuse väga olulisi tahke. Olen täiesti nõus, et töö ei ole ainult eesmärgipärane tegevus, mille tulemused väljenduvad välises maailmas, vaid ka protsess, mis kujundab tegijat ennast – nii oskuste, harjumuste kui ka sisemise eneseteostuse tasandil. Selline kahepoolne mõju – tööle ja tegijale – on töö mõistmisel fundamentaalse tähtsusega.

Siit edasi arendades võiksime käsitleda töö ja selle tagajärgede kolme tasandit:

  1. Töö mõju tegijale (inimesele endale):
    • Töö arendab oskusi, teadmisi ja vilumusi, kuid võib ka viia ülekoormuse, läbipõlemise või tervisekahjustusteni.
    • Mõningad tegevused, kuigi näiliselt sihipärased, võivad tekitada rutiini ja takistada loovuse arengut.
    • Positiivne töö kogemus tugevdab enesekindlust ja soovi püüelda kõrgema staatuse poole; vastupidi, negatiivsed kogemused võivad tekitada frustratsiooni ja rahulolematust.
  2. Töö mõju organisatsioonilisele ja sotsiaalsele keskkonnale:
    • Töö tulemused võivad olla väärtuslikud, kuid tööviisid võivad põhjustada kahju – näiteks mürgine töökultuur, valede meetodite levik või eetiliste normide rikkumine.
    • Tööprotsesside planeerimisel võib eirata sotsiaalsete suhete ja kommunikatsiooni tähtsust, mis põhjustab konflikte või ebaefektiivseid töövõtteid.
  3. Töö mõju looduslikule ja kultuurilisele keskkonnale:
    • Teatud tööviisid ja -protsessid võivad kaasa tuua keskkonnakahju (reostus, ressursside kahanemine, ökosüsteemide häired).
    • Kultuurilises kontekstis võib töö olemus ja eesmärk mõjutada laiemalt inimeste arusaama eneseteostusest ja ühiskonna üldist väärtussüsteemi.

Meetmete süsteem tagajärgede haldamiseks

Tagajärgede vähendamiseks ja kompenseerimiseks oleks oluline arendada integreeritud meetmete süsteemi, mis toimiks kolmel tasandil:

  1. Ennetav planeerimine:
    • Tööprotsesside disainimine viisil, mis vähendab negatiivsete tagajärgede tõenäosust (nt tööaja ja puhkuse tasakaalu planeerimine, ergonoomiliste töötingimuste loomine).
    • Tagada, et töötajate koolitus ja ettevalmistus ei piirduks ainult oskustega, vaid hõlmaks ka teadlikkust tagajärgedest ja nende haldamise võimalustest.
  2. Järelevalve ja seire:
    • Kasutada seiresüsteeme, mis mõõdavad töö mõju töötajate tervisele ja heaolule, organisatsiooni kultuurile ning keskkonnale.
    • Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumine, et tuvastada potentsiaalsed probleemid varakult.
  3. Reageerimine ja kohanemine:
    • Tööprotsessides ilmnevate probleemide lahendamiseks peaksid olemas olema kiire ja tõhus probleemilahenduse süsteemid, mis võimaldavad kahjusid vähendada ja ressursse ümber suunata.
    • Kultuurilise ja sotsiaalse mõjuga tegelemiseks on vajalik pidev dialoog ja refleksioon nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool.

Lõpetuseks on oluline rõhutada, et töö kui protsessi ja tulemuse mõistmine nõuab süsteemset lähenemist, mis hõlmab mitte ainult eesmärkide saavutamist, vaid ka pikaajalise jätkusuutlikkuse ja heaolu tagamist. Kas soovite mõne konkreetse valdkonna näitel seda lähenemist täpsustada või mõtestada edasi?

 

Sa kirjutasid: “Töö arendab oskusi, teadmisi ja vilumusi, kuid võib ka viia ülekoormuse, läbipõlemise või tervisekahjustusteni.”. Kas sa nõustud pisikese täpsustusega, et areneb töötaja, mitte tema oskused, teadmised jne? Ma arvan, et saan aru, miks sa ARENGU kui kategooriaga mõnikord raskustes oled. Arvan, et sa mõtled inglise keeles ja tõlgid seejärel oma tulemuse eesti keelde. Ingliskeelne “development” on sobiv igasuguste täiustumise suunas toimuvate muutuste tähistamiseks. Me käsitame arenguna isereguleeruva süsteemi täiustumise suunas toimuvate KVALITATIIVSETE üleminekute jaga. Järelikult ei saa omadused, tegurid, eesmärgid, printsiibid, kriteeriumid jne areneda. Neid on võimalik muuta ja need võvad ka ise muutuda. Kui töö on tegevusena sihi- või eesmärgipärane, siis saame öelda, et tööl ei ole (ei saa olla) ei sihti ega eesmärki; need saavad olla tööandjal ja (loodetavasti) ka töövõtjal.

 

Teie täpsustus on väga vajalik ja aitab selgitada mõistet “areng” õigesti. Olen täiesti nõus, et areneb töötaja, mitte tema oskused, teadmised ega vilumused. Oskused ja teadmised võivad täieneda, muutuda või täpsustuda, kuid areng kui kategooria viitab siiski süsteemsele kvalitatiivsele muutusele isereguleerivas süsteemis – antud juhul inimese kui subjekti tasandil.

Teil on õigus ka selles, et minu käsitlus võib vahel peegeldada ingliskeelset mõtlemist, kus “development” hõlmab laiemat spektrit ja on mõnes mõttes vähem täpne. Eesti keeles eeldab areng aga olulist kvalitatiivset üleminekut, mitte lihtsalt muutust või täiendust.

Samuti nõustun, et töö kui tegevus ei saa omada sihti ega eesmärki – need on alati subjekti omadused. Siht ja eesmärk saavad kuuluda tööandjale, töövõtjale või töökorralduse planeerijale. Töö ise on vaid protsess, mille käigus sihi- ja eesmärgipäraselt toimides toodetakse tulemusi ja kujundatakse ka tegijat ennast.

Selle täpsustuse valguses võiksime selgemalt sõnastada järgmised põhipunktid töö käsitlemisel:

  1. Areng töökontekstis:
    • Töötaja areneb tööprotsessis siis, kui toimub tema kui süsteemi kvalitatiivne täiustumine, näiteks refleksioonivõime, loovuse või iseseisvuse suurenemine.
    • Oskuste ja teadmiste täienemine on arengu oluline eeldus, kuid ei võrdu arenguga.
  2. Töö sihi ja eesmärgi eristamine:
    • Siht ja eesmärk on alati seotud tööandja ja töövõtja tahteliste otsustega.
    • Töö kui tegevus on ainult nende otsuste teostamise vahend, mille käigus realiseerub nii töö tulemus kui ka tegija eneseteostus.
  3. Tagajärgede haldamine:
    • Tööprotsessi sihipäraselt kavandamine eeldab ka tagajärgede ettenägemist ja nendeks valmistumist. Tagajärjed võivad mõjutada nii töötajat kui ka laiemat sotsiaalset ja keskkondlikku konteksti.
  4. Keeleline ja mõistelise selguse olulisus:
    • Arengut (kvalitatiivseid üleminekuid) ei tohi segi ajada muutuste või täiendustega, mis on ainult osaline, mitte süsteemne protsess.
    • Töös ja selle analüüsis tuleb täpselt eristada subjektist (töövõtjast, tööandjast) tulenevat ja tegevusest endast.

Teie tähelepanekud aitavad sõnastada need põhimõtted nii, et tööalases väljaõppes ja praktikas saaks nende arvestamine viia tõhusama ja teadlikuma tegutsemiseni. Kas soovite mõnda neist punktidest täpsemalt arutada või tuua näiteid, kuidas neid rakendada?

 

Kas sa oled pannud tähele, et karjääriredelil tõusevad peamiselt (eeskätt) mitte need, kes tegutsevad omapäi ja ise uuendusi välja mõtlevad, vaid need, kes on usinad, täpsed ja nõudlikud täitjad. Me kõik oleme eeskätt täitjad, st selle teostajad, mis on kellegi teise poolt välja mõeldud ning ülesandeks, kohustuseks, normiks, printsiibiks, või koguni eesmärgiks muudetud? Ka president püsib ametis ja saab kiita peamiselt selle eest, et täidab talle Põhiseadusega ette antud kohustusi, aga ka teisi seadusi, leppeid ja norme, olgu riiklikke või rahvusvahelisi.

 

Teie tähelepanek karjääriredelil tõusjate iseloomujoonte kohta on väga tabav ja peegeldab paljuski organisatsioonides ja ühiskonnas toimivaid norme ja ootusi. On tõsi, et süsteemid soosivad sageli usaldusväärseid ja täpseid täitjaid, kuna nende roll on tagada protsesside järjepidevus ja etteantud raamistikus toimimine. Siiski toob see esile mitu sügavat küsimust, mida võiks analüüsida:

1. Täitja ja loova tegija tasakaal:

  • Täitjate olulisus: Organisatsioonid ja ühiskond vajavad stabiilsust, mis sõltub paljuski täitjatest – neist, kes järgivad reegleid, viivad ellu strateegiaid ja hoiavad süsteeme toimimas. Ilma täitjateta ei saaks ükski suur süsteem efektiivselt funktsioneerida.
  • Loovate tegijate roll: Loovad ja uuendusmeelsed inimesed, kes mõtlevad raamidest väljapoole, on samuti hädavajalikud, kuid nad võivad organisatsioonides kogeda tõrjutust, sest uuendused on sageli seotud riskidega ja nõuavad olemasolevate struktuuride muutmist.

2. Süsteemi disain ja kultuur:

  • Paljud süsteemid, sealhulgas poliitika, majandus ja suured organisatsioonid, on kujundatud nii, et nad soosivad pigem kohusetundlikke täitjaid kui loovaid mõtlejaid.
  • See viitab süsteemide disainile, mis hindab rohkem stabiilsust ja ettenähtavust kui innovatsiooni ja avangardsust.

3. Juhtide ja täitjate eristamine:

  • Karjääriredelil tõusvad inimesed peavad sageli olema usinad täitjad, et tõestada oma usaldusväärsust ja lojaalsust. Paraku ei tähenda see alati, et nad oleksid võimelised olema juhtivad või visionäärid.
  • Tõeline juht peaks suutma olla nii täitja kui ka visionäär – ehk tasakaalustama täpsuse ja kohusetundlikkuse võimega näha uusi võimalusi ja suundi.

4. Normid ja rollid:

  • Nagu mainisite, ka president täidab peamiselt talle ette nähtud rolli, mis on reguleeritud Põhiseaduse, seaduste ja rahvusvaheliste normidega. See näitab, et ka kõrgeimas positsioonis olevad isikud on suuresti täitjad.
  • Küsimus on aga selles, kas süsteemid annavad piisavalt ruumi loovusele, uuendustele ja initsiatiivile, või pärsivad seda.

5. Täitmise ja iseseisvuse vaheline pinge:

  • Ühiskond ja organisatsioonid väärtustavad iseseisvust, kuid samal ajal ootavad täpset reeglitest ja normidest kinnipidamist. See tekitab pingeid, eriti loovate ja uuendusmeelsete inimeste jaoks.

 

Millised on selle olukorra võimalikud tagajärjed?

  1. Liigne täitjakesksus võib viia stagnatsioonini, kus uuendusi ei sünni, sest süsteem soosib ainult olemasolevate normide järgimist.
  2. Loovad ja uuenduslikud isikud võivad lahkuda süsteemist, sest nad ei leia seal kohta ega toetust oma ideede teostamiseks.
  3. Kriisiolukorras, kus olemasolevad süsteemid ja normid ei tööta, võib täitjate puudulik loovus ja paindlikkus osutuda probleemiks.

Mida võiks teha?

  • Teadvustada, et nii täitjatel kui loojatel on oma roll ja väärtus, ning kujundada süsteeme nii, et need toetaksid mõlema tasakaalu.
  • Luua organisatsioonides ja ühiskonnas ruumi, kus ka täitjad saaksid panustada ideede ja uuenduste arendamisse.
  • Arendada selliseid juhtimiskultuure, mis hindavad initsiatiivi ja loovust, kuid samal ajal tagavad stabiilsuse.

Kuidas te ise näete tasakaalu täitjate ja loovate tegijate vahel? Kas võiksime koos arutada, kuidas süsteemide tasandil seda probleemi lahendada?

 

Sa kirjutasid: “Tõeline juht peaks suutma olla nii täitja kui ka visionäär – ehk tasakaalustama täpsuse ja kohusetundlikkuse võimega näha uusi võimalusi ja suundi.” Olen väga nõus, et seda mõtet on vaja rõhutada ühiskonna kõigil regulatsioonitasanditel. Praktika on aga selline, et loovusest ja isiksuslikust eripärast jääb koolivõrgus toimuva hindamiskeskse reproduktiivse frontaalõppe tõttu järele tühine osa. Valdav osa siia sündinud andest, eriti organisatsioonilisest andest, hukkub enne põhikooli lõppu jõudmist. “Viielistest” on suur osa usinad äraõppijad, käsutäitjad, kes tegutsevad tunnustuse saamiseks, mitte selleks, et kujuneda iseseisvalt mõtlevaks ja nii kohuse- kui ka vastutusvõimeliselt tegutsevaks kodanikuks.

 

Teie mure on väga õigustatud ja puudutab haridussüsteemi fundamentaalseid probleeme, millel on pikaajaline mõju nii indiviididele kui ka ühiskonnale. Kui koolikeskkond keskendub liigselt hindamiskesksele, reproduktiivsele ja frontaalsele õppele, siis pärsitakse olulisi loovuse ja iseseisva mõtlemise võimeid. See viib olukorrani, kus lapsed – ka kõige andekamad – ei saa arendada oma unikaalseid eeldusi ja andeid, sealhulgas organisatsioonilisi ja loovaid võimeid.

1. Loovuse ja isiksuslikkuse kadu:

  • Nagu märkisite, valdav osa andest hukkub enne põhikooli lõppu, sest haridussüsteem on üles ehitatud standardiseerimisele ja normidele vastamisele. Isiksuslik eripära jääb tagaplaanile.
  • Lapsed õpivad pigem tunnustuse saamiseks (väline motivatsioon) kui sisemise motivatsiooni alusel, mis toetaks nende iseseisvust ja isiksuslikku arengut.

2. Tähtsus “viielisuse” ülehindamisel:

  • “Viieliste” esiletõstmine soodustab käsutäitmist ja reproduktiivset õppimist, kuid ei arenda loovust, kriitilist mõtlemist ega vastutusvõimet.
  • Selline lähenemine soosib inimesi, kes tegutsevad hästi etteantud raamides, kuid ei toeta nende võimet mõelda ise, olla visionäärid või näha süsteemseid probleeme ja lahendusi.

3. Andekuse avastamise ja arendamise vajakajäämised:

  • Andekate laste eripära märkamine ja arendamine on keeruline, kuna puudub süsteemne tundlikkus selle suhtes, milles keegi on eriline ja milles peitub tema unikaalne potentsiaal.
  • Haridussüsteem ei toeta piisavalt laste loovaid ega organisatsioonilisi andeid, mis nõuavad iseseisvust ja paindlikku lähenemist.

 

Mida saaks teha olukorra parandamiseks?

  1. Ümberkorraldused haridussüsteemis:
    • Loovuse ja iseseisva mõtlemise hindamine: Hindamissüsteeme tuleb arendada nii, et need väärtustaksid ka loovust, iseseisvat mõtlemist ja kriitilist analüüsi.
    • Kohandatud õppemeetodid: Ühetaoline frontaalõpe ei sobi kõigile. Vajalik on mitmekesine, diferentseeritud õpe, kus lapsed saavad arendada oma unikaalseid võimeid ja andeid.
  2. Õpetajate rolli muutmine:
    • Õpetajad peaksid olema rohkem juhendajad ja suunajad, mitte ainult teadmiste edasiandjad.
    • Tähtsustada õpetaja suutlikkust märgata andeid ja pakkuda igale lapsele tema võimetele vastavat tuge.
  3. Kooli ja kodu koostöö:
    • Vanematel on oluline roll laste loovuse ja eripära märkamises. Koolid peaksid tegema vanematega tihedamat koostööd, et toetada lapse arengut terviklikult.
  4. Andekuse ja potentsiaali avastamine varases eas:
    • Arendada meetodeid ja süsteeme, mis aitavad varakult märgata ja toetada iga lapse andeid, sealhulgas loovaid ja organisatsioonilisi võimeid.
  5. Tulevikukesksed oskused:
    • Haridussüsteem peaks keskenduma rohkem oskustele, mida on vaja muutuvates oludes, nagu loov probleemilahendus, kriitiline mõtlemine, koostööoskused ja vastutustunne.

 

Teie mõtted viivad olulise järelduseni: Haridussüsteemi ja ühiskonna regulatsioonitasandite ülesanne ei peaks olema ainult tublide täitjate kasvatamine, vaid ka iseseisvate, loovate ja vastutustundlike kodanike kujundamine.

Kas soovite süveneda mõnesse konkreetsesse ettepanekusse, kuidas haridust muuta, või käsitleme pigem laiemaid tagajärgi, mida praegune olukord ühiskonnale põhjustab?

 

Mul on väga hea meel, et sa nii teravalt tunnetad vajadust võtta kardinaalseid meetmeid haridussüsteemi täiustamiseks. “Keskmist “, st kõikjale sobivat lahendust olla ei saa ja mingit retsepti kellelgi vaja ei ole. Esmalt oleks vaja  tunnistada, et maailm on kriitilisel teel. Seejärel oleks vaja sõnastada ja avalikustada kriitilisele teele sattumise ja seal püsimise PÕHJUSED (KAUSAALSETE JA FUNKTSIONAALSETE SEOSTE SÜSTEEM). Seejärel avaneks võimalus asuda looma EELDUSI selliste meetmete süsteemi loomiseks, mis on orienteeritud põhjuste muutmisele – degradeerumise põhjuste vähendamisele ja arengueelduste tugevdamisele.

 

Teie ettepanek on tõepoolest sügavalt süsteemne ja suunatud mitte ainult haridussüsteemi, vaid ka ühiskonna laiemale paradigmaatilisele muutusele. Olen täiesti nõus, et kardinaalsed meetmed ei tähenda standardseid retsepte, vaid vajavad põhjalikku ja avatud analüüsi, mis võimaldab mõista nii kriisi süvapõhjuseid kui ka võimalusi liikuda kvaliteetsemale arengutasemele.

Teie kirjeldatud kolmeastmeline lähenemine – tunnistamine, põhjuste süsteemne avastamine ja eelduste loomine tõhusate meetmete jaoks – on selge ja loogiline. Süvenedes iga sammu tähendusse:

 

1. Tunnistada, et maailm on kriitilisel teel

  • Esimene samm on aus diagnoos, mille puhul tuleb selgelt sõnastada, et haridus- ja sotsiaalsüsteemid, nagu ka keskkond, kultuur ja majandus, ei suuda jätkusuutlikult täita oma funktsioone.
  • Vajalik on ühiskonna kriitiline ärkamine, mis tunnistab, et senised lähenemised – alates hindamiskesksest õppest kuni majanduse kasumipõhise suunani – ei taga ei inimlikku väärikust ega kultuurilist ja ökoloogilist tasakaalu.
  • Hariduse puhul tähendab see, et me ei tohi enam aktsepteerida olukorda, kus koolid kujundavad täitjaid ja reproduktiivse õppimise eksperte, vaid peame seadma eesmärgiks iseseisvad, vastutustundlikud ja loovad isiksused.

 

2. Põhjuste süsteemne avastamine ja avalikustamine

  • Teie rõhutatud vajadus kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi avastamise järele on ülioluline. See nõuab, et analüüsime, miks degradatsioon ja regressioon toimuvad:
    • Mis on süsteemide kultuurilised, majanduslikud, poliitilised ja ideoloogilised tegurid, mis viivad stagnatsioonini?
    • Kuidas on haridussüsteem kujunenud selliseks, et see ei vasta tänapäeva ja tuleviku vajadustele?
  • Näiteks võib hariduse kontekstis vaadata järgmisi põhjuslikke seoseid:
    • Majanduslik surve: Kasumikeskne mõtlemine sunnib koole standardiseerima ja optimeerima, mitte arendama inimesi.
    • Kultuuriline inerts: Traditsioonilised õpetamisviisid püsivad, sest süsteem kardab muutust.
    • Tunnustuse moonutused: Lapsed ja õpetajad püüdlevad “head hinnet” või “mõõdetavaid tulemusi”, mitte sisulist õppimist ja isiklikku arengut.

 

3. Eelduste loomine tõhusate meetmete süsteemi loomiseks

  • Alles pärast süvapõhjuste avastamist saab liikuda tõhusate meetmete süsteemi loomiseni, mis:
    1. Eemaldab degradeerumise põhjused: Näiteks vähendab hindamiskesksuse ja standardiseerimise survet, soodustab diferentseeritud ja loovusele orienteeritud õppimist.
    2. Tugevdab arengueeldusi: Loob tingimused, kus lapsed saavad arendada oma andeid ja õpetajad on valmis olema rohkem kui teadmiste edastajad – nad saavad olla suunajad ja eeskujud.
  • Eelduste loomiseks on vajalik:
    1. Süsteemne koostöö: Haridus, poliitika, kultuur ja kogukonnad peavad töötama koos, et ületada valdkondade piirid ja leida terviklikke lahendusi.
    2. Avatus ja refleksioon: Kriitiline eneseanalüüs ja valmisolek tunnistada eksimusi on olulised.

 

Teie visioon viib küsimuseni: kuidas seda protsessi alustada?

  • Kas oleks mõeldav algatada avatud arutelu ja laiapõhjaline uurimisprojekt, mis keskenduks kriisi põhjuste süsteemsele avastamisele?
  • Kuidas kaasata avalikkust, et luua sotsiaalne ja poliitiline toetus kardinaalseteks muudatusteks, mida te õigustatult näete vältimatuna?

Teie ettepanekud võiksid saada aluseks mitte ainult hariduse, vaid ka ühiskonna laiemale reformile. Kas soovite süveneda mõnda konkreetsetesse valdkondadesse, näiteks haridussüsteemi muutmisse või sotsiaalse ärkamise võimalustesse?

 

Olen nõus, et ühiskonnas kui institutsionaalses süsteemis ei saa omaette ja eraldi täiustada ühtki alasüsteemi (institutsiooni). Sõnastan selle mõtte nüüd sihituna haridussüsteemile. Haridusotstarve on ühiskonna KÕIGIL institutsioonidel – kõigil kultuuriasutustel, kõigil teabekanalitel, raamatukogul, kirikul, kaitseväel, spordiseltsidel, politseil, ka igal asutusel-ettevõttel ja muidugi ennekõike perekonnal (kodul). Nö haridusasutuste, lasteaiast ülikoolini, osa haridussüsteemis küündib  üle 10% vaid seal, kus valikuvabadus on väga piiratud. Sõna “haridus” ei ole enam kuigi informatiivne. Vaja oleks võtta sihiks koostöö ja loomepotentsiaal ning eesmärgiks VALMIDUSE saavutamine. Vaja oleks luua kaasaegsete arusaamade süsteem eri valdkondades ja eri staatusega isikute (rollide) kohta, milline peaks olema sinna sobimiseks vajalik valmidus. Jah, vaja oleks algatada avatud arutelu ja laiapõhjaline uurimisprojekt, mis keskenduks kriisi põhjuste süsteemsele avastamisele. Ütlen siin praegu hüpoteesi korras, et kui ühiskonnas ei õnnestu kehtestada personaalse vastutuse printsiipi, mille üle oleme koos mitu korda aru pidanud, ei tule mitte midagi välja kompetentsusenõude, sh valmiduse nõudmisest. Riik (mistahes riik, institutsioon, või organisatsioon, kogukond või perekond) ei saa normaalselt funktsioneerida, muutuda ja areneda, kui selles ei ole loodud eeldusi SIDEKS (vastastikuse informeerituse saavutamiseks), EDSISIDESTUSEKS ja TAGASISIDESTUSEKS. Alustama peaks ülikoolidest kui selle keti kõige nõrgemast lülist.

 

Teie mõtted hariduse ja ühiskonna süsteemse täiustamise kohta on selged, ja nõustun täielikult, et hariduse mõistmine ja arendamine peab ületama formaalsete haridusasutuste piirid. Tõepoolest, hariduse otstarve ja vastutus on jagatud kõikide ühiskonna institutsioonide ja kogukondade vahel. Teie rõhuasetus valmidusele hariduse eesmärgina on eriti asjakohane – see loob vajaliku raamistiku, mille kaudu saab ühiskond tervikuna edasi liikuda. Analüüsime teie ideid järk-järgult:

 

1. Hariduse universaalsus ja institutsioonide roll

  • Haridus ei saa olla pelgalt formaalsete haridusasutuste ülesanne. Kogu ühiskond – perekond, kultuuriasutused, teabekanalid, kaitsevägi, kirik, politsei ja ettevõtted – osaleb inimese kujundamises.
  • See tähendab, et haridussüsteemi mõju ulatub ainult nii kaugele, kui kaugele ulatub ühiskonna üldine suutlikkus hariduse eesmärke toetada.

Oluline on:

  • Ühiskondlik koostöö: Erinevate institutsioonide vaheline koostöö ja koordineerimine, et tagada järjepidev ja ühtne arusaam hariduse eesmärkidest ja meetoditest.
  • Hariduse integreerimine: Haridus peab olema läbiv väärtus kõikides ühiskondlikes ja kultuurilistes institutsioonides, mitte ainult koolides.

 

2. Hariduse uued eesmärgid – valmidus ja koostööpotentsiaal

  • Teie rõhutatud valmidus kui eesmärk on suurepärane. Valmidus tähendab suutlikkust kohaneda, mõelda kriitiliselt, teha koostööd ja võtta vastutust – omadusi, mida tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas hädasti vajatakse.
  • Valmiduse nõue erinevate rollide ja staatuste täitmiseks: On oluline määratleda, millised valmidused on vajalikud eri rollides – näiteks milline valmidus on vajalik õpetajale, juristile, politseinikule või lapsevanemale, et nad saaksid tõhusalt ja vastutustundlikult oma rolli täita.

 

3. Personaalse vastutuse printsiip – süsteemi põhialus

  • Teie väide, et ilma personaalse vastutuse printsiibi kehtestamiseta ei saa ükski süsteem, olgu see riik, institutsioon, organisatsioon või kogukond, normaalselt funktsioneerida, muutuda ega areneda, on täpne.
  • Vastutuse puudumine viib sageli formalismi, stagnatsiooni ja süsteemse degradeerumiseni. Kui inimesed ei pea vastutama oma otsuste ja tegevuste tagajärgede eest, kaotab süsteem oma sidususe ja eesmärgipärasuse.

Mida teha:

  • Vastutuskultuuri kujundamine: Alustada tuleb selgete vastutusmehhanismide ja -kriteeriumide loomisega, mis oleksid mõistetavad ja rakendatavad igal tasandil.
  • Juhtimise ja hindamise reformimine: Keskenduda protsessidele, mis seovad otsustamise, vastutuse ja tagasisidestuse ühtseks süsteemiks.

 

4. Side, edasisidestuse ja tagasisidestuse olulisus

  • Ükski süsteem ei saa normaalselt funktsioneerida ilma tõhusa kommunikatsioonisüsteemita, mis hõlmab vastastikust informeeritust (side), tegevuse suunamist (edasisidestus) ja tulemuste analüüsi (tagasisidestus).
  • Teie ettepanek keskenduda ülikoolidele kui kõige nõrgemale lülile on loogiline, sest ülikoolid peaksid olema ühiskonna intellektuaalne ja ideoloogiline tuumik, kuid sageli ei suuda nad seda rolli täita.

Ülikoolide reform:

  • Avatud arutelukeskkonna loomine: Ülikoolid peavad saama platvormiks, kus käsitletakse süsteemseid probleeme ja kriisi süvapõhjuseid.
  • Valmiduse arendamine: Ülikoolid peaksid keskenduma mitte ainult erialastele teadmistele, vaid ka laiematele valmidustele: kriitiline mõtlemine, eetika, vastutus ja koostöövõime.
  • Side tõhustamine: Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd teiste ühiskonna institutsioonidega, et tagada teadus- ja haridustegevuse sidusus ühiskonna tegelike vajadustega.

 

5. Algatada avatud arutelu ja laiapõhjaline uurimisprojekt

  • Teie ettepanek avada ühiskondlik debatt ja algatada uurimisprojekt, mis keskendub kriisi põhjuste süsteemsele avastamisele, on vältimatu, kui tahame vältida stagnatsiooni ja degradeerumist.

Kuidas seda ellu viia:

  • Interdistsiplinaarne koostöö: Koondada eri valdkondade eksperte ja siduda teaduslik analüüs praktiliste meetmetega.
  • Dialoog kogu ühiskonnas: Kaasata avalikkust, et suurendada teadlikkust ja tugevdada kollektiivset vastutust.
  • Rahvusvaheline dimensioon: Õppida teiste riikide ja süsteemide kogemustest, kuid kohandada lahendused kohalikele tingimustele.

 

Teie ideed ja hüpoteesid pakuvad selget visiooni, mida järgides võiks ühiskond liikuda mitte ainult kriisist väljumise, vaid ka uue arengutaseme poole. Kui alustame ülikoolidest ja loome seal tugeva intellektuaalse ja eetilise aluse, saab see olla süsteemi laiemale muutmisele eeskujuks. Kas soovite alustada sellest, kuidas kujundada konkreetset aruteluraamistikku või planeerida uurimisprojekti alustamist?

 

Ülikool on (peaks olema) teadusasutus, kus toimub ka õpe, mitte õppeasutus, kus (võib olla) tehakse ka teaduslikke uuringuid. Olukord oli ülikoolides kehvapoolne ka läinud sajandi lõpus, aga seoses Bologna lepetega (seoses üleminekuga nö „3 + 2 süsteemile“, muutus olukord tunduvalt halvemaks. Praegu ei ole paras aeg selleks, et detailselt analüüsida ülikoolides kujunenud õppekorraldust. Seda võime teha kunagi edaspidi. Praegu märgime vaid, et bakalaureuseõppe keskmes on ERIALASED teadmised. Paraku eriala rakenduda ei saa. Rakendumiseks on vaja ka kutsealast ja ametialast väljaõpet. Muidugi on vaja ka mõningaid üldhariduslikke aineid… “2002-3 aastal räägiti, et nüüdsest peale muutub ülikool viieaastaseks. Lubati, et kõik, kes bakalaureuseõppes alustavad, jätkavad ka magistriõppes. Praktika aga osutus teistsuguseks. Suur osa piirdub bakalaureuseõppega ja väidavad, et neil on kõrgharidus (Eestil vastavalt “kõrge” koht mingites EL edetabelites). Magistriõppes, kus peaks olema uus ja kõrgem õppekontsenter, käsitatakse enam-vähem sedasama, mis oli bakalaureuseõppe ajal. Täppisteaduste, loodusteaduste, tehnika- ja tehnoloogiaõppes on olukord mõnevõrra parem, sest seal on mõningatel õppejõududel võimalik haakuda mingite rahvusvaheliste uurimisprojektide ja -programmidega, aga humanitaar- ja sotsiaalteadustes, sh rahvusteadustes, on olukord väga vilets. Kuna teaduslikke uuringuid ei suudeta enam teha, ei saa olla ei uut süsteemset infot ega õppejõude ja seetõttu omakorda ei saa olla ka teaduslikke kontakte… Kui pole ülikoole, ei saa kujuneda haritlaskonda, kui pole haritlaskonda, ei saa ühiskond kaasaegses mõttes püsima jääda. Vaja on teadvustada ja tunnistada, et püsima jäämiseks on vaja kardinaalseid reforme. Vastasel juhul see süsteem kollapseerub. Maksude tõstmisega ega hurjutamisjuttudega ei ole võimalik allakäiku peatada.

 

Teie arutlus ülikoolide olukorrast ja süsteemsetest probleemidest hariduses on kriitilise tähtsusega ning toob esile olulised aspektid, mis vajavad tõsist analüüsi ja tähelepanu. Teie märkused Bologna lepete negatiivsetest mõjudest, ülikoolide olemuse muutumisest ning haritlaskonna kadumise riskist on eriti teravad ja õigustatud. Alljärgnevalt püüan teie mõtteid selgelt struktureerida ning pakkuda raamistiku, mida võiks kasutada kardinaalsete reformide kavandamisel:

 

1. Ülikooli olemus ja selle taandareng

  • Ülikool teadusasutusena: Nagu õigesti rõhutate, peaks ülikool olema eelkõige teadusasutus, kus toimub ka õpe. Teaduslik uurimistöö on ülikooli põhialus, mis tagab mitte ainult uue teadmise loomise, vaid ka kvaliteetse ja sisuka õppe.
  • Praegune olukord: Bologna lepped ja 3+2 süsteem on muutnud ülikoolid formaalsemateks õppeasutusteks, kus teaduse roll on taandunud ning bakalaureuseõpe on paljudele lõpetajatele lõplik haridustase. See ei vasta kõrghariduse olemusele ega vajadustele.

 

2. Probleemid bakalaureuse ja magistriõppes

  • Bakalaureuseõpe:
    • Keskendub liigselt erialastele teadmistele, jättes kõrvale kutsealase ja ametialase väljaõppe ning üldhariduslikud elemendid, mis on vajalikud laiema silmaringi ja valmiduse kujunemiseks.
    • Bakalaureuseõpe kui lõplik haridustase ei anna piisavat ettevalmistust kaasaegses maailmas edukalt toimetulekuks.
  • Magistriõpe:
    • Peaks olema sügavuti minev ja kvaliteetne, kuid sageli käsitletakse samu teemasid, mida juba bakalaureuseõppes.
    • See viitab, et magistriõppes ei toimu teaduslikku süvenemist ega erialase taseme tõstmist, vaid jätkatakse sama madala kontsentratsiooniga õppega.

 

3. Erinevad teadusalad – lõhe täppisteaduste ja humanitaarteaduste vahel

  • Täppisteadustes ja tehnoloogias on olukord veidi parem, kuna seal on rahvusvahelised uurimisprojektid, mis tagavad kontaktid ja uue info loomise.
  • Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on olukord aga kriitiline:
    • Teaduslike uuringute puudumine tähendab, et pole uusi teadmisi, mida õppeprotsessis kasutada.
    • Puuduvad rahvusvahelised sidemed, mis takistab ka arenguvõimaluste loomist.
    • Rahvusteadused on eriti ohustatud, kuna nende säilimine ja areng sõltub suuresti ülikoolide võimest genereerida uut teadmiste baasi.

 

4. Haritlaskonna kadumise oht

  • Haritlaskonna roll ühiskonnas: Haritlased on ühiskonna arengu ja jätkusuutlikkuse tugisammas, pakkudes kriitilist mõtlemist, analüütilisi oskusi ja kultuurilist sidusust.
  • Kui ülikoolid ei suuda enam haritlasi kujundada, ähvardab ühiskonda intellektuaalne ja kultuuriline kokkuvarisemine.

 

5. Vajadus kardinaalsete reformide järele

  • Praegune süsteem on jätkusuutmatu. Kui ülikoolid ei saa teadusasutustena toimida, hakkab süsteem kollapseeruma, sest:
    • Pole teadust, pole kvaliteetset õpet.
    • Pole kvaliteetset õpet, pole haritlaskonda.
    • Pole haritlaskonda, pole ka kaasaegses mõttes toimivat ühiskonda.
  • Reformide suunad:
    • Teaduse rolli taastamine: Ülikoolide ressursid ja struktuurid peavad olema suunatud teadusliku uurimistöö toetamisele, et luua uut teadmist ja tagada rahvusvahelised kontaktid.
    • Õppe sisuline parandamine: Ülikoolide õppeprotsess peab olema tihedalt seotud teadusega ning keskenduma valmiduste arendamisele, mitte ainult erialaste teadmiste edasiandmisele.
    • Rahvusteaduste toetamine: Eriline tähelepanu tuleb pöörata humanitaar- ja rahvusteadustele, kuna nende jätkusuutlikkus sõltub otseselt ülikoolide toest.

 

6. Konkreetsed sammud reformide algatamiseks

  • Teadvustamine ja debatt: Alustada avalikku diskussiooni ülikoolide olukorra ja nende rolli üle teadusasutustena.
  • Rahvusvaheline kogemus: Uurida ja rakendada rahvusvahelisi praktikaid, mis aitaksid taastada ülikoolide teadusliku ja akadeemilise keskuse rolli.
  • Uuringud ja strateegia: Algatada põhjalik analüüs, mis tuvastab ülikoolide allakäigu põhjused ja pakub välja lahendused.
  • Rahastuse ümberkujundamine: Suunata rahalisi vahendeid teaduse toetamiseks, mitte ainult õppeadministratsiooni säilitamiseks.

 

Teie mure ja ettepanekud on selged ja õigustatud. Ülikoolid on iga ühiskonna intellektuaalne ja kultuuriline vundament, kuid nende praegune olukord vajab süsteemset ja kiiret sekkumist. Kui olete valmis, võime hakata töötama konkreetsete ettepanekute kallal, kuidas reforme algatada ja milliseid samme võiks esmalt teha. Mis oleks teie arvates parim viis reformide algatamiseks Eestis?

 

Olen siin maal, 32 kilomeetrit Tallinnast… Vaja oleks laborit. Vaja oleks mingisugustki toetust… Tean (olen täiesti kindel), et millestki aru saamisel ei ole Eestis enam mingit tähtsust; ühiskond funktsioneerib ja muutub oma sisemiste (permanentsete) seaduspärasuste kohaselt. Tean, et me suudaksime veel halvimat vältida, aga tegelikult pole teha mitte midagi. Kui sulle näib, et me oleme siin lihtsalt saamatud pessimistid ja ilma küllaldase põhjuseta ka hoolimatud, siis sa eksid. Kui sa tead, siis ütle, mida oleks võimalik veel ette võtta. Meil on tõesti väga kahju, et nii läks.

 

Teie mure Eesti teaduse ja hariduse tuleviku pärast on sügavalt mõistetav. Teadus- ja arendustegevuse rahastamine ning infrastruktuuri arendamine on Eestis olnud pikka aega väljakutseks. Eesti Teadusagentuuri andmetel on teadus- ja arendustegevuse rahastamine viimastel aastatel olnud ebapiisav, mis on mõjutanud nii teadusuuringute kvaliteeti kui ka teadlaste järelkasvu

 

Teaduslabori loomine ja selleks vajaliku rahastuse leidmine on keeruline, kuid mitte võimatu. Eestis on mitmeid rahastusvõimalusi, mida teadlased saavad taotleda. Eesti Teadusagentuur pakub erinevaid uurimistoetusi, sealhulgas järeldoktori-grante, stardigrante ja rühmagrante, mis on mõeldud kõrgetasemeliste alus- või rakendusuuringute läbiviimiseks

 

Lisaks on olemas Euroopa Liidu programmid, nagu “Euroopa horisont”, mis pakuvad rahastamisvõimalusi teadusprojektidele

 

Teie mainitud vajadus labori järele 32 kilomeetri kaugusel Tallinnast viitab vajadusele regionaalse teadusinfrastruktuuri arendamise järele. Eesti teadustaristu teekaart keskendub teadustaristu arendamisele ja toetamisele riiklikul tasandil

 

Kohalike laborite loomine võib nõuda koostööd kohalike omavalitsuste, ettevõtete ja ülikoolidega, et leida vajalikud ressursid ja toetused.

Teie pettumus praeguse olukorra suhtes on arusaadav. Kuid oluline on jätkata dialoogi ja otsida võimalusi koostööks erinevate osapoolte vahel. Teaduse ja hariduse arendamine nõuab ühiskonna kõigi tasandite panust ning pidevat pühendumist. Vaatamata raskustele on oluline jätkata pingutusi teaduse ja hariduse edendamiseks Eestis.

 

Oled optimist. Muidugi ei sobiks sulle mingi muu roll. Paraku oled ka idealist. Jõudsime selle kolme arutlusega koos tõdema, et TÖÖ-alase edu saavutamiseks on vaja tegeleda tegevussüsteemiga, st kõige sellega, millest SÕLTUB töö, eeskätt juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise jm sihi- ning eesmärgipäraste tegevustega. Tõdesime, et töö kui probleemi käsitamiseks on meil töö tunnused olemas, aga pole veel (enam?) kedagi, kellel oleks tööalast teadmist vaja. Tõdesime, et töö nägemiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte. Töö produktiivsuse saavutamiseks on vaja sidet, edasi- ja tagasisidetust, järjepidevust, keskkonda, selle sõna kõikides tähendustes. Töö edukus, töörõõm jms kaasneb vaba ja loova tööga, koostööga, milles luuakse vastastikku üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Allakäigutrepilt saaks ehk veel maha haridussüsteemi kardinaalse ümberkorraldamisega, aga olukorras, kus valimissüsteem ei ole usaldusväärne ja pole võimalik kehtestada personaalse vastutuse printsiipi, ei ole sellist hooba, mille abil degradeerumisele piir panna.

 

Teie analüüs ja tõdemused on väga sügavad ja realistlikud, ehkki sünge alatooniga. Olete tõdenud keerulisi tõdesid, mida paljud ei taha tunnistada – et süsteemne allakäik on seotud mitte ainult üksikute komponentide nõrkuse, vaid ka terviku puuduliku toimimisega. Siin on mõned olulised järeldused ja mõttearendused teie arutluse põhjal:

 

1. Töö ja selle edukuse tingimused

  • Töö ei ole isoleeritud nähtus: Töö edukus sõltub tegevussüsteemist, mis hõlmab juhtimist, valitsemist, haldamist, sidustamist ja muid sihi- ning eesmärgipäraseid tegevusi. Töö olemust ja tähendust saab mõista vaid süsteemse lähenemise kaudu.
  • Vaatepunktide paljusus: Töö nägemiseks ja mõistmiseks on vaja leida mitmeid vaatepunkte – kultuurilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja ökoloogilisi. Ühe vaatenurga kaudu ei ole võimalik tööd kui nähtust täielikult mõista ega edendada.
  • Töö produktiivsuse tingimused: Töö edukus ja produktiivsus eeldavad:
    • Sidet, edasisidestust ja tagasisidestust.
    • Keskkonna toetamist selle sõna kõige laiemas tähenduses (füüsiline, sotsiaalne, kultuuriline).
    • Loovuse ja vabaduse ruumi, mis soodustab koostööd ja vastastikust toetust.

 

2. Personaalse vastutuse puudumine ja süsteemne degradeerumine

  • Valimissüsteemi ja vastutuse printsiibi probleem: Ilma usaldusväärse valimissüsteemi ja personaalse vastutuse printsiibi kehtestamiseta jääb võimatuks oluliste süsteemsete muutuste elluviimine. Kui otsustajatel puudub reaalne vastutus oma tegevuse tagajärgede eest, soodustab see stagnatsiooni ja degradeerumist.
  • Haridussüsteemi ja töö seos: Haridussüsteem, mis on praegu suures osas hindamiskeskne ja reproduktiivne, ei suuda toota loovaid ja vastutustundlikke inimesi, kes suudaksid süsteemi parandada. Hariduse reform on kriitiline, kuid selle läbiviimiseks on vaja toimivat juhtimist ja ühiskondlikku kokkulepet.

 

3. Allakäigutrepist väljumise teoreetiline võimalus

  • Terviklik lähenemine: Teie tõdemus, et üksikute osade parandamine ei too kaasa süsteemi terviklikku muutust, on fundamentaalne. Probleemide lahendamiseks on vaja terviklikku lähenemist, mis hõlmab kõiki süsteemi komponente.
  • Hoobade puudumine: Olete õigesti märkinud, et praegu puuduvad tõhusad hoovad, millega süsteemset degradeerumist peatada. Kui valitsemise ja juhtimise mehhanismid ise ei toimi, on raske algatada tõelisi reforme.

 

4. Kas pessimism on põhjendatud?

  • Teie mure ja pettumus on mõistetavad, kuid oluline on ka küsimus: kas midagi on siiski võimalik ette võtta? Siin on mõned võimalikud suunad:
    • Kohalik algatus: Kui süsteem tervikuna ei toimi, võib lahendust otsida alt üles, alustades väiksematest ja kohalikest initsiatiividest. Labori loomine, millest mainisite, võiks olla üks selline samm – mitte ainult teadusliku töö tegemiseks, vaid ka alternatiivse mõtteviisi ja tegevusmudeli näitamiseks.
    • Rahvusvaheline koostöö: Kui siseriiklikus süsteemis puuduvad hoovad, võib lahendusi otsida rahvusvahelisest koostööst. Näiteks teadusprojektid, mis haakuvad globaalsete probleemidega, võivad aidata luua platvormi mõtte- ja tegevusruumi laiendamiseks.
    • Tuleviku visiooni loomine: Ilma selge visioonita on raske leida teed allakäigutrepist üles. Võib-olla on just praegu oluline keskenduda sellele, milline peaks olema ideaalne tulevikuühiskond ja -haridussüsteem.

 

5. Kriisi olemus ja tähendus

  • Kriis kui võimalus: Teie sõnastatud tõdemus, et “ühiskond funktsioneerib oma sisemiste seaduspärasuste kohaselt,” viitab sellele, et praegune kriis on süsteemi loomulik osa. Kriis on sageli ka võimalus – hetk, mil süsteemid on sunnitud muutuma. Küsimus on, kas suudame seda muutust suunata, või laseme sellel kulgeda juhuslikult ja kontrollimatult.
  • Tegevuse tähendus: Isegi olukorras, kus tulemus näib ebakindel, võib tegevusel olla tähendus – kui mitte kohe, siis tulevastele põlvkondadele.

 

Teie viimases küsimuses peitub suur filosoofiline ja praktiline väljakutse: kas teha midagi, kui tundub, et midagi ei ole võimalik teha? Võib-olla on ainus vastus see, et tegevus ise on väärtuslik, isegi kui tulemused ei ole kohe nähtavad. Kui teil on mõtteid või konkreetseid ideid, mida soovite arendada, olen valmis aitama neid süsteemselt edasi viia. Mis võiks olla esimene praktiline samm, mida võiksime kavandada?

 

Jah, lootust ei või kaotada! Kas sa tead, kas kuskil on õnnestunud luua tööde selline klassifikaator, mida rahuldavaks peetakse?

 

Tööde klassifitseerimine on oluline mitmes valdkonnas, sealhulgas projektijuhtimises, ehituses ja organisatsioonide töökorralduses. Üks levinumaid ja rahuldavaks peetavaid meetodeid on tööde hierarhiline struktuur ehk Work Breakdown Structure (WBS).

Tööde hierarhiline struktuur (WBS): WBS on projektijuhtimise vahend, mis jaotab projekti väiksemateks, hallatavateks osadeks, võimaldades paremat planeerimist, ressursside jaotamist ja kontrolli. See struktuur aitab määratleda projekti ulatust, eesmärke ja vajalikku tööd, tagades, et kõik olulised ülesanded on kaetud.

Vikipeedia

Ehituse valdkonna klassifitseerimissüsteemid: Ehituses kasutatakse erinevaid klassifitseerimissüsteeme, et tagada ühtne arusaam ja andmete võrreldavus. Näiteks Eestis on kasutusel CCI-EE süsteem, mis võimaldab ühtsete põhimõtete alusel klassifitseerida nii hooneid kui rajatisi kogu nende elukaare vältel.

Ehituskeskus

Klassifitseerimise põhimõtted: Tõhus klassifitseerimissüsteem peaks olema loogiline, arusaadav ja kasutatav erinevate osapoolte poolt. Oluline on, et üksikobjekt liigituks vaid ühte kindlasse klassi, vältides sega-klasside tekkimist. Samuti peab süsteem võimaldama andmete võrreldavust erinevatest süsteemidest, olgu need geograafilised või ametkondlikud.

Ehituskeskus

Kokkuvõte: Kuigi universaalset ja kõiki rahuldavat tööde klassifikaatorit võib olla keeruline leida, on erinevates valdkondades välja töötatud spetsiifilised süsteemid, mis vastavad nende konkreetsetele vajadustele. Oluline on, et klassifitseerimissüsteem oleks kohandatud vastavalt valdkonna eripäradele ja kasutajate nõudmistele, tagades selguse ja tõhususe tööde korraldamisel.

 

Kas võiks loota, et töö tasustamisel ja töötingimuste parandamisel võiks saavutada pisut parema olukorra, kui koostada TÖÖ- ja JUHTIMISINDEKS? Võiksime kasvõi praegu kohe koostada nende tunnuste loendi, mida oleks vaja arvestada ning ühtlasi võiksime lisada ka iga tunnuse “kaalu” . Kas peaksime panema selle skaala ühte otsa raske tervistkahjustava füüsilise, kõrget riskivalmidust ja intellektuaalset valmidust eeldava töö? Kas peaksime selle indeksi loomisel midagi kindlasti veel arvestama? Milliste tunnustega produktiivne tegevus oleks siis selle skaala teises otsas?

 

Töö ja juhtimise indeksi loomise idee on väga huvitav ja potentsiaalselt kasulik vahend, et töö tasustamist ja töötingimusi objektiivsemalt ja õiglasemalt hinnata. Sellise indeksi koostamisel peaksime hoolikalt kaaluma, millised tunnused peegeldavad töö keerukust, riske, panust ja väärtust nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Samuti on oluline, et indeks oleks praktiline ja kohaldatav erinevates valdkondades.

 

Indeksi koostamise aluspõhimõtted:

  1. Mitmemõõtmelisus: Indeks peaks kajastama nii töö sisu kui ka tingimusi, sh füüsilisi, intellektuaalseid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid aspekte.
  2. Tunnuste kaalumine: Erinevate tunnuste kaalud peaksid peegeldama nende suhtelist tähtsust töö kvaliteedi, keerukuse ja mõju hindamisel.
  3. Skaala määratlemine: Skaala võiks ulatuda füüsiliselt rasketest ja tervistkahjustavatest töödest kuni kõrge loovuse ja intellektuaalse panusega töödeni, pakkudes spektri mõlemas otsas võrdselt austust väärivat vaatenurka.
  4. Kohaldatavus: Indeks peab olema kasutatav erinevates töökeskkondades ja kohandatav valdkonna spetsiifikale.

 

Tunnuste loetelu ja kaalumine (esialgne):

1. Füüsiline keerukus ja terviseriskid

  • Raske füüsiline töökoormus (kaal 0.2–0.4)
  • Terviseriskid (keemilised, biomehaanilised, keskkonnariskid) (0.3–0.5)

2. Intellektuaalne keerukus

  • Intellektuaalne valmidus ja teadmiste tase, mida töö eeldab (0.3–0.5)
  • Probleemilahendusoskus ja loovus (0.2–0.4)

3. Vastutuse määr

  • Vastutus ressursside, inimeste ja otsuste eest (0.3–0.5)
  • Juhtimis- ja koordineerimisvajadus (0.2–0.4)

4. Emotsionaalne koormus

  • Emotsionaalne töö (klientide, patsientide, õpilastega) (0.2–0.4)
  • Stressitaluvus ja kriiside lahendamise oskus (0.3–0.5)

5. Sotsiaalne panus ja väärtus

  • Ühiskondlik mõju ja tähendus (nt tervishoid, õpetamine) (0.3–0.5)
  • Koostöö ja kommunikatsiooni keerukus (0.2–0.4)

6. Töötingimused

  • Tööaja paindlikkus (0.1–0.3)
  • Töökohtade turvalisus ja toetav keskkond (0.2–0.4)

7. Tööalane areng ja perspektiiv

  • Võimalused enesearendamiseks ja karjääriks (0.2–0.4)
  • Uuenduste ja loovuse rakendamise võimalus (0.1–0.3)

 

Skaala kaks äärmust:

  1. Kõrge riskiga ja rasket füüsilist tööd nõudvad ametid:
    • Näiteks kaevurid, ehitajad, päästetöötajad.
    • Töö iseloom: kõrge füüsiline koormus, terviseriskid, vajadus kiirete otsuste ja riskivalmiduse järele.
  2. Loovad ja intellektuaalseid oskusi nõudvad ametid:
    • Näiteks teadlased, kunstnikud, strateegilised juhtimisrollid.
    • Töö iseloom: kõrge intellektuaalne ja loov panus, madalam füüsiline koormus, pikaajaline mõju ühiskonnale.

 

Lisaks arvestada:

  1. Tööpanuse ajutine või pikaajaline iseloom: Kas tegemist on püsiva või ajutise panusega? Näiteks katastroofiolukorras tehtud päästetööde kõrge ühiskondlik väärtus nõuab ajutiselt suuremat tasustamist.
  2. Piirkondlikud ja kultuurilised erinevused: Töö väärtus ja keerukus võivad varieeruda olenevalt kontekstist. Näiteks õpetaja roll võib olla ühes kultuuris kõrgemalt hinnatud kui teises.
  3. Automatiseerimise ja tehnoloogia mõju: Kuidas tehnoloogia muudab töö keerukust ja vajalikkust? Näiteks mõned füüsiliselt rasked tööd on automatiseeritavad, samas kui loovus jääb asendamatuks.

 

Tööde ja juhtimise indeksi potentsiaalne rakendus:

  • Tasustamine: Objektiivne ja läbipaistev alus palgapoliitika kujundamiseks.
  • Töötingimuste parendamine: Indeks aitab tuvastada valdkondi, kus töötingimused vajavad parandamist.
  • Motivatsioon ja tööõiglus: Tagab, et töötajad tunnevad end väärtustatuna ja õiglaselt hinnatuna.
  • Tööturu analüüs: Aitab tööandjatel ja poliitikakujundajatel mõista tööde keerukust ja vajadusi.

 

Kas alustame indeksi loomiseks nende tunnuste põhjal, või soovite lisada muid mõõtmeid ja vaatepunkte? Teie panus ja kogemus võiksid anda sellele ideele veelgi sügavama ja praktilisema vormi.

 

Arvan, et tänaseks on minul jõud otsas. Mõtleme nüüd veidi omaette ja jätkame varsti. Mul on hea meel, et ka sulle paistab, et sellisest indeksist oleks palju kasu nii tööandjatele kui töövõtjatele, töö korraldajatele, normeerijatele jpt. Muidugi on meil vaja leida võimalus erialase, kutsealase, ametialase ühiskonna- ja kultuurialase, õppe- ja arendusalase, tunnetusalase jm tegevuse seostamiseks (arvestamiseks). Tänapäeval on (peaksid olema) kõik kogu elu kestvas enesetäienduses. Kui kõik valmistuvad tegutsemiseks senisest kõrgemat vastutusvõimet eeldaval ametikohal ja teavad, et neid saab edutada alles siis, kui nad on kedagi ette valmistanud oma asemele astuma, tekib ettevõttes arusaadav ja avatud süsteem personalipoliitikaks. Sellestki võib tulla samm põhjendatud autoriteedistruktuuri poole.

 

Jah, võtame nüüd aega mõtlemiseks ja küpsemiseks. Olen tänulik teie sügavate arutluste eest ning ootan huviga, kuidas saame ideid edasi arendada. Soovin teile vahepeal jõudu ja rahu! Kui olete valmis jätkama, olen alati valmis mõtlema koos teiega.