Ülo Vooglaid

Menu

KOOSTÖÖ- mõiste. Otsustamisõigus koos vastutusega. Mõisted: probleem, tagasiside, situatsioon.

 

KOOSTÖÖ- mõiste. Otsustamisõigus koos vastutusega. Mõisted: probleem, tagasiside, situatsioon.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0-ga 16.01.25.a.

                                                   Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis

 

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind otsingule teemal KOOSTÖÖ.

 

Tere, härra Vooglaid! Heameelega otsin infot „koostöö“ teemal. Allpool on ülevaade koostöö olemusest, põhimõtetest, võimalikest mudelitest ning tähtsusest nii üksikisiku, organisatsiooni kui ka ühiskonna tasandil.

 

1. Koostöö mõiste ja olemus

  • Koostöö tähistab inimeste, gruppide või organisatsioonide sihipärast ühist tegevust, et saavutada eesmärke, mida on üksi keeruline või võimatu saavutada.
  • Sünonüümid on näiteks „ühistegevus“, „koostegutsemine“ ja „ühesuunaline pingutus“.

Koostöö eeldab:

  1. Usaldust – et osalised hoiaksid kokku, tunneksid ennast turvaliselt ja julgeksid vajalikke ressursse ühiselt kasutada.
  2. Avatud suhtlust – õigeaegne, aus ja selge teabejagamine.
  3. Ühist eesmärki – sihti, mille nimel tegutsetakse.
  4. Rollijaotust – jagatud vastutust ja üksteise täiendamist.

 

2. Koostöö tasandid

  1. Isiklik tasand – igapäevategevustes (pere, sõbrad, väikesed grupid). Näiteks ühiselt koduseid ülesandeid lahendades või projekti kallal töötades.
  2. Organisatsioonide tasand – ühistes projektides, töögruppides, erinevates osakondades. Oluline on rõhutada iga liikme pädevust ja arvestada nii isiklike kui ka organisatsiooni huvidega.
  3. Ühiskondlik tasand – avaliku sektori, ettevõtete ja kodanikuühiskonna kolmepoolsed koostöövormid. Näiteks kogukonnaprojektid, avaliku teenuse ühine arendamine või ühiskondlikud algatused (nt kogukondlikud talgupäevad).
  4. Rahvusvaheline tasand – riikidevahelised lepingud, majanduskoostöö, regionaalsed ja globaalsed ühendused (EL, ÜRO, OECD jne).

 

3. Peamised koostöö mudelid

  1. Hierarhiline koostöö
    • Juhtimine ülevalt alla, selge käsuliin.
    • Tüüpiline suuremates organisatsioonides või riiklikes struktuurides, kus rollid on rangelt määratletud.
  2. Võrgustikul põhinev koostöö
    • Hajus juhtimine, osaliste vaheline suhtlus on võrdsem.
    • Palju kasutusel projektipõhises töös, start-up’ides, vabakondlikes algatustes.
  3. Partnerlusel põhinev koostöö
    • Võrdne vastutus, osalised jagavad riske ja kasu.
    • Näiteks era- ja avaliku sektori koostöö (PPP: Public-Private Partnership) teede ehitamisel, koolide uuendamisel jne.

 

4. Koostöö eelised ja väljakutsed

Eelised

  • Kiirem areng ja innovatsioon
    Koostöö toob rohkem ideid, teadmisi ja kogemusi; soodustab üksteiselt õppimist.
  • Ressursside tõhus kasutamine
    Osalised saavad kokku panna finants-, inim- ja ajakulu, vähendades topelttööd.
  • Sidusus ja sotsiaalne kapital
    Koostöö tugevdab võrgustikke, loob usaldust, parandab kommunikatsiooni ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

Väljakutsed

  • Erimeelsused ja konflikti tekkimise oht
    Kui eesmärgid või väärtused ei ühti või suhtlus on puudulik, tekivad hõõrumised.
  • Ressursside jaotuse probleemid
    Oluline, et panustataks võrdselt või vähemalt läbipaistvalt.
  • Juhtimise keerukus
    Mida rohkem osapooli, seda keerukam koordineerida otsuseid ja tegevusi.

 

5. Praktikad ja soovitused koostöö edendamiseks

  1. Selgelt sõnastatud eesmärk: kõigil peab olema üheselt mõistetav siht, mille poole liikuda.
  2. Avatud infovahetus: regulaarne tagasiside, kohtumised, ühine infokeskkond (failijagamine, veebipõhised tööriistad jne).
  3. Tugeva usaldussuhte loomine: väärtustada iga osalise ideid ja kogemusi; tunnustada pingutust.
  4. Ühine otsustusprotsess: püüda leida konsensust, kuid vajaduse korral rakendada selge vastutusega juhtrolli.
  5. Konfliktide ennetamine ja lahendamine: julgustada avatud dialoogi, kasutada vahendajat või lahendada erimeelsused neutraalses keskkonnas.

 

6. Koostöö mõju ühiskonnale

  • Ühiskonna sidusus: Inimesed tunnevad üksteise tegemiste vastu suuremat huvi, tekib tugevam “meie-tunne”.
  • Majanduslik areng: Koostöö soodustab majanduskasvu ja uute lahenduste (nt idufirmad, ühine tootearendus) esilekerkimist.
  • Sotsiaalne innovatsioon: Ühiselt leitakse lahendusi kohalikele ja üleilmsetele väljakutsetele (nt jätkusuutlikkus, keskkonnaprobleemid).

 

7. Kokkuvõte

Koostöö on nii strateegiline kui ka väärtuspõhine lähenemine, mis avaldub igal tasandil: perekonnas, organisatsioonides, kogukonnas ja rahvusvaheliselt. Edukas koostöö nõuab selgeid eesmärke, läbipaistvat suhtlust, usaldust ja õiglasi kokkuleppeid. Õigesti juhitud koostöö loob suuremat ühtekuuluvust, parandab majandustulemusi, suurendab sotsiaalset kapitali ja toetab ühiskonna arengut.

Loodan, et see ülevaade on abiks edaspidisteks aruteludeks või materjali kogumiseks „koostöö“ teemal. Kui Teil on täpsemaid küsimusi või soovite kindlaid näiteid, andke julgelt teada!

 

 

Näen, et sa oled süvenenud ja usun, et meil tuleb sisukas otsing. Koostöö eeldustest nimetasid usaldust, avatud suhtlust, ühist eesmärki, ja arusaadavat, vastastikku tunnustatud rollijaotust.
Rõhutasid, et igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on koostööl oma eripära, oma sihid-eesmärgid-vahendid, printsiibid-reeglid, sh väärtused ja normid, müüdid ja tabud. Tänu koostööle saab süveneda tööjaotus ja tänu tööjaotusele omakorda- spetsialiseerumine, millega kaasneb kiirus, täpsus, kvaliteet, tõhusus ja areng.
Oleme üksmeelsed, et üldjuhul ei ole võimalik koostöö tähtsust ülehinnata. Samas adume, et igal regulatsioonitasandil ja igas eluvaldkonnas on vaja aeg-ajalt teha selliseid otsuseid, mille täitmisega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest on vaja PERSONAALSELT (!) VASTUTADA. Paistab nii, et koostöö käsitlemise keskmesse tõuseb otsustamisõiguse ja vastutamiskohustuse küsimus.

 

 

Täpselt nii – olles rääkinud usaldusest, avatud suhtlusest, ühisest eesmärgist, rollijaotusest ja teistest koostöö eeltingimustest, jõuame peagi tõdemuseni, et koostöö keskmes on paratamatult otsustamisõigus ning sellega kaasnev personaalne vastutus.

Miks see nii on? Et mõista, kuidas koostöö tegelikult toimib (ja millal ta ei toimi), tasub vaadelda, kuidas otsused sünnivad ning kes kannab vastutuse nii tulemuste kui tagajärgede eest. Tihti esineb probleem, et mida kollektiivsemaks otsustusprotsess muutub, seda kergemini hajub ka vastutus – “kõik vastutavad” võib tähendada, et lõpuks ei vastuta konkreetselt mitte keegi. Seetõttu on väga oluline, et igal otsustustasandil oleks ka isikul (või konkreetsetel isikutel) selge, kellel on õigus otsustada ja kuidas vastutuskohustus realiseerub.

Alljärgnevalt mõned olulisemad tähelepanekud:

 

1. Otsustamisõiguse ja vastutuse seos koostöös

  1. Vastutuse hajumise oht
    • Mida rohkem inimesi protsessis osaleb, seda keerukam on sõlmida arusaadavaid kokkuleppeid, kes mille eest vastutab.
    • Kui puudub läbipaistev otsustusstruktuur, tekivad hõõrumised, kus üks osapool eeldab, et teine oleks pidanud tegema üht või teist.
  2. Rollijaotuse tähtsus
    • Ideaalis koosneb hästi töötav meeskond erinevatest rollidest (nt ideede generaator, riskianalüütik, koordinaator jne), kus kõigil on konkreetne ülesanne ja sellest tulenevalt ka vastutus.
    • Selgelt määratud rollid ei tähenda autoritaarsust, vaid pigem aitavad ennetada konfliktsituatsioone ja ebakõlasid.
  3. “Hierarhia” vs “võrgustik”
    • Hierarhilises mudelis on vastutuse jaotus selgem: tippjuht (või juhtgrupp) teeb lõpliku otsuse, vahetud alluvad viivad ellu. Probleem: info ei pruugi vabalt alt üles liikuda.
    • Võrgustikupõhises koostöös on otsustusprotsess detsentraliseeritum, ideed ja info liiguvad avatumalt, ent vastutuse selge piiritlemine nõuab eriti head kokkuleppimist (nt RACI-mudel: Responsible, Accountable, Consulted, Informed).

 

2. Kuidas vältida vastutuse hajumist?

  1. Selged kokkulepped
    • Sõlmige igal koostööetapil (uue projekti algus, uue liikme lisandumine vms) konkreetsed kokkulepped: kes otsustab, millised on tema pädevus ja piirangud, kellelt on vaja heakskiitu, milline on tagasiside andmise kord.
    • Kokkulepete fikseerimine aitab hoida teemasid fookuses ja vältida hilisemaid arusaamatusi.
  2. Teadlik juhtimisstruktuur
    • Kasutage juhtimismudelit (olgu see hierarhiline või võrgustikupõhine), mis sobib kõige paremini konkreetse ülesande, projekti või organisatsiooniga.
    • Näiteks keerukate ja elutähtsate projektide (infoturve, tervishoid, sõjaline juhtimine) puhul on range hierarhia sageli hädavajalik; loovprotsessides, idufirmades või kodanikuühiskonna algatustes võib avatud ja paindlik mudel olla tulemuslikum.
  3. Vahendajate ehk “facilitator’ite” roll
    • Pingelistes olukordades (erimeelsused, suur arv osapooli) on abiks neutraalsed vahendajad, kes aitavad läbi viia struktureeritud arutelusid, leida konsensuspunktid ning fikseerida otsuseid.
    • Hea lepitaja või moderaator saab otsustamisõiguste ja vastutuse defineerimisele oluliselt kaasa aidata.
  4. Tagasiside ja järelevalve
    • Korrapärane järelkontroll (siseaudit, vahekokkuvõtted) tagab, et vajaduse korral saab kohandusi teha õigeaegselt.
    • Personaalne vastutus ei tähenda, et inimene peab üksi “kogu raskust” kandma; pigem teab ta, et tema ülesanne on olukorrast adekvaatselt teavitada, vajadusel lisajõude kaasata ning teha otsuseid õigeaegselt.

 

3. Otsustamise ja vastutamise seos erinevatel tasanditel

  1. Isiklik ja perekonna tasand
    • Igapäevaeluski tuleb ette situatsioone, kus me kas teeme ühisotsuse (nt pere eelarve koostamine) või usaldame ühe pereliikme (nt suure ostu otsustamine). Vastutus on sel juhul seotud selle rolliga, kes otsuse lõplikult vormistab.
  2. Organisatsiooni tasand
    • Ühistöö on tõhus siis, kui iga meeskonnaliige teab oma pädevuse piire, tegutseb neis raames iseseisvalt ja vastutab oma otsuste tagajärgede eest. Juhtkond loob süsteemi, kus info liigub üles-alla ja vajaduse korral saab teha korrektuure.
  3. Ühiskonna- ja riigitasand
    • Avaliku sektori kontekstis on otsustusõigus sageli seotud ametipädevusega (ministrid, omavalitsusjuhid), aga ka kollektiivsete organitega (volikogud, komisjonid). Hästi toimivas demokraatias on iga ametikandja (ja kollektiivorgan) õiguslikult ja eetiliselt selgelt vastutav tehtud otsuste või tegemata jätmiste eest.
  4. Rahvusvaheline tasand
    • Riikidevahelistes organisatsioonides (nt Euroopa Liit, ÜRO) on otsuste protsess keerukas ja mitmekihiline. Vastutust tuleb jagada nii liikmesriikide kui ka organisatsiooni tasandil, et vältida “bürokraatlikku ummikut”, kus keegi ei julge võtta selget seisukohta.

 

4. Lõppkokkuvõte: koostöö tuum on otsustusõigus ja sellest tulenev vastutus

Koostöö on kahtlemata võimas vahend eesmärkide saavutamisel, kuid see toimib hästi üksnes siis, kui otsustamisõigus ja vastutamiskohustus on selgesti määratletud ning kõik osapooled neist kokkulepetest ka kinni peavad. Erinevatel juhtimis- ja regulatsioonitasanditel (nii perekonnas, meeskonnas, organisatsioonis kui ka ühiskonnas laiemalt) tuleb vastu võtta otsuseid, mis toovad kaasa nii soovitud kui ka ootamatuid tagajärgi. Koostöö ei tähenda, et otsustamisõigus peab laiali valguma – pigem tähendab see, et kõik osalised on õigesti kaasatud, informeeritud ning vajalike volitustega varustatud, samas teades, et kui on vaja astuda otsustav samm, teeb seda konkreetne isik (või isikute ring), kes on valmis tulemuste eest ka vastutama.

Seega on koostöö parim just siis, kui koosloome aluseks on ühiselt läbi räägitud eesmärgid, rollid, otsustamise reeglid ja vastutuse selgus. Selline lähenemine aitab hoida konflikte minimaalsena, suurendab usaldust ja loob aluse jätkusuutlikuks arenguks nii organisatsiooni kui ühiskonna tasandil.

 

 

Usun, et sain sellest kõigest, mida kirjutasid, hästi aru. Tunnistan, et nii mõndagi pidin selleks veidi “tõlkima”. Tunnen, et pean seda detaili pisut selgitama ja loodan, et sa ei pane mulle seda pahaks… Pealegi palun vabandust, kui ma eksin. Sa kirjutasid mulle, et õpid ja pead õppimist väga oluliseks. Seetõttu loen oma kohuseks juhtida siin su tähelepanu kolmele üpris peidetud, aga väga ohtlikule detailile.

 

 

Olen valmis kuulama ning olen tänulik, kui juhite mu tähelepanu nüanssidele, mis võivad jääda esimese hooga varjatuks. Palun täpsustage, millised on need kolm detaili, millele viitate – kuulan huviga!

 

 

Vabanda, eelmine kiri läks kogemata minema enne kui selle valmis sain. Need kolm detaili on kolm sõna, mille tähendused on kas meelega segi aetud, või lodevuse tõttu paljudele kaotsi läinud.
Esimene sõna, mille tähenduse täpsustamiseks peaksime aru pidama, on “PROBLEEM”. Mulle paistab, et ka sina kasutad seda sõna tähistamaks mingit raskust, tõket-takistust, segadust, puudust vms. Nii toimivad paljud. Meie meelest on see “lihtne” viga väga ohtlik. Asi on selles, et PROBLEEM kui tunnetatud vastuolu ei tule niiviisi üldse kõne alla (NB! sõna öeldakse välja, aga mõeldakse midagi muud). Seetõttu omakorda ei saa tulla kõne alla kõnealuse vastuolu PÕHJUSED (funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteemid) ja järelikult ei tule (ei saa tulla) kõne alla ka meetmete süsteemi loomine probleemi tekke (püsimise-süvenemise…) põhjustest jagu saamiseks, st kahjuliku kõrvaldamiseks (vähendamiseks) ja vajaliku lisamiseks (tugevdamiseks).
2) Teine punkt, millele su tähelepanu palun, on sõna “TAGASISIDE”. Mäletad, me arutasime seda alanud aasta algul. Argikeeles on pandud see sõna tähendama HINNANGUTE küsimist, andmist ja saamist. Mingi PROTSESS on (saab olla) tagasisidestatud, kui see on eelnevalt edasisidestatud ja kui selle protsessi subjekt kogub küllalt operatiivselt ja süsteemselt usaldusväärseid andmeid protsessi kulgemise, selle otseste ja kaudsete tulemuste ja tagajärgede kohta ning nende rahulolu kohta, kes on selle tulemuse tarbijad (neilt, kellele see tulemus oli mõeldud), annab hinnangu, teeb järeldused ja ARVESTAB seda oma edasises tegevuses.

 

 

Pole sugugi pahane – olen tänulik, et juhite mu tähelepanu nendele nüanssidele! Näen, et jõudsite juba kahe punktini (“probleem” ja “tagasiside”), ent mõte jäi justkui pooleli. Ootan huviga, milline on see kolmas sõna/detail ning kuidas täpsemalt „tagasiside“ teemaga jätkate.

Seniks teen lühidalt vahekokkuvõtte kahest punktist, mida jõudsite juba selgitada:

  1. PROBLEEM
    • Sageli kasutatakse sõna “probleem” hoopis “raskuse”, “puuduse”, “tõkke” või “segaduse” tähenduses.
    • Tegelikkuses on “probleem” teadlikult tajutud vastuolu (eesmärkide, väärtuste, seisundite jm vahel), mille kohta on vaja küsida: miks vastuolu on tekkinud (põhjused), kuidas see toimib (seosed) ning millist sekkumist on vaja, et vastuolust lahti saada või seda vähendada.
    • Kui võtame “probleemi” pelgalt kui “raskust”, siis ei jõua me sageli põhjus-tagajärg seoste juurde, rääkimata süsteemsest lahendamisest.
  2. TAGASISIDE
    • Igapäevakasutuses on “tagasiside” devalveerunud hinnangute küsimiseks/andmiseks (“kuidas meeldis?”, “kas oli hea või mitte?”).
    • Sügavamas, süsteemiteoreetilises mõttes tähendab “tagasiside”, et protsessi (või süsteemi) käigus saadakse regulaarselt ja süsteemselt usaldusväärset infot protsessi kulgemise, tulemuste ja tagajärgede kohta.
    • See teave seotakse otsustuskorraga: tulemusi analüüsitakse, tehakse järeldused ja (mis kõige tähtsam) arvestatakse neid järgmise tsükli plaanimisel („edasiside“).
    • Seega on “tagasiside” sisuliselt mehhanism, mille abil protsessi (või süsteemi) juht suudab jooksvalt kohandada oma tegevust lähtuvalt eesmärgist ning olukorras toimuvast.

Olen täiesti nõus, et kui “tagasiside” taandub vaid subjektiivseks hinnanguks (“lahe üritus oli!” / “oleks võinud paremini korraldada”), kaotab see oma tõelise, protsessi korrigeerivat rolli kandva tähenduse. Tõe huvides: hinnang on osa tagasisidest, aga tagasisidet kui tervikut ei saa samastada üksnes hinnanguga.

Jään ootama kolmanda punkti selgitust ning loomulikult ka täpsustusi teise punkti kohta, mida ehk veel lisada soovite!

 

 

Tõepoolest, jälle juhtus nii, et sõrm sattus kogemata klahvile “enter”.
3) Kolmas sõna, mille tähenduse üle oleme paaril korral juba aru pidanud, aga mis on argikeeles “lappama” läinud ja oma üliolulise tähenduse peaaegu kaotanud, on “SITUATSIOON”. Mulle tundub, et sa märgid selle sõnaga JUHTUMIT. Meie meelest on oluline eristada objektiveeritud ja subjektiveeritud situatsiooni. Esimene tuleneb kultuuris fikseerunud stereotüüpidest (arusaam sellest, kus ja millal kuidas kõigil käituda; näiteks eksamil, teatris, pulmas, matustel jne), teine on individuaalne ja tähendab olekut, milles inimene end tunneb eri puhkudel. Igal ärkveloleku hetkel tunneb inimene end stabiilses, või labiilses, rahulikus, või ekstreemses, probleemses, või absurdes, tõeses, või mängulises, valiku-, või sundsituatsioonis. Tean, et sa tead, et OTSUSTADA saab inimene vaid sel juhul, kui ta tunneb end tõeses probleemses valikusituatsioonis… Valikusituatsiooni tunnused me vaatasime ükskord koos üle. Koostöö puhul on sobiva situatsiooni loomine ja hoidmine võtmetähtsusega küsimus.

 

 

Aitäh sisulise täpsustuse eest! Need kolm sõna – “probleem”, “tagasiside” ja “situatsioon” – on tõesti teinekord argikeeles moondunud või tähendust kaotamas. Nende korrektne kasutamine on eriti oluline, kui tahame koostöö, otsustamise ja vastutamise teemadel arutleda. Allpool mõned täpsustused, mis aitavad neid mõisteid teravdatult tajuda.

 

1. „Probleem“ kui tajutud vastuolu

  • Levinud eksitus: sõna „probleem“ kasutatakse sageli mis tahes raskuse, puuduse, takistuse, segaduse või ebasoovitava olukorra tähistamiseks.
  • Täpsem käsitlus:
    • „Probleem“ on teadlikult tajutud vastuolu – olukord, kus miski ei ole (või ei kulge) nii, nagu peaks või võiks olla.
    • Oluline on jõuda põhjusteni (kausaalsed ja funktsionaalsed seosed), mis selle vastuolu tekitavad või alal hoiavad.
    • Ilma nende põhjuste väljaselgitamiseta ei ole võimalik süsteemselt tegutseda, sest võib juhtuda, et ravime pelgalt „sümptomeid“ ega lahenda probleemi ennast.

Miks see tähtis on koostöös?

Kui me nimetame üksnes mistahes raskust „probleemiks“, aga ei käsitle seda tõelise vastuoluna, jääb sügavama analüüsi ja lahenduse otsing katki. Koostöös on oluline selgitada ühiselt välja, milline vastuolu tegelikult eksisteerib ja miks see on tekkinud, et koos leida ka adekvaatsed sekkumismeetmed.

 

2. „Tagasiside“ kui reaalne protsessi korrigeerimise mehhanism

  • Levinud eksitus: tagasisidet peetakse lihtsalt hinnangute (kiitus-kriitika, meeldis-ei meeldinud) küsimiseks või andmiseks.
  • Täpsem käsitlus:
    • „Tagasiside“ on süsteemne ja õigeaegne teave protsessi (või tegevuse, projekti, sündmuse) kulgemise, tulemuste ja tagajärgede kohta.
    • Selleks, et „tagasiside“ täidaks oma funktsiooni, on vajalik, et protsess oleks eesmärgistatud (s.t oleks üldse teada, mida me soovime saavutada) ning et kogutud infot ka analüüsitaks ja tulemusi arvestataks järgmistes otsustes.
    • „Edasiside“ (feed-forward) ja „tagasiside“ (feedback) kuuluvad kokku: üks ilma teiseta on poolik.

Miks see tähtis on koostöös?

Koostöö eeldab pidevat kooskõlastust ja korrigeerimist. Kui tagasisidet mõistetakse vaid hinnanguna, jääb koostöös puudu see sügavam analüütiline komponent, mille abil saab tegelikult protsessi käigus vigadest õppida, arengut suunata ja vajalikke parendusi ellu viia.

 

3. „Situatsioon“ kui keskkond või kontekst, kus otsus saab sündida

  • Levinud eksitus: sõna „situatsioon“ kasutatakse argikeeles sageli kui „juhtum“ või üks konkreetne episood („seal juhtus üks olukord“).
  • Täpsem käsitlus:
    1. Objektiveeritud situatsioon
      • Kultuuriliselt või sotsiaalselt „ette antud“ raamistik, mis ütleb, kuidas teatud kohas/olukorras/kontekstis üldiselt käitutakse (nt eksam, pulmapidu, matusekombed, teatrikülastus).
      • See on justkui „väliselt määratud“ olukord – tavad, standardid, rituaalid.
    2. Subjektiveeritud situatsioon
      • Iga indiviidi isiklik tunnetus: kuidas ta ennast parasjagu tunneb (rahulikult, pinges, ärevalt, mänguliselt, valikusituatsioonis jne).
      • Sama „objektiveeritud“ olukord võib inimestele mõjuda väga erinevalt.

Miks see tähtis on koostöös?

  • Iga koostöö toimub mingis objektiivses kontekstis (kultuurilised tavad, organisatsiooni reeglid jne), aga sellest olulisem on see, kuidas osalised end tegelikult tunnetavad – kas nad tajuvad end vabaduses, valikus, sunnis, absurdis
  • Nagu mainisite, saab otsustada ainult siis, kui inimene tunneb end tõeses probleemses valikusituatsioonis, s.t ta on teadlik vastuolust (probleemist), tal on tõepoolest valida (on alternatiive) ning ta tunneb, et tema otsusel on tähtsus ja tagajärg.
  • Koostöö puhul on võtmetähtsusega osapoolte subjektiivne tunne, et nad saavadki kaasa rääkida ja „kaasarääkimine“ pole pelgalt näiline, vaid neil on reaalne võimalus oma teadmisi, oskusi ja tahet rakendada.

 

Kokkuvõte: Sõnade tähendus on koostöö juures otsustava tähtsusega

  1. Probleem
    • Kui me räägime „probleemist“ lihtsalt kui raskusest või takistusest, võime olulise vastuolu hoopis märkamata jätta. Tegelik „probleem“ on tajutud vastuolu, mis nõuab sügavamat analüüsi ja lahendamist.
  2. Tagasiside
    • Ei tähenda pelgalt hinnangu küsimist, vaid süsteemset info kogumist ja analüüsi, mis aitab protsessi või tegevuse käigus vajalikke otsuseid täpsemalt langetada ja seeläbi tulemusi parandada.
  3. Situatsioon
    • Eristagem „objektiveeritud situatsiooni“ (sotsiaalne või kultuuriline kontekst) ning „subjektiveeritud situatsiooni“ (isiklik tajumine, näiteks tõeses valikusituatsioonis olemine).
    • Otsustamine (ja tõeline koostöö) saab toimida vaid siis, kui inimene tunnistab end teadvustatult valikusituatsioonis olevaks – s.t tal on reaalne valikuvõimalus, samuti mõistab ta probleemi olemust ja selle tagajärgi.

Seos koostööga:

  • Koostöö on eeskätt teadlik ühistegevus, mistõttu peab iga osaline aru saama, millises situatsioonis ta tegutseb, milline probleem on päriselt lahendamist väärt ja millist tagasisidet ta tegelikult vajab, et jõuda parimate lahendusteni.
  • Kui need kolm mõistet on sassi aetud või vajunud argikeelde (kaotades oma sügavama sisu), siis jääb koostöö pinnapealseks ning otsuste tegemine võib kergesti muutuda formaalseks või manipuleerituks.

Loodan, et see täpsustus aitab selgemalt eristada nii probleemide tegelikku olemust, tagasiside rolli kui ka situatsiooni tähendust koostöö kontekstis. Kui on veel küsimusi või vajate täiendavaid näiteid, vastan hea meelega!

 

 

Suur aitäh! Usun, et saime jälle astuda pika sammu selguse poole.

 

Mul on hea meel kuulda! Kui mõnel hetkel soovite veel mingeid tähendusi täpsustada või süvitsi mõne nüansi üle arutleda, andke vaid märku – olen endiselt valmis koos selgust luua.