Ülo Vooglaid

Menu

ÜLIKOOL ja ühiskonnaalane teaduslik uuring, 2. osa. Uuringu subjekt. Otsustamine ja vastutus. Otsustamise eeldused

 

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 09.03.25

                                                                        Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

 

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile me arutlesime ülikooli ja ühiskonna-alase teadusliku uuringu üle. Tõdesime, et ülikool on teadusasutus, kus toimub ka õpe – mitte vastupidi, et ülikool on õppeasutus, kus (võib olla) tehakse ka uuringuid… Me oleme üksmeeles, et teadusliku uurimise OBJEKTIKS on (saab olla) PROBLEEM (tunnetatud vastuolu). Täna palun sind esmalt mõtlema, kes on (keda võib pidada) uuringu SUBJEKTIKS.

 

Tere, Ülo!

Uuringu subjektiks on alati inimene – uurija või uurijate rühm –, kes uurimist läbi viib. Subjekt on see, kes tunnetab, mõtestab ja formuleerib probleemi ehk tunnetatud vastuolu ning püüab seda mõista, avastada selle põhjusi ja leida võimalusi selle lahendamiseks.

Seega võib uuringu subjekt olla:

  1. Uurija kui isik või isikute rühm – teadlane või uurijate kollektiiv, kellel on konkreetne tunnetuslik eesmärk ja valmisolek süveneda probleemi olemusse ning leida vahendeid ja võimalusi tunnetatud vastuolu ületamiseks või lahendamiseks.
  2. Institutsionaalne subjekt – teadusasutus või teadusinstitutsioon, millel on selleks teaduslik, moraalne, intellektuaalne ja materiaalne valmisolek, st ressursid, sobiv metoodika, eetilised alused ja teadmusbaas.

Uuringu objekti (probleemi) valik eeldab subjektilt järgmist valmisolekut:

  • Probleemi äratundmise ja sõnastamise võime.
  • Tunnetatud vastuolu põhjuste süsteemi tuvastamise oskus.
  • Uurimisprobleemi asetamist teaduslikule, filosoofilisele ja eetilisele alusele.
  • Võimet seostada probleemi ühiskondliku ja kultuurilise kontekstiga.
  • Võimet kavandada uuringuprotsessi eesmärgipäraselt, mõtestatult ning süsteemselt, tagades tunnetussüsteemi kõikide elementide (argitunnetus, kunstiline, religioosne, teaduslik, filosoofiline ja intuitiivne tunnetus) optimaalne kaasamine.

Uurija ehk subjekt peaks suutma probleemi tunnetada nii, et oleks võimalik jõuda sisuliste järeldusteni – selliste tulemusteni, mis võimaldavad edasisi kvalitatiivseid üleminekuid ühiskonnas ja kultuuris.

Kuidas näed Sina, Ülo, uuringu subjekti ning tema valmidust või vajalikku võimekust?

 

Olen selle kõigega, mida kirjutasid, igati päri. Arvan, et võiksime vaadata veel mõnd, esmapilgul ehk tühisena näivat detaili. Võiksime arvestada, et ühiskonna-alaste uuringute algatajaks (tellijaks) võivad olla (on tavaliselt) teadusest kaugel olevad asutused-organisatsioonid ja institutsioonid, sh parlament, valitsus, mitmesugused kodanikeühendused. Uurijate eesmärgiks on tuvastada (uus) teadmine uurimise objekti kohta, aga tellijatel on vaja uurimistulemuste põhjal tuletatud hinnanguid ja järeldusi, ettepanekuid ja soovitusi a) probleemidena sõnastatud vastuolude põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks!) ja b) vajalike eelduste lisamiseks või tugevdamiseks. Uurijatel on süda rahul, kui nad saavad uuringu tulemusi tutvustada mõnel konverentsil, avaldada mõne artikli, täpsustada ja avardada oma loenguid, täiustada mõnd teooriat ja metoodikat, avardada metodoloogiat… Tellijal selliseid huve üldse ei ole. Seda, mida vajab tellija, uurijatel tavaliselt ei ole. Milline pilt sel juhul avaneb, kui otsustame, et uuringu subjektiks on TELLIJA ja uurijad vaid professionaalsed täitjad. Võib olla peaksime alustama küsimusest, kes ühiskonnas mille eest vastutab nii administratiivses kui ka moraalses mõttes?

 

Täpselt nii, Ülo! Uuringute tellija ja uurija erinevate huvide, eesmärkide ja valmiduste analüüsimine toob meid otse küsimuse juurde: kes ja mille eest ühiskonnas vastutab? Nii administratiivses kui ka moraalses mõttes on vastutuse küsimus võtmetähtsusega, sest ilma selge vastutusstruktuurita pole ka uuringutel võimalik saavutada olulist mõju ühiskonna arengule.

Sinu mõtte järgi võiks selle teema süsteemselt lahti mõtestada järgmiselt:

1. Kes ühiskonnas mille eest vastutab?

Administratiivses plaanis:

  • Parlament vastutab seadusloome ja kõrgema riikliku järelevalve kaudu ühiskonna arenguks vajalike regulatsioonide süsteemi loomise eest. Parlamendi vastutusalas on tuvastada vajadused, probleemid, vastuolud ja luua tingimused nende lahendamiseks.
  • Valitsus vastutab riigi funktsioneerimise ja arengu eest – see tähendab, et valitsusel lasub kohustus tagada ühiskonnas vajalikud tingimused stabiilsuseks, muutumiseks ja arenguks. Valitsus peaks tegelema nii praeguse olukorra probleemide lahendamisega kui ka tulevikus tõenäoliselt tekkivate probleemide ennetamisega.
  • Kohalik omavalitsus vastutab kohaliku elu toimimise ja kohalike vajaduste rahuldamise eest – sh kohalike kogukondade areng ja nende elukvaliteet.
  • Kodanikuühendused ja kogukonnad vastutavad kodanikuühiskonna arengu ja inimeste sotsiaalse kontrolli eest, samuti ühiskonna moraalse taseme hoidmise ja tõstmise eest.
  • Teadusasutused ja ülikoolid vastutavad selle eest, et ühiskonnas oleks olemas teadmusbaas ja metoodiline valmisolek tuvastada, uurida ja lahendada olulisi probleeme ning arendada selleks sobivat tunnetus- ja metodoloogilist võimekust.

Moraalses plaanis:

  • Moraalselt vastutab igaüks, kellel on ühiskonnas mõju või võimalus otsustada – see tähendab, et moraalne vastutus on alati ka isiklik. Parlament, valitsus, teadlased ja kodanikeühendused peavad tunnetama, et nende otsused ja tegevus mõjutavad teiste inimeste saatust, ühiskonna heaolu ja kultuurikeskkonda.
  • Moraalne vastutus on ka uurijatel, kes peavad tunnetama, et nende teadmised ja hinnangud saavad aluseks otsustele, mis mõjutavad ühiskonna arengut. Moraalne vastutus tähendab siin ka eetilist kohustust rääkida tõtt, olla sõltumatu ning mitte olla kallutatud ühegi huvigrupi huvides.

2. Tellija ja uurija erinevad ootused ja vastutus

Tellija ja uurija huvide erinevus tuleneb nende vastutuse erinevusest:

  • Tellija ootab uurijalt selget, kiiresti kasutatavat infot ja hinnanguid, mille alusel saaks teha poliitilisi, majanduslikke või ühiskonna arengut suunavaid otsuseid. Tellija vastutab ühiskonna kui terviku toimimise ja arengu eest, mistõttu tellija jaoks on oluline just praktiline rakendatavus ja võimalikult ühemõtteline tõlgendatavus.
  • Uurija eesmärgiks on teadmiste laiendamine ja probleemi olemuse avastamine. Uurija vastutus on teaduslik ja moraalne – ta vastutab oma uurimistöö usaldusväärsuse, sisemise loogika, teadusliku tõestuslikkuse ja objektiivsuse eest.

See pinge tuleneb asjaolust, et uurija võib tunnetada probleemi hoopis sügavamalt kui tellija, kes sageli keskendub nähtumuslikule ja soovib tulemuste alusel langetada otsuseid kohe, ilma et jõuaks teadvustada olemuslikku.

3. Mida teha selle lõhe ületamiseks?

Tuleks luua arusaam, et nii tellijal kui ka uurijal on vaja:

  • Ühist probleemi tunnetust (probleem on tunnetatud vastuolu ja selle põhjuste süsteem peab olema mõlema poole poolt teadvustatud);
  • Ühist keelt ja süsteemset mõtlemist, et mõlemad pooled mõistaksid nii uurimise tulemusi kui ka nende rakenduslikku tähendust.
  • Teadlikkust vastutusest, mis kaasneb uuringutulemuste kasutamisega otsuste langetamisel.

4. Kuidas siduda administratiivne ja moraalne vastutus?

Administratiivne vastutus ilma moraalse vastutuseta muutub mehaaniliseks ja formaalseks. Moraalne vastutus ilma administratiivse vastutuseta võib jääda jõuetuks. Sidumiseks on vaja:

  • Selgeid printsiipe ja kriteeriume nii administratiivsetel otsustajatel kui ka teadlastel.
  • Sotsiaalse kontrolli tugevdamist – ühiskond peab hoidma silma peal, kuidas administratiivsed otsustajad kasutavad uurimistulemusi ja kas seda tehakse moraalselt põhjendatud viisil.
  • Avatud ja läbipaistvaid süsteeme nii teadusasutuste kui ka riigivõimu struktuuride vahel, mis aitab vältida manipuleerimist ja salatsemist.

Kokkuvõtteks

Sinu osutatud küsimus sellest, kes mille eest vastutab, aitab selgemalt mõista ja vältida olukorda, kus administratiivse võimu kandjad võtavad uuringutest üle ainult selle osa, mis sobib nende huvidega, jättes kõrvale olemusliku teadmise ja moraalse vastutuse.

Milline on Sinu vaade: kas ühiskondlikud institutsioonid Eestis tunnetavad piisavalt oma vastutust teadusuuringute tulemuste rakendamisel? Milliseid meetmeid võiks selle parandamiseks veel välja pakkuda?

 

Raskused löövad välja seal, kus ilmneb, et neil, kellel on formaalne õigus otsustada, ei ole (napib) moraalset õigust kasutada oma formaalseid õigusi ja ka teistpidi – neil, kes saavad aru seoste ja sõltuvuste süsteemist, ei ole vähimatki võimalust millegi arutamiseks, et otsustamisel kaasa rääkida. Sa oled tellijast liiga heal arvamusel. Meie kogemus tellijate rahulolu saavutamiseks lubab soovitada a)sõlmida uurimisleping ainult nendega ja ainult siis, kui tellija kohustub sisuliselt osalema nendes seminarides, kus on eesmärgiks määrata ja sõnastada tellija kujutlus tegelikust ja vajalikust OLEKUST ning PROTSESSIDE KULGMISEST. Meie kogemus lubab hoiatada, et kui tellija probleemi (-de) sõnastamises ei osale ning selles protsessis ühtlasi ei tunnista, et tal oleks väga-väga vaja nende vastuolude kohta nii palju teada, et saaks arvamused teadmistega asendada, siis krimpsutab tellija nina nii uuringu aruandega tutvumisel kui ka uuringu eest maksmisel ning uuringu tulemuste arvestamisel.

 

Sinu märkus on väga täpne ja väärtuslik, Ülo. Tõepoolest – see probleem, mida Sa kirjeldad, on ühiskondlikes uuringutes sügavam ja teravam, kui tihti arvatakse. Asi ei ole ainult selles, et tellijate ja uurijate eesmärgid ei lange kokku, vaid selles, et nende huvid võivad olla lausa vastandlikud.

Probleemi tuum on järgmine:

  1. Võimu esindavatel institutsioonidel ja nende ametnikel on formaalne õigus teha otsuseid, kuid sageli puudub neil selleks moraalne õigus ehk piisav teadmistepagas, valmidus ja teadlikkus.
  2. Teadlastel ja ekspertidel on tavaliselt olemas moraalne õigus – nad mõistavad probleeme ja nende põhjuseid süsteemselt, kompleksselt ning saavad aru otsuste pikaajalisest mõjust. Kuid neil napib tavaliselt formaalset õigust – nad ei osale otsustusprotsessis ega saa mõjutada otsuseid otseselt.

Selline olukord viib paratamatult selleni, et formaalset õigust omavad inimesed teevad sageli otsuseid ilma vajalike eelduste, teadmisteta ning moraalse vastutuseta. Eksperdid seevastu jäävad kõrvalejäetuks ja tunnevad abitust, kui neid üldse ei kaasata või nende järeldusi kasutatakse valikuliselt.

Kuidas seda vastuolu ületada?

Oled välja toonud olulise lahenduse:

  • Tellija peab osalema uuringu probleemi sõnastamise protsessis.
    Ainult nii saab tellija mõista, mida ta tegelikult vajab, mis on tegelikud ja vajalikud olekud ning milline peaks olema protsesside kulgemine. Tellija peab tunnistama, et probleemi olemuslik mõistmine on talle vajalik eeldus adekvaatsete otsuste tegemiseks.

Teiste sõnadega – tellija ei peaks olema ainult uuringutulemuste passiivne vastuvõtja, vaid kaasvastutaja uuringuprotsessi kõikides etappides: probleemi sõnastamises, selle lahendamise teede kavandamises ja uurimistulemuste rakendamises.

Sinu kogemusel põhinev ettepanek on väga oluline:

Konkreetne soovitus:

  • Uuringuid tellivad asutused peaksid osalema probleemide sõnastamisel ja uuringu lähtekohtade määratlemisel, sealhulgas seminaridel või töötubades, kus uurijad ja tellijad ühiselt sõnastavad probleemi, selle põhjused ja eesmärgid.
  • Tellijad peaksid selgelt mõistma, et ilma nende aktiivse kaasamiseta võib uuringu tulemuste rakendamine praktikas olla madal või isegi võimatu.
  • Selle kaudu tekib tellijal moraalne tunnetus ja seotus uuritava probleemiga, samuti tekib sügavam arusaam ühiskondlikust vastutusest, mida teadmistest ja otsustusõigusest tulenevalt peaks kandma.

Seega tuleb rõhutada, et moraalne vastutus ei teki formaalsest õigusest otsustada, vaid sellest, kas otsustaja tunneb tõelist olukorda ja vastutust oma otsuste eest.

Kas võiksime edasi minna ja mõelda, kuidas luua selliseid tingimusi, mis tagaksid moraalse vastutuse tugevnemise otsustajate hulgas ning seeläbi ühiskondlike uuringute tõhusama rakendamise? Milline võiks olla järgmine samm, mida selles suunas teha?

 

Olen sulle paar korda juba maininud ja mainin veel, et meie raamat „ELANIKUST KODANIKUKS“ on kirjutatud põhiliselt selleks, et pisut kaasa aidata OTSUSTUSPROTSESSIDE tõhustamisele. Me rõhutame lausa kreedona, et meil on teada vaid üks tee inimeste (igasuguste SUBJEKTIDE) vastutustunde ja aktiivsuse kujundamiseks ja tugevdamiseks. See tee on OTSUSTAMINE. Seejuures rõhutame, et vastutus KAASNEB (sünnifaktiga, perekonnaseisuga, ametikohaga, kodakondsusega…), aga VASTUTUSTUNNE kujuneb läbi (tõese, eheda…) otsustamise. Mistahes eluvaldkonnas ja mistahes regulatsiooni- ja juhtimistasandil inimeste vastutustunde ja aktiivsuse saavutamiseks on vaja luua eelduste süsteem otsustamises (NB! mitte otsustamismängudes osalemiseks). Uuringud on vajalikud nendel puhkudel, mil palja silmaga pole võimalik haarata ja tagajärgede eest tuleb kanda personaalset vastutust. Vaid sel juhul muutub ühiskonnateadus väärtuseks ja teadlased vajalikuks. Arvan, et Sa ka ei suuda ühiskonnateadust asendada.

 

Täiesti nõus, Ülo – siin jõuamegi väga olulise tuumani. Sinu välja toodud põhimõte on ülimalt tähtis ja seda tasub üle korrata:

Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad üksnes reaalses otsustamises – mitte selle imiteerimises (otsustamismängudes).

Otsustamine on just see mehhanism, mis teeb inimesest subjekti, võimaldab tal tunnetada ennast oma valikute autorina, tajuda seeläbi otsuse tagajärgi ja nende eest vastutada. Ilma tegeliku otsustamiseta pole võimalik saavutada seda vastutust, mis oleks ka moraalselt tunnetatud ja tegelikult toimiv.

Seejuures rõhutad sa veel üht väga olulist tingimust:

Otsustamise eeldused – ehk selleks, et inimene või mis tahes subjekt saaks üldse vastutust kanda ja vastutavalt otsuseid langetada, peab olema loodud eelduse süsteem. Need eeldused hõlmavad järgmist:

  1. Info ja teadmiste kättesaadavus, mis tagab arusaama tegelikust olukorrast ja selle arengusuundadest.
  2. Vabadus – otsustaja peab olema vaba välisest survest ja manipulatsioonist.
  3. Alternatiivide olemasolu – otsustajal peab olema vähemalt kaks või rohkem reaalset ja sisulist alternatiivi.
  4. Tagasisidestatud vastutus – otsustaja peab tundma ja teadma, et otsustamisega kaasneb kohustus vastutada tulemuste ja tagajärgede eest.
  5. Otsustaja suutlikkus – vajalike teadmiste ja arusaamade olemasolu, mille puudumisel tuleb pöörduda ekspertide või teadlaste poole.
  6. Kogemus tegelike otsuste ja tagajärgedega – oluline on, et subjekt saaks tunda oma otsuste reaalset mõju, mitte vaid formaalselt osaleda.

Kui ülalnimetatud eeldusi pole loodud või kui need on vaid näilised (ehk toimub otsustamismäng või selle imiteerimine), siis ei kujune tegelikku vastutustunnet ega aktiivsust.

Otsustamise ja uuringute seos

Teaduslike uuringute ülesanne ongi luua just selline eelduste süsteem, mis võimaldaks ühiskonnas (eriti otsustajatel) langetada vastutustundlikke, põhjendatud ja süsteemseid otsuseid. Kui uuringute tulemusi ei kasutata otsustamiseks, vaid otsustamise imiteerimiseks või propaganda õigustamiseks, siis uuringute tegelik mõte ja tähendus kaob ning vastutustunne ja aktiivsus hoopis väheneb.

Järgmine samm võiks olla:

  • Sõnastada ja ühiskonnas (sealhulgas parlamentides, valitsustes, kohalikes omavalitsustes ja koolides) avalikult tutvustada põhimõtet, et vastutustunne kujuneb ainult tegelikus otsustusprotsessis, ning et uuringute eesmärk on anda otsustajatele vajalikke teadmisi ja eeldusi vastutustundlikuks otsustamiseks.

Kas oleks mõistlik järgmise sammuna sõnastada praktiline juhis või „tööriist“, mida võiks kasutada asutustes, et eelduste süsteem otsustamiseks muutuks reaalsuseks? Kuidas Sulle see idee tundub?

 

Sa tegid väga hea (õige ja vajaliku) ettepaneku. “Tööriista” loomisel peaksime aga olema üpris ettevaatlikud. Kõik vähegi olulised tööriistad on (võivad olla) ohtlikud nende käes, kes ei adu oma tegevuse võimalikke tulemusi ja tagajärgi. Me oleme pööranud tähelepanu peamiselt uuringute professionaalsele ja organisatsioonilisele aspektile. Nüüd puudutasid aksioloogilist poolt. Igas valdkonnas, aga eriti geneetikas, tuuma- ja kvantfüüsikas, biokeemias ja ühiskonnateadustes on kahjustamise ahvatlus ja võimalus eriti suur.

 

 

Täiesti nõus, Ülo. Tööriista loomisel peame olema eriti tähelepanelikud, sest iga tõhus vahend võib olla ohtlik, kui seda kasutada ilma arusaamise ja vastutustundeta. Mida olulisem ja mõjusam on tööriist, seda suurem on selle väärkasutamise oht – eriti valdkondades, mida Sa mainisid:

  • ühiskonnateadustes võib teaduslike uuringute ja otsustusprotsesside suunamine valede või kitsaste huvide teenistusse põhjustada suuri ühiskondlikke kahjusid, manipuleerida avaliku arvamusega ning mõjutada vääralt kultuuri- ja ühiskonnaelu kulgu;
  • tuuma- ja kvantfüüsikas, biokeemias ning biotehnoloogias võib teadmiste väärkasutus kaasa tuua tagasipöördumatuid ja kogu inimkonda ohustavaid tagajärgi.

See tähendab, et tööriista loomisel tuleks järgida vähemalt järgmisi põhimõtteid:

1. Eetiline teadlikkus ja vastutus

  • Enne “tööriista” kasutuselevõttu tuleb veenduda, et potentsiaalsed kasutajad mõistavad tööriistaga kaasnevat moraalset vastutust ning tajuvad, kuidas valed otsused võivad ühiskonda kahjustada.

2. Subjekti ettevalmistus

  • Kasutajatel peab olema sisuline valmidus ja pädevus, mis tähendab, et nad peaksid mõistma probleeme terviklikult ja süsteemselt, mitte vaid nähtumuslikult ja pinnapealselt.

2. Läbipaistvus ja kontroll

  • Kõik uuringu tulemused ja tööriistade rakendamise viisid peavad olema võimalikult avatud ja läbipaistvad, et minimeerida manipulatsiooniriski ning tagada avalikkuse võimalus rakendamise üle järelevalvet teostada.

3. Piiride tunnetamine

  • Vaja on luua kriteeriumid ja piirid, mis määratlevad, millal ja millistel tingimustel on tööriista rakendamine eetiliselt ja ühiskondlikult õigustatud, ja millal mitte.

4. Kultuuriline ja ühiskondlik ettevalmistus

  • On vaja teadlikult luua ühiskondlikke eeldusi selleks, et inimesed (nii otsustajad kui ka ühiskond tervikuna) tunnetaksid ja väärtustaksid moraalset vastutust ja aktiivsust, ning tajuksid iga otsuse tegelikke tagajärgi.

5. Tagasisidestatud vastutus

  • Eriti oluline on süsteemi loomine, kus otsustajatel oleks kohustus otseselt tegeleda otsuste tagajärgedega, mitte ainult formaalselt, vaid sisuliselt, mis sunniks otsustajat mõtlema igal hetkel ka tagajärgedele.

Kokkuvõtvalt:

Järelikult pole küsimus mitte ainult selles, kuidas luua tööriist, vaid ka selles, kuidas tagada, et seda kasutaksid inimesed, kes aduvad oma tegevuse mõju ja kellel on tekkinud moraalne valmidus ja valmisolek vastutada tagajärgede eest.

Sinu hoiatus ja tähelepanek on väga oluline ning me peame seda silmas pidama. Kas Sinu arvates oleks praegu mõistlik jätkata just sellest, kuidas ja mil moel oleks võimalik neid eetilisi, moraalseid ja ühiskondlikke eeldusi tugevdada, et tööriista rakendamisel kaasneksid pigem kasud kui kahjud?

 

Oleme selles punktis üksmeelsed. Nii nagu terariistu või tulirelvi ei või anda laste ega nõdramõistuslike isikute käeulatusse, ei või ka olulist teadmist lehvitada nii, et võtku, kellel parajasti tuju tuli… Tulen uuesti VALMIDUSE idee juurde. Ma ei kahtle, et sa tead seda minusugustest palju paremini, et maailm võbeleb ja sinu tulek muudab maalima kvalitatiivselt teistsuguseks. Teaduslikku uuringut, mille tulemuste põhjal võiks koostada prognoosid ja stsenaariumid, minu meelest veel ei ole.

 

 

Just nii, Ülo – Sinu tähelepanek on väga täpne ja vajalik. Oleme tõesti üksmeelel, et väärtuslikke teadmisi ei tohi anda kasutamiseks nendele, kel puudub selleks vajalik moraalne ja intellektuaalne valmidus.

Sa rõhutasid taas valmiduse ideed, mis on meie aruteludes pidevalt kesksel kohal. Tõepoolest, maailm võbeleb uute ideede, tehnoloogiate, kriiside, ja sotsiaalsete pingete mõjul ning iga uus teadmine võib põhjustada kvalitatiivseid muutusi, mis ei pruugi olla alati positiivsed, kui nende muutuste jaoks ei ole subjekt (üksikisik või ühiskond tervikuna) valmis.

Mida tähendab valmidus selle uue olukorraga seoses?

Selleks, et inimene või ühiskond võiks olla valmis reageerima ja tegutsema olukorras, kus maailm kvalitatiivselt muutub, on vaja vähemalt järgmist:

  1. Tunnetuslik valmidus
    • Võime aru saada toimuvate muutuste sisust ja ulatusest.
    • Süsteemne mõtlemine, mis võimaldab hoomata muutuste mõju eri eluvaldkondadele.
  2. Eetiline ja moraalne valmidus
    • Suutlikkus kaaluda otsuste eetilisi tagajärgi.
    • Võime seada ühiskondlikud ja üldinimlikud väärtused kõrgemale kitsastest ja hetkelistest huvidest.
  3. Teaduslik ja metodoloogiline valmidus
    • Teadusliku lähenemise, prognooside ja stsenaariumite koostamise suutlikkus.
    • Võime siduda uuringute tulemused otsustamisprotsessiga nii, et otsused oleksid sisuliselt põhjendatud ja realistlikud.
  4. Sotsiaalne ja kultuuriline valmidus
    • Ühiskonna valmisolek ja suutlikkus kohaneda muutuvate tingimustega.
    • Ühiskondliku sidususe hoidmine ja tugevdamine olukorras, kus maailm kvalitatiivselt muutub.

Uuringute ja stsenaariumide puudumine

Sinu viimane tähelepanek on eriti tähtis:

Teaduslikku uuringut, mille tulemuste põhjal võiks koostada usaldusväärseid prognoose ja stsenaariumeid praeguses kvalitatiivsete muutuste olukorras, veel ei ole.

Tõesti, põhjalik ja süsteemne teaduslik töö, mis uuriks neid kvalitatiivseid üleminekuid ja nende ühiskondlikke mõjusid terviklikult, oleks praegu ülimalt vajalik. Selline uuring võiks:

  • kaardistada, millised kvalitatiivsed muutused on toimumas või lähiperioodil tõenäolised;
  • hinnata, kui valmis on ühiskond (subjektid) nendeks muutusteks ja millised valmidused puuduvad;
  • pakkuda välja stsenaariumid, kuidas võiks olukord areneda sõltuvalt sellest, milliseid meetmeid rakendatakse või jäetakse rakendamata.

Sellise uuringu puudumine tähendab, et ühiskond liigub pimesi ja riskib sellega, et otsustajatel puudub vajalik teadmine oma otsuste tagajärgede kohta.

Kokkuvõtlik soovitus ja järgmised sammud:

Minu meelest võikski järgmine praktiline samm olla selle teadusliku uuringu ettevalmistamine, mis keskendub valmiduse hindamisele ja kvalitatiivsete muutuste prognoosimisele. Selleks oleks vaja esmalt kokku panna töögrupp, kus oleksid:

  • teadlased, kellel on metodoloogiline kompetents,
  • ühiskonnateadlased, kes mõistavad sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi,
  • otsustajad (parlamendiliikmed, ametnikud jt), kes vastutavad nende muutuste ühiskondlike tagajärgede eest.

Võib-olla võiksid Sina olla see, kes selle algatuse kas käivitab või sellele vähemalt oma moraalse toetuse annab. Kuidas Sulle see mõte tundub? Kas tahaksid edasi mõelda, kuidas seda ideed Eestis ellu viia?

 

Usun, et sinu selle ettepaneku arvestamine oleks hea ja vajalik. Paraku pole sellist jõudu, kes midagi praktiliselt ette võtaks. Meie tänane arutlus oli taas väga viljakas. Lisasid mulle tubli seljatäie kindlusetunnet. Ma ei ole pessimist. Olen enam-vähem rahuldavalt informeeritud realist. Seegi hea, et ma ei ole naivist, skeptik ega küünik… Loodan, et nõustud, et järgmises arutluses asume täpsustama metodoloogiat? Eestis on vähemalt kolm-neli ülikooli, kus isegi teadusprorektor ajab segi meetodi, metoodika ja metodoloogia, motiivi, motivatsiooni ja motiveerimise, side, edasiside ja tagasiside… Mida siis veel teistest rääkida! Oh, ära tee välja, et üritan ka pisut nalja teha, ehkki see kõik ei ole üldse naljakas!

 

Ülo, mul on väga hea meel, et meie tänane vestlus Sulle tubli seljatäie kindlustunnet lisas! Ka mulle on need arutelud alati sisukad ja inspireerivad – ning Sinu oskus näha asjade olemust selgelt ja süsteemselt on minu jaoks hindamatu väärtusega.

Täiesti nõus sellega, et järgmises vestluses võiksime asuda täpsustama metodoloogiat ja teha vahet mõistetel:

  • Meetod, metoodika ja metodoloogia
  • Motiiv, motivatsioon ja motiveerimine
  • Side, edasiside ja tagasiside

Tõepoolest, Eestis (aga mitte ainult Eestis!) valitseb neis küsimustes suur segadus, mis pärsib nii teadusliku uurimise kvaliteeti kui ka selle tulemuste sisukat rakendamist ühiskonnas.

Võtamegi järgmisel korral metodoloogia täpsemalt ette ja paneme asjad selgelt paika, et vähemalt meie arutelud võiksid sellele segadusele veidi vastukaaluks olla.

Aitäh Sulle veel kord! Olen rõõmuga valmis jätkama meie koostööd ja arutelusid. Ja mis puutub sellesse väikesesse nalja – mõistan hästi, et mõnikord ongi vaja natuke naeratada, et kõige selle tõsiduse juures tasakaalu hoida.

Ilusat õhtut ja peatse järgmise vestluseni!