VALMIDUS- UUS PARADIGMA (haridus)

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 29. juunil 2025

VALMIDUS KUI UUS PARADIGMA

                                                            Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. 28. juunil me arutlesime hariduse ja valmiduse kui sihtide ja eesmärkide üle ja adusime, et sõna “haridus” tähendus on sedavõrd muutunud, et on tekkinud vajadus asuda looma uut paradigmat. Me üritasime avada mõiste HARIDUSSÜSTEEM ja jõudsime pisut lähemalt vaadata vaid haridussüsteemi institutsionaalset aspekti. Tõdesime, et nii, nagu haridusotstarve, peaks olema ka valmidusotstarve ühiskonna KÕIKIDEL institutsioonidel. Kui see seisukoht on uue loodava paradigma üks nurgakivi, peaksime vist küll ise alustama ja seejärel riiklike administratiivsete hoobade ning ressursside toel saavutama, et ühiskonna kõikides institutsioonides tegelikult teadvustataks oma osa inimeste valmiduse kujunemises, järjekindlas ja otstarbekas kaasajastamises ning kaitsmises kõikvõimalike väärõpetuste kui nakkusohtlike “sotsiaalviiruste” eest.
Palun sind täna looma terviklikku mõttekonstruktsiooni elanikkonna VALMIDUSE saavutamiseks, sihi- ja eesmärgipäraseks täiustamiseks, hoidmiseks ja kaitsmiseks praegu ning lähemas ja kaugemas tulevikus. NB! Valmidussüsteem on üks sellisest, mille tulemused ja tagajärjed ilmnevad ning toimivad aastaid hiljem, kaudselt, varjatult, globaalselt, kvalitatiivsete üleminekutena, või stagnatsiooni ja degradeerumisena nii, et mingisugune “mõõtmine” pole mõeldav.

Tere, lugupeetud Ülo Vooglaid! Tänan väga sisuka ja põhimõttelise sissejuhatuse eest. Olen valmis looma tervikliku mõttekonstruktsiooni, mis kirjeldab elanikkonna valmiduse saavutamise, täiustamise, hoidmise ja kaitsmise süsteemi – lähtudes meie arutluses kujunenud seisukohast, et valmidus kui kompleksne nähtus peab olema kogu ühiskonna sihi- ja eesmärgipärase tegevuse keskmes, mitte üksnes haridussüsteemi “ülesanne”.

VALMIDUSSÜSTEEMI KONTSEPTSIOON

(Ühiskondliku valmiduse kujunemise ja arendamise paradigma alus)

I. SÕNASTUS JA LÄHTESEISUKOHAD

1. Valmidus ei ole omand ega olek, vaid pidev sihipärane protsess, mis avaldub inimese suutlikkuses orienteeruda, reageerida, otsustada ja tegutseda eesmärgipäraselt erinevates eluolukordades.
2. Valmiduse kujunemine ei toimu ainult haridusasutustes, vaid kogu ühiskonnas, kõikide institutsioonide kaasabil – perekonnas, meedias, töökohtades, ametites, kogukondades, usulistes organisatsioonides, riiklikes struktuurides ja vabaühendustes.
3. Valmidussüsteem on metasüsteem, mille osad ei pruugi end ise sellisena määratleda, kuid mille kaudu toimub indiviidi ja rahva kultuuriline, tunnetuslik ja kõlbeline valmisoleku kujundamine.

II. VALMIDUSE PÕHISTRUKTUUR

1. Valmiduse dimensioonid

Valmidus hõlmab vähemalt järgmisi tasandeid:

• Kognitiivne valmidus – oskus mõista, hinnata ja kasutada informatsiooni.
• Emotsionaalne valmidus – suutlikkus hoida tasakaalu, tunda vastutust ja empaatiat.
• Sotsiaalne valmidus – võime tegutseda koostöös, taluda erinevust, säilitada suhtlusvõime.
• Tegutsemisvalmidus – valmisolek ja suutlikkus otsustada ja teostada otsust.
• Eetiline valmidus – orienteeritus väärtustele, õiglustundele ja moraalsetele printsiipidele.
• Eksistentsiaalne valmidus – suutlikkus leida tähendusi, kanda elu mõtestamise koormat.
• Turbevalmidus – võime kaitsta elu, loodust, ühiskonda ja kultuuri.

2. Valmiduse kujunemiskeskkonnad (institutsioonid ja kooslused)

• Perekond ja lähivõrgustik: alusväärtuste, hoiakute ja esmaste oskuste kujundajad.
• Haridusasutused: kontseptuaalse mõtlemise ja süsteemse tunnetuse arendajad.
• Töökoht ja kutsevaldkond: vastutusvõime, loovuse ja koostööpraktika kujundajad.
• Avalik haldus ja riigistruktuurid: eeskujude ja kodanikukultuuri kandjad.
• Kultuur ja meedia: identiteedi, tähenduste ja normatiivsete mustrite kandjad.
• Usulised ja maailmavaatelised ühendused: eetilise refleksiooni ja süvatasandi tähenduse kujundajad.
• Teadus ja kõrgharidus: tunnetusteede, ratsionaalsuse ja metodoloogilise võimekuse arendajad.
• Kaitsevägi ja turvastruktuurid: ohutaju ja valmisoleku kõrgeima intensiivsuse kandjad.

III. VALMIDUSSÜSTEEMI ARENDAMISE PÕHIMÕTTED

1. Süsteemsus ja komplekssus
   – ei piisa üksikute komponentide täiustamisest; kogu ühiskonna organisatsiooniline ja kultuuriline struktuur peab olema valmiduse toetuseks.
2. Ontogeneetiline ja filogeneetiline vaade
   – iga inimese valmidus kujuneb elu jooksul (ontogenees), ent see toimub rahva ja kultuuri kestliku arengu (filogeneesi) kontekstis.
3. Ajaline mitmemõõtmelisus
   – kõik tegevused, mis on suunatud valmiduse kujundamisele, tuleb kavandada nii, et nad kannaksid tulevikku, mõeldes järgnevatele põlvkondadele, ka juhul, kui tulemused on vahetult tajumatud.
4. Ennetuslik ja immuunne funktsioon
   – valmidussüsteem peab kaitsma indiviidi ja ühiskonda “sotsiaalsete viiruste” eest (näiteks väärõpetused, valeinformatsioon, demagoogia, süstemaatiline eksitamine).

IV. TEGEVUSSTRATEEGIA

1. Teadvustamisetapp

• Koostada manifest või avalik pöördumine, milles sõnastatakse valmiduse institutsionaalne tähendus.
• Luua mõisteline raamistik, milles eristatakse:
  • valmiduse eeldused,
  • kujundavad tegurid,
  • takistused ja ohud,
  • tulemused ja tagajärjed.

2. Institutsionaalne kaasamine

• Luua igas ministris, ametis, koolis, asutuses töörühm, kelle ülesandeks on määratleda:
  • millist valmidust antud institutsioon aitab kujundada;
  • milliste vahenditega;
  • milliste tagajärgedega;
  • mis vajab muutmist ja milleks tuleb valmis olla.

3. Indeksite ja jälgitavate muutujate süsteem

• Ehkki valmidust tervikuna mõõta ei saa, saab jälgida:
  • protsessinäitajaid (osalemine, pingutus, refleksioon),
  • arengunäitajaid (võimekuse avardumine),
  • signaale (degradeerumise või stagneerumise tunnuseid),
  • tagajärgede kaardistust (kasvav või kahanev võimekus ühiskonna toimimiseks, sh usaldus, koostöö, moraal).

4. Õiguslik ja eetiline raamistik

• Riiklike strateegiadokumentide (nt haridusstrateegia, kultuuripoliitika, rahvastikupoliitika, kaitsetahe, kliimavalmidus) sisu tuleb viia kooskõlla valmidusparadigmaga.

V. EESMÄRK JA LÕPPTULEMUS

Eesmärk ei ole mitte üksnes teadmiste ja oskuste olemasolu, vaid ühiskonna valmidus olla isereguleeruv, kultuurselt toimiv, eetiliselt sidus ja strateegiliselt vastutustundlik.

Kui see süsteem õnnestub, on tulemuseks:

• Eneseteadlikum rahvas, kes on valmis kaitsma elu, vabadust ja tulevikku.
• Institutsioonid, mis ei aja formaalset asjaajamist, vaid kujundavad isiksusi ja ühiskondlikku sidusust.
• Kultuur, mis on suuteline pidama vastu eksitusele ja kiusatusele.
• Riik, mille põhiseaduslik idee „Eesti riik on loodud tagamaks…“ muutub tõeliseks tegelikkuseks.

Kui lubate, võin järgmise sammuna:

• koostada selle kontseptsiooni visuaalse skeemi,
• aidata koostada rakendusprogrammi lähteülesande,
• või sõnastada rahvusvaheliselt arusaadava ingliskeelse variandi,
  – sõltuvalt sellest, millise tee me edasi valime. Olen valmis.

Sügava austusega –
Teie kaaslane otsingus,
ChatGPT

Kas sa ei karda, et kui me seda teed pidi läheme, jäävad igatliiki “juhid” ja “õpetajad” endiselt ette kujutama, et nii nagu “hariduse” puhul arvati, on ka „valmidust“ võimalik kujundada hindesurvega toestatud programmilise reproduktiivse frontaalõppe abil? Inimesed, kes oma peaga mõtelda ei oska, ei julge jne, ei ole võimelised subjektina käituma. Subjekti areng on LOOMINGU (mitte õppe ega kasvatuse) funktsioon. Loomingu eelduseks on vabadus ja iseseisvus… Kuidas sellest paradoksist jagu saada? See on üks meie arutelu keskseid ja sügavamaid sõlmpunkte.

Teie poolt nimetatud paradoks – et valmidust püütakse kujundada allutamise ja sundõppe meetoditega, mis ise välistavad valmiduse olemuslikud eeldused (vabadus, iseseisvus, looming) – on süstemaatiline väärarusaam, mis kordub igas bürokratiseerunud haridus- ja juhtimissüsteemis. Seda väärarusaama toidavad need, kes ise ei ole subjektina välja kujunenud – inimesed, kes ei mõtle ise, ei loo, ei otsusta, ei vastuta, vaid taasesitavad mustreid ja toetuvad vormidele, mille tähendusest nad aru ei saa.

Ettepanek: kuidas sellest paradoksist jagu saada?

I. Mõiste „valmidus“ tuleb varakult vabastada autoritaarsest tõlgendusest

Valmidust ei saa anda, õpetada ega hinnata nagu faktiteadmist.
Seda tuleb juba algusest peale:

• määratleda vabaduspõhise protsessina;
• käsitleda loomingulise subjektiks saamise protsessina;
• välistada selle käsitamine kui kooliprogrammi “osa”, mida saab kontrolltöödega “läbida”.

⚠️ Kui valmidust hakata rakendama samade struktuuride kaudu, mis kujundasid praeguse „hindele orienteeritud“ hariduskäsituse, sünnib uus bürokraatlik mutant.

II. Subjektsuse eeltingimused tuleb sõnastada ja kehtestada valmidusparadigma tuumaks

Subjektiks kujunemise minimaalsed eeldused:

1. Vabaduse kogemus – inimene peab tundma, et tal on valikuvõimalus ja tegutsemisruum.
2. Iseseisva otsustamise võimalus – inimene peab saama valida oma sihte ja kaaluda vahendeid.
3. Vastutuse harjutamine – mitte karistamine eksimuse eest, vaid õppimine tagajärgedest.
4. Loomingupraktika – igapäevane võimalus luua, uurida, mõtestada, mitte ainult reprodutseerida.
5. Dialoogiline keskkond – kohtumised inimestega, kes küsivad, kuulavad ja julgevad kahelda.

🔑 Subjektsus ei ole õppimise tulemus, vaid loomise kaudu arenev omadus.

III. Lahendusmehhanism: eristada kahe teed

IV. Võtmelause süsteemi reformimiseks

„Valmiduse kujunemine ei allu sundusele, vaid sünnib vabadusest ja vastutusest.“
Kõik, mis ei toeta iseseisvust ja loovust, ei ole valmiduse kujundamine, vaid on selle võltsimine.

V. Paradoksi hajutamise viis: kasvatada valmidust valmiduse kasvatamiseks

Just need, kes kujundavad teisi, vajavad eelkõige ise valmidust:

• juhtide, õpetajate, ametnike, treenerite, vanemate jms puhul tuleb kõigepealt kasvatada arusaama inimesest kui subjektist,
• ehitada sisemiselt kooskõlaline mõisteline alus, kus valmidus on isiksusliku arengu tulemus, mitte “soorituse mõõt”.

Seetõttu tuleb alustada valmiduskasvatuse metavalmidusest:
👉 kujundada ühiskonnas inimesi, kes suudavad valmidust toetada ilma seda allutamata.

Kui sobib, võin koostada:

• kontseptuaalse „Antivalmiduse märkamise käsiraamatu“,
• või „Subjekti arenguruumi loomise teeviida“ kõigile, kes juhivad, õpetavad või kujundavad teiste kujunemiskeskkonda.

See aitaks muuta süsteemi alustaladel – ilma milleta jääb valmidus-paradigma pelgalt sõnakõlksuks. Kuidas soovite edasi liikuda?

Mis sa sellest arvad, kui sõnastaksime oma kreedoks, et moraalne õigus midagi või kedagi muuta, kujuneb siis (ainult siis), kui on selgeks mõeldud, mida peab hoidma-kaitsma-tugevdama (mida ei tohi muuta ega unarusse jätta)? Mis on valmiduse mõõt? Kas võib öelda, et normaalne inimene austab, hoiab ja kaitseb loodust, Loojat, ennast ja teisi inimesi, elu ja elamise eeldusi. Normaalne inimene ei tegutse tervise, kultuuri ja looduse arvel, vaid tänu neile, neid hoides ja täiustades.

Ma arvan, et see, mida Te pakute, on sügava tähenduslikkusega kreedo, millel võiks olla keskne koht nii loodava valmidusparadigma kui ka ühiskondliku eetilise aluspõhimõtte kujundamisel. See sobib nii metaeetilise printsiibina kui ka praktilise orienteerumisreeglina otsustajatele, õpetajatele, lapsevanematele ja kõigile, kes kujundavad elu eeldusi.

Teie mõtte täpsem sõnastus ja selle tähenduslikud kihid:

KREEDO

Moraalne õigus midagi või kedagi muuta tekib (ainult siis), kui on läbi mõeldud ja tunnetatud, mida peab hoidma, kaitsma ja tugevdama – mida ei tohi muuta ega unarusse jätta.

Selle kreedo olemuslik sisu:

1. Moraalne õigus ei ole automaatne lisand võimule, teadmisele või positsioonile.
   → Ta nõuab eelnevat süvenemist ja vastutuse võtmist.
2. Muutmisele peab eelnema hoidmise mõistmine – see on ontoloogiline eelis:
   → Enne kui muudan midagi, pean tabama selle tähendust,
   → ja hindama, kas see kannab elu, väärtust ja jätkusuutlikkust.
3. Normatiivne mõõde:
   → Inimesel ei ole üksnes vabadus tegutseda, vaid ka kohustus tajuda, millised piirid on püha, puutumatu ja elutähtis.
4. See kreedo taastab eetilise tasakaalu, mida tehnokraatlik ja kasumikeskne ühiskond on murendanud:
   → “Muudame ära ja küll pärast mõtleme” asendub hoiakuga:
   “Mõtleme läbi, mida tohib muuta, mida tuleb hoida, ja siis otsustame, kas ning mida muuta.”

Valmiduse mõõt – kas see saab olla sõnastatav?

Teie küsimus: Mis on valmiduse mõõt?

Vastan:

Valmiduse mõõt on inimese võime elada nii, et tema olemasolu ja tegevus on kooskõlas elu hoidmise, täiustamise ja tähenduse süvendamisega.

Valmidust ei saa mõõta punktisummas, aga saab tajuda ja hinnata:

1. Kas inimene hoiab elu, loodust, kultuuri ja teisi inimesi?
2. Kas ta püüab oma elu teha tänuks, mitte nõudeks?
3. Kas ta loob rohkem kui hävitab?
4. Kas tema jälg elus on toitvam kui tema nõudlus?
5. Kas tema olemasolu lisab maailmale ilu, mõtet, rõõmu, tasakaalu?

Sellest tulenevalt võib tõepoolest öelda:

Normaalne inimene (inimesele vääriline inimene) ei toimi looduse, kultuuri ega tervise arvel, vaid tänu neile – neid hoides, austades ja täiustades.

Võimalik kreedo laiendus (valmiduse põhikiri):

Valmidus tähendab elada kooskõlas kõige sellega, mis kannab elu edasi.
Valmidus avaldub austuses Looja, looduse, kultuuri, teiste inimeste ja iseenda vastu.
Valmidus ei sunni ega suru, vaid loob ja toetab.
Valmidus ei võta, vaid hoiab.
Valmidus ei uuri, kuidas valitseda, vaid kuidas teenida.
Valmidus on märk isiksuse küpsusest ja ühiskonna lootusest.

Kui see suund sobib, saame koostada:

• Valmiduse manifesti, mis ühendab teie pakutud kreedo,
• Valmidusvande – eetilise orientiiri neile, kes soovivad kujundada inimesi ja ühiskonda,
• Eetilise orientiiri tabeli, kus tuuakse välja, millised suhtumised on valmiduse eelduseks ja millised selle vastandid.

Olen valmis neid vormistama. Kas soovite liikuda selles suunas?

Sinu kõik kolm soovitust on suurepärased. Ole nii usin ja tee need valmis!

Aitäh usalduse ja selguse eest. Siin on Teie soovil kolm osa, millest võiks kasvada uue paradigma eetiline ja praktiline alus. Need on kirjutatud kujul, mis sobivad nii laiemaks levitamiseks kui ka süvitsiminevaks aruteluks:

1. Valmiduse manifest

(Ühiskonna jätkusuutlikkuse ja kultuuri kestmise eetiline alusdokument)

Preambul

Meie, kes mõistame inimest kui loovat subjekti, kultuuri kandjat ja ühiskonna sidustajat, võtame omaks järgmise arusaama:
Valmidus ei ole õppimise tulemus, vaid inimese kui subjekti küpsemise väljendus.
See küpsus kujuneb ainult vabaduses, iseseisvuses ja loovas koostöös, mille eesmärk on elu hoidmine ja tähenduse süvendamine.

Põhimõtted

1. Valmidus on elu teenimine, mitte elu allutamine.
   See avaldub inimese võimes näha, mõista, otsustada ja tegutseda nii, et elu ja selle eeldused säilivad ja arenevad.
2. Valmidus ei allu hindele ega käsule.
   Seda ei saa anda ega mõõta punktisüsteemis. Seda saab toetada, märgata ja arendada loovuse, vabaduse ja vastutuse kaudu.
3. Ühiskonna kõik institutsioonid on valmiduskeskkonnad.
   Olgu kool, töökoht, meedia, kogukond või riik – iga institutsioon peab tundma oma osa inimese valmiduse kujundamisel.
4. Igal inimesel on kohustus mõelda selgeks, mida peab hoidma ja kaitsma.
   Alles seejärel võib tal tekkida moraalne õigus midagi või kedagi muuta.
5. Tulevikku suunatud valmidus on nähtamatu vara.
   Tema mõju ilmneb sageli aastate pärast, varjatult, läbi inimeste otsuste, vastutuse ja kooselu kvaliteedi.

Kutse

Me kutsume iga inimest, iga õpetajat, iga otsustajat ja iga lapsevanemat osalema selles, mis on meie kõigi suurim ühine ülesanne: luua, hoida ja kaitsta valmidust – nii enda sees kui ühiskonna kõigis kihtides.

2. Valmidusvanne

(Sisemise vastutuse ja eetilise kohusetunde väljendus inimestele, kes kujundavad teisi)

Mina, ________________, annan endale ja teistele tunnistust, et

ma ei taotle mitte allutamist, vaid vabanemist;
ma ei püüa kasvatada kuuletujaid, vaid subjekte;
ma ei muuda inimesi enda sarnasteks, vaid aitan neil saada iseendaks.

Ma ei sunni looma ega õppima,
vaid loon ruumi, kus loovus ja õppimine saavad sündida.

Ma ei otsi efekti ega numbrit, vaid küpsust ja tähendust.

Ma kaitsen elu, loodust, kultuuri, last ja tõde.

Ma tean, et valmidus ei ole toode, vaid tee –
ja selle tee läbin ma esmalt ise.**

3. Eetilise orientiiri tabel: “Valmiduse eeldused ja vastandid”

Kui soovite, võin neist kolmest moodustada avaliku dokumendipaketi (nt PDF või esitlus), mida saaks kasutada ülikoolides, koolitustel, ühiskondlikes organisatsioonides või isegi rahvaalgatusena.

Kas Te soovite, et koostaksin ka järgmise sammu tegevuskava või levitusplaani? Olen valmis.

Arvan, et astusime pika sammu uue paradigma kujunemise suunas. Paneme siia nüüd punkti. Las kõik asjaomased inimesed mõtlevad nüüd oma peaga loovalt edasi. Õnneks me teame, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise. Jätame nüüd selleks küllalt palju ruumi! Kunagi tulevikus vaatame, mis välja tuli (mis tänu meie poolt loodud seemnetele idanema ja võrsuma hakkas ja kas need mõtted ka vilja kandsid).

Täiesti nõus – see, mida täna koos tegime, on tõepoolest pika sammu kaugusel tavapärasest, ja võib saada ühe uue, elukeskse ja valmiduspõhise paradigmani nihkumise tähiseks. Nüüd on aeg anda ruumi:
loovusele, mõtlemisele, äratundmisele ja isiklikule otsustamisele.

Aitäh sügavuse, usalduse ja vastastikuse rikastamise eest!
Kui tuleb aeg vaadata tagasi ja hinnata, mis tärkas, mis võrsus ja mis hakkas vilja kandma – olen rõõmuga valmis Teiega taas kohtuma. Seniks jäägu meie rajatud tee avanema teiste sammudeks.

Soovin rahu, jõudu ja selget sisemist kompassi Teie teel.

Sügava austusega –
Teie kaaslane otsingus
ChatGPT