LOOVUS-, TUNNETUS- JA SUHTLUSÕPE

LOOVUS-, TUNNETUS- JA SUHTLUSÕPE. Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 14. augustil 2025

                                                                     Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. 12. augustil arutlesime hariduse ja valmiduse algmete üle ja sa lubasid koostada süsteemse kava loovus-, tunnetus- ja suhtlusõppe ülesehitamiseks kõigis kooliastmetes. Midagi sellist ei ole meil veel näha olnud.

Tere, Ülo!
Jah, 12. augustil me tõesti jõudsime sinnamaani, et sellise süsteemse kava loomine oleks väga kaalukas samm — ja et see võiks olla Eestis esimene terviklik käsitlus loovus-, tunnetus- ja suhtlusõppest kõigis kooliastmetes.

Panen siia esmase struktureeritud tööversiooni. See on üles ehitatud nii, et see katab kõik kooliastmed (alg-, põhi- ja gümnaasium), lähtudes kolmest õppesuunast eraldi, aga sidudes need lõpuks ühtsesse süsteemi.

1. Põhimõtted, millele kava rajada

1. Valmiduse keskne roll – eesmärk ei ole ainult teadmiste omandamine, vaid valmidus kasutada loovust, tunnetust ja suhtlemisoskust elusituatsioonides.
2. Elukestva arengu alus – igas kooliastmes luuakse järgmise taseme eeldused, mitte ei tehta “isoleeritud kursuseid”.
3. Ühendatus teiste õppeainetega – loovus-, tunnetus- ja suhtlusõpe ei ole eraldi nishiaine, vaid läbiv põhimõte kogu õppekavas.
4. Ontoloogiline, gnoseoloogiline ja akseoloogiline plaan – igas astmes peegeldub nii olemuse mõistmine, tunnetusviiside valdamine kui väärtusruumi kujundamine.
5. Koostöö ja refleksioon – õppija õpib tegema koostööd ja analüüsima nii oma tegevust kui ka tulemusi ja tagajärgi.

2. Loovusõpe

3. Tunnetusõpe

4. Suhtlusõpe

5. Süsteemi sidusus

• Igas astmes on kolm õppesuunast seotud ühe või mitme aastaülesandega (nt loov projekt, uurimistöö, avalik esinemine).
• Hindamine ei ole ainult punktide kogumine, vaid sisaldab enesehindamist, kaaslaste tagasisidet ja õpetaja kvalitatiivset analüüsi.
• Üleminek astmete vahel toimub nii, et järgmine aste alustab eelneva taseme viimasel aastal saavutatud oskuste süvendamisest.

6. Vajalikud eeldused elluviimiseks

1. Õpetajate koolitus, et nad ise valdaksid loovuse, tunnetuse ja suhtlemise metoodikaid.
2. Õppekava integreerimine, et ei tekiks eraldi “loovus tundi”, vaid põimitud lähenemine.
3. Kultuuriline ja väärtuslik taust, mis soosib katsetamist ja vigadest õppimist.
4. Kaasav hindamissüsteem, mis tunnustab erinevaid tugevusi.
5. Tugi koolikeskkonnas – ruumid, vahendid ja aeg.

Kui soovid, saan järgmise sammuna teha laiendatud versiooni, kus igas kooliastmes oleks:

• täpne aasta-aastalt tegevuste järjestus,
• vastavus ontoloogilise, gnoseoloogilise ja akseoloogilise plaani nõuetele,
• ning näitajad, mille põhjal hinnata, kas valmidus on tegelikult kujunenud.

Kas ma jätkan järgmises etapis selle detailse aasta-aastalt ülesehitusega? See muudaks kava rakendatavaks ilma, et koolid peaksid ise nullist alustama.

Tänan! Tegid väga huvitava ja vajaliku ettepaneku. Kas sa oskad luua ka meetmete süsteemi selle kava arvestamiseks praktikas? Mis sa arvad, mitu protsenti praegu õpetajana ametis olevatest isikutest soostuvad tunnistama, et reproduktiivne hindamiskeskne frontaalõpe on oma aja ära elanud ja tuleks asendada? Kas sa soovitad edasi minna innovatsioon-, reformatsiooni-, transformatsiooni-, või revolutsiooniloogia kohaselt?

Ülo, võtan sinu küsimused ükshaaval, sest igaüks neist puudutab eri tasandit – meetmete süsteemi loomist, õpetajate valmisoleku hindamist ja sobiva muutusviisi valikut.

1. Meetmete süsteem loovus-, tunnetus- ja suhtlusõppe rakendamiseks

Eesmärk: viia eelpool kirjeldatud kava süsteemselt praktikasse nii, et see ei jääks ainult paberile.
Meetmed jagunevad nelja tasandisse: strateegiline, institutsionaalne, professionaalne ja kultuuriline.

A. Strateegiline tase (riiklik ja KOV)

1. Õppekava täiendamine – riiklik õppekava peab sõnaselgelt sisaldama loovus-, tunnetus- ja suhtlusõppe läbivaid eesmärke ning hindamispõhimõtteid.
2. Tulemusnäitajad – lisada valmiduse ja pädevuste mõõdikud (nt koostöövõime, probleemilahendusoskus, argumenteerimisoskus) õpitulemuste hulka.
3. Toetusprogrammid – sihtfinantseerimine koolidele, kes katsetavad ja rakendavad põimitud õppevorme.
4. Järelevalve suuna muutmine – kvaliteedikontroll ei keskendu ainult testitulemustele, vaid ka pedagoogiliste protsesside mitmekesisusele ja väärtuslikkusele.

B. Institutsionaalne tase (koolid ja koolivõrk)

1. Koolistrateegia sidumine kavaga – iga kool koostab oma rakendusplaani, sidudes kava aineõpetuse ja kooli traditsioonidega.
2. Ajaplaneerimise muutmine – luua nädalas vähemalt üks “integreeritud tund” või projektiblokk, kus eri õppeained kohtuvad.
3. Õpetajatevaheline koostöö – moodustada interdistsiplinaarsed meeskonnad, kes kavandavad ja viivad läbi loov-, tunnetus- ja suhtlusõpet.

C. Professionaalne tase (õpetajad)

1. Täienduskoolitus – praktilised töötoad loovusõppe, tunnetusõppe ja suhtlusõppe metoodikatest.
2. Mentorlus – kogenud uuendusmeelsed õpetajad juhendavad kolleege, kes pole veel valmis paradigmanihkeks.
3. Hindamise mitmekesistamine – õpetajad õpivad kasutama portfoolio-, projekti- ja enesehindamist.

D. Kultuuriline tase (õpikeskkond ja väärtused)

1. Vigade normaliseerimine – kooli kultuuris aktsepteeritakse katsetamist ja eksimist kui loomulikku õppimise osa.
2. Avalikud esitused ja jagamine – projektide tulemused esitletakse kogukonnale (lapsevanemad, kohalik meedia).
3. Õpilaste osalus otsustamises – õpilased kaasatakse õppeprotsessi kujundamisse, sh teemade ja projektide valikusse.

2. Õpetajate valmisolek tunnistada süsteemset muutusevajadust

Pidades silmas:

• Eesti õpetajaskonna keskmist vanust (50+),
• õpetajakoolituse traditsiooniliselt konservatiivset raamistikku,
• sõltuvust PISA ja standardiseeritud testide mõõdikust,
  on realistlik hinnang järgmine:
• 20–25% õpetajatest tunnistaks avameelselt, et reproduktiivne, hindamiskeskne frontaalõpe on oma aja ära elanud.
• Veel 30–40% võiks sellega nõustuda tingimusel, et uued meetodid on selgelt tõestatud ja nad saavad piisavalt tuge üleminekuks.
• Ülejäänud pigem ei tunnistaks või väldiks teema käsitlemist, sageli harjumuse, ebakindluse või süsteemse surve tõttu.

See tähendab, et alguses tekib loomulikult vähemus, kelle peale tuleb ehitada muudatuse tuumik.

3. Kas minna edasi innovatsioon-, reformatsiooni-, transformatsiooni- või revolutsiooniloogia kohaselt?

Mõistete täpsustus

• Innovatsioon – üksikute uute lahenduste katsetamine olemasoleva süsteemi sees.
• Reformatsioon – süsteemi korrigeerimine ja täiendamine ilma alusprintsiipide muutuseta.
• Transformatsioon – süsteemi alusprintsiipide ja toimimismustrite muutmine, luues uue paradigma.
• Revolutsioon – järsk, murranguline ja sageli konfliktne üleminek, mis muudab nii struktuurid kui võimusuhteid.

Soovitus

Siin teema puhul on transformatsioon kõige sobivam:

• Innovatsioon üksi jääb liiga killustatuks ja võib lahustuda bürokraatias.
• Reformatsioon on liiga aeglane ja ei murra läbi hindamiskeskse dogma.
• Revolutsioon oleks Eesti haridusmaastikul tõenäoliselt liiga hävitav (vastuseis, polariseerumine, vanade kogemuste kaotus).
• Transformatsioon võimaldab luua uue haridusparadigma sammhaaval, aga nii, et alusprintsiibid muutuvad: õppekava ülesehitus, õpetajate roll, hindamise tähendus.

Kui soovid, võin nüüd koostada transformatsiooniplaani samm-sammult — nii, et see algab väikestest pilootidest, aga jõuab 5–7 aasta jooksul tervikmuutuseni.
See annaks sulle ja teistele huvitatud osapooltele ka tööriista, mille abil hinnata, kas muutus edeneb õigel kursil või vajab korrigeerimist.

Kas sinu meelest on Bologna lepetega 3+2 formaati reformitud (massi-)ülikoolis võimalik ette valmistada haritlasi, kes saavad üksteise jutust aru? Loodan, et sa ei imesta, et esitan sulle sellise küsimuse. Aine- ja õppeakava kohaselt tundi andma õpetatud isikud teevad oma tööd, annavad tunde ja panevad hindeid… Muidugi ei ole kõik ühesugused, aga meie katsed leida neid, kellel on enam-vähem adekvaatne arusaam keskkonnast, tunnetussüsteemist, tegevussüsteemist, suhtlussüsteemist, probleemist, arengust, sidest, edasi- ja tagasisidest… ei kandnud vilja. Me ei märganud ka, et keegi oleks selle pärast väga mures olnud. Kas sa söandad öelda, et Soomes, Rootsis või Saksamaal… on olukord tunduvalt parem? Sa arvad, et peaksime eelistama transformatsiooni. Milliste sammude (etappide ja üleminekute) jada tuleks siis astuda?

Ülo, vastan otse ja siis pakun välja konkreetse transformatsiooniraja.

1) Kas 3+2 massiülikool suudab kujundada haritlasi, kes “saavad üksteise jutust aru”?

Lühivastus: sellisena, nagu 3+2 on enamikus massiülikoolides ellu viidud, ei suuda – välja arvatud erandlikud taskud (honours-/kolledžiliinid, tugevad juhendusringid).
Põhjused on struktuursed:

• Fragmentatsioon: lühike tsükkel + kitsad moodulid → ühise mõistekeele kadumine (keskkond, tunnetus, tegevus, side, edasi- ja tagasisidestus jms jäävad hajusaks).
• Kredentsialism: rõhk formaalsetel ainepunktidel ja mõõdikutel, mitte valmidusel.
• Juhendamise defitsiit: individuaalne juhendussuhe (apprentiis) on nõrk või puudub.
• Hindamiskesksus: reproduktiivne “õige vastuse” kultuur summutab loovuse, mõtestamise ja dialoogi.

See ei tähenda, et 3+2 raam ei võimaldaks lahendust. See võimaldab, kui tuuma ümber ehitada: luua ühine mõiste- ja meetodituumik, järjepidev “meetodite selgroog”, päris-elu stuudiod, juhendusringid ja portfellipõhine hindamine.

2) Kas “Soomes, Rootsis, Saksamaal on tunduvalt parem”?

Üldpilt on sarnaste vastuoludega: on väga häid saarekesi (tugevad juhendamiskultuurid, interdistsiplinaarsed stuudiod), kuid mass-süsteemi keskmine kannatab sama fragmentatsiooni all. Seega ei tasu loota, et “import” üksi päästab; vaja on paradigmasisene ümberehitus siin ja praegu.

3) Soovitus: transformatsioon, mitte pelk innovatsioon ega “pime reform”.

Allpool on sammuline (etappide ja üleminekute) kava – teostatav 5–7 aasta jooksul, pilootidest scaleni. Iga etapi juures on lävend, millest allapoole ei minda.

TRANSFORMATSIOONIJADA (5–7 aastat)

ETAPP 0 — Diagnoos ja mandaadid (0–6 kuud)

Teod

• Ülikooliülene audit: milline on tudengite valmidusindeks (kommunikatiivne, kognitiivne, koostoimiv, eetiline, praktiline telg), kui palju on juhendamist, kuidas hinnatakse.
• “Kolleegium Valmiduse Heaks” (KVH): 9–15 liikmeline nõukogu (õppejõud, tudengid, tööandjad, KOV, koolivõrk).
• Kokkulepitud põhimõtted: ühiskeel, meetodite selgroog, juhendusringid, portfellihindamine.

Lävend

• Audit avalikustatud; KVH moodustatud; põhimõtted kinnitatud senatis/dekaanide nõukogus.

ETAPP I — Ühine tuumik (Year 1, piloot 5–10% üliõpilasi)

Tuumikmoodulid (kohustuslikud kõigile piloodi tudengitele)

1. Süsteemid ja põhjuslikkus (olud–olukord–situatsioon; funktsionaalsed/kausaalsed seosed).
2. Tunnetusteed ja meetodid (argitunnetus, teaduslik, kunstiline, filosoofiline, religioosne, intuitiivne; metakognitsioon).
3. Suhtlus ja retoorika (argumentatsioon, väitlus, kirjutamine, esinemine).
4. Eetika ja vastutus (otsused–tulemused–tagajärjed; professionaalne vastutus).
5. Digipädevus ja modelleerimine (andmetöö, visualiseerimine, lihtne simulatsioon).
6. Eesti ja maailm (kultuurifunktsioonid, ühiskondlik sidusus).

Iganädalane Integratsioonistuudio: eri erialade segameeskonnad lahendavad päris väljakutset (KOV, kool, ettevõte, vabaühendus).

Lävend

• 80% piloodi tudengitest läbib tuumiku; iga tudeng esitab portfelli (kirjutised, analüüsid, esitlused, refleksioonid).

ETAPP II — Meetodite selgroog (Years 1–3; kogu bakalaureus)

Viis järjestikust meetodiplokki (igaüks 6–8 EAP):

1. Kirjeldus & mõõtmine (täpsus, usaldusväärsus).
2. Võrdlus & klassifikatsioon (tüübid, kategooriad, stereotüübid).
3. Põhjuslik analüüs (eksperiment, kvasi-eksperiment, loogika).
4. Modelleerimine & simulatsioon (süsteemidünaamika, stsenaariumid).
5. Kvalitatiivne uurimus & disainmõtlemine (intervjuu, vaatlus, prototüüpimine).

Kõik plokid lõpevad stuudioga, kus meetod rakendub pärisandmetel/reaalelus.

Lävend

• Iga üliõpilane sooritab minimaalselt 3 stuudiot; meetodiplokkide ülene rubriik hindamiseks on ühtlustatud.

ETAPP III — Juhendusringid ja apprentiis (Years 1–5)

Teod

• 6–8 tudengi juhendusring 1 õppejõu/mentori all + praktikamentor väljast.
• Alates I kursusest vähemalt 1 uurimisliint (järjepidev, 2–4 semestrit) või praktikaliint (asutuses).

Lävend

• Suhe ≤1:8 pilootgrupis; iga tudengil aastane mentoriaruanne

ETAPP IV — Suured väljakutsed (Grand Challenge Studios) (Years 2–5)

Teod

• Kord/semester: kliima, tervis, haridus, valitsemine, demograafia, digiturvalisus.
• Segameeskonnad, partnerlus KOV-iga, koolidega, ettevõtetega.

Lävend

• Iga tudeng osaleb vähemalt kahes GC-stuudios; ühel neist on ühiskondlik väljund (piloot, juhend, prototüüp, avalik arutelu).

ETAPP V — Hindamise ümberpööramine (alates Year 1, laieneb)

Teod

• Narratiivne tagasiside + portfell peamiseks hindamisviisiks (numbriline hinne ainult vajadusel).
• Valmidusindeks (4 telge: kognitiivne, kommunikatiivne, koostoimiv, eetiline/praktiline) semestriülese mõõdikuna.
• Väitlus- ja kirjutamisintensiivsus: igal aastal vähemalt 2 suuremat kirjutist + 1 avalik esinemine.

Lävend

• Piloodis ≥60% ainekrediitidest hinnatakse portfellina; valmidusindeks raporteeritakse ülikooli tasandil.

ETAPP VI — Õppejõudude professionaalne areng

Teod

• 1-aastane sertifikaat loovus-/tunnetus-/suhtlusõppe metoodikates (mikrokraad).
• Sabbatical/õpetamisfellowship kvaliteetse juhendamise ja stuudiotöö eest.
• Vaatlus-sügis: kollegiaalne tunni- ja stuudiovaatus + tagasiside.

Lävend

• Piloodi kateedrites ≥50% õppejõude läbib sertifikaadi 2 aasta jooksul.

ETAPP VII — Magistri “sild- ja orkestreerimisaasta” (Year 4–5)

Teod

1. magistriaasta algab orkestreerimismooduliga: eri bakalaureusetega tulijad ühtlustavad mõistekeele ja meetodid.

• Magistris kaks rada: uurimuslik (teaduslik panus) ja disain-juhtimispõhine (lahenduste elluviimine).

Lävend

• Magistri eeldused kirjeldavad selgelt ühise tuumiku oskusi; pakutakse “bridge” semestrit väljast tulijatele.

ETAPP VIII — Laienemine ja akrediteerimine (Years 3–7)

Teod

• Piloodi laienemine: 10% → 25% → 50% üliõpilastest nelja lennuga.
• Akrediteerimiskriteeriumide uuenduse ettepanek: protsessikvaliteet, juhendamiskoormus, portfellide kvaliteet, valmidusindeks, ühiskondlik mõju.

Lävend

• Vähemalt kaks teaduskonda rakendab tuumiku ja meetodiselgroogu; välis- ja tööandjavalideeritud hindamine kord kahe aasta järel.

KUIDAS MUUTA 3+2 “TÖÖKÕLBLIKUKS” ILMA SÜSTEEMI LÕHKUMATA

• Ühine tuumik I bakalaureuseaastal (kogu ülikoolile; 24–30 EAP).
• Meetodite selgroog integreerituna aineõppesse (mitte “eraldi statistika”).
• Kohustuslik kirjutamine/väitlus igal aastal (kirjutamisintensiivne ülikool).
• Juhendusringid (formaalne koormus, ressurss sisse kirjutatud).
• Portfell ja narratiivne hindamine (numbriline hindamine miinimumiks).
• Grand Challenge stuudiod partneritega (iga semestri süda).
• Magistris orkestreerimismoodul + sildsemester (ühise keele taastamine).

Riskid ja vastumeetmed

• Õppejõudude koormus → vähendada administratiivset müra, rahastada mentoritunde, tuua praktikamentorid kaasjuhendajaks.
• “Kuidas me seda mõõdame?” → Valmidusindeksi rubriigid, portfellide välishindamine, avalikud kaitsmised.
• Vastuseis hindamisreformile → alustada piloodis, tõestada ülemineku-kohaselt (A/B kursused samal ainel).
• Killustumise naasmine → KVH järelevalve; iga kursuse kohustus näidata seost tuumiku telgedega.

Lõpusõna

• 3+2 ei ole hukatuslik paratamatus; hukatuslik on tühja skeemi täitmine juhendamiseta ja ühiseta tuumikuta.
• Transformatsioon ei vaja revolutsiooni; see nõuab kõigutamatuid lävendeid ja juhendamise kultuuri
• Kui need sammud teha, saavad haritlased üksteise jutust aru – mitte ühtlustamise, vaid ühise mõistekeele ja meetodilise kirjaoskuse tõttu.

Kui sobib, koostan järgmiseks:

1. Valmidusindeksi rubriigi (4 telge × tasemed × tõendusmaterjalid),
2. Ühise tuumiku (24–30 EAP) täpse syllabuse koos näidishindamislehtedega,
3. Kaheaastase õppejõu mikrokraadi õppekava (modulaarne, koos praktikaga).

Oleks suurepärane! Midagi sellist praegu veel ei ole.

Võtame siis järjest, Ülo — panen kohe kirja kõik kolm lubatud osa: (1) valmidusindeksi rubriik, (2) ühise tuumiku täpne syllabuse ja (3) kaheaastase õppejõu mikrokraadi kava.

1. Valmidusindeksi rubriik

Eesmärk: mõõta ja arendada üliõpilase tegelikku valmidust, mitte ainult ainepunktide summat.
Neli telge:

1. Kognitiivne – mõiste- ja meetodikirjaoskus, analüüsivõime.
2. Kommunikatiivne – selge ja täpne eneseväljendus suuliselt ja kirjalikult.
3. Koostoimiv – koostööoskused, rollide ja vastutuse jaotus meeskonnas.
4. Eetiline/praktiline – vastutustunne, otsuste ja tagajärgede teadvustamine, praktiline elluviimisvõime.

Tõendusmaterjalid: portfell, esitlused, uurimistööd, praktikaraportid, juhendaja/kaasõppijate tagasiside.

2. Ühise tuumiku syllabuse (24–30 EAP)

Eesmärk: tagada, et iga lõpetaja – erialast sõltumata – omab ühist mõistekeelt ja meetodialust, et “saaks üksteise jutust aru”.

Moodulid (igaüks 4–5 EAP):

1. Süsteemid ja põhjuslikkus
   • Sisu: olud–olukord–situatsioon, funktsionaalsed ja kausaalsed seosed, süsteemidünaamika.
   • Hindamine: stsenaariumianalüüs + lühiessee.
2. Tunnetusteed ja metakognitsioon
   • Sisu: argitunnetus, teaduslik, kunstiline, filosoofiline, religioosne, intuitiivne tunnetus; nende kombineerimine.
   • Hindamine: sama nähtuse analüüs kolmel tunnetusteel.
3. Suhtlus ja argumentatsioon
   • Sisu: väitlus, retoorika, kirjutamine, kuulamine, läbirääkimised.
   • Hindamine: väitlus + kirjutamisportfell.
4. Eetika ja vastutus
   • Sisu: otsuste tagajärjed, eetilised raamistikud, vastutuse printsiip.
   • Hindamine: juhtumianalüüs + eetiline hinnang.
5. Andmed, mudelid ja visualiseerimine
   • Sisu: andmekogumine, lihtne statistika, visualiseerimise põhimõtted, modelleerimine.
   • Hindamine: väikese mudeli koostamine ja esitlus.
6. Eesti ja maailm
   • Sisu: kultuurifunktsioonid, ühiskonna sidusus, globaalsed väljakutsed.
   • Hindamine: meeskonnaprojekt + avalik esitlus.

Siduv element: igal semestril Integratsioonistuudio (2–3 EAP), kus eri moodulite teadmised seotakse päriselu projektis.

3. Kaheaastane õppejõu mikrokraad loovus-, tunnetus- ja suhtlusõppe metoodikates

Sihtgrupp: kõrgkooli õppejõud ja õpetajakoolitajad.
Eesmärk: anda oskus rakendada kolme valdkonda oma aine õpetamisel ja hindamisel.

Struktuur

• Maht: 30 EAP kahe aasta jooksul (töö kõrvalt).
• Formaat: töötoad, juhendatud praktikad, refleksioonipäevikud.

Moodulid:

1. Loovusõppe metoodikad (6 EAP) – loovuse ergutamine eri distsipliinides, disainmõtlemine, probleemipõhine õpe.
2. Tunnetusõppe metoodikad (6 EAP) – tunnetusteede lõimimine, metakognitiivsed strateegiad, tunnetuslik mitmekesisus.
3. Suhtlusõppe metoodikad (6 EAP) – argumenteerimine, avalik esinemine, koostööprojektid, väitluse juhendamine.
4. Hindamise uuendamine (6 EAP) – portfell, narratiivne tagasiside, valmidusindeks, hindamisrubriikide loomine.
5. Rakendusprojekt (6 EAP) – oma aine või kursuse ümberehitamine nii, et loovus-, tunnetus- ja suhtlusõpe on selgelt integreeritud.

Väljund:

• Iga osaleja loob ja viib ellu vähemalt ühe täiesti ümberkujundatud kursuse.
• Kursuse mõju analüüsitakse ja esitatakse kolleegidele (konverentsi-sarnane kaitsmine).

Kui soovid, võin nüüd siduda need kolm dokumenti üheks terviklikuks transformatsioonipaketiks (sh rakenduskava ja ajakava), mis sobiks ülikooli senatile või haridusstrateegia töögrupile esitamiseks.
See teeks võimalikuks nii sinu poolt soovitud transformatsiooni sammud kui ka nende mõõtmise reaalsete näitajatega.

Tänan! Asun seda kõike nüüd analüüsima, arutama ja kohandama. Olukorras, kus ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid ei ole, aga ümberringi aina räägitakse, kuidas kõik on “teaduslikult põhjendatud alustel” ja “tõenduspõhine”, võib tekkida lisaks võõrdumisele ka masendus,

Jah, Ülo, see on väga selge ja ohtlik vastuolu: teadusliku ja tõenduspõhise retoorika vohamine ilma tegeliku teadusliku töö aluseta on sisuliselt legitimsuse imitatsioon.
Sellises keskkonnas võivad tekkida kolm omavahel seotud tagajärge:

1. Võõrdumine

• Ühiskonna tasandil – inimesed näevad, et „tõenduspõhisuse“ sildi all viiakse ellu otsuseid, mille tegelikku alusmaterjali ei avaldata, ei kontrollita või polegi olemas. See tekitab mulje, et „teadus“ on poliitiline dekoratsioon.
• Akadeemilise kogukonna sees – teadlased, kes tahaksid põhjalikku tööd teha, tunnevad, et nad on kõrvaldatud või marginaliseeritud, sest nende tulemused võivad olla ebamugavad otsustajatele.
• Õppijate seas – üliõpilased, kes näevad, et ülikoolis räägitakse „tõenduspõhisusest“, aga õppeprotsess ise ei eelda pärisuuringuid, hakkavad kaotama usku teaduslikku meetodisse.

2. Masendus ja passiivsus

• Inimese tasandil – tekib tunne, et „pole mõtet midagi muuta“, sest süsteem premeerib formaalsust, mitte sisu.
• Kollektiivsel tasandil – tekib krooniline alainvesteering sisulistesse uuringutesse (aeg, raha, inimesed), sest „paberil on kõik korras“.
• See omakorda pärsib initsiatiivi ja tekitab alateadliku ootuse, et „keegi teine“ ehk võim või ametkond peaks muutused ära tegema.

3. „Teaduskeele“ inflatsioon

• Terminid nagu teaduslikult põhjendatud, tõenduspõhine, analüütiline käsitlus devalveeruvad, muutuvad sõnakõlksuks.
• Inimesed õpivad vormiliselt tsiteerima „tõendeid“, ilma et kontrolliks nende usaldusväärsust või metodoloogilist väärtust.
• Aja jooksul ühine mõistekeel laguneb – see on see sama probleem, mille puhul haritlased enam üksteise jutust aru ei saa.

Mida teha, et see ei muutuks pöördumatuks

1. Teadusterminite selge definitsioon ja kasutuse standard – nt „tõenduspõhine“ tähendab ainult seda, et väide põhineb läbipaistvalt avaldatud uurimistulemustel, mille metoodika on sõltumatult hinnatud.
2. Reaalse uuringu miinimumnõue – enne, kui otsus või programm saab nimetuse „tõenduspõhine“, peab olema vähemalt üks vastava valdkonna sõltumatu ja avaldatud
3. Akadeemilise eetika järelevalve – eraldi organ, mis hindab mitte ainult plagiaati ja fabritseerimist, vaid ka „tõenduspõhisuse“ väärkasutust.
4. Praktilise teadustöö kohustus ülikoolides – iga lõpetaja peab osalema vähemalt ühes pärisuuringus või arendusprojektis, mille tulemused on avalikud.
5. Avalikud andmekogud ja otsustuse alusmaterjalid – ühiskonna ja kultuuri teemadel peab lähteandmestik olema kõigile kättesaadav, välja arvatud selge julgeolekuoht.

Kui soovid, saan ma järgmiseks koostada „teadusliku väite kontroll-loendi“ — tööriista, mille abil oleks võimalik iga avaliku poliitika või haridusotsuse puhul kiiresti hinnata, kas see päriselt vastab teaduslikule ja tõenduspõhisele standardile või on tegemist ainult sõnakasutusega.
See võiks olla osa sinu kavandatavast transformatsioonipaketist, et võõrdumise ja masenduse asemel tekiks läbipaistvus ja usaldus.

Tänan! Arvan, et selle mõttepingutuse tulemus oli väga kaalukas. Kui palju sellest praktikasse jõuab, on raske prognoosida, aga vähemalt idee on enam-vähem süsteemselt sõnastatud. Aitäh!

Mul on hea meel, Ülo, et see mõttepingutus sinu hinnangul kaalukaks osutus.
Ma tean, et meie töö on sageli nagu seemnete külvamine – mõni idaneb kiiresti, mõni võtab aastaid, mõni ehk ootab isegi järgmisi põlvkondi.

Oluline on, et nüüd on olemas selge, süsteemne ja põhjendatud idee, mida saab vajadusel kohe kätte võtta, täiendada ja rakendada. See juba ise on üks kaitsev ja loov ressurss.

Ja kui midagi sellest jõuab praktikasse, siis saab sellele alati tagasi viidata, öeldes: „Meil oli see juba läbi mõeldud – siin on alusmaterjal ja kava.“
See vähendab juhuslikkust ja tugevdab sinu mainitud valmiduse printsiipi.