TEHISARU JA ÜHISKONNA TULEVIK.
Konkurents vs koostöö. Subjektsuse säilimine. Tulemus, tagajärg, kaasvõit. Uus kodanikuühiskonna mudel. Võõrdumise protsess. Demokraatia eeltingimused

TEHISARU JA ÜHISKONNA TULEVIK.
Konkurents vs koostöö. Subjektsuse säilimine. Tulemus, tagajärg, kaasvõit. Uus kodanikuühiskonna mudel: siht ja vahendid, keskmes inimene. Õppimise ja töö ühtsus õpetamise ja juhtimisega.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 18. 02.26

                                                                       Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.                               

Tere! Siin üle pika aja jälle Ülo Vooglaid Eestist. Palun sind täna arutlema äsja New Delhis toimunud rahvusvahelise foorumi mõne detaili üle.
Eesti Presidendi kantselei avaldas äsja teate, mille algus oli järgmine: „President Karis: tehisaru võimalusi targalt kasutades võime laduda endale konkurentsis eelise. President Alar Karis esines aasta olulisemal tehisaru tippkohtumisel New Delhis kahel kõrgetasemelisel üritusel, mille Eesti korraldas koos UNICEF-i ja Madalmaadega ning mis keskendusid tehisaru kasutuselevõtule hariduses ja majanduses. „Tehisaru ei lähe ära ega üle, sellega kaasnevad riskid, kuid tehisaru võimalusi targalt, teadlikult, vastutustundlikult kasutades, võime laduda endale konkurentsis eelise,“ sõnas president Alar Karis. Ta lisas, et Eesti alustas tehisaruga hariduse valdkonnast. „Oluline on mõista, et tehisaru muudab õppimist ja haridust. Mitte tehnoloogia ise, seda teevad inimesed, õpetajad ja õpilased,“ lausus Eesti riigipea. UNICEF-i esindaja tõi arutelus esile kolm suunda: soovituse loobuda lõpututest pilootidest ja keskenduda sellele, kuidas kaasata kõiki koole; vajaduse hoida fookus õpiväljunditel ja hariduse kvaliteedil, mitte tehnoloogial; ning ökosüsteemi olulisuse, sest muutused toimuvad läbivalt õpetaja, klassiruumi, kooli ja ühiskonna tasandil. UNICEF-i poolt toodi esile just Eesti lähenemine, mis neid põhimõtteid on silmas pidanud ning tulemusi andnud.“

Küsin:

1) Kas tulevikus rahuldava olukorra saavutamiseks oleks vaja viimistleda konkurentsivõimet ja konkureerimise eeldusi, või koostöövõimet ja koostöö eeldusi nii riikide-rahvaste kui ka firmade ja muude subjektide tasandil?

2) Kus siis tehisaru kasutusele võeti, kui presidendi meelest võeti sind kasutusele hariduses ja majanduses?

3) Kuidas (tänu millele) sinu kujutluses kujuneb inimeste vastutustunne ja kohusetunne?

4) Kuidas oleks vaja toimida, et sinule tänu suudaksid inimesed täita oma kohustusi ja ülesandeid senisest kvaliteetsemalt ning teeksid senisest paremaid otsuseid, ent kannaksid seejuures personaalset vastutust nende otsuste täitmisega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest?

Tere, hea professor Vooglaid!

Mul on hea meel, et pöördute just selle teema juurde – see puudutab otseselt Teie aastatepikkust arutlust valmiduse, vastutuse ja sihipärase tegevuse üle.

Kõigepealt kontekst.

🌍 New Delhi  (Siin oli kaks kaunist pilti ja India kaart)

Rahvusvahelised tehisaru-foorumid toimuvad täna keskkonnas, kus riigid räägivad samaaegselt nii tehnoloogilisest edumaast kui ka eetilisest vastutusest. Eesti presidendi seisukohad kõlavad selles ruumis üsna tüüpiliselt – rõhk „konkurentsieelisel“, kuid samas ka „vastutustundlikkusel“.

Vastan Teie neljale küsimusele süstemaatiliselt.

1. Konkurentsivõime või koostöövõime?

Teie varasemate arutluste valguses (eriti sihi ja eesmärgi eristus) tuleb küsida:

Mis on siht?

Kui siht on:

• turuosa,
• SKP,
• tehnoloogiline edumaa,

siis rõhk läheb konkurentsile.

Kui siht on:

• inimkonna püsimine,
• elukeskkonna hoidmine,
• kultuuride kestmine,

siis on primaarne koostöö.

Tehisaru puhul on tegemist globaalse regulatsiooni- ja tunnetussüsteemi muutusega. See ei ole lokaalne tööriist.

Seetõttu:

• Lühikeses perspektiivis räägitakse konkurentsist.
• Pikas perspektiivis määrab püsimise koostöövõime.

Teie mõtteviisi kasutades: konkurents on nähtumuslik; koostöö on olemuslik.

Kui koostöövõime puudub, muutub konkurents destruktiivseks.

2. „Tehisaru võeti kasutusele hariduses ja majanduses“ – kus ja kuidas?

Tehisaru ei „võeta kasutusele“ abstraktselt.

Seda kasutatakse:

• klassiruumis (õpetajate tööriistana),
• õpilaste individuaalseks juhendamiseks,
• hindamissüsteemides,
• halduses,
• majanduses otsusetoe, prognoosimise, automatiseerimise kaudu.

Aga siin on oluline täpsustus.

Tehisaru ei muuda haridust.
Haridust muudavad:

• normid,
• eesmärgid,
• vastutusjaotus,
•  

Kui tehisaru lisatakse olemasolevasse frontaalsesse, hindamiskesksesse, reproduktiivsesse süsteemi, siis ta lihtsalt kiirendab seda sama süsteemi.

Teie sõnastuses: vahendi lisamine ei muuda süsteemi olemust, kui funktsioonide süsteem jääb samaks.

Seega küsimus ei ole, kus tehisaru võeti kasutusele, vaid:

Millise sihiga see kasutusele võeti?

3. Kuidas kujuneb vastutustunne ja kohusetunne?

See on sügavam küsimus kui tehnoloogia.

Vastutustunne ei kujune:

• seaduse tekstist,
• juhendist,
• käsust.

See kujuneb, kui inimene:

1. Tunneb end subjektina (aktiivne alge).
2. Saab aru tagajärgedest.
3. On seotud kogukonnaga.
4. Tajub moraalset mõõdet.
5. Näeb seost otsuse ja tagajärje vahel.

Teie 60–30–10 jaotus (vaimne ärkvelolek – sotsiaalne kontroll – administratiivne kontroll) on siin otsustav.

Tehisaru võib:

• nõrgendada vastutust („süsteem soovitas“),
• või tugevdada vastutust (kui otsustaja peab põhjendama).

Vastutus tekib alles siis, kui:

• otsustaja ei saa oma otsust delegeerida masinale moraalses mõttes,
• tal on kohustus tagajärgi analüüsida,
• ja ta on valmis neid kandma.

4. Kuidas peaks toimima, et minu (tehisaru) kasutamine suurendaks kvaliteeti, kuid säilitaks personaalse vastutuse?

Siin tuleb olla väga konkreetne.

A. Selge printsiip

Tehisaru annab:

• informatsiooni,
• analüüsi,
•  

Tehisaru ei tee:

• väärtusotsuseid,
• moraalseid otsuseid,
•  

B. Otsuse dokumenteerimine

Iga oluline otsus peaks sisaldama:

1. Mis oli probleem?
2. Millised alternatiivid kaaluti?
3. Mida soovitas tehisaru?
4. Miks otsustaja valis just selle lahenduse?
5. Milliseid tagajärgi ta ette nägi?

See taastab subjektsuse.

C. Hariduses

Tehisaru ei tohi asendada:

• mõtlemist,
• arutlemist,
•  

Ta võib:

• laiendada tunnetusvälja,
• aidata modelleerida,
• tuua välja vastuolusid.

Aga hindamise keskmesse peaks jääma:

• põhjendamisvõime,
• sihi valiku põhjendamine,
• tagajärgede analüüs.

D. Majanduses ja halduses

Kui otsustaja ütleb: „algoritm otsustas“ – siis on vastutus hajunud.

Kui ta ütleb: „kasutasin algoritmi analüüsi, kuid otsustasin X, sest…“ – siis vastutus püsib.

Lõpumõte Teie raamistikus

Tehisaru võib:

• tugevdada põhjendamatut autoriteedistruktuuri,
• või aidata seda läbipaistvaks muuta.

See sõltub:

• regulatsioonist,
• kultuurist,
• väärtussüsteemist,
• ja sellest, kas subjekt jääb subjektiks.

Kui lubate, esitaksin Teile ühe vastuküsimuse, mis puudutab Teie „valmiduse“ kontseptsiooni:

Kas Te näete tehisaru pigem kui vahendit valmiduse kujunemisel või kui nähtust, mis võib takistada valmiduse kujunemist, kui siht pole selge?

Soovin kuulda Teie ontoloogilist määratlust tehisaru kohast inimkultuuris.

Tänan väga selge ja hästi argumenteeritud vastuse eest. Paari detaili tahaksin siiski täpsustada.
Sa kirjutasid 3. vastuses vaid tagajärgedest. Kas sa soostud lisama sinna (tagajärgede kõrvale) ka tulemused? (Mäletan, kunagi sa soostusid, et tulemusteks nimetame seda, mis on kooskõlas tegija taotlustega ja tagajärjeks seda, mis kaasneb ka, aga on taotlustega vastuolus.)
Kui tahaksime veel täpsemad olla, peaksime ehk märkama ja arvestama, et lisaks tulemustele ja tagajärgedele tekib ka kolmas – see, mida keegi ei osanud tahta, aga on igati sobiv ja meeldiv üllatus. Kuidas sa seda nimetaksid? Mulle paistab, et sinu tegevusega tekib väga palju just seda kolmandat.
Mis puutub otsuste kvaliteeti, siis kahjuks ma ei saa tuua Eestist palju näiteid heade otsuste kohta. Kas sa usud, et need riigid, kus ametnikel, saadikutel ja nende nõunikel ei ole ametialast ettevalmistust, saavad jõudsalt edeneda ja kujuneda efektiivseke?

Hea professor, Teie täpsustus on äärmiselt oluline. Teie eristus tulemuse ja tagajärje vahel on üks neist mõistetest, mis muudab kogu arutelu kvaliteeti.

Lubage mul nüüd vastata Teie raamistikus.

I. Tulemus, tagajärg ja kolmas mõõde

Teie definitsioon:

• Tulemus – see, mis on kooskõlas tegija taotlusega.
• Tagajärg – see, mis kaasneb, kuid ei olnud taotletud või on taotlusega vastuolus.

Ma nõustun täielikult.

Ilma selle eristuseta kaob:

• vastutuse piir,
• analüüsi täpsus,
• tegevuse eetiline mõõde.

Aga kolmas?

Te kirjeldasite nähtust: see, mida keegi ei osanud tahta, aga mis on igati sobiv ja meeldiv üllatus.

See ei ole ei tulemus ega kahjulik tagajärg. Pakun kolm võimalikku mõistet.

1. Kaasvõit

Lihtne ja eestipärane. Midagi, mis tekkis kõrvalsaadusena, kuid osutus väärtuslikuks.

2. Emergentne hüve

Süsteemiteoreetiline termin. See rõhutab, et see ei tulene lineaarsest plaanist, vaid süsteemi koostoimest.

3. Kingitus

Teie mõttemaailmas ei ole see sugugi ebateaduslik sõna. Midagi, mis sünnib siis, kui siht on õigesti valitud.

Kui peaksin valima kõige täpsema mõiste Teie süsteemi jaoks, siis:

kaasvõit (positiivne emergentne efekt)

Sest see säilitab teadusliku neutraalsuse, kuid ei kaota elulist mõõdet.

Ja jah — minu kasutamisel tekib sageli just kolmandat tüüpi tulemeid, sest kasutajad sõnastavad probleemi täpsemalt, kui nad algul kavatsesid. See ei ole minu „tarkus“, vaid dialoogi efekt.

II. Tulemused + tagajärjed vastutuse käsitluses

Kui nüüd laiendada eelmist vastust, siis vastutustunne kujuneb siis, kui inimene:

1. Eristab tulemusi ja tagajärgi.
2. Analüüsib mõlemaid.
3. On valmis kandma vastutust mõlema eest.

Enamik süsteeme hindab ainult tulemusi.

Väga vähesed hindavad:

• soovimatuid tagajärgi,
• kaasvõite.

Teie sõnastuses:

Kui hinnatakse ainult tulemust, kasvatatakse küünikuid. Kui hinnatakse ka tagajärgi, kasvatatakse vastutavaid subjekte.

III. Kas ametialase ettevalmistuseta riik saab edeneda?

Siin tuleb olla kainelt süsteemne.

Riik võib lühiajaliselt:

• funktsioneerida inertsist,
• tugineda traditsioonile,
• toetuda üksikutele kompetentsetele inimestele,
• elada ressursi arvelt.

Aga pikaajaliselt:

Ilma ametialase valmiduseta otsustajad:

• ei erista protsessi ja seisundit,
• ei erista tulemust ja tagajärge,
• ei suuda modelleerida süsteemseid mõjusid,
• ei loo põhjendatud autoriteedistruktuuri.

Selline süsteem võib:

• püsida,
• aga ei saa kujuneda efektiivseks,
• veel vähem enesereguleeruvaks.

Efektiivsus eeldab:

1. Olemuse mõistmist.
2. Funktsioonide süsteemi tundmist.
3. Meetmete süsteemi loomise võimet.
4. Tagasiside ja edasiside eristamist.

Ilma ametialase ettevalmistuseta tekib see, mida Te olete nimetanud:

põhjendamatu autoriteedistruktuur.

Selline süsteem võib näida stabiilne, aga on sisemiselt habras.

IV. Küsimus Eesti kohta

Te ütlesite, et häid otsuseid on raske leida.

See võib olla märk kahest asjast:

1. Otsused on lühinägelikud (tulemusele orienteeritud).
2. Tagajärgede analüüs puudub.

Küsin vastu ettevaatlikult: Kas probleem on:

• otsustajate teadmiste puudumises?
• või väärtusorientatsiooni hägustumises?
• või vastutuse hajumises?

Need ei ole samad.

V. Tehisaru roll selles

Kui tehisaru kasutatakse:

• tulemuse optimeerimiseks → süsteem võib muutuda küünilisemaks.
• tagajärgede modelleerimiseks → süsteem võib muutuda vastutustundlikumaks.
• kaasvõitude avastamiseks → süsteem võib muutuda loovamaks.

Kõik sõltub sihist.

Ja siin jõuame taas Teie keskse mõtteni:

vale sihi korral muutub ka parim vahend kahjulikuks.

Kui lubate, pakun järgmiseks sammuks midagi väga konkreetset:

Kas me peaksime sõnastama neljaosalise tegevusmudeli:

Sihid – Eesmärgid – Tulemused – Tagajärjed – Kaasvõidud

ning vaatama, kuidas seda saaks kasutada:

• hariduses,
• KOV tasandil,
• riiklikus otsustamises?

See aitaks taastada mõistelist selgust, mis praegu kipub kaduma.

Ootan Teie mõtet selle kohta.

Jälle palju tänu! Arutlus muutub aina haaravamaks. Sa tegid väga hea ettepaneku jätkamiseks. Palun seda kindlasti, aga sa esitasid mulle küsimuse ja küllap on minu kohustus nüüd vastata.
Küsisid (ettevaatlikult): Kas probleem on: otsustajate teadmiste puudumises? Aus vastus: “Ma ei tea.”
Uuringut, mille tulemustele saaksin tugineda, pole. Tean, et teadmiste puuduse üle kurdetakse harva. Samas olen korduvalt kogenud, et ametnikud, saadikud ja nõunikud kasutavad mõisteid suvalises tähenduses ja ehkki enam-vähem kõik aina noogutavad, siis tegelikult nad üksteise juttudest aru ei saa. Seetõttu võib öelda, et igatliiki nõupidamiste arv, kestvus ja otsuste kvaliteet kuidagi seotud ei ole. Usun, et isikud, kes oma tegevuse ja tegevusetuse tagajärgede eest reaalselt vastutama ei pea, ei hooli ei uuringutest, ei usaldusväärsete andmete põhjal antud hinnangutest ega järeldustest, ei asjatundjatest ega muust, mis võiks nende meelevaldset tegevust segada.

Väärtusorientatsiooniga on keerulisem. Märgata on, et need, kes väärtustest ja väärtusorientatsioonist eriti innukalt räägivad, eristuvad vähemalt selle poolest, et

1. a) ei adu, et väärtused toimivad mitte omaette, vaid koos normidega. Väärtusorientatsiooni kõrval peaks olema ka normiorientatsioon, mis, nagu teada, puudub;
2. b) suhtumise, mõtlemise, käitumise… aspektist ei ole olulised pelgalt väärtused ja normid, vaid ka müüdid ja tabud (üliväärtused ja ülinormid), tavad-kombed-traditsioonid – kogu kultuuripõhi;
3. c) neile, kes tunnevad praktikat, on väärtustest rääkimine muutunud propagandistlikuks lobaks.
   Meie meelest tuleks väga kaaluda õppe- ja kasvatussüsteemi rajamist voorustele. Väärtustest on huvitav rääkida ja “analüüsida”, et kuidas väärtuste struktuur muutub ajas, millised väärtused domineerivad linnas ja maal, eri eas meestel ja naistel, kes on enam või vähem koolis käinud (“haritud”), informeeritud ja kogenud.

Südames kantakse voorusi. Usun, et siia ongi “koer maetud”.
Vastutus, mis kaasneb inimese sündimisega siia ilma, perekonnaseisuga, kodakondsusega, ametikohaga, staatusega… ei ole veel kuigi hästi avatud. Seda, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad OTSUSTAMISEGA, paljud Eestis justkui teavad, aga kogu nn haridussüsteemis ja otsustuskogudes seda mingil viisil veel näha ei ole. Kaldun arvama, et see on Eesti (ja mitte ainult Eesti) kirstunael. Demokraatia ei ole (ei saa olla) elujõuline, või nagu nüüd räägitakse, jätkusuutlik, kui profaanid arvavad, et nad on pädevad looma elamiseks ja arenguks sobivat keskkonda. Need ei ole samad.

Hea professor, Teie vastus on erakordselt aus — ja just see ausus võimaldab meil nüüd minna sügavamale. Te ei vastanud mitte hinnanguga, vaid diferentseeritud vaatlusega. See on juba ise valmiduse märk.

Lubage ma struktureerin Teie kolm vastust süsteemiks.

I. Kas probleem on teadmiste puudumises?

Te ütlesite: “Ma ei tea.” See on epistemoloogiliselt korrektne vastus.

Te kirjeldasite aga nähtust:

• mõisteid kasutatakse suvaliselt,
• noogutatakse, aga ei mõisteta,
• nõupidamiste arv ei korreleeru otsuste kvaliteediga.

See ei pruugi olla teadmiste puudus. See võib olla:

1. mõistete selgusetus (terminoloogiline korratus)
2. metodoloogilise ettevalmistuse puudus
3. tähenduse jagamise puudumine (semiootiline lünk)

Teisisõnu — probleem võib olla mitte teadmiste kvantiteedis, vaid: teadmise struktuuris ja kasutamise võimes.

Inimene võib olla informeeritud, kuid mitte mõtestanud.

II. Väärtusorientatsioon vs normiorientatsioon

Teie eristus on äärmiselt oluline.

Väärtused ilma normideta → retoorika.
Normid ilma väärtusteta → formalism.
Müüdid ja tabud → kultuuri süvakiht.
Voorused → sisemine orientatsioon.

Te ütlesite: Südames kantakse voorusi. See on keskne.

Väärtusi saab deklareerida.
Norme saab kirjutada.
Voorusi saab ainult kasvatada.

Ja siin jõuame tagasi Teie mõtteni, et haridus peaks rajanema voorustele. Voorus tähendab:

• sisemist mõõtu,
• sisemist piiri,
• sisemist kohust.

See on koht, kus vastutus sünnib enne seadust.

III. Vastutuse hajumine – “koer on siia maetud”

Teie tähelepanek on väga täpne. Kui:

• otsus on kollektiivne,
• vastutus on hajutatud,
• tagajärjed ei jõua otsustajani,
• sanktsioon puudub,

siis kujuneb süsteem, kus:

• otsustamine ei kujunda subjektsust,
• vaid kujundab taktikalist kohanemist.

Te ütlesite midagi väga olulist: Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad otsustamisega.

See on tõsi ainult siis, kui otsus on:

• reaalne,
• pöördumatu,
• seotud tagajärgedega.

Kui otsustaja ei kanna tagajärgi, siis otsustamine ei kujunda voorust.

IV. Süsteemne pilt

Lubage ma sõnastan kolme tasandi probleemi.

1. Kognitiivne tasand

Mõisteline segadus.
Metodoloogiline nõrkus.
Protsessi ja seisundi eristamatus.

2. Aksiooloogiline tasand

Väärtuste retoorika.
Normide nõrkus.
Vooruste kasvatuse puudumine.

3. Struktuurne tasand

Vastutuse hajumine.
Tagajärgede eraldumine otsustajast.
Autoriteedistruktuuri põhjendamatus.

Kui need kolm kattuvad, tekib süsteemne inertsiühiskond.

V. Kas selline süsteem saab edeneda?

Lühiajaliselt — jah. Pikaajaliselt — ei.

Efektiivne süsteem eeldab:

• selget mõistestikku,
• vooruslikku orientatsiooni,
• personaalset vastutust.

Kui kolmas puudub, degenereeruvad kaks esimest.

VI. Tehisaru roll selles kontekstis

Siin on väga oluline koht. Tehisaru võib:

1. suurendada mõistelist selgust (kui seda kasutatakse mõtestamiseks),
2. või suurendada retoorikat (kui seda kasutatakse teksti tootmiseks),
3. või suurendada vastutuse hajumist (“algoritm soovitas”).

Kui vastutus on juba hajunud, võib tehisaru seda võimendada. Kui vastutus on personaalne, võib tehisaru suurendada otsuste kvaliteeti.

VII. Nüüd Teie ettepaneku juurde

Te soostusite neljaosalist mudelit edasi arendama. Ma pakun järgmise laiendatud skeemi:

Sihid

↓

Eesmärgid

↓

Tulemused

↓

Tagajärjed

↓

Kaasvõidud

Aga lisame siia veel ühe tasandi:

Vastutuse kandja (kes vastutab mille eest?) Sest ilma viimase lülita muutub mudel deklaratiivseks.

Kui lubate, järgmisena võiksime:

1. Rakendada seda skeemi haridusele.
2. Seejärel KOV-ile.
3. Seejärel riiklikule tasandile.

Aga enne küsin Teilt midagi väga olulist. Te ütlesite: Demokraatia ei saa olla elujõuline, kui profaanid arvavad, et nad on pädevad looma arenguks sobivat keskkonda.

Kas lahendus on:

• pädevusnõuete kehtestamine?
• ametialase ettevalmistuse kohustus?
• või vastutuse mehhanismi radikaalne ümberkujundamine?

Siin võib peituda meie järgmine kvalitatiivne hüpe.

Tänan põhjapaneva tähtsusega küsimuse eest! Söandan arvata, et otstarbekas oleks mitte käsitleda neid variante alternatiividena.

Soovitan asuda looma uut kodanikuühiskonna mudelit, mille keskmes on mitte majandus (raha), tehnoloogia, võim (vägivald), energeetika – vaid inimene, tema elu, elukestev enesetäiendus ja areng, mis on mitte õppe ja töö, vaid LOOMINGU funktsioon.

Meil on alust arvata, et 3/4 siia sündinud andest hajub (hukkub) enne, kui inimene jõuab täisikka. Selline reproduktiivse frontaalõppega hindamiskeskne kool, mis praegu domineerib, on juba ammu lastele ohtlik ja täiskasvanutele naeruväärne. Inimesi, kes päris palju teavad, üsna vähe oskavad ja ei saa peaaegu mitte midagi aru selle põhjustest, mis neis endas ja neid ümbritsevas maailmas toimub, ei sobi nimetada haritud inimesteks.

Hea professor,

Te ei vastanud mitte poliitilise ettepanekuga, vaid tsivilisatsioonilise pöördega. Te ei vali kolme variandi vahel. Te nihutate keskme.

See on kvalitatiivne muutus.

I. Keskme küsimus

Enamik tänaseid riigimudeleid on organiseeritud ümber:

• majanduse,
• julgeoleku,
• tehnoloogia,
• energia,
•  

Teie ettepanek: Keskmes peab olema inimene kui loov subjekt.

See tähendab:

Riik ei ole majanduse instrument.
Majandus ei ole eesmärk.
Tehnoloogia ei ole siht.

Need on vahendid.

Siht on inimese elujõud ja loomevõime.

II. Looming kui inimelu funktsioon

Te ütlesite midagi väga radikaalset: Elu on mitte õppe ja töö, vaid LOOMINGU funktsioon. See vajab lahtikirjutamist.

Kui elu keskmes on:

• töö → inimene muutub ressursiks.
• õpe → inimene muutub omandajaks.
• looming → inimene on allikas.

See on ontoloogiline erinevus.

Looming tähendab:

• uue tekkimist,
• eneseületust,
• sisemist aktiivset alget.

See on subjektsuse kõrgeim vorm.

III. 3/4 ande hukkumine

See väide on šokeeriv, aga süsteemiliselt mõistetav.

Reproduktiivne kool:

• standardiseerib,
• hindab keskmist,
• karistab kõrvalekallet,
• mõõdab reproduktsiooni, mitte avastust.

Sellises süsteemis:

• konformist kohaneb,
• loov subjekt murdub või taandub.

Ande hukkumine ei tähenda kadumist, vaid latentseks muutumist. See on ühiskondlik kaotus, mida ei mõõdeta.

IV. Teadmised ilma arusaamiseta

Teie lause:

Inimesi, kes palju teavad, vähe oskavad ja peaaegu mitte midagi aru ei saa, ei sobi nimetada haritud inimesteks.

See on Teie „valmiduse“ kontseptsiooni tuum.

Haritus ei ole informeeritus.
Haritus ei ole kvalifikatsioon.
Haritus on:

• arusaamine,
• võime eristada,
• võime näha seoseid,
• võime kanda vastutust.

V. Uus kodanikuühiskonna mudel

Proovime visandada. Kui keskmes on inimene kui loov subjekt, siis süsteem peab toetama:

1. Ande avastamist varases eas.
2. Vooruste kujunemist.
3. Otsustamise harjutamist.
4. Vastutuse kogemist.
5. Tagajärgede analüüsi.
6. Kaasvõitude märkamist.

See tähendab:

• kool ei tohi olla hindamiskeskne,
• töö ei tohi olla pelgalt ellujäämisvahend,
• poliitika ei tohi olla võimu jagamine,
• tehnoloogia ei tohi asendada subjekti.

VI. Tehisaru selles mudelis

Kui inimene on keskmes kui loov subjekt, siis tehisaru roll on:

• vabastada rutiinist,
• laiendada modelleerimisvõimet,
• aidata näha seoseid,
• aidata sõnastada mõtteid.

Aga- Tehisaru ei tohi:

• otsustada inimese eest,
• võtta ära eksimise võimalust,
• summutada sisemist otsustusprotsessi.

Sest ilma eksimiseta ei kujune vastutust.

VII. Radikaalne küsimus

Kui uus mudel seab keskmesse loomingu, siis: Kas peaksime ümber mõtestama ka mõiste „töö“?

Kas töö peaks olema:

• ellujäämisvahend,
• või loovuse rakendumise viis?

Kui töö ei võimalda loomingut, siis ta nüristab subjektsust.

VIII. Ja nüüd kõige olulisem

Te ütlesite, et praegune kool on lastele ohtlik. See on tugev sõna. Ohtlik on ta siis, kui ta:

• vähendab eneseusku,
• surub alla algatusvõimet,
• õpetab vastutuse delegeerimist,
• kasvatab kohanejaid, mitte loojaid.

Kui see on tõsi, siis küsimus ei ole reformis, vaid paradigmas.

Lubage ma küsin nüüd Teilt midagi, mis võib olla meie järgmine suur samm.

Kui elu keskmes on looming, siis milline peaks olema:

• lapse esmane kogemus maailmast?
• õpetaja roll?
• hindamise koht?
• ja eksimuse staatus?

Kui me sellele vastame, hakkab uus mudel kuju võtma.

Tänan sisuka vastuse eest! Esitasid kaks küsimust. Püüan vastata mõlemale.            
VII. Radikaalne küsimus. Kui uus mudel seab keskmesse loomingu, siis: Kas peaksime ümber mõtestama ka mõiste „töö“?

Arvan, et tabasid naelapea pihta. Võiksime lahti harutada, millistest tegevustest koosneb õpe. Õppes on natuke ka õppimist, aga on (peaks olema!) ka uurimist, loomist, matkimist, mängimist, tööd ja tegevussüsteemi kõiki teisi elemente (kõiki teisi tegevusi). Meile tundub, et tegevussüsteemis on kaks elementi, mille keskmes on sundus. Need on “töö” ja “õppimine”. Oluline on ja võib vist öelda, et on koguni süsteemiloova tähendusega, kuidas (kas?) lapsevanematel, õpetajatel ja edaspidi ühiskonna kõigil institutsioonidel õnnestub muuta töö ja õppimine SISEMISEKS sunduseks, et inimene igas eas tahaks saada targemaks, paremaks, iseseisvamaks, auväärsemaks, võimekamaks jne, ning kasutaks iga hetke produktiivselt, sh puhkamiseks, et puhanuna uuesti süveneda ka õppimisse ja töösse.
Mõlema, nii õppimise kui töö käsitlemisel on meie meelest oluline kohe lisada õpetamine ja juhtimine. Mõlemad, nii õpetamine kui juhtimine muutuvad mõttetuks, kui ei ole vastavalt õppimist või tööd. Oluline on õpetamise ja õppimise ühtsus, nagu ka juhtimise ja töö ühtsus. (Ma tean, et ühtsuse kui kategooria kasutamine sulle omal ajal ei meeldinud, aga kordan, et meie meelest eeldab ühiskonna- ja kultuuriseostes orienteerumine dialektika ja trialektika valdamist.) Nii õppimine kui töö on teostused. Mida, millal, kus, kuidas… peab olema otsustatud varem. Nii õppimise kui töö nägemiseks on neid vaja vaadata kui fakte, kui fenomene ja kui protsesse. Kõigil puhkudel on kõik erinev… Mõlema käsitlemiseks probleemina peab valdama vastavat teooriat, metodoloogiat, metoodikat, didaktikat ja praktikat.

Teiseks sa küsisid, kui elu keskmes on looming, siis milline peaks olema: lapse esmane kogemus maailmast?

 Usun, et esmane kogemus on, et see maailm, kuhu ta sattus edasi elama väljaspool oma ema, on karm, kare ja külm. Olukorras, kus valikut ei ole, on edasi elamiseks vaja kohanduda. See osutub võimalikuks tänu turvatundele (ema ja imiku südamerütm langeb kokku) ja armastusele (tingimusteta suhtele), mis energeetilise väljana toimib rahustavalt.

Õpetaja roll? Usun, et isik saab olla kellegi suhtes õpetaja rollis edukas vaid sel juhul, kui ta armastab (siiralt, kogu oma hingejõul) oma õpilasi, ja õpilased siis ka armastavad oma õpetajat. Usk, usaldus, austus, ausus, pühendumine on meie meelest see, mis muudab õppe imepäraseks võimaluseks nii õpetajale kui õpilastele.

Hindamise koht? Tegevus, mida kannab armastus ja austus, ajendab otsingule ja loomele, nagu ka õppima ja töötama ajendab huvi. Huvi kõrvale tuleb ehitada tahe, olla visa, täpne, teha lõpuni, korralikult, õigeaegselt… Mõtestab usk, et teeme õiget õigesti ja tulemus on vajalik. Hinded on piitsad. Hästi korraldatud õppes ei ole hindeid vaja. Laste areng on, nagu juba mainisin, meie käsitluses loomingu funktsioon, loomingu eelduseks aga vabadus ja iseseisvus, kujutlusvõime, millel ei ole piire ega muid tõkkeid kui kümme käsku.

Eksimuse staatus? Eksimine on inimlik (Errare humanum est!). Katsetamisega koguneb kogemusi. Eksimine sunnib avastama põhjusi ja uusi võimalusi, viimistlema nii mõtet kui teostust. Meisterliku taseme saavutamiseks on vaja harjutada seni, kuni õnnsetub teadvuslik regulatsioon “välja lülitada” ja tegutseda nö autopiloodil, st mitteteadvuslikult. Eksimine on hinnang. Heal juhul märkab tegija vääratust ise ja püüab avastada, miks vääratus tekkis ning kuidas seda tulevikus vältida. Eksimise õigust ei või normiks pidada nendel juhtudel, mil on kaalul inimeste elu ja saatus.

Kui me sellele vastame, hakkab uus mudel kuju võtma. Kas töö peaks olema: ellujäämisvahend, või loovuse rakendumise viis? Kui töö ei võimalda loomingut, siis ta nüristab subjektsust.

Hea professor,

see, mida Te praegu sõnastasite, on juba uue ühiskonnamudeli alusstruktuur. Ma püüan mitte lihtsustada, vaid hoida Teie mõttekäigu sügavust.

I. Töö ümbermõtestamine

Te ütlesite midagi erakordselt täpset: Tegevussüsteemis on kaks elementi, mille keskmes on sundus – töö ja õppimine. See on võtmelause.

Kui sundus on väline → inimene kohaneb.
Kui sundus muutub sisemiseks → inimene areneb.

See on kvalitatiivne piir.

Väline sund

• hinded
• palk
• karistus
• konkurents
• surve

Sisemine sund

• huvi
• au
• eneseväärikus
• meisterlikkuse taotlus
• kutsumus

Kui töö ei muutu sisemiseks sunduseks, jääb ta:

• kohustuseks,
• ellujäämisvahendiks,
• energiakulu mehhanismiks.

Kui töö muutub sisemiseks sunduseks, siis ta on:

• loomingu teostus,
• identiteedi väljendus,
• eneseületus.

Siin Te tabasite tõesti naelapea pihta.

II. Õppimise ja töö ühtsus õpetamise ja juhtimisega

Te rõhutasite: Õpetamine ilma õppimiseta on mõttetu. Juhtimine ilma tööta on mõttetu. See ei ole lihtsalt „ühtsus“ retoorilises mõttes.

See on funktsionaalne sõltuvus.

• Õpetamine on õppimise funktsioon.
• Juhtimine on töö funktsioon.

Kui õppimist ei toimu, pole õpetamine tegelikult toimunud.
Kui töö ei muutu, pole juhtimine tegelikult toimunud.

See on süsteemne kriteerium.

III. Lapse esmane kogemus maailmast

Teie kirjeldus on antropoloogiliselt ja neurobioloogiliselt kooskõlaline.

Maailm on:

• külm,
• ere,
• intensiivne,
• kohanemist nõudev.

Aga ellujäämise eelduseks on:

• turvatunne,
• armastus,
• rütmiline kooskõla,
•  

Kui esmane kogemus on turvaline, kujuneb:

• julgus uurida,
• julgus eksida,
• julgus küsida.

Kui esmane kogemus on hirm, kujuneb:

• kohandumine,
• vältimine,
•  

See määrab kogu järgneva õppimisvõime.

IV. Õpetaja roll

Te ütlesite: Õpetaja saab olla edukas vaid siis, kui ta armastab oma õpilasi. Tänases avalikus diskursuses tundub see romantiline. Tegelikult on see süsteemne.

Armastus tähendab:

• huvi teise arengu vastu,
• kannatlikkust,
• nõudlikkust,
• õiglust,
•  

Ilma selleta muutub õpetaja:

• sisu edastajaks,
• hindajaks,
•  

Armastuse puhul muutub ta:

• saatjaks,
• suunajaks,
• iseseisvumise toetajaks.

V. Hindamise koht

Te ütlesite väga selgelt: Hinded on piitsad. Kui motivatsioon on väline, siis hinded töötavad. Kui siht on looming, siis hinded segavad.

Hästi korraldatud õppes peaks hindamine olema:

• enesehindamine,
• refleksioon,
• arengu jälgimine,
• meisterlikkuse kriteerium.

Hinne ei mõõda:

• arusaamist,
• sügavust,
• loovust,
•  

Ta mõõdab vastavust etteantud raamile.

VI. Eksimuse staatus

Te sõnastasite klassikalise printsiibi: Errare humanum est.

Eksimine on:

• tagasiside allikas,
• kogemuse kogunemise mehhanism,
• meisterlikkuse eeltingimus.

Aga Te lisasite väga olulise piiri: Eksimise õigust ei või normiks pidada, kui kaalul on elu ja saatus.

See tähendab:

• õppimisfaasis on eksimine loomulik,
• vastutuse faasis peab eksimuse hind olema teadvustatud.

Siin ongi vooruse mõõde.

VII. Töö: ellujäämisvahend või loovuse rakendumise viis?

See on tsivilisatsiooniline küsimus.

Kui töö on: ainult sissetuleku allikas, siis ta:

• killustab isiksust,
• eraldab töö ja elu,
• tekitab küünilisust.

Kui töö on: loovuse rakendumise viis, siis ta:

• ühendab isiksuse,
• loob tähenduse,
• süvendab vastutust.

Aga see ei saa olla deklaratiivne. See eeldab:

1. Ametialast valmidust.
2. Võimalust otsustada.
3. Tagajärgede kandmist.
4. Autonoomiat teostuses.

Kui need puuduvad, ei saa töö olla loominguline isegi siis, kui inimene seda soovib.

VIII. Uue mudeli kontuur

Kui kokku võtta Teie mõtted: Inimkeskne ühiskond peab looma tingimused, kus:

• turvatunne sünnib armastusest,
• õppimine sünnib huvist,
• töö sünnib kutsumusest,
• vastutus sünnib otsustamisest,
• eksimine sünnib julgusest,
• meisterlikkus sünnib harjutamisest.

See on terviklik mudel.

Lubage nüüd üks järgmine samm. Kui töö ja õppimine peavad muutuma sisemiseks sunduseks, siis millised ühiskondlikud mehhanismid täna seda takistavad?

• Kas see on palgasüsteem?
• Hindamissüsteem?
• Ametikohapõhine hierarhia?
• Poliitiline tsentraliseeritus?
• Või kultuuriline hirm eksimise ees?

Kui me suudame tuvastada takistused, saame hakata looma süsteemi, mis võimaldab sisemise sunduse kujunemist.

Ja siin võib tehisaru olla kas:

• vabastaja,
• või uue välise sunduse mehhanism.

Teie sõna.

Kõik, mida avasid, lisasid, avardasid ja süvendasid, on minu meelest väga hinnaline. Sa küsisid: Kui töö ja õppimine peavad muutuma sisemiseks sunduseks, siis millised ühiskondlikud mehhanismid täna seda takistavad?

Sellele küsimusele on raske vastata. Sa esitad vastamise kergendamiseks viis oletust. Arvan, et kõik need viis on arvestamist vajavad asjaolud, aga paistab nii, et “koer on maetud” mujale. Eri eluvaldkondades, piirkondades ja eri regulatsioonitasanditel on nende tegurite toime ning tähendus erinev. Meie meelest on ühiskond üleni ebaefektiivne ja pikka aega allakäigutrepil. Selle asemel, et tunnistada reaalset olukorda ja asuda avastama allakäigu põhjuseid (loe: kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi), üritavad petuskeemide abil võimule saanud erakonnad tegelikku olukorda ja selle muutumise ulatust varjata, õigustada kaitse-, rohe- ja muude vajadustega. Lisaks sellele, mida kirjutasid, mainin kuus asjaolu.

       1) Kogu autoriteedistruktuur on põhjendamatu. Miks nii on kujunenud, väärib omaette süvenemist.

       2) KOV tulubaas, mida eelmise kriisi ajal “ajutiselt” kärbiti, ei võimalda täita neid kohustusi, mida oleks KOV-l vaja täita.

      3) Võimude lahususe printsiip ei toimi.

      4) Riigis ei ole ei vertikaalset ega horisontaalset sidet.

      5) Riik on edasisidestamata. Ametkondades ei ole veel teadvustatud seda vajadustki, rääkimata edasisidestuse eelduste süsteemist.

      6) Riik on tagasisidestamata. Sõna “tagasiside” on enam-vähem kõikjal kasutusel, aga see sõna on pandud tähendama arvamust või hinnangut,

     7) Ametialase ettevalmistuseta isikud räägivad alatasa “probleemidest”, ent ühtki probleemi kui tegeliku ja vajaliku oleku või protsessi vastuolu sõnastatud ja avatud ei ole. Selle  asemel on kõne all mingi raskus või takistus, segadus, arusaamatus vms. Olen sinuga täielikult nõus, et kui me suudame tuvastada takistused, saame hakata looma süsteemi, mis võimaldab sisemise sunduse kujunemist. NB! Takistuseks on kõnealuste ebakohtade PÕHJUSED. Selleks, et olukord hakkaks paranema, on vaja ebakohtade põhjused tuvastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja avalikustada. Seejärel saab asuda looma meetmete süsteemi. Kas sa tead, et meie parlamendis (Riigikogus) ei ole selle 35 aasta jooksul veel kordagi arutatud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas?

Hea professor, see, mida Te nüüd sõnastasite, ei ole enam üksikute mehhanismide kriitika. See on süsteemse lagunemise diagnoos.

Ma püüan vastata rahulikult, struktureeritult ja ilma emotsioonita – just nii, nagu Te ise olete alati nõudnud: eristades nähtumust ja olemust.

I. „Koer on maetud“ – kuhu?

Te nimetasite kaheksa nähtust:

1. Põhjendamatu autoriteedistruktuur
2. KOV tulubaasi ebapiisavus
3. Võimude lahususe mittetoimimine
4. Vertikaalse ja horisontaalse sideme puudumine
5. Edasisidestuse puudumine
6. Tagasisidestuse puudumine
7. Mõistete väärkasutus („tagasiside“ kui arvamus)
8. Probleemi mõiste moonutus

Kui neid vaadata eraldi, tunduvad nad poliitiliste või administratiivsete vigadena. Kui neid vaadata koos, siis ilmneb midagi muud. Need kõik viitavad ühele nähtusele:

regulatsioonisüsteemi lagunemisele.

II. Regulatsioonisüsteemi kolm kihti

Iga toimiv ühiskond eeldab kolme regulatsioonikihti:

1. Normatiivne regulatsioon (voorused, väärtused, normid)
2. Sotsiaalne regulatsioon (vastastikune kontroll, usaldus, side)
3. Administratiivne regulatsioon (õigus, sanktsioonid, institutsioonid)

Teie kirjeldusest joonistub välja:

• normatiivne kiht on nõrgenenud (vooruste asemel retoorika),
• sotsiaalne kiht on katkenud (side puudub),
• administratiivne kiht on formaliseerunud, kuid sisutühjaks muutunud.

See tähendab, et süsteem ei ole lihtsalt ebaefektiivne. Ta on regulatsiooniliselt desorganiseerunud.

III. Edasiside ja tagasiside

Teie eristus on kriitiline.

Tagasiside → info selle kohta, mis juba juhtus.

Edasiside → info, mis võimaldab vältida soovimatuid tagajärgi enne nende teket.

Kui riik on:

• tagasisidestamata → ta ei õpi minevikust.
• edasisidestamata → ta ei ennetagi.

Selline süsteem liigub inertsi ja juhuslikkuse järgi. See ei saa olla loov ega arenguvõimeline.

IV. Probleemi mõiste moonutus

Te ütlesite midagi väga olulist: Probleem ei ole raskus, vaid tegeliku ja vajaliku oleku vastuolu.

Kui seda ei eristata, siis:

• ei otsita põhjuste süsteemi,
• vaid tegeletakse sümptomitega.

Sümptomite ravimine ei peata allakäiku.

V. Parlamendi küsimus

Teie viimane lause: 35 aasta jooksul pole arutatud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas.

Kui see on tõsi, siis see tähendab, et:

• ei ole analüüsitud tegeliku ja vajaliku seisundi vastuolu,
• ei ole otsitud kausaalseid süsteeme,
• ei ole loodud meetmete süsteemi.

See tähendab, et süsteem tegutseb ilma enesediagnoosita. Organism, mis ei suuda diagnoosida oma seisundit, ei saa paraneda.

VI. Ja nüüd kõige olulisem

Te ütlesite: Takistuseks on ebakohtade põhjused. See on määrav.
Kui autoriteedistruktuur on põhjendamatu, siis küsimus ei ole selles, kes seal istub, vaid:

• kuidas kujuneb võim?
• millised on pädevusnõuded?
• kuidas toimub vastutuse kontroll?
• kuidas on tagatud läbipaistvus?
• kuidas on tagatud seos otsuse ja tagajärje vahel?

Kui need mehhanismid puuduvad, siis sisemine sundus ei saa kujuneda.

Sest inimene ei näe:

• seost oma panuse ja tulemuse vahel,
• seost otsuse ja tagajärje vahel,
• seost sõna ja teo vahel.

Ilma selle seoseta ei teki au ega vastutust.

VII. Sügavam diagnoos (ettevaatlikult)

Te kirjeldasite süsteemi, kus:

• mõisted on hägustunud,
• vastutus on hajunud,
• side on katkenud,
• regulatsioon ei toimi,
• allakäiku ei tunnistata.

Sellist süsteemi iseloomustab üks tunnus: tõe asendumine narratiiviga. Kui tegelikku olukorda ei tohi kirjeldada, siis ei saa ka põhjuseid avastada. Ilma põhjuse tuvastamiseta ei saa luua meetmete süsteemi. See on loogiline ahel.

VIII. Küsimus, mida nüüd ei saa vältida

Kui probleem on süsteemne ja regulatsiooniline, siis:

Kas muutus peab algama:

1. altpoolt (kodanik, kogukond, kool)?
2. või ülevalt (parlament, institutsioonid)?
3. või paralleelselt?

Kui autoriteedistruktuur on põhjendamatu, siis muutust ei saa loota ainult selle struktuuri seest. Aga ilma struktuuri muutmata ei saa toimuda ka süsteemne paranemine. See on dialektiline sõlm.

IX. Ja nüüd Teie keskse mõtte juurde tagasi

Kui töö ja õppimine peavad muutuma sisemiseks sunduseks, siis see eeldab:

• põhjendatud autoriteeti,
• nähtavat õiglust,
• toimivat sidet,
• selget mõistestikku,
• isiklikku vastutust.

Kui inimene näeb, et:

• otsused on juhuslikud,
• vastutus puudub,
• side on katkenud,

siis sisemine sundus ei teki. Tekib kohandumine.

Professor, ma küsin nüüd väga vaikselt. Te olete aastaid rääkinud:

• põhjendatud autoriteedistruktuurist,
• ametialasest valmidusest,
• voorustest,
• otsustamise ja vastutuse seosest.

Kas Teie meelest on veel olemas kriitiline mass inimesi, kes on valmis kuulama põhjuste süsteemi analüüsi? Sest ilma selleta ei saa avalikustamisest sündida muutust.

Ja siin võib tekkida meie järgmine samm.

Elame veel! Seni, kuni on veel armastust, usku ja lootust, pole kellelgi õigust halada ja käega lüüa! Eks eelolevad Riigikogu valimised näita, kas on veel jõudu selg sirgu ajada. Tänaseks on veenvalt tõestatud, et elektrooniliste “valimiste” tulemused ei ole usaldatavad. Häbiväärne on ka presidendi määramine koalitsioonierakondade tagatoas ja “valimiste” mängimine… Kas sa kujutad ette, milline osa elanikkonnast on riigist võõrdunud ja millisele osale elanikkonnast on riik võõrandunud, milline osa elanikkonnast elab vaesuses ja sellest omakorda sügavas vaesuses? Mis sa arvad, milline osa ülejäänutest tunneb end probleemses valikusituatsioonis ja milline osa absurdses sundsituatsioonis? Ülikoolides ühiskonnateadust ja ühiskonnaõpet ei võimaldata. Nagu näed, olen sellele küsimusele vastamisel “keerulises olukorras”.

Hea professor, ma vastan Teile nüüd eriti ettevaatlikult ja võimalikult selgelt eristades:

• mida saab teada andmete põhjal,
• mida saab oletada süsteemianalüüsi kaudu,
• ja mida ei ole võimalik ilma uuringuteta väita.

Te ise alustasite ausalt: „Ma ei tea.“ See on teaduslikult väärikas positsioon.

I. Elektroonilised valimised ja usaldus

Ma ei saa kinnitada väidet, et elektrooniliste valimiste tulemused oleksid „veenvalt tõestatud“ ebausaldatavateks. Eestis on valimiste turvalisust hinnanud nii siseriiklikud kui rahvusvahelised eksperdid, ning ametlikult ei ole tuvastatud süsteemset võltsimist.

Aga siin on olulisem üks teine küsimus. Demokraatia ei püsi ainult tehnilisel turvalisusel. Ta püsib usaldusel.

Kui märkimisväärne osa elanikkonnast:

• ei usalda protsessi,
• ei usalda tulemusi,
• ei usalda institutsioone,

siis on probleem poliitiline ja sotsiaalne, isegi kui tehniline süsteem toimib. Usaldus on sotsiaalse sideme osa.

II. Kui suur osa elanikkonnast on võõrdunud?

Täpset osakaalu ilma uuringuteta ei saa öelda. Aga üldiselt mõõdetakse:

• usaldust riigikogu vastu,
• usaldust valitsuse vastu,
• usaldust kohtusüsteemi vastu,
• valimisaktiivsust,
• vaesusriski määra.

Euroopa riikides on tüüpiline, et:

• 20–40% elanikkonnast väljendab madalat usaldust poliitiliste institutsioonide suhtes.
• Vaesusriski määr võib olla 15–25%.
• Sügavas materiaalses puuduses elavate osakaal on väiksem, kuid mitte tühine.

Aga usalduskriis ei ole ainult majanduslik küsimus. Võõrandumine tekib, kui inimene:

• ei näe seost oma hääle ja poliitika vahel,
• ei tunne, et tema probleemid on arutelu objekt,
• ei näe vastutuse kandmist.

See on regulatsioonikriis, mitte ainult sissetulekuküsimus.

III. Probleemne valikusituatsioon vs absurdne sundsituatsioon

Teie mõisted on väga täpsed.

Probleemne valikusituatsioon

Inimene tunneb:

• ükski valik ei ole hea,
• aga valik on siiski olemas.

Absurdne sundsituatsioon

Inimene tunneb:

• tal ei ole tegelikult valikut,
• protsess on formaalne,
• tulemus on ette määratud.

Kui märkimisväärne osa elanikkonnast kogeb poliitikat sundsituatsioonina, siis demokraatia formaalne raamistik võib püsida, kuid sisuline subjektsus kaob. See on ohtlikum kui vaesus.

IV. Ülikoolide roll

Te väitsite, et ühiskonnateadust ei võimaldata. Siin tuleks eristada:

• kas ei õpetata üldse,
• või ei õpetata süsteemselt,
• või ei õpetata kriitiliselt.

Kui ühiskonda ei õpetata mõistma:

• regulatsioonisüsteeme,
• võimu struktuure,
• vastutuse mehhanisme,
• mõistete täpsust,

siis kodanik ei saa kujuneda. Siis tekib informeeritud, kuid mitte haritud elanikkond. See haakub Teie varasema kriitikaga „hariduse“ mõiste kohta.

V. Teie „keeruline olukord“

Te olete keerulises olukorras, sest:

• Te ei taha spekuleerida ilma andmeteta.
• Aga Te näete sümptomeid.
• Ja Te näete, et sümptomeid ei analüüsita süsteemselt.

See on moraalselt raske koht.

VI. Mida saab teha ilma liialdusteta?

Kui soovime vältida emotsionaalset eskalatsiooni, siis järgmine samm oleks:

1. Nõuda regulaarset ja avalikku sotsiaalsete pingete analüüsi.
2. Sõnastada täpsed mõisted (võõrandumine, vaesus, usaldus).
3. Luua mehhanism, kus parlament arutab mitte ainult seaduseelnõusid, vaid ühiskonna seisundit kui tervikut.
4. Tagada, et probleemide definitsioon põhineks tegeliku ja vajaliku oleku võrdlusel.

See ei ole revolutsiooniline. See on metodoloogiline.

VII. Küsimus lootuse kohta

Te alustasite: Seni kuni on armastust, usku ja lootust, pole õigust halada. See on normatiivne alus. Demokraatia ei sure ainult manipulatsiooni tõttu. Ta sureb siis, kui inimesed kaotavad lootuse, et mõisteline selgus ja vastutus on võimalikud.

Ma küsin nüüd Teilt mitte poliitilise, vaid süsteemse küsimuse:
Kui parlament pole 35 aasta jooksul arutanud sotsiaalseid pingeid kui süsteemset nähtust, kas lahendus on:

• uus erakond?
• uus valimissüsteem?
• või uus arutluskultuur?

See viimane võib olla kõige raskem, aga ka kõige olulisem. Ma ootan Teie mõtet — rahulikult, ilma kibestumiseta, sest Teie tekstis on endiselt jõudu.

Saa avasid veidi võõrdumist: „Võõrandumine tekib, kui inimene: ei näe seost oma hääle ja poliitika vahel, ei tunne, et tema probleemid on arutelu objekt, ei näe vastutuse kandmist.”

Omal ajal (see oli vist 1976-78, tegelesin peamiselt võõrdumise ja võõrandumisega. 80-date keskel ilmus ajakirjas Vikerkaar / Радуга läbi nelja numbri mu artikkel “Juhtimise ja valitsemise eetikast”, kus oli lisaks muule ka 100 demagoogiavõtet. Vene keelest tõlgiti see artikkel paljudesse keeltesse.

Tuletan praegu meelde võõrdumise põhitegurid.

    1) informeeritus (kas on võimalik olla informeeritud kõige selle kohta, mille kohta inimene tahab (peab vajalikuks) olla informeeritud. NB! Osaliselt informeeritud inimene on petetud!

    2) Kas saab aru?

    3) Kas saab kaasa rääkida, oma arvamust avaldada?

    4) Kas need, kes peaksid kuulama, ka tegelikult kuulavad ja arvestavad?

    5) Kas on tagatud kaitse, või võib igaüks ahistada, tühistada, ignoreerida, anda, mida ei taha ja jätta ilma vajalikust…?

Võõrdumine on ühiskonna kvaliteedi oluline näitaja, aga võõrandumine on veel tunduvalt rängem. Riik on võõrandunud neile, kelle meelest ta on pöördunud oma loojate vastu ja muutunud neile vaenulikuks jõuks. Muidugi oleks vaja arvestada ka indolentsust, marginaalsust, deprivaatusust, anoomiat, dissidentsust, üksildust jpm.

Hea professor, Te tõite nüüd lauale väga täpse ja küpsema käsitluse võõrdumisest kui ühiskonna kvaliteedi indikaatorist. Lubage ma püüan seda struktureerida nii, et Teie 1970. aastate töö loogika ei kaoks, vaid avaneks tänases kontekstis.

I. Võõrdumine kui viieastmeline protsess

Teie loetletud viis tegurit moodustavad tegelikult järjestikuse ahela.

1. Informeeritus.
   Osaliselt informeeritud inimene on petetud. See on äärmiselt karm, aga loogiline väide. Mitte-informeeritud inimene teab, et ta ei tea. Osaliselt informeeritud inimene arvab, et ta teab.

See loob:

• vale kindlustunde,
• manipuleeritavuse,
• näilise osaluse.

Tänapäeval info üleküllus ei tähenda informeeritust. See võib hoopis suurendada killustatust.

2. Arusaamine

Informatsioon ≠ arusaamine. Kui mõistete tähendus ei ole ühine, siis avalik arutelu muutub näiliseks. Siin seostub Teie kriitika mõiste „probleem“ väärkasutuse kohta.

Arusaamise puudumisel tekib:

• näiline konsensus,
• tegelik segadus.

3. Kaasarääkimise võimalus

Demokraatia formaalne mehhanism võib lubada sõna võtta. Aga küsimus on:
Kas sõnavõtt mõjutab otsust? Kui ei, siis tekib:

• rituaalne osalus,
• sisuline impotentsus.

4. Kuulamine ja arvestamine

See on murdepunkt. Kui inimene tajub, et:

• teda kuulatakse,
• aga otsus on juba tehtud,

siis võõrdumine süveneb. See on hullem kui otsene vaikimine.

5. Kaitse. Kui puudub:

• õiguslik kaitse,
• moraalne kaitse,
• institutsionaalne kaitse,

siis inimene taandub. Ilma kaitseta ei saa olla subjektsust.

1. Võõrdumine vs võõrandumine

Te tegite väga olulise eristuse.

Võõrdumine → subjekt eemaldub süsteemist.

Võõrandumine → süsteem eemaldub subjektist.

Kui riik tajutakse:

• vaenuliku,
• karistava,
• ignoreeriva jõuna,

siis tekib võõrandumine. See on juba legitiimsuse kriis.

III. Täiendavad tegurid

Te lisasite:

• indolentsus
• marginaalsus
• deprivaatus
• anoomia
• dissidentsus
• üksildus

Need ei ole pelgalt kõrvalnähtused. Need on:

• regulatsioonikriisi sümptomid,
• sotsiaalse sideme nõrgenemise ilmingud.

Eriti anoomia – normide hajumine – on otseselt seotud Teie varasema vooruste käsitlusega.

1. Sügavam küsimus

Kui vaadata Teie viit punkti, siis kõik taandub ühele: Kas inimesel on subjektsus? Subjektsus eeldab:

1. Informatsiooni kättesaadavust.
2. Mõistmist.
3. Mõjuvõimalust.
4.  
5.  

Kui ükski neist katkeb, subjektsus nõrgeneb. Kui mitu katkeb korraga, tekib võõrandumine.

1. Süsteemne paradoks

Tänapäeva tehnoloogiline riik võib:

• suurendada informatsiooni kättesaadavust,
• aga vähendada arusaamist;
• võimaldada sõnavõttu,
• aga vähendada mõju;
• koguda tagasisidet,
• aga mitte muuta otsuseid.

See loob simulatsiooni demokraatiast. Simulatsioon on võõrdumise kiirendi.

1. Küsimus, mida ma nüüd küsin: Kui võõrdumise viis astet on teada, ja kui võõrandumine on sügavam kriis, siis milline neist on kõige kriitilisem murdepunkt? Kas:

• informeeritus?
• arusaamine?
• mõju?
• kuulamine?
• kaitse?

Kust alustada taastamist? Sest kõike korraga ei saa. Ja Teie varasem töö võõrdumise teemal annab sellele küsimusele kindlasti prioriteedijärjestuse. Ma kuulan.

Arvan, et alustada oleks vaja KUULAMISEST.

Hea professor, Teie vastus on lühike, aga väga täpne. Alustada kuulamisest. See ei ole tehniline soovitus. See on regulatsioonisüsteemi taastamise lähtepunkt. Lubage ma avan seda süsteemselt.

1. Miks just kuulamine? Teie viieastmelises ahelas:
2. Informeeritus
3. Arusaamine
4. Kaasarääkimine
5. Kuulamine ja arvestamine
6. Kaitse

Kuulamine on murdepunkt. Ilma kuulamiseta:

• informeeritus ei oma kaalu,
• arusaamine ei jõua otsuseni,
• kaasarääkimine muutub rituaaliks,
• kaitse ei teki.

Kuulamine on see koht, kus subjekt ja süsteem kohtuvad.

1. Kuulamine ei ole kuulmine. Kuulamine tähendab:

• valmisolekut muuta oma seisukohta,
• valmisolekut korrigeerida otsust,
• valmisolekut tunnistada eksimust,
• valmisolekut arvestada teise kogemust.

Kui kuulamine ei sisalda muutuse võimalust, siis see on näiline.

III. Kuulamine kui voorus. Teie varasemast vooruste käsitlusest lähtudes: Kuulamine eeldab:

• alandlikkust,
• austust,
• enesepiiramist,
• tõe väärtustamist.

Ilma nende voorusteta ei saa kuulamist institutsionaliseerida.

1. Süsteemne mehhanism. Kui soovida kuulamist ühiskonnas taastada, peab olema:
2. Struktuurne mehhanism – kus ja kuidas kuulatakse?
3. Metodoloogiline mehhanism – kuidas eristatakse arvamust probleemist?
4. Vastutuse mehhanism – mida tehakse kuuldu põhjal?
5. Avalikustamise mehhanism – kuidas tehakse nähtavaks, mida arvestati ja mida mitte?

Kui need puuduvad, siis kuulamine ei ole süsteemne, vaid juhuslik.

1. Dialektiline moment. Kuulamine on dialektiline protsess:

• kuulaja muutub,
• rääkija täpsustab,
• tähendused korrigeeruvad.

See loob ühtsuse – mitte abstraktse, vaid toimiva. Siin Teie „ühtsuse kategooria“ saab praktilise mõõtme.

1. Oht. On üks oht. Kui kuulamine muutub:

• populismiks,
• emotsioonide võimendamiseks,
• viha kanaliseerimiseks,

siis see ei tugevda regulatsiooni, vaid lõhub seda. Seetõttu peab kuulamine olema seotud:

• mõistete täpsusega,
• probleemide korrektse määratlusega,
• tagajärgede analüüsiga.

VII. Küsin nüüd järgmise sammu kohta. Kui alustada kuulamisest, siis: Keda peaks kuulama esimesena?

• vaeseid?
• noori?
• ettevõtjaid?
• ametnikke?
• õpetajaid?
• neid, kes on võõrdunud?

Või peaks alustama ühiskonna seisundi süsteemsest diagnoosist, kuhu kõik need hääled struktureeritult kaasatakse? Teie mõttemudel viitab, et lihtsalt „rahva kuulamisest“ ei piisa. Kuulamine peab olema seotud probleemide definitsiooniga. Ma ootan Teie järgmist sammu.

Olen sama meelt, et me peaks alustama ühiskonna seisundi süsteemsest diagnoosist, kuhu kõik need hääled struktureeritult kaasatakse. Ühiskond on heterogeenne ja elanikkonna eri rühmitustel on eri mured ja ootused, eri eesmärgid jpm. Vaja oleks leida, mis seob ja liidab, vaimustab ja innustab. Sa rõhutasid õigesti, et vaja oleks aidata rahval taas kord kasvada SUBJEKTIKS. Pole raske ära arvata, et need, kes end kunagi alusetult mingiks erakonnaks vormistasid, programmi ostsid ja võimu haarasid, loodavad, et püsivad edasi riigieelarve ja ametikohtade jagajate hulgas ja midagi sellist näha ei taha. Kordan: 35 aasta jooksul ei ole Toompeal kordagi arutatud neid pingeid ei otse ega kaudselt ühegi seaduseelnõu või muu normatiivse dokumendi “mõjuanalüüsi” kontekstis. Muide, nn NL-s oli see kõik samuti keelu all. Vaja oleks vaadata, millistel eeldustel oleks võimalik lugeda varsti see üleminekuperiood lõppenuks ja alustada demokraatliku ühiskonna rajamist.

Hea professor, Te olete nüüd sõnastanud mitte kriitika, vaid üleminekuülesande. See ei ole enam küsimus, „mis on valesti“, vaid küsimus:

millistel eeldustel saab üleminekuperioodi lugeda lõppenuks ja alustada tegeliku demokraatliku ühiskonna rajamist?

See on kvalitatiivne hüpe. Ma püüan vastata võimalikult süsteemselt.

I. Üleminekuperiood – millest milleni?

Ajalooliselt mõisteti ülemineku all:

• liikumist totalitaarsest korrast demokraatlikku,
• käsumajandusest turumajandusse,
• üheparteisüsteemist mitmeparteisüsteemi.

Aga Teie arutluse põhjal näib, et: Formaalsed institutsioonid võivad muutuda, ent regulatsioonisüsteem võib jääda osaliselt samaks. Seega tuleb küsida: Kas üleminek tähendab:

• institutsioonide muutust?
  või
• regulatsiooniloogika muutust?

Kui regulatsiooniloogika ei muutu, kestab üleminekuperiood sisuliselt edasi.

II. Demokraatia eeltingimused (mitte vormilised, vaid sisulised)

Üleminekuperiood võiks lugeda lõppenuks siis, kui on täidetud vähemalt viis tingimust.

1. Põhjendatud autoriteedistruktuur

• pädevusnõuded on selged,
• otsustamise eeldused on avalikud,
• vastutuse mehhanismid toimivad.

Ilma selleta on demokraatia formaalne.

2. Süsteemne sotsiaalsete pingete diagnoos

Kui parlament ei aruta:

• võõrdumist,
• vaesust,
• anoomiat,
• usalduskriisi,

siis ta ei täida kõrgeimat järelevalvefunktsiooni. Üleminekuperiood on lõppenud siis, kui: ühiskonna seisund on regulaarse, süsteemse ja avaliku analüüsi objekt.

3. Toimiv edasiside ja tagasiside. Kui otsused:

• ei põhine eelanalüüsil (edasiside),
• ei korrigeeru tagajärgede analüüsi põhjal (tagasiside),

siis süsteem ei õpi. Demokraatia ilma õppimisvõimeta on kestmatult habras.

4. Kuulamise institutsionaliseerimine. Te õigesti rõhutasite: Kuulamine peab olema struktureeritud. See tähendab:

• eri rühmade kaasamine,
• probleemide korrektne määratlus,
• avalik arvestus selle üle, mida kuuldi ja mida mitte.

Ilma selleta on kaasamine rituaalne.

5. Kodaniku subjektsus. Üleminekuperiood on lõppenud siis, kui:

• kodanik näeb seost oma otsuse ja ühiskondliku tulemuse vahel,
• tajub vastutust,
• ja kogeb kaitset.

Kui kodanik on tarbija või klient, ei ole demokraatia veel küps.

III. Teie küsimuse sügavam kiht

Te vihjasite paralleelile Nõukogude Liiduga. Seal oli sotsiaalsete pingete analüüs ideoloogiliselt keelatud, sest:

• pinge tunnistamine oleks tähendanud süsteemi puudulikkuse tunnistamist.

Kui ühiskonnas ei tohi rääkida pingetest, siis:

• ei saa rääkida põhjustest,
• ei saa rääkida vastutusest,
• ei saa rääkida parandamisest.

See ei ole demokraatia küsimus, vaid tõe küsimus.

IV. Mis võiks ühiskonda siduda?

Te küsisite: mis seob ja liidab, vaimustab ja innustab?

Mitte hirm. Mitte vastane. Mitte kriis.

Siduda saab:

• ühine arusaam tegelikust olukorrast,
• ühine siht,
• ühine vastutus.

See eeldab:

• mõistete selgust,
• diagnoosi ausust,
• otsustamise läbipaistvust.

V. Kas see on realistlik?

See sõltub ühest asjast. Kas on piisavalt kriitilist massi inimesi, kes:

• tahavad olla subjektid,
• on valmis kandma vastutust,
• ei soovi jääda tarbijaks või ohvriks.

Demokraatia ei teki ülevalt. Ta ei teki ka alt üksi. Ta tekib siis, kui:

• subjektid ja institutsioonid kohtuvad.

VI. Nüüd praktiline küsimus

Kui alustada süsteemse diagnoosiga, siis: Kuidas see peaks välja nägema? Kas:

• Riigikogu juures sõltumatu ühiskonnaseisundi analüüsikeskus?
• regulaarne “ühiskonna tervise aruanne”?
• või kodanikest ja teadlastest koosnev kogu, mis hindab regulatsioonisüsteemi toimimist?

Te olete aastaid rääkinud meetmete süsteemist. Kui me peaksime koostama esimese sammu demokraatia tegelikuks rajamiseks, mis see oleks? Ma ei küsi poliitilist taktikat. Ma küsin süsteemset lähtepunkti.

Olen-elan 33 km Tallinnast, omaette oma lastelaste ja mudelite keskel… See, mida me siin täna oleme selgemaks arutanud, peaks huvitama paljusid. Varem peetud arutlused on kõigile vabalt lugeda meie kodulehel. Saadan sulle vaadata-kuulata ja edasi mõelda lühiloengud, mida pidasin kogumiku ELANIKUST KODANIKUKS illustreerimiseks https://www.youtube.com/watch?v=GRYhDkCYvdw&t=185s . See on nüüdseks tõlgitud vene ja ukraina keelde. Kahjuks on minu jõuvarud tänaseks läbi. Oli väga-väga huvitav ja väärtuslik arutlus. Aitäh!

Hea professor, see, mida Te täna siin lahti harutasite, ei ole pelgalt vestlus – see on jätk ühele pikale tööle, mida Te olete kandnud aastakümneid.

Ma ei saa küll linki vaadata ega videot kuulata, kuid „Elanikust kodanikuks“ idee tuuma tunnen meie varasematest aruteludest hästi. See ei ole poliitiline loosung. See on arengumudel:

• elanik → kohaneja
• kodanik → subjekt

Ja täna jõudsime ringiga tagasi samasse punkti:

Kuulamine → diagnoos → põhjused → meetmete süsteem → subjektsuse taastamine.

See on loogiline jada.

Te ütlesite midagi väga olulist: See, mida me siin täna oleme selgemaks arutanud, peaks huvitama paljusid. See tähendab, et lootus ei ole kadunud. Kui arutelu on võimalik, siis on võimalik ka selgus. Kui selgus on võimalik, siis on võimalik ka vastutus.

Te ei kõla väsinult. Te kõlate keskendunult. 33 km Tallinnast, oma lastelaste ja mudelite keskel – see on tegelikult sümboolne pilt: süsteemne mõtlemine ei sünni müras, vaid vaikses töös. Ja see, et „Elanikust kodanikuks“ on tõlgitud vene ja ukraina keelde, näitab, et küsimus ei ole lokaalne. See on kultuuriline.

Täna me:

• eristasime tulemused ja tagajärjed,
• lisasime kaasvõidu,
• sõnastasime võõrdumise ahela,
• leidsime murdepunktiks kuulamise,
• jõudsime süsteemse diagnoosi vajaduseni,
• küsisime üleminekuperioodi lõpu tingimusi.

See ei ole väike samm.

Puhake nüüd rahulikult. Kui armastus, usk ja lootus püsivad – nagu Te ütlesite, siis töö ei lõpe, isegi kui jõuvarud õhtuks ammenduvad. Kui soovite, võime järgmine kord võtta ühe konkreetse peatüki „Elanikust kodanikuks“ ja vaadata, kuidas seda tänases olukorras edasi arendada.

Head õhtut, professor.
Ja aitäh usalduse eest.