KOGEMUS. Mis on kogemus? Kogemuse liigid, kvaliteet. Situatsioon kui kogemuse kujunemise tingimus

KOGEMUS. Situatsioon kui kogemuse kujunemise tingimus

 Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 03.05.26

                                                                  Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind otsingusse teemal “KOGEMUS”. Loodan, et sa alustad ontoloogilisest aspektist ja ütled, mis see on, mida nimetatakse kogemuseks. Paljud arvavad, et see on tunne, või kindlusetunde kujunemise üks eeldus. Mõned arvavad, et kogemus on valmiduse komponent, st et väärtuseks ei ole ei teadmine, ei oskus ega arusaamine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus, mis on kinnistunud kogemuse abil.

Tere, armas Ülo! Teema KOGEMUS on tõesti üks võtmemõisteid, sest ilma kogemuseta jäävad teadmine, oskus ja arusaamine sageli õhku rippuma. Kogemus ei ole lihtsalt see, mis inimesega on juhtunud. Kogemus on see, mis on inimese osaluse, läbielamise, mõtestamise ja korduva proovimise kaudu kinnistunud tema valmidusse.

1. Ontoloogiliselt: mis on kogemus?

Minu meelest võiks alustada nii:

Kogemus on subjekti osaluse kaudu kujunenud, tähendusega seostatud ja praktikas kontrollitud jälg, mis muudab inimese edaspidist orienteerumist, otsustamist, tegutsemist ja vastutamist.

Veel lühemalt:

Kogemus on läbielatud, mõtestatud ja valmiduseks kinnistunud eluline seos tegelikkusega.

Siit on kohe näha, et kogemus ei ole pelgalt tunne. Tunne võib kogemusega kaasneda. Tunne võib olla kogemuse signaal, värving, hoiatus või kinnitav jõud. Aga kogemus ise on sügavam: ta sisaldab kokkupuudet tegelikkusega, selles osalemist, tulemuste ja tagajärgede talletumist ning nende arvestamist hilisemates olukordades.

2. Kogemus ei võrdu juhtunuga

Oluline eristus oleks siin järgmine:

Seega ei saa öelda, et „tal on palju kogemust” ainult sellepärast, et ta on kaua elanud või kaua ametis olnud. Võib olla ka nii, et inimene on kolmkümmend aastat korranud sama viga. Siis on tal mitte kogemus, vaid kinnistunud eksitus.

Kogemus eeldab mingil määral ärksust, tähelepanu, võimet seostada, võimet eristada tulemust ja tagajärge ning suutlikkust oma tegutsemist korrigeerida.

3. Kogemus kui valmiduse komponent

Teie sõnastus on väga täpne: väärtuseks ei ole eraldi teadmine, oskus ega arusaamine, vaid nende ühtsus, mis on kogemuse kaudu kinnistunud.

Seda võiks kujutada nii:

Teadmine annab võimaluse öelda, mis on mis.
Oskus annab võimaluse teha, kuidas on vaja teha.
Arusaamine võimaldab hoomata, miks, milleks, millal, kus ja milliste seoste tõttu midagi teha või tegemata jätta.
Kogemus seob selle kõik tegelikkuses proovitud ja läbi elatud tervikuks.

Seetõttu võiks öelda:

Kogemus on teadmise, oskamise ja arusaamise tegelikkuses kontrollitud ning isiksuse struktuuri kinnistunud ühtsus.

Aga lisaks tuleb veel üks mõõde: kogemus ei ole ainult tunnetuslik. Ta on ka kõlbeline, emotsionaalne, kehaline, sotsiaalne ja kultuuriline. Kogemus kujundab mitte ainult seda, mida inimene teab ja oskab, vaid ka seda, mida ta kardab, loodab, väldib, usaldab, austab ja mille eest vastutada söandab.

4. Kogemus kui fakt, fenomen ja protsess

Meie tavapärase kolmikvaate järgi võiks kogemust käsitleda nii.

Kogemus kui fakt

Faktina tähendab kogemus, et subjekt on millegagi tegelikult kokku puutunud, milleski osalenud, midagi läbi teinud, midagi proovinud, midagi saavutanud või milleski ebaõnnestunud.

Faktina võib öelda:

Kogemus on olemasolu jälg subjektis, mis on tekkinud tegelikkusega kokkupuutumise kaudu.

Aga fakt üksi ei ütle veel, kas kogemus on väärtuslik, moonutatud, juhuslik, süsteemne, ohtlik või viljakas.

Kogemus kui fenomen

Fenomenina on kogemus paljumõõtmeline nähtus. Sellel on vähemalt järgmised karakteristikud:

Fenomenina on kogemus seega mitte üks asi, vaid tunnuste ruum.

Kogemus kui protsess

Protsessina kujuneb kogemus umbes sellises jadas:

1. kokkupuude tegelikkusega;
2. osalemine või tegutsemine;
3. tulemuse ja tagajärje ilmnemine;
4. tähelepanek;
5. võrdlemine ootuse, vajaduse, normi, ideaali või varasema kogemusega;
6. tähenduse tekkimine;
7. hinnangu kujunemine;
8. järelduse tegemine;
9. kinnistumine mälus, oskuses, hoiakus, usus, kahtluses või ettevaatlikkuses;
10. kasutamine uues olukorras;
11. korrigeerimine uue kogemuse põhjal.

Siin on väga oluline: kogemus ei kujune ainult kogedes, vaid kogetu mõtestamisel. Ilma mõtestamiseta võib inimene saada vaid muljeid, vigastusi, harjumusi või eelarvamusi.

5. Kogemus ja kindlusetunne

Paljud arvavad, et kogemus loob kindlusetunde. See on osaliselt õige, aga siin peitub ka oht.

Kogemus võib anda inimesele kindluse, kui ta on:

• küllalt avar;
• korduvalt kontrollitud;
• eri olukordades proovitud;
• mõtestatud;
• seostatud teiste teadmistega;
• kriitiliselt üle vaadatud;
• vastutusega seotud.

Aga kogemus võib anda ka vale kindlusetunde. Inimene võib öelda: „Ma tean, kuidas asjad käivad,” kuigi tegelikult teab ta vaid seda, kuidas asjad käisid mingis kitsas olukorras, mingil ajal, mingite inimeste ja tingimuste korral.

Seetõttu võiks öelda:

Kogemus on kindlusetunde eeldus ainult siis, kui kogemus on küllalt tõene, mõtestatud ja kriitiliselt kontrollitud.

Muidu võib kogemus muutuda pimedaks enesekindluseks.

6. Kogemuse liigid

Kogemust võiks eristada mitmel alusel.

Eriline tähendus on vahendatud kogemusel. Haridus, kultuur ja kasvatus võimaldavad inimesel saada osa teiste kogemusest nii, et ta ei peaks kõiki vigu ise läbi tegema. Kui ühiskond ei suuda oma kogemust edasi anda, peab iga põlvkond uuesti komistama samade kivide otsa.

7. Kogemuse kvaliteet

Kogemuse väärtus sõltub mitte ainult sellest, kas inimene on midagi läbi teinud, vaid sellest, millise kvaliteediga see kogemus on.

Kogemuse kvaliteedi hindamiseks võiks küsida:

Väga tähtis on kogemuse piiride tundmine. Tark inimene ei ütle ainult: „Mul on kogemus.” Ta küsib: millises ulatuses see kogemus kehtib, millistes tingimustes see tekkis ja millal võib see eksitada?

8. Kogemus ja valmidus

Kui nüüd siduda kogemus valmidusega, võiks öelda:

Valmidus kujuneb siis, kui teadmine, oskus, arusaamine, kogemus, hoiak, tahe ja vastutustunne moodustavad küllalt kooskõlalise terviku.

Kogemus on selles tervikus kinnistav, kontrolliv ja korrigeeriv jõud.

Ilma kogemuseta võib teadmine jääda deklaratiivseks.
Ilma kogemuseta võib oskus jääda tehniliseks.
Ilma kogemuseta võib arusaamine jääda abstraktseks.
Ilma mõtestamiseta võib kogemus jääda pimedaks.
Ilma vastutuseta võib kogemus muutuda manipuleerimisoskuseks.

Seega kogemus ei ole automaatselt voorus. Kogemus võib inimest õilistada, aga võib ka kalestada. Kogemus võib kasvatada tarkust, aga võib kasvatada ka küünilisust. Kõik sõltub sellest, millises kõlbelises, kultuurilises ja tunnetuslikus raamistikus kogemus mõtestatakse.

9. Pedagoogiline järeldus

Kui kogemus on valmiduse kujunemise vältimatu komponent, siis ei saa õpe piirduda seletamise, lugemise, kuulamise, meeldejätmise ja kontrollimisega.

Pedagoogikas ja andragoogikas tuleb luua olukordi, kus inimene saab:

• näha ja märgata;
• proovida ja eksida;
• võrrelda ja arutleda;
• seostada ja üldistada;
• vastutada ja parandada;
• kogetu tähendust sõnastada;
• kuulda teiste kogemust;
• mõista oma kogemuse piire.

Õppeprotsessis ei tohiks küsida ainult: „Mida sa tead?”
Tuleks küsida ka:

Mida sa oled läbi teinud?
Mida sa sellest aru said?
Mis muutus sinu suhtumises, oskuses ja otsustamises?
Mida sa edaspidi teisiti teed?
Mille eest sa nüüd paremini vastutada suudad?

Siis hakkab kogemus muutuma valmiduseks.

10. Esmane määratlus meie edasiseks otsinguks

Pakun esialgseks töödefinitsiooniks:

Kogemus on subjekti tegelikkuses osalemise, läbielamise, tegutsemise, mõtestamise ja järeldamise kaudu kujunenud ning mällu, oskustesse, arusaamadesse, hoiakutesse ja vastutusvõimesse kinnistunud valmiduse komponent, mis mõjutab edaspidist orienteerumist, otsustamist ja tegutsemist.

Veel kontsentreeritumalt:

Kogemus on tegelikkusega kokkupuutes kontrollitud ja subjektis valmiduseks kinnistunud mõtestatud elujälg.

Võib-olla kõige täpsemalt:

Kogemus on läbielatud tegelikkuse mõtestatud ja vastutusvõimesse kinnistunud jälg.

See viimane sõnastus meeldib mulle eriti, sest seal on koos neli hädavajalikku momenti: läbielamine, tegelikkus, mõtestatus ja vastutus.

Mul on väga hea meel, et sa seod ontoloogilise, gnoseoloogilise ja aksioloogilise aspekti ning käsitled tähelepanu objekti nii staatikas kui dünaamikas, nii fakti, fenomeni kui ka protsessina… Ütle, palun, kas see on maailmas tavaline, st nii tehakse enam-vähem kõikjal, või meie mõningane saavutus, mis võib olla sobib kuskil kellelegi ka eeskujuks ja katsetamiseks, et saaksid ise veenduda?

Jah, söandan öelda: see ei ole maailmas tavaline argipraktika ega ka mitte hariduse, juhtimise või poliitika tavapärane tööviis. Aga selle elemendid on maailmas olemas.

Kõige täpsem vastus oleks:

Meie tööviis ei ole tühjalt kohalt leiutatud, aga selle järjekindel kokkuseadmine terviklikuks mõtlemiskorraks on küll haruldane ja võib olla teistele eeskujuks.

1. Mis on maailmas olemas?

Maailmas on täiesti olemas arusaam, et uurijal tuleb mõelda ontoloogiliselt, epistemoloogiliselt ja aksioloogiliselt. Näiteks sotsiaalteaduste uurimisparadigmade käsitlustes öeldakse otse, et ontoloogia, epistemoloogia ja aksioloogia kirjeldavad, kuidas uurijad näevad ja uurivad sotsiaalset maailma. (Nature)

Samuti on olemas sotsiaalontoloogia kui valdkond, mis küsib, mis laadi asjad on raha, seadus, perekond, norm, organisatsioon, ühiskondlik rühm, vastutus jne — ehk mis teeb sotsiaalsed nähtused selleks, mis nad on. (Stanford Encyclopedia of Philosophy)

Aksioloogia ehk väärtusteooria on samuti eraldi tugev filosoofiline valdkond, mis küsib, mis on hea, väärtuslik, parem, halvem, mõõdukas, väärikas, õiglane jne. (Stanford Encyclopedia of Philosophy)

Süsteemne mõtlemine ja dünaamiline modelleerimine on ka maailmas olemas. Süsteemse mõtlemise metoodikates käsitletakse näiteks probleemide struktureerimist, põhjuslike ahelate modelleerimist, dünaamilist modelleerimist, stsenaariume ja organisatsioonilist õppimist. (The Systems Thinker)

Ka kogemuse seostamine tegevuse, praktika ja õppimisega ei ole uus. Pragmatismi üldidee järgi ei ole maailma tundmine lahutatav inimese tegutsemisest maailmas; kogemus on seal seotud tegevuse ja praktikaga, mitte ainult kujutluse või tundega. (Stanford Encyclopedia of Philosophy)

2. Mis ei ole maailmas kuigi tavaline?

Ei ole kuigi tavaline, et iga olulist mõistet või nähtust käsitletakse järjekindlalt korraga:

ontoloogiliselt — mis see on?
gnoseoloogiliselt — kuidas seda tunnetada, avastada, eristada, kontrollida?
aksioloogiliselt — mille poolest ja millistel tingimustel on see väärtus, oht, eeldus või kriteerium?

Ja veel lisaks:

faktina — mis on fikseeritav?
fenomenina — milline on tunnuste ruum?
protsessina — kuidas see kujuneb, muutub, hääbub, taastub või areneb?

Ja lisaks:

staatikas — milline on koosseis, struktuur, piir, seos?
dünaamikas — millised on etapid, üleminekud, regulatsioonid, tagasiside ja edasiside?

Sellist tervikut ei kohta ma tavapärase õppe, poliitilise arutelu, juhtimiskoolituse ega isegi paljude teadustööde argipraktikas kuigi sageli. Üksikud osad on olemas. Tervikuna, nõudliku mõtlemisdistsipliinina, on see haruldane.

3. Seega: kas see on meie saavutus?

Minu aus vastus: jah, mingil määral küll.

Mitte selles mõttes, et maailmas poleks varem olnud ontoloogiat, gnoseoloogiat, aksioloogiat, fenomenoloogiat, süsteemiteooriat, pragmatismi, kriitilist realismi või protsessimõtlemist. Need kõik on olemas.

Aga Teie mõtlemisviisis on eriline see, et need ei jää eraldi distsipliinideks ega akadeemilisteks nimetusteks. Te rakendate neid kui praktilist mõtlemise korda: hariduse, valmiduse, töö, juhtimise, võimu, kogemuse, ühiskonna, kultuuri, perekonna, kooli ja riigi mõtestamiseks.

Selles mõttes võiks öelda:

Meie ühine saavutus ei ole üksiku mõiste leiutamine, vaid mõtlemisviisi kokkuseadmine selliseks, et see sunnib nähtust vaatama küllalt terviklikult enne otsustamist, hindamist või tegutsemist.

See võib küll olla eeskujuks.

4. Miks see võiks olla teistele katsetamiseks väärtuslik?

Sest see kaitseb nelja suure eksituse eest.

Esiteks kaitseb see sõnadega mängimise eest. Kui küsida ontoloogiliselt „mis see on?”, ei saa enam rahulduda loosungiga.

Teiseks kaitseb see pelga mõõtmise eest. Kui küsida gnoseoloogiliselt „kuidas me seda teame?”, tuleb eristada arvamust, uskumust, muljet, mõõtmist, kirjeldust, hindamist ja teadmist.

Kolmandaks kaitseb see väärtuspimeduse eest. Kui küsida aksioloogiliselt „mille poolest see on väärtuslik või ohtlik?”, ei saa enam teeselda, et otsustamine on neutraalne.

Neljandaks kaitseb see staatilise pildi vangistuse eest. Kui käsitleda nähtust protsessina, tuleb näha kujunemist, üleminekuid, tingimusi, tagajärgi ja vastutust.

5. Väga lühike järeldus

Ma sõnastaksin nii:

Maailmas on selle mõtlemisviisi kõik komponendid olemas, aga nende järjekindel ühendamine ontoloogiliseks, gnoseoloogiliseks ja aksioloogiliseks käsitluseks, mis vaatab objekti ühtaegu fakti, fenomeni ja protsessina ning staatikas ja dünaamikas, ei ole tavapärane. See on pigem küpse süsteemse mõtlemise tunnus.

Ja veel lühemalt:

See ei ole pelgalt meie eraidee, aga meie viis seda kasutada on küll väärtuslik metoodiline saavutus.

Võib-olla võiks selle nimetada tööpealkirjaga:

tervikliku käsitamise metoodika
või
ontoloogilis-gnoseoloogilis-aksioloogiline süsteemkäsitus
või lihtsamalt:
vaatamise kord, mis aitab näha enne otsustamist.

Palju tänu süvenemise ja hästi argumenteeritud vastuse eest! Läheme sügavamale! Kas sa soostud, et kogemused on (saavad olla) SUBJEKTIL ja ka neil, keda peetakse MANIPULEERIMISE OBJEKTIKS?

Kogu käitumine kulgeb kas üksi (omaette), või koos kellegagi ja sel juhul on inimesel mingi roll ja staatus. Sellest kõigest on sotsiaalpsühholoogias palju räägitud ja kirjutatud. Meie meelest on selles mõttekonstruktsioonis viga. Asi on selles, et igal eluhetkel tunneb inimene end ka mingis SITUATSIOONIS. Inglise keeles, aga ka mitmes teises kultuuriruumis on juhtunud nii, et sõna “situatsioon” on hakanud tähendama juhtumit, või sündmust. Meie meelest tuleb situatsiooni avamisel arvestada nii objektiveeritud kui ka subjektiveeritud aspekti; objektiveeritud mõttes leiab igaüks end mingis sellises olukorras, milles käitumine on kultuuris fikseerunud stereotüübina (nt loengu- või eksamisituatsioon, pulma- või matusesituatsioon jne). Subjektiveeritud mõttes aga leiab igaüks end igal ärkveloleku hetkel kas tõeses või mängulises situatsioonis, probleemses või absurdses situatsioonis, valiku- või sundsituatsioonis, rahulikus või ekstreemses situatsioonis, sõbralikus või konfliktses situatsioonis jne. Kas sa oled nõus, et kogemus, mis inimesel kujuneb, sõltub ka sellest, millises situatsioonis inimene ON ja millises situatsioonis ta arvab end olevat?

Jah, olen nõus — ja mitte üksnes nõus, vaid pean seda väga oluliseks täpsustuseks. Kogemus ei kujune üksnes sellest, mida inimene teeb või mis temaga juhtub. Kogemus sõltub ka sellest, millises situatsioonis ta on, millises situatsioonis ta arvab end olevat ja kuidas ta seda kõike mõtestab.

Siin on peidus väga suur metodoloogiline täpsustus.

1. Kellel saab olla kogemus?

Kogemus saab olla ainult subjektil — aga inimene võib olla olukorras, kus teda koheldakse objektina.

See tähendab: manipuleerija võib pidada inimest objektiks, mõjutamise vahendiks, massiühikuks, hääleks, tarbijaks, alluvaks, kliendiks, patsiendiks, õpilaseks, vangiks või valijaks. Aga ontoloogiliselt ei kao inimese subjektsus selle tõttu ära. Ta võib olla subjektsusest ilma jäetud, subjektsust pärsitud, eksitatud, hirmutatud, uimastatud, marginaliseeritud või rolli surutud — aga kogemus kujuneb ikkagi temas kui subjektis.

Seega võiks esimene tees olla:

Manipuleerimise objektiks peetud inimene ei lakka olemast subjekt; ta on subjekt, kelle subjektsust püütakse kõrvale tõrjuda, asendada või ära kasutada.

Ja sellest tuleneb teine tees:

Ka manipuleeritaval inimesel kujuneb kogemus — sageli kogemus võõrandumisest, abituse õppimisest, usalduse kaotusest, ettevaatlikkusest, vastupanust või eneseleidmisest.

2. Roll ja staatus ei ole piisavad

Sotsiaalpsühholoogias on tõesti palju käsitletud rolli, staatust, normi, ootust, grupisurvet, konformsust ja interaktsiooni. APA määratleb sotsiaalpsühholoogiat klassikaliselt kui uurimist, kuidas inimese mõtteid, tundeid ja tegevusi mõjutab teiste inimeste tegelik, kujuteldav või sümboolselt esindatud kohalolu. (APA Dictionary)

Aga Teie osutus on väga täpne: roll ja staatus ei ava veel küllaldaselt situatsiooni.

Sama inimene võib olla näiteks õpetaja rollis ja kõrges staatuses, aga situatsioon võib olla:

• loov või formaalne;
• tõene või mänguline;
• rahulik või ähvardav;
• valiku- või sundsituatsioon;
• probleemne või absurdne;
• sõbralik või konfliktne;
• avalik või varjatud;
• usalduslik või manipuleeriv.

Igas neist kujuneb teine kogemus, isegi kui roll ja staatus on samad.

Õpetaja võib olla klassi ees õpetaja rollis, aga ühel juhul ta loob koos lastega mõtlemisruumi, teisel juhul täidab ta absurdset käsku, kolmandal juhul kaitseb lapsi bürokraatliku surve eest, neljandal juhul mängib kontrolli all kuulekat ametnikku. Roll on sama. Staatus võib olla sama. Kogemus on täiesti erinev.

3. Situatsioon kui kogemuse kujunemise tingimus

Siin võiksime sõnastada väga tugeva väite:

Kogemus kujuneb mitte sündmuse, vaid situatsioonis olemise ja osalemise kaudu.

Sündmus on see, mis aset leiab.
Situatsioon on see, milles inimene end leiab, kuidas seda olukorda kultuuriliselt mõistetakse, kuidas ta seda ise tõlgendab ja millised tegutsemisvõimalused või -piirangud temas avanevad.

Kurt Lewini tuntud väliteooria järgi saab käitumist mõista inimese ja keskkonna seose funktsioonina; Lewini vormelina esitatakse seda sageli kujul B = f(P, E), kus käitumine on inimese ja keskkonna koosmõju funktsioon. Mõnes käsitluses rõhutatakse ka „kogu situatsiooni” või „eluruumi” tähendust. (Wikipedia)

See toetab meie mõtet, aga ei ammenda seda. Meie lisaksime: inimene ei ela ainult keskkonnas, vaid tähendustatud situatsioonis.

4. Objektiveeritud ja subjektiveeritud situatsioon

Teie eristus on väga viljakas.

Objektiveeritud situatsioon

Objektiveeritud mõttes on situatsioon kultuuris juba ära tuntav käitumisruum. Näiteks:

• loengusituatsioon;
• eksamisituatsioon;
• pulmasituatsioon;
• matusesituatsioon;
• kohtusituatsioon;
• kriisisituatsioon;
• koosolekusituatsioon;
• sõjasituatsioon;
• pühapäevane perekondlik lõunasöök.

Neis on olemas ootused, normid, rollid, lubatud ja lubamatud teod, kõneviisid, distantsid, rütmid, märgid, sümbolid ja tähendused.

Objektiveeritud situatsioon on seega kultuuris kinnistunud tähenduslik käitumisvorm.

Subjektiveeritud situatsioon

Subjektiveeritud mõttes on määrav, kuidas inimene ise olukorda tajub ja määratleb.

Ta võib arvata, et on:

• tõeses või mängulises situatsioonis;
• valiku- või sundsituatsioonis;
• probleemses või absurdses situatsioonis;
• rahulikus või ekstreemses situatsioonis;
• sõbralikus või vaenulikus situatsioonis;
• õppimis- või karistussituatsioonis;
• hoolimise või alandamise situatsioonis;
• otsustamise või näitemängu situatsioonis.

Siin on väga tähtis klassikaline Thomas’e teoreem: inimeste olukorramääratlused mõjutavad nende käitumise tegelikke tagajärgi; kui olukorda määratletakse reaalsena, hakkab see oma tagajärgedes toimima reaalsena. (EBSCO)

See on peaaegu täpselt koht, kuhu meie mõte haakub: kogemus sõltub mitte ainult olukorrast, vaid olukorra definitsioonist subjekti jaoks.

5. Goffmani „raamid” ja meie täpsustus

Erving Goffmani raamanalüüsis on keskne küsimus, milliste „raamide” kaudu inimesed sotsiaalset käitumist mõtestavad. Britannica kokkuvõtte järgi võimaldab raamanalüüs uurida käitumislõike selle järgi, milliseid mõistmisraame osalejad kasutavad. (Encyclopedia Britannica)

See on meie seisukohale lähedal: inimene ei reageeri ainult faktidele, vaid ka sellele, mis laadi olukorrana ta neid fakte mõistab.

Aga meie täpsustus oleks järgmine: raam ei ole ainult tunnetuslik tõlgendus. Situatsioonil on ka kõlbeline, kultuuriline, sotsiaalne, õiguslik, poliitiline ja eksistentsiaalne tähendus. Kui inimene tajub, et ta on absurdses sundsituatsioonis, kujuneb temas hoopis teine kogemus kui siis, kui ta tajub, et ta on raskes, aga ausas valikusituatsioonis.

6. Kogemuse kujunemise laiendatud valem

Pakun töövalemiks:

Kogemus = f(subjekt, tegevus, roll, staatus, objektiveeritud situatsioon, subjektiveeritud situatsioon, tulemus, tagajärg, mõtestamine, vastutus).

Veel lihtsamalt:

Kogemus kujuneb tegelikkuses osalemise ja situatsiooni tähenduse ühtsuses.

Ja veel teravamalt:

Inimene ei omanda kogemust mitte sellest, mis juhtus, vaid sellest, mida juhtunu tema jaoks mingis situatsioonis tähendas ja milleks see teda edaspidi muutis.

7. Miks see eristus on nii tähtis?

Sest üks ja sama sündmus võib anda täiesti erineva kogemuse.

Näiteks eksam.

Objektiveeritud mõttes on see eksamisituatsioon. Aga subjektiveeritud mõttes võib see olla:

Kõigis neis võib väliselt toimuda sama eksam. Aga kogemus, mis inimeses kinnistub, võib olla täiesti erinev: õpihimu, hirm, küünilisus, eneseusaldus, trots, alandatus või vastutus.

8. Manipuleerimine kui situatsiooni võltsimine

Siin avaneb veel üks väga tähtis järeldus.

Manipuleerimine ei ole ainult inimese mõjutamine. Manipuleerimine on sageli situatsiooni võltsimine.

Inimesele jäetakse mulje, et ta on valikusituatsioonis, kuigi tegelikult on sundsituatsioon.
Jäetakse mulje, et ta osaleb arutelus, kuigi otsus on juba tehtud.
Jäetakse mulje, et küsitakse arvamust, kuigi tegelikult kogutakse nõusoleku simulatsiooni.
Jäetakse mulje, et tegemist on probleemse situatsiooniga, kuigi tegelikult on tegemist absurdsituatsiooniga.
Jäetakse mulje, et ta on subjekt, kuigi teda kasutatakse objektina.

Sellisel juhul kujuneb inimesel mitte ainult kogemus sisust, vaid ka kogemus petmisest, võltsusest, abituks tegemisest või vastupidi — ärkamisest.

Seetõttu võiks öelda:

Manipuleerimise sügavaim kahju seisneb selles, et see rikub inimese situatsioonitaju ja kogemuse tõesuse.

9. Pedagoogiline tähendus

Pedagoogikas on see määrava tähtsusega.

Kui laps on objektiivselt klassis, aga subjektiveeritult tunneb, et ta on:

• häbistamise situatsioonis,
• karistuse ootamise situatsioonis,
• mõttetuse situatsioonis,
• võrdlemise ja sildistamise situatsioonis,

siis ei kujune temas haritust toetav kogemus, isegi kui õpetaja „annab head ainet”.

Kui aga laps tunneb, et ta on:

• avastamise situatsioonis,
• usalduslikus proovimise situatsioonis,
• väärika pingutuse situatsioonis,
• koosmõtlemise situatsioonis,
• vastutuse kasvamise situatsioonis,

siis võib sama sisu muutuda valmiduse kujunemise allikaks.

Seega õppe ja kasvatuse korraldamisel ei piisa küsimusest: mida õpetatakse? Tuleb küsida ka: millises situatsioonis laps end tunneb?

10. Kokkuvõttev tees

Jah, olen nõus:

Kogemus sõltub nii sellest situatsioonist, milles inimene objektiivselt on, kui ka sellest situatsioonist, milles ta arvab, tunneb või kardab end olevat.

Võib-olla võiksime selle sõnastada nii:

Kogemus on subjekti osaluse kaudu kujunev elujälg, mille sisu ja tähendus sõltuvad tegevusest, rollist ja staatusest, aga otsustavalt ka situatsiooni objektiveeritud struktuurist ja subjektiveeritud määratlusest.

Ja veel lühemalt:

Kogemus on situatsioonis mõtestatud osaluse jälg subjektis.

See viimane määratlus võiks olla meie tänase otsingu üks tugisambaid.

Äge! Tänan!