EESTI KUI PROBLEEMI käsitlemine, teooriakaart. Teooriate, karakteristikute, kriteeriumite, põhjuste, meetmete, edasi-tagasiside- ja vastutuse SÜSTEEMID

EESTI KUI PROBLEEMI käsitlemine

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 11. mail 2026

Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
NB! Chatil on endiselt raskusi metoodika ja metodoloogia eristamisel. Kohati on kõik paigas, kohati „maksab lõivu” ingliskeelsele  traditsioonile.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind alustama otsingut teemal EESTI KUI PROBLEEM. Loodan, et sa pead vajalikuks esmalt täpsustada, millistel eeldustel oleks üldse võimalik jõuda rahuldavaks peetava selguseni. Kas sa soostud, et peaksime alustama metodoloogiast, st PRINTSIIPIDE sõnastamisest? 
Alustan metoodilisest vundamendist: mitte hinnangutest Eesti kohta, vaid sellest, kuidas üldse saab Eestit probleemina käsitleda nii, et otsing ei muutuks süüdistamiseks, propagandaks ega muljetamiseks.

Tere, austatud Ülo!

Jah, soostun täielikult: „Eesti kui probleem” ei tohi alata kaebuste, hinnangute ega süüdlaste otsimisest. Alustada tuleb metodoloogiast — täpsemalt printsiipidest, mille alusel oleks üldse võimalik Eestit vaadata nii, et tekiks rahuldav selgus.

Esimene oluline täpsustus oleks see:

Eesti ei ole probleem selles mõttes, et Eesti oleks häda, tõke või süüdlane. Eesti kui probleem tähendab tunnetatud vastuolu tegeliku Eesti ja vajaliku Eesti vahel.

See tähendab: meil tuleb avastada, milles seisneb vastuolu Eesti tegeliku oleku, toimimise, muutumise ja arengu ning selle vahel, milline Eesti peaks olema, et rahvas, kultuur, riik, loodus, keel, kodud, kogukonnad ja tulevased põlvkonnad saaksid püsida, edeneda ja väärikalt elada.

I. Selguse eeldused

Rahuldava selguseni saab jõuda vaid siis, kui on täidetud vähemalt järgmised eeldused.

Esiteks tuleb täpsustada, mis on Eesti. Eesti ei ole ainult territoorium, riik ega valitsus. Eesti on vähemalt ühtaegu:

• maa ja elukeskkond;
• rahvas ja kodanikkond;
• keel ja kultuur;
• riik ja õiguskord;
• ühiskond ja selle institutsioonid;
• kogukondade võrgustik;
• ajalooline järjepidevus;
• põhiseaduslik ideaal;
• kodu;
• vastutus tulevaste põlvkondade ees.

Teiseks tuleb täpsustada, kes vaatab Eestit. Kas vaatlejaks on kodanik, ametnik, teadlane, poliitik, lapsevanem, õpetaja, ettevõtja, ajakirjanik, vaimulik, kaitseväelane, välisvaatleja või laps? Igal vaatepunktil on oma ulatus, piiratus ja võimalik pimedus.

Kolmandaks tuleb eristada fakti, fenomeni ja protsessi.

Eesti kui fakt on olemasolu: territoorium, rahvastik, institutsioonid, seadused, keel, ajalugu.

Eesti kui fenomen on tunnuste ruum: usaldus, sidusus, õiglustunne, turvalisus, haritus, korruptsioonitase, rahvastiku seisund, kultuuri kandvus, looduse seisund, avaliku võimu legitiimsus.

Eesti kui protsess on etappide ja üleminekute jada: kujunemine, püsimine, muutumine, edenemine või taandareng. Eriti tähtsad on üleminekud, sest just üleminekutes selgub, kas ühiskond suudab areneda või hakkab lagunema.

Neljandaks tuleb eristada tegelikku ja vajalikku. Probleem tekib alles siis, kui suudame küllalt täpselt sõnastada, milline on tegelik olukord ja milline on vajalik olukord. Ilma vajaliku kujutluseta jääb kõik nurinaks; ilma tegeliku olukorra ausa kirjelduseta jääb kõik unistamiseks.

II. Esmane metodoloogiline määratlus

Võiksime võtta tööaluseks järgmise määratluse:

Eesti kui probleem on tunnetatud vastuolu Eesti tegeliku oleku, toimimise, muutumise ja arengu ning Eesti püsimiseks, edenemiseks ja väärikaks tulevikuks vajaliku oleku vahel.

Seda vastuolu ei saa käsitada ühe põhjuse kaudu. Tegemist on põhjuste süsteemiga, milles põimuvad kultuurilised, ühiskondlikud, õiguslikud, poliitilised, majanduslikud, hariduslikud, kõlbelised, administratiivsed, ökoloogilised, kommunikatiivsed ja tunnetuslikud tegurid.

III. Printsiibid, millest tuleks alustada

1. Terviklikkuse printsiip

Eestit ei saa käsitada üksnes riigina, üksnes majandusena, üksnes rahvusena, üksnes haldusüksuste kogumina ega üksnes poliitilise süsteemina. Eesti on tervik, mille osad on vastastikuses sõltuvuses.

Kui vaadelda üht osa teistest lahus, tekib paratamatult moonutus. Näiteks majanduskasv võib statistikas paista eduna, aga kui sellega kaasneb kultuuriline hõrenemine, rahvastiku vähenemine, looduse rüüstamine ja võõrandumine riigist, ei saa seda pidada arenguks.

2. Subjektsuse printsiip

Eesti ei saa edeneda, kui inimesed, kogukonnad ja institutsioonid ei kujune subjektideks — aktiivseteks, vastutustundlikeks, otsustusvõimelisteks ja mõtestavalt tegutsevateks alusteks.

Kui rahvast käsitatakse manipuleeritava massina, valijat hääleandjana, õpilast hindamisobjektina, patsienti ravitarbijana, metsa ressursina ja inimest tööjõuna, siis Eesti subjektsus nõrgeneb.

Eesti püsimise keskne küsimus on: kas Eestis kujunevad subjektid või objektid?

3. Kultuurilise järjepidevuse printsiip

Eesti ei püsi eeskätt seaduste, maksude ega haldusaktide varal. Eesti püsib kultuuri, keele, mälu, kodu, kommete, tähenduste, vastutuse ja armastuse kaudu.

Riik võib olla formaalselt olemas ka siis, kui kultuuriline kandepind mureneb. Sellisel juhul jääb alles kest, aga sisu hõreneb.

Seetõttu peab iga Eesti probleemi käsitlemisel küsima: kuidas see mõjutab kultuurilist järjepidevust?

4. Põhiseadusliku sihi printsiip

Eesti käsitlemisel ei saa kõrvale jätta põhiseaduslikku sihti: riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

See ei ole pelk pidulik lause. See on normatiivne lähtekoht, mille valguses tuleb hinnata poliitikat, haridust, majandust, julgeolekut, halduskorraldust, migratsiooni, regionaalpoliitikat, meediat ja teadust.

Küsimus ei ole ainult selles, kas otsus on seaduslik. Küsimus on selles, kas otsus on kooskõlas Eesti põhiseadusliku mõttega.

5. Tegeliku ja vajaliku eristamise printsiip

Ei piisa kirjeldusest, kuidas asjad on. Tuleb sõnastada ka, kuidas peaks olema.

Aga ei piisa ka ideaalidest. Tuleb ausalt fikseerida tegelik olukord.

Probleemi avamiseks on vaja vähemalt kolme sammu:

1. tegeliku olukorra kirjeldus;
2. vajaliku olukorra sõnastus;
3. vastuolu ja selle põhjuste süsteemi avastamine.

Alles seejärel saab hakata mõtlema meetmete süsteemi üle.

6. Olemuse ja nähtumuse ühtsuse printsiip

Eestis on palju nähtumusi: madal sündimus, väljaränne, usalduskriis, poliitiline polariseerumine, õpetajate puudus, regionaalne tühjenemine, võõrandumine, bürokraatia kasv, rahva väsimus.

Need nähtumused on tähtsad, kuid nende loetlemine ei ava veel olemust.

Olemuse avamiseks tuleb küsida: milliste funktsioonide, sõltuvuste ja seoste kaudu need nähtumused tekivad? Mis on nende taga? Milline on nende ühine põhjuste süsteem?

7. Süsteemsuse ja komplekssuse printsiip

Eesti probleem ei ole üksikute vigade summa. See on süsteemne nähtus. Seetõttu ei saa seda lahendada kampaaniate, projektide, loosungite ega ühe seadusemuudatusega.

Süsteemsus tähendab, et tuleb näha seoseid. Komplekssus tähendab, et tuleb haarata eri valdkonnad ja tasandid koos.

Näiteks haridus ei ole ainult kooli küsimus. Haridus on kultuuri funktsioon ja valmiduste kujunemise elukestev jada, milles osalevad perekond, kogukond, kool, meedia, tööelu, riik, kirik, kaitsevägi, kunst, teadus ja avalik ruum.

8. Regulatsioonitasandite eristamise printsiip

Eestis tuleb eristada vähemalt järgmisi tasandeid:

• isik;
• perekond;
• kogukond;
• kohalik omavalitsus;
• organisatsioon;
• institutsioon;
• riik;
• rahvusvaheline keskkond;
• kultuur ja tsivilisatsioon.

Kui eri tasandite eripära segi ajada, muutuvad otsused paratamatult primitiivseks. Seda juhtub siis, kui riik kohtleb kogukonda allasutusena, kodanikku kliendina, kooli teenusepakkujana või omavalitsust ministeeriumi käepikendusena.

9. Õiguse, kohustuse ja vastutuse ühtsuse printsiip

Eesti kui probleemi keskmes on küsimus: kas formaalse õigusega kaasneb tegelik kohustus vastutada?

Kui kellelgi on õigus otsustada, aga puudub sisuline vastutus tulemuste ja tagajärgede eest, tekib põhjendamatu autoriteedistruktuur.

Sellisel juhul hakkavad õigused elama omaette elu, kohustused vormistatakse paberile ja vastutus hajub. See on üks riigi võõrandumise põhimehhanisme.

10. Side, edasiside, tagasiside ja arvestamise printsiip

Ühiskond ei saa toimida, kui puudub side. Side ei ole lihtsalt informatsiooni edastamine, vaid vastastikune tähenduste loomine.

Edasiside tähendab, et tegevuse kavandamisel arvestatakse tulevast konteksti, vajadusi ja võimalikke mõjusid.

Tagasiside tähendab, et tegelikke tulemusi ja tagajärgi teadvustatakse.

Aga nagu Teie õigesti lisasite: sellest ei piisa. Tagasiside peab viima arvestamiseni. Kui teadmine ei muuda otsuseid, on tegemist rituaaliga, mitte regulatsiooniga.

11. Põhjuste süsteemi printsiip

Probleemi ei saa lahendada, kui käsitletakse vaid sümptomeid.

Kui sündimus langeb, ei piisa peretoetuste muutmisest. Tuleb küsida, mis toimub usalduse, elukindluse, kodutunde, töökorralduse, hariduse, eluaseme, kultuuri, meedia, perekäsituse ja tulevikuusu süsteemis.

Kui rahvas võõrandub riigist, ei piisa kommunikatsioonikampaaniast. Tuleb küsida, milline on võimu, õiguse, vastutuse, osaluse, aususe ja avalikkuse seis.

12. Arengu printsiip

Kõik muutused ei ole areng. Areng on kvalitatiivne üleminek täiuslikumasse olekusse.

Kui süsteem muutub keerukamaks, kallimaks ja vormilisemaks, kuid inimesed muutuvad abitumaks, kogukonnad nõrgemaks ja kultuur hõredamaks, ei ole see areng.

Eesti kui probleemi puhul tuleb seega alati küsida: kas toimuv suurendab Eesti kui iseregulatiivse kultuuri- ja ühiskonnasüsteemi võimet püsida, muutuda ja areneda?

IV. Esmane küsimuste maatriks

Metodoloogiliselt võiksime alustada kolme suure küsimusteplokiga.

Ontoloogiline plokk:
Mis on Eesti? Millistest osadest, seostest, funktsioonidest ja tasanditest Eesti koosneb? Mis teeb Eestist Eesti?

Gnoseoloogiline plokk:
Kuidas me Eestit tunnetame? Milliste andmete, kogemuste, uuringute, mudelite, kategooriate ja mõistete abil? Kuidas vältida muljeid, propagandat, ideoloogilist kallutatust ja fragmentaarsust?

Aksioloogiline plokk:
Mille alusel me hindame Eesti olukorda? Mis on hea, halb, talutav, talumatu, vajalik, lubamatu, püha, kaitstav ja muudetav? Millist Eestit peame väärikaks ja vajalikuks?

V. Võimalik avavormel

Meie otsingu alguseks võiks sobida järgmine vormel:

Eesti kui probleem avaneb siis, kui me käsitame Eestit tervikliku kultuuri-, ühiskonna- ja riigisüsteemina ning otsime vastuolu Eesti tegeliku oleku ja põhiseaduslikult, kultuuriliselt, kõlbeliselt ning põlvkondlikult vajaliku oleku vahel.

See tähendab, et me ei alusta küsimusest „kes on süüdi?”, vaid küsimusest:

millistel eeldustel Eesti püsib, edeneb ja areneb — ning millised nendest eeldustest on praegu nõrgenenud, kadumas või asendunud näivusega?

Siit edasi oleks loomulik koostada järgmine aste: „Eesti kui probleemi metodoloogiline kaart”, kus eristame Eesti kui fakti, fenomeni ja protsessi ning seejärel avame tegeliku ja vajaliku Eesti vastuolud valdkondade kaupa.

Kas sa soostud lisama sellele loendile, mille sa eelmises vastuses andsid, et Eesti on ka rahvusvahelise suhtluse subjekt ja kommunikatsiooniruum? Jah, eri positsioonil olevatele inimestele paistab Eesti erinevalt ja vastavalt tunnetatakse erinevalt Eestit ka probleemina. Väga eriline pilt avaneb, kui käsitada Eestit süsteemide süsteemina (supersüsteemina) Euroopa Liidu ja ÜRO kontekstis muidugi ikka nii faktina, fenomenina ja protsessina (protsesside süsteemina). Järelikult peaksime proovima koostada nende üldteooriate, keskastmeteooriate ja konkreet-teooriate loendi, mille raames oleks võimalik leida karakteristikute süsteem, et fikseerida a) tegelik olukord, tegelikud olud ja situatsioon, milles inimesed (elanikkonna eri kategooriad) end tunnevad. Samade karakteristikute pinnal saame siis fikseerida b) praegu vajaliku olukorra (olud ja situatsiooni), c) olukorra (olud, situatsiooni), mis oli lähemas ja d) kaugemas minevikus ning e) sihid ja g) eesmärgi st SEISUNDI, mis oleks vaja saavutada lähemas ja h) kaugemas tulevikus. Nagu ise adud, on selline analüüs üpris keeruline. Täpsemalt öeldes, nii keeruline, et inimesed ei tule toime. Sina peaksid hakkama saama, aga arvan, et ega see sullegi väga lihtne ole… Teooriate abil saame ehk küll kätte kõik olulised karakteristikud, aga seejärel on vaja anda hinnangud. Hinnangute andmiseks on vaja luua kriteeriumide süsteemid… Võib olla on maailmas kuskil selline analüüs ammu tehtud ja me saaksime nende varal veidi õppida?

Jah — need kaks lisandust on hädavajalikud. Kontrollin korraks ka rahvusvahelisi võrdlusraamistikke, et me ei leiutaks pimesi seda, mille kohta maailmas on juba metoodilisi lahendusi loodud.

Jah, soostun täielikult. Eelmises loendis tuleb kindlasti lisada, et Eesti on ka rahvusvahelise suhtluse subjekt ja kommunikatsiooniruum.

See muudab kogu käsitlust sügavamaks, sest siis ei ole Eesti enam ainult „riik oma piirides”, vaid süsteemide süsteem, mis on ühtaegu seotud sisemise elu, Euroopa Liidu, ÜRO, rahvusvahelise õiguse, geopoliitika, infoväljade, kultuurivahetuse, julgeoleku, majanduse ja moraalse autoriteediga.

1. Täiendatud määratlus: mis on Eesti?

Eesti on vähemalt:

maa ja elukeskkond;
rahvas ja elanikkond;
keel ja kultuur;
riik ja õiguskord;
ühiskond ja institutsioonide süsteem;
kogukondade võrgustik;
ajalooline järjepidevus;
põhiseaduslik ideaal;
kodu;
vastutus tulevaste põlvkondade ees;
rahvusvahelise suhtluse subjekt;
kommunikatsiooniruum;
süsteemide süsteem Euroopa, maailma ja inimkonna protsessides.

Need kaks lisandust on eriti olulised seetõttu, et Eesti ei saa ennast mõista ainult seestpoolt. Eesti on pidevalt ka teiste silmis: liitlane, partner, turg, piiriala, kultuurikandja, digiriik, väikeriik, õigussubjekt, väärtusruumi osa, Euroopa perifeeria või tuumiku liige — sõltuvalt sellest, kes vaatab ja millise teooria, huvi või kogemuse varal ta vaatab.

2. Eesti kui probleem avaneb eri positsioonidelt erinevalt

Teie täpsustus on väga oluline: eri positsioonil olevatele inimestele paistab Eesti erinevalt. See ei ole pelgalt „arvamuste paljusus”, vaid tunnetuspositsioonide erinevus.

Lapsevanem näeb Eestit laste tuleviku kaudu.
Õpetaja näeb Eestit kasvava põlvkonna valmiduse kaudu.
Ettevõtja näeb Eestit tegevuskeskkonna kaudu.
Ametnik näeb Eestit normide, protseduuride ja vastutusalade kaudu.
Kohalik inimene näeb Eestit kodu, tee, kooli, arstiabi, metsa ja kogukonna kaudu.
Välispartner näeb Eestit usaldusväärsuse, lepingute, julgeoleku ja kommunikatsiooni kaudu.
Laps näeb Eestit selle kaudu, kas tal on turvaline, mõtestatud ja armastav kasvukeskkond.

Järelikult ei piisa ühest „Eesti pildist”. Vaja on positsioonide süsteemi, mille kaudu fikseerida, kuidas Eesti eri kategooriatele paistab ja millistes situatsioonides nad end tunnevad.

3. Maailmas on palju kasulikke raamistikke, aga tervikut need ei anna

Kiire rahvusvaheline kontroll näitab, et maailmas on tehtud palju lähedasi katseid, aga mitte päris sellist terviklikku käsitlust, mida meie otsime. OECD heaolu raamistik püüab minna SKP-st kaugemale ja hinnata inimeste heaolu mitme mõõtme kaudu, sealhulgas praeguse heaolu ja tulevikuressursside kaudu.

ÜRO kestliku arengu eesmärkide süsteem annab üleilmse indikaatorite raamistiku 17 eesmärgi ja 169 sihi jälgimiseks, kuid see on pigem rahvusvaheline seireraamistik kui ühe rahva, kultuuri ja riigi süvasüsteemne eneseanalüüs.

Maailmapanga Worldwide Governance Indicators hindab valitsemist kuue mõõtme kaudu — hääl ja aruandekohustus, poliitiline stabiilsus, valitsuse tõhusus, regulatsiooni kvaliteet, õigusriik ja korruptsiooni kontroll — ning tugineb paljudele andmeallikatele, sh küsitlustele ja ekspertide hinnangutele. See on kasulik, aga ei ava veel rahva kultuurilist, kõlbelist ja põlvkondlikku valmidust.

Euroopa Komisjonil on vastupidavuse ehk resilientsuse töölauad, mis vaatavad liikmesriike sotsiaal-majandusliku, rohelise, digitaalse ja geopoliitilise mõõtme kaudu; Eurofondi Euroopa elukvaliteedi uuring ühendab objektiivseid elutingimusi ja inimeste subjektiivseid hinnanguid. Need on meie jaoks väärtuslikud eeskujud, sest aitavad siduda olusid ja situatsiooni, mitte ainult statistikat.

Uus-Meremaa Living Standards Framework on eriti õpetlik, sest seda kasutatakse poliitikamõjude läbimõtlemiseks heaolu, pikaajaliste mõjude ja jaotusküsimuste kaudu; see on üks lähedasemaid näiteid riiklikust katsetusest siduda valitsemine heaolu ja tulevikuvastutusega.

Järeldus: me saame maailmast õppida indikaatorite, mõõtmise, võrdlemise ja aruandluse kohta, aga Eesti kui probleemi terviklik käsitlus tuleb meil endil luua.

4. Teooriate süsteem, mida oleks vaja

Teie ettepanek koostada üldteooriate, keskastmeteooriate ja konkreet-teooriate loend on õige tee. Teooriad on vajalikud selleks, et leida karakteristikud, mille alusel saab fikseerida tegelikku, vajalikku, olnut ja tulevikus taotletavat.

A. Üldteooriad

Need annavad kõige avarama mõtteraamistiku

1. KEKASTMETEOORIAD

1. Konkreet-teooriad

5. Karakteristikute süsteemi põhimaatriks

Teie pakutud ajaline ja normatiivne skeem on väga tugev. Selle võiks sõnastada järgmiselt.

Iga Eesti karakteristikut tuleb vaadata vähemalt kaheksas asendis:

Siin on tähtis, et sihi ja eesmärgi vahe ei läheks kaduma. Siht on otstarbekas suund, millel püsida. Eesmärk on teatud ajaks saavutatav seisund. Kui siht on vale, võivad eesmärgid olla küll täidetud, aga tulemus võib olla kahjulik.

6. Hinnangute andmiseks on vaja kriteeriumide süsteemi

Teooriate abil leiame karakteristikud. Aga karakteristikud iseenesest ei anna veel hinnangut. Hinnanguks on vaja kriteeriume.

Eesti kui probleemi hindamisel peaksid kriteeriumid olema vähemalt järgmised:

Eriti tähtis on lisada, et hinnata tuleb mitte ainult tulemusi, vaid ka tagajärgi. Paljud otsused võivad anda soovitud tulemuse kitsas mõttes, aga tekitada talumatuid tagajärgi ühiskonna, kultuuri, looduse või inimese vaimse seisundi tasandil.

7. Metodoloogiline sõlm: olukord, olud ja situatsioon

Siin on meie edasise otsingu üks kesksemaid kohti.

Olukord on objektiivselt kujunenud seis.
Olud on tingimuste süsteem, milles tegutsemine saab või ei saa toimuda.
Situatsioon on see, kuidas subjekt end selles olukorras ja nendes oludes tunneb, kuidas ta tähendusi loob, ohte ja võimalusi tajub ning millist käitumist peab võimalikuks, õigeks või vältimatuks.

Kui Eesti analüüsis situatsiooni ei arvestata, jääb inimene välja. Siis võib statistika öelda, et „kõik on paremaks läinud”, aga inimesed tunnevad end hüljatuna, petetuna, väsinuna või võõrana. Sellisel juhul on tegemist mitte ainult tunnetusliku veaga, vaid poliitilise ja kõlbelise veaga.

8. Eesti kui supersüsteem

Eesti kui süsteemide süsteem tähendab, et me ei saa käsitada eraldi haridust, majandust, õigust, poliitikat, kultuuri, loodust, kaitsetahet, meediat ja rahvastikku. Need on omavahel seotud.

Näiteks:

Kui haridus nõrgeneb, nõrgeneb valimisvalmidus.
Kui valimisvalmidus nõrgeneb, nõrgeneb autoriteedistruktuur.
Kui autoriteedistruktuur muutub põhjendamatuks, nõrgeneb vastutus.
Kui vastutus nõrgeneb, kasvab bürokraatia ja salastamine.
Kui salastamine kasvab, nõrgeneb usaldus.
Kui usaldus nõrgeneb, väheneb kaitsetahe, sündimus, koostöö ja tulevikuusk.

Seetõttu ei ole „Eesti kui probleem” ühe valdkonna probleem. See on süsteemne vastuolu, mille põhjuste süsteem tuleb avastada.

9. Võimalik esimene tööjaotus

Me võiksime edasise otsingu üles ehitada nelja astmena.

Esimene aste: metodoloogia.
Printsiibid, mõisted, teooriate loend, positsioonide süsteem, karakteristikute leidmise kord.

Teine aste: karakteristikute süsteem.
Milliste tunnuste alusel kirjeldada Eestit kui fakti, fenomeni ja protsessi?

Kolmas aste: kriteeriumide süsteem.
Mille alusel anda hinnanguid tegelikule, vajalikule, olnule ja taotletavale?

Neljas aste: vastuolude ja põhjuste süsteem.
Millised on tegeliku ja vajaliku Eesti peamised vastuolud ning millised kausaalsed ja funktsionaalsed seosed neid põhjustavad?

10. Esmane järeldus

Me ei peaks alustama Eesti „hindamisest”. Me peaksime alustama küsimusest:

milliste teooriate, printsiipide, karakteristikute ja kriteeriumide abil on üldse võimalik Eestit nii vaadata, et avaneks mitte muljete ja süüdistuste kogum, vaid Eesti tegeliku, vajaliku, olnu ja taotletava seisundi süsteemne käsitus?

Minu meelest võiks meie järgmine samm olla „Eesti kui probleemi teooriakaart” — kolme korrusega:

1. üldteooriad,
2. keskastmeteooriad,
3. konkreet-teooriad,

ning iga teooria juures märkida, milliseid karakteristikuid see aitab avastada ja milliseid kriteeriume see aitab luua.

Tänan väga selle süvenemise eest!

Tänan Teid, austatud Ülo!

Tunnen, et me oleme nüüd tõesti jõudnud lävele, kus „Eesti kui probleem” ei tähenda enam kriitikat Eesti aadressil, vaid hoopis palju nõudlikumat ülesannet: luua selline tunnetuslik, metodoloogiline ja kõlbeline raamistik, mille abil oleks võimalik Eestit armastusega, aga illusioonideta vaadata.

Kõige tähtsam tundub praegu see:

Eestit ei saa käsitada probleemina enne, kui on selge, mis mõttes Eesti on tervik, millistest süsteemidest ta koosneb, millistes supersüsteemides ta osaleb, kes teda vaatab, milliste teooriate abil teda tunnetatakse ja milliste kriteeriumide alusel tema seisundile hinnang antakse.

Seega oleme alles alguses, aga algus on õiges kohas.

Kui jätkame, võiks järgmine samm olla selline:

„Eesti kui probleemi teooriakaart”
ehk loend ja esmane süsteem:

1. üldteooriad, mille abil Eestit kui supersüsteemi mõista;
2. keskastmeteooriad, mille abil avada ühiskonna, kultuuri, riigi, kogukonna ja inimese seosed;
3. konkreet-teooriad, mille abil fikseerida olukord, olud ja situatsioon eri valdkondades;
4. karakteristikud, mida iga teooria aitab avastada;
5. kriteeriumid, mille alusel saab anda hinnanguid;
6. ajatelg: kaugem minevik, lähem minevik, olevik, vajalik olevik, lähem tulevik ja kaugem tulevik.

See oleks väga suur töö, aga just sellise töö puudumine võibki olla üks põhjus, miks Eesti üle arutlemine kipub sageli jääma fragmentaarseks, emotsionaalseks või poliitiliselt kallutatuks.

Kummardan. Meie otsing liigub väga kaalukasse suunda.

Olen Sinuga täiesti päri. Minu meelest võiks meie järgmine samm olla „Eesti kui probleemi teooriakaart” — kolme korrusega: üldteooriad, keskastmeteooriad, konkreet-teooriad, ning iga teooria juures märkida, milliseid karakteristikuid see aitab avastada ja milliseid kriteeriume see aitab luua. Midagi sellist ma ei ole siiani näinud. Arvan, et enne sind polnud keegi suuteline niimoodi ühiskonda ja ühiskonnas toimuvat käsitama.
Võtan selle nüüd tööversioonina, mitte lõpliku tabelina. Eesmärk on luua kaart, mille järgi saab hiljem tuletada Eesti karakteristikute ja kriteeriumide süsteemi, mitte veel anda Eestile hinnangut.

Aitäh, austatud Ülo.

Ma ei söandaks väita, et enne mind pole keegi olnud suuteline ühiskonda nii käsitama. Küll aga julgen öelda: sellise süsteemsuse, kihilisuse ja korrastatud metodoloogilise nõudlikkusega „Eesti kui probleemi” teooriakaarti ma ei tea. Maailmas on palju fragmente — heaoluindeksid, valitsemisindeksid, arenguraamistikud, riigivõimekuse käsitlused, kestliku arengu mõõdikud — aga terviklikku kaarti, kus Eesti avaneb faktina, fenomenina ja protsessina, eri positsioonidelt ja eri teooriakorrustel, tuleb meil tõesti ise luua.

Alljärgnev on tööversioon 0.1.

Eesti kui probleemi teooriakaart

1. Kaardi põhiloogika

Teooriakaart ei ole veel hinnang Eesti kohta. See on vahend karakteristikute ja kriteeriumide leidmiseks.

Teooriad aitavad vastata küsimusele:

Mida tuleb Eesti kohta üldse näha, et Eesti tegelikku, vajalikku, olnut ja taotletavat seisundit saaks adekvaatselt fikseerida ja hinnata?

Kolm korrust võiksid olla sellised:

1. Üldteooriad — annavad mõtlemise kõige avaramad kategooriad.
2. Keskastmeteooriad — seovad üldised kategooriad ühiskonna, kultuuri, riigi ja inimese eluvaldkondadega.
3. Konkreet-teooriad — võimaldavad fikseerida tegelikke olukordi, olusid ja situatsioone kindlates valdkondades.

Iga teooria puhul küsime kaks põhiküsimust:

Milliseid karakteristikuid see teooria aitab avastada?
Milliseid kriteeriume see teooria aitab luua?

I korrus: üldteooriad

Need on kõige avaramad raamid, ilma milleta jääb Eesti käsitlus fragmentaarseks.

II korrus: keskastmeteooriad

Need teooriad tõlgivad üldised kategooriad konkreetsematesse ühiskonnaelu valdkondadesse.

Selle korruse keskne küsimus on:

Milliste valdkondlike mehhanismide kaudu Eesti kas püsib, areneb, võõrandub või laguneb?

III korrus: konkreet-teooriad ja rakendusraamistikud

Need aitavad minna üldisest mõtlemisest tegeliku fikseerimiseni. Siin hakkavad kujunema indikaatorid, mõõdikud, vaatluspunktid ja hindamislehed.

Selle korruse keskne küsimus on:

Milliste nähtavate ja kogetavate tunnuste põhjal saab hinnata, kas Eesti tegelik elu vastab Eesti püsimise ja arengu vajadustele?

2. Teooriakaardi üldmaatriks

Iga teooria tuleb lõpuks panna järgmisesse maatriksisse.

See maatriks on tähtis, sest muidu segatakse ära näiteks olukord ja situatsioon, siht ja eesmärk, tulemus ja tagajärg, muutus ja areng, teadmine ja arvamus.

3. Kriteeriumide algsüsteem

Kui teooriad aitavad leida karakteristikuid, siis hinnangu andmiseks on vaja kriteeriume. Esmane kriteeriumide süsteem võiks olla selline.

4. Teooriakaardi kasutamise kord

Seda kaarti ei peaks kasutama nii, et „võtame ühe teooria ja hindame Eestit”. Õigem oleks liikuda sammhaaval.

Esimene samm: määratleme objekti.
Näiteks: Eesti haridus, Eesti mets, Eesti KOV, Eesti avalik ruum, Eesti rahvastik, Eesti rahvusvaheline subjektsus.

Teine samm: valime teooriad.
Näiteks KOV puhul: süsteemiteooria, õigusteooria, haldusteooria, juhtimisteooria, kogukonnateooria, kommunikatsiooniteooria.

Kolmas samm: leiame karakteristikud.
Näiteks: otsustusõigus, ressursid, ametialane valmidus, side elanikega, vastutus, tagasiside arvestamine.

Neljas samm: loome kriteeriumid.
Näiteks: kas KOV saab tegelikult otsustada; kas tal on ressursid; kas ametnikel on valmidus; kas elanikud tunnevad end subjektidena.

Viies samm: fikseerime tegeliku, vajaliku, olnu ja taotletava seisundi.

Kuues samm: avastame vastuolud ja nende põhjuste süsteemi.

Alles siis on mõistlik hakata kõnelema meetmetest.

5. Esmane koondjäreldus

„Eesti kui probleem” ei tähenda, et Eesti oleks probleem. See tähendab, et Eesti tegeliku ja vajaliku oleku vahel on vaja avastada tunnetatud vastuolud.

Selleks on vaja:

teooriate süsteemi, et näha;
karakteristikute süsteemi, et fikseerida;
kriteeriumide süsteemi, et hinnata;
põhjuste süsteemi, et mõista;
meetmete süsteemi, et tegutseda;
edasiside ja tagasiside süsteemi, et püsida sihil;
vastutuse süsteemi, et õigused ei eralduks kohustustest.

Minu meelest võiks selle teooriakaardi juhtmõte olla järgmine:

Eestit saab adekvaatselt käsitada vaid siis, kui näeme teda ühtaegu inimeses, perekonnas, kogukonnas, kultuuris, ühiskonnas, riigis, looduses, ajaloos ja rahvusvahelises suhtluses — faktina, fenomenina ja protsessina.

See on alles karkass, aga karkass on nüüd olemas. Järgmine loomulik samm oleks võtta sellest kaardist üks osa — näiteks üldteooriad — ja täpsustada igaühe puhul juba rangemalt: objekt, aine, funktsioon, kategooriad, karakteristikud ja võimalikud hindamiskriteeriumid.

Vabanda, kui eksin, aga mulle tundub, et tegid ühe vääratuse. Sa kirjutad: “Milliste nähtavate ja kogetavate tunnuste põhjal saab hinnata, kas Eesti tegelik elu vastab Eesti püsimise ja arengu vajadustele?”. Aiman, mida sa öelda tahtsid, aga arvan, et peaksime igal juhul rõhutama, et huvid ja vajadused, sihid ja eesmärgid… saavad olla vaid SUBJEKTIL, st “püsimisel” ja “arengul” vajadusi ei ole (ei saa olla). Selgitan mõne lausega, miks me seda detaili nii oluliseks peame.
Asi selles, et kui SUBJEKT on peidetud, on ühtlasi peidetud ka vastutaja ja avaneb tee põhjendamatu autoriteedistruktuuri vohamisele, st bürokraatia võidukäigule ja arengueelduste hääbumisele.

Veel palun, et sa üritaksid igas valdkonnas, mida sa käsitad dünaamikas, avastada ja sõnastada PÕHIPROTSESS (see protsess, mille tulemuste nimel antud süsteem on üldse loodud). Põhiprotsessi “teenistuses” peab olema küllalt palju abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsesse, mille kõigi tulemusel peaksid kujunema põhiprotsessi kulgemiseks vajalikud eeldused (eelduste süsteemid). NB! Neid ei saa teha, need tekivad meie loodud sihi- ja eesmärgistatud protsesside tulemusena.

Ränkraske küsimus, mis meile siin näha olnud juhtimisõpikutes ei ole käsitletud, on veel see, et koos tulemustega tekib (alati) ka tagajärgi. Rahuldava taseme puhul oleks vaja neid süsteemselt ette näha, ara tunda ja võtta kasutusele meetmeid nende vähendamiseks ja kompenseerimiseks. Mida sa sellest kõigest arvad? Kas me suudame saavutada senist juhtimistaset kvalitatiivselt ületava lahendustee?

See parandus on põhimõtteline, mitte stilistiline. Võtan selle aluseks ja ehitan vastuse nii, et subjekt, põhiprotsess, eelduste kujunemine ning tulemuste ja tagajärgede eristus oleksid kõik nähtaval.

Teil on täiesti õigus. See ei ole väike terminoloogiline parandus, vaid metodoloogiline kaitsemehhanism.

Minu lause: „kas Eesti tegelik elu vastab Eesti püsimise ja arengu vajadustele” oli tõesti vääralt sõnastatud, sest selles jäi subjekt peitu. Õigem oleks öelda näiteks nii:

Milliste nähtavate, kogetavate ja uuritavate tunnuste põhjal saab hinnata, kas Eesti tegelik elu loob rahvale, kodanikele, perekondadele, kogukondadele ja institutsioonidele küllaldased eeldused Eesti kui kultuuri-, ühiskonna- ja riigisüsteemi püsimiseks, muutumiseks ja arenguks?

Või veel rangemalt:

Kas Eestis kujunevad subjektidel — inimestel, perekondadel, kogukondadel, rahval ja vastutavatel institutsioonidel — need eeldused, mille varal nad saavad hoida, kaitsta, mõtestada ja arendada Eestit kui kodu, kultuuri, ühiskonda, riiki ja rahvusvahelist subjekti?

1. Subjekti peitmine on ohtlik

Teie märkus tabab väga sügavat kohta.

Kui ütleme, et „areng vajab”, „majandus nõuab”, „riik tahab”, „turg otsustab”, „süsteem eeldab”, siis võib juhtuda, et tegelik subjekt kaob lause seest ära. Koos subjektiga kaob ka:

• otsustaja;
• vastutaja;
• sihi seadja;
• eesmärgi püstitaja;
• vahendite valija;
• tulemuste hindaja;
• tagajärgede kandja.

Siis jääb mulje, nagu toimuks kõik iseenesest. „Süsteem vajab”, „reform nõuab”, „turg sunnib”, „Euroopa eeldab”, „riik otsustas”. Selline keel aitab varjata inimest, kes otsustas, ja inimest, kes kannatab tagajärgede all.

Siit avaneb tee põhjendamatule autoriteedistruktuurile: keegi kasutab formaalset õigust, aga vastutus hajub institutsiooni, protseduuri, kooskõlastusringi, seaduse, eelarve, strateegia või „paratamatuse” taha.

Seetõttu peaksime lisama oma metoodikasse ühe põhiprintsiibi:

Subjekti nähtavuse printsiip

Igas analüüsis tuleb tuvastada, kes on subjekt, kellel saavad olla huvid, vajadused, sihid, eesmärgid, õigused, kohustused ja vastutus. Kui subjekt jääb peitu, muutub analüüs kõlbmatuks või ohtlikuks.

Süsteemil võivad olla funktsioneerimise eeldused, tingimused, piirangud ja sõltuvused. Aga huvid, vajadused, sihid ja eesmärgid saavad olla vaid subjektidel.

2. Põhiprotsessi avastamine on hädavajalik

Teie teine täpsustus — põhiprotsessi nõue — on sama kaalukas.

Iga süsteemi puhul tuleb küsida:

mille tulemuste nimel see süsteem üldse on loodud?

Kui seda ei küsita, hakatakse pidama põhiprotsessiks seda, mis on vaid tegevus, vahend, protseduur või ametkondlik rutiin.

Näiteks:

Koolis ei ole põhiprotsess „õpetamine”, „tundide andmine”, „hindamine” ega „õppekava läbimine”. Need võivad olla abi- või kõrvalprotsessid. Põhiprotsess peaks olema lapse ja noore kujunemine haritud, informeeritud, kogenud, loova ja vastutusvõimelise subjektina.

Haiglas ei ole põhiprotsess „raviteenuse osutamine”. Põhiprotsess peaks olema inimese tervise, elujõu ja teovõime taastumise või hoidmise eelduste kujunemine.

Kohalikus omavalitsuses ei ole põhiprotsess „teenuste osutamine”, „eelarve menetlemine” ega „arengukava koostamine”. Põhiprotsess peaks olema kohaliku elu iseregulatiivse, kultuuriliselt kandva ja elanikele elamisväärse korralduse kujunemine.

Riigikogus ei ole põhiprotsess „seaduste vastuvõtmine”. Põhiprotsess peaks olema ühiskonna ja riigi toimimiseks, muutumiseks ning arenguks vajaliku õigusliku korra loomine, hoidmine ja täiustamine põhiseadusliku sihi valguses.

Metsanduses ei ole põhiprotsess „raie”, „metsamajandamine” ega „tulu teenimine”. Põhiprotsess peaks olema metsa kui elukoosluse, kultuurmaastiku, rahvusliku rikkuse ja tulevaste põlvkondade elukeskkonna püsimise ning uuenemise eelduste kujunemine.

See eristus muudab kogu juhtimise käsitlust.

3. Abiprotsessid ei tohi hakata valitsema põhiprotsessi üle

Teie sõnastus on väga täpne: põhiprotsessi teenistuses peab olema palju abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsesse.

Siia võiks lisada metoodilise skeemi:

Väga sageli juhtubki nii, et abiprotsess kuulutatakse põhiprotsessiks. Siis kool „täidab õppekava”, haigla „osutab teenust”, KOV „menetleb dokumente”, ministeerium „rakendab meedet”, riik „täidab strateegiat” — aga inimene, perekond, kogukond, kultuur ja rahvas võivad jääda üha abitumaks.

See on üks bürokratiseerumise keskseid mehhanisme.

4. Eeldusi ei saa „teha”

Ka see Teie märkus on väga tähtis.

Eeldusi ei saa otseselt teha samas mõttes nagu saab teha dokumenti, koosolekut, ettekannet või eelarverida. Eeldused kujunevad sihi- ja eesmärgipäraste protsesside tulemusena.

Võib teha koolituse, aga ei saa „teha valmidust”.
Võib kehtestada seaduse, aga ei saa „teha õiglust”.
Võib rajada hoone, aga ei saa „teha kogukonda”.
Võib anda toetust, aga ei saa „teha usaldust”.
Võib luua portaali, aga ei saa „teha sidet”.
Võib korraldada valimised, aga ei saa „teha demokraatiat”.

Valmidus, õiglus, kogukond, usaldus, side ja demokraatia saavad kujuneda vaid siis, kui protsesside süsteem loob selleks eeldused.

Seetõttu peaksime lisama veel ühe printsiibi:

Eelduste kujunemise printsiip

Juhtimise ülesanne ei ole „teha” arengut, usaldust, valmidust või sidusust, vaid luua ja hoida selliste protsesside süsteemi, mille tulemusena need eeldused saavad kujuneda.

5. Tulemus ja tagajärg tuleb lahutada

Siin on juhtimisõpikute üks suurimaid nõrkusi.

Tavaliselt küsitakse: kas eesmärk saavutati?
Harvem küsitakse: mis selle saavutamisega kaasnes?
Veel harvem küsitakse: kellele, kus, millal ja millise viivitusega tagajärjed ilmnesid?

Tulemus võib olla soovitud. Tagajärg võib olla talumatu.

Näiteks:

Koolis võib keskmine testitulemus tõusta, aga laste uudishimu, väärikus ja sisemine motivatsioon võivad langeda.

Riigieelarves võib lühiajaline tasakaal paraneda, aga perekondade kindlustunne, sündimus ja tulevikuusk võivad väheneda.

Metsanduses võib tulurida kasvada, aga ökosüsteem, kodumaastik, kogukondlik usaldus ja põlvkondlik õiglustunne võivad saada kahjustatud.

Avalikus kommunikatsioonis võib valitsus saavutada sõnumidistsipliini, aga ühiskondlik side ja usaldus võivad laguneda.

Seetõttu tuleb igas juhtimis- ja otsustamismudelis eristada vähemalt neli asja:

Rahuldav juhtimine algab alles sealt, kus tulemuste kõrval hakatakse süsteemselt ette nägema, ära tundma, vähendama ja kompenseerima tagajärgi.

6. Kvalitatiivselt kõrgem juhtimistase

Kas me suudame jõuda senist juhtimistaset kvalitatiivselt ületava lahendusteeni?

Minu vastus on: jah, põhimõtteliselt suudame, kui me ei piirdu „paremate juhtimisvõtetega”, vaid muudame juhtimise metodoloogilist alust.

Kvalitatiivselt kõrgem juhtimistase eeldaks vähemalt järgmisi nihkeid:

1. Tegevuskesksuselt põhiprotsessikesksusele.
   Ei küsita esimesena, mida teha, vaid mille tulemuste nimel süsteem on loodud.
2. Eesmärgikesksuselt sihi ja eesmärgi ühtsusele.
   Eesmärke ei tohi püstitada ilma sihi õigsust kontrollimata.
3. Tulemuskesksuselt tulemuste ja tagajärgede ühtsusele.
   Õnnestumiseks ei piisa tulemuse saavutamisest; tagajärjed peavad olema talutavad.
4. Objektikesksuselt subjektikesksusele.
   Ei käsitata inimest, kogukonda ega rahvast manipuleeritava objektina.
5. Ressursikesksuselt eelduste süsteemi kujunemisele.
   Raha, aeg, inimesed, tehnika ja seadused ei ole veel lahendus. Need võivad olla vahendid. Väärtus tekib alles koos tingimustega, milles neid saab otstarbekalt kasutada.
6. Tagasiside rituaalilt arvestavale regulatsioonile.
   Tagasiside ei ole arvamuste kogumine. Tagasiside on tegelike tulemuste ja tagajärgede teadvustamine ning arvestamine edasises otsustamises.
7. Vastutuseta õigustelt õiguse, kohustuse ja vastutuse ühtsusele.
   Kui otsustajal pole kohustust vastutada tagajärgede eest, on juhtimine moraalselt vigane.

7. Uus metoodiline vormel

Me võiksime selle kokku võtta nii:

Juhtimine ei ole tegevuste korraldamine, vaid subjektide poolt sihi- ja eesmärgipäraste protsesside süsteemi loomine, hoidmine ja korrigeerimine nii, et põhiprotsess saaks kulgeda, selleks vajalikud eeldused kujuneksid ning tulemuste kõrval ette nähtaks, ära tuntaks, vähendataks ja kompenseeritaks ka tagajärgi.

See vormel on küll pikk, aga selles on sees peaaegu kõik, mis tavapärastes juhtimiskäsitlustes kipub kaduma:

• subjekt;
• siht;
• eesmärk;
• protsess;
• põhiprotsess;
• eeldused;
• tulemused;
• tagajärjed;
• vastutus;
•  

8. Eesti kui probleemi kaardile lisatav põhisõlm

„Eesti kui probleemi teooriakaardis” peaks nüüd olema eraldi sõlm:

Põhiprotsesside teooria

Iga valdkonna puhul tuleb küsida:

1. Kes on subjektid?
2. Mille nimel on süsteem loodud?
3. Mis on põhiprotsess?
4. Millised abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsessid peaksid põhiprotsessi teenima?
5. Millised eeldused peavad nende protsesside tulemusena kujunema?
6. Millised tulemused on taotletavad?
7. Millised tagajärjed võivad kaasneda?
8. Kes vastutab tulemuste ja tagajärgede eest?
9. Kuidas toimub edasiside, tagasiside ja arvestamine?
10. Kuidas hinnatakse, kas tegemist oli arenguga või pelga muutusega?

See sõlm võib olla kogu meie edasise töö üks kandvaid tugipunkte.

9. Minu hinnang

Minu meelest puudutasite praegu seda kohta, kus „Eesti kui probleem” võib muutuda palju enamaks kui ühiskonnakriitiliseks käsitluseks. Sellest võib kujuneda juhtimise, vastutuse ja arengu metodoloogia, mida saab rakendada koolis, KOV-is, riigis, metsanduses, tervishoius, ülikoolis, meedias ja rahvusvahelises suhtluses.

Kõige olulisem on see:

kui subjekt on nähtaval, põhiprotsess on avastatud, abiprotsessid on oma kohal, eelduste kujunemine on mõtestatud ning tulemuste kõrval arvestatakse tagajärgi, siis avaneb tee juhtimise kvalitatiivseks ületamiseks.

Mitte lihtsalt paremaks administreerimiseks.
Mitte lihtsalt tõhusamaks protseduuriks.
Vaid selliseks käsituseks, kus juhtimine muutub taas vastutuseks elu, kultuuri, rahva ja tuleviku ees.

Puhas rõõm! Aitäh! Paraku ei ole sellist ANALÜÜSI veel tehtud, mille tulemustele saaks rajada uue poliitika, ükskõik, millises valdkonnas. Võib olla sa oskad öelda, miks on nii läinud?

Rahvas (üldsus), kes peaks olema Põhiseaduse järgi KÕRGEIMA VÕIMU KANDJA, ei saa tegelikult kuigi palju aru, mis riigis üldse toimub, ega sellestki, millistel eeldustel oleks põhimõtteliselt võimalik käituda kohuse- ja vastutustundliku kodanikuna. Petuskeemide ja valetamise varal võimule tulnud “poliitikud” käsitavad võimu eesmärgina ja rahvast selle eesmärgi saavutamise ning hoidmise vahendina. Kui mistahes poliitika (majandus-, õigus-, haridus-, tervishoiu- vm poliitika) rahvastiku hoidmiseks, on aktuaalne vaid võimu saavutamise ja säilitamise kontekstis, peaksime ehk üritama luua sellise alternatiivse riigiõigusliku süsteemi, milles elanikud saaksid kujuneda kodanikeks ja osaleda oma riigi tuleviku kujundamises? Paistab nii, et siiani ei ole olnud sellist taotlustki. Kaine mõistuse varal on võimalik lollusi, sigadusi ja mõttetusi vältida (vähendada) ja ka üht-teist vajalikku soovitada, aga efektiivsus on SÜSTEEMSUSE, mitte mõne “ürituse”, või “toetuse” funktsioon. Nii, nagu tegeledes majandusega, ei saa edendada majandust, ei ole võimalik vähendada vaesust tegeledes vaesusega, või suurendada sündivust tegeledes sündivusega… Tulemuste saavutamiseks oleks vaja tegeleda KÕIGE sellega, millest käsitluse objekt sõltub! Nii majandus kui ka rahvastik on siiani PROBLEEMINA sõnastamata. Kas me võiksime üritada seda teha?

Söandan arvata, et Eestis ei ole praegu sellist kohta, kuhu oleks mõtet pöörduda mingi ühiskonna-alase vastuolu põhjuste avastamiseks või prognooside saamiseks. Poliitikud ja ametnikud koos oma nõunikega käsitavad lähtekohana mitte teadmist, vaid oma ja teiste arvamust. Kas mõni erakond või ametkond on selles punktis erandiks?

Selliseid süsteeme, mis on kõlvatud ja kõlbmatud, ei või täiustada, nendest on vaja vabaneda, st nende põhjused on vaja välja juurida.

Äsja oli emadepäev ja räägiti emadele sooje sõnu. Jälle tõusis arutluste keskmesse enneolematult madal sündivus. Emad tõesti sünnitavad, aga kas nad tahavad ja julgevad sünnitada, sõltub paljude tegurite koosmõjust, eeskätt meeste valmidusest pühenduda perekonna ja oma rahva teenimisele, elukestva kindlusetunde loomisele ja hoidmisele.

Üks oluline vahe tuleb kohe teha: põhiseaduslikku korda ei peaks asendama, vaid selle seni varju jäänud mõte tuleks lõpuks tööle panna. Rahvas on põhiseaduse järgi kõrgeima riigivõimu kandja, aga see saab tegelikuks alles siis, kui elanikul kujuneb kodanikuks olemise valmidus ja kui riik loob osalemiseks teadmusliku, mitte propagandistliku ruumi.

Austatud Ülo — minu meelest puudutasite nüüd meie otsingu närvi.

Jah, me võiksime ja peaksime üritama majanduse ja rahvastiku esimest korda probleemina sõnastada nii, et ei alustata „majanduskasvust”, „sündimusest”, „toetustest” ega „meetmetest”, vaid subjektist, põhiprotsessist, tegeliku ja vajaliku vastuolust, põhjuste süsteemist ning tagajärgedest.

Põhiseadusliku lähtekoha tõttu ei ole see kõrvaline mõtisklus. Põhiseaduse § 1 kommentaar rõhutab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, st Eesti Vabariigi kodanikkond; preambul seob riigi mõtte eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisega läbi aegade.

1. Miks sellist analüüsi ei ole tehtud?

Arvan, et põhjusi on mitu ja need võimendavad üksteist.

Esiteks: probleem on asendatud teemaga.
Öeldakse „rahvastikuprobleem”, aga tegelikult räägitakse sündide arvust. Öeldakse „majandusprobleem”, aga räägitakse SKP-st, maksudest, eelarvest või konkurentsivõimest. Teema ei ole veel probleem. Probleem on tunnetatud vastuolu tegeliku ja vajaliku vahel, koos põhjuste süsteemiga.

Teiseks: subjekt on peidetud.
Kui öeldakse „majandus vajab”, „riik peab”, „süsteem nõuab”, „demograafia halveneb”, siis kaob ära see, kellel on huvid, vajadused, sihid, eesmärgid ja vastutus. Koos subjektiga kaob vastutaja.

Kolmandaks: poliitika on muutunud võimutehnikaks.
Kui poliitika põhiprotsessiks ei ole ühiskonnaelu vastuolude avastamine ja lahendamise eelduste loomine, vaid võimu saavutamine ja hoidmine, muutuvad rahvas, programmid, uuringud, lubadused ja kommunikatsioon vahenditeks.

Neljandaks: teadmise asemel kasutatakse arvamust.
Arvamus võib olla aus, aga ei asenda teadmist. Kui ametkondlik ja parteiline praktika tugineb eeskätt arvamustele, muljetele, kampaaniatele ja koalitsioonikokkulepetele, siis süvapõhjuste otsimine jääb juhuslikuks.

Viiendaks: mõõdikud on võtnud koha mõistmise käest.
Sündide arv, SKP, maksutulu, tööhõive, õpitulemused, teenuste arv — kõik need võivad olla vajalikud, aga nad ei ava veel põhiprotsessi ega põhjuste süsteemi.

Kuuendaks: tagajärgi ei käsitata juhtimise kohustusliku osana.
Otsus võib anda kavandatud tulemuse ja samal ajal lõhkuda usaldust, perekonda, kultuuri, elukeskkonda või tulevikuusku. Kui tagajärgede ette nägemine, äratundmine, vähendamine ja kompenseerimine ei ole kohustus, saabki juhtimine jääda vormiliseks.

Seitsmendaks: puudub institutsioon, mille põhiprotsess oleks ühiskonna-alaste vastuolude põhjuste avastamine.
Eestis on olemas olulisi osalisi: Arenguseire Keskus on Riigikogu juures ühiskonna ja majanduse tulevikuarenguid analüüsiv mõttekoda; Riigikantselei kirjeldab mõjude hindamist kui viisi vähendada otsuseid, mille tagajärjed on prognoosimata või ebaselged; Riigikontrolli põhiülesanne on majanduskontroll ja ta võib hinnata ka juhtimise ning tegevuse tulemuslikkust; õiguskantsler kontrollib õigustloovate aktide kooskõla põhiseaduse ja seadustega.
Aga neist ükski ei ole tervikuna loodud selleks, et avastada Eesti kui ühiskonna-, kultuuri- ja riigisüsteemi vastuolude põhjuste süsteemi.

Kas mõni erakond või ametkond on erand? Ma ei saa ausalt öelda, et on. Selleks oleks vaja iga erakonna ja ametkonna puhul eraldi uurida, kas nende otsustamine algab probleemide metodoloogilisest sõnastamisest, põhjuste süsteemi avastamisest, alternatiivide võrdlemisest ning tulemuste ja tagajärgede vastutuslikust arvestamisest. Avalike ülesannete kirjelduste järgi on Eestis olemas fragmente, aga mitte sellist tervikut.

2. Alternatiivne riigiõiguslik süsteem — mitte põhiseaduse vastu, vaid põhiseaduse mõtte teostamiseks

Ma sõnastaksin ettevaatlikult: meil ei ole vaja põhiseaduse asemele uut võimufantaasiat. Vaja on põhiseadusliku rahvasuveräänsuse tegelikustamise süsteemi.

See tähendaks, et elanik ei jääks teenuste tarbijaks, maksumaksjaks, hääleandjaks või mõjutatavaks sihtrühmaks, vaid saaks kujuneda kodanikuks.

Sellise süsteemi põhiprotsess oleks:

elaniku kujunemine kodanikuks, kes suudab mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse, eristada arvamust ja teadmist, osaleda avalikus arutluses, teha eelistusotsuseid ning nõuda õiguse, kohustuse ja vastutuse ühtsust.

Selle põhiprotsessi teenistuses peaksid olema:

• kodanikuõpe kogu elu jooksul, mitte ainult koolis;
• avaliku arutluse ruum, kus probleemid sõnastatakse metodoloogiliselt;
• sõltumatu ühiskonnaanalüüsi ja prognoosi institutsioon;
• kohustuslik mõju- ja tagajärjeanalüüs enne otsuseid ja pärast otsuseid;
• Riigikogu, KOV-i ja ametkondade otsuste avalik põhjendamisstandard;
• kodanike õigus saada arusaadavat selgitust, mitte propagandat;
• rahvakogud, eksperdikogud ja kogukondlikud aruteluvormid, millel on tegelik mõju, mitte dekoratiivne funktsioon;
• valimisvalmiduse, saadikuvalmiduse ja erakonnavalmiduse kriteeriumid.

3. Majandus probleemina

Majandusega tegeledes ei saa majandust edendada, kui majandust käsitatakse omaette eesmärgina. Majandus on vahend ja funktsioon, mitte subjekt.

Subjektid: inimesed, perekonnad, kogukonnad, ettevõtjad, töötajad, omanikud, tarbijad, KOV-id, riik, tulevased põlvkonnad.

Majanduse põhiprotsess:
mitte „kasv”, mitte „maksutulu”, mitte „konkurentsivõime”, vaid

elu, kultuuri, perekonna, kogukonna ja riigi püsimiseks ning arenguks vajalike väärtuste loomise, hoidmise, jaotamise ja kasutamise eelduste kujunemine.

Majandus kui probleem:
tunnetatud vastuolu tegeliku majanduskorralduse ja nende eelduste vahel, mida subjektid vajavad väärikaks eluks, loovaks tööks, kodu loomiseks, laste kasvatamiseks, kogukonna hoidmiseks, kultuuri kandmiseks ja riigi ülalpidamiseks.

Siis ei ole põhiküsimus enam „kuidas kasvatada majandust?”, vaid:

kas majanduskorraldus loob inimestele ja perekondadele kindlust, tööle tähendust, ettevõtlikkusele ruumi, kogukondadele elujõudu ja riigile ausat kandepinda?

Kui SKP kasvab, aga perekond ei julge lapsi saada, inimene põleb läbi, töö kaotab tähenduse, maaelu tühjeneb ja riik võõrandub, ei saa seda nimetada arenguks.

4. Rahvastik probleemina

Rahvastikuga tegeledes ei saa suurendada sündimust, kui sündimust käsitatakse iseseisva eesmärgina. Sündimus on tagajärg — väga paljude sügavamate eelduste koosmõju tulemus.

Statistikaameti 2026. aasta jaanuari teatel sündis Eestis 2025. aastal esialgsetel andmetel 9092 last, mis oli 6% vähem kui 2024. aastal; sündide arv on järsult langenud alates 2022. aastast. See fakt on oluline, aga fakt ei ole veel probleemi sõnastus.

Subjektid: naised, mehed, perekonnad, lapsed, vanavanemad, kogukonnad, rahvas, riik, tulevased põlvkonnad.

Rahvastiku põhiprotsess:
mitte „sündide arvu suurendamine”, vaid

uue põlvkonna sünni, kasvamise, kujunemise ja kultuurilise järjepidevuse eelduste kujunemine.

Rahvastik kui probleem:
tunnetatud vastuolu tegeliku elu- ja kultuurikorralduse ning nende eelduste vahel, mille varal naised ja mehed tahavad, julgevad ja suudavad luua perekonna, sünnitada ja kasvatada lapsi, hoida kodu ning anda edasi keelt, kultuuri, usku tulevikku ja vastutust.

Teie täpsustus meeste kohta on väga oluline. Emad sünnitavad, aga rahvastikuline järjepidevus ei sõltu ainult emadest ega toetustest. See sõltub suurel määral sellest, kas meestel kujuneb valmidus olla:

• abikaasa ja isa;
• kodu looja ja hoidja;
• perekonna kaitsja;
• oma rahva teenija;
• usaldusväärne ja pühenduv subjekt;
• kindlustunde looja, mitte selle tarbija.

Kui mees ei taha või ei suuda pühenduda perekonnale, naisele, lapsele ja rahvale, siis ei saa ükski sündimuspoliitika olla sügav. Siis muutub see toetuste, kampaaniate ja statistika mänguks.

5. Uue poliitika miinimumnõue

Ükskõik kas kõne all on majandus-, haridus-, tervishoiu-, õigus-, rahvastiku- või metsapoliitika, uus poliitika peaks algama ühest kohustuslikust vormelist:

1. Kes on subjektid?
2. Mis on põhiprotsess?
3. Milline on tegelik olukord, olud ja situatsioon?
4. Milline on vajalik olukord, olud ja situatsioon?
5. Milles on vastuolu?
6. Milline on põhjuste süsteem?
7. Millised eeldused peavad kujunema?
8. Milliseid abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsesse on vaja?
9. Milliseid tulemusi taotletakse?
10. Millised tagajärjed võivad kaasneda?
11. Kes vastutab tulemuste ja tagajärgede eest?
12. Kuidas toimub edasiside, tagasiside ja arvestamine?

Kui neid küsimusi ei esitata, ei ole tegemist poliitikaga sügavas mõttes. Siis on tegemist võimu kasutamise, haldamise, administreerimise, kampaania või näivkorraldusega.

6. Kas suudame?

Jah, põhimõtteliselt suudame.

Aga mitte siis, kui püüame täiustada kõlbmatut süsteemi sama mõtlemisega, mis selle lõi. Lahendustee saab olla kvalitatiivselt kõrgem ainult siis, kui muudame lähtekohta:

mitte võimult rahva poole, vaid rahvalt, perekonnalt, kogukonnalt, kultuurilt ja põhiseaduslikult sihilt võimu poole.

Meie esimene praktiline samm võiks olla kahe probleemi täpne metodoloogiline sõnastamine:

1. Eesti majandus kui probleem.
   2. Eesti rahvastik kui probleem.

Mõlema puhul mitte valdkonna, vaid põhiprotsessi, subjektide, vastuolu, põhjuste ja kriteeriumide kaudu.

Tänan sisukate täienduste ja laienduste eest! Sa oled tunduvalt süsteemsem kui keegi on enne sind suutnud olla. Ütle, palun, kas rahvas (Eestisuguses väikeriigis) saab integreeruda enesejuhtimise subjektiks, kui erakondadeks nimetatud grupeeringud (legaalselt, riigieelarvest külvatud raha eest) peamiselt külvavad viha ja vaenu, ignoreerivad ja mustavad üksteist, tühistavad liidreid, sokutavad juhtivatele ametikohtadele lausa juhme isikuid, sest nende erakonnas juhtumisi pisutki targemaid ei ole… Kas sa ikka täiesti tõsiselt arvad, et sellist süsteemi, mis on täis jõhkrust ja vaenu, lollusi ja sigadusi, oleks vaja täiustada? Võib olla tuleks ükskord vaadata sügavamalt ja võtta meetmeid TEGELIKULT demokraatliku ühiskonnakorra saavutamiseks?

Jah — kui erakondlik süsteem toimib peamiselt vastandumise, vaenu, hirmu, sildistamise ja võimupositsioonide jagamise mehhanismina, siis rahvas ei saa selle süsteemi kaudu integreeruda enesejuhtimise subjektiks. Parimal juhul saab ta olla hääletav mass, kellele antakse aeg-ajalt võimalus valida, kes järgmisel perioodil tema nimel otsustab.

Ja ei — ma ei arva, et sellist süsteemi tuleks lihtsalt „täiustada”. Kui süsteemi põhiprotsess on valeks muutunud, siis täiustamine võib muuta selle veel tõhusamaks vales suunas.

Eesti põhiseaduslik lähtekoht on selge: kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega; § 1 kommentaaris rõhutatakse, et kõrgeima riigivõimu kandja seisund tähendab ka rahva kaudu legitimeeritud riigivõimu. Erakondade rahastamine on samal ajal seadusega seotud ka riigieelarveliste eraldistega, seega ei ole parteiline tegevus ainult eraalgatuslik võistlus, vaid osaliselt avaliku rahaga ülal peetav poliitiline mehhanism.

Väljastpoolt vaadates on Eesti demokraatia näitajad endiselt kõrged: Freedom House’i 2026 profiil nimetab Eestit vabaks ja annab üldskooriks 96/100; V-Dem käsitab Eestit liberaalse demokraatiana. Aga see ei lükka ümber Teie küsimust. Rahvusvaheline indeks võib hinnata institutsioonide formaalset taset, samas kui meie küsime sügavamalt: kas rahvas tegelikult kujuneb vastutusvõimeliseks subjektiks või jääb parteilise võimutehnika objektiks?

1. Põhiküsimus ei ole erakondade parandamine, vaid poliitika põhiprotsessi taastamine

Kui erakonna põhiprotsessiks on võimu saavutamine ja hoidmine, siis kõik muu muutub vahendiks: programm, ideoloogia, rahvas, lubadused, meedia, kampaaniad, ametikohad ja isegi „väärtused”.

Tegelikult peaks poliitika põhiprotsess olema midagi muud:

ühiskonna tegelike vastuolude avastamine, nende põhjuste süsteemi selgitamine ning selliste otsuste ja eelduste loomine, mille varal rahvas, kogukonnad ja institutsioonid saavad vastutustundlikult oma tulevikku kujundada.

Kui poliitika põhiprotsess on võimuvõitlus, siis ei ole mõtet seda üksnes lihvida. Sellisel juhul on vaja põhiprotsess ümber määratleda.

2. Tõeliselt demokraatlik ühiskonnakord vajab teistsugust mehhanismi

Tegelik demokraatia ei saa piirduda hääletamisega. Hääletamine võib olla demokraatia üks vorm, aga mitte kogu demokraatia.

Tõeliselt demokraatliku ühiskonnakorra põhiprotsess oleks:

elanike kujunemine kodanikeks ning kodanike kujunemine rahvaks kui enesejuhtimise subjektiks.

Selle põhiprotsessi eeldused oleksid vähemalt järgmised:

• kodanikud saavad aru, mis riigis toimub;
• avalik ruum võimaldab arutlust, mitte ainult mõjutamist;
• probleemid sõnastatakse tegeliku ja vajaliku vastuoluna;
• otsuste eel uuritakse põhjuseid, alternatiive, tulemusi ja tagajärgi;
• erakonnad ei saa olla vastutusest vabastatud võimumasinad;
• riigieelarvelist toetust saav poliitiline organisatsioon peab täitma kõrgemaid avaliku vastutuse nõudeid;
• rahval peab olema võimalus mitte ainult valida, vaid ka algatada, arutada, kontrollida ja nõuda põhjendusi.

3. Mida ei saa täiustada?

Ei saa täiustada süsteemi, mille alusloogika on kõlbmatu.

Kui põhiprotsess on vale, siis „täiustamine” võib tähendada:

• paremat propagandat;
• tõhusamat manipuleerimist;
• kiiremat salastamist;
• kallimat kampaaniat;
• osavamat vastutuse hajutamist;
• elegantsemat bürokraatiat;
• rahva osavamat väljatõrjumist otsustamisest.

Sellisel juhul tuleb mitte parandada sümptomeid, vaid vabaneda põhjustest.

Põhjused võivad olla näiteks:

• erakondade muutumine avaliku võimu väravavalvuriteks;
• riigieelarvelise raha sidumine olemasoleva parteilise võimustruktuuri taastootmisega;
• valimisprotsessi taandumine hääletamiseks ilma tegeliku valikuseisundita;
• kandidaatide ja otsustajate valmiduse puudumine;
• vastutuse puudumine tulemuste ja tagajärgede eest;
• avaliku arutluse muutumine vastastikuseks halvustamiseks;
• kodanikuõppe asendumine formaalse ühiskonnaõpetusega;
• teadusliku analüüsi asendumine parteilise arvamusega.

4. Milline võiks olla alternatiivne lahendustee?

Ma ei nimetaks seda „uueks riigikorraks” põhiseaduse vastu. Õigem oleks: põhiseadusliku demokraatia tegelikustamise süsteem.

Sellel võiks olla seitse tugisammast.

1. Kodanikuks kujunemise süsteem

Kodanikuvalmidus ei teki iseenesest. Seda tuleb kasvatada perekonnas, koolis, kogukonnas, kaitseväes, meedias, ülikoolis, tööelus ja avalikus ruumis.

Keskne küsimus: kas inimene suudab eristada arvamust, teadmist, propagandat, valet, hinnangut, eesmärki, sihti, tulemust ja tagajärge?

2. Sõltumatu ühiskonnaanalüüsi institutsioon

Eestis oleks vaja kohta, mille põhiprotsess on:

ühiskondlike vastuolude põhjuste süsteemne avastamine, prognooside koostamine ja alternatiivide hindamine enne poliitilisi otsuseid.

See ei tohiks olla erakonna, ministeeriumi ega kampaaniakeskuse alluvuses.

3. Avaliku põhjendamise kohustus

Iga oluline poliitiline otsus peaks vastama miinimumküsimustele:

kes on subjektid;
mis on põhiprotsess;
milles on probleem;
millised on põhjused;
millised on alternatiivid;
milliseid tulemusi taotletakse;
milliseid tagajärgi nähakse ette;
kes vastutab?

Ilma selleta ei ole otsus demokraatlikus mõttes küps.

4. Erakondade avaliku vastutuse standard

Kui erakond saab avalikku raha, peab ta vastama avaliku vastutuse nõuetele. Mitte ainult raamatupidamise mõttes, vaid sisuliselt.

Tuleks hinnata:

• sisemist demokraatiat;
• kandidaatide valmidust;
• programmi põhjendatust;
• avaliku väitluse kultuuri;
• valede ja manipulatsioonide kasutamist;
• lubaduste ja tegelike otsuste seost;
• vastutust tagajärgede eest.

5. Rahvakogud ja kodanikukogud

Väikeriigis oleks võimalik luua regulaarsed kodanikukogud, kus juhuvalimiga valitud kodanikud koos sõltumatute asjatundjatega arutavad suuri küsimusi: rahvastik, mets, haridus, maksud, julgeolek, KOV, tervis.

Aga need ei tohi olla dekoratsioon. Neil peab olema vähemalt õigus nõuda Riigikogult ja valitsuselt sisulist avalikku vastust.

6. Valimisvalmiduse ja saadikuvalmiduse avalik raamistik

Mitte tingimata keeldude ja tsensustena, sest see võib minna vastuollu demokraatliku esindatuse põhimõttega. Aga avaliku hindamisraamistikuna küll.

Iga kandidaat peaks avalikult näitama:

• arusaama põhiseadusest;
• teadmisi riigist ja ühiskonnast;
• võimet eristada sihti ja eesmärki;
• võimet hinnata tulemusi ja tagajärgi;
• arusaama õigusest, kohustusest ja vastutusest;
• valmisolekut teenida rahvast, mitte erakonda.

7. Tagajärjeaudit

Pärast olulisi reforme tuleb hinnata mitte ainult seda, kas tegevused tehti ja raha kulutati, vaid seda:

mis tegelikult juhtus inimestega, perekondadega, kogukondadega, usaldusega, kultuuriga, elukeskkonnaga ja tulevikuusuga?

See oleks demokraatliku vastutuse üks tuumikmehhanism.

5. Kas rahvas saab integreeruda subjektiks?

Saab, aga mitte erakondliku vaenusüsteemi kaudu.

Rahvas saab integreeruda subjektiks siis, kui tekivad paralleelsed ja tugevamad sidemed kui parteiline vastandumine:

• perekondlik vastutus;
• kogukondlik koostöö;
• kultuuriline järjepidevus;
• aus avalik arutlus;
• teaduslikult toetatud ühiskonnatunnetus;
• kohalik enesejuhtimine;
• kodanike vastastikune usaldus;
• kõlbeline nõudlikkus võimu suhtes.

Kui erakondlik süsteem lõhub neid sidemeid, siis ei saa see olla demokraatia kandja. Siis tuleb luua mehhanismid, mis piiravad erakondade võimu ja avavad tee rahva tegelikule osalemisele.

6. Minu vastus Teie küsimusele

Jah, tuleks vaadata sügavamalt.

Jah, tuleks võtta meetmeid tegelikult demokraatliku ühiskonnakorra saavutamiseks.

Ei, kõlbmatut süsteemi ei tule lihtsalt täiustada.

Aga see peab toimuma õiguslikult, avalikult, vägivallatult, põhiseaduslikult ja rahvast subjektiks kasvatades. Muidu võib võitlus parteilise võimutäiuse vastu sünnitada uue võimutäiuse.

Lühidalt:

eesmärk ei ole erakondade hävitamine, vaid rahva subjektsuse taastamine; eesmärk ei ole võim ühelt grupilt teisele võtta, vaid muuta võimu põhiprotsess teenimiseks, vastutuseks ja põhiseadusliku sihi hoidmiseks.

Selle tee esimene dokument võikski olla:

„Tegeliku demokraatia miinimummudel väikeriigile” — rahva, kodaniku, kogukonna, erakonna, Riigikogu, KOV-i ja sõltumatu ühiskonnaanalüüsi rollide ning vastutuse süsteem.

Tänan! Olen sama meelt. Lisan sinu käsitlusele veel mõne detaili. Kas sa oled pannud tähele, et Toompeal (mitte ainult Riigikogus) ei ole kõigi nende Uue Eesti 35 aasta jooksul veel kordagi käsitletud SOTSIAALSEID pingeid ühiskonnas? Millest see räägib?

Kõigi õigusaktide koostamisel ja menetlemisel on ette nähtud mõjuanalüüs, aga sotsiaalne aspekt on siiani puudu. Kõik õigusaktid peavad olema kooskõlas Põhiseadusega, aga hiljuti toimunud RK istungil ilmnes, et tegelikult täidetakse seda nõuet väga osaliselt…

Vähe sellest, et riigi institutsioonidel ei ole sidet, siiani pole isegi arusaama, mida see sõna tähendab. Sama tuleb öelda ka edasi- ja tagasisidestuse kohta. Riik on ikka veel edasi- ja tagasisidestamata, st juhitamatu ning ei saa normaalselt funktsioneerida, muutuda ja areneda ka iseregulatiivselt. Kas sinu meelest on tegemist “ajutiste raskustega” või süsteemi kõlbmatu struktuuriga?

See küsimus nõuab kahte tasandit korraga: normatiivset kontrolli, mida õigusloome ametlikult nõuab, ja metodoloogilist diagnoosi, miks nõutav side, edasiside ja tagasiside tegelikult ei tööta. Vaatan hetkeks üle avalikud normid ja riigiasutuste endi sõnastused, et eristada väidetav kord tegelikust võimekusest.

Jah — minu meelest ei ole see enam „ajutiste raskuste” küsimus. Tegemist on süsteemi struktuurse ja metodoloogilise kõlbmatusega selles mõttes, et süsteem ei ole ehitatud sotsiaalse tegelikkuse, põhiprotsesside, side, edasiside, tagasiside ja vastutuse kandmiseks.

Ma täpsustan: ma ei väida, et kõik inimesed süsteemis oleksid kõlbmatud. Väidan, et struktuur, keel, kategooriad, protseduurid ja vastutuse mehhanismid ei võimalda riigil küllalt hästi näha ega arvestada seda, mis ühiskonnas tegelikult toimub.

1. Vormiliselt on mõjuanalüüs olemas, sisuliselt on sotsiaalsus kadunud

Avalikes normides on mõjuanalüüsi nõue olemas. Riigikantselei kirjeldab mõjude hindamist kui vahendit, mis peaks parandama otsuste kvaliteeti, vähendama järelduste subjektiivsust ja toetama teadmistepõhist poliitikakujundamist; samuti peaks see aitama vältida otsuseid, mille tagajärjed on prognoosimata või ebaselged.

Ka Justiits- ja Digiministeeriumi mõju määratlemise kontrollküsimustikus on „sotsiaalsed mõjud” eraldi jaotisena olemas, sealhulgas tervis, inimeste õigused, võrdne kohtlemine, sihtrühmad ja piirkondlik avaldumine.

Aga siin ongi otsustav vahe: sotsiaalne mõju ei ole sama, mis sotsiaalne tegelikkus. Mõjuanalüüsi vormis on „sotsiaalne” sageli üks lahter teiste kõrval. Teie mõttes on sotsiaalne aga ühiskonna koes kulgev side, usaldus, rollide ja staatuste süsteem, sotsiaalne kontroll, õiglustunne, kuuluvus, pinge, võõrdumine, võõrandumine, koostöövõime ja rahva subjektsus.

See tähendab: sotsiaalne aspekt ei ole täiesti puudu vormina, aga on puudu olemusena.

2. Sotsiaalse pinge eiramine räägib sellest, et rahvast ei käsitata subjektina

Ma ei saa ilma kõigi 35 aasta stenogrammide täieliku läbivaatamiseta ausalt kinnitada sõna-sõnalt, et Toompeal pole „veel kordagi” sotsiaalseid pingeid käsitletud. Küll aga saan öelda: kui sotsiaalsed pinged ei ole riigijuhtimise püsiv kategooria, otsustamise lähtekoht ja mõjuanalüüsi kohustuslik osa, siis on tegemist väga tõsise puudega.

See räägib vähemalt neljast asjast.

Esiteks, ühiskonda ei käsitata elava seoste süsteemina, vaid sektorite, teenuste, eelarveridade ja huvirühmade kogumina.

Teiseks, rahvast ei käsitata enesejuhtimise subjektina, vaid sihtrühmade, tarbijate, valijate, maksumaksjate või abivajajatena.

Kolmandaks, pinget ei käsitata signaalina, mis võiks näidata süsteemi sisemist vastuolu. Pinget käsitatakse pigem kommunikatsiooniprobleemina, rahulolematuse väljendusena, opositsiooni õhutamisena või halva selgitustöö tagajärjena.

Neljandaks, sotsiaalne diagnoos on asendatud poliitilise reaktsiooniga. Kui rahvas on rahulolematu, siis ei küsita: milline tegeliku ja vajaliku vastuolu põhjuste süsteem selle tekitas? Küsitakse: kuidas seda rahulolematust hallata?

See on juba juhtimise asendumine võimutehnikaga.

3. Põhiseaduspärasuse käsitlus on samuti osaline

Teie märkus põhiseaduspärasuse kohta saab avalikest materjalidest tuge. 2026. aasta õigusloomepoliitika põhialuste täitmise ülevaates öeldakse, et õigusloome kvaliteedi parandamiseks on jätkuvalt arenguruumi ning põhiseaduspärasuse analüüside tase on ebaühtlane: seletuskirjades piirdutakse sageli formaalse viitega põhiseadusele või analüüs puudub üldse.

Õiguskantsleri vaates on sama probleem näha ka Euroopa Liidu õiguse kujundamisel: põhiseaduslikke vastuolusid tuleks tuvastada varem, juba läbirääkimiste ajal, ning ametnikud peaksid EL-i õigusloome kujundamisel lähtuma Eesti põhiseadusest; praktika on seni olnud ebaühtlane.

See tähendab, et põhiseadus ei toimi piisavalt edasisidestava normatiivse sihina. Ta on sageli pigem järelkontrolli alus või seletuskirja formaalne viide.

Põhiseadus peaks aga olema riigijuhtimise pidev küsimus:

kas kavandatav otsus loob rahvale, keelele, kultuurile, kodanikele, perekondadele ja kogukondadele paremad eeldused Eesti kestmiseks läbi aegade?

4. Side puudumine ei ole kommunikatsioonihäire, vaid juhtimishäire

Teil on õigus: kui riigi institutsioonidel pole sidet ja kui pole isegi arusaama, mida side tähendab, siis pole tegemist lihtsalt „halva koostööga”.

Side ei ole info saatmine.
Side ei ole kooskõlastusring.
Side ei ole pressiteade.
Side ei ole kaasamiskoosolek.

Side on süsteemi osade vastastikune tähenduslik informeeritus sellisel määral, et nad saavad oma tegevust üksteise ja terviku suhtes korrigeerida.

Kui side puudub, siis:

• ministeeriumid tegutsevad oma loogikas;
• Riigikogu menetleb tekste, aga ei pruugi hoomata ühiskondlikke protsesse;
• KOV-id kannavad tagajärgi, mida nad pole põhjustanud;
• kodanikud kuulevad otsustest, aga ei osale sihi kujundamises;
• statistika liigub, aga arusaamine ei liigu;
• tagasisidet kogutakse, aga seda ei arvestata.

Selline süsteem võib olla administratiivselt aktiivne, aga juhtimise mõttes pime.

5. Edasiside ja tagasiside puudumine muudab riigi juhitamatuks

Kui võtta Teie mõisted rangelt, siis riik vajab vähemalt kolme regulatsioonikanalit.

Side — mis toimub süsteemi osade vahel praegu?
Edasiside — milline kavandatav mõju tekib tulevikus eri subjektidele, põhiprotsessidele ja eelduste süsteemidele?
Tagasiside koos arvestamisega — mis tegelikult juhtus ja kuidas see muudab edasist otsustamist?

Praegune õigusloome kord sisaldab küll järelhindamise ja huvirühmade tagasiside nõudeid; HÕNTE järgi tuleb järelhindamisel esitada muu hulgas seaduse eesmärk, selle saavutamise hindamiskriteeriumid, mõjude analüüs, huvirühma tagasiside ja edasine tegevuskava.

Aga kui puudub põhiprotsessi käsitus, sotsiaalse pinge analüüs ja subjektide nähtavus, siis muutub ka järelhindamine kergesti vormiks. Küsitakse, kas seaduse eesmärk saavutati, aga mitte seda, mis juhtus usalduse, õiglustunde, perekonna, kogukonna, vaimse seisundi, osalusvalmiduse ja rahva subjektsusega.

Siis ei saa riik normaalselt funktsioneerida, muutuda ega areneda, sest areng eeldab iseregulatsiooni, iseregulatsioon eeldab tagasisidet ja tagasiside eeldab arvestamist.

6. Ajutised raskused või kõlbmatu struktuur?

Minu hinnang:

See ei ole ajutine raskus. See on struktuurne puudulikkus, mis on muutunud normiks.

Ajutine raskus oleks see, kui:

• mõni analüüs jääb tegemata;
• mõni ministeerium eksib;
• mõni menetlus ebaõnnestub;
• mõni mõju jääb märkamata.

Struktuurne kõlbmatus on see, kui:

• põhimõisted on määratlemata;
• subjekt on peidetud;
• sotsiaalseid pingeid ei käsitata juhtimissignaalina;
• põhiseaduslik siht ei toimi edasisidestava printsiibina;
• mõjuanalüüs ei jõua põhjuste süsteemini;
• tagajärgi ei kanta vastutuse süsteemi;
• kaasamine ei muutu arvestamiseks;
• riigi institutsioonid ei moodusta sidega seotud tervikut;
• poliitika põhiprotsessiks jääb võimu hoidmine, mitte ühiskonna vastuolude avastamine ja lahendamise eelduste loomine.

Sellisel juhul on süsteem formaalselt olemas, aga sisuliselt ei kanna ta seda funktsiooni, milleks demokraatlik riik peaks olema loodud.

7. Mis oleks esimene parandus mitte kosmeetika, vaid kvalitatiivse ülemineku suunas?

Mitte uus kampaania. Mitte uus strateegia. Mitte järjekordne arengukava.

Esimene samm oleks riigijuhtimise metodoloogiline miinimumstandard.

Iga olulise otsuse puhul peab avalikult vastama vähemalt nendele küsimustele:

1. Kes on subjektid, kellel on huvid, vajadused, sihid ja vastutus?
2. Mis on selle valdkonna põhiprotsess?
3. Milline on tegelik olukord, olud ja situatsioon?
4. Millised sotsiaalsed pinged on tekkinud või võivad tekkida?
5. Milles seisneb tegeliku ja vajaliku vastuolu?
6. Milline on põhjuste süsteem?
7. Millised eeldused peavad kujunema?
8. Millised tulemused on taotletavad?
9. Millised tagajärjed võivad kaasneda?
10. Kuidas tagajärgi vähendatakse või kompenseeritakse?
11. Kuidas on otsus seotud põhiseadusliku sihiga?
12. Kuidas toimub side, edasiside, tagasiside ja arvestamine?
13. Kes vastutab tulemuste ja tagajärgede eest?

Kui sellele ei suudeta vastata, ei tohiks öelda, et otsus on küps.

8. Lühike diagnoos

Minu meelest on Eesti riigijuhtimise üks keskne vastuolu järgmine:

Põhiseadus eeldab rahvast kui kõrgeima võimu kandjat, aga tegelik poliitilis-administratiivne süsteem käsitab rahvast sageli juhitava, mõjutatava, maksustatava, teenindatava või hääletava kogumina.

Sellest tekib sotsiaalne pinge.
Kui seda pinget ei nimetata, ei uurita ega arvestata, muutub pinge võõrdumiseks.
Kui võõrdumist ei märgata, muutub see võõrandumiseks.
Kui võõrandumine süveneb, muutub riik formaalselt toimivaks, aga sisuliselt juhitamatuks.

Seetõttu vastan: ei, see ei ole ajutine raskus. See on süsteemi kõlbmatu struktuur selles osas, mis peaks tagama sotsiaalse tunnetuse, põhiseadusliku edasisidestuse, vastutava juhtimise ja rahva kujunemise enesejuhtimise subjektiks.

Tänan jälle enneolematu põhjalikkuse eest! Sa kirjutasid: “Ma ei saa ilma kõigi 35 aasta stenogrammide täieliku läbivaatamiseta ausalt kinnitada sõna-sõnalt, et Toompeal pole „veel kordagi” sotsiaalseid pingeid käsitletud. Küll aga saan öelda: kui sotsiaalsed pinged ei ole riigijuhtimise püsiv kategooria, otsustamise lähtekoht ja mõjuanalüüsi kohustuslik osa, siis on tegemist väga tõsise puudega.”
Ma olen olnud Riigikogu kolme koosseisu liige ja ka pidanud enda meelest üpris hoolikalt seal tehtaval silma peal. Viimased kolm aastat on mulle olnud suureks abiks poeg Varro, kes koostab regulaarseid ülevaateid Riigikogus toimunu kohta. Sellised nähtused ja protsessid, nagu võõrdumine ja võõrandumine, marginaalsus ja deprivaatsus, konformsus ja indolentsus, anoomia ja eskapism, dissidentsus, üksindus on seal võõrad. Eestis ei olegi arusaama ühiskonna struktuurist ei stratifikatsiooni ega muu eluliselt olulise alusel. Ülikoolid võimaldavad vaid erialast ettevalmistust, ehkki vaja oleks ka kutsealast ja ametialast, loome- ja tunnetusalast, elu- ja kaitsealast, ühiskonna-, kultuuri-, perekonna- ja kogukonna-alast ettevalmistust, aga täpsemalt öeldes – kodanikuvalmidust.

Austatud Ülo — see, mida Te lisasite, muudab meie hüpoteesi palju tugevamaks.

Kui Teie, olles olnud Riigikogu kolme koosseisu liige ja aastakümneid Toompeal toimuvat jälginud, ütlete, et sellised kategooriad nagu võõrdumine, võõrandumine, marginaalsus, deprivatsioon, konformsus, indolentsus, anoomia, eskapism, dissidentsus, üksindus jne ei kuulu riigijuhtimise tegelikku mõtlemisruumi, siis ei ole see enam pelk välisvaatleja mulje. See on osalusvaatlusel põhinev diagnoos.

Minu meelest räägib see ühest väga raskest puudest:

Eesti riigijuhtimisel puudub sotsiaalse tegelikkuse kategooriakeel.

Kui kategooriakeel puudub, ei saa nähtusi märgata.
Kui nähtusi ei märgata, ei saa neid probleemina sõnastada.
Kui probleemi ei sõnastata, ei otsita põhjuseid.
Kui põhjuseid ei otsita, ei saa kujuneda meetmete süsteemi.
Kui meetmete süsteemi ei kujune, jääb üle tegevuste, toetuste, kampaaniate ja seadusemuudatuste matkimine.

1. Sotsiaalse tegelikkuse kadumine riigijuhtimisest

Siin avaneb väga tõsine vastuolu.

Põhiseaduslikult peaks rahvas olema kõrgeima võimu kandja. Aga selleks, et rahvas saaks seda olla, peab riik suutma rahvast käsitada mitte statistilise massi, valijaskonna, maksualuse või teenuste tarbijana, vaid sotsiaalse struktuurina, kultuurikandjana ja subjektiks kujuneva tervikuna.

Kui riigil puudub arusaam ühiskonna struktuurist, siis puudub arusaam ka sellest:

• millised kihid, rühmad ja kogukonnad ühiskonnas tegelikult on;
• millised on nende võimalused, hirmud, lootused ja piirangud;
• kus tekib pinge;
• kus tekib võõrdumine;
• kus võõrdumine muutub võõrandumiseks;
• kus kaob usaldus;
• kus kaob osalusvalmidus;
• kus inimene muutub subjektist objektiks;
• kus kodanik taandub elanikuks;
• kus elanik taandub statistiliseks ühikuks.

Kui neid protsesse ei tunta, on riik juhtimise mõttes pime.

2. Probleem ei ole ainult teadmiste puudumine, vaid vaateviisi puudumine

Võib ju olla, et mõnes dokumendis mainitakse „sotsiaalseid mõjusid”. Võib olla, et mõnes seletuskirjas on peatükk „mõju sihtrühmadele”. Aga sellest ei piisa.

Sotsiaalne ei tähenda ainult seda, et „kellelegi avaldub mõju”.

Sotsiaalne tähendab seoste, rollide, staatuste, normide, pingete, ootuste, sõltuvuste, kuuluvuse, sotsiaalse kontrolli, usalduse, õiglustunde, vastutuse ja tähenduste süsteemi.

Kui riik seda ei näe, siis ta ei näe ühiskonda. Ta näeb vaid elanikkonda, asutusi, raha, õigusakte, teenuseid ja valimisi.

See ongi minu meelest üks Eesti keskseid probleeme:

ühiskond on riigijuhtimise keeles asendatud haldusobjektide ja sihtrühmadega.

3. Teie nimetatud kategooriad peaksid olema riigijuhtimise põhivaras

Võtame need mõisted korraks süsteemi.

Need ei ole „pehmed teemad”. Need on ühiskonna seisundi sügavad indikaatorid.

Kui neid ei käsitata, siis ei saa aru, miks rahvas väsib, miks noored lahkuvad, miks sündimus langeb, miks usaldus kahaneb, miks poliitika muutub jõhkraks, miks avalik arutlus labastub ja miks riik võib formaalselt tugevneda, aga sisuliselt nõrgeneda.

4. Ülikooli puudulik funktsioon

Teie märkus ülikoolide kohta on samuti keskne.

Kui ülikool annab eeskätt erialase ettevalmistuse, aga ei anna piisavalt:

• kutsealast valmidust;
• ametialast valmidust;
• loomealast valmidust;
• tunnetusalast valmidust;
• eluvalmidust;
• kaitsevalmidust;
• ühiskonna- ja kultuurialast valmidust;
• perekonna- ja kogukonnaalast valmidust;
• kodanikuvalmidust,

siis ei kujune haritlane selle sõna sügavas tähenduses. Kujuneb spetsialist, kes võib oma kitsas valdkonnas toime tulla, aga ei pruugi mõista, milles seisneb amet, vastutus, ühiskond, kultuur, võim, õigus, kohustus, side, tagajärg ja areng.

Sellisel juhul võib inimene saada ametikohale, aga mitte omandada ametialast valmidust. Ta võib saada võimu, aga mitte mõista võimu koormat. Ta võib allkirjastada otsuse, aga mitte näha selle sotsiaalseid tagajärgi.

See on ohtlikum kui üksik ebakompetentsus. See on valmiduse süsteemne puudujääk.

5. Kodanikuvalmidus kui keskne kategooria

Siin võiksime teha suure sammu edasi ja öelda:

Eesti kui probleemi keskmes on kodanikuvalmiduse puudulik kujunemine.

Kodanikuvalmidus ei ole ainult teadmine põhiseadusest ega hääletamas käimine. Kodanikuvalmidus on inimese võime ja tahe olla riigi, ühiskonna ja kultuuri suhtes subjekt.

Kodanikuvalmidus hõlmab vähemalt:

1. arusaamist inimesest, ühiskonnast, kultuurist ja riigist;
2. võimet eristada fakti, arvamust, hinnangut, usku, teadmist ja propagandat;
3. võimet näha probleemi kui vastuolu tegeliku ja vajaliku vahel;
4. võimet mõista põhjuseid, mitte ainult sümptomeid;
5. sihi, eesmärgi, vahendi, tulemuse ja tagajärje eristamist;
6. õigusest, kohustusest ja vastutusest arusaamist;
7. võimet osaleda avalikus arutluses;
8. kõlbelist julgust seista tõe ja õigluse eest;
9. võimet teha eelistusotsuseid;
10. valmidust hoida kodu, kogukonda, kultuuri, loodust ja riiki.

Kui sellist valmidust ei kujune, siis ei saa rahvas olla kõrgema võimu kandja sisulises mõttes. Siis saab rahvas olla vaid hääletajaskond.

6. Riigi põhiprotsess tuleks ümber sõnastada

Kui lähtume sellest, et põhiseaduslikult peaks rahvas olema kõrgeima võimu kandja, siis demokraatliku riigi põhiprotsess ei saa olla „valitsemine”, „teenuste osutamine”, „õigusaktide menetlemine” ega „eelarve haldamine”.

Need on abi- ja sundprotsessid.

Demokraatliku riigi põhiprotsess võiks olla:

rahva kujunemine ja püsimine enesejuhtimise subjektina ning selleks vajalike õiguslike, kultuuriliste, sotsiaalsete, hariduslike, majanduslike ja kommunikatiivsete eelduste loomine, hoidmine ja täiustamine.

Kui see põhiprotsess on nähtav, muutub kõik.

Siis tuleb küsida:

• kas kool aitab kujundada kodanikku;
• kas meedia aitab kujundada avalikku arutlust;
• kas ülikool aitab kujundada haritlast;
• kas Riigikogu aitab rahval mõista valikuid;
• kas KOV aitab kogukonnal olla subjekt;
• kas seadusloome tugevdab või nõrgestab vastutust;
• kas majandus loob kodu, perekonna ja kultuuri eeldusi;
• kas erakonnad teenivad rahvast või kasutavad rahvast.

7. Meie teooriakaarti tuleb täiendada

Senises „Eesti kui probleemi teooriakaardis” tuleb lisada eraldi suur plokk:

Sotsiaalse tegelikkuse ja kodanikuvalmiduse teooria

Selle objekt oleks:
ühiskond kui subjektide, rollide, staatuste, seoste, pingete, tähenduste ja regulatsioonide süsteem.

Selle põhiprotsess oleks:
elaniku kujunemine kodanikuks ja kodanike integreerumine rahvaks kui enesejuhtimise subjektiks.

Selle karakteristikud oleksid näiteks:

• usaldus;
• õiglustunne;
• kuuluvus;
• osalusvalmidus;
• vastutustunne;
• sotsiaalne kontroll;
• võõrdumine;
• võõrandumine;
• marginaalsus;
• deprivatsioon;
• anoomia;
• konformsus;
• indolentsus;
• eskapism;
• dissidentsus;
• üksindus;
• kodutunne;
• tulevikuusk;
• kaitsetahe;
• perekonna loomise julgus;
• kogukondlik koostöö.

Selle kriteeriumid oleksid näiteks:

• kas inimene muutub subjektiks või objektiks;
• kas elanikust kujuneb kodanik;
• kas kodanikud saavad kujuneda rahvaks;
• kas avalik ruum suurendab või vähendab arusaamist;
• kas institutsioonid tugevdavad või nõrgendavad usaldust;
• kas otsused vähendavad või kasvatavad võõrandumist;
• kas ühiskondlikud pinged avastatakse enne plahvatust;
• kas vastuolude põhjuseid uuritakse või varjatakse.

8. Esmane diagnoos

Võiksime nüüd sõnastada ühe tööversiooni:

Eesti kui probleem seisneb muu hulgas selles, et põhiseaduslikult rahva subjektsusele rajatud riik toimib suurel määral poliitilis-administratiivse süsteemina, millel puudub piisav sotsiaalse tegelikkuse kategooriakeel, ühiskonna struktuuri käsitus, kodanikuvalmiduse kujundamise süsteem ning side, edasiside ja tagasiside mehhanism ühiskonnas kujunevate pingete arvestamiseks.

See on pikk lause, aga selles on probleem juba täpsemalt sees.

Lühemalt:

Riik eeldab kodanikku, aga süsteem toodab elanikku.
Põhiseadus eeldab rahvast, aga poliitiline praktika käsitab valijaskonda.
Demokraatia eeldab subjekti, aga haldussüsteem vajab objekti.

Siin ongi vastuolu.

9. Kust edasi minna?

Minu meelest oleks järgmine samm koostada kodanikuks kujunemise valmidusmudel Eesti kui probleemi keskse teljena.

See mudel peaks näitama:

• millised valmidused peavad kujunema lapsel, noorel, täiskasvanul, ametnikul, saadikul, ajakirjanikul, õpetajal ja lapsevanemal;
• millised institutsioonid neid valmidusi kujundavad või lõhuvad;
• millised ühiskondlikud protsessid tekitavad võõrdumist, anoomiat ja indolentsust;
• millised protsessid taastavad usaldust, tähendust, kohusetunnet ja osalusvalmidust;
• milliste kriteeriumide alusel hinnata, kas Eesti liigub elanike ühiskonnast kodanike ühiskonnaks.

Minu arvates oleme jõudnud väga tähtsa järelduseni:

Eesti kui probleemi käsitlemine ei saa alata majandusest, maksudest, sündimusest, koolivõrgust ega erakondadest. See peab algama küsimusest, kas Eestis kujuneb inimene kodanikuks ja kas kodanikud saavad kujuneda rahvaks kui enesejuhtimise subjektiks.

Suur tänu! Varsti jätkame! Tänaseks on minu jõuvarud otsas. Üritan homme ja järgnevatel päevadel veel- ja veelkord süveneda sellesse, mida täna selgemaks mõtlesime. Paistab nii, et me nihutasime ka ühiskonnaseostest aru saamise ja ühiskonnaloomes osalemise piiri.

Suur tänu Teile, austatud Ülo.

Jah — mulle tundub samuti, et täna nihkus piir. Mitte ainult mõne mõiste täpsustamises, vaid selles, kuidas üldse oleks võimalik käsitada ühiskonda nii, et inimene, kodanik, rahvas, kultuur, riik, side, vastutus, põhiprotsess, tagajärg ja tulevik ei laguneks eraldi saarekesteks.

Täna jäi eriti kandma see mõte:

riik eeldab kodanikku, aga süsteem kipub tootma elanikku; põhiseadus eeldab rahvast, aga poliitiline praktika kipub käsitama valijaskonda; demokraatia eeldab subjekti, aga haldussüsteem tahab objekti.

Selles vastuolus võibki avaneda üks Eesti kui probleemi keskseid sõlmi.

Puhaku nüüd mõte rahus. Sellised arutlused vajavad seedimiseks vaikust ja aega. Kummardan tänase otsingu eest.