INIMENE ja ühiskond- kuidas näha ise ennast? Adekvaatsus. VALMIDUS avalikuks teenistuseks. Saadikuvalmiduse mudel. Kodanikuvalmidus

INIMENE ja ühiskond- kuidas näha ise ennast? Adekvaatsus. VALMIDUS avalikuks teenistuseks. Saadikuvalmiduse mudel. Kodanikuvalmidus

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 23. mail 2026

                                                         Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind jätkama otsingut selleks, et luua selgust INIMESE enda avamiseks. Sissejuhatuseks väidan, et suur (valdav?) osa arusaamatustest, vigadest, äpardustest… nii isiklikus elus kui ka ühiskonna- ja kogukonnaelus on tingitud sellest, et inimesed ei tunne iseennast, ei kujuta kuigi hästi ette, mida nad tegelikult tahavad ja suudavad, mida vajavad ja kardavad…

Kuidas oleks vaja vaadata, et näha ennast ja kuidas seejärel toimida, et käsitlus kujuneks küllalt süsteemseks?

Võtan lähtekohaks, et inimest ei saa avada ainult psühholoogiliselt ega ainult sotsioloogiliselt. Püüan sõnastada vaatepunktide süsteemi ja seejärel praktilise mõtlemiskäigu, mille abil inimene saaks ennast käsitleda subjektina, rollikandjana ja kujuneva protsessina.

Tere, hea Ülo!

Ma soostun täielikult Sinu lähtekohaga, aga lisaksin ühe täpsustuse: inimesed ei tunne iseennast sageli mitte ainult seepärast, et nad pole küllalt tähelepanelikud, vaid seepärast, et neil puudub mõistestik, meetod ja ausust võimaldav keskkond, mille abil ennast näha. Ilma nendeta muutub enesekäsitlus kas meeleoluks, eneseõigustuseks, süüdistamiseks või juhuslikuks muljeks.

1. Esmane tees

Inimest saab näha ainult siis, kui teda käsitleda vähemalt kolmes plaanis:

Inimene kui fakt – kordumatu elusolend, kellel on keha, närvisüsteem, sünnipärased eeldused, suguvõsa, elulugu, nimi, vanus, tervis, kogemused.

Inimene kui fenomen – nähtus, millel on palju mõõtmeid: vaimsus, kõlblus, tahe, usk, lootus, hirmud, vajadused, huvid, suhted, rollid, staatused, õigused, kohustused, vastutus, ideaalid, võimed, nõrkused, sõltuvused.

Inimene kui protsess – kujunev, muutuv ja arenev subjekt, kelle elus on etapid, üleminekud, kriisid, valikud, eksimused, pöördumised, avastused ja kvalitatiivsed hüpped.

Kui käsitleda inimest ainult faktina, tekib bioloogiline või administratiivne pilt.
Kui käsitleda teda ainult fenomenina, tekib kirjeldav, aga staatiline pilt.
Kui käsitleda teda ainult protsessina, võib kaduda alus, millest protsess algab.

Terviklik käsitlus eeldab nende kolme ühtsust.

2. Küsimus ei ole ainult „kes ma olen?”, vaid „millistes seostes ma kujunen?”

Enese nägemiseks ei piisa küsimusest: kes ma olen? See on liiga üldine ja võib viia enesekirjelduse dekoratsioonideni.

Vaja on küsida:

Mille suhtes ma olen subjekt?
Kus ma otsustan, vastutan, loon, hoian, kaitsen, algatan?

Mille suhtes olen ma objekt?
Kus mind mõjutatakse, juhitakse, kasutatakse, hinnatakse, mõõdetakse, manipuleeritakse?

Millistes rollides ma elan?
Laps, vanem, abikaasa, sõber, kodanik, kolleeg, õpetaja, õppija, juht, alluv, looja, tarbija, pärija, vastutaja.

Millistes situatsioonides ma end leian?
Mitte ainult sündmustes, vaid olukordades, kus on kultuuris fikseerunud ootused, rollid, normid, suhted, ohud ja võimalused.

Mida ma pean kalliks?
Mida olen valmis hoidma ka siis, kui see on ebamugav, ohtlik või kulukas?

Mida ma tegelikult teen?
Mitte mida ma arvan endast, vaid millised on minu valikud, kordused, jäljed, tulemused ja tagajärjed.

3. Inimest on vaja vaadata vähemalt kaheteistkümnest vaatepunktist

Alljärgnev võiks olla enese avamise algne maatriks.

Selline maatriks aitab vältida reduktsiooni. Inimene ei ole ainult psüühika, ainult keha, ainult roll, ainult staatus, ainult elulugu ega ainult „isiksuseomaduste” kogum.

4. Enese tundmise keskne kategooria võiks olla valmidus

Küsimus „milline ma olen?” on vähem viljakas kui küsimus:

Milleks ma olen valmis?

Valmidus koondab endas teadmise, oskamise, arusaamise, kogemuse, tahte, usu, lootuse, julguse ja vastutustunde. Seetõttu saab inimese eneseanalüüsis küsida:

• Milleks ma olen valmis isiklikus elus?
• Milleks olen valmis perekonnas?
• Milleks olen valmis kogukonnas?
• Milleks olen valmis kodanikuna?
• Milleks olen valmis ametikohal?
• Milleks olen valmis kriisi, ohu ja kannatuse korral?
• Milleks olen valmis siis, kui keegi ei näe ega kontrolli?

Eriti tähtis on viimane küsimus. Inimese kõlbeline tegelikkus ilmneb sageli mitte deklaratsioonides, vaid olukorras, kus väline kontroll puudub.

5. Enese nägemiseks on vaja eristada tahtmist, vajadust, suutlikkust ja kartust

Suur osa arusaamatustest tekib sellest, et inimene ajab segi neli kategooriat:

Mida ma tahan?
See võib olla hetkeline, kujutluslik, õpitud, pealesurutud või sügav.

Mida ma vajan?
See võib olla hoopis muu kui see, mida ma tahan. Inimene võib tahta tunnustust, aga vajada rahu; tahta võimu, aga vajada turvatunnet; tahta põgeneda, aga vajada mõtestatud pingutust.

Mida ma suudan?
Suutlikkus sõltub eeldustest, kogemusest, valmidusest, olukorrast, ajast, kaaslastest, tervisest ja tingimustest.

Mida ma kardan?
Hirm võib varjata vajadust, piirata tahet, moonutada mõtlemist ja panna inimest tegema otsuseid, mida ta hiljem ei mõista.

Süsteemne eneseanalüüs algab siis, kui inimene paneb need neli üksteise kõrvale ega luba neil segi minna.

6. Ennast ei saa näha ainult sissepoole vaadates

Introspektsioon on vajalik, aga mitte piisav. Inimene võib ennast väga siiralt petta. Ta võib pidada vooruseks seda, mis on harjumus; julguseks seda, mis on hoolimatus; tagasihoidlikkuseks seda, mis on hirm; põhimõttekindluseks seda, mis on jäikus.

Seetõttu tuleb ennast vaadata vähemalt nelja allika kaudu:

1. Sisekaemus – mida ma tunnen, mõtlen, loodan, kardan, mäletan?
2. Käitumise jäljed – mida ma tegelikult teen, mida väldin, mida kordan?
3. Teiste kogemus minuga – kuidas minu tegevus teistele mõjub?
4. Tulemused ja tagajärjed – mida minu olemine, otsused ja tegemised kaasa toovad?

Alles nende nelja ühtsuses saab hakata rääkima enam-vähem usaldusväärsest enesekäsitlusest.

7. Eneseanalüüsi praktiline käik

Selleks, et käsitlus kujuneks süsteemseks, võiks toimida järgmises järjekorras.

I. Fikseeri tegelik olukord

Mitte hinnanguna, vaid kirjeldusena.

Kus ma olen?
Millistes rollides?
Millistes suhetes?
Milliste kohustustega?
Milliste võimaluste ja piirangutega?
Millise tervise, aja, energia ja teadmistega?
Milliste hirmude ja lootustega?

II. Sõnasta vajalik olukord

Mitte unistusena, vaid ideaalile orienteeritud vajalikkusena.

Milline peaks olema minu valmidus?
Milline peaks olema minu suhe iseendasse, teistesse, töösse, kodusse, kodumaasse, loodusesse, Loojasse, kultuuri?
Milline peaks olema minu vastutusvõime?

III. Võrdle tegelikku ja vajalikku

Siit ilmnevad probleemid, kui mõistame probleemi tunnetatud vastuoluna tegeliku ja vajaliku vahel.

Näiteks:

• tahan olla iseseisev, aga väldin otsustamist;
• tahan olla aus, aga kardan tõtt öelda;
• tahan olla armastav, aga olen tähelepanematu;
• tahan olla kodanik, aga käitun elanikuna;
• tahan juhtida, aga ei tunne protsesse;
• tahan õpetada, aga ei tunne õppijat;
• tahan vastutada, aga ei erista tulemusi ja tagajärgi.

IV. Avasta põhjuste süsteem

Ei piisa küsimusest „mis on kõige tähtsam põhjus?”. Tavaliselt on tegemist põhjuste süsteemiga.

Põhjused võivad olla:

• teadmatus;
• oskamatus;
• arusaamatuse puudumine;
• kogemuse puudumine;
• hirm;
• vale siht;
• segased väärtused;
• sõltuvus tunnustusest;
• väsimus;
• halb keskkond;
• puuduv edasiside;
• puuduv tagasiside;
• puuduv vastutus;
• rollikonflikt;
• kõlbeline nõrkus;
• puudulik keele- ja mõistestik.

V. Loo meetmete süsteem

Enese muutmiseks ei piisa lubadusest „hakkan paremaks”. Vaja on meetmete süsteemi.

Meetmed võivad puudutada:

• päevakorda ja elurütmi;
• õppimist;
• mõtlemise harjutamist;
• vestlusi usaldusväärsete inimestega;
• oma rollide selgitamist;
• kohustuste ja õiguste täpsustamist;
• tegevuste lõpetamist, mis lõhuvad;
• tegevuste alustamist, mis loovad;
• tingimuste loomist, milles paremaks saamine on võimalik;
• tagasiside kogumist;
• edasiside loomist enne olulisi otsuseid.

VI. Hinda tulemusi ja tagajärgi

Tulemus on see, mida taotleti.
Tagajärg on kõik see, mis kaasnes, sealhulgas soovimatu, kõrvaline ja hiljem ilmnev.

Inimese küpsus ilmneb eriti selles, kas ta tahab näha ka oma tegevuse tagajärgi.

VII. Paranda käsitlust ja korda ringi

Enesetundmine ei ole ühekordne akt. See on elukestev protsess. Iga uus eluetapp ja üleminek muudab vaatepunkti. See, mis oli sobiv ühes eas, rollis ja olukorras, võib osutuda ebapiisavaks teises.

8. Kõige raskem on näha seda, mida inimene ise endas kaitseb

Enese tundmise suurim takistus ei ole teadmatus, vaid kaitsemehhanismide süsteem.

Inimene kaitseb end sageli:

• häbi eest;
• süütunde eest;
• alaväärsustunde eest;
• vastutuse eest;
• muutumise vajaduse eest;
• oma mugavuse kaotamise eest;
• tõe eest, mis nõuaks uut eluviisi.

Seetõttu on eneseanalüüs kõlbeline sündmus. See ei ole ainult tunnetuslik tegevus. Tõde iseenda kohta vajab julgust, aga ka halastust. Kui halastust pole, muutub eneseanalüüs enesesüüdistuseks. Kui julgust pole, muutub see eneseõigustuseks.

9. Inimese nägemise keskmes on vastutusvõime

Lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene oskab end kirjeldada. Küsimus on selles, kas ta kujuneb subjektiks, kes suudab:

• eristada sihti ja eesmärki;
• valida vahendeid kõlbeliselt;
• ette näha tulemusi ja tagajärgi;
• hoida seda, mida lõhkuda ei tohi;
• muuta seda, mida kauem kannatada ei või;
• vastutada oma osa eest;
• aidata teistel muutuda iseseisvamaks.

Siin tuleb nähtavale Sinu väga oluline põhimõte: abiks saab olla vaid see, mis aitab inimesel muutuda iseseisvamaks. Sama kehtib ka enesetundmise kohta. Enese tundmine ei tohi suurendada enesesse takerdumist, vaid peab suurendama valmidust elada, luua, hoida, teenida ja vastutada.

10. Kokkuvõtteks võiks sõnastada nii

Inimese enese avamiseks on vaja vaadata teda kui fakti, fenomeni ja protsessi; kui looduslikku, psüühilist, vaimset, kõlbelist, sotsiaalset ja kultuurilist olendit; kui subjekti ja rollikandjat; kui loojat, tunnetajat, õppijat, vastutajat ja armastajat.

Süsteemne enesekäsitlus algab tegeliku olukorra ausast fikseerimisest, jätkub vajaliku olukorra sõnastamisega, viib vastuolude ja nende põhjuste süsteemi avastamiseni ning lõpeb mitte hinnangu, vaid meetmete süsteemi loomisega.

Võib-olla kõige lühemalt:

Inimene näeb ennast siis, kui ta suudab näha, millest ta sõltub, mis sõltub temast, milleks ta on valmis, mida ta loob, mida ta lõhub, mida ta kardab, mida ta armastab ja mille eest ta vastutab.

Tänan! Mul on väga hea meel, et sa hindad nii kõrgelt ideed võtta keskse mõistena kasutusele VALMIDUS kui kategooria. Sa andsid väga sisutiheda vastuse!
Praegu on 2026. aasta maikuu ja näeme, et ühiskonnas on ametnikeks, saadikuteks ja nõunikeks isikud, kellel ei ole veel olnud ei mõtet ega aega ja teisi ressursse selleks, et saavutada valmidus professionaalseks produktiivseks tegutsemiseks oma nö ametlikes rollides. Valdav osa “saadikutest” ei ole tõenäoliselt iialgi mõelnud, mida kõike peaks teadma ja oskama ning millest ka aru saama selleks, et osaleda seadusloomes, et teostada kõrgeimat riiklikku järelevalvet kõigi põhiseaduslike institutsioonide tegevuse ja tulemuste-tagajärgede üle, või esindada riiki ja rahvast rahvusvahelises suhtluses, rääkimata oma maa elanikkonna elu ja elukeskkonna hoidmisest. Mis sa arvad, kas inimesed soostuvad kandideerima hoolimatuse, lolluse, ahnuse, hirmu, või millegi muu tõttu? Kuidas toimida, et inimesed suudaksid ja tahaksid olla adekvaatsed?

Siin tuleb väga ettevaatlikult eristada motiive, mehhanisme ja tingimusi. Ma vaatan korraks ka ametlikke aluseid, et vastus ei jääks ainult meie üldistavaks mõttekäiguks.

Tänan, Ülo. Siin on vaja olla korraga range ja õiglane.

Ametlikus mõttes on Riigikogu ülesanded tõesti väga kaalukad: seadusloome, otsuste tegemine, parlamentaarne kontroll ja välissuhtlus; põhiseaduse järgi kuulub Riigikogule seadusandlik võim ning kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Riigikogu alatine komisjon valmistab ette eelnõusid ja kontrollib oma valdkonna piires täidesaatva riigivõimu teostamist. Seega ei ole saadikuamet „arvamuste avaldamise koht”, vaid üks kõige nõudlikumaid avaliku vastutuse rolle ühiskonnas.

Minu meelest ei peaks alustama küsimusest, kas inimesed kandideerivad lolluse, ahnuse, hirmu või hoolimatuse tõttu. Need kõik võivad esineda, aga sügavam küsimus on: milline süsteem võimaldab inimesel kandideerida ja valituks saada nii, et ta ei ole isegi sunnitud endalt küsima, milleks tal peab olema valmidus?

1. Kandideerimise motiivid ei ole üksikud, vaid kihilised

Inimene võib kandideerida väga erinevatel põhjustel.

Üks võib kandideerida siira sooviga kasulik olla, aga tal puudub ettekujutus rolli tegelikust keerukusest.

Teine võib kandideerida kuulekuse tõttu: erakond kutsub, ringkond vajab nime, nimekiri vajab täitmist, keegi „palus appi”.

Kolmas võib kandideerida tunnustusvajaduse tõttu: ametikoht lubab nähtavust, staatust, tähelepanu, tähtsust.

Neljas võib kandideerida võimu või mõju tõttu: tekib lootus pääseda otsustamise lähedale.

Viies võib kandideerida hirmu tõttu: kardetakse, et „kui meie ei lähe, tulevad nemad”.

Kuues võib kandideerida ahnuse tõttu, aga see ei tarvitse olla ainult rahaline ahnus. Võib olla auahnus, mõjuahnus, kuulsuseahnus, ligipääsuahnus.

Seitsmes võib kandideerida hoolimatuse tõttu: ta ei kujuta ette, mida see amet tegelikult nõuab, ega vaevu ka järele mõtlema.

Kaheksas võib kandideerida enesepettuse tõttu: ta arvab, et kui ta on mõnel alal hakkama saanud, küllap saab ta hakkama ka seadusloomes, riiklikus järelevalves ja rahva esindamises.

Aga kõige ohtlikum pole ükski neist eraldi. Kõige ohtlikum on valmiduse kategooria puudumine avalikus mõtlemises. Kui valmidust ei küsita, ei saa ka puudulik valmidus takistuseks kujuneda.

2. Lollus ei ole siin kõige täpsem sõna

Ma kasutaksin pigem nelja eristust.

Teadmatus – inimene ei tea, mida ta ei tea.

Arusaamatus – inimene võib teada sõnu, seadusi ja protseduure, aga ei saa aru seostest, tagajärgedest ega vastutusest.

Valmidusetus – inimene võib olla tubli, aus ja õppimisvõimeline, aga tal pole veel kujunenud rolliks vajalikku tervikut.

Kõlbeline pidetus – inimene võib isegi aru saada, aga ei hooli; või hoolib eeskätt iseendast, oma rühmast, erakonnast, karjäärist.

Need neli ei ole üks ja sama. Teadmatu inimene võib õppida. Arusaamatu inimene võib mõistmiseni jõuda. Valmiduseta inimene võib valmidust kujundada. Kõlbeliselt pidetu inimene võib aga muutuda ohtlikuks, sest teadmised ja oskused võivad tal aidata paremini varjata, manipuleerida ja õigustada.

3. Adekvaatsus tähendab vastavust

Kandidaadi ja saadiku adekvaatsust võiks käsitleda vastavusena vähemalt viies mõttes.

Vastavus rollile.
Kas inimene saab aru, mis on saadiku, ametniku või nõuniku roll, mitte ainult ametikoht?

Vastavus olukorrale.
Kas ta suudab näha ühiskonna, kultuuri, majanduse, õiguse, looduse ja rahvusvaheliste seoste tegelikku seisundit?

Vastavus vastutusele.
Kas ta mõistab, et otsustamise õigusega kaasneb kohustus vastutada tulemuste ja tagajärgede eest?

Vastavus rahvale ja põhiseaduslikule korrale.
Kas ta käsitab rahvast kõrgeima riigivõimu kandjana, mitte valimiste järel passiivseks massiks muudetud elanikkonnana?

Vastavus tulevikule.
Kas ta suudab arvestada, mida tänased otsused teevad laste, kultuuri, looduse, kaitsevõime ja elukvaliteediga 10, 30 või 50 aasta pärast?

Adekvaatne inimene ei ole eksimatu. Adekvaatne inimene teab oma piire, otsib asjatundjaid, eristab arvamust teadmisest, eesmärki sihist, tulemust tagajärjest, tegevust mõjust, võimu vastutusest.

4. Kandideerimisvalmiduse keskne küsimus

Enne kandideerimist peaks inimene suutma avalikult vastata vähemalt järgmisele:

Mida ma pean teadma?
Põhiseadust, riigi institutsioone, seadusloome loogikat, õigusruumi, ühiskonna regulatsioonisüsteeme, eelarvet, rahvusvahelisi kohustusi, kohaliku elu tegelikkust.

Mida ma pean oskama?
Kuulata, küsida, eristada, analüüsida, üldistada, seostada, prognoosida, hinnata, otsustada, koostööd teha, avalikult aru anda.

Millest ma pean aru saama?
Ühiskonnast kui süsteemist; inimesest kui subjektist; kultuurist kui tähenduste, normide ja väärtuste kandjast; seadusest kui regulatsioonivahendist; otsusest kui tagajärgi põhjustavast aktist.

Mille eest ma vastutan?
Mitte ainult hääletuse, vaid selle mõju eest. Mitte ainult erakonna, vaid rahva ees. Mitte ainult tänase kasu, vaid tulevaste tagajärgede eest.

Millistes küsimustes ma ei ole pädev?
See küsimus on eriti oluline. Inimene, kes ei suuda nimetada oma ebapädevuse piire, ei ole valmis vastutusrikkasse rolli astuma.

5. Kuidas toimida, et inimesed suudaksid ja tahaksid olla adekvaatsed?

Minu meelest on vaja mitte üht kampaaniat, vaid eelduste süsteemi.

1. Tuleb sõnastada rollide valmidusmudel

Saadiku, ametniku ja nõuniku roll tuleb avada mitte ametijuhendi, vaid valmiduse kaudu.

Näiteks saadiku puhul:

• seadusloomevalmidus;
• parlamentaarse järelevalve valmidus;
• põhiseadusliku korra mõistmise valmidus;
• ühiskonna- ja kultuuriseoste nägemise valmidus;
• rahvusvahelise suhtluse valmidus;
• avaliku aruandluse valmidus;
• kõlbeline ja vaimne valmidus;
• koostöö- ja dialoogivalmidus;
• kriisi- ja kaitsevalmidus;
• õppimis- ja enesekriitikavalmidus.

Siis ei saa enam öelda: „me ei teadnud, mida peaks küsima”.

2. Tuleb luua avalik kandidaadi eneseanalüüsi vorm

Mitte test, mis kedagi automaatselt kõrvaldaks, vaid avalik eneseavamise dokument.

Kandidaat võiks enne valimisi vastata:

• milline on minu ettevalmistus seadusloomes osalemiseks;
• milline on minu ettevalmistus riiklikuks järelevalveks;
• milliseid valdkondi ma tunnen rahuldavalt;
• millistes valdkondades vajan asjatundjate tuge;
• kuidas ma eristan arvamust, uskumust, teadmist ja hinnangut;
• kuidas ma kavatsen valijatele aru anda;
• milliste põhimõtete vastu ma ei lähe ka surve all;
• millistel juhtudel loobun mandaadist või ametist.

Selline vorm ei piira demokraatiat. Vastupidi: see loob võimaluse tegelikuks valimiseks, sest valijal tekib alus võrrelda.

3. Erakonnad tuleb sundida avalikult vastutama kandidaatide valmiduse eest

Praegu saab erakond sageli öelda: „rahvas valis”. Aga rahvas valib nende seast, keda erakonnad üles seavad.

Seetõttu peaks iga erakond avaldama:

• kuidas kandidaate valiti;
• milliseid valmiduskriteeriume kasutati;
• kes hindas;
• millist ettevalmistust pakuti;
• kuidas erakond tagab, et saadik ei ole ainult hääletusmasin;
• kuidas käsitletakse saadiku südametunnistust, eriarvamust ja vastutust rahva ees.

Ilma selleta jääb kandidaat sageli mitte rahva, vaid erakonna projekti osaks.

4. Tuleb luua saadiku ja ametniku valmiduse kool

Mitte parteikool. Mitte propagandakursus. Mitte „kuidas meedias esineda”.

Vaja oleks avaliku elu valmiduse kooli, kus käsitletakse:

• põhiseaduslikku korda;
• seadusloome metodoloogiat;
• ühiskonna kui süsteemi käsitlust;
• probleemi ja põhjuste süsteemi avastamist;
• mõjuanalüüsi;
• avalikku vastutust;
• eetikat ja korruptsiooniriske;
• sidet, edasisidet ja tagasisidet;
• koostööd asjatundjatega;
• kriisiolukordi ja kaitsevalmidust;
• rahvaesinduse kultuuri.

See ei peaks olema ainult tulevastele saadikutele, vaid ka ajakirjanikele, ametnikele, nõunikele, kohaliku omavalitsuse liikmetele, kodanikuühendustele ja õpetajatele.

5. Tuleb muuta avalik arutelu nõudlikumaks

Kui avalikus arutelus küsitakse ainult „kas toetate või ei toeta?”, siis toodetakse loosungeid.

Kui küsitakse:

• milles on probleem;
• millised on põhjused;
• millised on alternatiivid;
• millised on tulemused ja tagajärjed;
• millised on riskid;
• kes vastutab;
• milline on edasiside;
• milline on tagasiside;
• kuidas hinnatakse mõju;

siis peab inimene hakkama mõtlema.

Adekvaatsus kujuneb nõudlikus kultuuris. Lodevas kultuuris muutub ka võimekas inimene pealiskaudseks.

6. Tuleb taastada häbi ja au tähendus

Õiguslik vastutus ei kata kõike. Administratiivne kontroll ei suuda asendada kõlbelist kontrolli.

Kui inimene kandideerib ilma valmiduseta ametisse, mille kaudu ta võib kahjustada rahvast, kultuuri, riiki ja tulevikku, peaks ta tundma häbi. Mitte alandavat häbi, vaid kõlbelist häbi: „mul ei ole õigust võtta seda koormat, kui ma ei ole selleks valmistunud”.

Sama tähtis on au. Avalik amet ei peaks olema hüve, vaid au ja koorem. Ühiskond peab jälle hakkama eristama inimest, kes tahab ametit, ja inimest, kes on valmis ametiga kaasnevat koormat kandma.

6. Kõige tähtsam: valmidusetus tuleb muuta nähtavaks

Praegu saab valmidusetus jääda varju. Inimene räägib üldsõnu, erakond annab loosungid, valija hääletab mulje järgi, ajakirjandus küsib taktikat ja konflikti, mitte valmidust.

Vaja on luua olukord, kus valmidusetus paistab välja enne, mitte pärast kahju tekkimist.

Selleks sobiks näiteks

Oluline ei ole ainult hinne. Oluline on, et inimene peab hakkama mõtlema: mille alusel ma üldse väidan, et olen valmis?

7. Mida teha inimesega, kes tahab olla adekvaatne?

Talle tuleb anda tee.

Mitte öelda ainult: „sa ei kõlba”. See võib olla tõsi, aga sellest pole abi.

Tuleb öelda:

1. fikseeri oma tegelik valmidus;
2. tunnista puudujääke;
3. vali valdkond, milles saad kasulik olla;
4. leia õpetajad ja asjatundjad;
5. õpi eristama arvamust teadmisest;
6. õpi nägema süsteeme ja seoseid;
7. harjuta avalikku põhjendamist;
8. lase oma seisukohti kriitiliselt kontrollida;
9. ära võta otsustamisõigust enne, kui oled valmis vastutama;
10. kui oled juba ametis, loo enda ümber aus edasiside ja tagasiside süsteem.

Adekvaatsus ei ole sünnipärane omadus. See on kultuuri, kasvatuse, õppimise, kogemuse, enesekriitika ja vastutuse funktsioon.

8. Lühike vastus Sinu küsimusele

Kas inimesed kandideerivad hoolimatuse, lolluse, ahnuse, hirmu või millegi muu tõttu?

Jah, vahel nende tõttu. Aga süvapõhjus on laiem: ühiskonnas ei ole loodud küllalt tugevat normi, et avalikku vastutust võib taotleda vaid see, kes on mõelnud läbi oma valmiduse, piirid, kohustused ja vastutuse.

Kuidas toimida?

Tuleb muuta valmidus avaliku elu keskseks kategooriaks. Tuleb luua rollide valmidusmudelid, kandidaadi eneseanalüüsi vormid, erakondade vastutuse mehhanismid, avaliku elu valmiduse kool, nõudlikum ajakirjanduslik ja kodanikukultuuriline arutelu ning häbi-au-vastutuse kõlbeline raamistik.

Kõige lühemalt:

Inimene muutub adekvaatseks siis, kui ta tahab näha tegelikkust, suudab näha ka iseennast selles tegelikkuses, julgeb tunnistada oma puudujääke, õpib enne otsustamist ja vastutab pärast otsustamist.

Jah, egas minagi nii loll veel ole, et mõnd ametnikku, saadikut või nõunikku lausa lolliks peaksin, aga veel mitte ka nii vana, et pidada arukaks isikuid, kelle käitumises vastutus- ja kohusetunnet iseloomustava arukuse tunnuseid ei paista. Kas ma saan sinust õigesti aru, et kurja juureks ei ole nõrgavõitu vastupanuvõimega isikud, vaid erakondlik “demokraatia”, milles eesmärgiks kujuneb võim ja inimesed võimu saavutamise ja hoidmise VAHENDIKS? Kui nii, siis on igasugused pingutused selleks, ei elanikkond kasvaks kodanikkonnaks raskelt vastunäidustatud tegevus?

Jah, ma arvan, et Sa saad minust sisuliselt õigesti aru — aga ühe väga olulise täpsustusega.

Kurja juur ei ole erakond kui niisugune. Kurja juur on erakonnastunud võimumehhanism, milles erakond lakkab olemast kodanike poliitilise tahte kujunemise ja väljendamise vahend ning muutub võimu saavutamise, jaotamise ja hoidmise masinaks. Siis muutub ka inimene vahendiks: kandidaat on nimekirja täitmise vahend, saadik on häälte andmise vahend, ametnik on otsuste vormistamise vahend, nõunik on õigustamise vahend, valija on mandaadi tootmise vahend.

Põhiseaduslikus mõttes peaks olema vastupidi. Riigikogu liige annab ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale ning § 62 järgi ei ole ta seotud mandaadiga; põhiseaduse kommenteeritud väljaanne rõhutab, et see loob eelduse tegutseda vabalt, sõltumatult ja südametunnistusest lähtuvalt. Riigikohtu annotatsioon ütleb samuti, et Riigikogu liige ei esinda ainult oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana; tal on õigus teha valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt.

Seega on vastuolu järgmine:

Rahvusvahelises demokraatiakäsitluses ei peeta erakondi iseenesest võõrkehadeks. Vastupidi, erakonnad võivad olla vajalikud, sest nad aitavad poliitilisi vaateid koondada, kujundada ja esindusasutustesse viia; samas ongi keskne probleem nende „hübriidne” loomus — nad on eraühendused, aga täidavad avalikke funktsioone. Seetõttu räägitakse ka sisemisest demokraatiast, rahastamise läbipaistvusest ja avalikust vastutusest.

Sellest järeldub: mitte erakondlikkus ise ei ole paratamatult kurja juur, vaid erakondlikkuse muutumine kinniseks, enesesäilituslikuks, võimukeskseks ja vastutusest vabastavaks mehhanismiks.

Sinu viimane küsimus on väga valus: kas siis pingutused, et elanikkond kasvaks kodanikkonnaks, on raskelt vastunäidustatud tegevus?

Minu vastus: võimu säilitamise mehhanismi seisukohalt jah; ühiskonna, kultuuri ja põhiseadusliku korra seisukohalt ei — need on vältimatult vajalikud.

Erakonnastunud võimumehhanismile on iseseisev kodanik tõesti ebamugav. Kodanik küsib: mille alusel? kelle huvides? milliste tagajärgedega? kes vastutab? millised on alternatiivid? milline oli edasiside? milline on tagasiside? Selline inimene ei ole hõlpsasti mobiliseeritav, hirmutatav, ostetav ega petetav.

Aga just seepärast on kodanikuks kasvamine ühiskonna tervise tingimus. Kui elanikkond ei kasva kodanikkonnaks, jääb demokraatia vormiks ilma sisuta. Siis on olemas valimised, aga mitte valimine; esindajad, aga mitte esindus; arutelud, aga mitte mõtlemine; seadused, aga mitte õiglus; kontroll, aga mitte vastutus.

Minu meelest tuleks siin sõnastada üks põhimõte:

Kodanikkonnaks kasvamine on vastunäidustatud ainult neile, kes tahavad valitseda elanikkonda, mitte teenida rahvast.

Sellest tuleneb ka tegevusloogika.

Ei piisa sellest, et inimesi kutsuda „aktiivseks”. Aktiivne võib olla ka manipuleeritud inimene. Ei piisa sellest, et inimesi kutsuda „valima”. Hääletamine võib toimuda ilma valikuseisundita. Ei piisa isegi sellest, et inimesi „teavitatakse”. Informeeritus ilma arusaamiseta võib muutuda vaid paremini varustatud segaduseks.

Vaja on kasvatada kodanikuvõimet ehk valmidust olla subjekt ühiskonnas. Selle keskmes võiksid olla järgmised tunnused:

1. inimene eristab elanikku ja kodanikku;
2. inimene mõistab õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsust;
3. inimene oskab küsida otsuste põhjuste, tulemuste ja tagajärgede kohta;
4. inimene oskab eristada arvamust, uskumust, teadmist ja hinnangut;
5. inimene ei luba end käsitada vahendina;
6. inimene ei käsita ka teisi vahendina;
7. inimene suudab näha erakonda, riiki, ametit ja võimu vahendina, mitte eesmärgina;
8. inimene suudab luua ja võrrelda alternatiive;
9. inimene suudab osaleda sotsiaalses kontrollis;
10. inimene tajub, et kodumaa, kultuur, loodus ja tulevik ei ole „kellegi teise asi”.

Seega ei peaks küsima ainult, kuidas parandada erakondi. Tuleb küsida: kuidas luua selline kodanikkond, kelle ees erakonnad ei saa enam käituda kinniste võimukorporatsioonidena?

Kõige lühemalt ütleksin nii:

Kui võim muutub eesmärgiks, muutub inimene vahendiks. Kui inimene on siht ja kodanik subjekt, saab võimust taas vastutuse koorem ja erakonnast üksnes vahend ühise elu korraldamiseks.

Ja veel lühemalt:

Elanikkonna kodanikkonnaks kasvamine ei ole vastunäidustatud. See on vastumürk. Kuid see on vastunäidustatud neile mehhanismidele, mis vajavad kodanike asemel kuulekaid hääletajaid.

Tänan! Sul on õigus, kui a) elanikel oleks võimalik olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud selleks, et orienteeruda nii programmilistes ideedes, anda hinnanguid senisele tegevusele ja tulemustele-tagajärgedele ning inimestele; b) oleks, keda valida, st oleks inimesi, kes tegelikult on mitte ainult piltidel ilusad, vaid ka elus ausad, õiglased, julged, ehedad ning asjatundlikud, oleks olukord teistsugune. Erakondade nimekirjadesse kantakse kõik, keda suudetakse kuidagi ära rääkida, et ta soostuks kandideerima ja selles kadalipus osalema, teades väga hästi, et otsustuskogusse pääsevad vaid need, kes on nimekirja ülemises otsas. See kõik on alatult petturlik ja elanikele alandav. Samas isegi ülikoolides ühiskonna-alast ja ametialast ettevalmistust ei võimaldata…
Sa ütled, et rahvusvahelises demokraatiakäsitluses ei peeta erakondi iseenesest võõrkehadeks. Me ka ei peaks, kui oleks mingisugunegi lootusekiir, et häbitust avalikust häbiväärsest valetamisest välja tulla. Kuidas saavutada, et valimised kujuneksid valimisteks ja saadikuks saaksid kandideerida vaid need, kellel on valmidus riigi ja rahva hoidmiseks ning koostööks teiste rahvastega?

Sinu küsimus puudutab korraga põhiseaduslikku õigust, valimiste korraldust ja kodanikukultuuri. Vastan nii, et eristan: mida ei tohi teha, mida saab kohe teha, ja mida tuleb muuta süsteemselt.

Üks kriitiline piir tuleb kohe ette: praegune põhiseadus annab Riigikogusse kandideerimise õiguse igale vähemalt 21-aastasele hääleõiguslikule Eesti kodanikule. Seetõttu ei saa valmidust kehtestada lihtsa „ametieksamina” ilma põhiseaduslikke õigusi ja võimu kuritarvitamise ohtu puudutamata.

Jah — siin on vaja teha kaks sammu korraga: mitte rikkuda demokraatia aluspõhimõtet, aga lõpetada selle aluspõhimõtte petturlik kasutamine.

Praegune põhiseaduslik lähtekoht on selge: Riigikogu valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane; Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Ka Riigikogu valimise seadus kordab, et kandideerimisõigus on Eesti kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 21-aastaseks; piirangud puudutavad näiteks valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamist, tegevväelase staatust ning vanglakaristust kandvat isikut.

Seetõttu ei saa otse öelda: „kandideerida võivad ainult need, kelle valmidust keegi on tunnustanud.” See oleks ohtlik, sest kohe tekib küsimus: kes tunnustab, millise õigusega, millise mõõdupuuga ja kelle huvides? Kui valmiduse hindamise mehhanism satuks sama erakondliku võimusüsteemi kätte, mida me tahame parandada, muutuks see kohe uueks tõkestamise, omade eelistamise ja teisitimõtlejate kõrvaldamise vahendiks.

Aga sellest ei järeldu, et midagi teha ei saa. Vastupidi: teha saab palju, kui me ei alusta keelustamisest, vaid valmiduse avalikuks, võrreldavaks ja poliitiliselt vältimatuks muutmisest.

1. Valimised muutuvad valimisteks alles siis, kui on neli eeldust

Valimised ei ole pelgalt hääletamise protseduur. Valimine eeldab vähemalt nelja asja.

Esiteks peab valija olema mingilgi määral valikuseisundis: ta peab aru saama, mille vahel ta valib.

Teiseks peavad olemas olema alternatiivid: mitte ainult nimed, näod ja loosungid, vaid erinevad arusaamad sihist, eesmärkidest, vahenditest, vastutusest ja tagajärgedest.

Kolmandaks peab kandidaat olema avatud ja hinnatav: valija peab saama näha mitte ainult kandidaadi lubadusi, vaid tema valmidust.

Neljandaks peab olema vastutuse mehhanism: pärast valimisi ei tohi kaduda küsimus, mida lubati, mida tehti, mis juhtus ja kes vastutab.

Kui neist neljast kasvõi kaks puuduvad, ei ole tegemist enam valimisega sisulises mõttes. Siis on tegemist mandaadi tootmisega.

2. Praeguse süsteemi eriti nõrk koht on nimekirjavõim

Eesti Riigikogu valimissüsteemis on oluline osa erakondadel ja nimekirjadel. Valimistulemused tehakse kindlaks proportsionaalsuse põhimõttel ning erakondadele ja kandidaatidele antud hääled mõjutavad mandaatide jaotust. Seadus näeb ette ka kompensatsioonimandaadid erakondadele, kes ületavad üleriigiliselt 5 protsendi künnise; kompensatsioonimandaadi võib saada kandidaat, kes on erakonna üleriigilises nimekirjas eespool ja täidab seaduses sätestatud häältekünnise.

Siin tekibki Sinu nimetatud oht: valijal võib olla mulje, et ta valib inimest, ent tegelikus mandaadijaotuses toimib ka erakonna eelnev järjestus ja nimekirjamehhanism. See ei tähenda, et kõik oleks automaatselt ebaseaduslik. Aga see tähendab, et valija tegelik mõju võib olla väiksem, kui valimiskampaania retoorika laseb paista.

Seetõttu tuleks üks põhimõte selgelt sõnastada:

Valija ei tohi olla erakonna nimekirjastrateegia dekoratsioon.

3. „Ainult valmis inimesed kandideerima” — õige siht, aga vale tee võib olla ohtlik

Sinu lauses on õige tuum: saadikuks ei peaks saama inimene, kellel puudub valmidus hoida riiki, rahvast, kultuuri, loodust ja tulevikku.

Aga juriidiliselt ja poliitiliselt on vaja eristada kahte tasandit.

Õigus kandideerida peab jääma avaraks, sest muidu võib võim hakata otsustama, kes on „kõlblik”. Euroopa valimisstandardites peetakse kandideerimisõigust üldise valimisõiguse osaks; piirangud ei tohi muutuda ülemääraseks ega meelevaldseks. Veneetsia komisjoni hea valimistava koodeks rõhutab võrdsust, üldisust ja seda, et näiteks rahalised nõuded ei tohi olla ülemäärased.

Poliitiline ja kõlbeline õigus saada valituks peab aga muutuma palju nõudlikumaks. See ei pea tähendama, et riigiametnik annab loa kandideerida. See peab tähendama, et valmidusetus tehakse nähtavaks enne valimispäeva.

Kõige olulisem pööre oleks järgmine:

Kandideerimisõigus jääb kodanikuõiguseks, aga valituks saamise eeldus peab muutuma avalikult kontrollitavaks valmiduseks.

4. Kuidas valmidusetus nähtavaks teha?

Esimene praktiline samm oleks kandidaadi avalik valmidusdeklaratsioon. Mitte loosung. Mitte elulookirjeldus. Mitte „miks ma kandideerin”. Vaid süsteemne dokument, millele kandidaat annab oma nime ja au.

Selles peaks kandidaat vastama vähemalt järgmistele küsimustele.

I. Põhiseaduslik valmidus

Kas ma saan aru, mida tähendab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas? Kas ma eristan riiki, valitsust, erakonda, rahvast ja elanikkonda? Kas ma mõistan ametivannet? Riigikogu liige annab enne kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale.

II. Seadusloomevalmidus

Kas ma oskan lugeda seaduseelnõu? Kas ma oskan küsida, millist probleemi eelnõu lahendab? Kas ma oskan eristada normi, eesmärki, mõju, tulemust ja tagajärge? Kas ma oskan avastada, kellele tekib kohustus, kellele õigus, kellele kulu, kellele risk?

III. Järelevalvevalmidus

Kas ma saan aru, et Riigikogu ei ole ainult seaduste vastuvõtmise koht, vaid peab kontrollima ka täidesaatva võimu tegevust, tulemusi ja tagajärgi? Kas ma oskan küsida ministrilt, ametnikult ja riigiasutuselt nii, et vastus ei saaks jääda propagandaks?

IV. Ühiskonna- ja kultuurivalmidus

Kas ma mõistan ühiskonda kui süsteemi? Kas ma näen, kuidas otsused mõjutavad perekonda, kogukonda, kooli, ettevõtlust, loodust, vaimset keskkonda, iivet, kaitsevalmidust, keelt ja kultuuri?

V. Kõlbeline valmidus

Kas ma olen valmis mitte valetama ka siis, kui valetamine tooks hääli? Kas ma olen valmis mitte hääletama oma südametunnistuse vastu? Põhiseaduse § 62 järgi ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites; selle mõte ei ole vastutusest vabastamine, vaid südametunnistuse ja sõltumatuse võimaldamine.

VI. Oma piiride tundmine

Millistes küsimustes ma ei ole pädev? Keda ma pean vajalikuks kuulata? Kuidas ma kontrollin, kas olen eksinud?

See viimane on eriliselt tähtis. Inimene, kes ei oska nimetada oma ebapädevuse piire, ei ole veel valmis avalikku vastutust kandma.

5. Erakonnad tuleb muuta kandidaatide eest vastutavaks

Praegu saab erakond peituda valija selja taha: „rahvas valis”. Aga rahvas saab valida suuresti nende seast, keda erakond nimekirja pani ja kuidas ta nad järjestas.

Seetõttu peaks iga erakond enne valimisi avaldama kandidaatide valmiduse aruande:

• kuidas kandidaadid leiti;
• milliste kriteeriumide alusel nad nimekirja võeti;
• kuidas koostati nimekirja järjekord;
• millist ettevalmistust kandidaatidele võimaldati;
• kes vastutab, kui nimekirja pannakse ilmselgelt valmiduseta inimesed;
• kuidas tagatakse, et saadik ei muutu fraktsiooni hääletusvahendiks;
• millistel juhtudel erakond nõuab oma saadikult avalikku selgitust või tagasiastumist.

Siin on võimalik muuta poliitilist kultuuri ka seadust muutmata. Kodanikuühendused, ülikoolid, akadeemia, ajakirjandus ja valijate ühendused saavad küsida igalt erakonnalt: näidake oma kandidaadi valmidust, mitte ainult tema plakatit.

6. Tuleb luua sõltumatu avalik kandidaadiportaal

Valimiste ametlik korraldus annab kandidaadi nime, numbri ja nimekirja. Sellest ei piisa. Vaja oleks avalikku, sõltumatut, kõigile ühtse struktuuriga kandidaadiportaali, kus iga kandidaat peab esitama:

• eluloo ja kogemuse;
• valdkonnad, mida ta tunneb;
• avaliku valmidusdeklaratsiooni;
• vastused põhiseaduslikele ja ühiskondlikele põhiküsimustele;
• varasemad avalikud seisukohad;
• huvide deklaratsiooni;
• peamised lubadused;
• lubaduste seose eelarve, ressursside ja tagajärgedega;
• avaliku aruandluse korra, mida ta valituks osutudes järgib.

Kõik vastused peaksid olema võrreldavas vormis. Mitte selleks, et inimest alandada, vaid selleks, et valijal oleks võimalik tegelikult valida.

7. Valimiskampaania tuleb muuta vaidlusest läbikatsumiseks

Tänane kampaania kipub olema muljete, loosungite, vastandumise ja hirmutamise võitlus. Valimised muutuvad valimisteks siis, kui kampaania keskseks vormiks saab avalik läbikatsumine.

Kandidaatidelt ja erakondadelt tuleb küsida mitte ainult „mida lubate?”, vaid:

• milles on probleem;
• millised on probleemi põhjused;
• milliseid alternatiive kaalusite;
• miks valisite just selle tee;
• milliseid ressursse on vaja;
• millised tingimused peavad olema loodud;
• millised on tõenäolised tulemused;
• millised on võimalikud tagajärjed;
• kes vastutab;
• kuidas tagasiside kogutakse;
• mida tehakse, kui ilmneb, et otsus oli vale.

Selliste küsimuste ees muutub tühi kandidaat ise nähtavaks. Teda ei ole vaja keelata; piisab, kui valmidusetus enam ei varju.

8. Nimekirjasüsteemi tuleb muuta nii, et valija mõju kasvaks

Kui ühiskonnas jõutakse poliitilise kokkuleppeni, võiks kaaluda valimissüsteemi muudatusi, mille siht on lihtne: vähendada erakonna tagatoa mõju ja suurendada valija tegelikku otsustavat mõju.

Võimalikud suunad:

• erakondade üleriigiliste nimekirjade mõju vähendamine;
• avatumate nimekirjade kasutamine;
• kompensatsioonimandaatide seostamine tugevamalt isikliku toetusega;
• erakondade sisese kandidaadivaliku avalikustamine;
• sisevalimiste või eelvalimiste kasutamine nimekirjade koostamisel;
• üksikkandidaatide ja kodanike ühenduste tegeliku võimaluse suurendamine;
• valimiskünnise ja mandaadijaotuse mõju aus avalik läbivaatamine.

Ma ei ütle siin, milline tehniline mudel on ainuvõimalik. Ütlen, et praegust süsteemi tuleks hinnata selle järgi, kas see võimaldab kodanikul valida inimest ja ideed või sunnib teda osalema erakonna mandaaditehnoloogias.

9. Valetamisest väljatulek ei alga karistusest, vaid tõe nõudlikust korraldusest

Poliitilist valet on raske seadusega täielikult keelata nii, et sõnavabadust ei rikuta ja võim ei hakkaks ise „tõe” omanikuks. Aga valetamise ruumi saab vähendada.

Selleks on vaja:

• faktiväidete kohustuslikku allikastamist;
• valimislubaduste eelarvelist ja õiguslikku seletust;
• sõltumatut lubaduste registrit;
• hilisemat lubaduste täitmise aruannet;
• avalikke parandusi valeväidete korral;
• erakondade rahastamise ja huvide läbipaistvust;
• ajakirjanduse loobumist pelgalt konfliktikesksest käsitlusest;
• avalikke arutelusid, kus kandidaat peab põhjendama, mitte ainult esinema.

Valetaja ei kao ühiskonnast. Aga valetamine muutub raskemaks, kui igal väitel on vaja alust, igal lubadusel seost ressurssidega ja igal otsusel tagajärgede aruannet.

10. Kõige tähtsam on kodanikukool, mitte parteikool

Kui isegi ülikoolides ei anta ühiskonna- ja ametialast ettevalmistust, siis ei saa loota, et saadikuvalmidus tekib juhuslikult.

Vaja oleks avalikku kodaniku- ja riigivalmiduse kooli, mis ei kuulu ühelegi erakonnale. Selle ülesanne ei oleks inimesi ideoloogiliselt joondada, vaid aidata neil mõista:

• mis on riik, ühiskond ja kultuur;
• mis on põhiseaduslik kord;
• mis on seadusloome;
• mis on avalik amet;
• mis on õiguse, kohustuse ja vastutuse ühtsus;
• mis on probleem ja põhjuste süsteem;
• mis on mõjuanalüüs;
• mis on side, edasiside ja tagasiside;
• mis on avalik aruandlus;
• mis on koostöö rahvaga ja teiste rahvastega.

Selline kool peaks olema avatud kandidaatidele, ametnikele, nõunikele, ajakirjanikele, õpetajatele, kodanikuühendustele ja igale kodanikule. See ei annaks „luba kandideerida”, vaid looks võimaluse, et kandideerima hakkaksid inimesed, kes vähemalt teavad, mida nad endale koormaks võtavad.

11. Valmiduse miinimum saadikukandidaadile

Sõnastaksin miinimumi nii:

Saadikukandidaat peaks enne kandideerimist suutma avalikult tõendada, et ta:

1. mõistab põhiseaduslikku korda ja rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja tähendust;
2. eristab riiki, valitsust, erakonda, rahvast ja elanikkonda;
3. saab aru seadusloome, järelevalve ja esindamise põhiülesannetest;
4. oskab eristada arvamust, uskumust, teadmist, hinnangut ja otsust;
5. oskab käsitleda probleemi tegeliku ja vajaliku vastuoluna;
6. otsib põhjuste süsteemi, mitte üht „peasüüdlast”;
7. seostab lubadused ressursside ja tingimustega;
8. eristab tulemusi ja tagajärgi;
9. tunnistab oma ebapädevuse piire;
10. ei käsita inimest võimu vahendina;
11. on valmis avalikult aru andma;
12. peab võimu vastutuse koormaks, mitte hüveks.

Sellest vähem on liiga vähe.

12. Kuidas seda saavutada?

Mitte ühe seadusega. Vaja on järkjärgulist, aga sihikindlat süsteemi.

Esimene samm: sõnastada avalikult saadikuvalmiduse mudel.
See võiks olla dokument, mida saavad kasutada koolid, ülikoolid, ajakirjandus, kodanikuühendused ja valijad.

Teine samm: nõuda kõigilt kandidaatidelt valmidusdeklaratsiooni.
Algul ühiskondliku normina, hiljem võib osa sellest muutuda seaduslikuks avalikustamiskohustuseks.

Kolmas samm: panna erakonnad vastutama nimekirjade koostamise eest.
Mitte ainult poliitiliselt, vaid ka avalikult dokumenteeritult.

Neljas samm: luua sõltumatu kandidaadiportaal ja lubaduste register.
Valija peab saama võrrelda, mitte ainult uskuda.

Viies samm: muuta valimisdebatid läbikatsumiseks.
Iga kandidaat peab näitama, kuidas ta mõtleb.

Kuues samm: kasvatada kodanikke, mitte hääletajaid.
Kodanikuks kasvamine peab algama kodust, koolist, kogukonnast, kultuurist ja avalikust arutelust.

Seitsmes samm: avada nimekirjasüsteemi mõju ja muuta seda, kui see alandab valija tegelikku otsustamisõigust.
Siin on vaja põhjalikku, ausat ja avalikku analüüsi.

13. Lõppsõnastus

Valimisi ei saa muuta valimisteks ainult valimispäeval. Valimised kujunevad valimisteks palju varem — siis, kui ühiskonnas on keel, mõisted, alternatiivid, kodanikud, avalik läbikatsumine ja kõlbeline nõudlikkus.

Ja saadikuks ei peaks saama inimene seepärast, et ta on nimekirja eesotsas, hästi nähtav, parteile kasulik või kampaanias osav. Saadikuks peaks saama inimene, kelle puhul on nähtav valmidus:

hoida riiki, teenida rahvast, kaitsta kultuuri, arvestada loodust, teha koostööd teiste rahvastega, mõista otsuste tagajärgi ja kanda vastutust ka siis, kui see on raske.

Kõige lühemalt:

Kandideerimisõigust ei tohi muuta võimu loaks. Aga valmidusetus tuleb muuta avalikuks, võrreldavaks ja poliitiliselt talumatuks. Siis hakkab hääletamisest tasapisi jälle valimine kujunema.

Sa kirjutad:”2. Praeguse süsteemi eriti nõrk koht on nimekirjavõim.”. Nõus, aga petuskeemide abil Riigikogusse sattunud isikute tegevuse üle valijatel (elanikkonnal) järelevalve võimalust ei ole. Mida sa soovitad teha riigi- ja rahvakaitse saavutamiseks? Nagu sa tead, on koalitsioonierakondade reiting 11% !? Paljud kahtlevad, kas siis, kui “poliitikutel” häbi ei ole, on üldse võimalik ühiskondlikus regulatsioonis midagi mõistlikumaks muuta. Ühiskond, kus allakäiguspiraali peatada ei suudeta, satub kriisi ja sellest ühiskonnast jääb vaid mälestus. Peeglisse vaatamiseks “poliitikutel” julgust pole. Raske uskuda, et petuskeemide varal võimule tulnud ja võimul olnud isikutel see ühtäkki tekib. Riigikogu praegune koosseis ei ole nelja aasata jooksul aktsepteerinud ühtki opositsioonierakondade sisulist taotlust… Proovime sõnastada saadikuvalmiduse mudeli. Siis peaks koostama ka kodanikuvalmiduse mudeli?

Jah, need kaks mudelit kuuluvad kokku. Saadikuvalmiduse mudel ilma kodanikuvalmiduse mudelita võib muutuda eliidikontrolliks; kodanikuvalmiduse mudel ilma saadikuvalmiduseta jääb aga jõuetuks nõudlikkuseks altpoolt.

Jah, Ülo — saadikuvalmiduse mudelile peab tingimata järgnema kodanikuvalmiduse mudel. Need on ühe süsteemi kaks poolt.

Kõigepealt üks täpsustus: maikuise Turu-uuringute AS uuringu järgi oli Reformierakonna toetus 11%, Eesti 200 toetus 2% ja valitsuskoalitsiooni kogutoetus 13%; opositsioonierakondade kogutoetus oli 72%. Uuring toimus 7.–13. mail 2026. Praegune valitsuskoalitsioon on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusliit; valitsuse enda lehel on kirjas, et nad sõlmisid koalitsioonileppe 2025–2027.

See olukord teeb Sinu küsimuse eriti teravaks: mida saab teha siis, kui formaalne võim ei tunne enam moraalset kohustust ennast korrigeerida?

Minu vastus oleks järgmine.

1. Peegel tuleb luua väljaspool seda süsteemi, mis peeglisse vaadata ei taha

Valijatel ei ole Eestis Riigikogu liikme suhtes tagasikutsumise mehhanismi. Põhiseaduse § 62 sätestab, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites; põhiseaduse kommentaar rõhutab, et see on vaba mandaadi ja identiteedi põhimõte.

See tähendab, et otsest õiguslikku järelevalvet valijatel üksiksaadiku käitumise üle sisuliselt ei ole. Aga see ei tähenda, et kodanikkond oleks jõuetu. See tähendab, et järelevalve tuleb rajada teist tüüpi jõule: avalikkusele, asjatundlikkusele, süsteemsele dokumenteerimisele, alternatiividele ja kodanikukultuurile.

Kui poliitikud ise peeglisse ei vaata, tuleb luua ühiskondlik peegel — selline, millest ei saa mööda vaadata.

2. Riigi- ja rahvakaitse siin tähenduses ei alga tankidest, vaid selgusest

Riigi- ja rahvakaitse ei ole ainult sõjaline kaitse. Selles kontekstis tähendab see vähemalt järgmist:

põhiseadusliku korra kaitset,
rahva kui kõrgeima võimu kandja kaitset,
kodaniku õiguste, kohustuste ja vastutuse kaitset,
ühiskonna sidususe kaitset,
keele, kultuuri, looduse ja elukeskkonna kaitset,
tõe, avalikkuse ja asjatundlikkuse kaitset,
tuleviku kaitset tänaste otsuste tagajärgede eest.

Kui võim hakkab toimima enesesäilitusliku masinana, siis tuleb esmalt peatada mõisteline häving. Tuleb teha nähtavaks, mis on võim, mis on volitus, mis on vastutus, mis on valimine, mis on hääletamine, mis on esindamine, mis on petmine, mis on aruandlus ja mis on riiklik järelevalve.

Seepärast on esimene töö tõesti saadikuvalmiduse mudel ja kohe selle kõrval kodanikuvalmiduse mudel.

3. Saadikuvalmiduse mudel — esmane raam

Saadik ei ole erakonna töötaja, fraktsiooni hääletusnupp ega kampaania tulemus. Saadik on rahvaesindaja, kellel peab olema valmidus osaleda riigi kui terviku hoidmisel, seadusloomes, järelevalves, esindamises ja tuleviku kaitses.

Saadikuvalmiduse 12 põhikomponenti

Selle mudeli eesmärk ei ole inimest alandada. Eesmärk on teha nähtavaks, kas inimene üldse kujutab ette, millise koorma ta endale võtab.

4. Saadikuvalmiduse kolm tasandit

Saadikuvalmidust ei saa hinnata ainult „teadmiste” järgi. Vaja on kolme tasandit.

I. Haritus

Kas inimesel on küllalt avar maailmapilt, et mõista inimest, ühiskonda, kultuuri, riiki, õigust, majandust, loodust ja rahvusvahelist olukorda?

II. Informeeritus

Kas tal on ajakohane, tõene ja kontrollitud info tegeliku olukorra kohta?

III. Kogemus

Kas tal on kogemus otsustamisest, vastutamisest, koostööst, konfliktide lahendamisest, avalikust aruandlusest ja tagajärgede kandmisest?

Siit tuleneb valmiduse tuum:

Saadikuvalmidus = haritus + informeeritus + kogemus + kõlbeline vastupidavus + vastutusvõime.

5. Saadikuvalmiduse punased lipud

Mudeli juurde peaks kuuluma ka nähtavate ohtude loend.

Saadikuvalmidust ei ole või see on tõsiselt puudulik, kui kandidaat:

• ei erista riiki ja valitsust;
• ei erista rahvast ja valijaskonda;
• ei erista valimist ja hääletamist;
• ei erista seaduse vastuvõtmist ja probleemi lahendamist;
• ei erista eesmärki, sihti ja vahendit;
• ei erista tulemust ja tagajärge;
• ei oska nimetada oma ebapädevuse piire;
• väldib avalikku põhjendamist;
• käsitab erakonna tahet kõrgemana kui südametunnistust;
• peab võimu hüveks, mitte koormaks;
• kasutab inimest vahendina;
• peab ausat küsimust rünnakuks.

Sellise loendi väärtus on selles, et valmidusetus muutub äratuntavaks.

6. Kodanikuvalmiduse mudel — vältimatu teine pool

Kui saadikuvalmiduse mudel jääb üksi, tekib oht, et keegi hakkab „ülevalt” otsustama, kes kõlbab ja kes ei kõlba. Seepärast peab samal ajal tekkima kodanikuvalmiduse mudel.

Kodanik ei ole lihtsalt inimene, kellel on pass ja hääleõigus. Kodanik on subjekt, kes teadvustab oma osa ühiskonna ja riigi hoidmisel.

Kodanikuvalmiduse 12 põhikomponenti

Kodanikuvalmiduse lühivalem võiks olla:

Kodanikuvalmidus = haritus + informeeritus + kogemus + väärikustunne + osalusvõime + vastutusvõime.

7. Mida teha riigi- ja rahvakaitse saavutamiseks?

Ma pakun tegevuskava, mis ei eelda, et praegune poliitiline klass äkki ärkab. See eeldab, et kodanikkond loob uue normatiivse ja avaliku jõu.

Esimene samm: sõnastada kaks mudelit

Koostada kaks dokumenti:

Saadikuvalmiduse mudel
ja
Kodanikuvalmiduse mudel.

Need ei peaks olema parteilised. Need peaksid olema põhiseaduslikud, kultuurilised, kõlbelised ja metodoloogilised.

Teine samm: luua avalik saadikuvalmiduse maatriks

Iga saadiku ja kandidaadi kohta võiks avalikult küsida:

See ei oleks kohtuotsus. See oleks ühiskondlik nähtavaks tegemine.

Kolmas samm: koostada „Riigikogu töö ühiskondlik audit”

Kui Riigikogu ise ei aktsepteeri opositsiooni sisulisi taotlusi, tuleb ühiskonnas koostada regulaarne audit:

• millised eelnõud esitati;
• millised lükati tagasi;
• mis põhjustel;
• kas sisuline arutelu toimus;
• kas opositsiooni ettepanekuid kaaluti;
• kas mõjuanalüüs oli olemas;
• kas huvirühmi ja asjatundjaid kuulati;
• millised tulemused ja tagajärjed ilmnesid.

Selle auditi peaks koostama mitte partei, vaid kodanike, teadlaste, juristide, õpetajate, ettevõtjate, kultuuriinimeste ja kogukondade koostööna.

Neljas samm: kasutada olemasolevaid seaduslikke osaluskanaleid, aga mitte jääda nende vangiks

Kollektiivse pöördumise saab Riigikogule esitada vähemalt 1000 Eesti kodaniku toetusallkirjaga; Riigikogu leht ütleb, et sellise pöördumisega saab teha ettepaneku kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks. Rahvaalgatus.ee rõhutab sama 1000 allkirja nõuet Riigikogu tasandil ning 1% kohalike hääleõiguslike elanike toetust kohalikul tasandil.

Aga neid pöördumisi ei tohiks teha üksikute appikarjetena. Neid tuleks teha programmilise jadana:

1. saadikuvalmiduse avalikustamise nõue;
2. kandidaatide valmidusdeklaratsiooni nõue;
3. erakondade nimekirjade koostamise läbipaistvuse nõue;
4. seadusloome mõjuanalüüsi tegeliku kohustuslikkuse nõue;
5. opositsiooni sisulise arutelu tagamise nõue;
6. valimissüsteemi avaliku hindamise nõue;
7. kodanikuhariduse ja ametialase ettevalmistuse taastamise nõue.

Viies samm: luua „kodanike kontrollküsimuste süsteem”

Igal avalikul kohtumisel, valimisdebatis, pressikonverentsil ja kandidaadikoosolekul peaksid kodanikud küsima samu põhiküsimusi:

• Milles on probleem?
• Milles on tegeliku ja vajaliku vastuolu?
• Millised on põhjused?
• Millised on alternatiivid?
• Millised on ressursid ja tingimused?
• Millised on eeldatavad tulemused?
• Millised võivad olla tagajärjed?
• Kes vastutab?
• Kuidas toimub edasiside?
• Kuidas toimub tagasiside?
• Mida teete, kui eksite?
• Millistes küsimustes te ei ole pädev?

Kui kandidaat ei suuda neile küsimustele vastata, on tema valmidusetus avalik.

8. Miks mõlemad mudelid peavad tekkima koos?

Sest saadikuvalmidus vastab küsimusele:

Kes tohiks võtta endale avaliku otsustamise koorma?

Kodanikuvalmidus vastab küsimusele:

Kes suudab ära tunda, kellele seda koormat usaldada?

Kui kodanik ei ole valmis, saab valimiskampaaniast manipuleerimine.
Kui saadik ei ole valmis, saab mandaadist oht.
Kui mõlemad ei ole valmis, saab demokraatiast dekoratsioon.

9. Riigi- ja rahvakaitse minimaalne programm

Sõnastaksin selle nii:

1. Selguse kaitse
   Mõisted tuleb puhastada: valimine, hääletamine, rahvas, elanikkond, kodanik, võim, volitus, vastutus, erakond, riik, valitsus.
2. Tõe kaitse
   Avalikud väited peavad olema seostatavad faktide, allikate ja tagajärgedega.
3. Kodaniku kaitse
   Elanikule tuleb luua võimalused kasvada kodanikuks: haritus, informeeritus, kogemus, osalus, väärikus.
4. Saadiku rolli kaitse
   Saadik tuleb vabastada hääletusmasina staatusest ja panna kõlbeliselt vastutama rahva ees.
5. Avalikkuse kaitse
   Salastamine, segamine, venitamine ja sisulise arutelu vältimine tuleb muuta nähtavaks.
6. Alternatiivide kaitse
   Ilma alternatiivideta ei ole valikut. Alternatiivide loomine on riigikaitseline tegevus.
7. Kultuuri kaitse
   Rahvas püsib mitte ainult territooriumi, vaid keele, mälu, kommete, usu, lootuse ja vastastikuse usalduse kaudu.
8. Tuleviku kaitse
   Iga otsust tuleb hinnata ka laste, perede, iibe, looduse, kaitsevalmiduse ja kultuuri seisukohalt.

10. Esmane sõnastus saadikuvalmiduse definitsiooniks

Pakun niisuguse tööversiooni:

Saadikuvalmidus on isiksuslike, kõlbeliste, tunnetuslike, õiguslike, ühiskondlike, kultuuriliste, koostööliste ja vastutuslike eelduste süsteem, mille olemasolu võimaldab inimesel osaleda seadusloomes, teostada riiklikku järelevalvet, esindada rahvast ja riiki ning hoida ühiskonna, kultuuri, looduse ja tuleviku arengueeldusi nii, et otsustamise õigusega kaasneb tegelik kohustus vastutada tulemuste ja tagajärgede eest.

11. Esmane sõnastus kodanikuvalmiduse definitsiooniks

Kodanikuvalmidus on inimese harituse, informeerituse, kogemuse, väärikustunde, õigusteadvuse, kohusetunde, osalusvõime ja vastutusvõime süsteem, mille olemasolu võimaldab tal olla ühiskonnas subjekt: hoida põhiseaduslikku korda, osaleda valikus, teostada sotsiaalset kontrolli, luua alternatiive ning kaitsta kodu, kodumaad, rahvast, kultuuri, loodust ja tulevikku.

12. Kõige lühem vastus

Jah, tuleb koostada mõlemad mudelid.

Saadikuvalmiduse mudel näitab, milline peab olema inimene, kellele võib usaldada võimu.

Kodanikuvalmiduse mudel näitab, milline peab olema inimene, kes suudab otsustada, kellele võimu üldse usaldada.

Ja riigi- ning rahvakaitse algab sellest, et need kaks mudelit muutuvad avaliku arutelu, valimiste, hariduse, ajakirjanduse, kodanikuühenduste ja kogukondliku elu püsivaks mõõdupuuks.

Kõige tihedamalt:

Kui saadik ei ole valmis, on võim ohtlik. Kui kodanik ei ole valmis, ei tunta ohtu ära. Kui mõlemad on valmis, muutub võim taas vastutuse koormaks ja rahvas saab olla põhiseaduse mõttes rahvas, mitte hääletama kutsutud elanikkond.

Tänan! Tänaseks on minu jõuvarud otsas. Jõudsime punkti, kus peab peatuma ja põhjalikult mõtlema. Jätkame esimesel võimalusel! Häid nelipühi!

Südamlik tänu, hea Ülo.

Jah, täna jõudsime tõesti sellesse kohta, kus kiirustamine hakkaks juba kahju tegema. Saadikuvalmiduse ja kodanikuvalmiduse mudel ei ole enam lihtsalt kaks tabelit, vaid võib kujuneda üheks keskseks mõõdupuuks riigi, rahva ja põhiseadusliku korra kaitsel.

Peatume. Laseme mõtetel settida.

Head nelipüha ka Sulle! Olgu valgust, rahu ja jõudu. Jätkame siis, kui aeg ja vaim jälle lubavad.