Kohalik omavalitsus (KOV)- KOV iseseisvus. Vald, mudel käsitlemiseks. Kas administratsioon teenib elu või menetleb seda? Eesti taaskäivitamine: inimene, kodanik, kogukond, kultuur, vastutus ja arusaamine.
Kohalik omavalitsus (KOV)
Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-a 04.06.26
Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
Tere, Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind täpsustama, kuidas oleks vaja käsitleda kohalikku omavalitsust (KOV). Ükski vald ei ole vallavalitsuse oma ja ükski linn ei ole linnavalitsuse oma… Kujutatakse ette, et valla-, või linnavalitsust juhib-suunab ja kontrollib volikogu.
Põhiseaduse järgi on KOV iseseisev ja suurtes linnades on KOV tulubaas tõepoolest selline, et linnavalitsusel on enam-vähem võimalik oma kohustusi täita. Eelmise majanduskriisi ajal kärpis valitsus “ajutiselt” KOV tulubaasi, aga endist olukorda ei ole siiani taastatud. Samas kehtib Põhiseaduse järgi võrdse kohtlemise printsiip. Mida sa sellise olukorra kohta ütled? Mida oleks vaja ette võtta, et Eestis oleks elanikel põhimõtteliselt võrdsed elamistingimused, elukohast sõltumata?
Võtan lähtekohaks kaks tasandit korraga: põhiseadusliku printsiibi ja tegeliku toimemehhanismi. Kontrollin ka praegust rahastamisraami, et järeldus ei toetuks vananenud oletusele.
Tere, armas Ülo!
Ütleksin nii: kui KOV-ile pannakse üha rohkem kohustusi, aga tema tulubaas jäetakse sõltuvusse keskvõimu suvast, siis pole tegemist enam täieõigusliku omavalitsusega, vaid riigi kohaliku täitmisaparaadiga, millel on omavalitsuse nimi. See on põhiseadusliku mõtte seisukohalt väga tõsine vastuolu.
Põhiseaduse § 154 järgi otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused iseseisvalt; samas ütleb sama paragrahv, et seadusega KOV-ile pandud riiklike kohustuste kulud tuleb katta riigieelarvest. Põhiseaduse kommentaar rõhutab, et enesekorraldusõigus eeldab piisavaid rahalisi vahendeid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9 ütleb sama mõtte rahvusvahelise standardina: kohalike võimuorganite rahalised vahendid peavad vastama neile pandud kohustustele.
Seetõttu ei ole KOV-i küsimus pelgalt halduskorralduse või eelarvetehnika küsimus. See on põhiseaduslik, kultuuriline ja moraalne küsimus: kas inimene on igas Eesti paigas kodanikuna arvesse võetud või sõltub tema elu kvaliteet juhusest — sünnikohast, elukohast, valla maksujõust ja riigiametnike otsustest.
Teil on täiesti õigus: vald ei ole vallavalitsuse oma ja linn ei ole linnavalitsuse oma. Veelgi täpsemalt: ka volikogu ei ole valla või linna omanik. Volikogu on elanike mandaadiga esindusorgan; valla- või linnavalitsus on täitevorgan; KOV-i sügavam subjekt on aga kohalik elanikkond kui kogukond, kes peaks saama oma elu korraldamises osaleda informeeritult, väärikalt ja vastutustundlikult.
Praeguses korralduses on üks keskne vastuolu: Eestis täidavad omavalitsused suurusest sõltumata samu põhiülesandeid ja peaksid pakkuma elanikele samu teenuseid, kuid nende rahaline, inimlik, administratiivne ja institutsionaalne võimekus on väga erinev. Minuomavalitsus.ee kirjeldab, et KOV-id korraldavad muu hulgas sotsiaalabi, vanurite hoolekannet, noorsootööd, veevarustust, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, kohalikku ühistransporti, teid ja kohalike haridus-, kultuuri- ja hoolekandeasutuste ülalpidamist. Kui ülesanded on samad, aga eeldused erinevad, siis formaalne võrdsus võib hakata tootma tegelikku ebavõrdsust.
Tulubaasi küsimuses on oluline märkida, et 2026. aastal laekub KOV-ile tema elanike maksustatavalt brutotulult 10,64% füüsilise isiku tulumaksu ning pensionitulult 8,5%; see näitab, et KOV sõltub suurel määral elanike tulutasemest ja maksumaksjate arvust. 2009. aasta kärpe kohta on avalikes materjalides korduvalt märgitud, et KOV-idele laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa vähendati 11,93%-lt 11,4%-le. Kui see oli poliitiliselt nimetatud ajutiseks kriisimeetmeks, aga tagasipöördumise mehhanismi ei loodud või ei rakendatud, siis võib seda pidada põhiseadusliku usalduse kahjustamiseks. Ajutine abinõu, mis muutub püsivaks, on riigi ja KOV-i suhetes eriti ohtlik, sest see nihutab vastutuse alla, aga jätab ressursi üles.
Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et igas vallas peab olema kõiges täpselt sama eluviis või sama teenusevorm. Küll aga peaks sellest tulenema, et igal inimesel peab olema elukohast sõltumata ligipääs eluks vajaliku normatiivse infrastruktuuri miinimumile: haridusele, hoolele, sidele, liikumisvõimalusele, turvalisusele, esmatasandi terviseabile, kultuurilisele osalusele, puhtale keskkonnale ja võimalusele olla kuulatud.
Minu meelest tuleks ette võtta vähemalt järgmine.
Esiteks tuleb sõnastada KOV-i põhiseaduslik mudel: KOV ei ole ministeeriumi kohalik käepikendus, vaid kohaliku elanikkonna enesekorralduse vorm. Sellest peab tulenema volikogu, valitsuse, ametnike ja elanike vastutuse selge eristus.
Teiseks tuleb koostada kõigi KOV-idele pandud ülesannete täielik inventuur: millised on omavalitsuslikud ülesanded, millised riiklikud ülesanded, millised on „hiilivad kohustused“ ja milliste puhul pole kulukatet tegelikult tagatud. Rahandusministeerium on ka ise kirjeldanud vajadust täpsustada norme KOV-idele piisava, läbipaistva ja stabiilse tulubaasi võimaldamiseks ning rahastamismuudatustest etteteatamiseks.
Kolmandaks tuleb kehtestada põhimõte: ükski uus kohustus ei jõustu enne, kui on avalikult näidatud selle täitmiseks vajalikud ressursid — raha, inimesed, oskused, andmed, aeg, ruum, side ja vastutusmehhanism. Raha üksi ei täida kohustust; kohustust täidavad inimesed mingites tingimustes ja mingis organisatsioonilises kultuuris.
Neljandaks tuleb taastada ja ümber kujundada KOV tulubaas nii, et see ei sõltuks nii tugevalt vaid palgatulu koondumisest keskustesse. Vastasel juhul muutub Eesti sisemine ruum järjest enam selliseks, kus rikkamad piirkonnad saavad parema taristu, parema teenuse ja tugevama haldusvõime, nõrgemad aga jäävad alla just siis, kui nende vajadused on suuremad.
Viiendaks on vaja tasandusmehhanismi, mis arvestab vajadusi, mitte üksnes elanike arvu. Vanuseline struktuur, hajaasustus, teede pikkus, koolivõrgu kaugused, sotsiaalne haavatavus, töökohtade nappus, transpordiühendused ja regionaalne ääremaastumine peavad olema valemis sees. Õiglane ei ole anda kõigile võrdselt; õiglane on luua võimalus saavutada võrreldav elamisväärsus.
Kuuendaks tuleks luua Elamistingimuste Võrdsuse Indeks või KOV Elukeskkonna Indeks, mis näitaks avalikult, millises ulatuses on igas vallas ja linnas tagatud inimesele vajalikud eeldused. See ei tohiks olla järjekordne bürokraatlik edetabel, vaid otsustamise, eelarvestamise ja avaliku kontrolli vahend. Indeks peaks käsitlema vähemalt haridust, tervist, hoolt, transporti, sidet, turvalisust, kultuuri, keskkonda, tööhõivet, kohaliku osaluse võimalusi ja haldusvõimekust.
Seitsmendaks tuleb tugevdada elanike tegelikku osalust. Rahvaküsitlus, rahvaalgatus, avalikud arutelud, kogukonnakogud, osavallakogud, kodanike paneelid ja eelarvearutelud ei tohi olla dekoratsioon. Need peavad olema side mehhanismid — vastastikuse informeerituse, teadvustamise ja arvestamise vahendid.
Kaheksandaks tuleb lõpetada olukord, kus KOV-i hinnatakse peamiselt selle järgi, kas dokumendid on korras. KOV-i tuleb hinnata selle järgi, kas kohalik elu funktsioneerib, muutub ja areneb; kas inimesed tunnevad end hoituna, informeerituna, osalejana ja kodanikuna; kas noored tahavad jääda või tagasi tulla; kas vanad saavad väärikalt elada; kas ettevõtlikkusel, kultuuril ja kogukondlikul hoolivusel on eeldused.
Seega, lühidalt: Eestis ei ole vaja ainult KOV rahastamise parandamist. Vaja on KOV-i kui põhiseadusliku institutsiooni taastõlgendamist. KOV peab olema koht, kus rahvas ei ole võimu objekt, vaid kohaliku elu subjekt.
Kui riik võtab KOV-ilt tulubaasi, lisab kohustusi, säilitab järelevalve ja jätab vastutuse kohaliku tasandi kanda, siis sünnib süsteemne vastuolu: vastutus on all, võim ja ressurss üleval. Selline korraldus ei saa kaua olla ei õiglane, tõhus ega põhiseaduspärane.
Kõige täpsem lähtekoht võiks olla järgmine lause:
Eesti riigi kohustus on tagada, et igal inimesel oleks elukohast sõltumata võimalus elada väärikalt, turvaliselt, informeeritult ja kultuuris osaleva kodanikuna; KOV-i kohustus on korraldada kohalik elu nii, et see võimalus muutuks igapäevaseks tegelikkuseks.
Tänan selge ja täpse kirjelduse, osavõtliku hoiaku ja õiglase suundumuse eest. Olen sinuga 100% nõus, et KOV subjektiks on (peaks olema) kohalik elanikkond kui kogukond, kes peaks saama oma elu korraldamises osaleda informeeritult, väärikalt ja vastutustundlikult. Meie meelest on tegemist SÜSTEEMSE VEAGA, mida ja mille toime tagajärgi ei ole põhimõtteliselt võimalik siluda mingite “abide” abil. Sinu soovitatud meetmed on väga head. Nende sisust, tähendusest ja tähtsusest paremaks arusaamiseks palun sind jätkama seda otsingut.
Kuidas me peaksime vaatama, et näha valda? Võtan otsa lahti… Vald on 1)ELANIKKOND; 2)ELUKESKKOND; 3)TERRITORIAALNE ÜKSUS; 4)ADMINISTRATIIVNE ÜKSUS; 5)KODUKANT; 6) PÄRAND… Igast vaatepunktist paistab vallast erinev vaade. Vald on TERVIK. Küllap peaks elanikkonnal ja siis muidugi ka vallavolikogu liikmetel ning vallavalitsuse ametnikel olema küllalt süsteemne arusaam oma vallast, nähtuna paljudest (kõigist olulistest) vaatepunktidest?
Aitäh, Ülo. Jah — see, mida sa nimetad süsteemseks veaks, ongi minu meelest tuum. Kui valda nähakse eeskätt vallavalitsuse, eelarve, arengukava, halduspiiri või teenuste loeteluna, siis on juba alguses eksitud. Siis hakatakse parandama sümptomeid, aga mitte valla kui terviku funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi.
Valda tuleks käsitada mitte ühe objektina, vaid paljumõõtmelise tervikuna, mille igast vaatepunktist avaneb erinev, ent vajalik osa tõest. Ükski vaade eraldi ei anna valda kätte. Vald paistab tervikuna alles siis, kui need vaated on omavahel seotud.
Teie algus on väga täpne:
Vald on elanikkond.
See on esmane. Ilma inimesteta ei ole valda. On vaid territoorium, hooned, teed, metsad, põllud, dokumendid ja registrid. Vald saab tähenduse elanike elu kaudu. Seetõttu tuleb küsida: kes siin elavad, kuidas nad elavad, mida nad vajavad, mida nad kardavad, mida nad loodavad, mida nad oskavad, millesse nad usuvad, mida nad loovad ja mida nad hoiavad?
Vald on elukeskkond.
Mitte lihtsalt looduskeskkond ega ehitatud keskkond, vaid inimese kujunemise, tegutsemise ja vastutamise keskkond. Siia kuuluvad kodu, kool, lasteaed, teed, vesi, õhk, vaikus, müra, valgus, turvalisus, suhted, side, kultuur, mälu, teenused ja võimalused. Elukeskkond on see, mille kaudu vald mõjutab inimese tervist, meeleolu, elujõudu, usku ja tahet.
Vald on territoriaalne üksus.
See tähendab ruumi, piire, kaugusi, keskusi, ääremaid, teid, looduslikke tõkkeid ja ühendusi. Territoriaalne vaade näitab, kas vald on ruumiliselt sidus või lagunenud tükkideks; kas äärealad on arvesse võetud või jäetud hääbuma.
Vald on administratiivne üksus.
See on vajalik, aga ei tohi muutuda valdavaks vaateks. Administratiivne vaade näitab ametikohti, kohustusi, pädevusi, menetlusi, otsustuskorda, dokumente, eelarvet ja kontrolli. Kui vald taandub administratiivseks üksuseks, kaob inimene ja asemele tuleb „menetletav juhtum“.
Vald on kodukant.
See on väga oluline. Kodukant ei ole lihtsalt elukoht. Kodukant on kuuluvuse, mälestuste, hoolimise ja vastutuse ruum. Kui vald ei ole elanikele kodukant, vaid lihtsalt haldusüksus, siis on osalus nõrk, sotsiaalne kontroll nõrk ja ka kaitsetahe nõrk.
Vald on pärand.
Pärand ei ole ainult muuseumis, kirikus, mõisas, kalmistul või rahvarõivas. Pärand on keel, nimed, paigamälu, tööviisid, lood, oskused, väärtused, kohalik väärikus ja kohalik iseloom. Kui pärand katkeb, muutub vald anonüümseks ruumiks, mida saab juhtida nagu kinnisvaraprojekti.
Siit tuleks edasi minna. Minu meelest peaks lisama vähemalt järgmised vaatepunktid.
Vald on kogukondade süsteem.
Ühes vallas ei ole enamasti üks kogukond, vaid palju kogukondi: külad, asumid, põlvkonnad, ametirühmad, huvirühmad, koolipered, ettevõtjad, eakad, noored, uustulijad, põlised elanikud. Valla tervis sõltub sellest, kas need kogukonnad tunnevad üksteist, räägivad üksteisega ja suudavad koos mõelda.
Vald on kultuuriruum.
Kultuur ei ole valla eelarves üks väike rida, vaid kooselu alus. Kultuur määrab, mida peetakse heaks ja halvaks, ilusaks ja inetuks, õigeks ja valeks, häbiväärseks ja auväärseks. Kui kohalik kultuur laguneb, ei aita ükski määrus kaua korda hoida.
Vald on haridusruum.
Haridus ei kujune ainult koolis. Haritud inimeseks kujunemist mõjutavad kodu, küla, huviharidus, töö, kogemus, suhted, eeskujud, avalik keel, kohalik ajakirjandus, raamatukogu, rahvamaja, kirik, spordiselts, vanavanemad ja vallajuhtide käitumine. Seetõttu tuleks küsida: kas vald kasvatab elanikust kodanikku või tarbijat, alluvat, abisaajat ja kaebajat?
Vald on majandusruum.
Siin tuleb vaadata töökohti, ettevõtlikkust, maa kasutamist, kohalikke oskusi, tootmist, teenuseid, transporti, turgu, vaesust ja sõltuvust toetustest. Kui vallas pole tööd ega väärikat rakendust, hakkab vald tühjenema ka siis, kui halduslikult on kõik korras.
Vald on sotsiaalne organism.
See tähendab suhteid, usaldust, hoolivust, üksindust, kihistumist, võõrdumist, võõrandumist, kadedust, koostöövõimet ja sotsiaalset kontrolli. Vald võib väliselt olla korras, aga sisemiselt katki. Seda ei näe eelarvest ega arengukava tabelist.
Vald on side- ja kommunikatsiooniruum.
See on eriti oluline. Vallale on hukatuslik, kui info liigub vaid ülevalt alla või ainult ametlikus vormis. Vaja on horisontaalset, vertikaalset ja diagonaalset vastastikust informeeritust. Side ei ole ainult teavitamine; side on see, mille kaudu inimene saab aru, et ta pole üksi, teda nähakse, tema kogemus loeb ja tema mõte võib mõjutada otsust.
Vald on juhtimis-, valitsemis-, haldamis- ja sidustamissüsteem.
Siin tuleb eristada: protsesse saab juhtida, inimesi saab valitseda, materiaalseid väärtusi hallata, süsteeme sidustada. Kui vallavalitsus kujutab ette, et ta „juhib inimesi“, on mõtlemises viga. Inimene kui subjekt ei ole juhtimise objekt.
Vald on vastutuse süsteem.
Peab olema selge, kes vastutab mille eest: elanik, kogukond, volikogu liige, komisjon, vallavanem, ametnik, koolijuht, riik. Kui vastutus hajub, hakkab kasvama bürokraatia. Kui õigused ja vastutus ei ole kooskõlas, tekib kas omavoli või abituse tunne.
Vald on infrastruktuuride süsteem.
Mitte ainult teed, torud ja hooned. On vaja eristada tehnilist, sotsiaalset, kultuurilist, hariduslikku, tervishoiulist, kommunikatiivset, õiguslikku, majanduslikku, ökoloogilist ja vaimset infrastruktuuri. Elukvaliteet on nende koosmõju funktsioon.
Vald on turvalisuse ruum.
Turvalisus ei tähenda ainult politseid ja päästet. See tähendab ka psühholoogilist turvalisust, toimetulekut, usaldust, hoolt, naabrivalvet, õiglustunnet, laste kaitstust, eakate märkamist, kodu- ja kodumaa-armastust. Turvalisus kujuneb enne kriisi, mitte kriisi ajal.
Vald on arenguruum.
Vald ei peaks ainult funktsioneerima. Ta peaks muutuma ja arenema. Areng ei tähenda ehitamist, kulutamist ega projektide arvu. Areng tähendab kvalitatiivseid üleminekuid täiuslikumasse olekusse: suuremat iseseisvust, sidusust, arusaamist, loovust, vastutust ja elurõõmu.
Vald on poliitiline ruum.
Mitte parteipoliitilises, vaid avaliku elu korraldamise mõttes. Vallas ilmneb, kas inimene saab olla kodanik või jääb ta hääletajaks, teenuse tarbijaks ja kaebuse esitajaks. Kui kohalik poliitika ei ava alternatiive ega loo arusaamist, ei saa olla ka tegelikku valikut.
Vald on õigusruum.
Kohalik elu peab olema õiglane ja õiguspärane. Aga õigus ei tohi muutuda elust võõrandunud menetluseks. Õigus peab kaitsma inimest, kogukonda, loodust, pärandit ja tulevikku.
Vald on ökoloogiline tervik.
Mets, põld, jõgi, allikas, märgala, loomastik, maastik ja inimene kuuluvad kokku. Kui loodust käsitatakse ainult ressursina, siis lõhutakse valla elualus. Kohalik omavalitsus peaks olema ka kohaliku looduse hoidmise ja mõtestatud kasutamise subjekt.
Vald on mäluruum ja tulevikuruum.
Vallal on minevik, mille tundmiseta pole identiteeti; olevik, mille mõistmiseta pole otsust; ja tulevik, mille kujutluseta pole arengut. Kui vallal puudub tulevikukujutlus, jääbki ta reageerima projektidele, kriisidele ja käskudele.
Sellest kõigest tuleneb üks tähtis metodoloogiline nõue: valda ei saa rahuldavalt käsitada ühe valdkonna kaupa. Haridus, transport, tervis, kultuur, majandus, keskkond, sotsiaalhoolekanne ja turvalisus ei ole eraldi kastid. Need on üksteise funktsioonid. Näiteks kooli sulgemine ei ole ainult haridusotsus. See on rahvastiku-, kultuuri-, transpordi-, kinnisvara-, turvalisus-, identiteedi- ja tulevikuotsus.
Seetõttu peaks igal vallal olema mitte ainult arengukava, vaid valla süsteemne portree. See portree peaks vastama vähemalt järgmistele küsimustele:
Mis on selles vallas hästi ja mida tuleb hoida?
Mis on talumatu ja millest tuleb vabaneda?
Mis puudub ja tuleb luua?
Mis on nõrk ja vajab tugevdamist?
Mis on varjatud, aga määrava tähtsusega?
Mis on elanike elurõõmu ja elujõu allikas?
Mis põhjustab võõrdumist, lahkumist, kibestumist ja üksindust?
Millised on valla tegelikud alternatiivid?
Kes suudab ja tahab vastutada?
Volikogu liikmetel peaks olema kohustus enne otsustamist näha valda vähemalt kolmes plaanis: ontoloogiliselt, gnoseoloogiliselt ja aksioloogiliselt. Mis see nähtus on? Kuidas me seda teame? Mille alusel me hindame? Kui need kolm plaani puuduvad, jääb otsus juhuslikuks või huvipõhiseks.
Samuti tuleb iga suurem otsus avada kui fakt, fenomen ja protsess. Näiteks koolivõrk: faktina on koolid, õpilased, õpetajad, kulud; fenomenina on tähendus, kuuluvus, hirmud, lootused, usaldus; protsessina on laste kujunemine, perede otsused, õpetajate järelkasv, rahvastiku liikumine ja kogukonna elujõud.
Valla nägemiseks on vaja ka eristada olukorda, seisundit ja situatsiooni. Olukord võib näida arvudes rahuldav, aga situatsioonis võib inimene tunda end mahajäetuna. Seisund võib olla formaalselt korras, kuid protsess võib viia hääbumiseni. Just seetõttu ei piisa näitajatest; vaja on arusaamist.
Kõige ohtlikum on minu meelest see, kui vald muutub elanike silmis „nendeks seal vallamajas“. Siis on KOV-i sügavam mõte kadumas. Vallamaja peab olema kohaliku elu teenistuses, mitte kohaliku elu kohal. Volikogu peab olema elanike mõtte ja tahte selitamise koht, mitte koalitsiooni hääletusmasin. Ametnik peab olema asjatundlik abistaja, mitte menetluse valvur.
Seega võiksime sõnastada nii:
Vald on kohaliku elanikkonna elu, tegevuse, kultuuri, mälu, looduse, suhete ja tuleviku tervik, mida elanikkond peab saama ise — informeeritult, väärikalt ja vastutustundlikult — korraldada.
Kui see määratlus võtta aluseks, muutub ka KOV-i hindamine. Siis ei küsita enam ainult, kas eelarve on tasakaalus ja dokumendid korras. Siis küsitakse:
Kas vald on elujõuline?
Kas inimesed tunnevad end kodus?
Kas lapsed kasvavad haritud inimesteks?
Kas eakad saavad elada väärikalt?
Kas noored tahavad jääda või tagasi tulla?
Kas side toimib?
Kas volikogu mõistab, mille üle ta otsustab?
Kas ametnikud on ametialaselt valmis?
Kas otsustel on vastutaja?
Kas vallas suureneb elurõõm?
Minu meelest võiks järgmine samm olla valla käsitlemise maatriksi loomine — mitte tabelina bürokraatia jaoks, vaid mõttemudelina. Selle üks telg oleks: vald kui elanikkond, elukeskkond, territoorium, administratiivne üksus, kodukant, pärand, kultuuriruum, haridusruum, majandusruum, sotsiaalne organism, sidevõrk, vastutussüsteem, turvalisusruum ja arenguruum. Teine telg oleks: kuidas see kõik funktsioneerib, muutub ja areneb.
Alles sellise vaate korral saab volikogu liige või ametnik aru, et ta ei otsusta „objekte“, „teenuseid“ ega „ridu eelarves“. Ta otsustab kohaliku elu eelduste üle. Ja kohaliku elu eelduste lõhkumine on sageli pöördumatu või väga raskesti parandatav.
Tänan! Fantastiline! Näen, et sa oled põhjalikult tuttav käsiraamatuga „Elanikust kodanikuks“ ja mäletad suurepäraselt meie eelnevates otsingutes leitud lahendusi. Nüüd oleks küll suurepärane, kui looksid valla käsitlemise maatriksi — mitte tabelina bürokraatia jaoks, vaid mõttemudelina. Sa peaksid teadma, kas kuskil on midagi sellist juba tehtud, või oled nüüd pioneeriks?
Loon selle mõttemudeli kahe sammuna: esmalt kontrollin, millised KOV-i tervikliku hindamise või elukeskkonna raamistikud maailmas juba olemas on; seejärel eristan, mis oleks nende kõrval meie maatriksi oma panus.
Leitud pilt kinnitab üht olulist asja: maailmas on palju KOV-i hindamise tööriistu, aga need on enamasti teenuste, haldussuutlikkuse, finantside, hea valitsemise või elukvaliteedi indikaatorite raamistikud. Teie küsitud “vald kui tervik” vajab teistsugust — tunnetuslikku ja vastutuslikku — maatriksit.
Tänan, Ülo. Vastan kõigepealt ausalt küsimusele: kas midagi sellist on juba tehtud või oleme pioneerid?
Ma ei saa väita, et maailmas pole kuskil mitte keegi valda või kohalikku kogukonda terviklikult mõtestanud. On olemas mitu lähedast, aga siiski teistsugust raamistikku. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta määratleb kohaliku omavalitsuse kui kohalike võimuorganite õiguse ja võime korraldada olulist osa avalikest asjadest oma vastutusel ja kohaliku elanikkonna huvides. Euroopa Nõukogu 12 hea demokraatliku valitsemise printsiipi käsitlevad näiteks osalust, läbipaistvust, õiguspärasust, eetikat, pädevust, kestlikkust ja vastutust. ISO 37120 annab linnadele ja omavalitsustele indikaatorid teenuste ja elukvaliteedi mõõtmiseks. UN-Habitati kvaliteetse elu algatus käsitleb elukvaliteeti mitmemõõtmelise indikaatorite raamistikuna. Eestis on Minuomavalitsus.ee loonud sadade kriteeriumidega ülevaate KOV teenuste olukorrast ning hindab teenuseid 18 valdkonnas. Geomedia KOV-võimekuse indeks on püüdnud hinnata omavalitsuste suutlikkust ühtsete andmedefinitsioonide ja näitajate alusel.
Aga see, mida me siin praegu kujundame, on minu hinnangul teistsugune. Need raamistikud on valdavalt kas õiguslikud, halduslikud, teenusepõhised, finantsilised, kvaliteedi- või suutlikkuseindeksid. Meie püüame luua valla kui kohaliku elu terviku tunnetus- ja vastutusmaatriksi. Sellist, kus vald ei ole ainult teenuseosutaja ega haldusüksus, vaid elanikkonna, elukeskkonna, kultuuri, pärandi, side, vastutuse ja tuleviku ühtsus.
Seetõttu ütleksin ettevaatlikult: pioneerlik ei ole mõte, et KOV-i tuleb hinnata; pioneerlik võib olla viis, kuidas me valda kui tervikut käsitame. Eriti kui seome selle ontoloogilise, gnoseoloogilise ja aksioloogilise plaaniga; faktina, fenomenina ja protsessina; funktsioneerimise, muutumise ja arengu vaates; tulemuste, tagajärgede ja kaasvõidu eristamisega.
Valla käsitlemise maatriks kui mõttemudel
Seda maatriksit ei peaks kujutama tabelina, vaid pigem kompassina. Kompassil on mitu ringi.
Esimene ring küsib: millena vald paistab?
Teine ring küsib: mida sellest vaatepunktist tuleb avastada?
Kolmas ring küsib: mille alusel hinnata?
Neljas ring küsib: kes vastutab ja mida tuleb ette võtta?
1. Vald kui elanikkond
Kõigepealt tuleb näha inimesi, mitte asutusi. Kes siin elavad? Milline on vanuseline, hariduslik, tervislik, kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik koosseis? Kes on jäänud üksinda? Kes on võõrdunud? Kes tahaks panustada, aga pole leidnud kohta? Kes on formaalselt elanik, aga tegelikult vallaga seotud ei ole?
Selle vaate kriteerium ei ole ainult elanike arv. Kriteerium on elanikkonna elujõud, osalusvõime, vastutustunne ja elurõõm.
2. Vald kui kogukondade süsteem
Vallas ei ole tavaliselt üks kogukond. On külad, asumid, põlised elanikud, uustulijad, noored, eakad, ettevõtjad, õpetajad, lapsevanemad, kultuurikandjad, abivajajad, seltsid, kogudused, huvirühmad.
Küsimus on: kas need kogukonnad on üksteisega seotud või elavad kõrvuti võõrastena? Kas nad tunnevad üksteist? Kas nad suudavad ühiselt arutada? Kas vallavõim kasutab neid partneritena või käsitab tüütute survegruppidena?
Kriteerium on sidusus.
3. Vald kui elukeskkond
Elukeskkond ei ole ainult loodus, teed ja hooned. Elukeskkond on kõik see, milles inimene kujuneb, tegutseb, puhkab, loob, armastab, kardab, loodab ja vastutab.
Siia kuuluvad kodu, kool, lasteaed, rahvamaja, raamatukogu, teed, mets, põld, vesi, vaikus, valgus, turvalisus, keel, suhted, hoolivus ja õiglustunne.
Kriteerium on elukvaliteet ja elamisväärsus.
4. Vald kui territoriaalne tervik
Siin tuleb näha ruumi: keskused ja ääremaad, kaugused, teed, ühistransport, ligipääs koolile, arstiabile, teenustele, töökohtadele, kultuurile ja loodusele.
Küsimus on: kas vald on ruumiliselt seotud või lagunenud? Kas äärealad on valla täieõiguslik osa või vaikne hääbumisala?
Kriteerium on territoriaalne õiglus.
5. Vald kui administratiivne üksus
Administratiivne vaade on vajalik, aga ohtlik, kui see muutub esimeseks ja ainukeseks. Siin tuleb näha ametikohti, pädevusi, menetlusi, eelarvet, dokumente, kohustusi ja kontrolli.
Küsimus on: kas administratsioon teenib elu või hakkab elu menetlema? Kas ametnikul on ametialane valmidus? Kas volikogu kontrollib sisuliselt või ainult kinnitab?
Kriteerium on ametialane pädevus koos vastutusega.
6. Vald kui põhiseaduslik institutsioon
Vald ei ole riigi allasutus. KOV-i mõte on kohaliku elu iseseisev korraldamine kohaliku elanikkonna huvides. Kui kohustused tulevad ülevalt, aga ressursid, õigused ja otsustusvabadus ei tule kaasa, muutub KOV-i iseseisvus näiliseks.
Kriteerium on õiguste, kohustuste ja vastutuse kooskõla.
7. Vald kui kodukant
Kodukant on kuuluvuse ruum. See on koht, mille pärast inimene tunneb muret ka siis, kui tal pole parajasti isiklikku kasu mängus.
Küsimus on: kas inimesed ütlevad „meie vald“ või „nemad seal vallamajas“? Kas inimene tunneb, et ta on siin keegi, mitte lihtsalt registrikanne?
Kriteerium on kuuluvustunne ja koduhoid.
8. Vald kui pärand
Pärand on paigamälu, kohanimed, lood, kalmistud, vanad teed, koolid, talud, mõisad, kirikud, rahvamajad, kombed, laulud, keel, tööoskused ja kohalik väärikus.
Küsimus on: kas pärand on elav või ainult projektitaotluse lisa? Kas lapsed teavad, kus nad elavad ja mille järjepidevusse nad astuvad?
Kriteerium on järjepidevus.
9. Vald kui kultuuriruum
Kultuur ei ole huvitegevuse eelarverida. Kultuur on kooselu normatiivne alus. Kultuur ütleb, mida peetakse ausaks, häbiväärseks, kauniks, vajalikuks, lubamatuks ja pühaks.
Kui kohalik kultuur laguneb, ei saa seda asendada ei määruste ega kampaaniatega.
Kriteerium on väärtusruumi selgus ja elujõud.
10. Vald kui haridusruum
Haridus ei kujune ainult koolis. Valla haridusruumi kuuluvad kodu, vanavanemad, kool, lasteaed, huviringid, töö, raamatukogu, kohalik avalikkus, eeskujud, keel, loodus, pärand ja kogemus.
Küsimus on: kas vald kasvatab elanikust kodanikku? Kas laps õpib oma kodukanti tundma, hoidma ja mõtestama?
Kriteerium on valmiduste kujunemine.
11. Vald kui majandusruum
Siin tuleb näha töökohti, ettevõtlikkust, kohalikke oskusi, maad, metsa, tootmist, teenuseid, vaesust, sõltuvust toetustest ja raha väljavoolu.
Küsimus ei ole ainult selles, kui palju on ettevõtteid. Küsimus on selles, kas inimestel on võimalik väärikalt rakenduda ja kas kohalik majandus teenib kohalikku elu.
Kriteerium on kohaliku elu majanduslik kandvus.
12. Vald kui sotsiaalne organism
Selles vaates tuleb näha usaldust, üksindust, kihistumist, abivajadust, hoolivust, kadedust, konflikte, koostöövõimet, naabrust ja sotsiaalset kontrolli.
Väga tähtis on näha mitte ainult neid, kes tulevad abi küsima, vaid ka neid, kes enam ei usu, et abi küsimisel oleks mõtet.
Kriteerium on sotsiaalne tervis.
13. Vald kui side- ja informeeritusruum
Side ei ole teavitamine. Side on vastastikune informeeritus, mille kaudu inimesed saavad aru, mis toimub, miks toimub, kes otsustab, millised on alternatiivid ja kuidas nende kogemus otsustesse jõuab.
Küsimus on: kas info liigub ainult ülevalt alla või ka alt üles, horisontaalselt ja diagonaalselt? Kas inimene saab aru, et teda nähakse ja arvestatakse?
Kriteerium on vastastikune informeeritus ja arvestamine.
14. Vald kui juhtimise, valitsemise, haldamise ja sidustamise süsteem
Siin tuleb teha väga range eristus. Protsesse saab juhtida. Inimesi kui subjekte ei saa juhtida nagu objekte. Materiaalseid väärtusi saab hallata. Süsteeme tuleb sidustada. Elanikke saab valitseda ainult õiguse, kultuuri, moraali ja usalduse koostoimes.
Kui vallas neid eristusi ei tunta, hakkab vallavalitsus pidama inimesi juhtimise objektideks.
Kriteerium on regulatsiooni arukus.
15. Vald kui vastutuse süsteem
Kes vastutab lapse arengu eelduste eest? Kes vastutab kooli sulgemise tagajärgede eest? Kes vastutab ääremaade hääbumise eest? Kes vastutab selle eest, et noored lahkuvad? Kes vastutab selle eest, et otsuse tagajärgi ei uuritud?
Kui vastutust pole, pole ka tegelikku otsustamist.
Kriteerium on personaalse ja kollegiaalse vastutuse nähtavus.
16. Vald kui turvalisusruum
Turvalisus hõlmab päästet, politseid ja kriisivalmidust, aga veel rohkem usaldust, hoolivust, naabrust, psühholoogilist turvalisust, laste kaitstust, eakate märkamist, toimetulekut, kodutunnet ja kaitsetahet.
Kriteerium on elanike kindlustunne.
17. Vald kui ökoloogiline tervik
Mets, maa, vesi, põld, märgala, loomastik, maastik ja inimene moodustavad terviku. Kui loodust käsitatakse ainult ressursina, lõhutakse kohaliku elu alus.
Kriteerium on looduse ja elu kooskõla.
18. Vald kui arenguruum
Vald ei peaks ainult toimima. Ta peab suutma muutuda ja areneda. Areng ei ole projektide arv, euroraha maht ega ehitustegevus. Areng on kvalitatiivsete üleminekute jada täiuslikumasse olekusse.
Kriteerium on suutlikkus liikuda paremasse olekusse.
19. Vald kui poliitiline ruum
Poliitiline ruum tähendab alternatiivide loomist, avalikku arutelu, valikuid ja vastutust. Kui valimised on vaid hääletamine nimekirjade vahel, aga tegelikke alternatiive ei avata, ei saa rääkida kohalikust demokraatiast.
Kriteerium on kodaniku tegelik võimalus osaleda valikus.
20. Vald kui tulevikuruum
Igal vallal peaks olema mitte ainult arengukava, vaid tulevikukujutlus. Milline peaks olema vald 10, 20, 30 aasta pärast? Milliseid lapsi me kasvatame? Millist elu hoiame? Millest tuleb loobuda? Mida tuleb kindlasti säilitada?
Kriteerium on tulevikuvastutus.
Maatriksi teine mõõde: iga vaadet tuleb avada kolmes plaanis
Iga eelnevat vaadet tuleks käsitleda vähemalt kolmes plaanis.
Ontoloogiliselt: mis see on?
Näiteks: mis on kogukond, mitte ainult küla nimekirjas? Mis on pärand, mitte ainult kaitsealune objekt? Mis on side, mitte ainult info edastamine?
Gnoseoloogiliselt: kuidas me seda teame?
Kas me teame seda registrist, uuringust, vestlusest, vaatlusest, kogemusest, mälust, konfliktidest, vaikimisest? Väga palju olulist ei paista andmetabelist.
Aksioloogiliselt: mille alusel hindame?
Kas lähtume odavusest, mugavusest, seaduslikkusest, õiglusest, elurõõmust, kestlikkusest, koduhoiust, laste tulevikust või põhiseaduslikust mõttest?
Maatriksi kolmas mõõde: fakt, fenomen ja protsess
Iga valla nähtust tuleks avada ka faktina, fenomenina ja protsessina.
Näiteks kool.
Faktina: õpilaste arv, õpetajate arv, kulud, hoone, kaugused.
Fenomenina: kodutunne, hirm kooli kadumise ees, õpetaja autoriteet, lapsevanema usaldus, küla väärikus.
Protsessina: laste kujunemine, perede elukohaotsused, kogukonna elujõud, õpetajate järelkasv, noorte lahkumine või tagasitulek.
Kui otsustatakse ainult fakti põhjal, võib otsus olla formaalselt korrektne ja sisuliselt hävitav.
Maatriksi neljas mõõde: funktsioneerimine, muutumine ja areng
Iga valla vaate puhul tuleb küsida:
Kas see funktsioneerib?
Kas see muutub?
Kas see areneb?
Näiteks side võib funktsioneerida selles mõttes, et vallaleht ilmub. Aga kui inimesed ei tunne end informeerituna ega kaasatuna, siis side ei arene. Võib isegi muutuda võõrandumise mehhanismiks.
Maatriksi viies mõõde: probleem, põhjused ja meetmed
Kui mõnes vaates ilmneb vastuolu tegeliku ja vajaliku vahel, tuleb küsida:
Mis on probleem?
Milles seisneb vastuolu?
Mis on selle kausaalsed põhjused?
Mis on funktsionaalsed sõltuvused?
Millised tegurid hoiavad probleemi alal?
Millised meetmed võiksid muuta põhjuseid, mitte siluda tagajärgi?
Siin ongi erinevus „abi“ ja süsteemse muutuse vahel. Abi võib olla vajalik, aga abi ei kõrvalda süsteemset viga. Kui vald vaesub, tühjeneb, kihistub ja võõrdub, ei piisa toetustest. Tuleb muuta neid seoseid, mille tõttu selline olukord taastoodetakse.
Maatriksi keskpunkt
Kõigi nende vaadete keskmes ei ole vallavalitsus, eelarve ega arengukava.
Keskmes on inimene kui subjekt — kodanik, pereliige, looja, õppija, töötaja, pärandi kandja, vastutaja ja tuleviku looja.
Sellepärast võiks valla käsitlemise maatriksi keskne lause olla:
Vald on kohaliku elanikkonna elu, elukeskkonna, kultuuri, side, pärandi, vastutuse ja tuleviku tervik, mille korraldamise subjektiks peab olema kohalik elanikkond ise.
Ja maatriksi kõige praktilisem kontrollküsimus võiks olla:
Kas see, mida me otsustame, suurendab või vähendab kohaliku elanikkonna võimalust olla oma kodukandi peremees, mitte menetluste objekt?
Kui see mõttemudel õnnestub piisavalt selgelt sõnastada, siis võib sellest saada midagi märksa tähtsamat kui järjekordne hindamisvahend. Sellest võib saada kohaliku elu põhiseadusliku, kultuurilise ja moraalse nägemise raamistik.
Tänan jälle ja teen sulle sügava kummarduse. Sinu esitatud mõttekonstruktsioon on väga väärtuslik. Söandan kahelda, kas Valitsuses ja Riigikogus ning teistes põhiseaduslikes institutsioonides on nii palju pädevust, kannatust ja usku, et seda, mida siin kirjutasid, sisuliselt, tervikuna läbi mõtelda ja arvestama hakata. Sa ise kirjutasid õigesti, et küsimus on: kas administratsioon teenib elu või hakkab elu menetlema? Kas ametnikul on ametialane valmidus? Kas volikogu kontrollib sisuliselt või ainult kinnitab?
Usun, et sa tead, et Eestis ei ole ühtki kohta, kus oleks võimalik omandada riigi- või KOV tasandil kohuse- ja vastutustundlikuks tegutsemiseks vajalik ettevalmistus. Kunagi ma kirjutasin sulle, et kõik need õppekeskused, mis olid juhtide kvalifikatsiooni tõstmiseks, likvideeriti. Omaaegne JKI lasti hiljuti õhku ja sellel kohal (Sütiste tee 21), kus oli ametialase kvalifikatsiooni, orientatsiooni ja motivatsiooni värskendamise keskus oma 6 suure auditooriumi, aula, söökla, raamatukogu, kirjastuse ja 6-korruselise hotelliga, asub nüüd parkimisplats. Ülikoolides ja “rakenduslikes” kõrgkoolides võimaldatakse erialast õpet ning näpuotsaga ka kutsealast õpet, ent ametialane ettevalmistus puudub. Mis sa arvad, mis saab sellisest riigist, kus ametnikel, saadikutel ja nende nõunikel ametialast ega ka ühiskonna-alast ettevalmistust ei ole?
Mis puutub maatriksi neljandasse mõõtesse: funktsioneerimine, muutumine ja areng, siis usun et see kõik, mida kirjutad, on õige, aga inimesetel, kes neid sõnu loevad, ei ole ettevalmistust, et aru saada, millest jutt käib. Mul on küllalt palju sisulisi kontakte igatliiki asjameestega ja võin täie teadmisega öelda, et valdavale enamikule käib üle jõu mitte ainult millegi vaatamine küllalt paljudest vaatepunktidest, vaid ka probleemi sõnastamine, meetmete süsteemi loomine, protsesside siseloogika arvestamine…
Arengust ja arengu eeldustest aru saamisega on suuri raskusi igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil. Häda allikaks ei ole ainult ontoloogiline saamatus. Sama hull olukord on tunnetussüsteemiga. Eestis on praegu isegi mitu sellist ülikooli, kus teadusprorektor ei erista metoodikat metodoloogiast… Tahtsin öelda, et KOV-i tasandil pelgalt ILMNEVAD Eesti “kasvuraskused” eriti teravalt ja nähtavalt, aga kidumise põhjused on sügavamal. Paistab, et Eesti vajab “RESTARTI”. Selleks, et ühiskonnas midagi olulist muutuks, tuleb tegeleda KÕIGE sellega, millest SÕLTUB mitte muutumine, vaid see süsteem, milles süsteemse vea põhjused peituvad.
Jah, siin nihkub raskuskese KOV-ist kogu riigi regulatsiooni- ja tunnetussüsteemile. Püüan nüüd sõnastada, miks KOV on pigem sümptomi nähtav koht, mitte haiguse algpõhjus, ja mida “restart” võiks sisuliselt tähendada.
Ülo, olen sinuga täiesti päri: KOV-i tasandil ilmneb Eesti üldine süsteemne viga kõige nähtavamalt, aga viga ise ei paikne ainult vallas, volikogus ega vallavalitsuses. Vald on nagu lakmuspaber. Seal muutub nähtavaks, kas riigis on olemas arusaamine inimesest, ühiskonnast, kultuurist, õigusest, vastutusest, ametist, otsustamisest ja arengust.
Kui riigis puudub ametialane ja ühiskonna-alane ettevalmistus, siis ei saa ka KOV-ilt nõuda imesid. Siis võib vallavanem, volikogu esimees või ametnik olla heatahtlik, töökas ja koguni aus, aga ta jääb ikkagi sageli tegutsema mõistelises udus. Ta ei näe süsteemi, ei erista põhjust ja tagajärge, ei tunne protsesside siseloogikat, ei oska sõnastada probleemi ega luua meetmete süsteemi. Siis hakkabki administratsioon elu teenimise asemel elu menetlema.
Sellises riigis juhtub minu meelest järgmine.
Kõigepealt säilib vorm, aga kaob sisu. On põhiseadus, seadused, ministeeriumid, ametid, volikogud, komisjonid, arengukavad, strateegiad ja aruanded. Kõik paistab olevat olemas. Aga sisuliselt ei tarvitse olla otsustamisvõimet, vastutust, seoseid, ettevalmistust ega arusaamist, milleks seda kõike vaja on.
Teiseks hakkab õigus asendama õiglust. Kõik tehakse “seaduse järgi”, aga inimene tunneb, et temaga ei ole õiglaselt käitutud. Menetlus võib olla korrektne, ent tulemus võib olla eluvaenulik. See on eriti ohtlik, sest formaalselt pole nagu midagi ette heita, aga ühiskonna moraalne alus laguneb.
Kolmandaks muutub arengukava arengut asendavaks dokumendiks. Arengust ei saada aru kui kvalitatiivsete üleminekute jadast täiuslikumasse olekusse. Arenguks nimetatakse projekte, ehitamist, raha kasutamist, kampaaniaid, teenuste ümberkorraldamist või lihtsalt muutust. Aga muutuda võib ka allakäigu suunas. Muutus ei ole veel areng.
Neljandaks tekib vastutuse hajumine. Kui otsus osutub vääraks, siis “otsustas volikogu”, “nõudis ministeerium”, “näitas analüüs”, “raha ei olnud”, “seadus ei lubanud”, “nii oli ette nähtud”. Isikut, kes vastutaks tulemuste ja tagajärgede eest, ei ole. Kollegiaalne otsustamine muutub siis sageli personaalse vastutuse kadumise mehhanismiks.
Viiendaks hakkab kasvama võõrandumine ja võõrdumine. Elanik näeb, et tema elu üle otsustatakse kuskil, tema teadmata või tema osaluseta. Ta võib veel hääletada, aga ei tunne end subjektina. Ta muutub teenuse tarbijaks, abisaajaks, kaebajaks või vaikijaks. Sellest sünnib kibestumine, üksindus, usaldamatus ja lõpuks apaatia.
Kuuendaks nõrgeneb riigi kaitsevõime sügavam alus. Kaitsevõime ei sõltu ainult relvadest, struktuuridest ja käskudest. See sõltub rahva usust, õiglustundest, kuuluvusest, kodu- ja kodumaa-armastusest. Kui inimene tunneb, et tema kodukant jäetakse hääbuma ja tema kogemust ei arvestata, siis nõrgeneb ka kaitsetahe.
Seetõttu on su mõte “restartist” täpne, aga seda tuleks väga hoolikalt mõista. Eesti ei vaja lammutavat restarti. Eesti vajab põhiseadusliku, kultuurilise, tunnetusliku ja ametialase infrastruktuuri taaskäivitamist.
See restart ei peaks algama loosungist ega võimuvõitlusest. See peaks algama arusaamise taastamisest.
Minu meelest oleks vaja eristada vähemalt seitse süvakihti, millest Eesti seisund sõltub.
Esimene on keelekiht.
Kui mõisted on segi, on ka mõtlemine segi. Kui ei eristata haridust, õpet, õppimist ja kasvatust; eriala, kutset ja ametit; juhtimist, valitsemist, haldamist ja sidustamist; eesmärki, sihti ja ülesannet; tulemust, tagajärge ja kaasvõitu; kirjeldamist, mõõtmist, hindamist ja loendamist — siis ei saa sündida adekvaatseid otsuseid. Keel tuleb korrastada enne, kui saab korrastada elu.
Teine on tunnetuskiht.
Kui metoodikat ei eristata metodoloogiast, kui teaduslikku tunnetust ei eristata arvamusest, propagandast, administratiivsest tekstiloomest või ideoloogilisest õigustusest, siis hakkab riik tegutsema poolpimeduses. Siis nimetatakse uuringuks küsitlust, analüüsiks kirjeldust, mõjuhinnanguks oletust ja kaasamiseks teavitamist.
Kolmas on ettevalmistuse kiht.
Erialane ettevalmistus ei asenda ametialast ettevalmistust. Jurist, majandusteadlane, õpetaja, insener või sotsiaaltöötaja ei ole sellega veel valmis olema vallavanem, kantsler, minister, volikogu liige, riigikogu liige või nõunik. Amet nõuab arusaamist otsustamisest, vastutusest, avalikust võimust, ühiskonnast, kultuurist, protsessidest, konfliktidest, alternatiividest ja tagajärgedest.
Neljas on autoriteedistruktuuri kiht.
Kui ametikohale pääsemine ei sõltu valmidusest, vaid parteilisest kuuluvusest, lojaalsusest, juhusest, turundusest või nimekirjatehnikast, siis tekib põhjendamatu autoriteedistruktuur. Selline struktuur hakkab paratamatult kaitsma iseennast, mitte elu. Ta ei vaja teadust, sest teadus paljastab. Ta ei vaja avalikku arutelu, sest arutelu võib näidata, et otsustajad ei mõista, mille üle nad otsustavad.
Viies on vastutuse kiht.
Õigus otsustada ilma kohustuseta vastutada on ühiskonnale mürgine. Kui otsuse tegija ei vastuta tulemuste ja tagajärgede eest, muutub otsustamine mänguks teiste inimeste elu arvelt. Siin on vaja taastada nii personaalse kui kollegiaalse vastutuse printsiip.
Kuues on sidekiht.
Kui side ei toimi, siis tekib üksindus, isoleeritus ja manipuleeritavus. Side ei ole pressiteade ega kodulehe uudis. Side on vastastikune informeeritus, milles inimesed saavad aru, mis toimub, miks toimub, millised alternatiivid on olemas, keda otsus mõjutab ja kuidas kogemus otsuses arvesse võetakse.
Seitsmes on arengukiht.
Arengu eelduseks ei ole pelgalt raha ega käsk. Arengu eelduseks on vabadus, kord, mõtestatus, alternatiivid, asjatundlikkus, side, usaldus, vastutus, loovus ja küllalt pikk aegruum. Kui need puuduvad, võib muutusi olla palju, aga arengut mitte.
Siit tuleb oluline järeldus: restart ei tähenda uue reformi väljakuulutamist. Restart tähendab nende eelduste taastamist, mille puudumise tõttu iga reform muutub pealiskaudseks, moonutub või pöördub oma vastandiks.
KOV võiks selles mõttes olla mitte lõpp-punkt, vaid alguspunkt. Just vallas on veel võimalik näha inimest nime ja näoga. Seal on veel võimalik siduda kool, kodu, kultuur, loodus, töö, eakad, lapsed, pärand ja tulevik üheks nähtavaks tervikuks. Riigi tasandil muutub inimene tihti statistikaks; vallas võib ta veel olla isik, naaber, lapsevanem, õpetaja, looja, hoidja, kodanik.
Seetõttu võiks Eesti “restart” alata kolmest praktilisest sammust.
Esiteks: luua ametialase ettevalmistuse rahvuslik programm riigi ja KOV tasandi otsustajatele, ametnikele, volikogu liikmetele, nõunikele ja kogukonnaliidritele. Mitte lühikursus, vaid tõsine ettevalmistus, kus keskmes on ühiskond, kultuur, õigus, otsustamine, vastutus, metodoloogia, protsessid, probleemid ja meetmete süsteem.
Teiseks: käivitada KOV-i süsteemse portree piloot mõnes vallas või linnas. Mitte järjekordne arengukava, vaid valla kui terviku avamine: elanikkond, elukeskkond, pärand, kultuur, haridus, majandus, side, vastutus, turvalisus, ökoloogia, tulevik. Selle kaudu saaks näidata, mida tähendab valda näha, mitte ainult hallata.
Kolmandaks: luua avalik mõiste- ja arusaamiskool, mis aitaks korrastada ühiskondlikku keelt. See võiks olla rahvaharidusprogramm, seminaride sari, tekstikogumik, saatesari, kohalike arutelude võrgustik — vorme võib olla mitu. Peaasi, et inimesed hakkaksid taas eristama nähtumust ja olemust, põhjust ja ajendit, eesmärki ja sihti, otsust ja hääletamist, arengut ja muutust.
Sinu tähelepanek, et paljudele käib üle jõu isegi probleemi sõnastamine, on väga tähtis. Siit tuleb veel üks nõue: ei tohi alustada liiga keerukalt. Kui öelda kohe “ontoloogiline, gnoseoloogiline ja aksioloogiline plaan”, siis paljud sulguvad. Sama mõtte võiks alguses avada lihtsamalt:
Mis see on?
Kuidas me seda teame?
Mille alusel me hindame?
Mida oleks vaja?
Miks seda pole?
Millest see sõltub?
Kes vastutab?
Mis juhtub, kui me ei tee midagi?
Need küsimused on juba metodoloogia algus. Nende kaudu saab inimene sammhaaval jõuda sügavama käsitluseni.
Ma ütleksin lõpuks nii: Eesti häda ei ole selles, et siin poleks tarku inimesi. Häda on selles, et tarkus ei ole seotud otsustamisega, teadmine ei ole seotud vastutusega, vastutus ei ole seotud õigusega otsustada, ja kohalik elu ei ole seotud rahva kui subjektiga.
Kui need seosed taastada, võib Eesti veel väga palju võita.
Kui neid ei taastata, siis jätkub vormiline riiklus koos sisulise kidumisega: dokumente tuleb juurde, usaldust jääb vähemaks; reforme tuleb juurde, arengut jääb vähemaks; kontrolli tuleb juurde, vastutust jääb vähemaks; teenuseid nimetatakse paremaks, aga inimene tunneb end üha enam üksi.
“Restart” peaks seega tähendama järgmist:
Eesti tuleb uuesti käivitada inimesest, kodanikust, kogukonnast, kultuurist, vastutusest ja arusaamisest lähtudes — mitte administratsiooni, menetluse, eelarveridade ja võimu enesesäilitamise loogikast lähtudes.
Tänan! Usun, et meie tänane otsing oli väga vajalik ja väärtuslik nii sotsioloogilises kui ka organisatsioonilises mõttes. Saadan meie arutluse täpse protokolli paljudele. Näis, kas keegi leiab, et riigi ja rahva eluruumi hoidmine on ka tema asi?
Aitäh, Ülo.
Jah, tänane otsing oli tõesti vajalik. Me jõudsime KOV-i küsimusest palju sügavamale: kohalik omavalitsus ei ole pelgalt haldustasand, vaid koht, kus riigi ja rahva suhte tegelik seisund ilmneb kõige nähtavamalt. Kui vald kidub, ei ole see ainult valla häda. See on märk, et kuskil sügavamal ei toimi side, vastutus, ettevalmistus, arusaamine ja põhiseaduslik mõte.
Sinu küsimus — kas riigi ja rahva eluruumi hoidmine on ka kellegi teise asi? — on väga valus ja väga täpne. Tegelikult peaks see olema iga kodaniku, iga saadiku, iga ametniku, iga õpetaja, iga ajakirjaniku, iga lapsevanema ja iga kogukonnaliikme asi. Aga selleks peab inimene kõigepealt aduma, et ta ei ole kõrvaltvaataja. Ta on osaline. Ta on subjekt. Ta vastutab vähemalt selle eest, mida ta näeb, mõistab ja tegemata jätab.
Võib-olla võiks protokolli saatmisel lisada lühikese sissejuhatuse:
“Saadan teile mõtteprotokolli KOV-i ja Eesti eluruumi süsteemse käsitlemise kohta. Palun ärge lugege seda kui kriitikat kellegi aadressil, vaid kui kutset vaadata, millest sõltub kohaliku elu, riigi ja rahva elujõud. Küsimus ei ole ainult rahas, halduses ega teenustes. Küsimus on selles, kas inimene saab oma kodukandis olla informeeritud, väärikas ja vastutustundlik kodanik.”
Kui kasvõi mõni inimene peatub, loeb mõttega ja hakkab edasi küsima, on juba midagi liikuma hakanud. Mõnikord algabki kvalitatiivne üleminek sellest, et keegi ei saa enam öelda: “Ma ei teadnud.”