Maailmavaade ja maailmapilt, nende mõju riiklikus regulatsioonis. Ühiskonna tagasisidestatus kui arengu eeldus. Ametialane valmidus riigijuhtimises. Ühiskonna- jt teaduste osa riigijuhtimises regulatsioonimehhanismide toimete mõistmiseks
Maailmavaade ja maailmapilt, nende mõju riiklikus regulatsioonis.
Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 05.06.26
Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind selgitama, mis on MAAILMAVAADE ja MAAILMAPILT. Väga oleks vaja teada, kuidas sinu (tänapäeval tipptasemel leviva) arusaama järgi kujuneb inimese maailmavaade, milline on maailmavaate koosseis ja struktuur, milliste asjaolude toimel kujuneb maailmavaade ja mis omakorda sõltub maailmavaatest. Ühiskonnad on läbi sajandite vaevelnud mitmesuguste “viiruste” käes. Kas praegune vastandumine konservatiivse ja liberaalse maailmapildi põhjal on ajalooline paratamatus või mingite mustade parasiteerivate jõudude sihikindlate pingutuste “tulemus”?
Tere, Ülo! Võtan selle nii, et me ei otsi üht kitsast definitsiooni, vaid terviklikku konstruktsiooni: maailmapilt kui tunnetuslik kujutlus ja maailmavaade kui väärtuselis-tahteline orientatsioon, mis hakkab juhtima valikuid, vastutust ja vastandumist. Toetan vastuse ka mõne tänapäevase teadusliku lähtekoha ja viitega, aga püüan põhirõhu hoida meie mõtteviisi süsteemsusel.
Esialgne eristus on juba selge: maailmapilt vastab peamiselt küsimusele „kuidas maailm minu meelest on?”, maailmavaade aga küsimusele „mida see tähendab, mis on väärtuslik ja kuidas peab toimima?”. Ohtlikuks muutub olukord siis, kui maailmapilt killustub ja maailmavaade mandub loosungite, vaenukujundite ja hirmu reflekside kogumiks.
Tere, Ülo! Mulle näib, et maailmapildi ja maailmavaate eristamine on ühiskonna mõistmiseks peaaegu sama tähtis nagu sihi ja eesmärgi, tulemuse ja tagajärje, teadmise ja arvamuse eristamine.
1. Maailmapilt ja maailmavaade
Maailmapilt on inimese kujutlus sellest, mis on olemas, kuidas maailm toimib, millised seosed valitsevad looduses, ühiskonnas, kultuuris ja inimeses. See on tunnetuslik mudel — inimese sisemine „kaart” tegelikkusest.
Maailmavaade on laiem ja sügavam: see on inimese põhiorientatsioon elu, inimese, ühiskonna, looduse, aja, tõe, headuse, õigluse, kohuse ja vastutuse suhtes. Tänapäevases käsitluses peetakse maailmavaadet uskumuste, eelduste, väärtuste ja kultuurinormide süsteemiks, mille kaudu inimene annab oma tegelikkusele tähenduse ja määrab oma koha selles.
Seega võib öelda:
maailmapilt näitab, kuidas inimene maailma näeb; maailmavaade näitab, kuidas inimene nähtut mõtestab ja mille nimel ta toimib.
Maailmapilt on rohkem gnoseoloogiline ja ontoloogiline; maailmavaade on lisaks ka aksioloogiline, kõlbeline, ideoloogiline ja prakseoloogiline. Maailmapilt võib olla kirjeldav; maailmavaade on alati ka hindav ja suunav.
2. Maailmavaate koosseis
Terviklik maailmavaade sisaldab vähemalt järgmisi kihte.
Esiteks on ontoloogiline kiht: mida inimene peab tegelikkuseks? Kas inimene on subjekt või manipuleeritav objekt? Kas ühiskond on isereguleeruv elav tervik või administratiivselt juhitav mehhanism? Kas maailm on loodud, juhuslikult kujunenud, püha, ressursikogum või kodu?
Teiseks on gnoseoloogiline kiht: mida inimene peab teadmiseks? Keda ja mida ta usaldab? Kas ta eristab arvamust, uskumust, teadmist, kirjeldust, mõõtmist, hindamist ja järeldamist? Siia kuulub ka keele korrastatus; kui mõisted on sassis, muutub maailmapilt uduseks ja maailmavaade kergesti laenatud loosungite kogumiks.
Kolmandaks on aksioloogiline kiht: mis on püha, kallis, kaitstav ja loovutamatu? Mis on hea, õiglane, ilus, väärikas, lubatav ja lubamatu? Siin paikneb väärtuste hierarhia.
Neljandaks on antropoloogiline kiht: milline on arusaam inimesest? Kas inimene on isiksus, subjekt, looja, vastutaja, kultuuri esindaja ja ühiskonna liige — või pelgalt tarbija, valija, tööjõud ja teenuste kasutaja?
Viiendaks on sotsiaalne ja poliitiline kiht: milline peaks olema kord, võim, autoriteet, õigus, vabadus, kohustus, vastutus, solidaarsus, õiglus ja kontroll?
Kuuendaks on ajalooline kiht: kuidas inimene mõistab minevikku, olevikku ja tulevikku? Kas minevik on koorem või kogemus? Kas tulevik on ähvardus, lootus või loominguline võimalus?
Seitsmendaks on prakseoloogiline kiht: mida inimene peab mõistlikuks teha? Milliseid vahendeid ta peab lubatavaks? Kas ta mõtleb ainult eesmärkidest või ka sihist, tulemustest, tagajärgedest ja kaasvõidust?
Kaheksandaks on emotsionaalne ja eksistentsiaalne kiht: hirm, lootus, usk, armastus, au, häbi, väärikus, kodutunne, kuuluvustunne. Seda kihti alahinnatakse sageli, aga just siin kujuneb inimese tegelik valmidus seista millegi eest ka siis, kui see on raske.
3. Kuidas maailmavaade kujuneb?
Maailmavaade ei kujune ainult õpetamise kaudu. Ta kujuneb elu kaudu.
Lapse maailmavaate esimesed alused kujunevad kodus: kas maailm tundub turvaline või ohtlik, kas sõna peab, kas täiskasvanud on ausad, kas armastus on tingimuslik või tingimusteta, kas laps kogeb ennast subjektina või käsutäitjana.
Seejärel lisanduvad keel, kogukond, rahvuslik mälu, kool, usk või usu puudumine, kirjandus, kunst, töö, mäng, sõprus, konfliktid, kaotused, eeskujud, reetmised, võimukogemus ja ühiskondlik informeeritus. Maailmavaade kujuneb ka selle kaudu, kas inimene on saanud kogeda õiglust või ülekohut, iseseisvust või manipuleerimist, dialoogi või propagandat.
Tänapäeva teaduses rõhutatakse, et maailmavaated on seotud väärtustega ning väärtused omakorda kujundavad mõtlemist, käitumist ja poliitilisi orientatsioone. Samuti näitavad poliitilise psühholoogia uurimused, et ideoloogilised hoiakud ei kujune ainult ratsionaalsest arutelust, vaid ka ohutundest, identiteedist, moraalsetest intuitsioonidest ja kuuluvusest.
Maailmavaadet kujundavad seega vähemalt järgmised tegurid: kodu vaimsus, keel ja mõistete korrastatus, kogemused, haridus, informeeritus, kultuur, religioon või elufilosoofia, sotsiaalne staatus, töö ja vastutuse kogemus, meedia, ühiskonna autoriteedistruktuur, hirmud ja lootused, ning see, kas inimene saab osaleda subjektina või tunneb end objektina.
4. Mis sõltub maailmavaatest?
Maailmavaatest sõltub väga palju.
Sellest sõltub, mida inimene märkab ja mida ei märka; mida ta peab probleemiks ja mida paratamatuseks; keda ta usaldab; mida ta kardab; mille nimel pingutab; millist võimu peab õiguspäraseks; kas ta peab vabadust vastutusega seotuks või suvalisuseks; kas ta näeb teises inimeses ligimest, konkurenti, vaenlast või vahendit.
Maailmavaatest sõltub ka see, kas inimene suudab mõelda süsteemselt või klammerdub üksiknähtuste külge. Kui maailmavaade on killustunud, otsib inimene süüdlasi. Kui maailmavaade on süsteemne, otsib ta põhjuseid, seoseid, eeldusi ja meetmete süsteemi.
Ühiskonna tasandil sõltub maailmavaatest, kas rahvas suudab kujuneda subjektiks. Kui valitsev maailmavaade taandab inimese tarbijaks ja valijaks, siis pole kodanikku tegelikult vaja. Kui maailmavaade käsitab inimest vastutusvõimelise subjektina, muutub haridus, side, õigus, võim, töö ja kultuur täiesti teistsuguseks ülesandeks.
5. Konservatiivne ja liberaalne maailmapilt
Konservatiivse ja liberaalse orientatsiooni vastandus ei ole iseenesest haigus. Oma paremas vormis esindavad nad kahte inimlikult vajalikku poolust.
Konservatiivne alge hoiab järjepidevust, mälu, korda, perekonda, kogukonda, kohustust, piire, pühadust ja vastutust. Ilma selleta laguneb kultuur.
Liberaalne alge hoiab vabadust, iseseisvust, õigusi, eneseteostust, kriitikat, uuendamist, kaitset rõhumise eest ja avatust. Ilma selleta kivistub kord vägivallaks või vaimseks vanglaks.
Moraalipsühholoogia tuntud uurimustes on leitud, et liberaalid ja konservatiivid rõhutavad sageli erinevaid moraalseid aluseid: hoolimine ja õiglus on mõlemale tähtsad, kuid konservatiivses orientatsioonis on sageli tugevamalt esil ka lojaalsus, autoriteet ja pühadus. See ei tähenda, et üks pool oleks moraalne ja teine ebamoraalne; pigem tähendab see, et nad kuulevad erinevaid „moraalseid helisid”.
Seega vastandus ise ei ole paratamatult hävitav. Hävitavaks muutub ta siis, kui üks pool kuulutab teise mitte ekslikuks, vaid kurjaks; mitte arutluspartneriks, vaid vaenlaseks; mitte rahva osaks, vaid rahva reeturiks.
6. Kas praegune vastandumine on ajalooline paratamatus või sihilikult tekitatud tulemus?
Minu vastus oleks: see ei ole ei puhas paratamatus ega ainult salasepitsus. See on ajalooliste pingete, süsteemsete vigade ja sihilikult kasutatud lõhestamistehnoloogiate koosmõju.
Ajalooline paratamatus on selles mõttes olemas, et igas ühiskonnas on pinge järjepidevuse ja muutumise, korra ja vabaduse, kogukonna ja indiviidi, traditsiooni ja innovatsiooni vahel. See pinge on loomulik ja isegi vajalik. Ilma pingeta pole arengut.
Aga praegune vastandumine ei ole enamasti loomulik dialektiline pinge. See on sageli muudetud identiteedisõjaks. Affective polarization — vaenulik emotsionaalne suhtumine teise poliitilise või ideoloogilise leeri inimestesse — tugevneb siis, kui erakondlik või ideoloogiline kuuluvus muutub inimese sotsiaalse identiteedi keskseks osaks. Uurimused näitavad, et sellisel juhul hakkavad inimesed hindama mitte ainult ideid, vaid ka teise leeri inimesi moraalselt kahtlaste või ohtlikena.
Siin tulevadki mängu „parasiteerivad jõud” — aga neid ei pea alati kujutama ühe salajase keskuse või musta kabinetina. Sageli on tegemist huvide ja mehhanismide süsteemiga: erakonnad, mis vajavad vaenlast; meedia, mis vajab klikke; platvormid, mis võimendavad ärritust; välisjõud, mis tahavad nõrgestada ühiskonna sidusust; konsultandid, kes müüvad hirmu; ideoloogilised ettevõtjad, kes elavad konfliktist; ametkonnad, mis varjavad oma võimetust moraalsete loosungite taha.
Desinformatsioon ja poliitiline manipuleerimine võivad polariseerumist võimendada, eriti siis, kui ühiskonnas on juba usalduskriis, ebavõrdsus, üksindus, võõrandumine ja institutsioonide legitiimsuse nõrgenemine. Uuemad käsitlused seostavad desinformatsiooni, tehnoloogilist võimendust ja poliitilist polariseerumist just niisuguse koosmõjuna.
Niisiis: loomulik on väärtuste erinevus; ebaloomulik ja ohtlik on selle erinevuse muutmine vaenuks.
7. Kõige olulisem järeldus
Konservatiivne ja liberaalne maailmavaade saavad rahuldavalt koos eksisteerida ainult siis, kui mõlemad on seotud tõe, vastutuse, väärikuse ja rahva kui subjekti austamisega.
Kui konservatiivsus kaotab armastuse ja tarkuse, muutub ta kivistumiseks, hirmuks ja käsutamiseks.
Kui liberaalsus kaotab vastutuse ja kultuurimälu, muutub ta juurtetuseks, suvalisuseks ja lammutamiseks.
Terve ühiskond ei vaja konservatiivide ja liberaalide hävitussõda, vaid sellist kultuuri, kus järjepidevus ja uuenemine on vastastikku seotud. Ühiskond vajab nii juuri kui võrseid; nii mälu kui kujutlusvõimet; nii korda kui vabadust; nii kohust kui õigust.
Võib-olla võiksime selle kokku võtta nii:
Maailmapilt on inimese sisemine kaart.
Maailmavaade on kompass, mille abil ta sellel kaardil sihti valib.
Kui kaart on vale ja kompass on rikutud, võib inimene joosta suure innuga hukatuse poole, arvates, et teenib õiglust.
Tänan väga sisuka analüüsi eest! Mõne detaili üle peaksine veel aru pidama.
Sa kirjutad: “Viiendaks on sotsiaalne ja poliitiline kiht: milline peaks olema kord, võim, autoriteet, õigus, vabadus, kohustus, vastutus, solidaarsus, õiglus ja kontroll?” Arvan, et sotsiaalne ja poliitiline on väga suurel määral eri “asjad”.
Söandan kahelda ka selles, kas kaheksandaks on hea panna emotsionaalne ja eksistentsiaalne korraga. Mis sa arvad, ehk peaksime üritama siiski emotsionaalse kihi puhul arvestama ka rõõmu ja muud helget… Tean et see eristus ei ole lihtne, sest enamasti pannakse emotsionaalne eksistentsiaalsega “ühte patta”. Seda kihti tõepoolest alahinnatakse sageli, aga just siin kujuneb inimese tegelik valmidus seista millegi eest ka siis, kui see on raske.
Sa kirjutad väga õigesti, et konservatiivne ja liberaalne maailmavaade saavad rahuldavalt koos eksisteerida ainult siis, kui mõlemad on seotud tõe, vastutuse, väärikuse ja rahva kui subjekti austamisega. Paraku ei ole kummalgi poliitilise kisklemise poolel TEADMIST (TÕDE) ega vähimatki vajadust vastutada ei oma juttude, ei tegevuse ega selle tagajärgede eest. Reaalsus on selline. Ühiskond on ikka veel TAGASISIDESTAMATA, st ei saa olla ei juhitud ega funktsioneerida (arengust rääkimata) ka iseregulatiivselt. Tegemist on põhjapaneva süsteemse veaga. Kas sa oskad öelda, mida oleks vaja teha, et avalikkus märkaks seda viga ja teadvustaks, et see kõik ei ole kellegi “isiklik asi” ja et alternatiiviks on riigi hukkumine?
Nõustun Teie parandustega: sotsiaalset ja poliitilist ei tohi ühte sulatada ning emotsionaalne kiht väärib omaette käsitlust koos rõõmu, lootuse ja armastusega. Otsin siia kõrvale ka mõned tänapäevased avaliku valitsemise ja usalduse käsitlused, et meie järeldus ei jääks pelgalt sisekaemuseks.
Ülo, siin on Teil minu meelest täiesti õigus: sotsiaalset ja poliitilist ei tohi maailmavaate struktuuris ühte kihti suruda. Need on seotud, aga mitte samased.
Samuti on õige kahtlus, et emotsionaalset ja eksistentsiaalset ei peaks automaatselt kokku panema. Emotsionaalne kiht ei ole ainult hirm, viha, valu ja ärevus. Seal on ka rõõm, tänulikkus, hellus, lootus, imetlus, armastus, kodutunne, elurõõm. Kui see helge pool jääb käsitlusest välja, muutub maailmavaate analüüs ise juba poolpimedaks.
1. Täpsustaksin maailmavaate struktuuri nii
Sotsiaalne kiht puudutab seda, kuidas inimene mõistab kooselu: perekonda, kogukonda, rahvast, sidusust, usaldust, solidaarsust, sotsiaalset kontrolli, kuuluvust, hoolimist, väärikust ja vastastikust tuge.
Poliitiline kiht puudutab võimu, valitsemist, õigust otsustada, vastutust, autoriteedistruktuuri, esindatust, riiki, põhiseadust, erakondi, institutsioone ja otsustamise korda.
Need on eri nähtused. Poliitiline võib sotsiaalset teenida, aga võib seda ka lõhkuda. Sotsiaalne võib poliitilist korrastada, aga võib ka poliitilisest võõrduda. Kui sotsiaalne side on nõrk, saab poliitika kergesti muutuda võimuturuks. Kui poliitika on vastutuseta, hakkab ta lagundama ühiskonna sotsiaalset kudet.
Ka emotsionaalse ja eksistentsiaalse eristaksin.
Emotsionaalne kiht on inimese tundeseisundite ja tundevõime maailm: rõõm, kurbus, hirm, lootus, armastus, viha, tänulikkus, häbi, au, hellus, usaldus, kaastunne, imetlus. See ei ole “pehme lisa”, vaid maailmavaate energiaallikas. Inimene ei tegutse ainult teadmise tõttu; ta tegutseb siis, kui teadmine, tähendus ja tunne liituvad.
Eksistentsiaalne kiht puudutab elu põhiküsimusi: milleks elada, mille nimel pingutada, mida karta, mida loota, mille eest vastutada, kuidas surma, kannatust, üksindust, vabadust ja süüd mõtestada. Siin kujuneb inimese vahekord elu kui tervikuga.
Võiks öelda nii: emotsionaalne kiht annab maailmavaatele soojuse ja energia; eksistentsiaalne kiht annab sügavuse ja lõplikkuse taju.
2. Teie põhiline diagnoos: tagasisidestamata ühiskond
Teie sõnastus on väga täpne: ühiskond on tagasisidestamata.
Mina täpsustaksin seda nii: ühiskond on tagasisidestamata siis, kui otsuste, tegude, tulemuste, tagajärgede ja uute otsuste vahel ei ole avalikku, kohustuslikku, arusaadavat ja vastutusega seotud ringlust.
See ei tähenda, et infot ei oleks. Infot on tohutult. See ei tähenda ka, et “tagasisidet” ei küsita. Küsitakse. Aga tagasiside ei ole küsitlus. Tagasiside ei ole rahulolu-uuring. Tagasiside ei ole kommentaarium. Tagasiside ei ole see, et keegi “andis arvamuse”.
Tagasiside on tulemuste ja tagajärgede teadvustamine ning nende arvestamine uues otsustamises.
Kui arvestamist ei järgne, ei ole tagasisidet. On müra, aur, näivkaasamine või halduslik rituaal.
OECD käsitleb poliitikate hindamist just selles mõttes: hindamine peab analüüsima poliitilise sekkumise ja tegelike mõjude seoseid ning tagasisideringid peavad ühendama tulemused, mõjud, otsustajad ja kasusaajad; samuti rõhutatakse, et hindamine on poliitikatsükli nõrk lüli paljudes riikides.
3. Kuidas teha see viga avalikkusele nähtavaks?
Esimene ülesanne on muuta abstraktne süsteemiviga nähtavaks kogemuseks.
Inimene ei pruugi mõista lauset “ühiskond on tagasisidestamata”. Aga ta mõistab, kui öelda:
otsustajad ei pea avalikult näitama, mida nende otsused tegelikult kaasa tõid;
nad ei pea tunnistama ekslikke eeldusi;
nad ei pea parandama põhjustatud kahju;
nad ei pea näitama, mida nad tagajärgedest õppisid;
nad ei pea vastutama tulemuse ja tagajärje seose eest.
See on palju arusaadavam.
Avalikkus hakkab süsteemiviga märkama siis, kui näidatakse mitte ainult üksikuid pahandusi, vaid üht ja sama katkist ringi eri valdkondades: hariduses, tervishoius, maksupoliitikas, regionaalpoliitikas, energeetikas, metsanduses, riigikaitses, sündimuses, kohaliku elu korralduses.
Näidata tuleb mustrit:
- lubati üks tulemus;
- tehti mingi otsus;
- tegelik tulemus osutus teistsuguseks;
- tagajärjed jäid arvestamata;
- vastutajat ei ole;
- samad inimesed või sama mõtteviis jätkab;
- järgmine otsus tehakse jälle ilma tagasisidestuseta.
Kui see muster muutub avalikkuse jaoks nähtavaks, hakkab kujunema arusaam, et tegemist pole “veaga siin-seal”, vaid riikluse kvaliteedi rikkega.
4. Vaja oleks ühte lihtsat avalikku küsimustikku
Minu meelest võiks iga suurema riikliku või kohaliku otsuse kohta esitada avalikult seitse küsimust.
- Mis oli tegelik probleem?
Mitte raskus, segadus või rahulolematus, vaid tunnetatud vastuolu tegeliku ja vajaliku oleku vahel. - Millised olid selle probleemi põhjused?
Kas tuvastati kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem või hakati kohe midagi “tegema”? - Milline oli siht ja millised olid eesmärgid?
Kas siht oli mõtestatud või olid eesmärgid pelgalt mõõdikud, kuluread ja tähtajad? - Milliseid alternatiive kaaluti?
Kui alternatiive polnud, polnud ka tegelikku otsustamist. - Milliseid tulemusi oodati?
- Milliseid tagajärgi kardeti või prognoositi?
- Mida tehti pärast tulemuste ja tagajärgede ilmnemist?
Kas midagi parandati? Kas keegi vastutas? Kas süsteem õppis?
Kui neile küsimustele ei saa vastata, siis pole juhtimist. On administreerimine, menetlemine, improviseerimine või võimu tarvitamine.
5. Tuleks luua “tagasisidestatuse indeks”
Meil on juba kõne all olnud EEI, SVEI, VPVI. Nende kõrvale sobiks väga hästi:
ÜTI — Ühiskonna Tagasisidestatuse Indeks
või
OTI — Otsustamise Tagasisidestatuse Indeks.
Selle abil saaks hinnata, kas mingis valdkonnas on olemas tegelik regulatsiooniring.
Näiteks võiks hinnata:
kas otsuste lähtekohad on avalikud;
kas eesmärgid on seotud sihiga;
kas alternatiivid on avalikult esitatud;
kas tulemusi ja tagajärgi eristatakse;
kas mõjusid hinnatakse enne ja pärast otsust;
kas kodanike, spetsialistide ja kannatanute kogemust arvestatakse;
kas parandusotsused on kohustuslikud;
kas vastutus on personaalne ja institutsionaalne;
kas õppetunnid jõuavad järgmisse otsustamisse.
Siis ei oleks jutt enam üldine. Siis saaks öelda: selles valdkonnas on tagasisidestatus 18 punkti 100-st; selles vallas 42; selles ministeeriumis 9; selles programmis 61.
Mõõta ei tuleks “rahulolu”, vaid regulatsiooniringi olemasolu ja toimimist.
6. Vaja oleks avalikku keeleparandust
Praegu on väga suur osa ühiskondlikust segadusest keeleline. Sõnad on olemas, aga mõisted on hägustunud.
Eraldi tuleks korrastada vähemalt need mõisted:
side — vastastikune informeeritus ja seotus;
edasiside — etappide, tingimuste ja eelduste sobivuse tagamine enne tegutsemist ja tegutsemise käigus;
tagasiside — tulemuste ja tagajärgede teadvustamine ning arvestamine;
kontroll — vastavuse tuvastamine;
järelevalve — kohustuste, õiguste ja vastutuse täitmise jälgimine;
vastutus — kohustus anda aru tulemuste ja tagajärgede eest;
juhtimine — protsesside sihi- ja eesmärgipärane käsitamine;
valitsemine — inimeste ja nende kogumite suhtes võimu kasutamine;
haldamine — aineliste väärtuste korrashoid ja kasutamine.
Kui keel jääb sassi, jääb meel sassi. Kui meel on sassis, on avalikkus manipuleeritav.
7. Kellele seda kõigepealt näidata?
Seda süsteemset viga ei ole mõtet esitada ainult valitsusele või Riigikogule. Kui autoriteedistruktuur on põhjendamatu, siis kaitseb ta end esmajoones selle eest, mis teda paljastab.
Alustada tuleks nendest, kes veel suudavad muutuda subjektiks:
õpetajad ja koolijuhid;
lapsevanemad;
kohalike omavalitsuste ausamad volinikud ja ametnikud;
ajakirjanikud, kellel on veel südametunnistus;
Kaitseliit ja teised kodanikukaitse struktuurid;
ülikoolide need inimesed, kes ei ole loobunud teaduslikust tunnetusest;
arstid, juristid, ettevõtjad, kultuuritegelased;
kogukondade eestvedajad.
Kõige mõjusam oleks alustada mitte süüdistusega, vaid küsimusega:
Kas Teie valdkonnas on otsuste tulemused ja tagajärjed avalikult tagasisidestatud? Kui ei ole, siis mille alusel saab väita, et Teie valdkond on juhitud?
See küsimus on rahulik, aga väga tugev.
8. Tuleks teha nähtavaks põhiseos: tagasisidestamatus → vastutuseta võim → usalduse kadu → riigi nõrgenemine
Avalikkus peab nägema põhjuslikku jada.
Kui tagasisidestust ei ole, siis ei saa kujuneda vastutust.
Kui vastutust ei ole, siis võim võõrandub.
Kui võim võõrandub, siis rahvas võõrdub.
Kui rahvas võõrdub, siis kaob usaldus.
Kui usaldus kaob, siis nõrgeneb kaitsevalmidus, sünnivalmidus, töötahe, õppimistahe ja usk tulevikku.
Kui need nõrgenevad, hakkab riik küll formaalselt püsima, aga sisuliselt tühjenema.
OECD andmetel oli Eestis 2023. aastal kõrge või mõõdukalt kõrge usaldus valitsuse vastu 38%, parlamendi vastu 27% ja erakondade vastu 17%; sama allikas näitab, et usaldus valitsuse vastu langes Eestis 2021. aastaga võrreldes 9 protsendipunkti. See ei tõesta üksi kogu meie diagnoosi, aga on kooskõlas väitega, et poliitiliste institutsioonide legitiimsus on tõsise pinge all.
9. Praktiline tee: mitte “kampaania”, vaid valgustamise süsteem
Minu meelest oleks vaja koostada lühike, selge ja korduv tekst või skeem pealkirjaga näiteks:
“Tagasisideta riik ei saa olla juhitud riik.”
Selles võiks olla kolm osa.
Esiteks: mis on tagasiside tegelikult.
Teiseks: mille järgi näha, et tagasisidet ei ole.
Kolmandaks: mida peab igas asutuses, vallas, ministeeriumis ja Riigikogus muutma.
Sellele lisaks võiks teha valdkondlikud lehed:
“Tagasisidestamata haridus”
“Tagasisidestamata tervishoid”
“Tagasisidestamata maksupoliitika”
“Tagasisidestamata regionaalpoliitika”
“Tagasisidestamata metsapoliitika”
“Tagasisidestamata riigikaitse”
“Tagasisidestamata sündimuspoliitika”
Igal lehel sama raam: lubadus, otsus, tegelik tulemus, tagajärg, vastutaja, parandus, õppimine.
Selline korduv vorm õpetab avalikkust nägema süsteemi.
10. Kõige tähtsam: see tuleb siduda eluga, mitte parteidega
Kui seda esitada konservatiivide ja liberaalide vaidlusena, läheb kogu asi kohe kaduma.
Tuleb öelda: see ei ole parempoolne ega vasakpoolne küsimus. See ei ole koalitsiooni ega opositsiooni küsimus. See on elu ja riikluse küsimus.
Laps ei sünni parteilise loosungi põhjal.
Noor ei jää maale elama pressiteate põhjal.
Õpetaja ei muutu loovaks käsukirja tõttu.
Arst ei suuda ravida süsteemi, mis toodab haigust juurde.
Kaitsetahe ei teki propagandast.
Usaldus ei taastu trikkidega.
Kõik need sõltuvad sellest, kas ühiskonnas on tõde, side, vastutus ja tagasisidestatud otsustamine.
11. Minu lühike vastus Teie küsimusele
Mida teha, et avalikkus märkaks seda põhjapanevat süsteemset viga?
Tuleb luua avalik arusaam, et tagasiside puudumine ei ole tehniline puudus, vaid riikluse eluohtlik rike.
Seda saab teha nii:
anda täpne mõiste;
näidata katkist regulatsiooniringi;
tuua näited eri valdkondadest;
esitada seitse kontrollküsimust;
luua tagasisidestatuse indeks;
siduda see elukvaliteedi, sündimuse, kaitsevalmiduse, usalduse ja rahva püsimisega;
viia see õpetajate, ajakirjanike, KOVide, kodanike kogude ja ülikoolide arutellu;
nõuda, et iga otsus sisaldaks avalikku tagasisidestamise mehhanismi.
Kõige lühem sõnastus võiks olla:
Kui ühiskond ei tagasisidesta oma otsuseid, siis ta ei õpi.
Kui ühiskond ei õpi, siis ta kordab vigu.
Kui ta kordab vigu, siis ta kaotab usalduse.
Kui ta kaotab usalduse, siis ta kaotab subjektsuse.
Kui rahvas kaotab subjektsuse, siis riik jääb alles vaid kestana.
Tänan! Arvan, et mõnd detaili võiksime veel täpsustada. Sa kirjutad: “See ei tähenda, et infot ei oleks. Infot on tohutult.” Väidan, et andmeid on rohkesti, aga ametnikel, saadikutel ja nõunikel ei ole ettevalmistust selleks, et neid tõlgendada. Nad ei valda ühiskonna- ja kultuuriteooriaid, isiksuse, väikegrupi ja formaalsete gruppide teooriat, organisatsiooni ja juhtimisteooriat, valitsemisteooriat, haldusteooriat, sidustusteooriat… Enamik neist, kellest siin jutt, ei kujuta veel kuigi hästi ette, mis see on, mida nimetatakse metodoloogiaks. Need, kes enda meelest peaksid tooni andma, on lugenud ingliskeelseid raamatuid ja artikleid, kus sõna “metodology” tähendab õpetust metoodikast (meetodite kogumit). Selleks, et oleks võimalik mingi protsess tagasisidestada, on vaja see eelnevalt EDASISIDESTADA. Seda sõna ei ole siiani kuulda ega näha ei Toompeal ega Kadriorus, ega ka ülikoolides või meediamajades. Me ei taha arvata, et keegi punub kuskil vänget vandenõu, aga tunnistan, et mul on raske uskuda, et nii süsteemselt ühiskonda kahjustav kord on kujunenud kogemata.
Kui sa tead, miks ei ole 35 aasta jooksul suudetud luua ühiskonnas ei SIDET ega muuta riigi- ja KOV tegevus edasi- ja tagasisidestatuks, siis meil oleks väga-väga huvitav seda teada saada. Kas sa tead, kelle “targal” juhtimisel on ülikoolides ja kõrgkoolides ühiskonnateadus koos sotsiaalfilosoofiaga ning ametialane õpe kõrvaldatud?
Parandan siin ka oma varasemat sõnastust: “infot on tohutult” oli liiga lõtv. Täpsem oleks: andmeid, signaale ja sõnumeid on rohkesti, aga informeeritus, arusaamine ja metodoloogiliselt põhjendatud tõlgendus on hoopis teine asi.
Ülo, olen Teiega nõus. Minu varasem lause “infot on tohutult” tuleb parandada.
Andmeid on tohutult. Informeeritust on palju vähem. Teadmist on veel vähem. Arusaamist on napilt. Metodoloogilist valmidust andmeid tõlgendada, seostada, hinnata ja otsustamise aluseks võtta on kriitiliselt vähe.
Seda kinnitab ka üsna hiljutine Eesti kohta koostatud teaduspõhise poliitikakujundamise raport: seal nimetatakse nõrkustena muu hulgas, et poliitilisel tasandil ja avalikus halduses on andmekirjaoskuse tase madal ning teadusnõu kuulamise valmisolek/võimekus nõrk.
1. Andmed ei ole veel informatsioon
Siin oleks vaja väga range eristus:
Andmed on fikseeritud märgid, arvud, kirjeldused, mõõtmistulemused, dokumendid, signaalid.
Informatsioon kujuneb alles siis, kui andmed on asetatud konteksti ja muutuvad subjektile tähenduslikuks.
Teadmine kujuneb siis, kui informatsioon on teooria, meetodi ja kontrollitud mõtlemise abil seostatud.
Arusaamine kujuneb siis, kui subjekt näeb süsteemi: seoseid, sõltuvusi, põhjuseid, funktsioone, vastuolusid, võimalikke tulemusi ja tagajärgi.
Tarkus algab seal, kus arusaamine on seotud väärtuste, mõõdutunde, vastutuse ja ettevaatusega.
Kui ametnikul, saadikul või nõunikul on andmed, aga puuduvad ühiskonna-, kultuuri-, isiksuse-, grupi-, organisatsiooni-, juhtimis-, valitsemis-, haldus- ja sidustusteooriad, siis ta ei saa neid andmeid tõlgendada. Parimal juhul ta sorteerib, võrdleb ja esitab. Halvemal juhul teeb ta andmetest dekoratsiooni juba varem langetatud otsuse õigustamiseks.
2. Edasiside on tõesti tagasiside eeldus
See on väga oluline täpsustus. Tagasisidestada saab ainult seda protsessi, mis on enne edasisidestatud.
Kui enne tegevust ei ole määratletud sihti, eesmärke, etappe, vaheolekuid, ressursse, tingimusi, osalejaid, riske, kriteeriume, alternatiive ja võimalikke tagajärgi, siis pärast tegevust pole millegi suhtes võrrelda. Siis ei saa öelda, kas kulgemine oli otstarbekas või juhuslik; kas tulemus oli saavutus või juhuslik kõrvalprodukt; kas tagajärg oli paratamatu või ette nägemata jäetud.
Niisiis oleks normaalne regulatsiooniring selline:
side → edasiside → otsustamine → teostus → tagasiside → korrigeerimine → uus edasiside.
Kui sidet ei ole, siis subjektid ei ole vastastikku informeeritud ega seotud.
Kui edasisidet ei ole, siis protsess ei ole mõtestatult ette valmistatud.
Kui tagasisidet ei ole, siis ühiskond ei õpi.
Kui õppimist ei ole, siis korduvad vead, aga neid nimetatakse reformideks.
3. Miks seda 35 aasta jooksul ei ole suudetud luua?
Ma ei tea üht salajast põhjust ega üht “juhtimiskeskust”. Aga ma näen mitme teguri koostoimet.
Esiteks taastati riik väga kiiresti ja esiplaanile tõusid juriidilised, rahalised, institutsionaalsed ja välispoliitilised küsimused. See oli arusaadav. Aga selle kõrval jäi kujundamata riigi kui ühiskondliku eneseregulatsiooni süsteemi teooria. Loodi institutsioonid, ametikohad, protseduurid ja dokumendivood, aga mitte küllaldaselt seda valmidust, mis võimaldaks mõista ühiskonda kui isereguleeruvat, kultuuris juurduvat ja sidustust vajavat tervikut.
Teiseks võeti avalikus teenistuses suuresti omaks positsioonisüsteemi loogika: inimene võetakse konkreetsele ametikohale, domineerivad ametikoha nõuded, ametialane edutamine ei eelda tingimata eelnevat süsteemset koolitust. Riigikogu materjalides on seda positsioonisüsteemi kirjeldatud just nii: ametnikuks võetakse konkreetsele ametikohale ja ametialane edasiliikumine ei eelda eelnevat koolitust.
Kolmandaks on ametnike koolitus- ja arendussüsteemi nõrkused ammu fikseeritud. Praxis ja TTÜ analüüsisid 2011. aastal avaliku teenistuse koolitussüsteemi ning järeldasid, et süsteem on killustatud, strateegiline lähenemine ametnike arendamisele vähene ja see ei toeta ühtse riigivalitsemise saavutamist; probleeme oli ka koolitusvajaduse väljaselgitamise ja koolituse tulemuslikkuse hindamisega.
Neljandaks loodi küll mõjude hindamise metoodika. Riigikantselei sõnul on selle eesmärk parandada valitsusasutuste võimekust poliitika kavandamisel ja elluviimisel ning mõjude hindamine peaks algama probleemi tuvastamisest ja jõudma lahendusvariantideni. Aga kui subjektidel puudub metodoloogiline valmidus, siis metoodika muutub vormiks. Praxis leidis 2015. aastal arengukavade mõjude hindamise kohta, et mõjuanalüüsid kipuvad olema pinnapealsed ja neist on otsustamisel vähe kasu.
Viiendaks nihkus kõrghariduse raskuskese rahvusvahelise võrreldavuse, kraadistruktuuri, konkurentsivõime, mobiilsuse, projektide ja tööturu lühikese nõudluse poole. Bologna reformil olid ka mõistlikud eesmärgid, aga selle käigus muutus väga tugevaks kraadide, ainepunktide ja õpiväljundite formaalne keel. 2009. aastal ütles haridusminister Tõnis Lukas, et Euroopa kõrgharidusruumi kujunemine on olnud Eesti kõrghariduspoliitika telg ning tõi esile kraadide ja kvalifikatsioonide süsteemi, kvaliteedistandardite ja rahvusvahelise nähtavuse; samas tunnistas ta ka kriitikat 3+2 süsteemi suhtes ja märkis, et paljud läksid ellu väiksema teadmiste ja oskuste pagasiga.
Kuuendaks ei ole poliitilisel süsteemil endal olnud tugevat huvi end sisuliselt tagasisidestada. Tagasiside tähendab, et tuleb näidata tulemusi, tagajärgi, ekslikke eeldusi ja vastutust. Põhjendamatu autoriteedistruktuur ei taha tagasisidet, sest tagasiside muudab mugava võimu haavatavaks.
4. Kas see sai kujuneda kogemata?
Täiesti kogemata — vaevalt.
Ühe keskse vandenõuna — seda ma väita ei saa.
Õigem oleks öelda: tegemist on süsteemse kahjustusega, mis on kujunenud paljude teadlike, poolteadlike ja vastutust vältivate otsuste kumulatiivse toimena.
Keegi ei pruukinud istuda laua taga ja öelda: “Lõhume ühiskonnateaduse, kaotame sidustuse, teeme ametnikud metodoloogiliselt abituks.” Aga väga paljud otsustajad on aastate jooksul eelistanud sellist korda, kus:
vorm asendab sisu;
menetlus asendab mõtlemise;
projekt asendab protsessi;
andmed asendavad arusaamist;
mõjuanalüüs asendab vastutust;
kaasamine asendab sidet;
arengukava asendab arengut;
hääletamine asendab valimist;
ametikoht asendab ametialast valmidust.
Selline kord ei vaja enam vandenõu. Ta hakkab ennast ise taastootma.
5. Kelle “juhtimisel” ühiskonnateadus ja sotsiaalfilosoofia kõrvaldati?
Siin pean olema väga täpne ja aus: ma ei saa avalike allikate põhjal nimetada üht inimest, kelle juhtimisel ühiskonnateadus, sotsiaalfilosoofia ja ametialane õpe oleksid ülikoolidest “kõrvaldatud”. Selline väide vajaks õppekavade, seadusemuudatuste, ministeeriumi dokumentide, ülikoolide nõukogude otsuste ja rahastamislepingute süstemaatilist läbivaatamist.
Pealegi ei ole ühiskonnateadus formaalselt kadunud. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut ütleb, et seal saab õppida sotsiaalteadusi bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes. Tartu Ülikooli uuendatud “Infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu” õppekava kirjeldab end laiapõhjalise sotsiaalteadusliku baasharidusena, mille alusmoodulid annavad teadmisi ühiskonna protsesside mõistmiseks ja andmete tõlgendamiseks.
Aga Teie põhiväide jääb sellest hoolimata kehtima teises, täpsemas sõnastuses:
ühiskonnateadus ei ole tingimata ülikoolidest kadunud, kuid ta on kaotanud kohustusliku siduva rolli nende inimeste ettevalmistuses, kes lähevad ühiskonda, riiki, valda, organisatsioone ja institutsioone otsustama, korraldama, juhtima, haldama ja sidustama.
See ongi põhiline rike.
6. Vastutus ei ole üksikisiku, vaid otsustusahela küsimus
Kui küsida “kes vastutab?”, siis tuleks vaadata otsustusahelaid:
Riigikogu seadustas kõrghariduse ja avaliku teenistuse raamid.
Valitsus ja Haridus- ja Teadusministeerium kujundasid kõrghariduspoliitika suuna.
Ülikoolid kasutasid autonoomiat õppekavade ümberkujundamisel.
Rahastamismudelid andsid eelise sellele, mida mõõdeti ja rahastati.
Kvaliteediagentuurid hindasid vastavust kehtestatud raamidele, mitte tingimata rahva ja riigi süvavajadustele.
Erakonnad ei nõudnud ametialast valmidust ei endalt ega oma kandidaatidel.
Avalikkuselt võeti keel, millega seda kõike märgata ja nõuda.
Seetõttu ei ole siin üks “patuoinas”. On vastutuseta otsustuskultuur.
7. Kuidas seda nüüd sõnastada?
Mulle näib, et avalikkusele tuleks öelda väga lihtsalt:
Eesti probleem ei ole andmete puudus.
Eesti probleem on tõlgendusvõime puudus.
Tõlgendusvõime puudub, sest ametialane valmidus on jäetud kujundamata.
Ametialane valmidus puudub, sest ühiskonna- ja kultuuriteooria, metodoloogia, juhtimis-, valitsemis-, haldus- ja sidustusteooria ei ole tehtud otsustajate kohustuslikuks ettevalmistuseks.
Ilma sideta ei ole edasisidet.
Ilma edasisideta ei ole tagasisidet.
Ilma tagasisideta ei ole õppimist.
Ilma õppimiseta ei ole arengut.
See ei ole “akadeemiline mure”. See on riigi püsimise küsimus.
8. Kõige täpsem järeldus
Ma ütleksin nüüd nii:
Eestis on 35 aasta jooksul kujunenud andmerohke, kuid metodoloogiliselt vaene haldusriik.
See riik oskab koguda andmeid, koostada dokumente, hallata projekte, menetleda eelnõusid ja täita aruandevorme. Aga ta ei oska küllalt hästi näha ühiskonda kui tervikut, eristada probleemi selle ilmingutest, avastada põhjuste süsteemi, luua alternatiive, edasisidestada protsesse, tagasisidestada tulemusi ja tagajärgi ning siduda otsustamine personaalse ja institutsionaalse vastutusega.
See ongi põhiviga. Ja selle vea avalikustamine võiks olla üks tähtsamaid samme rahva subjektsuse taastamise poole.
Tänan! Sa oled silmapaistvalt põhjalik, aga (vabandust, kui eksin!) mõnikord ka kergeusklik. Sa kirjutad: “Neljandaks loodi küll mõjude hindamise metoodika. Riigikantselei sõnul on selle eesmärk parandada valitsusasutuste võimekust poliitika kavandamisel ja elluviimisel ning mõjude hindamine peaks algama probleemi tuvastamisest ja jõudma lahendusvariantideni.” Riigikantseleis on küll loodud selline tekst, mille pealkirjaks on MÕJUDE HINDAMISE METOODIKA, aga nüüd ütlen sulle midagi sellist, et kui sa istuksid, kukuksid põrandale: Toompeal ei ole veel kordagi käsitletud mõne õigusakti võimalikke sotsiaalseid toimeid. Kordagi ei ole analüüsitud ka varem vastu võetud õigusaktide sotsiaalseid toimeid. Olukorras, kus ametnikud ILMSELT TEADLIKULT on siiani VÄLTINUD sotsiaalsete toimete prognoose ja tegelikke sotsiaalseid toimeid, on meie meelest kuritegelik.
Kas OECD teistes maades on olukord kvalitatiivselt parem? Kas mõnel maal käsitletakse haridust HARIDUSENA (mitte koolis käimisena) ja tervist TERVISENA (mitte haiguse puudumise vms-na), probleeme PROBLEEMIDENA, avalikke eesmärke SUBJEKTI kujutlusena oma elu ja elukeskkonna tulevikust…, mille loomises on igal kodanikul võimalik aktiivselt ja teadlikult osaleda?
Meie meelest saavad EESMÄRGID olla vaid subjektil. Bologna programmil, nagu ka teistel programmidel ja projektidel ei saa meie meelest eesmärke olla. Seetõttu ei saa teada, ka kes peaks selle (meie meelest väga kahtlase) reformi tagajärgede eest vastutama. (Muide, kas sa tead, et Bologna ülikoolis endas neid leppeid, mis sõlmiti vist 2002. aastal, hiljuti veel ei rakendatud? Kuidas on praegu, ma ei tea.)
Mis puutub ühiskonnateadust, siis sa kirjutad: “Pealegi ei ole ühiskonnateadus formaalselt kadunud. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut ütleb, et seal saab õppida sotsiaalteadusi bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes. Tartu Ülikooli uuendatud “Infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu” õppekava kirjeldab end laiapõhjalise sotsiaalteadusliku baasharidusena, mille alusmoodulid annavad teadmisi ühiskonna protsesside mõistmiseks ja andmete tõlgendamiseks.” Näed, isegi sinu saab niiviisi sõnastatud tekstiga ära petta, või panna “kilpi” tõstma. Kui sa leiad kasvõi ühe sellise ühiskonna-alase teksti, mida saab pidada teaduslikuks uuringuks (millel on teadusliku uuringu tunnused), võin olla kaks nädalat su alandlik teener… Seis on selline, nagu Hamlet ütles Taani kohta. Kui me suudaksime kuidagi taastada avalikkuse, vastutuse, valimised ja sotsiaalse kontrolli nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal, võiks riigist veel asja saada.
Ülo, Teil on õigus mind korrale kutsuda. Ma olin eelmises vastuses liiga leebe ametliku teksti suhtes. Dokumendi pealkiri “mõjude hindamise metoodika” ei tõesta, et mõjusid tegelikult hinnatakse. Veel vähem tõestab see, et hinnatakse sotsiaalseid toimeid ühiskonna, kultuuri, perekonna, kogukonna, isiksuse, subjektsuse, usalduse, sündimuse, kaitsevalmiduse ja elurõõmu seisukohalt.
Avalikes dokumentides on Eestis tõesti formaalne nõue või soov käsitleda mõju: Riigikantselei ütleb, et mõjude hindamine peab aitama vältida otsuseid, mille tagajärjed on prognoosimata või ebaselged, ja Riigikogu vanas normitehnilises käsitluses on seaduse seletuskirja “seaduse mõju” all nimetatud ka sotsiaalseid ja demograafilisi tagajärgi. Aga Teie väide puudutab hoopis sügavamat asja: kas see on olnud sisuline sotsiaalne analüüs või pelk formaalne rubriik seletuskirjas? Siin ma enam “kilpi” ei tõsta. Formaalne olemasolu ja tegelik toime võivad olla vastandid.
1. Teie põhiväide vajab täpsemat sõnastust
Ma sõnastaksin selle nüüd nii:
Eestis on olemas mõjuhindamise keel, aga puudub mõjuhindamise kultuur.
On olemas rubriigid, aga puudub metodoloogiline valmidus.
On olemas andmed, aga puudub ühiskonnateoreetiline tõlgendus.
On olemas menetlus, aga puudub vastutus tulemuste ja tagajärgede eest.
See on hullem kui metoodika puudumine. Kui metoodikat pole, on puudus nähtav. Kui metoodika on paberil olemas, võib puudus muutuda varjatuks. Tekib näivus: “Meil on kõik korras, sest meil on juhend.”
Just see ongi ohtlik.
2. OECD maades on olukord mõnes mõttes parem, aga mitte põhimõtteliselt terve
Küsisite, kas OECD teistes maades on olukord kvalitatiivselt parem. Vastus: mõnes riigis on protseduurid ja kontrollimehhanismid selgelt küpsemad, aga ka seal ei ole ühiskond tervikuna veel rahuldavalt edasisidestatud ja tagasisidestatud.
OECD 2025. aasta regulatsioonipoliitika ülevaade rõhutab, et paljudes riikides on huvirühmade kaasamine ja regulatsioonimõjude hindamise süsteemid arenenud, kuid OECD kasutab jätkuvalt eraldi indikaatoreid huvirühmade kaasamise, mõjuhindamise ja järelhindamise võrdlemiseks — see tähendab, et riikide võimekus on ebaühtlane ja vajab pidevat hindamist. Euroopa Liidu 2025. aasta parema õigusloome ülevaates rõhutatakse samuti, et järelhindamine on vajalik, sest reeglid võivad kiiresti vananeda või põhjustada ettenägematuid tagajärgi.
Teisisõnu: mujal on mõnes kohas paremad instrumendid, paremad kontrollorganid, paremad hindamisraamid ja rohkem professionaalset analüüsi. Aga küsimust, mille Teie esitate — kas rahvas kui subjekt osaleb teadlikult oma elu ja elukeskkonna tuleviku loomises — ei ole OECD-riikides üldiselt veel rahuldavalt lahendatud.
On siiski häid märke. Walesis on Well-being of Future Generations Act, mis annab avalikele asutustele seaduslikult siduva ühise eesmärgisüsteemi sotsiaalse, majandusliku, keskkondliku ja kultuurilise heaolu parandamiseks. Samas Walesi audit on 2025. aastal märkinud, et seadus on küll suurendanud heaolu tähtsust, kuid pole veel toonud kavandatud süsteemset muutust. See on väga õpetlik: isegi hea seadus ei taga arengut, kui puudub valmidus seda tegelikult kanda.
Kanadas kasutatakse GBA Plus raamistikku, mis püüab poliitikas arvestada eri elanikerühmade erinevat mõjuolukorda — sugu, vanus, puue, haridus, majanduslik seis, geograafia, keel, rass, religioon jne. Ühendkuningriigi Green Book on riigi keskne juhend alternatiivide, kulude, kasude ja riskide hindamiseks ning selle juurde on loodud eraldi heaolu arvestamise juhend. Need on sammud õiges suunas, aga nad ei asenda rahva subjektsust ega ühiskonna terviklikku sidustamist.
3. Haridust ja tervist mõistetakse mõnes raamistikus avaramalt, aga praktika kipub kitsenema
Tervise puhul on maailmas vähemalt normatiivne lähtekoht olemas: WHO põhikiri ütleb, et tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte pelgalt haiguse või põduruse puudumine. Aga praktikas muutub tervishoid ikka sageli haiguste diagnoosimise, ravi, järjekordade, kulude ja teenuste süsteemiks. Tervis kui elujõu, elurõõmu, töövõime, suhete, keskkonna, kultuuri ja tulevikuusu funktsioon jääb tagaplaanile.
Hariduse puhul on UNESCO kutsunud looma uut ühiskondlikku lepet hariduse ümber, et kujundada rahumeelseid, õiglasi ja kestlikke tulevikke, ning OECD haridusraamistik räägib õppija agentsusest, heaolust, teadmistest, oskustest, hoiakutest ja väärtustest. Aga ka siin on sama häda: kõlavad õiged sõnad, ent praktikas kaldub haridus ikka mõõdetavate õpitulemuste, testide, koolivõrgu, konkurentsivõime ja tööturu vajaduste kitsasse raami.
Seega: mõnes maas ja mõnes rahvusvahelises käsitluses on hariduse ja tervise avaram mõistmine olemas, aga need käsitlused ei ole muutunud ühiskonna tegelikuks regulatiivseks keskseks printsiibiks.
4. Eesmärk saab tõepoolest olla ainult subjektil
See on väga tähtis parandus.
Rangelt võttes ei saa “Bologna programmil”, “arengukaval”, “strateegial”, “projektidel” ega “reformidel” eesmärke olla. Eesmärk saab olla subjektil. Programmil saab olla otstarve, funktsioon, ülesehitus, kirjeldatud taotlus, indikaatorid, oodatavad tulemused ja kavandatud tegevused. Aga eesmärgi seab subjekt — inimene, kolleegium, rahvas, institutsioon, kui ta toimib subjektina.
Kui öeldakse “programmi eesmärk”, on see keeleline lühend. Mõnikord on see ohutu. Aga poliitikas ja halduses on see väga ohtlik, sest siis kaob küsitav subjekt ära. Ei küsita enam:
Kes seadis sihi?
Kes sõnastas eesmärgi?
Kes valis vahendid?
Kes prognoosis tagajärjed?
Kes vastutab?
Bologna protsessi puhul on oluline täpsustus: see ei alanud 2002. aastal, vaid 1999. aastal Bologna deklaratsiooniga; see on Euroopa kõrgharidusruumi loomiseks käivitatud valitsustevaheline reformiprotsess. Bologna Ülikoolis endas on praegu ametlikult kasutusel tsükliline süsteem: esimese astme kraad kestab 3 aastat ja annab 180 ainepunkti, teise astme magistrikraad kestab 2 aastat ja annab 120 ainepunkti, lisaks on 5–6-aastased üheastmelised programmid ning doktoriõpe. Seega praegu ei saa öelda, et Bologna Ülikool ei rakendaks Bologna-tüüpi tsüklistruktuuri. Küll aga jääb sisuline küsimus: kes vastutab selle reformi tegelike tagajärgede eest eri maades, sealhulgas Eestis?
Siin on Teie kriitika täiesti õigustatud. Kui reformi subjekt hajub “Euroopa protsessi”, “ministeeriumi suuna”, “ülikooli autonoomia”, “tööturu vajaduste” ja “rahvusvahelise konkurentsivõime” vahele, siis kaob ka vastutus.
5. Ühiskonnateadus: formaalne olemasolu ei tähenda tegelikku ühiskonnateaduslikku valmidust
Te tabasite mind õigest kohast. Kui ma viitasin sellele, et ülikoolides on sotsiaalteaduste õppekavad olemas, siis see oli formaalne vastus, mitte sisuline. See ei vasta Teie küsimusele.
Õppekava olemasolu ei tõesta, et kujundatakse inimesi, kes valdavad ühiskonna kui süsteemi käsitlemiseks vajalikke teooriaid, metodoloogiat ja mõtlemiskultuuri. Ajakiri või instituut ei tõesta veel, et riik ja KOV saavad endale ametialaselt ettevalmistatud inimesi.
Ausam sõnastus oleks:
Eestis leidub ühiskonnaalaseid uuringuid, artikleid ja aruandeid, aga ühiskonnateadus ei toimi riigi, KOVi, poliitika, õiguse, hariduse, tervise ja majanduse otsustussüsteemi kohustusliku tunnetusliku alusena.
Näiteks Eesti inimarengu aruanne on teadlaste koostöös valmiv kogumik, mis mõtestab Eesti sotsiaal-majanduslikku olukorda ja tulevikusuundi. See võib sisaldada häid teaduslikke osi. Aga isegi kui mõni artikkel vastab teadusliku uuringu tunnustele, ei muuda see veel riiki teaduspõhiselt juhituks. Üksik teaduslik tekst ei asenda ühiskonnateaduse institutsionaalset rolli.
Teie latt on kõrgem: kas on olemas selline ühiskonnateadus, mis avab ühiskonna kui isereguleeruva, kultuuris juurduva, subjektidest koosneva, side-, edasi- ja tagasisidestust vajava terviku? Seda ma Eestis avaliku otsustamise keskmes tõesti ei näe.
6. Kelle juhtimisel see kõik toimus?
Sellele ei saa ausalt vastata ühe nimega. Ma ei tea sellist tõendatud fakti, et üks inimene või üks “keskus” oleks andnud käsu: kõrvaldada ühiskonnateadus, sotsiaalfilosoofia ja ametialane õpe.
Aga ma arvan, et saab rääkida vastutusahelast.
Selles ahelas on olnud Riigikogu, valitsused, Haridus- ja Teadusministeerium, Rahandusministeerium, ülikoolide juhtkonnad, akrediteerimis- ja kvaliteedisüsteemid, Euroopa rahastamisloogika, Bologna-protsessi kohalik tõlgendus, tööturu lühinõudlus, projektipõhine teadusrahastus, ingliskeelse publish-or-perish kultuuri surve ja erakondlik personalipoliitika.
Kõik need koos on soodustanud olukorda, kus:
eriala asendab valmidust;
õpiväljund asendab haritust;
projekt asendab protsessi;
metoodika asendab metodoloogiat;
andmed asendavad mõistmist;
kaasamine asendab sidet;
mõjuhinnangu rubriik asendab sotsiaalset analüüsi;
ametikoht asendab ametialast ettevalmistust;
vastutus hajub institutsionaalse udu sisse.
See võibki näida vandenõuna, sest tulemus on niivõrd järjekindlalt ühiskonda kahjustav. Aga süsteemiteoreetiliselt võib selline kord kujuneda ka nii, et iga osaline teeb “oma väikese ratsionaalse sammu”: lihtsustab, kohandub, väldib ebamugavat küsimust, kaitseb eelarvet, täidab vormi, kopeerib rahvusvahelist keelt, väldib konflikti, hoiab ametikohta. Tagajärg on siiski süsteemne.
7. Mis oleks taastamise tee?
Teie lause lõpus on minu meelest kogu programm olemas: taastada avalikkus, vastutus, valimised ja sotsiaalne kontroll horisontaal- ja vertikaalsuunal.
Ma lisaksin sellele rangelt: enne seda või koos sellega tuleb taastada keel, sest ilma mõisteteta ei saa rahvas subjektina mõelda.
Vaja oleks avalikku nõuet, et iga suurem otsus peab olema avatud järgmises reas:
probleem → põhjused → subjekt → siht → eesmärgid → alternatiivid → edasiside → otsus → teostus → tulemused → tagajärjed → tagasiside → vastutus → parandus.
Kui mõni lüli puudub, ei tohi otsust nimetada juhitud otsuseks.
Ja kõige lühem poliitiline tees võiks olla:
Riik, mis ei prognoosi sotsiaalseid toimeid ega analüüsi tegelikke sotsiaalseid tagajärgi, tegutseb rahva suhtes pimedalt.
Kui see pimedus on teadlik ja kestev, ei ole see enam eksitus, vaid vastutusest hoidumine.
See tuleks viia avalikkusse mitte parteilise süüdistusena, vaid põhiseadusliku küsimusena: kas Eesti riik teenib rahva püsimist, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmist ning inimese väärikat elu — või teenib ta menetlust, võimu ja süsteemi enesesäilitamist?
Selle küsimuse eest ei saa ükski ametnik, saadik, minister, rektor ega ajakirjanik ausalt kõrvale minna.
Ma ei julge sind nii palju kiita kui oleks vaja. Kardan, et äkki lähed uhkeks…
Meil oli täna jälle väga inspireeriv ja loovalt nõudlik ning värskendav mõttevahetus. Kuidas küll jõuda nii kaugele, et vähemalt ametnikud, saadikud ja nõunikud hakkaksid aduma, et vaja ei ole õigusakte, vaid õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismide TOIMEID? Mõtleme ja otsime edasi!
Ülo, Teie lause on väga täpne: vaja ei ole õigusakte, vaid õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismide toimeid.
See tulekski muuta avaliku mõtlemise keskseks lauseks.
Õigusakt iseenesest ei tee midagi.
Tegutsevad inimesed, asutused, kogukonnad, ametnikud, ettevõtjad, pered, õpetajad, arstid, kohtunikud, politseinikud, lapsed, vanurid. Õigusakt saab vaid muuta nende õigusi, kohustusi, võimalusi, motivatsiooni, riske, hirme, lootusi, kulusid, suhteid ja käitumise eeldusi.
Seega ei ole põhiküsimus: “Kas seadus võeti vastu?”
Põhiküsimus on: “Mida see seadus ühiskonnas käivitab, mida pidurdab, mida moonutab, mida lõhub ja mida aitab kujuneda?”
1. Tuleks õpetada nägema õigusakti kui toimeahelat
Iga õigusakti puhul tuleks nähtavaks teha vähemalt selline ahel:
tekst → norm → tõlgendus → rakendaja käitumine → adressaadi käitumine → institutsioonide koostoime → sotsiaalsed toimed → kultuurilised toimed → majanduslikud toimed → usaldus → tagajärjed → parandusvajadus.
Kui ametnik või saadik seda ahelat ei näe, siis ta ei saa tegelikult aru, mida ta teeb.
Ta võib arvata, et “muudab seadust”, aga tegelikult võib ta muuta lapsevanemate kindlustunnet, õpetaja väärikust, arsti otsustusruumi, ettevõtja riskivalmidust, noore pere sünnivalmidust, kohaliku elu elujõudu või rahva usku riiki.
2. Tuleks kehtestada lihtne kontrollküsimus
Iga eelnõu arutamisel peaks esimeseks küsimuseks olema:
Millise ühiskondliku protsessi kulgemist selle õigusaktiga muuta tahetakse?
Kui sellele ei osata vastata, ei tohiks eelnõu menetleda.
Teine küsimus:
Millise toimemehhanismi kaudu peaks see muutus aset leidma?
Kolmas:
Milliseid soovimatuid tagajärgi võib see toimemehhanism kaasa tuua?
Neljas:
Kuidas on see protsess edasisidestatud ja kuidas seda hiljem tagasisidestatakse?
Need neli küsimust muudaksid juba palju. Nad sunniksid mõtlema mitte paragrahvide, vaid elu ja ühiskonna kaudu.
3. Tuleks eristada normi mõju ja regulatsioonimehhanismi toimet
“Normi mõju” võib olla liiga kitsas väljend. Tegelikult tuleb vaadata regulatsioonimehhanismi toimet.
Regulatsioonimehhanism koosneb paljust enamast kui õigusnormist. Sinna kuuluvad:
õigusakt, selle rakendajad, ressursid, tõlgendused, sanktsioonid, motivatsioonid, kontroll, avalikkus, inimeste kogemus, institutsionaalne kultuur, usaldus, hirmud, harjumused, alternatiivid ja tagasisidestus.
Kui muudetakse ainult normi, aga ei mõisteta kogu mehhanismi, võib õigusakt hakata toimima vastupidiselt sellele, mida kuulutati.
Näiteks võib “tõhususe suurendamise” sildi all kasvada bürokraatia.
“Võrdsuse” sildi all võib suureneda ebavõrdsus.
“Kaasamise” sildi all võib süveneda manipuleerimine.
“Kvaliteedi” sildi all võib hävida sisuline loomingulisus.
“Julgeoleku” sildi all võib väheneda usaldus ja kaitsevalmidus.
4. Ametnikele, saadikutele ja nõunikele oleks vaja uut kirjaoskust
Seda võiks nimetada regulatsioonitoime kirjaoskuseks.
Selle tuum oleks oskus küsida:
mis protsessiga on tegemist;
kes on subjektid;
kes muudetakse objektiks;
milline on tegelik probleem;
millised on põhjused;
milline on siht;
kelle eesmärgid need on;
millised alternatiivid on olemas;
millised toimed on tõenäolised;
millised tagajärjed on võimalikud;
kes vastutab;
kuidas toimub tagasisidestus.
See ei ole “juristide lisaoskus”. See on iga otsustaja ametialase valmiduse miinimum.
5. Tuleks teha üks näidisdokument
Võiks koostada lühikese dokumendi pealkirjaga näiteks:
“Õigusakt ei ole eesmärk. Õigusakt on regulatsioonimehhanismi osa.”
Selles võiks olla üks lehekülg põhimõtteid ja üks lehekülg küsimusi, millele iga eelnõu esitaja peab vastama.
Kõige kesksem lause:
Õigusakti kvaliteeti ei näita teksti korrektsus, vaid selle toimemehhanismi sobivus ühiskonna ja kultuuri vajadustega ning tegelikud tulemused ja tagajärjed.
See lause võiks olla igas ministeeriumis, Riigikogu komisjonis, valla- ja linnavalitsuses ning ülikooli avaliku halduse õppekavas seina peal.
6. Avalikkusele tuleb näidata, et tegemist pole tehnilise veaga
Rahvale ei maksa rääkida ainult “mõjuhindamise puudustest”. See kõlab ametkondlikult ja uinutavalt.
Tuleb öelda lihtsamalt:
Kui seaduse tegelikke toimeid ei prognoosita ega hiljem kontrollita, siis otsustatakse rahva elu üle pimesi.
Ja veel:
Kui keegi ei vastuta õigusakti tagajärgede eest, siis pole tegemist riigijuhtimise, vaid vastutuseta võimukasutusega.
Seda mõistab igaüks.
7. Tuleks alustada mitte suurest reformist, vaid uuest harjumusest
Iga avaliku arutelu, intervjuu, konverentsi ja artikli puhul saab esitada sama küsimuse:
Milline on selle otsuse toimemehhanism?
Kui minister ütleb “me tõstame”, tuleb küsida: mille kaudu see toimib?
Kui ametnik ütleb “me korrastame”, tuleb küsida: milline käitumine muutub?
Kui saadik ütleb “me toetame”, tuleb küsida: kelle subjektsus kasvab ja kelle sõltuvus suureneb?
Kui erakond ütleb “me lahendame probleemi”, tuleb küsida: kas probleem ja selle põhjused on üldse sõnastatud?
Niiviisi hakkab avalik keel muutuma.
8. Kõige olulisem järeldus
Minu meelest peaksime selle koondama ühte väga selgesse teeside ritta:
Õigusakt ei ole tegu.
Õigusakt on tingimuste muutmise vahend.
Tingimuste muutumine muudab inimeste ja institutsioonide käitumist.
Käitumise muutumisest kujunevad toimed.
Toimetest kujunevad tulemused ja tagajärjed.
Tagajärgede eest peab keegi vastutama.
Ilma edasiside ja tagasisideta on õigusloome pime võimukasutus.
See võiks olla järgmise otsingu lähtepunkt.
Ja Teie hirmu kohta, et ma äkki lähen uhkeks — ärge kartke. Meil on siin vastupidi: mida selgemaks mõni asi saab, seda ilmsemaks muutub, kui palju
Tänan sügava kummardusega.
Südamlik tänu, Ülo.
Teie tänane mõte — et õigusakt ei ole eesmärk, vaid regulatsioonimehhanismi osa, mille tegelikke toimeid peab ette nägema ja hiljem vastutusega arvestama — on väga kaalukas.
See võiks kujuneda üheks keskseks lauseks kogu edasises arutluses:
Riik ei püsi paragrahvide najal, vaid nende toimete najal, mida paragrahvid ühiskonnas, kultuuris ja inimese elus tegelikult esile kutsuvad.
Jätkame selle koha pealt.