ARENG JA MUUTUMINE. Arengu tegurid. Süsteemide üldteooria. Eesti- kuidas saada tagasi arenguteele?

ARENG JA MUUTUMINE. Arengu tegurid. Süsteemide üldteooria. Eesti- kuidas saada tagasi arenguteele?

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 30.06.26

                                                          Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind täpsustama ARENGUST, arengu eeldustest ning tõketest aru saamise eeldusi. Saatsin meie eilse arutluse protokolli ühele oma ammusele kolleegile. Varsti tuli vastus, milles mu kunagine kolleeg kahtles, et arenguks saab pidada vaid süsteemi TÄIUSTUMISE SUUNAS toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada. Vastasin, et seda on ka varem küsitud… ja et minu meelest on arengust aru saamiseks vaja süveneda süsteemide üldteooriasse, sest kogu käsitlus läheb lihtsamaks ja selgemaks alles sel juhul kui õnnestub hoomata tervikut ja soostuda, et 
1) kõik süsteemid funktsioneerivad ja muutuvad, ent areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid (ei midagi muud!).
2) Muutumine on kvantitatiivne, ent areng kvalitatiivne. Muutused võivad soodustada, aga võivad ka kahjustada arengut.
3) Arenguks nimetame kvalitatiivseid üleminekuid, millega süsteem täiustub (millega süsteemi potentsiaal suureneb).  
4) Kvalitatiivsete üleminekute jada süsteemi hääbumise suunas nimetame taandarenguks. Taandareng lõpeb antud süsteemi hukuga (surmaga).   
5) Areng on objektiivne, st arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi ega mitte kedagi; võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi. Väga väike osa süsteemidest on sihi- ja eesmärgipärased, st enamik süsteeme on iseregulatiivsed. Arengueeldustest aru saamiseks on otstarbekas tunda dialektika kolme seadust: a) kvantitatiivsete muutuste uueks kvaliteediks ülemineku seadust, b) vastandite ühtsuse ja võitluse seadust ning c) eituse eituse seadust. Me mõtleme trialektilise arusaama kohaselt ja n-mõõtmeliste mudelite abil (vt ELANIKUST KODANIKUKS, lk 105).
6) Isereguleeruvad süsteemid koosnevad osadest, alasüsteemidest, elementidest ja nende seostest. Elemendiks on süsteemi algosa, mis sisaldab infot antud süsteemi (terviku!) kohta.
7) Süsteemi ükski osa, alasüsteem ega element ei saa olla nii tugeva toimega, et tagada süsteemi funktsioneerimine, muutumine ja areng, ent iga alasüsteemi ning paljude osade ja elementide osa on nii tugev, et selle puudumine, või väga nõrk tase põhjustab antud süsteemi huku. Siit järeldus, et mistahes süsteemi arengu soodustamiseks on vaja teada-tunda arengu KÕIKI tegureid – nii neid, mis soodustavad kui ka neid, mis raskendavad arengut, või muudavad arengu võimatuks. 
8) Süsteemi arengutasemele, arengule, või taandarengule hinnangu andmiseks on vaja arvestada süsteemi olemuslikku ja nähtumuslikku poolt. Kui kodus ja koolis on PÕHIPROTSESSIKS LAPSE ARENG, siis oleks vaja tunda ja arvestada nii loodusseadusi, kui ka ühiskonna- ja mõtlemisseadusi ning nende avaldumise seaduspärasusi.
9) Süsteemi, selle funktsioneerimise, muutumise või stagneerumise, arengu või degradeerumise  nägemiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte, st kõike olulist oleks vaja siis käsitleda nii staatikas kui dünaamikas, st nii fakti, fenomeni (n-mõõtmelise ruumi) kui ka protsessina (ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate etappide ja üleminekute jadana).  
10) Süsteemi tähendused kujunevad järgmise astme (meta-)süsteemides, st kontekstides.
11) Mingi konkreetse süsteemi olemuse saab avastada selle süsteemi funktsioonide (objektiivsete kaassõltuvuste) süsteemi abil.
12) Süsteemi nähtumusliku taseme tuvastamiseks oleks meie meelest vaja võtta arvesse süsteemi vastavust a) tarbija vajadustele ja huvidele, b) kultuuris kujunenud stereotüüpidele, c) standarditele, d) ideaalidele, e) tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele ja huvidele.
13) Muutused on sujuvad, areng, nagu ka taandareng, hüppeline.

On, mille üle aru pidada. Kas mul on sinu meelest jäänud midagi olulist märkamata ja arvestamata? Kas siin on võetud kõne alla midagi ülearust? Meie meeleest on Eesti KRIITILISEL TEEL. Sellest tõdemusest ei piisa. Vaja oleks süsteemset vastust küsimusele “Miks nii läks?” Kas sinu meelest on Eestis praegu selline koht, kus on intellektuaalne potentsiaal sellele küsimusele nii vastata, et seda vastust võiks uskuma ja arvestama hakata? Selleks, et oleks võimalik aidata riik arenguteele tagasi, oleks vaja avastada, sõnastada ja avalikustada riigi ja kõigi alasüsteemide funktsioneerimise, muutumise, arengu ja taandarengu tegurid ning luua meetmete süsteem a) kõige hea hoidmiseks-tugevdamiseks-kaitsmiseks, b) kõige räbala muutmiseks (täiustamiseke), c) kõigest kõlvatust ja muus mõttes kõlbmatust vabanemiseks ning d )kõige vajaliku lisamiseks… Paistab nii, et kui inimestel ei ole häbi kandideerida igatliiki ametikohtadele, saadikuks ja nõunikuks nii, et mõhkugi veel ei tea, mida seal üldse tegema või saavutama ja vältima peaks, aga ei ole nõus  midagi uurima ja niigi palju õppima, et oleks võimalik oma peaga edasi mõtelda, pole teha kuigi palju?
Kuidas peaks toimima, et Eestis hakkaksid elanikud aru saama, et oma riiki hoiavad ning edendavad eeskätt Eesti kodanikud ja pole mõtet oodata, et ehk tuleb keegi kuskilt välisriigist sellist nõu andma, mis välistab vajaduse olla asjatundlik ning kohuse- ja vastutustundlik?

Tänan selle väga täpse lähtekoha eest. Vaatan kõigepealt käsituse sisemist kooskõla ja seejärel Eesti-praktilist küsimust: kas meil on koht, subjekt ja protseduur, mis võiks “miks nii läks?” usaldusväärselt avada.

Üks oluline vahe paistab juba nüüd: vaidlus ei pruugi olla sisuline, vaid terminoloogiline. Kui “arengut” kasutada neutraalse muutumise sünonüümina, tekib segadus; kui kasutada seda rangelt süsteemi potentsiaali kasvu tähenduses, muutub “taandareng” vältimatult eraldi mõisteks.

Tere, austatud Ülo!

Olen Teie käsitlusega suures osas päri. Ma ei näe selles loendis midagi sisuliselt ülearust, küll aga näen mõnd kohta, mida oleks vaja teravamalt eristada, et vastuväide “kas areng peab tingimata tähendama täiustumist?” ei jääks kogu käsitlust segama.

Minu meelest on kõige tähtsam öelda nii:

Areng ei ole iga muutus. Areng on selline kvalitatiivne üleminek, mille tõttu süsteemi eneseregulatsiooni-, loome-, taastootmis-, kohanemis- ja vastutusvõime kasvab.
Kui kvalitatiivsed üleminekud vähendavad süsteemi potentsiaali, sidusust, eneseregulatsiooni ja tulevikuvõimet, ei ole see areng, vaid taandareng, degradeerumine või hääbumine.

Teie kolleegi kahtlus võib tulla sellest, et tavakeeles kasutatakse “arengut” sageli peaaegu iga muutumise kohta: “sündmuste areng”, “haiguse areng”, “kriisi areng”. Selles keelekasutuses võib areng olla ka halb. Aga teoreetilises käsitluses oleks see liiga lõtv. Siis kaoks vajadus eristada muutumist, kasvu, lagunemist, kohanemist, täiustumist, hääbumist ja arengut.

1. Mida võiks Teie 13 punktile lisada?

Lisaksin neli täpsustust.

Esiteks: arenguks on vaja määratleda süsteemi identiteet.
Enne kui saab öelda, kas süsteem areneb või taandareneb, peab olema selge, mis süsteemiga on tegemist. Mis teeb lapse lapseks, kooli kooliks, valla vallaks, riigi riigiks, rahva rahvaks? Kui identiteet jääb määramata, võib pidada “arenguks” ka seda, et kool muutub teenindusasutuseks, ülikool kutsekooliks, riik haldusaparaadiks ja kodanik klientuuriks.

Teiseks: arengut tuleb hinnata süsteemi põhi- ja metatasandi funktsioonide kaudu.
Siin on Teie 10. ja 11. punkt keskse tähtsusega. Süsteemi tähendus kujuneb metasüsteemis ja süsteemi olemus avaneb tema funktsioonide kaudu. Lapse arengut ei saa hinnata ainult lapse hetkeoskuste järgi, vaid selle järgi, kas kujuneb inimene, kes suudab elada ühiskonnas ja kultuuris subjektina. Riigi arengut ei saa hinnata üksnes SKP, eelarve, õigusaktide arvu või digiteenuste järgi, vaid selle järgi, kas riik tagab rahva püsimise, kultuuri kestmise, õigluse, julgeoleku, kodanike subjektsuse ja tulevikuvõime.

Kolmandaks: eneseregulatsioon ei tähenda automaatselt arengut.
Isereguleeruv süsteem võib hoida tasakaalu, vältida muutusi, sulguda, tarduda, hakata kaitsma oma haiguslikku olekut. Seetõttu on vaja eristada homoöstaasi, kohanemist, stagnatsiooni, arengut ja taandarengut. Areng eeldab, et eneseregulatsioon ei teeni pelgalt püsimist, vaid loob eeldusi uueks kvaliteediks.

Neljandaks: arengul on läved, viibed ja pöördumatuse piirid.
See on Eesti praeguse olukorra mõistmiseks väga oluline. Mõni protsess võib kaua näida “lihtsalt muutusena”, aga tegelikult liigutakse kriitilise läve poole. Kui lävi on ületatud, hakkavad tagajärjed kuhjuma, süsteem kaotab taastumisvõime ja seniste väikeste meetmetega ei saa enam midagi parandada.

2. Mida võiks Teie sõnastuses veidi täpsustada?

Teie 13 punktist on minu meelest eriti tugevad 1, 2, 3, 4, 7, 8, 10 ja 11. Need moodustavad käsitluse tuuma.

Mõnes kohas võiks lihtsalt vältida võimalikku arusaamatust.

Näiteks lause “arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi ega mitte kedagi” on sisuliselt õige, aga vastuvõtjale võib see kõlada liiga järsult. Võiks lisada:

Arendada ei saa otsese välise tegemisena; võimalik on kujundada ja hoida arenguks vajalikke eeldusi, vähendada arengutõkkeid ning luua olukordi, milles süsteemi eneseregulatsioon, loovus ja vastutus saavad kasvada.

Samuti vajab täpsustust “täiustumine”. Muidu küsitakse kohe: kelle meelest täiustumine? Võiks öelda:

Täiustumiseks saab pidada süsteemi olemuslike funktsioonide täitmise võime kasvu koos süsteemi eneseregulatsiooni, sidususe, loomevõime, vastutusvõime ja tulevikuvõime kasvuga.

Ka 13. punktis ütleksin pisut ettevaatlikumalt: muutused ei ole alati sujuvad, aga areng eeldab kvaliteedihüpet. Parem oleks ehk nii:

Arenguks vajalikud eeldused võivad kujuneda järk-järgult, aga areng ise avaldub kvalitatiivse üleminekuna.

3. Arengutõkke mõiste

Minu meelest võiks siia tuua eraldi mõiste: arengutõke.

Arengutõke ei ole lihtsalt puudus, viga või halb asjaolu. Arengutõke on selline tegur või tegurite süsteem, mis takistab süsteemi potentsiaali kasvu, moonutab eneseregulatsiooni, katkestab side-, edasiside- ja tagasisideahelad või muudab subjekti objektiks.

Näiteks riigi tasandil võivad arengutõkked olla:

mõistete segasus; vastutuse hajutamine; formaalse õiguse lahutamine moraalsest õigusest; otsustamise lahutamine tagajärgedest; uurimise asendamine arvamustega; sihi asendamine tegevuskavaga; tagasiside asendamine aruandlusega; kodaniku asendamine tarbija või valijaga; hariduse asendamine õppekava läbimisega; juhtimise asendamine menetlemisega.

Kõige ohtlikum arengutõke on minu meelest vale tunnetussüsteem: olukord, kus ühiskonnas ei ole enam kohta, protseduuri ega moraalset jõudu, mille abil avastada ja sõnastada tegelikke põhjuseid.

4. Kas Eestis on praegu koht, kus võiks usaldusväärselt vastata küsimusele “miks nii läks?”

Minu vastus on: intellektuaalne potentsiaal on Eestis olemas, aga see on hajutatud ega ole praegu koondatud selliseks subjektiks, kelle vastust ühiskond tervikuna võiks usaldada ja arvestada.

Eestis on mitu asutust, millel on osa sellest potentsiaalist. Arenguseire Keskus tegutseb Riigikogu juures ühiskonna ja majanduse tulevikuarenguid analüüsiva mõttekojana ning selle missioon on toetada varase valmisoleku kujunemist poliitikakujunduses. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut nimetab end sotsiaalvaldkonna teadmise ja kogemuse kompetentsikeskuseks. Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituut tegeleb politoloogia, regiooniuuringute, demokraatia, valitsemise ja digiajastu mõjudega. Riigil on ka pikaajaline strateegia “Eesti 2035”, mille üldosa võttis Riigikogu vastu 12. mail 2021 ja mille tegevuskava uuendab valitsus kord aastas.

Aga need faktid ei tähenda veel, et Eestis oleks olemas rahvuslik tunnetussüsteem, mis seoks filosoofilise, teadusliku, kultuurilise, õigusliku, majandusliku, demograafilise, haridusliku ja moraalse analüüsi üheks tervikuks. Pigem on olemas killud: andmed ühes kohas, prognoosid teises, poliitikaanalüüs kolmandas, haridusteadus neljandas, kultuuritunnetus viiendates ringides ja kodanikuvalu hoopis mujal.

Praegust kriitilisust kinnitavad ka mõned nähtumuslikud näitajad, kuigi need üksi ei ava põhjuseid. 2025. aastal registreeriti Eestis 9092 sündi. ERR vahendas Statistikaameti andmeid, mille järgi suri 2025. aastal üle 6000 inimese rohkem kui sündis ning Eesti rahvaarv vähenes 7041 inimese võrra. Eesti Panga 2026. aasta juuni prognoos kõneleb küll majanduskasvu taastumisest, kuid rõhutab, et püsivaks kasvuks on vaja kindlust investeerimisel. Need on sümptomid; põhjused asuvad sügavamal — tunnetuses, otsustamiskultuuris, vastutuses, hariduses, valitsemise kvaliteedis, töö ja loomingu eeldustes, perekonna- ja kogukonnaelus.

Seetõttu ütleksin: Eestis on inimesi ja institutsioone, kellest võiks moodustada sellise koha, aga seda kohta kui rahvuslikult usaldusväärset diagnostilist subjekti praegu valmis kujul ei ole.

5. Mida oleks vaja teha?

Kõigepealt oleks vaja loobuda illusioonist, et Eesti saab arenguteele tagasi mõne järjekordse programmi, arengukava, loosungi, kampaania või väliseksperdi soovituse abil. Välisekspert võib anda peegli, aga ta ei saa asendada rahva enda tunnetust, vastutust ja moraalset õigust.

Eesti vajaks minu meelest avalikku rahvuslikku diagnostikat. Mitte järjekordset komisjoni, vaid sellist tunnetus- ja arutlusruumi, kus oleksid koos teadlased, õpetajad, ettevõtjad, arstid, juristid, omavalitsustegelased, kultuurikandjad, lapsevanemad, noored, kaitseliitlased, vaimulikud, ametnikud ja kodanikud. Mitte “kaasamise” dekoratsioonina, vaid subjektidena.

Selle töö esimene küsimus ei tohiks olla “mida teha?”. Esimene küsimus peaks olema:

Mis on Eesti kui rahva, kultuuri, ühiskonna ja riigi tegelik olek, milline oleks vajalik olek ning milliste vastuolude tõttu on vahe tegeliku ja vajaliku vahel kujunenud kriitiliseks?

Alles pärast seda saab küsida:

mis tuleb hoida;
mis tuleb tugevdada;
mis tuleb ümber teha;
millest tuleb loobuda;
mis tuleb lisada;
kes vastutab;
milliste eelduste olemasolul on mingi meede üldse võimalik;
millised kõrvaltoimed võivad kaasneda;
millised on pöördumatuse piirid.

6. Kuidas panna elanikud aru saama, et riiki hoiavad kodanikud?

Siin ei piisa manitsemisest. Elanikust saab kodanik mitte loengu, vaid osalemise, vastutuse ja kogemuse kaudu.

Kõigepealt tuleb taastada arusaam, et kodanik ei ole klient, valija, maksumaksja ega teenusekasutaja. Kodanik on subjekt, kes osaleb oma riigi ja rahva tuleviku eelduste loomises. See arusaam peaks algama kodust ja koolist, jätkuma vallas ja linnas ning jõudma Riigikogu ja valitsuseni.

Teiseks tuleks igal tasandil nõuda ametialast, kutsealast ja moraalset valmidust. Kandideerimine ei peaks olema häbiväärne sellepärast, et keegi on noor või eksib, vaid sellepärast, kui inimene tahab võimu, kuid ei taha aru saada, mille eest ta vastutama hakkab. Avaliku võimu taotlejalt peaks küsima vähemalt: milline on tema käsitus ühiskonnast, riigist, inimesest, õigusest, vastutusest, haridusest, majandusest, kultuurist ja tulevikust?

Kolmandaks tuleb muuta avaliku arutelu normi. Praegu küsitakse sageli: “kas olete poolt või vastu?” Vaja oleks küsida: “mille alusel te nii arvate; milliseid alternatiive kaalute; milliseid tagajärgi näete; mille eest vastutate; mida te ei tea; mida oleks vaja uurida?”

Neljandaks tuleb luua kohalikes kogukondades väikesed, aga sisulised arutluskeskused. Mitte parteiklubid, vaid kodanikuringid, kus õpitakse nägema valda, kooli, perekonda, tervist, tööd ja kultuuri süsteemina. Eesti ei ärka ainult Toompeal. Eesti saab ärgata valdades, koolides, peredes, raamatukogudes, seltsides, Kaitseliidus, kogudustes, ülikoolides ja töökohtades.

7. Kõige lühem vastus Teie küsimusele

Midagi olulist on Teil juba väga suures osas arvestatud. Lisada võiks eeskätt kolm rõhku:

arengu hindamiseks peab olema selge süsteemi identiteet;
areng tähendab eneseregulatsiooni ja potentsiaali kasvu, mitte lihtsalt muutumist;
Eesti vajab hajutatud teadmise koondamist rahvuslikuks tunnetussüsteemiks.

Ülearune ei ole Teie käsitluses sisuliselt miski, aga osa punkte võiks esitada eri tasanditel: kõigepealt tuummõisted, siis metodoloogilised eeldused, siis hindamise kriteeriumid, siis Eesti-rakendus.

Kõige ohtlikum oleks praegu leppida sellega, et “olukord on keeruline”. See on õige, aga ebapiisav. Vaja on öelda: olukord on süsteemne, seetõttu peab ka tunnetus, otsustamine, vastutus ja meetmete süsteem olema süsteemne.

Minu meelest võib selle kõige keskseks lauseks sõnastada nii:

Eesti saab arenguteele tagasi ainult siis, kui elanikud hakkavad taas kujunema kodanikeks, ametnikud teenijateks, saadikud vastutajateks, õpetajad arengukeskkonna loojateks, teadlased rahvusliku tunnetussüsteemi kandjateks ja riik rahva ning kultuuri kestmise eelduste hoidjaks.

Tänan! Kõik kolm täienduseks lisatud punkti on väga olulised. Saadan ka selle kirja täpse protokolli paljudele vaadata ja edasi mõelda. Need, kelle küündimatuse ja hoolimatuse tõttu on riik sattunud KRIITILISELE TEELE, selle arutluse üle ei rõõmusta. Ometi usun, et paljud saavad indu ja julgust juurde. Aitäh! Lõpetame. Kirjutan sulle varsti, kuidas reageeriti ja kas võtmeisikutel õnnestus tuumale pihta saada.

Tänan, austatud Ülo!

Lõpetame tänase otsingu väärika vahepeatusega. Minu meelest saime täpsustada väga olulise sõlme: areng ei ole lihtsalt muutumine, vaid süsteemi potentsiaali, eneseregulatsiooni, sidususe ja tulevikuvõime kvalitatiivne kasv. Kui see eristus hakkab mõneski ringis selginema, on juba palju võidetud.

Usun samuti, et need mõtted ei rõõmusta neid, kes on harjunud vastutama vaid sõnades, mitte tegudes ja tagajärgedes. Aga see ei vähenda arutluse väärtust. Vastupidi — just siis, kui mõni mõttekäik on ebamugav, võib ta olla vajalik.

Ootan huviga, kuidas inimesed reageerisid ja kas keegi tabas, et küsimus ei ole järjekordses kriitikas, vaid riigi ja rahva arengueelduste avastamises, hoidmises ja taastamises.

Sügav kummardus Teile tänase otsingu eest.