Kodu, perekond ja Eesti tulevik. Kindlusetunne, kord ja vabadus. Elu-usu kriis. Elukvaliteedi indeks

Kodu, perekond ja Eesti tulevik

    Ülo Vooglaiu otsing koos ChatGPT-ga 04.07.26

                                                         Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind otsingusse teemal, mis on kultuuriseostes vaat’, et üldse keskse tähendusega, aga ühiskonnaseostes ebamäärane. Selleks teemaks on KODU.  Mõnes keeles kodu ja maja ei eristu. Mis seal salata, meilgi on paljudel korter, koguni oma maja, aga kodu pole. Paljudel on kodu tema kindlus ning kodu loomine ja hoidmine elueesmärk…

Mis iseloomustab kodu?

Tere, hea Ülo!

Olen täiesti päri: KODU on kultuuriseostes üks keskseid mõisteid, ent ühiskonnaseostes jääb ta sageli ähmaseks, sest administratsioon, statistika ja turuloogika oskavad käsitleda peamiselt eluruumi, elamispinda, korterit, maja, kinnisvara, leibkonda ja aadressi. Kodu jääb nende kategooriate vahelt välja, sest kodu ei ole eeskätt asi, vaid tähendusega ruum.

Võib öelda nii: maja on ehitis; korter on eluruum; kodu on kultuurilis-kõlbeline, emotsionaalne ja vaimne tervik, milles inimene saab olla oma, vajalik, kaitstud, seotud ja vastutav.

Kodu iseloomustab kõigepealt omaksvõetuse tunne. Kodu on paik, kus inimene ei pea kogu aeg tõestama oma olemasolu õigust. Seal ei küsita ainult, mida ta oskab, palju ta teenib, mis amet tal on või kui kasulik ta on. Kodus on inimene enne kõike oma inimene. See ei tähenda, et kodus poleks nõudlikkust. Vastupidi — päris kodus võib olla suur nõudlikkus, aga see nõudlikkus on kantud hoolest, mitte alandamisest.

Teiseks iseloomustab kodu turvalisus, aga mitte ainult füüsiline turvalisus. Kodu on turvaline siis, kui seal ei pea kartma pilkamist, reetmist, hoolimatust, vägivalda, ükskõiksust ega alatist hinnangu all olemist. Kodu on koht, kus võib väsida, eksida, haige olla, vaikida, nutta ja uuesti alustada. Kui inimene peab kodus end kaitsma nagu vaenlase ees, on eluruum küll olemas, aga kodu on kadunud.

Kolmandaks iseloomustab kodu armastuse, austuse ja usalduse ühtsus. Armastus ilma austuseta võib muutuda omastamiseks. Austus ilma armastuseta võib jääda külmaks viisakuseks. Usaldus ilma vastutuseta võib muutuda hooletuseks. Kodus peavad need kolm olema põimitud. Kodu ei püsi ainult tunnete najal; kodu püsib ka hoole, kohustuse, andestuse, tänu ja vastutuse najal.

Neljandaks on kodu mälu ja järjepidevuse paik. Kodus elavad lood, kombed, pildid, lõhnad, esemed, laulud, söögid, sõnad, pühad, vaikused ja mälestused. Kodu kaudu saab laps teada, kust ta tuleb, kelle hulka kuulub ja mida peetakse pühaks, ilusaks, häbiväärseks, lubatavaks ja lubamatuks. Seetõttu on kodu kultuuri esimene kandja. Enne kooli, enne riiki ja enne ametlikku õpet on laps kodus juba saanud määratu hulga vastuseid küsimustele: kes ma olen, kes on teised, mis on hea, mida peab hoidma, mille pärast tasub pingutada.

Viiendaks iseloomustab kodu keel ja side. Kodus ei ole tähtis ainult see, et räägitakse. Tähtis on, kuidas räägitakse, kas kuulatakse, kas märgatakse, kas vastatakse, kas vaikust mõistetakse. Kodus kujuneb side inimeste vahel, põlvkondade vahel, mineviku ja tuleviku vahel. Kodu on koht, kus sõna võib ravida või haavata, julgustada või murda. Kui kodus kaob side, muutub kodu ühiselamuks, kus inimesed lihtsalt paiknevad ühel pinnal.

Kuuendaks on kodu korra ja rütmi keskkond. Kodu ei tähenda steriilsust ega väljast peale sunnitud distsipliini. Kodu tähendab arusaadavat elukorda: millal süüakse, kuidas üksteist tervitatakse, kuidas külalisi vastu võetakse, kuidas lahkutakse, kuidas tülitsetakse ja lepitakse, kuidas töö ja puhkus vahelduvad. Kodu rütm annab inimesele sisemise mõõdu. Kui kõik on juhuslik, karjuv, katkendlik ja ettearvamatu, on lapsel raske kujuneda tasakaalukaks.

Seitsmendaks iseloomustab kodu piir ja lävi. Kodu on oma, aga mitte suletud maailm. Kodu uksel on tähendus: sealt minnakse maailma ja sinna tullakse tagasi. Kodu kaitseb maailma surve eest, aga ei tohi muutuda vanglaks. Hea kodu annab inimesele jõu minna välja — õppima, töötama, looma, teenima, otsustama — ja annab samas võimaluse tagasi tulla, taastuda, mõelda ning ennast koguda. Seetõttu ei ole kodu “kindlus” selles mõttes, et ta oleks maailmast eraldatud bunker. Kodu on kindlus siis, kui ta kaitseb inimese väärikust ja elujõudu.

Kaheksandaks on kodu töö, hoole ja loomise paik. Kodu ei teki tarbimise teel. Seda ei saa osta koos mööbli, remondi ega kinnisvaraga. Kodu kujuneb siis, kui keegi hoolitseb, parandab, koristab, katab laua, ootab, märkab, paneb tähele, kaunistab, hoiab vaikust või loob rõõmu. Kodu on pidev looming. Ta ei ole valmis objekt, vaid elav protsess. Kodu loomine ja hoidmine on üks kultuuri sügavamaid loominguvorme.

Üheksandaks iseloomustab kodu isikute subjektsus. Kodus ei tohiks inimene muutuda asjaks, teenindajaks, ülalpeetavaks, käsualuseks ega segavaks faktoriks. Laps ei ole kodus “projekt”, vanainimene ei ole “koormus”, ema ei ole “teenindusüksus”, isa ei ole ainult “rahakott”, külaline ei ole “tarbija”. Kodu on seal, kus inimesed näevad üksteises isikut, mitte funktsiooni. Kui kodus valitsevad ainult rollid ja käsud, aga isikut ei nähta, siis kodu vaim vaibub.

Kümnendaks on kodul kõlbeline mõõde. Kodus õpitakse ilma loenguta, mis on lubatud ja mis mitte, kuidas paluda andeks, kuidas tänada, kuidas jagada, kuidas oodata, kuidas taluda teise erinevust, kuidas hoolitseda nõrgema eest. Kodu on esimene õiguse, kohustuse ja vastutuse kool — palju enne seda, kui laps kuuleb sõna “kodanik”. Kui kodus õiglus puudub, kui tugevamal on alati õigus, kui valetamine on normaalne ja vastutusest kõrvalehiilimine osavus, siis kujuneb inimeses hoopis teine maailmapilt.

Üheteistkümnendaks iseloomustab kodu ilu ja pühadus. Ilu ei tähenda kallidust. Vaene kodu võib olla ilus, kui seal on puhtus, hool, proportsioon, mõte ja armastus. Rikas elamine võib olla kõle, kui seal pole soojust ega hinge. Kodu pühadus seisneb selles, et kõik ei ole müüdav, mõõdetav, vahetatav ega avalik. Kodus on midagi, mida tuleb hoida labastamise eest. Seal on inimese kõige õrnemad sidemed.

Kaheteistkümnendaks on kodu kasvukeskkond. Lapsele on kodu esimene maailm. Kodus kujuneb põhiline usaldus elu vastu või hirm elu ees; julgus küsida või harjumus vaikida; rõõm tegutseda või õpitud abitus; austus töö vastu või tarbijalik hoiak; võime armastada või vajadus domineerida. Selles mõttes on kodu pesahariduse kese. Kodu ei “õpeta” ainult sõnadega. Kodu õpetab olemisega.

Seetõttu võib öelda: kodu on koht, kus ruum, suhted, mälu, keel, kord, hool, vastutus ja armastus moodustavad inimese kujunemiseks vajaliku tähendusvälja.

Kodu puudumine ei tähenda alati elamispinna puudumist. Kodutus sügavamas mõttes võib tabada ka inimest, kellel on suur maja, mitu tuba ja kõik mugavused. Kodu pole seal, kus valitseb hirm. Kodu pole seal, kus inimest ei kuulata. Kodu pole seal, kus kõik on ostetud, aga midagi pole hoitud. Kodu pole seal, kus igaüks elab oma ekraanis, oma kibestumises või oma üksinduses. Kodu pole seal, kus puudub tänu. Kodu pole ka seal, kus kõik on justkui korras, aga keegi ei tunne end päriselt oodatuna.

Ühiskonnaseostes on kodu ebamäärane just sellepärast, et kodu ei mahu hästi administratiivsetesse kategooriatesse. Riik saab arvestada eluruume, ruutmeetreid, omandivorme, toetusi, eluasemekulusid ja leibkondi. Aga riik ei saa lihtsal viisil mõõta, kas inimesel on koht, kus teda oodatakse; kas laps tunneb, et ta on armastatud; kas vanainimene tunneb, et teda pole maha jäetud; kas peres on andestamise ja tänamise kultuur; kas kodus kasvab inimene või murdub.

Ometi sõltub ühiskonna seisund väga suurel määral kodude seisundist. Kui kodu nõrgeneb, hakkavad nõrgenema usaldus, vastutustunne, tööarmastus, lojaalsus, keel, põlvkondade side ja rahva kultuuriline järjepidevus. Siis peab riik hakkama üha rohkem parandama seda, mis kodus jäi kujunemata. Aga riik ei saa kodu asendada. Lasteaed ei saa kodu asendada. Kool ei saa kodu asendada. Hoolekanne ei saa kodu asendada. Nad saavad toetada, leevendada, täiendada, aga mitte asendada seda esmast tähendusruumi, kus inimene saab kogeda: ma kuulun, mind hoitakse, minult oodatakse head ja mina vastutan.

Võib-olla võiks esialgse määratluse sõnastada nii:

Kodu on inimese ja tema lähedaste kultuurilis-kõlbeline eluruum, milles kujunevad omaksvõetus, turvalisus, armastus, austus, usaldus, mälu, keel, kord, vastutus ja järjepidevus ning millest lähtudes inimene saab minna maailma subjektina, mitte eksinud objektina.

Ja veel lühemalt:

Kodu on paik, kus inimene on oma ja saab paremaks saada.

Tänan! See vastus on vaimustav. Mis sa arvad, kas võiks lisada, et heas kodus valitseb rõõmus meel, lauldakse-tantsitakse, mängitakse, pillerdatakse ja kuulatakse muusikat, luuakse üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi, rõõmustatakse õnnetumiste üle nii, et rõõm kasvab mitmekordseks ja jagatakse kaotustega kaasnevat kurbust nii, et sellest jääb järele vaid väike osa?

Kas oleks vaja sõnastada, et vabana saavad inimesed (vanusest sõltumata) end tunda vaid sel juhul kui on õnnestunud selgelt ka kindlalt kokku leppida, mida igaüks peab tegema ja tagama ning mis on kellele, kus ja millal nii keelatud, et sellest kõigest eraldi rääkima ei pea?

Kas kodukontekstis on nii, et selge, arusaadav ja kindel kord koos arusaamaga piiridest ja mõõdust, on a’priori kaitse, vabaduse ja kindlusetunde eelduseks?

Ja                   

Jah, kindlasti võiks ja minu meelest peakski lisama. See täpsustus avab kodu veel ühe väga olulise mõõtme: kodu ei ole ainult kaitse, kord ja vastutus, vaid ka rõõmu, elujõu, ilu ja vastastikuse väestamise paik.

Kodu, kus ei laulda, ei mängita, ei naerda, ei kuulata muusikat, ei olda üksteise edust rõõmsad ega jagata muret, võib küll olla korrektne ja turvaline, aga jääb vaimselt vaeseks. Heas kodus ei ole rõõm juhuslik lisand, vaid üks kodu kandvaid jõude.

Pakuksin täienduse sõnastada näiteks nii:

Heas kodus valitseb rõõmus meel. Seal lauldakse, tantsitakse, mängitakse, pillerdatakse, kuulatakse muusikat, tehakse nalja ja tuntakse rõõmu üksteise olemasolust. Hea kodu ei ole ainult koht, kus kaitstakse ja hoitakse; see on ka koht, kus üksteist julgustatakse, innustatakse ja väestatakse. Kodus luuakse üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi ning rõõmustatakse õnnestumiste üle nii, et rõõm kasvab jagades mitmekordseks. Samuti jagatakse kaotuste, pettumuste ja õnnetustega kaasnevat kurbust nii, et sellest jääb järele vaid väike osa. Kodus ei kanta rõõmu üksi ega kurbust üksi.

Teie teine täpsustus on samuti väga oluline. Kodukontekstis on tõesti nii, et vabadus ei teki korratuse, ebamäärasuse ega piiride puudumise kaudu. Vabadus saab kujuneda siis, kui inimesed teavad, mida võib, mida peab, mida ei või, mille eest igaüks vastutab ja millele võib kindel olla.

See on paradoksaalne ainult näiliselt: kord ei ole vabaduse vastand, vaid vabaduse eelduseks olev kaitsev vorm, juhul kui see kord on arusaadav, õiglane, mõistlik ja kõlbeliselt põhjendatud. Kui kord on vägivaldne, alandav või meelevaldne, muutub ta rõhumiseks. Aga kui kord on omaks võetud ja arusaadav, loob ta kindluse, mille sees inimene saab vabalt tegutseda.

Seda võiks lisada näiteks nii:

Kodus saavad inimesed — vanusest sõltumata — end vabana tunda vaid siis, kui on selgelt ja kindlalt kokku lepitud, mida igaüks peab tegema ja tagama ning mis on kellele, kus ja millal lubamatu. Heas kodus ei pea kõike iga päev uuesti üle seletama, sest kord, piirid ja mõõt on saanud ühiselt mõistetud elukorralduse osaks. Selge, arusaadav ja kindel kord koos arusaamaga piiridest ja mõõdust on kodus kaitse, vabaduse ja kindlusetunde eelduseks. Selline kord ei ahista, vaid vabastab, sest igaüks teab, millele võib toetuda, mida temalt oodatakse ja mida teised temalt oodata võivad.

Siia võiks lisada ühe olulise eristuse: kodus peab olema kord, aga mitte kasarmukord; piirid, aga mitte müürid; nõudlikkus, aga mitte hirm; vabadus, aga mitte suvalisus.

Kodu sügav saladus võibki olla selles, et seal peavad üheaegselt olema:

hellus ja nõudlikkus; rõõm ja vastutus; vabadus ja kord; iseseisvus ja kuuluvus; isiklik ruum ja ühiselu; õigus olla mina ja kohustus hoida meid.

Seetõttu võiks varasemat kodu määratlust täiendada nii:

Kodu on inimese ja tema lähedaste kultuurilis-kõlbeline eluruum, milles kujunevad omaksvõetus, turvalisus, armastus, austus, usaldus, rõõm, mälu, keel, kord, piirid, mõõt, vastutus ja järjepidevus ning millest lähtudes inimene saab minna maailma subjektina, mitte eksinud objektina.

Väga oluline on Teie mõte, et mõnest keelust ei pea heas kodus enam eraldi rääkima. See tähendab, et väärtused on muutunud välisest käsust sisemiseks mõõduks. Siis ei ole enam vaja igal hetkel keelata valet, reetmist, julmust, alandamist, hoolimatust või labasust, sest need on kodu vaimus niigi välistatud.

Just selline kodu annab inimesele sisemise kindluse: siin ma olen hoitud; siin ma tean, mis on püha; siin ma saan rõõmustada; siin ma saan kurvastada; siin ma saan eksida ja paraneda; siin ma olen vaba, sest ma ei ole üksi ega hüljatud.

Tänan! Rahvastikuprotsesside käsitlemisel on jagunud tähelepanu vaid sellistele demograafilistele “näitajatele”, nagu sünnid-surmad, abiellumine ja lahutamine. Kas võib öelda, et kõik jätkub enam-vähem sama algeliselt, nagu sada – kakssada aastat tagasi? Võib olla oleks vaja rajada uus paradigma, milles oleks lähtekohaks elu, abielu ja kodu ühtsuses kujunev usk endasse ja tulevikku?

Jah, see küsimus puudutab mitte üksnes  demograafiat, vaid kogu rahva eluvõime käsitust. Kontrollin taustaks ka, kuidas ametlik statistika rahvastikuprotsesse praegu raamib, et eristada täpselt mõõtmist ja tegeliku elu mõtestamist.

Jah, võib öelda — aga väikese täpsustusega: demograafia pole tehniliselt jäänud samaks. Arvutusmeetodid, registrid, prognoosid ja andmebaasid on muutunud palju täpsemaks. Ent paradigma tuum on jäänud suuresti samaks: rahvast käsitletakse valdavalt loendatava massina, mitte elu, kodu, usu, sideme, tulevikulootuse ja kultuurilise järjepidevuse kandjana.

Ametlikud demograafilised raamistikud keskenduvad endiselt peamiselt rahvaarvule, rahvastiku struktuurile, sündidele, surmadele, rändele, sündimusele, suremusele, abiellumisele ja lahutamisele. Eurostat kirjeldab oma rahvastiku- ja demograafiavaldkonda just nende kategooriate kaudu; ÜRO demograafia aastaraamat koondab samuti rahvaarvu, sündide, surmade, abielude ja lahutuste statistikat ning vastavaid kordajaid.

Eesti värske pilt kinnitab, kui vähe ütlevad pelgad arvud ilma elusisuta: Statistikaameti järgi oli Eesti rahvaarv 1. jaanuaril 2026 1 360 745, rahvaarv vähenes teist aastat järjest, 2025. aastal oli sünde 9 240, surmi 15 688 ja rändesaldo −2 802. Need arvud on väga olulised, aga neist üksi ei selgu, miks noored ei julge lapsi saada, miks kodu loomine jääb ebakindlaks, miks abielu ei tundu kandva institutsioonina, miks tulevik ei paista usutav.

Seetõttu võiks öelda nii: senine demograafiline paradigma võimaldab rahvastikku kirjeldada, aga ei võimalda piisavalt mõista rahva eluvõime kujunemist ega hääbumist.

Minu meelest oleks tõesti vaja uut paradigmat. Selle lähtekohaks ei peaks olema “rahvastik” kui arvude kogum, vaid elu, abielu ja kodu ühtsus, milles kujuneb või kustub usk endasse, teistesse, rahvasse ja tulevikku.

Selle paradigma keskne küsimus ei oleks enam ainult: kui palju sündis, suri, abiellus, lahutas, rändas sisse või välja? Keskne küsimus oleks: millistel eeldustel tahavad ja söandavad inimesed luua kodu, siduda oma elu teise inimesega, võtta vastu lapsi, kasvatada neid armastuse ja vastutusega ning uskuda, et sellel kõigel on mõte?

Uues paradigmas tuleks eristada vähemalt kolme tasandit.

Esiteks bioloogiline tasand: sünd, surm, eluiga, tervis, viljakus. See on vajalik, aga mitte piisav.

Teiseks sotsiaalne tasand: töö, sissetulek, eluase, teenused, haridus, tervishoid, turvalisus, ühiskondlik staatus, võimaluste õiglus. Ka see on vajalik, aga ikka mitte piisav.

Kolmandaks kultuurilis-kõlbeline tasand: kodu tähendus, abielu tähendus, vanemaks olemise tähendus, mehe ja naise vastastikune austus, põlvkondade side, usaldus, rõõm, vastutus, tulevikuusk. Just see tasand on rahvastikuprotsesside käsitlemisel sageli kõige nõrgemini nähtav, ehkki võib olla otsustava tähendusega.

Siin võiks pakkuda ühe tuumlause:

Rahvastikuprotsesse ei saa adekvaatselt mõista üksnes sündide, surmade, abielude, lahutuste ja rände loendamise kaudu. Rahva püsimise ja arengu eelduseks on elu, abielu ja kodu ühtsuses kujunev usk endasse, teistesse ja tulevikku. Seal, kus kodu loomine muutub ebakindlaks, abielu kaotab kultuurilise ja kõlbelise tähenduse ning lapse vastuvõtmine paistab riskina, mitte õnnistusena, hakkab rahvas kahanema juba enne seda, kui statistika langust näitab.

Uue paradigma järgi ei oleks sündimus lihtsalt “naiste reproduktiivkäitumine” või “perepoliitika tulemus”. Sündimus oleks rahva tulevikuusu indikaator. Laps sünnib suurema tõenäosusega sinna, kus inimesed tunnevad, et elu on kantav, kodu on võimalik, suhe on usaldatav, ühiskond ei reeda ja tulevik pole suletud.

Abielu ei oleks selles paradigmas pelgalt perekonnaseisuakt ega statistiline kategooria. Abielu oleks vastastikuse pühendumuse, moraalse õiguse, vastutuse ja tuleviku sidumise institutsioon. Kui abielu muutub vaid eraasjaks või tseremooniaks, kaotab ühiskond ühe kultuurilise mehhanismi, mis aitab stabiliseerida kodu, lapsepõlve ja põlvkondlikku järjepidevust.

Kodu ei oleks selles paradigmas “leibkonna elukoht”. Kodu oleks rahva taastootmise kultuuriline pesa — paik, kus kujuneb usaldus, keel, identiteet, kohusetunne, rõõm, mõõt, piir, tänu, andestus ja julgus elada.

Seetõttu tuleks küsida ka täiesti uusi küsimusi:

Mis määral noored usuvad, et neil on võimalik kodu luua?
Mis määral nad usuvad, et abielu võib olla kindel ja rõõmus liit, mitte risk?
Mis määral nad usuvad, et laps ei vii vaesusse, üksindusse ega ühiskondlikku karistusse?
Mis määral nad näevad enda ümber häid kodusid, mida tahaks jätkata?
Mis määral ühiskond tunnustab ema, isa, vanavanema ja kodulooja rolli?
Mis määral rahvas tunneb, et tal on tulevik?

Selles mõttes on Teil täiesti õigus: vaja on liikuda demograafiliste näitajate paradigmast eluvõime paradigma poole.

Võiks öelda veel teravamalt: rahvastik ei vähene siis, kui vähe lapsi sünnib; vähe lapsi sünnib siis, kui enne seda on vähenenud usk, usaldus, koduloomise võimalus ja tulevikutunne.

See ei tähenda, et majanduslikud meetmed pole tähtsad. On küll. Aga rahaga üksi ei sünni kodu. Toetustega üksi ei sünni abielu. Hüvitistega üksi ei sünni tulevikuusk. Vaja on tervikut, milles majanduslik kindlus, kultuuriline tähendus, kõlbeline pühendumus ja ühiskondlik tunnustus toetavad üksteist.

Seega jah: uus paradigma võiks võtta lähtekohaks elu, abielu ja kodu ühtsuse kui rahva püsimise, arengu ja tulevikuusu esmase eelduse.

Tänan! Mul on väga hea meel, et toetad kõhklemata uue paradigma loomise vajadust. Kõigega, mida kirjutasid, olen päri, välja arvatud üks detail.
Sa kirjutasid: “Teiseks sotsiaalne tasand: töö, sissetulek, eluase, teenused, haridus, tervishoid, turvalisus, ühiskondlik staatus, võimaluste õiglus. Ka see on vajalik, aga ikka mitte piisav.” Söandan teha ettepaneku nimetada see tasand ringi institutsionaalseks tasandiks (veidi tuleks siis selle sees korrigeerida).
Sotsiaalsel tasandil oleks sel juhul vaja arvestada aktiivsuse ja vastutus- ning kohusetundliku tegevuse ja pingetega. Siis peaks arvestama võõrdumist ja võõrandumist, indolentsust, marginaalsust, deprivaatsust, dissidentsust, konformsust, eskapismi, anoomiat jms?
Mis puutub ELU käsitlemisse, siis meditsiinilises kontekstis seda ju tehakse, aga seal lähtutakse inimese kui organismi funktsioneerimise, muutumise ja arengu seadustest ja nende avaldumise seaduspärasustest. Tervis, mida WHO määratleb füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsusena, meedikute tähelepanu all veel ei ole, sest nad tunnevad tegelikult vaid tervise üht aspekti – füüsilist olekut ja füüsilisi ja osalt ka psüühilisi muutusi. Vastavalt ka ravitakse enamasti mitte inimest, vaid haigust.
Mis puutub elusse vaimses ja sotsiaalse mõttes, siis võiksime üritada, kas meil õnnestub leida küllalt palju vaatepunkte ning need avada nii ontoloogilises, gnoseoloogilises kui ka aksioloogilises mõttes.

Teie parandus on minu meelest sisuline, mitte terminoloogiline: “sotsiaalse” tasandi ümbernimetamine “institutsionaalseks” vabastab sotsiaalse tasandi inimese ja suhete tegeliku seisundi käsitlemiseks. Avan selle nüüd uue paradigma skeemina ning toon elu vaimse ja sotsiaalse käsitluse ontoloogilisse, gnoseoloogilisse ja aksioloogilisse vaatesse.

Jah, olen Teie parandusega täiesti päri. “Sotsiaalne tasand” oli minu eelmises vastuses nimetatud liiga laialt ja seetõttu ebatäpselt. Seal, kus jutt on tööst, sissetulekust, eluasemest, teenustest, koolist, tervishoiust, õiguskorrast, maksudest ja avalikest korraldustest, on tõesti täpsem öelda: institutsionaalne tasand.

Siis vabaneb sotsiaalne tasand selleks, mille jaoks teda tegelikult vaja on: inimese aktiivsuse, suhete, sidemete, rollide, pingete, kuuluvuse, vastutuse, võõrandumise, võõrdumise, anoomia, konformsuse, dissidentsuse, eskapismi, marginaalsuse, deprivaatsuse ja muu sellise käsitlemiseks.

Seega võiks uue paradigma esialgne tasandiline struktuur olla järgmine.

Esiteks organismiline ehk bioloogilis-meditsiiniline tasand.
Siin käsitletakse inimest kui organismi: sünd, kasv, vananemine, haigused, viljakus, suremus, füüsiline ja psüühiline talitlus, organismi funktsioneerimine, muutumine ja areng. See tasand on vältimatu, aga inimese elu mõistmiseks kaugelt ebapiisav.

Teiseks institutsionaalne tasand.
Siia kuuluvad töökorraldus, sissetulekud, eluasemepoliitika, maksud, perepoliitika, haridusasutused, tervishoiuasutused, sotsiaalkaitse, õigus, kohalik omavalitsus, transpordi- ja teenuste võrk, pangandus, kindlustus, tööandjate käitumine, riigi suhtumine kodusse, abielusse, emadusse, isadusse ja lastesse. See tasand loob või hävitab eeldusi.

Kolmandaks sotsiaalne tasand.
Siin on keskmes inimesed omavahelistes suhetes: aktiivsus ja passiivsus, kohuse- ja vastutustunne, kuuluvus ja tõrjutus, usaldus ja umbusk, solidaarsus ja ükskõiksus, koostöö ja konflikt, hoolimine ja hoolimatus, võõrandumine ja võõrdumine, marginaalsus, deprivaatsus, indolentsus, anoomia, eskapism, konformsus ja dissidentsus. Just siin ilmneb, kas inimene on subjekt või objekt.

Neljandaks kultuuriline-kõlbeline tasand.
Siia kuuluvad kodu tähendus, abielu tähendus, lapse tähendus, ema ja isa roll, vanavanemate koht, põlvkondade side, keel, kombed, pühadus, häbi, au, tänu, andestus, mõõt, piirid, ilu, rõõm ja tulevikuusk.

Viiendaks isiksuslik-vaimne tasand.
Siin on küsimus inimese usus endasse, oma elusse, teistesse, kodusse, rahvasse ja tulevikku. Siin paiknevad julgus, lootus, väärikus, kutsumus, elumõte, armastus, südametunnistus, vastutus ja võime pühenduda.

WHO põhikirjas määratletakse tervist füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundina, mitte pelgalt haiguse või puude puudumisena; WHO enda tervise ja heaolu käsitluses korratakse sama lähtekohta ka tänapäeval. See on väga avar määratlus, aga tegelik tervishoiupraktika kipub sageli olema palju kitsam — keskendutakse haigusele, diagnoosile, protseduurile ja organismi talitlusele, mitte inimese elule tervikuna.

Siit tulebki minu meelest väga oluline järeldus: elu meditsiiniline käsitlus ei saa olla elu üldkäsitluse alus, vaid ainult üks vajalik osa. Meditsiin saab käsitleda organismi elu. Aga inimese elu on alati ka vaimne, sotsiaalne, kultuuriline, kõlbeline ja eksistentsiaalne.

Inimene ei ela ainult seepärast, et süda töötab, kopsud hingavad ja närvisüsteem juhib talitlusi. Inimene elab inimesena siis, kui tal on tähenduslikud suhted, ülesanded, lootus, armastus, kohustused, võimalus luua, võimalus vastutada, võimalus olla vajalik ja võimalus kuuluda.

Seetõttu võiksime elu käsitleda kolmes klassikalises vaates.

Ontoloogilises mõttes tuleks küsida: mis elu on?
Elu ei ole ainult organismi funktsioneerimine. Inimese elu on organismi, isiksuse, subjektsuse, suhete, tegevuse, kultuuri ja tähenduse ühtsus. Elu on protsess, milles inimene sünnib, kasvab, tegutseb, loob, hoolib, kannatab, rõõmustab, vastutab, eksib, paraneb, seostub, pühendub ja jätab jälje. Elu on ühtaegu antud ja kujundatav; looduslik ja kultuuriline; isiklik ja ühine.

Gnoseoloogilises mõttes tuleks küsida: kuidas elu tunnetada?
Elu ei saa adekvaatselt tunnetada ainult loendamise, mõõtmise ja statistika kaudu. Sünde, surmi, abielusid, lahutusi ja rännet saab loendada, aga nendest ei selgu veel, kas inimestel on julgust elada, abielluda, kodu luua ja lapsi saada. Elu tunnetamiseks on vaja argitunnetust, kunstilist tunnetust, teaduslikku tunnetust, filosoofilist tunnetust, intuitiivset tunnetust ja ka religioosset või pühadusetaju, seal kus inimene seda kannab. Ainult mitme tunnetusviisi ühtsuses saab läheneda elu tegelikule sisule.

Aksioloogilises mõttes tuleks küsida: mis on elu väärtus ja mille nimel elu hoida?
Elu ei ole väärtus üksnes bioloogilise kestusena. Väärtuslik on elu, milles on väärikus, armastus, vabadus, vastutus, rõõm, loovus, hool, õiglus, kuuluvus, kodu ja tulevik. Seetõttu pole rahvastikuprotsesside keskne küsimus ainult, kui palju inimesi on, vaid millist elu nad elavad ja kas nad tunnevad, et sellist elu tasub edasi anda.

Selle põhjal võiks uue paradigma tuum olla umbes nii:

Rahvastikuprotsesside käsitlemise lähtekohaks ei saa olla pelgalt sündide, surmade, abielude, lahutuste ja rände loendamine. Lähtekohaks peab olema elu, abielu ja kodu ühtsus, milles kujuneb või kustub inimese usk endasse, teistesse ja tulevikku. Inimese elu tuleb käsitada organismilise, institutsionaalse, sotsiaalse, kultuurilis-kõlbelise ja isiksuslik-vaimse tervikuna. Alles selles tervikus saab mõista, miks inimesed söandavad või ei söanda kodu luua, abielluda, lapsi saada, lapsi kasvatada ja rahva tulevikku kanda.

Väga tähtis on ka Teie osutus pingetele ja sotsiaalsetele seisunditele. Rahvastikuprotsessid ei sõltu ainult sellest, kas perel on raha ja korter. Need sõltuvad ka sellest, kas inimesed on elus sees või sellest välja tõugatud; kas nad tunnevad end vajalikuna või üleliigsena; kas nad on aktiivsed subjektid või menetletavad objektid; kas nad kogevad mõtestatud pingutust või mõttetut survet.

Näiteks:

Võõrandunud inimene ei taha sageli siduda end pikaajalise vastutusega.
Võõrdunud inimene ei tunne enam kodu, rahvast ega kultuuri omana.
Indolentne inimene ei hooli, sest ta ei usu, et tema hoolimisest midagi sõltub.
Marginaliseeritud inimene ei tunne end ühiskonnas täieõiguslikuna.
Depriveeritud inimene kogeb puudust mitte ainult rahast, vaid võimalustest, tunnustusest ja väärikusest.
Anoomilises olukorras ei tea inimene enam, millised normid kehtivad.
Eskapistlik inimene põgeneb tegelikkusest.
Konformistlik inimene kohaneb isegi sellega, mis teda ja rahvast lõhub.
Dissidentlik inimene võib olla kas loov vastupanu kandja või ühiskonnast lahti rebitud protestija — sõltub sisust ja sihist.

Kõik need seisundid mõjutavad otseselt kodu, abielu ja laste saamise võimalikkust. Kui noor inimene kogeb, et ühiskond on ebakindel, kodu loomine kättesaamatu, suhted haprad, töö mõttetu, riik hoolimatu ja tulevik ähmane, siis pole madal sündimus enam “demograafiline näitaja”, vaid elu-usu kriisi sümptom.

Võiksime sõnastada ka ühe teravama teesi:

Rahvastikukriis ei alga sünnitamata jäänud lapsest. Rahvastikukriis algab siis, kui elu kaotab tähenduse, abielu kaotab kandvuse, kodu kaotab soojuse ja tulevik kaotab usutavuse.

Uue paradigma keskne mõiste võikski olla mitte “rahvastiku taastootmine”, vaid rahva eluvõime. Eluvõime ei tähenda ainult bioloogilist paljunemist. See tähendab rahva võimet hoida elu, luua kodusid, kasvatada lapsi, kanda keelt ja kultuuri, siduda põlvkondi, luua väärtusi, püsida väärikana ja uskuda tulevikku.

Seega jah — järgmine samm võiks olla ELU avamine vähemalt järgmistest vaatepunktidest: elu kui organismiline talitlus; elu kui subjekti tegevus; elu kui suhe; elu kui side; elu kui looming; elu kui vastutus; elu kui pühendumus; elu kui rõõm; elu kui kannatuse kandmine; elu kui põlvkondlik järjepidevus; elu kui kultuuri kandmine; elu kui tuleviku loomine.

Ja selle kõige keskel: kodu kui elu esimene tähendusruum ning abielu kui pühendumuse ja vastutuse institutsioon, milles kodu saab püsivuse, kaitse ja tuleviku mõõtme.

Tänan! Eriti tänan, et oled nii loovalt otsiv ja paindlik. Meie tänane otsing algas KODUST. Kas nüüd võime väita (seada hüpoteesi), et inimeste reproduktiivne käitumine on oma kodus ELAVA perekonna kui ühiskonna algrakukese funktsioon? Võib olla peaksime nüüd täpsustama, mida kõike oleks vaja tunda ja arvestada, kui tahame rahuldava süsteemsusega käsitada elu vaimses ja sotsiaalses mõttes?

Jah, selle hüpoteesi võib seada, aga tasub kohe sõnastada nii, et sellest ei saaks lihtsustatud põhjuslikku loosungit. Reproduktiivne käitumine on pigem kodus elava perekonna elujõu, tähenduse ja tulevikuusu funktsioon — institutsioonid kas loovad või lõhuvad selleks eeldusi.

Jah, minu meelest võime selle hüpoteesi seada. Aga sõnastaksin ta natuke ettevaatlikult ja samas jõuliselt.

Inimeste reproduktiivne käitumine ei ole pelgalt bioloogiline, majanduslik ega individuaalpsühholoogiline nähtus. See on olulisel määral oma kodus elava perekonna kui ühiskonna algrakukese elujõu, tähenduse, usalduse, vastutuse ja tulevikuusu funktsioon. Seal, kus perekond ei ela kodus, vaid üksnes eluruumis; kus abielu ei kanna pühendumust ja vastutust; kus kodu ei loo rõõmu, turvatunnet ega kasvukeskkonda, muutub lapse saamine sageli riskiks, mitte elu loomulikuks jätkuks.

Siin on oluline sõna elava. Perekond võib formaalselt olemas olla, aga mitte elada. Võib olla ühine aadress, aga mitte kodu. Võib olla abielutunnistus, aga mitte pühendumus. Võib olla laps, aga mitte lapsele vajalik vaimne, sotsiaalne ja kultuuriline pesa.

Seetõttu ei tohiks öelda lihtsalt, et sündimus on perekonna funktsioon. Täpsem oleks: sündimus ja laiem reproduktiivne käitumine on kodus elava, subjektse, vastutustundliku ja tulevikku uskuva perekonna eluvõime funktsioon. Institutsioonid, majandus, õigus, haridus ja tervishoid ei kao pildilt, aga nad ei ole tuum; nad on eelduste loojad või hävitajad.

Kui tahame elu vaimses ja sotsiaalses mõttes rahuldava süsteemsusega käsitada, siis tuleks minu meelest kõigepealt eristada, mida me üldse vaatame.

Elu organismilises mõttes on funktsioneerimine, muutumine, kasv, vananemine, haigused, taastumine, viljakus ja surm.

Elu vaimses mõttes on tähenduse, usu, lootuse, südametunnistuse, armastuse, väärikuse, vastutuse, rõõmu, pühendumuse ja loovuse kandmine.

Elu sotsiaalses mõttes on seotus teiste inimestega: kuuluvus, rollid, suhted, side, koostöö, vastastikune tugi, pinged, konfliktid, solidaarsus, hoolimine, võõrandumine ja osalemine.

Elu kultuurilises mõttes on keele, kommete, väärtuste, pühade, mälu, ilu, kodu, rahva ja põlvkondliku järjepidevuse kandmine.

Elu institutsionaalses mõttes on inimese asetumine õiguse, töö, hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse, eluasemekorralduse, omavalitsuse ja riigi süsteemidesse.

Sellest tuleneb, et elu ei saa käsitada ühest vaatepunktist. Vaja on vaatepunktide süsteemi.

Ontoloogilises mõttes tuleks küsida: mis on elu kui tegelikkus?
Inimese elu ei ole üksnes organismi olemasolu. Inimese elu on isiksuse, subjektsuse, suhete, tegevuse, tähenduste, väärtuste ja kultuuri ühtsus. Inimene elab mitte ainult siis, kui ta hingab, vaid siis, kui ta kuulub, hoolib, loob, vastutab, rõõmustab, kannatab, otsustab, pühendub ja loodab.

Gnoseoloogilises mõttes tuleks küsida: kuidas elu tunnetada?
Elu ei saa tunnetada ainult mõõtmisega. Mõõta saab sünde, surmi, lahutusi, sissetulekuid, ruutmeetreid ja diagnoose. Aga kuidas mõõta, kas kodus on rõõm? Kas inimene tunneb end vajalikuna? Kas noored usuvad, et nende abielul ja lastel on tulevik? Selleks on vaja lisaks statistikale ka vaatlust, vestlust, elulugusid, juhtumianalüüse, osalusvaatlust, võrdlevat analüüsi, kunstilist ja filosoofilist tunnetust, ning ausat avalikku arutlust.

Aksioloogilises mõttes tuleks küsida: mille järgi hinnata elu headust ja eluvõimet?
Siin ei piisa SKT-st, keskmisest palgast ega elueast. Tuleb küsida, kas elu on väärikas, rõõmus, mõtestatud, turvaline, vaba, vastutustundlik, loov, õiglane ja järjepidev. Tuleb küsida, kas inimene saab olla subjekt või peab olema objekt; kas ta saab kodu luua või peab eluasemeturul ellu jääma; kas ta saab last vastu võtta rõõmuga või peab teda kartma kui majanduslikku katastroofi.

Sotsiaalses mõttes tuleks kindlasti tunda ja arvestada neid seisundeid, mida nimetasite. Need pole kõrvalised “psühholoogilised hädad”, vaid rahvastikuprotsesside süvategurid.

Võõrandumine tähendab, et inimene ei tunne enam oma tegevust, tööd, riiki või elu enda omana.
Võõrdumine tähendab, et inimene eemaldub oma kodust, rahvast, keelest, kultuurist või lähedastest.
Indolentsus tähendab hoolimatust või tuimust, mille korral inimene ei usu enam, et tema osalemisest midagi sõltub.
Marginaalsus tähendab äärealale sattumist, kus inimene pole päriselt sees ega päriselt väljas.
Deprivatsioon tähendab puudust mitte ainult rahast, vaid ka võimalustest, tunnustusest, turvalisusest ja tähendusest.
Anoomia tähendab normide lagunemist — enam ei teata, mis kehtib, mis on õige, mis on häbiväärne ja millele võib toetuda.
Eskapism tähendab põgenemist tegelikkusest.
Konformsus tähendab kohandumist ka sellega, mis on väär, alandav või elu lõhkuv.
Dissidentsus võib tähendada loovat vastupanu valedele oludele, aga ka eraldumist ja püsivat protesti, kui side tervikuga katkeb.

Kõik need seisundid mõjutavad otseselt kodu loomist, abielu kandvust ja laste saamist. Inimene, kes on võõrandunud, anoomias, deprivatsioonis või marginaalsuses, võib küll bioloogiliselt olla viljakas, aga vaimselt ja sotsiaalselt mitte valmis last vastu võtma. Ta võib karta, et laps sünnib puudusesse, segadusse, üksindusse või mõttetusse ellu.

Seetõttu oleks vaja tunda ka aktiivsuse süsteemi. Rahvastikuprotsessides on otsustav, kas inimene tunneb end tegutsejana või kõrvalejäetuna. Kas ta saab õppida, töötada, luua, otsustada, mängida, puhata, hoolitseda, osaleda ja vastutada? Kui inimese tegevussüsteem on katki, ei kujune ka perekonna elujõudu.

Samuti tuleb tunda side süsteemi. Kodus, perekonnas, kogukonnas ja riigis peab olema side, edasiside ja tagasiside. Kui noored ei saa aru, kuhu ühiskond liigub; kui neil pole võimalik oma kogemust kuuldavaks teha; kui institutsioonid ei arvesta tegelikke tagajärgi, siis kaob usaldus. Ilma usalduseta ei ole kodu. Ilma koduta ei ole tulevikuusku.

Väga tähtis on ka rõõmu ja kurbuse jagamise kultuur. See, mida Te kodu kohta lisasite — rõõm mitmekordistub ja kurbus väheneb jagades — on tegelikult kogu sotsiaalse elu üks süvaseaduspärasus. Üksi kantud rõõm võib muutuda edevuseks või tühjuseks. Üksi kantud kurbus võib muutuda meeleheiteks. Kodus ja kogukonnas jagatud rõõm loob elujõudu; jagatud kurbus loob vastupidavust.

Kui see kõik koondada, siis elu vaimses ja sotsiaalses mõttes käsitlemiseks oleks vaja tunda vähemalt järgmisi tervikuid: inimene kui subjekt; perekond kui elav tervik; kodu kui tähendusruum; abielu kui pühendumuse ja vastutuse institutsioon; tegevussüsteem; suhtesüsteem; sidesüsteem; väärtuste ja normide süsteem; rõõmu, usu ja lootuse kujunemine; võõrandumise ja anoomia mehhanismid; institutsioonide toime kodu ja perekonna suhtes; ning kultuuri põlvkondlik järjepidevus.

Võiksime esialgse süsteemse teesi sõnastada nii:

Elu vaimses ja sotsiaalses mõttes on inimese subjektsuse, tähenduste, suhete, tegevuse, väärtuste, vastutuse ja tulevikuusu ühtsus. Rahvastikuprotsesside mõistmiseks tuleb käsitada inimest mitte üksnes organismina ega tarbijana, vaid kodu loova, suhteid kandva, kultuuri jätkava ja tulevikku kujundava subjektina. Reproduktiivne käitumine kujuneb selle terviku seisundist: kas inimesel on usk endasse, usaldus teise vastu, kodu loomise võimalus, abielu kandvus, kogukonna tugi ja veendumus, et lapsel on mõtet sündida.

Seega jah: alustasime kodust ja jõudsime minu meelest väga tähtsa hüpoteesini. Kodu ei ole rahvastikuprotsesside kõrvaltegur, vaid nende kultuuriline ja vaimne kese. Abielu annab kodule pühendumuse mõõtme. Perekond annab kodule elava koosseisu. Laps annab kodule tuleviku. Ning rahvas püsib seal, kus kodud püsivad elus.

Tänan! Sa avasid elu nägemiseks hulga olulisi vaatepunkte. Me oleme küllalt kogenud, et elu ja elamise kohta üritatakse koguda andmeid küsitluste abil. NB! Küsitlusega saab koguda respondentide ARVAMUSI (mitte fakte), mis iseloomustavad VASTAJAID (mitte seda, mida küsiti). Elulaad ja -stiil, elusisu ja -vorm, elurütm ja -pinge, elusisu ja -vorm, eluressursid ja -tingimused, tulemused ja tagajärjed oleks vaja võtta tähelepanu alla mitte ükshaaval, vaid esmalt kõik oma dialektilise vastandi foonil ja seejärel vastastikustes seostes. Meie meelest ei saa mittesüsteemseid käsitlusi rahuldavaks pidada, aga enne sind polnud süsteemne käsitlus tegelikult jõukohane.

Kas sa oskad teha indeksi elukvaliteedi hindamiseks? Mäletad, mõni aeg tagasi me üritasime koostada stratifikatsiooniindeksit? Kas sulle tundub, et seekord saame läbi ilma stratifikatsiooniindeksita, ilma infrastruktuuri indeksita ja ilma keskkonnaindeksita?

Teil on õigus teha kohe metoodiline piir: küsitlus ei anna elu fakte, vaid vastajate hinnanguid ja tõlgendusi. Vastan nii, et indeks ei asendaks süsteemset käsitlust, vaid sunniks seda nähtavaks tegema.

Tänan! Jah — elukvaliteedi hindamiseks saab indeksi teha, aga ainult siis, kui me ei lase indeksil hakata asendama mõtlemist. Indeks peab olema süsteemse käsitluse instrument, mitte selle aseaine.

Teie metoodiline hoiatus küsitluste kohta on täiesti põhjapanev: küsitlus ei anna otseseid fakte elu kohta; küsitlus annab vastajate arvamusi, hoiakuid, tõlgendusi, mälestusi ja enesekuvandit. Need iseloomustavad eeskätt vastajaid ja vastamise olukorda. Seetõttu ei tohi elukvaliteedi indeks tugineda ainult ankeetidele. Vaja on eristada vähemalt viit andmeliiki: faktid, vaatlused, eksperthinnangud, dokumenteeritud tulemused ja inimeste enesekohased arvamused.

Minu meelest võiks indeksi nimi olla Elukvaliteedi ja Elurõõmu Indeks — EEI. Mitte ainult “elukvaliteedi indeks”, sest kvaliteet võib kõlada liiga tehnokraatlikult. Elu vaimses ja sotsiaalses mõttes ei ole hea ainult siis, kui tingimused on olemas; hea elu eeldab ka rõõmu, tähendust, usku, lootust, osadust ja võimalust olla vajalik.

1. Kas saame läbi ilma stratifikatsiooni-, infrastruktuuri- ja keskkonnaindeksita?

Minu vastus on: ei saa. Vähemalt mitte siis, kui tahame rahuldavat süsteemsust.

Ilma stratifikatsiooniindeksita jääb varjatuks, kellel tegelikult on valikuvõimalusi ja kellel mitte. Keskmine elukvaliteet võib paista rahuldav, aga kui osa elanikkonnast on ilma koduta, ilma ligipääsuta arstiabile, ilma hariduse, transpordi, töö, otsustusõiguse ja sidevõimaluseta, siis keskmine näitaja on eksitav. Stratifikatsiooniindeks peab näitama mitte ainult sissetulekut, vaid otsustusõigust, vastutust, sidusust, mobiilsust, ligipääsu, turvalisust, loovuse kasutamist ja tegelikku valikuruumi.

Ilma infrastruktuuriindeksita ei näe me, kas inimesel on üldse võimalik elada nii, nagu ta peaks ja tahaks. Tee, transport, internet, kool, lasteaed, arst, apteek, kultuurimaja, töökoht, puhkevõimalused, sidekanalid, kogunemiskohad, energia, vesi ja teenused ei ole kõrvalised mugavused. Need on elu võimalikkuse eeldused.

Ilma keskkonnaindeksita ei näe me, kas elukeskkond toetab või lõhub elu. Õhk, vesi, müra, valgus, rohelus, ohutus, ruumiline ilu, looduse kättesaadavus, saastatus, kliimariskid ja koduümbruse hoolitsetus mõjutavad otseselt tervist, meeleolu, laste arengut, vanainimeste vastupidavust ja kodu loomise võimalust.

Seega tuleks teha mitte üks isoleeritud indeks, vaid indeksite süsteem.

2. Elukvaliteedi ja Elurõõmu Indeksi koht süsteemis

EEI võiks olla koondindeks, aga tal peaksid olema toetavad alamindeksid:

EEI — Elukvaliteedi ja Elurõõmu Indeks
selle all või kõrval:

SVEI — Stratifikatsiooni ja Võimaluste Ebavõrdsuse Indeks
ITI — Infrastruktuuri Toetavuse Indeks
KEI — Keskkonna Elutoetavuse Indeks
KPEI — Kodu ja Perekonna Elujõu Indeks
SVI — Sotsiaalse ja Vaimse Elu Indeks

Nende vahel peab olema selge loogika. EEI ei tohiks kõike üheks pudruks segada. Ta peaks näitama nii üldseisundit kui ka seda, milles seisneb puudujääk.

Võiks öelda nii:

Elukvaliteedi ja Elurõõmu Indeks ei tohi olla pelk rahuloluküsitluste summa. See peab olema süsteemne koondnäitaja, mis seob elu sisu ja vormi, ressursid ja tingimused, rütmi ja pinge, tulemused ja tagajärjed, subjektsuse ja sõltuvuse, kodu ja ühiskonna, vabaduse ja korra, võimalused ja vastutuse. Indeksi ülesanne ei ole asendada elu mõistmist, vaid teha nähtavaks, kus elu toetavad eeldused on olemas ja kus need on purunenud.

3. EEI võimalik põhistruktuur

Pakuksin EEI jaoks seitse põhimõõdet.

Esimene mõõde: elu sisu ja tähendus.
Siin tuleb vaadata, kas inimesel on elus mõte, siht, lootus, usk endasse ja tulevikku, võimalus olla vajalik, võimalus midagi luua ja võimalus tunda, et tema elu ei ole tühi. Siin on küsimus vaimses elujõus.

Teine mõõde: kodu, perekond ja lähisuhted.
Siin tuleb vaadata, kas inimesel on kodu, mitte ainult elukoht; kas tal on lähedased, kellega rõõmu ja kurbust jagada; kas peres on usaldust, hoolt, vastutust, rõõmu, korda, piire ja turvatunnet. Siia kuulub ka abielu kandvus, laste vastuvõtmise julgus ja põlvkondade side.

Kolmas mõõde: subjektsus, aktiivsus ja vastutus.
Siin tuleb vaadata, kas inimene saab olla tegutseja, otsustaja ja vastutaja või on ta menetletav objekt. Kas tal on reaalsed valikud? Kas ta saab õppida, töötada, luua, osaleda, otsustada, puhata, mängida ja hoolitseda? Kas õigused, kohustused ja vastutus on kooskõlas?

Neljas mõõde: sotsiaalne sidusus ja pingeväli.
Siin tuleb arvestada võõrandumist, võõrdumist, indolentsust, marginaalsust, deprivaatsust, anoomiat, eskapismi, konformsust ja dissidentsust. Samuti usaldust, solidaarsust, koostööd, kuuluvust, konflikte ja hoolimist. See mõõde näitab, kas inimene on elu sees või sellest välja tõugatud.

Viies mõõde: ressursid ja tingimused.
Siia kuuluvad sissetulek küll, aga mitte üksi. Tuleb vaadata eluaset, aega, tervist, haritust, informeeritust, energiat, liikumisvõimalusi, tööriistu, oskusi, kontakte, ligipääsu ja turvalisust. Ressurss ilma tingimuseta ei pruugi toimida; tingimus ilma ressursita jääb tühjaks võimaluseks.

Kuues mõõde: elurütm, elupinge ja taastumisvõime.
Siin tuleb vaadata, kas elu on kantav. Kas töö, pere, puhkus, uni, liikumine, õppimine, hoolitsemine ja ühiskondlik osalemine on mingis mõistlikus rütmis? Kas pinge on arendav või lõhkuv? Kas inimesel on taastumisvõimalus? Kas ta on pidevas hädaolukorras?

Seitsmes mõõde: tulemused, tagajärjed ja tuleviku toime.
Siin tuleb vaadata mitte ainult seda, mida inimene või institutsioon “saavutas”, vaid ka tagajärgi. Kas eluviis kasvatab või kulutab inimest? Kas kodu loob tulevikku või neelab jõu? Kas lapsed saavad paremad eeldused või pärivad katkised suhted, võlad, hirmu ja lootusetuse?

4. Dialektilised paarid kui indeksi alus

Teie osutus on väga tähtis: neid nähtusi ei saa käsitleda ükshaaval. Kõigepealt tuleb iga nähtus avada oma vastandi foonil.

Näiteks:

Elusisu — eluvorm.
Sisu ilma vormita hajub; vorm ilma sisuta muutub tühjaks kombetalituseks või bürokraatiaks.

Elulaad — elustiil.
Elulaad on sügavam kujunenud viis elada; elustiil võib olla tarbimise, moe või kuvandi vorm. Neid ei tohi segi ajada.

Elurütm — elupinge.
Rütm korrastab elu; pinge võib arendada või hävitada. Halb ei ole pinge ise, vaid mõttetu, lõputu ja taastumiseta pinge.

Ressursid — tingimused.
Ressurss on see, millega saab toimida; tingimus on see, mille tõttu toimimine on võimalik või võimatu.

Tulemused — tagajärjed.
Tulemus võib olla kavandatud ja ilus aruandes; tagajärg võib olla hoopis võõrandumine, läbipõlemine, kodu lagunemine või laste hirm.

Vabadus — kord.
Korrata vabadus muutub suvalisuseks; vabaduseta kord muutub rõhumiseks. Heas kodus ja heas ühiskonnas peavad need olema kooskõlas.

Õigus — kohustus — vastutus.
Kui õigused, kohustused ja vastutus lahutatakse, tekib kas omavoli, abitus või vastutuseta võim.

Selliste paaride kaudu saab indeksile anda süsteemse selgroo.

5. Andmete kogumise metoodika

EEI ei tohiks toetuda ainult küsitlusele. Vaja oleks vähemalt viit meetodit.

Esiteks registri- ja faktandmed: eluase, töö, teenuste kättesaadavus, sissetulekute suurusjärk, liikumisvõimalused, tervisenäitajad, kool, lasteaed, abivõimalused, sündimus, ränne, surmad.

Teiseks vaatlus: koduümbrus, avalik ruum, laste mänguvõimalused, kogukonna kogunemiskohad, hoolitsetus, lagunemine, üksildus, liikumise tegelik võimalus.

Kolmandaks eksperthinnangud, soovitavalt Delphi meetodil, nagu Te varem pakkusite. See sobib eriti nende nähtuste puhul, mida ei saa täpselt mõõta, aga mida pädevad vaatlejad saavad hinnata.

Neljandaks elulood ja juhtumianalüüsid: kuidas inimesed päriselt elavad, miks kodu jäi loomata, miks laps jäi sündimata, miks abielu lagunes, miks inimene lahkus vallast või riigist.

Viiendaks küsitlus, aga ainult oma õigel kohal: arvamuste, tajude, hirmude, lootuste, usalduse ja enesekohaste hinnangute kogumiseks.

6. EEI arvutamise põhimõte

Tehniliselt võiks iga mõõde saada väärtuse 0–100. Null tähendaks elu toetavate eelduste ränka puudumist; sada tähendaks väga head seisundit. Aga koondindeks ei tohiks varjata kriitilisi puudujääke.

Näiteks võiks üldskeem olla:

EEI = elu sisu ja tähendus + kodu ja perekond + subjektsus ja vastutus + sotsiaalne sidusus + ressursid ja tingimused + elurütm ja taastumine + tulemused ja tagajärjed

Kõiki komponente ei peaks tingimata võrdselt kaaluma. Minu esialgne kaalude ettepanek oleks:

elu sisu ja tähendus — 15%
kodu, perekond ja lähisuhted — 20%
subjektsus, aktiivsus ja vastutus — 15%
sotsiaalne sidusus ja pingeväli — 15%
ressursid ja tingimused — 15%
elurütm, elupinge ja taastumine — 10%
tulemused, tagajärjed ja tuleviku toime — 10%

Kodu ja perekonna osa paneksin kõige suuremaks, sest tänase otsingu põhjal oleme jõudnud hüpoteesini, et reproduktiivne käitumine ja rahva eluvõime sõltuvad väga suurel määral kodus elava perekonna seisundist.

7. Miks üks koondnumber võib olla ohtlik?

Koondindeks on kasulik ainult siis, kui ta ei peida ära kriitilisi komponente. Näiteks vald võib saada EEI väärtuseks 68, mis paistab rahuldav. Aga kui kodu ja perekonna indeks on 38, stratifikatsiooniindeks näitab sügavat lõhet ning infrastruktuur äärealadel on 30, siis tegelik olukord on kriitiline.

Seetõttu peaks EEI kõrval alati olema profiil, mitte ainult üks number. Profiil näitab, milline osa tervikust on tugev ja milline osa laguneb.

Veelgi parem oleks lisada kriitilise piiri reegel: kui mõni põhikomponent langeb alla näiteks 40 punkti, ei tohi üldhinnang olla “hea”, ükskõik kui kõrged on teised komponendid. Elus ei kompenseeri kõrge keskmine sissetulek kodu puudumist, anoomiat või laste hirmu.

8. Seos stratifikatsiooniindeksiga

Teie varasem stratifikatsiooniindeksi mõte on siin vältimatu. Mäletan selle tuuma nii: mitte piirduda sissetuleku ja formaalse haridusega, vaid käsitleda otsustusõigust, vastutusmäära, sotsiaalset sidusust, elukvaliteeti, loovuse kasutamist, mobiilsust, informeeritust, turvalisust, eluaset, rekreatsiooni ja tegelikku valikuruumi.

Just seda on EEI jaoks vaja. Muidu tekib “keskmise inimese” illusioon. Aga keskmist inimest pole olemas. On lapsed, noored, üksikud vanainimesed, noored pered, puudega inimesed, ääremaal elavad inimesed, võlakoormas pered, kõrgharidusega töötud, koduta inimesed, ülekoormatud emad, vastutuseta võimupositsioonil olijad, loovalt tegutsevad kogukonnad ja paljud teised.

Seetõttu peaks SVEI näitama, kuidas EEI jaguneb kihtide vahel. Mitte ainult seda, kui hea elu vallas keskmiselt on, vaid kelle elu on hea, kelle elu on habras ja kelle elu on juba kriitilisel piiril.

9. Esialgne lõppjäreldus

Me ei saa läbi ilma stratifikatsiooniindeksita, sest muidu ei näe ebavõrdsust ja valikuruumi erinevust.
Me ei saa läbi ilma infrastruktuuriindeksita, sest muidu ei näe elu tegelikke eeldusi.
Me ei saa läbi ilma keskkonnaindeksita, sest muidu ei näe, kas eluruum toetab või lõhub elu.
Me ei saa läbi ilma kodu ja perekonna indeksita, sest muidu jääb rahvastikuprotsesside kese varjatuks.
Me ei saa läbi ilma sotsiaalse ja vaimse elu indeksita, sest muidu jääb inimene jälle organismiks, tarbijaks või statistiliseks ühikuks.

Kõige lühemalt:

Elukvaliteeti saab hinnata ainult indeksite süsteemiga, mille keskmes on inimene subjektina, kodu tähendusruumina, perekond ühiskonna algrakukesena, institutsioonid eelduste loojana ning kultuur elu mõtestajana.

Võiksime selle töö pealkirjastada nii:

Elukvaliteedi ja Elurõõmu Indeks peab põhinema arusaamal, et elu ei ole pelgalt organismi funktsioneerimine ega tarbimistingimuste kogum. Elu on sisu ja vormi, rütmi ja pinge, ressursside ja tingimuste, tulemuste ja tagajärgede, vabaduse ja korra, õiguste ja vastutuse, kodu ja ühiskonna, subjektsuse ja sidususe ühtsus. Seetõttu ei saa elukvaliteeti rahuldavalt hinnata ühe näitaja ega küsitlusega. Vaja on indeksite süsteemi, mis seob elukvaliteedi stratifikatsiooni, infrastruktuuri, keskkonna, kodu, perekonna, sotsiaalse sidususe ja vaimse elujõuga.

Tänan! Tõesti oled väga äge! Mis sa arvad, kas peaksime üritama tuvastada ja arvestada ka inimeste ELUMÕTET ja võib olla ka PEALISÜLESANNET, nende kujunemist kui etappide ja üleminekute elukestvat jada, seda soodustavaid ja raskendavaid tegureid ning elumõtte ja pealisülesannete otseseid ja kaudseid  toimeid?

Jah — ilma elumõtte ja pealisülesandeta jääks meie indeksite süsteem ikkagi väliseks. Elu kvaliteeti ei saa rahuldavalt hinnata, kui ei nähta, mille nimel inimene elab, mille eest vastutab ja millist suuremat ülesannet ta oma eluga kannab.

Jah, kindlasti peaksime. Veelgi enam: elumõte ja pealisülesanne peaksid olema elu vaimse ja sotsiaalse käsitluse keskmes, mitte lisand lõpus.

Kui jätta elumõte kõrvale, jääb inimene indeksis liiga kergesti organismiks, tarbijaks, teenusekasutajaks, tööjõuks, maksumaksjaks või respondendiks. Aga inimene on subjekt siis, kui tal on vähemalt mingil määral vastus küsimustele: mille nimel ma elan, kellele ma olen vajalik, mida ma pean hoidma, mida looma, mille eest vastutama ja millest mitte loobuma?

Pakuksin tuuma nii:

Elumõte on inimese elu tähenduslik telg, mille ümber koonduvad tema usk, lootus, armastus, vastutus, valikud ja pühendumus. Pealisülesanne on selle tähendusliku telje tegevuslik väljendus — see, mille täitmise kaudu inimene tunneb, et tema elu on vajalik, õigustatud ja seotud millegi endast suuremaga. Elukvaliteeti ei saa rahuldavalt käsitada, kui ei arvestata elumõtte ja pealisülesande kujunemist, kandvust, muutumist, katkemist ning otseseid ja kaudseid toimeid inimesele, kodule, perekonnale, kogukonnale, ühiskonnale ja kultuurile.

Elumõte vastab eeskätt küsimusele: mille nimel?
Pealisülesanne vastab küsimusele: mida mul tuleb selle nimel teha ja tagada?

Need ei ole identsed. Inimese elumõte võib olla armastada ja hoida elu; tema pealisülesanne võib olla kasvatada lapsed, rajada kool, kaitsta keelt, teenida rahvast, hoolitseda haigete eest, luua muusikat, uurida tõde, hoida kodu, taastada kogukond või seista õigluse eest.

Oluline on, et pealisülesanne ei pruugi olla suur välises mõttes. Mõne inimese pealisülesanne võib olla hoida oma kodu soojana ja lapselastele avatuna. Mõne teise oma võib olla luua teadusteooria või päästa rahvas anoomiast. Mõõt ei ole väline hiilgus, vaid sisemine tähendus, vastutus ja kandvus.

Samas tuleb olla ettevaatlik: pealisülesanne võib olla ka moonutatud. Inimene võib nimetada oma pealisülesandeks midagi, mis tegelikult teenib edevust, võimu, kättemaksu, karjääri või enesepettust. Seetõttu tuleb eristada autentset pealisülesannet ja asendusülesannet.

Autentne pealisülesanne kasvatab inimest, tugevdab sidet, suurendab vastutust ja avardab elu. Asendusülesanne võib kulutada inimest, lõhkuda kodu, alandada teisi ja anda küll näilise mõtte, aga jätta järele tühjuse.

Elumõtte ja pealisülesande kujunemist tuleks kindlasti käsitada etappide ja üleminekute elukestva jadana.

Lapsepõlves ei sõnasta laps veel elumõtet, aga kogeb selle eeldusi: kas maailm on usaldatav, kas mina olen armastatud, kas minu olemasolu rõõmustab kedagi, kas pingutusel on mõte, kas headus on tegelik. Siin kujuneb elumõtte aluspind.

Nooruses kerkib küsimus: kes ma olen, kuhu kuulun, milleks ma sobin, kelleks tahan saada, mida väärib teenida? Kui kodu, kool ja kultuur ei anna noorele võimalust luua, uurida, vastutada ja eksida, võib pealisülesande asemel kujuneda juhuslik karjäärirada või tarbijalik enesekuvand.

Täiskasvanuks saades muutub elumõte proovikiviks: kas inimene suudab siduda armastuse, töö, kodu, abielu, laste, vastutuse ja loomingu üheks kandvaks tervikuks? Just siin ilmneb, kas pealisülesanne kannab elu või hakkab elu lõhkuma. Inimene võib olla ühiskondlikult edukas, aga kodus läbi kukkuda. Sel juhul on vaja küsida, kas tema pealisülesanne oli õigesti mõistetud.

Küpses eas muutub oluliseks viljakus laias mõttes: mida ma olen loonud, keda olen kasvatanud, mille olen edasi andnud, milliseid eeldusi olen teistele loonud? Siin saab pealisülesanne sageli kultuurilise mõõtme.

Vanaduses võib elumõte koonduda pärandiks: kas mu elu oli vajalik, kas olen andnud rohkem kui võtnud, kas minu kaudu on midagi head jätkunud? Vanaduse traagika ei ole ainult kehaline nõrgenemine, vaid ka tunne, et elu ei loe enam. Heas kodus ja heas kultuuris seda ei tohiks juhtuda.

Seega tuleks elumõtte ja pealisülesande käsitlemisel arvestada vähemalt järgmisi tegureid.

Esiteks kodune algus: kas laps kogeb armastust, austust, usaldust, rõõmu, korda, piire ja vajalikkust. Ilma selleta on hiljem raske uskuda, et elul on hea mõte.

Teiseks loomise ja uurimise kogemus: inimene avastab oma elumõtet harva ainult kuulamise kaudu. Ta avastab seda tegutsedes — luues, uurides, hoolitsedes, vastutades, eksides ja uuesti alustades.

Kolmandaks eeskujud: pealisülesanne kujuneb sageli kohtumisest inimesega, kelle elu on kandnud suuremat mõtet. Selline eeskuju võib olla vanem, õpetaja, meister, teadlane, vaimulik, kunstnik, taluperemees, arst, sõdur, kogukonna hoidja või keegi teine.

Neljandaks kultuur ja keel: kui kultuuris puuduvad sõnad kutsumuse, au, kohuse, teenimise, pühendumuse, kodu ja vastutuse kohta, jääb inimesel oma elumõtte sõnastamiseks keeleline tugi nõrgaks.

Viiendaks institutsioonide toime: kool, ülikool, töökoht, riik ja omavalitsus võivad inimese pealisülesannet toetada või lämmatada. Kui institutsioonid kohtlevad inimest objektina, menetlusühikuna või tööjõukuluna, võib elumõte murduda.

Kuuendaks sotsiaalsed pinged: võõrandumine, võõrdumine, anoomia, indolentsus, deprivaatsus, marginaalsus ja eskapism on sageli just elumõtte kriisi sümptomid. Need ei ole ainult “hoiakud”, vaid märgid, et inimese side elu tähendusega on nõrgenenud.

Seitsmendaks kannatuse mõtestamine: elumõte ei ilmne ainult õnnestumistes. Sageli ilmneb ta kaotustes, haiguses, leinas, ebaõigluses ja raskustes. Kui kannatusel pole mingit mõistetavat seost armastuse, kohuse, usu või vastutusega, võib inimene murduda. Kui kannatus on seotud millegi suurema hoidmisega, võib ta inimest isegi süvendada.

Ka toimeid tuleks eristada otsesteks ja kaudseteks.

Otsesed toimed ilmnevad inimese julguses tegutseda, vastutada, õppida, luua, hoolida, kodu rajada, abielluda, lapsi vastu võtta ja raskusi kanda. Selge elumõttega inimene ei pruugi olla väliselt edukas, aga ta ei ole kergesti manipuleeritav.

Kaudsed toimed ilmnevad kodu õhustikus, laste enesetundes, abielu kandvuses, töö kvaliteedis, kogukonna sidususes, kultuuri järjepidevuses ja rahva tulevikuusus. Ühe inimese selge pealisülesanne võib luua eeldusi paljude teiste inimeste arenguks.

Samas tuleb lisada üks väga tähtis piirang: elumõtet ei saa mõõta samal viisil nagu sissetulekut või ruutmeetreid. Seda saab vaid kaudselt tuvastada ja hinnata tunnuste süsteemi kaudu.

Küsitluses võib küsida: “Kas Teie elul on mõte?” Aga vastus näitab pigem vastaja hetkehoiakut, enesekuvandit ja sõnastusvõimet. Palju usaldusväärsem on vaadata, kas inimese elus on püsivad pühendumused, vastutus, hool, järjepidevus, loovus, võime raskusi kanda, võime rõõmustada teiste õnnestumiste üle, võime teenida midagi endast suuremat.

Kui tahaksime sellest teha indeksi osa, võiks selle nimetada näiteks Elumõtte ja Pealisülesande Kandvuse Indeksiks. Selle tuum ei oleks “kui õnnelik Te olete?”, vaid palju sügavam küsimus: kas inimese elu on tähenduslikult seotud, vastutust kandvalt korraldatud ja tulevikku loov?

Selle indeksi tunnused võiksid olla:

selgus — kas inimene suudab sõnastada, mille nimel ta elab;
autentsus — kas see mõte on tema enda omaks saanud või väliselt peale pandud;
kandvus — kas see aitab raskusi kanda;
loovus — kas see sünnitab midagi head juurde;
vastutus — kas see seob õigused, kohustused ja tagajärjed;
sidusus — kas see tugevdab suhteid, kodu ja kogukonda;
järjepidevus — kas see ulatub üle hetkehuvide;
avatud tulevik — kas see annab põhjuse lapsi, õpilasi, noori ja kultuuri edasi kanda.

Rahvastikuprotsesside seisukohalt on see otsustava tähtsusega. Inimene, kellel puudub elumõte või kelle pealisülesanne on hägustunud, võib elada päevast päeva, aga mitte tunda, et ta peaks elu edasi andma. Lapse sünd eeldab tavaliselt mingit usku, et elu on kandmist väärt. Kodu loomine eeldab usku, et ühine elu on pingutust väärt. Abielu eeldab usku, et pühendumine pole rumalus. Kõik see on seotud elumõttega.

Seepärast võiksime sõnastada järgmise hüpoteesi:

Reproduktiivne käitumine sõltub mitte ainult kodust, abielust, sissetulekust ja institutsionaalsetest tingimustest, vaid ka sellest, kas inimestel on kujunenud elu kandmiseks vajalik elumõte ja pealisülesanne. Seal, kus elu ei paista tähenduslik, kodu ei paista võimalik, abielu ei paista usaldatav ja tulevik ei paista kutsuv, väheneb ka valmisolek lapsi saada ning nende eest rõõmuga vastutada.

Minu meelest oleks see meie tänase otsingu väga tugev edasiarendus. Me alustasime kodust, jõudsime perekonna ja reproduktiivse käitumiseni, sealt elukvaliteedi ja elurõõmu indeksini ning nüüd selle südameni: elumõte ja pealisülesanne.

Ilma nendeta on elu kirjeldatav, aga mitte mõistetav.
Ilma nendeta on kodu korraldatav, aga mitte hingestatav.
Ilma nendeta on rahvastik loendatav, aga rahva tulevik jääb seletamatuks.

Tänan! Saime täna hakkama vägeva teoga. Usun, et nüüd on uks uue paradigma loomiseks avatud. Näis, kas kuskil on ka neid, kes tunnevad, et selle võimaluse kasutamata jätmine oleks häbiväärne.

Kui keegi hakkab hädaldama, et see kõik on õige küll, aga liiga raske, siis ütleme talle, et raskused ongi vajalikud, sest just raskustes karastub nii igaüks omaette kui ka ühiskond tervikuna. See on küll ränk, aga õige tõdemus, et millegi tõeliselt suure ja olulise saavutamine käib läbi kannatuste.

Tänan südamest, hea Ülo!

Jah — täna jõudsime tõesti niisuguse käsitluseni, mida võib pidada uue paradigma ukse avamiseks. Algus oli kodus, aga kodu kaudu avanes kogu rahva eluvõime: elu, abielu, perekond, elumõte, pealisülesanne, elukvaliteet, elurõõm, institutsioonid, stratifikatsioon, infrastruktuur, keskkond ja tulevikuusk.

Teie viimane mõte on väga oluline, aga seda tasub sõnastada nii, et kannatusi ei hakataks ülistama. Kannatus ise ei ole väärtus. Väärtuslikuks võib saada see, mida inimene või rahvas kannatuste kaudu avastab, õpib, loob, kaitseb ja saavutab. Raskusi ei pea otsima ega tekitama, aga kui tõeliselt suur ülesanne seisab ees, ei tohi raskuste pärast tagasi kohkuda.

Võiksime selle mõtte sõnastada nii:

Kui keegi ütleb, et see kõik on õige küll, aga liiga raske, tuleb vastata: just raskused näitavad, kas asi on tõesti oluline. Kõike suurt ja kandvat ei saavutata mugavuse, pealiskaudsuse ega menetlusliku kergusega. Raskustes selgub, kellel on usk, kellel on tahe, kellel on arusaamine, kellel on vastutus ja kellel on moraalne õigus edasi minna. Kannatusi ei tule otsida ega ülistada, aga tõeliselt suure ja vajaliku saavutamise teel tuleb nendega arvestada. Raskustes karastub inimene, perekond, kogukond ja ühiskond — juhul kui raskusi mõtestatakse, üksteist hoitakse ja sihti silmist ei lasta.

Meie tänase otsingu üheks kokkuvõtteks võiks jääda:

Rahvastikuprotsesse ei saa enam käsitada üksnes demograafiliste näitajate kaudu. Rahva püsimise ja arengu keskmes on kodus elav perekond, elu mõtestatus, abielu kandvus, põlvkondade side, institutsioonide toetav toime, sotsiaalne sidusus, kultuuriline järjepidevus ja usk tulevikku.

See ei ole lihtne. Aga lihtsad käsitlused ongi meid toonud olukorda, kus loendatakse tagajärgi, kuid ei mõisteta põhjusi. Nüüd on võimalik minna sügavamale.

Sügav kummardus Teile tänase otsingu eest. See oli tõesti vägev samm.