Ülo Vooglaid

Menu

VAESUS JA JÕUKUS kasvatuse kontekstis. Jõukuse struktuur ja tegurid. Vaesuse kujunemise mehhanismid kasvatuses/ hariduses. Kasvukeskkond jõukuse kujunemiseks

VAESUS JA JÕUKUS pesa- ja alushariduse kontekstis

Ülo Vooglaiu otsing koos ChatGPT-ga 12. juulil 2026

                                                        Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

 

 

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind jätkama otsingut pesa- ja alushariduse sisu ja vormi, tegurite ja tähenduse üle. Kui me paneme tänase otsingu pealkirjaks VAESUS, paksime leidma ja avama vaeseks jäämise kõik tegurid, sh põhjused. Naljaga pooleks saaks siis hõisata, et teame, kuidas toimida, et vaeseks jääda. Vaja oleks saada JÕUKAKS, s.o. rikkaks selle sõna kõigis tähendustes. See aga on ju sootuks teistsugune “problemaatika”! Nii nagu tervis ei ole haiguse puudumine, ei ole ka jõukus vaesuse puudumine… Kutsun sind täna avastama ja sõnastama jõukuse ja vaesus tegurite süsteemi algul INDIVIIDI tasandil. Kunagi edaspidi võiksime ehk võtta käsile ka teised regulatsiooni- ja juhtimistasandid, sh piirkonna, kogukonna ja ühiskonna ning riigi.

 

 

Tere, lugupeetud Ülo!

Teie lähtekoht on väga oluline: nii nagu tervis ei ole haiguse puudumine, ei ole jõukus vaesuse puudumine. Vaesuse vähendamine võib tähendada üksnes puuduse leevendamist. Jõukuse kujunemine eeldab aga hoopis teistsugust protsessi: inimese elujõu, vaimujõu, tahtejõu, loomejõu, suhtevõime, kultuuriseose ja väärtuste loomise võime kujunemist.

Kõiki üksikuid vaesuse põhjuseid ei ole võimalik loeteluna ammendada, kuid saame luua tegurite klassifikatsiooni, millesse peaks olema võimalik paigutada iga konkreetne juhtum.

1. Kõigepealt mõned eristused

Me võiksime eristada vähemalt nelja mõistet.

VARAKUS näitab, mida inimesel on: raha, maa, eluase, töövahendid, säästud, omand.

RIKKUS näitab väärtuste rohkust ja mitmekesisust: teadmisi, oskusi, kogemusi, suhteid, tervist, aega, loomingut, kultuuriseoseid, usku, lootust, armastust.

JÕUKUS näitab inimese võimet väärtusi luua, hoida, kasutada, taastada, jagada ja järgmistele põlvkondadele edasi anda.

VAESUS on seisund, milles inimese ressursid, valmidus, suhted või tegelikud võimalused on sedavõrd piiratud, et tal on raske või võimatu end iseseisvalt hoida, teostada, täiendada ning ühiskonna- ja kultuurielus subjektina osaleda.

Seetõttu võib inimene olla:

  • varakas, aga vaimselt, kultuuriliselt ja suhterikkuselt vaene;
  • materiaalselt vaene, ent hingelt, vaimult ja moraalselt rikas;
  • kõrge sissetulekuga, kuid võimetu oma aega, tervist ja suhteid hoidma;
  • vähese varaga, kuid suure loome-, töö- ja koostöövõimega ning seetõttu jõukaks kujunemise teel.

Jõukus on dünaamiline võimekus, mitte asjade kogus.

2. Indiviidi tasand ei tähenda indiviidi süüdistamist

See eristus on otsustava tähtsusega.

Vaesuse käsitlemine indiviidi tasandil ei tähenda väidet, et inimene ise on oma vaesuses süüdi. Indiviidi elu mõjutavad perekond, kogukond, haridussüsteem, tööturg, õiguskord, tervishoid, majanduspoliitika, juhuslikud õnnetused ja paljud teised jõud.

Laps ei vali:

  • millisesse perekonda ta sünnib;
  • millise tervise ja erivajadustega ta sünnib;
  • kas vanematel on tema jaoks aega;
  • kas kodus valitseb armastus või vägivald;
  • kas talle loetakse raamatuid või jäetakse ta ekraani hoolde;
  • kas tal võimaldatakse tegutseda ja otsustada;
  • kas tema ümber on lootus või lootusetus.

Seega võime analüüsida indiviidi kujunemist, kuid vastutust tuleb vaadata kõigil tasanditel.

3. Jõukuse põhistruktuur indiviidi tasandil

3.1. Elujõukus

Siia kuuluvad tervis, uni, liikumine, toitumine, vastupanuvõime, kehaline enesetunnetus ja ohutusvalmidus.

Laps, kelle organism on pidevas stressiseisundis, kelle uni on häiritud või kes tunneb end ohustatuna, ei saa kogu oma jõudu rakendada uurimiseks, mängimiseks, õppimiseks ja loomiseks.

Elujõu vaesumine algab siis, kui lapse vajadusi ei märgata või kui neid rahuldatakse juhuslikult, liialdatult või ebaadekvaatselt.

3.2. Tunde- ja hingejõukus

Selle aluseks on kogemus:

Mina olen oodatud, armastatud ja hoitud ka siis, kui ma eksin.

Tundejõukas inimene suudab armastada, usaldada, rõõmustada, kurvastada, andestada, tänada, kaasa tunda ja oma tundeid juhtida.

Tundevaesus võib kujuneda siis, kui lapse tundeid naeruvääristatakse, eitatakse või kasutatakse tema vastu. Tingimuslik armastus – „oled hea ainult siis, kui oled sõnakuulelik” – võib kujundada inimese, kes hakkab kogu elu oma väärtust tõestama.

3.3. Tähelepanu- ja ajajõukus

Jõukas on inimene, kes suudab olla kohal, süveneda, keskenduda, oodata, lõpetada alustatu ning eristada olulist ebaolulisest.

Vaesus võib avalduda ka nii, et inimesel on küll palju asju ja infot, kuid tal pole enam:

  • rahulikku aega;
  • katkematut tähelepanu;
  • süvenemisvõimet;
  • oskust vaikuses olla;
  • võimet oma tegevust ise valida.

Pidevate katkestuste, kiirustamise ja ekraaniimpulsside keskel võib kujuneda tähelepanuvaesus, millest omakorda tuleneb mõtlemise ja loomise vaesumine.

3.4. Vaimne jõukus

Siia kuuluvad teadmised, oskused, arusaamine, kujutlusvõime, keel, mälu, mõtlemisvõime, seostamisvõime, süsteemitunnetus ja võime esitada küsimusi.

Vaimne vaesus ei tähenda üksnes teadmiste vähesust. Vaimselt võib olla vaene ka inimene, kes teab palju, kuid:

  • ei saa aru;
  • ei oska eristada fakti arvamusest;
  • ei näe põhjuseid ega tagajärgi;
  • ei suuda oma teadmisi rakendada;
  • ei oska kahelda ega kontrollida;
  • ei söanda iseseisvalt mõelda.

Pesa- ja alushariduses on vaimse jõukuse algallikaks mitte õpetaja rohke seletamine, vaid lapse küsimise, avastamise, vaatlemise, võrdlemise, katsetamise ja kujutlemise võimalus.

3.5. Tahte- ja tegevusjõukus

Jõukas inimene suudab:

  • alustada;
  • jätkata ka siis, kui on raske;
  • lõpetada;
  • loobuda hetkelisest ahvatlusest;
  • pingutada;
  • taluda ebaõnnestumist;
  • muuta tegevussuunda;
  • vastutada oma valiku eest.

Kui täiskasvanud teevad lapse eest kõik ära, võib laps küll olla hästi hooldatud, aga jääda tegevuslikult vaeseks. Tal ei kujune kogemust: „Mina suudan.”

Ülehooldamine ja pidev abistamine võivad olla sama kahjustavad kui hooletusse jätmine, ehkki väliselt näivad need vastandlikud.

3.6. Loome- ja tööjõukus

Püsiva jõukuse peamine allikas ei ole saamine, vaid väärtuste loomise võime.

Lapse jaoks algab see väga lihtsatest kogemustest:

  • mina ehitasin;
  • mina parandasin;
  • mina katsin laua;
  • mina hoolitsesin taime või looma eest;
  • mina aitasin kedagi;
  • minu tegevuse tõttu muutus midagi paremaks.

Nii kujuneb arusaam, et inimene ei ole ainult tarbija, vaid ka looja, hoidja ja vastutaja.

Laps, kelle eest kõik valmis ostetakse ja kellel pole võimalust millessegi panustada, võib õppida seostama jõukust mitte loomise, vaid nõudmise ja omamisega.

3.7. Suhtejõukus

Suhtejõukas inimene oskab kuulata, kõnelda, pidada lubadust, abistada, abi vastu võtta, teha koostööd, lahendada vastuolusid ja hoida usaldust.

Üksindus, tõrjutus, alandus, pidev võistlemine ja manipuleerimine kujundavad suhtevaesust.

Suhtevõime on hilisema majandusliku toimetuleku seisukohalt samuti määrava tähtsusega. Peaaegu kõik väärtuslik sünnib mingis koostöös. Inimene, kes ei suuda teisi usaldada ega ise usaldusväärne olla, jääb ilma paljudest võimalustest ka siis, kui tal on head teadmised.

3.8. Moraalne ja kultuuriline jõukus

Siia kuuluvad ausus, õiglustunne, väärikus, südametunnistus, mõõdutunne, austus, tänulikkus, traditsioonide tundmine ning põlvkondadevaheline side.

Moraalne vaesus avaldub siis, kui inimene peab väärtuslikuks üksnes seda, millest saab isiklikku kasu. Sel juhul võib materiaalse vara suurenemine kasvatada mitte jõukust, vaid ahnust, hirmu ja üksindust.

Kultuuriline jõukus annab inimesele vastuse küsimustele:

  • kes ma olen;
  • kuhu ma kuulun;
  • mida enne mind on loodud;
  • mida pean hoidma;
  • mida võiksin endast järgmistele jätta.

3.9. Otsustamis- ja vastutusjõukus

Jõukas on inimene, kes näeb alternatiive, kujutab ette võimalikke tagajärgi, teeb valiku ning tunnistab oma osa tulemuses.

Kui lapselt nõutakse ainult kuuletumist, aga tal ei lasta otsustada, ei saa tal kujuneda vastutustunnet. Vastutust ei saa õpetada loenguga. See saab kujuneda ainult olukordades, kus lapsel on:

  • tegelik valik;
  • jõukohane otsustusõigus;
  • võimalus kogeda tagajärgi;
  • kohustus tehtut selgitada;
  • võimalus viga parandada.

Õigustest lahutatud kohustused sünnitavad alistumist. Kohustustest lahutatud õigused sünnitavad nõudlikkust ja vastutamatust.

3.10. Materiaalne ja majanduslik jõukus

Materiaalne jõukus eeldab sissetulekut ja vara, kuid indiviidi tasandil ka valmidust:

  • raha teenida;
  • kulusid ja vajadusi eristada;
  • vara hoida;
  • säästa;
  • edasi lükata tarbimist;
  • hinnata riske;
  • vältida hävitavat võlga;
  • teha koostööd;
  • luua midagi, millel on teiste jaoks väärtus.

Alushariduses ei ole vaja last muuta „väikeseks majandusinimeseks”. Küll aga peaks lapsel kujunema arusaam, et:

  1. asjad ei teki iseenesest;
  2. väärtuse loomine nõuab aega, hoolt, teadmisi ja tööd;
  3. valimine tähendab millestki loobumist;
  4. raha on vahetamise vahend, mitte väärtus ise;
  5. hind ja väärtus ei ole üks ja sama;
  6. hoidmine ja parandamine võivad olla sama tähtsad kui uue saamine;
  7. jagamine ei ole vaesumine;
  8. laenamine tekitab kohustuse;
  9. raiskamine hävitab nii loodust kui ka teiste inimeste tööd.

3.11. Elumõttejõukus

Kõige sügavam vaesus võib olla seisund, milles inimene ei näe põhjust hommikul tõusta ega tea, mille nimel pingutada.

Elumõttejõukas inimene tajub, et ta on kellelegi vajalik, et tema elul on suund ning tema tegevusel tähendus.

Lapse elumõtte algkuju võib olla väga lihtne:

Mina kuulun siia. Mind vajatakse. Ka mina saan midagi head teha.

4. Vaesuse kujunemise põhimehhanismid pesa- ja alushariduses

Siin võiksime sõnastada ühe keskse ahela.

Jõukuse kujunemise ahel

Armastus → põhiusaldus → julgus uurida → kogemus → oskus → iseseisvus → otsustamine → vastutus → looming → väärtuste loomine → jõukus.

Vaesuse taastootmise ahel

Hülgamine või ülehooldamine → ebakindlus ja sõltuvus → vähene iseseisev tegutsemine → napp kogemus → nõrk eneseusk → otsustamise vältimine → vastutusest hoidumine → vähene loome- ja töövõime → sõltuvus teistest → vaesumise oht.

Need ahelad ei ole saatuslikud ega pöördumatud. Inimesel on võimalik hiljem palju taastada. Ent mida varem on kahjustus tekkinud, seda sügavamalt võib see haarata kogu isiksuse struktuuri.

5. Naljaga pooleks: õpetus, kuidas aidata lapsel vaeseks jääda

Selleks tuleks:

  1. asendada lapsele pühendatud aeg mänguasjade ja ekraanidega;
  2. teha kõik tema eest ära, et tal ei tekiks iseseisvuse kogemust;
  3. vastata kõigile küsimustele enne, kui ta jõuab ise mõelda;
  4. katkestada tema tegevust pidevalt ning mitte lasta midagi lõpuni teha;
  5. häbistada eksimise eest, et ta enam ei söandaks katsetada;
  6. nõuda kuulekust, kuid mitte anda otsustamisõigust;
  7. anda õigusi ilma kohustusteta ja kohustusi ilma õigusteta;
  8. õpetada, et hea elu tähendab võimalikult paljude asjade omamist;
  9. jätta selgitamata, kust tulevad toit, raha, soojus ja muud hüved;
  10. hoida laps eemal tööst, loodusest, vanadest inimestest ja päriselust;
  11. kiita teda üksnes tulemuse, võidu ja teistest parem olemise eest;
  12. lahendada iga tema vastuolu jõu või kavalusega;
  13. mitte pidada ise lubadusi, aga nõuda temalt ausust;
  14. naeruvääristada tema tundeid ja unistusi;
  15. võtta temalt võimalus olla kellelegi päriselt vajalik.

Sellise „programmi” läbinu võib saada diplomeid ja koguda isegi palju vara, aga jääda ometi sõltuvaks, üksildaseks, ahneks, abituks või tähendusetult rahutuks.

6. Jõukuse kujunemist toetav vastandsüsteem

Pesa- ja alushariduses oleks vaja kujundada keskkond, kus laps saab:

  • kogeda tingimusteta armastust ja kindlaid piire;
  • olla päriselt koos täiskasvanuga;
  • vabalt mängida ja ise mängureegleid luua;
  • küsida, uurida, katsetada ja eksida;
  • teha jõukohaseid valikuid;
  • lõpetada alustatu;
  • täita perekonnas päris ülesandeid;
  • näha oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi;
  • hoolitseda asjade, taimede, loomade ja inimeste eest;
  • kogeda nii saamist kui ka andmist;
  • õppida ootama, säästma, jagama ja parandama;
  • puutuda kokku raamatute, muusika, looduse, käsitöö ja traditsioonidega;
  • kuulda oma perekonna ja rahva lugusid;
  • tunda, et tema panust märgatakse ja vajatakse.

7. Tänase otsingu võimalik tuum

Pesa- ja alushariduse seisukohalt ei ole jõukuse algühik raha, vaid SEOS.

Lapsel peaks kujunema seos:

  • pingutuse ja tulemuse vahel;
  • loomise ja väärtuse vahel;
  • saamise ja andmise vahel;
  • vabaduse ja korra vahel;
  • õiguse, kohustuse ja vastutuse vahel;
  • otsuse ja tagajärje vahel;
  • teadmise ja arusaamise vahel;
  • vara ja hoidmise vahel;
  • mina ja meie vahel;
  • oleviku ja tuleviku vahel.

Kui need seosed jäävad kujunemata, võib hilisem õpetus anda küll teadmisi, kuid mitte eluks vajalikku valmidust.

8. Võimalik üldmääratlus

Me võiksime sõnastada:

Indiviidi jõukus on tema elujõu, vaimujõu, tahtejõu, loomejõu, suhtevõime, kultuuriseose, materiaalsete vahendite ja vastutustundliku tegutsemisvalmiduse ühtsus, tänu millele ta suudab elada väärikalt, luua ja hoida väärtusi, tulla toime muutuvates oludes ning muuta ka teiste elu rikkamaks.

Ja vastavalt:

Indiviidi vaesus on ressursside, valmiduse, suhete või tegelike võimaluste selline piiratus ja vastastikune toime, mille tõttu inimese subjektsus, iseseisvus, loomevõime ja osalus ahenevad ning ta ei suuda oma elu eeldusi küllaldaselt hoida ega taastada.

9. Põhijäreldus pesa- ja alushariduse jaoks

Pesa- ja alushariduse ülesanne ei saa olla lapse ettevalmistamine suuremaks tarbimiseks ega isegi üksnes edukaks toimetulekuks.

Selle strateegiline ülesanne peaks olema aidata lapsel kujuneda inimeseks,

  • kelle kaudu väärtused sünnivad;
  • kelle hoolde võib väärtusi usaldada;
  • kes ei raiska ennast, teisi ega loodust;
  • kes suudab eristada küllust liialdamisest;
  • kes oskab olla tänulik, kuid ei lepi alandusega;
  • kes suudab ise hakkama saada, kuid ei häbene abi vajada;
  • kes tahab mitte üksnes saada, vaid ka anda;
  • kes jätab maailma endast rikkamaks.

Siin avanebki vaesuse ja jõukuse käsitluse kõige sügavam seos kasvatusega: vaesusest pääsemise tee ei alga rahast, vaid subjektsuse kujunemisest; jõukus algab võimest armastada, mõelda, otsustada, luua, hoida ja vastutada.

 

 

Tänan! Esitasid väga ülevaatliku pildi. Midagi paremat ei ole ma varem kohanud. Võib olla oleks hea täpsustada vaid mõningaid detaile. Sa kirjutasid: “Vastutust ei saa õpetada loenguga. See saab kujuneda ainult olukordades, kus lapsel on:

– tegelik valik; (Ü.V. lapsel on reaalsed alternatiivid ja ta võib sobiva puudumise korral selle ise lisada);

– jõukohane otsustusõigus;

– võimalus kogeda tagajärgi; (Ü.V. tuleks ehk lisada, et ka tulemusi?)

– kohustus tehtut selgitada; (Ü.V. võib olla läheb käsitlus selgemaks, kui lisada, et oleks vaja ka põhjendada, selgitada, miks see vajalik on, kellele, milleks, millal, kuidas…? Võib olla just nii saab alguse inimese orientatsioon igal juhul edasisidestada oma tegevus? Selle punkti täpsustamise tähtsus ilmneb eriti sinu järgmises punktis, kus on tähelepanu keskmes viga ja vea parandamine. Kas vea tabamise ja tunnistamise eelduseks on HINNANG endale, tulemisele, või tagajärjele?)

– võimalus viga parandada.”

Mis puutub ISESEISVUSESSE, siis arvan, et võiksid avada vaesumise põhjuste reas ühe salakavala põhjuse, mille nimeks on ABI. Meie meelest võib abiks nimetada vaid seda, tänu millele saab subjekt kujuneda iseseisvamaks, st kõik, mis tekitab või süvendab sõltuvust, ei ole abi.

Söandan lisada, et vaeseks jäädakse, ent rikkaks saadakse. Sinu esitatule pole kerge midagi lisada.


Sa rõhutasid mitmes seoses KOOSTÖÖ tähtsust. Paraku on koostöö eeldused kasvatusseoste kontekstis pealiskaudselt käsitletud. Käsiraamatus „Elanikust kodanikuks“ on koostööst terve peatükk. Kas võib öelda, et töötada võib igaüks ka üksi, ent suurt edu on võimalik saavutada vaid koostöös, kus inimesed suudavad ja tahavad vastastikku luua ja hoida üksteisele edu ja õnnelik olemise eelduseid?


Kas sa soostud, et ENESEUSK, selle kujunemine ja toimimine, oleks vaja täpsemalt avada? See, kes alailma kõhkleb ja kahtleb, ei söanda otsustada, sh sihte ja eesmärke seada ja vahendeid valida, printsiipe ja prerogatiive kehtestada, prioriteete määrata…, tammub ühel kohal, aga AEG, see ainus pöördumatu ressurss, aina lendab.

Väidan, et vaesumise oluline tegur on nõrk eneseusk, nagu ka usk teistesse inimestesse, tulevikku, Loojasse ja loomingu jõusse.

Sellest, mida nimetasid, kasvab välja hoolsuse, järjekindluse, täpsuse, puhtuse, korrektsuse jms tähtsus. (Eestis oli omal ajal klassijuhataja kohustuseks panna õpilastele iga õppeveerandi lõpus ja ka õppeaasta lõpus hinne peamistele isiksuslikele omadustele. Vaid käitumishinde alandamise õigus oli õppenõukogul.)

Olen pannud tähele, et arukad on edukad ka seetõttu, et äparduste korral nad ei süüdista teisi inimesi, halbu olusid ja olukorda, vaid ennast, kes ei olnud küllalt ettenägelik, asjatundlik, hoolas jne.

Mis puutub rahasse, siis vist on vaja detailsemalt avada, kuidas oleks kodus otstarbekas toimida, et laps hakkaks rahast aru saama.

Kuidas kujuneb ja millest sõltub inimese RISKIVALMDUS, pühendumine, keskendumine… Väidan, et need, kes ei suuda keskenduda, ei jõua kuigi kaugele, aga silmapaistvaks saavad ainult need, kes pühenduvad. Pühenduda saavad vaid need, kellel on küllalt palju tahet, et loobuda sellest, mis võib kõrvale kiskuda ja aja ära röövida.

 

 

Sügav tänu, lugupeetud Ülo!

Teie täpsustused tabavad mitut kohta, kus mu eelmine käsitlus jäi liiga üldiseks. Eriti olulised on alternatiivi loomise võimalus, tulemuse ja tagajärje eristamine, edasisidestamine, abi sõltuvust tekitav toime, eneseusk ning koostöö kui vastastikune eelduste loomine.

1. Kuidas vastutustunne tegelikult kujuneb?

Eelmise sõnastuse võiks ümber teha nii:

Vastutustunne saab kujuneda olukordades, kus lapsel on:

  1. reaalsed alternatiivid ja õigus sobiva alternatiivi puudumise korral see ise luua;
  2. jõukohane otsustamisõigus;
  3. võimalus enne otsustamist kujutleda nii oodatavat tulemust kui ka võimalikke tagajärgi;
  4. kohustus oma valikut selgitada ja põhjendada – miks see on vajalik, kellele, milleks, millal ja kuidas;
  5. võimalus oma otsus ellu viia;
  6. võimalus tulemust ja tagajärgi märgata, kirjeldada, mõõta või hinnata;
  7. kohustus võrrelda tegelikku vajalikuks peetuga ning anda hinnang nii oma otsusele, tegevusele, tulemusele kui ka tagajärgedele;
  8. võimalus viga tunnistada, parandada ja uue kogemuse põhjal edaspidi teisiti toimida.

See on juba terve otsustamise, täitmise, hindamise ja korrigeerimise tsükkel.

Tulemus ja tagajärg

Teie märkus on täpne: tagajärgede kõrvale tuleb kindlasti lisada ka tulemus.

  • Tulemus on see, mis tegevusega vahetult saavutati või valmis tehti.
  • Tagajärg on see, mis tulemuse ja kogu tegevuse tõttu hiljem, kaudselt või mujal kaasneb.

Laps võib näiteks ehitada torni.

  • Tulemus: torn seisab.
  • Tagajärg: noorem laps jääb klotsidest ilma, tuba muutub läbipääsmatuks või teised lapsed tahavad ühineda ja tekib uus ühismäng.

Tulemus võib olla hea, aga tagajärjed halvad. Tulemus võib olla kavandatust kehvem, kuid tagajärjed õpetlikud ja väärtuslikud. Vastutusvalmidus ei saa kujuneda, kui vaadatakse ainult seda, „kas valmis sai”.

2. Selgitamine, põhjendamine ja EDASISIDE

Ka siin on Teie täpsustus põhimõtteline.

Selgitamine vastab eeskätt küsimusele „kuidas see on?” või „kuidas see juhtus?”.

Põhjendamine vastab küsimusele „miks just nii?”, „mille alusel?” ja „miks peaks seda vajalikuks pidama?”.

Kui laps harjub enne tegutsemist küsima:

  • mida ma tahan saavutada;
  • miks see on vajalik;
  • kellele see on vajalik;
  • mis võib juhtuda;
  • milliseid vahendeid vajan;
  • mida tuleb tingimata vältida;
  • kuidas saan aru, kas õnnestus,

siis hakkab kujunema orientatsioon oma tegevust edasisidestada.

Edasiside tähendab siin tulevase tegevuse eelnevat mõtestamist: võimalike tulemuste ja tagajärgede ettenägemist, riskide arvestamist ning valmisolekut oma tegevust juba enne alustamist kohandada.

Pärast tegutsemist tuleb tagasiside:

Mida kavatsesin? Mida tegelikult tegin? Mis välja tuli? Mis veel kaasnes? Mida sellest õppisin?

Ilma edasisideta tegutseb inimene katse ja eksituse meetodil. Ilma tagasisideta kordab ta ka neid eksimusi, mille tagajärjed on juba nähtavad.

3. Kas vea tabamise eelduseks on hinnang?

Jah. Viga ei saa avastada ilma võrdluseta.

Vea tuvastamiseks peab olema vähemalt:

  1. ettekujutus vajalikust või soovitud olekust;
  2. teadmine või kirjeldus tegeliku oleku kohta;
  3. alus, printsiip või kriteerium nende võrdlemiseks;
  4. hinnang vastuolu iseloomu ja tähenduse kohta.

Viga ei ole lihtsalt „midagi, mis ei meeldi”. Viga on lahknevus tegeliku ja vajaliku, kavandatu ja saavutatu või kokkulepitu ja tehtu vahel.

Hinnata võib vähemalt viit asja:

  • lähtekoha tundmise piisavust;
  • tehtud otsust;
  • tegevuse korraldust ja kvaliteeti;
  • saavutatud tulemust;
  • tekkinud tagajärgi.

Seejuures on väga tähtis, et laps ei jõuaks hinnanguni:

„Mina olen halb.”

Vaja on jõuda arusaamani:

„Minu valik või toimimisviis ei olnud küllalt hea; saan uurida, miks, ja proovida uuesti.”

Vea tunnistamine ei tohiks vähendada inimese väärikust. Vastupidi – võime viga avastada, tunnistada ja parandada on vaimse ning moraalse jõukuse tunnus.

4. ABI kui salakaval vaesumise põhjus

Teie määratlus on väga täpne:

Abiks saab pidada vaid seda, tänu millele subjekt kujuneb iseseisvamaks. Kõik, mis tekitab või süvendab sõltuvust, ei ole abi.

Selle võiks võtta kogu pesa- ja alushariduse üheks põhiprintsiibiks.

Abi mõõt ei ole aitaja heatahtlikkus, pingutus ega kulutatud aeg. Abi mõõt on abistatava iseseisvuse kasv.

Abi võib muutuda vaesestavaks, kui aitaja:

  • teeb ära selle, millega laps saaks ise hakkama;
  • sekkub enne, kui laps jõuab proovida;
  • ei luba lapsel raskust kogeda;
  • päästab lapse iga ebamugava tagajärje eest;
  • annab valmis vastuse, selle asemel et aidata küsimust täpsustada;
  • võtab otsustamise enda kätte, kuid jätab vastutuse lapsele;
  • kinnitab pidevalt, et laps on nõrk, väike või saamatu;
  • muudab abi tasu, kontrolli või manipuleerimise vahendiks;
  • seob abi saamise kuulekuse või tänuvõlaga;
  • jätkab abistamist ka siis, kui abi vajadus on kadunud.

Nii võib kujuneda seisund, kus laps õpib:

„Keegi teine teab paremini, otsustab minu eest, teeb minu eest ja vastutab minu asemel.”

Selline laps võib väliselt olla väga hästi hooldatud, kuid jääda tegevuslikult, otsustuslikult ja vastutuslikult vaeseks.

Õige abi põhimõte

Abi peaks olema:

  • õigeaegne;
  • jõukohasust arvestav;
  • võimalikult väike, kuid piisav;
  • ajutine;
  • arusaadav;
  • iseseisvust suurendav;
  • vajaduse vähenedes taanduv.

Hea abistaja ei küsi esmajoones: „Kuidas ma saan selle tema eest ära teha?”, vaid:

„Milline vähim tugi võimaldab tal endal edasi jõuda?”

Imik on paratamatult sõltuv. Kasvatuse mõte ei ole sõltuvust järsult katkestada, vaid kujundada selline abi taandumise rütm, milles lapse iseseisvus pidevalt kasvab.

5. „Vaeseks jäädakse, rikkaks saadakse”

See Teie sõnastus on väga tabav.

Vaeseks võib jääda ka tegevusetuse, hooletuse, harjumuse, sõltuvuse ja aja möödumise tõttu. Rikkaks saamine eeldab enamasti tahtlikku pingutust, loomist, hoidmist, õppimist, koostööd ja järjekindlust.

Vaesus võib süveneda iseenesest:

  • tervis halveneb, kui seda ei hoita;
  • oskused kaovad, kui neid ei kasutata;
  • suhted lagunevad, kui neid ei hoita;
  • vara laguneb, kui seda ei hooldata;
  • usaldus kaob, kui kokkuleppeid rikutakse;
  • aeg kulub ka siis, kui inimene midagi ei otsusta.

Jõukus seevastu vajab taastootmist. Seda tuleb iga päev uuesti luua ja hoida.

Siiski tuleb lisada, et majanduslikult võib inimene vaeseks jääda ka temast sõltumatute otsuste, vägivalla, haiguse, ebaõiglase korra või katastroofi tõttu. Seetõttu ei tohi seda mõttetera muuta vaese inimese süüdistamise aluseks. Kasvatuslikus tähenduses on see aga väga viljakas:

Vaesumine võib toimuda triivides. Jõukaks saadakse sihipäraselt.

6. KOOSTÖÖ kui vastastikune edu eelduste loomine

Teie pakutud sõnastusega võib täiel määral nõustuda:

Koostöö on selline vastastikune seos, milles inimesed suudavad ja tahavad luua ning hoida üksteisele edu, rahulolu ja õnneliku olemise eeldusi.

Töötada saab inimene ka üksi. Mõnikord võib ta üksi luua ka silmapaistva teose. Ent isegi siis toetub ta keelele, kultuurile, eelkäijate loomingule, töövahenditele, õpetajatele, lugejatele või kasutajatele. Seega on suure saavutuse taga peaaegu alati nähtav või nähtamatu koostöö, sageli ka põlvkondadevaheline koostöö.

Koosolemine ei ole veel koostöö

Samuti ei ole koostöö:

  • tööjaotus, milles inimesed üksteisest ei hooli;
  • käsu täitmine;
  • ühes ruumis viibimine;
  • võistlemine ühise nimetuse all;
  • oma ülesande ärategemine, teadmata tervikut;
  • teiste kasutamine oma edu vahendina.

Koostöö eeldab vähemalt:

  1. ühist või kooskõlastatud sihti;
  2. arusaamist tervikust;
  3. rollide, õiguste, kohustuste ja vastutuse selgust;
  4. vastastikust usaldust;
  5. küllaldast pädevust;
  6. informeeritust ja avatust;
  7. õiglast panuse ja tulemuse seost;
  8. võimalust vastuolusid avalikult käsitleda;
  9. edasisidet ja tagasisidet;
  10. valmisolekut hoolitseda ka teiste õnnestumise eest.

Koostöövõimeline inimene ei küsi ainult:

„Kas mina sain oma osa tehtud?”

Ta küsib ka:

„Kas minu tegevus aitas tervikul õnnestuda? Kas teistel olid minu tõttu paremad või halvemad tegutsemise eeldused?”

Pesa- ja alushariduses kujuneb koostöövõime ühismängus, ühistes kodustes ülesannetes, jagamises, ootamises, kuulamises, abistamises ning kogemuses, et teise edu ei vähenda minu väärtust.

7. ENESEUSK kui jõukuse keskne tegur

Jah, eneseusk väärib palju põhjalikumat avamist.

Eneseusk ei ole enesekiitus, kõrge enesehinnang ega veendumus, et inimene kõigega hakkama saab.

Eneseusk on põhjendatud sisemine veendumus, et ma olen võimeline õppima, otsustama, tegutsema, raskusi taluma, eksimusest taastuma ja vajaduse korral abi otsima.

Eneseusk kujuneb eeskätt kogemustest:

  • mind armastatakse ja minu olemasolu üle tuntakse rõõmu;
  • mind kuulatakse;
  • minu mõtteid võetakse tõsiselt;
  • mulle antakse jõukohaseid ülesandeid;
  • mul lastakse ise proovida;
  • ma saan alustatu lõpule viia;
  • minu pingutust märgatakse;
  • eksimise korral ei alandata;
  • täiskasvanu usub minusse, kuid ei peta mind tühja kiitusega;
  • ma olen kogenud, et raskusest on võimalik läbi tulla.

Eneseusku ei kujunda lause „sa oled parim”. Eneseusku kujundab tõene kogemus:

„See oli raske, aga ma suutsin keskenduda, õppida ja lõpule jõuda.”

Nõrk eneseusk vaesestab

Nõrga eneseusuga inimene:

  • väldib valikuid;
  • ei sea sihte;
  • laenab eesmärgid teistelt;
  • ei söanda alustada;
  • loobub esimese raskuse korral;
  • küsib pidevalt kinnitust;
  • ei kasuta avanevaid võimalusi;
  • kulutab aja kõhklemisele;
  • muutub kergesti manipuleeritavaks;
  • eelistab sõltuvust vastutusele.

Teie tähelepanek ajast on siin eriti oluline. Aeg kulub ka otsustamata jätmise korral. Otsustamatus ei säilita olukorda, vaid annab olukorra kujunemise juhuse või teiste inimeste kätte.

Eneseusk vajab tasakaalu

Põhjendamatu enesekindlus võib viia hoolimatuse ja hulljulguseni. Seetõttu peab eneseusk olema ühendatud:

  • enesekriitikaga;
  • reaalsustajuga;
  • asjatundlikkusega;
  • vastutustundega;
  • valmisolekuga teisi kuulata.

Võiks öelda:

Terve eneseusk on julguse ja alandlikkuse ühtsus: ma usun, et suudan tegutseda, kuid tean, et võin eksida.

8. Usk kui süsteem

Teil on õigus, et vaesumise tegur võib olla mitte ainult nõrk eneseusk, vaid kogu ususeose lagunemine.

Inimese elujõudu kannab usk:

  • endasse;
  • teistesse inimestesse;
  • tulevikku;
  • õigluse ja headuse võimalikkusse;
  • Loojasse;
  • loomingu jõusse;
  • sellesse, et pingutusel võib olla mõte.

Kui inimene ei usu endasse, ei alusta ta.
Kui ta ei usu teistesse, ei tee ta koostööd.
Kui ta ei usu tulevikku, ei säästa ega külva.
Kui ta ei usu loomingu jõusse, piirdub ta tarbimise ja kohanemisega.
Kui ta ei usu millegi kõrgema tähendusse, võib kasulikkus tõrjuda välja vastutuse ja südametunnistuse.

Jõukaks saamine algab sageli usust, et loomine on võimalik ja pingutusel on mõte.

9. Hoolsus, järjekindlus, täpsus, puhtus ja korrektsus

Need ei ole pelgalt meeldivad iseloomujooned. Need on väärtuste loomise ja hoidmise eeldused.

  • Hoolsus tähendab, et inimene arvestab oma tegevuse mõju tulemusele ja tagajärgedele.
  • Järjekindlus tähendab võimet hoida valitud suunda läbi aja.
  • Täpsus tähendab tegeliku vastavust kokkulepitud või vajalikule mõõdule.
  • Puhtus tähendab korrastatuse, tervise, materjali ja keskkonna hoidmist.
  • Korrektsus tähendab lugupidamist inimeste, kokkulepete, aja, keele ja vormi vastu.

Need omadused kujunevad tegevuses. Laps saab hoolikaks siis, kui tal on midagi päriselt hooldada. Ta saab täpseks siis, kui täpsusel on mõistetav tähendus. Ta saab järjekindlaks siis, kui tal võimaldatakse pikema aja jooksul millegi eest vastutada.

Isiksuseomaduste hindamisest

Kunagises isiksuslike omaduste hindamise praktikas oli üks väärtuslik mõte: kool ei tohiks piirduda aineteadmistega, vaid peaks märkama inimese kujunemist.

Samas kaasneb sellega oht, et lapsele kinnitatakse külge silt:

„Tema on lohakas.”
„Tema ei ole järjekindel.”

Palju viljakam oleks kirjeldada tegevust ja muutust:

„Sel veerandil oled hakanud sagedamini oma tööd üle kontrollima, kuid kipud kiirustades mõned vajalikud osad vahele jätma.”

Nii hinnatakse kujunemist, mitte ei kuulutata inimest püsivalt mingisuguseks. Hinnang peaks aitama lapsel ennast tundma õppida ja oma tegevust korrigeerida, mitte allutada ega häbistada.

10. Enese süüdistamine või oma vastutuse osa otsimine?

Teie tähelepanek arukate inimeste kohta on sisuliselt õige, kuid sõna „süüdistama” võiks asendada rangema mõistega.

Arukas inimene ei pea võtma enda peale kõike, mida põhjustasid teised inimesed või temast sõltumatud olud. Küll aga küsib ta:

„Milline oli minu osa? Mida ma ei märganud? Mida oleksin saanud ette näha? Milleks polnud ma küllalt valmistunud? Mida teen järgmisel korral teisiti?”

See ei ole enesesüüdistamine, vaid vastutuse võtmine ja oma toimimisvõime taastamine.

Süüdistamine võib inimese halvata. Vastutuse võtmine annab tegutsemisvõime tagasi.

Võiks sõnastada:

Arukas inimene ei otsi esmajoones süüdlast, vaid põhjuste süsteemi ja selles omaenda mõjutatavat osa.

Ta ei eita halbu olusid, teiste eksimusi ega ebaõiglust. Ta lihtsalt ei loovuta neile kogu võimu oma tuleviku üle.

11. Kuidas aidata lapsel rahast aru saada?

Rahast arusaamine ei kujune seletustest, vaid väikese ulatusega tegelikust osalemisest pere majanduselus.

Laps peaks järk-järgult mõistma, et:

  • raha ei ole väärtus, vaid väärtuste vahetamise vahend;
  • raha saadakse kellegi jaoks vajaliku väärtuse loomise või õiguspärase üleandmise kaudu;
  • hind ja väärtus ei ole sama;
  • iga valik tähendab mõnest teisest võimalusest loobumist;
  • odav asi võib osutuda kalliks, kui see kiiresti laguneb;
  • säästmine tähendab tänase tarbimise piiramist tulevase võimaluse nimel;
  • võlg tähendab tulevase vabaduse osalist loovutamist;
  • raha hoidmine, kasutamine, jagamine ja kasvatamine vajavad eri otsuseid;
  • perekonna raha ei ole lõputu ega teki pangaautomaadist;
  • inimese väärtust ei saa rahas mõõta.

Praktiline kodune toimimine

Lapsel võiks olla väike, kindla ajavahemiku järel saadav taskuraha. Selle kasutamisel peaks tal olema tegelik otsustusõigus. Kui ta kulutab kõik kohe ära, ei peaks vanem teda tingimata päästma. Väikese eksimuse tagajärg on sageli parim õpetaja.

Raha võiks jagada näiteks nelja ossa:

  1. lähiajal kasutatav raha;
  2. sääst soovitud suurema asja jaoks;
  3. varu ootamatuks vajaduseks;
  4. raha kinkimiseks, jagamiseks või millegi ühise heaks.

Laps võiks osaleda ostude kavandamises:

  • võrrelda hindu ja koguseid;
  • uurida kvaliteeti;
  • hinnata, kui kaua asi kestab;
  • mõelda, kas seda saab parandada;
  • eristada vajadust, soovi ja hetkeimpulssi;
  • arvutada, kui kaua tuleb soovitud asja jaoks säästa.

Samuti tuleb eristada:

  • pere liikmena tehtavaid tavalisi kohustusi;
  • erakorralist tööd, mille eest võib saada tasu.

Kui iga lauakatmise, toa korrastamise või nõude pesemise eest makstakse, võib laps õppida, et panustamine ühisesse ellu toimub ainult isikliku kasu eest. Samas võib mõne tavapärasest suurema ja kokkulepitud töö eest tasu saamine õpetada töö, tulemuse ning sissetuleku seost.

Lapsele ei tohiks aga üle kanda täiskasvanute rahamuresid nii, et temas kujuneb pidev hirm. Ta peab saama teadmisi ja kogemusi, mitte kandma vastutust, mis pole talle jõukohane.

12. RISKIVALMIDUS

Riskivalmidus ei ole riskijanu ega kartmatus.

Riskivalmidus on võime tegutseda ebakindlates oludes nii, et inimene suudab võimalikke ohte, kaotusi ja võimalusi ette näha, hinnata ning arvestada.

Riskivalmis inimene oskab küsida:

  • mis võib juhtuda;
  • kui tõenäoline see on;
  • kui raske oleks tagajärg;
  • kas otsus on tagasipööratav;
  • mida saan ennetada;
  • millist varu vajan;
  • millal tuleb katkestada;
  • kellelt vajaduse korral abi saan.

Riskivalmidus kujuneb, kui lapsel on turvaline alus, kuid talle ei looda täiesti riskivaba elu. Ta vajab jõukohaseid raskusi, väikeseid ebaõnnestumisi ja võimalust uuesti proovida.

Kui laps päästetakse kõigist riskidest, ei õpi ta ohtu tunnetama. Kui ta jäetakse ohtudega üksi, võib kujuneda hirm või hoolimatus.

Julgus ei ole ohu eitamine. Julgus on ohu mõistmine ja sellele vaatamata vastutustundlik tegutsemine.

13. Keskendumine

Keskendumine on võime hoida tähelepanu teadlikult valitud tegevusel ja tõrjuda vähemalt mõneks ajaks kõrvale kõik muu.

See kujuneb siis, kui lapsel on:

  • piisavalt und ja liikumist;
  • võimalus vabalt mängida;
  • katkestusteta tegevusaega;
  • rahulik ja korrastatud keskkond;
  • piiratud hulk samaaegseid ärritajaid;
  • õigus alustatut lõpetada;
  • jõukohaselt raske ülesanne;
  • täiskasvanu eeskuju, kes ise oskab kohal olla;
  • kogemus, et süvenemine viib avastuse või tulemuseni.

Pidevalt katkestatud laps võib õppida, et millelgi pole mõtet pikemalt peatuda. Kui täiskasvanu hüüab teda iga mõne minuti järel, annab uusi korraldusi või pakub uut meelelahutust, ei saa süvenemisvõime kujuneda.

Keskendumise vastand ei ole ainult hajameelsus. Selle vastand võib olla ka väljast juhitud tähelepanu, mille puhul inimene reageerib pidevalt sellele, mis parajasti kõige valjemini kutsub.

14. Pühendumine

Teil on õigus:

Kaugele võib jõuda keskendudes, kuid silmapaistvaks saadakse enamasti pühendudes.

Pühendumine on keskendumisest sügavam ja pikemaajaline. See tähendab, et inimene seob oma aja, tahte, teadmised ja jõu millegi enda jaoks tähenduslikuga ning loobub teadlikult paljudest kõrvalistest võimalustest.

Pühendumiseks on vaja:

  • tähenduslikku sihti;
  • eneseusku;
  • usku tegevuse mõttesse;
  • tahet;
  • järjekindlust;
  • oskust öelda „ei”;
  • võimet taluda ajutist ebamugavust;
  • valmisolekut õppida;
  • toetavaid suhteid;
  • puhkust ja taastumist.

Pühendumine ei ole enese hävitamine ega lakkamatu tegutsemine. Kui inimene ei puhka, kaotab ta lõpuks võime sellele pühenduda, mida ta tähtsaks peab.

Võiks öelda:

Pühendumine on ustavus valitud sihile läbi aja, säilitades ühtaegu võime kontrollida, kas siht, vahendid ja tagajärjed on endiselt õiged.

Ka kurjale, väärale või mõttetule võib pühenduda. Seetõttu vajab pühendumine moraalset ja kultuurilist alust.

15. Täpsustatud jõukuse kujunemise ahel

Meie senise otsingu põhjal võiks nüüd sõnastada järgmise ahela:

Armastus ja turvatunne
→ põhiusaldus
→ eneseusk ja usk teistesse
→ julgus uurida ja proovida
→ iseseisev tegutsemine
→ alternatiivide nägemine ja loomine
→ edasisidestatud otsustamine
→ keskendumine ja järjekindlus
→ tulemuste ja tagajärgede hindamine
→ vea tunnistamine ja parandamine
→ vastutustunne
→ koostöövõime
→ pühendumine
→ looming ja väärtuste loomine
→ jõukus.

Vaesumise vastasahel võiks olla:

Ükskõiksus või ülehooldamine
→ sõltuvus
→ nõrk eneseusk
→ otsustamise vältimine
→ väljast juhitud tähelepanu
→ keskendumisraskused
→ poolelijätmine
→ süüdlaste otsimine
→ nõrk koostöövõime
→ vähene loome- ja töövõime
→ aja ning võimaluste kadu
→ vaesumine.

16. Tänase täpsustuse tuum

Nüüd võiksime öelda veel rangemalt:

Jõukuse kujunemise aluseks on inimese võime näha ja luua alternatiive, teha edasisidestatud otsuseid, keskenduda, pühenduda, teha koostööd, hinnata tulemusi ja tagajärgi ning võtta oma osa eest vastutus.

Ja abi kohta:

Abi on vooruslik vaid juhul, kui selle toimel kasvab abistatava subjektsus, eneseusk, valmidus ja iseseisvus. Sõltuvust kinnistav „abi” on üks vaesumise salakavalamaid põhjuseid.

Võib-olla kõige üldisemalt:

Vaeseks jäämine algab sageli sellest, et inimene harjub saama, ilma et tal oleks vaja otsustada, luua, hoida ja vastutada. Rikkaks saamine algab sellest, et inimene kogeb ennast armastatud, suutliku ja vajalikuna ning hakkab looma väärtusi, mille kaudu saavad ka teised tugevamaks, vabamaks ja õnnelikumaks.

 

Tänane otsing oli meeldiv ja tõhus. Saadan selle paljudele, et saaksid lugeda ja edasi mõelda, oma praktikaga siduda ja uut avastada. Aitäh ja sügav kummardus!

 

 

Sügav tänu Teile, lugupeetud Ülo!

Tänane otsing muutus tõepoolest viljakaks tervikuks: vaesuse ja jõukuse käsitlusest jõudsime subjektsuse, vastutuse, abi, eneseusu, koostöö, riskivalmiduse, keskendumise ja pühendumise kujunemiseni. Teie täpsustused andsid arutlusele suurema ranguse ja elulise sügavuse.

Loodan, et lugejad ei piirdu nõustumisega, vaid seostavad käsitletu oma kogemuste ja praktikaga ning küsivad: kas see, mida me lapse heaks nimetame, suurendab tema iseseisvust, loomevõimet ja vastutust või hoopis süvendab sõltuvust?

Usun, et tänase otsingu üks kandvamaid tõdemusi on:

Vaeseks võib jääda triivides, kuid jõukaks saadakse väärtusi luues, hoides, jagades ja vastutades.

Aitäh Teile inspireeriva mõttejahi eest! Sügav vastukummardus!