Kuidas Eestis jõukamaks saada- tegurid ja süsteem

Kuidas Eestis jõukamaks saada- tegurid ja süsteem. Ametiühingute keskliit küsib: „Kas töötamine päästab Eestis vaesusest”

Ülo Vooglaiu otsing koos ChatGPT-ga 19. juulil 2026, millistel eeldustel saaks sellele küsimusele vastata

Minu (Ü.V. ) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile hakkasime mõtlema, kuidas tuleks valmistuda, et Paide arvamusfestivalil teemaks kavandatud arutlus „Kas töötamine päästab Eestis vaesusest” läheks asja ette. Jätame praegu tähelepanu alt välja, et “kas”-küsimused rahuldavate hulka ei kuulu. Eesti on varandusliku diferentseerumise poolest EL-s “esikohal”. Iga neljas inimene elab vaesuses. Vaja oleks esitada küsimus, MIKS on nii läinud, et vaesuse põhjused on tänaseni tabu-teemaks.

Kas sa soostud, et kui vaesumise põhjused on avastamata, sõnastamata, süsteemiks põimimata ja avalikustamata, ei ole veel võimalik asuda looma meetmete sellist süsteemi, mille toimel hakkaks jõukus kasvama?

Jõukuse tegurid on samuti varjul… Vaesuse ja jõukuse tegurid on erinevad. Ühiskonnas oleks vaja tunda ja arvestada MÕLEMAID.

Millist osa Eesti vaesumisele etendas sinu meelest asjaolu, et 90-tel likvideeriti (muudeti naeruväärseks) ühiskonna- ja humanitaarteadused? Seetõttu polnud enam ei teadmist ühiskonnas ja kultuuris toimuva kohta ega inimesi, kes oleksid olnud võimelised aru saama ühiskonna funktsioneerimise, muutumise (stagneerumise?) ja arengu (degradeerumise?) teguritest ning nende tegurite süsteemi toimetest.

Muidugi etendasid oma osa ka nn ABIPROGRAMMID, mis süvendasid nii majanduslikku kui ka intellektuaalset ja organisatsioonilist sõltuvust. Küllap keegi kunagi kuidagi tuvastab ka selle, kui häbiväärselt käitusid poliitikud, kes kogu finantssüsteemi välisriikide kontrolli alla sokutasid.

Niisiis, kuidas toimida, et ka Eestis oleks võimalik jõukamaks saada?

Tere, Ülo!

Soostun Teiega põhimõtteliselt. Kui vaesumise põhjused ei ole avastatud, sõnastatud, süsteemiks seostatud ja avalikustatud, saab küll leevendada üksikuid sümptomeid, kuid ei saa koostada vaesumise põhjustele toimivat meetmete süsteemi. Samamoodi ei piisa jõukuse soovimisest: tuleb teada, millistel eeldustel jõukus kujuneb, kellele see koguneb, kuhu see liigub ja mis võib selle kasvu halvata.

Lisan siiski ühe olulise täpsustuse. Vaesuse põhjused ei ole Eestis täiesti avastamata. Paljud üksiktegurid on statistikast ja uuringutest teada. Puudu on nende terviklik käsitlus, põhjuste ja tagajärgede eristamine, seoste avalik arutamine ning vastutuse sidumine tehtud ja tegemata jäetud otsustega. Teadmiste killud on olemas, aga ühiskonna diagnoosi ei ole.

Kõigepealt kaks statistilist täpsustust

aastal elas Eestis suhtelise vaesuse riskis 19,5% ja absoluutses vaesuses 3,4% elanikkonnast. Neid arve ei tohi lihtsalt kokku liita, sest absoluutne vaesus ja suhtelise vaesuse risk osaliselt kattuvad. Töötavatest inimestest oli vaesusriskis 10,1%, palgatöötajatest 7,9% ja füüsilisest isikust ettevõtjatest koguni 32,7%. Üksikvanemaga leibkondadest oli vaesusriskis 38%, üksi elavatest vähemalt 65-aastastest 62% ning Ida-Virumaa elanikest 33%. Seega on arutelu pealkirjas olevale küsimusele juba empiiriline vastus olemas: töötamine vähendab üldjuhul vaesusriski, kuid ei taga vaesusest pääsemist.

Ka väide, et Eesti on Euroopa Liidus varandusliku diferentseerumise poolest esikohal, vajab näitaja ja aasta täpsustamist. Tulude ebavõrdsuse poolest olid 2024. aastal EL-is esimesed Bulgaaria, Leedu ja Läti. Eesti varanduslik ebavõrdsus oli 2021. aasta uuringu järgi tõepoolest euroala suuremate seas ning jõukamale viiele protsendile leibkondadest kuulus 47,7% netovarast. Uusima, 2024. aasta uuringu järgi oli Eesti leibkondade netovara Gini koefitsient 0,66, mida Eesti Pank hindab euroala keskmisega sarnaseks. Seega ei tohi segi ajada sissetulekute ebavõrdsust, varanduslikku ebavõrdsust, vaesusriski ja absoluutset vaesust.

Need täpsustused ei tee Eesti olukorda paremaks. Vastupidi – need aitavad näha, kus ja millise mehhanismi tõttu vaesus tekib.

Miks töötamine ei pruugi vaesusest päästa?

Töölkäimine, töötamine ja produktiivne rakendumine ei ole üks ja sama.

Inimene võib töötada palju, aga jääda vaeseks, kui:

tema loodud lisandväärtus on väike või selle põhiosa omastavad teised;
töötasu ei vasta töö keerukusele, vastutusele ega tulemusele;
töökoormus või töötundide arv on ebapiisav ja ebakindel;
eluaseme-, energia-, transpordi-, ravi- ja lastehoiukulud neelavad sissetuleku;
inimesel puudub võimalus vara koguda ning iga häire sunnib laenama;
piirkonnas puuduvad sobivad töökohad ja teenused;
töö kahjustab tervist või ei võimalda täiendada kvalifikatsiooni;
maksude ja toetuste süsteem tekitab olukorra, kus lisatöö ei suurenda tegelikku heaolu;
inimesel puudub läbirääkimisjõud ning õigus töökorralduses kaasa rääkida;
ettevõtte juhtimine, tehnoloogia, turundus, varustus või eesmärgistus on puudulik.

Siit tuleb üks põhimõtteline järeldus:

Vaesust ei põhjusta üksnes töö puudumine. Vaesust võib põhjustada ka halvasti korraldatud, väheväärtuslik, ebakindel, ebaõiglaselt tasustatud või ülemääraste vältimatute kuludega seotud töö.

Seetõttu peaks arutelu tegelik küsimus olema:

„Miks ei päästa töötamine Eestis kõiki vaesusest ning millistel eeldustel hakkab töö kasvatama inimese, perekonna ja Eesti jõukust?”

Vaesuse ja jõukuse tegurid ei ole peegelpildid

Teie tähelepanek on väga oluline: vaesuse kõrvaldamine ei tekita automaatselt jõukust.

Vaesumise tegurid on näiteks sissetuleku kaotus, ebakindel töö, tervisekahjustus, kõrged sundkulud, võlakoormus, üksindus, sõltuvus, piirkondlik isolatsioon, vara puudumine, nõrk läbirääkimispositsioon ja sotsiaalse kaitse lüngad.

Jõukuse tegurid on aga loomisvõime, produktiivne rakendumine, kõrge lisandväärtus, otstarbekas tehnoloogia, kvaliteetne juhtimine, omandiosalus, säästmis- ja investeerimisvõime, usaldus, koostöö, turulepääs, infrastruktuur, õiguskindlus, haritus-informeeritus-kogemus, tervis ning võimalus anda kogutud vara ja kultuur järgmisele põlvkonnale edasi.

Vaesuse vähendamiseks võib piisata sellest, et inimene saab ajutise toetuse. Jõukuse kujunemiseks on vaja, et inimene või perekond:

suudaks luua väärtusi;
saaks loodud väärtusest õiglase osa;
suudaks osa tulust säilitada;
saaks selle muuta varaks ja arengueeldusteks;
oleks kaitstud vapustuste eest;
saaks oma võimekust taastoota ja edasi anda.

Kui mõni neist lülidest katkeb, võib majandus kasvada, ettevõtete kasum suureneda ja keskmine palk tõusta, ent suur osa elanikkonnast ei muutu jõukamaks.

Ühiskonna- ja humanitaarteaduste osa

Ma ei söandaks öelda, et ühiskonna- ja humanitaarteadused 1990. aastatel sõna otseses mõttes likvideeriti. Institutsioone ja teadlasi jäi alles ning hiljem kujunes ka uusi uurimissuundi. Kuid riigi ühiskonnatunnetusvõime sai tugeva löögi.

Eesti ebavõrdsust uurinud Jelena Helemäe ja Ellu Saar on märkinud, et postsotsialistlikus Eestis peeti ebavõrdsuse teemat piinlikuks ning klassi-, võimu-, ekspluateerimis- ja domineerimissuhete käsitlus marginaliseeriti. Ka Eesti sotsioloogia hilisemas ajalookäsitluses on täheldatud, et pärast lühikest nähtavat osa taasiseseisvumise perioodil taandus sotsioloogide roll avalikus poliitikas.

Seetõttu olen Teiega sisuliselt nõus, kuid nimetaksin seda mitte vaesuse üheks tavaliseks põhjuseks, vaid metapõhjuseks.

Ühiskonnateaduste nõrgestamine ei muutnud otseselt kellegi palka väikeseks ega elektriarvet suureks. Küll aga nõrgestas see võimet:

märgata varakult ebavõrdsuse kujunemist;
eristada reformide tulemusi, tagajärgi ja kõrvaltoimeid;
uurida, kellele muutused kasu ja kellele kahju tõid;
prognoosida reformide sotsiaalset ja kultuurilist toimet;
avastada võimu, omandi ja võimaluste koondumist;
seostada majandusotsuseid rahvastiku, tervise, hariduse ja regionaalse elujõuga;
kujundada alternatiive;
avalikustada vastutus.

Teisisõnu: ühiskond ei jäänud päris ilma andmeteta, vaid jäi ilma küllalt süsteemsest enesetunnetusest.

Majandusreforme hakati käsitama peamiselt omandi, raha, hinna, eelarve ja konkurentsi küsimustena. Tagaplaanile jäid inimene kui subjekt, perekond, kogukond, kultuur, regionaalne tasakaal, moraalne õigus, sotsiaalne mobiilsus ning eri põlvkondade võimalused.

Selles mõttes võis ühiskonnateaduste nõrkus etendada väga suurt osa. Mitte tingimata vaesumise algpõhjusena, vaid põhjusena, miks teised vaesumise põhjused jäid õigel ajal avastamata, avalikustamata ja kõrvaldamata.

Abiprogrammide kahetine toime

Abiprogrammid tõid Eestisse kapitali, oskusteavet, kontakte ja institutsionaalseid kogemusi. Seda ei saa eitada. Ent abi võib muutuda ohtlikuks, kui:

abistaja määrab uurimis- ja tegevuskava;
kohalikud probleemid tõlgitakse rahastaja kategooriatesse;
inimesed õpivad probleeme lahendamise asemel projektideks vormistama;
saavutuse asemel hinnatakse aruandeid ja kulutatud raha;
projekt lõpeb koos rahastusega;
kohalik vastutus asendub välise eksperdi soovitusega;
oma tunnetussüsteemi loomise asemel hakatakse importima valmis mudeleid.

Sellisel juhul hakkab abi kasvatama projektivõimekust, mitte ühiskonna iseseisvat tunnetus-, otsustus- ja teostusvõimet. Tekib intellektuaalne ja organisatsiooniline sõltuvus: osatakse täita rahastaja tingimusi, kuid ei suudeta sõnastada oma maa probleeme oma kategooriates.

Finantssüsteemi väliskontroll

Ka siin on vaja eristada fakti ja hinnangut. 2003. aastaks oli umbes 85% Eesti pankade aktsiakapitalist välisomanduses ning 2007. aastaks oli välispankade osa varades ligi 100%. Eesti Pank on rõhutanud, et välispankade tulek tõi kapitali, vähendas intressimarginaale ja suurendas finantssüsteemi stabiilsust, kuid samas oli Balti riikide osa Rootsi pankade kasumis märksa suurem kui nende osa pankade varades.

Seetõttu ei ole probleem üksnes selles, et omanik oli välismaalane. Põhiküsimus on:

Miks ei loodud väliskapitali kõrvale küllaldasi Eesti kapitalil põhinevaid panku, ühistulisi finantsasutusi, arengurahastust, kohalikke kapitaliturge ja muid vastukaale?

Kui säästud, krediidiotsused, maksetaristu, ettevõtete rahastamine ja kasumivood on suurel määral väliste keskuste kontrolli all, väheneb Eesti võimalus kujundada finantssüsteemi vastavalt oma regionaalsetele, demograafilistele ja tootmisalastele vajadustele. Ent välisomandist loobumine iseenesest ei tekitaks jõukust. Tarvis oleks oma finantsilise kompetentsuse, kapitali ja vastutuse kasvu.

Kuidas Eestis jõukamaks saada?

Eesti jõukus ei saa kasvada ainult toetuste, palgatõusu ega SKP suurenemise kaudu. Vaja on vähemalt kuuest omavahel seotud osast koosnevat süsteemi.

1. Taastada ühiskonna tunnetussüsteem

Tuleb luua sõltumatu ja interdistsiplinaarne võimekus Eesti ühiskonna funktsioneerimise, muutumise, stagneerumise, arengu ja degradeerumise järjepidevaks uurimiseks.

Vaja ei ole järjekordset arvamuskeskust, vaid institutsiooni või koostöövõrgustikku, kus:

ühiskonda käsitatakse süsteemina;
uuritakse nii tegelikku kui ka vajalikku olekut;
avastatakse vastuolud ja nende põhjused;
koostatakse prognoose ja stsenaariume;
hinnatakse otsuste toimeid;
avalikustatakse ka ebamugavad tulemused.

2. Tõsta töö produktiivsust koos juhtimise kvaliteediga

Töötajale ei saa panna vastutust selle eest, mida määravad juhtimine, tehnoloogia, töökorraldus, turundus, varustamine ja kapital.

Seetõttu tuleb tööõpe ühendada juhtimisõppega. Jõukust loob mitte lihtsalt suurem pingutus, vaid:

pädev inimene + otstarbekas tehnoloogia + korralik juhtimine + turule vajalik toodang + õiglane osalemine tulemuste jaotamises.

3. Siduda töötaja loodud väärtuse kasv tema sissetuleku ja varaga

Kui produktiivsuse kasv suurendab ainult omaniku vara, ei päästa see töötajat vaesusest.

Vaja on arendada:

töötajate osalust kasumis;
töötajate omandiosalust;
ühistulisi ettevõtlusvorme;
kollektiivset läbirääkimisvõimet;
pikaajalisi kokkuleppeid tootlikkuse ja töötasu seostamiseks.

Töötaja peab saama mitte ainult palka, vaid võimaluse kujuneda vara omavaks ja otsustamises osalevaks subjektiks.

4. Muuta maksude ja toetuste süsteem tervikuks

Praeguse maksusüsteemi põhjalik ülevaatus on vajalik ka OECD hinnangul; OECD soovitab vähendada tööjõu maksustamise osakaalu ning kaasata enam ettevõtluse ja vara maksustamist.

Maksusüsteemi tuleb hinnata mitte üksikute maksumäärade, vaid selle järgi:

kuidas see mõjutab töötahet ja ettevõtlikkust;
kellelt ja millelt maksukoormus tegelikult võetakse;
kas see võimaldab väikese sissetulekuga inimesel säästa;
kas see soodustab produktiivset investeerimist või spekuleerimist;
kas toetuse vähenemine sööb ära lisatööga teenitud tulu;
millised on kaudsed ja pikaajalised toimed.

5. Vähendada vältimatute kulude survet

Inimene ei ela brutopalgast ega isegi netopalgast. Ta elab sellest, mis jääb järele pärast vältimatuid kulusid.

Seetõttu kuuluvad vaesuspoliitikasse eluaseme-, energia-, transpordi-, ravi-, hooldus- ja lastehoiukulud. Mõnes piirkonnas võib madalama palgaga toime tulla, kui eluase, transport ja teenused on kättesaadavad. Mujal võib ka keskmine palk jätta inimese vaeseks.

6. Taastada regionaalne tootmis- ja eluvõime

Vaesus ei paikne ainult inimeses. Vaeseks võib olla muudetud ka piirkond, kus puuduvad töökohad, ühendused, teenused ja investeerimisvõimalused.

Kohalikul omavalitsusel peab olema reaalne, mitte ainult formaalne võime:

kujundada ettevõtluseks vajalikku infrastruktuuri;
toetada kohalikke tootmis- ja koostöövõrgustikke;
seostada kutseõpe piirkonna vajadustega;
hoida elukeskkonda ja teenuseid;
kaasata kohalikku kapitali.

OECD hinnangul on Eesti omavalitsuste rahanduslik autonoomia piiratud, ehkki nende vastutada on ligi veerand avaliku sektori kulutustest.

Mida peaks Paides vältima?

Arutelu ei tohiks taanduda vastasseisuks:

„inimesed peaksid rohkem töötama”;
„riik peaks rohkem toetusi maksma”;
„ettevõtjad peaksid rohkem palka maksma”;
„maksud tuleb tõsta või langetada”.

Kõik need võivad mõnes olukorras olla õiged, kuid üksikult võttes ei moodusta nad lahendust.

Igalt arutlejalt tuleks küsida:

Millist vaesuse või jõukuse liiki ta käsitleb?
Millise mehhanismi kaudu see tekib?
Mis on põhjus ja mis pelgalt tagajärg?
Kelle otsustest olukord sõltub?
Kellele kavandatav meede kasu ja kellele kahju toob?
Millised võivad olla kõrvaltoimed?
Kes vastutab tulemuse ja tagajärgede eest?
Milliste näitajate abil saab hiljem hinnata, kas olukord paranes?

Paide arutelu võiks lõppeda mitte arvamuste kokkuvõttega, vaid kolme kokkuleppega:

koostatakse Eesti vaesumise ja jõukuse tegurite süsteem;
määratakse selle koostamise eest vastutavad institutsioonid ja inimesed;
lepitakse kokku, millal esitatakse avalikkusele diagnoos, prognoos, alternatiivid ja meetmete süsteem.

Minu keskne järeldus

Eesti ei saa jõukamaks pelgalt rohkem töötades.

Eesti saab jõukamaks siis, kui inimesed saavad:

rakenduda võimetekohaselt ja produktiivselt;
osaleda otsustamises;
saada loodud väärtusest õiglase osa;
muuta osa tulust varaks;
tegutseda tugevas kogukonnas ja elujõulises piirkonnas;
tugineda oma maa tunnetus-, haridus-, finants- ja juhtimissüsteemile.

Ühiskonna- ja humanitaarteaduste nõrgestamine ei olnud tõenäoliselt ainus ega vahetu vaesumise põhjus. See oli midagi veel ohtlikumat – põhjus, miks ühiskond ei suutnud teisi põhjusi õigel ajal märgata, mõtestada ega korrigeerida.

Seetõttu võiks Paides kõlada arutelu lähtekohaks järgmine tees:

Vaesus ei ole ainult vähese raha seisund. Vaesus on olukord, kus inimesel, perekonnal, kogukonnal või rahval puudub küllaldane võime luua väärtusi, osaleda nende jaotamises, säilitada loodut ja olla oma tuleviku subjekt.

Tänan! Peaaegu kõigega, mida kirjutasid, olen päri. Mõnd detaili peaksime täpsustama. Sa kirjutasid: “Lisan siiski ühe olulise täpsustuse. Vaesuse põhjused ei ole Eestis täiesti avastamata. Paljud üksiktegurid on statistikast ja uuringutest teada.” Minul ei ole teada ühtki sellist katset. Sa kirjutasid (poliitkorrektselt): “Ma ei söandaks öelda, et ühiskonna- ja humanitaarteadused 1990. aastatel sõna otseses mõttes likvideeriti. Institutsioone ja teadlasi jäi alles ning hiljem kujunes ka uusi uurimissuundi. Kuid riigi ühiskonnatunnetusvõime sai tugeva löögi.” Kui sa vaatad kogu haridussüsteemile ja selle sees kõrgkoolidele ning ülikoolidele, siis peaksid märkama, et “uuritakse” TEEMASID. Ühiskonna-alastest uuringutest kirjutatakse, neid rahastatakse, neid kaitstakse, aga tegelikult tehti uuringute asemel küsitlusi ja muid kirjeldusi, esseesid ja referaate.

NB! Ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid ei saagi teha, kui pole enam inimesi, kes teaksid:
– mis see on, mida nimetatakse METODOLOOGIAKS,
– mis on ühiskonnas ja inimeses SOTSIAALNE ja VAIMNE,
– milline on KESKKOND…

Ma ei usu, et sul õnnestub leida ühtki juhtumit, kus midagi oleks käsitletud probleemina ja vaadeldud nii fakti, fenomeni kui ka protsessina. Võib olla sa leiad, et INIMEST ning INIMKOOSLUSI on keegi kuskil käsitlenud SUBJEKTINA nii ühiskonna liikme kui ka kultuuri esindajana oleviku, mineviku ja tulevikuseostes ja tuvastanud nii olemuslikud kui ka nähtumuslikud tegurid.

Võib olla sa leiad, et Eestis on mõne õigusakti loomisel peetud vajalikuks luua (ja ka tegelikult loodud) selle õigusakti võimalike toimete prognoos?
Kas sa võid öelda, et Eestis on mõni õigusakt edasisidestatud ja ka tagasisidestatud? Sõnad “side” ja “tagasiside” kostavad sageli, aga enne, kui sa hakkad olukorrale hinnanguid andma ja süsteemi kohta järeldusi tegema, peaksid vaatama, mida need sõnad eesti ühiskonnateadlaste ja -tegelaste, sh ametnike, saadikute ja nõunike suus tähendavad.

Väidan, et ühiskonnateadused degradeerusid mitmel põhjusel, millest toon esile kolm:
1) Erakonnaks liitunud seltskondadel ei olnud vaja mingit teadust ega teadmist;
2) “Läänest” toodi õppejõuks mitmeid eksperdiks nimetatud isikuid, kellel tegelikult ei olnud ühiskonna-alaste uuringute korraldamise kogemust, aga kes hakkasid siin kõike “korrastama” ja “abistama”.
3) Põhjendamatult ametikohale sattunud isikud hakkasid kohe (nagu on olnud kõikjal mujal ja läbi aegade) tegema kõik, mis võimalik, et keegi ei saaks teada, kes nad on, ei saaks teada, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb…

Neljanda teguri nimetasid ja avasid sa ise väga selgelt: Majandusreforme hakati käsitama peamiselt omandi, raha, hinna, eelarve ja konkurentsi küsimustena. Tagaplaanile jäid inimene kui subjekt, perekond, kogukond, kultuur, regionaalne tasakaal, moraalne õigus, sotsiaalne mobiilsus ning eri põlvkondade võimalused.

Kui saad, kontrolli, kas kõik need neli tegurit toimivad edasi või on aeg teinud oma töö ja midagi muutnud. Õpetajaõpe ja täiendusõpe on alla igasugust arvestust madal. Majandusteaduse ja õigusteaduse, žurnalistika, sotsioloogia, “ettevõtluse”, “avaliku halduse”, sotsiaalpsühholoogia, politoloogia… kohta vaata parem ise.

Kui ülikoolis teadusklikke uuringuid ei ole (kui uuringute asemel tehakse midagi muud), kui tunnetussüsteem, tegevussüsteem ja suhtlussüsteem ei ole avatud ning õppe tulemuste vastavus ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajadusega ei pea olema kooskõlas, on ühiskond tervikuna ohus. Oma osa on siis sellelgi, et otsuste (juhtimise) tase ning töö (täitmise) tase on madal ja elanikkond vaesub.

Tänan! Teil on õigus minu eelmist sõnastust vaidlustada. Kasutasin sõna „põhjus” liiga lõdvalt.

Õigem oleks olnud kirjutada:

Eestis on kirjeldatud vaesuse levikut, riskirühmi, sissetulekuid, kulusid ja mitmesuguseid statistilisi seoseid, kuid ma ei leidnud avalikkusele esitatud süsteemset käsitlust, milles oleks avastatud Eesti elanikkonna vaesumise põhjuste süsteem, eristatud põhjused, tagajärjed ja kaasnevad nähtused ning seostatud need konkreetsete otsuste, otsustajate, toimemehhanismide ja vastutusega.

Üksikvanemate, eakate, töötute, väikesepalgaliste või mõne piirkonna elanike suurem vaesusrisk ei ole veel vaesumise põhjus. See on olukorra kirjeldus või riskijaotus. Küsimusele „kes on vaesem?” vastamine ei ole vastus küsimusele „miks kujunes selline olukord ja milliste otsuste või tegematajätmiste tõttu see püsib?”.

Kas Eestis on ühiskonnateaduslikke uuringuid?

Täieliku aususe huvides ei saa ma kinnitada, et Eestis pole tehtud ühtki teaduslikku ühiskonnauuringut. Leidub põhjalikke elutee-, kihistumis-, rahvastiku-, tööturu-, haridus- ja muid uuringuid. Ka õppekavades leidub metodoloogia, uuringudisaini ning kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kursusi. Näiteks Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõpe seab otseselt eesmärgiks ühiskonnaprotsesside uurimise ja metodoloogiliste töövahendite omandamise ning TalTechi avaliku halduse õppeaine käsitleb sotsiaalteaduste metodoloogiat ja uuringudisaini.

Ent see tõendab üksnes, et kursused, projektid, ametikohad ja teadustöö nimetusega tegevused on olemas. See ei tõenda, et:

metodoloogiat mõistetakse tunnetuse printsiipide süsteemina, mitte meetodite loendina;
ühiskonda käsitatakse süsteemina;
inimene ja inimkooslused on avatud subjektina;
uurimisobjekt, aine, keskkond ja vaatepunktid on määratletud;
tegelikku olekut võrreldakse vajaliku olekuga;
nähtumuse kõrval avatakse olemus;
eristatakse fakti, fenomeni ja protsessi;
tuvastatakse põhjuslikud, funktsionaalsed ja geneetilised seosed;
käsitletakse mineviku-, oleviku- ja tulevikuseoseid;
prognoositakse võimalikke tulemusi, tagajärgi ja kõrvaltoimeid;
uurimistulemused seotakse otsustamise ja vastutusega.

Ma ei leidnud tõendit, et Teie kirjeldatud terviklik metodoloogiline nõue oleks Eesti ühiskonnauuringutes või riiklikus otsustuspraktikas süsteemselt rakendatud. See ei tähenda, et kuskil ei või leiduda üksikuid häid töid. Tähendab, et selline käsitlus ei ole muutunud institutsionaalseks normiks ega riigi tunnetussüsteemi kohustuslikuks osaks.

Seega tuleks eristada:

Eestis tehakse ühiskonna kohta palju empiirilisi töid, kuid Eesti ühiskonna kui isereguleeruva süsteemi teaduslikku enesetunnetust ei ole kujundatud küllaldaseks tervikuks.

Küsitlus võib olla uuringu üks meetod. Küsitlus ise ei ole veel uuring. Ka andmestik, korrelatsioon, kirjeldus, arvamusülevaade, essee, referaat ega rahvusvahelise mudeli kohaldamine ei ole automaatselt teaduslik uuring.

Kas Teie nimetatud neli tegurit toimivad edasi?

Minu kontrollimise tulemus on: kõik neli toimivad edasi, kuid osalt muutunud kujul. Nende kõrvale on tekkinud parandavaid struktuure, kuid need ei moodusta veel terviklikku tunnetus-, otsustus- ja korrigeerimissüsteemi.

1. Poliitilistel rühmitustel puudub siduv vajadus teadusliku teadmise järele

See tegur toimib endiselt.

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse ja OECD 2024. aasta Eesti käsitlus, milles osales ligi sada Eesti avaliku sektori inimest, tõi välja, et tõenduspõhist poliitikakujundamist eiratakse sageli poliitilisel ja kõrgemal ametkondlikul tasandil, teadusnõustamise süsteem on killustunud, poliitiline mandaat nõrk ning asutusteülene probleemikäsitlus puudulik. Positiivseks peeti ministeeriumide teadusnõunike loomist, kuid leiti, et süsteem vajab keskset juhtimist ja ühist arusaama probleemidest.

aasta mõjude hindamise uuringus leiti, et mõjuanalüüs valmis sageli alles siis, kui eelnõu oli sisuliselt valmis; alternatiive käsitleti harva ning analüüs oli pigem formaalne kui otsust kujundav.
aastal koostati 124 seaduseelnõu kohta vaid 32 väljatöötamiskavatsust. Kõik eelnõud ei peagi seaduse järgi VTK-d läbima, kuid see suhe näitab, et probleemi, alternatiivide ja eeldatavate toimete avalik eelkäsitlus ei ole universaalne. Kümne kontrollitud eelnõu hulgas oli põhiseaduspärasuse käsitlus eeskujulik vaid kahes ja kolmes puudus see sootuks.

Probleem ei ole ainult selles, et teadmisi napib. Poliitiline süsteem ei kohusta otsustajat oma otsust teadmisega põhjendama ega hiljem näitama, kas prognoos pidas paika. Teadmine võib olla olemas, kuid seda võib karistuseta eirata.

Parandavaid algatusi – teadusnõunikud, Arenguseire Keskus, RITA programmid ja mõjuanalüüsi juhendid – on tekkinud. Ent need on pigem saared, mitte otsustamise kohustuslik alus.

2. Välise abi kaudu kujunenud intellektuaalne ja organisatsiooniline sõltuvus

Ka see mehhanism toimib edasi, kuid ma ei saa tõendatult väita, et Eestisse tulnud väliseksperdid olid üldiselt asjatundmatud. Sellise hinnangu andmiseks tuleks kontrollida iga isiku ettevalmistust, varasemat tegevust, soovitusi ja soovituste toimeid.

Küll aga on jälgitav sõltuvusmehhanism:

uurimisküsimused lähtuvad sageli rahastamisprogrammist;
kasutatav mõistestik ja hindamiskriteeriumid tulevad rahastajalt;
tegevus kestab projekti lõpuni;
kodumaine tellija ei kujunda iseseisvat metodoloogilist võimekust;
projekti lõpetamise järel ei pruugi jätkamiseks olla raha, inimesi ega institutsionaalset vastutajat.

Eesti tõenduspõhise poliitikakujundamise raportis märgiti, et uurimistellimuste rahastamisotsused sünnivad tihti nii hilja, et hanke ja sisulise töö tegemiseks jääb vaid mõni kuu. See peletab tugevaid uurijaid, tekitab lühiajalisi projekte ning sunnib koostama kiirustades aruandeid, millest otsustajal ei pruugi vajalikku teadmist kujuneda. Samuti peeti probleemiks Euroopa vahenditega käivitatud tegevuste jätkumist pärast projektiraha lõppemist.

Seega ei ole põhiküsimus, kas abi oli hea või halb. Küsimus on:

Kas abi suurendas Eesti iseseisvat tunnetus- ja otsustusvõimet või suurendas oskust uute abiprogrammidega kohaneda?

Abi oleks olnud arengut soodustav siis, kui selle tulemusena oleks Eesti suutnud edaspidi ise:

probleeme avastada ja sõnastada;
uuringuid kavandada;
andmeid koguda ja tõlgendada;
alternatiive luua;
toimeid prognoosida;
tulemusi ja tagajärgi hinnata;
tehtud vigadest õppida.

Kui seda valmidust ei kujunenud, oli tegemist sõltuvust suurendava abistamisega, olenemata projektide vormilisest edukusest.

3. Ametikohale sattunud inimeste soov vältida oma pädevuse ja tegevuse tegelike tulemuste avalikuks tulekut

Seda kui inimeste teadlikku kavatsust ei ole võimalik dokumentide põhjal tõestada. Ent võib hinnata, kas süsteem võimaldab ja soodustab varjamist.

Praegu ei pea avalikkusele alati selgelt nähtav olema:

kes sõnastas probleemi;
millistel andmetel põhines lähtekoha hinnang;
milliseid alternatiive kaaluti;
kes mingi alternatiivi välistas ja miks;
milliseid toimeid prognoositi;
millised ohud jäeti arvestamata;
kellel oli moraalne ja ametlik õigus otsustada;
kes vastutab tulemuste ning tagajärgede eest;
mis tegelikult pärast otsust juhtus;
milliseid parandusi tagasiside alusel tehti.

OECD 2025. aasta hinnangu järgi on õigusaktide järelhindamine Eestis kohustuslik ainult osa regulatsioonide puhul ning selle avaldamine võib sõltuda ministri otsusest. OECD soovitab järelhindamist süsteemselt laiendada ja tugevdada selle kvaliteedi kontrolli.

Samal ajal osutab Eesti tõenduspõhise poliitikakujundamise raport killustunud vastutusele, kõrgele personalivoolavusele, institutsionaalse mälu kadumisele ning sellele, et teadusnõustamise võrgustikel puudub sageli selge mandaat.

Seega sõnastaksin kolmanda teguri nii:

Eesti avaliku juhtimise korraldus ei sunni veel küllaldaselt avama otsustaja pädevust, otsuse teaduslikku alust, prognoose, tegelikke toimeid ega isikulist vastutust.

Selleks ei peagi tõestama, et keegi tahtlikult midagi varjab. Piisab sellest, et süsteem jätab otsustamise lähtekoha, arutluskäigu, vastutuse ja tagajärjed lahutatuks. Sellises süsteemis on ebapädevust kerge peita ja ka ausal, pädeval inimesel raske vastutada.

4. Ühiskonna taandamine omandi, raha, hinna, eelarve ja konkurentsi küsimusteks

See tegur on sõnades nõrgenenud, kuid praktilises juhtimises endiselt tugev.

Ametlik mõju hindamise metoodika nõuab nüüd lisaks majanduslikule mõjule sotsiaalse, regionaalse, keskkonna-, julgeoleku- ja haldusmõju käsitlemist. Vormiliselt on vaateväli seega varasemast avaram.

Praktikas tehakse mõjuanalüüsi aga sageli hilja, ebaühtlaselt ja vastavalt sellele, kui palju on aega, andmeid, raha ning poliitilist huvi. Eesti tõenduspõhise poliitikakujundamise raportis märgiti koguni, et eesmärgid võivad olla poliitiliselt ette antud enne, kui probleem ja selle põhjused on küllaldaselt avatud.

Seetõttu võib seletuskirjas olla peatükk „sotsiaalne mõju”, aga inimene jääda ikkagi käsitletuks:

maksumaksja;
töötaja;
teenuse kasutaja;
toetuse saaja;
tarbija;
küsitlusele vastaja;

Palju harvem on ta avatud subjektina, kes:

loob;
otsustab;
vastutab;
kannab kultuuri;
kujundab suhteid;
osaleb kogukonnas;
loob ja hoiab kodu;
kavandab tulevikku;
annab järgmisele põlvkonnale edasi vara, tarkust, väärtusi ja elujõudu.

Seega on majanduskesksus muutunud peenemaks. Inimest, heaolu, kaasamist ja sidusust mainitakse, kuid otsuste tegelikud mõõdupuud jäävad sageli eelarveliseks, rahaliseks, administratiivseks ja kvantitatiivseks.

Kas Eestis on õigusakte edasisidestatud ja tagasisidestatud?

Minu eelmist vastust tuleb siingi täpsustada.

Eestis on loodud õigusaktide mõjude eel- ja järelhindamise kord ning mõne õigusakti või reformi puhul on tehtud ka tegelik järelhindamine. OECD nimetab ühe näitena töövõimereformi hindamist. Seega ei saa öelda, et ühtki prognoosi või järelhindamist pole kunagi tehtud.

Kuid mõjude hindamine ei ole tingimata edasiside ja järelhindamise aruanne ei ole tingimata tagasiside.

Edasiside eeldaks enne otsust vähemalt:

tegeliku oleku usaldusväärset kirjeldust;
vajaliku oleku põhjendamist;
probleemi kui vastuolu sõnastamist;
põhjuste ja toimemehhanismide avamist;
mitme alternatiivi loomist;
iga alternatiivi otseste ja kaudsete toimete prognoosi;
eri rühmadele, piirkondadele ja põlvkondadele langeva kasu ning koormuse hindamist;
mõõdikute, lähte- ja sihttasemete määramist;
andmete kogumise korda;
vastutajaid;
tingimusi, mille korral tegevust parandatakse, peatatakse või lõpetatakse.

Tagasiside eeldaks pärast rakendamist:

tegeliku tulemuse võrdlemist sihi ja prognoosiga;
tulemuste, tagajärgede ja kõrvaltoimete eristamist;
kõrvalekallete põhjuste avastamist;
otsuse, regulatsiooni või tegevuse korrigeerimist;
uue olukorra arvestamist järgmises otsustamistsüklis.

„Küsisime huvirühmadelt tagasisidet” tähendab Eestis enamasti, et koguti arvamusi või ettepanekuid. See ei ole tagasiside süsteemiteoreetilises mõttes. Arvamus muutub tagasiside osaks alles siis, kui see jõuab otsustuskeskusesse, seda hinnatakse, arvestatakse ning selle tulemusena tegevust korrigeeritakse.

Samuti ei ole tagasiside pelgalt teadmine, et midagi läks halvasti. Tagasiside on side vaid siis, kui teave muudab edasist regulatsiooni või juhtimist.

Minu järeldus on:

Eestis leidub õigusaktide eel- ja järelhindamise üksikuid elemente ning juhtumeid, kuid õigusloome ei ole tervikuna edasisidestatud ja tagasisidestatud süsteem.

Õpetajaõpe ja teised ühiskonna seisukohalt võtmetähtsusega erialad

Õpetajaõppe kohta on praegune pilt vastuoluline. TALIS 2024 kokkuvõttes hinnatakse ülikoolides saadud ettevalmistust üldiselt heaks. Samas:

kolmandik õpetajatest töötab koolides, kus kvalifitseeritud õpetajate puudus takistab koolijuhtide hinnangul kvaliteetset õpet;
veerandil õpetajatest puudub nõutav magistrikraad või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon;
õpetajakoolituse lõpetanute hulgas on vähenenud nende osakaal, kes tunnevad end ainealaselt kindlalt;
sügavam professionaalne koostöö on harv;
õpetajate ametist lahkumise kavatsus on kasvanud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi programm tunnistab, et õpetajate puuduse tõttu palgatakse töötajaid, kellel pole nõutavat pädevust, ning et eriti vähe on soovijaid aineõpetajate koolitusse. Ministeerium seostab õpetajate puuduse juurpõhjuseid töötingimuste, koormuse, tasu ja juhtimise kvaliteediga.

Need andmed ei võimalda öelda, et õpetajaõppes pole midagi head. Küll aga näitavad, et õpetajate ettevalmistamise, tööle asumise, töökeskkonna, juhtimise, professionaalse arengu ja ametis püsimise süsteem ei toimi rahuldavalt tervikuna.

Õpetaja valmidust ei saa hinnata ainult selle järgi, kas ta:

tunneb ainet;
oskab tunnikava koostada;
valdab mõnda õpetamismeetodit;
suudab täita õppekava;
saab hakkama digivahenditega.

Vaja oleks hinnata, kas õpetaja on valmis olema:

isiksus ja subjekt;
ühiskonna liige ja kultuuri esindaja;
kasvamise saatja;
uurija ja looja;
suhtleja;
õpilase eneseusu hoidja;
õppe-, kasvatus- ja kogemusprotsessi seostaja;
koostööpartner lapsevanematele;
oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede eest vastutaja.

Sama põhjalik audit oleks vaja teha õigusteaduse, majandusteaduse, ajakirjanduse, sotsioloogia, politoloogia, avaliku halduse, ettevõtluse ja sotsiaalpsühholoogia õppekavades. HAKA hindamisaruanded nende valdkondade kohta on olemas, kuid akrediteering või kvaliteedihinnang ei tõenda veel lõpetajate valmiduse vastavust Eesti ühiskonna ja kultuuri vajadustele.

Auditis tuleks iga õppekava puhul vaadata vähemalt:

Mida peetakse selle eriala objektiks ja aineks?
Kas inimene ja kooslus on avatud subjektina või pelgalt mõjutatava objektina?
Kas õpetatakse metodoloogiat või peamiselt andmekogumisvõtteid?
Kas õpitakse probleeme avastama ja sõnastama või etteantud teemasid käsitlema?
Kas eristatakse fakti, fenomeni ja protsessi; olemuslikku ja nähtumuslikku?
Kas õpetatakse prognoosima tulemusi, tagajärgi ja kõrvaltoimeid?
Kas lõpetaja valdab edasisidestamist ja tagasisidestamist?
Kas lõpetaja valmidust hinnatakse ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajaduse alusel?

Alles sellise auditi põhjal saaks öelda, millises valdkonnas toimub teadusõpe, millises kutsealane treening ning millises peamiselt terminite, tekstide ja protseduuride omandamine.

Seos vaesumisega

Ühiskonnateaduste degradeerumine ei ole vaesumise kõrvaline asjaolu. Seda võib käsitada metapõhjuse ja vaesumise taastootmise mehhanismina.

Põhjuslik ahel võib olla järgmine:

ühiskonna tunnetussüsteemi nõrkus
→ probleemide avastamata ja vääralt sõnastamine
→ eesmärkide, mõõdikute ja vastutuse hägustumine
→ sobimatud või ühepoolsed otsused
→ prognoosimata tagajärjed
→ tootmisvõime, regionaalse elujõu ja inimeste subjektsuse nõrgenemine
→ jõukuse koondumine ja vaesuse levik
→ tagasiside puudumise tõttu vigade jätkumine.

Seetõttu võib ühiskonnas olla rohkesti statistikat, projekte, strateegiaid, arengukavu, aruandeid ja doktorikraade, kuid ühiskond ise jääda ikkagi pimedaks oma funktsioneerimise, muutumise, stagneerumise, arengu ja degradeerumise põhjuste suhtes.

Teie nelja teguri tänapäevased vormid võiks kokku võtta nii:

teadmisnõudluse puudulikkus;
projektistumine ja intellektuaalne sõltuvus;
läbipaistmatu vastutus ja pädevuse kontrollimatus;
inimese, kultuuri ja ühiskonna taandamine majanduslik-administratiivseteks näitajateks.

Paides tuleks seetõttu küsida mitte üksnes, miks töötamine ei päästa kõiki vaesusest, vaid:

Miks on Eesti tunnetus-, haridus-, õigus-, finants- ja juhtimissüsteem korraldatud nii, et väärtusi loov inimene võib jääda vaeseks ning keegi ei pea avalikult näitama, milliste otsuste, toimemehhanismide ja tegematajätmiste tõttu selline olukord kujunes ja püsib?

See küsimus viib juba vaesuse kirjeldamiselt selle põhjuste, vastutuse ja võimalike lahenduste juurde.

Tänan väga süvenemise eest! Kahjuks ei ole meie otsingut ega selle tulemust kellelegi näidata. Omavahel võime ju vaadata ja pead vangutada. Paides võib ju ka keegi “auru välja lasta”. Kui pole avalikkust ja õigusega otsustada ei kaasne kohustust (reaalselt, päriselt, personaalselt) vastutada, ei saa ükski subjekt, sh ka riik, täiustuda ja kestma jääda.

Tänan! Teie järeldus puudutab juba riigi püsimise alust.

Avalikkus ei ole lihtsalt see, et midagi kuskil avaldatakse. Avalikkus on ühiskondlik ruum, kus otsuste lähtekohad, alternatiivid, põhjendused, tegijad, tulemused ja tagajärjed on nähtavad, arusaadavad ning hinnatavad. Kui informatsioon küll avaldatakse, aga keegi ei saa küsida, vaidlustada, kontrollida ega mõjutada, on tegu näilise avalikkusega.

Samuti ei ole vastutus see, et ametikohal olev inimene annab seletusi või teatab, et „võtab poliitilise vastutuse”. Vastutus saab olla reaalne ainult siis, kui on võimalik tuvastada:

kes otsustas;
mille alusel ta otsustas;
millised alternatiivid olid olemas;
mida prognoositi;
mida jäeti arvestamata;
mis tegelikult välja tuli;
millised tagajärjed tekkisid;
kes ja kuidas peab olukorra parandama.

Kui otsustusõigus on isikuline, aga vastutus hajutatakse komisjoni, erakonna, ministeeriumi, valitsuse, koalitsiooni või „süsteemi” peale, siis õigus on personaalne, kuid vastutus anonüümne. See on korraldus, milles vastutust tegelikult ei ole.

Siin avaneb minu meelest väga oluline tervik:

Õigus otsustada, kohustus tegutseda ja vastutus tulemuste ning tagajärgede eest peavad kuuluma samale subjektile.

Kui need lahutatakse, tekib vältimatult:

õigusteta kohustus täitjal;
kohustuseta õigus otsustajal;
vastutuseta võim;
võimuta vastutus;
tagajärgede kandmine nende poolt, kes ei otsustanud.

Just sellises süsteemis vaesumine süvenebki. Otsuse tegija ei kanna oma otsuse hinda. Selle maksavad kinni töötajad, perekonnad, lapsed, vanurid, ääremaade elanikud ja järgmised põlvkonnad.

Teie sõnastus, et ükski subjekt ei saa sellisel juhul kestma jääda, on minu meelest täiesti täpne. Subjekt saab püsida vaid siis, kui ta suudab:

ennast tunnetada;
oma seisundit hinnata;
ohte märgata;
otsustada;
tulemusi ja tagajärgi tuvastada;
vigadest õppida;
oma tegevust korrigeerida.

Kui avalikkust ei ole, katkeb ühiskonna enesetunnetus. Kui personaalset vastutust ei ole, katkeb tagasiside. Kui tagasiside katkeb, ei ole võimalik enam vigu korrigeerida. Siis jätkub tegevus ka juhul, kui selle tagajärjed on ilmselt laastavad.

Võiksime selle põhjusliku ahela sõnastada nii:

avalikkuse puudumine
→ otsustamise läbipaistmatus
→ vastutuse hajumine
→ vigade varjamine
→ tagasiside katkemine
→ samade vigade kordumine
→ usalduse ja subjektsuse kadu
→ institutsioonide degradeerumine
→ riigi ja rahva elujõu hääbumine.

Paide arutelu võib tõepoolest jääda auru väljalaskmiseks, kui sellel puudub seos otsustamise ja vastutusega. Arvamuste rohkus ei muuda midagi, kui keegi ei pea pärast arutelu:

midagi uurima;
midagi avalikustama;
midagi otsustama;
midagi muutma;
tulemuste eest vastutama.

Sel juhul on arvamusfestivalist saanud ventiil, mitte ühiskondliku tunnetuse ja otsustamise osa.

Siiski võib ka sellisel arutelul olla üks väga oluline tulemus: täpselt sõnastatud küsimus, mida ei ole võimalik enam ausalt vältida. Mitte „kas töötamine päästab vaesusest?”, vaid:

Kes vastutab Eestis sellise majandusliku, õigusliku ja institutsionaalse korralduse eest, milles töötav inimene võib jääda vaeseks, ning milliste otsuste ja tegematajätmiste tõttu see korraldus püsib?

Ja sellele kohe teine:

Milline avalik mehhanism tagab, et otsustusõigusega isik vastutab personaalselt nii otsuse tulemuste, tagajärgede kui ka tegematajätmise eest?

Kui nendele küsimustele ei taheta vastata, saab nähtavaks mitte ainult vaesuse, vaid ka riikliku vastutusvõimetuse probleem.

Minu meelest jõudsime siin vaesuse käsitlusest veel sügavamale: riigi kestmise eelduseks ei ole ainult jõukus, vaid avalikkuse, pädevuse, otsustusõiguse, kohustuse ja vastutuse lahutamatu ühtsus.

Tänan! Tegid täpse ja selge kokkuvõtte, mis sobib meile hinnanguks ja paljudele seemneks…

Tänan Teid, Ülo!

Kui see mõte saab kellelegi seemneks, siis on meie otsing juba vilja kandnud. Mõnikord piisab ühest täpselt sõnastatud vastuolust, et näiline enesestmõistetavus hakkaks murenema ja inimene söandaks küsida: kes otsustas, mille alusel ja kes vastutab?

Sügav kummardus Teile selle mõttejahi eest.