Sada näidet demagoogiavõtetest

1. Siltide külgekleepimine. Näiteks kellegi nimetamine urgitsejaks, käsilaseks.
2. Paatose esilekutsumine. Suured sõnad, plekist hääletoon, dramaatilised žestid ja kordused loovad fooni, et vastuvaidlemine on kohatu.
3. Apelleerimine üldsusele või enamusele – „me oleme kõik nagu üks mees”.
4. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine.
5. Väga säravate, kuid ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on teada vaid, et need tähistavad midagi head ja meile omast. Näiteks demokraatia, humanism ja teised -ismid.
6. Vanade, püsikindlate sümbolite ülekandmine. Näiteks kangelased, klassikud, traditsioonilised pidupäevad, erirõivad. Oma mõte põimitakse vanade sümbolitega niivõrd kokku, et nende eraldamine on pea võimatu, vastuvaidlemine kohatu.
7. Kuulaja-vastase-partneri kasu rõhutamine. Olgu kasu kasvõi tühine rääkija kasuga võrreldes.
8. „Vahevagun”. Väär väide paigutatakse õigete vahele ja esitatakse samas rütmis ja tempos kui õiged väited. Protestida kas ei jõuta või ei märgata.
9. Lihtrahvalikkus. Inimestele meeldib kuulda ja arvestada „ühte enda hulgast”.
10. Rõhumine (ühistele) mälestustele. Kui jutuvestja oli kunagi aus ja tubli, siis luuakse mulje, et ta on seda nüüdki.
11. Sohk. Igasugune valefaktide esitamine. Kui tõde selgub, siis proovitakse väita, et juba on liiga hilja – otsustamise rong on ammu läinud.
12. Toetumine autoriteedi soovitusele, hoolimata sellest, et see anti teisel ajal ja teises kontekstis.
13. Kõneleja enda või kellegi teise kogemus. Aga üksikutele kogemustele tuginedes üldistusi teha ei saa. Mittedemagoogilise argumendina saab kasutada üldistatud kogemust (paljude kogemuste üldistatud järeldus).
14. Naeruvääristamine.
15. Tõsise käsitluse asendamine mängulisega.
16. Ähvardamine.
17. Hoiatamine.
18. Manitsemine, kui oluline või tähtsusetu, õige või vale vaatlusalune küsimus on.
19. Majandusliku, administratiivse, perekondliku sõltuvuse rõhutamine.
20. Sümboolika, atribuutika, traditsioonide, rituaalide rakendamine käitumise stereotüüpide kujundamiseks või lõhkumiseks.
21. Saladuslikkuse tekitamine.
22. Väga subjektiivsete (ühegi argumendita) hinnangute andmine.
23. Käsitletava küsimuse segaseks ajamine, selle tähtsuse, uudsuse, ulatuse jm segiläbi käsitlemine.
24. Oma mõtete, hinnangute, huvide esitamine teiste omade pähe.
25. Süü ja süüdlase otsimine probleemi tekke ja süvenemise põhjuste asemel.
26. Kangelaste kui näidiste ülistamine üldiselt viletsas olukorras.
27. Minevikuraskuste ja -saavutuste esitamine argumendina oleviku saamatuse ja hoolimatuse varjamiseks.
28. Tulevikupiltide maalimine, juhtimaks tähelepanu kõrvale oleviku raskustelt, juhtimisvigadelt.
29. Enesekriitika, vältimaks teiste sisulist analüüsi ja tõepäraseid järeldusi.
30. Pidev rääkimine millestki, et tekiks vasardusefekt. Sunnitakse korduvalt tegema või rääkima midagi kõlvatut, lootusega kutsuda esile kognitiivne dissonants. (Vt 2.6.)
31. Millestki pidevalt rääkimine, jätmaks muljet, et räägitut ka tegelikult arvestatakse ja tehakse.
32. Apelleerimine tervele mõistusele. „Iga kaine mõistusega isik saab aru, et…”.
33. Viitamine oma teenetele, ametikohale, „pagunitele”, autasudele, et oma tähtsust rõhutada.
34. Hääle tõstmine.
35. Püsti tõusmine või kõrgemale ronimine.
36. Vastaspoole ignoreerimine. Ei pöörata tähelepanu tema küsimustele, talle vastatakse suvaliselt.
37. Igale faktile suvalise valdkonna suvalise fakti vastandamine. Justkui ei peaks esitatud faktid siis paika.
38. Üldiste, konkreetse sisuta fraasidega manipuleerimine, sisutühi sõnamulin.
39. Oma teesi paigutamine arutluse algusse ja lõppu. Püüd arutlust alustada esimesena ja lõpetada viimasena.
40. Käsitletava suhtes võltsi isikliku tähelepanu või suhtumise rõhutamine. „Olen pikka aega murelikult jälginud…” – tegelikult ei ole.
41. Käsitletava erilise tähtsuse rõhutamine küsija kiitmisega. „See on küsimuste küsimus. Hea, et see päevakorda sai.”
42. Oma soovide esitamine objektiivse tendentsina, paratamatusena, mida saab vaid toetada ja millega saab vaid leppida.
43. Detailirohke kõnelemine mitte saavutatud tulemustest ja tagajärgedest, vaid oma tegevustest. Asjaolu, et tulemusi pole, jääb sõnavahu varju.
44. Sõnavõtu „pikkimine“ hämmastavate üksikute faktidega, mis jätab kõnelejast asjatundja mulje. Põhjustest, analüüsist, järeldustest hiilitakse sellega kõrvale.
45. Faktimäng. Üksikfakti esitamine tõendusmaterjalina. Näiteks suvalise ühe arvamuse esitamine üldise tõena.
46. Võrreldakse võrreldamatut. Võetakse üks näide ühest ajastust, teine teisest.
47. Oma järjekindluse ja huvitatuse rõhutamine kohatu sekkumise, arvukate küsimuste, korduvate sõnavõttude kaudu. Toimib surveavaldusena, taktitundelist inimest peletava tegurina.
48. Arutluse aluse äravahetamine. Hakatakse kaitsma seda, milles keegi polegi süüdistanud ja kus kõik on tõesti korras. Jääb mulje, et midagi polegi ette heita.
49. „Idem per idem” ehk väite tõestuseks on väide ise.
50. „Argumentum ad hominem“. Selle asemel, et rääkida küsimusest, hakatakse kõnelema vastaspoolest, tema huvidest, iseloomust, välimusest.
51. Räägitakse tõtt ja valet vaheldumisi, jättes mulje, et kõik on õige.
52. Antakse hinnanguid, selgitamata, mida maha tehakse või ülistatakse. Hinnangud on mõeldud vaid emotsionaalseks mõjutamiseks nagu „see on hea” või „see on paha”.
53. Pööratakse vastase väide viltu ja öeldakse, et vastane räägib iseendale vastu. Seejärel naerutatakse kuulajaid teemal, et ega kõik ei saagi keerulistes asjades asjatundjad olla.
54. Puhutakse eriti suureks mõned tühised detailid või emotsionaalsed nüansid.
55. Demonstreeritakse oma erilist informeeritust. Seejuures jäetakse mulje, et avaldati tühine osa teadmistest. Info valdamine on prestiiži allikas.
56. Tuuakse vaidlusse tsitaate hoopis teises kontekstis esitatud mõtetest, et oma väiteid tõena näidata.
57. Kritiseeritakse neid, kes pole kohal ja ennast kaitsta ei saa.
58. Valetamine põhimõttel, et „vale peab olema piisavalt suur, et tõesena näiks”.
59. Enne mõtte esitamist antakse sellele hinnang. Nt „erakordselt väärtuslik ettepanek”.
60. Esitatakse „kas” küsimus, millele on võimalikud vaid „ei” või „jah” vastused. Mängitakse sellele, et „ei” on oponendil ebamugav öelda.
61. Mõtte allikas peidetakse ära. „On saabunud ettepanek nõupidamine lõpetada…”
62. Seatakse küsimuse alla vastaspoole meeleorganite korrasolek või alavääristatakse mälu või mõtlemisvõimet. „Sa ju ei kuule” või „sul ju aju ei tööta”.
63. Asutuse-ettevõtte-organisatsiooni samastamine iseendaga, oma mõtete esitamine asutuse või kogu kollektiivi nimel.
64. Korraga mitme küsimuse esitamine. Vastuse naeruvääristamine, et „küsiti ju midagi muud”.
65. Öeldakse, kes juuresolijatest või kusagil auväärsete hulgast võiks kõneleja sõnu kinnitada. Panna kuulajad uskuma, et kahtlus kaoks.
66. Manipuleeritakse kiires tempos arvude, protseduuride, koefitsientidega. Kuulaja kaotab peatselt orienteerumisvõime ning kõneleja võib meelevaldselt arve lisada ja neile oma arutluse rajada.
67. Süü veeretamine alluvate kaela. Nii varjatakse oma ebakompetentsust.
68. Alluvate hulgast ühe või mitme väljavalimine, kelle varal õpetatakse kõiki teisi (samasuguseid). Väljavalituid nahutatakse, et ülemuse rangusest kasvataja mulje jääks.
69. Samastatakse organisatsioon või allüksus kritiseeritava või kiidetava isikuga. Räägitakse konkreetsest isikust, aga mõeldakse kogu organisatsiooni, tegevusvaldkonda, tootmislõiku.
70. Traditsiooniliste puuduste märkimine. Kinnisilmi võib alati ja igal pool öelda, et planeerimine on läbi mõtlemata, info pole küllaldane, kontroll on vähene, otsused pole küllalt konkreetsed.
71. Kiidetakse pisiasjade eest, et seejärel kritiseerida suurte puuduste eest. Jätab mulje kritiseerija (ülemuse) objektiivsusest.
72. Segadusse ajamine suure hulga korraga esitatud küsimustega, kusjuures küsimused annavad jutule ründava tooni. Kaasneb vastaja jõuetus ja nördimus. Küsija saab väita, et vastuseid ju pole.
73. Maalitakse kas väga kole või väga ilus tulevikupilt, mille vältimise või saavutamise nimel tuleb kõnelejat väga kuulata, austada ning täita nõudmisi.
74. Esitatakse tehtud või tegemata töödest või puudujääkidest detailne loetelu, mida keegi pole suuteline meelde jätma, võrdlema, arvestama, sisuliselt analüüsima.
75. Keerutatakse hulk aega suurest probleemist suvaliselt välja tõmmatud ühe-kahe küsimuse ümber. Lõpuks öeldakse: „Aitab arutamisest! Põhjalik analüüs näitas, et…” ja tehakse endale meelepärane otsus.
76. Simuleeritakse enesekriitikat.
77. Moraliseeritakse, loetakse sõnu peale, räägitakse ammutuntust kui uudisest, püütakse veenda kõiki üldtuntud faktide paikapidavuses. Kõik ikka enda isiku alusetuks esiletõstmiseks.
78. Viidatakse küsimuse käsitlemise valele ajale. Kõigepealt, et „vara veel, otsustamise aeg pole veel käes” ning hiljem „kus sa varem olid, otsus on juba tehtud ja nüüd pole enam võimalik teha midagi”.
79. Viidatakse oma eriülesannetele, mis justkui iseenesest küsimuse lahendama peaksid.
80. Ebaadekvaatne reageerimine alluvate puudustele, et oma puudujääke agressiivsusega varjata.
81. „Kitse tuppa toomine”. Halvad olud tehakse ootamatult veelgi halvemaks. Kui hiljem endine olukord taastatakse, tundub kõigile, et olukord on päris rahuldav.
82. „Kirbu lubamine”. Lubatakse midagi tühist või mitte midagi ja põhjendatakse seda ebasoodsate välisjõududega. Selliselt varjatakse enda küündimatust ning lükatakse rahulolematuse plahvatust edasi.
83. „Ulmekera kerimine”. Tehakse järjest suuremaid plaane ja plaanide täpsustusi tegelikkuses midagi saavutamata. Ulmekera saab kerida täpselt nii kaua, kuni ülemustel-kontrollijatel mõõt täis saab.
84. Teaduslikkusega põhjendamine, kuigi teaduslikku uuringut ega eksperimenti tehtud pole.
85. Konformsusefekt. Väidetakse, et kõik käituvad või arvavad sedamoodi – „ega sina ometi erineda ei taha”. Või väidetakse, et „milles mina süüdi – teised ju käituvad kõikjal samamoodi”. Või hangitakse neli-viis eeskõnelejat, kes sama kokkulepitud juttu ajavad – tekitatakse situatsioon, kus eriarvamuse esitamine on piinlik.86. Inimesed pannakse otsustamisest osavõtu ettekäändel kätt tõstma küsimustes, mille arutamisest neil polnud võimalik osa võtta kas informatsiooni puudumise, ettevalmistuse puudulikkuse või arvamusega mittearvestamise tõttu.
87. Kui näed ühehäälset otsust, otsi despooti või petist.
88. Kui ülemusel õnnestub kõik alluvate ettepanekud tagasi tõrjuda, pole tal karta, et ta eksib ja teeb (lubab teha) midagi valesti. Kui alluvate ettepanek keelust hoolimata realiseeritakse, saab rääkida „meie kollektiivi edust”. Ebaedu korral saab meenutada, et „ma ju rääkisin”. Kuna sellisel ülemusel on „alati õigus”, on tema püsimine oma kohal või tõus ametiredelil kindel.
89. „Piiripääsuke”. Juhtivtöötaja, kes on veendunud, et ta peab jääma juhtivtöötajaks, hoolimata valdkonnast, kus ta peaks tegutsema, ja hoolimata ülesannetest, mida ta peaks täitma. Oma ebakompetentsust püüab ta mitmel viisil varjata. Juttu mujale viies, detaile vältides lausega, et „see on liiga madal tase minu jaoks”. Korraldab koosolekuid, peab pikki monolooge. Kõrvaltvaatajale jääb mulje energilisest, initsiatiivikast, püüdlikust, printsipiaalsest inimesest. See, et ta on ebakompetentne ja sisuliselt takistab normaalset tööalast tegevust, et ta on amoraalne, laostab inimsuhteid ja kujundab väärastunud orientatsioone, jääb lihtsalt varju.
90. „Lahingulendur”. Juhtivtöötaja, kes igal ettekäändel püüab oma töökohalt eemal olla. Püüab suruda end komisjonidesse, nõukogudesse, toimkondadesse, et pidevalt koosolekutel saaks viibida. Seal saab süüdimatult midagi öelda või mitte öelda. Komisjonides oma vaimset ahtrust põhjendab suure koormusega tööl. Tööl põhjendab küündimatust suure ühiskondliku koormusega. Harvadel juhtudel, kui organisatsiooni külastab, „tulistab” valimatult kõiki ja kaob jälle. Maha jäävad pisarad, pahameel ja kõrvalseisja demagoogilise efektina kujutlus, et kange mees, kes operatiivselt asja ajab ja resoluutselt abinõusid rakendab.
91. Alusetu kiitmine. See võte toimib kahel viisil. „Kiida lolli ja loll rabab end kasvõi surnuks”. Kummaline küll, aga isegi üsna lamedad ja labased komplimendid muudavad leplikuks ja tähelepanelikuks. Teistele, neile, kes näevad-kuulevad kellegi alusetut kiitust, toimib see objektiivselt kui nende laitus.
92. Alusetu laitmine. Põhjendamatu, ootamatu kallaletung, süüdistamine ei tea milles lööb rünnakuohvri pahviks. Selleks ajaks, kui ohver toibuma hakkab, on rünnak lõppenud, avalik arvamus kujundatud, hüved jaotatud, keegi lahti lastud, keegi ilma jäetud. Pärast toob selle võtte rakendaja enda kaitseks mõne kõnekäänu, nagu „kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad”, või ütleb lihtsa enesestmõistetavusega „meie eksisime”. Korduvad halvustamised inimese püsiomaduste kohta toimivad traumeerivalt. Nii võidakse inimene sedavõrd hävitada, et ta ei usu enam oma võimetesse või oma tulevikku, kaotab töövõime ja teotahte. Seejärel näitab demagoog talle näpuga ja seletab kõigile, et selline ei sobi oma kohale, tema edutamine ei tule kõne allagi.
93. Viitamine ülemuse käsule-korraldusele toimida teatud viisil. Seletatakse, et nii saigi tehtud, kuid väljatulnu eest vastutagu ülemus ise.
94. Kõneldakse mitte puudustest, vaid tagajärgede jaoks loodud reservidest.
95. Kõneldakse mitte tööst ega saavutustest-puudustest, vaid tehtud tegevustest ja plaanidest. Ühtede plaanide asemel tulevad teised ja siis on justkui imelik meenutada eelmisi ja arutada nende täitmise üle.
96. Apelleerimine traditsioonilistele (objektiivsetele) raskustele. Näiteks „ülemused on asjale pööranud vähe tähelepanu”, „materiaal-tehniline pool jätab soovida”, „vähe on konkreetset abi osutatud”, „töötingimused on ebarahuldavad”, „pole asjalikku kaadrit”.
97. Korduv ja isiklik pöördumine ülemuse poole. Teistele jäetakse mulje oma seotusest ülemusega. Ülemusel, keda niiviisi esile tõstetakse, on ebamugav lipitsemise vahele peidetud mõtet kahtluse alla seada või lipitseja vastu midagi öelda.
98. Kritiseeritakse end tühistes asjades, seejärel kirjutatakse kõik saavutused enda arvele.
99. Viidatakse kontrollijate ebaobjektiivsusele, ebakompetentsusele, pealiskaudsusele, süsteemitusele.
100. Kõigi üllatuseks enda süüdi tunnistamine kõiges. See võtab süüdistaja tummaks, teeb relvituks ja härdalt kaastundlikuks. Lamajat ju ei lööda.