ELUKAAR: eluetapid ja üleminekud

Elu etapid ja üleminekud, elukestev õpe

Inimese elu igas etapis on üksjagu looduse poolt ette määratut. Üsna paljut saavad inimesed ka ise valida või (laste puhul) valib keegi nende eest. Iga etapp loob eeldused järgmistele etappidele.

Inimese kasvamisel tehtud vead, eriti noores eas, võivad jätta elukestva jälje.

Tähtis on teada, et poistel ja tüdrukutel on dominandid eri arenguetappidel erinevad – neid tuleb tunda ja loomuomaseid tegevusi planeerides arvestada.

Iga laps on andekas ja eriline. Mida varem anne välja selgitada, seda suurema tõenäosusega õnnestub kasvatust loominguga kombineerides andest talent lihvida. 90% andest kaob enne lapse kooliikka jõudmist. See on suurim õnnetus rahvusliku rikkusega ringikäimisel.

Vanemate tähtis kohustus laste ja ühiskonna ees on annet hoida ja lapsele selle talendiks lihvimisel eeldusi luua. Kui koolis või kodus on vähe valgust ja lapse nägemine halveneb, siis seda märgatakse. Kui tool ja laud pole eakohased või on valesti disainitud ja lapse selgroog jääb kõveraks, siis seda diagnoositakse. Kui anne kaduma läheb, ei pane keegi seda isegi tähele. Eriti andekad on enamasti ka oluliste takistustega, mis ande avaldumist häirivad, näiteks laiskus, tahtejõu puudumine, keskendumishäired vms. Andekatel tuleb aidata nende nõrkusi kompenseerida.

 

 

Vanemate tähtis kohustus laste ja ühiskonna ees on annet hoida ja lapsele selle talendiks lihvimisel eeldusi luua.

 

Inimese igas eluetapis on oma eripärad, ohud ja võimalused. Muutuvad elu vormid, suhted, füsioloogia. Eri kultuurides võivad olla erinevad ootused elu etappide valmisolekutele. Kuna täpseid ja ammendavaid uuringuid pole, ei saa allolev klassifikatsioon olla kindlasti ainuke ega absoluutselt õige. See on koostatud autori kogemuse põhjal, illustreerimaks väidet, et mõistlikud vanemad arvestavad seda, milleks laps looduse poolt valmis on.

 

Inimese elu jaotub etappideks:

• Embrüo – kuni 0 (sünnini);
• Imik – 0–1aastane;
• Maimik – 1–3aastane;
• Koolieelik – 4–6aastane;
• Kainik (noorem kooliiga) – 7–12;
• Mürsik (murdeiga) – 13–16;
• Nooruk – 17–20aastased tüdrukud ja 17–22aastased poisid;
• Varajane täiskasvanu – 21–35aastased naised ja 23–35aastased mehed;
• Hiline täiskasvanu – 36–55aastased naised ja 36–60aastased mehed;
• Elatanu – 56–70aastased naised ja 61–70aastased mehed;
• Vanur – 71–90aastased;
• Rauk – alates 90. eluaastast.

 

Elu algab eostamisega ja esimesed üheksa kuud kulgevad ema kõhus. Katsetega on kindlaks tehtud, et embrüonaalses faasis on inimesel mälu ja taju. Vastsündinu tunneb ära ema ja isa hääle, tuttava muusika, ema südamelöögid.

Hüpotees on, et neurootilisus, hellus, õrnus, musikaalsus kujunevadki enne lapse sündi. Kui emal on ebakindlus tuleviku osas, on suur tõenäosus, et ka vastsündinu on neurootiline. Vastsündinu rahuneb ema rinnal, kus on südamelööke tunda-kuulda. Hüljatud vastsündinud surevad hirmust ja kindlustunde puudumisest. Sarnaselt vastsündinutele on märgatud, et ebakindlusest tingitud hirm võib tappa ka merehädast päästetud inimesi.

Elu koosneb etappidest, kuid kõige raskemad on üleminekud ühest etapist teise. Esimene selline üleminek on juba sündimine siia ilma – sündimine väljapoole ema on võib-olla inimese elu kõige ohtlikum üleminek.

Järgmine üleminek tuleb kusagil kolmanda eluaasta lõpul, kui lõpeb väikelapse maimikuiga ja algab koolieelikuiga. Seda üleminekut nimetatakse negativismi- või ei-perioodiks, mil seni kena laps hakkab ootamatult rääkima inetusi ja igale asjale vastu vaidlema. Kui öeldakse, et läheks magama, ütleb tema „mine ise!”, kui öeldakse, et hakaku sööma, siis hüüab vastu „ei hakka!”.

Üleminekuetapiks on lasteaeda minek, kooli minek, murdeiga, klasside vahetamine, koolide lõpetamine. Tüdrukutel ja poistel kulgevad üleminekud erinevalt. Täiskasvanueas on üleminekuks abiellumine, töökoha vahetused, menopaus, pensionile jäämine jm.

Üleminek on raske asi. Täisikka jõudnud inimene on küll ülemineku endale teadvustanud, aga pinged tekivad ikkagi, sest eelmisest lahti laskmine ja uue omaks võtmine ei pruugi olla kerge. Kahe oleku vahel on aeg, kus inimene ei kuulu enam eelmisse ega veel uude, on ülemäära erutatud ja ebakindel, käitub kummaliselt. Seda olekut nimetatakse marginaalseks seisundiks.

 

 

Vanematel tasub teada, mis on lapsele loomuomane ning seda elu erinevates etappides ja üleminekutes arvestada.

 

Elu igas etapis on oma keerukused, igas etapis luuakse eeldusi järgmiseks ja järgmisteks. Tähtis on teada, et mingis etapis tehtut (saavutatut) on vaja järgmises etapis, aga tegematajätmised löövad välja ülejärgmises etapis ja kes teab veel, millal ja milles.

Üleminek võib olla õigeaegne, enneaegne või ka üleaegne. Laps kujuneb isiksuseks läbi elu – mitte ainult koolis või ülikoolis. Elu igas etapis kujuneb midagi olulist ja täiustub see, mis on olnud. Valmistuda tuleb nii etappideks kui ka üleminekuteks.

Vanematel tasub teada, mis on lapsele loomuomane ning seda elu erinevates etappides ja üleminekutes arvestada.

 

 

Embrüoetapp ja imikuiga, kuni 1aastane

Esimene eluetapp, n-ö embrüoetapp, kestab kuni sünnini. Millised geenid elu algamise hetkel kokku saavad, pole võimalik ette ennustada. Lapse kujunemine algab juba enne eostamist vanemate valikutega. Laps saab geenid kahelt inimeselt, kelle õigused koos kohustusega vastutada algavad juba enne lapse sündi. Alkohol, tervistkahjustavad eluviisid, stress – eriti eostamise eel – vähendavad tõenäosust füüsiliselt ja vaimselt terve lapse sünniks.

 

 

• Laps saab geenid kahelt inimeselt, kelle õigused koos kohustusega vastutada algavad juba enne lapse sündi.
• Esimesed 9 kuud määravad suuresti selle, milliseks kujuneb lapse ülejäänud elu.

 

Esimesed 9 kuud määravad suuresti selle, milliseks kujuneb lapse ülejäänud elu. Kui ema on mures, neurootiline, ebakindel, siis kujuneb selliseks suure tõenäosusega ka laps. Musikaalsus, hellus, õrnus kujunevad sellel etapil.

Imikuetapp kestab lapse aastaseks saamiseni. See algab suurima ja ohtlikeima üleminekuga inimese elus – sündimisega siia ilma. Lapsed elavad küll pärast sündi väljaspool ema, aga tunnevad end ikka ema osana. Pealiskaudselt, muu tegevuse kõrvalt ei ole mõistlik lapsega suhelda ei füüsilises, energeetilises, vaimses ega sotsiaalses mõttes. Vaatamata sellele, et laps on veel väike ja rääkida ei oska, paneb ta kõike kogetut hoolega tähele.

3kuune laps hoiab pead, jälgib silmadega, koogab. 3–6kuuselt tekib keeramine. 4–11 kuu vahel õpib laps roomama, mis on raske koordinatsiooniharjutus kogu kehale. Tragimad hakkavad esimese aasta lõpuks juba käima.

 

• Lapse esimesel eluaastal on vanemate roll tagada lapsele baasturvalisus.

 

Lapse esimesel eluaastal on vanemate roll tagada lapsele baasturvalisus. Just siis tekivad kindlustunne ja kiindumus. Näiteks leidlapsele on sageli hellus, armastus, hoolivus jms raskesti mõistetavad tunded – kiindumushäire on elukestev õnnetus.

Rahuldust saab inimene läbi pingutuste. Südikus ei kujune iseenesest tänu logelemisele ja vedelemisele. Vanem saab kohe alustada tingimuste loomist, et aidata lapsel jõukohaselt pingutusi leida juba esimestest iseseisva elu hetkedest peale.

 

 

Maimikuiga, 1–3aastane

Lapsed on selles eas kohmakad, kuid nõuavad iseseisvust, tahavad ise süüa, ise riietuda, ise joonistada. Vanematele on see keeruline aeg, et lapsed endale kogenematusest viga ei teeks. Lapsed katsetavad, kus on piirid ja kus on mõõt – mida tohib ja kui kaugele võib minna. Oluline on neil ise katsetada lasta ja lubada ka turvaliselt eksida.

Hoiatusele vaatamata vea tegemine on kahekordselt väärtuslik. Näiteks hoiatus, et triikraud on tuline, annab sellele vaatamata näppu kõrvetanud lapsele kaks kogemust – et tulise triikraua puudutamine on valus ja et ema-isa räägivad õigust.

Mõned lapsed on rabistajad, teised põhjalikud uurijad. Enamik lapsi on uudishimulikud. Lapsed avastavad maailma ja samas ka iseennast. Kujunevad sotsialiseerumise alused – arusaamine rollidest ja situatsioonidest; mina ja loodus, mina ja teised inimesed jms.

Lapse eest hoolitsemine on ennekõike keskendumine lapsele päriselt, mitte möödaminnes, millegi muu kõrvalt. Laste käeline tegevus ja aju on tihedas seoses. Peenmotoorika kaudu täpsust vajavate tegevuste (pärlite niidile ajamine, puzzled, Lego klotsidega ehitamine jne) nagu ka voolimine savist, plastiliinist, ehitamine liivast annab olulise tõuke lapse arengule. Iga tegevus pakub erilist rõõmu, kui seda koos vanemaga teha.

 

 

• Kõik inimeseks olemise eeldused saavad alguse embrüonaalses faasis ja kujunevad välja just esimestel eluaastatel.
• Sõltuvalt elulaadist, stiilist, toimetest jms võivad eeldused ka kustuda.
• Vanemate tarkus ja looming on teha nii, et seda ei juhtuks.

 

Kõik inimeseks olemise eeldused saavad alguse embrüonaalses faasis ja kujunevad välja just esimestel eluaastatel. Sõltuvalt elulaadist, stiilist, toimetest jms võivad eeldused ka kustuda. Loomingulisus ja muud varases lapsepõlves omandatud oskused ei unune kunagi.

 

Mida selles eluetapis tuleks vanematel (ja vanavanematel) silmas pidada?

• Esmatähtis on turvatunne. Lapsed saavad selle vanematelt, kui vanemad rahulikult ja väärikalt käituvad. Kui vanemad märkavad lapse vajadusi ja neid käitumises reaalselt arvesse võtavad, möödub see periood viperusteta.
• Sellel eluetapil tekib eriline vajadus õigluse järele. Kui laps tunneb, et teda ei märgata, oluliseks ei peeta, ei armastata, kedagi temast põhjendamatult tähtsamaks peetakse, muutub ta käitumine kohati väljakannatamatuks. Näiteks karjub, viskub maha jne.
• Emakeel kujuneb lapsel välja esimestel eluaastatel. Mida rohkem lapsega rääkida, seda parem. Tasub tähele panna lapse edusamme märkide, emotsioonide, häälte, väljendite jms vallas ja kiita. Heal juhul on lapse sõnavara teise eluaasta lõpus ca 600 sõna. Kui lapsega kuigi palju ei räägita, on sõnu kolm korda vähem.
• Sel eluetapil õpib laps ennast tundma. Vaja on, et tekiks armastus enda vastu – kes ennast armastab ja endast lugu peab, suudab seda pakkuda ka teistele ja saab aru selle olulisusest teistele. Kui laps ei suuda ennast armastada, ei suuda ta armastada ka teisi. Mil viisil ja kui palju, on vanemate loomingu küsimus.

Põhjendatult kiita tasub kõige eest, millega laps hästi hakkama saab – ta on tark, ilus, tubli, osav ja teda armastatakse. Kiitmise otsusedki on vanema vastutusrikas looming. Põhjendamatu kiitmisega nagu ka kiitmata jätmisega võib lapsele elukestva trauma (ala- või üleväärsuskompleksi) tekitada.

• Omanditunde kujunemisel võib kujuneda ahnus, kui laps hoiab asju endale ja ei soovi kellegagi jagada. Jagamist saab lapsele õpetada. Näiteks: kui kõik kõigiga oma asju jagavad, on kõik palju rikkamad, kuid mõningaid reegleid tuleb järgida.
• Kujuneb ka arusaamine, et kõike ei saa üheaegselt teha. Igal tegevusel on järjekord – seda tuleb kannatlikult harjutada.
• Laps hakkab tunnetama maailma. Tekib arusaam reeglitest ja kultuurinormidest – mis on kohane ja mis mitte. Reeglite omandamine muudab maailma etteaimatavaks – saab aru, kuidas ise käituda ja mida teistelt oodata.

Üks asi on, kui laps käitub reeglitele vastavalt, kuna nii nõutakse. Vaja on saavutada tase, kus laps saab ise aru vajadusest õigesti käituda ja tal kujuneb selleks sisemine soov.

– Siin on tähtis juba eelmises peatükiski märgitu, et vanemate asi on lapsele selgitada mõisteid „peab” ja „ei tohi”. Kui need on paigas ja kõik ülejäänu on lubatud, kasvab lapsest vaba inimene. Koht, kus reeglid on selle kohta, mis lubatud, ja kõik muu on keelatud, on vangla. Kui „ei tohi” ja „peab” jäävad õigel ajal kujunemata, on inimene elukestvalt hädas ja sageli käitub vangina – teeb vaid seda, mida on kästud või reeglites lubatud.

– Kultuurinormide eiramisest tekib häbitunne, kui käitumine ise ja teiste reaktsioon ei vasta kultuuris kujunenud ootustele. Kui häbitunne jääb välja kujunemata, kujuneb inimesest sotsiaalne invaliid.

 

 

Reeglid toimivad:

• kui vanemad on ise järjepidevad;
• kui lapsele olulised isikud on reeglites üksmeelsed;
• kui reeglid on arusaadavad;
• kui olulised isikud käituvad samade reeglite järgi.

 

– Reeglid kehtivad kõikjal – nii tänaval, poes, oma toas, WCs. Reegleid tuleb austada. Reeglite rikkumisest formeerub süütunne. Ka kohus mõistab inimese süüdi mingite ühiskonnas kehtivate reeglite rikkumise pärast. Inimene, kes ei hooma ümbrust ja ei kujuta ette, mis teda ootab või mis võib juhtuda, on pinges ja muutub pahuraks.

– Reegleid peaks olema nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Reeglid on kokkulepped, mis toimivad, kui need kehtivad kõigile. Reeglid toimivad, kui vanemad on ise järjepidevad, kui lapsele olulised isikud on reeglites üksmeelsed, kui reeglid on arusaadavad ja kui olulised isikud käituvad samade reeglite järgi. Näiteks: sööme köögis ja enne sööki tuleb käsi pesta. Kui mõni pereliige seda ei järgi, ei kujune lapse peas arusaamist. Reeglid peavad lähtuma kultuurist – eelmised põlvkonnad on neid oluliseks pidanud ja järginud.

• Laps hakkab selles vanuses iseseisvalt riietuma. Asjaolu, et esialgu see pisut kohmakalt välja tuleb ja täiskasvanu abita kauem aega võtab, ei tohi vanemaid häirida. Kui näiteks kaks jalga ühte püksisäärde või aluspüksid pähe satuvad, tuleb kannatlik olla ja last innustada veel proovima. Lapsel on ise riietumise soov suhteliselt lühikest aega. Kui vanemad selle liigse aitamise ja kannatamatusega ära lämmatavad, on tagajärjeks elukestev õnnetus riietega. Piltlikult jääb elu lõpuni teatrisse minemata, sest „midagi pole selga panna”.
• Asjadel peab oma koht olema. Kui mäng sai läbi, tuleb mänguasjad oma kohale uut mängu ootama aidata. Riided käivad oma kohale, et neid uuesti selga saaks panna. Kui varajases nooruses asjade korrastatuse harjumust välja ei kujune, on inimene elukestvalt hädas asjade kadumise ja vedelema jätmisega. Näiteks ehitusele pole mõtet sellist inimest lubada – tööriistad on pidevalt kadunud ja midagi ära teha pole seetõttu võimalik.
• Laps hakkab iseseisvalt sööma-jooma. Tähtis on selgeks teha, millal ja kuidas süüa. Kindlad söögiajad, mitte pidev näksimine. Lapsele tasub kinkida oma lusikas, taldrik ja kruus ning anda aega ise harjutada. Sarnaselt riietumisega pole ise harjutamise soov väga pikaajaline. Kui vanemad selle lämmatavad oma kannatamatusega, sest enamik putru esialgu suhu ei satu, kujuneb lapsel elukestev häda söömisega. Toiduga pirtsutamise ja muude toitumishäirete algpõhjused kujunevad enne 3. eluaastat.
• Laps hakkab ise potil käima. Taas tuleb vanemal varuda kannatust ja kiita last iga edusammu eest, et kujuneks harjumus. Kindlasti juhtub äpardusi, kuid need tuleb vaikselt likvideerida ja tähelepanuta jätta. Nagu eelnevalt juba mõned korrad said mainitud, võib kurjustamise ja sundimisega tekitada lapsele elukestva trauma.

 

1–3aastased lapsed on eriti emotsionaalsed ja otsustavad mitteratsionaalselt. Vanema sundusel ja jõul ei ole siin kohta. Vanema isiklik eeskuju tekitab lapses sisemise soovi sarnaselt käituda.

Kapriisid tekivad, kui lapsele tundub, et teda ei kuulata ja temaga ei arvestata. Laps saab aru, et selliselt käitudes on võimalik tähelepanu saada. Kasvatuslik põhimõte on, et tähelepanu tuleb anda ehk kiita positiivse käitumise eest, selle asemel, et tegelda tähelepanuvajadusest tingitud käitumise tagajärgedega.

Eriline emotsionaalsus ei ole kapriis – see on selles eas lapse loomulik käitumine.

Vanematel tasub meeles hoida vanasõna „pill tuleb pika ilu peale”. Ennetavalt ja heatahtlikult sekkumine on kohane, et lapse käitumine talle endale ohtlikuks ei kujuneks. Näiteks tähelepanu kõrvale meelitamine muud tegevust pakkudes. Tasub üle korrata, et lapsega sisuline mängimine, rääkimine ja lapsele lugemine (eriti muinasjutud) on tegevused, mida kunagi ei saa olla liiga palju.

Selles eluetapis on lapse kurbuse allikaks soovid, mida nad ise ellu viia veel ei suuda. Laps võib seepeale vihastada ja seda raevuka käitumisega välja elada. Vanemad saavad mittejõukohaseid soove ette näha ja aidata lapsel rahuneda tähelepanu kõrvale juhtides. Tundeid n-ö likvideerida pole võimalik – tunded on inimesele loomuomased. Armastuse ja headusega saab lapse käitumise raamidesse suunata.

Kolmanda eluaasta lõpul, nagu öeldud, algab negativismi periood. Laps ei taha süüa, magama minna, mänguasju ära koristada. Selle vastu saab nalja ja mõistmisega. Näiteks pakkumisele „ära sa voodisse mine” tuleb suure tõenäosusega vastus „just sinna ma lähengi”. Negativismiperioodi põhjus on lapse soov oma „mina” kehtestada ja tähelepanu keskpunktis olla.

 

 

• Kolmanda eluaasta lõpul algab negativismi periood. Laps ei taha süüa, magama minna, mänguasju ära koristada.
• Negativismiperioodi põhjus on lapse soov oma „mina” kehtestada ja tähelepanu keskpunktis olla.

 

Kahe lapse puhul tekib 3aastasel sageli konkureerimine talle oluliste inimeste tähelepanu pärast. Väiksem tõenäosus on selliseks käitumiseks perekondades, kus kasvab vähemalt kolm last – tüli asemel seal juba hoolitsetakse üksteise eest.

3aastased võivad juba lasteaeda sattuda. Lasteaiaküpsus tekib, kui negativismiperiood hakkab läbi saama. Lapse lasteaeda minek võtab tavaliselt minimaalselt neli päeva aega. Vanem peab endale aega võtma, et lapsega koos lasteaeda vaadata – esimesel päeval tunnikese ja järgmistel päevadel juba kauem. Sunni puudumine ja turvatunde pakkumine tekitab lapsel kindlustunde, et uues keskkonnas teda midagi halba ei ähvarda.

Selles eluetapis tüdrukute ja poiste arengus veel suuri erinevusi ei ole. On füüsilised, sotsiaalsed, emotsionaalsed ja kõlbelised erinevused, mis osaliselt ka kodust ehk esmasest kasvukeskkonnast tulenevad.

Kolmanda eluaasta lõpuks hakkavad välja kujunema sooidentiteet ja häbitunne. Kordame, et häbitunne formeerub kultuuri kontekstis, moraalinormide ehk kirjutamata reeglite süsteemis. Süütunne formeerub ühiskonna kontekstis ehk kirjutatud reeglite süsteemis. Inimene elab ja kasvab kui ühiskonna liige ja kultuuri esindaja. Teadma ja käitumises arvestama peab nii kirjutatud kui kirjutamata reeglite süsteemi.

Vanematel tekitab teinekord süümepiinu vanemaks olemise ettevalmistuse puudulikkus ja sellest tulenev halb hakkamasaamine. Arvestama peab, et rahuldamata vajaduste ja arvestamata jäetud tegurite mõjud kuhjuvad ning on aja küsimus, kui need muutuvad purustavaks või ängistavaks jõuks.

 

Koolieelikuiga, 4–6aastane

Selles vanuses toimub suurem iseseisvumine – „Mina teen”, „mina suudan”. Kujuneb ka oskus oodata. Tegevusele järgneva vahetu hüve nõudmine väheneb – tekib arusaam, et kiita saab tulemuse saavutamise eest mitmes üksteisega loogiliselt seotud tegevuses. Laps tahab pidevalt tunnustust kõige eest, mida ta teeb hästi!

Väikese lapse kõne on seotud vahetult tajutavaga. Tasapisi hakkab laps rääkima sellest, mida käeulatuses ja silma all ei ole. Kõne on 5aastase eriline lemmiktegevus. Lapsega saab arutada igasuguste vähegi tuttavate asjade, nähtuste, tunnete, tegevuste üle. Lapsed on väga jutukad, aga alati ei oska nad oma mõtteid veel küllalt täpselt väljendada.

Empaatia suureneb. Tunnetus kujuneb sügavamaks-avaramaks seda kiiremini, mida avaramaks kujuneb sõnavara.

Laps suudab korrata seda, mida teised räägivad. Suudab ka rääkida endast ja teistest, kirjeldada oma mõtteid ja tegevusi ning teisi inimesi ja nende käitumist.

Kiiresti suureneb abstraheerimisvõime. Igasugused mõttemängud, näiteks „sooja” ja „külma” abil asjade otsimine, sõnamängud, on väga kohased ja lapsele huvitavad. Mõtlemisvõime ei arene – mõtlemine iseloomustab lapse arengutaset. Vanemad saavad mõtlemise harjutamiseks eeldusi luua. Näiteks suunates last eristama asja ja selle tähendust, tervikut ja selle nägemise eeldusi – vaadata mitmest küljest, alt, pealt jne. Väga sobilikud on luuletused, laulud, rütm, püüdmine-viskamine, kaudsed mängud.

Ühtlasi tulevad selles etapis välja kõne- ja mõtlemishäired, mille põhjuste tuvastamiseks võib vaja minna logopeedi abi. Raskusi võib lapsel olla hääldamisega, sõnavaraga, grammatikaga, reemaga, kõne mõistmisega.

Võib juhtuda, et lapsel on kõneraskused. Mõned häälikud ei tule välja, „p, t, k” lähevad omavahel sassi, sõnade järjekord kukub juhuslikuks, mõnda sõna hakkab kordama ja ei saa jutuga edasi. Tuleb ette ka kogelemist ja muid õnnetusi või õnnetuste tagajärgi. Ei maksa arvata, et kõik kõnehäired lähevad aegamööda üle. Igaks juhuks võiks veidi logopeediga nõu pidada ja vajadusel kiiresti meetmed ette võtta. NB! Kõne ei arene, vaid laps areneb. Kõne iseloomustab lapse tervist ja arengutaset.

Oluline on vaadata ja kuulata, kuidas lapsed hakkavad tabama konteksti ja taipama, kus sobib kuidas rääkida ja vaikida. Lapsed püüavad selgeks teha, kellelt mida küsida, kelle nõusolek on vajalik, kelle eest peitu pugeda, kellele vaid nägusid teha ja muljet avaldada.

Lapsed muutuvad lausa „miks”- masinateks. Oluline on aega võtta ja lapse küsimustele tõsiselt vastata. Kui vastust ei tea, siis tasub koos lapsega otsida vastust raamatutest, internetist, targematelt inimestelt.

Kohale jõuavad kõlbelised arusaamad. Lapsed katsetavad igasuguseid strateegiaid. Luiskamine, liialdamine, varjamine, igasuguste ettekäänete väljamõtlemine. Pahatahtlikkus on üks, aga hädavale pahateo (õnnetuse) varjamiseks teine asi.

Vanemad peaksid saavutama, et laps 4–5aastaselt suudab eristada õnnetust, sigadust ja tahtlikku väärtegu – õnnetus (eksimus) andesta, sigadust põlasta, kuritegu karista. Lapse puhul kuriteost rääkida ei saa – ta kompab piire ja sageli veel ei tea, mis on õige või vale. Laps on igal juhul hea. Mõni tegu võib olla halb ja ka väga halb.

Õnnetuse ja eksimuse puhul tuleb kaasa tunda ja aidata. Tahtliku teo puhul tuleb järgida andestamise protseduuri ja sellekski natuke kaasa aidata.

 

Kui on tahtlikult tehtud paha tegu, tuleks:

• sõnastada, et see oli paha tegu ja miks; aidata lapsel aru saada, mille vastu ta eksis;
• julgustada last siiralt vabandust paluma;
• julgustada last lubama, et ta tulevikus püüab sarnast tegu vältida.

 

 

• Andestuse protseduur on karistusest palju tähtsam.
• Kui siiski on vaja last karistada paha teo eest, tuleb seda teha armastusega.

 

Andestuse protseduur on karistusest palju tähtsam. Kui siiski on vaja last karistada paha teo eest, tuleb seda teha armastusega. Et last õigele teele suunata, mitte teda kui isiksust alandada või muserdada.

5–6aastasel lapsel peaks kujunema selgus, et ta soovib olla abivalmis, aus, hoolas, hea igas mõttes, see, kes hoiab ja toetab teisi.

Tekib ka konformsuse efekt – lapsed tahavad kindlasti kuuluda mingitesse gruppidesse, arvata ja käituda nii, nagu nende silmis autoriteetsed isikud. Loomuomane on soov olla teistega ühtemoodi ja mitte eristuda.

Vanemate kunst on julgustada, et lapsel kujuneks eriarvamuse esitamise julgus, oma seisukoht ja argumendid selle põhjendamiseks.

6aastastel tekib loomuomane graafiline emotsioonide väljendamise soov – neil on vastupandamatu soov joonistada kõike ja kõikjale. Seda soovi ei tohi maha suruda näiteks märkusega, et suur laps ei peaks kritseldama mitte pilte, vaid peaks hoopis lugemist ja kirjutamist harjutama.

6aastastel tekib ka saavutusmotiiv. Valede kasvatusvõtete korral võib kujuneda ka ebaedu vältimise motiiv. Vanemate kunst on, kuidas lapses tekitada sisemine soov saavutada tulemusi koolis, spordis, kunstis või mujal. Kui kujuneb ebaedu vältimise motiiv, on jälg elukestev. Vanemate asi on aidata lapsel mõista, millistest teguritest sõltub edu saavutamine, mitte ainult ebaedu vältimine. Lapsel tuleb aidata leida ja ära tunda alternatiive, süsteemi, tagajärgi, ohte ja võimalusi. Näiteks: mida tuleks teha, et matkal jalanõu ei hõõruks, ja mida teha, kui siiski hõõrub. Või kuidas saavutada, et puuk kehale ei satuks, ning kuidas reageerida, kui ta siiski on nahal olemas.

 

Laps on koolivalmis, kui tal on kujunenud:

• Selge silmavaade ehk et ta fikseerib ja hoiab tähelepanu, kõnelemisel vaatab otsa.
• Selge kõne.
• Avar sõnavara.
• Oskus kuulata, et aru saada ja arvestada.
• Oskus täita korraldusi, vajadusel korrigeerides oma tegevusi.
• Oskus riietuda iseseisvalt, küllalt kiiresti ja täpselt.
• Oskus süüa iseseisvalt, küllalt kiiresti ja mitmekesiselt.
• Eakohane psüühika, kusjuures ta taipab kiiresti ja täpselt seoseid, märkab sõltuvusi, avastab võimalikke põhjuseid, suudab keskenduda ja ka tähelepanu jaotada.
• Eakohane mälu – ta suudab meelde jätta.
• Kindlusetunne.
• Ettevõtlikkus mängudes, tegevustes (ei ole igav).
• Liidriks oleku mehhanism – liidriks peetakse ja liider käitub ootustele vastavalt.
• Õiglustunne – ei peta ja ei tee liiga.
• Oskus hinnata nii enda kui teiste aega.
• Täpsus aja, koha, teostuse suhtes.
• Julgus, aga ka ettevaatlikkus.
• Nõudlikkus ja hoolivus eeskätt enda suhtes.
• Ausus – ei valeta, ei varasta, ei ürita tegutseda teiste arvel.
• Töökus – ei ole laisk, lohakas, hooletu.
• Tähelepanelikkus ja oskus toetada.

 

Kriteeriumid õpilase õppepotentsiaali tuvastamiseks:

• Tervis kui füüsilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu ühtsus.
• Adekvaatne enesetunnetus ja eneseteadvus, „mina”.
• Grupitunnetus, „meie”.
• Kultuuritunnetus, identiteet soo, vanuse, rolli, staatuse jms alusel.
• Ühiskonnatunnetus, kodanikutunnetus – tunneb ja austab väärtusi-norme, sümboleid jm.
• Kujutlusvõime.
• Süsteemitunnetus – tervik, osad, alasüsteemid, elemendid, metasüsteemid.
• Reflektsiooniaste.
• Tunneb tähti, numbreid, värve, aastaaegu, nädalapäevi, kuid.
• Eristab ja suudab võrrelda – pikk-pikem-lühem, kerge-kergem-raskem, suur-suurem-raskem, kiire-aeglane-aeglasem, õhuke-paks-paksem, kõrge-madal-madalam, libe-kare-sile jms
• Hindab adekvaatselt – ilus asi, pilt, tegu; õige või vale; sobiv või sobimatu; kohane või kohatu siin ja praegu.
• On viisakas, ütleb „palun” ja „tänan”, ei ahnitse, ei peida ennast teiste taha.
• Räägib rahulikult ja vaikselt.
• Austab korda, millegi erilise tegemiseks küsib luba, kui pole öeldud teisiti.
• Suhtleb sõbralikult, ei tee teistele haiget ei teo ega sõnaga.
• Ei võta luba küsimata (ja seda saamata) teiste asju.
• Hoiab-kasutab kooli inventari nii, nagu kord ette näeb.
• Püüab saada targemaks, tublimaks, suutlikumaks.
• Teeb teistele head.

 

Kainikuiga (noorem kooliiga), 7–12aastane

6–8aastastel kujuneb ettekujutus tervikust. Tegevused muutuvad eesmärgi asemel vahendiks eesmärgi saavutamisel. Näiteks, et koolis pole õppeaineid vaja omandada kellelegi meeldimiseks või hinnete saamiseks, vaid sellepärast, et neid teadmisi võib elus vaja minna. Matemaatikat on vaja kasvõi poes hindade summeerimiseks ja eelarve kalkuleerimiseks.

Selles etapis võivad tekkida infantiilsuse põhjused. Infantiilsus kujuneb, kui laps jätkab olemise asemel mängimist, ei suuda iseseisvalt otsustada ja vastutada – last ei saa tõsiselt võtta ja tema ei võta ka teisi tõsiselt. Infantiilsus on tihedas seoses indolentsusega. Kui inimene ei suuda tegelikkuses eakohaselt käituda, hakkab ta endale ja teistele kinnitama, et ei tahagi. Kujuneb pidev marginaalne seisund, elukestev häda. Kui keegi pidevalt räägib, kuidas ta midagi ei taha, on põhjus sageli selles, et ta tegelikult ei suuda ja teda ei taheta. Kui laps kogu aeg räägib, kui tohutult talle koolis meeldib, on enamasti olukord risti vastupidine.

7aastaselt on paras aeg alustada keeruliste tegevustega, milles tõkkeks hirmurefleks. Näiteks ratsutamine vms. Ka muusikainstrumendi, tantsu, laulu sihikindlama harjutamise alguseks on paras aeg.

Rollimängudes tuleb selgeks mõelda oma ja kõigi teiste rollid, õigused-kohustused, eesmärk ja vahendid, põhimõtted tegutsemiseks. Etenduste vaatamine ja etendustes osalemine, näpunukkudega mängimine loovad eeldusi iseenda ja teiste mõistmiseks ja käitumisest arusaamiseks.

Lasteorkester, kus igaühel mingi instrument, viib taipamiseni, et oma pilli häält tuleb teha õigel ajal ja õiges kohas õigesti. Pillimängul on muide eripära, et ükskõik, kuidas ja millal mängides on kuulajate ees häbi.

Enamasti on nii, et tütarlastega räägitakse leebemalt. Olgu siinkohal rõhutatud, et 8–11 aasta vanuses poisid on väga hellad ja õrnad. Alates 12. eluaastast hakkavad nad muutuma.

 

Mürsikuiga (murdeiga), 13–16aastane

Teismeline pole enam laps ega ka veel täiskasvanu. Ta avastab valdkondi, kus peab orienteeruma hoopis teisiti kui varasemas lapse-eas oli vaja. Vabadust ja ise tegutsemise õigust nõuavad lapsed igas eas, aga teismelisena muutub see teema eriti tähtsaks. Piirid muutuvad aina talumatumaks, aga iseseisvalt orienteerumiseks ja otsustamiseks vajalikku sotsiaalset ja kõlbelist küpsust veel napib, kasvõi seetõttu, et kogemuste kogunemiseks pole noore ea tõttu aega veel olnud. Teismelistel on oht, et suhted täiskasvanutega, sh oma vanematega, muutuvad pingelisemaks.

Selles eas hakkab inimesel veri vemmeldama. Kujuneb huvi vastassugupoole ja seksi vastu. Katsetatakse, kui saab, kõike keelatut – alkoholi, tubakat, narkootikume jms.

Murdeeas on sobiv aeg perekonnaõppe jaoks. See ei peaks seisnema vaid selles, kuidas lapsesaamist vältida. Kõrvalised isikud ei pea iga detailini kõike teadma – seksuaalsus on sügavalt isiklik küsimus. Vanemate usalduslik suhe lastega on võtmeküsimus. Seksuaalsus on nii füüsiline, vaimne, sotsiaalne kui kõlbeline küsimus. Asjaolu, et teismelisel on kujunenud kehaline valmidus seksuaaleluks, ei tähenda, et sellega tuleks kohemaid alustada.

Kuidas saavutada, et poisid ja tüdrukud sooviksid üksteist austada ja ei võtaks teisi vaid suguobjektidena? Geenid on isiksuse kujunemisel oluline komponent. Hiljemalt teismeliseeas on õige aeg selgeks saada, et oma tulevaste laste ema või isa tuleb hoolikalt ja kaalutletult valida.

 

 

• Üleminekueas lapsed pole enam lapsed ega veel mitte ka täiskasvanud.
• Laste emotsioonidele ja otsustusvõimele avaldab tugevat mõju kehas toimuv keemia.
• Kesksele kohale tõuseb kujutlus endast ja oma tähendusest teistele.

 

Üleminekueas lapsed pole enam lapsed ega veel mitte ka täiskasvanud. Laste emotsioonidele ja otsustusvõimele avaldab tugevat mõju kehas toimuv keemia. Nad on sageli impulsiivsed, ebakindlad, üleliia tundlikud. Silma paistab, et teismeliste keha muutub. Poisid sirguvad nii kiiresti, et muutuvad kohmakamaks, liikumine raskemaks, suhtlemine ähmasemaks. Nad ei saa kuigi hästi aru, kes nad juba või veel on. Tüdrukud on üllatunud, et neil kerkivad rinnad, neile tundub, et neid oleks vaja kuidagimoodi varjata, näiteks õlgu ette lükates või kössi tõmbudes.

Kesksele kohale tõuseb kujutlus endast ja oma tähendusest teistele. Tüdrukutel tõuseb üha enam esiplaanile emotsionaalsus, poistel ratsionaalsus. Fantaasia uitab suhete ja suhtlemise vallas. Igat liiki kangelased muutuvad nii tähtsaks, et neid tahetakse jäljendada, vaadata tundide viisi ja kujutada ette ennast tegutsemas koos oma iidoliga.

Tüdrukutel tekib menstruatsioon, poistel võib tekkida pollutsioon. Poistel on sageli testosterooni tase selline, et nad ei suuda kontrollida oma erektsiooni ja see võib muutuda dominandiks. Lastevanematel on endale vaja meelde tuletada oma noorust ja aduda, et noorus, sh teismeliseiga, on üks eluetapp. See, mis toimub, on normaalne ja tuleb läbida nagu teisedki eluetapid.

Väär on arvata, et seksuaalsus kujuneb teismeliseeas. Sugu ja inimese saamise lugu huvitab enamikku meist juba 3–5aastaselt. Igas vanuses on midagi sellist, mis on loomuomane ja võib olla midagi sellist, mis juhtub eri oludes, olukordades ja situatsioonides oleku tõttu. Isiksuseks, subjektiks, kultuuri esindajaks ja ühiskonna liikmeks valmistumine algab pisikesest peale ja on elukestev.

Mõnigi kord tekib noortel vajadus veidi nõu pidada. Kasvõi selleks, et ehmatusest üle saada, tasakaalukust koguda, aeg maha võtta, oma käitumisest tekkivate tulemuste ja tagajärgede üle mõtelda. Võib juhtuda, et noor inimene hakkab kahtlema, kas ta on normaalne, kas nii peab olema, nagu temal on.

Asjastatud (materialistlik) teismeliste trend, mida ka subkultuuriks peetakse, on võlts ja ohtlik nii otseses kui kaudses mõttes. See võib muutuda enesepõletamise teoreetiliseks põhjenduseks.

Vanemad saavad teismelised marginaalsest seisust välja aidata neid täiskasvanuna võttes ja ise voorusliku eeskujuna käitudes – juhi rollis, kannatlikkuse, soojuse, mõistvuse, osavõtlikkusega. Kohased on vestlused teemadel, kuidas koolis käimisest maksimaalset kasu saada, kuidas planeerida karjääri ja leida oma tugevaid külgi üles, kuidas leida töökoht, kuidas kohtamisel käia ja kurameerida, kuidas olla toetav abikaasa, kuidas viisakalt ja kombekalt käituda, kuidas hoida sõpru ja teisi olulisi inimesi, kuidas füüsiliselt vormis püsida jne.

 

Noorukiiga, 17–20aastane tüdruk ja 17–22aastane poiss

Liigsest murest murtud noored saavad elurütmi tagasi, kui nad lähevad mõttes tagasi imikuaega ja teadvustavad, kuidas kenasti süüa-juua, puhata ja magada.

Vanemad peaksid hoiduma oma hirmude ülekandmisest lastele. Pidev abistamine väikelapse riietumisel, lapse millegi meisterdamisel, hiljem ülesannete täitmisel, on kahjulik. Mõistlik on julgustada ja innustada last iseseisvalt pingutama.

 

Iga raskuse puhul appi tõttamine annab lapsele vähemalt kolm signaali:

1. Ma olen vilets, ma ei saa hakkama – kujuneb ebakindlus.
2. Polegi mõtet ise vaeva näha.
3. Piisab hädaldamisest ja vanemad teevad ära – kujuneb õpitud abitus, mis muudab lapse naerualuseks ka edaspidi.

 

Noorukiea lõpu ärevuses kalduvad inimesed spontaanselt käituma, pidades esmatähtsaks seda, mis juhtub siin ja praegu, ning ei mõtle, mis võib sellega kaasneda edaspidi ja mujal.

Juba 5–6aastaselt tuleb ette, et laps on armunud kas mõnda omaealisse või täiskasvanusse. Enamasti on see lapsele väga suur saladus, millesse võib-olla pühendatakse vaid kõige usaldusväärsemad. Armastatule antakse oma tunnetest kuidagi teada ja selles punktis on vanematel üpris oluline leida sõbralik-südamlik toon. Lastel pole raske aru saada, et sügav sõprus tingib ka vastava austuse ja hoidmise. Vanemate tige sekkumine, keelamine-käskimine, kahtlustamine ja süüdistamine rahuldava käitumise hulka ei mahu isegi mitte sel juhul, kui noored on käitumises läinud liiga kaugele. Seksuaalse käitumise osas on põhiregulaatoriks kõlbelised tõekspidamised, mitte keelud-käsud, ähvardused ja needmised. Kui vanemad ei ole oma lapsele juba varem selgitanud, mida on poisil ja tüdrukul vaja teada enda ja teiste hoidmisest, siis nüüd on küll viimane aeg seda teha. Jõuab kätte aeg, mil kokku saanud noored esitlevad teineteist oma vanematele. Võib juhtuda, et vaja on suhelda ka noorte vanematel, näiteks võtta ette mõni ühine väljasõit, lõunasöök, teatrikülastus vms.

Austuse ja usalduse esmaseks eelduseks on austus ja usaldus. Vanematel on valida, kas mängida vangivalvurit, salapolitseid, kes luurab ööd-päevad, või olla vanem, kes usaldab ja selgitab, et kõik tuleb omal ajal ja kiirustada pole kusagile vaja. Õnnelikuks saab vaid see, kellel õnnestub luua vastandrollis olijale kõik, et ta saaks olla oma rollis.

 

 

• Vanematel on valida, kas mängida vangivalvurit, salapolitseid, kes luurab ööd-päevad, või olla vanem, kes usaldab ja selgitab, et kõik tuleb omal ajal ja kiirustada pole kusagile vaja.

 

Tähtis on, et lapsed jagaksid vanemate ja vanavanematega nii oma rõõme kui muresid, unistusi ja hirme ning kõike, mida teistega ei jagata muidu kui vaid suure ja eheda usalduse ja armastuse korral.

Mida teha vanematel nendel juhtudel, kui kontakt lapsega on katkenud ja laps on sattunud sellisesse kampa, kus võib juhtuda kõike, sh õigusrikkumisi, millel võib olla fataalne tagajärg? Välistatud pole konsultatsioonid vastavate terapeutidega. Või võtta laps kaasa ja sõita mitmeks nädalaks kuhugi kaugemale. Käia koos lapsega teatris, kinos, võistlustel. Laste silmade kaudu maailma nägemiseks on vaja lastega rääkida ühiselt kogetud sündmustest, raamatutest, inimestest jpm.

Vanematel on lõpuks vaja lapsest lahti lasta, aga sügav usaldusseos säilitada ja olla avatud igal juhul. Esialgu on vaja armastada ennast ja kasvada kultuuriseostesse nii üldinimlikus kui ka rahvuskultuuri ja omakultuuri mõttes. Vaid see, kes ennast ja oma kultuuri austab ning armastab, suudab austada ja armastada teisi inimesi, kultuure, riike ja rahvaid.

Suureks kasvab inimene mitte sellega, et suudab iseseisvalt hakkama saada. Suureks (täiskasvanuks) saamist näitab, et laps tahab ja suudab teenida teisi, austada kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi, teenida tõde, olla vaba ja iseseisev, õiglane. Tal on sisemine soov luua, õppida ja hoolida kõige ja kõigi eest, kes vajavad kaitset.

 

	Hariduse astmed	Vanus (aastat)	Elu etapp	Õppe kontsenter (mittetäielik loetelu)
ELUKESTEV ÕPE	Üsaharidus	– 9 kuud	Hellik (embrüo)	Ema kõhus
	Pesaharidus	0-1	Imik	Kodus, külastused, reisid
		1+ – 4	Maimik	Kodus, mõned lasteaias, loomeringid, vanemaga treeningud, reisid, külastused
	Alusharidus	4+ – 7	Taibik	Kodus, mõned lasteaias, loomeringid, vanemaga treeningud, reisid, külastused
	Algharidus	7+ – 11	Kainik	Algkoolis, mõned kodus, loomeringid, treeningud, koolivälised asutused, reisid, külastused
	Põhiharidus	11+ – 14	Mürsik	Põhikoolis, loomeringid, treeningud, koolivälised asutused (muuseumid, teatrid, jne.), reisid, külastused
		14+ – 17	Nooruk	Põhikoolis, loomeringid, treeningud, koolivälised asutused (muuseumid, teatrid, jne.), reisid, külastused
	Keskharidus	17+ -20	Noor	Keskkoolis, kutsekoolis, loomeringid, treeningud, praktikakohad, kooliväline elu, kaitsevägi, reisid, külastused
	Kõrgharidus & täiendõpe	20+ – 36	Noor täiskasvanu	Mõned ülikoolis, tööl, koolitused, treeningud, praktika, iseseisev elu, oma pere
		36+ – 60	Keskealine	Tööl, koolitused, mõned ülikoolis, treeningud, iseseisev elu, oma pere, lapsed, lapselapsed
		60+ – 70	Elatanu	Kodus, koolitused, tööelu lõpetamine, sõbrad, elukogemus
		70+ – 90	Vanur	Kodus, koolitused, sõbrad, põlvkondade järjepidevus
		90+	Rauk	Kodus, koolitused, sõbrad, põlvkondade järjepidevus

Haridusotstarve on kõikidel ühiskondlikel institutsioonidel. Kooli, lasteaia ja ülikooli osa kokku ei ületa 10%, kuigi on keskne süsteemi kujundav element.

Haritus ehk ettenägemise ja äratundmise võime ei korreleeru koolis veedetud aastate arvu või kogutud tunnistuste hulgaga.

Harituks kujunetakse õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Vajalik on loominguline subjekt, kellel on teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus.