Kui otsustaja peidetakse ära, kaob vastutus ja ühiskond laguneb
Ühtegi olukorda ei ole võimalik lahendada, kui ei nähta tervikut: süsteemi, selle alasüsteeme ja nende omavahelisi seoseid. Ja Eesti ei saa areneda, kui ei mõisteta süsteemi, mille sees tegutsetakse.
Miks on nii, et kui sõna kaotab tähenduse, hakkavad asjad tähtsaks minema?
Sõna on mõtlemise tööriist. Kui sõna kaotab tähenduse, kaob ka mõtlemise täpsus. Ja kui mõtlemine muutub hägusaks, hakkavad inimesed keskenduma asjadele, mitte sisule, seostele ja tähendustele. Selline muutus on märk ühiskonna lagunemise algusest.
Sama kehtib otsustamise kohta. Kaine mõistuse varal saab inimene enamasti eriliste raskusteta aru, et vastutab see, kes otsustab. Kui otsustaja peidetakse ära, ükskõik, kuidas ja mis ettekäändel, siis ei ole enam tähtis, mis välja tuleb, sest keegi ei vastuta… Sedamööda, kuidas tuhmistub arusaam, et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada, süveneb ühiskonna allakäik.
Ja meil, Eestis, on vastutusmehhanism peidetud?
Eestis domineerib põhjendamatu autoriteedistruktuur. Kui inimene satub võimule mingite trikkide abil, mitte tänu asjatundlikkusele, töökusele, kindlameelsusele, ustavusele jne, hakkab ta kohe hoolitsema kolme asja eest: et ei saadaks teada, kes ta on, mida ta teeb, ja et ei selguks, mis tal tegelikult välja tuleb.
Põhjendamatu autoriteedistruktuur ja saladus on bürokraatia alus. Bürokraadid ei vaja teadust ja teadlasi. Bürokraadid teevad, mida saavad, et asendada asjatundjad omasugustega. Pole juhus, et direktoril on sekretär. Sõna sekretär tuleb ladina sõnast secretus ehk saladuse hoidja.
Mis seisus Eesti riik täna on?
Eestis kujunenud olukorra tõsidusest aru saamiseks ja siin elavate inimeste mõistmiseks on vaja esmalt mõelda, kuidas tuleks vaadata. Ehk kuidas leida küllalt palju vaatepunkte, et näha Eestit kui riiki ja ühiskonda, kui kultuuri-, majandus-, suhtlus- ja õigusruumi, kui elukeskkonda ja kodumaad, aga ka rahvusliku ja rahvusvahelise suhtluse subjekti.
Igaüks võiks mõelda, mis iseloomustab Eestit igas meile olulises mõttes ja anda oma hinnang nii praeguseks kujunenud olukorrale kui ka olekule, mis oli lähemas ja kaugemas minevikus ning seejärel olekule, mis tõenäoliselt kujuneb lähemas ja kaugemas tulevikus. Ja seda nii sel juhul, kui kõik jätkub vanaviisi, juba sissetallatud rajal, ja ka sel juhul, kui tõuseb mõni isik, kes aitab rahval uuesti aru saada, mida tähendab olla kõrgema võimu kandja, ajada selg sirgu ning korraldada riigireform.
Seejärel oleks igaühel endal vaja vastata vähemalt järgmisele neljale küsimusele:
Esiteks: mis on Eestis hästi? Tänu millele? Mida tuleks hoida, kaitsta, tugevdada, kindlustada? Muidugi oleks siis vaja arvestada, et hästi saab olla nii see, mida oleme sihikindlalt ja süsteemselt teinud ning saavutanud kui ka see, mida on keegi suutnud nii tõhusalt kaitsta, et kellelgi pole õnnestunud seda hävitada ega lasknud lörri minna.
Teiseks: mis on Eestis kehvasti? Oluline on aduda, et seda, mis on kehvasti, ei saa parandada. Muuta saab tegureid, millest sõltub kõnealune objekt, olgu selleks valdkond, piirkond, kogukond, erakond, perekond, või mingi muu institutsioon. Tähtis on avastada, selgelt ja lühidalt sõnastada ning ka avalikustada mitte mõni üksik tegur, vaid tegurite süsteem! Siinkohal pole kohane jätta mainimata, et viimase 36 aasta jooksul ei ole veel kordagi arutatud Eesti ühiskonnas kujunenud sotsiaalseid pingeid. Kui õigusaktid on edasi- ja tagasisidestamata ja ei osata sotsiaalseid pingeid oluliseks pidada, on tõusuteele tagasi pääsemine rohkem kui küsitav.
Kui kasvõi üks neist kolmest mainitud tegurist jääb kahe silma vahele, saab võib olla veidi sooja ja nalja, aga midagi mõistlikku välja ei tule. Pane tähele, et rahuldavad saavad olla vaid süsteemsed analüüsid, otsused, programmid…
Kolmandaks: mis on Eestis puudu? Jutt ei käi ainult sellest, mis peaks olema, aga ei ole. Ka sellel käsitlusel on mõtet vaid siis, kui see toimub küllalt konkreetselt, vähemalt nii diferentseeritult, nagu oli soovitatud selle vastuse alguses. Pole mõtet oodata, et kuskilt tuleb keegi meile ette ütlema, mida peaksime tegema, et iga neljas ei vaevleks vaesuses ja inimesed ei kardaks abielluda… Rahvas, st igaüks ise suudab avastada ja sõnastada, mitte ainult seda, mis peaks ammu olema, aga ikka veel ei ole, vaid ka seda, miks ei ole. Alles siis saab asuda looma meetmete süsteeme.
Ja neljandaks: mis on, aga ei tohiks olla? Meil endal on vaja pea rakkesse seada ning siis ka pead kokku panna, et avastada igas paigas ja igal regulatsioonitasandil, igas eluvaldkonnas nii seda, mis on ülereguleeritud või mis on sootuks reguleerimata, ja seda, kus tehakse ühiskonna, kultuuri ja looduse arvel midagi sellist, mida kellelgi vaja ei ole.
Pole oluline, kui palju miljardeid on juba kulutatud sellistele objektidele, mis võivad küll olla tulusad nii tee-ehitajatele kui tuua ka enneolematut tulu nende taga olevatele „poliitikutele“. Kõigest, mis kahjustab Eestit, on vaja vabaneda!
Usun, et rahvas, see kõrgema võimu kandja, suudab hoida oma riiki kui inimeste elukeskkonda elamisväärsena vaid sel juhul, kui ta hakkab oma peaga mõtlema ja lakkab olemast elukutseliste poliitikute mängukann.
Isegi pargivaht, kes koristab langenud lehti ja muud prahti ning pügab siit-sealt puudelatvu, võib jätta mulje, et on tubli, sest teeb midagi…
Ühiskonnas ei toimi üksi ükski tegur. Kõik tegurid toimivad süsteemina, vastastikustes seostes. Kui mõni alasüsteem või institutsioon, näiteks perekond, ei toimi, hakkab kogu ühiskond lagunema. Kui protsessid muutuvad pöördumatuks, on lõplik hääbumine vaid aja küsimus. Reageerimine on alati hilinemine!
Ehk et meil tegeldakse sinu arvates siiski nö mulje jätmisega ehk ladva kärpimisega?
Esineb kõike! Olukorras, kus ametnikel, saadikutel ja nende nõunikel ametialast ettevalmistust ei ole, on katse-eksituse meetodil tegutsemine pigem paratamatus kui teadlik valik. Toompeal, Stenbocki majas, on valitsus, kes ka jõudumööda valitseb. Juhtimisega on raskusi rohkem.
Ülikoolides valitseb kujutlus, et nende kohustuseks on võimaldada erialast õpet. Räägi palju tahad, aga paljudel ei ole siiani õnnestunud aduda, et eriala ei saa rakenduda. Rakenduda saaks isiksus kui subjekt, kellel on ka kutse- ja ametialane ettevalmistus ning valmidus ka nii loome- kui tunnetustegevuseks, osalemiseks ühiskonna, kogukonna- ja kultuurielus ning kaitseks selle sõna kõigis tähendustes.
Aga kuidas eristada sisulist juhtimist pelgast valitsemisest või administreerimisest?
Alustuseks, juhtida saab vaid protsesse, liikumist. Isegi autot, kui see paigal seisab, ei saa juhtida. Juhtimiseks on vaja teada, kus sa oled ja kuhu tahaksid jõuda, millistel eeldustel see on võimalik, mis ajaks peaks kohal olema. Tootmise juhtimiseks on esmalt vaja teada, kes on tulemuse tarbija ja millised on tarbijate vajadused, huvid ning võimalused. Vaja on õppida mitte ainult sihte ja eesmärke seadma, vaid ka vahendeid valima, kehtestama tegutsemise printsiipe ja nii tegevuse kui tegijate ja nii tulemuste kui tagajärgede hindamise kriteeriume. Juhtimiseks on vaja tunda seda protsessi kui süsteemi, mis koosneb ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevatest etappidest ja üleminekutest ning keskkonda, milles need protsessid kulgevad.
Segi ei maksa ajada juhti ja juhtivat töötajat. Juhiks peetakse, aga juhtivaks töötajaks määratakse, nimetatakse, valitakse, sokutatakse… Kui täpsemalt vaadata, paistab kohe, et kõik enam-vähem edukad juhid ja juhtivad töötajad on eeskätt täitjad.
Kui öelda, et juhtimise, valitsemise, haldamise, hõivamise ja sidustamise objektid, sisu ja vorm, metoodika ja metodoloogia on erinevad, on vähe öeldud. Nii, nagu juhid ise on eeskätt täitjad, on ka juhtimisel omakorda mõtet vaid sel juhul, kui on läbi mõeldud ja süsteemiks korraldatud ka otsuste täitmine. Kahjuks ei ole meil täna teada ühtki sellist kohta, kus käsitletaks töö ja juhtimise ühtsust ega ka valitsemise ja allumise ühtsust, sidustamise ja koostöö ühtsust, haldamise ja hooldamise ühtsust…
Kas ühiskonna probleeme püütakse lahendada liiga kitsalt, nägemata nende seoseid suurema tervikuga?
Kellel on olnud õnne tutvuda süsteemide üldteooriaga, see teab, et iga süsteemi tähendus ilmneb kontekstis, ehk metasüsteemis. Süsteemi ükski alasüsteem ei ole nii tugev, et kindlustada süsteemi funktsioneerimine, muutumine kooskõlas vajadustega ja areng, ent iga alasüsteem on nii oluline, et selle väga nõrk tase või puudumine muudab tühiseks ka teised alasüsteemid. Ka ühiskond koosneb osadest, alasüsteemidest ja elementidest ning nende seostest.
Rääkida võib ja saab igal teemal, ka perekonnast, haridusest, majandusest ja maksudest, kultuurist ja poliitikast, aga selleks, et millestki aru saada, on vaja tunda tervikut. Majandust, nagu ka haridust, teadust, kultuuri… ei saa juhtida. Juhtida saaks mõningaid protsesse, näiteks tootmist, turundust, varustust…, õpet, uuringuid, kontserti…
Tegeledes majandusega, ei ole võimalik edendada majandust; majanduse edenemiseks on vaja tunda ja arvestada kõike seda, millest sõltub majandus ja ka seda, mis omakorda sõltub majandusest. Vaja on mõelda süsteemselt, loovalt ja kriitiliselt ning üritada saavutada aegruumi ja valguse ühtsus.
Efektiivsus ühiskonnas sõltub infrastruktuurist, selle terviklikkusest, st kõigest, mis moodustab elukeskkonna. Elukvaliteeti ei saa parandada otse. Elukvaliteedi nimel tuleb tegeleda kõige sellega, s-o süsteemiga, millest sõltub elu ja selle kvaliteet.
Kui riiklikku ja kohalikku infrastruktuuri haldavad maksimaalse kasumi saamisele orienteeritud ettevõtted, ei ole valdava osa elanikkonna rahuldava elukvaliteedi saavutamise tõenäosus kuigi suur. Ei maksa unustada, et eesmärgistatud protsessides püüame me saavutada tulemusi, aga nende kõrval, sageli ka tulemuste asemel, kujunevad tagajärjed. Vaesusega kaasneb masendus, masendusega igaliiki -ismid ja -astiad ning mureneb ühiskonna ja kultuuri aluseks olev perekond ja põlvkondade järjepidevus.
Järelikult tuleb sihi- ja eesmärgipäraste protsesside kavandamisel näha ette ressursid nii tulemuste saavutamiseks kui ka tagajärgede vähendamiseks ja kompenseerimiseks. Kui sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks visalt pingutada, siis võib olla õnnestub need ka saavutada, aga hulk tagajärgi kaasneb kindlasti. Oluline on aduda, et tagajärgi saab mõnikord varjata ja pisendada, aga vältida ei ole võimalik (tagajärgedeks on siin nimetatud kõik see, mida keegi ei taha, aga vältida ei saa või ei oska, toim.).
Ehk enne, kui riik midagi reguleerima asub, on vaja süsteemset analüüsi, mitte huupi siit ja veidi sealt?
Riik ei reguleeri midagi! Reguleerivad riigiasutustes koha sisse võtnud ametnikud, kes teavad ja usuvad, et oma tegevuse ja selle tagajärgede eest keegi kuskil kuidagi vastutama ei pea. Erandiks võib olla juhtum, kus ametnik, kes ise küll kohvi ei joo, viib kodus toimuvate nõupidamiste tarbeks riigile kuuluva kohvimasina korraks koju.
Mõni ametnik arvab, et ta on seda vajalikum ja tähtsam, mida rohkem ta jagab keelde-käske. Kui nii palju oidu ei ole, et süsteem iseregulatiivselt käima lükata, on vaja kogu aeg „reguleerida“, st oma saamatust kompenseerida.
Kui poliitikud ja ametnikud rikuvad seadust ja reegleid, on kahju paljukordne. Kui mõne erakonna, eriti veel ühe juhtiva erakonna liidrid valetavad nii, et suu suitseb, lubavad üht ja käituvad vastupidi – ja keegi ei tee sellest üldse välja või edutatakse valetaja veel kõrgemale kohale, siis on see tülgastav, aga inimesed võtavad seda kui aja märki. Kujutatakse ette, et kui kõrged riigiametnikud valetavad, siis võin minagi. Kui valetamine ja petmine muutub normiks ja selle pärast ei ole ei häbi ega avalikku hukkamõistu, läheb kõik kihva ja ühiskond laguneb.
Muide, inimese käitumisest on vaid kümmekond protsenti reguleeritud mingite reeglitega ja seadusega. 60 protsenti on reguleeritud moraaliga ja 30 protsenti sotsiaalse kontrolliga. Kui moraal laguneb, ei päästa ükski seadus!
Riik peaks sekkuma üldse võimalikult vähe ja kui, siis jah, ainult läbimõeldult ja kordan – süsteemselt kodanike põhiseaduslike õiguste, kohustuste ja vabaduste kaitseks ning paremaks tagamiseks. Põhjendamatult võimu lähedale sattunud inimestel on kalduvus pingutada näimiseks. Nähtavasti oleks vaja üksteisele sagedamini meelde tuletada, et igal tegevusel ja otsusel on nii otsesed kui kaudsed, avalikud ja varjatud tulemused ja tagajärjed ning ehkki neid kõiki on omajagu raske ette näha, tuleb seda siiski teha, ja teha avalikult, vastava ala ekspertide osalusel. Rahva usalduse ja usu taastamine oma riigi juhtkonna vastu ei ole kerge, aga ka mitte liiga raske. Riigis on vaja kehtestada kompetentsuse printsiip ja paluda igal ametikohal olijal, nagu ka mingile ametikohale, saadikuks või nõunikuks pürgijal, tõestada avalikult oma valmidust tulemuslikuks tegutsemiseks selles rollis. Otsa võiksid üles võtta isikud, kelle valitsus nimetas hiljuti nimetamiskomitee liikmeteks.
Vohama kippuva bürokraatia sümptomiks on otsused otsuste ja reeglid reeglite pärast, mis põhjustavad ühiskonnas nii võõrdumist kui võõrandumist.
Mida sa ühiskonna(st) võõrdumise all silmas pead?
Inimesed kuuluvad ja enamasti ka tahavad kuuluda perekonda, sõpruskonda, kogukonda, ühiskonda, kultuuri… Mõned tahavad kuuluda ka erakonda, ehkki ei kujuta kuigi hästi ette, mida seal peale kuulekuse veel võiks vaja olla. Rahuldaval juhul on kuulumine teiste hulka kindlusetunde ja väärikuse allikas. Kui aga inimene hakkab üha enam tundma, et ei ole võimalik tunda end võrdväärse subjektina ja aktiivselt osaleda, algab eemaldumine, võõraks jäämine.
Kõik võiksid teada ja arvestada, et kui inimene tunneb, et ta ei ole informeeritud, et talle valetatakse või tema eest varjatakse infot; kui ta ei saa aru, mis toimub – teab fakte, aga põhjustest ja muudest seostest aru ei saa; kui ei ole võimalik kaasa rääkida, kui tema arvamust ei võeta otsustamisel arvesse; kui tal puudub kaitse ja mine tea, kes võib millal ja kus anda seda, mida ei taha, või jätta ilma vajalikust, siis inimene võõrdub.
Võõrdumisest hullem on võõrandumine, mis tekib siis, kui inimene ühtäkki avastab, et see, mida ta on ise hoole ja armastusega, usinalt ja visalt teinud, pöördub ta enda vastu, muutub oma loojale vaenulikuks jõuks. Inimesed, kes on riigist võõrdunud loobuvad osalemisest ühiskonna- ja kultuurielus, ei usu ega usalda kedagi ega midagi. Kõne all on isiksuslik tragöödia, aga ühtlasi ka julgeolekuoht.
Millised tingimused peavad olema täidetud, et inimesed saaksid otsustusprotsessis päriselt osaleda?
Oluline on teada ja arvestada, et inimeste aktiivsus ja vastutustunne kujunevad koos otsustamisega, st tõelise, eheda otsustamisega, mitte mingite otsustamismängudega.
Esiteks, otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis, kus inimene tunneb, et ta on küllalt vaba ja iseseisev, et toimida oma parima äratundmise kohaselt ning teda ega tema lähedasi ei ohusta midagi sellist, mille eest kaitset pole. Teiseks, olemas peab olema vähemalt üks alternatiiv ehk vähemalt kaks enam-vähem võrdset võimalust, kõigil oma arusaadavad plussid ja miinused. Kolmandaks, inimesel peab olema õigus ja võimalus lisada alternatiive, sh ennast, sest juba esitatud alternatiivide hulgas ei pruugi sobivaid variante olla. Ja neljandaks, selleks, et inimene tajuks, et ta on päriselt valikusituatsioonis, peaks ta tundma, et küsimus, mida arutatakse, on tõeliselt oluline. Seejuures peaks olema ühtlasi selge, et pealiskaudsus, süsteemitus, kiirustamine vms, läheb väga kalliks…
Kui inimene tunneb, et otsus on meie otsus, siis ta tavaliselt püüab teha kõik, et see ka täidetaks õigesti ja õigeaegselt. Otsustamisega tärkab vastutustunne, mis paneb aktiivselt tegutsema. Kui otsustamises ei saa osaleda, kärbub motivatsioon.
Kui jätkusuutlik Eesti ühiskond pikas perspektiivis on?
Sündivus, mis on Eestis põhimureks, on siiani probleemina sõnastamata. Räägitakse ja räägitakse, aga ühtki uuringut madala sündivuse tegurite süsteemi tuvastamiseks ei ole tehtud. Keegi ei tea, milline osa maa- ja linnarahvast tunneb end valiku- ja milline osa sund- või absurdisituatsioonis jne.
Kui kogu propagandamasin sisendab väsimatult kujutlust, et võrdsuse ja vabaduse tõttu peavad naised tegema päev-päeva kõrval samamoodi tööd nagu mehed, st ignoreerima seda tõsiasja, et naised, erinevalt meestest, elavad tsüklis, on naised neljakordse koormusega. Kui ühiskond on tervikuna nii juhm, et ei saa sellestki aru, et kui mees ei suuda luua naisele kindlustunnet, siis naine ei söanda ja ei saa sünnitada lapsi nii, et kõigil oleks küllalt õnne ja rõõmu.
Kui üritada teha sotsioloogilist üldistust selle kohta, mis on viimase saja aasta jooksul ühiskonnas juhtunud, siis kõige rängemalt ongi minu hinnangul kannatanud just naised. Kui veel möödunud sajandi 30ndatel olid naised kodus, kasvatasid lapsi, hoolitsesid perekonna ja majapidamise eest, osalesid erinevate seltside tegevustes jne ehk tegid tööd, aga tööl ei käinud, siis tänaseks on see kõik ideoloogiliste viiruste massilise levitamise tuules kardinaalselt muutunud. Tol ajal funktsioneeris ühiskond oluliselt tugevamini. Tänane maailm aga toimib kahjuks suuresti just naiste õlgadel, kes teevad täna kõike seda, mida tegid naised 30ndatel, aga lisaks käivad nad täna ka tööl, et perekond majanduslikult toime tuleks.
Mida siin teha annaks? Kas üldse midagi?
Probleem on tunnetatud vastuolu. Probleeme ei saa lahendada – probleemid lahenduvad, kui avastame nende põhjused ja loome meetmete süsteemi, mis vähendaks või koguni kõrvaldaks takistused ja looks eeldused edenemiseks. Selleks, et midagi näha, ükskõik mida/keda, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Kui neid ei ole piisavalt, ei ole võimalik ka näha ei asja, ei nähtust, protsesse ega inimest või inimkooslusi.
Võtame näiteks vaesuse. Vaesust võime käsitleda faktina, fenomenina ja protsesside süsteemina. Vaesuse tundmine ei tähenda, et tunneksime jõukust ja jõukuse kujunemise eelduste süsteemi. Kui soovida näiteks vaesust ühiskonnas vähendada, siis selleks tuleks uurida mitte vaesust, vaid jõukust. Jõukus ei ole vaesuse puudumine. Neil on erinevad tegurid.
Mõne teguri tundmisest, nagu ka eelpool mainitud, ei ole kasu, tunda on vaja süsteemi, sest iga üksik tegur on nii tugev, et selle puudumine või nõrk tase põhjustab süsteemi lagunemise ja muudab mõttetuks kõik teised üksikud tegurid, ka need, mida kõrvaltvaatajad peavad kõige tugevamateks.
Väga suur osa arusaamatustest, vigadest, eksitustest, konfliktidest ja muudest õnnetustest on tingitud sellest, et inimesed ei tunne ennast. Miks inimene ei tunne end? Sest ennast pole ette nähtud tunda. Kool tegeleb kitsalt vaid teadvuslikuga.
Elus on aga olulisel kohal ka ala- ja ülateadvus. Valdav osa elust kulgeb mitteteadvuslikult. Alateadvus hoiatab ohtude eest, kaitseb, suunab olema ettevaatlik… Suure osa alateadvusest oleme pärinud eelmistelt põlvkondadelt. Ülateadvus suunab olema inimlikult hea, aus, õiglane, hooliv, südamlik, vaimselt ja aateliselt ehe ja pühendunud teenima ideaale – siia alla käib kõik, mis on hingeline.
Meisterlikkuse, ükskõik mis alal, saavutab inimene alles siis ja ainult siis, kui tal õnnestub teadvuslik regulatsioon välja lülitada!
Ja ometi on meie haridussüsteem üles ehitatud vaid teadvusliku kujundamisele…
Nii on. Õnneks on koolivõrgu osa haridussüsteemis kümmekond protsenti. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt kodul ja perekonnal, aga ka kõigil kultuuriasutustel, spordil, kaitseväel, teabelevi vahenditel, kirikul, turismil jne. Elus ja elamiseks on vaja valmidust. Haridus on vaid valmiduse üks komponent. Valmidust iseloomustab ka tervis, motivatsioon, orientatsioon, huvi, tahe, usk ja julgus võtta riske ehk otsustada ja siis ka vastutada…
Mittesüsteemne õpe pole lihtsalt halb, vaid see on kahjulik. See eksitab, raiskab ja loob illusiooni, et koolis õpitu varal on võimalik elus hakkama saada ning kuhugi jõuda. Põhiprotsess koolis ja kodus peaks olema lapse areng. Laps areneb niivõrd kuivõrd on ruumi loominguks igal elu hetkel ja igas tunnis!
Huvi äratamine, hoidmine, süvendamine – need on väga olulised. Aga ka huvist üksi ei piisa, vaja on tahet, pühendumist, ja usku, et see on vajalik ja õige – sellest tekib ka väärikus. Edasi viib huvi, tahte ja usu ühtsus, mitte üks, teine või kolmas. Veelgi tähtsam: aegruum, tegelikult saime kokku, sest meil oli valgus, mõte. Mõte vaimustab ja mõtestab, käivitab. Aegruumi ja valguse ühtsus on tähtis. Kui pole mõtet ja aeg kaob ära, siis pole tähtsust ka ruumil ja muul.
Lisaks, inimene õpib raskuste ületamise kaudu ja siin on vanematele tähtis märkus: teie ülesanne ei ole teha lapse elu võimalikult kergeks, vaid veeretada lapse teele küllalt palju jõukohaseid ning veidi üle jõu käivaid raskusi.
Areng on isereguleeruva süsteemi täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada. Arendamine pole võimalik, võimalik on luua arengueeldusi, aga selleks tuleb teada, millest areng sõltub. Igas eas tüdrukute ja poiste arengu tegurid on suurel määral erinevad.
On sul soovitusi, kuidas riigi majandust elavdada?
Mõistlik oleks taastada kohaliku omavalitsuse õigus tegelda majandustegevusega. Talumees ei saa ju rajada näiteks remondi- või ehitusbaasi, see käiks talle üle jõu. Vaja oleks taastada ühistuline liikumine ja tegevus, tänu millele oleks võimalik süvendada tööjaotust ning tänu sellele ka rahuldavaks peetavat professionaalsust ja intensiivsust. Mingid kallutatud jõud on ühistute tegevust nii süsteemselt kahjustanud, et see on Eestis hetkel peaaegu välja suretatud.
Lõpetuseks üks praktiline küsimus: kuidas õppida süsteemse(ma)lt mõtlema?
Süsteemsuse printsiip muutub teejuhiks astmetena. Alustuseks võiks vaadelda mingit asja, näiteks mõnd kuupi või püramiidi, tassi või taldrikut ühest küljest ja koostada korraliku kirjelduse.
Seejärel võiks keerata seda eset nii, et see paistaks hoopis teistsugusena. Nii avaneb võimalus tuletada oluline järeldus: ühe mistahes objekti kohta võib olla palju õigeid pilte.
Nüüd võib asuda määratlema ja piiritlema, eristama ja seostama, süstematiseerima ja klassifitseerima, modelleerima ja ekstrapoleerima.
Süsteemid võiks esialgu jaotada reguleeritavateks, isereguleeruvateks ja sellisteks, mis funktsioneerivad ja muutuvad objektiivsete tegurite toimel, aga mida saab mõnevõrra mõjutada.
Seejärel võiks asuda eristama süsteemide osi, alasüsteeme ja elemente, nende funktsioneerimise ja muutumise tegureid, sh seaduspärasusi ning jõuda aduma, et areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid.
Siis aga tekib huvi välja uurida, mis soodustab ja raskendab arengut, mida on võimalik teha arengu soodustamiseks ja tuleb asuda tegelema järgmise astme süsteemidega süsteemis ning edulisemalt juba süsteemi metasüsteemis.
Arenenumad hakkavad nägema süsteeme mitmes metasüsteemis korraga ning edasijõudnud hakkavad aduma supersüsteemis toimuvat.
Kui inimene ei näe süsteemi, ei ole võimalik tõhusalt tegutseda!
Loe Astrid Sirkeli 21. augustil ilmunud intervjuud Üloga terviklikul kujul ajalehest “Harju Elu”.