Ülo Vooglaid kiusamisest

Kiusamise vastu olek on olemuslikult lihtne võrreldes vooruslikuks käitumiseks eelduste süsteemi loomisega. See on mõtteviisi küsimus – kas tegeleda tervikliku süsteemiga laste, vanemate ja õpetajate aitamiseks uuele intellektuaalsele tasemele või vaid fragmendina kiusamise vastu toimetamiseks. Käsitledes mis tahes asja, nähtust või protsessi, tasub jaotada tähelepanu neljale punktile tähtsuse järjekorras:

1. Esiteks oleks otstarbekas igas käsituses avastada ja sõnastada, mis on hästi ja kuidas seda head hoida-kaitsta.
2. Teiseks saab avastada ja sõnastada, mis on halvasti. Tähtis on seejuures meeles pidada, et ühiskonnas ja kultuuris (mittemateriaalses maailmas) ei saa muuta seda, mis on kehvasti. Võimalik on võtta meetmeid ebarahuldava olukorra (olude, situatsiooni) põhjuste ja muude seoste mõjutamiseks ning puuduvate tegurite lisamiseks ja nõrkade tegurite tugevdamiseks.
3. Kolmandaks tuleb avastada, mis puudub, aga peaks olema. See tuleb lisada, hankida, luua, osta, vms.
4. Neljandaks tuleb avastada, mis on, aga ei tohiks olla. Sellest, mis on üleliigne, tuleb vabaneda.

Kiusamise puhul on otstarbekas vastata neljale küsimusele:

KES KIUSAVAD?

• Ärevushäirega isikud.
• Psühhopaadid, s.o. isikud, kes rõõmustavad kellegi kannatuste üle.
• Need, kes on ise kiusatud.
• Need, kes on millestki olulisest ilma jäetud ja elavad oma pahameelt teiste peal välja.
• Sotsiopaadid, n.ö. ülemused, kes on põhjendamatult sattunud mingile otsustamist võimaldavale ametikohale ning ei tule oma põhikohustustega rahuldavalt toime.
• Elus muserdatud isikud, kes on pidevalt ilma sellest, mida nad tahaksid või saavad sunnitult seda, mida nad ei soovi.
• Need, kelledel on ebaadekvaatne eneseteadvus, grupiteadvus, kultuuri- ja ühiskonnateadvus.
• Need, keda on pilastatud.

KEDA KIUSATAKSE?

• Neid, keda õpetaja või keegi teine suurem-tähtsam juba kiusab.
• Neid, kes on mingi olulise puudega (enesekeskne, hädine, ahne, uhke, kitsi, arg, räpane, salakaval, kaebaja,…).
• Neid, keda õpetaja

o ei võta tõsiselt;
o kahtlustab;
o ei tunnusta üldse;
o ei usu;
o ei usalda tema hoolde midagi ega kedagi (kujuneb kujutlus, et on tegu nn. „teise sordi“ isikuga).

• – …

MIKS KIUSATAKSE?

• Tähelepanu saamiseks.
• Alaväärsuskompleksi tõttu.
• Üleväärsuskompleksi tõttu.
• Karistamatuse näitamiseks.
• Väärastunud käitumise normiks muutmiseks.
• Vooruste naeruvääristamiseks.
• Konformismist ehk soovist toimida nii nagu teised.
• Igavusest.
• Kasvukeskkonna tõttu, milles on puudunud kord ja korraaustus.
• Ei ole välja kujunenud mõisteid „PEAB“ ja „EI TOHI“.
• Õigused, kohustused ja vastutus ei ole seotud.
• Vastutustunne ja kohusetunne on sassis, nende kujunemise tee pole arusaadavad ning läbi mõeldud.
• – …

MIS KUJUNEB KIUSAMISE TAGAJÄRJEL?

• Üksindus.
• Tõrjutus.
• Vaen, mis välistab koostöö ja sünergia.
• Kurjus, mida võimaluse korral valatakse välja ükskõik, kus ja kuidas.
• Agressiivsus, sh. eneseagressioon.
• Hirm, apaatia, võõrdumine, akadeemiline kurtumus.
• Depressioon, motivatsiooni langus, ärevus, suitsiidimõtted.
• Subjekt-objektsed suhted kodus, koolis, lasteaias, töökohal, mujal,…
• Ebaõiglus, ebaausus, ebaviisakus, mis põhjustavad

o absurdisituatsiooni;
o konfliktsituatsiooni.

• – Hoolimatu, kuritahtlik eluhoiak.
• – …

Kui süstemaatiliselt ja küllalt intensiivselt seletada ära, mismoodi käitumist peetakse kiusamiseks ning rääkida lastele, et üksteist kiusata ei tohi, jääb kiusamist vähemaks. Nii läheb, kui eesmärgiks on kiusamise vähendamine. Kui eesmärgiks oleks luua lastele selline keskkond, kus nad saaksid kasvada arukateks, aktiivseteks, kohuse- ja vastutustundlikeks kodanikeks ning põhiprotsessiks laste areng, oleks rõhuasetus teistsugune. Kasvatus on kasvamise saatmine arenguks soodsa keskkonna loomise ja hoidmise kaudu. Õppida saab tekste, targemaks saab ise mõeldes ja mõtestades. Kogemus tekib isikliku läbielamise läbi, kui sellega kaasneb emotsioon (positiivne või negatiivne). Väärtuseks on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus. Vaja ei ole õpet, kasvatust ega kogemust; VAJA on teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust. Vaja on ISIKSUST, kes tunneb, mõtleb ja ka käitub aruka SUBJEKTINA nii, et see on kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ootuste ja stereotüüpidega. Kui õpetajal õnnestub kujundada vajadus teadmiste, oskuste ja kogemuste järele, saab ta rõõmsalt vaadata pealt, kuidas lapsed õhinal otsivad ja uurivad ning muutuvad nõudlikumaks ja targemaks.

Mõned märksõnad, milledele on raamatus ”Elanikust kodanikuks” vastuseid püütud otsida:

1. Väärtused toimivad vaid koosmõjus normidega. Inimkäitumist mõjutab kogu DISPOSITSIOONIDE SÜSTEEM, eriti aga voorused.
2. Mis võib põhjustada laste VÕÕRDUMIST koolist, kodust, sõpradest…
3. Miks võib juhtuda, et kool, kodu, vm VÕÕRANDUB? Mida siis peale hakata?
4. Kuidas kujunevad

• indolentsus,
• marginaalsus,
• deprivaatsus,
• konformsus,
• dissidentsus,
• anoomia,
• eskapism…?

5. Milline osa lastest leiab end (kodus, koolis ja väljaspool kodu ning kooli)

• tõeses ja milline osa mängulises situatsioonis,
• probleemses ja milline osa absurdses situatsioonis,
• valiku- ja milline osa sundsituatsioonis,
• stabiilses ja milline osa labiilses situatsioonis,
• turvalises ja milline osa ohusituatsioonis,
• sõbralikus ja milline osa konfliktsituatsioonis?

Inimkäitumine kujuneb rolli, staatuse ja situatsiooni koosmõjul.

6. Mis on ja kuidas kujunevad

• psühhopaatia ja sotsiopaatia,
• apaatia,
• empaatia,
• mimpaatia,
• kompaatia,
• sümpaatia,
• antipaatia?

7. Milliseid õpilaste individuaalseid iseärasusi oleks vaja koolis kindlasti tunda ja arvestada?
8. Kuidas püüda nii koolis kui kodus ja mujal ratsionaalne, emotsionaalne ja vaimne alge harmooniliselt seondada?
9. Haridus on kultuuri funktsioon – harituks saab inimene kujuneda vaid oma kultuuri (ja emakeele) kontekstis, kui on loodud isiksuse arengut toetav keskkond nii kodus, koolis kui ka kõikides teistes ühiskonna institutsioonides.