7. PEATÜKK: TEGEVUSSÜSTEEM

Inimese tegevused moodustavad tegevussüsteemi, milles iga tegevus sisaldab veidi ka teisi tegevusi.

Tegevus ei ole eesmärk, vaid vahend eesmärkide saavutamiseks.

7.0. Üldist

Inimese elu – olgu kodus, koolis, tööl või mujal, koosneb paljudest tegevustest. Need elus ette tulevad tegevused moodustavad tegevussüsteemi.

Tegutseb mitte ettevalmistus või struktuur või seadus, vaid inimene kui isiksus, kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt (või manipuleerimise objekt kellegi käes). Tegutseda saab igaüks üksi, kuid edu saavutatakse enamikul juhtudel koostöös.

Kõik tegevused on tegevussüsteemi elemendid. Tegevussüsteemi iga element sisaldab mingil määral tegevussüsteemi kõiki teisi elemente. Näiteks õppimine sisaldab pisut ka töötamist, loomist, mängimist, matkimist jne, töö omakorda pisut õppimist, loomist, mängimist, matkimist ja kõiki teisi tegevusi. Käsitledes pelgalt õppimist või töötamist, pole võimalik saada usaldatavat teadmist ei õppimise ega töötamise kohta.

Peaks olema arusaadav, et mingis tegevuses rahuldava taseme saavutamise eelduseks on tegevussüsteemi (terviku) tundmine.

7.1. Tegevused

Töötatakse vabrikus, põllul, laudas, metsas ja merel, ent valdav osa ühiskonnaliikmetest saab palka mingi muu tegevuse eest. Enamik inimestest töötab kodus ja koduaias, riisub lehti, peseb nõusid jne. Aga seal, kus palka makstakse, täidab inimene võrratult keerukamaid ülesandeid kui töö – juhib, haldab, sidustab, ravib, õpetab jne. Õpetamine pole töö ja ka ravimine ei ole töö. Õpetamine ja ravimine on kordades keerukamad kui ükskõik milline töö (v.a ehk sapööri töö). Sportimine ei ole töö – on küll elukutseid, kus sportlased töötavad mängijatena, jooksjatena jne, aga põhimõtteliselt mäng ei ole töö, mäng on mäng.

Iga tegevuse puhul on oluline selle:
• sisu ja vorm;
• tähtsus ja tähendus;
• rütm ja pinge;
• otstarbekus, efektiivsus ja intensiivsus;
• ressursid ja tingimused;
• võimalused ja ohud, tervisehoid ja kaitsesüsteem;
• otsesed ja kaudsed seosed ja sõltuvused;
• tulemused, mida saab hinnata, kvantiteedi, kvaliteedi ja tähtaegsuse alusel;
• tagajärjed, mida oleks vaja õigeaegselt ette näha, tõkestada ja kompenseerida;
• tasu ja/või muu kompensatsioon.

Tähtsad on tegutseja siht ja eesmärk, roll ja staatus.

 

Koolis toimub õpe. Õppes on tööd õige vähe. Magistrandid ja doktorandid ei tee teadustööd, vaid uurivad ja loovad ning uuringus ja loomes on tööd õige vähe. Need, kes käivad siin-seal koosolekul, ei tee ühiskondlikku tööd, vaid edendavad seltskonna- või piirkonna elu.

Väga palju vaatepunkte

Ühe, ükskõik millise tegevuse õppimisega pole võimalik saavutada rahuldavat taset. Õppe objektiks peab järelikult olema tegevussüsteem.

Inimese tegevussüsteem on keeruka struktuuriga. Tegevuse nägemiseks tuleb inimest vaadata pikema aja jooksul erinevates oludes, olukordades ja situatsioonides – näiteks kuidas ta on konfliktisituatsioonis ja kuidas rahulikus situatsioonis, valiku- või sundsituatsioonis, tõeses ja mängulises situatsioonis. (Vt 3.2.)

Oluline on märgata dominanti (teistest üle ulatuva tähtsuse ja tähendusega tegevust). Oluline on märgata riskiastet, loovuspinget, ohtlikkust ja tähendust. Teadlane, kes avastab fundamentaalse seaduspärasuse või koguni seaduse, mille võib üles kirjutada kas või paberossikarbi kaanele (meenutagem Einsteini), väärib erakordset tunnustust, ehkki seda tulemust põhimõtteliselt pole võimalik mõõta ega vääriliselt tasustada. Mõned üksikud pälvivad Nobeli auhinna või midagi analoogilist.

Töö eest teadlasele ega kunstnikule või heliloojale ei maksta, ehkki uuringutes või loomises on sageli hulgaliselt ka lihtsaid ja rutiinseid tegevusi.

Vaatepunkte on veel. Selles raamatus rõhutame, kui tähtis on sihi- ja eesmärgipärane tegevus (vt 2.10.). Sellega ei taha me sugugi öelda, et teist liiki tegevused, nagu kaootiline, situatiivne ja ka sunduslik tegevus võiksid tähelepanu alt välja jääda.

Igas mõnd aega kestvas tegevuses on (võib olla) mõnevõrra ka sihipärast, eesmärgipärast, sunduslikku, situatiivset, kaootilist jm tegevust.

Sundtegevused  on sellised, mille puhul valikut ei ole. Sundtegevused on kohustuslikud. Mida enam on sundust, seda vähem on valikuvabadust, seda vähem on võimalust luua, uurida-avastada ja otsustada. NB! Kuna vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise, siis sundtegevustega saavad võib olla küll ülesanded ja kohustused kuidagimoodi täidetud, ent rõõmu ja sünergia asemel  kujuneb väsimus, trots, hoolimatus, apaatia, sealhulgas võõrdumine ja võõrandumine.

Sageli näeb, et inimesed tegelevad sellega, mis neile meeldib, mitte sellega, mida vaja. Tuleb ette, et tegeldakse mõne fragmendiga, mis hästi välja paistab ja kõrvaltvaatajatele meeldib, mitte süsteemiga eri metasüsteemide kontekstis. Rahuldavaks saab pidada süsteemide süsteemset ja kompleksset käsitust.

Kui inimene mõnda tegevust ei tunne või ignoreerib teadlikult, siis ei saa ta väga hea olla üheski teises tegevuses. Mittesüsteemse tegutsemisega on võimalik saavutada diletandi (vt 1.7.) tase ja suure edu saavutamine ei ole võimalik.

Edu saavutamise eelduseks grupis on vastastikuse tähelepanelikkuse ja täiendamisega kujunev sünergia, mis vaimustab otsima, milles küpsevad uued ideed ja täiustuvad inimesed. Ühtlasi suudab grupp ajendada oma liikmeid süvenema, uurima, õppima, looma ja ära hoidma vigu – pealiskaudsust ning juhuslikke vääratusi ja eksitusi.

Mäng kui üks põhitegevusi

Mäng on inimese üks põhitegevusi ja isiksuseks kujunemise mehhanisme. Mäng on eriliselt keeruline ja oluline tegevus. Enamik mänge toimub tõeses situatsioonis. Kui keegi hakkab mängimist mängima, võib juhtuda, et ta kutsutakse korrale või visatakse mängust välja. Mängul on inimese elus fundamentaalne tähendus. Mängu kaudu inimene sotsialiseerub. (Vt 2.2.)

Mängimise kaudu inimene avastab ennast ja teisi, loob ja silub suhteid. Mängu kaudu õpitakse üksteist tundma, harjutatakse rollide kerget ja kiiret vahetamist, tutvustatakse ennast, saavutatakse ühiseid tulemusi, õpitakse võitma ja kaotama.

Mängul on kasvatuslik efekt vaid tõeses situatsioonis.

Mängud on ka sünnipäevapidu, pulmad, jaanipäev, diskoõhtu, tantsu- ja laulupidu, kõik tavad-kombed-traditsioonid (vt 5.1.). Igal mängul on oma reeglid. Mängureeglite tundmise ja täitmise täpsuse põhjal paistab välja, kes on kes. Mängus kontrollitakse üksteise au- ja mõõdutunnet, piiripidamist jpm.

Mängiminegi sisaldab tegevussüsteemi teisi elemente, sealhulgas tööd.

Tegevus ei ole eesmärk!

Väiksele lapsele, nagu ka lapsikule täiskasvanule võib tegevus olla eesmärk, aga enamasti on tegevus vahend, mille kaudu saavutada eesmärke. Need, kellel on olnud veidi rohkem aega elu ja elamise üle mõtlemiseks, aduvad, et midagi suurt ja tähtsat on võimalik saavutada süsteemi kaudu. Seetõttu tasub ka kodanikul end käsitada süsteemilooja ja -hoidjana. Tegevus võib kujuneda tulemuslikuks, kui tegijal õnnestub välja mõelda süsteem ja sellekohaselt ka tegutseda.

Süsteemse mõtlemise mudeleid – tünni ja ankruketti, mille abil mõtlesid Eesti põllu- ja meremehed juba ammustel aegadel, on siin raamatus juba mitu korda mainitud. Nali naljaks, aga tünnilaua- või ankruketiseadust on kasulik ka tänapäeval ikka ja jälle meenutada. (Vt 1.0.)

7.2. Regulatsioonitasandid

Ühiskond ei ole korrapäraselt hierarhiline süsteem. Ometi on selgelt eristatavad regulatsiooni- ja juhtimistasandid, mille eripära on kodanikul vaja tunda.

Igal probleemil on oma eripära igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil. Ükski probleem ei lahendu sellel regulatsioonitasandil, kus ta ilmneb, ja ka pingete põhjused ei asu pelgalt sellel tasandil, kus leegid lahvatavad. Selleks, et rahuldavaid lahendusi leida, on otstarbekas toimida nagu laste tuntud lõkketantsus: kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole (kaks tasandiastet „ülespoole” ja „allapoole”). Arvestama peab niisiis vähemalt viit regulatsiooni- ja juhtimistasandit. (Vt joonis 7.2.1.)

Nagu lugeja juba teab (vt 4.3.), kujuneb elukeskkond horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ühtsuses. On olemas institutsionaalne tasand, ametkondlik (mitte segi ajada, et osa ametitest asub funktsionaalses, osa territoriaalses jaotuses) jne kuni perekonna ja isiksuse tasandini välja. Tähtis on meeles pidada, et igal tasandil on oma spetsiifika.

Näiteks vertikaalse, ametkondade hoolde usaldatud regulatsiooni kaudu peaks olema saavutatud olukord, et riigi funktsioneerimise, muutumise, kaitse ja arengu ükski eeldus ei oleks puudu ega toimiks äraspidiselt ja et ühegi elutähtisa valdkonna seosed ei saaks jääda kahe silma vahele. Tasub korrata veel ja veel, et efektiivsus on süsteemsuse funktsioon! Kõigil regulatsioonitasanditel on (peab olema) juhtkonnal õigused selleks, et täita oma (kõiki!) kohustusi elaniku ees ja kanda täit vastutust selle tegevusega (tegevusetusega) kaasnevate otseste ning kaudsete tulemuste ja tagajärgede eest. Rahvas ei ole mingite asjameeste eesmärkide (eelarvetasakaalu või ükskõik, mille) saavutamise vahend; eesmärk on rahva heaolu, nagu ka kultuuri ja kõigi kultuuriväärtuste, sh emakeele hoidmine.

Igal tasandil on probleemil erinev sisu

Igal probleemil on igal regulatsioonitasandil oma sisu, mis on muust erinev. Näiteks transport kui probleem.

Isiku tasandil on küsimus, millega sõita – kas jalgratta, oma auto või ühissõidukiga; kus autot hoida, remontida jne.

Perekonna tasandil on küsimus, kes kuhu sõidab, kes keda kuhugi viib, milliseks ajaks peab keegi kuhugi jõudma, kuidas üksteisega arvestada.

Linna-valla tasandil on transporditemaatikas teed, truubid, sillad, tunnelid, ühistransport, taksondus, foorid, ülekäigud, kergliiklusteed; talvel lume lükkamine.

Riigi tasandil tuleb vaadata, kuidas toimib maanteetransport, raudteetransport, meretransport, lennutransport, milline on teedevõrk, kuidas sõiduplaanid sobivad, kuidas tagada ohutus jms.

Rahvusvahelisel tasandil tegeldakse laeva- ja lennuliikluse ohutuse, atmosfäärisaaste vähendamisega jms.

Transpordist kui probleemist arusaamiseks ei piisa orienteerumisest mingil ühel tasandil ja tegelemisest sellega, mis siis paistab. Rääkida saab igast tasandist ja seal tehtavast eraldi, aga kodanikul (mitte ainult maailmakodanikul!) on vaja näha probleeme n-ö läbivalt. Tõhusalt saab mingis valdkonnas tegutseda vastavate mudelite abil.

Hoonete projekteerimiseks on bürood sadade arhitektide, inseneride jm asjatundjatega. Ühiskonnas midagi sellist ei ole. N-ö poliitikud arvavad mõnikord, et tegutsemiseks piisab võimust ja julgest pealehakkamisest.

7.3. Asjatundja mudelid

Tervikpildi nägemise võime ei kujune iseenesest ja möödaminnes. Asjatundjaks (vt 1.7.) kujunemise eelduseks on mudelid, mille abil avaneb võimalus näha tervikuid nii staatikas kui dünaamikas ning nende osade, alasüsteemide ja elementide tähendust.

Mudelite abil avaneb võimalus kirjeldada asju ja nende kogumeid, nähtusi, protsesse ja nende tegureid, seoseid ja sõltuvusi. Mudelite abil saab sõnastada tegeliku ja vajaliku oleku vastuolusid kui probleeme ja keskenduda nii takerdumise põhjuste avastamisele kui ka nende vähendamiseks või kõrvaldamiseks vajalike meetmete süsteemi loomisele.

Mudel ja modelleerimine

Mudel on objekt, mis iseloomustab (esindab) teist (keerukamat) objekti (on kindlas vastavuses mingi teise objektiga).

Mudel võib olla:

• õppevahend;
• teadusliku uurimise eeldus;
• prognoos;
• stsenaarium;
• argument.

Mudeli tähendus kujuneb kontekstis.

Modelleerimine on olemasolevate või kujutletavate esemete, nähtuste ja protsesside, seoste ja sõltuvuste tunnetamise, fikseerimise, talletamise ja vahendamise meetod.

Modelleerimine seisneb mudelite konstrueerimises ja kasutamises.

Asjatundja tegeleb süsteemiga, diletant selle mõne teguriga, profaan räägib, et oleks vaja tegeleda.

Modelleerimine on kaasaegne:

• uurimismeetod;
• loomemeetod;
• õppemeetod (õpetamise ja õppimise meetod);
• konsulteerimismeetod;
• mängimismeetod;
• töömeetod;
• juhtimismeetod;
• meetod haldamise, sidustamise, valitsemise jt eesmärgistatud protsesside korraldamiseks.

Kellele mudeleid vaja on?

Mudeleid vajavad need, kellel on:

• ehe ja tõrjumatu tunnetushuvi;
• selgeks õpetamise ja/või õppimise soov;
• arusaamise või mõistmise vajadus;
• kohustus vastutada selle eest, mida nad teevad ja mis kokkuvõttes välja tuleb, st kui on vaja saavutada tulemusi.

Profaanid ja diletandid (vt 1.7.), niisama askeldajad-muljekujundajad ei vaja mudeleid.

Mudel võib esindada mõttesisu ja -vormi või nende ühtsust; asja, nähtust, protsessi, või nende osi; alasüsteeme, elemente ning nende omadusi; mudeli loojat, kasutajat ja hindajat; keskkonda, alternatiive jne.

• Arengule (kvalitatiivsetele üleminekutele) saab kaasa aidata, kui õnnestub tagada arengu kõik olulised tegurid.
• Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon.

Formaalses mõttes hõlmab mudel käsitletava nähtuse, protsessi, eseme vm vormi ja struktuuri, samuti uurimise, õppimise või muu tegevuse operatsioone, reegleid, printsiipe ja meetodeid, mis on iseseisvad ja suhteliselt lahus käsitletavast sisust – mõttest ja tähendusest, mis kujuneb kontekstis.

Mudel ei saa olla identne selle objektiga, mille kohta on mudel koostatud. Mudeli väärtuseks on lihtsus, aga mitte selline lihtsustus, mille tõttu võib peamine kaotsi minna.

Mudelis on (peaksid olema!) esile toodud need karakteristikud, seosed ja sõltuvused, mida mudeli koostaja meelest oleks vaja ka teistel märgata, ära tunda, et aru saada, osata oluliseks pidada, sõnastada, seostada, põhjendada, arvestada jne.

Kui liigitada mudeleid tunnetusteoreetilise laadi põhjal, siis eristuvad heuristilised ja didaktilised (avastamiseks ja õppeks mõeldud) mudelid. Kui liigitada neid mudeli ja originaali vahekorra järgi, siis eristuvad analoog-, matemaatilised, geomeetrilised jmt mudelid.

Ühiskonna kohta koostatud mudelid

Ühiskondlike nähtuste ja protsesside kohta koostatud mudelid iseloomustavad:

• olusid, olukordi ja situatsioone, s.o keskkonda, milles inimesed end leiavad;
• oma ajas toimuvaid sündmusi, reklaami ja propagandat, igat liiki tõlgendusi; poliitilisi, ideoloogilisi, majanduslikke prognoose ja illusioone; koostajaid ennast, sh koostajate arengutaset, huve ja taotlusi, lootusi ja hirme, vabadusastet, ambitsioone, mõtlemisviisi alternatiive jpm.

Enamasti on mudelite abil võimalik mõnevõrra tulemuslikumalt ja paremini edastada käsituste sõlmküsimusi, ajendada juurdlema ja avastama süsteemi ja metasüsteeme, neis olevaid seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, äratada huvi ning saavutada rahulolu.

Mudelitega saab mõnikord vältida kiiresti tekkida võivat käegalöömist, mis ilmneb alguses võimatult raskena tunduvate mõtetega kohtumisel.

Mudelite abil on kergem näidata nii, et teadmine muutuks instrumentaalseks väärtuseks – et oleks lihtsam aru saada keerukatest terminitest, reeglitest, seadustest, valemitest, nende tekkest ja toimest; et tuvastada ja põimida süsteemiks sündmuste põhjused ja seosed, tulemused ja tagajärjed. Mudelitega saab mõnikord vältida kiiresti tekkida võivat käegalöömist, mis ilmneb alguses võimatult raskena tunduvate mõtetega kohtumisel.

• Fakt on see, mis tõesti on olnud või toimunud, on või toimub.
• Selleks, et statistilised faktid omandaksid tähenduse, st muutuksid infoks, tuleb neid interpreteerida vastavate teooriate raames.
• Iga fakti tähendus kujuneb kontekstis. Iga fakti saab tõlgendada mitmes kontekstis.

Mudelite koostamisega saab toetada iseseisvust, mõtlemist ja meelde jätta tuletusloogika. Mudeli abil omandab abstraktne arutlus silmaga nähtava ja sageli ka käega katsutava oleku.

Demokraatlik riigikord ei ole tänapäeval võimalik ilma ühiskonna-uuringute ja juhtkonnata, kes tegelikult kujutab ette, mis see on, mida nimetatakse uuringuks, millistel eeldustel saab uuringu teha, mida on võimalik uuringu abil tuvastada, mis on fakt ning mis iseloomustab faktide usaldusväärsust, esinduslikkust ja süsteemsust. (Vt 8.2.)

Ühiskonnas suurte otsuste tegemiseks on vaja teada:

• milline on elanikkonna struktuur ja kuidas inimesed elavad, mille üle rõõmustavad, mida ootavad, loodavad ja armastavad, mida-keda ja miks nad kardavad ja põlgavad, millest-kellest innustuvad või mille-kelle eest üritavad põgeneda;
• mida elanikkonna eri kategooriad loodavad saavutada, millised on tegelikud tulemused ja tagajärjed;
• kuidas teadusliku uurimise tulemusi kasutada.

7.4. Tegevuse modelleerimine

Teooriad (mõttemudelid) on vajalikud igas enam-vähem hoolikalt kavandatavas tegevuses. Keerukamatel puhkudel on mõistlik leida käsitlusobjekti nägemiseks küllalt palju vaatepunkte. Seejärel tuleks aga võtta paber ette ja panna kirja võimalikult kõik, mis iseloomustab käsituse objekti, vaadata, millest see sõltub ning mis sellest omakorda sõltub. (Vt joonis 0.3.2.)

• Igaüks saab harjutada ja selgeks õppida mudelite koostamise.
• Alustada tasub nende asjade, tegevuste, nähtuste või protsesside modelleerimisest, mis on rohkem tuttavad ja lihtsamad.

Siin raamatus on vaadatud veidi lähemalt tegevussüsteemi mõnd elementi – tööd (vt 10) ja juhtimist (vt 11), õppimist (vt 9.1), õpetamist (vt 9 ja joonised 11.1.1. – 11.1.8.), haldamist, sidustamist (vt 2.9) jms. Sellest ei maksa järeldada, et me peame teisi tegevusi vähem tähtsaks ning et neid võiks ka mitte teada ja arvestada. See, mis on veidi avatud, on mõeldud seemneks ja näidiseks.

Nüüd on vaja igaühel ise edasi mõelda, modelleerida algul need tegevused, mis on rohkem tuttavad ja lihtsamad ning jõuda tasapisi keerukate ja vähetuntud tegevusteni.

Tähtis on iga tegevust käsitada nii nähtusena (staatikas) kui ka protsessina (dünaamikas). Staatikas saab iga tegevust käsitada n-mõõtelise ruumina ning dünaamikas ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepideva jadana.

Mudelite varal saab käsitada iga tegevust kui probleemi.

Mudeli varal saab selgitada, mis on juba rahuldaval määral selge ja mis veel segasevõitu, mida võib vanaviisi jätkata ja mida oleks vaja muuta, millega on võimalik üksi hakkama saada ja mille tegemiseks on vaja jõud ühendada jne.

Asjatundjad (vt 1.7.) mõtlevad süsteemselt ja valdavad klassifikatsioone. Diletandil on teadmised poolikud ja sageli on segamini ka see vähene, mis on pähe kogunenud.

Väärtuseks on vaid korrastatud teadmised. Väärtuseks on sellised teadmised, mida inimene oskab kasutada ja mille tähendusest ning tähtsusest ta saab aru, st peas on vastavad üld-, keskastme- ja konkreetteooriad.

Iga tegevust tuleb käsitada nii staatikas kui dünaamikas (nii nähtuse kui protsessina) – muidu ei õnnestu aru saada.

Enam-vähem rahuldava süsteemi loomiseks on vaja teooriat (mõttemudelit). Võimalik, et mõnel lugejal õnnestub eri tegevuste kohta koostatud mõttemudeleid leida kirjandusest. Kui see ei õnnestu, tuleb need endal luua.

Igas tegevusvaldkonnas on üksjagu eripära ja vastavalt on ka vaja järgida mõningaid printsiipe. Mudelite koostamisel on metodoloogia (printsiipide süsteem) sama vajalik nagu eesmärkide ja vahendite süsteem. Praktikas muutuvad mudelid (teooriad) väärtuseks koos metodoloogia ja metoodikaga (vt 8.3).