Ülo Vooglaid

Sisukord

6. PEATÜKK: SUHTLEMINE

 

Suhtlemine on üks nendest protsessidest, millest valdav osa kulgeb spontaanselt.

Suhetest ja suhtlemisest on võimalik aru saada vaid keskkonna kontekstis.

 

6.0. Üldist

 

Nagu eelmises peatükis mainitud (vt 5.3.), on kultuuriväärtuste keskmes keel. Keel on suhtlemise üks eeldus. Keel ei saa suhelda – suhtleb isiksus. Kui teine inimene on nii teistsugune, et kultuuriseost ei saa kujuneda, siis kommunikatsioon ei saa õnnestuda. Subjektid saavad suhelda, kui nad on küllalt sarnased, aga neil on mõtet suhelda, kui nad on küllalt erinevad ja ka erilised.

 

Suhelda saavad subjektid, kes:
• on küllalt sarnased, et üksteisest aru saada ja kes tahavad koos midagi ära teha;
• on küllalt erinevad, et neil oleks teineteisele midagi huvitavat ja olulist öelda;
• usaldavad üksteist;
• saavad aru, et koostöö eeldab keele- ja meeleseost.

 

Esmalt, nagu teada, oli sõna. Teada on ka see, mis siis juhtus, kui keeled segi läksid ja polnud enam võimalik üksteisest aru saada. Sõnade tähenduse täpne teadmine on kodanikule eluliselt oluline, sest muidu ei saa (ei ole võimalik) arutlustes ja otsustamises sisuliselt osaleda. Mõisted on vajalikud mõtte­mudelite (teooriate) korrastamiseks ja tähendustest arusaamiseks.

 

JOONIS 6.0.1. Suhtlemise ja kohtlemise eeldused.

 

Kommunikatsioon, suhtlemine, kohtlemine

Suhelda saavad subjektid. Kui üks käsitleb teist (või mõlemad käsitlevad teineteist) manipuleerimise objektina, on suhtlemise asemel kohtlemine (vt joonis 6.0.1.). Selleks, et suhelda, peab ka rääkima-kirjutama ning tegutsema kooskõlas ootustega ja arusaadavalt. Arusaadavaks muutub suhe vastavalt kultuuriseostele.

 

• Tekst on tähendusega märkide ja sümbolite lineaarne ja mõtestatud kogum.
• Kontekst on sõna või sõnaühendi tähendus, mis kujuneb eri metasüsteemides.
• Alltekst on ridade vahele peidetud mõte, mida adutakse intuitiivselt.
• Ülatekst on aateid ja ideaale rõhutatult esile toov tekst.
• Ulatekst on tekst, mille sisuks on kuuldused, demagoogilised avaldused, teadlikuks eksitamiseks, petmiseks ja vale peitmiseks mõeldud jutt.

 

Kommunikatsioon võib olla suuline ja kirjalik, vahetu ja vahendatud jne. Kommunikatsiooniks on vajalikud keel ja meel, toon ja tempo, aeg ja ruum, usk ja usaldus, paatiline seos (vähemalt sümpaatia, empaatia, kompaatia, vt 3.3.), tunded ja mõtted, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused (vt 5.3).

 

JOONIS 6.0.2. Kommunikatsioon kui protsess. Subjekti soov midagi teistele öelda moodustab kommunikatiivse protsessi mudelil toodud süsteemi. Kommunikatsiooniprotsessis nimetatakse teksti loojat kommunikaatoriks, vastuvõtjat retsipiendiks. Subjekt loob teksti, millel on nii ülatekst kui alltekst, kontekst ja tähendus. Teksti loomisel ja edastamisel ning vastuvõtmisel toimivad vahendavad faktorid. Neid on vähemalt nelja liiki – semantilised, tehnilised, sotsiaalsed ja individuaalsed. Kommunikaator loob küll teksti, ent tal on vaja retsipiendile midagi öelda ja tõenäoliselt ka midagi saavutada. Mõttesisu (sõnum, mida üritatakse rääkimisel või kirjutamisel öelda) nimetatakse reemaks, seda, mida käsitletakse, teemaks, ja seda, mida loodetakse saavutada, eesmärgiks. Kommunikatiivse protsessi teguritest on suur osa loendatud joonise vasakus servas. See, mida loodetakse saavutada, on kirjas mudeli paremas servas.

 

Rääkimise eelduseks on mõtte ja tunde ühtsus, rõhk, hääl, diktsioon, sõnavara, sobiv aeg ja koht enese ja oma mõtete väljendamiseks ning haridus oma jutu toime ettenägemiseks ja äratundmiseks.

Vestlemise eelduseks on partneri kuulamine ja arvestamine, mõtteselgus ja täpsus, järjel püsimine (mitte hajumine), põhjendamine, selgitamine, seostamine, viisakus, tähelepanelikkus, piiride ja mõõdu tundmine.

 

• Kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus on suhtlemine.
• Informeerimise ja mõjutamise ühtsus on kohtlemine.

 

Kommunikatsioon on subjektide seos, mis kujuneb tähendust omavate märkide ja sümbolite vahendusel.

Interaktsioon on subjektide seos käitumuslikul alusel.

Suhtlemine on kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus.

Inglise keeles ei tehta suhtlemisel ja kommunikatsioonil vahet – mõlemad on communication, vene keeles on eristus olemas – общение ja коммуникация.

 

Formaalsed ja mitteformaalsed seosed

Inimsuhted kujunevad nii formaalsete kui ka mitteformaalsete tegurite kaudu. Mingi välise teguri põhjal kogutud kooslustes on vähemalt esialgu formaalsed suhted. Formaalses suhtes on näiteks töörühm, klass, pallimängumeeskond, ettevõtte juhatus.

Mitteformaalsed suhted kujunevad vastastikuse meeldimise pinnal, kui tekib soov suhelda, hoida, üksteist aidata ja kaitsta.

Erivormiks formaalsete ja mitteformaalsete suhete vahel on abielu – mitteformaalsete suhete pinnal tekkinu on vormistatud formaalseks liiduks koos formaalsete õiguste, kohustuste ja vastutusega.

Formaalsete gruppide sees on enamasti mitu mitteformaalset gruppi. Formaalse grupi (töörühma) käitumine sõltub enamasti väikegruppides kujunenud hoiakutest ja suhtumisest. Inimene võib kuuluda samaaegselt mitmesse formaalsesse töörühma ja ka mitteformaalsesse väiksesse gruppi.

Igaühe staatust grupis on võimalik  tuvastada, selleks on mitmesuguseid meetodeid. Kui kedagi huvitab grupi struktuur ja inimeste suhted grupis; kui on soov tuvastada, kes on liider, kelle seisukohti arvestatakse jne, saab koostada sotsiogrammi (vt joonis 6.0.3.). Selleks tuleb selgitada, kes kellesse kuidas suhtub.

 

JOONIS 6.0.3. Sotsiogramm.

 

Sotsiomeetrilises uuringus küsitakse grupi igalt liikmelt, kellega koos ta sooviks täita mingeid keerukaid ülesandeid. Eelistuste põhjal selgub, et mõnega tahaksid meeleldi kõik (paljud) koos tegutseda ja on selge, et just sellel isikul on ka kõrge staatus. Selguvad ka need, kes on suhteliselt ja täiesti isoleeritud.

Sotsiogrammi alusel saab koostada sotsiomaatriksi (vt joonis 6.0.4.) ning liita valikud mööda horisontaali ja vertikaali.

Taas aitab süsteemne mõtlemine.

Rahuldavalt saab käsitleda vaid tervikut. Süsteemne mõtlemine on metodoloogiline lähtekoht ka suhete ja suhtlemise käsitamisel.

 

JOONIS 6.0.4. Sotsiomaatriks.

 

Joonis 6.0.5. Arengutaseme karakteristikud.

 

Suhete ja suhtlemise juures tuleb arvestada, milliste tegurite (vt joonis 6.0.5.) koosmõju neid mõjutab:

Füüsiline (jõud, kiirus, vastupidavus, koordinatsioon) ilmneb  koosmõjus vaimsega.

Sotsiaalne (ühiskonnaseostest tulenev) ilmneb koosmõjus kõlbelisega (kultuuriseostest tulenevaga).

Intellektuaalne (ratsionaalne, intellektiga hoomatav) ilmneb koosmõjus emotsionaalsega (loomingu, kunsti, s.o kõigega, mida saab tunnetega hoomata).

Sihiks on olek, kus füüsilise-vaimse, sotsiaalse-kõlbelise ja intellektuaalse-emotsionaalse hulgas ei ole ühtegi nõrka külge. Kui mõni külg osutub väga nõrgaks, võivad suhted ja suhtlemine olla sellest kõlbmatuseni raskendatud.

Igast koosmõjust saab teha tabeli, et (enda) käitumist ja suhteid analüüsida. Vaja on välja mõelda karakteristikud, mis iseloomustavad füüsilist olekut, ja kanda nende koondhinne (indeks, vt järgmisel lehel) ühele teljele. Seejärel tuleks leida karakteristikud, mis iseloomustavad vaimset olekut, ja kanda koondhinne teisele teljele.

Sarnased tabelid on (enese)analüüsi tarbeks mõistlik teha ka sotsiaalse-kõlbelise ja intellektuaalse-emotsionaalse kohta.

Tavaliselt annavad inimesed igat liiki hinnanguid intuitiivse tunnetuse alusel – meeldib, sobib, kõlbab. Nendel puhkudel, mil hinnang peab olema täpne, tuleks enne hindamist koostada täpne kava, mida hinnata, ja sõnastada kriteeriumid, mille alusel hinnata. Kokku tuleks leppida hindamisprotseduur ja tingimused ning etalonid (pallid vm ühikud), millega hindamistulemused fikseerida.

 

Indeksite koostamine

Nendel puhkudel, mil oleks tarvis usaldusväärset teavet mingite süsteemide (asjade, nähtuste või protsesside) ja nende elementide ja alasüsteemide kohta, mida mõõta ei ole võimalik, tuleb koostada indeksid.

Indeksite koostamiseks tuleb eelkõige mõelda, mis iseloomustab seda, mille kohta oleks teadmist vaja. Seejärel tuleb anda ekspertide abil indeksi kõikidele komponentidele kaal. NB! Kaalude summa peab andma kokku 100% (terviku). Seejärel saab koguda indeksi koostamiseks vajalikud andmed, korrutada kõik läbi kaaluga ja kanda korrutiste summa skaalale, mis ongi indeksi näit.

Hinnang ei saa kunagi olla objektiivne. Hinnang sõltub hindajast – subjektist. Oma käitumist või suhteid hinnates saab ise olla hindaja. Näiteks teatrile hinnangu andmine eeldab repertuaari, aga ka auditooriumi struktuuri jms tundmist.

Auditooriumi ühe osa järgi ei saa hinnata tervikut – tuleb tuletada hinnang, mis arvestab auditooriumi kõiki osi. Järelikult saab teatrit hinnata vaid isik, kes on asjatundlik nii teatri kui ka ühiskonna- ja kultuuriseoste osas.

 

6.1. Suhtlemine ja suhtetoimed

 

Suhtlemine on üks nendest protsessidest, millest valdav osa kulgeb spontaanselt. Inimeste suhted kujunevad suhtlemises ja suhtlemine sõltub suhetest. Mõnikord kujunevad suhted tänu suhtlemisele, mõnikord vastupidi – suhtlemine kujuneb tänu suhetele. Vastavalt vastastikustele suhetele kujunevad suhtetoimed.

 

JOONIS 6.1.1. Suhted ja suhtetoimed.

 

Suhted ja suhtlemine, nagu ka kõik muud nähtused, asjad ja protsessid ning muud süsteemid, omandavad tähenduse keskkonnas ja sõltuvalt keskkonnast (vt 3). Inimesed kujundavad keskkonda ja keskkond kujundab inimesi. Suhetest ja suhtlemisest on võimalik aru saada vaid keskkonna kontekstis, kus inimesed on oludele, olukorrale ja situatsioonile vastavas rollis. Keskkond on seejuures nii eesmärk ja vahend, ressurss kui ka tegutsemise tingimus. Suhted ja suhtlemine sõltuvad paljudest asjaoludest, sh suhtlejate adekvaatsusest, ambitsioonikusest, viisakusest, tähelepanelikkusest, oma rollis püsimise täpsusest jms.

Enesehinnangugi saab inimene läbi teiste inimeste silmade. Enesehinnang saab olla kõrge neil, kes austavad teisi ja püüavad siiralt teenida avalikku huvi.

 

Suhete hoomamise ulatus

Kui paljude inimestega aga on üldse võimalik suhelda, et suhteid hoomata?

Teadlikult tegutsemiseks on otstarbekas kujutada kasvõi väga põgusalt ette, millised seosed tekivad diaadis, triaadis ja suuremates suhtlusringides.

Kolme subjekti suhe (triaad) on juba sedavõrd keerukas, et pea vaevalt suudab kõiki seoseid haarata. Iga järgmise liikme lisamine suhtlusgruppi teeb pildi oluliselt keerukamaks – terviku haaramiseks tuleb asuda lihtsustama ja palju jääb tähelepanuta.

 

JOONIS 6.1.2. Seosed dialoogis ja trialoogis. A suhtub B-sse ja B suhtub A-sse. Mõlemal on enesereflektsioon (enesehinnang või arvamus iseendast). Selleks, et B-ga suhelda, peab A teadma, mida B endast arvab, ja B peab teadma A enesehinnangut. Näiteks kui B on endast liiga heal arvamusel, on temaga ohtlik suhelda. Kolmanda subjekti C lisamisel tekib suhete ja enesehinnangute tundmise variante oluliselt juurde. Lisaks peab C teadma, kuidas A suhtub B-sse ja B suhtub A-sse. Lisaks peab teadma, kuidas A ja B kahekesi koos suhtuvad C-sse ja kuidas C suhtub A ja B liitu, jne. Dialoogis on neli seost; esmalt A suhe B-sse ja B kujutlusse endast ning B suhe A-sse ja A kujutlusse endast. Trialoogis on vähemalt 24 seost! Triaadis püüavad subjektid lisaks nendele seostele, mis on diaadis, teada ka seda, millised on teiste omavahelised seosed.

 

Neid on vähe, kes suudavad hoomata üle viiest inimesest koosneva grupi suhteid. Ka organisatsiooni juhtkonna loomisel on viis kuni seitse inimest piiriks, mida pole soovitav ületada suhtekombinatsioonide keerukuse tõttu. Kui juhtkonnas on üle seitsme inimese, jaguneb juhtkond suure tõenäosusega kaheks või enamaks mitteformaalseks grupiks ja juhatus toimib sootuks teisiti kui oleks toiminud väiksema koosseisu korral.

Otstarbekas on teada veel mõningaid arve lisaks 5 ± 2-le. Need on 11 ± 1, 22 ± 2 ja 320 ± 20.

  • 11 ± 1 inimest on teovõimas, ülesannete ja kohustuste täitmiseks hästi juhitav seltskond ühe juhi käe all. Nad teavad üksteist, kuid ei pretendeeri juhtima. Nad kuulavad sõna, arvestavad, täidavad korraldusi. Igaüks on omaette asjatundja, omaette potentsiaal ja teised teavad seda – arvestavad, küsivad ja ei pretendeeri vaidlema, õiendama, kahtlustama. Nad soostuvad üheskoos koostöös tegutsema neile antud ühise eesmärgi saavutamiseks või ülesande täitmiseks.

Näiteks sobib siin jagu sõjaväes või jalgpallimeeskond. Mõlemas on 11 isikut. See arv ei ole ole juhuslikult selline – see on põhjendatud suhete ja suhtlemise seaduspärasusega.

  • 22 ± 2 inimest on piir, kuhu maani juhataja suudab hoomata tervikut ja näha ka igaüht eraldi. Niipea, kui tuleb mõni juurde, muutub kogu seltskond juhatajale/korraldajale impersonaalseks ja ta hakkab lähemalt arvestama ja suhtlema grupist vaid kahe-kolme liikmega. Niipea, kui klassis on 24+ last, ei suuda õpetaja enam igaüht eraldi näha. Ta vaatab klassi poole küll, aga näeb vaid kaht-kolme õpilast, kellega suhtleb. Muidugi võib õpetaja oma tähelepanu ringi lülitada, aga hõlmatute arv jääb ikka samasuguseks.

 

Otstarbekad kooslused:
• Strateegiliste otsuste langetamiseks 5 kuni 7 inimest.
• Nõupidamisteks, kus on vaja kokku leppida tööjaotuses jms, 11 +/- 1 inimest.
• Konsensuse saavutamiseks, selgitavateks seminari-tüüpi arutlusteks, selgeks õppimise ja praktikaga sidumise harjutamiseks jms 22 +/- 2 inimest.
• Sotsiaalse kontrolli hoidmiseks kuni 320 +/- 20 inimest.
• Niisama informeerimiseks – mis tahes hulk inimesi.

 

Algaja juht või õpetaja suudab haarata 20 inimest, vilunu 24 – seegi on kindlaks tehtud paljude katsetega. Kui eesmärgiks on lapse areng, on õpetajal vaja õpilasega personaalset sisulist kontakti. Vaja on lapse silmadest välja lugeda, kas ta sai aru või mitte, kas ta loob ja mõtleb kaasa ning edasi või vahib niisama mõtliku näoga.

  • 320 ± 20 on piir, kus inimesed suudavad veel nime ja näo kokku viia – kõik tunnevad kõiki. Kui inimesi on rohkem, muutub valdav osa üksteisele anonüümseks ja sotsiaalne kontroll nõrgeneb sedavõrd, et võib muutuda olematuks.

 

Vanasti öeldi segadust iseloomustades, et „seal oli üks Panama lahti”. See oli vihje Panama kanali kaevamisele, mil üle maailma oli kokku sõitnud suur hulk eri kultuuridest ja rahvustest töölisi. Sotsiaalne kontroll kadus täielikult ja kuritegevuse tase oli kõrge.

Suurehituste korral tuleks arvestada, et võõrastest kultuuridest saabunud tööliste rakendamiseks tuleb esmalt kujundada selline struktuur, mis oleks elujõuline ja võimaldaks hoida korda. Vastasel juhul võivad varsti ilmneda kahetsusväärsed tagajärjed.

 

6.2. Edasi- ja tagasiside

 

JOONIS 6.2.0. Edasi- ja tagasiside.

 

Sotsioloogias tähendab side subjektide vastastikust informeeritust. Subjekt, kes tahab, et tal oleks side mingi hulga teiste subjektidega, peab mõtlema eeskätt sellele, kuidas saavutada, et teised oleksid küllalt operatiivselt, süsteemselt ja täpselt informeeritud temast, ning seejärel, kuidas saada küllalt palju usaldusväärset infot kõigi teiste kohta, kelle olukorda, kavatsusi, hinnanguid jms oleks kindlasti vaja teada.

Koguda ja jagada saab andmeid, mis saavad muutuda infoks, kui neid tõlgendada. Tõlgendamine (interpretatsioon) on võimalik kontekstis, mis on antud juhul vastav teooria (mõttemudel mingi protsessi või nähtuse kohta; vt 7.3.). Siinkohal tasub tuletada meelde metodoloogiat ja metoodikat. (Vt 8.3.)

Tuleb ette, et mõned ametnikud ja nõunikud ei kujuta kuigi hästi ette, mis see on, mida nimetatakse edasisideks ja tagasisideks. Nad räägivad tagasiside „andmisest ja võtmisest”, „saamisest ja kogumisest”, aga mõtlevad selliste andmete saamist või andmist, mis peaksid iseloomustama mõnd tegutsejat, tegevust, mingi tegevuse tegureid, tulemusi või tagajärgi.

Edasisidest veel kuigi palju ei räägita üldse.

Nii edasi- kui ka tagasiside on protsessi (!) karakteristikud. Neid ei saa anda ega võtta. Sihi- ja eesmärgipäraselt saab subjekt tegutseda (vt 2.10.) vaid juhul, kui ta kujutab ette, mida ta tahab saavutada (on kohustatud saavutama) ja kuhu (kellele, kus, kuidas, millal jne) see tulemus („protsessi väljund”) peaks sobima (kõlbama n-ö sisendiks).

Edasiside seisnebki selles, et subjekt tegutseb sellise tulemuse saavutamiseks, millele tänu saaks rahuldava otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsusega kulgeda antud protsessi järgmine etapp või järgmised etapid ja protsess tervikuna. Iga protsessi väljund peaks sobima sisendiks järgmistesse protsessidesse.

 

• Edasiside ja tagasiside on protsessi karakteristikud.
• Edasisidestamine on see, kui inimene oskab näha seoste ja sõltuvuste süsteemi ning kujutab ette, mida saavutada on vaja ja kuidas saavutatud tulemus sobib sisendiks protsessi järgmisele etapile või järgmistele protsessidele.
• Tänu edasisidestamisele saab vaadata, mis tegelikult välja tuli.
• Tagasidestamine on see, kui inimene võrdleb tegelikult väljatulnut sellega, mida ta saavutada tahtis, hindab tulemust ja oma tegevust ning vajadusel teeb oma tegevusse korrektiive.

 

Koolis näiteks on tegevus rahuldavalt edasisidestatud, kui pedagoogiline personal:

  • suudab ja tahab küllalt selgelt ette näha ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajadusi, nagu ka õpilaste ja nende vanemate (perekonna) ootusi-lootusi-unistusi;
  • saab aru, mida tähendab Põhiseaduse säte, et otsustav sõna lapse haridustee valikul on tema vanematel (seaduslikel hooldajatel), mitte mõnel „haridusametnikul”;
  • on altis hoomama nii juba toimuvaid kui ka tõenäoliselt lähemas ja kaugemas tulevikus aset leidvaid muutusi tegevussüsteemis (vt 7.0.), keskkonnas (vt 3.0.), tunnetussüsteemis (vt 8.0.), kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemis jm;
  • on küllalt hästi informeeritud kõigest, sh piirangutest ja võimalustest, mis toimivad ühiskonnas ja kultuuris;
  • tunneb õpilaste võimekust, huvisid, vajadusi ja soove oma tuleviku kujundamiseks;
  • teadvustab, et õpe tuleb korraldada nii, et kõigi õpilaste (iga õpilase!) sünnipärased eeldused oleksid arvestatud ja kõik õpilased saaksid kujuneda iseseisvalt mõtlevateks aktiivseteks kodanikeks –
    ühiskonna liikmeteks ja kultuuri esindajateks, kes tahavad ja suudavad mitte ainult edasi õppida järgmises koolis, vaid ka:

–    olla elukestvas õppes, rajada oma kodu ja perekonna ning seda ka kindlalt hoida,

–    teha tööd, luua ja vahendada vaimseid ning intellektuaalseid väärtusi,

–    kaitsta ennast ja, kui vaja, ka teisi, kaitsta kodu ja kodumaad, loodust, Loojat, kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi, emakeelt, vabadust, iseseisvust ja teisi aateid.

 

Õpe on tagasisidestatud, kui pedagoogiline personal koos õpilaste ja nende vanematega (ka vanavanematega!) suudab ja tahab:

  • aduda oma ja teiste tegevuse koostoimes kujunevaid otseseid ja kaudseid tulemusi ja tagajärgi;
  • jälgida õppe toimeid ja arvestada seda edasises tegevuses.

 

Sellekski peab pedagoogiline personal tundma iga õpilast, ta tervislikku seisundit, suhteid, huve, tahet, usku, taotlusi, printsiipe, kriteeriume, hinnanguid-hoiakuid eri valdkondades jpm.

Õpilase kasvamist, tegutsemist, suhteid ja arengut on võimalik jälgida, kui on teada, kelleks õpilane loodab saada. Selleks, et öelda, mille poolest õpilased igati vastavad ootustele (ületavad ootusi!) ja mis kipub unarusse jääma, on vaja tunda mitte ainult õpilase kodu ja kooli kui kasvukeskkonda, vaid ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ja kultuuri kui holograafilist süsteemi. Vaid sel juhul on väljavaateid aduda, millise ettevalmistusega on võimalik elus hakkama saada ja hästi toime tulla ning miks võib juhtuda, et mõni laps jääb elule alla.

Igaüks peaks saama kõrvalise abita ise aru, et vanaviisi (mõõdukalt täiustades) võib jätkata vaid kõike seda, mis on hästi. Selline tegevus, mille tulemused ootustele ei vasta, tuleb kas lõpetada või küllalt põhjalikult ringi teha. Muidugi on siis vaja eelnevalt avastada äpardumise põhjused, mõelda välja programm, et nendest põhjustest vabaneda, ja luua programm, et saavutada ning hoida rahuldavaid tulemusi.

 

Edasi- ja tagasiside ühiskonnas

Ühiskonna tasandil saavad protsesse edasi- ja tagasisidestada isikud, kes tunnevad ühiskonda kui diskreetse struktuuriga institutsionaalset süsteemi ja kultuuri kui holograafilise struktuuriga süsteemi ning inimest kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat.

Riigis ja riigile olulisi protsesse saavad edasi- ja tagasisidestada vaid sellised isikud, kes on ise küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, kellel on küllalt selge ja vahetu ühiskonna- ja kultuuriseos, keda kannavad vaimsus, aated ja ideaalid, kes on ustavad, kained, ausad, tasakaalukad ning leppimatud igasuguste kõlvatuste ja puuduste suhtes.

Riiklikul tasandil on küsimus enamasti selles, kelle huvides parlament ja põhiseaduslikud institutsioonid tegutsevad, kas oma riigi ja kogu rahva huvides, mitte mingi teise riigi, mõne oligarhi, rahvusvahelise korporatsiooni või mõne erakonna (või valimiskampaania rahastaja) huvides.

 

JOONIS 6.2.1. Informeerituse kriteeriumid.

 

JOONIS 6.2.2. Andmed, info ja informeeritus.

 

Side, nagu ka edasi- ja tagasiside, on vajalik mistahes isereguleeruvas ja kasvõi mingil määral juhitavas süsteemis.

Inimene, kellel ei ole sidet ega edasi- ja tagasisidet, ei saa kodanikuna tegutseda. Riik ja riigi alasüsteemid, organisatsioonid ja ametkonnad, mis on edasi- ja tagasisidestamata, on põhimõtteliselt juhitamatud ning ei saa ka iseregulatiivselt funktsioneerida, muutuda ja areneda.

Oma riigi ja omavalitsuse side, edasiside ja tagasiside taset saab kontrollida iga kodanik. Selle kodanikukohustuse täitmisest sõltub palju.

 

6.3. Keel

 

Keelte valdamine on isiksuse karakteristik. Keel on vajalik mõtlemiseks ja mõtestamiseks, on mõtte väljendamise (edastamise) vahend.

Seda, kas toit peaks olema ka puhas ja värske, ei ole vaja uurida – see on selge uurimata. Loodetavasti pole toidu eristamine solgist liiga keeruline. Ka keelesolki pole raske ära tunda. Ükski ettekääne ei sobi selle õigustamiseks ega varjamiseks.

Keel on imetlusväärne ja ammendamatu! Imetlusväärsed on ka need, kes keelt hästi valdavad ja kasutavad.

Akadeemilise õppe abil omandatud võime end küllalt täpselt väljendada kujuneb ka teiste jutust arusaamise eelduseks. Kui inimestel pole soovi ega võimalust saada selgeks (ema)keel, siis ei saa kujuneda võimet verbaalseks suhtlemiseks. Saadikud ja ametnikud peaksid arvestama, et õppekorralduslikud otsused, mis kahjustavad emakeele omandamist, võivad kahjustada kultuuriseoste kujunemist.

 

Keeleselguse tähtsust ei saa üle hinnata

Keele, mõtlemise ja tegutsemise seos on igivana ja ka igihaljas teema. Igas kultuuris, kus inimesed saavad ja tahavad käituda kodanikena (osaleda arutlustes, otsustamises, otsuste täitmises ja tulemuste hindamises), taotlevad nad selgust ja kannavad hoolt keele eest. Arutlused, milles sõnadel on ebamäärane või lausa ekslik tähendus, muutuvad heal juhul mõttetuteks, aga halvemal juhul eksitavateks.

 

Arutlused, milles sõnadel on ebamäärane või lausa ekslik tähendus, muutuvad heal juhul mõttetuteks, aga halvemal juhul eksitavateks.

 

Näiteks mõned sõnad, mis on kogu ühiskonnas alailma „vaba­pidamisel”: siht, eesmärk, ülesanne, kohustus ja funktsioon. Eelmistes peatükkides on nendest siin ja seal juba juttu olnud, ent korrakem kokkuvõtlikult veel.

 

Meie käsitluses on nii:

Siht on subjekti kujutlus otstarbekast suunast, millel oleks vaja olla kogu aeg.

Eesmärk on subjekti kujutlus tulevikust, mis tuleb saavutada mingiks ajaks.

Nii sihtide seadmine kui ka sihil püsimine, eesmärkide seadmine ja eesmärkide saavutamine eeldab tahtelist pingutust, otsustavust, julgust, haritust, informeeritust, kogemust, arusaamist vajalikest eeldustest ja võimalikest ohtudest.

Eesmärgi saavutamiseks ja sihil püsimiseks on subjektil vaja vahendeid, vastasel juhul on tegemist pelgalt unistusega. Miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi suhtes.

Asjadel ja nende omadustel, tekstidel, tegevustel, seadustel, asutustel-ettevõtetel, sündmustel, visiitidel, tundidel jne ei saa eesmärke olla; eesmärgid on (kui on!) autoritel, korraldajatel (subjektidel).

Eesmärk on otsus; eesmärgi seab subjekt ise; eesmärk on vaja saavutada. (Vt ka 2.10.)

Ülesanded antakse, ülesandeid on vaja täita. Ülesannete täitmisest on üldjuhul vaja ka öelda sellele, kes ülesande andis, et ülesanne on täidetud.

Kohustused kaasnevad, kohustusi on vaja täita.

Funktsioonid on. Funktsioonide süsteemi tagant paistab neile, kelle silm on hästi teritatud, selle olemus, mille/kelle funktsioone õnnestus avastada. (Vt ka 11.0.)

Kui inimene ise tahab midagi saavutada ja asub aktiivselt tegutsema selle saavutamiseks, valib aja ja koha, hangib vahendid (ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused), kehtestab tegutsemise printsiibid, sh eelistused ja piirangud, aimab ette uusi võimalusi ja ohte, saavutab koostöö jne, siis saab öelda, et ta tegutseb eesmärgipäraselt.

Kui keegi teine palub (annab käsu või korralduse) midagi mingiks ajaks ära teha (alustada või valmis saada), siis inimene täidab ülesannet.

Kui sama oleks vaja ära teha ametikohaga kaasnevate kohustuste tõttu, siis on vaja endal mõelda ja otsustada, mida, millal ja kuidas teha, et kohustused oleksid täidetud.

 

Keelelodevus on lubamatu

Inimestel, kes ei suuda eristada ja seostada sihti, eesmärki ja vahendit, ülesannet, kohustust ja funktsioone, tulemusi ja tagajärgi, on raske (võimatu) oma peaga mõelda nii, et õnnestuks ühiskonnas ja kultuuris orienteeruda.

Kui tegevussüsteem on sassis, sh sihi- ja eesmärgipärane, kaootiline, sunduslik, situatiivne jm tegevus eristamata, võib juhtuda, et elu muutub kahetsusväärselt ängistavaks. Sundsituatsioonis kasvanud inimesed kujunevad kas orjameelseteks või dissidentlikeks. Kogu õppe- ja kasvatussüsteemi (paradigma) kaasajastamiseks on vaja enne kõike muud korrastada keel – terminoloogiline ja kontseptuaalne alus.

Üllatavalt meisterlikult on sätitud asjad nii, et peremehe asemel kasvatatakse sulaseid.

Kui oma peaga süsteemselt mõelda suutvate ja tahtvate inimeste asemel kasvatatakse trotsi täis käsutäitjaid, tigetsevaid petiseid (spikerdajaid) jt nahavedajaid, siis Eesti tulevik ei saa helge olla.

Lodevust on mitut liiki: on kombelodevust, käitumislodevust, suhtlemislodevust, toitumislodevust, riietumislodevust. On olemas ka keelelodevus. Keelt on vaja hoida nagu silmatera!

Hoolimatus keele ja kultuuri, looduse või tervise suhtes on kõik degenereerumise (mandumise, allakäigu) tunnus.

See on, mida peab teadma iga kodanik. Eriliselt peab seda teadma õpetaja.

 

• Hoolimatus keele suhtes on degenereerumise tunnus.
• Keelt on vaja hoida nagu silmatera!

 

Õpetaja tähtsust ei ole võimalik ülehinnata! Õpetajast sõltub, milliseks kujuneb rahva valmisolek hoida oma riiki, aga ka inimest, tema iseseisvust ja vabadust, kainust, tasakaalukust, töökust, järjekindlust; milliseks kujuneb rahva valmisolek mitte ainult kavandada tulevikku, vaid ka ületada ennast selle tuleviku nimel.

Õpetaja saab istutada lapse hinge kustumatu ja tingimusteta kodumaa-armastuse, kui ta ise usub oma maa ja rahva võimekusse ning ei esine kahtleva kõrvaltvaatajana, kes mõtleb ühte, räägib teist ja teeb kolmandat või ei tee üldse mitte midagi inimese, ühiskonna ja kultuuri hoidmiseks.

Siin raamatus on rõhutatud juhi kui õpetaja rolli (vt 11.1.), seejuures on mõeldud mitte ainult direktoreid, vaid kõiki juhte (otsustajaid) igas eluvaldkonnas. Esitatud on hulk jooniseid (vt joonis 11.1.1.–11.1.8.), mis käivad ka nende õpetajate kohta, kes on lasteaedades või koolides jm.