9. PEATÜKK: HARIDUS

Haridus ei tähenda ainult koolis käimist, koolivõrku ja seda, mida tehakse koolis.

Haridusotstarve on ühiskonna kõikidel institutsioonidel ja mõistlik inimene on õppes kogu elu.

9.0. Üldist

Inimese, igasuguste inimkoosluste, organisatsioonide ja institutsioonide, aga ka ühiskonna kui terviku oluliseks tunnuseks ja edenemise eelduseks on haridus. Eesti kultuuris on peetud haridust läbi aegade müüdiks – selliseks väärtuseks, mille vajalikkuse üle ei vaielda. Eesti kultuuris on müüdiks veel ema ja emakeel, loodus ja Looja, au ja väärikus.

Aeg-ajalt on meil kombeks üksteisele meelde tuletada, et Eesti oli juba siis kaetud koolivõrguga ja siin oli saavutatud enam-vähem täielik kirjaoskus, kui mitmel naabermaal isegi aadlikest ligi pooled veel ei osanud ei lugeda ega kirjutada.

Nüüd on küll juba XXI sajand, aga ikka tuleb ette, et haridussüsteemiks peetakse koolivõrku ja hariduseks seda, mida koolis tehakse ja koolis antakse.

Haridussüsteemi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Tähtis on tõdeda, et haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt kodul ja perekonnal. Lisaks koolile on oma osa teatril, kinol, muuseumil, klubil, kirikul, spordi- ja turismiorganisatsioonidel, kaitseväel jne, igal asutusel, ettevõttel, organisatsioonil. Oma osa on kõigil massiteabekanalitel – raadiol, televisioonil, ajalehtedel-ajakirjadel, kirjandusel-kunstil ja muidugi ka nn sotsiaalmeedial.

Haridus on:
• kultuuri funktsioon;
• subjekti üks tunnus või karakteristik, mis kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses;
• kodanikuks kujunemise ja kodanikuna kohuse- ja vastutustundlikult tegutsemise eeldus;
• ühiskonna kaasaegselt funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegur;
• vabaduse saavutamise, hoidmise, kaitsmise ja kasutamise eeldus;
• siht, eesmärk ja vahend;
• põhiseaduslik õigus;
• ametisse võtmise (saadikuks saamise) ja ametis hoidmise (atesteerimise) eeldus;
• valmisolekute kujunemise elukestev jada;
• ime;
• jne.

Koolil kui institutsioonil (koolil kui niisugusel) on ühiskonnas ja kultuuris süsteemi kujundav osa. Haridussüsteemis on kooli osatähtsus seda suurem, mida väiksem on perekondade valikuvabadus. Nagu on öeldud juba ka eelnevates peatükkides, on koolide osa haridussüsteemis väga suur, ent kooli (kõigi koolide) osatähtsus haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemises ei küüni üle 10%.

Suur osa teadmistest koguneb kõigil kogemata, vahetu kaemuse ja kogemise, tundmise-mõtlemise, uurimise ja loomise, töötamise ja mängimise teel, niisama suhtlemisel. Väga suur on eeskujude osa.

Õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus

Väärtuseks ei ole haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus. Väärtuseks ei ole ka teadmine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise-mõistmise ühtsus. Väärtuseks ei ole huvi, vaid huvi, tahte ja usu ühtsus. (Vt ka 2.8.)

Haridust ei saa keegi kellelegi kusagil kuidagi anda. Haridust ei saa võtta, osta, müüa ega vahetada. Hariduses ei saa töötada (õpetajad on ametis õppeasutuses). Haridusse ei saa tulla ja haridusest ei saa lahkuda.

Inimene saab kujuneda haritud inimeseks kultuuriseostes – omakultuuri, rahvuskultuuri ja üldinimliku kultuuri funktsioonina (objektiivse kaassõltuvusena, paljude tegurite koostoimes). (Vt joonis 5.3.1.)

Haridus on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus. Primaarne on kasvatus – kasvamise saatmine subjekti arenguks soodsa keskkonna loomise ja hoidmise kaudu.

Õppida võib inimene ükskõik kus ja ükskõik mida, aga haritud inimeseks on võimalik kujuneda vaid kultuuriseostes.

Haridus on kultuuri funktsioon (kultuuriseostes kasvamise objektiivne kaassõltuvus). Kultuur on paljutähenduslik mõiste, ent siin raamatus piirdume käsitusega, et kultuur on väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude kogum, mis korrastab inimese hoiakuid ja suhtumist, mõtlemist ja käitumist. (Vt ka 5)

Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada.

Igas kultuuris ja eri aegadel on inimestel oma kujutlus sellest, milleks on vaja eri eas poistel ja tüdrukutel, meestel ja naistel valmis olla. Vastavalt on eri kultuurides ka oma kujutlus vastavate valmisolekute kujunemise eeldustest ja teest, mida saab pidada otstarbekaks.

Isikud, kes tunnevad end marginaalsena, st kellel ei ole enam endist kultuuriseost ega veel ka uut kultuuriseost, võivad õppida, teada ja osata päris palju, aga haritud inimeseks kujunemine on siis rohkem kui raske, sest pole identiteeti (vt 2.3.).

Tähtis on teada, kogeda, mõtestada

Haridust ei saa alustada ega lõpetada; võimalik on alustada ja lõpetada õpet ning millegi õppimist, loomist, uurimist, ehitamist. Kõik teavad, et elus edasi jõudmiseks on vaja palju teada ja osata ning kõigest ka aru saada. See on õige, aga meeles tuleb pidada, et väärtus on nende kolme ühtsus. Ükshaaval neist rääkides läheb mõte kaduma – mõtteks on teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus.

Õppida saab tekste. Oskused kujunevad harjutades ja kogedes, arusaamine mõeldes ja mõtestades. Kogemusi saab inimene koguda vaid vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine. Äparduste korral salvestub alateadvusse meelehärm ja tunne, et nii ei või edaspidi teha; õnnestumise korral talletub rõõmutunne ja tõmme teha just nii ka edaspidi.

• Kogemusi saab koguda vaid vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine.
• Kogemusi vahetada ei ole võimalik. Oma või teiste kogemustest saab jutustada ning neid saab üldistada, konkretiseerida ja kontrollida.

Tähendused kujunevad kontekstis (metasüsteemides). Selleks, et aru saada, on vaja tunda nii tervikut kui ka detaile, alasüsteeme, osi ja elemente, seoseid ja sõltuvusi, võimalusi ja ohte.

Tasub korrata: väärtuseks ei ole teadmine, oskamine või arusaamine, vaid nende ühtsus!

Harituse mõõduks on ettenägemise ja äratundmise võime.

9.1. Õpe

Need, kes tahavad osaleda õppes (pole tähtis, millises rollis), peaksid püüdma endale selgeks mõelda, millest sõltub haritud inimeseks kujunemine ja haritud inimesena püsimine (ehkki kõik ümberringi muutub aina kiiremini) ning mis omakorda sõltub haridusest ja haritud inimesest. (Vt ka 2.8 ja joonis 0.3.2.)

Siis tuleks võtta senisest tunduvalt tõsisema tähelepanu alla oma valdkonnas asjatundjaks (vt 1.7.) kujunemise eeldused, avada eelduste koosseis ja struktuur ning võrrelda seda tegeliku olukorraga.

Nii saab avastada, „kuhu on koer maetud”. Kui nüüd jagub ka julgust ja tahtmist see probleem (vt joonis 0.3.3.) sõnastada, mudelina kirja panna ja vähemalt sõpradele avalikustada, avaneb võimalus tuvastada probleemiks oleva vastuolu tekke (võib-olla ka püsimise, süvenemise ja laienemise) põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem). Edasi oleks juba suhteliselt lihtne luua endale kava lünkade täitmiseks ja selle kõige hoidmiseks-tugevdamiseks, mis on juba heal järjel.

Kodanikule on eriti tähtis küsimus, kuidas kujuneb valmisolek aktiivselt ja vastutustundlikult tegutseda ühiskonna- ja kultuurielus, s.o kuidas saab kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks, isiksuseks, kes on suuteline iseseisvalt orienteeruma, mõtlema, analüüsima ja sünteesima, otsustama ning nii üksi kui ka kollektiivselt tegutsema; mitte olla ja jääda manipuleerimise objektiks, keda lükata ja tõmmata. (Vt ka joonis 1.6.1.)

Asjaolu, et maailm muutub üha kiiremini, tekitab vajaduse kardinaalselt muuta kogu haridussüsteemi sisu ja korraldust. Samas tekib moraalne õigus midagi muuta alles siis ja ainult siis, kui on väga selgeks mõeldud, mida peab hoidma, tugevdama ja kaitsma, st mida muuta ei tohi.

Õppes olekus peab kujunema tulevikus orienteerumise ja tegutsemise võime, järelikult peab õppe korralduseks ja sobiva õppesisu leidmiseks olema küllalt palju prognoose ja stsenaariume. Õppe mõtestab selle prospektiivne ehk tulevikku suunatud orientatsioon.

• Õppimine on igal juhul retrospektiivne (minevikust lähtuv) tegevus.
• Õppe mõtestab selle prospektiivne ehk tulevikku suunatud orientatsioon.

Õppida saab tekste (tähendusega märkide ja sümbolite mõtestatud kogumeid), mis on varem loodud. Õppimine on igal juhul retrospektiivne (minevikust lähtuv) tegevus. Pole kahtlust, et mingi hulk teadmisi on fundamentaalsed (loodusseadused, ühiskonnaseadused, mõtlemisseadused ning nende avaldumise seaduspärasused). Neid tekste nimetatakse tüvitekstideks ja vastavaid teadmisi tüviteadmisteks. Tüviteadmised on vaja selgeks saada, st ära õppida, mõtestada, seostada varem omandatuga, kinnistada, vääristada jne. (Vt 2.8.)

Õppes on peamine avastada, et ükski õppe oluline tegur ei puuduks ega oleks nii viletsa tasemega, et muudaks ülejäänu mõttetuks. (Vt joonist 9.1.4.)

Vajadus. Ilma vajaduseta kujuneb õpe pealiskaudseks, fragmentaarseks, üsna mõttetuks. Kui täiskasvanud inimesel pole vaja olla asjatundlik, siis ei pane miski teda pingutama ja ennast ületama.

Kui kehtiks kompetentsuse printsiip, saaks mingile ametikohale kandideerida vaid need, kes on eelnevalt tõestanud oma valmisolekut, st kandidaadil on:

• selged, kindlad, süsteemsed teadmised;
• oskus neid teadmisi kasutada;
• võime selgitada ja põhjendada eelistusi, tõrjumist ja muid valikud;
• tagada edasise tegutsemise süsteemsus ja komplekssus valdkonnas, kus ta peaks professionaalselt tegutsema.

Lisaks asjatundlikkusele on vajalik isiksuslik ja kõlbeline sobivus, inimlik kutsesobivus.

Inimene peaks saavutama taseme iseseisvalt orienteeruda ja osaleda otsustamises selle üle, miks teha, kuidas teha, millest teha, millega teha, millal teha, et saavutada tulemused, mis sobivad kasutamiseks ja vastavad ootustele ning tagajärgi oleks võimalikult vähe.

Sisu. Õppe sisu peab olema küllalt süsteemne, kompleksne ja kaasaegne.

• Kui pole vaja olla asjatundlik, siis ei pane miski inimesi pingutama ja ennast ületama.
• Kui kehtiks kompetentsuse printsiip, oleks igale ametikohale kandideerimise eelduseks oma valmisoleku tõestamine, teadmiste olemasolu, oskus teadmisi kasutada, võime selgitada ja põhjendada, tagada süsteemsus ja komplekssus.

Korraldus. Õppe korralduses tuleks võtta arvesse kogu õppetegurite süsteem: õppe aeg ja õpperuum, õppe vorm, õppesuhted ja õppevahendid, õppe metoodika ja õppeprogrammid, ühiskonna- ja kultuuriseos, perekonna- ja kogukonnaseos. Õppe korralduses on keskse tähendusega subjektne suhe inimeste vahel – suhelda saavad subjektid. Kui üks koostöös olev pool või mõlemad pooled käsitavad teist objektina, kukub välja kohtlemine. (Vt joonis 6.0.1.) Õppes on objektiks mitte inimene, vaid tema areng.

Metoodika. Õppemetoodika juurde kuuluvad erinevad võtted õppe- ja kasvatusprotsessi peamise eesmärgi – isiksuse arengu – saavutamiseks. Valikul on vaja arvestada iga inimese eripärasid. Näiteks kana-tüüpi (ärkab vara ja õhtul läheb vara magama) või sea-tüüpi (hiline ärkamine, poolöine aktiivne aeg) inimene (vene kultuuris lõoke ja öökull), vasaku- või paremakäelisus, tugevam humanitaar- või reaalainetes, sünteetilise või analüütilise mõtlemisega. Inimese eripärasid peab välja uurima, teadma ja arvestama.

Õppija ja teadmised

Oleks vaja aru saada, et kõike seda, mida võib elus vaja minna, ei ole võimalik kellelegi kuidagi õpetada ega ära õppida. Võimalik on saavutada iseseisva orienteerumise, mõtlemise ja mõtestamise võime. Võimalik on õppida kuulama, ka sõna kuulama ja iseseisev olema. Võimalik on õppida vaatama, mõõtma, hindama, loendama ja kirjeldama, eristama ja seostama. Võimalik on jõuda aduma süsteeme, tähendusi, ohte ja võimalusi. (Vt 2.11.)

Elatakse olevikus, ent valmistutakse tulevikuks. Iga järgmine hetk võib olla tuntud või tundmatu. Ehkki suur osa sellest, mis tundub olevat uus, on ammu unustatud vana, on vaja eristada ja seostada, otsustada ja teostada, kahelda, kuni õnnestub veenduda jne.

Õppides ei saa targemaks; õppides võib saada teadmisi, tänu millele saab koguda uusi teadmisi, oskusi, tärgata huvi jpm.

Õppides ei saa targemaks; õppides võib saada teadmisi, tänu millele saab koguda uusi teadmisi. Omaette küsimuseks on nende teadmiste väärtus ja kvaliteet. (Vt joonis 9.1.5.)

Teadmise puhul on oluline selle usaldatavus, terviklikkus, mõtestatus-seostatus, sügavus ja ulatus, fundamentaalsus, rakendatavus jpm. Oluline on ka teadmiste kontsentriline (ühise keskme ümber koondatud, ent kiht-kihilt täiustuv) ülesehitus ja korrastatus selliselt, et teadmisi oleks võimalik vajaduse korral mälust kergelt ja kiiresti üles leida. Oluline on teadmiste kindlus, mis kujuneb kahtluste ületamise teel ja mis omakorda võimaldab kahelda kõiges selles, milles pole veel olnud võimalik veenduda.

Enamik teadmisi on inimesel lihtsalt fooniks või taustaks ja võib tunduda, et neid ei lähe vaja mitte kunagi. Me ei teadvusta, et iga teadmine võib olla materjal, mida saab kasutada mingite mõttekonstruktsioonide rajamiseks, ega tea, tänu millistele teadmistele õnnestus millestki aru saada, otstarbekalt edasi mõelda ja käituda. Teadmiste hulga (mahu) suurendamine on suhteliselt lihtne, võrreldes teadmiste korrastamisega.

Korrastuse aluseks on klassifikatsioonid ja muud struktuurid, mida üritatakse kuidagi selgitada ja arusaadavamaks teha selliste üldtuntud asjade varal nagu tünn, raam, riiul, kärg, kett vms. Siin raamatus on selleks mitu korda räägitud tünnilaua- või ankruketiseadus. (Vt 1.0.)

Enne peaks olema see mudel, kus on fundamentaalsus ja rakenduslikkus, maht ja korrastatus, sügavus-ulatus (nn plaat- ja polt-teadmine), mille kohaselt millegi kohta peaks teadma kõike ja kõige kohta midagi jne.

Teadmiste kvaliteeti iseloomustab vastavus:

• vajadustele;
• kultuuristereotüüpidele;
• riiklikele ja rahvusvahelistele standarditele;
• ideaalidele;
• tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.

Õpet vajab igaüks

Iga eluhetk võib olla õpetlik, aga ka eksitav, ehmatav ja üllatav, vaimustav ja ohtlik. Selleks, et tänapäeval toime tulla ning aktiivselt osaleda ühiskonna- ja kultuurielus, peaks iga kodanik (kogu elanikkond) olema elukestvas õppes! Põhiseadusega on igal kodanikul ja välismaalasel Eestis õigus haridusele. Kellelgi ei ole õigust käsitada seda õigust mingis (veel enam, ükskõik millises) koolis käimise kohustusena.

Kooli ja kooli vahe võib olla väga suur. Sedasama võib öelda igat liiki kursuste, seminaride, sümpoosionite, konverentside, kongresside jms kohta.

Laias laastus võib täiendusõppe jagada:

• ülikoolide korraldusel toimuv programmiline täiendusõpe;
• ametkondade ja ametite, erakondade, omavalitsuste jt regulaarsed „õppepäevad” ja „-nädalad” (nn konverentsid, kus tegelikult peetakse mingi hulk loenguid, mida on ette nähtud nimetada ettekanneteks);
• väliskoolitus, mis toimub enamasti suurte korporatsioonide, liitude, ühenduste, komisjonide, EL-i, NATO, UNESCO jms initsiatiivil;
• koolituskeskuste, MTÜde ja töötukassa kursused;
• ettevõtete-asutuste-organisatsioonide sisekoolitus
• jne.

Meil ei ole nii palju andmeid igat liiki õppe sisu ja tõhususe kohta, et midagi hinnangulist öelda. Teame, et täiendkoolituse tase on (väga) ebaühtlane. Valdavalt on kombeks kavandada teemad, aeg, koht, kestvus ja osalejate piirarv. Lektori ülesandeks on rääkida sellel teemal, mille korraldajad panid programmi.

Põhiseaduslik õigus haridusele ei käi pelgalt laste ja noorte kohta, vaid kogu elanikkonna kohta!

Toimub ka selliseid kursusi, mida tutvustatakse kui võimalust tõsta kvalifikatsiooni. Heal juhul on siis sõnastatud kvalifikatsiooninõuded ja üritatakse saavutada, et kursuslaste teadmised ja oskused oleksid edaspidi nõuetega kooskõlas.

Neid, kes vaatavad täiendusõpet mitte koolitaja, vaid praktika poolt, näevad raskusteta, et vaja oleks mitte õpet, vaid valmisolekut, mitte ainult rahuldavat kvalifikatsiooni, vaid ka õiget orientatsiooni ja muud (vt joonis 9.2.1.) , mis kõik koos moodustavad valmisoleku selleks, mida on vaja saavutada ja tagada

Põhiprotsess koolis

Vanem ja keskminegi põlvkond on käinud sellises üldhariduskoolis, kus domineeris hindamiskeskne reproduktiivne frontaalõpe. Pole see „stiil” unustusse jäänud ka tänapäeval. Ikka leidub neid, kes lasevad vanaviisi – tahaksid aina õpetada, kontrollida ja hindeid panna. Nii läheb suur (väga suur) osa kallist aega kaduma.

Mil määral seda veel esineb, on raske öelda, sest vastava uuringu tulemusi meil ei ole. Eestis on nii selliseid koole, lasteaedu ja lastekodusid (nimetatagu neid, kuidas tahes), mida meenutatakse heldimusega, aga on ka selliseid, mille meenutamine ajab külmavärinad peale.

Meie käsitluse järgi ei ole koolis põhiprotsessiks mitte õppimine, õpetamine, õppetöö või riikliku õppekava (RÕKi) täitmine, vaid õpilase areng. Järelikult oleks mõistlik sallida koolis vaid seda, mis soodustab eri eas poiste ja tüdrukute arengut. Nendes koolides, kus kool toetab kodu (vanemate ja vanavanemate) taotlusi ja on suudetud siduda intellektuaalne, emotsionaalne ja vaimne taotlus uueks tervikuks, kujunevad õpilased adekvaatseteks kodanikeks. Nendes koolides on õpe mitte väärtustepõhine, vaid voorustepõhine.

Heal juhul jagub õppes aega, ruumi ja tähelepanu kõigile tegevustele, mitte ainult õpetamisele ja õppimisele.

Igal pool see nii ei ole. Eesti põhikooli igas klassis läheb väga palju väga väärtuslikku aega kaduma. Koolis on hulgaliselt õpilasi, kes tegutsevad kogu päeva vilkalt, kuid selliseks tegevuseks nagu õppimine ei kasuta minutitki.

Sellest, kuidas elavad üliõpilased, siin pikemalt ei arutleks. Ka üliõpilaste hulgas on neid, kes õpivad peamiselt arvestuste ja eksamite eel ja teevad, mida oskavad, et kõik õpitu kiiresti unustada ja et peas tekiks rohkem ruumi järgmise aine omandamiseks. Nii aastast aastasse, kuni õnnestub vajalik arv ainepunkte kokku koguda. Õppetoolid kannavad hoolt oma ainete vahendamise eest. Üliõpilane kui isiksus läheb ülikoolide juhtkonnale korda vaid korrarikkumiste puhul.

Bologna lepete tõttu toimub ülikoolides valdav osa õppest nn 3+2 süsteemi järgi. Bakalaureuseõpe pidi olema ettevalmistus magistriõppeks. Paraku läks teisiti. Bakalaureuseõpet käsitatakse iseseisva õppekontsentrina ja selle läbimise korral ulatatakse „lõpetajale” diplom (!?). Mõningaid saavutusi ja puudusi on igas õppekontsentris ja igas kooliastmes, aga kui ülikoolides jääb domineerima poolik ettevalmistus, võib olukord muutuda ohtlikuks ja on põhjust muretsemiseks.

• Akadeemiline lodevus on ühiskonnaohtlik.
• Profaanid ja diletandid toodavad profaane ja diletante.
• Spetsialistid ja generalistid saavad kujuneda ja rakenduda vaid spetsialistide ja generalistide kõrval.

Kellel veidi aega, võiks võrrelda praegu kehtivaid akadeemilisi nõudeid nõuetega, mis kehtisid ülikoolides 30 ja rohkem aastat tagasi, ja tuua välja, mis räägib tänase olukorra kasuks ja kahjuks. Igas ülikoolis, nagu ka haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonnas, Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuris, Riigikogu kultuurikomisjonis jm peaks olema inimesi, kes seda olukorda näevad ja teavad, aga ei söanda välja teha. Muidugi on kõigil hulgaliselt põhjendusi ja muid selgitusi, mis aga ei sobi katastroofilähedase olukorra õigustamiseks. Raske öelda, kas nendest „selgitustest” peaks iga kodanik järeldama, et „pole sinu asi!” ja „käib küll!” või peaks hoopis astla püsti ajama.

Ülikooliseadus:
• Ülikooli ülesanne on edendada teadusi ja kultuuri, osutada ühiskonnale vajalikke õppe- ja teadus- ning muul loometegevusel põhinevaid teenuseid ning kujundada üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke.
• Eriala ei saa rakenduda! Rakendub isiksus, kellel on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust!

• Selline õpe, milles põlvkond põlvkonna järel jääb ilma otsustamiseks ja metasüsteemides orienteerumiseks vajalikust ettevalmistusest, on riigi ja rahva vastu suunatud kuritegu.

Taasiseseisvumise ajal tundus, et ülikoolid on sellised kultuurikantsid, mille pärast pole vaja kunagi muretseda. Tundus uskumatu, et ka seal võib kujuneda teejuhiks põhjendamatu autoriteedistruktuur, kius, õelutsemine, ahnus ja hoolimatu mõtlemisviis, mis surub kõrvale nii emakeele kui ka ülikooliseadusega fikseeritud põhikohustuse.

Paljude meelest on untsu läinud ka see õhinapõhiselt korraldatud reform, millega kanditi kõik nn kutsekoolid ja keskeriõppeasutused haridus-teadusministeeriumi haldusalasse. Tänaseks on neid kõvasti remonditud ja muul viisil uuendatud sisseseade osas, aga sisuline pool on endiselt nigel. Muidugi pole ka see pilt ühtlane, aga kui õppeasutuse tulemused meeldivad vaid tegijatele endale, tuleks mitte ohata, vaid võtta meetmeid.

Õpe ja ühiskond

Nende teemade „läbivõtmine”, mis on programmis, ei eelda vilunud õpetajalt mingit pingutust ja pole väga erandlik, et koolis võtab maad rutiin. Siia vahele võivad kõik ajada igasuguseid jutte, aga kindel on see, et kallist õppeajast kulub ikka veel suur osa kontrollimiseks, hindamiseks ja märkuste tegemiseks neile, kes piiluvad telefoni, mängivad laevade pommitamist, vahivad tuima näoga kuhugi kaugusse, saadavad kirju, segavad neid, kes püüavad korralikud olla jne.

Lapsed, nagu ka täiskasvanud, kes leiavad end absurdses sundsituatsioonis, üritavad põgeneda, on pahurad ja ei saa selgeks mitte midagi. Igal aastal langeb õppest välja suure kooli jagu õpilasi, peamiselt poisse. Eestis on väga palju noori, kelle kohta öeldakse, et nad ei õpi ega tööta, st vedelevad vanemate kaelas ja „valmistuvad” end töötuna arvele võtma, et pääseks kuhugi kursusele. Paraku on töötutele ja tööotsijatele korraldatava õppe tase (väga pehmelt öeldes) ebaühtlane. Sedasama võib öelda ka nn kutsekoolides toimuva õppe kohta. (Vt ka 10 ja 11)

Tegeledes haridusega ei või piirduda pelgalt õppega ega õppe kirjeldamisega. Vaja on tegeleda kõige sellega, millest sõltub haridus ja mis omakorda sõltub haridusest. (Vt joonis 0.3.2.) Kui paradigma on tervikuna paigast ära, ei ole nn kosmeetilistest täiustustest suurt abi loota.

Kui ühiskonnas ei kehti kompetentsuse printsiip, on igasugustele ametikohtadele, saadikuks ja nõunikuks võimalik tõusta olenemata haridusest, ja kuri ongi karjas. Siis hakatakse pidama haridussüsteemi mingiks ülalpeetavaks ja ülikooli, õppejõude, õpetajaid, õpetajate ettevalmistust, õppekirjanduse avaldamist ja kõike muud, mis on ühiskonna harituna hoidmiseks vajalik, hakatakse pidama koormaks.

Asjade tootmise puhul üritatakse üldjuhul saavutada häid tulemusi minimaalsete kulutustega. Mittemateriaalse „tootmise” alal on mõistlik toimida risti vastupidi! Kokkuhoid hariduse, teaduse ja kultuuri edendamisel maksab väga valusalt kätte. Mida rohkem ressursse õnnestub läbimõeldult paigutada haridussüsteemi, sh õpetajate ettevalmistusse, seda võimsam on tulemus.

• Materiaalses sfääris saavutatakse edu kulude vähendamisega.
• Mittemateriaalses sfääris saavutatakse edu kulude suurendamisega!

Muidugi ei käi see märkus pelgalt laste ja koolivõrgu kohta. See käib kogu haridussüsteemi kohta, eeskätt täiskasvanute elukestva õppe ja loomingu korralduse ning sisu kohta. Asjaolu, et ülikoolides pole enam (väidetavalt rahapuuduse tõttu) ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid, on juba jätnud ja jätab aina rängemalt mõjuva ning väga raskelt kompenseeritava augu kogu haridussüsteemi. Ükskord tuleb aru saada, et kui uuringuid ei ole, ei saa kujuneda õppejõude, ei saa olla teaduslikke kontakte ja pole kuskilt võtta aktuaalset, süsteemset ja usaldatavat infot õppeks. Seetõttu pole ka võimalik enam osaleda ei innovaatiliste projektide loomises ega praktikute konsulteerimises.

Tutvuste või muude skeemide abil „suurteks ülemusteks” tõusnud isikud suhtuvad sageli põlgusega nii haritlastesse kui ka haridusse ja haridussüsteemi, nagu ka teadusse ja teadussüsteemi, kultuuri ja kultuurisüsteemi. Selline hoiak, mis võib esmapilgul tunduda pisiasjana, on ühiskonna- ja kultuuriohtlik. Kodanikel on vaja olla väga valvel, et midagi niisugust ei juhtuks.

Kui ülikoolis on õpe korraldatud nii, et haritlaseks, generalistiks, patrioodiks kujunemise eeldused pole üldse kõne all, siis muutub ülikool petusüsteemi osaks. Isikud, kellel ülikoolis ametialast, ühiskonnaalast ja kaitsealast ettevalmistust ei võimaldata, kujunevad heal juhul pelgalt kvalifitseeritud tööjõuks. Vaja on haritlasi! Vaja on loovisikuid, kes suudavad ja tahavad pühenduda oma maa ja rahva hoidmisele ja edendamisele.

• Vanarahva tarkus: narrid põldu ühe korra, narrib põld sind üheksa korda.
• Hariduspõllul kasvab vilja asemel terve põlvkond.

Tasub veel kord korrata ja meeles hoida, et mittemateriaalses sfääris ei too kulude kokkuhoid efektiivsuse kasvu, vaid vastupidise efekti! Edu toob hoopis kulutuste ja vabaduse suurendamine (limiitide ja piirangute kaotamine). Materiaalse tootmise ja asjadega askeldamise sfääris talutakse ka tuhnusi, mittemateriaalses sfääris ei või taluda.

Kodanik, kes hoolib oma kodumaast, teeb kõik, mida võib, ja rohkemgi, et tuhmus ja juhmus ei pääseks domineerima.

Selleks, et aru saada haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemise (nagu ka haritud inimesena ja haritud ühiskonnana püsimise) eeldustest, on vaja käsitada süsteeme, millest sõltub harituks, informeerituks ja kogenuks saamine ja harituna püsimine, s.o järjepidev süsteemne enesetäiendamine. Tunda ja arvestada tuleks neid süsteeme, milles ilmneb hariduse tähtsus ja tähendus.

Haridus on mõistlikult tegutsemise üks eeldus. Rahuldavaks peetava selguse saavutamiseks peaks paralleelselt arvestama ka teisi elamise ja end õnnelikuna tundmise tegureid.

Haridus ei tegutse; tegutseb inimene kui isiksus, tegutsevad inimkooslused, kes on saavutanud subjektina orienteerumise, otsustamise ja koostöövõime.

Haridus saab etendada ühiskonnas olulist osa vaid koos teaduse ja kultuuriga. Kõik need kolm on üksteise eeldused ja ka tulemused (või tagajärjed).

9.2. Kodaniku haridus

Üldharidusega kujuneb ABC kirjaoskus, üldine orienteerumine endas ja ümbritsevas maailmas, see tähendab võimekust omandada produktiivseks rakendumiseks vajalik ettevalmistus ja kasutada iga eluhetke enesetäienduseks.

Põhikoolis ja gümnaasiumis kujuneb ajaloo kaudu ajatunnetus, geograafia kaudu ruumitunnetus, kirjanduse kaudu kultuuritunnetus, muusika ja kunstiõppe kaudu kunstitunnetus, füüsika, keemia, bioloogia kaudu loodustunnetus jne. Tänu üldharidusele saab inimene püsida elukestvas õppes, aga ei saa veel produktiivselt rakenduda. Rakendumiseks on vaja saada asjatundjaks, st omandada erialane, kutsealane ja ametialane ettevalmistus – mitte üks, teine või kolmas, vaid need kõik kui valmisoleku kolm dimensiooni.

Vajalik on ka funktsionaalne kirjaoskus (vt 2.7.), tänu millele saab inimene hakkama igapäevases elus ja asjaajamises, suudab rajada ja hoida oma kodu ja perekonda, hoida lapsi ja oma vanemaid, suhelda kogukonnas ja sõpruskonnas, osaleda ühiskonna- ja kultuurielus, kaitsta kõike, mida lõhkuda ei või ja asendada kõik, mis on oma aja ära elanud.

• Tänu üldharidusele saab inimene püsida elukestvas õppes, aga ei saa veel produktiivselt rakenduda.
• Rakendumiseks on vaja saada asjatundjaks.

Kindlustunde saavutamiseks on vaja omandada vähemalt kaks-kolm eriala ja heal juhul ka kaks-kolm kutset. Ometi ei oleks selline ettevalmistus piisav. Rakendutakse mingil ametikohal! Palka makstakse ametikoha alusel, edutatakse ametiredelil ja ka lahti lastakse ametikohalt (mitte erialalt!). Kui erialasele ja kutsealasele ettevalmistusele ei lisandu ametialast ettevalmistust, siis pole võimalik sellises rollis rakenduda, kus on vaja iseseisvalt orienteeruda, otsustada, korraldada otsuste täitmist ja vastutada selle kõige eest. Siis on „näpud põhjas”, olenemata sellest, kui hea on erialane ja kutsealane tase.

Kodanikuks kujunemisel on igaühel vaja ka seda ettevalmistust, mis võimaldaks orienteeruda ühiskonnas kui institutsionaalses süsteemis ja kultuuris kui holograafilises (vaatenurgast sõltuvate väärtustega) süsteemis. Vastasel juhul ei ole kuigi palju lootust sisuliselt osaleda ühiskonna- ja kultuurielus. Põhimõtteliselt muidugi võib igaüks ka iseseisvalt omandada filosoofia ja filosoofia ajaloo, psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia alused, aga praktikas on seda juhtunud väga harva.

Kõigil on vaja ettevalmistust selleks, et kaitsta ennast ja teisi, kodu ja kodumaad, au ja väärikust, vabadust, iseseisvust, loodust, kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi, sealhulgas erilise tähtsusega kultuurivara – emakeelt.

Kõigil on vaja ettevalmistust selleks, et kaitsta ennast ja teisi, kodu ja kodumaad, au ja väärikust, vabadust, iseseisvust, loodust, kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi, sealhulgas erilise tähtsusega kultuurivara – emakeelt. Selline ettevalmistus ongi haridus, mis, tõsi küll, ei ole (ei saa kunagi olla) küllaldane. Haridusteel ei ole võimalik jõuda kohale – haridusteel on kõik alati teel täiuse saavutamise suunas.

Mida rohkem keegi teab ja saab aru, seda enam saab ta aru, mis kõik on veel puudu ja oleks vaja lisada.

Mida oleks vaja saavutada?

Vaja oleks osata:

• kuulata nii, et õnnestuks rääkijat mõista, tema jutust aru saada ja taibata, mida rääkija tahtis öelda, saada ning vältida (varjata?);
• vaikida ja sekkuda vaid siis, kui on midagi öelda;
• rääkida nii, et teistel oleks võimalik aru saada;
• lugeda (kiiresti, täpselt, süvenenult);
• kirjutada (ladusalt, selgelt, lühidalt);
• mõelda ja mõtestada, ette näha ja ära tunda;
• tabada süsteeme, meta- ja supersüsteeme;
• püüda käsitada kõike võimalikult süsteemselt ja kompleksselt;
• leida igas käsituses küllalt palju vaatepunkte, et näha kõike võimalikult igakülgselt, nii staatikas kui dünaamikas;
• pühenduda oma tööle, ametile ja kutsele nii, et iga nädal jääks aega ja kohta ka õppimiseks, uurimiseks, loominguks, mängimiseks, töötamiseks, liikumiseks, suhtlemiseks ja üksiolekuks;
• austada akadeemilisi väärtusi ja norme;
• pürgida tõketest hoolimata tõe tunnetamise poole, teades, et kohale jõuda pole võimalik;
• tunda rõõmu lõpututel teedel olemisest;
• hoida enda ja teiste tervist;
• hinnata vaikust ja valgust nende mõistete kõigis tähendustes;
• olla subjekt (mitte näida subjektina, ega lasta end pidada manipuleerimise objektiks!);
• suhelda teistega (mitte kohelda teisi);
• pühenduda, et kujuneda asjatundjaks ja püsida asjatundjana;
• vältida sattumist sellistele ametikohtadele ja rollidesse, kus orienteerumiseks ning otsustamises ja vastutamises osalemiseks veel ettevalmistust ei ole;
• vallata ja hoida keeli, ennekõike emakeelt;
• hoida loodust ja loodusvarasid;
• kaitsta kultuuri ja kultuurivarasid;
• hoida ja kaitsta oma ja teiste õigust ilmutada initsiatiivi, olla akadeemiliselt iseseisev, vaba ja sõltumatu;
• olla väärikas, tüüne, aus, ustav ja usaldusväärne koostööpartner;
• võtta arvesse, et rikkamaks saab vaid see, kes on küllalt helde ja avatud heale.

Kuidas oma arengutaset hinnata?

Ühest, kõigile küllalt hästi sobivat loendit pole võimalik koostada. Mõtiskleda enda üle ikka võib. Eripärast hoolimata on kõigil ka üht-teist võrreldavat ja sellist, mis peaks olema eripärasustest hoolimata. Avastamisrõõmu soovides on allpool nimetatud üht-teist, mida võiks lähemalt kaaluda.

Adekvaatsus – ei pea end ei-tea-kelleks ega ka tühjaks kohaks, kellest ei sõltu midagi.

Individuaalse minuti pikkus. Individuaalne minut (vt 2.0.) on seda lühem, mida tihedamalt on tähendusega sündmusi. Mida lühem on individuaalne minut, seda kiiremini kulgeb aeg ja seda pikemaks kujuneb elu. Vanus ja elatud aastate arv ei korreleeru.

Refleksioonivõime. Esimese astme refleksioonivõime on lapsel, kes hakkab nimetama asju, inimesi ja tegevusi. Teise astme reflek­sioonivõime on lapsel, kes hakkab kasutama asesõnu. Vaadake ise, mitmenda astme refleksioonis orienteerub inimene, kes ütleb: „Ma arvan, et sa tead, mida ma sinust arvan.” Üliõpilane peaks suutma suhelda kuuenda-seitsmenda astme refleksioonis.

Mõtlemisvõime. Võime eriliste raskusteta määratleda ja piiritleda, eristada ja seostada, süstematiseerida ja klassifitseerida, analüüsida ja sünteesida, modelleerida ja ekstrapoleerida.

Väljendusvõime. Võime rääkida ja kirjutada lühidalt, selgelt ja vaid siis, kui on midagi öelda.

Viisakus. Siiras soov käituda kooskõlas kultuuris fikseerunud heade tavade ja kommetega.

Võitlusvalmidus. Leppimatus igasuguse alatuse, valetamise, petmise, ahnitsemise, hoolimatuse jms ilmingute vastu, kõige selle vastu, mis on kõlvatu, mis ohustab riiki ja rahvast, loodust, kultuuri ja inimlikku väärikust, nagu ka kõige selle eest, mis on arukas, õige ja õiglane, mida ilmestab vaimne selgus, mõõdukus ja hoolivus.

Ennast on võimalik ka maatriksi abil analüüsida (vt joonis 9.3.1.).

Seda oleme korranud nüüd juba järjest, et millegi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. (Vt joonis 0.3.1.) Igast objektist võib olla hulk erinevaid, ent õigeid (või vääraid!) pilte. Ühest vaatepunktist nähtud pilt võib olla õige või väär, aga ei saa olla küllaldane.

Vaja on anda igale mõistele operatsionaalne määratlus igast vaatepunktist. Selleks tuleb mõistele lisada võimalikult täiuslikud tegurite ja toimete loendid, mis võimaldavad saada aru, kuidas mõiste on kujunenud ja millest sõltub.

Õpe kui valmisolekute kujunemise jada

Kultuuriõpe – õpetus kirjutamata reeglite süsteemist, põlvest põlve edasi antud tarkusest, kus on väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused, tavad, kombed, traditsioonid. Kultuuriõppe abil saavutavad inimesed enesetunnetuse ja eneseaustuse. Nad saavad teada, kuidas funktsioneerib holograafiline süsteem, mille esindajaks võib olla iga selles kultuuris kasvanud ja seda kultuuri endas kandev isik. (Vt 5)

Arusaamine ja mõistmine
• Aru on võimalik saada põhjustest ja tagajärgedest, seostest ja sõltuvustest; süsteemidest, nende funktsioneerimisest, muutumisest, arengust jms.
• Mõista saab subjekt subjekti.

Ühiskonnaõpe – õpetus kirjutatud reeglite süsteemist. Ühiskonnaõppes saab teada, kuidas funktsioneerib ja muutub institutsionaalne süsteem, mille liikmeks on iga selles ühiskonnas elav ja seda ühiskonda tundev inimene. (Vt 4)

Perekonnaõpe – õpetus esmasest kasvukeskkonnast. Just perekonnaõppe abil saavad kujuneda sooidentiteet ja kuuluvustunne, mis edaspidi kujuneb lojaalsuse ja truuduse aluseks. Põhiseaduse järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise eeldus ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Perekond on ühiskonna ja kultuuri algosake.

Kogukonnaõpe – kogukond on see laiem mõjuala, milles inimene kujuneb. Inimene kuulub samaaegselt mitmesse kogukonda – näiteks kiriku-, kooli-, või külakogukond, spordiselts.

Keskkonnaõpe – kõik kulgeb keskkonnas kui süsteemis. Keskkond on materiaalne, mittemateriaalne ja virtuaalne. (Vt 3)

Suhtlusõpe – inimesed on omavahel seotud mitmesuguste seostega. Näiteks perekondlikud ja kogukondlikud, ametkondlikud, erakondlikud, piirkondlikud, formaalsed (ametialased), mitteformaalsed, avalikud ja varjatud, kohustuslikud ja vabatahtlikud seosed. Suhtlemises eristatakse kommunikatsiooni, interaktsiooni, kohtlemises sõnalist informeerimist ja füüsilist mõjutamist. (Vt 6.)

Terviseõpe – igaüks peab tundma ja hoidma nii enda kui ka teiste tervist ja tervise tegureid. Tervise arvel ei tohi tegutseda! (Vt 2.4.)

Inimeseõpe – selles peaks olema ette nähtud käsitleda nii füüsilist, vaimset, sotsiaalset, emotsionaalset kui ka intellektuaalset valmidust, maailmapilti ja kõlbelisi hoiakuid, voorusi, tahet, maailmavaadet, aateid, ideaale, kõikvõimalikke alternatiive, humaanse elukäsituse aluseid jpm.

9.3. Kompetentsus

Õppest räägitakse meil alatasa, kompetentsusest üsna harva. Eestis ei ole kellelgi olnud veel nii palju jõudu, et kehtestada kompetentsuse printsiip. Kompetentsus tuleb peamiselt kõne alla siis, kui keegi on ebakompetentne ja mingis valdkonnas on kõik ligadi-logadi.

Siin ei ole jutt kompetentsusest kellelegi hinnangu andmiseks, küll aga eneseanalüüsiks ja oma ning kolleegide kodanikuõppe täpsustamiseks. Igal alal on vaja kaasaegseks ja tulemuslikuks asjaajamiseks küllalt kõrget kvalifikatsiooni, aga kvalifikatsioonil on tähendus üksnes juhul, kui on ka õige orientatsioon ja tugev motivatsioon. Lähemal vaatlemisel selgub, et väärtuseks ei ole üks, teine või kolmas, vaid nende ühtsus. Teiste sõnadega öeldes: kui üks nendest kolmest on väga nõrk või puudub hoopis, siis pole teistel mingit tähtsust. Järelikult on kvalifikatsiooni tõstmine eesmärgina naeruväärne.

Lisaks sellele kolmikule on kodanikul vaja olla ka küllalt erudeeritud, et aduda regulatsioonitasandite seoseid, valdkondade seoseid, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid, looduse, inimese ja ühiskonna seoseid jne.

• Igal alal on vaja küllalt kõrget kvalifikatsiooni.
• Kvalifikatsioonil on tähendus üksnes juhul, kui on ka õige orientatsioon ja tugev motivatsioon.

Vajalik on ka affiliatsioon – südamlikkus, headus, inimlik hoolivus, humaansus.

Praktika näitab, et on veel üks tegur, mille tähtsust aimavad kõik, aga mille sisu ja kujunemist keegi päris hästi kirjeldada (seni veel) ei oska – see on intuitsioon. Suured otsused teeb inimene enamasti intuitsiooni, mitte ratsionaalsete arutluste, modelleerimise, ekstrapoleerimise, klassifitseerimise ja süstematiseerimise tulemusel.

Diplom või tunnistus ei ole kvalifikatsiooni näitaja, ammugi mitte valmisoleku näitaja. Kusagile ametisse, saadikuks või nõunikuks tahtmisel on oluline mitte koolis oldud aastate arv ja diplomite hulk, vaid valmisolek selleks tegevuseks, kuhu kandideeritakse. Seega on vaja lähtuda mitte varasemast õppest, vaid eesseisvast tegevusest.

Tõhusaks tegutsemiseks on vaja erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust:
• kvalifikatsiooni – teadmisteoskuste ja kogemuste ühtsust;
• orientatsiooni – arusaama õigest-valest suunast , kõlbelisest-kõlvatust mõtte- ja tundeviisist jms;
• motivatsiooni – motiivide kogumit;
• eruditsiooni – avarat silmaringi, haritust, õpetatust konteksti hoomamiseks;
• affiliatsiooni – inimlikku headust, hoolivust, südamlikkust;
• intuitsiooni – vaistlikku tunnetust, usaldusväärset tundlikkust.

Sobivusotsuse saab langetada sõltuvalt sellest, kas on kujunenud valmisolek vastutustundlikuks tegutsemiseks eeloleval ametikohal või saadikuna või nõunikuna. Siis, kui oleks vaja kandideerida, on hilja hakata mõtlema sellele, milline peaks olema ettevalmistus. Valmisoleku saavutamiseks võib kuluda aastaid. Niipalju peaks igaühel oidu olema, et analüüsida, mil määral juba kujunenud valmidus vastab vajadusele.

Siin on praegu kõne all nii professionaalne kui ka kõlbeline problemaatika.

Eestis, nagu ka kõigis teistes riikides, on vaid üks jõud, kes on suuteline erakondade juhtkondadele aru pähe panema. Selleks jõuks on kõrgeima võimu kandja – rahvas. Kodanikud saavad valimistel näidata, kes kuidas hoolib oma kodumaast.

Demokraatlik õigusriik püsib tänu kodanikele, aga kodanikuks ei kujuneta niisama, möödaminnes, iseenesest. Selleks tuleb vaeva näha ja järjekindlalt õppes püsida. Pole vähimatki kartust, et keegi saaks liiga heaks kodanikuks. Väärtuseks just mitmekesisus – üks oskab üht, teine teist, kolmas kolmandat. Väärtuseks on koosmeel.

Tähtis on, et inimesed saaksid üksteisest aru ja püüdleksid täiustumise poole, ei imestaks ega ironiseeriks selle püüdluse üle. Kodanik hoiab oma kodumaad, on pühendunud ja ei hakka hoolimatult tegema seda, mis võib kodumaad kahjustada.

Jutt ei käi sellest, et igaüks kujuneks igas valdkonnas professionaaliks, küll aga sellest, et igaüks orienteeruks tervikutes, näeks nii oma osa tervikus kui ka igasuguste valdkondade osa suurtes süsteemides.

Väärtuseks on valmidus süsteemselt mõelda ja tegutseda.

Järgnevalt põgus loend sellest, milleks peaks valmidus kujunema. See loend ei saa olla täielik, sest on igaühel isesugune. Igaüks saab ise vaadata, mis tal on juba rahuldav, mis veel mitte eriti, mis on lausa puudu või pigem eksitav kui vajalik. Lugeja saab end ise analüüsida ja soovi korral koostada endale elukestvas õppes püsimise kava.

Vaja on saavutada valmisolek:

• Elamiseks – et ei oleks kahju elatud päevadest ja aastatest, et elu oleks mõistlik ja valmistaks rõõmu. Et inimene saaks olla ise õnnelik ja luua teistele enda ümber eeldusi õnnelikuks eluks.
• Loomiseks – looming on inimese ja ühiskonna arengu eelduseks. Subjekti areng on loomingu, mitte õppimise funktsioon.
• Tunnetuseks – enda ja teiste inimeste tundmaõppimiseks ja tundmiseks. Selleks, et tunnetada keskkonda (loodus- ja tehiskeskkonda, füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja virtuaalset keskkonda,
  vt 3.0.). Tunnetust on vaja, et edasi- ja tagasisidestada otsuseid ja protsesse, koguda usaldusväärseid andmeid, muuta andmed kasutatavaks infoks.
• Juhtimiseks – igasuguste protsesside teadlikuks suunamiseks ja iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks. Juhtimisalane ettevalmistus on rahuldav, kui on ka teostusalane ettevalmistus.
• Teostamiseks – juhtimisalaste otsuste täitmiseks. Ei ole mõtet otsuseid teha, kui keegi ei oska, ei taha, ei suuda, ei jõua, ei saa hakkama või ei mõtlegi neid täita. Teostusalane ettevalmistus ei ole sugugi vähem tähtis kui juhtimisalane ettevalmistus.
• Võitlemiseks – elu on võitlus. Inimese põhiline võitlus käib iseendas! Võitlevad need, kellel ei ole ükskõik. Võidavad need, kes on visad, järjekindlad, täpsed, arukalt tasakaalukad, nõudlikud nii enda kui teiste suhtes; samas tähelepanelikud, ausad, südamlikud, õiglased. Võitlus ei käi vaid relvaga käes ja võimaliku välise vaenlase vastu, kuigi vajadusel on seegi oluline. Igaühel tuleb võidelda looduse ja kõigi kultuuriväärtuste hoidmiseks. Võidelda tuleb tõe nimel ja õiglase asjaajamise eest. Võidelda tuleb õiguse eest olla vaba ja iseseisev. Võidelda tuleb õiguse eest kasutada oma põhiseaduslikke õigusi, luua uut ja hoida seda, mida muuta ei või.
• Kaitsmiseks – kaitsta tuleb ennast, oma lähedasi, kodu ja kodumaad, vabadust, iseseisvust, inimõigusi, kodanikuõigusi, loodust, kultuuri, emakeelt, nõrgemaid jpm. Kaitsevalmidus on vähemasti sama oluline kui võitlusvalmidus. Kaitsta tuleb ennast ja kõiki teisi ka kaabakate, jõhkardite, petturite jt nn vähemuste eest.
• Mängimiseks – mäng on fundamentaalne tegevus, mille kaudu inimesed õpivad tundma ennast ja teisi inimesi, keskkonda ja tegevussüsteemi. Mängude kaudu nähakse, kes on kes, saadakse aru, mil määral keegi keskendub ja pühendub, on usaldusväärne, aus või kõlvatu. Kui isik näiteks mängib mängimist, siis kus on garantii, et ta muus tegevuses samuti ei mängi. Mida enam läheb ühiskonnas poliitika jm n-ö päriselu mänguks kätte ära, seda enam muutuvad mänguks mõeldud tegevused, sh teater ja sport, eriliselt tähtsaks ja tõsiseltvõetavaks.

Loomulikult on vaja ettevalmistust ka leiva teenimiseks. Produktiivselt saab inimene rakenduda, kui tal on nii erialane, kutsealane kui ka ametialane ettevalmistus. Mitte üks, teine või kolmas, vaid need koos! Mõtleb-tunneb ja tegutseb muidugi mitte ettevalmistus, vaid isiksus.

9.4. Hariduspoliitikast

Loomeliitudel ja -seltsidel tasuks luua kujutlust sellest, milline peaks olema ja on tegelikult nende valdkonnas tegutsevate isikute valmidus produktiivseks, intensiivseks ja efektiivseks tegutsemiseks.

Juhtunud on nii, et haridus (vilets haridus) on kujunenud Eesti (ja mitte ainult Eesti!) arengupeetuse oluliseks põhjuseks. NB! Jutt ei käi siin praegu sellest, mida tehakse lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis.

Hädas oleme juba seetõttu, et paljud põhimõisted ja nende seosed on määratlemata. Seetõttu pole võimalik aru saada, millest jutt käib ja keegi ei saa kodanikuna reageerida, kui kusagil aetakse tegelikule olukorrale vastupidiseid jutte. Inimestele seletatakse, et PISA-test (majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni OECD programm õpilaste hindamiseks) mõõtis hariduse kvaliteeti ja selle mõõtmise tulemuste põhjal võib öelda, et Eestis on haridus maailma parimate hulgas. Nähtavasti on haridusametnike hulgas ka selliseid, kes loodavad, et nende juttude põhjal peaksid kõik võtma teadmiseks, et „hariduses” on kõik laitmatult hästi. Igaüks teab, et kui muretsemiseks pole mingit põhjust, võib rahulikult jätkata vanas vaimus.

Vilets haridus on kujunenud Eesti (ja mitte ainult Eesti!) arengupeetuse oluliseks põhjuseks.

NB! Ühiskonnas saab kõik püsida paigal vaid teise analoogilise nähtuse, oleku või protsessi suhtes! Kes kujutab ette, et saavutatu on juba selline ideaal, mida oleks vaja kõigil aina imetleda, tekitab tahestahtmata olukorra, kus edasipüüdmise asemel on olemasoleva hoidmise sündroom ja on vaid aja küsimus, mil tagajärjeks on kõigist teistest mahajäämine (stagneerumine ja degradeerumine). Ühiskonnas on vaja kõiki süsteeme (vt joonis 4.0.3.), eeskätt haridussüsteemi pidevalt täiustada, et see oleks ja püsiks parasjagu ajast ees.

Eksitavaid andmeid ja arvamisi

Selles jutus, mida aetakse PISA ümber, on mitu jämedat viga:

• Test ei saa mõõta mitte midagi. Test on meetod. Inimesed saavad testiga koguda andmeid, mille põhjal saavad vastava ala eksperdid anda hinnanguid.
• PISA-testiga koguti andmeid IX klassi õpilaste mõningate oskuste kohta. Nende andmete alusel ei saa teha järeldusi ei õpilaste hariduse ega arengutaseme kohta, ei kooli, õppesüsteemi ega haridussüsteemi, ei õppe ega kasvatuse taseme kohta.

Palju on räägitud eri rahvusest elanike integratsioonist. Enam-vähem kõik arvavad, et integratsiooni esmane tegur on keel. Kujutatakse ette, et kui õpetada keel selgeks, siis inimesed integreeruvad ja adapteeruvad. (Vt 2.2.)

Keel ei saa suhelda. Suhelda saavad (kui tahavad) inimesed, täpsemalt öeldes isiksused kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektid. Väärtuseks kujuneb mitte keel, vaid keele ja meele ühtsus. Väärtuseks kujuneb inimene, kes üha enam adub kultuuri- ja ühiskonnaseoseid ning tunneb ja mõtleb veidi uutmoodi, usub ja loodab, et on toiminud õigesti. Armastusest ei maksa esialgu unistada. Hea, kui õnnestub nördimust ja vihkamist ära hoida.

• Väärtuseks kujuneb mitte keel, vaid keele ja meele ühtsus.
• Väärtuseks kujuneb inimene, kes üha enam adub kultuuri- ja ühiskonnaseoseid ning tunneb ja mõtleb veidi uutmoodi; usub ja loodab, et on toiminud õigesti.

Tasub veel kord üle korrata see, mis sai peatüki alguses juba öeldud – haridus ei saa olla mingi-keelne – õpe saab toimuda mingis keeles, mida õpetajad ja õpilased küllalt hästi valdavad.

Hariduses ei saa töötada – töötatakse mõnes koolis või muus õppeasutuses. Haridust ei saa lõpetada – lõpetada saab mingi kooli. Õpitakse ka mitte õppekaval, vaid ülikoolis, kus õpe toimub mingi kava alusel. Haridust ei saa anda – anda saab kooli õppekava edukat läbimist tõendava tunnistuse või diplomi ning lisada ka sooja käepigistuse ja lilleõie. Haridust ei saa rahastada – rahastada saab õppeasutusi, õppe-, loome- ja uurimisprogramme.

Haridus nagu terviski ei saa olla kahe-, kolme- või enamakordne. Inimene võib käia mitmes koolis ja saada ka mitu tunnistust või diplomit. Koolides veedetud aastate arv ja haritus ei korreleeru.

Segadust tekitavad sõnad

Eelpool öeldust peaks paistma, et sellised sõnad, nagu „kooliharidus”, „huviharidus” ja „kutseharidus” on mõttetud.

Keegi ei saa kuidagi ära arvata, mida nimelt on keegi saanud selgeks koolis, kodus või kusagil mujal. Võimalik on teada, mida eri õppeainete raames õpiti või uuriti-puuriti, aga pole võimalik ära arvata, kuidas (tänu kellele või millele) õnnestus kellelgi kujuneda isiksuseks kui subjektiks või jääda manipuleerimise objektiks.

Mis puutub huvisse, siis huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise oluline eeldus. Haritud inimeseks kujunemises on oluline mitte ainult huvi, vaid huvi, tahte ja usu ühtsus (vt joonis 2.12.2.).

Nii nagu ajaks naerma see, kui keegi eristaks tervist ja haiglatervist, on mõttetu tõemeeli eristada haridusest kooliharidust. Kui siiski rääkida edasi huviharidusest, võib juhtuda, et keegi hakkab rääkima ka aistingu- või tajuharidusest, tähelepanu- või mõtlemisharidusest. Haritud inimesed loodetavasti ei tee selliseid loogikavigu.

Kordame: hariduse üle arutlemiseks on vaja aru saada ka sellest, et kõne all ei ole pelgalt koolid ja lasteaiad ning neis käivad lapsed! Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel ja õppes on (peaks olema!) elukestvalt kogu elanikkond!

9.5. Valik kuldreegleid

Edasimõtlemiseks on siin toodud valik kasvukeskkonna loomise ja hoidmise kuldreegleid.

• Ära räägi teistele seda, mida nad võiksid ja peaksid ise avastama või välja mõtlema!
• Ära otsusta seda, mida võiksid ja peaksid teised otsustama; aita, keda vaja, pigem küsimuste kui soovitustega!
• Ära tee teiste eest ära seda, mida nad võiksid ja peaksid tegema!
• Ära arva, et jutust piisab! Võimalda inimestel tegutseda ja kogemuse varal veenduda, et jutt on õige ning rääkija küllalt arukas, aus ja heatahtlik!
• Vastutustunnet ja aktiivsust ei saa tekitada; need tekivad, kui inimene saab tegelikult (mitte mängult) osaleda otsustamises.
• Arvesta, et kasvatuslikud efektid kujunevad vaid tõeses situatsioonis; mängulises situatsioonis mõjuvad nii märkused kui kiitused nagu hane selga vesi.
• Subjekti (indiviidide, gruppide jm) arengumehhanismiks on looming. Loomingu eelduseks on vabadus ja iseseisvus, ent vabaduse kasutamise eelduseks on kord ja korraaustus. Vähe sellest, et korralageduses ei tule loomingust kuigi palju välja; korralageduses võivad loovisikud hukkuda.
• Rahvuslikuks põhirikkuseks on anne (andekus). Paraku on sageli nii, et kui Looja on kellegi suhtes olnud millegi poolest väga helde, on ta olnud samas millegi poolest ka üpris kitsi.
• Õppe ja kasvatuse kõige olulisemaid eeldusi – usaldust, austust, hoolivust, armastust jms, ei saa tekitada ega asendada.
• Iga laps ja ka valdav osa täiskasvanutest on erilised ning kordumatud! Igaühel on õigus kasvada imetlusväärseks ja kellelgi ei ole õigust kedagi nivelleerida (ühtlustada) või muul viisil kahjustada.

Siinsetes kuldreeglites on tähelepanu keskmes haridussfäär, aga põhimõtteliselt kehtivad need reeglid igas elusfääris.

Harjutus kodanikule

Vaja oleks vaadata endasse ja leida, kas kodanikuna tegutsemiseks vajalik ettevalmistus on juba rahuldav.

Tasub mõelda selle üle, kas midagi (mis?) ohustab meie:

• emakeelt;
• rahva elujõudu;
• ülikoole;
• rahvuslikku eliiti;
• riiklikku ja kultuurilist iseseisvust;
• iga kodaniku isiksuslikku vabadust;
• rahvuslikku ja riiklikku väärikust;
• kommunikatsiooniruumi (kodaniku võimalust olla informeeritud);
• sõnavabadust (kodaniku õigust mõelda ja öelda oma tundeid ja mõtteid nii, et üldsusel oleks võimalik sellest osa saada);
• haridusruumi (kodaniku võimalust kujuneda haritud inimeseks ja püsida harituna);
• majandusruumi;
• kultuuriruumi;
• autoriteedistruktuuri kujunemist (valimisi, määramisi, nimetamisi);
• loomepotentsiaali;
• annet;
• vaimsust;
• vooruste süsteemi;
• tervist;
• tervishoiusüsteemi;
• loodust;
• oma riiki.

Seejärel tuleks sedasama loetelu kasutades mõelda, millised meetmed on vajalikud, et seda kõike hoida, kaitsta ja edendada.

NB! Meetmed võivad olla otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed, süsteemsed, fragmentaarsed jne. Oluline on, kuidas need meetmed toimivad. Oluline on leida tõhus kaitse ohtude vastu ja jõudu uute edutegurite loomiseks ning rakendamiseks.