1. PEATÜKK: INIMENE

Inimene ei ole pelgalt ressurss.
Inimene ja inimese heaolu on alfa ja oomega, algus ja lõpp, iga otsuse puhul põhisiht ja eesmärk, põhiprintsiip ja hindamise põhikriteerium.

 

1.0. ÜLDIST

 

Selleks, et näha ennast ja teisi inimesi, on vaja leida küllalt palju vaatepunkte. Me kõik oleme indiviidid ja individuaalsused, isiksused ja subjektid või manipuleerimise objektid ja palju muud. Inimene ei ole pelgalt ressurss!
Meie käsituse keskmes on inimene, elanik, kes tahab saada kodanikuks, olla kodanik ja tegutseda kodanikuna, patrioodina, kes hoiab oma kodu, kodumaad, riiki ja rahvast.
Selleks, et kodanikuna arukalt käituda, peaks inimene päris palju teadma, oskama ja aru saama, ette nägema ja ära tundma, kes on kes ning mis on mis. Vaid küllalt selge orienteerumise korral kujuneb julgus otsustada (osaleda otsustuskogude tegevuses) ja teostada nii oma kui ka teiste tehtud otsuseid.

Inimest saab käsitleda:
• kui indiviidi ja kui isiksust;
• kui subjekti või manipuleerimise objekti;
• kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat;
• kui perekonna tulemit, loojat ja hoidjat;
• kui rollide ja staatuste kogumit;
• kui eeldust ja tõket;
• kui eesmärki ja vahendit;
• kui ressurssi ja tingimust, printsiipi ja kriteeriumi;
• kui kõigi ja kõige mõõtu ja hinda;
• kui süsteemi jpm.

Arukas kodanik saab kõrvalise abita aru, et enne mingi seisukoha väljaütlemist tuleb hoolikalt mõelda ning enne otsustamist tuleb veenduda, et see, mida ja kuidas midagi teha kavatsetakse, on mõistlik ja vajalik. Kodanikku iseloomustavad kõik inimlikud voorused. Käitumise regulatsioonis on saavutusmotiivi kõrval ka ebaedu vältimise motiiv.

Arukal inimesel ei ole ükskõik, mida teised tema kohta teavad ja arvavad. Arukas inimene tahab ka tunnustust ja tähelepanu ning kardab ühiskondlikku hukkamõistu, mis järgneb, kui ta teeb rumalusi või jätab tegemata selle, mida on vaja teha mitte ainult sellepärast, et teised seda ootavad ja loodavad ning ametikoht ja staatus kohustab.

Käitumist reguleerivad aated, ideaalid ja teised tunded. Samuti pealisülesanne, maailmavaade, kohuse- ja vastutustunne. Oluline osa inimlikus regulatsioonis on ka hirmul ja häbil, mis kujuneb kultuuriseostes, ja süütundel, mis kujuneb ühiskonnaseostes.

 

MORAAL, SOTSIAALNE KONTROLL JA ADMINISTRATIIVNE KONTROLL

 

Liikumapanevaid jõude on palju. Mõni inimene tegutseb seetõttu, et tal on huvi, teist ajendab kohusetunne, kolmandat vastutustunne, neljandat vajadused. Mõnd innustab ja kannustab kodutunne, teist ennekõike kodanikutunne.

Kes kardab ajakirjandust, kes tuld, vargaid või politseid, vanglat, jumalat, klassi- või töökaaslaste hukkamõistu, abikaasat… Kui inimesel ei ole kainet mõistust, et aru saada, mis on kõlbeline ja kõlvatu, ja ta on kaotanud häbitunde, ei aita ükski asi ja selle raamatu lugemise võib siinkohal katki jätta – pole mõtet aega raisata. Kui pole häbi teha sigadusi või jätta tegemata seda, mida peab tegema, on inimese moraalne kompass korrast ära ja õppimise ning süsteemi hoomamise tõttu võib ta saavutada võime teha rumalusi senisest veel paremini ning muutuda oma kaaslastele ja ühiskonnale ohtlikuks.

Ühiskonna põhiliseks regulatsioonimehhanismiks on moraal –
hinnanguliselt 60% inimeste käitumisest sõltub moraalinormidest.

 

Leebeks näiteks kõlbelise ja kõlvatu käitumise kohta peaks sobima põlluharija, kes pritsib põllule mürki siis, kui seda ei tohi teha, ja põhjustab ümbruskonna mesilaste hukkumise. Juriidiliselt võib asi olla kuidas tahes, aga kui sellise teo pärast häbi ei ole, siis ka seadustest abi pole. Seadused ei asenda kõlbeliste arusaamade süsteemi.

Iga inimese käitumist ja ka ühiskonnaelu reguleerib põhiliselt moraal – hinnanguliselt 60% inimeste käitumisest sõltub südametunnistusest – moraalinormide tundmisest ja austamisest. Moraali asendada ei saa. Kui moraal ei toimi, siis läheb ühiskonnas nässu kõik – nii organisatsioonid ja institutsioonid kui ka kogukonnad, perekonnad ja kõik muu.

Iga inimene on erinev, igaühel on oma:
• arusaamad ja tõekspidamised, maailmapilt ja -vaade;
• sünnipärased eeldused, temperament ja iseloom;
• hoiakud ja suhtumised;
• ootused ja hinnangud;
• sihid ja eesmärgid;
• huvid ja tahe;
• väärtused ja normid;
• müüdid ja tabud;
• usk, lootus ja armastus;
• unistused, kiusatused ja voorused;
• kahtlused-kõhklused, himud ja hirmud.

Sotsiaalne kontroll, mida teostavad inimesed üksteise suhtes, reguleerib umbes kolmandikku inimeste käitumisest juhul, kui nad üksteist tunnevad, üksteist austavad ja üksteisega arvestavad. Inimesed tahavad enese kohta hästi arvata, aga kuna enesehinnang saadakse läbi teiste inimeste silmade, püütakse õigustada teiste ootusi. Kui inimesed üksteist ei tunne ja ei austa, siis sotsiaalne kontroll ei toimi. Kui sotsiaalne kontroll on ühiskonna- või kultuurinormidega vastuolus, võib juhtuda, et korrarikkumine kujuneb normiks.

Administratiivsed vahendid – seadused ja määrused, igat liiki keelud, käsud ja karistused, andku neid kes tahes, olgu politseinikud, inspektorid või muud ametnikud ja ametiasutused, reguleerivad umbes kümnendikku inimkäitumisest.

Iga inimese tegevus kulgeb üheaegselt:
• nii formaalsetes kui ka mitteformaalsetes süsteemides;
• nii kultuuri- kui ka ühiskonnaseostes;
• nii kogukonna- kui ka perekonnaseostes.

Administratiivne kontroll ei taga normatiivset käitumist. Võib olla päris kindel, et kui panna politseinik kas või iga nurga ja põõsa taha, aga jätta kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll endiselt rakendamata, siis liikluskultuur ei parane. Tõenäoliselt ei vähene ei kiiruse ületamised ega purjuspäi rooli istumised.

 

INDIVIID, ISIKSUS, SUBJEKT

 

Indiviidi kirjeldamine on suhteliselt lihtne. Selleks on vaja võtta arvesse kõik need karakteristikud, mida nimetatakse demograafiliseks ja mis kantakse ka isikut tõendavatesse dokumentidesse – sugu, vanus, isikukood jms. Indiviidi tunnused on ka pikkus, kaal, koolis käidud aastate hulk, perekonnaseis, staatus, asend ühiskondlikus tööjaotuses.
Indiviid on elav süsteem, individuaalsus, kes eristub aegruumis tegutsemise ja valgustatuse astme (intellektuaalse ja vaimse arengutaseme) järgi.

Isiksust on kirjeldada palju keerulisem. Isiksus on inimese (indiviidi) sotsiaalne kvaliteet. Uurimiseks on isiksus niisama keerukas objekt kui maailmaruum või kõiksus, mis on põhimõtteliselt hoomamatud.
Subjekt – aktiivne alge – võib olla iga inimene, aga ka inimeste kogum, mis on küllalt integreeritud, et tunda, mõelda, tegutseda koosmeeles ja ka enam-vähem üksmeelselt vastutada. Selleks, et subjekt saaks kohuse- ja vastutustundlikult, produktiivselt ja efektiivselt tegutseda, on tal vaja orienteeruda vastavas süsteemis ja selle metasüsteemides, sõnastada probleeme (vt joonis 0.3.3.), avastada nende põhjuseid ja
kavandada meetmete süsteeme, teha otsuseid (vt 11.2.), teostada ja seostada neid, korrastada keskkonda, hinnata tegijaid, tegevust ja tulemusi, korrigeerida, kui vaja, ja vastutada nii selle eest, mis tehtud, kui ka selle eest, mis on jäänud tegemata.

Ühest küljest on oluline, mida inimene teeb, samal ajal seesama tegevus kujundab inimest ennast. Tänu igale tegevusele muutub ta kas kompetentsemaks ja võimekamaks või hooletumaks ja kehvemaks – iga tegevus on enesekasvatuse tegur.

Kogu õppe- ja kasvatussüsteemi keskmes on indiviid, kes peab (on kohustatud) omandama õppekavaga ette nähtud teadmised ja oskused. Kui õpe on eesmärgipärane ja kasvatus sihipärane, kasvab ta isiksuseks, aga õppes on ta indiviid – eri eas poiss või tüdruk.
Need, kes lähevad ükskord pärast koolide lõpetamist tööle või ametisse, rakenduvad kui indiviidid, aga neid edutatakse või lastakse lahti kui isiksusi. Kõike võib juhtuda ja mitte sellepärast, et neil on või pole küllaldaselt erialaseid teadmisi ja oskusi.
Loomeprotsessides, arengulistes seostes jms toimib isiksus aktiivse algena, subjektina, kes viib elu edasi.
Kui panna ritta kooli praegused hädad ja reastada need tähtsuse järjekorras, tuleb ilmselt esikohale see, et lapsi käsitletakse paljudes koolides ikka veel mitte subjektina, vaid manipuleerimise objektina (vt joonis 6.0.1.). Samas staatuses on lapsed kahjuks sageli ka väljaspool kooli, koduski.

 

Kui inimene ei harju otsustama ja vastutama juba pisikesest peale, püüab ta otsustamist ja sellega tahes-tahtmata kaasnevat vastutamist vältida ka hiljem.

 

Inimene, kes on kasvanud (keda on kasvatatud) manipuleerimise objektina ja kes on pidanud aina käske ja korraldusi täitma, tegema vaid seda, mida kästud, ei ole harjunud mõtlema ja ka ei oska ega söanda oma peaga iseseisvalt või koos teistega mõelda; millegi uurimisest, avastamisest ja loomisest ei maksa siis rääkidagi.

Kogemus näitab, et kui inimene ei harju otsustama ja vastutama juba pisikesest peale, püüab ta otsustamist ja sellega tahes-tahtmata kaasnevat vastutamist vältida ka hiljem. Niisuguse kasvatusvea tõttu kujunebki palju aastaid koolis käinud tööjõud, kes teab päris palju, oskab üsna vähe, aga ei saa ühiskonnas toimuvast aru. Neist osa nimetatakse spetsialistideks.

Ühiskonda viivad edasi mitte täitjad, vaid loojad, generalistid (vt 1.7.), kes suudavad ja tahavad käituda subjektina ning teenida rahvusliku eliidina avalikku huvi.

 

ANNE KUI IGA RAHVUSE SUURIM VARA

 

Inimese kõige kallim vara on tema sünnipärased eeldused. Rahvuslik põhirikkus on anne, mitte turvas või põlevkivi. Ande varajane avastamine, hoidmine ja sellise süsteemi loomine, et anne kaduma ei läheks, on iga rahva tulevikku kujundav küsimus. Lapsevanemad ja kõik, kes lapsega kokku puutuvad, peavad hoidma annet kui kõige kallimat vara hellalt ja õrnalt, sest loodus või Looja on sageli millegi poolest helde ja
millegi poolest ka kitsi. Näiteks isik, kellel on suurepärane mälu, fantaasia, üldistamisvõime jpm, võib olla nii nõrga tahtejõuga, et tal jääb kõik pooleli, ta ei suuda otsustada kõige lihtsamaid asju ega tegutseda süsteemselt, ei saa voodistki välja. Selleks, et teda aidata, tuleks tegutseda kahes suunas: hoida looduslikke eeldusi ja tugevdada kõike seda, mis on nõrk. Nõrkusi on sihipärase tegevusega võimalik kompenseerida vähemalt niipalju, et need ei nurja elu.

Selleks, et näha ennast ja teisi, on vaja:
• teada, mida ja kuidas vaadata;
• osata leida küllalt palju vaatepunkte;
• osata mõtestada seda, mis eri vaatepunktidest paistab;
• olla nii nõudlik, et ei jäta midagi olulist kahe silma vahele;
• arvestada, et inimesel on tahe ja huvi ning et inimene võib muutuda;
• teada, et suhtlemine on võimalik, kui ollakse küllalt sarnased, ent mõtet on suhelda, kui ollakse küllalt erinevad;
• saada aru, et igaühel on õigus olla eriline, kordumatu, imetlusväärne.

Oluline on kasvukeskkond, mis toetab, kompenseerib nõrkusi ja hoiab-kaitseb looduslikke eeldusi.
Ükski tegur üksi pole edu saavutamiseks piisav. Samas võib iga nõrk tegur muutuda ebaedu põhjuseks. Inimesed on võimelised paljuks, aga mitte kõik ja mitte kõigeks.
Tuleb märgata ja meeles pidada, et kõik lapsed on andekad. Igaüks võib olla millegi poolest võimekam kui keegi teine ja just sellele alale, millel tegutsemiseks on Looja (loodus) eriti helde olnud, on otstarbekas rajada oma elulootus.

Subjekti areng sõltub igas elufaasis mitte eeskätt õppimisest, vaid loomisest. Mida rohkem on aega, ruumi ja õigust loominguks, seda enam on lootust ka arenguks ja edasiseks eduks igas valdkonnas, igas tegevuses.

 

ELAMISE EELDUSED JA ELUKAAR

 

Tähtis on, et inimene suudaks käsitleda oma iga hetke, päeva, nädalat, aastat ja kogu elu tervikuna, et ta märkaks sündmusi, eluetappe ja elamise eeldusi. Seetõttu on mõistlik koostada oma elukaar ja seda analüüsida. Kõigi elus on sündimine, tõus, küpsus; kui veab, siis ka vanadus jms. Pikale paberile joonistatud elukaare juures saab mõelda nii nende etappide üle, mis on juba läbitud, kui ka nende üle, mis veel lähemas ja kaugemas tulevikus ees seisavad.
NB! Igal eluperioodil on oma võimalused ja ohud, oma plussid ja miinused.
Tähtis on ette planeerida ja valmistuda kõigiks elukaare etappideks. Juba kätte jõudnud etappideks on hilja valmistuma hakata. Hariduski on protsessina just selliste valmisolekute kujunemise elukestev jada.
Igas etapis tuleb valmistuda mitte ainult järgmiseks etapiks, vaid ka muudeks etappideks. Igas eluetapis on oma osa kõikidel objektiivsetel seadustel, nii loodusseadustel kui ka ühiskonna- ja mõtlemisseadustel. Kõik need seadused ilmnevad seaduspärasustena. Rahuldavaks toimetulekuks tuleb tunda ja arvestada neid kõiki. (Vt ka 2.8.)
Kui elukaare mingis etapis ignoreerida loomuomaseid seaduspärasusi, ilmnevad selle tagajärjed mitte järgmises, vaid ülejärgmises etapis või kes teab veel, millal.

Küllap on paljud märganud, et koolieelikutel tekib ühel ajal vastupandamatu soov joonistada. Neile tuleb siis anda paberit nagu leiba, et nad saaksid oma emotsioone välja elada. Kui lapse arengu see etapp, milles domineerib emotsionaalne eneseväljendamise soov, asendada ratsionaalse, väljastpoolt juhitud tegevusega – lugemise, kirjutamise ja arvutamisega, saavutatakse küll nõuetele vastav kooliküpsus ja hiilgavaid tulemusi esimestes klassides, ent koolieelses eas tekkinud emotsionaalse arengu peetus võib välja lüüa neljandas-viiendas klassis, kus ühtäkki ilmnevad käitumishäired (agressiivsus, apaatsus), suhtlemishäired (ei saa läbi ei kaaslaste ega täiskasvanutega), vastumeelsus õppimise suhtes. Käitumishälbed hakkavad võimenduma, kui neist põhjustatud käitumise eest saab aina karistada. Siis võib tekkida trots, uued, aina suuremad korrarikkumised. Kord tehtud kasvatusvigade tagajärjed võivad jääda inimest saatma terve elu.

 

NÄGEMIS- JA KUULMISVÕIME NING MÕTTEMUDELID

Eelpool vaatasime, kuidas näha ennast ja teisi inimesi. Nüüd vaatame, kuidas aduda enda ümber asju, nähtusi ja protsesse. Vaadata ja kuulata on mõtet seda enam, mida paremini on silm ja kõrv teritatud märkama nii tervikut kui osi, nii alasüsteeme kui elemente, nii paigalseisu kui liikumist. Näha saab, kui peas on mõttemudelid (vt 7.3.) silmaga nähtu ja kõrvaga kuuldu tõlgendamiseks ja nimetamiseks nii, nagu see on kultuuris kujunenud.

Tõdeme, et nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab ja milline on mõtlemisvõime, sealhulgas konkretiseerimise ja abstraheerimise (üldistamise) võime. Silmadega vaatamine on lihtne võrreldes süsteemide ja nende tähenduse nägemisega.
Näha saab niisiis tervikuid, nende osi, alasüsteeme ja elemente; aimata saab ohte, võimalusi, takistusi ja alternatiive. Avastada ja kirjeldada saab õiget ja valet, petuskeeme, kompromisside saavutamise võimalusi, nii neid, kes on õiglased ja väärivad austust, kui ka petiseid, ahneid omakasupüüdlikke mängureid jms. Selleks, et näha tervikuid ja seoseid-sõltuvusi, on vaja vallata vastavaid mõttemudeleid (teooriaid) ja printsiipide süsteemi (metodoloogiat), mida oleks vaja järgida. (Vt 7.3. ja 8.3.) Vaja on ka meetodeid (meetod – kreeka keeles tee; äraproovitud, kindel tee sihil püsimiseks, eesmärgi saavutamiseks, kohustuste ja ülesannete täitmiseks) ja kogemusi, oskust kuulata ja vaikida, vaadata mitte korraks, vaid küllalt kaua ja mitu korda, erinevates tingimustes jne.

 

Nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab, milline on mõtlemisvõime ning igat liiki nähtuste ja protsesside taha nägemise võime.

 

Vaatluse kui meetodiga saab koguda usaldatavaid andmeid, kui vaatleja on eelnevalt
läbi mõelnud ja otsustanud, mida ta vaatleb ja kuidas vaatlusandmed fikseerida. Ka auto kapotti on mõtet avada neil, kes teavad, milline on korras mootor, ja kujutavad ette, mis võib mootoriga juhtuda.

 

TEGEVUSSÜSTEEM JA TUNNETUSSÜSTEEM

 

Inimese tegevussüsteem (vt 7) on keeruka struktuuriga. Igal eluhetkel on täiskasvanud inimene mingis rollis ja käitub nii, nagu olud, olukord ja situatsioon seda lubavad või dikteerivad. Koostöösituatsioonis otsitakse kompromisse ja võimalusi vastastikuseks abistamiseks, ent konfliktsituatsioonis inimesed vastanduvad. (Vt 3.2.) Sobiva lahenduse otsimise asemel üritavad vaenujalal osapooled võita ja vastaspoole kas hävitada või – kui mitte täiesti ja igavesti, siis pikaks ajaks – eemale tõrjuda.

 

• Olud on täpse ajalise piiranguta üldised ja institutsionaalsed võimalused.
• Olukord on konkreetses ajas ja ruumis fikseeritud olek kui n-mõõtmeline ruum.
• Situatsioon on see, milles inimene end (nendes oludes ja selles olukorras) leiab olevat.

 

Probleemses situatsioonis on inimene kindel, et tõkkeks kujunenud vastuolu ületamiseks on mitu võimalust, ent esialgu pole õnnestunud leida optimaalset lahendusteed. Probleemses situatsioonis on inimene avatud igat liiki otsinguteks, ta loeb, uurib, väitleb, konsulteerib. Absurdisituatsioonis on inimene, kellele paistab, et rahuldavat väljapääsu pole, sest kõik võimalikud teed on vastuvõtmatud. Absurdisituatsioonis võib inimene langeda apaatiasse (vt 3.3.), aga võib ka muutuda agressiivseks nii ümbruse kui enese vastu.

Erinevalt käituvad inimesed, kes leiavad end tõeses (ehedas) situatsioonis, ja need, kes arvavad end olevat mängusituatsioonis. Olemise asemel üritavad inimesed siis näida.

NB! Mäng (vt ka 7.1.) on eriliselt nõudlik ja eriti tõsiselt võetav tegevus, kus tegutsetakse võimalikult täpselt nii, nagu on selle mängu reeglitega ette nähtud, ja seni, kuni see mäng kestab. Mängusituatsioonis aga veiderdatakse, üritatakse jätta eksitavat muljet, vedada kedagi ninapidi vms.
Ammu on teada, et ajadefitsiidi situatsioonis teeb inimene palju vigu, on pealiskaudne ja väsib ära. Nüüd on teada, et ajakülluse situatsioonis jätab käitumine veel rohkem soovida. Tõsi, teistmoodi kui ajapuuduse situatsioonis.
Sundsituatsioonis valikuvabadust ei ole ja otsustada ei saa. Otsustada (vt ka 11.2.) saab inimene vaid sel juhul, kui ta tunneb end valikusituatsioonis (vt 3.2.). Tõeses, ehedas valikusituatsioonis adub inimene, et otsustamisega, nagu ka otsustamise edasi- või tagasilükkamisega kaasneb kohustus vastutada. Seda eriliselt olulist asjaolu
peame üksteisele alatasa meelde tuletama!

 

Otsustada saab vaid valikusituatsioonis.

 

Tunnetussüsteemi (vt 8) kujunemine algab juba enne sündi. Kõige olulisemad arusaamad, sh „mina”, „meie”, „ei tohi” ja „peab”, kujunevad välja lapse kolmandaks eluaastaks ja neid on hiljem üsna raske muuta. Adekvaatne „mina” väljakujunemine on eelduseks „meie” (perekond, kogukond) kujunemisele. „Meie” on eelduseks ka identiteedi, grupikuuluvuse, rahvuse, lojaalsuse jms kujunemisele. (Vt joonis 5.1.1.)

Aeg on inimese elus taastumatu ja pöördumatu ressurss ning tingimus igat liiki ressursside kasutamiseks. Sestap peab aega hoidma ja hindama. Enda ja teiste aja raiskamine ning varastamine on väga halb
tegu. Ajaviitmine sisuta koosolekute korraldamisega, aja röövimine mõttetute ülesannete andmisega, aja saastamine igat liiki tühja-tähjaga, nagu ka otsustega venitamine, võivad muutuda – kui neid ei tõkestata – elu ruineerimise vormiks. Isegi meelelahutus, kui see muutub vaata et kohustuslikuks, võib toimida laostavalt.

 

ÕIGUSED, KOHUSTUSED JA VASTUTUS

 

Õigused, kohustused ja vastutus toimivad koos, vastastikuses seoses.
Kui üks neist – ükskõik milline – puudub või on ähmane, algab või jätkub allakäik.
Vastutustunne saab kujuneda neil, kellel on reaalne võimalus osaleda otsustamises. Nii on kõigis eluvaldkondades ja kõigil regulatsioonitasanditel (vt joonis 7.2.1.).
• Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad otsustamise kaudu koos ja korraga.
• Otsustamismängudes osalemine tekitab põlgust ja põhjustab võõrandumist (vt 3.3.) või kutsub esile tunnetusliku ebakõla (kognitiivse dissonantsi, vt 2.5.).

 

• Paljud kardavad vabadust, sest vabadusega kaasneb õigus otsustada ja kohustus vastutada.
• Vabadusega kaasneb vajadus vastutada ka selle eest, mida oleks vaja teha, aga mis jääb ometi tegemata.

 

Selle teadmise varal pole raske aru saada, miks on osa inimesi passiivsed, ükskõiksed, vastutustundetud, hoolimatud või ka vastupidi – agressiivsed ja meeletud.

 

VASTUTUSTUNDLIK TEGUTSEMINE

 

Vastutustundlikuks tegutsemiseks on kodanikul vaja:
• olla küllalt informeeritud selles, milles on vaja olla informeeritud;
• olla küllalt kogenud, et ette näha ja ära tunda nii seda, mis on vajalik ja hea, kui ka seda, mis on kahjulik, halb ja ohtlik;
• olla küllalt haritud selleks, et saada aru, mille kohta oled küllalt informeeritud, kogenud ja haritud;
• olla küllalt aus, et mitte osaleda sellistes otsustamisprotseduurides, kus alternatiivide tundmiseks ja vastutamiseks vajalikku valmidust veel ei ole;
• mitte esitada arvamusi, unistusi, uskumusi jms (vt 2.8.) teadmiste ja oskuste pähe.

Tegutsemiseks on vaja ka:
• küllalt palju moraalseid ja formaalseid õigusi koos ausameelsusega, et kasutada õigusi õiglaselt;
• küllalt palju formaalseid ja moraalseid kohustusi koos kohusetundega, mis sunnib neid kohustusi hoolikalt täitma;
• küllalt selget arusaama oma formaalse ja moraalse vastutuse kohta, et mitte jätta oma kohustusi unarusse ega täita neid lihtsalt kuidagimoodi;
• väärikust, et mitte esineda asjatundjana valdkonnas, kus tegelikult on kõik veel ähmane;
• usku Loojasse, endasse, oma ja teiste võimetesse, edusse, tulevikku;
• tahet, püsivust, järjekindlust, julgust ja ettevaatlikkust, et taunida nii hulljulgust kui ka argust;
• häid suhteid, mille aluseks on siirus, headus, ausus, hoolivus, heldus, avatus, usaldus, austus, armastus.

Samuti on vaja ühiskonna- ja kultuuriseose ühtsust, tänu millele oleks võimalik eristada:
• õigeid ja valesid sihte ning eesmärke;
• sobivaid ja sobimatuid vahendeid;
• kõlbelisi ja kõlvatuid põhimõtteid (printsiipe) ning hindamise aluseid (kriteeriume).

Vaja on:
• võimet teha vahet ülla ja alandava, väärilise ja vääritu, hooliva ja hoolimatu tegutsemise ning oleku vahel;
• mõtestada oma (ja teiste) tegevus ning see edasi- ja tagasisidestada (vt 6.2.);
• olla järjekindel ja visa selleks, et raskustest hoolimata alustatu lõpule viia – viimane on põhjendatud ainult siis, kui on selge, et tegevus on otstarbekas, küllalt efektiivne ja intensiivne ning ei ole korraldatud inimese, looduse ega kultuuri arvel.

Normaalne kodanik püüab olla paljudel aladel vähemalt niipalju asjatundja (vt ka 1.7.), et aru saada, mida tal on vaja uurida, õppida, katsetada ja harjutada enne seda, kui tuleb asuda mingile (juhtivale) ametikohale teisi õpetama, teistele hinnanguid andma ja hindeid panema, programme ja projekte kirjutama vms.
Küllap tuleks olla enesekriitiline ning täiendada end kas või igal eluhetkel, ja arvestada, et kõik inimesed on millegi poolest erilised, imetlusväärsed, tähelepanuväärsed.

Selleks, et olla rahul ja õnnelik, on vaja kuuluda nende hulka, kellega suhelda, keda hoida ja kaitsta ning südames kanda, ent samas olla küllalt vaba ja iseseisev. Ka vang võib tegutseda, aga kui ta peab (on kohustatud) tegema seda, mida kästud, nii, nagu kästud, siis, kui kästud, seal, kus kästud, sellest, mis ette antud, siin ja kohe, kindlaks ajaks jne, ei saa ta vastutada oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede eest. Vang tahab vabaks, ori orjapidajaks. Orjameelsusest on vast veel hullem vaid ükskõiksus.

 

ÕNNELIKUKS TEHA EI SAA KEDAGI

 

Selleks, et inimene saaks tunda end õnnelikuna, on vaja, et ta:

• oleks terve ja saaks hoolitseda ka teiste tervise eest;
• võiks uskuda ja usaldada teisi inimesi, sh juhte ja õpetajaid;
• oleks informeeritud nii olevikust kui ka minevikust;
• suudaks hoomata tulevikku;
• saaks aru sellest, mida milleks räägitakse või ei räägita ja miks midagi tehakse või jäetakse tegemata;
• suudaks ette näha muutuste või hoidmisega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi;
• võiks (saaks, tohiks, julgeks) arutlustes kaasa mõelda ja arvamusi avaldada, küsida ja täpsustada, täiendada ja kahelda, kuni õnnestub veenduda;
• tunneks, et ta on vajalik;
• saaks oma panuse eest väärilist tasu;
• oleks kaitstud igat liiki petturite ja muude pahalaste eest;
• tunneks ära hea ja halva põhjused;
• saaks hoida, kaitsta ja armastada oma lapsi, vanemaid ja abikaasat ning tunda, et on ise hoitud, kaitstud ja armastatud.

 

TARGAKS TEHA EI SAA KEDAGI

 

Väärtuseks peas kujuneb ühisosa inimesest endast, inimesest mikro­seostes ja inimesest makroseostes. Seda ühisosa ei saa keegi kellegi pähe panna, anda või kinkida – see võib kujuneda neil, kellel õnnestub endale selgeks teha psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia alused. Psüühilisi protsesse, seisundeid ja nähtusi, nagu ka inimese suhteid ja suhtetoimeid mikro- ja makrokeskkonnas, saab kirjeldada ükshaaval ja omaette, aga ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks on vaja aduda nende kolme teadusharu ühisala (vt joonis 0.3.5.).

Enda ja teiste elu, elamise eelduste ja tulemuste analüüsi hõlbustamiseks võivad sobida mudelid (vt 7.3. ja joonised 9.3.1.; 11.1.11.). Mudelite abil mõtlemine ei pruugi õnnestuda otsekohe esimesel katsel. Praktika on näidanud, et see hakkab laabuma tasapisi.

NB! Teooriaid peavad väärtuseks vaid need, kes valdavad praktikat ja seda esindavaid teooriaid kui terviklikke mõttemudeleid. Teooriast on praktikas abi vaid sel juhul, kui teooria on omandatud koos metodoloogia ja metoodikaga. (Vt 8.3.) Üksikute, siit-sealt kogunenud fragmentide varal ei kujune sellist selgust, mis annaks iseseisvaks mõtlemiseks ja tegutsemiseks kindlustunde.

Ühiskonnas, kus elanikud on orienteerumiseks vajalikust ettevalmistusest ilma jäetud, ei saa rahvas (seesama, kes on kõrgeima võimu kandja) oma kodanikuõigusi kasutada ega ka täita oma kodaniku­kohustusi, vastutamisest rääkimata.

Haritud inimeseks saab kujuneda ainult inimene ise, kui ta peas (ja südames!) tekib ime, ja tal õnnestub aru saada, tänu millele selline ime saab sündida.

Õppida saab tekste. Õppides koguneb teadmisi. Vaja on teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust. Oskused kujunevad harjutades ja katsetades, arusaamine mõeldes ja mõtestades.

Midagi saab endale selgeks õpetades-selgitades teistele. Eriti veab neil, kellel õnnestub selgitada terviku terviklikku ja täpset valdamist oma õpetajale-õppejõule. Eksamil vastamisest ja teistele õpetamisest ei tule kuigi palju välja, kui enda peas ei ole teadmised korrastatud, süsteemiks põimitud ja mõtestatud. Teadmise-oskuse tähtsusest ja tähendusest avaneb võimalus aru saada, kui see õnnestub paigutada järgmise astme süsteemidesse (vt joonis 9.1.5.).

Tasub mõelda, miks on nii, et ülikoolis (teadusasutuses, kus toimub ka õpe) sobivad õppejõuks vaid need, kes on teinud empiirilise teadusliku uuringu, s.o sõnastanud probleemi ja tuvastanud selle kohta mingi hulga usaldusväärseid fakte, koostanud selle uuringu igati laitmatu seletuse (väitekirja) ja seda avaliku väitluse korras kaitsnud. (Vt 8.2.)

Oma ainet valdama võib jõuda ka kirjanduse abil ja siin-seal vaatamas käimisega, aga teistele vahendamiseks ülikoolis nõutaval tasemel peab ise läbi elama teadusliku uuringu kõik etapid ehk selle, kuidas empiirilistest faktidest saada statistilised faktid ja tuletada statistilistest faktidest teaduslikud faktid.

Teadusliku uuringu kaudu tekib arusaam keskkonnast ja keskkonna toimest, inimesest ja inimkoosluste toimest, ühiskonnaseaduste, loodusseaduste, mõtlemisseaduste ehk loogika tähendusest ja tähtsusest. Sellise tee edukalt läbinul tekib potentsiaal, mille üliõpilased tabavad kohe ära. Asjatundjal (vt 1.7.) tekib asjatundja stiil ehk eriline mõtlemisviis. Adekvaatne asjatundja suhtub erilise respektiga teistesse asjatundjatesse ja käitub tunnustavalt, innustavalt, vaimustavalt. Asjatundja on usaldusväärne ja neil, kes on tema kõrval, tekib kindlustunne.

Teaduslik kommunikatsioon toimub vaid teadlaste vahel; teistega räägivad teadlased maast ja ilmast, etendustest, näitustest.

 

KOMPETENTSUS JA KVALITEETSED OTSUSED

 

Juhi ametikoht ükskõik millisel tasemel, kus on õigus otsustada ja kohustus vastutada, ei ole mingi privileeg – see on võimalus teenida teisi inimesi, oma maad ja rahvast.

Hea näide on arst. Normaalseks peetakse, et arstiks saamiseks tuleb õpinguid alustada anatoomia-füsioloogia-histoloogia (vt 2.4.) selgekssaamisega ning peab teadma, milline on terve inimene. Arsti käest ei küsita, kas ta teab, kus üks või teine elund asub või milline on tema meelest ühe või teise elundi otstarve. Ta peab seda laitmatu täpsusega teadma ja peab olema suuteline seda ütlema kolleegidele arusaadavalt ladina keeles, et võimalikud eksitused oleksid välistatud.

Arstide suhtes, kes saavad iseseisva praktiseerimise õiguse pärast kümmekond aastat kestnud õpinguid, peavad kõik üksmeelselt enesestmõistetavaks, et selleks ajaks peavad nad olema kompetentsed. Paljudes valdkondades on aga kujunenud arusaam, et otsustajatelt pole sünnis nõuda  kompetentsust. Kujutatakse ette, et kvaliteetseid otsuseid saab teha ilma ettevalmistuseta. Mõnes sektoris on jõutud juhtide valimisel isegi kriteeriumini, et mida vähem inimene valdkonda tunneb, seda parem. Ebakompetentse juhi alluvuses tunnevad inimesed end nii, nagu arvatavasti tunneks end patsient operatsioonisaalis, kus teda tuleb opereerima selline „arst”, kes on skalpelli varem vaid pildil näinud.

 

PÕHJENDAMATU AUTORITEET

 

Administratiivse positsiooniga kaasneb teisi inimesi mõjutavate otsuste tegemise (lubamise-keelamise-käskimise, kiitmise-noomimise ja karistamise, tööle ja ametisse võtmise, edutamise ning vallandamise) õigus. Põhjendamatult võimule sattunud isikud (vt ka 11.1.) käituvad üsna sarnaselt. Nad üritavad kohe salastada enda isiku, oma tegevuse ja tulemused. Mida paremini see õnnestub, seda hoogsamalt hakkab bürokraatia (vt 12.3.) levima: spetsialiste hakatakse kas koondama või sunnitakse vaikima, generalistid (vt 1.7.) naerdakse välja, kolleege koheldakse manipuleerimise objektina. Neile, kes söandavad midagi küsida tegevuse otstarbekuse ja efektiivsuse kohta, ühmatakse a´la „mis see sinu asi on – tegele oma asjadega”. Tulemuste kohta väidetakse: „Küll need, kellel vaja teada, teavad ja oskavad hinnata.”

Valetamine ja tegelikkuse ilusaks maalimine muutub normiks. Ülemuste õigustamiseks, salatsemiseks ja kodanike kirjadele „vastamiseks” võetakse siis ametisse spetsiaalsed „suhtekorraldajad”. Sisulise asjaajamise ja argumenteeritud selgituste asemele tulevad siis propagandistlikud fraasid koos tühjade lubadustega „suurendada”, „hoogustada”, „laiendada”, „süvendada” ja „kiirendada”.

Kui kodanikel riigis ja personalil ettevõttes-organisatsioonis ei ole võimalik olla informeeritud, süveneb võõrdumine (vt 3.3.) seda enam, mida haritumad ja kogenumad inimesed on. Bürokraatia on ühiskonnas samasugune nagu vähk organismis. Nii nagu vähktõvest on võimalik vabaneda vaid üpris radikaalsete meetmetega, on kodanikel võimalik saada jagu bürokraatiast vaid kindlameelse käitumisega.

Põhjendamatu autoriteediga isikud saavad võimule ja püsivad võimul lakeide ja valede toel, vastastikku üksteisele teed lahti lükates, üksteise ning ühiseid saladusi hoides.

„Valimiste” tagajärjel otsustuskogudesse sattunud isikud, kellel ei ole vastutustundlikuks tegutsemiseks vajalikke eeldusi, valivad endi keskelt samasugused ametnikud, kes omakorda valivad endale samasugused nõunikud jne.

 

Võimalusi on kaks:

• kas bürokraatia murrab riigi ja rahvas lööb käega, a’la „minust ei sõltu midagi ja pole mingit mõtet pingutada, sest kui trumm on läinud, pole pulkadel enam mõtet” või
• kodanikud võtavad end kokku – ei karda ega hala – ja murravad bürokraatia. Selleks on vaja olla aus, asjatundlik, oma­kasu-
  ­püüdmatu ja järjekindel. Seda suudab kodanik, kes austab ja armastab oma kodumaad.

 

ÜHISKOND JA MUUDATUSED

 

Ühiskonnas ei saa tegutseda samade reeglite järgi nagu ainelises keskkonnas. Ainelises keskkonnas saab ringi paigutada, lõigata, raiuda, puurida, sobivaks viilida, freesida või hööveldada jne. Inimeste ja ühiskonnaga samamoodi käituda ei saa. Inimeste hoiakud ja suhtumised kujunevad vahetu või vahendatud kaemuse ajel, hinnangutena, järeldustena, motivatsiooni ja orientatsioonina.

Mingite muudatuste esilekutsumiseks inimese ja inimkoosluste käitumises saab:

• rakendada administratiivseid meetmeid (käske, keelde, karistusi, vägivalda), ent vääritute vahenditega ei ole võimalik saavutada midagi väärikat;
• luua huvi, tekitada vajadusi, süvendada motivatsiooni, muuta suhteid ja struktuuri (paiknemist üksteise suhtes), tugevdada tahet, usku, lootust ja armastust;
• muuta tegutsemise tegureid, et järgmisel tasemel ja vajaliku ajakulu pärast muutus esile kutsuda.

NB! Midagi tohib ühiskonnas ja selle osades-alasüsteemides muuta ainult siis ja alles siis, kui on kindlalt selge, mida ei või muuta, st mida on vaja hoida ja kaitsta. Siit järeldus: igasuguste kavade koostamisel ja sihtide ning eesmärkide seadmisel on vaja esmalt sõnaselgelt kirja panna ja välja öelda, mida peab hoidma ja kuidas on hoidmine tagatud. Alles siis saab (võib) sõnastada, mida on vaja muuta; kuidas on otstarbekas tegutseda, et vajalik muudatus toimuks küllalt kiiresti ja kinnistuks; kes vastutab ja avalikkusele tulemuste-tagajärgede kohta (millal ja kus!) aru annab.

Selleks, et kodanik saaks riigi- või omavalitsusasutustes ametnikuna rahuldavalt tegutseda, ei piisa orienteerumisest raha (või majanduse), õiguse, poliitika ja ideoloogia sfääris!

Vaja on:

• teada-tunda inimest ja inimkooslusi ühiskonna-, kultuuri-, perekonna- ja kogukonnaseostes;
• teadmist sihi- ja eesmärgistatud süsteemide kohta;
• aru saada juhtimise, täitmise ja iseregulatsiooni eeldustest;
• aduda, et otsustamisega kaasneb vastutus;
• arvestada, et valetada ja lömitada on inetu.

 

UUE LOOMINE ON JULGUSTÜKK

 

Millegi loomine on alati julgustükk. Uuendaja peab kas eitama vana või pretendeerima käsitama midagi lausa uut või täiesti uutmoodi. (Vt joonis 2.8.1.) Enamik uuendusi on märkuseks neile, kes on samas vallas varem tegutsenud. Eriliselt raske ja ränk on muuta mingi valdkonna kui terviku käsitamist – sel juhul on tegemist paradigma (tervikliku mõttekonstruktsiooni) muutmisega. Näiteks plaanimajandus on üks, turumajandus teine paradigma[1].

Millegi loomiseks tuleb arvesse võtta kõiki tegureid ja nende vastasmõju. Ükski tegur üksi pole piisavalt võimas, et edu tagada. Samas on iga tegur nii tugev, et selle tähelepanuta jätmine võib põhjustada ebaedu. Hästi toimiva süsteemi lõhkumiseks piisab mõne, kasvõi ühe teguri hävitamisest. Loomine on kordades keerukam.

Inseneridel, keemikutel-füüsikutel võib olla raske mõista, millest iga „tavaline” arukas inimene saab pikema jututa aru: käskude või loosungitega ei ole võimalik sündivust/sündimust suurendada või väljarännet vähendada. Rahvastikuprotsesse saab mõnevõrra mõjutada, kui muuta nende tegureid.

Väljarände reguleerimiseks on vaja teada (mitte arvata või oletada!) nii seda, miks inimesed eelistavad, raskustest hoolimata, elada kodumaal, kui ka seda, mis põhjustab otsuse elada mujal. Selleks, et saada aru, miks osale elanikest pole suuremat rõõmu kui lapsed ja miks osa inimesi jätab kurele kirjad saatmata, on vaja tunda elu ja elukeskkonda, inimsuhteid, suhtlemist ja suhtetoimeid, sh miks pettus ja vale, hoolimatus ja alatus ei ole kõigile ühtviisi vastuvõetavad. Mõne teguri tuvastamisest ei piisa! Vaja on tunda tegurite süsteemi. Vaja on vaadata, milline on inimeste kindlustunne, usk ja usaldus, milline on lootus tulla toime olukorras, kus palk on naeruväärne ja elatustaseme tõusu ei ennusta ükski märk.

Juba me esiisad teadsid, et tünni ükski laud ei saa olla teistest tähtsam – kui kasvõi üks laud on katki või puudu, siis pole oluline, kui head on teised lauad; tünni siis enam ei ole. Meremeeste seas oli süsteemse mõtlemise mudeliks ankrukett. Mõttetu on küsida, milline tünnilaud või ketilüli on kõige tähtsam. Kõik teavad, et ankruketi kõik lülid on võrdselt tähtsad ja kui mõni lüli on omadega läbi, siis on see kett otsas. N-ö tünnilaua- või ankruketiseadus[2] on universaalne ja sobib kasutamiseks igas eluvaldkonnas ning kõigil juhtimistasanditel (vt 7.2.).

Süsteemist jutustamise asemel oleks vaja võtta pliiats pihku ja panna tähelepanu keskmes olev süsteem paberile nii nähtusena kui ka protsessina. Seejärel saab fikseerida tegeliku ja vajaliku oleku, avastada nende vastuolu põhjused ning mõelda välja, mida nende põhjustega peale hakata.

[1] Kellel paradigma vastu sügavam huvi, võiks vaadata lähemalt, mida on mõelnud ja kirjutanud Ameerika teadusloolane Thomas Samuel Kuhn.

[2] Sügavama huvi korral tasub lugeda süsteemiteooria looja Ludwig von Bertalanffy arusaamu süsteemide üldteooria kohta.

 

1.1. MORAAL

 

Ühiskonna- ja kultuuriregulatsioonis, juhtimises, valitsemises, haldamises, igasuguses sihi- ja eesmärgipärases tegevuses on põhimõtteliselt võimalik edu saavutada:

• kas inimeste, looduse ja kultuuri arvel või
• tänu inimestele, loodusele ja kultuurile ning kõlbeliste arusaamade süsteemile.

Moraal kui kõlbelise käitumise alus on kultuuri funktsioon (vt joonis 5.3.1.), mis on kujunenud läbi aegade tänu põlvkondade järjepidevusele ning korrastab inimeste hoiakuid ja suhtumist, suhteid, mõtlemist ja käitumist.

Moraalne on see, mis on kooskõlas aegade jooksul kujunenud kõlblusnormide ja väärtustega. Amoraalne on kõik see, mis on kõlblusnormide, väärtuste ja voorustega vastuolus.

Sellist suhtumist, kus ignoreeritakse moraaliküsimusi ja naerdakse nende üle, nimetatakse immoraalseks.

Filosoofiaharu või õpetust, mille keskmes on moraal, nimetatakse eetikaks. Kultuuriseostes kasvanud inimesel piisab kõlbeliste valikute tegemiseks intuitsioonist. Ometi tuleb ette olukordi, kus peab enne tegutsemist peatuma ja teadvustama, et oma tegude eest peab igaüks varem või hiljem vastutama kas administratiivses või moraalses mõttes või mõlemas, kas nüüd, siin ja kohe või kunagi hiljem. Iga sammu, millel on tähendus teistele inimestele, loodusele ja kultuurile, tuleb vähemalt endale põhjendada ja veenduda, et kujutlus on küllalt terviklik ja usaldusväärne. Kui teejuhiks on südametunnistus, pole raske leida õiget teed kõrvalise abi ja mõjutuseta.

 

ÜLDINIMLIK, RAHVUSLIK, KOHALIK

 

Igas kultuuris saab eristada üldinimlikku, rahvuslikku ja kohalikku moraali. Keeruliseks läheb elu siis, kui need omavahel ei sobi või lähestikku elavatel inimestel on kardinaalselt erinevad kõlblusnormid, väärtused, müüdid ja tabud. Üldinimlik moraal on püsivam, rahvuslik ja kohalik moraal on labiilsemad (vähepüsivad).

Igale kodanikule on moraalinormide järgimine loomulik ja enesest­mõistetav.

Inimene, kes kõlbelise käitumise norme ei austa, ei austa tegelikult ei teisi inimesi ega oma ühiskonda ja kultuuri. Kõlvatu käitumine on invaliidsuse tunnus.

Ilma kultuurita (moraalita, tavade-kommete-traditsioonideta, keele ja meeleta, usuta, au ja austuseta, väärikuse- ja häbitundeta; vt ka 5) ühiskond kauakestvalt eksisteerida ei saa. Kõike seda, mis moodustab kultuuri (rahvuse vundamendi) ning aitab kultuuri hoida ja tugevdada, on hädavajalik säilitada, hoida ja kaitsta. Kui ükskõik milline tegevus võib kultuuri kuidagi kahjustada (mõjutab kultuuri negatiivselt), on mõistlik sellele võimalikult kiiresti piir panna. Kultuuri kahjustamiseks pole kellelgi moraalset õigust.

Moraali iseärasus võrreldes teiste ühiskondliku elu nähtustega on tema läbivus. Moraal läbib kogu inimtegevust selle kõigis sfäärides ning kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (vt joonis 7.2.1.).

Moraal kaitseb ja kindlustab kehtivat korda, kuid on ühtlasi filosoofia kõige revolutsioonilisem komponent. Moraal võimendab või ohjeldab isikuvabadust. Moraal võib liita inimesed üheks jõuks, väärtustada nende tulevikku, avada elu ja olemise mõtte, kutsuda taassünnile, äratada mandumisest, ühendada rahuloluga või hävitada halastamatu süümepiinaga.

 

ISEREGULATSIOONI ALUS

 

Esmaseks moraaliküsimuste aktualiseerimise alaks on inimeste igapäevane käitumine, suhtlemine ja suhted. Need võivad olla inimlikud või ebainimlikud, sallivad või vaenulikud, austavad või alandavad, rajatud vaba tahte tunnistamisele ja tunnustamisele või sunnile; võivad olla südamlikud ja vastastikuse mõistmise taotlust hindavad või seda ignoreerivad.

Moraali aktualiseerumise valdkonnaks on näiteks ka omandiseosed. Omakasupüüdlikkus ja isiklike huvide esiplaanile seadmine viib varem või hiljem selliste sise- või välispingeteni, mis muudavad produktiivse tegutsemise võimatuks. Väiksed petmised ja vargused, mis jäävad tähelepanu ja vajaliku reageeringuta, saavad kognitiivse dissonantsi tõttu (vt 2.5.) justkui ajendiks suurematele ning mõne aasta pärast kujunevad petmine ja vargus elustiiliks, mida petis ise nimetab ettevõtluseks. Varastatakse või petetakse välja mitte pelgalt asju ja raha, vaid aega ja ruumi, energiat, teadmisi, tähelepanu, õigusi, hüvesid vms. Iga sellise tegevuse õigustamiseks aetud jutt on amoraalne.

Primaarne on iseregulatsioon, aga selle aluseks on moraal – mitte käsud ja keelud, vaid inimese südametunnistus, ligimesearmastus, hoolivus jms.

Moraalinormide rikkumise eest määratakse harva trahve või muid karistusi; lastakse lahti või pannakse kinni. Kõlbeliselt allakäinud inimestega lihtsalt ei suhelda. Lahutused, jah, on sagedased. Pingest saab vabaneda vaid siira tunnistamise ja andekspalumisega. Siis peab eksinu ühtlasi sõnaselgelt välja ütlema, et see tegu või need teod olid väga halvad. Siis peab lubama, et ta enam nii ei tee. Kui see palve ja lubadus on siiras, on mõistlik andestada.

Kui andeks ei anta, on suur tõenäosus, et eksinu edaspidi enam tõtt ei räägi, üles ei tunnista ja iga äpardunud tegu muudab inimese veel halvemaks kui ta oli enne seda tegu, sest edasi elamiseks (hingelise tasakaalu taastamiseks) peab kõlvatult käitunu ennast ja teisi veenma, et ah, polnud midagi erilist ja tegelikult nii ongi õige; või üritab ta põgeneda ja matta end teiste tegevuste alla.

 

1.2. INIMENE KUI INDIVIID

 

Indiviid või isik on elav süsteem, kes eristub teistest ja seondub teistega kirjeldamatult keerukaid teid pidi. Seda eripära nimetatakse individuaalsuseks. Igaüks elab oma ajas ja ruumis, täpsemalt öeldes oma aegruumis, oma seoste ja sõltuvuste süsteemis. Mis elust välja tuleb ja milliseks kujuneb kellegi elukaar ja -jälg, sõltub valgustatuse astmest, tervisest, iseloomust, temperamendist, arengutasemest, milles on oma osa intellektuaalsel ja emotsionaalsel, füüsilisel ja vaimsel, sotsiaalsel ja kõlbelisel küljel.

 

Indiviidil on individuaalsed omadused ja vastastikused seosed teiste indiviididega. Indiviidi tähtsus ja tähendus kujunevad kontekstis, st järgmise astme süsteemides. Indiviidil on palju tähendusi. Need kujunevad eri metasüsteemides (vt 2.11) ja ilmnevad olenevalt sellest, kus (millises metasüsteemis) ta tegutseb. Samadest sündmustest ja eluetappidest võib olla palju erinevaid ja samas õigeid kirjeldusi koos erinevate, sh vastukäivate hinnangutega. Kõik sõltub sellest, millises kontekstis ja millise tagamõttega üritatakse indiviidi tegutsemist käsitada.

Indiviidi iseloomustavad:

• N-ö ankeediandmed: vanus, sugu, kaal, pikkus, perekonnaseis jm.
• Individuaalsus: inimese eripära, omapära, isikupära ja sära; see, millega ta teistest eristub, esile tõuseb, tähelepanu pälvib. Individuaalsus ilmneb iseloomu ja eluhoiakuna, ka komplekside, foobiate, paatiliste seoste (tundeseoste), harjumuste-kommete jms kaudu.

Individuaalsed omadused võivad olla nii sünnipärased kui ka hiljem kujunenud. Indiviid kuulub mingisse rahvusse, tema soo juures eristuvad näiteks maskuliinsus- või feminiinsusaste, orientatsioon jms. Teda iseloomustavad grupikuuluvus, suhted, rollid ja staatus igas rollis. Integreeritud näitajaks oleks koht stratifikatsiooniindeksis (indiviidi asend ühiskondlikus hierarhias, mida iseloomustab elukvaliteet ja positsioon ühiskondlikus ja kultuurilises regulatsioonis, vt 2.6.).

 

1.3. ISIKSUS, ÜHISKONNA LIIGE JA KULTUURI ESINDAJA

 

Isiksus on, nagu öeldud, inimese sotsiaalne kvaliteet. Isiksuslikud omadused on näiteks vastutustundlikkus, kohusetundlikkus, töökus, õigus- ja õiglustunne, aga muu hulgas ka:

• Iseseisvusaste – iseseisvus (milleks ja tänu millele iseseisev), aga ka see, mida tähendab kord ja miks on vaja korda, mida võib ja kuidas võib midagi kohandada ning millega-kellega tuleb kohanduda; miks ei saa ega või olla täiesti iseseisev.
• Vabaduseaste – vaba milleks ja millest, aga ka arusaam sellest, kus on piir ja mis on mõõt, millal on piir ees ja mõõt täis, miks ei saa ega või olla rohkem vaba.

Neil, kes on kasvanud kodanikuks, pole raske aru saada, et kõigil on ühiskonnas võrdsed õigused. Kõiki õigusi saab kasutada sel määral, mis ei kahjusta teiste inimeste täpselt samasuguseid õigusi ja elukeskkonda selle sõna kõigis tähendustes.

Iseseisvus tähendab sõltumatust – ei sõltu teistest inimestest. Täiesti selge, et suurt edu on võimalik saavutada koostöös ja põhimõtteliselt sõltuvad inimesed vastastikku üksteisest. Küsimus on aga selles, kas see sõltuvus on toetav, julgustav ja innustav või ahistav ja ängistav, episoodiline või pidev; kas vaid detailide osas või kõiges ja on põhimõtteliselt terviklik; kas on avalik või varjatud jne.

Vabadus on aade, ideaal, unistus, mille nimel on läbi aegade võideldud, elu antud, ületatud kõikvõimalikke raskusi. Ja samas on raske leida midagi, mida inimesed veel rohkem kardaks kui vabadust. Vabadusega kaasneb õigus otsustada ja otsustamisega kohustus vastutada.

Kui vastutamine tundub inimesele üle jõu käivalt raske, püüab ta teha kõik, et poleks õigusi otsustada ja saaks vaadata kõrvalt. Halvemal juhul on siis võimalik näidata näpuga teistele, kes justkui teevad kõike valesti või üldse mitte midagi. See on ehtne paradoks.

Millest sõltuvad vabadus ja iseseisvus? Jutt ei ole ainult füüsilistest tõketest, vaid eelkõige intellektuaalsetest, emotsionaalsetest ja kõlbelistest. Vaba saab olla vaid see, kes on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et iseseisvalt mõelda. Näiteks õppemaksu makstakse tulevase vabaduse eest – õppes olles on võimalik saavutada valmisolek iseseisvaks orienteerumiseks, mõtlemiseks, otsustamiseks, teostamiseks ja hindamiseks; saavutada võime elada oma mõistuse järgi ja luua teistele eeldusi edu saavutamiseks. Haridus on seega ühtlasi vabana elamise eeldus.

Inimene on isiksusena ühiskonna liige ja kultuuri esindaja. Ühiskonna esindajana saab ta käituda, kui tal on vastavad volitused, kultuuri­seostes on ta esindaja kõikjal, nii kodus kui võõrsil ja igal eluhetkel. Selleks et olla vaba ja osaleda otsustamises, on vaja nii formaalset kui ka moraalset õigust.

 

VAJADUS OLLA HARITUD, INFORMEERITUD, KOGENUD

 

Kodanik saab aru ja arvestab, et iga õigusega kaasnevad kohustused ja vastutus. See seos on fundamentaalne. Näiteks kui keegi valitakse (satub seoses valimistega) Riigikogu või mõne muu otsustuskogu liikmeks, kaasneb sellega formaalne õigus osaleda vastava otsustuskogu tegevuses, aga kes ei saa aru, mida oleks vaja teha ja saavutada, sellel pole moraalset õigust hääletamisaparaati puudutada. Nii on igas juhatuses, igal ametikohal, samuti kodus. Eelarve üle arutamisel on oluline tunda tervikut ja osata ette näha, milliseks ühiskond muutub, kui eelarve proportsioonid ja prioriteedid on just niisugused.

Tähtis on meeles pidada, et Riigikogu ja teised kogud ei tegutse. Tegutsevad inimesed. Juhatus ei otsusta. Otsustavad juhatuse liikmed. Valitsus ei otsusta. Otsustavad ministrid koos peaministriga. Need otsused, mis valitsuse istungil heaks kiidetakse ja vastu võetakse, on enamasti kompromissid, milles enam-vähem kõik, kes selle ümmarguse laua ääres istuvad, peavad leppima osaga sellest, mida nad esialgu tahtsid.

Seadus ei tee midagi ega vastuta millegi eest. Teevad ja vastutavad inimesed, kes selle seaduse koostasid ja heaks kiitsid. Tehas ei tööta. Töötavad inimesed, kes on selles tehases tööl jne. Need ja teised sellised täpsustused võivad tunduda tühistena, aga kes suvatseb süveneda, peaks märkama, et vastutusmehhanismi peitmise võtted on demagoogia (vt 12.3.) nurgakiviks.

Võib tunduda, et mis siis sellest, et keegi räägib pisut valesti! Peaasi, et teised saavad aru. Nende näidete puhul ju selles asi ongi, et niisuguse sõnastuse korral ei ole võimalik õigesti aru saada, st vastutaja on peidetud umbmäärase sõnastuse taha, a’la „on tulnud ettepanek”. Kui õigesti mõtled, siis miks peaks valesti rääkima? Kui tegevusest sõltub riigi tulevik ja inimeste elu, ei saa niisama lobiseda. Peab rääkima küllalt täpselt, et ei tekiks valesti arusaamist.

 

VAJADUS OLLA VASTUTUSTUNDLIK

 

Nagu juba eelpool öeldud, tekivad vastutustunne ja aktiivsus vaid läbi otsustamise ja otsustamine on võimalik ainult valikusituatsioonis.

Igasugune osavõtt otsustamisest muutub mänguks või absurdiks, kui valikusituatsiooni asemel ollakse sundsituatsioonis. Suuremate ebameeldivuste vältimiseks teevad inimesed neil puhkudel näo, et nad ei saa aru, mida nendega tehakse. Nad mängivad kaasa, samal ajal mõistes, et antud mängu põhireegliks on näidata, kuidas oled siiramast siiram ja tõsisest tõsisem. Amoraalne on, kui juhtival ametikohal oleval töötajal pole eeldusi sisuliseks, kõlbeliselt korrektseks asjaajamiseks ning kui juhi arsenalis on jõud, sundus, absurd, mäng ja demagoogia.

 

VAJADUS SÄILITADA KÕLBELISUS

 

Kultuuritusega, kultuurinormide ja väärtuste, normide ja tabude ignoreerimisega kaasneb paratamatult ka immoraalsus ja amoraalsus.

Kultuuritusega kaasneb ülemuste lootus saavutada alluvate moraalituse vastu võitlemisega nende kõrgelt moraalne (distsiplineeritud) käitumine. Kultuurituse pinnal kasvab ka illusioon, et mida rangem kord kehtestada ja mida rängemaid karistusi määrata õigusnormide rikkumiste eest, seda vähem on korrarikkumisi ja seda moraalsem on ühiskond.

 

 

Immoraalsele või amoraalsele juhtivale töötajale (vt 11.1.), kes kujutab ette, et valetamisel pole autoriteediga mingit pistmist, saab anda vaid üht head nõu – kui ennast muuta ei suuda, siis süda rindu võtta, kaugele ära sõita ja minna niisugusele tööle, kus teised teda ei tunneks ja ükski tuttav temast enam ei sõltuks. Kohapeal oleks võimalik midagi parandada ainult siira kahetsuse ja vabandamisega.

 

1.4. INIMENE KUI SUBJEKT

 

Subjektiks võib olla indiviid (isik) või indiviidide (isikute) kogu, kes tegutseb aktiivse algena. Sotsioloogias ja sotsiaalpsühholoogias käsitatakse subjekti sihi- ja eesmärgipärase tegevuse algataja, teostaja, seostaja ja vastutajana.

Kui subjekti tähelepanu keskmes on protsessid, mille kaudu ta tahab saavutada (peab saavutama) tarbimisväärtusega tulemusi, korrastada keskkonda või osutada teenuseid, on kõne all juhtimine ja täitmine (töö).

Tegevust, milles subjekt ennast kehtestab ja tegutseb selleks, et saavutada kord ja korraaustus (allumine), nimetatakse valitsemiseks. Valitsemiseks tahetakse siin-seal pidada ka kasvatust. Selle raamatu käsitluse järgi on kasvatus kasvamise saatmine arenguks soodsa keskkonna loomise ja hoidmise kaudu. (Vt ka 2.2., 2.8.)

 

 

Mis subjekti iseloomustab? (Vt joonis 1.4.1.)

Tunnetus. Enesetunnetus, grupitunnetus, ühiskonnatunnetus, kultuuritunnetus.

Teadvus. Kujuneb vastavalt tunnetusele. Enesetunnetusele vastavalt kujuneb eneseteadvus ehk mina-tunne; grupitunnetusele vastavalt kujuneb grupiteadvus ehk meie-tunne; ühiskonnatunnetusele vastavalt kujuneb ühiskonnateadvus ehk kodanikutunne ja tänu kultuuritunnetusele kultuuriteadvus ehk identiteet.

Ühtki neist pole võimalik jõuga kujundada. Saab vaid luua eeldusi nende kujunemiseks soodsate tingimuste ja kasvukeskkonna (tunnetussüsteemi tegurite) kujundamisega. Enese-, grupi-, ühiskonna- ja kultuuritunnetus ning vastav teadvus on kodanikuks kujunemise ja olemise vundament.

Ettevalmistus. Orienteerumiseks, otsustamiseks, otsuste täitmiseks ja täitjate seostamiseks, tegevuse ja tulemuste hindamiseks ja vajadusel ka korrigeerimiseks on vaja vastavat ettevalmistust. Vaja oleks, et õpe, kasvatus ja kogemus võimaldaksid inimesel kujuneda isiksuseks, kes on patrioot ja tahab aktiivselt teenida oma maad ja rahvast.

Põhiseaduses on õigus haridusele, aga ei ole õigust olla informeeritud. Kommertstelevisiooni kõrval on küll rahvusringhääling, aga selle juhtkond peab oma kohuseks edastada huvitavaid saateid, mitte saavutada, et elanikkond oleks informeeritud kõigest sellest, millest oleks vaja, et kodanikuna osaleda ühiskonna- ja kultuurielus.

 

Osaliselt informeeritud inimene tunneb, et on petetud või tõrjutud.

Adekvaatsus ehk vastavus tegelikkusele on keskne küsimus nii tunnetuse kui ka teadvuse puhul. Kui inimene näeb ennast ja teisi kõverpeeglis, kui viletsa mittesüsteemse hariduse tõttu on peas segadus ja inimene näeb terviku asemel mingeid osi, neidki seosteta ning moonutatult, siis adekvaatset meie-tunnet kujuneda ei saa.

 

1.5. ROLLID JA STAATUS

 

Igal isikul on suur hulk rolle – kogu elu kulgeb mingites rollides ja inimest võib käsitada kui rollide kogumit. Mida rohkem valdab inimene rolle, seda suurema tõenäosusega saab ta elus hakkama. Rollide ja rolli­vahetuse harjutamine algab juba varajases lapseeas – laps on mängult kord rongijuht, kord reisija, piletikontrolör, jaamaülem jne.

Adekvaatne rollidest arusaamine, oma koha mõistmine erinevates seostes ja situatsioonides saab kujuneda vaid kultuurikontekstis, läbi vahetu ja vahendatud kogemuse.

Keel on suhtlemisel vajalik, aga mitte küllaldane eeldus, et inimene saaks oma kultuuriruumis suhelda – keel ei suhtle. Väärtus on keele ja meele ühtsus – vaja on omandada rollid ja käitumise stereotüübid kui kultuuri alged ja need sisemiselt omaks võtta (interioriseerida).

Kes rolle ei tunne ja stereotüüpe ei adu, sellel on suhtlemisega suuri raskusi.

Igas rollis on mõistlik olla:

• Täpselt. Rollide selgeks saamine ehk vastused küsimustele, kuhu ma olen sattunud, mis siin toimub, kuidas siin käitutakse, on sotsialiseerumisprotsessi (vt 2.2.) tähtis osa. Käituda saab ainult mingis rollis.
• Kultuuri stereotüüpe arvestavalt. Mõnes teises riigis edukaks tegutsemiseks tuleb sealsete inimeste kultuurikonteksti teada ja käitumises arvestada.
• Staatust arvestavalt. Igas rollis on inimesel staatus teiste silmis. Ebakompetentsus, valetamine, petmine, reetmine, vääritu käitumine madaldavad staatust. Ootustega kooskõlas olev või ootusi ületav käitumine kõrgendab staatust.
• Staatuste kogum on autoriteet.
• Rolle tuleb kiiresti ja kergesti vahetada. Igas stereotüübis on igal rollil ja tegevusel oma sisu. Inimene, kes vermub mingisse rolli, võib muutuda teistele tüütuks ja talumatuks, näiteks õpetajaks vermunud isik kodus, tööl, sõprade seas aina õpetaja.
• Tuleb olla oma (!) rollis. Teiste rollidesse tükkimine tekitab vastuolusid, mis võivad üle kasvada konfliktiks. Oluline on selgeks mõelda, millal ja millises rollis on vaja olla, olgu kodus, tööl või mujal.
• Olla (käituda) saab mingis rollis vaid juhul, kui keegi on vastandrollis. Hädavajalik on tunda vastandrolli, sest oma rollis saab õnnelik olla vaid siis, kui luua vastandrollis olijale eeldused oma rollis olemiseks. Iga juht saab olla oma rollis, kui ta taipab kolleegide rolle. Vastandrollid on näiteks ka õpetaja-õpilane, müüja-ostja, arst-patsient, perekonnas naine-mees, lapsed-vanemad.

 

 

Iga inimene on elus nii otsustaja kui ka täitja rollis. Nii otsustamise kui täitmise juures on tähtis aru saada oma rollist ja luua vastaspoolele eeldused oma rollis olemiseks. Inimene on õnnelik, kui teda ümbritsevad õnnelikud inimesed. Igaüks on oma õnne sepp seeläbi, kuidas ta teistele edu saavutamiseks eeldusi loob.

 

1.6. INIMENE KUI KODANIK

 

Juriidilises mõttes on kõik riigis elavad isikud, kellel kodakondsus, kodanikud. Nendest, kellel siin ei ole Eesti kodakondsust, on enamik mõne välisriigi kodanikud. Kodakondsusest sõltumatult on kõigil võrdsed inimõigused. Eeldatakse, et teadmusühiskonnas suudavad ja tahavad kõik inimesed osaleda otsustamises ja on kõik küllalt lojaalsed, ausad ja asjatundlikud, et käituda ühiskonna- ja kultuuriseostes kohuse- ja vastutustundlikult. Tegelikult nii ei ole.

Selleks, et olla kodanik ning käituda ühiskonna- ja kultuurielus täie teadmise ning kohuse- ja vastutustundega, on vaja päris palju eeldusi. Need eeldused ei kujune iseenesest ja kogemata. Demokraatlikus ühiskonnas on vaja neid eeldusi luua, hoida ja arvestada.

 

KES SAAB END PIDADA KODANIKUKS?

 

Kodanikuks saab end pidada inimene, kes:

• teab, mida ja kuidas midagi tehakse või jäetakse tegemata, et hoida, kaitsta ja tugevdada oma riiki;
• tahab teada, miks midagi tehakse või tegemata jäetakse, mis sellest tegevusest või tegemata jätmisest sõltub ja mis omakorda sõltub nii tegutsejatest kui tegevusest ja selle tulemustest-tagajärgedest;
• tahab kanda hoolt õiguste, kohustuste ja vastutuse tingimusteta ja süsteemse seostamise eest;
• julgeb osaleda arutlustes ja otsustamises, nagu ka otsuste täitmise kontrollis (st arvestab, et nii kujuneb kõigil kohustus vastutada);
• suudab olla järjekindlalt nõudlik enda ja teiste suhtes;
• on ja tahab püsida elukestvas õppes;
• soostub kandideerima saadikuks, ametnikuks või nõunikuks üksnes vastava ettevalmistuse ning isiksusliku sobivuse korral;
• tunneb tegevussüsteemi, tunnetussüsteemi, kommunikatsioonisüsteemi, rahandussüsteemi, energiasüsteemi, transpordisüsteemi ning teisi ühiskonna- ja kultuurielus orienteerumiseks vajalikke süsteeme (vt joonis 4.0.3.);
• oskab käsitada tegelikkust probleemidena (vt 0.3.);
• teab, kuidas määratleda ja piiritleda süsteeme, analüüsida ja sünteesida, eristada seoseid ja sõltuvusi, süstematiseerida ja klassifitseerida;
• nõuab avalikkust, sh otsuste avalikku põhjendamist;
• põlgab salatsemist ning igat liiki petu- ja sunniskeemide rakendamist;
• ei osale protseduurides, mis on vastuolus Põhiseadusega või kultuuris kujunenud heade tavadega;
• teeb kõik võimaliku põhiseadusliku korra kaitseks ja kindlustamiseks.

Ühiskonna- ja kultuurielus on kaalukeeleks otsustamine ehk elanikkonna eri kategooriate valmidus tõeselt – ehedalt, mitte mängult – vastutada ühiskonnas ja kultuuris toimuva eest.

Põhiseadusega on kõigil kodanikel võrdsed kodanikuõigused, aga kui kellelgi ei ole kohustust tagada nende õiguste tegeliku kasutamise võimalust, muutuvad kodanikuõigused fiktiivseteks.

Eriliselt lennukas ja imetlusväärne oli NSV Liidu „stalinlik konstitutsioon”, mille kehtestamise kuupäev oli tööst vaba ja seda tuli tähistada üldrahvaliku pidupäevana. Tegelikus elus peeti dissidendiks isegi seda, kes vaid vihjas konstitutsioonile ja seal kirjas olevatele kodanikuõigustele.

Kes söandab lähemalt vaadata, see peaks märkama, et ka meie päevil pole otsustamisõigusega isikutel sageli kujutlustki sellest, millistel eeldustel oleks rahval võimalus käituda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina. Põhiseaduse järgi on (peaks olema) riigis kõrgeima võimu kandjaks rahvas, aga tegelikult ei ole rahval ühtki õigust riigis midagi mõjutada ehk otsustada ja nõuda saadikutelt ja ametnikelt selle otsuse arvestamist, kas või siduva rahvahääletuse korraldamist.

Inimesed, kes on jäänud (jäetud) kodanikuna tegutsemiseks vajalike eeldusteta, ei saa Põhiseadusega kehtestatud (kodaniku)õigusi kasutada.

 

KODANIKUÜHISKONNAKS KUJUNEMISE EELDUSED

 

Selleks, et ühiskond saaks kujuneda kodanikuühiskonnaks, on vaja luua sellised eeldused, et elanikkonna kõigil kategooriatel (igal inimesel nii maal kui linnas, igas eluvaldkonnas, kõigis ametkondades ja kõigil regulatsioonitasanditel) oleks võimalik olla:

• küllalt haritud, et saada aru, millest on vaja olla informeeritud;
• küllalt informeeritud, et orienteeruda aegruumis, oludes, olukordades ja kujunenud protsessides;
• küllalt kogenud, et ette näha ja ära tunda võimalike muutustega või muutuste vältimisega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi ning õigeaegselt ja adekvaatselt reageerida.

Otsustamises osalemiseks on vaja võimekust ette näha oma ja teiste tegevuse, sh otsuste ja nende teostamise võimalikke tulemusi ja tagajärgi, nii õnnestumiste kui äparduste põhjuseid ja muid seoseid.

 

KODANIKUTUNNE KUJUNEB PRAKTIKAS

 

Väärib rõhutamist ja kordamist, et sõna „demokraatia” võib kergesti muutuda sõnakõlksuks! Vabaduse ja iseseisvuse hoidmiseks tuleb kõigil järjepidevalt valvel olla ja vaeva näha! Kodanikel läheb raskeks, kui bürokraatia pääseb vohama. Vabadus muutub siis elanike enamusele näiliseks.

Vabadus ja iseseisvus kõlavad aatena väga hästi. Raskem on aru saada, et aadete hoidmist ei või kellegi teise hoolde usaldada. Mõnikord juhtub, et ideaalide kättevõitmiseks ei peeta ühtki raskust ega loobumist liiga suureks, aga kui see ideaal on käes, siis selle hoidmiseks pole enam ei jõudu ega aega. Kõik justkui teavad, et vabaduse ja iseseisvuse eest tuleb pidevalt ning sihiteadlikult pingutada, aga kui selgub, et vaba ja iseseisva riigi hoidmiseks on vaja üht-teist selgeks mõelda, õppida ja järjepidevalt täiustada, et olla asjatundlik ja nõudlik, muutub paljudel pilk ähmaseks.

 

 

Oma riik ei ole kodanikule koormaks! Kodanik on elanik, kes tahab olla subjekt ja saab käituda subjektina, sest orienteerub mitte ainult heas ja halvas, vaid ka mõlema tegurites. Tänu sellele saab kodanik osaleda otsustamises, seostamises ja teostamises ning, kui vaja, siis ka korrigeerimises. Nii tekib osalus ja südamevalu, sest koos tegeliku (mitte mängulise, niisama suusoojaks öeldud) osalemisega otsustamises ja teostuses kujuneb kohustus vastutada selle eest, mis lõpuks välja tuleb ning mis saab endast, oma riigist ja rahvast.

Kodanikutunne kujuneb praktikas.

 

RAHVAS KUI KODANIKKOND

 

Rahvas kui inimeste kogum saab tegutseda subjektina (aktiivse vastutusvõimelise algena), kui tal on vastav eneseteadvus, grupiteadvus, ühiskonna- ja kultuuriteadvus, kui tal on nii riiklik kui rahvuslik ja kohalik identiteet. Selleks, et rahvas saaks käituda subjektina, on vaja olukorda, kus:

• rahval oleks võimalik olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et orienteeruda ja teadlikult osaleda arutlustes, otsustamises ning tulemuste hindamises;
• juhtkond on aus, õiglane ja tähelepanelik, et reageerida rahva tahtele;
• massiteabesüsteem levitab vaid usaldatavat ja süsteemset teavet;
• valimised on kooskõlas Põhiseaduses fikseeritud nõuetega ning juhuslikel isikutel ei ole võimalik sattuda ei Riigikogu, ei kohaliku omavalitsuse volikogu ega muu otsustuskogu liikmeks;
• haridussüsteemis on võimalik saada rahuldav ettevalmistus iseseisvaks orienteerumiseks nii ühiskonna- ja kultuurielus kui ka kogukonna- ja perekonnaelus;
• riik on igal regulatsioonitasandil edasi- ja tagasisidestatud.

Selleks, et olukord riigis kujuneks rahuldavaks ja saaks püsida rahuldav, peavad elanikud käituma kodanikena!

 

1.7. ASJATUNDJA

 

Argiteadvuse tasandil ja omaette võib igaüks arutleda ükskõik kuidas, ka nii, nagu tal parajasti pähe tuleb. Väikseid otsuseid, mille tulemused ja tagajärjed teistele inimestele kuigipalju korda ei lähe, saab igaüks tehagi oma suva järgi. Kvalitatiivselt teistsugune on olukord siis, kui valitud ja volitatud isikud asuvad ametlikult arutama ja tegema selliseid otsuseid, mille täitmine võib muuta paljude inimeste ja inimkoosluste eluolu ja elamistingimusi, loodust ja muud keskkonda.

Selleks, et teha suuri vastutusrikkaid otsuseid, mille täitmisega kaasnevad kvalitatiivsed üleminekud, on vaja püüda olla professionaalne ja kõlbeline.

• Profaan. Enamikus eluvaldkondades oleme kõik profaanid, s.o ei tea ega oska mitte midagi.
• Diletant. Paljudel aladel oleme diletandid – teame-oskame natuke ja pinnapealselt.
• Spetsialist. Mõnel alal oleme spetsialistid. Spetsialist orienteerub mingis kitsas valdkonnas täpselt ja põhjalikult. Usaldusväärne on see spetsialist, kes teab, mida ta veel ei tea ja mille kohta ta arvamusi veel ei avalda.
• Generalist. Generalist on mingi valdkonna spetsialist, kes suudab hoomata tervikut – süsteemi metasüsteemide süsteemis. Generalist teeb suuri otsuseid ja kaasab nende tegemiseks, täit­miseks ja hindamiseks küllalt palju spetsialiste.

Mille poolest professionaalne mõtlemisviis ja käsitus erineb diletandi või profaani käsitusest?

Vastata saaks lühemalt. Selle raamatu mõtet järgides esitame võimalikult palju vaatepunkte. Neist mitme sügavam sisu tuleb esile järgmistes peatükkides.

Asjatundja:

• kasutab sõnu selgelt määratletud ja piiritletud tähenduses;
• leiab käsituse objekti nägemiseks küllalt palju vaatepunkte;
• võtab arvesse, et igast vaatpunktist võib paista midagi sellist, mida teistest vaatepunktidest ei näe, ja teab, et ühestki vaatepunktist ei ole võimalik näha tervikut (süsteemi, mis on vaatleja jaoks abstraktsioon, mõtteline üldistus);
• teab, et käsitades mingit asja, nähtust või protsessi, ei ole võimalik anda hinnangut antud asjale, nähtusele või protsessile; hinnangu andmiseks on alust, kui näeme, mil määral käsituse objekt sobib sisendiks nendesse süsteemidesse, kuhu see oli sisendiks mõeldud;
• käsitab tähelepanu objekte nii staatikas (asja või nähtusena) kui ka dünaamikas (protsessina – ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepideva jadana);
• orienteerub keskkonnas, sh aegruumis; käsitab keskkonna osadena füüsilise ja vaimse keskkonna, loodus- ja tehiskeskkonna, psüühilise, sotsiaalse, virtuaalse jm keskkonna koostoimes kujunenud olekut kui tervikut, mille nägemiseks ja milles orienteerumiseks on vaja valgust (olla valgustatud);
• saab aru, et tunneb-mõtleb, otsustab ja tegutseb inimene, mitte asjad, tekstid, asutused vms. Inimene seab sihte ja eesmärke, valib vahendeid, kehtestab printsiipe, annab hinnanguid, teeb järeldusi, uurib ja hindab, loob, otsustab ja siis ka vastutab;
• eristab ja seostab regulatsiooni- ja juhtimistasandeid; adub, et igal probleemil on igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil oma (muust erinev) sisu;
• teab ja arvestab, et iga fakti saab käsitada ja tuleb käsitada mitmes kontekstis, sh nii staatikas kui ka dünaamikas;
• adub, et inimeste, tegevuste, asjade, tekstide, sündmuste jne tähendused, neile antud hinnangud, nende kohta tehtud järeldused jms kujunevad sõltuvalt kontekstist;
• võtab tõsiselt vaid selliseid hinnanguid, mis on usaldusväärsed;
• eristab ja seostab üldist, erilist ja üksikut;
• üritab võtta kõne alla terviku (süsteemi metasüsteemide süsteemis) ja käsitada seda võimalikult kompleksselt (igakülgselt);
• oskab sõnastada probleeme kui tunnetatud vastuolusid ning püüab avastada ja sõnastada nende vastuolude kujunemise (püsimise-süvenemise-laienemise) põhjuseid, funktsionaalseid (kaassõltuvuslikke) ja kausaalseid (põhjuslikke) seoseid;
• hoomab, et probleeme ei saa lahendada; saab aru, et võimalik on vähendada (kõrvaldada) probleemidena tunnetatud vastuolude põhjuseid;
• teab, et igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on igal otsusel erinev tähendus.
• teeb vahet (ei aja segi):

–    mis on siht ja eesmärk ning mis on vahend; adub, et miski saab olla vahendiks vaid sihi ja eesmärgi suhtes ning ilma vahenditeta pole sihil püsimine ega eesmärgi saavutamine võimalik,

–    mis on ressurss ja mis on tingimus; adub, et iga ressursi olemasolu muutub kõigi teiste ressursside kasutamise tingimuseks,

–    mis on põhjus, mis tulemus või tagajärg; adub, et iga eesmärgi saavutamise kõrval võib alati kujuneda (kujuneb päris kindlasti) ka tagajärgi – midagi sellist, mis on taotlusega vastuolus, ja ka sellist, mida keegi ei osanud oodata, aga mis on taotlusega kooskõlas,

–    mis on objektiivne ja mis on subjektiivne,

–    mis on olemuslik ja mis on nähtumuslik,

–    mis on sisu ja mis on vorm,

–    mis on kirjeldamine, mõõtmine, hindamine ja loendamine,

–    mis on andmed ning mida saab pidada empiiriliseks, statistiliseks ja teaduslikuks faktiks,

–    mis on side, edasiside ja tagasiside,

–    mis on õigus, kohustus ja vastutus ning mis on (kuidas kujuneb) kohusetunne ja vastutustunne,

–    mis on suhtlemine ja mis on kohtlemine; adub, et suhelda saavad vaid subjektid, st indiviidid või grupid, kes vastastikku üksteist tunnustavad, austavad, arvestavad ja usaldavad,

–    mis on juhtimine, valitsemine, haldamine, valdamine, hõivamine, korraldamine ja sidustamine; millistel eeldustel on need tegevused võimalikud, mida on vaja teha ja mille alusel oleks võimalik hinnata nii tegijaid, tegevust kui ka tulemusi ja tagajärgi,

–    mis on võimalus, mis on juhus ja paratamatus,

–    mis on motiiv, mis on motivatsioon ja motiveerimine,

–    mis on teema, reema, tekst ja kontekst, alltekst, koodid, pealis- ja alusülesanne,

–    mis on teadmine ja mis on arvamus, uskumus, unistus jms,

–    mis on paradoks ja mis on demagoogia;

• opereerib klassifikatsioonidega;
• teab, et lisaks juba käsitletavale võib alati olla veel midagi, mille käsitamiseks pole eeldusi varem olnud;
• adub, et:

–    iga objekti saab käsitada veel süsteemsemalt,

–    kõike, mida saab mõõta, saab mõõta veel täpsemalt,

–    kõike, mida saab hinnata, saab hinnata veel täpsemalt;

• suhtleb asjatundjatega;
• saab aru, et

–    sotsiaalset, vaimset ja psüühilist keskkonda ei saa muuta otse ja kohe;

–    mittemateriaalse tegelikkuse muutmiseks tuleb muuta selle tegureid (tegurite, sageli ka tegurite tegurite süsteemi) ja varuda aega ning kannatust;

–    moraalne õigus muutmiseks (ka muutuste soovitamiseks) nii looduses kui ühiskonnas, kultuuris või mujal kujuneb sedamööda, kuidas subjekt suudab ette näha ja ära tunda oma tegevuse võimalikke tulemusi ja tagajärgi ning on ühtlasi altis hoidma kõike, mida ei tohi muuta,

–    oma tegevusega kaasnevate otseste ja kaudsete tagajärgede eest on vaja vastutada,

–    eesmärk ja vahend on süsteemid,

–    sihte ja eesmärke on mõtet seada nii, et on (et suudetakse ja tahetakse hankida) ka sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid,

–    vahend on süsteem, mille ükski element ei ole nii tugev, et võimaldaks sihil püsida või eesmärgid saavutada, aga on nii tugev, et selle elemendi puudumise (väga nõrga taseme) korral protsess katkeb, st sihil püsimine pole võimalik ning eesmärgid jäävad saavutamata,

–    eesmärgistatud protsessi kulgemise tõenäosust iseloomustab eesmärgi kui süsteemi ja vahendi kui süsteemi elementide maatriks,

–    raha ja muud ekvivalendid võivad tugevdada motivatsiooni, aga ka ajada inimesed kadedaks ja tülli, põhjustada ignoreerimist jpm,

–    tulemusi saavutavad inimesed; rahaga kaetakse osa tegutsemisel tekkivatest kuludest,

–    õigustel on mõte vaid juhul, kui neid rakendatakse õiglaselt.

 

Asjatundja tunneb kõrvalise abita, et iga tulemus on vaid edasi­tegutsemise eeldus (ei midagi muud!) ja n-ö kohalejõudmine ei ole põhimõtteliselt võimalik. Ta tunneb ära teised asjatundjad ja osaleb meeleldi ühistes otsingutes. Asjatundja adub, et rikkamaks saab see, kes on küllalt helde.

Mingil alal asjatundja arvestab seda, et enamikul aladel on inimesed, sh ka tema ise, profaanid. Mõnel alal on paljud ka diletandid-asjaarmastajad ja mingis valdkonnas spetsialistid. Heal juhul pesitseb paljude hinges soov saada generalistiks.

Mingil alal asjatundjad kasutavad oma erialastes, kutsealastes ja ametialastes arutlustes mõisteid, mille koosseis, struktuur ja tähendus on võimalikult hästi selgeks mõeldud.

Nendes valdkondades, kus asjatundja peab ka vastutama oma (ja teiste) tegevuse ning tulemuste/tagajärgede eest, kasutatakse rahuldava selguse ja täpsuse saavutamiseks mudeleid ja mõningatel aladel ka ladina keelt.

 

1.8. RAHVUSLIK ELIIT

 

Igas eluvaldkonnas tõusevad mõned inimesed eriliselt esile püsivuse ja visaduse, võimekuse ja järjekindlusega. Nii on kunstis, spordis, majanduselus ja mujal. Need inimesed moodustavad vastava valdkonna eliidi.

Rahvusliku eliidi moodustavad inimesed, kes pühenduvad avaliku huvi teenimisele.

Juba Vana-Kreekas oli eliidi hulka kuulumine aade. Keskajal moodustasid eliidi rüütlid ja aadlikud, kes kaitsesid kuningat, riiki, ennast ja alamaid vaenlase eest, aga kaitsesid ka au ja väärikust, õigust olla iseendaks. Aadlike kõlbelised arusaamad pidid olema selged, arusaadavad ja mõeldud kõrvalekaldumatult täitmiseks. Oma kohustuste vääramatu ja täpne täitmine oli kõlbelise oleku kriteerium. Väga selgelt teati sedagi, mis on au ja ka häbi. Nendel aegadel oli teise inimese solvamine täiesti lubamatu.