Elanikust kodanikuks
Käsiraamat isemõtlejale

  • 0. Sissejuhatuseks
  • 1. peatükk: INIMENE
  • 2. peatükk: ELU
  • 3. peatükk: KESKKOND
  • 4. peatükk: ÜHISKOND
  • 5. peatükk: KULTUUR
  • 6. peatükk: SUHTLEMINE
  • 7. peatükk: TEGEVUSSÜSTEEM
  • 8. peatükk: TUNNETUSSÜSTEEM
  • 9. peatükk: HARIDUS
  • 10. peatükk: TÖÖ
  • 11. peatükk: JUHTIMINE
  • 12. peatükk: KOOSTÖÖ
  • 13. peatükk: MURED

0. SISSEJUHATUSEKS

0.1. AUTORI TAOTLUS

See raamat on inimesest ja mõeldud Eesti elanikele, kes tahavad olla kodanikud ja sisuliselt osaleda oma riigi hoidmises ja täiustamises. Meil kõigil on vaja teritada pilku, et märgata, mis on riigis juba hästi ning mida peaksime hoidma ja kaitsma. Märgata on vaja ka seda, mis veel väga hästi ei ole, mida oleks vaja täiustada, lisada ja millest oleks vaja vabaneda.
Maailm muutub ja meil kõigil on vaja mõelda, mis soodustab ja mis raskendab elu ja elamist nii maal kui ka linnas.
Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Järelikult saab pidada rahuldavaks vaid sellist riiki, mis loob ja kaitseb iseolemise eeldusi. Selleks on tõepoolest vaja kõikumatut usku ja vankumatut tahet – visalt ja järjekindlalt on vaja kindlustada riiki ja ühiskonda, isiksust ja perekonda ning hoida kõiki kodanikuks kujunemise ja kodanikuna tegutsemise eeldusi.
Valitsus ei saa hoida ei ühiskonda ega kultuuri; hoida saab rahvas,kui valitsus ja Riigikogu seda soodustavad (ei takista ega kahjusta).
Meie riik, mis on loodud ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kõik, mis on vale ja valelik, ebaõiglane ja ahistav, peaks olema Eestis sallimatu. Seetõttu ei sobi toetada ka erakondi, mis valimiskampaania ajal lubavad üht ja võimule pääsemisel teevad risti vastupidist. Ei peaks sallitama petuskeemidega ametisse sokutamist ja rahva enamuse tahte eiramist.
Põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Riik, rahvas, kõrgeim võim, selle kandmine ja vastutus, mis kaasneb võimuga, ei ole mingid tühjad ja mõttetud sõnad, vaid on igale kodanikule olulised mõisted. Paraku on üsna vähe võimalusi süvenemiseks nende mõistete sisusse ja seostesse.
Kodanikul oleks vaja kasutada neid ja teisi ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks vajalikke sõnu mõistetena, millel on kindel ja selge tähendus. Kui igaüks saab nendest sõnadest ja nende sõnade seostest aru omamoodi, pole arutlused juba seetõttu võimalikud, et ei saada üksteisest aru. Õppeks ja süvenemiseks on vaja mudeleid.
Meditsiinis, bioloogias, ka õigusteaduses tuleb terminid rahuldava täpsuse saavutamiseks omandada ka ladina keeles. Diplomini jõudmiseks tuleb sooritada hulk eksameid, kus peab tõestama, et kõik mingis valdkonnas orienteerumiseks vajalikud mõisted ja nende seosed on süsteemina omandatud. Ühiskonna üle arutamiseks pole midagi sellist ette nähtud; petuskeemide varal võimu juurde jõudnud isikud ei taha kuuldagi vajadusest midagi selgeks õppida. Siin raamatus selgitame, miks oleks vaja uurida ja tunda kodu ja kodumaad, inimsuhteid, suhtlemist ja keskkonda.
Edasi viib mitte õppimine, vaid inimeste arukus, töökus, visadus, mõtlemise ja tegutsemise süsteemsus. Seejuures tuleb meeles pidada, et ükski kodanik ega rahvas ei või rajada oma lootust ja tulevikku mingile abile. Ühiskonnas saab olla abiks ainult see, mis võimaldab kujuneda iseseisvamaks. Kui koostöö kasvab üle nn abistamiseks, võib juhtuda, et abist kujuneb ohtlik süvenev sõltuvus ja veel ohtlikum hoolimatus. Abi varal elama harjunud inimestele paistab, et abi on igal juhul ja alati vähe ning õppida ja oma peaga mõelda pole mingit mõtet.
Ka vaesumise üks peamisi põhjuseid, olgu siin või Aafrikas, on nn abi. Abistamine võib tekitada õpitud abitust, mille ekstreemseim tagajärg võib olla omariiklusest ilma jäämine.
Rikkamaks saab see, kes tahab ja suudab ennast ja keskkonda adekvaatselt tunnetada, kes suudab luua ja elada iseseisvalt ning koostöös, kes suudab olla küllalt nõudlik ja helde ning tahab püsida elukestvas õppes.
Igasugune õpe, mis ei ole rahuldava süsteemsusega, saab kujundada vaid muljet. Iseseisvamaks saab kujuneda sellise õppega, mille tulemuseks on valmidus mõelda, analüüsida ja sünteesida, modelleerida ja ekstrapoleerida, otsustada ja teostada oma otsuseid, olla kestvalt produktiivses koostöös.
Tasub silmas pidada, et õppida saab vaid targemaks saamise mõningaid eeldusi: eeskätt mõisteid (mõtlemise materjal), mõttekonstruktsioone (teooriad), tegutsemise põhimõtteid (metodoloogia), tööriistu (meetodid), millega tegutseda, aga ka kõlbelisi arusaamu (moraal ja filosoofiline õpetus moraalist – eetika), aateid ja ideaale, voorusi ja maailmavaadet ning arusaama sellest, mis on ilus ja inetu nii esteetilises kui ka eetilises mõttes.
Õppides koguneb teadmisi. Selgeks saab mõteldes ja mõtestades! Targemaks saab vaid see, kes on küllalt kriitiline, täpne, järjekindel, iseseisev ja vaba.
Selleks, et Eesti saaks kesta läbi aegade, on vaja saavutada mõtlemisvõime, tänu millele suudaks iga elanik vahet teha, mis on vajalik ja mõistlik ning mis on tarbetu ja ohtlik. Vaja on võimekust vahet teha, kes on kes ja mis on mis. Seda tuleb silmas pidada ka igasugustel valimistel. Oma häält ei tohi anda ükskõik kellele. Hääle võib anda üksnes sellele, kes seda väärib, kes on aus, õiglane, asjatundlik ja oma rahvale ustav.
Siinsete arutluste lähtekohaks on vastutus, täpsemalt kodanikuvastutus. Vastutustunne kujuneb läbi otsustamise. Sellest raamatust võib leida üht-teist, et jõuda aduma, millistel eeldustel on otsustamises osalemine tegelikult võimalik, millistel puhkudel kujuneb otsustamise asemel otsustamismäng ja mis võib kaasneda otsustamismängudega. Ühiskonnas võib otsustamismängudes osalemine viia võõrdumiseni, võõrdumine võõrandumise ja rollikonfliktini, kus ühed enam ei taha ja teised enam ei saa vanaviisi elada.
Raamat, mida lugeja käes hoiab, on kirjutatud selleks, et veidigi aidata kaasa orienteerumisele ühiskonnas kui süsteemis. Raamat ei paku konkreetseid lahendusi ega pretendeeri mingilgi tasemel absoluutseks tõeks. Siinsed käsitused võivad aga avardada kujutlust maailmast ja endast. Suurelt mõtlemiseks on vaja näha tervikut. Vaid see, kes oskab suurelt mõelda, suudab tegutseda küllalt konkreetselt ja tõhusalt.
Tähtis on, et igaüks suudaks ise mõelda ja luua endale sobivaid lahendusi, tehes seda tänu ühiskonnale ja keskkonnale, ning teadvustades, et edasi viib koostöö. Vaid nii saab elanikkond kujuneda oma riiki hoidvaks kodanikkonnaks ja tegutseda nii, nagu on kohane kõrgeima võimu kandjale.

0.2. RAAMATU ÜLESEHITUSEST

See raamat koosneb 13st peatükist.
Esimeses peatükis (Inimene) on põgus ülevaade inimesest ja inimese (eeskätt enda) nägemiseks vajalikest vaatepunktidest. Käsitatud on inimest kui indiviidi, kui isiksust ja subjekti, kui rollide kogumit jms. Vaadeldakse, miks oleks kodanikul vaja kujuneda asjatundjaks ja olla inimlik. Põhjendatakse teesi, et kodanikuks ei sünnita, vaid kasvatakse.

Teises peatükis (Elu) käsitatakse inimest ühiskonnaseostes. Bioloogilises mõttes on inimese elu sünni ja surma vaheline olek, aga sotsiaalses mõttes on võimalik elada paralleelselt mitut elu või isegi lõpetada üks elu ära ja alustada uut. Kõne all on elulaad ja stiil, rütm ja pinge, elukvaliteet jms.

Kolmandast peatükist (Keskkond) saab lugeja ülevaate sellest, millest koosneb meie keskkond, milline on keskkonna struktuur ja tähendus, mis on lisaks looduskeskkonnale. Erilist tähelepanu on pööratud sotsiaalsele keskkonnale kui paljude pingete ja rõõmude allikale. Vaatluse all on ka võõrdumine ja võõrandumine ning nende tegurid. Tehtud on katse käsitada psüühilist keskkonda kui situatsiooni.
Neljandas (Ühiskond) ja viiendas peatükis (Kultuur) vaadeldakse inimest ühiskonna- ja kultuuriseostes. Me kõik oleme üheaegselt nii ühiskonna liikmed kui ka kultuuri esindajad, ent samas ka mitme kogukonna ning oma perekonna liikmed ja esindajad.

Kuues peatükk (Suhtlemine) käsitleb inimsuhteid ja seoseid, mis on kujunenud tähendust omavate märkide ja sümbolite abil ning tegevuses. Vaadeldakse kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsust, eeldusi, toimeid ja tulemusi.

Seitsmendas (Tegevussüsteem) ja kaheksandas peatükis (Tunnetussüsteem) antakse ülevaade mõttemudelite (teooriate) kujundamisest ja tunnetuse ning muu tegutsemise printsiipidest ja vahenditest (metodoloogiast ja metoodikast). Põhjalikumalt peatutakse teaduslikul tunnetusel.

Üheksandas peatükis (Haridus) on käsitatud teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsust, harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsust, haridussüsteemi, nähtuna mitmest erinevast vaatepunktist. Rõhutatud on, et primaarne on kasvatus ning et subjekti areng on mitte õppimise-õpetamise, vaid loomingu funktsioon. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, sealhulgas ka koolil (koolivõrgul).

Kümnendas peatükis (Töö) saab ülevaate produktiivse teostuse eeldustest ja alustest. Käsitatakse töö sisu ja vormi, tööks vajalikke ressursse ja tingimusi. Töö tähenduse ja tähtsuse kõrval on käsitatud töörütmi ja -pinget, töösuhteid, töökultuuri, aga ka töötulemuse, töötasu ja muu kompensatsiooni seoseid.

Üheteistkümnendas peatükis (Juhtimine) vaadeldakse otsustamise ja iseregulatsiooni eeldusi, otsuse kvaliteeti, otsuse vastuvõtmist, täitmist ja tulemuste hindamist. Juhtimise objektina käsitatakse protsessi. Näidatakse, miks on väga oluline fikseerida põhiprotsess ja korraldada nii, et teretulnud oleksid vaid need abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsessid, mis soodustavad põhiprotsessi kulgemist. Põhjalikumalt on üritatud avada juhi kui õpetaja isiksus ja tegevus.

Kaheteistkümnendas peatükis (Koostöö) vaadeldakse vastastikuses aktiivsuses kujuneva tööjaotuse ning sellest sõltuva professionaliseerumise ja sünergia tekke eeldusi. Detailsemalt on juttu bürokraatiast ja demagoogiast, mis takistavad koostööd ja võivad põhjustada laostumise.

Kolmeteistkümnendas peatükis (Mured) on vaatluse all mõned Eesti ühiskonnas eksistentsiaalsete küsimustena päevakorral olevad vastuolud kui probleemid, eeskätt vaesus ja sündivus.

0.3. KÄSITLUSE PÕHIALUSEID

Ükskõik millise asja või nähtuse, inimese või inimeste kogumi, protsessi või selle mõne osa (tegevuse) kohta teadmise saamiseks on otstarbekas teha kõigepealt selgeks, mis see on. Millegi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Hea näide selle kohta, kuidas ühest (ükskõik, millisest) vaatepunktist vaatlemisel ei ole võimalik näha tervikut, on püramiid, mida on vaadeldud viiest punktist. (Vt joonis 0.3.1.) Esimene vaade on pealt, teine küljelt, kolmas alt, neljas ja viies servalt. Ehkki kõik pildid on samast objektist, on nad kõik erinevad, ent õiged.

JOONIS 0.3.1. Viis vaadet püramiidist.

Samamoodi oleks otstarbekas leida küllalt palju vaatepunkte inimese, perekonna, organisatsiooni, keskkonna ja kõige muu nägemiseks. Ühte ja ainuõiget vaadet ei ole! Terviku kohta ei saa midagi kokkuvõtvat öelda mistahes ühest vaatepunktist nähtud pildi alusel.
Seejärel saab vaadata, millest see objekt koosneb, milline on struktuur (kuidas osad, alasüsteemid ja elemendid üksteise suhtes paiknevad), milline on genees ja dünaamika (kuidas see objekt kujunes ning kuidas funktsioneerib, muutub ja areneb – kui areneb). Seejärel saab vaadata, mis seda objekti iseloomustab, millest see sõltub ja mis sellest omakorda sõltub. Niimoodi üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm toimides on suur tõenäosus, et õnnestub aru saada.
Käsitlusloogikat saab uurida allolevalt jooniselt.

JOONIS 0.3.2. Käsitlusloogika.

Selle raamatu lugemisel järelduste tegemiseks on vaja eristada ja seostada üldist, erilist ja üksikut, objektiivset ja subjektiivset, teadmist ja arvamist, motiive, motivatsiooni ja motiveerimist, minevikku, olevikku ja tulevikku, sihte, eesmärke ja vahendeid, printsiipe ja kriteeriume, andmeid ja infot, seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi jne. Vaja on eristada kirjeldamist, mõõtmist, hindamist ja loendamist ning vaadata, millistel eeldustel on võimalik saada usaldatavaid andmeid, kuidas koostada indekseid, modelleerida ja ekstrapoleerida.
Osa lugejaid ehk tahaks saada nn retsepte, valmismõeldud mõttemudeleid, osa tahab vaid lähtekohti selliste mudelite koostamiseks. Karta on, et inimese ja ühiskonna kohta ei ole võimalik sellist teksti koostada, mis oleks kõigile ühtviisi arusaadav, vajalik ja huvitav ning kõikjal ka ühtviisi rakendatav. Siin sellist taotlust ei ole. Siin on üht-teist, mida saab vaadata ja arutada, täiendada, süvendada ja laiendada, siduda oma ja teiste kogemuste, ootuste ja aadetega, ning mille alusel saab edasi mõelda, prognoose teha ja luua eri värvi stsenaariume „roosast” „rohelise” ja „mustani”.

KUIDAS KÄSITLEDA PROBLEEMI?

Elanikust kodanikuks kujunemisel on tähtis endale selgeks teha, kuidas näha ühiskonnas, kultuuris, kõikides eluvaldkondades ja kõikidel regulatsioonitasanditel (vt joonis 7.2.1.) probleeme, ja teritada silma-kõrva nende seoste, sealhulgas põhjuste avastamiseks.
Mõni nimetab probleemiks mis tahes raskust, millest pole õnnestunud jagu saada, või küsimust, millele ei ole kusagilt vastust võtta. Selle raamatu käsitluses on probleem tunnetatud ja teadvustatud vastuolu tegeliku ja soovitud oleku vahel.
Tunnetatud vastuolu saab tekkida vaid inimese teadvuses. Asjadel, nähtustel, protsessidel, tekstidel, tervisel jms probleeme ei ole.
Kõikidel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, kaasa arvatud perekonnas ja kogukonnas, on igal probleemil oma eriline sisu, tähendus ja toime. See, mis ühel tasandil ja ühes kultuuris sobib, ei pruugi sobida teistel tasanditel ja teistes kultuurides.

Probleemi tunnetamiseks ja avamiseks on vaja vähemalt kolme eeldust:
• teadmist kujunenud olukorra, olude ja situatsiooni kohta (fikseeritud kujutlus, kuidas on);
• kujutlust vajalikuks peetavast olukorrast, oludest ja situatsioonist (arusaam, kuidas peaks olema);
• aktiivset suhtumist tegeliku ja vajaliku võrdlemisel ilmnevasse vastuolusse (ei ole ükskõik).

JOONIS 0.3.3. Kuidas näha probleemi staatikas?


JOONIS 0.3.4. Probleem dünaamikas.

Asjade maailmas saab olemasolevat muuta lihtsalt asju ringi tõstes, aga ühiskonnas tegelikkust vahetult muuta ei saa. Muutuse saavutamiseks tuleb muuta tegelikkuse tegureid ja olla tähelepanelik, et ei muutuks see, mida on vaja hoida ja kaitsta.
Probleeme ei saa lahendada. Probleemid lahenduvad sedamööda, kuidas õnnestub vähendada nende kujunemise, püsimise, laienemise ja/või süvenemise põhjuseid ning lisada või tugevada seda, mis on puudulik.
Ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolude põhjused (kausaalsed /põhjuslikud/ ja funktsionaalsed/kaassõltuvuslikud/, avalikud ja varjatud, globaalsed ja lokaalsed jm seosed – seoste ja sõltuvuste süsteem!) on vaja avastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja avalikustada. Vastasel juhul on käsituse tase diletantlik (asjaarmastajalik).
Juba Vana-Roomas, üle kahe tuhande aasta tagasi said inimesed aru, et kui pole võimekust avastada ja sõnastada pahede põhjuseid ning pole julgust või võimalust need põhjused avalikustada, siis pole ka väljavaateid pahedest vabanemiseks.
Vana-Roomas tuntud 3 + 5 reegli järgi (vt 13.4.) tuli muutuse saavutamiseks muuta vähemalt koosseisu, struktuuri, eesmärke, tegutsemise põhimõtteid (printsiipe) ja hindamise aluseid (kriteeriume). Sellest kõigest on siin raamatus juttu.
Probleeme võib liigitada nende ohtlikkuse, ulatuse, süsteemsusastme, reguleeritavuse jpm alusel.
Siin raamatus on rõhutamisel, et probleemide nägemise ja sõnastamise oskus on iseseisvana tegutsemise oluline eeldus.

NELI TÄHTSAT LÄHTEKOHTA

Käsitledes mis tahes asja, nähtust või protsessi, tasub jaotada tähelepanu neljaks.
Esiteks oleks otstarbekas igas käsituses avastada ja sõnastada, mis on hästi ja kuidas seda head hoida-kaitsta.
Teiseks saab avastada ja sõnastada, mis on halvasti. Tähtis on seejuures meeles pidada, et ühiskonnas ja kultuuris (mittemateriaalses maailmas) ei saa muuta seda, mis on kehvasti. Võimalik on võtta meetmeid ebarahuldava olukorra (olude, situatsiooni) põhjuste ja muude seoste mõjutamiseks ning puuduvate tegurite lisamiseks ja nõrkade tegurite tugevdamiseks.
Kolmandaks tuleb avastada, mis puudub, aga peaks olema. See tuleb lisada.
Neljandaks tuleb avastada, mis on, aga ei tohiks olla. Sellest, mis on üleliigne, tuleb vabaneda.

KOLM KODANIKULE TÄHTSAT TEADUSHARU

Selleks et aru saada inimese käitumisest, suhetest ja suhtlemisestkohtlemisest, oleks vaja igal kodanikul, olenemata tegevusalast ning regulatsiooni- ja juhtimistasandist, tunda nii psüühikat kui ka elu ja elukeskkonda.

JOONIS 0.3.5. Inimese mõistmiseks ja käitumisest arusaamiseks on vaja tunda
nii psüühikat kui ka mikro- ja makrokeskkonda.

Psüühilised protsessid, seisundid ja nähtused on psühholoogia objektiks, inimest mikrokeskkonnas käsitletakse sotsiaalpsühholoogias, inimest makrokeskkonnas käsitletakse sotsioloogias. Väärtuseks on tunnetus, mis kujuneb nende distsipliinide ühtsuses, mitte mõni neist. Enamgi veel – kui mõni neist puudub, pole teistest praktikas kuigipalju abi loota.

0.4. LISAMÄRKUSI

Selles raamatus võib tihti leida sõnu „peab”, „tuleb”, „ei tohi”. Ei maksa arvata, et autor tahab kedagi millekski käskida ja midagi keelata. Mingeid käsulaudu siin ei ole. Vastupidi! Lugeja on kutsutud otsima ja avastama üldise kõrval erilist ja üksikut, leidma uusi vaatenurki, koostama mudeleid nii staatikas kui dünaamikas ja avastama konkreetseid erisusi, mis võivad olla alati kordumatud ja järelikult ka ettearvamatud.
Teiselt poolt tuleb endale tunnistada: kuna Eesti on (peaks olema!) teadmistepõhine ühiskond, on igal elanikul moraalne kohustus pürgida kodanikuks ja püsida kodanikuna, kes orienteerub, osaleb arutlustes ja otsustamises ja saab aru, et ainult nii saab ta põhimõtteliselt osaleda ka vastutamises kõige selle eest, mis riigis ja riigi kõigis alasüsteemides toimub. Nii et teatud mõttes tuleneb see „peab” ja „tuleb” kodanikukohustusest.
Selle raamatu üks lisaeesmärke, mida lugeja loodetavasti õige pea märkab, on rõhutada keele tähtsust. Kahjuks on Eestis enam-vähem ühtlaselt sassis paljud mõisted: andmed ja info, side ja seosed, siht ja eesmärk, edasiside ja tagasiside, süsteemsus ja komplekssus, otsustamine ja otsuste vastuvõtmine, täitmine jne. Jälle saab öelda, et need, kes tahavad (kes peavad endale vajalikuks) tegutseda nõudliku kodanikuna, peaksid hoolitsema arutlustes vajalike mõistete korrektse omandamise eest – nii luuakse endale ja teistele edasisteks arutlusteks ühine terminoloogiline ja kontseptuaalne alus. Kui keel on sassis, pole võimalik üksteisest aru saada ja rahval ei ole võimalik kodanikkonnana käituda.
Eri moodi arusaamist on Eestis pea igal sammul. Kui uuringuid ei ole, hakatakse pidama arvamusi teadmisteks ja uuringuid tarbetuks. Kui side on süsteemitu ja andmete usaldatavus pole enam oluline, kaotab ka haridus tähenduse ja hariduseks hakatakse nimetama seda, mida lasteaias ja koolis tehakse ning lastele lasteaias ja koolis „antakse”. Põlvkondade nõrk side võib põhjustada kultuurikatkestuse.
Mida teha? Kas teha nägu, et pole häda midagi, seletada, et teistel on mujal olukord veel hullem, ja lasta endiselt edasi? Või hoopis teadvustada, et kui emakeel jääb nii unarusse, et ei kuulu enam kultuurkeelte hulka, kaob ka iseolemise võime? Võimalik, et oleks vaja võtta resoluutseid meetmeid, et mis tahes ettekäändel ülikoolides, ametiasutustes ja mujal peetav keelerünne peatada.
Mõelgem, miks Eestis on dialoog lakanud ja mida saaks meist igaüks teha, et elanikkond naaseks elavatesse otsingutesse.