8. PEATÜKK: TUNNETUSSÜSTEEM

Inimese tunnetussüsteemi kujunemine algab juba enne sündi.

Tunnetusteid on palju.

8.0. Üldist

Tunnetusteooria[1] on filosoofia haru (kr gnoseoloogia), tervikuna vormistatud õpetus inimese ja tema keskkonna kohta.

Tunnetusteooria hõlmab:
• tunnetuse võimalikkust;
• tunnetuse suhet reaalsusega;
• tunnetuse allikaid, printsiipe ja meetodeid.

Isereguleeruvad süsteemid funktsioneerivad, muutuvad ja arenevad ning taandarenevad – sünnivad ja surevad objektiivsete seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste kohaselt. Huvitav ja põnev on avastada seoseid ja sõltuvusi, mis võivad olla ajendiks, põhjuseks-eelduseks ja takistuseks. Seadusi ja seaduspärasusi tasub avastada ja tundma õppida ning nendega arvestada, sest need kehtivad kõikjal, inimese tahtele ja/või soovidele vaatamata. Inimene saab isereguleeruvaid protsesse mõnevõrra aeglustada, kiirendada ja suunata, ka lõhkuda, aga ei saa midagi ega kedagi arendada.

Eelmises peatükis oli käsitluse keskmes põgusalt tegevussüsteem, nüüd tunnetussüsteem. Tunnetussüsteemis kehtivad samad seaduspärasused, mis olid kõne all tegevussüsteemi puhul. See tähendab, et ka tunnetussüsteemi iga element sisaldab mõnevõrra tunnetussüsteemi kõiki teisi elemente.

[1] Kes tunnetusteooriasse põhjalikumalt süveneda tahab, võiks vaadata lähemalt funktsiooni- ja struktuuriõpetust, funktsionalismi ja strukturalismi ning süveneda arenguõpetustesse, dialektikasse ning ehk ka trialektikasse.

8.1. Tunnetusteed

Tunnetussüsteemi käsitlust alustame argitunnetusest, mille inimene omandab koos emakeelega, aga oluline osa on ka kõigil teistel tunnetusteedel – kunstilisel, religioossel, filosoofilisel, teaduslikul, intuitiivsel tunnetusel.

Igal tunnetusteel on võimalik näha seda, mis teiste tunnetusteede abil ei paista. Kui mõnda tunnetusteed ignoreerida või mitte vallata, siis ühelgi teisel tunnetusteel väga head taset tekkida ei saa.

Tunnetussüsteemi dominandid võivad elu jooksul muutuda, kuid kõik elemendid toimivad kogu aeg. Näiteks vastsündinu ei filosofeeri veel, kuid mingist hetkest alates hakkab laps mõtlema, seoseid leidma, loogiliselt järeldusi tuletama, põhjuseid ja tagajärgi nägema, eeldusi, seoseid ja sõltuvusi märkama.

Tunnetussüsteemi kujunemine algab juba enne lapse sündi. Nagu siin raamatus juba mitu korda on öeldud, hakkavad juba lapse esimesel eluaastal kujunema „mina” ja „meie”, „omand”, „ei tohi” ja „peab”. (Vt 5.2.) Adekvaatne „mina” väljakujunemine on eelduseks „meie” (perekond, kogukond) kujunemisele. „Meie” on eelduseks lojaalsuse, grupikuuluvuse, oma rahvustunde ja muu identiteedi kujunemisele.

Argitunnetus tekib koos emakeele omandamisega, mil inimene õpib tundma ennast ja ümbritsevat maailma. Sellega seoses saab ta teada, kuidas asju nimetatakse, kuidas need üksteist mõjutavad ja on üksteisega seotud.

Kunstiline tunnetus tekitab võime tabada harmooniat ja ilu, rütmi ja pinget, värvi ja vormi jne.

Religioosse tunnetusega kaasneb võime näha kõiksust ja igavikulisi seoseid, seda, mis on ratsionaalselt hoomamatu.

Intuitiivne tunnetus toimub meeleorganite vahenduseta, n-ö vahetult, loomuomaselt, südame kutsel. Intuitiivne tunnetus ja käitumine toimub ala- ja ülateadvuse toimel.

Filosoofiline tunnetus vaimustab neid, kes tahavad olla teel tõe tuvastamise poole; seisneb mõtlemise alusprintsiipide avastamises, korrastamises ja rakendamises. Filosoofilises käsituses konstrueeritakse mõtteid, mis võimaldavad näha varem avaldatud mõtete taha, eristada ja seostada olemuslikku ja nähtumuslikku, üldist, erilist ja üksikut, liikumist ja paigalolekut, tervikut, selle osi, alasüsteeme ja elemente.

Teaduslikku tunnetust iseloomustab probleemide sõnastamine ning põhjuste, tulemuste ja tagajärgede täpelt ning selgelt argumenteeritud seoste formuleerimine, loendamine, mõõtmine vastavate meetoditega, hindamine kriteeriumite süsteemi alusel ja kirjeldamine, süsteemide süsteemne ja kompleksne seostamine jne.

8.2. Teaduslik tunnetus

Järgnevalt keskendume teaduslikule tunnetusele, jättes teised tunnetusteed siin raamatus põhjalikumalt käsitlemata. Kodanikuks kujunemise teel on igaühel vaja omandada probleemide sõnastamise, faktide tuvastamise ning uuringu tulemustele tuginevate ettepanekute ja soovituste tuletamise oskus.

• Iga kodanikul on vaja näha probleeme ning avastada probleemide tekke ja püsimise põhjused.
• Kui põhjuste süsteemi avastamine palja silmaga ei õnnestu ja ekslikult jätkamine on ohtlik, tuleb korraldada uuring.

Kõlab paradoksina, aga teadusliku tunnetuse tulemuste peamiseks rakendussfääriks on teaduslikud uuringud ise. Vastutusvõimelise ja -tahtelise uurimiskeskuse kujunemiseks läheb soodsates oludes 5–7 aastat. Uuring algab siis, kui asutakse avastama mingis süsteemis või süsteemide vahel kujunenud kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteeme. Lihtsamalt öeldes: asutakse vastama küsimusele „miks on nii?”. Kirjeldused, nagu ka varem tehtud uuringud, küsitlused ja kõik muu, mis võimaldab hakata tuvastama seoseid ja sõltuvusi, eelnevad teaduslikule uuringule.

Peamised postulaadid

Tegelikkust saab kirjeldada. Uurida saab probleeme.

Uuring on võimalik ka hüpoteesi (teaduslikult põhjendatud oletuse) kaudu. Hüpoteesi tuleb kontrollida (mitte tõestada!).

Uurimise objekt ja subjekt

Uurimise objektiks on probleem (vt joonis 0.3.3.) ja uurimise aineks kõik, mis iseloomustab seda probleemi – kõik, mida antud uuringus mõõdetakse, hinnatakse, loendatakse või kirjeldatakse.

Uurimise subjekt on isik või isikute kogum, kes otsustab uuringu kõikide etappide üle ja vastutab kõigi akadeemiliste nõuete korrektse täitmise eest. Vastutab, et algandmed on usaldatavad, küllalt süsteemsed ja operatiivsed, et andmetöötlus on täpne ja faktid tulenevad andmetest. Vastutada tuleb ka uuringus osalenud inimeste ja keskkonna eest.

Teadlane vastutab ka uurimistulemuste kasutamise võimalike tagajärgede eest!

Peale muu vastutab teadlane uurimistulemuste kasutamise võimalike tagajärgede eest!

Uuringu eeldused

Uuringu korraldamiseks on vaja hulk eeldusi, muu hulgas akadeemilist vabadust ja iseseisvust.

Uuringuks on vaja teoreetilist alust (üld-, keskastme ja konkreetteooriaid, vt 8.3.), printsiipide süsteemi (metodoloogiat) ning metoodikat nii algandmete kogumiseks ja andmetöötluseks kui ka analüüsiks ja sünteesiks.

Enamasti lõpeb uuring teaduslike faktide tuvastamisega. Tõsi küll, päris sageli tuleb ette, et uuringu asemel tehakse midagi muud, näiteks kirjeldusi ja küsitlusi.

• Küsitlus ei ole uuring, vaid algandmete kogumise meetod!
• Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis enamasti iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mida on küsitud.

Tasub veel kord korrata, et kirjeldused on vajalikud vaid probleemi sõnastamiseks. Küsitlus ei ole uuring, vaid on algandmete kogumise meetod! Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis enamasti iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mida on küsitud. Muidugi ei saa välistada võimalust, et vastajaks on ekspert ja vastus käib selle kohta, mida küsiti. Ikkagi ei saa uurija eristada asjatundjate, diletantide ja profaanide (vt 1.7.) arvamusi. Vastuste alusel saab tuvastada vastajate (respondentide) struktuuri.

Selleks, et uuringuga tuvastatud faktidel oleks rakenduslik väärtus, tuleb need siduda järgmise astme teooriatega, sest faktide tähendus kujuneb kontekstis. Et anda faktidele hinnang, tuleb eelnevalt luua kriteeriumide süsteem, järelduste tegemiseks on vajalik printsiipide süsteem. Eesmärgid, kohustused ja ülesanded täpsustatakse enne uuringu alustamist, lisaks iga etappi alustades, sh enne ettepanekute tegemist.

Soovitused ettepanekute täitmiseks eeldavad vahendite ehk ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste olemasolu. Samuti tuleb paika panna tegutsemise printsiibid tulevikuks ning tegutsejate, tegevuste ja tulemuste hindamise kriteeriumid. Alles seejärel saab kavandada innovaatilisi protsesse (vt 11.3.), mille aluseks on uuringu tulemused.

Selleks, et uuringuga tuvastatud faktidel oleks rakenduslik väärtus, tuleb need siduda järgmise astme teooriatega, sest faktide tähendus kujuneb kontekstis.

Muidugi on teadusliku uurimise tulemustel tunduvalt laiem tähendusala kui selle praktika täiustamine, kust probleem oli ammutatud. Uurimistulemuste põhjal avaneb võimalus korraldada senisest palju sügavamaid ja ulatuslikumaid uuringuid ning uurimistulemused võimaldavad täiustada õpet, kirjutada artikleid ja monograafiaid, suhelda teiste uurijatega.

Teaduses levinud üldise käsitluse kohaselt peab olema võimalik mis tahes uuringu tulemusi kontrollida. Ühiskonna- ja humanitaarteadustes on selle nõude täitmine võimalik vaid osaliselt. Ühiskonnas ja kultuuris võib kõik liiga kiiresti muutuda ja kõiki tegureid pole võimalik küllalt kaua paigal hoida.

Teadusel ei ole eesmärke. Eesmärgid saavad olla inimestel. Inimesed üritavad teaduslike uuringute abil hankida uusi, tunnetuslikult ja praktiliselt olulisi teadmisi ning leida võimalusi uute teadmiste rakendamiseks. Teadlaste tegevus on ka saadud teadmiste töötlemine, säilitamine ja paikapidavuse hindamine. Nende kohus on täiustada terminoloogiat ja hoida emakeel kultuurkeelte hulgas.

Uuringu sammud

Täismahulises (ideaalses?) ühiskonna-alases empiirilises uuringus on vähemalt järgmised sammud.

(Et ülevaade oleks huvilisele selgem, on sammude juurde lisatud, mida uuringu subjektil selleks sammuks vaja on.)

• Teadlaste kohus on muu hulgas ka terminoloogiat täiustada ja hoida emakeel kultuurkeelte hulgas.
• Ükski ettekääne ei sobi keelehoiu unarusse jätmise õigustamiseks!

1. Empiiriliselt tunnetatud vastuolu sõnastamine probleemina. Selleks on uuringu subjektil vaja metodoloogiat ja üldteooriat.
2. Uurimisaine piiritlemine. Uurimisaineks on kõik, mis iseloomustab uurimise objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse, loendatakse või kirjeldatakse antud uuringus.
3. Probleemi üldomaduste sõnastamine. Selleks on vaja metodoloogiat ja keskastme teooriaid.
4. Üldomaduste taandamine operatsionaalsele tasandile; konkreetomaduste leidmine. Selleks on vaja metodoloogiat ja konkreetteooriaid.
5. Mõõtmine, hindamine või loendamine – andmete fikseerimine kõigi konkreetomaduste kohta. Selleks on vaja algandmete kogumise metoodikat.
6. Andmete loogiline, statistiline või matemaatiline töötlemine. Selleks on vaja andmetöötluse metoodikat.
7. Indeksite koostamine kõigi üldomaduste kohta. Selleks on uuesti vaja konkreetteooriaid ja metodoloogiat.
8. Indeksitest konkreetteaduslike faktide tuletamine. Selleks on uuesti vaja keskastme teooriaid ja metodoloogiat.
9. Üldteaduslike faktide tuvastamine. Selleks on uuesti vaja üldteooriat ja metodoloogiat.
10. Kokkuvõtte, aruande vormistamine, prognooside ja stsenaariumide loomine lähema ja kaugema tuleviku kohta, võib-olla ka artiklite, monograafia kirjutamine, akadeemiliste ettekannete pidamine, loengukursuste uuendamine vms.

Kui peetakse vajalikuks, et tänu uuele teadmisele, mis õnnestus tuvastada, oleks vaja luua meetmete süsteem probleemide põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ja teha ka suuremaid, põhimõttelise tähendusega järeldusi, ettepanekuid ja soovitusi, siis tuleb arvestada, et umbes pool tööst on veel ees.

11. Uuringuga tuvastatud faktidele (probleemiks olnud vastuolude põhjustele) hinnangu andmine. Selleks on vaja kriteeriumide süsteemi.
12. Järelduste tegemine senise praktika ja selle tegurite kohta. Selleks on vaja printsiipide süsteemi.
13. Sihi ja eesmärkide sõnastamine. Seda ülesannet ei ole uuringu subjektil võimalik üksi täita. Sihtide ja eesmärkide seadmine ja täpsustamine on otsused, millega kaasneb vastutus edasise eest ja järelikult on see avaliku võimu või muu tellija prerogatiiv (õigus, mida ei delegeerita).
14. Soovituste sõnastamine eesmärkide saavutamiseks. Enamasti ei ole ka selle ülesande täitmine uurijatele ei jõukohane ega ka lubatav. Soovituste asemel saavad uurijad esitada tellijatele mingi hulga alternatiive ja avada eri meetmetega tõenäoliselt kaasnev. Eelistusotsuse saab teha see, kes vastutab edasise eest. Selleks on uuringu subjektil vaja aidata tellija tasemele, kus ta suudaks aduda mitte pelgalt üksikuid tegureid, vaid tegurite süsteeme. Samuti aimata võimalike otsuste kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanisme ja nende toimeid, millest osa on ootustega kooskõlas ning osa vastuolus. (vt. joonis 11.2.3. „Halb otsus”)

Kogemus näitab, et enamasti pole ei n-ö praktikud, kes uuringu tellisid, ega uurijad üksi võimelised uuringu tulemusi tõlgendama. Uurijad võivad koostada uuringu tulemuste põhjal prognoose ja stsenaariume, aga tellijad ei saa nendest juttudest aru ning ei suuda ilma vastava ettevalmistuseta kõnealuseid süsteeme hoomata.

• Uurijad ei või teha ettepanekuid ega anda soovitusi.
• Uurijad saavad nõustada praktikuid, et nad suudaksid teha küllalt häid otsuseid.
• Mida, millal ja kuidas teha või vältida, tuleb otsustada sellel, kes vastutab otsuste täitmise ja sellega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest.

Samas poleks palju kasu ka n-ö tõlkidest, kes aitaksid üksteise juttudest aru saada. TRÜ sotsioloogialabor sõlmis omal ajal uurimislepingu üksnes sel juhul, kui tellija kohustus osalema uuringu kõigis etappides vähemalt niipalju, et oleks teadlik, mida tehakse ja miks nii tegutsetakse. Lisaks n-ö tellija järelevalvele pidi tellija korraldama ka kogu tippjuhtkonnale seminari, milles käsitati programmiliselt neid nähtusi ja protsesse, milles paisunud vastuolude põhjuste avastamine oli lepingus eesmärgiks. See meede osutus tõhusaks.

15. Innovatsiooniprogrammi koostamine. (Vt 11.3.)
16. Tellija konsulteerimine innovatsioonis. Osalemine tellija korraldatud otsingutes ja seminarides. (Vt. 11.4.)
17. Konverents, milles on oma osa nii uurijatel kui tellijatel ja analoogilise problemaatikaga tegelenud külalistel lähemalt ja kaugemalt.

Teaduslike uuringute, eriti veel ühiskonna-alaste uuringute jaotamist fundamentaal- ehk alusuuringuteks ja rakendusotstarbelisteks uuringuteks ei saa pidada heaks mõtteks. Peamiseks põhjuseks on tõsiasi, et põhimõtteliselt uuritakse midagi ikka lootuses (uskudes!), et selle uuringu tulemusi on vaja, st neid saab rakendada nii edasistes uuringutes, uute probleemide avastamiseks, teooria, metodoloogia ja metoodika täiustamiseks, muu praktika hoidmiseks või muutmiseks, õppes, keeleloomes, mujal tehtud uuringute vahendamiseks jm.

Ühiskonna-alased uuringud on keerukad

Teaduslikus tunnetuses on suur hulk selliseid küsimusi, mida loodus- või täppisteadustes ei ole, kuna inimene on lõpmata keerukas ja ühiskonnas pole midagi sellist, mida saaks pidada püsivaks. Inimesed on üheaegselt nii ühiskonna liikmed kui kultuuri esindajad ning samal ajal ka nii kogukonna kui perekonna esindajad ja liikmed. Veel on sõpruskonnad, asutused-ettevõtted-organisatsioonid, mis kõik inimestele omamoodi mõju avaldavad.

Ühiskonna-alastes uuringutes on küllaldase hulga usaldusväärsete andmete kogumine ning seejärel ka usaldatavate statistiliste ja teaduslike faktide tuvastamine vähemalt sama komplitseeritud kui mistahes teises valdkonnas.

Paraku on ühiskonna kohta vähe teadmist. Kodanikel on vaja mõelda, kuidas korraldada nii, et teadmist ei asendataks arvamuse, uskumuse, kuulduse või kirjeldusega, ja kuidas vältida suhtumist „ah, käib küll, teistel pole sedagi, mis meil on kehvasti”?

Ühiskonna-alaste uuringute kvaliteedi üks tunnus on see, kas uurijatel on avalikkusele esitada uuringu aluseks olevaid teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat (nii usaldatavate andmete kogumiseks ja töötlemiseks kui ka selleks, et ülendada need andmed statistilisteks ja teaduslikeks faktideks). Kui uuringu eeldused jäävad varjatuks, on suur tõenäosus, et tegu on diletantlike ebausaldusväärsete uuringutega. Paraku võib sedasama öelda ka siis, kui uuringu tellijad ei suvatse (ei viitsi, ei suuda) uuringus niigi palju osaleda, et endale mõistete tähendus selgeks saada.

Teaduslik info, vastutus ja kodanikud

Ühiskonnal saab kvaliteetsetest ühiskonna-alastest uuringutest tuge olla vaid sel juhul, kui ka kodanikel on ühiskonna-alane ettevalmistus, millele tänu on võimalik näha probleeme ja aru saada meetmetest, mida võetakse probleemide ja nende põhjuste suhtes. Kui kodanikel pole ühiskonna- ja kultuurialast ettevalmistust, ei saa sotsiaalne kontroll olla rahuldav ja ühiskond võib stagneeruda.

Ühiskonna-alased uuringud on vajalikud juhul, kui otsustajatel on vaja tegelikult (mitte mängult!) personaalselt vastutada oma tegevuse ja selle võimalike tagajärgede eest. Praktika näitab, et n-ö ülemused, kes personaalselt oma tegevuse tagajärgede (või tegematajätmiste) eest vastutama ei pea, mingeid uuringuid ei telli, sest neil pole tõsikindlaid teadmisi vaja. Teadmised ei eristu siis arvamustest, uskumustest, unistustest ja kavatsustest. Edasi- ja tagasisidestamata ühiskonnas ühiskonna-alaseid uuringuid ei tehta ja võib uskuda, et need riigid ei saa püsida kiiresti arenevate maade hulgas.

Praktika näitab, et uuringuid tellivad need ülemused, kes tunnevad, et nad personaalselt vastutavad oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede (aga ka tegematajätmiste) eest.

Teadusliku info järele tekib vajadus nendel, kes:

• eristavad teadmisi, arvamusi, unistusi jms;
• teavad, mis on fakt, müra ja demagoogia;
• teavad, mida saab ja kuidas on vaja mõõta, hinnata, loendada ja kirjeldada, et andmed oleksid usaldatavad;
• aduvad tunnetussüsteemi; tunnevad teadusliku tunnetuse võimalusi ja piiranguid ning seoseid teiste tunnetusaladega;
• aduvad tegevussüsteemi; tunnevad tegevussüsteemi elementide vastastikuseid seoseid, sh antud oludes kindlaid (determineeritud) seoseid.
• saavad aru, et ühiskonnas tegutsemiseks on vaja nii administratiivset (formaalset, ühiskonnaseostest tulenevat) kui ka moraalset (mitteformaalset, kultuuriseostest tulenevat) õigust ja et õiguste kasutamisega kaasneb kohustus vastutada kõige selle eest, mis selle tegevuse tõttu hakkab edasi juhtuma;
• eristavad olemist ja näimist;
• suudavad ja tahavad süsteemselt mõelda, eristada ja seostada süsteemide funktsioneerimist, muutumist ja arengut.

Teaduslikest uuringutest, nende väärtusest, tähendusest ja osast saavad kergemini aru need, kes on ise mõnes uuringus osalenud. Samamoodi on ka teiste tunnetusteedega. Näiteks nendel, kes ise pole osalenud loomes, on päris palju raskusi loomingust ja loovisikutest arusaamisega.

Arusaam, et rakendusuuringud on lihtsamad kui fundamentaalsed ehk alusuuringud ja et nende tegemiseks ei ole vaja korrektset teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist alust, on ekslik ja eksitav.

Kole küll, aga maailma ajalugu on täis näiteid, et teadust ja teadlasi võetakse tõsiselt vaid siis, kui juhtkonnal on „vesi ahjus”, kui on puhkenud kriis, mille tõttu võib hävida kõik, või on algamas sõda, mille võitmiseks on vaja olla vaenlasest kordades võimsam.

Miks on teadust vaja?

Ühiskonnas on vaja eeskätt teaduslikku mõtlemisviisi ja arusaama teadusliku uurimise osast tunnetussüsteemis, teadusliku uurimise eeldustest ja uuringutega tuvastatud teadmise väärtusest.

Ammustest aegadest on teada, et profaanid ja diletandid vihkavad nii teadust kui teadlasi. Pettusega pooleks kõrgetele kohtadele juhtima (keelama-käskima) saanud isikud ironiseerivad sageli teaduse ja teadlaste üle ning üritavad selle võtte abil õigustada meelevaldset tegutsemist. Paraku ei õnnestu vääritul viisil saavutada midagi väärilist ja püsivat.

Teadust on vaja selleks, et:

• pisut ette näha ja astuda vähemalt mõned sammud eelnevalt läbi mõeldud suunas;
• edasi- ja tagasisidestada need protsessid, milles osaletakse ja mille kulgemine õiges (sobivas) suunas tundub olevat väga oluline;
• teaduslike uuringute abil avastada õnnestumiste ja ebameeldivuste põhjused;
• avastada, tõlkida, edastada, tutvustada ja arvestada teistes maades kogutud teadmist nii strateegilises kui ka igapäevases tegevuses;
• kujuneks teaduslik mõtlemisviis, sest teadus eeldab mitte ainult teadlaste, vaid ka teiste inimeste haritust, informeeritust ja kogemusi;
• teha teed imede avastamisele, uue leidmisele, vananenust vabanemisele.

• Teadus kaitseb valede ja valetajate eest.
• Teadus aitab puhastada mõttekonstruktsioone kõlbmatuks vananenud arusaamadest, ideoloogilisi konstruktsioone petturlusest, autoriteedistruktuure juhuslikult sinna sattunud isikutest.
• Teadus vabastab looma uusi lahendusi, tõhusamalt hoidma kõike, mis on sattunud ohtu.

Teadus ise ei tee midagi – inimesed teevad. Tänu teaduslike uuringute tulemustele ja teaduslikule mõtlemisviisile, tänu tunnetussüsteemis orienteerumisele, saavad inimesed toimida otstarbekamalt.

Teadmistepõhiseks muutub riik sedamööda, kuidas otsustajad ja täitjad aduvad vajadust vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest.

Ühiskonnateadused on vajalikud ja neil on mõtet , kui põhiseaduslikud institutsioonid on kohustatud oma tegevust ja tulemusi regulaarselt kodanikele tutvustama.

Ühiskonnateadused on vajalikud, neil on mõtet ja nad ei muutu ohtlikuks (ei võõrandu rahvale), kui põhiseaduslikud institutsioonid on kohustatud oma tegevust ja tulemusi (riigis kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni) regulaarselt kodanikele rahvusliku debati vormis tutvustama.

Teaduslike uuringute tulemuste arvestamine ja kasutamine eeldab mitte ainult teadlaste, vaid kogu elanikkonna aktiivset, kodanikule kohast osalust. Selleks on vaja igal kodanikul tunnetusalast ettevalmistust, õigust olla informeeritud ja võimalust kogeda vahetult, kuidas tegutsevad riigi- ja omavalitsusasutused. Vastasel juhul ei saa elanikud tõusta kodanikeks ja toimida kõrgema võimu kandjana.

8.3. Metodoloogia ja metoodika

Eestis tuleb ette, et metodoloogiaks peetakse õpetust meetoditest. Meie käsitluses on metodoloogia filosoofiline õpetus nende põhimõtete (printsiipide) kohta, mille kohaselt (mida arvestades) on võimalik rajada kaasaegne käsitlus. (Vt ka joonis 0.3.2.)

Eesti ülikoolides bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi taotlemiseks kaitstud uuringutes on enamasti teooria ja metoodika enam-vähem hoolikalt käsitletud, aga metodoloogilised alused on enamasti käsitlemata.

Teaduslikus uurimises vajalikku printsiipide süsteemi on vaja luua ja kasutada:

• objekti ja aine märkamiseks;
• uurimistulemuste taha nägemiseks;
• seoste-sõltuvuste mõtestamiseks – nende tähenduse avastamiseks;
• uurimistulemuste rakendusala avardamiseks.

Printsiipe on vähemalt kolme liiki:

• kultuuri- ja ühiskonnaseostest tulenevad printsiibid (näiteks humaansuse printsiip, kultuurilise järjekestvuse printsiip, keskkonnahoiu printsiip jne);
• tähelepanu objekti käsitamiseks vajalikud printsiibid (näiteks vaatepunktide paljususe printsiip, sh kindlasti ka staatika ja dünaamika eristamise ja kooskäsitlemise printsiip);
• õppe korraldamise printsiibid (didaktika; näiteks lähemalt kaugemale, tuntult tundmatule, lihtsamalt keerukamale jms printsiibid).

Metodoloogia on filosoofiline õpetus nende printsiipide kohta, mida oleks vaja tunda ja arvestada mistahes eluvaldkonnas orienteerumiseks, otsustamiseks, tegutsemiseks ja sellega kaasnevate tulemuste/tagajärgede prognoosimiseks, tuvastamiseks ning hindamiseks.

Metodoloogia on igasuguses professionaalses tegevuses rahuldava selguse saamise, heade tulemuste saavutamise ja hinnangute andmise vajalik, ent kaugeltki mitte küllaldane eeldus.

Siin raamatus vaid mainime ära printsiibid, mida vähemalt tuleks arvestada rahuldavaks peetavas ühiskonna-alases teaduslikus uuringus.

Vaatenurkade paljususe printsiip (Vt joonis 0.3.1.)

Dünaamika ja staatika (protsesside, nähtuste ja asjade) eristamise ja seostamise printsiip. (Vt joonised 0.3.3 ja 0.3.4.)

• Iseregulatsiooni ja eesmärgistatud toimete (juhtimise, valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise jt) eristamise ja seostamise printsiip. (Vt joonis 2.9.1.)
• Regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamise ja seostamise printsiip. (Vt joonis 7.2.1.)
• Ühiskonna- ja kultuuriseoste eristamise ja seostamise printsiip.
• Mineviku, oleviku ja tuleviku eristamise ja seostamise printsiip.
• Otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse eristamise ja seostamise printsiip.
• Materiaalse (ainelise), mittemateriaalse ja virtuaalse keskkonna eristamise ja seostamise printsiip.
• Olude, olukorra ja situatsiooni eristamise ja seostamise printsiip.
• Nähtumusliku ja olemusliku problemaatika eristamise ja seostamise printsiip.
• Süsteemsuse ja komplekssuse eristamise ja seostamise printsiip.
• Üldise, erilise ja üksiku eristamise ja seostamise printsiip.
• Põhiprotsessi, abiprotsesside, täiendprotsesside, kõrvalprotsesside jt eristamise ja seostamise printsiip.
• Funktsioneerimise, muutumise ja arengu eristamise ja seostamise printsiip.
• Sihi, eesmärgi ja vahendi eristamise ja seostamise printsiip.
• Õiguste, kohustuste ja vastutuse eristamise ja seostamise printsiip.
• Energia, rütmi ja pinge eristamise ja seostamise printsiip.
• Subjektiivse ja objektiivse eristamise ja seostamise printsiip.
• Fundamentaalse ja rakendusliku problemaatika eristamise ja seostamise printsiip.

Meetodid ja metoodika

Igal uuringul on oma metoodika algandmete kogumiseks, töötlemiseks, analüüsimiseks-sünteesimiseks.

Mõõta saab vaid kvantitatiivseid suurusi kõigile tuntud meetodite abil (mõõtmine jms, vt ka 1.0.). Humanitaar- ja sotsiaaluuringutes on uurijal vaja koguda andmeid peamiselt kvalitatiivsete tunnuste kohta, mistõttu meetodid algandmete kogumiseks tuleb uurijal enamasti endal luua.

Kirjalike ja suuliste küsitluste, vaatluste, eksperimentide jm meetoditega saab koguda vaid „kilde” selle kohta, mida oleks uuringus vaja teada. Need „killud” on vaja analüüsi esimeses astmes ülendada indeksiteks (vt 6.0.).

Teise astme analüüs toimub uurimise objekti üldomadusi iseloomustavate indeksite alusel.

• Meetod on töövahend igas professionaalses tegevuses.
• Meetod on tee sihil püsimiseks, eesmärkide saavutamiseks, kohustuste täitmiseks.
• Metoodika on meetodite kogum, mida rakendatakse mingis tegevuses.

Humanitaar- ja sotsiaaluuringutes on algandmete kogumise meetodid sedavõrd ebatäpsed, et iga detaili, mille kohta oleks vaja teadmist või arvamust, tuleb koguda andmeid vähemalt kahe põhimõtteliselt erineva meetodiga.

Meetod on kallis vara. Meetodite valdamist võib pidada meisterlikkuse mõõduks. Paraku on Eestis laialt kasutuses ka selliseid meetodeid, mille abil kogutud andmeid on võimalik tõlgendada ainult lisameetodite abil. Näiteks eksperiment, vaatlus, vms lisaks küsitlusele.

Nagu eelpool juba öeldud, ei saa formaliseeritud ankeetküsitluse ja/või intervjuuga kogutud andmete puhul keegi teada, kas andmed käivad selle kohta, mida küsiti, või  vastaja silmaringi, dispositsioonide süsteemi, meeleolu, suhete jms kohta, et andmetest tekiks adekvaatne kasutatav info.

Uurija on kohustatud tagama algandmete ja tulemuste usaldatavuse. Algajale uurijale võib seetõttu soovitada rajada andmetöötluse strateegia ja metoodika enne algandmete kogumist. Ka indeksite koostamise algoritm on otstarbekas koostada enne algandmete kogumist.