13. MURED

Tervet riiki puudutavad mured on rahva mured.

Muredest saab ka jagu rahvas, kui valitsus loob selleks soodsad tingimused.

13.0. Üldist

Eestis räägitakse tihti mitmesugustest suurtest muredest ja vastuoludest. Räägitakse nendest, mis puudutavad tervet riiki ja riigi osi kõigis ilmakaartes. Paraku on nendel juttudel üks ühine omapära – kõik need murelikud jutud, mida aetakse, on jäänud probleemidena (vt joonis 0.3.3.) sõnastamata – vaesus, madal sündivus, välja- ja sisseränne, töö- ja töötajate puudus, korruptsioon, bürokraatia, demagoogia jms. Probleemsaateid on ka rahvusringhäälingus, aga sealgi ei ole veel probleeme avatud. Need on pigem meelelahutussaated, kus põhjustest pole sõnagi. Seetõttu ei saa ka midagi ette võtta.

Neid nähtusi ja protsesse, mida muredena mainitakse, ei saa otse ja kohe vähendada ega kõrvaldada. Võimalik on saavutada nende muutumist, kui õnnestub avastada nende tekkimise, süvenemise ja laienemise põhjused. Seejärel oleks võimalik luua meetmete süsteem põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ning vajalike eelduste loomiseks ja tugevdamiseks.

2000. aastal küsis president Lennart Meri „Miks on meie hoog raugenud?”. Vastust polnud siis ja pole tänaseni. Samas kõnes ütles president Meri: „Rahvusliku kapitali akumulatsioon on Eestis toimunud niisama räpaselt nagu ülemöödunud sajandi teisel poolel Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Seda ei ole tasakaalustanud kodanikkond, kirik, ligimesearmastus ja – kohutav küll – isegi mitte teadmine, et Eesti oma läbipaistvuses kannab riigi tunnuste kõrval suure perekonna tunnuseid.”

Muresid on vaja analüüsida

Tõepoolest, jutumärkides „midagi tegemine” võib olla hullem kui mitte midagi tegemine. „Midagi tegemine” võib jätta elanikele mulje, et muret on märgatud ja nii oluliseks peetud, et on võimalik sellest varsti vabaneda. Tegelikult saab niisama tegemisega heal juhul ainult sooja. Eriliselt tühjad ja mõttetud on olnud arutlused, mida on ette nähtud nimetada „riiklikult eriti tähtsate teemade arutamiseks”. Kulunud on rohkesti aega ja teisi ressursse. Arutlused, mille algatajad ei suvatse või ei suuda probleemi sõnastada, lähevad lihtsalt raisku ja valmistavad pettumuse ning on vaid aja küsimus, mil kodanikel saab villand.

Riigile, kodanikele, ühiskonnale vajaliku selguse saavutamiseks on vaja teha ühiskonna-alast analüütilist tööd. See eeldab mõningast ettevalmistust. Elu võimalikkuse üle Maal või Kuul võib käia lobisemas ükskõik kus, aga kui oleks vaja tõepoolest midagi ette võtta näiteks selleks, et Eestis oleks ka maal võimalik edasi elada, tuleb esmalt modelleerida elu ja elukeskkond, tuua välja maa- ja linnaelu eripära ning avalikustada nii avastatud ja sõnastatud vastuolude põhjused. Alles seejärel saab asuda mõtlema, mida nende põhjustega peale hakata. Vaja on võtta käsile süsteem ning käsitleda seda küllalt süsteemselt ja kompleksselt kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (vt 7.2.).

Sellised arutlused, kus on eesmärgiks mulje jätmine, näimine olemise asemel, rahuldavate hulka ei kuulu.

• Küsimus pole selles, mida teha, kes teeb, millal alustab, palju maksab jne.
• Küsimus on selles, millised olud, milline olukord ja situatsioon on vaja saavutada ja milline meetmete süsteem on vaja luua selleks, et saaksid alata vastavad iseregulatiivsed protsessid.

Midagi tõhusat on võimalik saavutada, kui on teada murede põhjused (funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteem). Küsimus pole selles, mida teha, kes teeb, millal alustab, palju maksab jne. Küsimus on selles, millised olud, milline olukord ja situatsioon on vaja saavutada ja milline meetmete süsteem on vaja luua selleks, et saaksid alata vastavad iseregulatiivsed protsessid. Järelikult on vaja räbala olukorra põhjuste tuvastamise kõrval luua ka kujutlus sihtidest ja rahuldavast olukorrast, mida käsitatakse eesmärgina. Seni, kuni mured – olgu maaelu või midagi muud – on nii staatikas kui dünaamikas probleemina sõnastamata, ei saa luua programmi nende põhjuste vähendamiseks ega selle oleku kavandamiseks, mida on reaalselt vaja.

Muredest vaatame allpool põhjalikumalt vaid mõningaid ja neidki vaid näidetena. Iga kodanik saab ise edasi mõelda ja otsida, kuidas ka teised mured piisava selgusega avada.

Valitsus ja Riigikogu ei saa lahendada riigis kujunenud vastuolusid. Võimalik on luua ühiskonnas kujunenud vastuolude ületamiseks vajalike eelduste süsteem ja kanda hoolt, et need meetmed tegelikult rakenduksid. Mured on rahval ja muredest saab ka jagu rahvas, kui valitsus loob selleks soodsad tingimused.

13.1. Vaesus

Vaesus on erakordselt keerulise tekke- ja toimemehhanismiga nähtus. Selguse saavutamiseks oleks vaja vastata vähemalt järgmistele küsimustele:

• Mis see on, mida nimetatakse vaesuseks materiaalses (ainelises) ja mittemateriaalses (vaimses, intellektuaalses, sotsiaalses) mõttes?
• Mis iseloomustab vaesust, rikkust ja jõukust kui nähtusi, seisundeid (olekuid) ja protsesse?
• Mis iseloomustab vaeseks jäänud isikut?
• Kuidas ja millistel eeldustel saaks käsitada vaesust nii, et koguneks usaldusväärne teave vaeseks jäämise põhjuste ja rikkaks (jõukaks) saamise eelduste kohta?
• Mida vaesus omakorda põhjustab?
• Mis võib kaasneda jõukuse kasvuga?

Üritame täpsustada, mis see on, mida nimetatakse vaesuseks. Seejärel saame vaadata, millest on vaeseks jäämine tingitud. Kuidagi ei saa öelda, et seda pole varem üritatud. Öelda saab, et pilt on endiselt väga ähmane.

Kui rahval oleks teave, asjatundlikult läbi mõeldud vastused nendele küsimustele, saaks tänu sellele kavandada meetmete süsteeme vaesuse põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ning jõukuse ja rikkuse tegurite tugevdamiseks (või kujundamiseks).

Tegelikult oleks hädasti vaja avastada, sõnastada ja avalikustada ka perekonna, piirkonna ja ühiskonna vaesumise ning arengu ja õitsengu tegurid, mida meie selles raamatus eraldi ei käsitle.

Tegeledes vaesusega ei ole võimalik vaesust vähendada.

Inimesed on võrdsed vaid inimõiguste osas. Igas muus mõttes inimesed ei ole võrdsed. Kõik on kordumatud ja erilised – igaüks on üsna ühtmoodi millegi üle õnnelik ja isemoodi millegi pärast ka õnnetu, millegi poolest rikas ja millegi poolest vaene, võimekas ja saamatu, mõnikord ka imetlusväärne ja samas kahjuks mõnikord ahne, ülbe, hoolimatu, häbi- ja põlastusväärne.

Millest sõltub vaeseks jäämine või jõukaks saamine?

• Oma osa on sünnipärastel eeldustel ja võimetel (pärilikel omadustel).
• Vähemalt samasugune osa on ka:

–    kasvukeskkonnal ja seal kujunenud hoiakutel,

–    harjumustel, tunnetusel ja tunnustusel,

–    lähedaste inimeste mõtlemisvõimel ja -viisil,

–    usul, lootusel ja armastusel,

–    tunde- ja tahtejõul,

–    maailmapildil,

–    kindlustundel.

Vaesus võib olla:

• õppe- ja kasvatussüsteemi tagajärg;
• isiksusliku küündimatuse tagajärg;
• ühiskonnas, kogukonnas ja perekonnas valitseva hoolimatuse (minnalaskmise) tagajärg;
• salakavalate (sõltuvust kujundavate) „abiprogrammide” rakendamise tagajärg;
• loodusliku või sõjalis-poliitilise katastroofi tagajärg;
• mingi ideoloogilise voolu vm väärõpetuse tagajärg;
• võõrdumise ja/või võõrandumise tagajärg.

Vaesus on ka subjekti võimetus antud oludes ja olukorras hakkama saada, hinnang subjekti olekule ja potentsiaalile jne.

Olenevalt vaatepunktist näeme, et vaesus on (võib olla ja paista) pikka aega kestnud ebaõiglaste suhete (õigusliku, poliitilise, ideoloogilise, kultuurilise jm regulatsiooni) tagajärg.

Lapse mahajäämus algab sellest, kui tal jäävad õigel ajal kujunemata tunded, mis loodusseaduste kohaselt peaksid kujunema. Kui jäävad omandamata ja seostamata need elementaarsed teadmised, oskused ja kogemused, mis peaksid kujunema, kui lapse sõnavara jääb vaeseks, kõne algeliseks ning iseseisvast mõtlemisest ei tule midagi välja, on vaeseks jäämist raske vältida.

Kohatu oleks öelda, et siis pole enam teha midagi. Midagi saab ikka teha! Pealegi on ka see tõsi, et mõned lapsed küpsevad kuidagi teisiti kui enamus. Meenutame siin, et Albert Einstein, kes tunnistati XX sajandi inimeseks, oli veel 9-aastasena selline, et vanemad kaalusid võimalust panna ta vähearenenud (nõrgaandelistele) lastele mõeldud abikooli.

Vaesuse tegurid

Vaesuse teguriteks on:

• hirm kogu elu ja homse päeva ees, nõrk eneseusk, kandva eluidee ähmasus;
• väärad orientatsioonid ja lodev ajakasutus;
• suutmatus seada sihte ja eesmärke, valida vahendeid ja kehtestada endale mingeid reegleid;
• harjumus põgeneda raskuste eest ja elada alkoholi, narkootikumide vm surrogaatide meelevallas;
• pessimismi sündroom, harjumus vaadata kõike läbi mustade prillide;
• harjumus mitte otsida võimalusi tegutsemiseks ja edu saavutamiseks, vaid otsida põhjuseid mittetegemiseks või selleks, et lükata otsustamine ja tegutsemine edasi või teiste peale;
• nõrk saavutusmotivatsioon. Manipuleerimise objektidena kasvatatud inimestel domineerib saavutusmotiivi asemel ebaedu vältimise motiiv ja kõik, mida nad teevad, on tehtud kuidagimoodi, pealiskaudselt, minnalaskmisega pooleks. Millessegi süvenemiseks pole sellisel isikul enam ei tahtmist ega võimalust.

Manipuleerimise objektidena kasvatatud inimestel domineerib saavutusmotiivi asemel ebaedu vältimise motiiv ja kõik, mida nad teevad, on tehtud kuidagimoodi, pealiskaudselt, minnalaskmisega pooleks.

• ebaadekvaatne kujutlus elust. Eestis oli hiljuti üle 30 000 noore inimese, kes ei õppinud ega töötanud, st elasid vanemate kulul ja nurisesid, teadmata ise ka, mida tahaksid ja millest tegelikult puudust tunnevad. Suurel osal neist on kujunenud ebaadekvaatne kujutlus endast, elust ja elukeskkonnast, tegevus- ja tunnetussüsteemist, inimsuhetest ja suhtetoimest;
• oskamatus ja tahtmatus tööd teha. Paljud on vaesed ja karta on, et ka jäävad vaeseks, sest ei oska, ei suuda end püsivalt pingutada ja ei taha teha tööd. Kogu tööõpe Eestis on süsteemitu ja häbiväärselt viletsal tasemel;
• väär vermumine ja sellest tingitud infantiilsus koos vähese pingetaluvusega;
• suutmatus otsustada. Paljud on jäänud vaeseks seetõttu, et ei suuda otsustada, sest nende asemel on kogu aeg otsustanud keegi teine ja nad on kasvanud täitjatena. Osa aina kõhklevad ja kahtlevad. Osa ei julge otsustada, sest hoomavad otsustamisega kaasnevat vastutust ja on harjunud otsustamist alati kuidagi edasi, tagasi või kellegi teise kaela veeretama;
• suutmatus aru saada. Osal on nii „pikad juhtmed”, et ei õnnestu aru saada, miks, mida ja kuidas teha, ega suuda mõistlikuks peetava aja jooksul ette näha, mis võib otsuste täitmisega kaasneda;
• suutmatus aega väärtustada. Mida varem hakkab inimene aru saama, et aeg on kallis vara ning iga möödunud päev ja tund on läinud igavesti, seda suurem on tõenäosus, et inimene ei vaju rappa;
• kehv tervis;
• psüühilised pinged. Vaesus võib olla tingitud sellest, et inimese psüühika on korrast ära. Siin on kõne all n-ö piirijuhtumid või marginaalne olek, kus inimene haige veel ei ole, aga terve ka enam ei ole. Sageli esinevad ärevus- ja meeleoluhäired või läbipõlemine, stress, depressioon jms.

Sageli jäävad inimesed vaeseks kehva kasvukeskkonna, kesise kasvatuse, valesti korraldatud õppe ja puuduliku kogemuse tõttu. Nii räägitakse, aga kui vaadata konkreetseid juhtumeid, mis ajavad inimesi muretsema, selgub, et teadmiste ja oskuste nappuses pole üldse asi. Teadmisi on, aga need pole süsteemsed ega ole seotud oskuste ja iseseisva mõtlemisega, veendumusega, et teadmised on kallis vara, mida tuleb muus elus, väljaspool kooli, tegelikult arvestada ja pidevalt laiendada.

Mõnikord kujutatakse ette, et kui uurida vaesust, õnnestub aru saada vaesuse kujunemisest ning luua meetmed nii vaeseks jäämise tõkestamiseks kui ka juba kujunenud vaesuse vähendamiseks. Arvatakse, et seda tulemust saaks ühtlasi pidada jõukuse suurenemiseks. Nii ei pruugi olla.

Vaesuse asemel oleks vaja uurida inimest ja inimkooslusi, elu ja elukeskkonda, inimsuhteid, suhtlemise ja kohtlemise eeldusi, ühiskonna- ja kultuuriseoste, aga ka kogukonna- ja perekonnaseoste tugevust ning tähendust.

Vaesuse, nagu ka vaeseks jäämise nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte inimese, inimkoosluste, suhete ja elu nägemiseks.

Vaesuse vähendamiseks on vaja tegeleda kõigega (!), millest sõltub inimeste, piirkondade ja riikide vaeseks jäämine ning vaesuses elamine.

Selleks, et elanikkond hakkaks jõukust koguma, on vaja kutsuda esile kardinaalseid muutusi haridussüsteemis ja mõtlemisviisis! Ükskord lõpuks peame vabanema nendest naeruväärsetest lihtsustustest, et haridusproblemaatika piirdubki lasteaias ja koolis käimisega ning elukestvat õpet ja kompetentsust tegelikult vaja ei ole.

Kodanikel tuleb jõuda selgusele, kas leppida sellega või muuta – vastasel korral vaesusest vabaneda võimalik ei ole.

Vaesus kui probleem

Käsitledes vaesust kui probleemi, on kõigepealt vaja avastada, sõnastada ja avalikustada nii vaesuse otsesed ja kaudsed põhjused kui ka jõukaks saamise eeldused. Vaesuse kui probleemi nägemiseks on vaja inimeste või mingi piirkonna eluolu ja potentsiaal modelleerida nii staatikas (nähtusena) kui ka dünaamikas (protsesside süsteemina).

Süsteemitud, pealiskaudsed ja diferentseerimata käsitused, mis on ühiskonna- ja kultuurikontekstita, sobivad heal juhul mõnevõrra illustreerima vaesuse mõningaid tegureid. Vaja on selliseid uuringuid (vt joonis 8.2.1.), millega kogutud andmeid oleks võimalik infoks üldistada ja kasutada sotsiaalse regulatsiooni täiustamiseks.

Rääkida saab nii vaesuse kui jõukuse teguritest ka ükshaaval, ent nad toimivad labiilse struktuuriga sündroomidena. Igal sündroomil on igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil erinev sisu ja tähendus. Mõttetu on otsida, mis on igal juhul ja alati „kõige tähtsam”. Kui juba kõige tähtsamat üldse otsida, siis tuleks vist soostuda maksiimiga: kõige tähtsam on, et me ei peaks elus midagi vähetähtsaks ja püüaksime olla oma käsitustes võimalikult süsteemsed.

• Vaesuse teguritest saab rääkida ükshaaval, aga nad toimivad labiilse struktuuriga sündroomina ehk koosmõjus.
• Iga sündroomi koosseis ja toimed oleks vaja hoolikalt avastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja avalikustada igal maal ja ajal, piirkonnas ja kogukonnas.

Iga sündroomi koosseis ja toimed oleks vaja hoolikalt avastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja avalikustada igal maal ja ajal, piirkonnas ja kogukonnas. Vastasel juhul pole nendel juttudel, mida vaesuse ümber aetakse, kuigi palju tähendust ega tähtsust.

Ehkki nii vaesuse kui jõukuse tegurite sündroomid muutuvad, võib ometi leida üht-teist ka sellist, mis on n-ö läbiva iseloomuga. Keskmisi tegureid pole; on üldised, erilised ja üksiktegurid, millest osa on olemuslikud ja osa nähtumuslikud. Vaesuse kui probleemi nägemiseks peame fikseerima olemasoleva seisu kujundanud tegurite süsteemi ja samade tegurite uutel väärtustel ette kujutama soovitud olekut tulevikus.

Vaesus ja rikkus

Paljude meelest on vaesuse ja jõukuse näitajaks asjad, kinnisvara ja raha ning teiste ekvivalentide hulk, mida subjekt võib oma suva järgi kasutada. Aineline või materiaalne pool moodustab siiski vaid vaevu veerandi sellest problemaatikast.

Asjade ja raha vähesust (puudumist) peavad vaesuseks need, kes peavad rikkust eesmärgiks ja ei märka või ei hooli, et on ise muutunud seetõttu oma eesmärgi saavutamise vahendiks.

Maailmas on rahvaid ja piirkondi, kus domineerib arusaam, et rikas on see, kellel on teistest rohkem asju, teistest uhkem eluase, teistest rohkem ehteid, jalatseid ja rõivaid, liiklusvahendeid, toitu jms. Ent on ka rahvaid ja inimesi, kelle meelest on asjade kokkuajamine lolluse, ahnuse ja juhmuse tunnuseks.

Sageli on kurja juureks väärad stereotüübid. Jõukatele hakkab mõnikord tunduma, et neil on kõike vähe. Tootmiskeskne (piirideta tootmis- ja tarbimiskeskne) mõtlemisviis on muutnud elulaadi ja -stiili priiskavaks ja saastavaks. Teiste inimeste, looduse ja kultuuri arvel rikastunud inimesi häirib harva, et suurel määral just nende tõttu on teised nende kõrval vaesed ja õnnetud. Sageli ilmneb, et looduskeskkonna arvel rikastunud isikud suhtuvad loodusesse hoolimatult. Seda juhtub harva, et nad ei näe oma tegevuse tagajärgi ja ei saa seostest aru. Näevad küll ja saavad aru ka, ent vahele surub kõlvatut käitumist õigustav tunnetuslik ebakõla (vt 2.5.).

Aineline või materiaalne pool moodustab vaid vaevu veerandi vaesuse problemaatikast.

Kõlvatult käitunud isikud seletavad, et peabki olema nii, nagu on, et katki pole midagi, sest oleks võinud olla veel palju hullemini ja vaesus on vaeste oma süü, nende laiskuse tagajärg, lolluse näitaja.

Eks igaühel ole rikkuse komponentide pingerida isesugune. Meie meelest on esikohal tervis, siis aeg, inimsuhted, vabadus ja kindlustunne, tasakaalukus, orienteerumine vaimsetes väärtustes, austus, staatus eluliselt olulistes rollides, väärikus, meelekindlus, intellektuaalne ja füüsiline võimekus ning seda kõike ühendav elutarkus.

Ammu on märgatud ja teada, et õnnetunne asjade omamisega ei korreleeru. Rikkuse faktoriteks on ka voorused. Voorusteks (vt joonis 5.3.4.) on mõõdukus, ka väärikus, alandlikkus, vaprus, järjekindlus, sõnapidamine.

Küllaltki kõneka tulemuse andis TRÜ sotsioloogialabori 1974. aastal tehtud küsitlus, milles palusime vastajaid (respondente) kujutada ette, et nende ees on neli võlukasti: ühes piirideta võim, teises lõpmata palju raha, kolmandas täiuslik tarkus ja neljandas käed, mis oskavad kõike teha. Ülesandeks oli võtta neist see üks, mis tundub olevat kõige parem.

Kaukaasias eelistas nii noorem kui vanem põlvkond raha, Kesk-Aasias võimu, Eestis eelistas noorem põlvkond tarkust ja vanem põlvkond valdavalt käsi. Põhjenduseks lisati, et käed on ainsad, tänu millele on võimalik saada ja jääda õnnelikuks; kõik teised muudavad õnnetuks.

Omamoodi käitus üks vene babuška (vanaema). Ta ei valinud ühtegi kasti, lõpuks küsis, kas neid ei võiks olla viis. Kui viies kast oli mõtteliselt lisatud, ütles, et ta võtab selle, sest see on tühi. Selgitus oli, et ta on oma pika elu jooksul aru saanud – kui midagi muutub, siis ainult halvemaks.

Kirjeldusest ei piisa

Tegeledes vaesuse kui nähtusega ja protsessiga kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, on võimalik jõuda vaesuse enam-vähem adekvaatse kirjelduseni. Kirjeldused paraku eelnevad uuringule ja on vajalikud vaid probleemide sõnastamiseks.

Nii vaesusel kui jõukusel on kõikjal oma eripära. Inimeste rahulolu ja õnnetunne sõltub eeskätt nende kujutlusest, mida oleks vaja omada, vallata, hallata. Illustreerigu seda tõdemust tõik, et harva võib näha veel õnnelikumaid ja rõõmsameelsemaid inimesi kui on nunnad, kellel asju ei ole ja kes asju ka ei taha. Nad on vaimselt rikkad ja nad on õnnelikud nii selle üle kui ka seda õnne hägustavate asjaolude puudumise üle.

Enne kõike muud oleks vaja vabaneda mõtlemisviisist, mis muudab vaeseks ja jätab vaeseks.

Vaesuse peamiseks põhjuseks on olnud, on ja jääb vaesus, eeskätt vaimne ja intellektuaalne vaesus, tahtejõuetus, hoolimatus jms.

Vaesusest on raske välja rabeleda. Jutud võitlusest vaesuse vastu võivad tunduda huvitavad, aga sobivad vaid neile, keda tulemused ei huvita. Ühiskonnal, nagu ka riigi ja omavalitsuste juhtkonnal on vaja teada mitte pelgalt vaesuse, vaid ka jõukuse tegureid. Muidu ei saa võtta kirbule kõike, mis vähendab iseseisvust ja suurendab sõltuvust, pärsib kindlustunnet, huvi, tahet ja usku. Ükshaaval võttes on iga detail mingi pisiasi, aga koos toimivad nad nii, et suur osa rahvast on jäänud vaeseks ja jääb aina vaesemaks.

Midagi saab alati teha, aga rahuldava tulemuse saab kätte üksnes süsteemse käsitusega. Talus ka on tööd alati, aga head saaki saavad ainult need, kes on suutelised hoomama tervikut.

Kui ettevalmistus veel ei võimalda küllalt süsteemselt mõelda ja tegutseda, siis ka tulemused ei saa kedagi rahuldada.

„Lahendada” pole võimalik

Muidugi võib panna õlgu kehitama soovitus tegeleda kõigi vaesuse ja jõukuse teguritega. Neile, kellel ühiskonnaalast ettevalmistust ei ole, võib tunduda selle soovituse arvestamine liiga keeruline. Kerge see ei ole, aga ometi on vaja püüda süsteemsuse poole ja mitte imestada, et kui ettevalmistus veel ei võimalda küllalt süsteemselt mõelda ja tegutseda, siis ka tulemused ei saa kedagi rahuldada.

Vaesuse vähendamiseks on vaja tegeleda mitte pelgalt vaesuse mõne teguriga, vaid tegurite süsteemiga ja jõukuse suurendamiseks on vaja samuti tegeleda kõige sellega, millest sõltub jõukus. Niisugune riiklik strateegia saab praktikas toimida vaid sel juhul, kui rahva haridustase võimaldab sõlmida ühiskondliku leppe, mille kohaselt:

• Kellelgi ei ole õigust pidada Põhiseaduse ühtki paragrahvi sõnakõlksuks.
• Kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel võetakse meetmed, et kodanikud saaksid kõiki oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada.
• Ühiskonnas kehtestatakse personaalse vastutuse printsiip.

Samamoodi, nagu on iga muu probleemiga, on ka vaesusega: seda ei saa lahendada; võimalik on mõelda välja meetmete süsteem, mis hakkab toimima iseregulatiivselt. Appi saaks võtta joonise (vt joonis 13.1.1.).

Alati tasub meeles hoida, et ükski probleem ei lahendu sellel regulatsioonitasandil, kus see ilmneb!

Siin on kõne all olnud eeskätt indiviidi vaesuse ja jõukuse tegureid, aga – nagu juba ka eelpool rõhutatud – vaja oleks käsitada seda problemaatikat tunduvalt põhjalikumalt ka perekonna, kogukonna, piirkonna ja riigi tasandil, samuti institutsioonide ja organisatsioonide tasandil. Paraku oleks selleks vaja akadeemilist keskkonda ja vähemalt samasugust sotsioloogialaborit, mis oli TRÜs 1970. aastate esimesel poolel.

Riiklikust vaatepunktist vaadatuna saab otstarbekaks ja tõhusaks kujuneda vaid selline käsitus, mis hõlmab tegurite süsteemi vähemalt viiel regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on nii vaesusel kui jõukusel oma tegurid ja ühelgi regulatsioonitasandil ei ole kõiki vaesumise vältimiseks ja jõukuse saavutamiseks vajalikke tegureid. Paradokse on veel: ükski vaesuse tegur ei ole nii tugev, et saaks vältida vaeseks jäämist ja avada tee jõukusele; vaesuse iga tegur on nii tugev, et võib põhjustada vaeseks jäämise ning muuta jõukaks saamise võimatuks.

Tuleks püüda sõnastada printsiibid, mida oleks otstarbekas järgida selles otsingus, mis on olnud kahjuks siiani valdavalt intuitiivne (ilma teaduslike uuringuteta põhjuste tuvastamiseks). Lisaks regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamise ja seostamise printsiibile, millest oli äsja juttu, on vaja võtta arvesse ka metodoloogia kõik teised komponendid. (Vt 8.3.)

Õnnelikud on inimesed enamasti ühtemoodi, vaene ja õnnetu on igaüks omamoodi.

Elu on kordades keerukam kui saaks olla mingi eluõpe. Elu on täis ootamatusi ja selliseid olukordi, võimalusi ja ohte, mida polegi varem esinenud ja mille kohta ei saa keegi mingit õpetust ette anda. Elus orienteerumiseks, otsustamiseks ja tegutsemiseks on vaja osata ja julgeda oma peaga iseseisvalt mõelda ja olla (mitte näida) asjalik, nõudlik, täpne, järjekindel.

13.2. Sündivus

Sündivus on Eestis juba aastaid alla rahvastikutaaste nivood. Riigikogus on moodustatud rahvastikukriisi komisjon ja rahvastiku juurdekasv on kuulutatud valitsuse prioriteediks. Midagi ei ole sellegipoolest muutunud. Miks ei ole muutunud? Põhimõtteliselt oleme samas olukorras, mida kirjeldasime vaesuse puhul.

• Sündivus on rahvastikuprotsessi karakteristik.
• Sündimus on selle protsessi tulemuse statistiline üldistus.

Demograafilise käitumise kohta on Eestis rohkesti igat liiki statistilisi andmeid, ent ei Toompeal ega Kadriorus, ei ülikoolides ega erakondades pole teadmist sündivuse madalseisu põhjuste kohta. Seetõttu ei ole saanud tulla kõne alla meetmete süsteem, mis võiks olla tõhus ning olulisel määral mõjutada elanikkonna turvatunnet, sh elu kõlbelisi aluseid, mis peegelduvad perekonna-alastes hoiakutes, suhtumises ja käitumises.

Sündivus on elukvaliteedi ja kindlustunde funktsioon.

Sündivust ei saa otse mingite „abinõudega” suurendada. Käsukorras ei saa suurendada ei meeste ega naiste väärikust, ei teo- ega vastutusvõimet.

• Rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne paratamatus, vaid juhtimisja haldusalaste vigade, sh väära orientatsiooni tagajärg.
• Ehkki otse ja kohe ei ole võimalik sündivust mõjutada, on võimalik ikkagi seda suunata ja võimestada.

Madala iibe põhjuste aus teadvustamine ja avalikustamine on rahvastikuprotsesside suunamise esimene eeldus.

Me saaksime sündivust mõjutada, kui teaksime, millest sõltub sündivus ja miks on sündivus nii madal. Et seda teada saada, oleks vaja kirjeldada sündivust kui probleemi nii staatikas kui ka dünaamikas.

Seejärel avaneks võimalus koostada sündivuse tegurite loend, teha maatriks­analüüs (vt joonis 11.1.11.) ja tuvastada nende tegurite prioriteetsus.

Järgmise sammuna saaks koostada rahvusliku rahvastikutaaste programmi.

Sündivuse tegurid

Järgnevalt on toodud vaid mõned näited sündivuse võimalike tegurite ja meetmete selgitamise teedest.

Me teame, et sündivus sõltub kindlustundest. Järelikult on vaja koostada nende tegurite võimalikult terviklik (täiuslik) loend, millest sõltub kindlustunne (mis soodustab ja mis vähendab kindlustunnet) eri eas poistel ja tüdrukutel, noormeestel ja neidudel, meestel ja naistel maal ja linnas jne.

Seejuures tuleb arvestada, et keskmist elanikku pole! Järelikult on vaja avastada elanikkonna struktuur ja koostada tüpoloogia, mille aluseks on hoiakute ja suhtumiste, vooruste, väärtuste ja normide, müütide ja tabude ning reaalse käitumise seosed-sõltuvused. (Vt joonis 5.3.3.)

Sündivus sõltub õppe- kasvatussüsteemi toimest. Järelikult on vaja koostada võimalikult terviklik loend teguritest, mis eri arengutappides võivad mõjutada poiste ja tüdrukute, noormeeste ja neidude, meeste ja naiste kujunemist:

• isiksuseks, subjektiks või manipuleerimise objektiks;
• adekvaatseks ühiskonna liikmeks, kultuuri esindajaks, kogukonna liikmeks ja esindajaks, perekonna liikmeks ja esindajaks jne;
• inimeseks, kes tahab hoida loodust, Loojat ja loomingut;
• inimeseks, kes tahab olla haritud, informeeritud ja kogenud, tahab teada kõigest midagi ja millestki kõik, on altis tööks ja koostööks;
• inimeseks, kes kasutab iga hetke loomiseks, tunnetuseks ja enesetäiendamiseks, kes tahab rajada oma kodu ja perekonna ning hoida ja kaitsta seda kõigi ohtude eest;
• inimeseks, kes on avatud uuele ja inimlikule ning suletud vääritule; saab aru, et õnnelik saab olla ainult siis, kui ta ümber on teised õnnelikud jms.

Sündivust kahjustab esimese lapse saamise edasilükkamine. Järelikult me peame välja mõtlema meetmete süsteemi, mis vähendaks varase sünnitamisega kaasnevaid riske. Peaks kehtestama kõrgkoolidesse ja ülikoolidesse vastuvõtul lastega noortele eelised, ehitama kõrgkoolidele ja ülikoolidele ühiselamud ka perekondade jaoks, rajama koolides lastehoiukohad. Samamoodi tuleks süveneda sellesse, millised meetmed oleksid vajalikud, et noortel ja noortel peredel oleks kergem leida elamispinda jne.

Kui õnnestub koguda sündivust soodustavate ja raskendavate (kahjustavate) tegurite toime kohta võimalikult palju küllalt usaldatavaid ja süsteemseid andmeid, on see alles esimene samm. Järgmine samm on läbi mõelda, kuidas oleks võimalik ülendada sündivuse kohta kogutud andmed infoks. Seejärel tuleb teha järgmised sammud.

Eestisse võiks asutada riikliku sotsiaalinstituudi, kus saaks koonduda intellektuaalne potentsiaal rahvastiku-alaste teaduslike uuringut korraldamiseks, programmide koostamiseks, ametnike, saadikute ja nõunike väljaõppeks, täiendusõppeks, konsulteerimiseks jms.

13.3. Hirm

Inimese panevad liikuma vajadused ja huvid, mille kõrval on ka hirmud. Hirm tähendab kindlustunde puudumist, kuid hirmu puudumine ei tähenda kindlustunnet.

• Hirm tähendab kindlustunde puudumist.
• Hirmu puudumine ei tähenda kindlustunnet.

Möödunud sajandil oli ühiskonnas nii palju metsikuid sündmusi, et inimesed on siiani hirmul. Olid sõjad, massipõgenemine, küüditamine, varade rekvireerimine, maaelu lõhkumine, kollektiviseerimine jm, mis kõik jätsid sügava jälje rahvuslikku eneseteadvusse, aga muidugi räsisid rängalt ka geneetilist koodi.

Hirmu allikad võivad olla:

• Kehvavõitu haridus, mille tõttu inimene ei saa aru, mis toimub, ei oska eristada ohustavaid, soodustavaid või tõkestavaid tegureid ega taipa, kuidas need koosmõjus (sündroomina) toimivad. Vaid edasiõppimiseks mõeldud hariduse toimel ei kujune võimet ette näha eluolu keerdkäike, ohtude põhjuste tundmisest rääkimata. Hirm tuleviku ees võib püsida põlvest põlve.
• Kehvavõitu informeeritus. Juhuslike uudiste ja kuulujuttude kaudu ei saa rahvas kujuneda rahuldavalt informeeritud subjektiks. Osaliselt informeeritud isik on petetud. Andmeid võib olla, aga kui inimene ei näe nende taha, ei oska süsteemiks põimida ja konteksti paigutada, ei muutu andmed infoks ja neist pole kasu.

• Juhuslike uudiste ja kuulujuttude kaudu ei saa rahvas kujuneda rahuldavalt informeeritud subjektiks.
• Osaliselt informeeritud isik on petetud

Andmete interpreteerimiseks on vaja teooriaid – mõttemudeleid, mille varal kujuneb kujutlus erinevatest kontekstidest ja selgub andmete tähendus. Siis on võimalik andmeid kasutada mudelite loomiseks ja probleemide sõnastamiseks. Andmete usaldusväärsus ja süsteemsus on muutunud üha olulisemaks, sest valetamine ja infooperatsioonid on jälle üha tavalisemad.

• Kogemuste nappus. Kui inimesel ei ole küllalt palju kogemusi, ei oska ta ette näha ega ära tunda. Ettenägemisvõime kujuneb harituse-informeerituse-kogemuse ühtsuses.

Andmeid võib olla, aga kui inimene ei näe nende taha, ei oska süsteemiks põimida ja konteksti paigutada, ei muutu andmed infoks ja neist pole kasu.

• Süsteemide ja koodide (vt 2.3.) mittetundmine. Kui inimene ei oska vaadata ennast ja keskkonda tervikuna, ei oska luua mudeleid staatikas ja dünaamikas, et nende abil nii reguleeritavate kui ka isereguleeruvate süsteemide funktsioneerimise-muutumise ja arengu tegureid tundma õppida, pole teadlikult tegutsemise eeldused veel kuigi head. Reguleeritavate süsteemide puhul tuleb aru saada, kes või mis ja kuidas neid reguleerib, mis reguleerimisega kaasneb ja mis juhtub, kui jätta reguleerimata või valesti reguleerida.
• Sõnade tähendused on sassis (valiidsus on puudulik). Arutlustega on võimalik kaasa minna ja juttude mõttest (reemast, sihist ja eesmärgist, alltekstist jms) aru saada vaid siis, kui õnnestub teada küllalt täpselt, mida need sõnad ühes või teises kontekstis tähendavad. (Vt joonis 6.0.2.)
• Inimeste mittetundmine. Need, kes ei kujuta ette, mida teised inimesed taotlevad, miks nad käituvad nii või teisiti, on ühtelugu mures oma staatuse ja julgeoleku pärast. Käitumise tegureid on ettearvamatu hulk. Inimene, kes on elanud vaid stabiilses ja tõeses või mängulises keskkonnas, ei kujuta ette, kuidas elatakse teistsugustes oludes ja olukordades ning mida inimesed võivad siis taotleda. Seetõttu ei julge paljud üldse midagi teha.

Lõhestumine ühiskonnas ei ole tingimata vastandumine, vaid ennekõike eraldatus, st kontaktide, suhete, seoste ja kokkukuuluvustunde puudumine.

• Umbusk võõraste suhtes. Kardetakse inimesi, kelle käitumine on ettearvamatu ja kelle puhul on raske uskuda, et mingisugunegi üksteisemõistmine ja kohandumine olekas mõeldav.

Need, kes ei kujuta ette, mida teised inimesed taotlevad, miks nad käituvad nii või teisiti, on ühtelugu mures oma staatuse ja julgeoleku pärast.

Tasub meenutada, et lõimida ei saa kedagi. Võimalik on luua ja hoida koostööd, mille eelduseks on keele ja meele ühtsus. Esmalt on vaja luua eeldused adapteerumiseks, siis sotsialiseerumiseks. Alles seejärel saab tulla kõne alla kas integreerumine või assimileerumine. (Vt 2.2.)

• Vääramatud jõud. Välk, põud, torm, üleujutused jms on läbi inimkonna ajaloo olnud hirmu põhjuseks. Kardavad nii need, kes tunnevad loodusseadusi, kui ka need, kellel pole loodusseaduste ilmnemise seaduspärasustest veel aimu.
• Absurdisituatsioon. Kui inimene tunneb, et samamoodi jätkamine ei ole võimalik, ent rahuldavat väljapääsu ei ole, võib tekkida hirm, mis võib viia isegi enesetapuni. (Vt 3.3.)
• Rängad sündmused, vägivald, purustused. Näiteks sõda.
• Üksindus.
• Meeleolu- ja käitumishäired. Igasugused -maaniad, -ismid, -rastiad, -fiiliad põhjustavad omajagu hirmu.
• Psüühikahäired. Hirmuga seoses on eriti oluline tunda paranoiat (haiglaslik ohtude nägemine) ja apaatiat (vt 3.3.). Sageli on häda selles, et elu muutub liiga rutiinseks või nii intensiivseks, et hoo ja hoobi vahe kaob ära, st individuaalne minut (vt 2.0.) venib väga pikaks või muutub nii lühikeseks, et pole võimalik enam süveneda.

Elu hirmutab, kui see pole küllalt vaheldusrikas ega huvitav. Kui pole, mille üle mõelda, kui otsingud tunduvad ülearustena, looming võimatu, vedelemine kõlvatu, siis võib inimene hakata kartma elu ja ennast.

Mida kaugemale psüühikahäired lähevad, seda vähem inimene neile reageerib. Psüühika on hell ja õrn – seda tuleb hoida. Sageli pole põhjuseks teadmiste puudumine – ka alkohoolik teab, et kahjustab oma maksa, teiste inimeste kahjustamisest rääkimata, aga joob ikka, sest muidu poleks kuhugi põgeneda ja tunda end kasvõi mõni aeg väljaspool tavalisi ohte, pilkeid, manitsusi.

13.4. Muutmine on võimalik!

Ühiskonnas muutuste saavutamiseks ei piisa ühe või teise detaili muutmisest.

3 + 5 reegel kehtis juba kaks tuhat aastat tagasi, Vana-Roomas. Juba siis teati, et kui on vaja mingist pahest vabaneda ja jõuda rahuldava tulemuseni, on vaja vähemalt kolme eeldust ja vähemalt viie teguri muutmist.

Need kolm eeldust on:

1. Vaja on olla küllalt tark, et avastada põhjused – selgitada välja, miks on seis kehv.
2. Vaja on küllalt oskusi, et need põhjused lühidalt, selgelt ja täpselt sõnastada.
3. Vaja on olla küllalt julge, et need põhjused avalikustada – valjul häälel välja öelda või kirja panna.

Selleks, et miski muutuks, peeti vajalikuks muuta viit tegurit:

1. Koosseisu – kes asja kihva ajasid, olgu edaspidi tublid kuskil mujal
2. Struktuuri – inimeste, organisatsioonide, allüksuste jms paiknemist üksteise suhtes.
3. Eesmärke.
4. Tegutsemise printsiipe.
5. Hindamise kriteeriume.

Kuna kaks tuhat aastat on päris pikk aeg, siis tänapäeval võiks iga kodanik vaadata, kas piirduda nimetatud viie punktiga, või täiendada seda loendit. Näiteks tuleks arvestada, et kui muuta eesmärke, võib olla vaja muuta ka vahendeid.

Küllap väärib arvestamist ka teadmine, et ühiskonnas on efektiivsus infrastruktuuri funktsioon. Kui infrastruktuur ei ole kaasaegses mõttes rahuldaval määral süsteemne, ei ole pingutustest hoolimata kuigi palju lootust teiste kõrval edukalt hakkama saada.