2. PEATÜKK: ELU

 

Bioloogilises mõttes on elu sünni ja surma vaheline olek.

Sotsiaalses mõttes on võimalik elada paralleelselt mitut elu või lõpetada üks elu ära ja alustada uut.

 

2.0. Üldist

 

Bioloogilises mõttes on elu sünni ja surma vaheline olek. Selle käsitluse keskmes on tervis.

Sotsiaalses mõttes on võimalik elada paralleelselt mitut elu või ka lõpetada üks elu ära ja alustada uut. Võib öelda, et sotsiaalses mõttes on elu inimsuhete ja suhtetoimete süsteem. Võib ka öelda, et elu on ajalises järgnevuses olevate etappide ja nendes olevate sündmuste jada.

Mida tihedamalt on kellegi elus sündmusi, seda lühem on tema individuaalne minut, seda kiiremini kulgeb tema aeg ja seda pikemaks osutub tema elu. Kui sündmusi on napilt, kui päevad on üksteise kõrval ühesugused nagu veetilgad, seisab aeg paigal ja elu osutub lühikeseks, olenemata elatud aastate hulgast. Mõni on noorelt vana, teine on palju aastaid elanud, aga noor.

 

Vaimne vanus on küpsusaste, sotsiaalne vanus sotsialiseerituse aste.

 

Vanaks on võimalik saada ja jääda. Kes on jäänud vanaks, võib kaotada huvi enda ja ümbritseva vastu. Kes on saanud vanaks, hoomab tervikut üha enam ja ilmneb, et kogemus on väga kallis vara. Sel juhul pole oluline, et mehaaniline mälu ja faktide-detailide märkamise võime nõrgeneb. Oluline on, et seoste ja sõltuvuste märkamise võime, analüüsi- ja sünteesivõime, nagu ka ettenägemise ja äratundmise võime aina suureneb. Selle ajani, mil inimene hakkab jääma vanaks. Vanaks saamine on küpsemine, õnn, vanaks jäämine on paratamatus.

Haridus (vt ka 9.2.) on valmisolekute kujunemise elukestev jada ja siin on oma osa kogemusel. Noorel inimesel ei saagi palju kogemusi olla, aga just kogemustel on eriline tähtsus äratundmise ja ettenägemise võime kujunemises.

 

Elu kui sotsiaalne nähtus ja protsess

Käsitledes elu kui sotsiaalset nähtust, tuleb arvesse võtta elu karakteristikuid: sisu ja vorm, laad ja stiil, tähtsus, tähendus jne. Protsessina on elu ajalises järgnevuses olevate sündmuste (etappide) järjepidev jada ehk kestev sündmus. Elu kui sotsiaalse protsessi käsitlemisel on karakteristikuteks: aeg (kestvus) ja koht, rütm ja pinge, sihid, eesmärgid ja vahendid, printsiibid ja kriteeriumid, side, edasi- ja tagasisidestus. Olulised on suhted ja staatus kõigis olulistes rollides, kõigil regulatsioonitasanditel.

Igas eluvaldkonnas tegutsemiseks on tähtsad inimese tervis, füüsilised ja vaimsed võimed, sünnipärased eeldused ja haritus, kogemus ja informeeritus, kultuuri- ja ühiskonnaseos, kogukonna- ja perekonnaseos, maailmapilt ja maailmavaade, tunnustus isiksusena ja subjektina.

 

• Tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus.
• Elamise eeldus on tervis, suhted, suhtlemine kõigil regulatsioonitasanditel.

 

Tervis on maailma terviseorganisatsiooni (WHO) antud määratluse järgi füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus, mitte haiguste puudumine. Sellega arvestamine ei ole lihtne. (Vt ka 2.4.)

Igas eluvaldkonnas toimib dispositsioonide (lähtekohtade) süsteem (vt joonis 5.3.3.), mis võib täiustuda ja/või laguneda. Dispositsioonide süsteemi elementidest (hoiakud ja suhtumised, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, aated ja ideaalid) sõltub inimese elujõud ning valmisolek otsustada ja teostada, luua ja uurida, töötada ja mängida, keskenduda, aduda, pühenduda.

Nagu eelmises peatükis juba kord öeldud, ei saa kedagi õnnelikuks teha, küll aga on võimalik korraldada elu nii, et olla õnnelik.

Mille alusel hinnatakse elu kvaliteeti?

Aluseks võib olla elu, elamise ja tulemuste vastavus:

• ootustele-vajadustele;
• ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele;
• kehtivatele (kehtestatud) standarditele;
• ideaalidele ja aadetele;
• tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele-võimalustele.

 

Kui mõni nendest vaatepunktidest jääb kahe silma vahele, siis jääb hinnang pealiskaudseks.

 

Rahulolu ei pruugi sõltuda sellest, mis on

Kuigi esmapilgul võib tunduda teisiti, ei sõltu inimese rahulolu enamasti sellest, mis tal on, vaid hoopis sellest, mida ta vajalikuks peab, mida ta tahab ja millest ta puudust tunneb. See kehtib igas mõttes, nii eluaseme, liikumise, suhete kui ka raha jm puhul. Asjades pole üldse asi. Põhiline on hingeline tasakaal, asend inimsuhetes ning usk endasse, teistesse ja tulevikku.

Igapäevaelus kohtab sageli jutte innovatsioonist, tehakse arengukavasid, luuakse innovatsioonimudeleid. (Vt 11.3.) Aga tasapisi saab igaüks selgeks, et põhiline pole mitte muutmine, vaid hoidmine. Muutmine on sekundaarne, hoidmine aga primaarne, fundamentaalne. Küsimused, kuidas hoida tervist, elu, au ja väärikust, puhtust, korda, emakeelt, kultuuriväärtusi, vabadust, suhteid teiste inimestega, on inimese elus määrava tähtsusega.

Et kõike seda mitte ainult teada, vaid sellest ka aru saada, on tähtis saavutada valmisolek orienteerumiseks, osalemiseks ja toimetulekuks kõigis nendes protsessides, mis elus ette tulevad.

 

2.1. Elu ja elualane ettevalmistus

 

Kodaniku ja ühiskonna suhe võib olla usaldusväärne, stabiilne, õiglane ja elu võib tunduda elamisväärne, arusaadav ja turvaline või ka vastupidi.

Ühiskonna väärtuse põhinäitajaks on suhtumine inimesesse. Kõige tähtsam on inimene, kes ei ole vahend ega manipuleerimise objekt, ressurss mingi edu saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, subjekt. Kõik süsteemid, olgu majandus või midagi muud, peaksid olema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Inimese (iga kodaniku!) elu on eesmärk ja kõik teda ümbritsev on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui eesmärk ja vahend sassi lähevad, tekivad pinged, mida esialgu saab kompenseerida, siluda igasuguste juttudega, reguleerida surrogaatidega (aseainetega). Aga on vaid aja küsimus, mil võtab maad depressioon ja apaatia, kujuneb võõrdumine ja võõrandumine või agressiivsus, kaasa arvatud eneseagressioon. (Vt 3.3.)

Elu kui sotsiaalset nähtust (fenomeni) iseloomustavad eelpool nimetatud karakteristikud, kuid lisaks ka see, millest sõltub selguse tekkimine, võimekus iseseisvalt orienteeruda, iseseisvalt ja koos kaaslastega otsustada ja teostada, seostada otsuseid teiste tegevuste ja süsteemidega.

 

• Kui eesmärk on võim, majandus või raha, on inimesed vaid vahend.
• Kui eesmärk on inimesed, inimeste elu, on võim, majandus ja raha vahend.

 

Kuidagi toimetulekuks piisab orienteerumisest. Selleks, et osaleda suurte otsuste tegemises ja kaasa aidata nende täitmisele, on vaja päris palju eeldusi. See, kes tahab elu edasi viia, peab looma midagi sellist, mida varem pole olnud, ja saavutama kvaliteetseid üleminekuid võimaldava süsteemsuse.

 

Elu etapid ja üleminekud

Elu koosneb etappidest, kuid kõige raskemad on üleminekud ühest etapist teise. Esimene selline üleminek on juba sündimine siia ilma – sündimine väljapoole ema on võib-olla inimese elu kõige ohtlikum üleminek.

Järgmine üleminek tuleb kusagil kolmanda eluaasta lõpul, kui lõpeb väikelapse maimikuiga ja algab mürsikuiga. Seda üleminekut nimetatakse negativismi- või ei-perioodiks, mil seni kena laps hakkab ootamatult rääkima inetusi ja igale asjale vastu ajama. Kui öeldakse, et läheks magama, ütleb tema „mine ise!”, kui öeldakse, et hakaku sööma, siis hüüab vastu „ei hakka!”.

Üleminekuetapiks on lasteaeda minek, kooli minek, puberteediiga, klasside vahetamine, koolide lõpetamine. Tüdrukutel ja poistel kulgevad üleminekud erinevalt. Täiskasvanueas on üleminekuks abiellumine, töökoha vahetused, menopaus, pensionile jäämine jm. Üleminek on raske asi. Täisikka jõudnud inimene on küll ülemineku endale teadvustanud, aga pinged tekivad ikkagi, sest eelmisest lahti laskmine ja uue omaks võtmine ei pruugi olla kerge. Kahe oleku vahel on aeg, kus inimene ei kuulu enam eelmisse ega veel uude, on ülemäära erutatud ja ebakindel, käitub kummaliselt. Seda olekut nimetatakse marginaalseks (vt 3.3.) seisundiks.

 

Seda, mis on loomuomane, tasub alati teada ja arvestada!

 

Elu igas etapis on oma keerukused, igas etapis luuakse eeldusi järgmiseks ja järgmisteks. Tähtis on teada, et mingis etapis tehtut (saavutatut) on vaja järgmises etapis, aga tegematajätmised löövad välja ülejärgmises etapis ja kes teab veel, millal ja milles.

 

Ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad

Kõik inimesed on ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad, aga ühtlasi on nad kogukonna ning perekonna liikmed ja esindajad. Tasub korrata, et kultuuri, kogukonna ja perekonna esindajaks on igaüks kogu aeg nii kodus kui ka võõrsil, ent ühiskonna ja organisatsiooni või institutsiooni esindamiseks peab olema vastav volitus.

Ühiskond (sootsium, vt 4) kui institutsionaalne süsteem on diskreetse struktuuriga ning funktsioneerib, muutub ja areneb peamiselt kirjutatud reeglite järgi, kuid kultuur (vt 5) toimib kirjutamata reeglite järgi. Elamiseks-olemiseks on vaja tunda ja arvestada mõlemaid. Primaarne on seejuures iseregulatsioon!

 

• Vaba inimene vabal maal võib teha seda, mida süda ihkab.
• Ta võib lubada endale kõike, mis ei kahjusta teiste inimeste samasugust õigust, ei kahjusta oma ega teiste tervist, ei kahjusta loodust ega kultuuri.

 

Ühiskonnaelus osalemiseks ei piisa ainult ühe või teise institutsiooni (vt 4.3.) tundmisest, sest igal institutsioonil on oma osa ühiskonnas kui tervikus ja ka ühiskonna kõigis institutsioonides, organisatsioonides ning muudes struktuursetes üksustes. Kui mõni institutsioon on jäänud mingil põhjusel unarusse, muutub ühiskond ebaefektiivseks. Mingi aeg on võimalik tekkinud puudusi kompenseerida, aga see pole võimalik kogu aeg (kauakestvalt).

Kultuur ja kõik temas olev on holograafilise struktuuriga (nähtav paistab erinevalt, olenevalt vaatepunktist). Ühiskonnaseostes on esiplaanil muutmine, kultuuriseostes hoidmine. Päriselt ei rahulda inimesi üks ega teine, vaid nende ühtsus – dünaamiline tasakaal.

Igas kultuuris on oma eripärad, kuidas kujuneb ja milles seisneb valmidus käituda mingis olukorras mingil eluetapil – näiteks millal ja kuidas kooli minna, millal abielluda, oma kodu rajada ja lapsi saada. Oma kultuuri sisseelamist nimetatakse sotsialiseerumiseks (vt 2.2).

 

Meisterlikkust on vaja on mitte juhtimiseks, valitsemiseks ja haldamiseks, vaid iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks ja hoidmiseks.

 

Inimese kultuuriseosed jaotuvad maailmakultuuri (üldinimliku kultuuri), rahvuskultuuri ja omakultuuri seosteks. Ei saa öelda, mis neist on kõige tähtsam. Tähtis on, et kõik kolm oleksid küllalt tugevad.

 

Kõik inimesed on otsustajad ja täitjad

Kõik inimesed on igal eluetapil nii juhid ja valitsejad (otsustajad, vt 11.2.) kui ka täitjad ja alluvad. Kõik valitsevad esmalt iseennast ja teisi inimesi, samas on nad ka alluvad, kes haldavad ja hooldavad, sidustavad ja seostavad. Tähtis pole üks või teine, vaid see, et ükski mainitutest ei oleks nõrk ega tunduks ülearusena.

Kõik täitjad saavad kodanikuna käituda, kui nad teevad kõik võimaliku, et sisuliselt, täie teadmisega, kohuse- ja vastutustundlikult osaleda otsustamises. Kõigil, nii juhtidel kui täitjatel, on vaja nii juhtimisalast kui ka täitmisalast ettevalmistust, sest kõik, sealhulgas näiteks president ja peaminister, on eeskätt täitjad ja seejärel ka otsustajad.

Muidugi võib mõni ülemus arvata, et tema aina otsustab ja teised täitku, aga sel juhul on tagajärjeks esialgu hämmeldus, siis passiivsus, hoolimatus ja ükskõiksus ning madal efektiivsus. Orjapidaja ei saavuta orjade töö kõrget efektiivsust, sest hirmuga ei saa panna armastama, usaldama, vaimustuma, eneseületamisest ja loomingust rääkimata.

 

Karjääri tehakse täitmise kaudu

Juttudest võib jääda mulje, et edutatakse neid, kes on tublid juhid. Tegelikult teevad inimesed karjääri ja saavutavad tunnustuse (mis tahes eluvaldkonnas, ehkki kõikjal on oma eripära) mitte juhtimise, vaid täitmise kaudu, mitte tänu valitsemisele, vaid tänu allumisele. Edutatakse neid, kes väga hästi täidavad ja samas on vooruslikud – usaldusväärsed, ausad, ustavad, taibukad, nõudlikud nii enda kui ka teiste suhtes, ning saavutavad valmisoleku rakenduda ka palju vastutusrikkamatel ametikohtadel.

 

• Kompleksidega isikud on ohtlikud.
• Eriti ohtlikud on psühhopaadid, kellele meeldib teistele liiga teha, valu ja kannatusi valmistada, vajalikust ilma jätta, karistada, alandada, vastandada.
• Psühhopaat, keda kardetakse ja aina edutatakse, kujuneb sotsiopaadiks.

 

Karjäär ehk ametiredelil aina kõrgemale tõusmine sõltub inimeste võimekusest ületada ootusi, olla asjatundlik ja heasoovlik, toetav ja nõudlik eeskätt enda suhtes. Arukad juhid edutavad neid, kes iseseisvalt mõtlevad, loovad, avastavad uut ja suudavad innustada ka kaaslasi loovusele, et saavutada uusi tulemusi, hoides ja kaitstes juba loodud väärtusi, korda ja traditsioone. Kuri on karjas, kui karjäär muutub eesmärgiks ja tõus ametiredelil on põhjendamatu – siis võib olla, et inimene hakkab salastama, aga võib juhtuda ka, et ta muutub jõhkraks või hoolimatuks.

Karjääris on oma seaduspärasused. Demokraatlikus õigusriigis peaks iga kodanik teadma, et põhjendamatult karjääriredeli kõrgematele astmetele sattumine on üks suurimaid ohte, mis võib ühiskonnas ette tulla. (Vt 12.3.) Seda, mis siis juhtub, kui juhtivale kohale satub võhik, teavad paljud oma kogemustest. Olgu lisatud, et bürokraatlik, formaalne asjaajamine on seejuures väike asi. Rängad tagajärjed tekivad seetõttu, et sisulised ja vajalikud tegevused asendatakse vormilistega ja tulemuste saavutamise asemel keskendutakse näimisele. Lokkama läheb lömitamine.

Kui valelikud, rumalavõitu, alaväärsuskompleksidest vaevatud isikud satuvad mingitele otsustamist, käskimist ja keelamist võimaldavatele ametikohtadele, satub ühiskond, aga ka organisatsioon või institutsioon allakäigu- või stagnatsiooniteele. Bürokraatia vohamise üks nüanss on, et pesuehtne bürokraat püüab vältida igasugust otsustamist. Ta lükkab otsustamist edasi ja tagasi, sest ainult nii on tagatud, et ta ei eksi, ei tee ühtegi valeotsust. Praktika näitab, et alailma edutatakse neid, kes pole vigu teinud, mitte neid, kes on teinud palju otsuseid ja on mõnikord ka eksinud.

 

Asjatundlikkus ja vastutus

Asjatundlikkus ja isiklik vastutus on ühiskonnas sellised tegurid, milles valikut ei ole. Võtmeküsimus on, kuidas saaks korraldada nii, et juhtkond tahaks olla asjatundlik, aus, õiglane, hooliv, koostööaldis ja oleks välditud tuhnuste tõusmine ametiredelil.

Otseselt seda teha ei saa, küll aga on võimalik saavutada avalikkuse ja moraali püsimine, tänu millele toimib ka sotsiaalne kontroll. Avalikkus on võimas jõud!

Administratiivsete vahenditega ei ole võimalik tagada põhjendatud autoriteedistruktuuri (vt ka 11.1.) tekkimist. Igal ametnikul peaks olema ette nähtud avalikult tõestada oma valmisolekut, valmidust teenida oma maad ja rahvast parimal võimalikul viisil või vähemalt rahuldavalt. Erakondadel ei tohiks olla õigust määrata (edutada) mingitele ametikohtadele isikuid, kellel selleks vajalikku ettevalmistust ja pädevust ei ole ning kelle isiksuslikud omadused põhjustavad pigem põlastust kui tunnustust.

Kodanikud, kelle silm ja kõrv on teritatud, saavad jälgida, et riik püsiks arenguteel.

Kui otsustama pääsevad juhuslikud isikud ja kompetentsusenõue jääb unarusse, muutub üldine elukeskkond algul naeruväärseks, siis talumatuks ja siis pole midagi imestada, kui inimesed muutuvad apaatseks, kaotavad usu ja lootuse, suureneb asotsiaalne ja meeletu käitumine (vt 3.3.).

Kui inimesed löövad käega ja ei pööra sellele enam tähelepanu, mida saadikud ja ametnikud teevad, võtab üha enam maad ametialane lodevus. Kui sotsiaalne kontroll on ka lakanud, võib juhtuda, et põhjendamatu autoriteedistruktuur läheb vohama. Uueks normiks kujuneb siis rääkida ja lubada üht, aga teha hoopis vastupidist, midagi muud või mitte midagi.

 

Igal ametnikul peaks olema ette nähtud avalikult tõestada oma valmidust teenida maad ja rahvast parimal võimalikul viisil.

 

Sellest peale, kui juhtkonna jutte ei või enam uskuda, on olukord kehvavõitu. Dialoog võib siis katkeda. Dialoogil pole ka mõtet, kui on näha, et koostöö asemel üritatakse mängida koostööd, a’la „jääkelder” või rahvakogu.

Vastandlike püüdlustega poolte dialoogi asemel oleks vaja trialooge. Rahvusvaheline tööorganisatsioon (ILO) ei korralda tööandjate ja töövõtjate esindajate nõupidamisi; läbirääkimiste laua taha kutsutakse ka valitsuse esindaja.

Igaüks teab, et riik vajab häid otsuseid. Kahjuks pole sama hästi teada, millist otsust oleks võimalik pidada nii heaks, et selle täitmisega muutuks elu paremaks ja ohte jääks vähemaks.

 

Pädevus on heade otsuste tegemise vajalik, aga mitte küllaldane eeldus. Vaja on ka:

• vastastikust usaldust;
• teadmist, et pooled räägivad küllalt süsteemselt läbimõeldud juttu, mitte seda, mis kellelegi juhtumisi meelde tuli;
• usku, et seda, milles on kokku lepitud, asutakse täie tõsidusega tegema, ei käkerdata ära, ei jäeta pooleli.

 

Vaja on võimalust veenduda, et:

• sihid on kooskõlas rahvuslike aadete, huvide ja vajadustega;
• eesmärgiks ei ole tegevus, vaid sellised tulemused, mida on tegelikult vaja;
• kulutused ja loobumiste hind on kooskõlas tulemuse väärtusega;
• tulemuste kõrval tekkinud tagajärgedega on võimalik hakkama saada;
• juhtkond ei valeta ega varasta;
• tulemus sobib tegelikult sinna ja selleks, kuhu pidi sobima;
• midagi ei ole tehtud nii lõdvalt, et võib koost laguneda, ega nii jäigalt, et pole võimalik reageerida eluolu muutustele.

 

Heade otsuste tegemiseks on vaja häid otsustajaid – kodanikke, kes oskavad küllalt kaugele ette, kõrvale ja tagasi näha, süsteeme hoomata, näha kõike nii liikumises kui paigalseisus, eristada eesmärke ja vahendeid, seoseid ja sõltuvusi, huve ja vajadusi, põhjuseid ja võimalikke tagajärgi. Vaja on võimekust näha ette nii ohte kui ka võimalusi.

Elus on üsna vähe sellist tegevust, mille tulemusi saab otse ja nüüd kohe kasutada. Enamasti tehakse midagi sellist, mille tulemused kuluvad marjaks ära nendes järgmistes protsessides, mille tulemusi võib kunagi vaja minna. (Vt ka 2.8.)

 

Kõlbelisus kujuneb lapseeas

Tasub korrata, et elu korrastavaks põhitegevuseks on moraal – kõlbeliste arusaamade süsteem, mis kujuneb varajasest lapseeast kasvatuse ja kogemuse abil. (Vt 1.1.) Tekib arusaam, mis on ilus ja inetu, mis on sobiv ja sobimatu. Tekivad austus, hellus, hoolivus, õrnus, armastus ja arusaam sellest, mis on häbi. Kui inimesel häbitunnet pole, siis ükski asi ühiskondlikus regulatsioonis ei aita.

Tähtis on aru saada, kuidas kujuneb inimese peas arusaam sellest, et mõistlik on käituda kõlbeliselt. Juba Aristotelese ajal saadi aru, et väärtustest saab rääkida, väärtusi saab reastada ja vaadata, mida peetakse oluliseks maal ja linnas, mida tunnevad mehed ja naised, noored ja vanad, kuid voorusi (vt joonis 5.3.4.) kantakse endas. Elatakse, ollakse, pingutatakse, rõõmustatakse, kurvastatakse vastavalt voorustele. Midagi suurt ja tõelist saavutavad vaid need, kes suudavad keskenduda ja pühenduda, st ka loobuda sellest, mis eksitab ning raiskab aega ja energiat. Pühendutakse tänu voorustele.

Voorused kallutavad kaalukeelt hoidmises ja igasugustes valikutes läbi kogu elukaare. Voorustel on oluline osa nii abikaasa ja sõpruskonna kui ka kolleegide valikul.

Teadmised ja oskused on ükskõik millisel alal mingi aja jooksul omandatavad. Kui inimene on vooruslik isik, siis ta saab üsna ruttu aru, mida peaks teadma, tegema ja vältima, kuidas saavutada, luua, välja mõelda. Kui inimene on hinges põrsas, tige, hoolimatu, salakaval petis, varas ja valetaja, oleks tema eelistamine mingile ametikohale viga. Selliste inimeste kujunemine on kõlbmatu kasvatuse tagajärg.

 

• Kasv ja kasvatus on elukestvad ning nende väga oluliseks teguriks on eeskuju – kodus vanemad, koolis õpetaja, ettevõttes juht jne.
• Eeskujuks võivad olla ka kangelased ajaloost, kirjandusest jms.

 

Kolleegide valikul on määrava tähtsusega mitte kvalifikatsioon, vaid isiksuslik olek ja sellest tulenev orientatsioon, motivatsioon, affiliatsioon koos nende taga oleva intuitsiooni (vt 9.3.), reaalsete suhete ja suhtlemise, usalduse ja austusega. Kvalifikatsioon on tähtis, kuid sekundaarne, primaarne on isiksuslik olek, s.o vastavus ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ootustele hoida head ja õiget ning seista kindlameelselt kõige kõlvatu vastu.

Kodanik kasvab kodanike keskel. Selle kohta öeldakse: elu õpetab.

Sõnadest rohkem toimib eeskuju; toimivad inimesed, kes ei ole pelglikud nahavedajad ega nurgatagused ümisejad, vaid isikud, kes kannavad kodumaad südames ja on selle üle uhked. Eeskujuna toimib tõene rahvuslik eliit.

 

Tähtis on nii enda kui teiste elukvaliteet

Üks asi on, kuidas inimene oma elu korraldab, teine, kuidas ta loob eeldusi teistele inimestele. Kas ta püüab elada teiste arvel või iseseisvalt koos teistega nii, et kedagi pole nurka surutud ja kellelegi pole peale astutud. Edu saadab neid, kes on küllalt helded, avatud, siirad, usaldusväärsed. Tasub korrata, et aus ja õiglane inimene ei saa õnnelik olla, kui tema kõrval on teised õnnetud.

Tähtis on, kuidas saavutada, et inimene tahaks oma tarkust kasvatades arvestada üldist huvi, kujuneda generalistiks, kes kaasab asjatundjaid (vt 1.7.) ja ühendab neid selliste suurte eesmärkide saavutamiseks, mida ükski inimene või organisatsioon üksi ei suudaks saavutada. Elu ja ühiskond edeneb tänu generalistidele, kes on ühtlasi rahvusliku eliidi (vt joonis 1.8.1) hulka kuuluvad isikud, teenivad üldist ja avalikku huvi ning suudavad oma tegevust edasisidestada ja tagasisidestada (vt 6.2.), tegevusi korrigeerida.

 

Elu muutub pidevalt

Elu muutub. Muutuvad ka arusaamad, ohud, keskkond, võimalused. Igasugune jäikus arukuse märgiks ei ole, sihitu tõmblemine ammugi mitte.

Plaan ja prognoosimine on olulised, kuid vaja on olla avatud märkama seda, et võivad tekkida uued ideed, uued suunad. Siis tuleb ka (tegelikult, mitte mängult!) kurssi muuta. Elu muutub pidevalt ja sellega tuleb arvestada, aga see ei tähenda, et elu ei peaks kavandama ja planeerima vastavalt oma eesmärkidele ja sihtidele. Sihi (otstarbeka suuna) valik on tähtsam veel kui eesmärgi seadmine.

 

Mis on riigireetmine?
• Riigireetmiseks on igasugune teadlik tegevus riigi ja rahva tuleviku kahjustamiseks.

• Riigireeturid on isikud, kes ise kahjustavad või kelle hoolimatuse tõttu mistahes ettekäändel kahjustatakse emakeelt, loodust, kultuuri ja riiklikku iseseisvust.
• Riigikahjur on igaüks, kelle tegevuse tagajärjed võivad tuua riigis kaasa korvamatuid tagajärgi.

 

Kodaniku elu on mõtestatud, kui ta suudab hinnata nii enda kui ka teiste elukvaliteeti ja adekvaatselt aduda elamise tegureid.

 

Sihid tuleb seada enne eesmärkide sõnastamist!

2.2. Sotsialiseerumine

 

Sotsialiseerumine on antud ühiskonda ja kultuuri sisseelamine, stereotüüpide süsteemi omandamine. Sotsialiseeruvad lapsed, aga ka immigrandid. Iga emigrandi suurim raskus on sotsialiseerumine teises kultuuris ja ühiskonnas. Keeleõpe on suhteliselt lihtne võrreldes meeleõppega.

Lapsed jälgivad teiste inimeste käitumist kodus, poes, lasteaias, teatris, spordisaalis jm ja jätavad jõudumööda meelde, kuidas käitutakse, mis on mõistlik, mida peetakse normiks, mille eest kiidetakse, mille eest laidetakse.

 

• Adapteerumine – füüsiline kohastumine.
• Sotsialiseerumine – sotsiaalne kohastumine.
• Integreerumine – liitumine selliselt, et säilitad oma endise kultuuriseose.
• Assimileerumine – liitumine selliselt, et loobud oma endisest kultuuriseosest ja võtad üle uued tavad, kombed, traditsioonid.

 

Tasapisi kujunevad inimeses stereotüübid ehk arusaamad käitumise kohta erinevates oludes, olukordades ja situatsioonides. Tasapisi tekib arusaam, millal ollakse probleemses ja millal absurdses situatsioonis, millal valiku- ja millal sundsituatsioonis, millal tõeses ja millal mängulises, millal konfliktses ja millal sõbralikus situatsioonis, ekstreemses või rahulikus, stabiilses või labiilses situatsioonis. (Vt 3.2.)

Kui inimene ei taba ära, kuhu ta on sattunud ja milliste reeglite järgi elatakse antud hetkel ja lähitulevikus, siis ta tegelikult suhelda ei saa, olenemata sellest, kas ta keelt valdab või mitte.

 

• Keel ei ole ainult ema- või võõrkeel.
• Keeleks saab lugeda ka kõikvõimalikke märkide ja sümbolite süsteeme – kehakeel, liiklusmärgid, arvutikeeled jne.
• Suhtlemise produktiivsust ja suhtlejate rahulolu mõjutavad kõik „keeled”.

 

Kui stereotüüpide süsteem jääb võõraks, siis sotsialiseerumine võimalik ei ole ja koos tegutsemine ei laabu, sest inimene lihtsalt ei saa aru, mis tema ümber toimub, mille eest teda hinnatakse või laidetakse, millisel puhul tekib võimalus koostööks, millisel puhul teda tõrjutakse (kuigi sellest avalikult ei räägita). See, mida räägitakse, on tühine selle kõrval, mida tuntakse ja enamasti välja ei öelda.

Põhjendamatult mingiks ülemuseks saanud isik, kellel ei ole stereotüüpide süsteemi välja kujunenud, ei oska spetsialistide ja koostööpartnerite hulgas käituda ning tunneb ennast (õigustatult) ebakindlalt, sest on sisulise autoriteedita.

Stereotüübid hakkavad varases lapsepõlves kujunema kogemustena. Oluline pole mitte see, mida lastele räägitakse, vaid see, mida nad näevad ja kogevad. Lapsed jälgivad väga tähelepanelikult, jätavad meelde ja matkivad täpselt. Mida vanemaks inimene saab, seda suuremaks paisub kogemustepagas, seda selgemalt hakkab ta nägema nähtuste ja protsesside taha, hakkab aimama nende sündmuste põhjuseid ja toimeid, st elust aru saama.

 

Aeg ja elujõud ühiskonnas

Ajast ja individuaalsest minutist oli juttu eelpool, kuid oluline on pöörata tähelepanu ka perekonna- ja kogukonnaminutile nagu ka organisatsiooni- ja ühiskonnaminutile. Ka neis on ajaühikuks sündmuste­vaheline periood.

Üldtuntud õigus elule ei ole õigus mitte ainult bioloogilises mõttes, vaid ka sotsiaalses mõttes.

Igasugused elukäsitlused omandavad mõtte alles ja ainult siis, kui inimene saab aru, millal elu algab ja lõpeb. Füüsilises mõttes elu algab eostumisega ja lõpeb surmaga. Igasugune elu ohustav sekkumine füüsilisse ellu on igal juhul ja alati kuritegu. Sellise nõudlikkuse kehtestamiseks on vaja kodanikel veel vaeva näha.

Elujõud pole mitte ainult indiviidil, vaid ka kogukonnal, perekonnal, rahvusel. Rahvuse elujõu hävitamist nimetatakse genotsiidiks. Selleks, et hoida elujõudu, peab teadma, millest elujõud sõltub, ja looma küllalt süsteemse programmi elujõu kõigi tegurite turgutamiseks. Elujõu mõne teguriga tegelemisel saab olla vaid n-ö propagandistlik tähendus.

NB! Iseenesest kõik aina laguneb. Selleks, et elu hoida, tuleb järjekindlalt ja sihikindlalt tegutseda, hoida ennast, perekonda, kogukonda ja ühiskonda – kõike seda, millest sõltub elu.

 

 

 

 

Pidev valmistumine tulevikuks

Paljudel rahvastel on talletatud tarkus, mis ütleb: kes elab minevikuta, sel pole tulevikku. Tundma peab nii olevikku, minevikku kui ka tulevikku. Olevikus tegutsemine tuleviku arvel, hävitades, saastades, laastades keskkonda, on kõlvatu tegu. Põhimõtteliselt peaksime kõik pingutama selleks, et anda järgmisele põlvkonnale elukeskkond üle vähemalt mitte halvemana kui meie selle omal ajal eelmistelt põlvkondadelt pärisime. (Vt 3.0.)

Valmistuma peab kogu aeg nii selleks, mis on enam-vähem aimata ja isegi teada, et nagunii tuleb, kui ka selleks, millest ei saa aimugi olla. Paraku on nii, et valmistu, palju tahad, enamasti jõuab kõik kätte ikkagi ootamatult.

Inimestel võivad kujuneda täiesti uued vajadused, huvid ja ohud. Infoühiskonnas levivad tõese teabe kõrval ka müra ja sihiteadlik vale. Seetõttu on vaja olla eriliselt ettevaatlik ja nõudlik andmete usaldusväärsuse ja süsteemsuse tuvastamiseks.

Arukas kodanik mõtleb nii oleviku kui ka lähema ja kaugema tuleviku peale. Tuleviku oludes ja olukordades käitumine oleneb valmidusest. Kui pole ettevalmistust kaitseks, siis võib jääda rataste vahele. Kui pole ettevalmistust abieluks, siis kujuneb kooselu „keeruliseks”. Kui pole ettevalmistust tööks, siis on suur tõenäosus, et töötamise asemel eelistatakse tööst eemale hoida, aga kui siiski satutakse töö juurde, tundub see liiga raske.

Need, kes ei ole võimelised sõbralikuks koostööks, jäävad üksi ja tõrjutakse kõrvale. Eriliselt hoitud ja poputatud lastest kujuneb suur osa tõrjututeks. Need, keda ei sallita, ei saa suhelda. Sellised on sageli kibestunud ja tõrksad, sest ei saa koos teistega midagi erilist ette võtta. Suurel osal üksiku ja tõrjutuna kasvanud inimestest on okas hinges. Võimaluse korral püüavad nad saada sellisesse positsiooni, kus oleks võimu teistele käske jagada. Osale neist hakkab võim meeldima. Osa neist hakkab võimu kuritarvitama.

Koostööaltid liidrid on enamasti mingil alal spetsialistid. Nad suudavad aduda tervikut ning hinnata, innustada ja kaitsta kõiki osalejaid.

 

Elamiseks on vaja üldharidust ja olla elukestvas õppes

Üldharidus on ettevalmistus elukestvas õppes olekuks. Produktiivset tegevust saab inimene alustada vastavalt sellele, milline on ta erialane, kutsealane ja ametialane ettevalmistus (vt ka 9.2.). Erialast õpet on kerge „anda”, aga eriala ei saa rakenduda! Rakenduda saab isiksus kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt (vt 1.4.). Igal elus vajalikul alal on vaja orienteeruda, otsustada ja ka teha seda, mida on otsustatud, hinnata tulemusi ning korrigeerida seda, mida ei või vanaviisi jätkata.

Õppida ja õpetada võib eriala, aga rakendumiseks on vaja nii kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust, Vastasel juhul on ka ülikooli lõpetanu vaid kõrgema järgu oskustööline.

Elamiseks on vaja ka tunnetusalast, loomealast jm ettevalmistust. (Vt 9.3.)

Arengutaseme ja ka tõhususe näitajaks ning arengu eelduseks on ajakasutus. Inimesele on omaette hinnaline nii aeg kui ruum, ent tegutsemiseks on vaja aegruumi – aja ja ruumi ühtsust. Sellelgi on mõtet vaid siis, kui on ka valgust – kui toimub midagi sellist, millel on mõtestatud sisu ja tähendus.

 

2.3. Identiteet

 

Elu teguriks ühiskonnas on ühiskonnaliikmete identiteet ehk samastumine soo, vanuse, rahvuse, perekonnaseisu, suhete, isamaa teadvustamise, maailmavaate ja palju muu põhjal. Enam-vähem kõik inimesed identifitseerivad (samastavad) ennast teiste kodanikega, selle kultuuri esindajatega, oma ühiskonna teiste liikmetega. Perekonnaidentiteet saab kujuneda neil, kes teavad perekonna ajalugu ja oma esivanemaid vähemalt paar-kolm põlvkonda tagasi. Ajalugu ongi inimeste elude lugu, mitte pelgalt valitsejate ja valitsuste, sõdade ja muu vägivalla lugu.

Juurteta inimene on nagu tuulelipp. Kindla ja selge rahvusidentiteedi, kohaliku kultuuriidentiteedi ja perekonnaidentiteediga isik teab, kuidas, millest ja millele elati varem, mille poole püüeldi ja mida saavutati, millise jälje jätsid esivanemad maailma. Nad teavad ka seda, kus on vanavanemate viimne puhkepaik. Põlvkondade järjepidevus on ühiskonna oluline karakteristik. Igal kodanikul on vaja selle loomise ja hoidmise eest järjekindlalt hoolt kanda.

 

Põlvkondade järjepidevus on ühiskonna kui isamaa püsimiseks oluline ja seda on vaja igati väärtustada.

 

Pisut ka rolliidentiteedist. Nagu lugeja eelmisest peatükist luges (vt 1.5.), on inimene alati mingis rollis. Selleks, et olla oma rollis, peab tundma nii oma rolli kui ka vastandrolli – ennast saab identifitseerida teiste samas rollis olevate isikute ja vastandrolli foonil.

 

• Koodid – kindla tähendusega tunnused või tunnuste süsteemid.
• Kultuurikoodid – kultuurist johtuvad märgid ja/või sümbolid, mille tundmise korral on võimalik üritus või tekst sündmuseks muuta ning tekstist või sündmusest aru saada.
• Ühiskonnakoodid – sama ühiskonna kontekstis.

 

Identifitseerimise eelduseks on koodid – kultuurikoodid, religioonikoodid, ühiskonnakoodid. Koodide puhul on tähtis kultuuriloo tundmine, et aru saada, kuidas identifitseerida ennast näiteks eestlastena, kuidas on kujunenud erinevad religioossed süsteemid ja nendevahelised seosed. Oluline on tunnetada igavikulisi seoseid, kõiksust, oma kohta teiste inimeste keskel.

Inimesed on ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad. Ka kõigil sündmustel ja tekstidel on tähendus, tähtsus ja toime nii ühiskonna- kui ka kultuuriseostes. Arusaamine, reageerimine ja osalemine sõltub koodide valdamisest.

Identiteet ei kujune ega püsi kogemata – selle tekkimiseks on vaja vaeva näha, hoolitseda, et see ei laguneks.

Kui inimene end ei identifitseeri, asetab ta end justkui teistest väljapoole. Tekib marginaalne seisund, mida on raske taluda nii endal kui teistel. Marginaalses olekus on inimene väga labiilne, võib kergesti muutuda apaatseks või agressiivseks, aga ka langeda mitmesuguste surrogaatide ja hälbiva käitumisega isikute ohvriks. (Vt 3.3.)

 

2.4. Tervis

 

Ühiskonna oluline tunnus, aga ka arengutaseme näitaja ja edenemise eeldus on elanike tervis. Lugeja juba teab, et maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) määratleb tervise füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsusena. Seega rääkida võib füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest heaolust, ent mõttetu on rääkida füüsilisest, vaimsest või sotsiaalsest tervisest.

Füüsis on hoolika professionaalse tähelepanu all ja raviasutustele on ka riigieelarvest üha suuremaid summasid ette nähtud. See on igati põhjendatud ja pole vähimatki kahtlust, et olenemata, kui palju riigieelarvest haigekassa kaudu raviasutustele raha eraldatakse, on seda eraõiguslikulikka vähe.

Kui “privatiseerida” kõik õppeasutused, ilmneks samasugune olu-kord ka haridussfääris. Juhtuks muudki. Eraõiguslikule alusele võib viia õppe- ja kasvatusasutused, raviasutused, nn kultuuriasutused – sõnaga kogu ühiskonna infrastruktuuri (ka elukondliku teeninduse, side, transpordi, energeetika) siis, kui töö ja juhtimise tase võimaldaksid inimestel saada oma töö ja muu produktiivse tegevuse eest sellist tasu, et pärast esmaste vajaduste rahuldamist jääks küllalt palju üle enesetäiendamiseks ja laste koolitamiseks, tervise hoidmi-seks, puhkamiseks, silmaringi avardamiseks ja kasvõi põgusaks säästmiseks. Aga Eesti on palgalõksus.

 

• Anatoomia – õpetus terve inimese koosseisust – osadest ja struktuurist.
• Füsioloogia – õpetus terve inimese organismi ja selle alasüsteemide funktsioneerimisest, muutumisest ja arengust.
• Histoloogia – õpetus terve inimese kudedest, organismi elementidest.

 

Mis puutub vaimsesse ja sotsiaalsesse heaolusse, siis olukord on rahuldavaks peetavast kaugel. Psüühika on üpris hell. Psühholoogid peaksid tundma terve inimese psüühikat – psüühilisi protsesse, psüühilisi nähtusi ja seisundeid. Paraku pole psühholoogidel ettevalmistust inimese, elu ja elukeskkonna tundmiseks.

Psühhiaatrid oskavad nimetada psüühikahälbeid kolleegidele arusaadavas vormis, panna diagnoosi ja määrata (enamasti medikamentoosse) ravi. Nii psühholoogidel kui psühhiaatritel oleks haigestumise põhjuste tuvastamiseks vaja tunda ka sotsiaalpsühholoogiat ja sotsioloogiat (vt joonis 0.3.5.).

Nii nagu arstiõppes on alusaineteks anatoomia, füsioloogia ja histoloogia, peaks õpetajate, aga ka kõigi teiste inimestega tegelevate ning inimesi mõjutavates valdkondades tegutsejate õppes olema alusaineteks psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia. Kõigile oleks vaja ka teadmist psüühika- ja käitumishälvete ning nende võimalike põhjuste märkamiseks.

 

• Nii nagu arstiõppes on alusaineteks anatoomia, füsioloogia ja histoloogia, peaks õpetajate (ja kõigi teiste inimestega tegelejate) õppes olema alusaineteks psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia.
• Kõigile oleks vaja ka teadmist psüühika- ja käitumishälvete ning nende võimalike põhjuste märkamiseks.

 

Tänapäeva infoühiskonnas on igal kodanikul vaja orienteeruda inimsuhetes, suhtlemises-kohtlemises ja suhtetoimetes (vt 6.1.). Kindlasti on kõigile vajalik ka põgus filosoofia-alane ja kultuurialane ettevalmistus ning elukestev täiendõpe.

Olukorras, kus peaasjad pole korras umbes kolmandikul elanikkonnast, kus koolikiusamine on sageli lausa igapäevane, kus noortegängid terroriseerivad terveid piirkondi, kus meelemürkide tarvitamine aina kasvab, tuleks ehk aru saada ja arvestada, et kasvatussüsteem vajab kardinaalset ümberkorraldamist.

Möödaminnes, ääremärkusena on siia lisatud põgus ülevaade stressi ja depressiooni sümptomitest.

 

Stressi sümptomid:

• üksindus, ei taha seltsida ja suhelda;
• raske keskenduda, tähelepanu hajub;
• mälu nõrgeneb, ka kõige lihtsamad asjad ei tule meelde, asjad kaovad;
• ei reageeri kutsetele, ei vasta telefonile;
• üleväsimus;
• magamis- ja uinumisraskused, unetus;
• kannatamatus;
• äkkvihahood;
• tujude kiire muutumine eufooriast pisarateni;
• püsimatus, visklemine siia-sinna – alustab, jätab pooleli, ei suuda süveneda;
• sukeldumine töösse, võtab koormust aina juurde, ehkki ei saa juba ammu hakkama ka sellega, mis juba käsil;
• koormab ennast mitmesuguste sundtegevustega;
• kaotab huvi toidu vastu;
• kardab vaikust, tekitab enda ümber mürafooni;
• keskendub oma ja teiste välimusele, käsitab välimust vaat et kõige olulisemana.

 

Stressi, nagu ka depressiooni märkamiseks ei pea olema arst. See, kes on adekvaatne, saab aru, millega tegemist, teab nende hälvete tunnuseid.

Kui on tekkinud ülepinge, siis tuleb prioriteedid ümber hinnata ja tegevusstruktuuri ning sisu ja vormi muuta. Vaja on avastada stressi ja sellega kaasneva depressiooni põhjused, need teadvustada, sõnastada, mõtestada, seostada ja luua endale kava edasiseks tegutsemiseks. Vaja on tunnistada, et stress ei ole elu loomulik osa ja miski ei sunni elama stressis.

Alkoholi ja teiste surrogaatide abil võib saavutada vaid ajutist leevendust tekkinud pingetele. Võimalik, et on hoopis vaja võtta puhkust ja veeta see teises kohas, teistes oludes, teiste inimeste keskel.

Läbipõlemine (bipolaarne depressioon) on muutunud sagedaseks. Tõdeme, et seoses infotehnoloogia võidukäiguga inimeste koormus ei vähene, vaid kasvab. Üha selgemaks saab, et rikkus ja õnnelikkus ei ole korrelatsioonis.

Ebakompetentsusega kaasneb krooniline ajapuudus, vastastikune usaldamatus, põhjendamatu käsutamine ja kontrollimine, lõputud nõupidamised, kus keegi nõu ei vaja ega ka anna.

Need pinged, mis kujunevad vahetutes suhetes, on lokaalsed. Globaalsed pinged on juba sotsioloogia objektiks. (Vt 3.3.)

 

2.5. Psüühilisest tasakaalust ja tunnetuslikust ebakõlast

 

Psüühilist tasakaalu nimetatakse homeostaasiks ja tunnetuslikku ebakõla ehk tasakaalust väljas olekut kognitiivseks dissonantsiks[1].

 

• Tunnetusliku dissonantsiga (ebakõlaga) on raske elada.
• Üks tee sellest välja tulla on tunnistada, kahetseda, paluda andeks ja lubada, et midagi sellist enam ei kordu.
• Kui andeks palutakse, siis tuleb ka andestada, vastasel juhul hakatakse valetama ja varjama.
• Kui pole lootustki andeks saada, muutub inimene aina halvemaks.
• Andeks palumisega saab tasakaalu tagasi see, kes on siiras.

 

Psüühiline tasakaal on inimese ja igat liiki inimkoosluste elamise-olemise üks oluline eeldus. Paraku on inimeste psüühika dünaamiline ja aeg-ajalt  tasakaalust väljas – on kord suuremal, siis väiksemal määral ja võib juhtuda, et tasakaal läheb sootuks käest. Siis on halb olla. Tasakaalu võib purustada mõtlematu tegu, ka pealesunnitud tegu, teiste ahvatlus ja enda aplus, nõrkus, hoolimatus, ka eksitus.

Tunnetuslikku dissonantsi tunneb inimene psüühilise pingena, mis tekib kahe või enama teadmise või tunde põrkumisel. Selle ebamugavuse leevendamiseks peab subjekt leidma välja­pääsu. Muidu võivad hakata hargnema sellised sündmused, millel on fataalsed tagajärjed. Dissonantsi saab vähendada oma hoiakute, uskumuste ja suhtumise muutmise või põgenemisega. Mõnikord tundub, et saab pääseda ka lihtsalt valetamisega (oma osaluse eitamisega), oma teadmisele ja kogemusele vastupidise jutu ajamisega (enda ja teiste veenmisega vastupidises sellega, mis oli tegelikult), teo õigustamisega, teiste süüdistamisega jne.

Inimene on juba kord selline, et neid inimesi, tegevusi ja jutte, mis võivad tema eneseteadvust („mina”) kahjustada, tõrjub ta kõrvale. Inimesel on teadvustamata kaitsemehhanismid, mis toimivad, kui mingi sündmus või selle kirjeldus ja seletus võib muuta uskumusi, tõekspidamisi, seadumusi, müüte-tabusid.

Kui inimest sunnitakse või ahvatletakse tegema midagi sellist, mis on tema meelest vääritu, lõhub see homeostaasi. Hingerahu taastamiseks tuleb siis midagi ette võtta. Võib juhtuda, et tasakaalu lõhkunud tegu oli nii halb, et inimene ei suuda selle tundega edasi elada, ent põgeneda ei saa ja andeks paluda ei suuda. Siis võib kaasneda depressioon ja agressiivne käitumine, sh eneseagressioon ja muud meeletused.

 

Paar illustratsiooni:

• Inimene, kes on käinud valimas (oma häält andmas) ja teab vägagi hästi, et ei saanud tegelikult midagi ega kedagi valida. Miks, on pikk jutt, aga mainida ju võib, et polnud võimalik sisuliselt aru saada, mida eri erakonnad ja saadikud endast kujutavad. Keegi ei mäleta enam, mida nad on varem rääkinud, kas on ka midagi ära teinud ja saavutanud. Ometi on see tegu tehtud ja hingel valus.

Valu leevendamiseks tuleb hakata kõigile (eeskätt endale!) seletama vastupidist sellele, mis hinges kripeldab – rääkima, kui õige valik sai tehtud, ja soovitada just sedasama teistelegi. Võimalik on ka otsida unustust – võtta mingeid meelemürke või matta end mingi tegevuse alla nii, et ei paistaks enam midagi ja poleks aega häbi tunda. Põhimõtteliselt oleks pääseteeks ka see, kui öelda, et see tegu oli inetu tegu, paluda andeks ja lubada hakata sisuliselt uurima, mis riigis toimub, ja et midagi niisugust, mis seekord juhtus, enam kunagi ei kordu.

• Mõnikord pingutavad inimesed selleks, et kutsuda esile selliseid muutusi, millega kaasneks areng – muutuste jada, millega omakorda kaasneb üleminek kvalitatiivselt täielikumasse olekusse. Päris sageli tuleb ette, et inimesed on kvalitatiivsete üleminekute vastu, sest mugavustsoonist välja sattunud inimesel on vaja edasi elamiseks luua uus seoste ja sõltuvuste süsteem. See on paras katsumus. Paljudel võib see väga kaua aega võtta ja kõigil ei pruugi see üldse õnnestuda. Palju lihtsam on elada n-ö roosade prillidega ja kui peaks tulema keegi, kes ütleb, et tuleks midagi ette võtta, käivituvad uuendaja tõrjumiseks sellised kaitsereaktsioonid, et kokkuvõttes ei juhtu midagi, aeg aga lendab…

[1] Kellel sügavam huvi tunnetusliku ebakõla ehk kognitiivse dissonantsi suhtes, neil tasub lugeda Leon Festingeri.

 

2.6. Ühiskonna kihistumine ja stratifikatsiooniindeks

 

Sotsiaalne stratifikatsiooniindeks ehk erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuulumine iseloomustab ühiskonda staatikas. Straatidesse (ühiskonnakihtidesse) kuulumisel on hulk tegureid, mida indeksi koostamisel tuleb hinnata ja kanda pallide summa vastavale skaalale.

Stratifikatsiooniindeksi koostamisel saab arvestada:

• materiaalse tarbimise mahu ja struktuuri ühtsust;
• mittemateriaalse tarbimise mahu ja struktuuri ühtsust;
• võimalust olla informeeritud;
• võimalust osaleda otsustamises;
• liikumisvõimalust;
• turvalisust, kaitstuse astet;
• eluaseme kvaliteeti;
• staatust avalikus asjaajamises.

 

Normaalseks peetaval juhul on ühiskonna stratifikatsioon normaaljaotusega, Gaussi kõvera järgi.

Eesti elanikkonna struktuur on straatide alusel seni veel koostamata.

Küsimus pole selles, kuidas ümberjagamisega kõik võrdselt vaeseks teha. Küsimus on, kuidas kõik inimesed jõuaks tasemele, kus saaks tõhusalt rakenduda ja oleks võimalik saada ise elus hakkama. Väikelapse ja rauga puhul on saavutus, kui ta saab ise hakkama, kõik teised peaksid produktiivselt tegutsema, looma, õppima, avastama, töötama.

Võimatu on saavutada, et vaeseid üldse pole. Elu on sageli julm, kuid püüda tuleb minimeerida nende hulka, kes elavad absoluutses ja suhtelises vaesuses. (Vt ka 13.1.)

Häda on selles, et vaesus sünnitab vaesust ja rikkus loob eeldused veel rikkamaks saamisele. Selles pole midagi imetlus- ega kiiduväärset, et Eesti on varalist kihistumist väljendava Gini koefitsiendi alusel Euroopa Liidu „juhtivate” maade hulgas.

Kui Eesti tahab jääda püsima kultuurrahvaste hulgas ja jõuda rahuldavaks peetava elatustasemega riikide hulka, tuleb straatidesse kuulumise tegurid avastada, sõnastada ja avalikustada ning võtta elanikkonna elujärje muutumiseks vajalike eelduste loomine sotsiokultuurilise regulatsiooni aluseks. Oma osa on haridussüsteemil, kommunikatsioonisüsteemil, sotsiaalsel ja administratiivsel kontrollil jpm. Jälle on põhjust märkida, et administratiivsete vahenditega ei ole võimalik vaesusest vabaneda. Seda süsteemi, milles rikkad lähevad aina rikkamaks ja vaesed aina vaesemaks, oleks vaja muuta, mitte täiustada.

Viletsa hariduse tõttu ei suuda suur osa elanikkonnast osaleda otsustamises ega ette näha oma ja teiste tehtud otsuste tagajärgi. Inimeste otsuste kvaliteeti ei mõjuta mitte läbitud õppeasutuste või kursuste hulk, vaid just haritus ehk valmidus aru saada, oma peaga mõelda, olla produktiivses koostöös, ära tunda võimalusi ja ohte ning oma lähemat ja kaugemat tulevikku ette näha.

 

2.7. Funktsionaalne kirjaoskus

 

Funktsionaalne kirjaoskus on inimese võime aru saada, kuidas elu kulgeb ja ühiskond toimib. Igal süsteemil on ühiskonnas oma eripära. Oma eripära on igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil (vt joonis 7.2.1.). Hea otsimise peale ehk õnnestub leida mõni selline probleem, mille põhjused ja muud tegurid asuvad samal tasandil, kus vastuolu kujunes ja sõnastati probleemina. Iga kodanik peaks kasvõi põgusalt tundma rahandus­süsteemi, kommunikatsioonisüsteemi, kindlustussüsteemi, kaubandus- ja transpordisüsteemi, energiasüsteemi, veevarustust, elamu­majandust ja sidet. Teada oleks vaja, kuidas käib asjaajamine politsei, notari ja kohtuga. Natuke rohkem kui üht-teist peaks teadma poliitikast ja poliitikutest ning muidugi ka demagoogiast (vt 12.3.), et mitte mõne ideoloogilise konstruktsiooni lõksu langeda – peaks teadma, et iseseisvalt sõklaid teradest eristada.

Funktsionaalne kirjaoskus on elanikkonna kodanikkonnaks kujunemise oluline eeldus. Inimene peab olema mitte ainult teavitatud, vaid ta peab ka aru saama, milline on seis, millised tegurid mida mõjutavad ja kuidas võimalikud meetmed mõjuvad. Kui aru ei saa, siis pole ka võimalik informeeritud olla, sest tõlgendamata andmetest ei saa tekkida inimese peas sellist selgust, mida võib pidada informatsiooniks.

 

Elukestev õpe

ABC-kirjaoskus saab inimesele selgeks juba põhikoolis, aga funktsionaalne kirjaoskus aina täiustub elupäevade lõpuni. Maailm muutub üha kiiremini ja järelikult peaks igaüks kasutama iga eluhetke selleks, et mitte maha jääda. Pooleaastast või aastast mahajäämust on juba õige raske tasa teha. Paraku valikut ei ole. Küsimus on n-ö klassikaline – olla või mitte olla, jääda püsima või hääbuda.

Elukestev õpe on eeskätt enesekasvatussüsteem, mis funktsioneerib selliste inimeste toel, kes suudavad luua ühiskonnas vajalikke ja küllalt terviklikke mõttekonstruktsioone. Täiendusõppes on eesmärk valmistuda ise ja luua teistele eeldusi valmisolekuks kõigeks selleks, mis tõenäoliselt hakkab lähemas ja kaugemas tulevikus juhtuma. Kui elukestev õpe on läbi mõeldud valmisolekute kujunemise elukestva jadana, on põhjust rahuloluks.

 

• Õppes on mitte ainult lapsed, vaid kogu elanikkond.
• Õppeaeg pole mitte pelgalt lapsepõlv, vaid kogu elu.
• Õppeotstarve on mitte ainult igat liiki koolidel, vaid ühiskonna kõigil institutsioonidel.

 

Lubatagu siin teha põgus kõrvalepõige koduvalda. Kohila vallas on viis lasteaeda, kaks kooli (gümnaasium ja mõisakool), koolituskeskus muusika, tantsu, kujutava kunsti, draamakunsti, rõivakunsti, keraamika, tekstiili jm harrastamiseks igas vanuses huvilistele. Samas toimivad ka lektoorium ja väitlusklubi. Kohila võrkpallinaiskond kuulub juba aastaid riigi parimate hulka. Kohila täismõõtmelisel staadionil peetakse igal aastal jalgpalliturniire, kergejõustikuvõistlusi, heitjate päeva. Kohila vallas elab nii leiutajate kui ka nokitsejate konkursi võitja. Praegu on koostamisel valla meistrite raamat ja kord, mille kohaselt saavad vanainimesed valla toel kutsuda endale meistri appi. Tuleb välja, et meistreid on meil tõepoolest igal alal.

Oluliste küsimuste üle peab vallavalitsus rahvaga nõu. Elukestva õppe aluseks on vajadus ja reaalne võimalus kaasa rääkida arutlustes, otsustamises, teostamises ja ka tulemuste hindamises. Kui inimesel sellist reaalset võimalust pole, toob see kaasa passiivsuse ja ükskõiksuse (võõrdumise, vt 3.3.). Võõrdunud isikud võivad ju hädapärast kusagil midagi kuulamas ja tegemas käia, aga midagi selgeks saada ei õnnestu, sest pole mõtet süveneda.

Funktsionaalne kirjaoskus kujuneb igas eluvaldkonnas ja igal regulatsioonitasandil.

 

Maailmavaate küsimus

Funktsionaalse kirjaoskuse omandamine ei ole niivõrd professionaalne kui kõlbeline ja maailmavaateline problemaatika. Kui rahvas on hoolimatu, ükskõikne, harimatu, laseb ennast lollitada; kui ei ole niipalju julgust, arukust ja tahet, et selg sirgu ajada, siis ei saa allakäiku peatada.

„Kalevipojast” saab lugeda, mis saab esimestest ja viimastest – koju tulevad keskmised. Ettevaatlikkust ei saa pidada alati arguseks, see võib olla ka arukuse ilming ja sedagi tasub meeles pidada. Kindel on see, et mugavusest ja laiskusest pole abi loota.

 

2.8. Elu ja haritud olek

 

Haritud olek võimaldab inimesel olla adekvaatne. Adekvaatsus on oluline igas tegevuses. Adekvaatsus on ka inimeste ja inimkoosluste hindamise kriteerium.

 

Inimene kasvab mitte ainult õppes, vaid õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses.

 

Haritud olek on seisund, mille poole pürgimine on paljudele elukestev siht.

 

Segadus sõnaga „sotsiaalne” kestab

Sotsiaalse ja majandusliku ühtsus oli sõnades tähtis juba nõukogude korra ajal. Tol ajal oli ette nähtud käsitada sõna „sotsiaalne” all vaid olmet – kortereid, lasteaedu, koole, spordisaale, puhkebaase. Sotsiaalsetest pingetest või rahutustest ei tohtinud tol ajal rääkida. Tänapäeval keegi ei keela, kuid võõrdumise ja võõrandumise, valiku-, absurdi- või sundsituatsiooni (vt 3.2.) põhjuste uurimise ja ennetamisega, nagu ka tagajärgedega, lihtsalt ei tegelda. Sotsiaalministeeriumis mõistetakse sõna „sotsiaalne” all selliste inimeste problemaatikat, kes mingil põhjusel ei saa veel või enam endaga hakkama – puuetega inimesed, pensionärid jt.

Sotsiaalne, vaimne ja psüühiline on mittemateriaalsed nähtused (fenomenid), mis puudutavad kõiki inimesi, mitte ainult abivajajaid. Sotsiaalabi, sotsiaalkindlustus, sotsiaalsed töökohad, sotsiaalmajad ning iseendaga mitte hakkama saajate abistamine, toetamine ja hooldamine on ühiskonnas vajalik, kuid selle lihtsa trikiga on sotsiaalsete pingete ja nende põhjuste käsitamine ikka veel kõne alt väljas.

Majandusega tegeledes pole võimalik saavutada majandusedu. Vaja on tegeleda kõige sellega, millest majandusedu sõltub. Vaja on hoomata ning arvestada majandusliku ja sotsiaalse ühtsust. Kui tegevus ei ole küllalt süsteemne, siis on see sobiv vaid mulje jätmiseks ja tagajärjeks on stagnatsioon või allakäik.

 

Tähendused kujunevad kontekstis

Haritud olek on üks otsuste tegemise eeldusi. Kui ei ole teadmisi-oskusi, kogemusi, informeeritust, ettenägemis- ja äratundmisvõimet jne (vt 9), siis head otsust teha ei saa.

Olukord kujuneb lausa keeruliseks, kui ei suudeta eristada ja seostada andmeid ja informatsiooni – haridus ei võimalda süsteemi tabada või ollakse lihtsalt väga halvasti informeeritud. Või pole kogemust ja ei saada aru, mis võib otsustamisega kaasneda. Või ei suudeta eristada, mis on hästi ja mis on kehvasti.

 

 

Kasvukeskkonna põhiküsimus on arusaama tekitamine, et igaüks peab ennast ise kaitsma ja teistele eduks eeldusi looma. Kasvukeskkonnas on vaja luua tingimused, et inimene saavutab julguse iseseisvalt mõelda ja öelda ning analüüsi-, otsustamise ja sünteesivõimed. Õpe lisab seda, mis teiste kanalite kaudu nii kergesti ei tule. Õppes omandatu võib ununeda, kui seda ei korrata, värskendata, uuendata.

 

Teadmine ja mõistmine

Teadmine on õppe tulemus. (Vt joonis 9.1.3.) Riiklik õppekava näeb ette teadmiste mahu ehk mida on vaja teada. Arusaamist õppekavaga ette nähtud ei ole.

Kui teadmised on korrastamata, siis vajalikul hetkel neid kasutada ei saa. Korra loomine ja säilitamine inimese peas on tunduvalt keerulisem kui teadmiste hulga suurendamine. Korda on vaja kõikjal – kodus, töölaual, hoovis, garaažis, inimese peas, suhetes, eluvaldkondades.

Piltlikult öeldes pole põllu pindala mõtet suurendada, kui olemasoleval osal vohab vaid umbrohi. Teadmised peavad olema süsteemsed ja seostatud, näiteks looduse-, ühiskonna- ja kultuurikontekstiga. Korra loomine ja hoidmine on spetsiifiline teadmise liik ja kasvatuse oluline osa.

 

• Suure osa teadmistest saab inimene läbi vahetu kogemise, kogemata.
• Olulise osa teadmistest saab inimene õppimise, loomise ja uurimise teel.
• Oskused kujunevad harjutades-katsetades-viimistledes.
• Arusaamine kujuneb mõeldes ja mõtestades.
• Ettenägemise ja äratundmise võime kujuneb tänu kogemisele ja toimunu mõtestamisele mitmes kontekstis, eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.

 

Suure osa seostest ja sõltuvustest, ohtudest ja võimalustest avastab inimene oma ja teiste kogemuste kaudu, aga seadused ja nende ilmnemise seaduspärasused tuleb avastada, sõnastada ja selgeks õppida.

Fundamentaalseid seadusi, mida oleks vaja teada ja tunda, on kolme liiki: loodusseadused, ühiskonnaseadused ja mõtlemisseadused ehk loogika. Üldteaduslikud faktid on fundamentaalsed seadused. Need seadused ilmnevad igal konkreetsel juhul seaduspärasustena. Ka seaduspärasusi on seetõttu vaja teada ja tunda. Seaduspärasused omandavad tähenduse kontekstis – sõltuvalt vaatenurgast võib tähendus olla sootuks erinev.

Seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste tundmine (eri valdkondades ilmnevad erinevalt) muutub praktiliseks tarkuseks ainult siis, kui tahetakse aru saada nähtuste ja protsesside põhjustest ning soovitakse teadmisi rakendada.

Inimeste kehtestatud seaduste korral on vaja teada nende (regulatsioonimehhanismide) toimemehhanismide toimeid. Paraku võivad toimed alati olla nii positiivsed (ootustega kooskõlas) kui ka negatiivsed (ootustega vastuolus). Otsustamisel on vaja ette näha ja arvestada mõlemaid.

 

• Ühiskonnaseadused, loodusseadused ja mõtlemisseadused on objektiivsed ja ilmnevad seaduspärasustena. Neid tuleb tunda ja nendega tuleb arvestada.
• Inimeste kehtestatud seadusi tuleb tunda ja täita.
• Otsustamisel tuleb arvestada nii objektiivsete seaduste ja seaduspärasustega kui ka inimeste kehtestatud seadustega.

 

Kui teaduslikumalt väljenduda, siis kõne all on kausaalsete ja funktsionaalsete (põhjuslike ja kaassõltuvuslike) seoste süsteem.

Seda vaeva, et mõista ja teadmisi rakendada, on inimesed nõus nägema väga suure huvi, raske surve või edasilükkamatu vajaduse korral. Surve võib olla väline või sisemine ja ulatuda vihjest vägivallani. Kes seadusi ja seaduspärasusi ei tunne, võib küll palju teada ja osata, kuid ei suuda aru saada, miks on kujunenud nii- või naasugused nähtused ja protsessid, seisundid ja sõltuvused. Seetõttu ei suuda nad kõrvalise abita orienteeruda ega otsustada.

Kui on soov, et teadmised oleksid kvaliteetsed ja kaasaegsed, siis on vaja kõigepealt teada, mis teadmised üldse on (vt ka joonis 9.1.5.). Seejärel tuleb vaadata, kuidas tegelikult on ja kuidas saaks korraldada õppe nii, et kujuneksid soovitud teadmised – igas eriala valdkonnas, igas kutseala valdkonnas, igas ametialases valdkonnas ning kõikides muudes valdkondades, millest elu koosneb.

Kõigepealt peab olema teadmine, siis oskus seda teadmist kasutada, seejärel ka tahe, julgus, jõud ja usk, mis paneb ennast ületama. Selle taga on aated ja ideaalid.

Teadmise mudelile sarnaselt tuleks luua ka mudelid oskuste ja arusaamise kohta. Väärtuseks on teadmiste-oskuste-arusaamise ühtsus.

 

Teadmine, arvamus, uskumus…

Teadmine – vahetu kaemuse, loogilise tuletuse, uuringu või ekspertide kaudu kujunenud mõttekonstruktsioon kui uskumuse, oletuse või hüpoteesi kinnitus või eitus; adekvaatne kirjeldus, hinnang või järeldus mingi objekti kui inimese või inimkoosluse, asja või nende kogumi, nähtuse ja protsessi või nende omaduste, seoste või tähenduste kohta.

Kirjeldus eelneb uuringule. Uuringu objektiks on probleem ja uuringuga on vaja tuvastada probleemi (tekke, püsimise, süvenemise-laienemise) kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem. Tõese fakti saab tuvastada tõeste (usaldatavate) andmete põhjal. Tõde on tegelikkusega kooskõlas olev tekst tõese oleku ja liikumise põhjuste kohta.

Arvamus – tõlgendus, seisukoht, mida esitavad osaliselt informeeritud isikud osaliselt haritud, informeeritud ja kogenud isikutele. Arvamustega lepitakse oludes, kus teadmisi pole või ei söandata neid avalikustada. Tuleb ette, et arvamusi esitatakse argumentide asemel demagoogiavõttena, ka oma lojaalsuse kinnituseks.

Arvamusliidriks peetakse isikut või gruppi, kelle eruditsioon, haritus, informeeritus ja kogemus, ühiskonna- ja kultuuriseos, kõlbeline hoiak ja staatus võimaldavad teda (neid) pidada usaldusväärse info allikaks nii toimuva ja toimunu kui ka tulevikus tõenäoliselt toimuva põhjuste kohta.

Uskumus – kujutlus võimalikkusest; selle võimalikuks pidamine, mille kohta teadmist ei ole, aga ei ole ka alust arvata teisiti, olenemata sellest, millised on teiste arvamused, uskumused ja muud kujutlused.

Unistus – võimaliku ja võimatu piiril asuv kujutlus soovitavast lähemast või kaugemast tulevikust. Soov, mis on nii suur ja kauge, et kasulikum on see hoida salajas, kanda hinges ja loota, et ehk kunagi kuidagi õnnestub leida võimalusi selle kujutluse realiseerumiseks. Unistuseks võib olla ideaal, mille poole püüdlemine kujundab elu sisu, ehkki selle ideaali saavutamiseks pole esialgu ei ressursse ega tingimusi. Unistuse taga võib olla pealisülesanne (vt 2.12).

Usk – süvatunne, veendumus, et midagi on kindlasti õige või vale, toimus kindlasti nii või teisiti, olenemata sellest, mida teised arvavad teadvat ja uskuvat ning räägivad. Usk kujuneb veendumuseks väärate faktide, arvamuste, hinnangute, järelduste jms kummutamise teel.

Usk võib kujuneda kognitiivse dissonantsi ületamise tulemusel, aga ka moraali, kultuuris kujunenud tõekspidamiste, terviklike mõtte­konstruktsioonide (religioossete süsteemide, ideoloogiliste õpetuste) omandamise toimel.

 

2.9. Subjekt ja objekt

 

Kui inimene on subjekt, aktiivne alge (vt 1.4.), siis see, millele keskendub tema aktiivne tähelepanu, on objekt. Nendel puhkudel, mil objektiks on protsessid ja on vaja saavutada tulemusi, on vaja juhtida. Kui tähelepanu keskmes on inimesed ning on vaja saavutada kord ja korraaustus, siis on vaja valitseda. Jne.

Tegelikult on neid asju ajades vaja tuvastada põhiprotsesse (vt 2.12.) ehk seda, mille kulgemiseks on organisatsioon üldse rajatud. Kool pole rajatud selleks, et keegi saaks korraldada õppetööd, õppida ja õpetada. Koolis on põhiprotsess lapse areng ja teretulnud kõik see, mis soodustab põhiprotsessi kulgemist. Järelikult ei tohiks olla ruumi ega aega ühelegi sellisele abi-, kõrval-, täiend- või sundprotsessile, mis põhiprotsessi takistab või raskendab.

Subjekti tähelepanu objekte näeb jooniselt (vt joonis 2.9.1).

Juhtimise objekt on protsess, kuid vajalik on juhtimise ja täitmise ühtsus. Juhtimise eelduseks on täitmine, täitmise eelduseks on juhtimine. Täitmine ilma juhtimiseta on sama mõttetu kui juhtimine ilma täitmiseta.

Valitsemise objekt on inimene, vajalik on valitsemise ja allumise ühtsus, olgu tegu enesevalitsemise (mina ise valitsen ennast) või muuga riigi ja rahva valitsemiseni välja. Vajalik on kord, mis saavutatakse tänu valitsemisele ja allumisele. Kord on vaja saavutada mitte vägivalla ja sunni abil, vaid arusaamise, mõistmise, tahtelise tegevuse ja austusega, olgu oma peas, töölaual, ettevõttes või riigi valitsuses.

 

 

Korralagedus mõtetes, asjades, käitumises, põhimõtetes on üks vaesuse põhjuseid. Kord on valitsemise ja allumise funktsioon (objektiivne kaassõltuvus). Protsessi korraldavad inimesed, kelle käitumine peab alluma korrale. Inimene (ja ühiskond) ei ole asi nagu puutükk, mida saaks determineeritult lõigata, voolida või ümber tõsta. Inimene on elav isik, kelle käitumine on stohhastiline (tõenäosuslik). Valitsemise valdkonda kuuluvad psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia, psühhiaatria tundmine ja arvestamine.

Haldamise objekt on ainelised väärtused, vajalik on haldamise ja hooldamise ühtsus. Haldamises on eesmärk otstarbekas kasutus, hooldamises korrasolek. Haldamine on mõttetu, kui pole hooldust, hooldamine on võimatu, kui pole haldust. Materiaalsed väärtused ja nende korrasolek aitavad protsessides tulemuseni jõuda.

Valdamise objekt on mittemateriaalsed väärtused, vajalik on valdamise ja kasutamise ühtsus. Õigusteaduses on valdamise mõiste omandi tähenduses – valdan õigusi, patenti, kaubamärki. Psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias ja sotsioloogias on valdamine intellektuaalne olek – näiteks valdab keeli, teadmisi, suhteid, masinat (nt rallisõitja valdab masinat kogu keha ja olekuga – näeb, kuuleb, tunneb vibratsiooni ja vedrustust). Üks asi on keelt vallata, teine asi on rääkida ehk keeleoskust kasutada. Teadmisi tuleb süsteemselt vallata. Praktika näitab, et juhtida saab ka ilma teadmisteta, aga siis on eksimuste ja äparduste tõenäosus suur ja enamasti jõutakse sinna, kuhu keegi ei soovinud.

Sidustamise objekt on süsteem, vajalik on sidustamise ja koostöö ühtsus. Kõne all on ühiskonnas olevad süsteemid, mis võivad olla nii isereguleeruvad kui ka reguleeritavad. Sidustamine ja koostöö tagamine on enamiku juhtide peamine ülesanne (looming) – kokku viia erinevaid süsteeme, et nende koostoime pinnalt võiks kasvada välja suurem potentsiaal kui üksikutest komponentidest kunagi tekkida saaks.

Hõivamise objekt on ressursid, vajalik on hõivamise ja kasutamise ühtsus. Näiteks maavarad, territooriumid. Ressursse saab kasutada, kui selleks on loodud tingimused. Ressursid ja nende kasutamine on vajalikud protsesside kulgemiseks ja tulemuste saavutamiseks.

Mõõtmise objekt on kvantitatiivsed karakteristikud (pikkus, laius, kaal, sügavus jt).

Hindamise objekt on süsteem või selle kvalitatiivsed karakteristikud (värv, tugevus, kiirus, täpsus, uuenduslikkus jt).

Loendamise objekt on ühikud (vastajate arv, töötajate arv, vigade hulk jms).

Uurimise objekt on probleemid – tunnetatud vastuolud olemasoleva ja soovitud olukorra vahel. (Vt ka 0.3.) Tegelikkust saab kirjeldada, uurida saab vaid probleeme. Kõikidel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel on igal probleemil oma eriline sisu, tähendus ja toime. See, mis ühel tasandil ja ühes kultuuris sobib, ei pruugi sobida teistel tasanditel ja teistes kultuurides.

Kirjeldamise objekt on nähtused, asjad, protsessid või nende kogumid. Et rahuldavalt kirjeldada, tuleb leida piisavalt vaatenurki. Kirjeldus saab eelneda uuringule, aga ise uuring ei ole. Näiteks küsitlusega kogutud andmete põhjal võib tuvastada vastajate struktuuri, aga ei saa midagi teada selle kohta, mida küsiti. Saaks juhul, kui vastajateks oleksid eksperdid[2].

Üks tuntud kirjeldamise vahend on SWOT „analüüs”. SWOT meetod loodi ÜRO abiprogrammina madala arengutasemega riikide ja rahvaste aktiviseerimiseks, et neid julgustada ja äratada. Selliste andmete kogumiseks, mille põhjal võiks järeldusi teha ja ettepanekuid esitada, SWOT ei sobi.

Õppe objekt on tekstid, olgu kirjalikud, suulised, filmi või audio kujul.

[2] Lähema huvi korral tasub tutvuda Delphi­ meetodiga – see on eksperthinnangute meetod.

 

2.10. Sihi- ja eesmärgipärane tegevus

 

Kõikide subjekti tähelepanu vajavate objektide puhul on vajalik sihi- ja eesmärgipärane tegevus.

Näiteks kasvatusprotsess on sihipärane, õpe on eesmärgipärane. Tootmises on suur hulk tegevusi sihipärased, üksjagu tegevusi aga eesmärgipärased.

 

Sihil ollakse, eesmärke saavutatakse

Sihil ja eesmärgil tuleb vahet teha (eristamine), samas neid koos hoida (seostamine). Eristada on mõtet vaid juhul, kui osata ka siduda. Siduda saab vaid seda, mis on eelnevalt selgesti eristatud.

 

• Siht on otstarbekas suund, millel tuleb püsida kogu aeg.
• Eesmärk on tulevikus fikseeritud seisund või olek (n-mõõtmeline ruum), mis tuleb saavutada mingiks tähtajaks subjekti tahtelise tegutsemise abil.
• Eesmärgi saavutamiseks on subjektil vaja vahendeid – vastasel juhul on tegemist pelgalt unistusega.

 

Sihil saab olla ja eesmärke on võimalik saavutada, kui subjektil on selleks vajalikud vahendid (kõik vajalikud ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused). Miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi ja sihi suhtes. Eesmärkide saavutamiseks on vaja luua vastavad protsessid, mis kujunevad juhtimise objektideks. Juhtimine on seda paremal tasemel, mida enam protsessid kulgevad iseregulatiivselt, st ei ole vaja juhtimiseks operatiivselt sekkuda.

 

Hoidmine on tähtsam kui muutmine

Otstarbeka, küllalt efektiivse ja intensiivse tegutsemise puhul on esiplaanil selle kõige hoidmine, mida ei tohi muuta, vaid peab kaitsma ja kindlustama. Näiteks ettevõtte puhul on peamine funktsioneerimine. Minimaalselt ja teadlikult tohib muuta, et tekiks areng.

Selleks aga on vaja luua tegutsemise printsiipide süsteem ja nii tegevuse kui ka tegijate, tulemuste, tagajärgede, keskkonna jm olulise hindamise kriteeriumide süsteemid. Juhtimise ja iseregulatsiooni eelduseks on side ning edasi- ja tagasisidestus (vt 6.2.).

 

Lähtekoht ja kujutlus eesmärgist

Iga eesmärgi- ja sihipärane protsess algab lähtekoha fikseerimisest ja kujutlusest, kuhu tahame jõuda või mida tahame saavutada.

Eesmärk on süsteem, kuid eesmärkide kvalitatiivne vahe võib olla väga suur.

Eesmärgid võivad olla ka üpris algelised, näiteks vältimine, kulutamine või kokkuhoid. Esineb sedagi, et eesmärgiks on tegevus, koostatakse „ürituste plaane” ning siis peetakse „ürituse läbiviimist” eesmärgi saavutamiseks.

Enne eesmärgi saavutamist on otstarbekas täpsustada tegevuse siht – otstarbekas suund. Enamasti on õige suuna leidmine keerukam ja tähtsam kui eesmärkide sõnastamine.

 

Eesmärgi tasandid ja käsitlused (vt joonis 2.10.1):

Kulutamine, kokkuhoid, vältimine eesmärkidena põhjustavad nii vaimse kui ainelise vaesumise ja allakäigu igas mõttes.

Kui eesmärk on kulutamine (aeg, raha, muud ressursid), nimetatakse edasist tegevust laristamiseks. Kui eesmärk on kokkuhoid, kujuneb edasine tegevus koonerdamiseks.

 

 

Kui eesmärk on vältimine, nimetatakse seda arguseks ja ühtlasi kujutatakse ette, et nii õnnestub vastutust vältida. Teatud ametikohtadel võib otsustamise vältimine tuua kaasa kriminaalvastutuse.

Tegevus eesmärgina tähendab mingite tegevuste korraldamist tegevuste pärast. Mis välja tuleb, pole üldse oluline. Tegevuslik eesmärgistamine on väga madal tase.

Tulemus eesmärgina on konkreetse tegevuse järel tekkinud hinnatav väljund, millel peab olema kvantiteedi-kvaliteedi-tähtaja ühtsus. Kui üks neist puudu on, muutub tulemus väärtusetuks.

Protsess eesmärgina on ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepidev jada, kus ajaliselt eelneva tegevuse või etapi väljund peab sobima sisendiks ajaliselt järgnevale etapile või etappidele.

 

 

Olek või seisund eesmärgina on tase, mida tuleb saavutada ja mille saavutamisel sisalduvad kõikidel eelnevatel tasemetel mainitud protsessid ja tegevused. Lähtekohaks tuleb fikseerida olemasolev seisund (A) karakteristikutega n-mõõtmelises ruumis ja eesmärgiks soovitav seisund (B) oma karakteristikutega samas ruumis (lugejale tuttav probleemi käsitlusest, joonis 0.3.3.).

 

• Iga tegevuse eel tuleb selgeks mõelda mitte ainult see, mida muuta ja täiustada, vaid ka see, mida on vaja kaitsta ja hoida.
• Alles pärast seda tohib tegutsema hakata.

 

Selleks, et käivitada protsessid, mis viivad seisundist A seisundisse B, tuleb tulemuslikult tegutseda. Tulemuslikuks tegutsemiseks on vaja kokkuhoidlikult kulutada ja vältida kahetsusväärseid tagajärgi. Iga tegevuse eel tuleb selgeks mõelda, mida ja kuidas on vaja kaitsta ja hoida ning mida ja kuidas saab muuta ja täiustada. Alles pärast seda tohib tegutsema hakata.

 

Mida saavutada, mida vältida…

Üldiselt arvatakse, et tulemus on tähtsam kui tegevus, aga meie rõhutame, et jesuiitide loosung – eesmärk pühendab abinõu – on toonud kaasa lõpmata palju kannatusi. On vaja mõelda väga hoolikalt mitte ainult sellele, mida oleks vaja saavutada, vaid ka sellele, mida oleks vaja vältida, ning seetõttu ka kogu protsessi peale.

Kui inimesele kirjutada ette tegevus, ei saa temalt nõuda tulemust. Seega on vaja nõuda tulemust ja täitja peab ise saama otsustada tegevuse üle. Kui inimene on võimekam, tuleb nõuda seisundit (uus kvalitatiivne seisund, n-mõõtmeline ruum) ja täitja peab ise saama otsustada nii tegevuste kui protsessi üle. Kuna vastutustunne ja aktiivsus tekivad läbi otsustamise, on mõistlik jätta võimalikult palju otsustamist täitjale. (Vt 11.2.)

Tulemus saavutatakse konkreetse tegevuse abil. Seisund saavutatakse protsessi kui ajalises järjestuses olevate sündmuste jada läbi. Eesmärgistatud protsess on niisiis tegevuste jada olemasolevast seisundist soovitud seisundisse jõudmiseks. Saavutatud seisund peab sobima sisendiks järgmisele protsessile või otsusele (edasisidestatud süsteem).

 

Tulemused ja tagajärjed

Tulemus on soovitud ja prognoositud. Lisaks tekivad ka soovidega kooskõlas olevad kõrvaltulemused ja soovimatud tagajärjed. Kõikide protsesside juures on vaja ette näha meetmed tagajärgede minimeerimiseks või nende kompenseerimiseks. Püüdes midagi saavutada, tuleb eelkõige teada, mida hoida, ning tagada, et tagajärjed ei kasvaks üle pea, et tagajärgede pärast ei oleks piinlik või õudne.

 

• Tulemus on soovitud ja prognoositud.
• Lisaks võivad tekkida soovidega kooskõlas olevad kõrvaltulemused.
• Igal juhul kaasnevad tagajärjed, mida pole soovitud.
• Tagajärgedega peab oskama arvestada.

 

Protsessi saab hinnata väljundi sobivuse järgi. Kriteeriumiks on, kas saavutatud väljund (seisund) sobib sisendiks järgmistele protsessidele. Edasisidestatus (vt 6.2.) on kõikide otsuste ja protsesside võtmekoht. Kui seda ei arvesta, tekib raiskamine, lõhkumine, kaos.

 

Printsiipide süsteem kui ühiskondlik kokkulepe

Tegevused peaksid alluma printsiipide süsteemile. Printsiibid on ühiskondliku leppena sõnastatud ja avalikustatud põhimõtted. Printsiipide puhul lubatakse, tõotatakse või vannutakse teha kõik endast sõltuv, et hoida, kaitsta, tegutseda, ustavalt teenida oma parima äratundmise järgi.

Igasuguses sihi- ja eesmärgipärases tegevuses on vaja täpsustada, sõnastada, fikseerida kirjalikult, milliseid printsiipe kõik aktsepteerivad ja järgivad, ning mille rikkumisel kaasneb karistus, töökohal alates noomitusest kuni vallandamiseni koos tekitatud kahju sissenõudmisega. Printsiipide rikkumine on piisav alus, et töösuhe katkestada. Kui printsiipe ei ole, siis pole kvalifikatsioonil mõtet. Kui printsiipide süsteem on paigast ära, ei saa süsteem funktsioneerida – tekib korralagedus ja allakäik.

Printsiipide süsteem peab olema fikseeritud ühiskondliku leppena ükskõik millisel tasandil tegutsemiseks (inimene, perekond, ettevõte, omavalitsus, riik). Näiteks laste kasvatamisel on printsiibid: puhtus, järjepidevus, täpsus, turvalisus, ausus, süsteemsus, kord, subjekti-subjekti suhe. Kui printsiibid on kokku leppimata või keegi neid järjepanu ignoreerib, ei tule koostööst kuigi palju välja.

 

Prognoosid ja tulevikustsenaariumid

Tegevus saab olla sihi- ja eesmärgipärane, kui on prognoositud. Prognoosidele tuginedes koostatakse stsenaariumid – kui läheb nii, siis juhtub nii.

Tavaliselt koostatakse optimistlik, keskmine ja pessimistlik ehk roosa, roheline ja must stsenaarium. Roosa järgi läheb kõik tunduvalt paremaks kui praegu (mida teha, kui asjad hakkavad hästi minema?), musta järgi läheb seis oluliselt halvemaks (mida teha, kui asjad lähevad allamäge?), rohelise järgi kulgeb kõik umbes nii nagu praegu. (Vt ka 11.3.)

 

Prioriteedid ja maatriksanalüüs

Igaüks meist on loodetavasti tundnud seda, et tuleks teha ühte, teist ja kolmandat, aga korraga ei saa – järelikult tuleks teha valik, millest alustada. Argitasandil pole sel suurt vahet, aga suurtes organisatsioonides ja institutsionaalsel tasandil tuleb leida, mis on antud hetkel edu saavutamise kõige tähtsam eeldus ja/või kõige suurem oht või takistus.

Kõige tähtsamale keskendumise puhul valitseb oht, et süsteem jääb unarusse. Teine oht on, et tegeldakse vaid paari-kolme teguriga, mitte tegurite süsteemiga.

Prioriteetide leidmiseks mingis valdkonnas on võimalik kasutada maatriksmeetodit. Maatriks on tabeli erivorm, kus mõlemad küljed on sarnased.

Maatriksanalüüsi kohta saab lähemalt lugeda seoses juhtimisega (vt 11.1. ja joonis 11.1.11.).

 

Vahendid on sama tähtsad kui eesmärgid

Alailma tuleb ette, et eesmärk ja vahend lähevad segi. Juhtub ka, et seatakse eesmärke, mille saavutamiseks pole vahendeid kusagilt võtta. NB! Miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi ja sihi suhtes.

Seega pingutada on vaja kõigepealt selleks, et seada väärikad ja otstarbekad eesmärgid ning seejärel luua, leida, hankida eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid, kavandada keskkond, ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused, tegutsemise printsiibid ja nii tegijate, tegevuste kui tulemuste hindamise kriteeriumid. Kui see kõik jääb tegemata, on väga väike tõenäosus, et eesmärke õnnestub saavutada.

Vahendid võivad olla majanduslikud, administratiivsed, organisatsioonilised, õiguslikud, kultuurilised, poliitilised jms. Vahendi sisu realiseerub maatriksiga, kus elemendi kui ressursi telg on üheks näitajaks ja elemendi kui vahendi telg on teiseks näitajaks.

 

Süsteemne käsitlus

Ei ole lihtne tuvastada, millele keskenduda igal hetkel kui kõige olulisemale, samal ajal säilitades käsitluse küllaldast süsteemsust. Kes seda suudab, paneb ettevõtte või organisatsiooni (perekonna, kogukonna, ühiskonna) õitsema, kes mitte, see hakkab peatselt põhjendusi otsima, miks midagi välja pole tulnud.

 

Igal ajahetkel kõige olulisemale keskendudes tuleks silmas pidada, et säiliks ka käsitluse küllaldane süsteemsus.

 

Sagedased vead on, et eesmärgid sätitakse paika, kuid sihid pole üldse arutlusel. Või ei mõelda eesmärke seades vahenditele. Või pole ressursse või kõiki vajalikke tingimusi ressursside kasutamiseks.

NB! Iga ressurss on samal ajal teiste ressursside kasutamise tingimuseks. Näiteks raha või aeg, teadmine, tervis jne on kõik ressursid, kui neid hangitakse ja hoitakse. Nende olemasolu on tingimus teiste ressursside kasutamiseks.

 

2.11. Süsteemsus

 

Väike laps näeb asja ühest küljest ja kirjeldab seda pilti, mis siis paistab. Juba üsna varsti hakkab ta ette kujutama seda tervikut, mida käsitleb, ehkki kõike ei näe. Kujutab ette ka seda, mis on teisel pool, mis on sees, mis on all ja peal – loob oma peas kujutluse tervikust.

Süsteemse mõttemudeli kujunemine inimese peas on ime, mis on vaja saavutada mõtlemiseks soodsate tingimuste tekitamisega.

 

Arendamine pole võimalik

Süsteemid jagunevad reguleeritavateks ja isereguleeruvateks. Kõik need funktsioneerivad ja muutuvad, vananevad, lagunevad jne, aga areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid.

„Arendada” ei saa meist keegi mitte kunagi mitte midagi mitte kusagil. Võimalik on luua eeldusi funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks.

Lapsi koolis „arendada” ei saa. Küll on võimalik sättida nii, et laste õppe- ja kasvukeskkond oleks arenguks soodne. Mitte ainult koolis, vaid ka kodus, väljaspool kodu ja kooli, igal pool tuleb leida ja hoida kõike, mis soodustab arengut. Kõik, mis soodustab inimese arengut, on teretulnud ning kõike kahjulikku ja ohtlikku tuleks vältida.

 

• Arendada ei saa meist keegi mitte kunagi mitte midagi mitte kusagil.
• Võimalik on luua eeldusi funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks.

 

Näiteks poistel ja tüdrukutel on eri eas erinevad vajadused, erinevad huvid, võimed, ootused, hinnangud. See, mis ühes eas poistele on huvitav ja arengut soodustav, ei pruugi samas eas tüdrukutele üldse huvi pakkuda. See, millega tüdrukud tahaksid tegelda, ei köida poisse. Samas eas lapsed on nad vaid ÜRO lapse õiguste konventsiooni definitsiooni alusel, tegelikkuses ikka poisid ja tüdrukud – noored isiksused ja subjektid.

 

Süsteemi näha pole lihtne

Tähtsus ja tähendus ükskõik millisele asjale, nähtusele või protsessile ilmneb kontekstis (metasüsteemis). Metasüsteemide süsteemi nimetatakse supersüsteemiks.

Lisaks süsteemsusele tuleks silmas pidada ka komplekssust – tuleb teada, kuidas avada süsteeme, et neid käsitleda nii süsteemselt kui ka kompleksselt.

Otsustamisel on vaja alati arvestada sellega, et mõjutada saab vaid süsteemi üksikuid elemente, osi või alasüsteeme, aga nende toime võib ilmneda süsteemis (tervikus).

 

• Süsteemsus – süsteem ehk tervik koosneb osadest, alasüsteemidest ja elementidest. Oluline on hoomata süsteemi struktuuri, funktsioone ja kvaliteeti.
• Komplekssus – süsteemi käsitlus võimalikult paljudest vaatepunktidest ning nii dialektilistes kui ka trialektilistes seostes.

 

Süsteemi nägemine eeldab suurt pingutust. Peab mõtlema mitte ainult sellele, missugune ta on, vaid ka sellele, kuidas süsteem kujuneb, kuidas eri kvaliteetides olevad süsteemid omavahel seonduvad, kuidas tekivad süsteemide funktsioneerimist, muutumist ja arengut soodustavad ja raskendavad asjaolud.

Süsteemi osad on mehaaniliselt eristatavad tükid. Osade toimimise mehhanisme on vaja tunda, et teada, mida tohib ja mida mitte. Näiteks inimese organismi kui süsteemi puhul küüsi lõigata võib ja peab, näppu heast peast maha lõigata ei tohi.

 

 

Isereguleeruvad süsteemid sünnivad ja tärkavad. Kõik, mida inimesed saavad valmistada, on reguleeritavad süsteemid. Näiteks kõik liiklusvahendid on reguleeritavad süsteemid. Inimese organism on isereguleeruv süsteem.

 

• Auto on reguleeritav süsteem.
• Inimese organism on isereguleeruv süsteem, mida teatud asjaoludel saab mõneti reguleerida. Vahetevahel nimetatakse seda reguleerimist raviks, mõnikord kasvatamiseks, treenimiseks, toitmiseks jms.

 

Ettevõtetes näitab juhtkonna kompetentsust organisatsiooni iseregulatsiooni, funktsioneerimise ja muutumise tase. Mida enam õnnestub siduda õigusi, kohustusi ja vastutust nii, et iga inimene suudaks, tahaks ja jõuaks täita oma ülesandeid (ühtlasi luua eeldusi teistele nende ülesannete täitmiseks), seda rohkem tekib juhtkonnal aega tegelemiseks tuleviku kavandamisega.

 

 

Ühtsuse kategooria mõttemudelites

Hädavajalik on ühtsuse kategooria sissetoomine mõttemudelitesse (vt ka 7.3.) – oluline pole üks või teine komponent, vaid mitme komponendi üheaegne arvestamine. Rääkida võib ühest või teisest, aga peas mõttemudelina peab kujunema kahemõõtmeline (dialektiline) või kolmemõõtmeline (trialektiline) mudel. Dialektilises käsitluses on kõne all väli, trialektilises käsitluses ruum.

Ruumiline (vähemalt kolmemõõtmeliste mudelite abil) mõtlemine on generalisti tunnus.

 

• Dialektilises (kahemõõtmelises) käsitluses on kõne all väli, trialektilises (kolmemõõtmelises) käsitluses ruum.
• Ruumiline mõtlemine on generalisti tunnus.

 

Selleks, et näiteks kohtuda, peab olema kokku lepitud, millal ja kus. Tegelikult saadakse kokku mitte sellepärast, et teame aega ja kohta, vaid selle kohtumise sisu pärast. Niisiis on väärtuseks aja ruumi ja valguse ühtsus.

Eesmärgi kui süsteemi elementide struktuur on invariantne (samasugune) nii vahendite kui süsteemi elementide struktuuriga. Eesmärgistatud protsessi on võimalik käsitleda eesmärgi ja vahendi elementide maatriksi abil (vt joonis 11.1.11.).

Sama klassifikatsioon sobib ka ressursi ja tingimuste maatriksi iseloomustamiseks. Suurte otsuste tegemisel on vaja lahti võtta eesmärk kui süsteem ja konstrueerida sinna juurde vahend kui süsteem. Täpsemini öeldes on vaja ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste süsteemid kokku viia. Nii toimides on võimalik suuri otsuseid projekteerida.

 

2.12. Põhiprotsess ja pealisülesanne

 

Enamasti on üsna keeruline tuvastada ja sõnastada, mis on (peaks olema) põhiprotsess ja milliseid abiprotsesse, kõrval-, täiend- ja sundprotsesse jne oleks vaja selleks, et põhiprotsess saaks ladusalt kulgeda.

Põhiprotsess on see protsess, mille väljundi saamiseks on antud süsteem loodud. Näiteks sobib juba mitu korda rõhutatu: koolis on põhiprotsess lapse areng – kõik, mis soodustab lapse arengut, on teretulnud, ja selleks, mis lapse arengut takistab või kahjustab, et tohiks olla ei aega ega ruumi.

 

• Pealisülesanne on ülesanne, mille inimene seab endale ise, et mõtestada oma olek ja püüdlused ning saavutada kuulumine arukate, vaimselt ehedate hulka.
• Alusülesanne on ülesanne, mille lahendamise või täitmisega kujunevad eeldused pealisülesande lahendamiseks või täitmiseks.

 

Pealisülesande seab igaüks endale ise. Pealisülesandega mõtestab subjekt kogu oma olemise ja tegutsemise. Pealisülesande täitmiseks ei tohi olla ükski takistus liiga suur. Pealisülesannet kantakse südames ja üldjuhul pealisülesandest ei räägita.