Sisukord

3. PEATÜKK: KESKKOND

Keskkond on kõik, mis inimest ümbritseb ning millel on inimestele tähtsus ja tähendus.

Looduskeskkond on ainult üks keskkonna osadest.

3.0. Üldist

Keskkond on kõik, mis inimest ümbritseb ning millel on inimestele tähtsus ja tähendus. Looduskeskkond on keskkonna osa, mitte kogu keskkond! Keskkonda on vaja tunda mitmel põhjusel. Esiteks, inimene ise ja iga ta tegevus sõltub keskkonnast, teisalt sõltub keskkond inimese igast tegevusest, suhtumisest ja hoiakust.

Selleks, et keskkonda näha, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte.

Keskkond (vt joonis 3.0.1.) jaguneb kolme suuremasse rühma: materiaalne (aineline), mittemateriaalne ja virtuaalne.

Looduskeskkonna moodustab kogu loodus – taimed, linnud, loomad, putukad, kliima, õhk jms.

Füüsilise keskkonna moodustavad inimesed kui füüsilised üksused, kes üksteisele keskkonna loovad ja kes üksteise hulgas viibivad.

Tehiskeskkond on kõik aineline, mille inimesed on loonud, valmistanud või lõhkunud.

Vaimse keskkonna moodustavad väärtused ja normid, müüdid, tabud ja voorused, aated ja ideaalid, hoiakud ja suhtumised – kõlbelise käitumise alused.

Psüühiline keskkond ehk situatsioon jaguneb kaheks – objektiveeritud ja subjektiveeritud keskkonnaks (vt 3.2).

Sotsiaalse keskkonna moodustavad inimsuhted, nende eeldused, tulemused ja tagajärjed.

Virtuaalseks keskkonnaks on märkide ja sümbolite mõtestatud süsteemid. Eristada saab kolme alaliiki:

suulist, kus toimub inimestevaheline vahetu suhtlus;
ainelist, kus toimub suhtlus andmekandjatel, nagu savitahvlid, liiklusmärgid, raamatud, maalid, heliplaadid jms;
elektroonilist, kus toimub igat liiki elektrooniliste seadmete kaudu vahendatud suhtlus.

Tänu elektroonilisele keskkonnale on inimeste suhtlusruum tundmatuseni muutunud. Suhtlus on nüüd võimalik kogu aeg ja asukohast sõltumata.

Keskkonna ükski osa ei taga rahuldavat suhtlust, kuid ükskõik millise puudumine võib halvata kogu suhtluse.

Keskkonnahoid on:
• sihiteadliku tegutsemise objekt;
• elukultuuri näitaja;
• inimeste arukuse indikaator;
• koosmeele ilming;
• printsiip;
• elukorralduse ja arengutaseme funktsioon.

Looduskeskkonna puhul on tähtis puhtus, mitmekesisus ja isetaastuvus. Mõtlematu või hoolimatu tegevuse tõttu võivad looduskeskkonna komponendid või kogu looduskeskkond saastuda või koguni hävineda. Hoides loodust, hoiab inimene tegelikult ka ennast. Tulevastele põlvedele ei tohi jätta loodust kehvemana kui me ise selle saime eelmiselt põlvkonnalt, sõdadest ja okupatsioonidest, vaesusest ja viletsusest hoolimata.

Seesama kehtib keskkonna kõigi teiste komponentide, nii materiaalse kui ka mittemateriaalse ja virtuaalse keskkonna kohta. Keskkonna hoidmiseks, loomiseks, kaitsmiseks ja kasutamiseks on vaja teadmisi, oskusi ja arusaamist, ent määravaks on kõlbeline kreedo ja sotsiaalne kontroll.

Rahuldav saab olla vaid selline keskkonnakäsitlus, mis avardab inimese ettenägemise ja äratundmise ning iseseisva mõtlemise võimet ja võimaldab jõuda otsusteni, mida täites saaks keskkond täiuslikumaks, rikkamaks, avaramaks, puhtamaks, mitmekesisemaks ja inimesed seeläbi õnnelikumaks.

Administratiivsete vahenditega on keskkonna hoidmine põhimõtteliselt võimatu. Võimalik on keskkonda hoida ja saastumise korral taastada, kui inimesed seda tahavad ja kui saastamist (hoolimatut suhtumist) käsitletakse kõlvatu teona ning saastajat tabab avalik hukkamõist.

Keskkond muutub ja keskkonda saab ka muuta, kuid pidades piiri, milleks on isetaastuvusvõime. Keskkonnahoid aitab ühtlasi hoida üksteisemõistmist ja põlvkondade järjekestvust.

3.1. Elukeskkond ühiskonna tähenduses

Vahetu keskkond on inimesele tema kodu, lähedased, sõbrad-tuttavad, töö-, õppe- ja loomekeskkond, spordisõbrad, klubiliikmed, jahikaaslased jne.

Perekonna kui keskkonna hoidmiseks on ühteviisi tähtsad kõik pereliikmed, nende suhted ja suhtetoimed. Sama võib öelda ka igasuguses muus mittemateriaalses keskkonnas elamise kohta. Kõikjal on oluline hoida inimlikku aktiivsust ja vastutustunnet, iseseisvust ja osavõtlikkust.

Paraku on ühiskonnas ohtralt võõrdumist ja võõrandumist, marginaalsust ja deprivaatsust, konformsust ja eskapismi, indolentsust ja ükskõiksust, anoomiat, rollikonflikte, vägivalda, dissidentsust jpm. (Vt 3.3.)

Igaks tegevuseks on vaja sobivat keskkonda. Samas on elukeskkond tervik, kus ühtegi komponenti ei ole mõistlik ignoreerida ega pidada kõige tähtsamaks või vähetähtsaks. Seda, mis jäetakse unarusse, tuleb hakata mõne aja pärast kompenseerima. Kompenseerimine võib minna väga kalliks, võtta palju aega ja ei pruugi õnnestuda.

Keskkond on:
• tegutsemise eeldus, tulemus ja tagajärg;
• ressurss ja tingimus igasuguste ressursside kasutamiseks;
• (võib olla) probleem;
• (võib olla) siht, eesmärk ja vahend sihil püsimiseks ning mis tahes eesmärkide saavutamiseks;
• juhtimise, valitsemise, haldamise ning sidustamise objekt ja tegur.

Erilist tähelepanu vajab elektrooniline keskkond, mis on inimesi, eriti lapsi muutnud palju, paraku ka negatiivses suunas. Nutiseadmete tõttu on raske keskenduda, sest alatasa tuleb vaadata, ega ei ole tulnud mõnda e-kirja.

Süveneb pealiskaudsus, sest andmetulva tõttu tekib petlik kujutlus, et oled igast asjast informeeritud, ja hakkab paistma, et pole mõtet midagi selgeks õppida, kui alati saab kuskilt järele vaadata. Püsivaid teadmisi nii ei kujune.

Palju on neid, kellel tunnistused ja diplomid taskus, aga kes määratleda ja piiritleda ei oska, süstematiseerimine ja klassifitseerimine käib üle jõu, modelleerimisest, analüüsist, sünteesist ja ekstrapoleerimisest rääkimata.

Inimlik õpe sisaldab kõiki tegevusi (tegevussüsteemi, vt 7.0.) ning kulgeb ratsionaalse, vaimse ja emotsionaalse ühtsuses. Juba on selge, et õpe, mille keskmes on elektroonilised seadmed, muudab kogu õppe-kasvatussüsteemi kardinaalselt. Ei ole teada, millised tulemused ja tagajärjed selle muutusega kaasnevad.

• Loodust kasutades peab inimene arvestama, et ta ei kahjustaks loodust.
• Looduskasutuse piiriks on isetaastumisvõime.
• Ühiskonnas peab inimene arvestama, et ta ei kahjustaks keskkonda, sh ühiskonda ja kultuuri, ega kellegi teise täpselt samasuguseid õigusi kui on tal endal.

Nutiseadmed on võimsad õppevahendina, ent seda ohtlikumad, mida vähem osatakse nende toimeid ette näha ja arvestada. Ohtudest saab tavaliselt rääkida ükshaaval, aga nad kujunevad koos ja korraga, vastastikku üksteist võimendades. Rahvas tervikuna vajab õpet virtuaalses keskkonnas käitumiseks, aga ka enda ning teiste hoidmiseks nendes uutes oludes.

3.2. Situatsioon

Igal konkreetsel hetkel leiab inimene end mingites oludes, mingis olukorras ja mingis situatsioonis. Nende koostoime märkamine ja arvestamine on üks ühiskonnas tegutsemise võtmeküsimusi. Ükskõik, mida me teha tahame, tuleb arvestada nii olusid ja olukorda kui ka situatsiooni nii objektiveeritud kui ka subjektiveeritud võtmes, sest muidu ei pruugi aru saada ei võimalustest ega ohtudest, ei inimsuhetest ega taotlustest ega hinnangutest.

Objektiveeritud situatsioon

Objektiveeritud situatsioon koosneb stereotüüpidest – kultuuris fikseeritud arusaamadest käitumiseks teatud puhkudel (vt 5.0.). Inimesed saavad enesehinnangu läbi teiste inimeste silmade, seetõttu püüavad nad käituda nii, et see oleks kooskõlas teiste inimeste ootustega ning ühiskonnas ja kultuuris kujunenud arusaamadega. Selleks peab aru saama, mis on õige ja vale, sobiv ja sobimatu, ilus ja inetu, kohane ja kohatu.

Kordame, et stereotüübid on terviklikud kujutlused kultuuris (ka subkultuurides) juurdunud käitumismudelitest. Sotsialiseerumine (vt 2.2.) seisneb stereotüüpide süsteemi omandamises.

Stereotüübid on terviklikud kujutlused kultuuris juurdunud käitumismudelitest.

Nagu juba eelmises peatükis juttu oli, saavad lapsed heal juhul juba enne kooli põgusa kujutluse sellest, kuidas käituda tunnis, vahetunnis ja eksamil, kontserdil, kirikus, pulmas, matusel, bussis, poes jm. Igal eluhetkel oleme mingis objektiveeritud situatsioonis ja meid peetakse arukaks, kui käitume kooskõlas nende kirjutamata reeglitega, mis on põlvest põlve kujunenud ja kinnistunud normina.

Igas situatsioonis käitumiseks on igas kultuuris ja isegi sama kultuuri eri kogukondades mõnevõrra erinevad reeglid. Nendes reeglites on nii üldinimlikku ja loomuomast kui ka rahvuslikku ja kohalikku. Mõned stereotüübid on jäigad ja totaalse toimega, teised paindlikud ja lokaalsed. Igaüks peab suutma ise vahet teha.

• Keskkond on olude, olukorra ja situatsiooni ühtsus.
• Käitumiseks mingis rollis peab inimene tundma ja arvestama nii olusid, olukorda kui ka situatsiooni.

Keegi ei saa täpselt teada, millal, kuidas ja tänu millele on stereotüübid tekkinud, kuid kõik teavad, et need on olemas. Kui mõni inimene nendest reeglitest ei hooli ja objektiveeritud situatsioonis ei orienteeru, võib selguda, et teda ei peeta omaks, aga võib tekkida ka palju muid arusaamatusi.

Subjektiveeritud situatsioon

Subjektiveeritud situatsioon on tunne, mis tekib olude, olukorra ja stereotüüpide (objektiveeritud situatsiooni) koostoimel. Sisenedes mingis ruumis tegutsevate inimeste sekka, peab siseneja võimalikult kiiresti aru saama, kas ruumis on tõene või mänguline, probleemne või absurdne, rahulik või ekstreemne, konfliktne või sõbralik, stabiilne või labiilne, valiku- või sundsituatsioon vms. Kui sisenejal ei õnnestu situatsioonis orienteeruda, võib kergesti juhtuda, et ta „astub ämbrisse”.

Sedagi on lugeja juba lugenud, et igal eluhetkel on inimene mingis rollis (1.5.). See, kuidas inimene selles rollis käitub, sõltub mitmest asjaolust, nii sellest, kui adekvaatselt ta adub situatsiooni ning milline on ta enda ja teiste kultuuri- ja ühiskonnatunnetus, kui ka sellest, kui täpselt ta oma rollis püsib ja reageerib vastandrollis olijate käitumisele.

Inimene on kas situatsiooni kujundaja või peab kohanduma teiste loodud situatsiooniga. Ta saab käituda adekvaatselt, st olla ootuspäraselt oma rollis, kui ta adub nii olusid ja olukorda kui ka situatsiooni, kus ta viibib (mitte pelgalt üht, teist või kolmandat).

Tõeses situatsioonis leiab inimene end siis, kui ta tunneb, et see, mida tehakse, on ehe, selge, kindel, et selle tulemusest sõltub palju. Järelikult tuleb tõsiselt suhtuda igasse detaili ja tervikusse ning osalemiseks tuleb end kokku võtta.

Mängulises situatsioonis leiab inimene end siis, kui on näha, et inimesed mõtlevad ühte, räägivad teist, teevad kolmandat – pingutavad mulje jätmiseks. Kui keegi vaatab lakke ja torgib samal ajal keeleotsaga purihammast, võib teistele kergesti jääda mulje, et ta mõtleb. Mängitakse muretsemist, hoolivust, tõsidust, mõistmist, armastust, otsustamist, vastutamist jne. Mängulist situatsiooni ei maksa segi ajada mänguga (vt 7.1.)!

Kodaniku silm ja kõrv peaksid olema küllalt teritatud, et märgata, millal aetakse asja ja millal mängitakse asjaajamist, millal peetakse nõu või mängitakse nõupidamist.

Probleemses situatsioonis tunneb inimene end siis, kui tal on mure ja ta on kindel, et leiab lahenduse, ent veel pole õnnestunud avastada teed parima lahenduseni jõudmiseks.

Tark õpetaja sokutab õpilased probleemsituatsiooni ja paneb kõik pingsalt otsima väga head lahendust. Kui õpetajal õnnestub kujundada vajadus teadmiste, oskuste ja kogemuste järele, saab ta rõõmsalt vaadata pealt, kuidas lapsed õhinal otsivad ja uurivad ning muutuvad nõudlikumaks ja targemaks.

• Probleem on tunnetatud vastuolu.
• Probleemi saab sõnastada see, kes teab, kuidas on ja kuidas peaks (peab) olema.

Probleemsituatsiooni kõrval on vaja tunda ka probleemi. Nagu eelpool öeldud, on kahjuks selle sõna tähendus sassis. Sõna „probleem” on kasutusel üha sagedamini, aga enamasti peetakse probleemiks (vt joonis 0.3.3.) mingit raskust või takistust, puudust või segadust.

Absurdses situatsioonis tunneb inimene end siis, kui talle näib, et rahuldavat lahendust ei ole. Kui tundub, et tee, mida tahad, või kuidas tahad, või ära tee üldse midagi – iga tegevusega võib minna olukord järjest hullemaks ja rahuldavat lahendust ei ole võimalik leida. Kui inimene ei usu, et väljapääs on olemas, tekib kas ükskõiksus enda ja ümbritseva suhtes või soov põgeneda.

Paraku võib juhtuda, et absurdisituatsioonis (väljapääsmatus olukorras) võib inimene muutuda agressiivseks. Suur osa lähisuhete vägivallast ja enamik eneseagressioone pannakse toime absurdisituatsioonis. Psühhiaatrid ütlevad võib-olla, et sellise käitumise põhjuseks on depressioon, psühholoogid, et apaatia, sotsioloogid, et võõrdumine või koguni võõrandumine. Raviks ei piisa tablettidest!

• Otsustada saab vaid valikusituatsioonis.
• Kuna aktiivsus ja vastutustunne kujunevad otsustamises, on valikusituatsioonil põhjapanev tähtsus.

End absurdisituatsioonis tundvaid inimesi oleks vaja aidata probleemsesse situatsiooni tagasi. Eesmärk on siis eneseusu, perspektiivitunde ja usalduslike suhete taastamine. Vaja oleks saavutada, et inimesed oskaksid näha ja sõnastada probleeme ning seejärel ka avastada probleemide põhjuseid. Edasi on juba lihtne jõuda etappi, kus saab otsida üha uusi võimalusi, aduda, et iga uus võimalus on ühtlasi eelduseks uutele otsingutele ja leidmistele. Elu saab edasi minna, kui õnnestub stagnatsiooni ja taandarengu tegurid avastada ja välja juurida.

Valikusituatsioonist on siin raamatus korduvalt juttu seoses otsustamisega.

Inimene tunneb end valikusituatsioonis, kui:

tal on alternatiiv, s.o vähemalt kaks enam-vähem võrreldavat võimalust;
ta usub, et on küllalt vaba selleks, et mõelda, tunda ja öelda seda, mida peab õigeks;
ta on veendunud, et keegi ei hakka ei teda ega ta lähedasi ahistama ei siin ega mujal, ei nüüd ega hiljem sellepärast, et ta väljendas oma isiklikku arusaama;
ta tunneb, et tal on vähemalt üks alternatiiv, st on vähemalt kaks enam-vähem võrdset või võrreldavat võimalust, millest mõlemal oma plussid ja miinused;
ta saab lisada alternatiive, sest nende alternatiivide hulgas, mis juba olemas, ei pruugi sobivat olla;
ta on veendunud, et kõne all on väga tähtis küsimus, milles eksimine oleks väga ohtlik või kahjulik, mistõttu on tarvis keskenduda, süveneda, hoolikalt mõelda mitte ainult alternatiividele, vaid ka järgneva eelistusotsusega tõenäoliselt kaasnevate tulemuste ja tagajärgede peale.

Sundsituatsioonis leiab inimene end juhul, kui ta tunneb, et valikuvabadust ei ole; kui on selge, et tuleb teha seda, mida on kästud, siis, kui peab, sellest, millest peab jne. Sundsituatsioonis ei ole otsustamises osalemine võimalik – järelikult ei ole võimalik vastutada. Seejärel juba tekib küsimus, milleks siis õppida ja mõelda, otsida ja avastada optimaalseid lahendusi.

Sundsituatsioonis muutuvad suhted külmaks ja silmakirjalikuks, esile tõusevad pugejad, keelekandjad, nahavedajad. Kõlbelised kriteeriumid võivad kaotada oma reguleeriva toime.

Stabiilses situatsioonis on inimene, kui tema meelest kõik püsib nii, nagu on kogu aeg olnud. Ei pea muretsema selle pärast, missuguseks olud, olukord või situatsioon võivad muutuda. Inimesed käituvad rahulikult, teevad pikaajalisi plaane, söandavad luua kodu ja perekonna ning mõelda laste saamisele. See pole stagneerumine – muudatused on kõigile arusaadavad.

Labiilses situatsioonis on inimesed ootusärevuses ja pikaajalisi plaane ei söanda teha.

Rahulikus situatsioonis tunnevad inimesed end siis, kui tavad, kombed, traditsioonid toimivad kindlalt ja liigseks muretsemiseks põhjust ei ole.

Ekstreemses situatsioonis – näiteks tulekahju, lahing, avarii, torm – on inimeste arusaam normaalsest käitumisest teistsugune, nad käituvad täiesti teisiti kui rahulikus ja stabiilses situatsioonis. Käsud-korraldused on siis resoluutsed ja kuuluvad täitmisele viivitamatult. Käsu andja peab veenduma, et temast saadi õigesti aru. Seetõttu tuleb ekstreemses situatsioonis käske korrata ja nende täitmisest ette kanda.

Kes oskab situatsiooni kiiresti ja täpselt hinnata, saab vastavalt ka reageerida ja käituda. Eriliselt tähtsad on üleminekud. Kui olukord muutub, võib muutuda ka situatsioon ning inimeste rollid ja staatus. Kui lapsed mängivad rollimänge, siis nad harjutavad elamist ja olemist eri rollides ja situatsioonides.

3.3. Sotsiaalsed pinged

Inimesed sõltuvad suuresti sellest, milline on nende sotsiaalne staatus, sotsiaalne keskkond ning sotsiaalsed pinged neis ja nende ümber. Sotsiaalseid pingeid on vaja tunda ja arvestada mitte vähem kui teisi. Paraku ei saa ühtegi neist kõrvaldada ega vähendada otse. Mõnevõrra saab seda teha, kui teame, mis neid pingeid esile kutsub.

• Vaja oleks tunda sotsiaalseid pingeid ja nende tegureid ning saavutada, et nad ei kasvaks purustavaks jõuks.
• Selleks on vaja, et iga jõud oleks tasakaalustatud vastandjõuga, iga nähtus vastandnähtusega, iga protsess vastandprotsessiga. Muidu tekib olukord, kus ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada.

Oluline on arvestada, et rääkida saame neist pingetest ükshaaval ja eraldi, elus toimivad need aga vastastikustes seostes, sündroomina (tunnuste kogumina). See tähendab, et pinged võivad ka üksteist võimendada või pärssida.

Allpool käsitleme sotsiaalseid pingeid, kuid vaja oleks saavutada, et neid pingeid ei tekiks, et nende asemel oleksid vastandnähtused, vastandprotsessid. Pingete tegurite kirjeldamisel on sama taotlus – et tähelepanu oleks teritatud pingetegurite vältimiseks ja et siis, kui üleliigsed pinged on siiski tekkinud, oleks valmidus avastada pingete tekkimise põhjused ning leida meetmed nendest põhjustest vabanemiseks ja vastandnähtuste esilekutsumiseks.

Võõrandumine

Võõrandumine ilmneb siis, kui mingi tegevuse tulemus pöördub tegija vastu, muutub tegijale vaenulikuks jõuks. Võõranduda võib töö, juhtimine, looming, etendus, laps, valitsus, koostööpartner jne. Võõrandub selle tõttu, et tegijal ei ole mingil põhjusel võimalik osaleda oma tegevuse tulemuse kasutamises ja tal pole asja ka sellega, mis edasi juhtub.

Näiteks töö võõrandub tegijale, juhtimine või valitsus võõrandub rahvale. Võõrandumise tõttu võivad inimesed kaotada mõõdu- ja piiritunde ning muutuda meeletuks. Võõrandumise tõttu tekkinud vastasseisul võivad olla hirmsad tagajärjed.

Võõrandumist saab vältida, aga seda on väga raske tagasi pöörata. Kui adekvaatseid meetmeid ei võeta, on vaid aja küsimus, millal tuleb katastroof. Inimesed, kes on selliseid protsesse põhjustanud, ei saa tavaliselt kuigi hästi oma osast aru.

Need inimesed, kes on võõrandumise põhjustanud, tavaliselt ei saagi olukorda parandada, nad võiksid olla tublid kusagil mujal. (3 + 5 reegel, vt 13.4.) Võõrandumine põhjustab kriisi ja kriisiga võib kaasneda antud süsteemi hukk. Tõsi küll, teatud võimalus on ka selleks, et süsteem säilib, kuid jääb põdema. Mingi tõenäosus on ka, et kriisi põhjustest õnnestub jagu saada ja just tänu kriisile algab tervenemine ehk tõus kvalitatiivselt uude olekusse.

Võõrdumine

Võõrdumine on võõraks muutumine, eemaldumine, kõrvaletõmbumine, mittetegelemine. Võõrduda saab tööst, õppest, kodust, abikaasast, sõpradest, loomest, perekonnast jne.

Võõrdumisel võib olla palju põhjuseid. Iga kodanik peaks teadma, mis (põhimõtteliselt) võib panna inimesed võõrduma. Kes tahab selgusele jõuda, vaadaku ise:

Kas inimesed on (kas on võimalik olla) küllalt informeeritud? Kas saadaval on kanalid, mille kaudu oleks võimalik olla informeeritud? Oluline on võtta arvesse, et osaline informeerimine (terviku varjamine) on petmine.

Kui inimene avastab, et talle valetatakse pidevalt, antakse osaliselt informatsiooni, siis on vaid aja küsimus, mil ta kaotab usu ja usalduse, lööb käega ja asub tegelema millegi muuga.

Kas inimene saab aru, mis toimub? Näiteks tekstidest, tegevustest, inimeste taotlustest, seostest, otsustest, printsiipidest, piirangutest.
Kas saab osaleda arutlustes? Kui keegi halvustab, vastandab, mängib nurka, siis tõenäosus, et inimene järgmisest koosolekust aktiivselt osa võtab, on väike. Näiteks demagoogia, salatsemine, ironiseerimine, sildistamine, alavääristamine on põhjendamatu autoriteedi tavalised „tööriistad”, mille tagajärg võib olla võõrdumine.
Kas saab osaleda otsustamises? Vastutustunne ja aktiivsus tekivad ainult läbi otsustamise. Kui näiteks pika arutelu järel teatab nõupidamise korraldaja ühtäkki otsuse, mis arutelust ei tulene, ja tahab jätkata koosolekut järgmisel nädalal, siis järgmisel koosolekul on osavõtjate ring suure tõenäosusega väiksem – kes on haige, kes puhkusel, kes „pakilisi” ülesandeid täitmas.

Tegelikult ei soovi keegi tulla, sest pole mõtet, kuna otsuse tegemisel argumente nagunii ei arvestata. Küsimus „miks on ühiskonnas dialoog lakanud?“ on õige, põhjus on selles, et võimul olijad teise poole argumente ei kuula.

Kas on tagatud kaitse? Kui keegi saab teistele liiga teha, anda seda, mida ei taha, või ära võtta seda, mida tahad, siis kaitset pole. Näiteks saab tekitada auke suhetes, levitada kuulujutte, hirmutada, ähvardada. Kui koolis on kiusamine, siis laps kooli minna ei taha ja otsib põhjuseid mitteminemiseks – kord on kõht haige, siis jalg ja siis pea.
Kas on tagatud valikuvõimalus elementaarsetes asjades? Kui keegi võtab endale õiguse teha märkusi näiteks välimuse, riietuse, kaaslase, istekoha jms valiku kohta, võttes ära lihtsaid elulisi asju või õigusi, võib tagajärjeks olla võõrdumine.

• Sotsiaalne on ühiskonnas see mittemateriaalne makrokeskkond, mis kujuneb tingituna ühiskondlikest suhetest ja suhtetoimest.
• Sotsiaalsed pinged kujunevad subjektil sel juhul, kui tema kujutlus endast ja sellest ideaalist või vähemalt normist, milles ta end näha tahab, erineb oluliselt tegelikkusest.

Kas on võimalus osaleda eesmärgi seadmises? Kas eesmärgid on väärikad? Kui eesmärgid on alatud, mõttetud, nadid, siis võib juhtuda, et inimene, kes ei taha tunda end määrituna, soovib eemalduda.
Kas vahendid on mõistlikud ja väärikad? Võõrdumise võib esile kutsuda ka äpardunud vahendivalik. Nagu lugeja juba teab, ei ole vääritute vahenditega väärikat võimalik saavutada.
Kas printsiibid on sobivad? Eriti oluline on arvestada, kas kehtivad vähemalt järgmised printsiibid: personaalse vastutuse, kõlbelise korrektsuse, edasisidestuse, tagasisidestuse, humaansuse, kompetentsuse, keskkonnahoiu printsiip.

Pinge võib sundida põgenema

Eskapism on sotsiaalne pinge, kus väljapääsuks eelistatakse põgenemist kas füüsiliselt teise kohta, n-ö enda väljalülitamist või põgenemist mingil muul viisil, sh alkoholi ja teiste meelemürkide ja asendustegevuste abil. Ka enesetapp võib olla põgenemine.

Põgeneda saab meeldivasse, tundmatusse, minevikku. Saab minna metsa, elada seal nii, nagu on elatud eelmistel sajanditel.

Alternatiivid annavad jõudu, teevad inimese vabaks ning formeerivad hoiakuid ja suhtumist. Inimesed ei jäta kodumaad maha mitte eeskätt seetõttu, et neile mujal väga meeldib, vaid pigem seetõttu, et nad on kaotanud kodumaal usu ja lootuse. Astla võib püsti ajada see, kellel on ka teisi võimalusi.

• Sotsiaalsetes seostes on jõu üheks allikaks alternatiivid.
• Kellel alternatiive ei ole, on üpris jõuetu.

Teised võimalikud sotsiaalsed pinged

Anoomia on sotsiaalne pinge, mis võib kujuneda kujutlusest, et norme pole. Kui pole norme, pole väärtuseks ka solidaarsus ega koostöö; ühiskond, nagu ka kogukond ja perekond, kus teatakse küll, millised normid on ja kuidas neid arvestada, aga tegelikult neid siiski ei järgita, ei kehti ei õigus ega õiglus. Rohkesti tekib anoomiat igasuguste kriiside ja üleminekute ajal, mil ei olda enam võimelised oma liikmeid ühendama. Mida nõrgemaks jääb side inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahel, seda enam võtab maad anoomia, millega kaasneb vägivald, hoolimatus, meeletus, purustused.

Anoomiline pinge võib tekkida ka siis, kui inimene peab olema sellistes rollides, mille väärtused ja normid on vastuolulised. Või näiteks siis, kui ta peab töötama kahel ametikohal, millest kummastki ei taha loobuda – mida rohkem süveneb ja tegeleb ühel ametikohal, seda vähem jääb jõudu ja aega teise ametikoha jaoks. Raskes anoomilises seisus inimene võib tardunult vahtida klaasistunud pilguga kaugusesse, midagi nägemata.

Rollikooskõla ja rollikonflikt – normaalsel juhul inimesed saavad aru, et igaühel on igas oma rollis õigused, kohustused ja vastutus. Raskusteta saadakse aru ka sellest, et mingis rollis saab olla, kui keegi on vastandrollis. Rolli tähendus ilmneb suhetes selle või nendega, kes on vastandrollis. Oma rollis tuleb parimal võimalikul viisil teha seda, mida oodatakse kultuuris ja ühiskonnas fikseerunud arusaamade süsteemi kohaselt. Õpetaja saab olla õpetaja rollis, kui keegi on õpilase rollis. Õpetajate toas on õpetaja kolleegi rollis, tänaval liikleja rollis, kodus abikaasa ja isa-ema rollis. Kõik laabub, kui see tundub enesestmõistetav.

Oluline on arusaamine, mis on vastastikune. Igaühel on oluline tunda mitte ainult ennast ja oma rolle, vaid ka neid ja nende rolle, tänu kellele on võimalik olla oma rollis. Teineteise rollide tundmine ja tunnistamine, nagu ka vastastikku üksteisele edueelduste loomine ja hoidmine, on rahulolu allikas.

Paraku võib juhtuda, et suhted vastandrollis olijaga muutuvad nii talumatuks, et vanaviisi edasi elada ei saa, aga uutmoodi ei taha ja ei oska. Meeles tasub pidada, et antipaatia on vastastikune. Ajalooliselt on rollikonflikt ühiskonnas kaasa toonud revolutsiooni või ka muid massilisi repressioone ja verevalamisi. Rollikonflikt perekonnas võib põhjustada lahutuse, ettevõttes streigi jpm.

Konformsus kui pinge tekib ühiskonnas, kui inimesed ei söanda olla iseseisvad ja tahavad käituda nagu keegi teine, püüavad mitte erineda. Mingid „autoriteedid” määrasid käitumise stereotüübi ja inimene käitub selle järgi oma tõekspidamisi eirates. Näiteks käitumismaneeride, riietuse, kõnemaneeri, hoiakute ja suhtumise kopeerimine, et kellelegi meele järgi olla. Oma kuulumise näitamiseks, nagu ka kuulumistunde süvendamiseks kantakse rinnamärke ja riideid või muid asju, mis on ka nendel, kelle hulka tahaks kuuluda või peab kuuluma.

Natsionalistikul Saksamaal tuli kanda punast käesidet musta haakristiga ning tervituseks tõsta käsi ette ja hüüda „Heil Hitler!”. Nõukogude Liidus pidid pioneerid kandma punast kaelarätikut, tõstma tervituseks käe lauba ette ja hüüdma „Alati valmis!”. Iga kuulumist rõhutava detailiga, iga sellise teoga pidi süvenema piiritu ennastsalgav armastus palavalt armastatud juhtide vastu. Häbi, mida paljud arvatavasti tundsid siis, kui nad esimesi kord neid protseduure läbi tegid, asendub kognitiivse dissonantsi (vt 2.5.) toimel varsti fanaatilise hoiakuga. Sellist uperpalli ei juhtu, kui inimene suudab käsitada seda kõike mänguna ja ennast mängusituatsioonis.

Konformsus kujuneb isiksust laastavaks jõuks autoritaarses keskkonnas.

Indolentsus on pinge, mis tekib, kui inimene avastab, et see, mida ta igatseb, ja mida justkui lubatakse, on tegelikult kättesaamatu. Siis võib juhtuda, et ta hakkab endale sisendama, et tegelikult ta ei tahagi, ei soovi osaleda, ei tee seda, mida teised talle on soovitanud või ette kirjutanud.

Isik, kes tunneb, et talle maalitud tulevik ja ta enda unistused ei saa realiseeruda, tunneb end petetuna. Võib kujuneda nii apaatia ja depressioon kui ka agressiivsus, aga sellele kõigele lisaks hakkab indolentne isik sisendama endale ja teistele vastupidist sellele, mida ta endiselt hinges kannab, mida loodab ja tahab. Sellise positsiooni võtab näiteks poiss, kes tahaks ka, et tal pruut oleks, aga ükski tüdruk ei tule temaga kinnogi. Kui mõni poiss aina seletab, et ei taha tüdrukuid nähagi ja ei mõtlegi mõnega neist käima hakata, on arvatavasti tegemist deprivatsiooniga. Indolendid muutuvad lodevaks ja ükskõikseks. Põgenemine ehk eskapism on sageli indolentsuse tagajärg.

Ivan Krõlovil on indolentsuse kohta valm rebasest ja viinamarjadest – kui rebane ei saa viinamarju kätte, teatab ta, et viinamarjad on hapud ja ta pole neid tahtnudki.

Indolentsuse aste on kõrge õppeasutuste lõpetajatel, kellele on aina räägitud, et kõik uksed on noortele valla, aga avastavad, et tegelikult neid keegi nii väga ei oota. Ametialase ja tunnetusalase ettevalmistuseta ühiskonna- ja kultuurivõhikutel kulub veel kolm-neli aastat, enne kui neile saab usaldada vastutusrikkaid ametikohti.

Üksindus tabab inimest, kes leiab, et pole enam inimesi, kellega oleks võimalik tõemeeli midagi sisulist arutada ja koos välja mõelda ning ka ära teha. Üksindust tunneb inimene, kellele näib, et tema tegevus on olnud mõttetu, sest kõik uus on muutunud vanaks, pole kellegagi jagada ei rõõmu ega muret ja keegi ei võta tõsiselt seda, mida tema võtab. Kuna ta selles situatsioonis ei ole küllalt kompleksne, hakkab ta pingutama näimiseks, mitte saavutamiseks. Tegeleb tühiste asjadega, olulise jätab kõrvale.

Üksindust kui pinget kogev inimene ei taha enam suhelda, muutub eraklikuks ja võib hääbuda, võib jõuda kes teab kuhu. Kõne all on üksindus kui ängistus (mitte üksindus kui saavutus), mille tagajärg võib olla ka enesetapp. Kui usku, usaldust ja armastust enam pole, tekib tunne, et edasi elamine on mõttetu. Paljud leiavad üksindusest väljapääsu Looja toel. Kui inimene tunneb, et keegi temast hoolib ja teda hoiab, võib üksindusega kaasnevast masendusest üle saada.

See, kui palju keegi tegelikult hoolib ja armastab, ei loe – on nii, nagu inimesele tundub.

Deprivaatsus on pinge, mis kujuneb, kui inimene ei suuda taluda seda, et teda ümbritsevad inimesed, kelle hulka ta arvas end kuuluvat, on järsku kadunud või selja pööranud. Näiteks väikelaps, kes on viidud lasteaeda, või inimene, kes on saanud ootamatult koondamisteate, võib muutuda lohutamatuks. Nii tekkinud pinge võib jätta elukestva jälje.

Raske deprivatsioonitrauma tõttu võib juhtuda, et inimene ei usu ega usalda enam mitte kedagi. Muidugi on ta siis ka ise tõrjutud. Kellel pole sõpru ja mõttekaaslasi, võib muutuda pilkamise objektiks ja hinge hakkab kogunema sappi, mida ükskord, kui tuleb sobiv hetk, teiste peale välja valada. Deprivaatsuse tõttu tugevneb soov kellelegi haiget teha ja, paraku, ka kalduvus tunda rõõmu teiste kannatustest, valust ja kurbusest. Nii võib inimene kasvada psühhopaadiks ja kui ei osata või ei viitsita võtta meetmeid, võib kujuneda sotsiopaat, kes pürib võimule ja ei pea rahvale tekitatud kannatusi millekski.

Marginaalsus on sotsiaalne pinge, mis tekib seetõttu, et inimene ei suuda ennast määratleda ja tundub, et pole enam see ega veel ka teine. Marginaalsust tekitavad mitmesugused üleminekud, mis inimese elus ette tulevad. Mingi aja kogevad marginaalsust emigrandid-immigrandid, klassi, kooli ja töökoha vahetajad. Piltlikult öeldes tunneb kahevahel olev inimene end umbes nii nagu see, kes istub kahe tooli vahel põrandal, sest tal pole kindlust. Põrandal on paha istuda, eriti siis, kui kõik teised istuvad toolidel. Inimesele näib see ebaõiglane ning ta on pahur ja labiilne, ärritub pisiasjade peale, ütleb teravusi, mõtleb negatiivselt ja räägib rumalusi, ise teadmata, kellele või milleks. Kui ei õnnestu marginaalsust ületada, võib juhtuda, et inimene tõmbub endasse, muutub üksildaseks, kaotab lootuse.

Kui inimene on just tööle võetud, on tähtis talle tutvustada uusi kolleege ja korraldada mõni mitteformaalne kokkusaamine, et uustulnuk saaks kohmetusest kiiremini üle ning kogeda soojust ja usaldust, tunneks, et ta on uues kohas omaks võetud.

• Antipaatia – vastumeelsus, ebameeldivus, vastikus (pea alati vastastikune tunne).
• Sümpaatia – poolehoid, meeldivus.
• Empaatia – inimese võime tunda teise inimese tundeid.
• Mimpaatia – empaatia süvavorm, mis võib avalduda vihkamise või armastusena.
• Kompaatia – võime kaasa tunda teise muredele ja rõõmudele. Sügavate tunnete jagamine on vahend nende tunnete kordistamiseks – rõõm ja õnnetunne on kordades suuremad ja mure kordades väiksem.
• Apaatia – ükskõiksus, osavõtmatus ümbritseva suhtes.

Frustreeritus on pinge, mis tekib, kui inimesele on täitmiseks antud ülesanded liiga rasked, kui kohustusi on liiga palju või kui need on vastikult vastumeelsed, kui nende täitmise pärast on hiljem häbi. Ka ebakompetentsus ja ebaadekvaatsus võivad põhjustada frustreeritud oleku.

Liiga suure koormuse tõttu võib inimene läbi põleda, muutuda neurootiliseks ja agressiivseks, sealhulgas agressiivseks iseenda ja oma lähedaste vastu. See on ka üks lähisuhtevägivalla põhjuseid. Frustreerituse leevendamiseks tarbitakse meelemürke, aga joobe tõttu käitutakse hoolimatult ning jõhkraltki.

Dissidentsus on pinge, mis tekib keskkonna ja selles toimuva tegutsemise põhimõttelise sobimatuse tõttu. Dissidendid on isikud, kes ei tunnista kehtivat riigikorda, kellel on astlad püsti enam-vähem kõige suhtes, mis selles riigis aset leiab, sest nad ei pea võimalikuks toetada kõlvatu ja kõlbmatuks muutunud süsteemi täiustamist. Dissident näeb väljapääsu üksnes kardinaalsete muutuste kaudu.

Edu saavutamiseks võitlevad dissidendid nii kõlvatu vastu kui ka vajaliku olukorra kujunemise eest. Vajalikuks peetakse tegutsemist mõlemas suunas. Dissidendi bravuur on ühiskonnaelus tegutsemise oluline eeldus, aga edu saavutamiseks bravuurist ei piisa. Ilma teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise aluseta saab ühiskonnas lollikesi peibutada, aga pole võimalik rajada riiki, milles oleks rahval hea elada.