10. PEATÜKK: TÖÖ

Töö on eksistentsiaalne väärtus, tööd peab tegema iga inimene.

Meeldiv saab olla vaid vaba töö.

10.0. Üldist

Mitmes keeles tähendab töö sellist ränka tegevust, mida inimene vabatahtlikult ei tee, või orjust, mida peab taluma (nt vene раб – ori, рабство – orjus, работа – töö; трудно – raske, труд – töö). Eesti keeles selliseid seoseid ei ole. Meil on peetud tööd auasjaks ja töökust vooruseks. Meistrit on kõrgelt hinnatud ning soss-seppade ja venivillemite üle on naerdud.

Töö on teostus (ära tegemine). Tööle eelneb mõte. Tööle järgneb tänu ja rahulolu… või piinlik või pingestatud suhe.

Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks.

Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega (materiaalse või mittemateriaalse) produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Kui ühtki nendest tulemustest ei taotleta ega saavutata, siis see tegevus ei olnud töö.

Hinnates tööd saab anda hinnangu üksikutele tööoperatsioonidele. Tööle kui tervikule saab anda hinnangu selle põhjal, mil määral (kas) töötulemus sobib sinna ja neile, kes tarbivad selle töö tulemust, kes peaksid kasutama seda oma eesmärkide saavutamiseks või oma kohustuste-ülesannete täitmiseks. Tööle üldhinnangu andmisel tuleb muidugi võtta arvesse ka töö otseseid ja kaudseid tagajärgi.

Tööga ei saa rikkaks; rikkamaks saab mõtlemise, loomise ja müümisega. Muidugi tuleb osata ja tahta nii mõelda, luua kui ka tööd teha, et oleks, mida müüa. Midagi – ka töö ja tootmise tulemust – saab müüa, kui kellelgi on seda vaja. Müüa on mõtet, kui müügihind on omahinnast küllalt palju kõrgem.

Tööl on ühiskonnas eksistentsiaalne tähendus – ühiskond, kus tööd ja tööinimest ei austata, saab vaid vireleda. Produktiivselt töötamiseks on vaja suurt hulka eeldusi (vt allpool).

Töö on riigi jõukuse allikas üksnes sel juhul, kui tootmine ja tarbimine on korraldatud otstarbekalt, küllalt efektiivselt ja intensiivselt. Selleks, et töö ja tootmine laabuks, on vaja luua süsteem, mis võimaldaks kindlustada töö ja tootmise eeldused (sh infrastruktuur ehk taristu).

Paraku on paljud riigid vaesed, paljudes riikides on ka palju vaeseid, sest pole suudetud luua ja hoida rahuldavat haridussüsteemi, produktiivse töötamise ning õiglase rakenduse eeldusi. (Vt 13.1.)

Töö kui sundtegevus

Enamasti kujutatakse ette, et tööalane haridus kujuneb tööõppe, töökasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Käsitöölise kujunemiseks võib sellest mõnikord piisata. Kodanikule ei piisa. Tegevussüsteemis on kaks tegevust, mis on põhimõtteliselt sundtegevused. Need on õppimine ja töötamine. Vanemate, õpetajate ja kõigi teiste lapsele oluliste isikute tarkusest sõltub, kas lapsel kujuneb vajadus olla tark ja jõukas ning kas tal õnnestub aru saada, et järelikult tuleb õppida mõtlema, nägema, kuulama, uurima, elama, looma ja töötama, või käsitab ta õpet kui tööd (õppetööd) nagu vastikut sundust.

Selleks, et üha kiiremini muutuvas maailmas püsima jääda, tuleks Eestis saavutada seda, mis suurrahvastele tundub võimatu – integreerida haridus-, teadus- ja kultuurisüsteem riiklikuks komiteeks, mis on nagu Kaitsevägi ja Kaitseliit väljaspool poliitilisi tõmbetuuli. Vastasel juhul ei õnnestu ühtegi neist rahuldaval määral reformida ja saavutada tase, millele saaks rajada Eesti tuleviku.

Töö on:
• tegevus (tegevussüsteemi element);
• protsess (ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepidev jada);
• ühiskondliku ja isikliku tähendusega nähtus (ühiskonna- ja kultuurifenomen);
• norm ja väärtus nii ühiskonnas kui ka kultuuris;
• subjekti arengutaseme näitaja;
• lisandväärtuse kujundamise allikas;
• eneseteostuse tee;
• palga, tähelepanu ja tunnustuse saavutamise võimalus;
• elukestva enesetäiendamise vorm;
• ja veel palju muud.

Eestis räägitakse tööst palju, ent töö kui probleem on siiani avamata. Töö ja töötamise kohta pole veel ilmunud ühtki sellist teksti, mis sobiks kasutamiseks õpikuna. Lugeda on üht-teist mõningate töövõtete ja tööriistade kohta. Ka täiskasvanud kodanikel ei ole võimalust süveneda töö tegurite süsteemi nii, et oleks võimalik aru saada, millistel eeldustel saaks töö kujuneda küllalt otstarbekaks, efektiivseks ja intensiivseks. Muidugi oleks sellist õpikut hädasti vaja nii tööandjatel kui ka töövõtjatel, õpetajatel-lapsevanematel, saadikutel-ametnikel.

Tänapäeval, välksõnumite ajal, mil inimene võib olla kõikjal alalises sides, pole alati enam vaja, et tegevus ja tegija asuksid ühes kohas. Töö sisu, vorm, tähtsus ja tähendus, pinge ning kõik muu muutub iga aastaga. Paraku on töö ikkagi töö ja juhtimine ikka juhtimine, otsustamine ikka otsustamine jne.

Vanemad inimesed ehk mäletavad, et NSV Liidus, „töörahva riigis” oli tööviljakus kaks-kolm korda madalam kui paljudes teistes riikides. Miks? Sellele küsimusele on vastuseks arvamusi avaldatud, aga sotsioloogilist uuringut, mille tulemust oleks võimalik pidada õpetlikuks, veel ei ole.

Millest töö sõltub?

Mõningatel puhkudel otsustab töötaja ise, mida teha ning kuidas, kus ja millal ta töötab, puhkab või teeb midagi muud. Paljudel puhkudel loob töökoha tööandja, kes määrab ka töökorralduse ja -tingimused, koostab ohutuseeskirjad, tagab tervisekaitse, väljaõppe, täiendus- ja kordusõppe, töötulemuste arvestuse, palga ja muu kompensatsiooni, sh tõusu ametiredelil jms.

Edu saavutamiseks on vaja luua süsteem tegelemiseks kõige sellega, millest sõltub töö ja elanikkonna tööalane asjatundlikkus – kvalifikatsiooni, motivatsiooni ja orientatsiooni ühtsus, vabaduse, korra ja loovuse ühtsus koos korraaustusega.

Selleks, et töö ja selle tulemused oleksid ootuste ja vajadustega kooskõlas, on vaja nii tööandjal kui töövõtjal ennekõike teadmist töö produkti, võimaliku tarbijaskonna ja tarbimise kohta. Muidugi on vaja tunda ka töökeskkonda, sh suhteid ja suhtlemist, tervisekaitset, töö sisu ja vormi, korraldust, puhtuse, puhkuse ja ohutuse tagamiseks mõeldud meetmete süsteemi jms, millest sõltub tööks vajalik valmidus ja tegelik tööpanus.

Töö tulemuslikkuse saavutamiseks ei piisa ainult tööga tegelemisest. Küsimus ei ole selles, et tegeleda töö eeldustega, vaid tagada on vaja võimalikult kõik, millest sõltub töö ja selle tulemus.

10.1. Töö kui nähtus ja protsess

Nähtusena on töö inimese tegevussüsteemi üks element, mis sisaldab pisut tegevussüsteemi kõiki teisi elemente (teisi tegevusi, vt 7.0.). Keskmist tööd pole olemas. Igal tööl on oma eripära ja igas töös on selle tegijale ka erinevad nõuded. Tööde klassifikaatoris on ühes otsas raske füüsiline tervistkahjustav töö ja teises otsas kerge, vähese koormusega töö. Nende vahele saab paigutada kõik tööd.

Töötatakse tehases, põllul, laudas, metsas, merel Haiglas töötavad sanitarid, hooldajad, köögipersonal jt töölised. Koolis töötavad koristajad. Enamik teistest inimestest haiglas ja koolis teeb midagi, mis on tööst võrratult keerukam.

Veidi tööd on kõikjal, ka kodus ja mujal, aga seda tööd tehakse muu tegevuse kõrvalt, möödaminnes. Koristamine on näiteks töö, ent koristajana on vormistatud tööle väike osa inimestest. Enamik koristab selleks, et endale ja lähedastele muuks tegevuseks paremaid tingimusi luua.

Töö nagu ka kõik teised tegevused edeneb seda paremini, mida enam valdab selle tegija töö kõrval tegevussüsteemi teisi elemente (teisi tegevusi).

Töö kirjeldamiseks on vaja avada (mõelda arusaadavaks):

• töö sisu ja vorm ning nende vastavus;
• töö tähtsus ja tähendus ning nende vastavus;
• töötamiseks vajalikud ressursid ja tingimused ning nende vastavus;
• tööpinge ja -rütm ning nende vastavus;
• töötulemus ja -tasu ning nende vastavus;
• töö ohtude ja ohutuseks võetud meetmete vastavus kehtivale seadustikule;
• puhkuse ja muu kompensatsiooni vastavus ühiskonnas ja kultuuris kujunenud standardile.

Iga konkreetset tööd saab käsitleda ja selguse saamiseks oleks ka vaja käsitleda n-mõõtmelise ruumina, millel on vähemalt kõik siin mainitud vektorid.

Tööd iseloomustab:

• füüsiline, intellektuaalne ja vaimne koormus;
• pinge, mis kujuneb valikuvabaduse puudumisest, ajadefitsiidist, erakordsest vastutusest jms;
• rutiinsus või vaheldusrikkus;
• õiguste, kohustuste ja vastutuse iseloom ja tasakaal;
• vabaduse ja korra suhe;
• võimalus osaleda:

–    strateegiliste otsuste tegemises,

–    tulemuste hindamises,

–    kasumi ja muude hüvede jaotuses;

• jms, sest kõikjal võib olla midagi erilist ja omapärast.

Iga tööoperatsioon ja etapp nõuab omajagu oskusi, täpsust ja teadmisi, ent eriti keerukad on tavaliselt üleminekud ja töötulemuse üleandmised-vastuvõtmised, selleks et jätkata protsessi, milles valmib produkt, teenus või keskkond.

Käsitades tööd on võimalik (heal juhul) saada selle töö enam-vähem rahuldav kirjeldus, aga ei ole võimalik selgust saada töö kohta, aru saada kujunenud tööolude, -olukorra ja -situatsiooni kujunemise põhjustest.

Tööl ei ole ei tervist ega eetikat. Need on inimesel.

Töökoht ei iseloomusta tööd. Ka atesteerimine ei iseloomusta tööd. Atesteeritakse inimesi.

Seni loetu põhjal peaks olema lugejal selge, et igasugune tegevus ei ole töö ja kõiki ei võeta tööle (osa valitakse või nimetatakse ametisse) ning nad ka käivad mitte tööl, vaid ametis. Saadikud ega nende nõunikud ei käi ei tööl ega ametis. Nad on kas saadikud või nõunikud.

Töö- ja ametikoht

Töölised üldjuhul ei saa luua töökohti ega ka korraldada tööd. Seda saab teha tööandja. Iga uue töökoha loomine on investeering ja see saab end ära tasuda juhul, kui on loodud vastav süsteem.

Otstarbekas on:

• passistada kõik töö- ja ametikohad;
• atesteerida iga 3–4 aasta järel kõik töötajad ja ametnikud;
• akrediteerida iga 4–5 aasta järel organisatsiooni struktuursed üksused;
• koostada ja avalikustada ametialase karjääri printsiibid.

Eraõigusliku ettevõtluse osas need soovitused ei kehti – ettevõtja otsustab ise, kuidas tõhusalt tegutseda.

Üha enam täidavad rutiinseid operatsioone robotid. Oluline on arvestada, et robot on tööriist. Robot ei vastuta; vastutab inimene, kes robotit kasutab.

Otstarbekas on, et töötajal ja ametnikul on valmidus töötada mitmel kohal. Sel juhul ta väärib lisatasu juba selle potentsiaali eest. Normaalsel juhul võimaldatakse kõigil olla õppes, olla küllalt haritud ja informeeritud, et oleks motivatsioon hoida ja kasutada materjali, energiat, puhtust, töövahendeid, hooldada neid. Lisaks, et järgida ohutuseeskirju, tuleohutust, standardeid jm.

Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg.

Erilist tähelepanu on vaja pöörata tööaja otstarbekale, efektiivsele, intensiivsele kasutamisele. Aja vargus ja raiskamine on suurimad kahjuliigid.

Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg.

Põhjus võib olla see, et inimene:

• lihtsalt ei oska oma ametikohal ei otsustada ega täita; kõhkleb-kahtleb, aga aeg lendab;
• ei julge otsustada; kardab, et äkki on vale otsus, äkki juhtub midagi, äkki ülemus arvab teisiti.

Muidugi võib olla viivitamise ja veeretamise põhjuseks ka puudulik ettenägemisvõime, napp motivatsioon, vale orientatsioon, elukogemusega kujunenud ettevaatlikkus ja kes teab mis veel.

Inimene, kes ei ole mitte midagi otsustanud, pole ka vigu teinud. Tuleb ette, et neid, kes ei ole vigu teinud, eelistatakse edutamisel. Ebakompetentsete ametnike selline tegevus võib algul ajada naerma, aga mõne aja pärast, kui kogu sellistest inimestest koosneva juhtkonna autoriteet on üsna ühtlaselt põhjendamatu, pole naermiseks enam mingit tahtmist.

Igas asutuses, organisatsioonis on erinevad tingimused, erinevad kohalikud tavad, kombed, traditsioonid jne. Tähtis on, et töökorraldus oleks kooskõlas inimeste arusaamadega sellest, mis on mõistlik, sobiv, inimlik, õiglane ja õige. Iga kodanik saab ise edasi mõtelda ja modelleerida endale aktuaalses valdkonnas kujunenud tegevusi ning võrrelda seda vajalikuks peetavaga, anda hinnangud ning tuletada järeldused, ettepanekud ja soovitused.

Samamoodi, nagu juba toimib isikukood, võiks tulevikus hakata toimima ka stratifikatsioonikood (vt 2.7.) ja rakenduskood – iga kodanik teaks oma asendit nii stratifikatsiooniindeksi kui ka tegevuste klassifikaatori alusel.

Töötingimused

Töötamise tingimused toimivad süsteemina. Osa neist saab mõõta, osa kirjeldada ja hinnata. Igal juhul on vaja selle käsitluse aluseks töö teooriat, metodoloogiat, metoodikat ja praktikast ammutatud kogemust. Ja igal juhul tasub meeles pidada, et saatan redutab detailide taga. (Vt 1.0., tünnilauaseadus) Sobivate töötingimuste loomiseks, hoidmiseks või muutmiseks on vaja ettevalmistust eeskätt tööandjal, sealhulgas tippjuhtkonnal, keskastme ja esmataseme juhtkonnal. Töölised ei loo uusi töökohti ega korralda tööd, ent töölistele peab olema juhtide uks avatud selleks, et täiustada kõiki töö tegureid.

Töötingimusteks on kõik see, millest sõltub tööks vajalike ressursside kasutamine.

Enamasti pole ettevõtete juhtkonnas kujutlust töötingimustest kui süsteemist, rääkimata kooskõlast arusaamades selle kohta, mida silmas pidada töötingimuste hindamisel, mis on ohtlik, normatiivne, optimaalne ja ideaalne. Enamasti teatakse-tuntakse vaid füüsikalisi tingimusi (piirnorme) müra, temperatuuri, õhu puhtuse, sh tolmu, tuuletõmbuse, radiatsiooni, koht- ja üldvalgustuse kohta.

Töötingimuseks on iseseisvuse ja vabaduse ning korra ja korraaustuse ühtsus, nagu ka kohustuste, õiguste ja vastutuse vastavus, asjaajamise õiglus, osalejate tähelepanelikkus, inimlik hoolivus, abivalmidus, usk ja usaldus, töö- ja palgasuhete läbipaistvus; võimalus end teostada ja täiendada, valmistuda kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaks tööks jpm.

10.2. Töö korraldamine

Mis peaks olema läbi mõeldud enne tööle või ametisse asumist? Esitame üsna pika loetelu, et lugeja saaks selle üle mõtelda ja võrrelda endale tuttava tegelikkusega.

Küllap oleks vaja mõelda järgnevale:

• kes, kus, millal ja milleks vajab selle töö tulemusi;
• mis (kui palju ja millise kvaliteediga) on vaja valmis saada, keda millega kuidas abistada või milline olek (keskkond) on vaja saavutada mingiks ajaks;
• kellel on õigus teha otsuseid töö laabumiseks (alustamiseks, muutmiseks, lõpetamiseks) ja kellel on ühtlasi kohustus vastutada töö, selle tulemuste, inimeste ja töökeskkonna eest;
• mida peavad tööandja ja töötegija teadma, oskama ja aru saama selleks, et tegevus ja tulemused, organisatsiooni potentsiaal ning materiaalne (aineline) ja mittemateriaalne keskkond oleksid vastavuses nii ootuste ja lootuste kui ka kirjutatud ja kirjutamata seadustega;
• millest peavad tööandja, töö korraldaja, töö tegija ja töötulemuste hindaja aru saama, mida peab suutma ette näha ja õigeaegselt ära tunda;
• millised peavad tööandja ja töötegija olema inimesena, kolleegina;
• millal, millises järjekorras ja kuidas on otstarbekas tegutseda;
• millest on otstarbekas midagi valmistada;
• milliseid töö- ja kaitsevahendeid on otstarbekas (kohustuslik) kasutada;
• milline peaks olema meetmete süsteem selleks, et töölised tahaksid (kogu personal tahaks):

–    olla elukestvas õppes,

–    täiendada oma ja teiste teadmisi ja oskusi ning ühtlasi valmistuda asjatundjana töötamiseks teistel aladel ning ametikohtadel,

–    kasutada ratsionaalselt nii töö- kui puhkeaega,

–    säästa materjali ja muid ressursse ning energiat,

–    hoida oma ja teiste tervist,

–    pidada korras töökoht, seadmed ja muud töövahendid,

–    luua vastastikku üksteisele eeldusi edu ja heaolu saavutamiseks,

–    hoida ja tugevdada oma organisatsiooni mainet;

• mis võib töötamisel (ka tööseisakute ajal) juhtuda ja milliseid ohutusnõudeid on vaja järjekindlalt järgida;
• milline peaks olema asutuse/ettevõtte/organisatsiooni kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteem;
• kuidas tagada subjekt-subjektsed suhted nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal selleks, et kaasata kõiki (kogu personali) aktiivsesse loovasse otsingusse ja vältida igasugust hoolimatust, ebaõiglust, ahistamist, tõrjumist vms;
• milline peab olema side, mis võimaldaks igal töötajal olla tegelikult ja sisuliselt (mitte mängult või formaalselt, kuidagimoodi!) küllalt süsteemselt ja operatiivselt informeeritud kõige selle kohta, millest on vaja olla informeeritud, et subjektina osaleda olulistes arutlustes ja otsustamistes;

• Eesmärk püstitatakse endale. Eesmärk on vaja saavutada.
• Ülesanne antakse kellelegi teisele. Ülesanne tuleb täita või lahendada. Tavaliselt tuleb ülesande täitmisest või lahendamisest ka ette kanda.
• Kohustused kaasnevad.
• Funktsioonid (objektiivsed kaassõltuvused) on.

• milline peab olema kogu selle süsteemi edasisidestus, mille elemendiks on kõnealune töö või muu tegevus;
• milline peab olema kogu selle süsteemi tagasisidestus, mille elemendiks on kõnealune töö või muu tegevus;
• kuidas vältida inimeste läbipõlemist, võõrdumist ning töö, loomingu jm võõrandumist;
• kuidas tagada tööliste aktiivne osalemine nende tööd, töötingimusi, töökorraldust (sh puhkust), töökeskkonda, töö tõhusust, tasu ja muud kompensatsiooni mõjutavate küsimuste käsitamisel;
• kuidas tagada kõigi töötajate, sh tööliste väärikus ning teadlikkus oma õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusest;

• Tööle saab sundida, koostööle ei saa!
• Koostöös saavad olla isiksused või grupid, kes vastastikku üksteist austavad, usaldavad ja toetavad.

• kuidas tagada personali, sh tööliste rahuldav kvalifikatsioon (erialaste, kutsealaste ja ametialaste teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus);
• kuidas tagada personali, sh tööliste õige orientatsioon ja kindel motivatsioon nii töö- kui ka töövälise aja ning muude ressursside kasutamisel;
• kuidas tagada igat liiki ametnike arusaam, et tööline on ennekõike inimene – isiksus, aktiivne alge (subjekt), kellel on tunded ja mõtted, huvid ja tahe, hoiakud ja suhtumine, voorused, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, aated ja ideaalid, ning aduda, et Põhiseaduse järgi on igal kodanikul teistega võrdsed õigused, kohustused ja vastutus.

Töö edasi- ja tagasisidestus

Enamasti on töö ja ka muu tegevus Eestis edasi- ja tagasisidestamata (vt 6.2.). Tegevus, mis on edasi- ja tagasisidestamata, ei saa olla juhitud. Kui keegi otsib madala tööviljakuse põhjuseid, siis vähemalt üks põhjus on siin, selles punktis.

Töö on tagasisidestatud, kui töö subjekt (töö kui tegevuse puhul on subjektiks see, kes otsustab, korraldab ja vastutab) töö esmalt edasisidestab ehk loob kujutluse sellest, mida ta peaks või on kohustatud saavutama. Töö tulemus peab sobima sisendiks mingitesse järgmistesse protsessidesse, olema millekski vajalik. Tagasisidestuseks on vaja vaadelda, kas nii läks, nagu sooviti. Vaatluse tulemust tuleb edaspidise töö korraldamisel arvestada.

• Tagasisidestus ei seisne pelgalt andmete kogumises!
• Tegevus on tagasisidestatud, kui see on eelnevalt edasisidestatud ja kui tegija tegelikult arvestab senise tegevuse kohta kogutud andmeid.

Puudulik edasi- ja tagasisidestus ei iseloomusta pelgalt tööd. See puudus on üsna tavaline igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil ning kõigis eluvaldkondades. Kodanikku ei pruugi selline praktika rahuldada. On, mille üle mõelda ja mille korrastamisel aktiivsust ilmutada.

Kui tagasisidestus on puudulik, ei saa süsteemid ka iseregulatiivselt funktsioneerida, muutuda ja areneda.

Töö hindamine

Tööle hinnangu andmiseks peab vaatama mitte ainult tööd, vaid ka tulemust, selle kvaliteeti, hulka, õigeaegsust, selle saavutamiseks kulunud aega ja muid ressursse, mõju keskkonnale ja tegijale endale.

Selleks peab koguma küllalt palju usaldusväärseid andmeid, võrdlema tegelikku vajalikuga ja muuski mõttes sobivaga nii ühiskonna- kui kultuurikontekstis. Mistahes hinnangute andmiseks peab hindajal ja üldsusel olema teada:

• mida hinnatakse;
• milliste kriteeriumide süsteemi alusel hinnanguid antakse või hindeid pannakse;
• kes, kus, kuidas, millal peaks neid hinnanguid ja hindeid arvestama.

Töö tulemuse hindamine on võimalik, kui töö subjekt suudab ja tahab:

• hoomata kvantiteedi, kvaliteedi ja tähtaja ühtsust;
• võtta arvesse nii tulemused kui ka tagajärjed;
• vaadata, mil määral töö tulemus vastab tarbija vajadustele;
• arvestada, milline oli jälg, mille kõnealune töö jättis keskkonnale;
• vaadata, kas tulemus on saavutatud tänu inimeste tervisele, loodusele ja kultuurile või inimeste, looduse ja kultuuri arvel;
• kompenseerida kogu kahju, mis kaasnes selle tegevusega.

Hinnata on mõtet, kui hindajad on asjatundlikud ja ausad, kui hinnangud on usaldatavad, küllalt süsteemsed ja arusaadavad; kui tulemustele antud hinnangud laienevad hinnanguks ka otsustajatele-juhtidele-korraldajatele ning nende hinnangute alusel tehakse järeldused, mida edasises tegevuses arvestatakse (seotakse ka inimeste tasu tegevuse tingimuste ja karjääriga).

Kui töö või muu tegevuse eest makstav tasu ei võimalda rahuldavalt elada, pole mingit alust eeldada, et töötajad annavad endast parima – õpivad, täiustavad tööoperatsioone, suhtuvad säästlikult ja loovad vastastikku üksteisele eeldusi edu saavutamiseks. Pigem vastupidi – töötajad võivad võõrduda (vt 3.3.) ja võimaluse korral lahkuda.

Riik edeneb, kui töö- ja elukeskkond on mõeldud inimese arenguks ja arengupotentsiaali hoidmiseks, mitte ruineerimiseks.

Igaühel on õigus saada oma panuse eest väärilist ja õiglast tunnustust ja tasu. Palk ei ole ainus rakendussüsteemi korrastav tegur. Tõsi on see, et tasu peab võimaldama mitte ainult kuidagi elada, vaid luua perekonnale normaalse elukeskkonna, säästa nii eluaseme soetamiseks ja täiustamiseks kui ka vanaduspäevadeks, õnnetusjuhtumiteks jm. Selline palk, millest jätkub hädapärast eluasemekulude katmiseks, ei tekita piisavat motivatsiooni. Osadele paistab, et ühiskond on majandus, et nad peavad tegelema majandusega ja tegeledes majandusega on võimalik edendada majandust. Sellest ei piisa. Majandus on ühiskonna edenemise üks eeldus ja tulemus, arengutaseme üks näitaja.

Tõsiseltvõetavat selgitust selle kohta, miks on palgad Eestis endiselt mitu korda madalamad kui kõigis Põhjamaades, pole. Mõne meelest on viletsa olukorra põhjuseks ettevõtete väiksus ja nõrk ekspordivõime, teiste meelest aga juhtimise, haldamise ja organiseerimise vilets tase. Kolmandad avaldavad arvamust, et vaesuse põhjustab siinne madala lisaväärtusega allhange. Suuremat tulu, nagu teada, saab see, kes müüb tarbijale lõpptoodangut, mitte see, kes jupikesi valmistab ja on sunnitud need odavalt ära andma sellele, kes seab kokku tarbimisväärtusega terviku. Allhange on vaesuse tõttu tekkinud („sõprade” tekitatud) vaesuslõks.

Palgalõks ja puudulik infrastruktuur

Eestit on omajagu mõjutanud soov siia meelitada välisinvestoreid, kes looksid mingi hulga töökohti. Loodetud mõju pole, kui need investorid siin odavat allhanget teevad, oma kasumi maksuvabalt laenudena välja viivad ja teadusasutustest kauge kaarega mööda käivad. Samuti siis, kui eelistatakse hoida oma raha teiste taskus ja teha kõik võimalik, et vältida selliste kohalike hoiu-laenuühistute tekkimist, mis vähendaksid välispankade tulusid ning võimaldaksid siinsel initsiatiivil tärgata ja iseseisvuda.

Enam-vähem kõigis arukates riikides on loodud tõhusad meetmed oma turu, st oma tootja kaitsmiseks. Mõnel üksikul maal ei söanda valitsus pöörata tähelepanu oma tootjatele teistega vähemalt võrdsete tingimuste loomisele. Vaesumist soodustab EL direktiivne sotsialistlik mõtlemisviis, mille järgi võiks praegust aega pidada projektide ja programmide ajaks ning seda, mida mõnele eraldatakse, on ette nähtud nimetada abiks.

Kui tööandja teeb näo, et maksab palka, teeb ka töövõtja näo, et teeb tööd, aga ei mõtle, ei õpi, ei hoia.

Majandusteadlane Heido Vitsur on nimetanud olukorda, kuhu Eesti on langenud, palgalõksuks.

Enam-vähem rahuldavalt elavad need, kes tegutsevad organisatsioonides, mis ei loo ega tooda mitte midagi, elavad looduse, kultuuri või teiste inimeste arvel.

Osa inimesi elab palgalõksus, paljud ka majalõksus – ei saa kusagile minna; kohas, kus on kinnisvara, pole tööd. Pole ka lootust, et tööd tekib, sest infrastruktuur on lagunenud – kauplust enam pole, kooli pole, postkontorit pole ja raamatukogugi on ammu suletud. Hobust enam ei ole ja bensiini ostmiseks pole raha.

Tasub mitu korda korrata ja meelde jätta, et efektiivsus on infra­struktuuri funktsioon. Kui infrastruktuur on puudulik, pole rahuldava efektiivsuse saavutamine võimalik. Investeeringutest, nagu ka riigieelarvelisest ja kohalikust eelarvest peaks minema oluline osa infrastruktuuri täiustamiseks. Vastasel juhul on suurenev mahajäämus vaid aja küsimus.

10.3. Tööalane ettevalmistus

Heal juhul algab tööalane ettevalmistus juba varases lapseeas. Lapsed võivad mängida tööd, aga töö ei ole mäng. Töö võib käia lusti ja lauluga, aga töö peab olema mingiks ajaks tehtud! Töö on selline tegevus, mille tulemus on vajalik. Ka lapse puhul, kellel on oma jõukohased püsivad kohustused – näiteks, et tolm oleks pühitud, laud kaetud, lauanõud kappi pandud. Töökus, täpsus, korraaustus, iseseisvus, tegevuste lõpuleviimine ja mitmed teised isiksuslikud omadused kujunevad välja lapseeas just püsivate pingutuste kaudu.

Kui need omadused õigel ajal ei kujune, on inimene hädas terve elu; teised temaga veel enam.

Töö kui väärtus ei kujune sunduse, käskimise ja keelamise kaudu.

Lausa rumalad on vanemad, kes määravad lapsele karistuseks mõne töö. Sama võib öelda ka nende ametnike kohta, kes määravad pahategude eest karistuseks töötamist. Masendavalt toimib ka mõttetu töö – selline, mille tulemust kellelgi vaja ei ole.

Lapsevanemad kui ka õpetajad saavad enamasti aru, et töö õppimine on valmistumine iseseisvaks eluks, eneseteostuseks. Sageli on arusaadav seegi, et töö saab laabuda neil, kes oskavad mõelda ja suudavad otsustada. Jutud töö tähtsusest ja keerukusest on ka vajalikud, aga tõeliselt toimib töö ise.

Õppimisel ja töötamisel nagu ka teistel tegevustel ei ole eesmärke; eesmärgid saavad olla inimestel. Selline termin nagu „õppetöö” on mõttetus. Õppe tulemus peaks kujunema õppijas; töö tulemus on väljaspool tegijat. Kuhu küll saaks koguneda „õppetöö” tulemus? Eesmärgid saavad olla näiteks õpetajal ja õpilasel ja kõigil teistel, kes õppega kokku puutuvad, mitte tegevustel, asjadel, tekstidel, üritustel.

Ühiskonna edenemise eelduseks on, et elanikkond suhtub austuse ja tähelepanuga tööinimesesse ning töötamine on auasi.

Oluline on märgata ja arvestada, et töö on eksistentsiaalne väärtus, mida peab tegema iga inimene, ja et iga töötaja väärib täit tunnustust, tähelepanu ja austust.

Eriala, kutse ja amet

Erialasid on tuhandeid, kutsealasid sadu, aga ametialane ettevalmistus on üks: otsustamine ja otsuste täitmise korraldamine nii, et sellega kaasneb ka vastutus. See on vajalik igal ametikohal ja kus tahes – tehases, haiglas, koolis, kaitseväes jm.

Eriala – vene специальность, ingl vocation; kutse – vene профессия, ingl profession; amet – vene должность, ingl occupation.

Rääkida saab erialasest, kutsealasest ja ametialasest ettevalmistusest eraldi, aga vaja on nende ühtsust – kõiki kolme vastastikustes seostes. (Vt ka 9.2.)

Eesti kutsekoolides ei eristu kutse, eriala ja amet ega kutsealane, erialane ja ametialane ettevalmistus. Raskusi on ka õppe ja hariduse eristamisega. Rõhk on erialaoskuste omandami­sel. Õppes on lähtekohaks õppekava, mitte ühiskonnas kujunenud vajadused. Rahuldav ei ole, kui kutsekoolis ei pea õpetajad ega õpilased reaalseks, et oskustööline peaks suutma oma peaga mõelda. Võimalikuks peetakse, et ta omandab mingid töövõtted ja suudab püsivalt ning korralikult ära teha selle töö, mis on antud ja selgeks seletatud.

Oskustööline, kelleks nn kutsekooli lõpetanud isikuid tuleks pidada, peaks omandama ka oskused võrrelda alternatiive, langetada eelistusotsuseid, põhjendada, selgitada, seada eesmärke ja valida vahendeid, kehtestada ja järgida tegevusprintsiipe, hinnata oma ja teiste töö tulemuste kvaliteeti, sobivust sisendiks nendesse protsessidesse, kuhu need olid mõeldud. Vajalik on võtta meetmeid elukestvale enesetäiendamisele – kvalifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni jt professionaalseks tegutsemiseks vajalike eelduste järjekindlaks täiustamiseks.
(Vt 9.3.)

Kui kutsekoolides on õppe keskmes vaid erialased oskused, kõrgkoolides ja ülikoolides vaid erialased teadmised, on kuri karjas. Paraku on nii, et eriala ei lähe tööle ega ametisse; läheb (kui võetakse) isiksus, kellel peab olema peale erialaste oskuste ja teadmiste ka võimekus olla ning käituda kui aktiivne ja vastutusvõimeline kodanik.

Vastutusvõimeline kodanik suudab ja tahab:

• orienteeruda ja osaleda otsustamises;
• seostada oma tegevust teiste tegevusega;
• tagada ohutu töökeskkonna endale ja teistele;
• osaleda elukestvalt õppes;
• kasutada iga võimalust enesetäiendamiseks, st valmistumiseks uute, senisest vastutusrikkamate kohustuste täitmiseks.

• Töölised võetakse tööle, ametnikud ametisse.
• Töölised käivad tööl, ametnikud ametis.

Loomulik oleks, kui eelistatakse neid kandidaate, kellel on nii ametialane, erialane kui ka kutsealane ettevalmistus. Sellist õpet, kus ametialane kompetentsus pole poole sõnagagi kõne all, ei saa rahuldavaks lugeda. Oskustöölisel, nagu ka tehni­kul või kesk­astme ja iga muu taseme juhil on vaja ettevalmistust suhtlemiseks, loomiseks, uurimiseks, oma ja teiste tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks, riskide võtmiseks. (Vt ka 11)

Vaja oleks kujundada kogu riiki hõlmav hoiak, et tööinimene on auväärne asjatundja, mitte kõrvalseisja. Inimesi ei saa Soomest ega mujalt osta. Immigrantide lõimumise jutte võivad ajada isikud, kelle puhul on ammu selge, et nad ei saa aru, mida räägivad.

Vaja oleks kujundada kogu riiki hõlmav hoiak, et tööinimene on auväärne asjatundja, osaleja, mitte kõrvalseisja.

Õppe eeldused peavad kujunema siin, Eestis, meie ühiskonna- ja kultuuriseostes, meie praegusi ja tulevasi vajadusi arvestavalt.

Rahuldava tööalase ettevalmistuse saavutamiseks on vaja õpe seostada praktikaga. Töökus, virkus, visadus, täpsus, järjekindlus jms kujunevad olulisel määral eeskujude ja praktilise eheda töötamise, mitte töö mängimise kaudu.

Tänapäeval õppes palju kasutatav infotehnoloogia, äpid jms ei asenda ehedat tööd ega tööõpet, vaid peaksid seda täiustama kui kaasaegsed töövahendid.

Tööõpe on inimese sotsialiseerumise, ühiskonda sisse kasvamise (vt 2.1., 2.2.) ja põlvkondade järjepidevuse hoidmise tegur.

10.4. Tööjõud

Töötamine on mõttetu, kui pole rahuldavat juhtimist, juhtimisel pole mõtet, kui pole töötamist, mida juhtida. Tööd ei tee tehas, kontor või asutus. Tööd teeb inimene. Töö on kas teadlik tegevus või robotilaadne programmeeritud liigutuste kogum. Robot ei hooli sellest, mida tehakse, ega sellest, mis välja tuleb. Robot teeb seda, mida programm ette näeb.

Kui inimesele ette kirjutada tegevus, pole võimalik kvaliteetset tulemust nõuda. Sel juhul inimene teeb, mida kästud, ja seda, mis välja tuleb, vaadaku käskija ise. Kui toimida vastupidi ja sõnastada tulemus, mis oleks vaja saavutada mingiks ajaks, hakkab tegija mõtlema selle üle, kuidas oleks kõige otstarbekam toimida, ja vastutab nii oma tegevuse kui ka tulemuse eest.

Meeldiv ja innustav on vaid vaba, mõtestatud ja jõukohane töö.

Samasugune seos on protsessi tulemuse kui seisundi või oleku vahel – kui kirjutada ette protsess, pole korralduse andjal võimalik nõuda tulemust. Kui kirjutada ette tulemus, hakkab täitja mõtlema, looma, uurima, kuidas selline tulemus saavutada parimal võimalikul viisil. (Vt joonis 2.10.1.)

Töötulemus võib olla müümise-ostmise objekt. Tarbija vajaduste rahuldamiseks on vaja tunda tarbijaskonna struktuuri ja konjunktuuri. Professionaalse taseme hoidmise ja monitooringuga tuleb tegeleda kogu aeg. Seda võiksid ettevõttes teada mitte ainult juhataja ja tema asetäitjad, vaid ka kõik teised – toota on mõtet siis, kui on müük.

Tööjõu kvaliteedi määrab, kas inimesed erinevatel tasanditel ja erinevates rollides olles on võimelised süsteemselt mõtlema, kas neil on motivatsioon küllalt tugev, orientatsioon õige, kvalifikatsioon kõrge, eruditsioon avar, intuitsioon selge, affiliatsioon kindel, stiil selgelt eristuv ja sobiv ning tervis rahuldavalt hea. (Vt 9.3.)

Arvestamata jätmine toob pinged

Heal juhul on töövõtjad küllalt haritud ja informeeritud, et aru saada eesmärkidest ja vahenditest, piirangutest ja võimalustest, tegutsemise põhimõtetest ja hindamise alustest. Inimestega suhtlemine on keerukam.

Kui töö tegija tegelikult ei saa kaasa rääkida töökorralduses jms, ja temaga ei suhelda, vaid teda koheldakse; kui tal pole võimalik olla informeeritud ja keegi ka ei küsi temalt, kuidas läheb, siis võib juhtuda, et inimesed võõrduvad tööst (vt 3.3.), muutuvad hoolimatuks ja ükskõikseks, ei suhtu säästvalt materjalidesse, energiasse, instrumenti ega keskkonda, ka endasse ja kaaslastesse.

Kui inimesed ei saa osaleda töö tulemuste kasutamises ja nende palk ei sõltu töö tulemustest (töö tulemuste eest saadud ekvivalentidest), võib juhtuda, et inimestele tundub, et töö pöördub nende vastu, muutub neile vaenulikuks jõuks. Võõrandumisest (vt 3.3.) midagi hullemat tõesti on raske ette kujutada, aga töö võõrandumine pole kõige hullem, päris hirmus on ka valitsuse võõrandumine.

Lootus asendada eesti kultuurisMida enam on riigis manipuleerimise objektidena ja naeruväärse palgaga töötajaid, seda vähem on lootust, et kvalifitseeritud tööjõudu tekib juurde.