4. PEATÜKK: ÜHISKOND

Ühiskond on inimeste ajalooliselt kujunenud kooselu vorm, sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.

Riik on kodanikule makrokeskkond, mis on korrastatud ühest küljest kultuuriseostega, teisalt kirjutatud reeglite ning nende järgimiseks vajaliku administratiivse struktuuriga.

4.0. Üldist

Ühiskond on inimeste ajalooliselt kujunenud kooselu vorm ning sellest sugenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Igas riigis on ühiskondlikud seosed vormistatud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt ja on saavutatud nii administratiivne kui kultuuriline subordinatsioon, heal juhul ka edasi- ja tagasisidestus, avalikkus ja sellega kaasnev sotsiaalne kontroll.

Administratiivne ja kultuuriline subordinatsioon ühiskonnas on teenistuslik allumine; korrana fikseeritud teadmine, kes mille eest vastutab, kes võib anda kellele korraldusi ja kes peab kellele aru andma saavutatud tulemuste ja tulemustega kaasnenud tagajärgede kohta.

Ühiskonda iseloomustab põlvkondade järjepidevus, inimeste töökus, vaimsus, visadus, järjekindlus, meistrite austamine, ande hoidmine ja nii ABC- kui ka funktsionaalne kirjaoskus (vt 2.7.).

Ühiskonna karakteristikuteks on produktiivse tegevusega hõivatute protsent, elukestvas õppes olla tahtjate, loovtegevuses osalejate, kirjutamata reeglite austajate jne protsent, aga ka petiste, kurjategijate, parasiteeriva eluviisiga isikute, orjameelsete, surrogaatide küüsis olijate, igat liiki -rastide, -istide, -foobide jne osakaal. (Vt joonis 4.0.1.)

Ühiskonda ja selle alasüsteeme iseloomustavad koostöövalmidus, loodushoid, keelehoid, lapsehoid, vanurihoid jne. (Vt joonis 4.0.2.)

Ühiskonna kvaliteeti iseloomustavad:
• elujõud ja iseseisvus;
• sündivus;
• väljaränne;
• vaimsus ja pragmaatilisus;
• avatus uuele, vajalikule ja suletus vääritule, tarbetule;
• dünaamilisus ja stabiilsus;
• avalikkus ja autoriteedistruktuuri põhjendatus;
• vabadus ja kord;
• elanikkonna kaitsevalmidus;
• tervete osakaal;
• sise- ja väliskaitse;
• jm.

Ühiskonda iseloomustab usk tulevikku, nagu ka võõrdumise ja võõrandumise aste, väljaränne, sündivus (vt ka 13.2.) ja perekondade stabiilsus. Ühiskonna kvaliteedi näitajad on ka keskmine eluiga ja tervena elatud aastate arv.

Ühiskonda võib iseloomustada veel mitut moodi: ühiskonnakihid, institutsionaalne struktuur, varanduslik, vanuseline, hariduslik, väärtuseline struktuur jm karakteristikud. Üks asi on läbilõige ühiskonnast erinevate tunnuste alusel, teine asi, kuidas inimesed end ühiskonnas tunnevad ja kuidas jõuda kõikide mõjuteguriteni, seosteni, poliitikate kujundamiseni.

Demograafid piirduvad teatud karakteristikutega, jättes paljud olulised rahvastikku iseloomustavad nähtused tähelepanuta, analüüsimata. Ühiskonnateadlased piirduvad sageli kirjeldustega, mida teadusuuringuks nimetada ei saa. Tihti mõeldakse ekslikult ühiskonna all majandust.

Kodanikud ja ühiskond

Inimesed on ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad. Kuna see raamat on suunatud elanikele, kes tahaksid käituda kodanikena, vaatame siin peatükis ühiskonda eelkõige kodanike poolt. Meie ühiskonna tuleviku üle võivad teised käia siin vestlemas, aga vastutus selle eest, mis Eestis toimub, lasub meil endil – kodanikel, kellest osa on kõrgetel kohtadel. Peame meeles pidama, et maailm globaliseerub ja suurriikide huvid ning vajadused ei ahene.

Millistel eeldustel oleks igal kodanikul võimalik sisuliselt osaleda oma maa tuleviku kujundamisel?

Kes ei teaks, et kaitset vajavad nii riik ja rahvas, loodus ja kultuur kui ka kõik kultuuriväärtused. Paraku pole teada, kelle ja mille eest oleks vaja kaitsta. Nii nagu vanasti tuli öelda hundi asemel võsavillem, on nüüdki komme nimetada igasuguseid hälbiva käitumise esindajaid kuidagi nii, et keegi ei saaks aru, millest või kellest jutt käib.

Me ei tea, millised viirused ohustavad iseseisvust, tervishoiusüsteemi, haridussüsteemi, kommunikatsioonisüsteemi, majandussüsteemi, kultuurisüsteemi, põllumajandust, teadust, rahvuslikku iseteadvust jms.

Selleks, et ühiskonna püsiväärtuste kaitse oleks tõhus ja et muuta seda, mida kauem ei või kannatada, peab valdama ühiskonda kui tervikut, kui süsteemi. Teadma peaks mitte pelgalt seda, kuidas olud ja olukord on, vaid ka seda, mis olusid ja olukorda mõjutab, millised on muutumise ja püsimise tegurid. Olude ja olukorra hindamisel on indikaatoriks situatsioon, milles inimesed end tunnevad. (Vt 3.2.)

Tähtis on meeles pidada, et ühiskonnas võib ühe (ükskõik millise) teguri muutmise üle küll käratseda, aga sellel pole kuigi palju mõtet, sest mingite muutuste esilekutsumiseks on vaja muuta süsteemi. Tänapäeval on mittesüsteemne tegutsemine häbi- või naeruväärne.

Mis iseloomustab teadmistepõhist ühiskonda?

Avalikkuse ees räägitakse ja kirjutatakse Eestis teadmistepõhisest ühiskonnast (või teadmusühiskonnast), aga siiani on ebaselge, millist ühiskonda saab pidada teadmistepõhiseks (millised tunnused on sellel ühiskonnal). Kas Eestis on teadmistepõhine ühiskond või mitte ja kui veel pole, siis milline see peaks olema? Veel pole teada, kuidas saaksid kodanikud sellele liikumisele kaasa aidata, mis viib teadmistepõhiseks ühiskonnaks kujunemise poole.

Lugeda ja kuulda on olnud, et ühiskond peaks olema avatud, salliv, pidevas muutumises. Elu nii lihtne ei ole!

Kodanikud peavad väga hoolikalt vaatama, millele ja kellele on vaja olla avatud ning millele ja kellele kindlalt suletud. Sama käib sallivuse kohta. Sallida võib seda, mis on kõlbeline ja mis on kooskõlas Põhiseaduses sõnastatud aadetega. Naiivsus ei ole voorus! Inimesed, kes teadvustavad end kodanikuna, saavad loodetavasti raskusteta aru, mida ja keda sallida ja toetada ning kelle ja mille suhtes tuleb olla leppimatu.

Sallimine või leppimine, nagu ka muutmine pole eesmärgid! Eesmärgiks saab olla elukeskkonna hoidmine või uus, kvalitatiivselt täiuslikum olek, mis saavutatakse tänu uuendustele. Teadmistepõhise ühiskonna vastand on petuühiskond. Püüame täpsustada, mille poolest need kaks erinevad.

• Sallimine või leppimine, nagu ka muutmine pole eesmärgid!
• Eesmärgiks saab olla elukeskkonna hoidmine või uus, kvalitatiivselt täiuslikum olek, mis saavutatakse tänu uuendustele.

Teadmistepõhises ühiskonnas:

• eristatakse teadmisi, arvamusi, unistusi, uskumusi jne (vt 2.8.) ning kantakse hoolt, et neid ei aetaks segi;
• arvestatakse personali valikul ja edutamisel haritust, informeeritust ja kogemust sellel alal, milleks on vaja olla nende kohustuste rahuldavaks täitmiseks;
• mistahes ametikohale, saadikuks või nõunikuks kandideerimisel eeldatakse kohusetunnet ja vastutusvõimet, mida tuleb tõestada avalikul konkursil;
• edutamine saab tulla kõne alla, kui isik on tulnud hästi toime oma seniste kohustustega, on hästi valmistunud nende kohustuste täitmiseks, mida on vaja orienteerumiseks uuel ametikohal, ja tal on õnnestunud leida sobiv isik enda asemele. Sobivusotsuste tegemisel on kriteeriumideks loovus, hoolivus, nõudlikkus, asjatundlikkus, kutsekindlus, abivalmidus jms;
• on iga õigusakti juures seletus, milles on sõnastatud reguleerimisele võetud vastuolu kui probleem koos usaldamist vääriva analüüsi ja sünteesiga.

Tõene probleemne valikusituatsioon

Normaalseks peetavas ühiskonnas tunnevad elanikud end tõeses probleemses valikusituatsioonis. (Vt 3.2.) Absurdses sundsituatsioonis pole lootustki, et elanikud hakkavad tegema kaugeleulatuvaid plaane.

Inimene saab end tunda probleemses situatsioonis, kui tal on:

• usaldatav teadmine tegeliku olukorra (ka olude, situatsiooni) ja selle tegurite kohta;
• selge kujutlus olukorrast (oludest, situatsioonist), mis võiks olla ja peaks olema;
• aktiivne suhtumine tegeliku ja vajaliku olukorra (olude, situatsiooni) vastuolusse (st ei ole ükskõik). (Vt ka joonis 0.3.3.)

• Normaalseks peetavas ühiskonnas tunnevad elanikud end tõeses probleemses valikusituatsioonis.
• Petuühiskonnas tunnevad elanikud end mängu- või absurdses sundsituatsioonis.

Eelpool nimetatud eeldustele tuginevalt ja omades mõningast ettevalmistust ja järjekindlust, saab:

• sõnastada probleemi, mis on tegeliku ja vajaliku erinevus, vastuolu või vahe nii staatikas kui dünaamikas;
• tuvastada selle probleemi tekke, püsimise-süvenemise-laienemise tegurid (põhjused, mõnikord ka põhjuste põhjused); NB! Need ei pruugi asuda sellel regulatsiooni- ja juhtimistasandil (vt 7.2.), kus probleemina tajutud vastuolu ilmneb.
• luua meetmete süsteemi takistavate tegurite vähendamiseks või kõrvaldamiseks ja vajalike tegurite loomiseks või tugevdamiseks;
• korraldada usalduslikku koostööd, milles vallanduks sünergia;
• koostada innovatsiooniprogramme ning mõelda, kuidas need edasi- ja tagasisidestada (vt 6.2.);
• luua side ja hoida teised teadmas meie kohta ning meid teiste kohta;
• olla pidevalt õppes, uuringutes ja loomeprogrammides.

Üht-teist on kõikjal kehvasti. Seda pole karta, et keegi teeb kodumaa heaks midagi liiga hästi! Sestap tuleb teritada silma, märkamaks suuri ja väikseid vajakajäämisi ning harjutada nende sõnastamist probleemidena. Esialgu on hea süveneda oma vahetusse elu-, töö- ja/või õpikeskkonda, et seda sisuliselt analüüsida ja avastada selles nii head kui ka vead koos põhjustega. Alles siis, kui õnnestub aduda põhjuseid, saab tulla kõne alla meetmete süsteemi loomine.

• Probleemid on inimestel – inimeste teadvuses. Mujal probleeme pole.
• Probleeme ei saa lahendada – võimalik on luua eeldused probleemide lahendumiseks.

NB! Meetmeid on vaja kahte liiki: 1) probleemi põhjuste vähendamiseks; 2) rahuldava olukorra kujunemise jaoks vajalike eelduste loomiseks.

Seda, mis edasi juhtub, nimetatakse probleemi lahendumiseks.

Mis iseloomustab petuühiskonda?

Sellist ühiskonda, kus inimestel on Põhiseaduse järgi palju õigusi ja räägitakse, et nad on kõrgeima võimu kandjad, aga kus tegelikult ei ole võimalik neid õigusi kasutada, nimetatakse petuühiskonnaks.

Inimene, kes ei ole (kellel pole võimalik olla) küllalt informeeritud, haritud ja kogenud, et ühiskonnas orienteeruda ja otsustamises osaleda, aga keda kutsutakse valima või tegema muid otsuseid, tunneb end mängusituatsioonis või absurdses sundsituatsioonis. (Vt 3.2.) Mõlemad on ohtlikud ja toimivad rafineeritud võtetena isiksuse ruineerimiseks.

Petuühiskonnas nimetatakse:
• hariduseks seda, mida tehakse ja antakse õppeasutustes;
• kultuuriks seda, mida tehakse ja antakse kultuuriministeeriumi haldusalas olevates asutustes;
• teaduseks seda, mida tehakse ülikoolides;
• valimiseks hääletamas käimist;
• nõupidamiseks koos istumas ja kuulamas käimist.

Petuskeemides osalenud inimesi iseloomustab enamasti apaatia, aga võib tekkida ka agressiivsus, meeletu-olek, raiskav loodus- ja kultuurisuhe, hoolimatu aja­kasutus ja elupõletamine. (Vt 3.3) Raske on ennustada, kui kaugele tahavad minna need, kes üritavad murendada eestlaste usku endasse ja oma riiki. Seda tegevust saab peatada vaid kõrgeima võimu kandja, rahvas, resoluutse käitumisega valimiste ajal. Kui rahval pole valmidust nõudlikult käitumiseks, siis pole kuigipalju õigust ka nuriseda.

Petuühiskonna tunnuseid:

• Salatsemine – räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat.
• Otsuste vastuvõtmine – mujal varem otsustatu vormistamine.
• Põhjendamatu autoriteedistruktuur – kompetentsuse asemel arvestatakse lojaalsust.
• Eesmärgiks nimetatakse tegevust, mitte tulemust, sh nimetatakse:

–    hariduseks seda, mida tehakse ja antakse õppeasutustes,

–    kultuuriks seda, mida tehakse ja antakse kultuuriministeeriumi haldusalas olevates asutustes,

–    teaduseks seda, mida tehakse ülikoolides,

–    valimiseks hääletamas käimist,

–    nõupidamiseks koos istumas ja kuulamas käimist jne.

• Tegevuses kavandatakse vormi, mitte sisu.
• Andmete usaldusväärsus on tabuteema.
• Objektiivsuse asemel on valdav meelevaldsus (meelevaldseid, põhimõtteliselt põhjendamatuid otsuseid nimetatakse „poliitilisteks otsusteks”).
• Info asemel levitatakse müra, „parimaid praktikaid” ja „häid“ uudiseid suhtekorraldajate abil.
• Välditakse ühiskonnaalaseid teaduslikke uuringuid, mille asemel tellitakse ja korraldatakse küsitlusi ja kirjeldusi. Võimu hõivanud isikud püüavad teha kõik selleks, et vältida probleemide sõnastamist ja nende tekke (püsimise, süvenemise, laienemise) põhjuste käsitamist.
• Maalitakse õhulosse (koostatakse „strateegiaid” ja „arengukavasid”) ja antakse lubadusi, mille täimiseks vajalikke eeldusi ei ole.
• Lubaduste täitmata jätmise eest ei ole ette nähtud vastutada ega kellelegi kusagil kunagi aru anda.

4.1. Inimese mobiilsus

Inimeste mobiilsus on ühiskonna üks karakteristikuid. Mõeldud on siin liikumist nii füüsilises mõttes (maalt linna, põhjast lõunasse, ühest riigist teise) kui ka karjääri mõistes (vertikaalne mobiilsus). Inimest on paras aeg edutada kõrgemale ametikohale (vt ka 2.1.), kui tal on kujunenud potentsiaalne valmidus vastutusrikkamaks tegutsemiseks; kui suhted teistega on mitte ainult mõistvad ja nõudlikud, vaid ka ausad, südamlikud ja usalduslikud; kui valdav on vastastikune hoolivus ja austus; kui on kujunenud võime eristada eksimusi, õnnetusi ja sigadusi; kui suhtluses sünnib sünergiat, indu ja usku.

Professionaalseid teadmisi, oskusi ja kogemusi tuleb arvestada, ent neid ei maksa pidada edutamise küllaldaseks aluseks. Edutamise aluseks ei või olla ustavus ega soov vandeseltslaslikult vaikida siis, kui on vaja seisukoht võtta ja see sõnaselgelt välja öelda.

• Mobiilsus on edukuse tulemus.
• Paigaltammumine on jõuetuse tagajärg.

Tasub üle korrata varem öeldut, et ettevaatlik tuleb olla kompleksidega isikute edutamisel. Paljud neist on hüperaktiivsed ja oskavad teha suuga suuri linnu. Manipuleerimise objektina (vt joonis 6.0.1.) kasvanud isikud ei oska ega taha teisiti elada kui kellegi külje all ja omakorda teisi manipuleerides. Tavaliselt on nad harjunud esitama soove tegelikkuse pähe.

Heal juhul võetakse edutamisel arvesse nii professionaalne kui ka moraalne pool – inimese kultuuriseosed, voorused, isamaa- ja loodushoid, vaimsus, patriootiline hoiak jms.

Inimesed, kes on juhuse või sõprade tahtel ametisse või saadikuks sattunud, kas tunnistavad, et on juhtunud midagi häbiväärset ja hakkavad väga hoolikalt õppima ja mõtlema, või teevad näo, et pole häda midagi, ning seletavad, et just nii ongi õige. Inimene, kes ei austa ennast, ei austa tavaliselt ka teisi ja kutsub varem-hiljem esile kõlbelise kriisi.

Ühiskond või organisatsioon võib olla kordades efektiivsem ja intensiivsem, kui selle liikmed on ühise maailmavaatega asjatundjad, kes loovad üksteisele edu saavutamiseks eeldusi (genereerivad sünergiat, väärtustavad ideid) ja pühenduvad meeskondadena.

Inimesed, kes tahavad üksteist mõista, pürgivad terminoloogilise ja kontseptuaalse selguse saavutamise ja hoidmise poole. Kui neil on ühise maailmavaate ja maailmapildi kõrval ka sarnased sihid, pole liiga raske sõnastada ka ühiseid eesmärke ja valida nende saavutamiseks sobivaid vahendeid, tegutsemise printsiipe ja hindamise aluseid.

Asjatundlik nõudlikkus

Tegevuse toimed võivad olla lokaalsed või globaalsed, avalikud või varjatud, funktsionaalsed või düsfunktsionaalsed (taotlustega kooskõlas või vastuolus) ning võivad ilmneda kohe või hiljem. (Vt joonis 9.5.1)

Erakonnad eelistavad enamasti selliseid lokaalseid, avalikke ja koheseid toimeid, mis laseksid arvata, et erakonna juhtkonnas on õiged isikud. Suured, riiki ja rahvast tervikuna mõjutavad otsused ei ole kõigile kõige meeldivamad ja nende viljad võivad hakata küpsema alles aastate pärast. See asjaolu on ka põhjus, miks kodanikud võiksid kaaluda võimalust muuta mingid struktuuriüksused püsivamaks ja näiteks kaaluda võimalust viia haridus, teadus ja kultuur erakondlikust tuuletõmbusest välja samamoodi, nagu on välja viidud kaitsekulutused.

• Suured otsused saavad kujuneda efektiivseks üksnes juhul, kui ühtlasi luuakse infrastruktuur.
• Infrastruktuur on ühiskonnas funktsioneeriva süsteemi füüsiliste ja organisatsiooniliste tegurite süsteem. Ühes piirkonnas näiteks: kool, kauplus, raamatukogu, postkontor, rahvamaja, apteek, haigla, tuletõrje, politsei, elamispind, elekter, internet, teedevõrk jms.

Suurte ja globaalsete muutuste saavutamiseks on vaja palju enam aega kui nelja-aastane valimistsükkel. Suured otsused, mis peaksid kaasa tooma kvalitatiivseid üleminekuid, tuleb igas mõttes hoolikalt ette valmistada. Otsuseid täidab rahvas, kui juhtkond loob ja hoiab selleks vajalikke eeldusi. Mittesüsteemsete käsitluste korral tuleb välja segadus.

Suuri otsuseid saab pidada rahuldavaks, kui nendes on kavandatud ka uutmoodi tegutsemiseks vajalik infrastruktuur. Praktika näitab, et kodanikel on vaja silm sellel punktil eriti teraselt peal pidada.

Eestis mantrana korratav põhimõte, et maksusüsteem peab olema kõikjal üle riigi ühesugune, on põhjustanud suurte alade tühjenemise, sest ettevõtluse efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon. Seal, kus infrastruktuur on vaene ja puudulik, ei saa ettevõtluse tõhusus olla võrreldav ettevõtluse tõhususega nendes piirkondades, kus infrastruktuur on rahuldav.

Piirkondliku infrastruktuuri või taristu hulka kuuluvad näiteks kool, kirik, kauplus, raamatukogu, postkontor, rahvamaja, apteek, haigla, tuletõrje, politsei, muidugi ka elamispind, elekter, internet, teedevõrk, küttesüsteemid, veevärk ja kanalisatsioon, elukondlik teenindus jne.

Inimesed eelistavad teha pigem seda, mis neile meeldib, mitte seda, mida oleks tarvis teha. Mugav on mitte süveneda, olla pinnapealne ja jätta oma tegevus sidustamata. Lõhkuda ja mitte midagi teha on kordades lihtsam kui luua ja hoida.

Kui otsuseid teevad teised, pole mingit vajadust olla asjatundlik. Siis hakkavad tooni andma tutvused ja „kintsukaapimine”. Eriliselt tõusevad esile sekretärid kui saladuse hoidjad (ingl saladus – secret, sekretär – the secretary; vene saladus – секрет, sekretär – секретарь). Siis võib juhtuda, et kogu asjaajamine bürokratiseerub, kriteeriumid ja printsiibid heidetakse kõrvale, avalikkusega manipuleeritakse ettesöödetud andmete ja nn edu-uudiste abil.

4.2. Inimese kaitse

Kaitstusindeks on ühiskonna üks näitaja. Kaitsealane ettevalmistus pole vähem oluline kui ettevalmistus otsustamiseks ja kindlameelseks tegutsemiseks kõikides rollides. Kaitsevalmidusega kaasneb kindlustunne, mis loob olulise eelduse tegutsemiseks kõikides rollides ja situatsioonides.

Kaitsma peab kõike, mis võib olla ohus.

Kaitsma peab:

• elu;
• ema ja last;
• neid, kes seda veel või enam ise ei suuda;
• oma ja teiste au ja väärikust;
• vabadust ja kõiki kodanikuõigusi;
• inimõigusi;
• sõna- ja mõttevabadust.

Hoolas on vaja olla, et ei pääseks vohama sellised jõud, mis ohustavad õiguskorda ning loome- ja muid vabadusi; et ei tekiks jõude, mis võiks ohustada kultuuri. Kaitsma peab nii formaalseid õigusi (õigusaktid) kui ka mitteformaalseid õigusi (moraalinormid, sotsiaalne kontroll). Kaitsma peab riiki ja riigi infrastruktuuri kõiki osi, perekonda ja arusaama sellest, mis on perekond.

Vana-Rooma aegadest pärit tarkusetera:
Kui kuuled ühehäälset otsust, otsi despooti või petist – teine peab olema!

Eriliselt tuleb kaitsta eriarvamuste avaldajaid ja korraldada nii, et nad saaksid ja julgeksid avada oma arvamuse koos argumentidega. Eriarvamuste ja argumentidega arvestamine on kvaliteetsete otsuste eelduseks siis, kui eesmärk on olukorda parandada, mitte oma tegevust või motiive varjata ning otsustamine kuidagi kaelast ära saada. Eriarvamuste avaldamine ja nende argumenteerimine on üks vigade vältimise meetodeid.

Eriti rängalt, sageli lausa halvavalt, mõjub inimestele igasugune nuhkimine, pealtkuulamine, kaebamine, keelekandmine ja muu seesugune tegevus.

Põhiseaduse järgi on sõnavabadus kõigil. Kõlvatu käitumise harrastajad süüdistavad sõnavabaduse kasutajaid vihakõnede pidamises. See on demagoogiavõte – sildistamine. (Vt 12.3.) Niisugune võte pole ei euroopalik väärtus ega ka euroopalike väärtuste kaitse.

Põhikaitseks on kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes.

Kaitse objekte on suur hulk, näiteks looduskaitse, lastekaitse, andekaitse, elukaitse, isiksusekaitse, kodanikukaitse, omandikaitse, autori­kaitse, loomakaitse, muinsuskaitse, tervisekaitse, töökaitse, saadikukaitse, sise- ja väliskaitse, õiguskaitse, perekonnakaitse, vanurikaitse. (Vt joonis 4.0.2.) Igaüks saab seda loendit täiendada ja vaadata, kui tõhus on see või teine kaitse tegelikult.

Iga kaitse on rahuldav juhul, kui see on nii administratiivne kui ka moraalne. Põhikaitseks on kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes.

• Anne on sünnipärane.
• Talent on juba taseme saavutanud anne.

Igal arukal kodanikul on kõigi teistega võrdne õigus valida ja olla valitud, aga kui kellelgi pole kohustust luua selle õiguse kasutamiseks vajalikke eeldusi, jääb seegi õigus fiktiivseks. Kodanikuõiguste kasutamiseks tuleb olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et orienteeruda ühiskonna- ja kultuurielus ning saada aru, kes on kes ning mida saadikud lubavad ja taunivad.

Ühiskonna põhirikkus anne (sünnipärased eeldused), mille kaitse vajalikkust oleme siin raamatus juba korduvalt rõhutanud, ei ole meil veel üldse kaitstud. Valdav osa andest hajub, enne kui lapsed jõuavad kooliikka ja ega sealgi ole andehoid prioriteet. Igal aastal meelitatakse Eestist kümneid silmapaistvate eeldustega noori välismaale. Mesijutte aetakse nii selle vargusevormi õigustamiseks kui ka põhjendamiseks.

Arenenud maades peetakse just peade (ajude) sissetoomist kõige kasulikumaks äriks.

4.3. Riik

Riik on makrokeskkond, mis on korrastatud ühest küljest kultuuriseostega, teisest küljest kirjutatud reeglitega. Riigil on administratiivne struktuur ja olenevalt riigikorrast ka põhiseadus ning sellega kooskõlas olev seadustik; on kohtu võim, seadusandlik võim ja täidesaatev võim.

• Riigi nägemiseks peaks olema küllalt palju vaatepunkte.
• Arvestada tuleb, et riik on ka territoorium, majandusruum ja transiidikoridor, kultuuriruum, kommunikatsiooniruum, elukeskkond.
• Riik on rahvusvahelise suhtlemise subjekt, koostööpartner.
• Riik on kodumaa, isamaa, sünnimaa, põlvkondi läbiv unistus.

Samas on riik institutsionaalne süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb või hääbub. Teenib ja õnnestab oma rahvast või funktsioneerib rahva arvel.

Riigi kõik põhiseaduslikud institutsioonid ja nende haldusalas olevad organisatsioonid on (peavad olema) rajatud:

• rahva, kultuuri, kõigi kultuuriväärtuste, looduse ja kõigi loodusvarade, inimese ja kõigi inimõiguste hoidmiseks ning kaitsmiseks;
• õiglaseks rahvuslikuks ja rahvusvaheliseks koostööks;
• kogu inimliku tunnetussüsteemi hoidmiseks ja kaitsmiseks;
• korra ja poliitika, nagu ka kultuuri ja ideoloogia, sotsiaalse ja majandusliku ning muu regulatsiooni tasakaalustamiseks.

Suur osa inimestest teenib üldist hüve ning tahab anda ja teha, mida suudab, et ühiskond edeneks, et mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste elu oleks elamisväärne ja elukeskkond – nii loodus kui kultuur, nii loodusvarad kui kultuuriväärtused – säiliks.

See, mis on hästi, vajab hoidmist, ja see, mis kehvasti, muutmist.

Mis on ja mis peaks olema?

Avaliku retoorika järgi on Eesti demokraatlik suveräänne õigusriik. Paraku on selline avaldus avamata. Vaja oleks teada ka, millistel eeldustel saab mingit ühiskonda pidada õigusriigiks, demokraatlikuks riigiks ja suveräänseks riigiks.

Siinkohal käsitame riiki kui probleemi (vt joonis 0.3.3.). Selleks tuleb selgusele jõuda, mis riiki iseloomustab (karakteristikud), milline peaks riik olema ja milline ta juba või ikka veel on. Nende kahe kujundi võrdlemisel saame avastada, mis on juba rahuldavalt hästi ja mis veel hästi ei ole, mis puudub ja mis on riigis ülearune.

Inimeste hinnangud riigile ei sõltu peamiselt sellest, mis on, vaid pigem sellest, mil määral olemasolev vastab sellele, mida on loodetud, millest on unistatud,
mida on usutud.

Samade karakteristikute alusel saame luua kujutluse lähema ja kaugema tuleviku kohta. Seejärel on võimalik asuda looma (tugevdama, kindlustama) meetmete süsteeme, mida võtta ette vastuolude vähendamiseks (või kõrvaldamiseks).

Sama loogika on kõigil teistel regulatsioonitasanditel. Selles asjatundlik orienteerumine ja selle järjepidev täiendamine ongi kodanikuks olemise tähtis eeldus. Riigi tasandil orienteerumine on vajalik, aga kodanikule sellest ei piisa; vaja on läbi mõelda, mis on aktuaalne ka teistel regulatsioonitasanditel. Selle analüüsi hõlbustamiseks vt joonis 7.2.1.

Riiki iseloomustavad (vt joonis 4.3.1.):

Territoorium. Tüüpiline arusaam riigist on, et see on territoorium maismaast ja merest. Lisaks loodusvarad, piir, piirikaitse ja -valve territooriumi hoidmiseks.

Rahvastik. Rahvastiku kohta Eestis andmeid ei ole. Need andmed, mida statistikaamet kogub ja mille põhjal demograafid graafikuid ja tabeleid koostavad, võimaldavad teada arve sündide, surmade, abielude ja lahutuste kohta.

Neid andmeid üritatakse ka ekstrapoleerida (üksikute näitajate põhjal aegridade tulevikuväärtusi arvutada), justkui kulgeks ühiskonnaelu fataalselt ja rahvastik oleks samasugune ressurss nagu pinna- ja põhjavesi.

Tegelikkuses on inimestel mõtted ja tunded, inimesed loovad, otsustavad, uurivad, mõtlevad, seavad eesmärke, valivad vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks, kehtestavad põhimõtteid ja võivad lõpetada kõlvatu tegevuse. Inimesed võivad muuta oma käitumist. See kõik tähendab, et inimestega seotud protsesse ei ole mõistlik prognoosida ekstrapoleerimise abil.

Teadus algab siis, kui asetatakse küsimus funktsionaalsete ja kausaalsete (kaassõltuvuslike ja põhjuslike) seoste süsteemi ja selle toimete kohta, st asutakse avastama seoseid, mille põhjal saab vastata küsimusele „miks?”.

Sellest oli juba eelnevalt juttu, et demograafid miks-küsimusele vastuseid ei otsi, vaid ainult kirjeldavad olukorda. Kirjeldus eelneb teaduslikule uuringule. Kirjeldused on vajalikud probleemide sõnastamiseks.

Administratsioon. Sõltuvalt tasandist on administratsioon kas riiklik või kohalik. Administratsiooni on vaja puhkudel, mil iseregulatsioon ei toimi: avaliku võimu teostamiseks, korra loomiseks ja hoidmiseks, tööjaotuse korraldamiseks ning institutsioonide, organisatsioonide ja eraisikute õiguste tagamiseks, põhiseaduslike institutsioonide lahususe printsiibi kindlustamiseks jms.

• Institutsioon on majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline või muu sotsiaalne korraldus või tava. Nt meditsiin, haridus, aga ka perekond üldmõistena on institutsioonid.
• Põhiseaduslikud institutsioonid Eestis on: Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, Eesti Pank, Riigikontroll, Õiguskantsler, Riigikohus.

Riiklik administratsioon ehk ametkonnad, mille sees on ametid, peavad tagama riigis vertikaalse regulatsiooni (ülalt alla riigi tasandilt indiviidini ja kodaniku tasandilt institutsioonide juhtkonnani tagasi). Vajalik on, et ametkonnad tagaks oma allüksuste (ametite) toime riigis kulgevatele protsessidele, nähtustele ja varale.

Väga tähtis on, et ametkonnad ei ole pelgalt need, kellel õigus lubada-keelata-käskida. Rahva kohus ei ole ametnikke teenida, vaid ametnike kohustus on teenida rahvast. Rahval on Põhiseadusega palju õigusi ja ametnike kohustus on luua kõigile võrdsed võimalused nende õiguste kasutamiseks.

Horisontaalne regulatsioon hõlmab eri tasandeid: riigi tasandil on president, keda enne Teist maailmasõda nimetati riigivanemaks; riik koosneb maakondadest, mille eesotsas peaks olema maavanemad. Maakonnad koosnevad valdadest ja linnadest. Valla eesotsas on vallavanem ja linnas linnapea. Linnaosas on linnaosavanem, külas külavanem.

Muidugi on regulatsioonitasandiks ka perekond, kus perekonnapead on samuti kohustatud vastutama kõige selle eest, mida perekonnas (sellel tasandil?) tehakse ja tegemata jäetakse. Tegelikult on perekondlik ja kogukondlik regulatsioon veel ühiskonnateooriaski korrastamata. (Vt ka 7.2.)

Rahvusvahelise suhtlemise subjekt. Riik on sellisena teadlik aktiivne alge, kes peab saavutama normaalsed suhted teiste riikide ja rahvastega ning tagama iseseisvuse ja sõltumatuse. Riigi juhtkonna asi on teha kõik võimalik riikliku iseseisvuse säilitamiseks, nagu ka kohustuste täpseks täitmiseks. Paraku on igat liiki liitudesse kuulumisel vaja loovutada mingi osa suveräänsusest. Üksi on suveräänsust raske (võimatu) kaitsta, ent igat liiki liitumised liitude ja kaitsealaste organisatsioonidega põhjustavad sõltuvust. Ilmselt tuleb selle paratamatusega harjuda.

Kommunikatsiooniruum. Riiki kui kommunikatsiooniruumi (vt ka 6.0.) kuuluvad igasugused teabekanalid. Muu hulgas raadio, televisioon ja ajakirjandus, trükiväljaanded, internet, suuline kommunikatsioon.

• Rahval on Põhiseaduse kohaselt palju õigusi.
• Ametnike kohustus on luua kõigile võrdsed võimalused nende õiguste kasutamiseks.
• Rahva kohus ei ole ametnikke teenida; ametnike kohustus on teenida rahvast.

Kommunikatsioon on vastastikust aktiivsust eeldav seos, selleta on tegu pelgalt informeerimisega. Kui pillutakse teateid, aga ei kuulata ega uurita, kas ja kuidas teated vastu võeti, kas keegi neid tähele pani, mil määral neist aru saadi ja neid käitumises arvestati, siis ei ole see kommunikatsioon, vaid massiteabeteenistus. (Vt joonis 6.0.2.) Siis pole teada seegi, kas teave muutus üldse infoks. Kommunikatsioonisüsteem on riigi arengu eeldus ja ühtlasi arengutaseme näitaja.

Majandusruum. Tootmine ja tarbimine, rahandus (eelarve, maksud, toetused, rahalised investeeringud), pangandus, ehitus, kaubandus, transport jms ning nendevahelised seosed on majandusliku regulatsiooni objektid. Majandus on abstraktsioon, suhtarvude süsteem. Majandus on igasuguse tegevuse üks eeldus ja arengutaseme üks näitaja.

Elanik, kes tahab käituda kodanikuna, peaks saavutama taseme, kus ta on suuteline mõistma, et tegeledes majandusega, pole võimalik edendada majandust. Majandusedu saavutamiseks on vaja tegeleda kõigega (!), millest sõltub majandus. Mittesüsteemne asjaajamine ei saa olla efektiivne.

Ühiskonnas ei saa ükski tegur olla nii tugev, et kindlustada majanduskasvu. Iga tegur on samas nii tugev, et selle puudumine võib muuta mõttetuks kõik muu. Näiteks kui maksta töötajatele naeruväärset palka, pole võimalik erilist efektiivsust saavutada – inimesed töötavad kuidagimoodi või lähevad hoopis minema. Mõne aja pärast on ka asjatundjad lahkunud ja need, kes on järele jäänud, pole võimelised produktiivselt tegutsema.

Enam-vähem samal ajal, kui kuivas (kuivatati) kokku ühiskonnateadus, muutus susserdamiseks ka täiskasvanute ametialane jm koolitus. Tänaseks peaks olema selge, et kui hoida kokku personali koolituse pealt, kaotab ühiskond elujõu.

Riigis tervikuna on majandusliku virelemise tagajärjeks suur väljaränne ja madal sündivus. (Vt 13)

• Tegeledes majandusega, pole võimalik edendada majandust.
• Majandusedu saavutamiseks on vaja tegeleda kõigega (!), millest sõltub majandus.

Kultuuriruumi moodustavad väärtused ja normid, müüdid ja tabud, hoiakud ja suhtumised, mis korrastavad inimeste mõtlemise ja käitumise (vt ka 5), sealhulgas suhted ja suhtetoimed (vt 6.1.). Rahvuskultuuri keskmes on emakeel ja selle ümber kõik – ilus ja eriline, harmooniline, vaimustav tervik. Kultuur paistab igast silmavaatest ja puudutusest, naerust ja ohkest, imestusest ja ehmatusest. Kultuuriseos tagab võime mõista ja mõtestada, hoida minevikku, olevikku ja tulevikku üksteise sees ja kõrval korraga ning tegutseda ökosüsteemselt.

Kodumaa. Kodumaa on see koht, mis peaks olema maailma eelistatuim elupaik, kus me tahaksime olla, elada, ning mida hoida ja kaitsta. Kodumaa on püha. Kodumaad ei või kahjustada ega loovutada! Iseolemise nimel on loobutud ja kannatatud, aga siis ka usutud, et ahnus ja juhmus ei pääse siin teejuhiks. Kõne all on selline elukvaliteet, mis ei ole oluliselt kehvem kui kusagil mujal ning rahuldab ka neid, kes saavad keskmist palka ja pensioni. Sellist maad peetakse kodumaaks uhkusega.

Side. Igal kodanikul peab olema võimalus olla informeeritud sellest, mida on saavutanud ja kavandab juhtkond, mismoodi inimesed saavad hakkama eri valdkondades, piirkondades ja tegevusaladel. Iga kodanik peaks püüdma olla küllalt informeeritud nii sellest, mis on hästi, kui ka ohtudest, sise- ja välisjõudude tegevuse tulemustest ja tagajärgedest. Orienteerumiseks on vaja ka prognoose ja stsenaariume (kujutlusi võimaliku tuleviku kohta).

Edasi- ja tagasiside. Rahuldava taseme korral moodustavad kõik oma rahva hüvanguks tehtud otsused süsteemi, kus iga otsuse ja selle teostamiseks loodud protsesside tulemus sobib sisendiks järgnevale protsessile või otsusele (järgnevatele protsessidele ja otsustele). Selleks on vaja otsused ja protsessid edasi- ja tagasisidestada. Vastasel juhul ei saa sihil püsida ja eesmärgistatud tegevusest ei tule kuigipalju välja. Tagasisidestuseta ei saa toimida ka iseregulatsioon. Kui edasisidet ei ole, kaob mõttekus; kui tagasisidet ei ole, kaob juhitavus ja kogu ühiskond võib kokku joosta. (Vt 6.2.)

Regulatsiooni ei tohi katkestada

Tähtis on meeles hoida, et kui riigis mõni regulatsioonitasand vahelt puudub, võib tekkida katkestus ja riik ei saa olla efektiivne. Riigi­reformist rääkides mõeldakse Eestis enamasti vaid administratsioonist ja ametnike arvu vähendamisest või ringitõstmisest, haldusüksuste liitmisest-lahutamisest. Kui öelda, et 2017. aasta haldusterritoriaalse reformiga on omavalitsus Eestis likvideeritud, siis suurt liialdust ei ole. Väga paljudes kohtades on tekitatud kultuurikatkestus ja seetõttu on kohalik identiteet lagunemas.

Omavalitsus on Põhiseaduse kohaselt iseseisev üksus, mitte ametnike manipuleerimise objekt.

§ 154. Eesti Vabariigi Põhiseadus:
• Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.

Kogu haldussüsteem on justkui meelega sassi aetud. Eesti haldusreform, mis pidi olema omavalitsusreform, sobib kogu maailmas näiteks selle kohta, mis võib juhtuda, kui võhikutel on õigus korraldada üleriigilist innovatsiooni. Linnades on linnavolikogud, valdades vallavolikogud, aga maakonna tasandil pole midagi. Ka selle katkestuse tõttu ei saa toimida ei normaalne vertikaalne ega horisontaalne regulatsioon.

Elukeskkond kujuneb horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ühtsuses, mitte ühe või teise toimel. „Reformijad” on üritanud maakonna tasandi asemele moodustada mingi surrogaadi, mille õigused-kohustused ja vastutus on ka rohkem kui aasta pärast muutust ikka veel määratlemata.

Kui midagi muutma hakata, tasub alati meeles pidada, et Eesti ei ole suurriik ja siin pole vaja matkida suurriike. Meil ei pea olema kõik samasugused ametikohad, saatkonnad, ministeeriumid ja kokkuvõttes kolm-neli korda rohkem ametnikke kui väikeriigis normaalne.

Paraku on ametnikke pidevalt juurde vaja, sest need, kes juba ametis on, ei tule toime. Võhikute arvu suurendamisega ei ole võimalik olukorda parandada. Vaja oleks võimaldada ametnikele ja nõunikele ametialast õpet. Täpsemalt: vaja oleks kehtestada ametnike ja nõunike regulaarne atesteerimine ning ametkondade ja riigiasutuste akrediteerimine. Päris kindlasti tuleks kiiremas korras vaadata üle kantsleri staatus. Kantslerite, ministrite ja asekantslerite õigused, kohustused ja vastutus oleks vaja avalikustada.

Riigi struktuuril on määrav tähtsus

Ametnike ja saadikute suhe on Eestis endiselt ähmane kõigil tasanditel. Põhiseaduse järgi peab olema tagatud võimude lahusus. Riigikogul kui seadusandlikul institutsioonil on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teostada kõrgeimat riiklikku järelevalvet kõigi põhiseaduslike institutsioonide tegevuse ja toimete üle. Riigikogu määrab ametisse nende institutsioonide juhte, vajadusel avaldab umbusaldust ja kutsub tagasi.

Täidesaatev võim annab aru seadusandlikule võimule, mitte vastupidi. Vabariigi Valitsus on aruandekohustuslane Riigikogu ees. Linna- ja vallavalitsus on (peavad olema!) aruandekohustuslased vastavalt linnavolikogu ja vallavolikogu ees. Tegelikult kukub enamasti välja vastupidi. Miks see nii on, mõelgu igaüks ise.

Kes ei taha, et Eesti satub sellisele teele, mis viib autoritaarse ühiskonnakorra poole, peaks aktiivsemalt nõudma:
• kodanikuühiskonna põhimõtete järgimist;
• kodanike põhiõiguste, sh sõna- ja mõttevabaduse hoidmist.

Riigi ja omavalitsuse ametnikud on tavaliselt üsna suure kogemusega ja käinud siin-seal kursustel, aga saadikud, kes tulevad ja lähevad, kujutavad haruharva ette, mida nad peaksid teadma ja oskama, et üldse aru saada selle tegevuse eeldustest, mida peaks tegema ja saavutama riigi või omavalitsuse tasandil.

Kui juhtimise objektid ja keskkond on modelleerimata, probleemid, hindamise kriteeriumid ja tegutsemise printsiibid sõnastamata, siis on kogu tegevus tahes-tahtmata diletantlik ja pole midagi imestada, et ka ebaefektiivne. Tegevus muutub siis eesmärgiks ja inimesed nende eesmärkide saavutamise vahendiks. Ka ametnikud vaid tegelevad – koguvad ja jagavad raha, keelavad ja lubavad. Enamik neist ei saa mitte midagi lubada, aga peaaegu kõik saavad venitada, seada kahtluse alla, kooskõlastada ja kooskõlastada, tõsta pabereid nii kaua sahtlist sahtlisse, et taotlejal saab jõud otsa. Venitamisrekordid on kohtu käes.

Territoriaalselt toimivad ühed süsteemid, funktsionaalselt teised, nende toimed peavad olema omavahel ühildatud.

Kodanikel tuleb päev päeva kõrval hooles olla, et Eesti ei satuks sellisele teele, mis viib autoritaarse ühiskonnakorra poole. Kodanikuühiskonna tugevdamiseks pole kodanikul võimalik teha midagi liiga hästi ja liiga palju.

Kodanikuna osalemise eeldus

Oleks loomulik, et rahvas tahab osaleda ühiskonna- ja kultuurielus. Osalemine võib seisneda kohalkäimises ja kuulamises. Selleks, et arutlustes tegelikult (mitte mängult!) kaasa rääkida ja seisukohti esitada, on vaja olla nii asjatundlik, et oleks moraalne õigus tunda end kodanikuna – subjektina, keda peab kuulama ja arvestama. NB! Asjatundlikkus on vajalik, aga ühtlasi on vaja olla aus, õiglane, järjekindel jpm.

• Ühiskonna-alane ettevalmistus on vajalik igale inimesele!
• Vastasel juhul ei saa põhiseaduslikke õigusi kasutada, sealhulgas valida ja olla valitud.

Kui inimene tahab, et temaga arvestatakse, peaks ta eelnevalt niipalju vaeva nägema, et ta kujuneks asjatundjaks (vt ka 1.7.) ja usaldust väärivaks vähemalt selles valdkonnas, kus ta tahaks kaasa rääkida.

Ühiskonnas orienteerumiseks ja ühiskonnas toimuva kohta arvamuste, hinnangute, ettepanekute-soovituste esitamiseks peaks kasvõi pead kokku panema ja mõtlema läbi kõik vähegi võimalikud variandid, igaüks oma plusside ja miinustega. Pärast seda pole enam väga raske lükata kõrvale need variandid, mis ei kõlba sugugi, ja valida ülejäänute hulgast välja parim. Muidugi tuleb seda eelistust kõigile võimalikult kiiresti, selgelt ja lühidalt põhjendada.

Põhimõtteliselt on kogu elanikkonnal õigus käituda kodanikena, aga kui otsustamises osalemiseks vajalikku ettevalmistust ja infot pole, on see õigus fiktiivne.

Iseregulatiivsus ei saa toimida, kui…

Eespool oli juttu sellest, miks edasi- ja tagasisidestamata riik ei saa põhimõtteliselt toimida iseregulatiivselt ega olla ka juhitud. Sama saab öelda ühiskonna osade ja alasüsteemide kohta. Sellisel juhul on juhtidel võimalik pidada koosolekuid, anda raha, lubada või keelata, öelda tervitussõnu, avada valmivaid ehitusobjekte, käia siin-seal jooksmas ja vaatamas, mida inimesed teevad. See kõik on nähtumuslik, mitte olemuslik.

Kõik saadikud ja ametnikud võivad millegagi aina tegeleda ja üritada midagi siit-sealt parandada ja ka manitseda neid, kes on liiale läinud. Kuna mitte millegi eest vastutama ei pea, pole karta muud, kui et ebakompetentsus ja saamatus tuleb avalikuks.

Mehaanilised süsteemid (nt aurumasin) saavad iseregulatiivselt funktsioneerida tänu negatiivsele tagasisidestusele; sotsiaalsetes süsteemides on oluline nii negatiivne kui ka positiivne tagasiside: seda, mis on hästi, on vaja tugevdada, hoida, kaitsta. See tegevus, mille tagajärjed on kohutavad, tuleb lõpetada, ja seda, mis on räbal, tuleb parandada; mitte kunagi ja võib-olla, vaid kohe ja korralikult! Tagasisidestuseta ei püsi ega arene ükski isereguleeruv süsteem.

• Seda, mis on hästi, on vaja tugevdada, hoida, kaitsta.
• See tegevus, mille tagajärjed on kohutavad, tuleb lõpetada.
• Seda, mis on räbal, tuleb parandada.

Juhtimise objektiks saavad olla protsessid. (Vt 2.9.) Riiki (nagu ka tehast, linna või ametkonda) ei saa juhtida. Juhtida saab vaid mõningaid protsesse riigis (linnas, ametkonnas jm).

Riik ei ole mitte lihtsalt kommunikatsiooniruum, õigusruum, kultuuriruum, majandusruum jms, vaid süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb oma (permanentsete) seaduste kohaselt. Kõik seadused ilmnevad seaduspärasustena. Inimesed saavad ühiskonnas toimuvat mõnevõrra (aeg-ajalt päris palju) mõjutada, s.o soodustada või takistada.

Riik saab funktsioneerida, muutuda ja areneda sõltuvalt sisemistest ja välistest teguritest, millest osa avaldub avalikult, osa varjatult, osa otse, osa kaudselt, lokaalselt või globaalselt.

4.4. Rahvas

Rahvastik – inimeste kogum ehk inimpopulatsioon maakeral või mingil kindlal territooriumil – riigis, mingil mandril, piirkonnas või administratiivses üksuses. Rahvastikku iseloomustavad rahvuslik, vanuseline, sooline, tervislik, hariduslik jm struktuur, töökus, kriminogeensus, elulaad ja -stiil, elurütm ja -pinge, elujõud, dünaamika, integreeritus, sündivus, tervena elatud aastate arv, lootus, usk endasse ja tulevikku.

Rahvas – samal territooriumil (riigis, piirkonnas) elavad inimesed. Rahvaks on ka sama keele, elulaadi või religiooniga inimesed. Eesti rahvast elab valdav osa Eestis, aga palju elab ka Soomes, Rootsis, Kanadas, USAs, Austraalias jm. Rääkida võib ühise tunnetuse ja taotlustega kogukondadest ja siis ka põhjarahvastest, metsa- ja mägirahvastest, rändrahvastest, loodusrahvastest, linna- ja maarahvast, põlisrahvast, töörahvast, ristirahvast, hõimurahvast jne.

Rahvas on inimeste kogum, kes:
• asustab enamasti mingit maa-ala, territooriumi;
• on enese ühtekuuluvusest ja identiteedist teadlike inimeste ühendus, mis koosneb sama etnilise päritolu, keele ja kultuuri, religiooniga inimestest.

Rahvus – inimeste etniline kuuluvus; identiteet, mille kujunemises on oma osa keelel, kultuuril, usul, ajaloolisel kogemusel, pärimusel jpm. Rahvus on enesemääratlus, millega subjekt tahab end siduda kuuluma teiste samasuguste hulka. Rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel ja hoidmisel on oluline osa kogu kasvukeskkonnal, kõigil institutsioonidel, kus toimub õpe ja kasvatus, kus kujuneb kogemus, mille aluseks on tavad-kombed-traditsioonid, väärtused-normid, müüdid-tabud ja arusaam voorustest. Oma osa on rahvuste ja rahvustunde kujunemises usul ja uskumustel, sümbolitel ja koodidel
(vt 2.3.).

Riigis elavad isikud, igaüks oma õiguste, kohustuste ja vastutusega. (Vt ka joonis 4.3.1.)

Kõrgeima võimu kandja

Rahvas ei ole pelgalt maksumaksja. Kõrgeima võimu kandjana peaks rahvas olema niipalju haritud, informeeritud ja kogenud, et kodanikena (enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektidena) osaleda arutlustes, otsustamises, otsuste sellises täitmises, mida saaks (avalikult!) mõistlikuks pidada, ja siis osaleda ka tulemuste kvaliteedi hindamises, kasumi jaotamises, uute investeeringute kavandamises jne. Valdav osa rahvast saab praegu veel osaleda ühiskonna- ja kultuuriküsimuste üle otsustamises umbes nii, nagu vanast rahvajutust tuntud sääsk käis härja sarvel kündmas.

Eesti Vabariigi Põhiseadus § 1:
• Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Juba korduvalt on selles raamatus viidatud põhjendamatule autori­teedistruktuurile, mis on ühiskonnaohtlik nähtus, sest põhjustab salastamise, ringkaitse, pretensioonikuse ja asjatundmatuse.

1980. aastate lõpus asusime rajama Eestit sellise riigina, kus autoriteedistruktuur on põhjendatud ja valitseb avalikkus. Mis aga juhtus? Võimule tulid erakonnad. Erakonnad on olnud võimul ja tahavad jääda võimule kasvõi igavesti. Rahvahulkade lollitamise tehnikat valdavatelt „suhtekorraldajatelt” ostetud kampaaniate abil pole see olnud ülearu keeruline, ehkki päris kallis.

Kõlagu kui tahes ülevalt, aga tõepoolest on (peab olema!) oma rahva teenimine nii Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse kui ka teiste põhiseaduslike institutsioonide püha kohus.

Kui erakondades oleks lubatud rääkida vaid tõtt ja kandideerida saaksid vaid sellised inimesed, kes saavad aru, kuhu nad kandideerivad, maksaks valimiskampaaniad mitu korda vähem. Siis poleks vaja otsida valimiste eel oma nimekirjadesse neid, keda on teistest rohkem TV-s nähtud ja lavalt kuuldud, olgu nad sportlased, näitlejad, telediktorid või niisama jutuvestjad. Ehkki kõik teavad, et niimoodi komplekteeritud Riigikogu saab esineda peamiselt kummitemplina, ja teha seda, mida valitsus ette kirjutab. Sellest on korduvalt räägitud ja kirjutatud. Paraku on privileegidega harjunud isikute ringkaitse nii tugev ja kodanike teadlik aktiivsus nii nõrk, et kõik püsib endisena.

• Põhiseaduslik nõue, et valimised peavad toimuma ühetaoliselt, tähendab, et valimisprotseduur peab olema kõigil ühesugune.
• Valimispettust saaks välistada ka nii, et muuta valimised avalikuks.

Valimised saavad toimuda vaid siis, kui on neid, keda saaks ja võiks valida, st inimesi, kes saavad aru, et võim ei ole privileeg, vaid raske koorem, ja võimuga kaasneb suur vastutus. Valitu peab suutma hoomata riiki tervikuna ning inimest ja kõiki inimkooslusi, elu ja elukeskkonda. Ta peab olema valmis ausalt pühenduma, st kohuse- ja vastutustundlikult teenima, hoidma ja kaitsma oma rahvast.

Valimised on võimalikud, kui ka rahvas adub, et valimisõigusega kaasneb igal inimesel reaalne, tõene, päris vastutus riigi tuleviku eest ja vabariigi valimiskomisjon korraldab valimised kooskõlas Põhiseadusega, õigel ajal ja kooskõlas § 60, mille järgi peavad valimised olema üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased.

Vastutus on nii valitaval kui valijal

Sõna „ühetaoliselt” ei tähenda, et igal valijal on valimistel üks hääl, vaid tähendab seda, et kõik valijad peavad valimistel käituma ühtmoodi: esitavad valimisjaoskonnas isikut tõendava dokumendi, saavad sedeli, märgivad kabiinis oma eelistusotsuse sedelile ja asetavad selle valimiskasti. Kõik. Nendele, kes on haiged või kes ei saa mingil muul põhjusel ise valimisjaoskonda tulla, viiakse valimiskast koju. Igas muus mõttes peab toimuma ka kodus valimine nii, nagu Põhiseadus ette näeb. Sõna „salajaselt” tähendab seda, et valija on oma eelistusotsuse tegemisel ja oma otsuse kandmisel sedelile omaette ja üksi nii, et kõrvaliste isikute mõjutused, sh viibimine samas ruumis on välistatud.

Rahvas peaks olema koos ajakirjanikega kordades nõudlikum, et mitte pidada erakonnaks iga kampa, kes tahaks mingite trikkidega hääli koguda. Valimisnimekirjadesse kandmiseks oleks vaja kõigil saadikutel avalikult tõestada, et nende ettevalmistus võimaldab ka sisuliselt osaleda nendes tegevustes, milles Riigikogu saadik peaks osalema.

Sootuks teisiti kui praegu kombeks tuleks reageerida ka nendel puhkudel, mil erakond räägib valimiskampaania ajal üht, ent võtab pärast võimule pääsemist risti vastupidise kursi.

Praktika näitab, et korrumpeerunud (vt 4.5.) isikutele, olgu nad saadikud või ametnikud, ei pruugi argumentidel olla mingit tähtsust ega tähendust, sest nad ajavad muud asja ja elanikud on harjutatud tegema nägu, et see kõik ei ole nende asi.

Kuhupoole peaks püüdlema?

Kui ühiskonda, kogukondi ja erakondi ohustavad hoolimatus, ahnitsemine, petuskeemid, kuulujutud, nuhkimine, valekaebused, alatus, laim, valetamine, nurjatuste varjamine, põhjendamatu autoriteediga isikute mahitamine jms, tuleks asuda neid pahesid välja juurima. Esmalt oleks vaja vaadata, et jälle ei satuks mõni selline seadusandajaks ning riigi ja rahva esindajaks.

Kodanikuühiskonnas tahab elanikkond end saastast puhastada ja hoida puhtana. Samas reas väärivad tähelepanu täpsus, ausus, vaprus, väärikus, mõõdukus, alandlikkus (versus kõrkus).

Mitmel pool siin raamatus on kõne all olnud ja tuleb veelgi personaalne vastutus kui kompetentsuse saavutamise ja hoidmise eeldus. Ometi pole kuigi selge, kuidas peaks ühiskonnaelu olema korraldatud, et personaalne vastutus oleks igal juhul, igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil tegelikult arvestatud. Loota saab vaid, et tuleb uus Riigikogu, mis mõtleb riigi tulevikule eelmistest enam ja kehtestab selle printsiibi.

Kompetentsuse printsiipi pole võimalik ja pole mõtet kehtestada, kui personaalse vastutuse printsiip ei kehti.

Personaalse vastutuse printsiibi järgimisel peaks olema avalikult teada, mis on selle inimese nimi ja staatus, kes korraldab midagi, soovitab toimida üht-, teist- või kolmandat moodi. Kui see soovitus normiks muudetakse, siis vastutab eelnõu autor ka selle muudatusega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest.

Ka seaduseelnõude ja nende paranduste puhul peaks olema teada nende soovitaja või algataja nimi. Sama kehtib igasuguste programmide ja projektide puhul.

Kodanikud, kui nad tahavad, saavad lõpetada umbisikulise asja­ajamise!

Kui igal regulatsioonitasandil on kehtestatud personaalse vastutuse printsiip, siis selle tulemusel tekib ka kompetentsuse (teadmiste-kogemuste-informeerituse ühtsuse) printsiip – viletsate otsuste tegijad on sunnitud hakkama hoolikalt õppima ja mõtlema või lahkuma; oma tegevusega kaasnevad kahjud oma taskust korvama.

Kui Eestis hakkab kehtima personaalse vastutuse printsiip ja sellega kaasnev kompetentsuse printsiip, siis tõuseb õpetaja staatus ühiskonnas väga oluliseks, sest kompetentset järelkasvu on vaja. Tekib ka nõudlikkus hariduse kvaliteedi osas, sest siis pole enam oluline mitte koolis käimist ja õppekava läbimist tõendav dokument, vaid haritud spetsialistiks ja generalistiks olek. Siis hakatakse hindama tegelikku valmisolekut kvaliteetsete otsuste tegemiseks ja täitmiseks. Siis ei piisa mõne seostamata kursuse läbimisest – vaja on erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust.

Inimene, kes tunneb, et on vaba ja iseseisev, hoitud, armastatud ja kaitstud, tahab hoida ja kaitsta ka oma riiki, olla töökas, aus ja õiglane. Kõlbelisi hoiakuid otseselt tekitada ei saa. Need tekivad, kui luua tingimused nende tekkeks ja soodne keskkond.

Siis saab kehtima hakata ka vastastikuse rikastamise printsiip, mis on iga institutsiooni, organisatsiooni, perekonna jne arengu vältimatu eeldus. Ühiskonnaelu edeneb kordades jõudsamalt, kui inimesed ja organisatsioonid loovad vastastikku üksteisele eeldusi eduks ja heade otsuste tegemiseks ning täitmiseks, vääratuste märkamiseks ning nende põhjuste avastamiseks ja kõrvaldamiseks.

Targemaks saab mõeldes ja mõtestades

Edasi viib koostöö, mitte konkurents. (Vt 12) Koostöö edeneb mitte tänu teadmisele, vaid teadmiste-oskuste ja arusaamise ühtsusele (vt 9.0.). Targemaks ei saa õppides, vaid mõeldes ja mõtestades. Targemaks saab ka mõtestatud kogemuse kaudu, millega kaasneb ettenägemise ja äratundmise võime.

Lisaks võime vältida vigu, näha vigade põhjuseid ning otsida, mõelda ja avastada seda, mis võimaldaks liikuda otstarbekalt, küllalt efektiivselt ja paraja tempoga.

Rahulolu suurendamiseks on kaks teed – vähendada vajadusi või suurendada võimalusi. Soovitav on minna mööda mõlemat teed, aga mitte nõuannete järgi, vaid oma peas kujunenud selguse järgi.

Kordades rohkem on vaja pingutada selleks, et rahvastik saaks tõusta kodanikkonnaks.

Mida selleks teha, et igaüks saaks ja tahaks kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks, on küsimus, millele ei saa vastata nii, et vastus sobiks kõigile.

Oma osa on paljudel teguritel ja igaühel võib olla nende tegurite tähendus isesugune.

Enne, kui on fikseeritud karakteristikud rahvastikust täna ja soovitud tulevikunägemuses, saab igaüks vaadata, mida ta ise ja teised peaks suutma, mida peaks teadma, oskama, millest peaks aru saama selleks, et saaks rahvastikuprotsessides ükshaaval, omaette ja üheskoos aktiivse algena üleüldse osaleda. Tänases Eestis on niisugune tulevikuideaal alles kujunemisjärgus.

Mida rahvas teha saaks?

Kui kujutlus riigist ja riiklikust ning omavalitsuslikust regulatsioonist on olemas (üheskoos läbi vaieldud ja heaks kiidetud), saab hakata vaatama, kuidas ja tänu millele on võimalik selle poole liikuda.

Otsustada on vaja:

• Mismoodi luua rahvaõpistute või kodanikukoolide võrk?
• Kuidas kehtestada riigis kompetentsuse printsiip?
• Kuidas siduda õpe rahvaõpistutes rahvuslike aadete ja ideaalide, väärtuste ja normidega?
• Kuidas hoida rahvaõpistust kaugel need, kes ühiskonna pärast ei muretse?
• Kes peaks rahvaõpistute süsteemi korras hoidma?
• Millal peaks rahvaõpistute võrk valmis olema?
• Milline peaks olema rahvaõpistu õppekava?
• Millised õppevahendid peavad seal olema?
• Mismoodi luua riiki hõlmav õppeinfosüsteem?
• Kuidas inimestel saaks kujuneda arusaam sellest, et on vaja tõusta profaanist asjaarmastajaks (diletandiks, kes valdkonnast midagi juba taipab) ja seejärel saada asjatundjaks (spetsialistiks ja generalistiks)?
• Jne.

Ühiskonnas ja kultuuris toimuvatest protsessidest arusaamiseks ei ole ei kirjandust ega programmilist õpet. Need, kes tahavad tegutseda kohusetundlike kodanikena, ei saa sellist olukorda normaalseks pidada. Kaine mõistusega inimene saab aru, et kes ei tea, mida saab juhtida, ja ei kujuta ette, millest sõltub mingite protsesside kulgemine, ei saa kodanikuna ühiskonnas tegutseda.

• Kodanikuks kui sotsiaalse juhtimise subjektiks tuleb kasvada, areneda.
• Kodanik püüab olla elukestvas õppes – muidu muutuvad kodanikuõigused fiktiivseks.

Inimene, kes ei tea, mis on infrastruktuur, mis on eesmärk, kuidas tekib eesmärgi-vahendi seos ja kellele ka protsesside siseloogika tundub olevat avamatu, peaksid tegelikult asuma aktiivselt õppima ja mõtlema. Need inimesed võivad küll rääkida, et juhtimine (vt 11) on tähtis, aga neil pole võimalik midagi mõistlikku öelda ega ära teha. Nad lihtsalt „ei pääse ligi”.

Kui ühiskonna- ja juhtimisalased õppetekstid oleksid olemas, tekiks võimalus, et inimesed saaksid kas või raamatukogudes, klubides, õppeasutustes neid lugeda ja uurida. Rahvaõpistutes saab arutada, kuidas üldse on, kuidas meil on, kuidas naabritel on, mis ja tänu millele on siin või seal hästi ja halvasti, puudu või ülearu – inimesed saaksid hakata mõtlema oma elu-olu mõjutavate tegurite süsteemi peale.

Me ei pretendeeri etteütlejaks, mida teha – soov on vaid äratada tähelepanu olulise märkamiseks ja kutsuda mõtlema kodanikuks kujunemise tee ning tegurite üle nii riigis tervikuna kui ka igas omavalitsuses, ametkonnas kohapeal. Kodanikuks on vaja olla nii formaal-juriidilises kui ka sisulises mõttes. Kodanikuks kui sotsiaalse juhtimise subjektiks tuleb kasvada, areneda. Sündida saab kodakondseks. Kodakondsuse võib ka omistada neile, kes on kasvanud kodanikuks (vt ka 1.6.), ja ära võtta neilt, kes seda ei vääri.

• Administratiivsete vahenditega ei ole võimalik vabaneda ei valetajatest ega valetamisest.
• Kodanikul on vaja õppida nimetama kõlvatusi oma õigete nimedega, vastasel juhul pole võimalik neist vabaneda.

Kõlvatu käitumine ei ole paratamatu

Valetaja ei saa end vabana tunda. Valetajal hakkab süda valutama ja varem või hiljem hakkab häbi. Valetades langetakse võrku, milles kõlbeliste väärtuste meenutamine tekitab piinlikkust ja soovi veel aktiivsemalt tõde varjata ja keerutada. Sellised mõisted, nagu au, väärikus, voorused, on kõlvatu isiku jaoks sõnad, mida ta ei kasuta ja mille tähenduse üle püüab ta pigem ironiseerida. Administratiivsete vahenditega ei ole võimalik vabaneda ei valetajatest ega valetamisest.

Valetajat tuleb nimetadagi valetajaks nagu ka varast vargaks, jälkust jälkuseks ja õigust õiguseks. Kodanikul on vaja õppida nimetama asju oma nimedega, vastasel juhul pole võimalik vabaneda puudustest ega kindlustada kõlbelise käitumise aluseid.

Pealesunnitud reeglite ja nn liberaalsete väärtuste sisendamise abil on mingid „kallutatud jõud” vist lootnud saavutada, et inimesed ei julge, ei taha, ei oska kaasa mõelda ning ei julge oma seisukohti välja öelda, ehkki saavad ammu aru, mida mille ja kelle huvides tehakse.

Kui kodanikud tahavad hoida oma riiki demokraatliku õigusriigina, tuleks kõlvatud võtted avalikustada ja ühisel jõul kõlvatut tegevust tõkestada.

Teritagem silma ja kõrva, et õigeaegselt märgata katseid põhjendamatult võimu haarata ja seda võimustruktuuri siis täiustada!

4.5. Poliitika

Poliitika on ühiskonna kõigil regulatsioonitasanditel sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise süsteem; isikute ja rühmituste eneseteostuse tee; omandi-, võimu- ja õigussuhete reguleerimiseks mõeldud mõttekonstruktsioon. Igas tähenduses on poliitikal oma sisu, struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid.

• Poliitika ei ole ainult parteipoliitika! Poliitika on oluline igas eluvaldkonnas.
• Mingis mõttes tegelevad poliitikaga kõik inimesed, kellel on kodaniku positsioon ja kellel pole ükskõik, mis ühiskonnast ja kodukandist saab.

Poliitika ei ole ainult parteipoliitika! Poliitika on oluline igas eluvaldkonnas. Tähelepanu nõuavad sise- ja välispoliitika, majandus- ja sotsiaalpoliitika, aga ka hariduspoliitika, kultuuripoliitika, rahvastikupoliitika jne.

Mingis mõttes tegelevad poliitikaga kõik inimesed, kellel on kodaniku positsioon ja kellel pole ükskõik, mis ühiskonnast ja kodukandist saab. Kõikjal mõeldakse, kuidas hoida seda, mida muuta ei tohi, ja kuidas muuta seda, mida sallida ei tohi – see on tähtis igal regulatsioonitasandil, igas organisatsioonis, igas asutuses, ettevõttes ja kodus.

Poliitika fikseerub õigusaktides:

• seadustes, määrustes, korraldustes, otsustes;
• lepingute sõlmimises või nende tühistamises;
• isikute ametisse nimetamises või vabastamises;
• organisatsioonide rajamises või laiali saatmises;
• programmilise tähendusega tekstide loomises, muutmises või tühistamises;
• märkide, sümbolite loomises või kaotamises.

Jõu allikaks on poliitikaski alternatiivid. Tegutsemiseks on vaja ka inimesi, keda võib usaldada ja uskuda, kes on pühendunud; ideaale ja aateid, mille nimel võib anda elu; ideid kodu ja kodumaa hoidmiseks ning rahva eluolu edendamiseks, arengueelduste rajamiseks; süsteemse mõtlemise ja suhtlemise aluseid.

Poliitika mõõduks on rahva usk ja usaldus, poliitilise juhtkonna austamine ja toetamine.

Millest sõltub poliitika? Poliitikas edu saavutamiseks tuleb tegeleda kõige sellega, millest sõltuvad reguleerimise objektiks võetud süsteemid (nähtused ja protsessid). Üks asi on poliitika, teine poliitiliste otsuste realiseerimine. Selleks, et realiseerida poliitilisi otsuseid, tuleb tegeleda ühiskonna kui tervikuga, st kõigega, millest sõltub edu. Tegeleda tuleb süsteemiga, mille elementideks on õigus, majandus, kultuur, ideoloogia, haridus jm.

Poliitika teenistuses peab olema ideoloogia, mis kujundab „tõmmet”, selgitab elanikkonna kõikidele kategooriatele arusaadavalt ning vastuvõetavalt, et see, mida nad soovisid ja lootsid, ongi tehtud (saabki tehtud), kui nad tulevad nõu ja jõuga ise appi.

Poliitika ja võim

Poliitiline võitlus võib viia võimule. Võim, kui see on ausalt ja õiglaselt saadud oma rahva ja riigi teenimiseks, on kõige raskem koorem. Ent ülimalt tähtis ja ka ohtlik. Võim kohustab olema asjatundlik, õiglane, kindlameelne, tähelepanelik kõige ja kõigi suhtes.

• Võim on subjekti selline asend ühiskonnas ja kultuuris, kus on õigus teha teistele täitmiseks mõeldud otsuseid.
• Otsustamisega kaasneb kohustus vastutada teiste inimeste, nende elu ja elukeskkonna eest.

Kui inimene on sattunud mingile ametikohale juhuslikult (põhjendamatult), on suur tõenäosus, et ta „unustab” võimuga kaasneva vastutuse ning hakkab nautima võimuga kaasnevat positsiooni, privileege ja muid hüvesid. Võib juhtuda isegi seda, et võim muudab inimese ülbeks, hoolimatuks, ahneks, uhkeks, enesekeskseks, vägivaldseks, pealiskaudseks.

Võim on kohustus ja austav võimalus pühenduda oma rahva teenimisele.

Poliitiline tegevus eeldab teadmisi, oskusi ja kogemusi. Kodanike ühiskonnas on normaalne, kui iga kodanik teab, kuidas riik toimib. See tähendab ka teadmisi poliitilisest tegevusest.

Erakonnal, mis on käsitatav enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina ning tahab saavutada eesmärke, peab olema:
• küllalt hea juhtimisalane, valitsemisalane, haldamisalane ja sidustusalane ettevalmistus;
• kõrge kvalifikatsioon;
• mõistlikuks peetav orientatsioon;
• tugev motivatsioon oma rahva ausaks teenimiseks;
• avar eruditsioon;
• usaldatav intuitsioon;
• hooliv, õiglane ja avatud stiil.

Kui sotsiaalne kontroll ja avalikkus on nõrk, valitseb iga ühiskonda oht, et poliitikud korrumpeeruvad.

• Korruptsioon on pistisevõtmine, ametnike äraostetavus, ametiisiku õiguste ja ametiseisundi kuritarvitamine isiklikel eesmärkidel, kõlbeline laostumus.
• Korrumpeerunud isik, s.h. ametnik või saadik, on see, kes ignoreerib kõlbelisi norme.
• Korporatsioon on ühiste huvidega isikute kogum.

Selline erakond, mis on sisuliselt vaid korporatiivne kogum ja mille eesmärk on hõivata võim ja püsida siis võimul, soovib:

• kaitsta senise või uue edu saavutamise saladusi;
• tagada endale õigus koostada oma valimiskampaania rahastajatele soodsaid õigusakte ja tõrjuda õigusakte, mille toime võib kujuneda vastupidiseks;
• saada palju hüvesid;
• paigutada „oma” inimesed juhtkonda riigi aktsiaseltsides ja asutuste-ettevõtete nõukogudes;
• jaotada ressursse (mängida „esimest viiulit” riigieelarve koostamises, „katuseraha” andmises, maksusüsteemi „täiustamises” jms);
• korraldada kõike, mis on vajalik riigivara kantimisel ja riigihangete suunamisel;
• tiirutada ringi mööda maailma („käia osalemas” ja „esindamas”);
• tagada rahuldavad tingimused oma ja oma sõpruskonda kuuluvate isikute vanaduspäevade veetmiseks.