Sisukord
Kõikjal on keskseks küsimuseks kultuur ja sellest lähtuv iseregulatsioon.
Ilma kultuurita ühiskond on nonsenss.
Kultuuri kohta on palju määratlusi. Igast vaatepunktist paistab midagi olulist. Siin raamatus lähtume arusaamast, et kultuur on väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude kogum, mis korrastab inimese hoiakuid ja suhtumist, mõtlemist ja käitumist.
Kultuuri funktsioonid:
• identiteet;
• integratsioon;
• sotsiaalne kontroll;
• haridus;
• sotsialiseerumine;
• rollistruktuur;
• staatusestruktuur.
Ühiskondlik regulatsioon toimib kirjutatud reeglite alusel, kultuurist johtuv regulatsioon kirjutamata reeglite alusel. Igas kultuuris on omad, aegade jooksul välja kujunenud tavad, kombed ja traditsioonid. (Vt 5.1.)
On üldinimlik kultuur, rahvuskultuur, omakultuur – kõik erinevad ja heal juhul ka kooskõlas.
Nagu lugeja juba teab, on igaüks meist ühiskonna liige ja kultuuri esindaja. Ühiskonna esindamiseks peavad olema vastavad volitused (peaminister, välisminister, president jt), kultuuri esindajaks on igaüks nii kodus kui võõrsil, kogu aeg.
Et saaks esindada eesti kultuuri, peab seda ka valdama. Kui ikka ei tea, mis on mardipäev, mis on jaanipäev jne ja mis kombeks on, siis on esindada keeruline. See, kes on nendest kommetest ainult kuulnud, on samuti esindamisel raskustes. Eesti kultuuri esindaja saab olla inimene, kes on need tavad, kombed ja traditsioonid omaks võtnud. Sellega fikseeritakse oma kuuluvus.
Identiteedi (vt 2.3.) hägustamine on kultuuri lõhkumise tee. Kui kultuuriseosed purunevad, ei saa iseregulatsioon toimida ja inimestest saavad manipuleerimise objektid. Siia võivad olla „koerad maetud”, kui rääkida protsessidest, mille varjatud eesmärk võib olla lõhkumine – globalistide unistused täituvad sedamööda, kuidas neil õnnestub loomuomased kõlblusnormid kõrvale lükata ja rahvuslikud kultuuripõhjad lammutada.
Inimesed on kultuuri esindajad, olles samal ajal ka kogukonna ja perekonna esindajad. Erinevalt ühiskonna esindamisest on igaüks oma perekonna ja kogukonna esindaja tahes-tahtmata. Ometi on volitusi vaja mitte ainult valla- või külavanemal ja perekonnapeal, vaid igaühel, kes kavatseb mingeid lepinguid sõlmida, siduvaid lubadusi anda või selliseid kohustusi võtta, mis kõigile korda lähevad.
Märgakem, et esindamine võib olla ka ametkondlik. Politseinik on politseinik igal juhul, ka siis, kui tal mundrit seljas ei ole. Ohvitser on ikka ohvitser. See, kas on munder seljas, kultuuriseostes ei loe – ühiskonnaseostes samal ajal loeb.
Õpetaja on ikka õpetaja, maa sool. Kultuuriseos loob ootuse ja õpetaja on õpetaja nii koolis kui kirikus, kaitseliidu harjutusväljakul või mujal. Eesti kultuuris on nii olnud ja on ikka edasi ka nii, et õpetaja on omamoodi müüt.
Tavad on need arusaamad, mille kohaselt igapäevane elu kulgeb – alates toidu valmistamisest ja pesemisest aiapidamiseni välja. Püsivad käitumistavad moodustavad elustiili. Näiteks poistele pannakse sinine tekk ümber, tüdrukutele roosa, keegi ei mõtle, mis värvi tekk sobib. Tehakse nii, nagu tava on olnud ja on. Sisuliselt pole teki värvil tähtsust, kuid toimitakse nii, nagu on meie kultuuris alati toimitud. Tavade järgimisega rõhutab inimene oma kultuurikuuluvust (identiteeti). Nendele, kes rikuvad tavasid, vaadatakse viltu – see on sotsiaalne kontroll (vt 1.0.).
Kombed on käitumise stereotüübid – arusaam sellest, kuidas käituda mingis olukorras ja situatsioonis. Vastavalt on lauakombed, pulmakombed jne. Kommete tundmise ja täpse järgimisega näitab inimene oma kultuuriseost ja kuulumist haritud inimeste hulka, kes vastastikku tahavad käituda arusaadavalt ja viisakalt. Kommetel on sotsiaalne tähendus (s.o tähendus teiste inimeste jaoks). Kombekalt käitumisega avaldab inimene austust teiste inimeste suhtes.
Ka teretamine on komme. Igas kultuuris on seegi komme omajagu erinev. Mõnel pool ulatatakse käsi, teisal kaisutatakse ja antakse põsele või mujale musi, mõnel pool hõõrutakse ninasid kokku. Teretamiskombe juurde kuulub mitmes kultuuris küsimus „Kuidas elad?” ja vastus „Tänan küsimast, hästi!”. Tuhmust näitab pikk ja põhjalik vastus, sest kombed ei näe ette niimoodi vastamist.
Kombeks on olla virk ja töökas, mida kostab ka vanasõnast „vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi”. Mõnes perekonnas on kombeks abistada üksteist. Mõnes ühiskonnas on kombeks pidada videvikku ja öelda enne sööki söögipalve. Mõnes on kombeks võtta enne sööki klaas õlut. Mõnes ühiskonnas on palju autojuhte, kellel on kombeks rääkida sõidu ajal telefoniga ja ületada kiirust, ignoreerida seadust ja alatasa valetada.
• Tavad, kombed ja traditsioonid on koos selline kirjutamata reeglite süsteem ja täpselt kirjeldamatu jõud, millega inimene fikseerib oma identiteedi.
• Arvestades tavasid ja osaledes traditsioonides, kujuneb ja püsib meietunne.
• Nii kujuneb inimestel kultuuriside.
Traditsioonid on sellised sündmused, mida korratakse regulaarselt teatud tähtpäevadel, ja mis toimuvad üsnagi täpselt nii, nagu ette nähtud ja oodatud. Jaanipäev ja vabariigi aastapäev, see, kuidas neid tähistatakse, on traditsioon. Traditsioon püsib juhul, kui inimene üsna täpselt teab, mis teda ootab, ning on ka parasjagu põnev, sest alati on ka midagi uut ja erilist. Seetõttu traditsioonid ei väsita ega tüüta.
Kõik teavad, et jaanilaupäeva õhtul süüdatakse lõke, tantsitakse ja mängitakse, aga seda, mis veel tuleb, ette ei teata. Ehe eesti rahvuslik traditsioon on laulupidu, mis on kujundanud ja aidanud hoida kultuuriidentiteeti ärkamisajast siiani, hoolimata sellest, mida kõike on võimud eri aegadel repertuaari toppinud.
Tavad, kombed ja traditsioonid on koos selline kirjutamata reeglite süsteem ja täpselt kirjeldamatu jõud, millega inimene fikseerib oma identiteedi (arusaama sellest, kes ta on). Arvestades tavasid ja osaledes traditsioonides, kujuneb ja püsib meie-tunne. Nii kujuneb inimestel kultuuriside.
Igas asutuses ja ettevõttes, peres jm, aga ka riigil ja rahval on oma tavad, kombed ja traditsioonid.
Inimestel, kes on sattunud teise kultuuri, on sotsialiseerumisprotsessis (vt 2.2.) mitu võimalust:
Integreerumise puhul nad säilitavad oma tavad, kombed ja traditsioonid, ja omandavad ka uued.
Assimileerumise puhul võtavad nad üle teise kultuuri keele ja koos keelega ka käitumise stereotüübid.
Paraku võivad neist saada ka dissidendid (vt 3.3.) – isikud, kes ignoreerivad selle kultuuri tavasid, kombeid ja traditsioone, kuhu nad on sattunud, käituvad väljakutsuvalt ja hakkavad peale suruma oma arusaamu.
Sotsialiseerumine ja kogu kasvatus on kultuuri sisenemine. Inimese käitumist peetakse rahuldavaks, kui ta käitub nii, nagu selle kultuuri tavad, kombed ja traditsioonid ette näevad, nii, nagu temalt oodatakse. See, kuidas inimene tajub ennast ja teisi inimesi, keskkonda, suhteid, seda, mida ta taotleb, mida ta mõtleb ja tunneb, on kultuuris kujunenud.
Kombed ja tavad moodustavad põhja, mille alusel inimesed saavad aru, kes on kes. Näiteks kui öeldakse, et mees nii ei käitu või et naised nii ei tee, võib see lause kehtida ainult siin, eesti kultuuris. Mõnes teises kultuuris võib-olla just käituvad naised nii, nagu siin ei ole kombeks. Mis ühes kultuuris normaalne, võib olla teises lubamatu.
Ütlemine, et isa või ema nii ei tee, näitab eeskätt tava ja ka kombeid. Laps ei kitku lilli üles, sest eesti kultuuris pole niisugust kommet, meil on elu ja ilu austav suhtumine.
Inimese kasvamine kultuuriseostesse algab varajases lapseeas. Vanematel on tähtis roll olla eeskujuks ja lapsi suunata. (Vt ka 2.1., 2.2.) Lapse kasvamine sõltub vanemate suhtlemisest lapsega juba enne sündi ja ka sünnikogemusest, mis jätab igaühele elukestva jälje.
• Kogu kasvatus on kultuuri seondumine.
• Lapse kasvamine sõltub vanemate suhtlemisest lapsega juba enne sündi.
• Kasvatuse eelduseks on armastus. Armastust asendada ei saa.
Intuitiivselt adume, et üsaharidusel on väga oluline osa iga inimese kujunemises, aga akadeemilisi uuringuid, mille tulemuste usaldusväärsus oleks väljaspool kahtlusi, on meil praegu vähe. Teame, et selles eluosas kujunevad armastuse aluseks oleva usaldamise, uskumise, austamise, helluse, õrnuse ja hoolivuse alged, ilmselt ka musikaalsuse, tasakaalukuse jpm alged.
Inimese teises eluperioodis, esimese kolme eluaasta vältel, kujuneb pesaharidus. Kolmanda-neljanda eluaasta hakul peaks olema inimesel emakeel suus ja enam-vähem selge arusaam endast ning teistest, s.o mina- ja meie-tunne ning selge nii kõlbeliste arusaamade süsteem kui ka need protseduurid, mida peab millal tegema ja mida teha ei tohi.
Kui laps saab aru, et lubatud on kõik, mis ei ole keelatud, saab ta tunda end vabalt ja samm-sammult kujuneb ise oma peaga mõtlev isik, kelle isiksuslikud omadused hakkavad üha selgemini ilmet võtma. Vastavalt kasvukeskkonnale – tavadele, kommetele ja traditsioonidele tärkab ja süveneb huvi, tugevneb tahe ja visadus, ilmneb südamlikkus, hellus, õrnus, armastus. Kujunevad lapse tunde-ja mõtlemisviis, hoiakud ja suhtumine, käitumine, suhtlemine ja voorused, mis kasvu raamistavad – töökus, täpsus, viisakus, loobumisvõime, oskus arukalt käituda nii võitmise kui ka kaotamise korral.
• Kui lapsele saab selgeks, mille kohta käivad kaks tähtsat sõna „peab” ja „ei tohi” ning tal õnnestub aru saada, et järelikult on kõik ülejäänu lubatud, saab laps tunda ennast vabana.
• Kui need kaks sõna pole täpsustatud ja lubatud on vaid see, mis on lubatud, tunneb isegi laps end vangi või orjana.
Mida teha siis, kui laps sõna ei kuula, keeldu ei arvesta ja käsku ei täida, lõhub, kiusab, teeb teistele ohtlikult liiga ning rõõmustab ja parastab, kui keegi saab haiget? Keegi ehk soovitab teha nägu, et kõik on hästi, las laps hullab, küllap läheb üle… Ei pruugi minna! Tavaliselt ei lähe.
Võib arvata, et viga on tehtud kusagil lapse esimese eluaasta lõpus, teise alguses – mõisted „ei tohi” ja „peab” on jäänud selgeks saamata. Muidugi võib öelda, et kus vanemad õigel ajal olid, kuidas sai juhtuda, et laps märatseb ja ei kuula üldse. Asi sageli selles ongi, et keegi ei osanud märgata, millal oli õige aeg, ja ei kujuta siiani ette, mida oleks pidanud nn õigel ajal tegema. Selliseid lapsi, kellega koos teised lapsed õppida ei saa, on aasta-aastalt üha rohkem.
Eesti kultuuris on olnud vitsahirmu komme ja ka lapsele vitsa andmine, kui ta ikka üldse ei kuula ja sõnad ei loe. See on hädaväljapääs juhul, kui on tekkinud mingite kasvatusvigade tõttu olukord, kus laps enam ühtegi normi ei arvesta, lõhub, purustab, teeb haiget.
Psühholoog Tõnu Ots ütleb, et vitsahirm kuulub piiride tundmaõppimise juurde.
Tõnu Ots selgitab:
Kui väikelaps pole kogenud ahjuukse kuumust, ei tea ta tuld karta, kui ta pole nõelatorget kogenud, on iga terariist talle ohtlik. Samamoodi on emotsionaalse valuga, mida laps peaks veidi saama kogeda pesahariduse raames, enne kolmandat-neljandat eluaastat ja miks-küsimuste aega. Inimese alateadvuses on kuus baasemotsiooni (viha, rõõm, üllatus, kurbus, hirm, vastikus), mille vallapääsemist teadvuse abil pidurdada ei saa, aga saab taltsutada ja maandada, kui osata. Lapsel tuleb lasta rõõmu kõrval kogeda ka taltsutamatut eufooriat, üllatuse kõrval ka ehmumist ja hirmu jne. Kui need tulevad lapse ellu ajal, mil ta on koos perekonnaga, siis õpib ta pere toel enda neid emotsioone talitsema.
• Eestisse on jõudnud kasvatusviis, mis on lapsele peaaegu steriilsuseni „valuvaba”.
• See pärsib lapse immuunsusvõimet toimetulekuks võimalikes ohu- ja muudes rasketes olukordades.
Igas kultuuris on erinevad kombed. See, mis võib tunduda ühes kultuuris jõhkrusena, võib teises kultuuris olla eriline hoolivus.
Näiteks Lõuna-Koreast on teada, et sõnakuulmatul lapsel kõrvetatakse tulikuuma rauaga taguotsa. Miks? Sellepärast, et kultuuris on selline tava. Seal usutakse, et lapse sisse on asunud saatan ja vanemate kohus on see välja ajada – ammustest aegadest on teada, et saatana saab välja kuuma rauaga kõrvetades. Enamasti ei pea kellestki saatanat välja ajama hakkama, aga kõik teavad, et kui saatan saab kõrvetada, jätab ta lapse kohe rahule. Kultuuriseostes on see teadmine tähtsam kui see, kas vanematel tegelikult tuleb protseduur läbi teha.
Põhjarahvastel on olnud nii, et kui inimene ise enda eest enam hoolitseda ei suuda, on laste kohus olnud viia ta kodust kaugele ja lükata jääprakku. Kultuurinorm/-tava näeb ette, et lapsed ei või jätta oma vanemaid abituna virelema.
Vanas Egiptuses oli tava (kultuurinorm kui vanemate kohustus), et raske puudega laps tuli visata kaljuprakku.
Ilma kultuurita ühiskond on nonsenss. Kõikjal on keskseks küsimuseks kultuur ja sellest lähtuv iseregulatsioon. Kui inimesed üksteist ei austa, üksteisega ei arvesta, ei ole küllalt täpsed ja korralikud, siis iseregulatsioon ei saa toimida – iseregulatsioon on kultuuri funktsioon.
Millegi olemus paistab funktsioonide süsteemi tagant.
Administratiivsete vahenditega saab sekkuda ühiskonnas ja kultuuris igasugustesse protsessidesse, aga pole võimalik korraldada nii, et ühiskonnaelu, kogukonnaelu, perekonnaelu või mingi muu elu pakuks inimestele rõõmu ja rahuldust. Juhtimine on pigem administratiivne tegevus, mis on ühiskonna kontekstis vajalik, et luua iseregulatsiooni toimimiseks vajalikke eeldusi.
Sihi- ja eesmärgipärane sekkumine saab mõnevõrra nihutada üht, teist ja kolmandat, aga muutused saavad kinnistuda, kui neil on kultuuriseos. Kui kultuuriseost toetamas ei ole, siis sisulise ja otstarbeka regulatsiooni kujunemine on pigem ime kui ootuspärane tulemus.
• Subjekti arengu eelduseks on looming.
• Inimese arengu eelduseks on iseseisvus ja vabadus.
Kultuur võimestab kõiki elualasid. On liikluskultuur, ehitus- ja kaubanduskultuur, juhtimiskultuur, koolikultuur, parlamendikultuur jne. Näiteks liikluskultuur tähendab mitte ainult seda, et inimesed austavad kehtestatud eeskirju, tunnevad ja järgivad neid, vaid ka seda, et nad austavad üksteist, võtavad enne keerukat manöövrit silmside ja veenduvad, et kõik osapooled saavad olukorrast ühtmoodi aru. Seal, kus toimib sotsiaalne kontroll, mille kohaselt kõik püüavad käituda kooskõlas teiste inimeste ootustega ning käsitavad mingit reeglite rikkumist vääritu teona, on kõigil õdus olla.
Vabadus on korra funktsioon. Korralageduse tingimustes ei ole võimalik vabadust kasutada. Korraaustus on distsipliin. Distsipliin on tulemusliku tegutsemise eeldus igal elualal ja igal regulatsioonitasandil.
• Vabaduse kasutamise eelduseks on kord inimeses ja korraaustus inimsuhetes ehk kultuur.
• Kultuuriseose kujunemise eelduseks on vaimsus ja põlvkondade järjepidevus.
Kultuuris vermunud isik käitub mitte ainult autoroolis, vaid ka mujal mõistlikult mitte sellepärast, et muidu saab trahvi, vaid seetõttu, et ta tahab olla kodanik.
Kui keegi kiirust ületab, ei tähenda see, et ta ei tea, mida teeb. Ka need, kes nõeluvad ühest sõidureast teise, teavad väga hästi, et see teisi häirib. Hoolimatus teiste suhtes on kultuuritus igal pool, mitte ainult autoroolis.
Inimesele, kellel on kultuuripõhi alt ära lagunenud või seda pole eriti palju olnudki, ei lähe teiste arvamus korda. Suurte sotsiaalsete liikumiste taga on alati suured sotsiaalsed vastuolud, mis ühtäkki murravad kultuurist läbi ja äratavad tähelepanu. Nende liikumiste liidrid ei tahagi sageli palju muud, sest ideoloogia loomiseks pole ei oskust, aega ega tahtmist.
Käitumise regulatsioonis on oma osa psüühikal (individuaalsetel iseärasustel), aga ka grupiseostel ning sotsiaalsetel pingetel (vt 3.3.), mis kujunevad makrokeskkonna tõttu. Ilmselt pole oluline, kas inimene on ise „rongilt” maha (kultuuriseostest välja) astunud või ta on maha tõstetud, äng on ikkagi. Enamasti kaasneb ängiga soov näidata, et kõik on hästi või vähemalt vastupidi sellele, mida teised arvavad. Selleks tuleb käituda väljakutsuvalt ja näida nii vapper, et võiks astuda vastu kasvõi tervele maailmale – ignoreerida kultuuriväärtusi ja norme, müüte ja tabusid.
Tavade-kommete ja traditsioonide tundmine ning austamine on enesestmõistetav stabiilsetel aegadel. Üleminekuaegadel kujuneb regulatsioonisüsteem ja inimeste käitumine teistsuguseks.
Mingil põhjusel kultuuriängi ja -konflikti kogevad isikud käituvad sarnaselt enam-vähem kõikjal. Mõnes valdkonnas, nagu äsja näiteks toodud liiklus, tuleb see selgelt nähtavale, kuid mõnes valdkonnas pole näha midagi, sest inimesed muutuvad apaatseks, tõmbuvad kõrvale ja lihtsalt ei tegele.
Ideoloogiad on ühiskonnas ohtlikud samamoodi nagu viirused organismis. Muidugi on ka ühiskonnas oma kaitsemehhanismid ja immuunsussüsteemid, aga needki võivad laguneda ja ka ühiskonnas võib ühtäkki ilmneda immuunsuspuudulikkus. AIDSi põhjustava HI-viiruse asemel võivad hakata ühiskonda laastama mingid kõlvatu tähendusega mõttekonstruktsioonid. Kui ükskõik milliste trikkidega lõhutakse ära dispositsioonide (vt ka 2.0. ja joonis 5.3.1.) süsteem, sh väärtus- ja normisüsteem, tavad, kombed ja traditsioonid, hakkab see avalduma igal pool – tööl, tänaval, voodis, ükskõik kus.
• Ideoloogiad on ühiskonnas ohtlikud samamoodi nagu viirused organismis.
• AIDSiga sarnaselt võivad hakata ühiskonda laastama mingid kõlvatu tähendusega mõttekonstruktsioonid.
Kultuuril on asendamatu tähendus kõiges – ühiskonnast kodanikuni. Kultuuri hoiavad kõik kaunid kunstid, kõik mäluasutused, kommunikatsiooniasutused, haridusasutused, teadusasutused, kõik perekonnad ja kogukonnad. Ühiskond, kus inimeste kultuuriseos kaotsi lastakse, saab vaid vireleda.
Kui üldinimlik kultuur, rahvuskultuur ja omakultuur enam ei seondu ja koos ei toimi, laguneb kasvatussüsteem ja õppest pole kuigi palju kasu. Õpe ilma kasvatuse ja kogemuseta on sama mõttetu kui kasvatus ilma õppe ja kogemuseta. Inimesed, kes teavad ja oskavad palju, aga ei adu, mis on püha, kes ignoreerivad kultuuri, sh inimlikku hoolivust ja armastust, on ohtlikud.
Kultuuriväärtuste keskmes on keel.
Kõik kultuuri hoidvad kaunid kunstid (muusikast ja luulest proosa ja kujutava kunstini), kunsti avaldumise vormid liigutavad hinge ja seovad inimesi – ilu, vorm, rütm, vaikus, tervik… Oma osa on religioonil ja religioossel tunnetusel (vt 8.1.), mis aitab inimesel eristada ajalist ja ajatut, olevikku ja igavikku, kõiksust ja konkreetsust, tabada oma tühisust igavikulisuse ja kõiksuse foonil.
Kultuuri funktsioonid on ka tarkus, arukus, töökus, visadus, tasakaalukus, ausus, õiglus, hellus, alandlikkus, mõõdukus jne – tänu nendele tekib mõtestatud keskkond, milles elame.
Kultuurikontekstis kujuneb arusaam normist, ideaalist, sellest, mis on optimaalne, kuidas jõuda normatiivini, mismoodi kaitsta seda, mis on ilus, või kuidas raamis püsida ja vajaduse korral raamist välja murda. Ilus ja inetu, kõlbeline ja kõlvatu, õige ja vale, kohane ja kohatu – kõigest sellest on inimesel võimalik aru saada tänu kultuuriseosele.
Organisatsioonis on sageli eriti tähtsad kultuuri sellised nähtused, nagu puhtus, täpsus, üksteise tunnustamine, üksteisele edueelduste loomine. See, kuidas üksteisesse suhtutakse, kuidas üksteisega arvestatakse, üksteist täiendatakse, innustatakse, julgustatakse, on kõik kultuurinähtused (kultuurifenomenid) – keegi ei saa neid käsukorras tekitada.
Väärtustega seoses on vaja rõhutada vähemalt kolme punkti:
Väärtustest on huvitav omavahel rääkida, neid saab tähtsuse järjekorda seada, aga ühel inimesel on üks järjekord, teisel teistmoodi. Käitumine sõltub kogu dispositsioonide süsteemist.
• Müüdid on (üli)väärtused, mille üle ei vaielda.
• Tabud on (üli)normid, mille üle ei vaielda.
Selles on lisaks väärtustele ja normidele, müütidele ja tabudele ka hoiakud ja suhtumised, aated ja ideaalid. Mitte keegi ei saa mitte kuidagi ära arvata, tänu millele ja miks inimene käitub nii või teisiti. Inimene mõtleb, loob, avastab, eitab. Dispositsioonide süsteemi elementide tähendus sõltub rollist, oludest, olukorrast ja situatsioonist, aga ka eesmärkidest jms.
Väärtused on arutluse objektina põnevad, aga käituma kallutab see, mida inimene hinges kannab. Hea kasvatusega isikud kannavad hinges voorusi. Vooruste süsteem on see, mis võiks olla kasvatuse aluseks ja ideaaliks. Platonist alates on põhivoorusteks peetud tarkust, mõõdukust, vaprust ja õiglust. Vooruseks[1] on ka alatine valmidus võidelda vooruslikkuse eest, vale, vägivalla, rumaluse, alatuse vastu.
[1] Kes vooruste problemaatikasse tahab süveneda, saab lisaks lugeda Platonit, Aristotelest, Vana-Kreeka stoikusid või ka Alexandre Havardit.
Inimest käsitleme siin raamatus paljumõõtmelise ruumina. Samamoodi käsitleme ka tegevusi ja keskkonda. Seega püüame mõelda paljumõõtmelisest ruumist paljumõõtmelises keskkonnas. See on küllalt keerukas ja on loomulik, et inimesed hakkavad lihtsustama. Kahjuks minnakse lihtsustamisel liiale.
Inimest iseloomustavad tema suhtlemiskultuur, käitumiskultuur, tunnetuskultuur, töökultuur, tootmiskultuur, juhtimiskultuur, mõtlemiskultuur jne. Need mõisted on veel kujunemisjärgus.
Kultuuriseostest sõltub, kas inimesed peavad vajalikuks osata vaadata nii, et saaks näha korraga nii tervikut kui detaile (näiteks metsas mitte ainult puid, vaid ka seeni ja samblikke, linde ja loomi, ökosüsteemi kõiki osi, alasüsteeme ja elemente), üldistada ja konkretiseerida, käsitada kõike nii liikumises kui paigalseisus, st nii protsessi kui ka nähtuse või asjana, eristada olulist ebaolulisest, olemuslikku nähtumuslikust, põhjuseid tagajärgedest. Nendel eeldustel saab süsteemselt mõtlema hakata.
Mõtlemiskultuuri iseloomustab vastastikune nõudlikkus, mis ei võimalda midagi tähenduslikku käsitada algeliselt.
Kodanik käsitada olevikku nii, et minevikust aru saada ja veidigi ette näha.
Arusaamine tuleb mõtlemisega, mitte õppimisega; mõistmine kujuneb suhtlemises. Suhtlemine eeldab kultuuriseost, subjekti-subjekti suhet. Selle kõik, mis mõistlik, võib inimene ise välja mõelda, aga kui õnnestub aru saada, milline on süsteem ja mis millest sõltub, on seda võimalik näha, kuulda ja talletada teiste kogemuste varal. Keegi ei suuda ise kõike välja mõelda. Seetõttu tuleb varem kogunenud tarkust hinnata ja arvestada, et kriitikata ei tasu midagi üle võtta.
• Arusaamine tuleb mõtlemisega.
• Mõistmine kujuneb suhtlemises.