KONSPEKT

Käesolev mõtete kogum on koostatud Ülo Vooglaiu „Elanikust Kodanikuks“ isemõtleja käsiraamatu põhjal. See fragment ei pretendeeri mingil viisil asendama raamatut kui tervikut. Raamatu teksti venekeelset tõlget eestikeelse tekstiga võrreldes tekkisid mõned tähelepanekud, kohati ka täiendavad selgitused lehekülgede sisu alusel.

„Elanikust Kodanikuks“ on kirjutatud üldisel tasemel. Selleks, et igaüks reaalset kasu saaks, tuleb raamatus toodud teemad seostada erilisega (oma tegevusvaldkond, kogukond, ettevõte,…) ning üksikuga (kuidas see konkreetselt mind mõjutab).

Ülo Vooglaiu teooria vundamendiks on sõnade tähendus, et saaks ise mõtelda ning oma mõtteid ka teistele vahendada. Allolevas tekstis ette tulevate märksõnade tähendusi saab soovi korral täpsemini vaadata raamatu lõpust viimasel neljal leheküljel toodud märksõnade registrist.

Mõned olulised ivad

Lk 10

Edasi viib mitte õppimine, vaid inimeste arukus, töökus, visadus, mõtlemise ja tegutsemise süsteemsus. Oma lootust ja tulevikku ei saa ega tohi rajada mingisugusele abile. Õpitud abitus on nii vaimse kui ainelise vaesuse allikas nii Aafrikas kui Eestis. Abi varal elavale inimesele tundub, et abi on alati vähe, kuid oma peaga mõelda pole mõtet.

Lk 13

Millegi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Näiteks püramiid, mis eri vaatenurkadest sootuks erinevana paistab.

Lk 14

Eristama peab üldist, erilist, üksikut. Raamatu tekst on üldine ja sobib kõikidele regulatsiooni- ja juhtimistasanditele. Ise peab välja mõtlema oma tegevusvaldkonna (eriline) ning seostama teadmist ka iseendaga (üksik). Materiaalses maailmas saab tooli nihutada või puutükki lihvida. Mittemateriaalses maailmas saab välja uurida kõik, millest sõltub käsitluse objekt ning põhjuste süsteemi mõjutades loota soovitud seisundi saavutamisele tulevikus.

Lk 16

Probleem kui tunnetatud vastuolu kujuneb vaid inimese peas (teadvuses). Eristada tuleb probleemi staatikas, nähtusena (näiteks tootmine Eestis, tootmine aastal 1992, tootmine Euroopas) ning probleemi dünaamikas, protsessina (näiteks protsess, mille käigus toorainest valmib tarbimisväärtust omav toode). Tootmisest aru saamiseks tuleb protsessi käsitada korraga nii staatikas kui dünaamikas.
Probleeme ei saa lahendada – probleemid lahenduvad sedavõrd, kuidas õnnestub vähendada nende kujunemise, püsimise, laienemise ja/või süvenemise põhjuseid.
Probleemide nägemise ja sõnastamise oskus on iseseisvana tegutsemise oluline eeldus.

Lk 18

Psühholoogia on teadus psüühikast. Sotsiaalpsühholoogia on teadus inimesest mikroseostes (rollid, situatsioonid, perekond, kogukond,…). Sotsioloogia on teadus inimesest makroseostes (ühiskond, majandus, kultuur,…). Väärtuseks on nende distsipliinide kooskäsitlemisel tekkiv ühisosa inimese peas – kui üks neist puudub, muutub kogu käsitlus mõttetuks.

Lk 21

Inimene kui indiviid ja individuaalsus, isiksus ja subjekt või manipuleerimise objekt, ühiskonna liige, kultuuri esindaja, kodanik – inimese, kaasa arvatud iseenda nägemiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte.

Lk 22

Inimese käitumist mõjutavad ca 60% moraal, 30% sotsiaalne kontroll, 10% administratiivne kontroll. Kui häbitunne puudub, on inimene sotsiaalne invaliid.

Lk 24

Isiksus on indiviidi sotsiaalne kvaliteet. Kui õpe on eesmärgipärane ja kasvatus sihipärane, kasvab ta isiksuseks, aga õppes on ta indiviid – eri eas poiss või tüdruk. Justkui 3-4 aastat on arenguvahe 7-10-aastastel poistel ja tüdrukutel. Poistel algab emotsionaalne tõus, tüdrukutel intellektuaalne. Poisid saavad tähelepanu vaid koerustega silma paistes – neid peetakse halbadeks ning nad hakkavadki halvasti käituma. Viga on selles, et koolis peetakse intellektuaalset arengut oluliseks ja emotsionaalset väga ei hinnata – poisid tunduvad tüdrukute taustal vähearenenutena. Eelmise sajandi keskel tehti Saksamaal eksperiment kahe identse klassi ja õpetajatega. Esimesele õpetajale kiideti lapsi, teisele tunti kaasa laste taseme pärast. Kevadel esimesed lapsed kiirgasid rõõmust, teised olid veelgi hallimad, kui enne. Eksperiment oli kõlvatu, sest kahjustas lapsi. Samas näitas, kuidas õpetaja (juhi) hoiakut sihipäraselt suunates on võimalik muuta õpetaja käitumist. Laste kasvukeskkond sõltub nii õpetaja kui ka lapsevanemate hoiakutest.

LK 25

Manipuleerimise objektiks kujunetakse käskude ja keeldude läbi, kui minetatakse ise otsustamise ja mõtlemise võimalus, pikapeale kaob ka isemõtlemise võime. Subjekt ehk vaba aktiivne alge kujuneb, kui on teada, mida peab ja mida ei tohi, kõik ülejäänu on lubatud. Kui inimene ei harju ise otsustama ja vastutama juba pisikesest peale, püüab ta otsustamist ja sellega kaasnevat vastutamist vältida ka hiljem.
Üks asi on, kuidas indiviid ise tegutseb, teine kvaliteet on, kuidas tekitada temas soov teistele eduks eeldusi luua ja neid innustada, tekitada sünergiat.
Ühiskonda ei vii edasi mitte täitjad, vaid loojad, generalistid, kes käituvad subjektina ning teenivad rahvusliku eliidina avalikku huvi.

Lk 26

Inimese kõige kallim vara on sünnipärased eeldused – anne on rahvuslik rikkus. Ande varajane diagnostika on õppeasutuste poolt suurim väärtus vanemate abistamiseks. Kahjuks enamik andest on lapse kooli mineku hetkeks juba kustunud, kui seda mitte avastada ja hoida.

Lk 27

Subjekti areng on loomingu funktsioon. Kui käsitleme haridust protsessina, on see elukestev valmisolekute kujunemise jada, fenomenina kultuuri funktsioon, subjekti karakteristik, jpm.. Haridus ei ole see, mida koolis tehakse ja „antakse“. Hariduse mõõt on ettenägemise ja äratundmise võime.
„Koolieelikule tuleb paberit anda nagu leiba“.

Lk 28

Nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid sellest, kuidas pea võtab ja milline on mõtlemisvõime näha igasuguste nähtuste ja protsesside taha.

Lk 29

Inimese tegevussüsteem on keeruka struktuuriga. Olud, olukord ja situatsioon (objektiveeritud ja subjektiveeritud) koosmõjus rolli ja staatusega mõjutavad inimese käitumist. Situatsiooni käsitlemine koosmõjus rolli ja staatusega on käsiraamatus uudne lähenemine.
Mäng on eriliselt nõudlik ja tõsiseltvõetav tegevus. Mängusituatsioonis aga veiderdatakse ja jäetakse muljet. Purjekal käitutakse erinevalt rahulikus ja ekstreemses situatsioonis. Lennuki piloote sunnitakse pidevalt valvel olema, et rahulikku situatsiooni (ja tähelepanematuse vigu) ei tekiks. Otsustada saab vaid valikusituatsioonis – vastutustunne ja aktiivsus kujunevad vaid läbi tõese, eheda otsustamise. Kuidas aidata inimesed ehedasse valikusituatsiooni on ühiskonnas üks olulisim küsimus.

Lk 30

Tunnetussüsteemi kujunemine algab juba enne sündi. Jaan Valsiner, Ülo õpilane, kes hetkel USAs töötab, tegi eksperimendi. Ta palus emal last oodates perioodiliselt üht muusikapala kuulata. Vastsündinud beebide luttides olid andurid. Kui pala mängis, hakkasid muusikat kuulnud lapsed intensiivselt lutti imema. Isa hääle peale aktiviseerus lutti imema vaid oma laps. Neurootilisus, hellus, õrnus, musikaalsus tekivad juba enne sündi.
Kõige olulisemad arusaamad ja käitumine, sh. „mina“, „meie“, „ei tohi“ ja „peab“ kujunevad välja lapse kolmanda eluaasta lõpuks – nende kujunemata jätmine on elukestev õnnetus nii inimesele endale kui ümbritsevatele. Kasvatust ei saa kujuneda ilma vundamendita. Identiteet on lojaalsuse allikaks – see on kasvatuse funktsioon.

Kohusetunne tekib tänu kasvatusele, vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise. Kohustused, õigused ja vastutus on administratiivsed mõisted ja kaasnevad formaalse positsiooniga, näiteks ametikoha, kodakondsusega. Paljud kardavad vabadust, sest sellega kaasneb õigus otsustada ja kohustus vastutada. Vastutada ka selle eest, mida oleks vaja teha, kuid mis jääb tegemata.

Lk 31

Vastutustundlikuks tegutsemiseks on vaja olla haritud, kogenud, informeeritud. Lisaks aus, et mitte osaleda ebakompetentsena otsustamises ning mitte esitada arvamusi, uskumusi või unistusi teadmiste ja oskuste pähe. Tegutsemiseks on vaja ka formaalseid ja moraalseid õigusi, kohustusi, arusaama vastutusest. Lisaks väärikust, usku, tahet. Lisaks ühiskonna- ja kultuuritunnetust õigete ja valede sihtide ja eesmärkide, sobivate ja sobimatute vahendite ning kõlbeliste ja kõlbmatute hindamise kriteeriumite eristamiseks. Lisaks mõtestada enda ja teiste tegevus ning see edasi- ja tagasisidestada.

Lk 33

Vang ihkab vabadust, ori orjapidajaks saamist. Orjameelsusest hullem on vaid ükskõiksus. Lapse orjana käskude ja keeldude najal kasvatamine on ohtlik – välja kujuneb manipuleerimise objekt, kes ihkab tulevikus teistega manipuleerida.

Õnnelikuks ei saa kedagi teha, võimalik on püüda korraldada elu nii, et kõik saaksid õnnelikud olla. Läbi aegade on õnneks leitud kaks teed – rohkem raha, asju, võimu või head sõbrad, sõbralikud suhted, vaimsed väärtused, hingeline tasakaal. Rohkem asju või võimu tekitab ainult suurema isu, mitte ei suurenda õnnetunnet.

Lk 34

Targaks ei saa kedagi teha – luua saab tingimusi haritud inimeseks kujunemisele. Õppida saab tekste. Targemaks saab mõeldes, luues, mõtestades.

Lk 35

Adekvaatne asjatundja suhtub erilise respektiga teistesse asjatundjatesse ja käitub tunnustavalt, innustavalt, vaimustavalt. Nõuab täpsust ja professionaalsust endalt ja teistelt. Professionaalsel tasemel suhtlus on võimalik vaid proffide vahel – teistega saab rääkida ilmast või autodest. Materiaalses maailmas saab tulemusi parandada kulude kokkuhoiuga. Hariduses, teaduses ja kultuuris suurem rahahulk kordistub ühiskonna jaoks, kui seda mõistlikult ja süsteemselt kasutada. Teadus on paradigmaatiline, teaduse ajalugu paradigmade kalmistu.

Lk 36

Otsus on alati tahteavaldus eeldusel, et otsustaja vastutab. Kui puudub isikliku vastutuse printsiip, pole vaja kompetentsust ega haritust. Siis võib spetsialistid asendada suvaliste käsutäitjatega ning oma isikut, tegevusi ja tulemusi varjama asuda. Põhjendamatu autoriteediga isikute võim on nii ainelise kui ka vaimse vaesuse allikaks. Võimalusi on kaks – kas bürokraatia ja põhjendamatu autoriteedi struktuur murrab riigi ja rahva või murravad kodanikud bürokraatia.

Lk 38

Ühiskonna efektiivsus on süsteemsuse funktsioon. Ühtki elementi ei tohi vähetähtsaks pidada. Midagi muuta tohib vaid siis, kui on selge, et kõik kaitsmist vääriv kahjustada ei saa. Kõlvatu käitumine on invaliidsuse tunnus. Kodanikukohust ei saa täita, otsustamises ei saa osaleda, kui elanikud on otsustamiseks vajalikest eeldustest ilma jäetud.

Lk 40

Uue loomine on julgustükk. Selleks peab vana eitama. Eriti ränk on muuta mingi valdkonna kui terviku käsitamist – muuta paradigma (loe ka Thomas Samuel Kuhn´i teoseid). Tünnilaua- ja ankruketiseadused on iidsed süsteemse mõtlemise mudelid (loe ka Ludwig von Bertalanffy arusaamu süsteemide üldteooria kohta).

Lk 41

Moraal kui kõiki ühiskonna regulatsiooni- ja juhtimistasandeid ning sfääre läbiv kõlbelise käitumise alus on kultuuri funktsioon. On kaks võimalust igasuguses sihi- ja eesmärgipärases tegevuses – kas tänu inimestele, loodusele, kultuurile ning kõlbeliste arusaamade süsteemile või nende arvel. Kui teejuhiks on südametunnistus, pole raske leida õiget teed kõrvalise abi ja mõjutuseta. Kultuuri kahjustamiseks pole kellelgi moraalset õigust.

Lk 42

Moraal, moraalsus, amoraalsus, immoraalsus, eetika, kõlbeline käitumine, eetika funktsioonid.

Lk 43

Primaarne on iseregulatsioon (selle eelduseks on side, edasisidestus ja tagasisidestus), aga selle aluseks on moraal – mitte käsud ja keelud, vaid inimese südametunnistus, ligimesearmastus, hoolivus, jms. Moraalinormide rikkumise eest ei järgne reeglina administratiivset karistust – kõlbeliselt allakäinud inimesega lihtsalt ei suhelda enam.

Lk 44

Iga inimene on indiviid, kes eristub teistest individuaalsuse läbi. Individuaalsed omadused võivad olla nii sünnipärased (rahvus, sugu,…)kui ka hiljem välja kujunenud (oskused, treenitus,…). Indiviidi tähtsus ja tähendus kujunevad kontekstis ehk järgmise astme süsteemides.

Lk 45

Selleks, et inimene saaks käituda isiksusena (indiviidi sotsiaalne kvaliteet) – iseseisvalt mõelda, öelda ja tegutseda – peab ta olema küllalt vaba ja tundma end subjektina valikusituatsioonis. Kõigil on ühiskonnas võrdsed õigused. Kõiki õigusi saab kasutada määral, et see ei kahjusta teiste inimeste täpselt samu õigusi või elukeskkonda (materiaalset, mittemateriaalset, virtuaalset).

Lk 46

Iseseisvus tähendab sõltumatust teistest inimestest. Vabadus on aade, ideaal, unistus, mille nimel on läbi aegade võideldud. Vaba saab olla vaid see, kes tunneb ja austab korda ning kes on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et iseseisvalt mõelda. Näiteks õppemaksu makstakse tulevase vabaduse eest ise mõelda ja hakkama saada. Vabaduse eelduseks on kord – alustama peab oma peas mõtete korrastamisest.

Lk 47

Harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsuses kujuneb moraalne õigus otsustamises osalemiseks. See on hädavajalik eeldus igal otsustamist võimaldaval formaalsel ametikohal. Vastutusmehhanismi peitmise võtted on demagoogia (tõena näiva vale) nurgakivi.

Lk 48

Kui juhtival ametikohal oleval töötajal pole eeldusi sisuliseks, kõlbeliselt korrektseks asjaajamiseks ning kui juht tegutseb jõu, sunduse, absurdi, mängu, demagoogia abil, siis see on amoraalne (kõlvatu, mida normaalses demokraatlikus ühiskonnas ei või taluda).

Lk 49

Immoraalsele või amoraalsele juhtivtöötajale on vaid üks nõuanne – sõitku kaugele minema, kus keegi teda ei tunne ja keegi temast enam ei sõltu.

Subjektiks võib olla indiviid (isik) kui ka indiviidide (isikute) kogu, kes tegutseb aktiivse vaba algena. Subjektiks või manipuleerimise objektiks kasvatakse. Kasvatus on kasvamise saatmine arenguks soodsa keskkonna loomise ja hoidmise kaudu. Jõuga kasvatada ei saa – saab luua vaid eeldusi kasvamiseks.
Subjekti iseloomustavad tunnetus (enese-, grupi-, kultuuri-, ühiskonna-), teadvus (kujuneb vastavalt tunnetusele), ettevalmistus (orienteerumiseks, otsustamiseks, täitmiseks, sidustamiseks, hindamiseks ja korrigeerimiseks).

Lk 51

Osaliselt informeeritud isik on petetud või tõrjutud. Adekvaatsus ehk vastavus tegelikkusele on keskne küsimus nii tunnetuse kui ka teadvuse puhul.

Kogu elu kulgeb mingites rollides ja inimest võib käsitleda kui rollide kogumit. Igas valdkonnas tegutsemiseks tuleb kultuurikonteksti tunda, et kujuneksid adekvaatne rollidest arusaamine, oma koha mõistmine erinevates rollides ja situatsioonides.
Keel ei suhtle. Suhtleb inimene kui keele ja meele ühtsus – vaja on omandada rollid ja käitumise stereotüübid kui kultuuri alged ning need sisemiselt omaks võtta (interioriseerida). Kes rolle ja stereotüüpe ei adu, sellel on suhtlemisega suuri raskusi.

Lk 52

Igas rollis on vaja olla:
– täpselt;
– kultuuri stereotüüpe arvestavalt;
– staatust arvestavalt (Igas rollis olemisel on staatus. Enesehinnang tekib teiste silmade läbi. Staatuste kogum on autoriteet);
– rolle kiiresti ja kergesti vahetades;
– oma rollis;
– kui keegi on vastandrollis;
– luua vastandrollis olijale kõik eeldused, et tema saaks olla oma rollis.
Igaüks on oma õnne sepp ka seeläbi, kuidas ta teistele edu saavutamiseks eeldusi loob.
Oluline on olla küllalt tark, et aru saada, millistes rollides olla ja millistest eemale hoida.
Voldemar Panso järgi on hea näitleja see, kelle lavapartnerid hästi mängivad.

Lk 53

Selleks, et olla kodanik ja käituda ühiskonna- ja kultuurielus täie teadmise ning kohuse- ja vastutustundega, on vaja päris palju eeldusi. Need ei kujune iseenesest ja kogemata. Demokraatlikus ühiskonnas on vaja neid eeldusi luua, hoida ja arvestada.
Kohusetunne kujuneb kasvatusega, vastutustunne ja aktiivsus eheda otsustamisega, mitte otsustamismängudega. Kaalukeeleks on otsustamine, mitte otsustamise mängimine.

Lk 55

Kodanikuühiskonnaks saab kujuneda, kui inimestel on võimalik olla haritud, informeeritud ja kogenud, et tekiks ettenägemise ja äratundmise võime.
Näiteks kuni 1934. aastani teostasid kodanikud parlamendi liikmete üle sotsiaalset kontrolli rahvaalgatuse läbi. Kui parlamendis otsustatu või mitteotsustatu ei sobinud kodanikele, oli õigus korraldada referendum. Kui referendumi tulemus oli vastupidine parlamendi otsusele, oli see eeldus parlamendi laiali saatmiseks ja erakorraliste valimiste korraldamiseks.

Lk 56

Riigid on kokku kukkunud, sest inimesed tegelesid vaid meelelahutuse või muu näimiseks (mitte saavutamiseks) mõeldud tegevusega. Oma riik ei tohi olla kodanikule koormaks.
Vt. joonis 1.6.1. „“Kodanik teab ja arvestab käitumises“
Inimesed on kas analüütilise või sünteetilise mõtlemisega.

Lk 57

Selleks, et olukord riigis kujuneks rahuldavaks ja saaks püsida rahuldavana, peavad elanikud käituma kodanikena. Keskkond on laiem mõiste – inimesi muutes saab muuta keskkonda, keskkonda muutes saab muuta inimesi. Inimeste käitumine sõltub keskkonnast, keskkond kujuneb tänu inimeste käitumisele.

Lk 58

Igal alal on inimene kas profaan, diletant, spetsialist või generalist. Iga objekti saab alati veel süsteemsemalt käsitleda. Asjatundja tunneb kõrvalise abita, et iga tulemus on vaid edasitegutsemise eeldus ning kohalejõudmine pole põhimõtteliselt võimalik.
Mingil alal asjatundjad kasutavad oma erialastes, kutsealastes ning ametialastes arutlustes mõisteid, millede koosseis, struktuur ja tähendus on selgeks mõeldud.
Asjatundja karakteristikuid lõi Ülo üle ühe aasta oma elust.

Lk 63

Rahvusliku eliidi moodustavad inimesed, kes pühenduvad avaliku huvi teenimisele. Juba Vana-Kreekas oli rahvusliku eliidi hulka kuulumine aade. Kõlbelised arusaamad (voorused) olid selged, arusaadavad ja sotsiaalne kontroll tagas nende järgimise. Rahvuslikku eliiti iseloomustab vääramatu soov olla (mitte näida) nõudlik, täpne, asjatundlik, osavõtlik, hooliv.

Lk 64

Elu on bioloogilises mõttes sünni ja surma vaheline olek. Sotsiaalses mõttes on võimalik elada mitu paralleelset elu või lõpetada üks ja alustada uut. Vaimne vanus on küpsusaste, sotsiaalne vanus sotsialiseeritusse aste. Inimene võib kas vanemaks jääda (degradeerumine) või vanemaks saada (areng tänu teadmistele-kogemustele-oskustele).
Subjekti arengutaset iseloomustab individuaalne minut – elu kulgeb seda kiiremini, mida lühem on aeg tähendust omavate sündmuste vahel.
Kogemustel on eriline roll ettenägemise ja äratundmise võime kujunemisel. Noorel inimesel ei saa palju kogemusi olla.
Haridus on valmisolekute kujunemise elukestev jada. Näiteks abiellumiseks valmistumine algab juba lapse-eas, kui nukuga ringi käiakse.

Lk 65

Elu kui sotsiaalse nähtuse juures tuleb arvesta elu karakteristikuid: sisu ja vormi, laadi ja stiili, tähtsust ja tähendust jne. Elu kui sotsiaalse protsessi karakteristikud on aeg (kestvus) ja koht, rütm ja pinge, sihid, eesmärgid ja vahendid, printsiibid ja kriteeriumid, side, edasi- ja tagasidestatus.

Lk 66

Kedagi õnnelikuks teha ei saa, küll aga on võimalik luua eeldusi õnnelik olemiseks. Elu kvaliteeti iseloomustab elu vastavus:
– tarbija (inimese) ootustele-vajadustele;
– ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele;
– kehtivatele (kehtestatud) standarditele;
– ideaalidele ja aadetele;
– tulevikus tõenäoliselt tekkivatele vajadustele.
Noored on lapsed vaid ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni raames. Tegelikkuses on nad poisid ja tüdrukud, tulevased mehed ja naised.

Lk 66

Rahulolu ei sõltu enamasti sellest, mis on, vaid sellest, mida inimene vajalikuks peab, tahab ja puudust tunneb. Primaarne on hoidmine (tervist, suhteid, puhtust, korda, emakeelt, au väärikust…). Hoidmine on fundamentaalne, muutmine sekundaarne. Kui ei suuda hoida, siis pole moraalset õigust midagi muuta (võib laguneda kultuur ja põlvkondade järjepidevus).

Lk 67

Ühiskonna väärtuse põhinäitajaks on suhtumine inimesesse. Kui eesmärk on võim, raha jms., on inimesed vaid vahenditeks. Kui eesmärk on inimesed, on võim, raha jms. vaid vahenditeks. Kui eesmärk ja vahend sassi lähevad, tekivad pinged, mida esialgu saab siluda, kompenseerida või reguleerida surrogaatidega. Siis on vaid aja küsimus, mil inimestel kujunevad depressioon või apaatia ning ühiskonnas võtavad maad võõrdumine ja võõrandumine, agressiivsus, sh. eneseagressioon.

Elu koosneb etappidest, igas etapis on oma võimalused ja piirangud. Kõige suuremad raskused kujunevad üleminekutel ühest etapist teise – üleminekutega kaasneb marginaalne seisund, kus eelmises etapis enam ei ole, aga järgmises veel ei ole. Sündimine siia ilma, kolmanda eluaasta lõpp, lasteaeda minek, kooli minek, puberteet, tööle minek, abiellumine,… Igas etapis tehtut on vaja järgmises etapis, tegematajätmised löövad välja ülejärgmises või veel hilisemates etappides.
Näiteks uue inimese tööle võtmisel on oluline, et talle tutvustatakse kõiki kolleege. Teha mingi mitteametlik üritus, et suhelda ja kolleeg marginaalsest olekust välja aidata.

Lk 68

Iga inimene on ühiskonna liige ja kultuuri esindaja. Ühiskond funktsioneerib, muutub ja areneb peamiselt kirjutatud reeglite järgi, kultuur kirjutamata reeglite järgi. Tunda ja arvestada tuleb mõlemaid. Primaarne on iseregulatsioon.

Lk 69

Meisterlikkust on vaja mitte ainult juhtimiseks, valitsemiseks või haldamiseks, vaid eeskätt iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks ja hoidmiseks. Ühiskonnaseostes on esmane muutmine, kultuuriseostes hoidmine. Vaja on muutmise ja hoidmise tasakaalu. Oma kultuuri sisseelamist nimetatakse sotsialiseerumiseks. Inimese kultuuriseosed jaotuvad üldinimliku kultuuri, rahvuskultuuri ja omakultuuri seosteks. Oluline on nende trialektiline ühtsus.

Lk 70

Orjapidajad ei saavutanud orjade töö kõrget efektiivsust, sest hirmuga ei saa panna armastama, usaldama, vaimustuma, ennast ületama, looma.

Karjääri tehakse täitmise kaudu. Arukad juhid edutavad endast paremaid. Põhjendamatult karjääriredelil tõusmine on demokraatlikus õigusriigis suurim oht. Võhik asendab sisulised tegevused vormilistega, tulemuste saavutamise asemel keskendutakse näimisele.
Kompleksidega isikud on ohtlikud. Eriti ohtlikud on psühhopaadid, kellele meeldib teistele liiga teha, valu ja kannatusi valmistada, vajalikust ilma jätta, karistada, alandada, vastandada. Psühhopaat, keda kardetakse ja aina edutatakse, kujuneb enamasti sotsiopaadiks.

Lk 71

Isikliku vastutuse printsiibile ja asjatundlikkusele ei ole ühiskonnas alternatiivi. Ainult sotsiaalne kontroll aitab ohjeldada põhjendamatu autoriteediga isikute vohamist.
Erakondadel ei tohiks olla õigust määrata (edutada) mingitele ametikohtadele isikuid, kelledel selleks vajalikku ettevalmistust ja pädevust ei ole ning kellede isiksuslikud omadused põhjustavad pigem põlastust kui tunnustust.

Lk 73

Kõlbelisus kujuneb lapseeas. Kui inimesel häbitunnet pole kujunenud, siis ükski asi ühiskondlikus regulatsioonis ei aita.
Rääkida, reastada, vaadelda maal või linnas saab väärtusi. Voorusi kannab inimene südames.
Pühendutakse tänu voorustele (vt. Platoni ja Aristotelese seisukohti).
Affiliatsioon ehk inimlik headus – filantroop on samast tüvest.
Kolleegide valikul pole peamine kvalifikatsioon – olulisim on isiksuslik olek ja sellest tulenev orientatsioon, motivatsioon, affiliatsioon, intuitsioon, reaalsed suhted, suhtlemine, usaldus ja austus. Eeskujuna toimib tõeline rahvuslik eliit.

Lk 74

Üks asi on, kuidas inimene ise oma elu korraldab. Teine, kuidas ta loob eeldusi teistele inimestele.
Näiteks esimesest klassist alates harjutada teiste aitamist kasvõi matemaatikas, selle asemel et kiiruse peale üksteisega arvutamises võistelda.

Lk 75

Elu ja ühiskond edenevad tänu generalistidele, kes on ühtlasi rahvusliku eliidi hulka kuuluvad isikud, kes teenivad üldist ja avalikku huvi ning suudavad oma tegevust edasi- ja tagasisidestada, tegevusi korrigeerida.
Riigikahjur on igaüks, kelle tegevuse tagajärjed võivad riigis või tegevusalal kaasa tuua korvamatuid tagajärgi.

Lk 76

Sotsialiseerumine on antud ühiskonda ja kultuuri sisseelamine. Sotsialiseeruvad lapsed, immigrandid, uued töötajad,…Keeleõpe on lihtne võrreldes meeleõppega (stereotüüpide süsteemi omandamisega).
Keeleks võib lugeda kõikvõimalikke märkide ja sümbolite süsteeme – kehakeel, arvutikeel,…
Kui isikul pole stereotüüpide süsteemi kujunenud ning ta ei oska spetsialistide, koostööpartnerite hulgas käituda, ei saa põhjendatud autoriteet kujuneda. Ebakindlust kompenseerib ta varjamise ning agressiivsusega.
Paul Lehestik on uurinud tõrjutust. Need, keda ei sallita, ei saa suhelda.

Lk 77

Individuaalne minut ja elujõud on lisaks inimesele ka perekonnal, kogukonnal, organisatsioonil, riigil, rahvusel. Rahvuse elujõu hävitamist nimetatakse genotsiidiks.
Iseeneslik on vaid lagunemine. Hoidmiseks ja loomiseks tuleb järjekindlalt pingutada.

Lk 79

Olevikus tegutsemine tuleviku arvel on kõlvatu tegu (hävitades, laastades, saastades keskkonda). Pingutama peab, et järeltulev põlvkond saaks elukeskkonna sama hea või paremana pärida. Valmistuda tuleb tulevikuks läbi mõtlemisvõime, ettenägemise ja äratundmise võime ning koostöö.

Lk 80

Eesti koolivõrgus ei formeeru täna valmisolekut eluks – enamasti tekib vaid valmisolek edasi õppida. Eriala ei saa rakenduda – rakendub inimene. Rakendumiseks on vaja erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust ning valmisolekut olla elukestvas õppes.

Lk 81

Elu teguriks ühiskonnas on ühiskonnaliikmete identiteet. Juurteta inimene on nagu tuulelipp. Identifitseerimise eelduseks on koodid – kultuurikoodid, religioonikoodid, ühiskonnakoodid. Ilma identiteedita inimene on marginaalses seisus. Ta on väga labiilne, apaatne või agressiivne.

Lk 82

Tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus. Elamise eeldus on tervis, suhted ja suhtlemine kõikidel regulatsioonitasanditel.
Meditsiinisüsteemis on süsteemne viga, kui ravitakse haigust, mitte inimest.
Nii nagu arstiõppes on alusaineteks anatoomia, füsioloogia ja histoloogia, peaks õpetajate õppes olema alusaineteks psühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia.
Ebakompetentsusega kaasneb krooniline ajapuudus, vastastikune usaldamatus, põhjendamatu käsutamine ja kontrollimine, lõputud nõupidamised, kus keegi nõu ei vaja ega anna.

Lk 85

Psüühilist tasakaalu nimetatakse homeostaasiks, tunnetuslikku ebakõla ehk tasakaalust väljas olekut kognitiivseks dissonantsiks (Leon Festinger).
Vääritu teo korral on neli viisi käitumiseks:
– õigustamine (kognitiivne dissonants hingelise tasakaalu leidmiseks);
– karistada saamine;
– põgenemine alkoholi, asendustegevustesse, töösse, hobidesse,… (eskapism);
– tunnistamine ja andeks palumine koos lubadusega, et enam ei tee. Kui palve on siiras, on mõistlik andestada. Muidu on suur tõenäosus, et eksinu tulevikus tõtt ei räägi ja üles ei tunnista.

LK 87

Sotsiaalne stratifikatsiooniindeks ehk erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuulumine iseloomustab ühiskonda staatikas. Vt. loendit stratifikatsiooniindeksist.
Vaesus süvendab vaesust ja rikkus loob eeldusi rikkamaks saamisele.

Lk 88

Funktsionaalne kirjaoskus on inimese võime aru saada, kuidas elu kulgeb ja ühiskond kui süsteem toimib. Kui aru ei saa, pole võimalik informeeritud olla, sest andmetest ei teki peas kasutatavat infot.

Lk 89

Elukestev õpe peaks olema selline enesekasvatussüsteem, mis funktsioneerib selliste inimeste toel, kes suudavad luua ühiskonnas vajalikke ja küllalt terviklikke mõttekonstruktsioone. Õppeotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel.

Lk 90

Funktsionaalse kirjaoskuse omandamine pole niivõrd professionaalne kui kõlbeline ja maailmavaateline küsimus. Haritud olek võimaldab inimesel olla adekvaatne – sellise seisundi säilitamine on elukestev siht.

Lk 91

Nõukogude ajal käsitleti mõiste „sotsiaalne“ kontekstis olmet – kortereid, ujulaid, lasteaedu,… Sotsiaalsetest pingetest oli keelatud rääkida. Tänapäeval keegi ei keela, kuid keegi ei tegele sotsiaalsete pingete, sealhulgas võõrdumise ja võõrandumise põhjuste ning tagajärgedega. Tänapäeval käsitletakse mõiste „sotsiaalne“ all vaid abivajajaid (sotsiaalabi, sotsiaalkindlustus,…). Mittesüsteemsed käsitlused rahuldavate hulka ei saa kuuluda.

Lk 92

Kasvukeskkonna põhiküsimus on arusaama tekitamine, et igaüks peab ennast ise kaitsma ja teistele eduks eeldusi looma. Kasvukeskkonnas on vaja luua tingimused, et inimene saavutab julguse iseseisvalt mõelda ja öelda ning analüüsi-, otsustamise ja sünteesivõimed.

Teadmine on õppe tulemus. Suur hulk teadmisi tekib kogemata. Teadmiste hulga suurendamine on oluliselt lihtsam teadmiste korrastamisest.
Ühiskonnaseadused, loodusseadused ja mõtlemisseadused on objektiivsed ja ilmnevad seaduspärasustena. Neid, nagu ka inimese kirjutatud seaduste toimeid, tuleb tunda ja nendega arvestada.
Väärtuseks on teadmiste-oskuste-arusaamise ühtsus.

Lk 94

Teadmist, arvamust, uskumust, unistust ja usku tuleb eristada ja koos käsitada. Neid ei tohi segi ajada või üksteise asemel kasutada.
Teadmine tekib teadusliku tunnetuse teel. Arvamusega lepitakse oludes, kus teadmist pole või ei söandata seda avalikustada. Uskumus on kujutlus võimalikkusest, kuigi teadmist selle kohta pole. Unistus on kujutlus soovitavast lähemast või kaugemast tulevikust. Siht ja eesmärk ilma vahenditeta on unistused. Usk on süvatunne, veendumus, et midagi on kindlasti õige või vale.

Lk 95

Koolis on põhiprotsess lapse areng – et lapsest kujuneks isiksus kui enese- ja sotsiaalse juhtimise subjekt.
Juhtimise objekt on protsessid, vajalik on ühtsus täitmisega. Juhtimine ilma täitmiseta on sama mõttetu kui täitmine ilma juhtimiseta.
Valitsemise objekt on inimene, vajalik on ühtsus allumisega, et saavutada kord.
Haldamise objekt on ainelised väärtused, vajalik on ühtsus hooldamisega, et saavutada otstarbekas kasutus.
Valdamise objekt on mittemateriaalsed väärtused, vajalik on ühtsus kasutamisega.
Sidustamise objekt on süsteem, vajalik on ühtsus koostööga.
Hõivamise objekt on ressursid, vajalik on ühtsus kasutamisega.
Mõõtmise objektiks saavad olla kvantitatiivsed karakteristikud.
Hindamise objektiks saavad olla terviklik süsteem või selle kvalitatiivsed karakteristikud.
Loendamise objektiks saavad olla ühikud.
Uurimise objektiks saavad olla probleemid.
Kirjeldamine objektiks on staatikas asjad või nähtused, dünaamikas protsessid ja tegevused.
Õppimise objektiks saavad olla tekstid.

Lk 98

Siht on otstarbekas suund, millel olla kogu aeg. Eesmärk tuleb saavutada mingiks ajaks. Eesmärgi saavutamiseks on vaja vahendeid (ressursside süsteemi ja kasutamiseks vajalikku tingimuste süsteemi) – eesmärk ilma selle saavutamiseks vajalike vahenditeta on unistus. Miski muutub vahendiks vaid eesmärgi suhtes – vaeva peab nägema vahendite tekitamiseks.
Näiteks kasvatusprotsess on sihipärane, õpe eesmärgipärane.

Lk 99

Kõige tähtsam on hoidmine. Näiteks ettevõtte puhul funktsioneerimise tagamine. Muuta tohib ettevaatlikult ja vaid siis, kui hoidmist vääriv kahjustada ei saa.
Juhtimise ja iseregulatsiooni eelduseks on side, edasiside ja tagasiside.

Lk 100

Tegevust või protsessi ette kirjutades ei saa nõuda tulemust või seisundit. Saavutatud seisund või tulemus peab sobima sisendiks järgmistele protsessidele või otsustele (edasisidestatus).

Lk 102

Protsessi saab hinnata väljundi sobivuse järgi – kas saavutatud väljund sobib sisendiks järgmistele protsessidele. Kui edasisidestatust ei ole, on suure tõenäosusega tagajärgedeks raiskamine, lõhkumine, kaos.

Printsiibid on ühiskondliku leppena sõnastatud ja avalikustatud põhimõtted. Kui printsiipide süsteem on väära orientatsiooniga või mittesüsteemne, ei saa süsteem funktsioneerida – tekib korralagedus, allakäik ja koostöö puudumine.
Näiteks kuni Eesti ühiskonnas pole kehtestatud isikliku vastutuse printsiipi, ei saa tekkida kompetentsuse printsiipi ning haritud olek ei ole vajalik.
Näiteks töökohal on minimaalselt vajalikud printsiibid subjekt-subjekt suhe, järjepidevus, täpsus, ausus, süsteemsus, kompetentsus, tulemusele orienteeritus, olemine näimise asemel jne.
Näiteks kooli puhul on sealhulgas oluline soolise ja vanuselise eripära arvestamise printsiip – kui seda mitte arvestada, siis pole oluline, kui hästi järgitakse kõiki teisi printsiipe.

Lk 103

Otstarbekalt-efektiivselt-intensiivselt saab tegevus olla sihi- ja eesmärgipärane, kui luuakse ja järgitakse prognoose. Prognoosidele tuginedes on mõistlik koostada stsenaariumid – optimistlik, keskmine ja pessimistlik (roosa, roheline ja must stsenaarium).

Prioriteetide mudelina kirjeldamine aitab keskenduda olulisele unustamata kogu süsteemi. Prioriteetide maatriksanalüüsi abil saab tegevusi järjestada säilitades käsitluse küllaldase süsteemsuse.

Lk 104

Vahendiks muutub miski vaid eesmärgi ja sihi suhtes. Vääritute vahenditega ei saa saavutada midagi väärikat. Vahendiks muutub ressurss vaid selle kasutamiseks vajalike tingimuste olemasolul.

Lk 105

Süsteemid jagunevad reguleeritavateks ja isereguleeruvateks. Võimalik on luua eeldusi süsteemi funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks. Areng on objektiivne. Areng on isereguleeruva süsteemi üleminek kvalitatiivselt uude olekusse. Arendada ei saa mitte kedagi mitte midagi mitte kusagil – luua saab arengu eeldusi nagu ka tõkkeid arenguks. Kui kasvõi üks arengu eeldus puudub või on tähelepanu alt väljas, pole tähtis, kuidas ülejäänud on. Mingil määral ja mingi aja saab ühiskonnas ressursse kompenseerida.

Lk 106

Elemendid, osad ja alasüsteemid moodustavad süsteemi, mille tähendus ja tähtsus kujunevad metasüsteemide ja supersüsteemide kontekstis.

Lk 107
Rääkida võib ühest või teisest, kuid peas mõttemudelina peab kujunema kahemõõtmeline (dialektiline, väli) või kolmemõõtmeline (trialektiline, ruum) mudel. Trialektiline mõtlemine on generalisti üks tunnus.

Lk 109

Pealisülesande seab inimene endale ise, et mõtestada oma olek ja püüdlused. Alusülesande täitmine loob eeldused pealisülesande täitmiseks.
Põhiprotsess on see, mille väljundi saamiseks on antud süsteem loodud. Kõik teised protsessid peavad toetama põhiprotsessi kulgemist.
Näiteks koolis on põhiprotsess lapse areng, ettevõttes tarbija vajaduste rahuldamine.

Lk 111

Keskkond on kõik, mis inimest ümbritseb ja millel on inimesele tähtsus ja tähendus. Keskkond jaguneb materiaalseks (loodus-, tehis- ja füüsiline keskkond), mittemateriaalseks (vaimne, sotsiaalne ja psüühiline (objektiveeritud ja subjektiveeritud situatsioon) keskkond, virtuaalseks (suuline, kirjalik, elektrooniline keskkond).
Kõlbeline on hoida ja luua keskkonda, kõlvatu on tegutseda keskkonna arvel, keskkonda saastada või reostada. Administratiivsete vahenditega on keskkonna hoidmine põhimõtteliselt võimatu – see on kultuuri funktsioon. Keskkonna kasutamise piiriks on isetaastumisvõime.

Lk 114

Keskkond on tegutsemise eeldus, tulemus ja tagajärg. Igaks tegevuseks on vaja sobivat keskkonda. Elukeskkond on tervik, mille ühtegi komponenti ei tohi ignoreerida. Unarusse jäetut tuleb varem või hiljem hakata kompenseerima, mis võib minna väga kalliks, võtta ebamõistlikult palju aega ja mitte õnnestuda.
Näiteks tervis, koolisüsteem, looduskeskkond jne. vajavad kõik hoidmist. Rikutu kompenseerimine ei pruugi õnnestuda.

Lk 115

Objektiveeritud situatsioon koosneb stereotüüpidest – kultuuris fikseerunud arusaamadest käitumiseks teatud puhkudel.
Näiteks söögilauas, kinos, loengul, poes, töökohal, koolis on eri kultuurides eri käitumisnormid.
116 Subjektiveeritud situatsioon on tunne, mis tekib olude, olukorra ja stereotüüpide (objektiveeritud situatsioonide) koostoimel.
Elu kulgeb alati mingis situatsioonis ja mingis rollis. Rolli ja situatsiooni kooskäsitlemine on juhtimisteoorias uudne lähenemine.
Subjektiveeritud situatsioone on mõistlik vaadelda vastandlike dialektiliste paaridena: stabiilne-labiilne, tõene-mänguline, probleemne-absurdne, rahulik-ekstreemne, sõbralik-vaenulik, valiku- ja sundsituatsioon jne.

Lk 117

Tark õpetaja loob õpilastele probleemi ja hoiab õpilasi probleemsituatsioonis, mis stimuleerib igaüht otsima head lahendust. Tark juht teeb sama oma kolleegidega.

Lk 118

Absurdisituatsioonis inimene ei usu, et rahuldav väljapääs on olemas – tekib kas ükskõiksus või agressiivsus (sealhulgas eneseagressioon) või soov põgeneda (eskapism).
Otsustada saab vaid valikusituatsioonis.
Kui olukord muutub, võib muutuda ka situatsioon ning inimese rollid ja staatus.

Lk 120

Sotsiaalseid pingeid ja nende tegureid on vaja tunda ja saavutada, et pinged ei kasvaks purustavaks jõuks. Pingetest saab rääkida ükshaaval, kuid elus toimivad need vastastikuste seostena, sündroomina (tunnuste kogumina). Sotsiaalsed pinged kujunevad juhul, kui inimeste isiklik kujutlus endast ja sellest optimaalsest, milledes nad end näha soovivad, erinevad oluliselt tegelikkusest. Ka perekonna, kogukonna, organisatsiooni, institutsiooni või riigi tasandil võivad tekkida pinged.
Sotsiaalseid pingeid pole võimalik kõrvaldada – saab tegeleda pingete tekkimise põhjuste vähendamise/kompenseerimisega ning paralleelselt ka dialektiliste vastandnähtuste või protsesside tegurite tugevdamisega.

Lk 121

Võõrandumine ilmneb siis, kui mingi tegevuse tulemus pöördub tegija vastu, muutub vaenulikuks jõuks. Võõrandumise tõttu võivad inimesed kaotada mõõdutunde ja muutuda meeletuks.
Näiteks võivad teatud asjaolude kokkulangemisel võõranduda kurjategija ühiskonnale, töö tulemus tegijale, valitsus rahvale, juht kollektiivile, laps vanematele.
Inimesed, kes on võõrandumise põhjustanud, enamasti olukorda parandada ei saa – nad võiksid edaspidi olla tublid kusagil mujal.

Lk 122

Võõrdumine on võõraks muutumine, eemaldumine, kõrvaletõmbumine, mittetegelemine. Võib juhtuda, et tekib võõrdumine tööst, õppest, perekonnast, abikaasast, sõpradest, loomest,…

Lk 123

Kõlvatute vahenditega või printsiipidega pole võimalik midagi väärikat saavutada. Võõrdumise vältimiseks peavad kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel olema järgitud vähemalt järgmised printsiibid: personaalne vastutus, kõlbeline korrektsus, edasi- ja tagasisidestatus, humaansus, kompetentsus, keskkonnahoid. Vt. terviklikku loetelu võõrdumise teguritest lk 122-123.

Eskapism on sotsiaalne pinge, kus väljapääsuks eelistatakse põgenemist.
Näiteks füüsiliselt välismaale, alkoholi, töösse, hobidesse, asendustegevustesse.

Sotsiaalsetes seostes on jõu allikaks alternatiivid. Kellel alternatiive ei ole, on üsna jõuetu.

Lk 124

Anoomia kui sotsiaalne pinge tekib kujutlusest, et norme pole või kui inimene peab kahes vastandlikus rollis olema. Näiteks kui tüdrukul on kaks peigmeest või kui inimene töötab kahel vastuolulisel töökohal. Edu ühes suunas kahjustab teist. Anoomiline inimene võib tardunult vahtida kaugusse midagi nägemata.

Rollikonflikt tekib, kui vastandrollis olijaga muutuvad suhted nii talumatuks, et vanaviisi edasi elada ei saa, aga uutmoodi ei taha või ei oska. Teineteise rollide tundmine ja tunnustamine nagu ka vastastikku üksteisele eduks eelduste loomine ja hoidmine on rahulolu allikas.

Lk 125

Konformsus kui pinge tekib ühiskonnas, kui inimesed ei söanda olla iseseisvad ja tahavad käituda nagu keegi teine. Konformsus on isikut laastav jõud autoritaarses keskkonnas.
Näiteks pioneerid „alati valmis“ NSVL-is, „heil Hitler“ Saksamaal, lasteaias autoritaarne kasvataja.

Indolentsus tekib, kui inimene avastab, et soovitu on kättesaamatu. Võib kujuneda apaatia, ükskõiksus või agressiivsus.
Näiteks rebane ja hapud viinamarjad Krõlovi valmis või koolilõpetaja, kes avastab, et keegi teda tegelikult tööturul ei oota. Ametialase ja tunnetusalase ettevalmistuseta ühiskonna- ja kultuurivõhikul kulub minimaalselt 3 aastat enne, kui talle saab usaldada vastutusrikkaid ametikohti. Ametialase ettevalmistuseta isikud on kõlbmatu haridussüsteemi tagajärg.

Lk 126

Üksindus tekib, kui inimesele näib, et ta tegevus on mõttetu, pole kellegagi jagada mure või rõõmu või keegi ei võta tema kavandatut tõsiselt. Üksindust kui pinget kogev inimene ei taha enam suhelda, muutub eraklikuks ja võib hääbuda.

Deprivaatsuse pinge kujuneb inimesel, kes ei suuda taluda seda, et teda ümbritsevad inimesed, kellede hulka ta arvas end kuuluvat, on järsku kadunud või selja pööranud. Kaob usaldus teiste vastu. Näiteks ettevalmistuseta väikelaps üksi lasteaias või ootamatult koondamisteate saanud töötaja.

Lk 127

Marginaalsus tekib, kui inimene pole enam vanas keskkonnas ega ka veel uues. Näiteks uuele töötajale on vaja tutvustada kogu kollektiivi ning korraldada mõni mitteformaalne üritus, et aidata inimesel sotsialiseeruda ning uustulnukal marginaalsust vältida.

Frustreeritus tekib liigraskete ülesannete ja kohustuste täitmisel. Ebakompetentsus ja ebaadekvaatsus tekitavad kroonilise ajapuuduse ning see omakorda frustreeritud oleku. Agressiivsus, apaatsus ja eskapism on ka frustreerituse tagajärjed.

Lk 128

Dissidentsus tekib sotsiaalse keskkonna ja selles toimuva tegutsemise põhimõttelise sobimatuse tõttu. Bravuuri ja propagandaga võib võimule tulla, kuid pole võimalik rajada riiki, milles inimestel oleks hea elada.

Lk 129

Ühiskond on inimeste ajalooliselt kujunenud kooselu vorm, sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Riik on korrastatud nii kirjutamata kultuuriseostega kui kirjutatud reeglite ja nende järgimiseks vajaliku administratiivse struktuuriga.

Lk 130

Demograafia on statistika haru, andmete kirjeldus, mitte teadus. Ka ühiskonna-alased küsitlused või kirjeldused ei ole teadus.
Teadus algab MIKS küsimusele vastuse otsimisest ehk kausaalsete ja funktsionaalsete (põhjuslike ja kaassõltuvuslike) seoste süsteemi ja selle toimete põhjuste väljaselgitamisest.

Lk 131

Kindlustunne saab tekkida, kui inimene on kaitstud (vt. joonis 4.0.2.)

Lk 132

Ühiskond on süsteemide süsteem, milles igas elemendis peegelduvad kõik teised elemendid. Ühiskonnas võib ükskõik, millise teguri muutmise üle küll käratseda, aga sellel pole mõtet, sest muutuste esilekutsumiseks on vaja muuta süsteemi. Tänapäeval on mittesüsteemne tegutsemine raiskamise vorm – häbi- ja naeruväärne.

Lk 133

Sallimine ja leppimine nagu ka muutmine pole eesmärgid. Eesmärgiks saab olla elukeskkonna hoidmine või uus, kvalitatiivselt täiuslikum olek, mis saavutatakse tänu uuendustele.

Lk 134

Teadmistepõhises ühiskonnas eristatakse arvamusi, uskumusi, unistusi ja teadmisi (vt. joonis 4.0.4.). Teadmusühiskonnas võivad kõik olla kindlad, et räägitakse seda, mida mõeldakse ja tehakse seda, mida räägitakse (käitumine on valiidne ehk mõiste ja selle tähendus langevad kokku).

Lk 135

Normaalses ühiskonnas tunnevad inimesed end tõeses probleemses valikusituatsioonis. Probleemses situatsioonis on teadmine olemasoleva olukorra põhjustest, ettekujutus samade põhjuste uutel väärtustel kujunevast soovitud olukorrast ning aktiivne suhtumine vastuolusse.
Petuühiskonnas tunnevad elanikud end mängu- või absurdses sundsituatsioonis.

Lk 136

Petuühiskonnas on Põhiseaduse järgi inimesel palju õigusi ning retoorika järgi on rahvas kõrgema võimu kandja. Tegelikult ei ole võimalik neid õigusi kasutada eri põhjustel.
Kui kellelgi pole kohustust kindlustada õiguste kasutamise eeldusi, muutuvad õigused fiktiivseteks.

Lk 137

Petuühiskonna tunnused:
– salatsemine ja valiidsuse puudumine;
– otsustamise asemel otsuste vastuvõtmine ehk mujal otsustatu vormistamine;
– põhjendamatu autoriteedistruktuur, kus kompetentsuse asemel on oluline vaid lojaalsus;
– eesmärgiks nimetatakse tegevust, mitte tulemust;
– tegevuses on oluline vorm, mitte sisu;
– andmete usaldusväärsus on tabuteema;
– domineerivad meelevaldsed otsused, mida nimetatakse „poliitilisteks otsusteks“;
– info asemel levitatakse müra („parimad praktikad“, „head uudised“);
– välditakse ühiskonnaalaseid teaduslikke uuringuid (Uuringute asemel tellitakse ja tehakse küsitlusi ja kirjeldusi);
– maalitakse õhulosse („strateegiad“, „arengukavad“ jm, millede täitmiseks pole eeldusi);
– puudub isikliku vastutuse printsiip – täitmata lubaduste ja kohustuste eest keegi ei vastuta.

Lk 138

Ühiskond või organisatsioon võib olla kordades efektiivsem ja intensiivsem, kui selle liikmed on ühise maailmavaatega asjatundjad, kes üksteisele eduks eeldusi loovad ja pühenduvad meeskondadena.
Põhjendamatu autoriteediga isikud on harjunud esitama soove tegelikkuse pähe. Inimene, kes juhuslikult on sattunud otsustajaks, hakkab kas hoolikalt õppima ja mõtlema või teeb näo, et midagi pole viga.

Inimene, kes ei austa ennast, ei austa ka teisi ja kutsub esile kõlbelise kriisi.

Lk 139

Suuri otsuseid saab pidada rahuldavaks, kui nendes on kavandatud ka uutmoodi tegutsemiseks vajalik infrastruktuur. Ettevõtluse efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon.
Näiteks Eesti ühtlane maksusüsteem on tühjendanud maapiirkonnad inimestest.
Infrastruktuur on ühiskonna füüsiliste ja organisatsiooniliste tegurite süsteem. Väärtuseks on infrastruktuuri TERVIKLIKKUS. Ükski lüli pole kõige tähtsam, kuid ühe lüli puudumine või marginaliseerimine muudab teised väärtusetuks.
Näiteks Eestis peaksid pikaajalise toimega struktuurid nagu haridus, teadus ja kultuur olema sarnaselt kaitsekulutustele välja viidud igapäeva-poliitikast.

Lk 140

Lõhkuda ja mitte midagi teha on kordades lihtsam, kui hoida ja luua.
Inimesed eelistavad teha pigem seda, mis neile meeldib, mitte seda, mida oleks tarvis teha. Mugav on mitte süveneda, olla pinnapealne ja jätta oma tegevus sidustamata.
Kui otsuseid teevad teised, pole vaja olla asjatundlik. Eriliselt tõusevad esile saladuste hoidjad ja pugejad. Kogu asjaajamine bürokratiseerub, printsiibid ja kriteeriumid heidetakse kõrvale, avalikkusega manipuleeritakse ettesöödetud andmete ja „edu“ uudiste propagandaga.

Lk 141

Kaitstus saab olla tõhus vaid juhul, kui see on nii formaalne kui ka moraalne.
Põhikaitseks igale inimesele on kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll. Igasugune nuhkimine, pealekaebamine, pealtkuulamine mõjub hävitavalt.
Eriarvamuste avaldamine ja nende argumenteerimine on oluline vigade vältimise meetod. Eriliselt tuleb kaitsta ja hinnata eriarvamuste avaldajaid.

142

Rahvuslik põhirikkus on sünnipärane anne. Talent on juba taseme saavutanud anne. Valdav osa andest hajub juba enne, kui lapsed jõuavad kooliikka. Kooliski pole andehoid prioriteet. Headhunting on paljude arenenud riikide parim business.
Näiteks Jaapanis juhendatakse ema ja perekonda lapsele soodsa kasvukeskkonna loomiseks juba enne sündi ning aidatakse spetsialistide läbiviidud katsetega tuvastada anne võimalikult vara – eesmärk on annet avastada ja hoida.

143

Inimese hinnangud riigile ei sõltu peamiselt sellest, mis on, vaid pigem sellest, mil määral olemasolev vastab sellele, mida on loodetud ja millest on unistatud, mida on usutud.
Ükskõik, mille analüüsimisel tuleb vastata neljale küsimusele.
– Mis on hästi ja mida tuleb hoida?
– Mis on kehvasti ja mida tuleb muuta (nii, et hoidmist vääriv ei saa kahjustada)?
– Mis on puudu ja mis tuleb süsteemi lisada (osta, luua, hankida, vms.)?
– Mis on ülearune ja millest tuleb vabaneda?

144

Riiki iseloomustavad territoorium, rahvastik, administratsioon, side, edasi- ja tagasisidestatus. Riik on ka rahvusvahelise suhtlemise subjekt, kommunikatsiooniruum, majandusruum, kultuuriruum, kodumaa.

146

Ametnike kohustus on rahvast teenida, mitte vastupidi. Ametnike kohustus on luua kõigile põhiseaduslike õigusete kasutamiseks võrdsed võimalused.

Kui puuduvad uuringud auditooriumi kohta, pole ka teada, kas väljastatud teated (andmed) muutusid inimeste jaoks kasutatavaks informatsiooniks. Kommunikatsioonisüsteem on riigi arengu eeldus ja ühtlasi arengutaseme näitaja.

147

Majandus on abstraktsioon, suhtarvude süsteem. Majandusega tegeledes pole mingit võimalust edu saavutamiseks. Tegeleda tuleb kõigega, millest sõltub majandus. Süsteemi haaramiseks on vaja olla kompetentne (et aru saada, mis on kõik) ja tugineda teaduslike uuringute tulemustele, mitte pelgalt arvamustele või uskumustele.

149

Eesti 2017 haldusreform on katkestanud maakondliku regulatsioonitasandi. Omavalitsus on Põhiseaduse kohaselt iseseisev üksus, mitte ametnike manipuleerimise objekt.
Maakonna tasandil on õigused-kohustused-vastutus läbi mõtlemata.

150

Võimude lahususe printsiibi järgi peavad selgesti olema lahutatud seadusandlik (Riigikogu), täidesaatev võim (valitsus) ja õigust mõistev võim (kohus).
Riigikogu liikmetel on lisaks õigustele ka kohustus (nad peavad olema ka tegelikult võimelised neid kohustusi täitma):
– teostada kõrgeimat riiklikku järelvalvet põhiseaduslike institutsioonide tegevuse ja toimete üle;
– seadusandluse loomine;
– riigi esindamine välissuhtluses;
– hoolitsemine Eesti riigi elanike heaolu eest ja kursisolek nende käekäiguga.
Kodanik peab hea seisma selle eest, et võimude lahususe printsiipi ka tegelikkuses järgitakse.

151

Ühiskonna-alane ettevalmistus on vajalik igale inimesele. Vastasel juhul ei saa põhiseaduslikke õigusi kasutada (õigused muutuvad fiktiivseks), sealhulgas valida ja olla valitud.
Asjatundlikkus on vajalik, aga ühtlasi on vaja olla aus, õiglane, järjekindel, jpm.

152

Aurumasin saab iseregulatiivselt funktsioneerida tänu negatiivsele tagasisidele. Sotsiaalsetes süsteemides on oluline nii positiivne kui ka negatiivne tagasiside. Tagasisidestuseta ei püsi ega arene ükski isereguleeruv süsteem. Tagasisidestuse eelduseks on otsuste edasisidestatus.
Nii edasi- kui tagasiside on protsessi karakteristikud.
Tagasiside ei tähenda pelgalt andmete kogumist, vaid andmete interpretatsiooni ja järelduste arvestamist edasises tegevuses.
Riiki, vabrikut,… ei saa juhtida. Mõningaid protsesse riigis või vabrikus saab juhtida.
Kõik seadused ilmnevad seaduspärasustena. Inimesed saavad ühiskonnas toimuvat mõnevõrra mõjutada, s.o. soodustada või takistada mõningaid protsesse.

153

Rahvastik – inimeste kogum mingil territooriumil.
Rahvas – samal territooriumil või sama keele, elulaadi, religiooniga inimeste kogum.
Rahvus – inimeste etniline kuuluvus, identiteet (milles on oma osa keelel, kultuuril, usul, ajalool, pärimustel,…).

Lk 154

1980-date lõpus asusime rajama Eestit riigina, kus autoriteedistruktuur on põhjendatud ja valitseb avalikkus. Juhtus aga, et võimule tulid erakonnad, mille juhtide eesmärk on võim. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgema võimu kandja, kuid praktikas on rahvas muutunud manipuleerimise objektiks, võimu haaramise ja võimul püsimise vahendiks.

Lk 156

Korrumpeerunud isikutele, olgu nad saadikud või ametnikud, ei pruugi argumentidel olla mingit tähendust ega tähtsust. Nad ajavad oma asja ning rahvas on harjutatud tegema nägu, et see pole nende asi.
Kõikidelt kandidaatidelt, nii saadikuks, ametnikuks kui ka nõunikuks kandideerijatelt tuleb nõuda avalikku tõestamist, et nende ettevalmistus võimaldab avalikus sektorit hakkama saamist ning oma otsuste kvaliteediga nad ei kahjusta ühiskonda.

Lk 157

Personaalse vastutuse printsiibi kehtestamine toob kaasa vajaduse olla kompetentne (sel juhul õpetaja ja haridus lähevad hinda). Isikliku vastutuse printsiibi kehtestamine on Riigikogu pädevuses.
USA-s, näiteks, kehtib personaalse vastutuse printsiip ja riiklike otsuse puhul on avalikult teada, kes koostas teksti ning kes selle kehtestas (allkirjastas või poolt hääletas).
Kõlbelisi hoiakuid ei saa tekitada – need tekivad, kui luua soodsad tingimused (keskkond).

Lk 158

Targemaks ei saa mitte õppides, vaid mõeldes, mõtestades. Targemaks saab ka mõtestatud kogemuse läbi, millega kaasneb ettenägemise ja äratundmise võime.

Lk 160

Kodanikuks kui sotsiaalse juhtimise subjektiks saab kasvada, areneda. Sündida saab kodakondseks. Maailm muutub. Kes tahab olla kodanik, peab olema elukestvas õppes – muidu muutuvad kodanikuõigused fiktiivseks.

Lk 161

Administratiivsete vahenditega pole võimalik vabaneda ei valetamisest ega valetajatest. Kodanikul on vaja nimetada kõlvatusi oma õigete nimedega, vastasel juhul pole võimalik neist vabaneda.

Lk 162

Poliitika (mitte ainult parteipoliitika) on oluline igas eluvaldkonnas. Mingis mõttes tegutsevad poliitikaga kõik inimesed, kellel on kodaniku positsioon ja kellel pole ükskõik, mis ühiskonnast ja kodukandist saab. Poliitikas tuleb tegeleda ühiskonna kui tervikuga, mitte mõne fragmendiga. Süsteemne käsitlus on ka poliitikas igasuguse edu eeldus.

Lk 163

Poliitika võib viia võimule. Võim, kui see on õiglaselt saadud oma rahva ja riigi teenimiseks, on kõige raskem koorem. Võim kohustab olema asjatundlik, õiglane, kindlameelne, tähelepanelik. Põhjendamatult võimule saanud inimene on ohtlik kogu ühiskonnale. Korrumpeerunud isik on ametnik või saadik, kes ignoreerib kõlbelisi norme.

Lk 165

Kultuur ja sellest lähtuv iseregulatsioon on kõikjal keskseks küsimuseks. Ilma kultuurita ühiskond on nonsenss.
Identiteedi hägustamine on kultuuri lõhkumise tee. Kui kultuuriseosed purunevad, ei saa iseregulatsioon toimida ja inimestest saavad manipuleerimise objektid.

Lk 166

Tavad, kombed ja traditsioonid on koos selline kirjutamata reeglite süsteem ja täpselt kirjeldamatu jõud, millega inimene fikseerib oma identiteedi. Arvestades tavasid ja osaledes traditsioonides kujuneb ja püsib meie-tunne.
Tavad on arusaamad, millega igapäevaelu kulgeb.
Kombed on käitumise stereotüübid mingis olukorras ja situatsioonis.
Traditsioonid on sündmused, mida korraldatakse regulaarselt teatud tähtpäevadel. Traditsioonid kustuvad, kui midagi kogu aeg olnut ja vajalikuks peetut jäetakse ära või unustatakse vajadus teha ka midagi uut ja ootamatut.

Lk 169

Sotsialiseerumine ja kogu kasvatus on kultuuriga seondumine. See, kuidas inimene ennast, teisi, keskkonda, suhteid tajub, taotleb ja mõtestab, kujuneb kultuurikontekstis.

Lk 170

Mis ühes kultuuris on normaalne, võib olla teises kultuuris lubamatu. Inimese kasvamine kultuuriseostesse algab varajases lapseeas. Lapse kasvamine sõltub vanemate suhtlemisest lapsega juba enne sündi. Kasvatuse eelduseks on armastus – armastust asendada ei saa.
„Ei tohi“ ja „peab“ põhimõttel, et kõik muu on lubatud, on vabaks inimeseks kasvamise eeldused.

Lk 171

Karistada tohib vaid keelust üleastumise eest, mitte käsule allumatuse eest. Keelule kuuletutakse, käsule allutakse. Käsule allumatuse karistamine on subjekti tahte allasurumine (manipuleerimise objektiks kujundamine).
Steriilsuseni valuvaba kasvatusviis pärsib lapse immuunsusvõimet toimetulekuks võimalikes ohu- ja muudes rasketes olukordades.

Lk 173

Administratiivsete sunnimeetoditega ei saa ühiskonnas normipärast käitumist tagada. Kui kultuuriseos ei toeta normipärast käitumist, siis inimesed norme ei järgi.
Vabaduse kasutamise eelduseks on kord inimeses ja korraaustus inimsuhetes ehk kultuur.
Subjekti arengu eelduseks on looming, inimese arengu eelduseks iseseisvus ja vabadus. Vabaduse kasutamise eelduseks on kord ja korraaustus.
Näiteks liikluskultuur, kaubanduskultuur, juhtimiskultuur, koolikultuur – kultuur võimestab kõiki elualasid.

Lk 174

Kultuuris vermunud isik käitub mõistlikult mitte seepärast, et muidu saab trahvi, vaid seetõttu, et ta tahab olla kodanik. Kui ükskõik milliste trikkidega lõhutakse ära dispositsioonide süsteem, hakkab see avalduma mittenormatiivses käitumises kõikjal – tööl, tänaval, kodus,…
Ühiskond, kus inimeste kultuuriseos kaotsi lastakse, saab vaid vireleda.
Inimesed, kes teavad ja oskavad palju, aga ei adu, mis on püha ja ignoreerivad kultuuri, sh. inimlikku hoolivust ja armastust, on ohtlikud.

Lk 176

Arusaamad kujunevad kultuurikontekstis. Näiteks väärtused ja normid, ideaalid, ilus ja inetu (nii esteetilises kui ka eetilises mõttes), õige ja vale omavad tähendust vaid kultuuriseostes.
Käsu korras ja administratiivsete vahenditega ei saa tekitada üksteisega arvestamist, innustamist, üksteisele eduks eelduste loomist, puhtust, täpsust. Ei riigis, organisatsioonis ega perekonnas.

Lk 177

Inimese käitumine sõltub kogu dispositsioonide süsteemist, mitte vaid väärtustest ja normidest. Hea kasvatusega isikud on vooruslikud – vooruste süsteem võiks olla kasvatuse aluseks ja ideaaliks. Tänu kultuuri funktsioonidele tekib mõtestatud keskkond, milles me elame.
Dispositsioonide elementide tähendus sõltub kontekstist – rollist, oludest, olukorrast, situatsioonist, eesmärkidest,…

Lk 178

Inimest iseloomustab suhtlemiskultuur, käitumiskultuur, tunnetuskultuur, töökultuur, juhtimiskultuur, mõtlemiskultuur, jne. Mõtlemiskultuuri iseloomustab vastastikune nõudlikkus, mis ei võimalda midagi tähenduslikku käsitleda algeliselt.
Arusaamine tuleb mõtlemise, mitte õppimisega.
Mõistmine (teisest inimesest ja tema käitumisest arusaamine) kujuneb suhtlemises.

Lk 179

Varem kogunenud tarkust tuleb hinnata ja arvestada, kuid ilma kriitikata (olusid, olukorda, situatsiooni, eesmärke, vahendeid,… arvestamata) ei tasu midagi üle võtta.
Näiteks teises kultuuris kehtivad tavad, kombed või traditsioonid ei ole otseselt üle võetavad. Mujal omandatud kogemused on kehtivad selles kultuuris, kus nad on omandatud.

Lk 180

Suhtlemisest on võimalik aru saada vaid keskkonna kontekstis. Suhelda saavad subjektid, kes:
– on küllalt sarnased, et üksteisest aru saada ja kes tahavad koos midagi ära teha;
– on küllalt erinevad, et neil oleks teineteisele midagi huvitavat ja olulist öelda;
– usaldavad üksteist;
– saavad aru, et koostöö eeldab keele- ja meeleseost.

1980. aasta Puhtu laiu jahilossis toimus seminar teemal „Suhtlemine looduses ja ühiskonnas“.

Lk 181

Kommunikatsioon on subjektide seos, mis kujuneb tähendust omavate märkide ja sümbolite vahendusel.
Interaktsioon on subjektide seos käitumuslikul alusel.
Suhtlemine on kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus.
Kohtlemine toimub subjekti ja manipuleerimise objekti vahel. Kommunikatsiooni asemel on siis informeerimine ja interaktsiooni asemel füüsiline mõjutamine.
Keele- ja meeleseos on koostöö fundamentaalne eeldus. Selleks, et suhelda, peab rääkima-kirjutama ja tegutsema kooskõlas ootustega ja arusaadavalt.

Lk 182

Rääkimise eelduseks on mõtte ja tunde ühtsus, rõhk, diktsioon, sõnavara, sobiv aeg ja koht. Vestlemise eelduseks on oskus kuulata, ja partneri arvestamine, mõtteselgus ja täpsus, järjel püsimine, põhjendamine, selgitamine, seostamine, viisakus, tähelepanelikkus, piiride ja mõõdu tundmine.
Rääkimine on oluliselt lihtsam, kui kuulamine.

Lk 183

Formaalsed suhted kujunevad välise teguri põhjal. Näiteks töörühm, klass, ettevõtte juhatus.
Mitteformaalsed suhted kujunevad vastastikuse meeldimise pinnal, kui tekib soov suhelda, hoida, üksteist aidata ja kaitsta. Formaalsete gruppide sees on enamasi mitmed mitteformaalsed grupid.

Lk 184

Sotsiogrammi ja sotsiomaatriksi abil saab uurida inimeste staatust gruppides.

Lk 185

Suhetest ja suhtlemisest arusaamiseks tuleb arvestada, milliste tegurite koosmõju neid mõjutab.
– Vaimne ilmneb vaid koosmõjus füüsilisega (kiirus, jõud, vastupidavus, koordinatsioon)
– Sotsiaalne (ühiskonnaseostest tulenev) vaid koosmõjus kõlbelisega (kultuuriseos)
– Intellektuaalne (ratsionaalsus, intellektiga hoomatav) vaid koosmõjus emotsionaalsega (loomingu, kunsti, s.o. kõigega, mida saab tunnetega hoomata).
Ülaltoodud kuue teguri koosmõju sobib tervise definitsiooniks.
Ülaltoodud mõne teguri nõrkus võib suhted ja suhtlemise kõlbmatuseni võimatuks teha.

Lk 186

Selleks, et saada teavet nende nähtuste, protsesside ja süsteemide kohta, mida pole võimalik mõõta, on vajalik indeksite koostamise oskus. Hinnang on alati subjektiivne (sõltub hindajast).

Suhted kujunevad suhtlemises ja suhtlemine on võimalik tänu suhetele. Suhtetoime kujuneb koos suhete ja suhtlemisega. Suhetest ja suhtlemisest on võimalik aru saada vaid keskkonna kontekstis, kus inimesed on oludele, olukorrale ja situatsioonile vastavas rollis.

Lk 187

Enesehinnang tekib läbi teiste inimeste silmade. Enesehinnang saab olla kõrge neil, kes austavad teisi ja püüavad siiralt teenida avalikku huvi.

Lk 188

Diaadis on neli seost, triaadis vähemalt 24 seost.

Lk 189

11 +/- 1 on hästi juhitav seltskond ühe juhi käe all.
22 +/- 2 on juhi individuaalse hoomamise piir, milles säilib juhi võime näha igaüht eraldi, kuigi suhtleb grupiga. Näiteks ühes klassis ei tohiks olla üle 24 õpilase.
320 +/- 20 on piir, kus inimesed suudavad nime ja näo veel kokku viia.

Lk 190

Suurehituste korral tuleks arvestada, et võõrastest kultuuridest saabunud tööliste rakendamiseks tuleb esmalt kujundada selline struktuur, mis oleks elujõuline ja võimaldaks korda hoida. Muidu tekib „Panama“ (1881 alustatud kanali ehituse ajal ilmnenud sotsiaalne katastroof).

Lk 191

Edasisidestamisega peab saavutama, et iga protsessi väljund sobib sisendiks järgmisele etapile ja järgmistele otsustele-protsessidele. Kui edasisidestus puudub, ei saa tagasisidestust põhimõtteliselt olla, protsesside juhtimist ei saa olla iseregulatsioonist rääkimata.
Tagasisidestamise abil saab vaadata, mis tegelikult välja tuli ja kas/kuidas on vaja protsessi juhtida, vajadusel korrigeerida või lõpetada viivitamatult. Tagasisidestus võib olla nii negatiivne kui positiivne (lõpetada/kompenseerida segavaid tegureid ja võimendada soodustavaid tegureid).
Edasi- ja tagasiside on protsessi karakteristikud.
Eelduseks on, et subjekt kujutab ette, mida ta tahab saavutada ja kuhu saavutatav tulemus peab sobima sisendina järgmistesse protsessidesse.
Näiteks koolis peab õpilasest kujunema iseseisev kodanik, isiksus, kes tegutseb subjektina ja ühiskonda edasi viib. Mitte vaid õppekava läbinud isik, kes sobib vaid järgmist õpet läbima.

Lk 193

Riigis ja riigile olulisi protsesse saavad edasi- ja tagasisidestada vaid sellised isikud, kes on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, kellel on küllalt selge ja vahetu ühiskonna- ja kultuuriseos, keda kannavad aated ja ideaalid, kes on ustavad, kained, ausad, tasakaalukad, ning leppimatud igasuguste kõlvatuste ja puuduste suhtes.
Side, nagu ka edasi- ja tagasiside on vajalikud ühiskonna mistahes süsteemis. Riik ja riigi alasüsteemid, organisatsioonid ja ametkonnad ei saa edasi- ja tagasisidestamiseta olla juhitud ning ei saa iseseisvalt otstarbekalt funktsioneerida, muutuda ja areneda.

Andmed saavad muutuda infoks (omandavad tähenduse) inimese peas vastava teooria raames. Informeeritud oleku saavutamiseks on vaja olla haritud, et aru saada, millal oled informeeritud. Vt. joonis 6.2.1. „Informeerituse kriteeriumid“.
– Reliaablus – puudub süsteemne viga (näiteks emadepäeva põhjal pole mõistlik lillemüüki kogu aasta peale prognoosida).
– Valiidsus – sõna tähendus ja selle taga olev mõte langevad kokku.
– Represantatiivsus – valikkogum on proportsionaalselt esinduslik üldkogumi suhtes.

Lk 194

Vt. joonis 6.2.2. „Andmed, info ja informeeritus“.
Ettevõtjal, saadikul, ametnikul on vaja otsuseid teha andmete põhjal. Opereerida saab vaid infoga!
Andmete usaldusväärsus:
– valiidsus;
– täpsus;
– reliaablus (määratletud ja piiritletud);
– esinduslikkus (regulatsiooni- ja juhtimistasandite hõlmatus);
– süsteemsus (terviku, s.o. kõikide osade, elementide ja alasüsteemide hõlmatus);
– komplekssus (andmete igakülgsus, dialektiline ja trialektiline vaatepunkt);
– ammendavus (klassifikatsioonid on terviklikud, ketil on kõik lülid arvestatud);
– operatiivsus (ei ole vananenud).

Lk 195

Keele valdamine on isiksuse karakteristik. Akadeemilise õppe abil omandatud võime end küllalt täpselt väljendada kujuneb ka teiste jutust arusaamise eelduseks. Saadikud ja ametnikud, kellede otsused kahjustavad emakeele omandamist, kahjustavad kultuuriseose kujunemist.
Arutlused, milledes sõnadel on ebamäärane või ekslik tähendus, muutuvad heal juhul mõttetuks, halval juhul eksitavaks.
Juri Lotman oli sõja ajal miinipildujate tulejuht. Ta pidi kaabliga minema kohta, kus ta nägi nii omi kui ka vaenlasi. Kolmas vaatepunkt võimaldas juhendada miinipildureid korrigeerima oma tegevust tulemuse saavutamiseks.
Sama efekt on ka võõrkeelega – täiendava vaatepunkti lisamine võimaldab omi mõtteid korrastada ja teistele arusaadavaks teha ehk tervikule paremini pihta saada.

Lk 196

Eesmärk ja siht on otsused. Sihid (otstarbekad suunad, millel olla kogu aeg) kujunevad mitmesuguste tegurite koosmõjul (kultuurikontekst, perekond,…). Sihi seadmine eelneb eesmärgile ehk tähtajaks saavutamist vajavale seisundile. Tuleb tekitada ka vahendid eesmärgi saavutamiseks ja sihil püsimiseks, muidu on tegu pelgalt unistusega.
Eesmärgid seab subjekt ise – need tuleb saavutada (vahendite abil).
Ülesanded antakse – need tuleb tähtajaks täita ja ette kanda.
Kohustused kaasnevad ametikohaga, kodakondsuse, staatuse, perekonnaseisuga, vms – neid tuleb täita.
Funktsioonid on. Funktsioonide süsteemi tagant paistab olemus neile, kelle silm on teritatud.

Lk 197

Inimestel, kes ei suuda eristada ja seostada sihti, eesmärki, vahendit, ülesannet, kohustust ja funktsioone, tulemusi ja tagajärgi, on võimatu oma peaga mõelda nii, et õnnestuks ühiskonnas ja kultuuris orienteeruda.
Kui oma peaga süsteemselt mõelda suutvate ja tahtvate inimeste asemel kasvatatakse trotsi täis käsutäitjaid, tigetsevaid petiseid (spikerdajaid, ajavargaid), siis tulevik ei saa olla helge. Üllatavalt meisterlikult on sätitud asjad nii, et peremehe asemel kasvatatakse sulaseid.
Näiteks Oxfordis spikerdaja naabrid tõusevad eksamil püsti. Spikerdaja eksmatrikuleeritakse päevapealt ilma tagasivõtmise võimaluseta.

Hoolimatus oma keele, kultuuri, looduse või tervise suhtes on kõik degenereerumise tunnused.
Õpetaja tähtsust ei ole võimalik ülehinnata.
Õpetajast sõltub, milliseks kujuneb rahva valmisolek hoida oma riiki, inimesi, iseseisvust, vabadust. Mitte ainult kavandada tulevikku, vaid ka ületada ennast selle tuleviku nimel.

Lk 198

Tegevussüsteemi moodustavad inimese kõik tegevused. Igas tegevuses peegeldub inimese terviklik tegevussüsteem. Tegevus ei ole eesmärk, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.
Tegutseb mitte ettevalmistus või struktuur või seadus, vaid inimene kui isiksus (enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt) või manipuleerimise objekt (kellegi soovidest lähtuvalt).
Tegutseda saab igaüks üksi, kuid edu saavutatakse enamasti koostöös.
Tegeledes vaid juhtimisega pole mingit võimalust edu saavutada – vaja on hoomata kõike, millest sõltub juhitava protsessi kulgemine ning saavutada täitmine. Olles mingis tegevuses nõrk või jättes selle tähelepanu alt välja, pole võimalik rahuldavalt juhtida.
Tegevussüsteem kujunes uurimise objektiks 1960-ndatel Moskva ülikoolis – loodi tegevussüsteemi teooria ehk mõttemudel tegevussüsteemi kohta.

Lk 199

Ühe, ükskõik, millise tegevuse õppimisega pole võimalik saavutada rahuldavat taset selles konkreetses tegevuses. Mingis tegevuses meisterlikkuse saavutamiseks peab õppe objektiks olema tegevussüsteem, mitte pelgalt see tegevus.

Lk 200

Kui inimene mõnda tegevust ei tunne või ignoreerib seda teadlikult, ei saa ta olla hea üheski tegevuses. Mittesüsteemse tegevusega on võimalik saavutada diletandi tase. Eesmärk on saavutada subjekti areng, et ta suudaks iseseisvalt mõtelda, orienteeruda, otsustada selliselt, et ta saavutaks edu.

Sundtegevused on sellised, millede puhul valikut ei ole – need on kohustuslikud. Mida enam sundust, seda vähem on valikuvabadust, võimalust luua, uurida, avastada, otsida, otsustada. Kuna vastutustunne ja aktiivsus kujunevad vaid läbi otsustamise, siis sundtegevustega saavad kohustused ja ülesanded täidetud kuidagimoodi, ent rõõmu ja sünergia asemel kujunevad väsimus, trots, hoolimatus ja apaatia.

Lk 201

Mäng on inimesele fundamentaalse tähtsusega tegevus – üks isiksuseks kujunemise mehhanismidest. Mängu kaudu inimene sotsialiseerub, õpib ennast ja teisi tundma, omandab rollides olemise reeglid. Mängul on kasvatuslik efekt vaid tõeses situatsioonis.
Näiteks jaanipäev, pulm, juubel, disko, laulupidu, kõik tavad-kombed-traditsioonid on mängud, millede sisu, tähtsus ja tähendus tekivad kulutuuri kontekstis (kirjutamata reeglite alusel).

Lk 202

Igal probleemil on oma eripära igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil. Ükski probleem ei lahene samal regulatsioonitasandil, kus ta ilmneb. Ka pingete põhjused ei asu pelgalt sellel tasandil, kus leegid lahvatavad. Iga probleemi korral tuleb tähelepanu all hoida minimaalselt viis juhtimistasandit.
Juhtkonnal peab olema piisavalt mõistust orienteerumaks kõigil regulatsioonitasanditel, et täita kõiki kohustusi ja kanda täit vastutust tegevusega (ja tegevusetusega) kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest.

Lk 203

Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon.
Rahvas ei ole mingite asjameeste eesmärkide (eelarvetasakaalu vms.) saavutamise vahend. Eesmärk on rahvas käitub kodanikuna, aktiivse algena oma heaolu, nagu ka kultuuri ja kultuuriväärtuste, sh. emakeele hoidmiseks.

Lk 204

Mudelid (teooriad) on asjatundjaks kujunemise eeldused. Mudelid on mõttekonstruktsioonid kirjeldamaks asju ja nende kogumeid, protsesse ja nende tegureid, seoseid ja sõltuvusi.
Füüsilisi takistusi (kuristik, jõgi, mägi) märgatakse ja reageeritakse adekvaatselt. Mittemateriaalseid takistusi isegi ei panda tähele!
Näiteks hoonete projekteerimiseks on tuhanded arhitektid (jm. asjatundjad) eri büroodes. Ühiskonnas võimule pääsenud inimesed mõnikord arvavad, et piisab võimust ja julgest pealehakkamisest. Hoone projekteerimine ja valmis ehitamine vajab asjatundlikkust, lõhkumine vaid toorest jõudu. Loomine on pikk ja keeruline, lõhkumine kiire ja lihtne.

Lk 205

Mudel iseloomustab teist, keerukamat asja mingi proportsiooni abil. Näiteks lennuki valmistamiseks on projektide kaal paberil väljatrükituna umbes võrdne lennuki enda kaaluga.
Asjatundja tegeleb süsteemiga, diletant selle mõne teguriga, profaan räägib, et oleks vaja tegeleda.

LK 206

Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon. Profaanid-diletandid ja niisama askeldajad ei vaja mudeleid. Asjatundja saab arengule (kvalitatiivsetele üleminekutele) kaasa aidata, kui õnnestub tähelepanu all hoida arengu kõik olulised tegurid.
207 Ühiskonna protsessides saab mudelitega mõnikord vältida käegalöömist, mis ilmneb alguses võimatult raskena tunduvate mõtetega kohtumisel.

LK 208

Teooriaid (mõttemudeleid) on vaja igas kavandatavas tegevuses. Asjatundjad mõtlevad süsteemselt ja valdavad klassifikatsioone. Diletandil on teadmised poolikud ja sageli segamini ka see vähene, mis pähe on kogunenud.
Väärtuseks on vaid korrastatud teadmised, mida inimene oskab kasutada ja mille tähtsusest ja tähendusest ta aru saab juhul, kui peas on kujunenud vastavad teooriad. Teooriad loovad arusaamiseks vajaliku konteksti.

LK 210

Tunnetussüsteemi kujunemine algab juba enne sündi. Seadusi ja seaduspärasusi tasub avastada, tundma õppida ning nendega arvestada, sest need kehtivad kõikjal objektiivselt (s.t. inimese tahtest ja/või soovidest sõltumatult).

Lk 211

Tunnetussüsteem toimib sarnaselt tegevussüsteemiga. Igal tunnetusteel on võimalik näha seda, mis teistel tunnetusteedel ei paista. Kui mõnda tunnetusteed ignoreerida või mitte vallata, ei saa ühelgi tunnetusteel head taset tekkida.

Lk 212

Igal tunnetusteel on otstarbekas trialektiline mõtteviis:
– Argitunnetus tekib emakeele omandamisega – kuidas asju nimetatakse, kuidas need üksteist mõjutavad ja on üksteisega seotud.
– Kunstiline tunnetus tekitab võime tabada harmooniat, ilu, rütmi, pinget, värvi, vormi,…
– Religioosne tunnetus võimaldab ratsionaalselt hoomamatut tabada – kõiksus, igavik,…
– Intuitiivne tunnetus on nn. kõhutunne, mille alusel inimene teeb kõik suured otsused.
– Filosoofiline tunnetus võimaldab liikuda tõe tuvastamise suunas, avastada mõtlemise alused, korrastada ja rakendada teadmisi, hoomata süsteeme ning üldist, erilist ja üksikut.
– Teaduslikus tunnetuses on võimalik avastada põhjuste, tulemuste ja tagajärgede süsteeme, vastata MIKS küsimusetele probleemide sõnastamise läbi.

Lk 213

Teaduslik uuring algab MIKS küsimuse püstitamisest. Selleks tuleb teada, et andmed on usaldusväärsed, metodoloogia on paigas, meetodid sobivad,…
Teaduspõhine ühiskond toetub faktidele nähtuste ja protsesside põhjustest, mitte arvamustele või uskumustele. Lisaks on vaja asjaajamise süsteemsust, komplekssust ning otsuste põhjendatust.
Tegelikkust saab kirjeldada, uurida saab probleeme. Uuring on võimalik ka hüpoteesi (teaduslikult põhjendatud oletuse) kaudu. Hüpoteesi tuleb kontrollida, mitte tõestada. Hüpoteesi mittekehtimine on samuti oluline teadmine.

Lk 214

Uurimise objektiks on probleem ja uurimise aineks kõik, mis iseloomustab seda probleemi ja kõik, mida antud uuringus mõõdetakse, hinnatakse, loendatakse või kirjeldatakse.
Uurimise subjekt on isik või inimeste kogum, kes otsustab uuringu kõigi etappide üle ja vastutab akadeemiliste nõuete täitmise eest, algandmete kvaliteedi eest (usaldatavus, süsteemsus, operatiivsus), andmetöötluse täpsuse eest (faktid peavad tulenema andmetest). Vastutada tuleb ka uuringus osalenud inimeste ja keskkonna eest ning uurimistulemuste kasutamise võimalike tagajärgede eest.
Üks rahvusvahelise õiguse säte oleks vaja muuta – iga inimene peab igal eluhetkel isiklikult vastutama kõikide oma tegevuste eest.

LK 215

Uuringuks on vaja akadeemilist vabadust ja iseseisvust, teoreetilist alust (üld-, keskastme-, konkreetteooriaid), metodoloogiat (printsiipide süsteemi) ja metoodikat nii algandmete kogumiseks kui ka analüüsiks ja sünteesiks.
Küsitlus ei ole uuring – see on algandmete kogumise meetod, millega saab koguda arvamusi, mis iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mida on küsitud.

Lk 216

Faktide tähendus kujuneb vaid kontekstis ehk järgmise astme teooriate (metasüsteemide) raames.
Teadlaste kohus on muuhulgas terminoloogiat täiustada ning hoida emakeel kultuurkeelte hulgas.
Teaduslike uuringute kaudu kujunevad õppejõud, kes saavad üliõpilasi innustada ise uurima. Õpilasi saavad uurima innustada ja juhendada õpetajad, kes on ise uuringuid läbinud.

Lk 217

Üldomadused tuleb taandada konkreetseteks omadusteks, mida saab kas mõõta, hinnata või loendada (saada andmed). Andmed saab ülendada indeksiteks, et saaks uuritavat objekti iseloomustada. Indeksitest saab tuletada (üldistada) faktid.
Näiteks jalats üldomadusena tuleb võtta konkreetseteks omadusteks.
Igale konkreetomadusele kaalu andes, konkreetset omadust kaaluga korrutades ning korrutisi summeerides kujuneb jalatsi mugavuse indeks selliselt, et kaalude kogusumma on 100%. Sarnaselt oleks vaja uurida ükskõik, millist ühiskondlikku protsessi või nähtust (elukvaliteet, käitumine, hoolsus,…).

Lk 218

Uurijad ei tohi teha ettepanekuid ega anda soovitusi.
Ettepanek – mida teha.
Soovitus – kuidas teha.
Uurijad saavad nõustada formaalseid vastutajaid, kuidas teha küllalt häid otsuseid (vt. joonis 11.2.3 „Halb otsus“). Millal, mida ja kuidas teha või vältida tuleb otsustada sellel, kes formaalselt vastutab otsuse täitmise ja sellega kaasnevate tulemuste ning tagajärgede eest.

Lk 220

Ühiskonna-alased uuringud on vajalikud juhul, kui otsustajatel on vaja tegelikult (mitte mängult) personaalselt vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest. Edasi- ja tagasisidestamata ühiskondades uuringuid ei tehta – need riigid ei saa püsida kiiresti arenevate maade hulgas.

Lk 221

Teaduslike uuringute jagamine fundamentaalseteks ja rakenduslikeks pole hea mõte. Uuritakse ikka selleks, et uuringu tulemusi on vaja. Näiteks edasisteks uuringuteks, uute probleemide avastamiseks, teooria-metodoloogia-metoodika täiustamiseks, praktika hoidmiseks või muutmiseks, õppeks, keeleloomeks, mujal tehtud uuringute vahendamiseks,…
Profaanid ja diletandid vihkavad nii teadlasi kui teadust, sest teaduslik mõtteviis ei võimalda meelevaldselt tegutseda vahelejäämist kartmata.
Kui kodanikel pole ühiskonna- ja kultuurialast ettevalmistust, ei saa sotsiaalne kontroll olla rahuldav ja ühiskond võib stagneeruda.

Lk 222

Ühiskonnateadused on vajalikud, kui põhiseaduslike institutsioonide esindajad on kohustatud oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi (riigis kujunenud olusid, olukordi ja situatsioone) regulaarselt kodanikele rahvusliku debati vormis tutvustama ja seejärel ka reaalselt käitumises arvestama.

Lk 223

Metodoloogia on filosoofiline õpetus nende põhimõtete (printsiipide) kohta, mida arvestades on võimalik rajada kaasaegne käsitlus ning mida tundes ja arvestades on võimalk ükskõik, millises eluvaldkonnas orienteeruda, otsustada, tegutseda, tulemusi ja tagajärgi prognoosida, tuvastada ja hinnata.

Lk 225

Meetodid on töövahendid igas professionaalses tegevuses. Meetodite kogum on metoodika.
Näiteks algandmete kogumiseks, töötlemiseks ja analüüsimiseks-sünteesimiseks on mõõtmine, hindamine, küsitlus, eksperiment jms.

Lk 227

Haridus protsessina on elukestev valimolekute kujunemise jada. Nähtusena on haridus kultuuri funktsioon, subjekti karakteristik, kodanikuks kujunemise ja tegutsemise eeldus, vabaduse saavutamise-hoidmise-kaitsmise-kasutamise eeldus, põhiseaduslik õigus, ametisse võtmise ning ametis hoidmise eeldus jpm.
Haridus on ime – põhimõtteliselt võimatu on öelda, kuidas inimene kujunes haritud inimeseks.
Haridust ei saa „anda“ – võimalik on luua terviklik eelduste süsteem haritud inimeseks kujunemiseks. Kui mõni eeldustest puudub, pole teistel mingit tähtsust.

Haridus ei tähenda vaid koolivõrku ja kooli või koolis käimist. Haridusotstarve on ühiskonna kõikidel institutsioonidel, eeskätt kodul ja perekonnal. Suur osa teadmistest koguneb kõigil kogemata, vahetu kaemuse ja kogemise, tundmise-mõtlemise, uurimise ja loomise, töötamise ja mängimise teel, niisama suhtlemisel. Väga suur on eeskujude osa.

Lk 228

Väärtuseks ei ole mitte haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus, nagu ka teadmise-oskamise-arusaamise ühtsus, huvi-tahte-usu ühtsus.
Hariduse mõõduks on ettenägemise ja äratundmise võime.

Lk 230

Haridus on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus. Primaarne on kasvatus – kasvamise saatmine subjekti arenguks soodsa keskkonna loomise ja hoidmise kaudu.
Õppida võib ükskõik kus ja ükskõik mida, aga haritud inimeseks on võimalik kujuneda vaid kultuuriseostes. Isikud, kes tunnevad end marginaalsena, võivad õppida, teada ja osata, aga haritud inimeseks on keeruline kujuneda identiteedi hägustumise tõttu (pole enam endist ja veel uut identiteeti).

Lk 231

Kogemus tekib vaid vahetus praktikas, kui sellega kaasneb isiklik emotsionaalne läbielamine. Kogemusi vahetada pole võimalik – oma ja teiste kogemustest saab rääkida, neid saab üldistada, konkretiseerida ja kontrollida.

Lk 232

Kui ei suuda eristada, siis ei saa seostada. Kui ei seosta, siis pole võimalik aru saada.
Näiteks dünaamikas ja staatikas käsitlemine, üldine-eriline-üksik jne.

Lk 233

Õppida saab tekste (tähendusega märkide ja sümbolite mõtestatud kogumeid), mis on varem loodud. Oskused kujunevad harjutades ja kogedes, arusaamine mõeldes ja mõtestades. Õppimine on igal juhul retrospektiivne (minevikust lähtuv) tegevus. Õppe mõtestab selle prospektiivne ehk tulevikku suunatud orientatsioon.
Õpe ilma kasvatuseta on sama mõttetu kui kasvatus ilma õppeta. Vaja on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsust – see on õppes olek.
Iga õpe omandab tähenduse vaid koos kasvatusega ja seoses kogemusega. Praktikas pole neid võimalik eristada! Oluline on õpetaja isik, kes suunab last, mitte ei kanna ette õppekava.
Vt. joonis 9.1.2. „Õppe eeldused ja tulemused“.

Lk 234

Mingi osa teadmisi ning nende avaldumise seaduspärasusi on fundamentaalsed. Näiteks mõtlemisseadused, loodusseadused, ühiskonnaseadused. Tüviteadmised on vaja selgeks saada, ära õppida, mõtestada, seostada varem omandatuga, kinnistada, väärtustada.
Kui inimesel pole vaja olla asjatundlik (personaalne vastutus puudub), siis ei pane reeglina teda miski pingutama ja ennast ületama.
Kompetentsuse printsiibi korral peab igale ametikohale kandideerimise eelduseks olema oma valmisoleku tõestamine, teadmiste olemasolu, oskus teadmisi kasutada (kogemus), võime selgitada ja põhjendada, tagada käsitluse süsteemsus ja komplekssus.
Isikliku vastutuse printsiibi kehtestamine toob kaasa kompetentsuse printsiibi, sest siis peab viletsate otsuste tagajärgede eest konkreetne otsustaja ise vastutama.

Lk 235

Õppes on peamine arvestada, et ükski õppe oluline tegur ei puuduks ega poleks nii viletsa tasemega, et muudab ülejäänu mõttetuks (vt. joonis 9.1.4.).
Joonised 9.1.1, 9.1.3. ja 9.1.4. arvskaaladega varustades saab hinnata koolis tehtava vastavust tegelikulule ja soovitule nii praegu kui ka lähemas ja kaugemas tulevikus.

LK 236

Õppemetoodika juurde kuulub erinevate võtete kogum õppe- ja kasvatusprotsessis peamise eesmärgi saavutamiseks – isiksuse arenguks. Meetodite valikul on vaja arvestada inimese eripärasid. Näiteks kas kana või sea tüüpi inimene, vasaku- või paremakäeline, sünteetiline (mõtleb osadest tervikut tuletades) või analüütiline (mõtleb tervikut detailideks eraldades) mõtlemine.

Lk 237

Õppides ei saa targemaks – õppides võib saada teadmisi, tänu milledele saab koguda uusi teadmisi ja oskusi, tärgata huvi, jms. Teadmiste hulga suurendamine on lihtne võrreldes teadmiste korrastamisega.
Teadmiste kvaliteeti iseloomustab vastavus:
– vajadustele;
– kultuuri stereotüüpidele;
– riiklikele ja rahvusvahelistele standarditele;
– ideaalidele;
– tulevikus tõenäoliselt tekkivatele vajadustele.

Lk 238

Teadmiste korrastatuse aluseks on klassifikatsioonid ja muud struktuurid, mida selgitatakse selliste üldtuntud asjade varal nagu tünn, raam, riiul, kärg, kett, jms.
Dogmaatik – vaimne invaliid, kes ei kahtle mitte milleski.
Skeptik – vaimne invaliid, kes kõiges kahtleb.

Lk 239

Põhiseadusega on igal Eesti elanikul õigus haridusele. See pole mingi ametniku otsus koolis käimise kohustuse pealesurumiseks. Kooli ja kooli vahe nagu ka õpetaja ja õpetaja vahe võib olla väga suur. Õpe valedel alustel (näiteks manipuleerimine, subjekt-subjekt suhte puudumine, ande hooletusse jätmine,…) on ühiskonnaohtlik. Vaja pole õpet, vaid valmisolekut tulevikus ette tuleva ennetamiseks ja sobivate lahenduste ise välja mõtlemiseks.

Lk 241

Koolis on põhiprotsess õpilase areng, mitte hinnete panemine või õppekava läbimine. Nendes koolides, kus kool toetab kodu (vanemate ja vanavanemate) taotlusi ja on suudetud siduda intellektuaalne, emotsionaalne ja vaimne taotlus uueks tervikuks, saavad õpilased kujuneda adekvaatseteks kodanikeks.

Lk 242

Ülikool on teadusasutus, milles toimub ka õpe. Akadeemiline lodevus on ühiskonnaohtlik, kuna profaanid ja diletandid „toodavad“ profaane ja diletante.
Spetsialistid ja generalistid saavad kujuneda ja rakenduda vaid spetsialistide ja generalistide kõrval.
Selline õpe, milles põlvkond põlvkonna järel jääb ilma otsustamiseks ja metasüsteemides orienteerumiseks vajalikust ettevalmistusest, on riigi ja rahva vastu suunatud kuritegu.
Eriala ei saa rakenduda – rakendub isiksus, kellel on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust.

Lk 243

Vilunud õpetajal tunnis esinemine ei pruugi eeldada mingit pingutust – tagajärjena võib juhtuda, et õppes tekib rutiin.
Lapsed ja täiskasvanud, kes leiavad end absurdisituatsioonis (kus rahuldavat väljapääsu ei ole) või sundsituatsioonis (kus valikuvabadust ei ole), üritavad põgeneda, on pahurad ja ei saa selgeks midagi.
Kui ühiskonnas pole kompetentsuse printsiipi, saab igasugustele ametikohtadele, saadikuks, nõunikuks tõusta olenemata haritusest ja professionaalsusest. See on kindel tee ühiskonna hävinguks.

Lk 244

Materiaalses sfääris saavutatakse edu kulude vähendamisega.
Mittemateriaalses sfääris (teadus, haridus, kultuur) saavutatakse edu kulude suurendamisega.
Oluline on õpetajate kujunemine kõikidel ühiskonna tasemetel (mitte vaid koolides).
Ilma ametialase, ühiskonnaalase, kaitsealase ettevalmistuseta saab heal juhul kujuneda kvalifitseeritud tööjõuks, täitjaks. Oma maa ja rahva hoidmiseks ja edendamiseks on vaja haritlasi ning loovisikuid.
Haridus, teadus ja kultuur on üksteise eeldused ja ka tulemused (või tagajärjed).

Lk 245

Haridus ei tegutse – tegutseb inimene kui isiksus või tegutsevad inimkooslused, kes on saavutanud subjektina orienteerumise, otsustamise ja koostöövõime. Kodanik, kes hoolib oma kodumaast, teeb kõik, et juhmus ja tuhmus ei pääseks domineerima.

Lk 246

Üldharidusega kujuneb ABC-kirjaoskus. Ajaloo kaudu kujuneb ajatunnetus (tänu millele on tänane seis tekkinud), geograafia kaudu ruumitunnetus, kirjanduse kaudu kultuuritunnetus, muusika ja kunstiõppe kaudu kunstiline tunnetus, füüsika-keemia-bioloogia kaudu loodustunnetus, jne.
Rakendumiseks on vaja saada asjatundjaks – omandada erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsus. Ilma ametialase ettevalmistuseta pole võimalik edu saavutada vaatamata mistahes põhjalikele erialasele ja kutsealasele ettevalmistustele.
Rakendutakse konkreetsel ametikohal, kus tuleb tunda otsustamist, rolle, kultuuri, ühiskonda, situatsiooni, inimest, tegevussüsteemi, tunnetussüsteemi, jne.

Lk 247

Haridusteel pole võimalik kohale jõuda – iga samm loob eeldusi järgmiste sammude tegemiseks. Mida rohkem keegi teab ja aru saab, seda enam saab ta aru, mis kõik on veel puudu ja mida on vaja lisada.
Vt. raamatust loetelu sellest, mida õppega on vaja saavutada.

Lk 248

Oma arengutaset saab hinnata järgmiste kriteeriumite alusel: adekvaatsus, individuaalse minuti pikkus, refleksioonivõime, mõtlemisvõime, väljendusvõime, viisakus, võitlusvalmidus, …. Ühest, kõigile sobivat loendit, pole võimalik koostada.
Mõtlemisvõimet iseloomustab määratlemine ja piiritlemine, eristamine ja seostamine, süstematiseerimine ja klassifitseerimine, analüüs ja süntees, modelleerimine ja ekstrapoleerimine, induktsiooni ja deduktsiooni valdamine.
Võitlusvalmidus on leppimatus igasuguse alatuse, valetamise, petmise, ahnitsemise, hoolimatuse, kõlvatusega, riigile ja rahvale ohtlikuga.

Lk 249

Aru on võimalik saada põhjustest ja tagajärgedest, seostest ja sõltuvustest, süsteemidest ja nende funktsioneerimisest-muutumisest-arengust.
Mõista saab subjekt subjekti.

Lk 250

Kultuuriõpe – õpetus holograafilisest kirjutamata reeglite süsteemist (väärtused-normid, voorused, tavad, kombed,…).
Ühiskonnaõpe – õpetus diskreetsest kirjutatud reeglitega süsteemist.
Perekonnaõpe – õpetus esmasest kasvukeskkonnast, sooidentiteedist, kultuuri algosast, rahva ja ühiskonna püsimise ning kasvamise eeldustest.
Kogukonnaõpe – õpetus kogukonna ehk mõjuala kohta, milles inimene kujuneb (kirik, kool, küla, spordiselts, naabrid,…).
Keskkonnaõpe – õpetus keskkonnast kui süsteemist (vt. joonis 3.0.1.).
Suhtlusõpe – õpetus suhtlemise ja kohtlemise eristamisest ja äratundmisest.
Terviseõpe – õpetus sotsiaalse, vaimse ja füüsilise heaolu ühtsusest.
Inimeseõpe – vt. peatükki nr. 1. Inimene on kogu meie käsitluse lähtekoht (mitte majandus, efektiivsus või ahvenad).

Lk 251

Kompetentsus ehk ajatundlikkus.
Teadmiste-kogemuste-informeerituse ühtsus (kvalifikatsioon) omandab mõtte, kui subjektil on ka tugev motivatsioon ning õige orientatsioon.
Kompetentsuse printsiibi kehtestamisel on oluline silmas pidada kaht põhinõuet:
– peab tundma konkreetset valdkonda (moraalne õigus tegutsemiseks);
– peab olema vastaval ametikohal või positsioonis (formaalne õigus sekkuda).
Kusagile ametisse, saadikuks või nõunikuks tahtmisel on oluline mitte koolis oldud aastate arv ja kogutud diplomite hulk, vaid valmisolek selleks tegevuseks ja valmidus vastutada selle tegevusega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest. Seega lähtuma peab mitte varasemast õppest, vaid eesseisvast tegevusest. Väärtuseks on valmidus süsteemselt mõelda ja tegutseda.

Lk 252

Kvalifikatsioonile, orientatsioonile ja motivatsioonile lisaks on vaja ka eruditsiooni aru saamaks seostest, intuitsiooni, affiliatsiooni, stiili ja tervist.

Lk 255

Vilets haridus on kujunenud Eesti (ja mitte ainult Eesti) arengupeetuse oluliseks põhjuseks. Hädas oleme seetõttu, et põhimõisted ja nendevahelised seosed on määratlemata. Seetõttu pole võimalik ise mõelda, teistele oma mõtteid vahendada ja selgitada ning teiste mõtetest aru saada.
Ühiskonnas on vaja kõiki süsteeme, eeskätt haridussüsteemi pidevalt täiustada, et see oleks ja püsiks parasjagu ajast ees.

Lk 256

Keel ei suhtle. Suhtleb isiksus kui keele ja meele ühtsus. Väärtus on inimene, kes adub kultuuri- ja ühiskonnaseoseid.
Haridust ei saa anda – saab anda diplomi või tunnistuse koos lilleõiega.
Haridus ei saa olla mitmekordne – inimene saab käia erinevates koolides ja koguda diplomeid.
Koolides veedetud aastate arv ja haridus ei korreleeru.
Hariduses ei saa töötada või seda lõpetada – kooli saab.
Haridust ei saa rahastada – kooli saab.

Lk 257

Keegi ei saa ära arvata, mida nimelt on keegi selgeks saanud koolis, kodus või mujal. Võimalik on teada, millised eri õppekavad läbiti. Pole võimalik ära arvata, tänu millele kujunes üks isiksuseks (subjektiks, aktiivseks algeks) ja teine manipuleerimise objektiks.

Lk 258

Vt. raamatust valikut kasvukeskkonna loomise ja hoidmise kuldreeglitest. Nii koolis, kodus, ettevõttes, ministeeriumis, külaseltsis kui ka mujal.

Lk 259

Vt. raamatust kodanikuna tegutsemiseks vajaliku ettevalmistuse kriteeriume, kuidas avastada, mis ohustab ja mis on hästi. Oluline on välja mõelda tõhus kaitse ohtude vastu ja luua tingimused kodanikuna tegutsemiseks vajalike tegurite süsteemi loomiseks ning rakendamiseks.

Lk 260

Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks.
Meeldiv ja innustav on vaid vaba, mõtestatud ja jõukohane töö.
Töö tulemust saab hinnata selle järgi, kas tulemus sobib tarbijale. Hinnangu andmiseks tuleb arvestada nii tulemusi kui ka otseseid ja kaudseid tagajärgi.
Tööga ei saa rikkaks – rikkamaks saab mõtlemise, loomise ja müümisega. Töö on riigi jõukuse allikas üksnes juhul, kui tootmine ja tarbimine on korraldatud küllalt otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt.
Selleks, et töö ja tootmine laabuksid, on vaja luua süsteem, mis võimaldaks kindlustada töö ja tootmise eeldused (sh. infrastruktuur ehk taristu).
Töö (täitmine) ilma juhtimiseta on sama mõttetu kui juhtimine ilma tööta.

Lk 261

Tegevussüsteemis on kaks tegevust, mis on põhimõtteliselt sundtegevused. Need on õppimine ja töötamine. Vanemate, õpetajate ja kõigi teiste lapsele oluliste isikute tarkusest sõltub, kas lapsel kujuneb vajadus olla õnnelik, tark ja jõukas ning kas tal õnnestub aru saada, et järelikult tuleb õppida mõtlema, nägema, kuulama, uurima, elama, looma ja töötama või käsitab ta õpet kui tööd (õppetööd) nagu vastikut sundust.

Puudulik haridussüsteem on üheks vaesuse allikaks (vt ka peatükk 13).
Selleks, et üha kiiremini muutuvas maailmas püsima jääda, tuleks Eestis saavutada seda, mis suurrahvastele tundub võimatu – integreerida haridus-, teadus- ja kultuurisüsteem riiklikuks komiteeks, mis on nagu Kaitsevägi ja Kaitseliit väljaspool poliitilisi tõmbetuuli. Vastasel juhul ei õnnestu ühtegi neist rahuldaval määral reformida ja saavutada taset, millele saaks rajada Eesti tuleviku. Muutusi initsieerida on oluliselt lihtsam, kui tagada nende ellu viimist.

Lk 262

NSVL „töörahva riigis“ oli tootlikkus kolm korda madalam paljudest arenenud riikidest. Tagajärjeks oli vaesus ja rahulolematus ühiskonnas.
Madal otsuste kvaliteet ning teadmise puudumine töö produkti, võimaliku tarbijaskonna ja tarbimise kohta olid mõned põhjused, mis tingisid NSVL lagunemise.
Tööviljakust ei saa põhimõtteliselt mänguliste vahenditega suurendada (sotsialistlik võistlus, vimplid, lipud, autahvlid, ordenid,,…).

Lk 263

Edu saavutamiseks on vaja luua süsteem tegelemiseks kõige sellega, millest sõltub töö ja elanikkonna tööalane asjatundlikkus – kvalifikatsiooni, motivatsiooni ja orientatsiooni ühtsus, vabaduse, korra ja loovuse ühtsus koos korraaustusega.

Lk 264

Töö nagu ka kõik teised tegevused edeneb seda paremini, mida enam valdab selle tegija töö kõrval tegevussüsteemi teisi elemente (teisi tegevusi).

Lk 265

Igasugune tegevus ei ole töö ja kõiki ei võeta tööle (osa valitakse või nimetatakse ametisse) ning nad ka käivad mitte tööl, vaid ametis. Saadikud ega nende nõunikud ei käi ei tööl ega ametis. Nad on kas saadikud või nõunikud.
Otstarbekas on, et töötajal või ametnikul on valmidus töötada mitmel kohal. Sel juhul väärib ta lisatasu juba selle potentsiaali eest.

Lk 266

Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg. Miks selline karm järeldus?
– Ei oska otsustada ega täita, kõhkleb-kahtleb, aeg kulub.
– Ei julge otsustada. Kardab, et otsus on vale või juhtub midagi või ülemus pahandab.
– Ei oska prioriteete seada, ei saa aru, mis on mille eelduseks ja millises järjekorras.
– Ei oska edasisidestada, kuhu peab tulemus sobima.
– Ei saa aru õppimise vajalikkusest (siiamaani polnudki sellist terviklikku teksti loodud, millest oleks võimalik õppida).

Lk 267

Töötingimusteks on kõik see, millest sõltub tööks vajalike ressursside kasutamine.

Lk 268

Vt. loetelu kriteeriumitest, mis peaks olema läbi mõeldud enne tööle või ametisse asumist, saadikuks või nõunikuks saamiseks rääkimata.

Lk 269

Tööle saab sundida, koostööle ei saa. Koostöös saavad olla isiksused või grupid, kes vastastikku üksteist austavad, usaldavad ja toetavad.
Eesmärk püstitatakse endale – see on vaja saavutada.
Ülesanne antakse kellelegi teisele – see tuleb täita ja täitmisest ette kanda.
Kohustused kaasnevad ametikohaga, neid tuleb täita.
Funktsioonid on.

Lk 270

Tegevus, mis on edasi- ja tagasisidestamata, ei saa olla juhitud. See on üks madala tööviljakuse põhjuseid.
Tagasisidestus ei seisne pelgalt andmete kogumises. Tegevus on tagasisidestatud, kui see on eelnevalt edasisidestatud (töö tulemus sobib sisendiks järgmistesse protsessidesse) ja kui tegija tegelikult arvestab senise tegevuse kohta kogutud andmeid.

Lk 271

Tööle hinnangu andmiseks peab vaatama mitte ainult tööd, vaid ka tulemust, selle kvaliteeti, hulka, õigeaegsust, selle saavutamiseks kulunud aega ja muid ressursse, mõju keskkonnale ja tegijale endale.
Riik edeneb, kui töö- ja elukeskkond on mõeldud inimese arenguks ja arengupotentsiaali hoidmiseks, mitte ruineerimiseks.

Lk 272

Efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon – järelikult on valitsejate esmane kohustus luua eeldused infrastruktuuri ühtlaseks jaotuseks üle kogu riigi.
Mida kesisem on infrastruktuur, seda kallimaks kujuneb tootmise omahind. Ettevõtluse konkurentsivõimetuse korral tühjeneb piirkond inimestest.
Ühiskond ei ole vaid majandus. Majandus on ühiskonna edenemise üks eeldus ja tulemus, arengutaseme näitaja. Kui majandus on eesmärk, muutuvad inimene ja loodus vahenditeks.
Kui tööandja teeb näo, et maksab palka, teeb ka töövõtja näo, et teeb tööd, aga ei mõtle, ei õpi, ei hoia.

Lk 273

Tööalane ettevalmistus algab juba varases lapseeas. Töökus, täpsus, korraaustus, iseseisvus, tegevuste lõpule viimine,… kujunevad välja varakult sõltuvalt kasvukeskkonnast. Kui need omadused õigel ajal ei kujune, on inimene hädas terve elu ja teised temaga veel enam.
Ühiskonna edenemise eelduseks on, et elanikkond suhtub austuse ja tähelepanuga tööinimestesse ja töötamine on auasi.
Tööõpe on inimese sotsialiseerumise (ühiskonda kasvamise) ja põlvkondade järjepidevuse hoidmise tegur.

Lk 274

Rääkida saab erialasest, kutsealasest ja ametialasest ettevalmistusest eraldi, aga vaja on nende ühtsust – kõiki kolme vastastikustes seostes.
Erialasid on tuhandeid, kutsealasid sadu, aga ametialane ettevalmistus on üks: otsustamine ja otsuste täitmise korraldamine nii, et sellega kaasneb ka vastutus. See on vajalik igal ametikohal ja kus tahes – tehases, haiglas, koolis, kaitseväes jm. Vt. ka joonis 11.2.1. „Otsustamise tegurid“.
Õppekeskkonnas, milles eriala, kutseala ja ametiala ei eristata, toodetakse käsutäitjaid – manipuleerimise objekte.

Lk 275

Elukestvas õppes olek ei tähenda vaid õppimist – oluline on luua, mõelda, mõtestada (süsteemi nägemise oskus, komplekssus, vaatepunktide paljusus). Õppida saab teooriaid (mõttemudeleid), metodoloogiat ja metoodikaid. Haritud inimeseks kujunemise eelduseks on tunnetus- ja tegevussüsteemide terviklik valdamine.
Igal inimesel on vaja ettevalmistust suhtlemiseks, loomiseks, uurimiseks, oma ja teiste tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks, riskide võtmiseks jne.

Lk 276

Oma maa ja rahva vajadusteks vajalikud inimesed tuleb ise ette valmistada, mitte loota nende sissetoomisele välismaalt. Immigrantide lõimumise juttu ajavad inimesed, kes räägitavat ette ei kujuta. Õppe eeldused peavad kujunema Eestis, meie ühiskonna ja kultuuri kontekstis praegusi ja tulevasi vajadusi arvestades.
Infotehnoloogia, äpid jms. ei asenda ehedat tööd ega tööõpet, need peaksid seda täiendama.

Lk 277

Tarbija vajaduste rahuldamine on iga ettevõtte põhiprotsess. Iga töötaja peab teadma tarbija nõudmisi ja ootusi.
Tööjõu kvaliteeti näitab inimese süsteemse mõtlemise võime, motivatsioon, orientatsioon, kvalifikatsioon, eruditsioon, intuitsioon, affiliatsioon, stiil ja tervis.

Lk 278

Võõrandumiseks piisab, kui inimene tunneb, et tema tegevuse tulemus (töö, looming,…) muutub talle vaenulikuks jõuks.

Lk 279

Juhtimine on vajalik erijuhtudel, kui on tarvis teha suur otsus, millega kaasneb personaalne vastutus. Juhtida saab vaid mõningaid protsesse.
Juhtimine on keerukas, kuid oluliselt keerukam on saavutada süsteemi funktsioneerimine isereguleeruvalt ehk juhtimise vältimine. Juhtimisalane kompetentsus on vajalik eelkõige juhtimise vältimiseks. Juhi põhifunktsioon on tegeleda lähemas ja kaugemas tulevikus ette tulevate küsimustega, eelkõige infrastruktuuri loomisega. Selliseks loominguks on vaja aega, mis tekib seeläbi, et süsteem saab funktsioneerida iseregulatiivselt.
Kodanik, kes tahab orienteeruda juhtimises ja teistes eesmärgipärastes süsteemides, peaks alustama inimesest, eelkõige iseendast.

LK 280

Rahuldavaks saab pidada otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsust, mitte ainult efektiivsust. Areneda saavad vaid iseregulatiivsed süsteemid. Juhtimine on vajalik vaid siis, kui iseregulatsioon ei toimi või toimib vales suunas, lünklikult, ohtlikult, tulutult.

Kui sise- ja välispinged kasvavad ohtlikult suureks ja süsteemis pole potentsiaali allakäigu põhjuste avastamiseks, siis ei tohi – nagu juba Vana-Roomas teati – tugevdada korda, vaid peab andma vabadust.

Lk 281

Vastutustunne ja aktiivsus tekivad vaid läbi otsustamise.
Täita tuleb nii enda kui teiste otsuseid. Karjääri tehakse mitte juhtimise, vaid täitmise läbi. Enamasti teiste otsuste täitmise läbi. Kõik inimesed on mingites seostes juhid ja mingites seostes täitjad-teostajad. Mistahes ametikohal on igaüks eelkõige täitja ja alles seejärel otsustaja.
Igaüks peab isiklikult vastutama nii juhtimise kui ka täitmise tulemuste ja tagajärgede eest – see on personaalse vastutuse printsiip.

Lk 282

Juhtimise funktsioonide süsteemi tagant paistab juhtimise olemus.
Printsiibid (kokkulepitud põhimõtted) on prospektiivse (tulevikku suunatud) toimega.
Kriteeriumid (hindamise alused) on retrospektiivse (minevikku suunatud) toimega.
Prerogatiivid on õigused, mida ei delegeerita.

Kõik isereguleeruvad süsteemid, mida üritatakse ka juhtida, ent juhtkonnal pole võimekust süsteemseks mõtlemiseks ning tegutsemiseks, kas kiratsevad või hukkuvad.
Vt. kriteeriumite loendit, mille alusel subjekt sobib juhiks.

Lk 284

Juhtimise subjekt on see, kes teeb otsuseid, korraldab otsuste täitmist ja vastutab selle eest, mis välja tuleb. Juhtimises on igavene dilemma – kui kõik inimesed otsustaksid, ei saaks keegi vastutada. Juht peab tunnetama, mida ja kellele saab ja tohib delegeerida. Kui juht (direktor, minister, vm) kõige üle otsustab, peaks ta ise kõige eest vastutama. Kus on piir ja mis on mõõt, tuleb iga kord eraldi välja mõelda.

Lk 285 Võtmeküsimus on kogu üldsuse (personali) sisuline kaasamine. Esmalt tuleb saavutada, et võimalikult paljud oleksid rahuldavalt informeeritud mitte innovatsioonist, vaid kujunenud oludest, olukorrast ja situatsioonist ning muudatuste otstarbekusest või koguni paratamatusest.

Lk 286

Põhiprotsess on see, milleks ettevõte või asutus on loodud. Näiteks koolis lapse areng, ettevõttes tarbija vajaduste rahuldamine.
Täiend- ja abiprotsessid toetavad põhiprotsessi kulgemist.
Vt. ka loendit küsimustest, millele põhiprotsessi kõrval tuleb mõelda.

Rahuldava süsteemsusega kiire probleemi põhjuste tuvastamine on jõukohane vaid vastava ettevalmistusega inimesele.
Tähtis on muu kõrval saavutada, et inimesed, keda otsus puudutab, saaksid olla küllalt pädevad kaasa mõtlema ja kodanikuna otsustamises osalema.

Lk 287

Suurt edu saavutavad vaid meeskonnad.
Pelgast valmisolekust ei piisa ja ka tegevus ilma valmisolekuta viib rappa. Eriliselt viljakad on need kooslused, kus valitseb kord, mis tagab kõigile vabaduse ja võimaluse luua ning hoida vaimuvara. Väärtuseks on vabaduse, korra ja kaitse ühtsus – ühe puudumine nullib teised.
Otsustamise nagu ka otsustamata jätmisega võib kaasneda või hävineda lisaks vastutusele ka usaldus, usk, austus, lootus, armastus, tasakaal jms.

Lk 288

Iseregulatsiooni saavutamise eelduseks on juhtimise objektiks olevate protsesside süsteemi täiuslik valdamine ning hoolitsemine usalduslike ning heade suhete eest.
Vt. loetelu juhtimise ja iseregulatsiooni eeldustest, millede väljamõtlemiseks kulus Ülol kolm aastat tema elust! Aproveerimiseks, toimimises veendumiseks on aga kulunud aastakümneid.

Lk 289

Juhtivtöötaja on formaalne staatus, juht mitteformaalne staatus. Juhiks peetakse, juhtivtöötajaks (ametnikuks) määratakse.
Rollides kujunenud staatuste sümbioosis kujuneb autoriteet. Autoriteet on nagu peegel – selle loomiseks ja lihvimiseks läheb palju aega ning hoolt, järjepidevust, ausust, töökust. Kildudeks puruneb peegel hetkega ja seda taastada ei saa nagu ka kaotatud autoriteeti.
Tippjuhtide arukuse näitajaks kujuneb enamasti lähemate kaastöötajate valik. Arukad juhid valivad enda kõrvale säravaid, kompetentseid ja millegi poolest endast targemaid isiksusi.

Lk 290-293

Hea õpetaja väldib õpetamist. Ta suunab õpilasi iseseisvalt mõtlema, looma, avastama,…
Last innustada saab kahel peamisel viisil:
– Üllatumine (tead, oskad, suudad, oled,… nii palju!)
– Arusaamise tekitamine, et teadmised võimaldavad uute teadmisteni jõuda, oskused võimaldavad midagi valmis saada, arusaamine võimaldab süsteemi toimimise aluseid aduda. Tänu filosoofiale kujunevad kõige üldisemad arusaamise ja mõtlemise alused.
Vt. joonised 11.1.1.-11.1.8. juhi kui õpetaja kohta.

Lk 294

Juhiks peetakse isikut, kes on pühendunud, tahab olla juht, ei mängi juhiks olemist, on eneseteostuse eeskujuks.
Suurte süsteemide ette võivad sobida praktikas väärikaks peetavad loova vaistuga generalistid, keda personal saab pidada „üheks meie hulgast“, kuid kes on peaaegu kõiges tegelikult pisut rohkem.
Juht ja juhtivtöötaja kujunevad eri teid pidi, kuid vaja on nende ühtsust!
Vt. juhiks peetava inimese karakteristikute loendit.

Lk 296

Ametisse valimise, nimetamise, kutsumise vms kaasneb tegutsemise formaalne õigus.
Formaalse õiguse kasutamiseks on vaja moraalset õigust! Kui üks neist kahest puudub, siis pole teisel mingit tähtsust.

Lk 297

Põhjendatud on inimese autoriteet siis, kui ta on saavutanud staatuse tänu oma võimekusele, tarkusele, visadusele, järjekindlusele.
Põhjendamatu on autoriteet siis, kui inimene on sattunud või seatud ametikohale petuskeemide kaudu, tugevate tutvuste või salalepetega, hoolimata sellest, mida ta teab-oskab, suudab ja tahab.
Põhjendamatu autoriteedistruktuur põhjustab üleüldise salatsemise ja ebakindluse, mis toimib halvavalt nii ühiskonna- kui ka kultuuriseostes.
1992 likvideeriti Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituut – sellest ajast puudub Eestis ametialase kompetentsuse nõue ja ka võimalus kujuneda ametialaselt professionaalseks.

Lk 298

Põhjendamatult ametikohale sattunud isik pole tavaliselt nii rumal, et ta ei saaks aru, et ta teemat ei valda. Ta saab aru, et see on häbiväärne ja hakkab tegema kõike, et oma isikut, tegevusi ja väljatulnut varjata ning asjatundjaid minema ajada. Põhjendamatu autoriteediga isikute stiil hakkab levima, haridus muutub tarbetuks, õpetajad ülearuseks, teaduslikud uuringud mittevajalikeks. Põhjendamatu autoriteediga isikud paljundavad põhjendamatut autoriteedistruktuuri enda ümber.

Lk 299

Tänu kompetentsuse printsiibi järgimisele ei tohiks ühelegi ametikohale keegi juhuslikult sattuda – vaid nii on võimalik saavutada, et põhjendamatu autoriteedistruktuur ei saa laieneda ega süveneda. Isikliku vastutuse printsiibi kehtestamine on kompetentsuse printsiibi kehtestamise vältimatu eeldus.

Lk 301

Avatud kontor on ebaefektiivseim kontoritüüp meie kultuurikontekstis (joonis 11.1.10.).

Lk 302

Sise- ja välistegurite maatriksanalüüs ja selle alusel koostatud tabel võimaldab teha järeldusi strateegia ja taktika loomiseks. Sisetegureid saab muuta, välisteguritega tuleb kohaneda. Analüüsi tulemusel saab luua meetmete süsteemi soodustavate tegurite tugevdamiseks ja takistavate kõrvaldamiseks/kompenseerimiseks.

Lk 303

Arendada ei saa midagi ega kedagi. Areng on objektiivne. Areng on isereguleeruva süsteemi täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada. Enamasti on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi. Muidugi saab luua ka tõkkeid ja takistusi, mis kahjustavad arengut. Piisab ühe süsteemi elemendi väljalülitamisest, et areng lakkaks ja süsteem hakkaks kiduma.

Lk 303

Õpe on vajalik, kuid mõnedel põhjustel võib koolitus kujuneda kahjulikuks. Koolitus kahjustab, kui
– Ei hõlmata tervikut, käsitletakse pelgalt fragmente.
– Ei käsitleta objekte küllalt paljudest vaatepunktidest (sh. staatikas ja dünaamikas).
– Kontekst laguneb koolituse tagajärjel.
– Eri inimeste eri maades ja eri kursustel erineva terminoloogia ja kontseptuaalse käsitlusega kursuste läbimine võib hilisema koostöö muuta keeruliseks (kolleegid ei saa üksteisest aru).
– Kui kursuslased on eri maadest, eri organisatsioonidest, siis pole kultuurikonteksti (seost kirjutamata reeglitega). Siis saab vaid üldprintsiipe abstraktsel tasemel käsitleda – see pole tavaelus rakendatav. Konverentsidel, kus eri maade spetsialistid arutavad eri vaatenurkade all uurimise objekti, on eri kultuuride kokkusaamine tervitatav ja rikastav. Õppeks selline lähenemine ei kõlba.

Lk 304

Otsustamine on looming ja jääb loominguks, mingit determineeritust (ettemääratust) ning alati ja igal juhul kehtivaid norme otsida ei maksa. Vt. joonis 11.2.3 „Halb otsus“.

Lk 305

Vt. joonis 11.2.1. „Otsustamise tegurid“. Otsutamiseks on tarvis veenduda, et
– Tulemus on vajalik (otstarbekus);
– avalik huvi on kaitstud;
– Võimalike alternatiivide hulgast on valitud parim;
– katkestust mõnel regulatsioonitasandil või piirkonnas ei teki (otsus ei käi „üle pea“).

Lk 307

Otsustamisega, nagu ka otsustamata jätmisega, kaasneb alati vastutus. Ka eesmärgi ja sihi seadmine ning vahendite valik on otsused. Ülioluliseks otsuseks on ka tegutsemise printsiipide ja hindamise kriteeriumite sõnastamine ning personali valik.
Üks põhjendamatu autoriteediga isiku vastutuse vältimise viis on end õigustest ilma jätta!

Lk 308

Otsustamise kuldreeglid.
– Ära otsusta seda, mida võiksid otsustada (peaksid otsustama) teised.
– Aita kolleege ja teisi tasemele, kus nad suudaksid ja saaksid teha häid otsuseid (ära ise otsusta!).
– Iga tund, mille kasutad kolleegide nõustamisele, on kasutatud paremini, kui iga minut, mis kuluks sama ülesande ise täitmiseks.
Vastutustunne ja aktiivsus on sageli palju olulisemad, kui otsus ise. Otsustamine on ainuke meist endist sõltuv viis aidata inimestel kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise (otsustamise) subjektiks.
Meisterlikkuse mõõt on iseregulatiivsus.

Lk 309

Hinnates otsust ei saa seda hinnata – seda saab teha otsuse täitmisega tekkivate tulemuste ja tagajärgede põhjal.
Jõu allikaks ühiskonnas on alternatiivid!
Enne suurte otsuste tegemist on soovitav teha vähemasti kolm stsenaariumit – roosa, roheline ja must.

Lk 310

Otsused tuleb projekteerida. Iga suure asja ja protsessi jaoks (majad, lennukid,…) tehakse projekt (küllalt palju mudeleid).
Otsuse mõned osad:
– sissejuhatus – kes on otsustaja ja miks otsust vaja on;
– kaaskiri – olude-olukorra-situatsiooni kirjeldus;
– otsus, kus peab olema kirjeldatud subjekt, eesmärk, vahendite loetelu, täitmise tähtaeg, subordinatsioon, osalejate õigused-kohustused-vastutus, tegutsemise printsiibid, eelarve ja finantseerimise kord, kriteeriumid tunnustamiseks ja laitmiseks.

Lk 311

Ka otsuse täitmise subjektil peab olema selge ettekujutus otsuse objektist. Vt. loetelu.

Lk 312

Otsus kui toimemehhanism toob kaasa toimed, mis võivad olla nii tulemused kui ka tagajärjed. Teha saame regulatsioonimehhanisme, kuid vaja on toimemehhanismide toimeid.
Päästikmehhanismi on vaja, sest see käivitab regulatsioonimehhanismi.
Püss ei lase – laseb inimene püssiga (püss on vahend subjekti käes). Püssi saab lasta, kui vajutada päästikule (toimemehhanism), aga enne peab sihtima. Padrun plahvatab, kuul lendab välja ja tabab midagi, muudab märklauda (toime). Tulemuseks on täpselt sihitud kuuliga märklaua tabamine, tagajärgedeks on pauk, tagasilöök, padruni kulu, keskkonnakahju,… Püssi tohib puudutada vaid professionaalse ja kõlbelise valmisolekuga isik. Põhimõtteliselt on sarnane mehhanism igasugusel otsustamisel sõltumata regulatsiooni- ja juhtimistasandist.

Lk 313

Nõunikust võib olla abi, kui nõunik on kasvanud samades ühiskonna- ja kultuuriseostes ning on inimene, keda peetakse asjatundjaks, kellel on puhtad käed ja suur süda (pole väiklane, edev, ahne vms.).
Nõunik ei saavuta edu – edu saavutab nõustatav.
Nõuniku põhiroll on muuta ennast tarbetuks – aidata klient tasemele, kus ta saab hakkama iseseisvalt ilma nõunikuta.

Lk 314

Igasugune katse peita otsustaja (vastutaja) viib varem või hiljem bürokratiseerumisele ja teiste ühiskonnaohtlike tagajärgedeni.

Lk 315

Vt. joonised 11.2.5. ja 11.2.6. „Kokkuvõtteks otsuse käsitlemisel“.
Otsustamise eelduseks on ühelt poolt harituse, informeerituse ja kogemuste ühtsus
ning teiselt poolt õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsus.
NB! Kõik kuus nii formaalses kui ka moraalses mõttes. Otsuse täitmine kulgeb kas eesmärgistatud (juhitud) või iseregulatiivse protsessina.
Tulemustele lisaks võivad otsuste täitmisel alati kaasneda soovimatud negatiivsed
tagajärjed ja planeerimata positiivsed kõrvaltulemused.
Otsustada saab vaid valikusituatsioonis.

Lk 316

Otsustamise kirstunaelaks võivad kujuneda üleminekud.
Näiteks otsustatakse ära, aga keegi ei hakka täitma; täidetakse, aga keegi ei suvatse hinnata tulemust ja tagajärgi; hinnatakse tulemusi ja tagajärgi, aga keegi ei arvesta ega korrigeeri; õpitakse midagi selgeks, aga ei kasutata jne.
Tulemused ja tagajärjed ilmnevad kohe ja hiljem, lokaalselt (siin) ja globaalselt (mujal), avalikult ja varjatult, otseselt ja kaudselt, ootustega kooskõlas (funktsionaalselt) ja vastuolus (disfunktsionaalselt).
Head otsused on reeglina ebapopulaarsed siin ja kohe, kuid nende kasulik toime võib ilmneda alles aastate pärast. Seetõttu on eeskätt võimul püsimisest tagasivalimisest huvitatud poliitikutel raske teha häid otsuseid.

Lk 317

Innovatsioon on sihiteadlik ja eesmärgipärane uuendus süsteemi funktsioneerimise muutmiseks. Süsteemi üleminek kvalitatiivselt uude olekusse on areng.

Moraalne õigus midagi muuta tekib alles siis, kui kaitsmise ja hoidmise pool on korraldatud. Väärtusliku lõhkumine on lihtne ja kiire võrreldes loomisega. Personaalse vastutuse printsiibi puudumisel kujuneb lõhkumine tavaliseks.
Näiteks on Eesti lähiajaloos lõhutud 1992 Kvalifikatsiooni Instituut (sisuliselt kaotati ametialase kompetentsuse nõue), kõrgkoolides lõhuti 5-aastane diplomiõpe (asendati 3+2 Bologna surrogaadiga), haldusreform on hävitanud maakondliku regulatsiooni ja kohaliku identiteedi.

Lk 318

Innovatsiooniks on vaja tabada õige aeg, kui organisatsioon on veel tõusufaasis, aga esimeste kriisile viitavate märkide juures. Languse faasis uuendamine kutsub esile sügava languse. Eluloogika kehtib inimeste, ettevõtete ja teiste isereguleeruvate süsteemide kohta – on sünd, kasvamine, õitseng, hääbumine, surm. Organisatsiooni elukaare pikendamiseks on vaja innovatsiooni hetk täpselt ära tabada.

Lk 319

Iga innovatsioon on unikaalne. Vajaduse innovatsiooniks võivad esile kutsuda:
– keskkonna muutused;
– turukonjuktuuri ja tarbijaskonna muutused;
– teaduslikud avastused, nendega kaasnev tehnika ja tehnoloogia muutumine;
– sisseseade, hoonete jms. amortiseerumine, kolimine, tegevussuuna muutus, jne.

Lk 320

Innovatsiooni teevad töötajad, kui juhtkond neid toetab ja abistab – juhtkond saab luua eeldusi (või takistada) innovatsioone.
Ainelist või materiaalset keskkonda on inimesel võimalik muuta, mittemateriaalset ei ole. Võimalik on avastada kõik olulised põhjused ning iga põhjust eraldi kujundades loota soovitud seisundile tulevikus.

Lk 321

Töötasu peab innovatsiooni tagajärjel tõusma kasvõi natuke, muidu kukub innovatsioon läbi – juba Henry Ford sõnastas sellise seaduspärasuse.
Olles mingi süsteemi sees võib näha vaid süsteemi osi, alasüsteeme ja elemente. Kogu süsteemi nägemiseks tuleb vaadelda väljast ja leida küllalt palju vaatepunkte.
Vt. joonis 11.3.2. „Innovatsioon kui protsess“ ehk karikakra mudel.

Lk 324

Iga innovatsioon on järgmise innovatsiooni eeldus. Täiustada ja hoida tasub ainult seda, mis on põhimõtteliselt hästi. Kõlbmatut ja kõlvatut ei või täiustada!

Lk 325

Vt. joonis 11.3.3. „Innovatsiooni strateegia nõelraviloogika järgi“.
Hiinas õpitakse nõelravi vähemasti 5-6 aastat. Eksamiks tuuakse patsient ja arstikandidaat komisjoni ette. Eksamineeritav peab panema haigele diagnoosi ja asetama nõelad pronkskujule. Kujus on 1,5mm augud energeetilistes punktides vaha all. Kui nõel valesse kohta panna, nõel auku ei taba. Nõelad tuleb asetada täpselt õigetesse punktidesse, et tudeng eksami sooritada saaks.
Peab olema asjatundjate poolt tunnustatud asjatundja, et nõeltega inimest aidata.
Nõelravi loogika on kasutatav mudelina ka ühiskondlikes innovatsiooni protsessides.

Lk 327

Vt. joonis 11.3.4. „Tegutsemisloogika Pirgu arenduskeskuses“.
Koolitus ei saa olla tõhus ilma uuringuteta nagu ka pole mõtet uuringutel, konsulteerimisel, projekteerimisel, sidustamisel ilma koolituseta. Tõhus on arengut tagav terviklik süsteem, mitte selle mõni osa.
Rahva elujõudu ja usku ei saa taastada – see taastub, kui selleks on inimesi, kes tahavad teenida ühist huvi, kes ei karda isikliku heaolu pärast ja usuvad, et koosmeeles tegutsedes on rahvas kõikvõimas.

Lk 328

Kui innovatsiooni viiakse läbi sunnimeetoditega ja administratiivsete vahenditega (sunni, surve ja äraostmisega), jääb süsteem pikaks ajaks virelema, identiteet laguneb ja vastutusest ei taha keegi midagi kuulda.

Meetod on kallis vara, aga vaid siis, kui seda kasutada täpselt. Kui meetodist jääb kasvõi mõni detail kahe silma vahele, on suur tõenäosus, et pingutus jookseb liiva.

Mõned otsingumeetodid uute ideede leidmiseks on ajurünnak, otsingumäng ja dispuut.
Vt. otsingumeetodite kirjeldusi lk 238-335

Lk 336

Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents. Tegutseda saab ja võib igaüks omaette, aga suuri tulemusi saavutatakse enamasti vaid koostöös. Koostöö tähendab vastastikku üksteisele edu saavutamiseks eelduste loomist.

Lk 337

Koostööd ei saa tekitada. Saab luua eeldused koostööks. Luua midagi sellist (looming!), mida üksi (inimene, organisatsioon, riik,…) saavutada ei suuda.
Koostöö eelduseks on head suhted. Suhete eelduseks on suhtlemine, mida kannavad vastastikune usaldus, austus, tähelepanelikkus, ausus, õiglus, täpsus, ehedus, asjatundlikkus.
Vt. joonised 12.1.1. ja 12.1.2. koostöö eeldustest.

Lk 341

Võistlemine käib parema tulemuse saavutamiseks. Võitlemine käib vastasest vabanemiseks.
Hiina vanasõna: „Kui tahad võita, siis ehita vaenlasele kuldne sild taganemiseks“.
Näiteks USA tegi 1945 mitu kompromissi sõja lõpetamiseks Jaapaniga:
– keiser jäeti alles;
– avati piiramatu rahaline ressurss riigi taastamiseks.
Jaapanlased tegid konkursi ideede leidmiseks, kuidas Jaapanit taastada. Võitis idee teha üle-Jaapaniline ideede väärtustamise süsteem.
– Iga idee esitaja on väärtuslik, iga idee on väärtus. Idee esitajat ei tohi naeruvääristada, alandada.
– Spetsiaalsed asjatundjatest koosnevad komisjonid vaatasid ideesid läbi ning vajadusel soovitasid, kus seda kasutada, kuidas lihvida, mida ümber teha. Asjatundjad aitasid eri vaatenurkadest sadu ja tuhandeid küsimusi idee elluviimiseks kavandada.
– Ideedele avati riiklikud laenud USA laenuprogrammist. Raha ei antud – tasuti kulusid idee realiseerimiseks vajaliku infrastruktuuri loomisel.
5 aastat peale sõja lõppu oli Jaapan taastunud sel määral, et suutis juba ise laene välja anda. Suur osa tänastest tuntud Jaapani firmadest loodi sõjajärgsetel aastatel.

Lk 341

Hävitamise rafineeritud võte võib olla abi – see võib sihilikult hävitada kõrval olevate süsteemide (ja riikide) elujõu. Abiks saab olla vaid see, mis teeb iseseisvamaks, s.t. ei tekita sõltuvust ega õpitud abitust.

Lk 342

Ahnus ei sobi teejuhiks. Eelmise sajandi suurte sõdade vallapäästjad olid sotsiopaadid, kellede moraalne kompass oli paigast ära ning kellele ei läinud korda teiste inimeste kannatused ja elukeskkonna hävitamine.
Näiteks Adolf Hitler „Mein Kampf“: „Rahvas ei otsusta midagi, rahva eest otsustavad juhid.“

Lk 343

Karl Marx pidas bürokraatiaks on kolossi kahel jalal, millest üks on põhjendamatu autoriteedistruktuur ja teine saladus.
Bürokraatia kas murrab riigi ja rahva elujõu või lööb piisav hulk kodanikke selja sirgeks ja murrab bürokraatia vohamise eeldused (avalikkus, isikliku vastutuse printsiip, kompetentsuse printsiip).

Lk 344

Demagoogia on võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Demagoogia abil saab:
– peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid;
– keerata vahendid eesmärkideks;
– kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks inimeste usk ja lootus, kustuks armastus ning kindlustunne asenduks hirmu ja kahtlustega.

Lk 345

Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti parteisõdurid või muud etturid, kellede arvamus ei tohi palju kaaluda. Demagoogia on päästerõngas ka erakondadele, kes võimu nimel pistavad oma programmidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevusega tõenäoliselt kaasneb.
Nõukogude ajal oli demagoogia tabuteemaks. Sellest võis rääkida vaid fašistide ja imperialistide iseloomustamiseks.
Mida enam on autoriteedistruktuur põhjendamatu ja avalikkuse asemel vohab salatsemine, seda enam võtab maad demagoogia ja seda räbalamaks kujuneb tegelik olukord.

Lk 346

Demagoog soovib inimestega manipuleerida. Tõhusaim viis demagoogia vastu on demagoogiavõtete tundmine, et mitte lubada kellelgi kellegagi manipuleerida.
Demagoogiavõtete kirjelduse (100 võtet) leiab siit.

Lk 347

Tervet riiki puudutavad mured on rahva mured.
Muredest saab rahvas jagu, kui juhid (valitsus) selleks eeldused loovad, toetavad ja ei takista sihiteadlikku tegutsemist.

LK 348

Vt. joonis 13.0.1. „Riiki ohustavad lõksud“

Lk 349

Küsimus pole selles, mida teha, kes teeb, millal alustab, palju maksab, jne.
Küsimus on selles, millised olud, olukord ja situatsioon on vaja saavutada ning milline meetmete süsteem on vaja luua selleks, et saaksid alata vastavad iseregulatiivsed protsessid.

Lk 350

Tegeledes vaesusega pole kuidagi võimalik vaesust vähendada.
Lev Tolstoi „Anna Karenina“ algus: „Kõik on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetu on igaüks erinevalt“.

Lk 351

Joonis 13.1.1. „Vaesuse tegurid“. Vt. ka loendit vaesuse teguritest.

Lk 354

Selleks, et elanikkond hakkaks jõukust koguma, on vaja kutsuda esile kardinaalseid muutusi haridussüsteemis ja mõtlemisviisis.
Vaesuse vähendamiseks on vaja tegeleda kõigega (!), millest sõltub inimeste, piirkondade ja riikide vaeseks jäämine ja vaesuses elamine.

Lk 355

Vaesuse teguritest saab rääkida ükshaaval, aga nad toimivad labiilse struktuuriga koosmõjus ehk sündroomina. Iga sündroomi koosseis ja toimed on vaja avastada, süsteemiks põimida ja avalikustada igal maal ja ajal, piirkonnas ja kogukonnas. Kõige tähtsam on mitte midagi väheoluliseks pidada.
Enne kõike muud on vaja vabaneda mõtlemisviisist, mis muudab vaeseks ja jätab vaeseks.
Vaja on luua süsteem vaesuse põhjuste vähendamiseks ja jõukuse kasvu tegurite soodustamiseks, mitte tegeleda pelgalt vaid ühe või teisega.

Lk 356

Asjade ja raha vähesust peavad vaesuseks need, kes peavad rikkust eesmärgiks ega märka või ei hooli, et nad on ise muutunud seetõttu oma eesmärgi saavutamise vahendiks.
Aineline või materiaalne pool moodustab vaid vaevu veerandi vaesuse problemaatikast. Rikkuse komponendid on aeg, tervis, inimsuhted, vabadus, kindlustunne, tasakaalukus, orienteerumine vaimsetes väärtustes, austus, staatus elulistes rollides, väärikus, meelekindlus, intellektuaalne ja füüsiline võimekus ning seda kõike ühendav elutarkus.

Lk 357

1974 TRÜ sotsioloogialabori test „4 võlukasti“. Ainult Eestis valis kogu NSVL peale vanem põlvkond osavad käed.

Lk 358

Kui ettevalmistus ei võimalda küllalt süsteemselt mõelda ja tegutseda, siis ka tulemused ei saa kedagi rahuldada. „Lahendada“ pole vaesust võimalik – ükshaaval saab tegeleda vaesust põhjustavate teguritega.
Vt. joonis 13.1.2. „Hoidmise ja muutmise mudel“.

Lk 359

Vaesuse tegurite vähendamiseks ja rikkuse tegurite võimendamiseks on vaja sõlmida ühiskondlik kokkulepe.
• Kellelgi ei ole õigust pidada Põhiseaduse ühtki paragrahvi sõnakõlksuks.
• Kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel võetakse meetmed, et kodanikud saaksid kõiki oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada.
• Ühiskonnas kehtestatakse personaalse vastutuse printsiip.
Igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on nii vaesusel kui jõukusel oma tegurid. Ühelgi tasandil pole võimalik kõiki vaesuse või jõukuse tegureid leida ja arvestada. Hõlmata tuleb minimaalselt viis tasandit vaatepunktide paljususe tagamiseks.

Lk 360

Sündivus on elukvaliteedi ja kindlustunde funktsioon. Ehkki kohe ei ole võimalik sündivust mõjutada, on võimalik ikkagi seda suunata ja võimestada. Vt. joonis 13.2.1. „Sündivuse tegurid“.

Lk 361

Rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne paratamatus, vaid juhtimis- ja haldusalaste vigade, sh. väära orientatsiooni tagajärg.

Lk 363

Eestisse võiks asutada riikliku sotsiaalinstituudi, kus saaks koonduda intellektuaalne potentsiaal rahvastiku-alaste teaduslike uuringut korraldamiseks, programmide koostamiseks, ametnike, saadikute ja nõunike väljaõppeks, täiendusõppeks, konsulteerimiseks jms.
Ebaprofessionaalsete pingutuste varal olukord ei saa paraneda.

Hirm tähendab kindlustunde puudumist. Hirmu puudumine ei tähenda kindlustunnet.
Vt. joonis 13.3.1. „Hirmu allikad“.

Lk 364

Vt. loendit hirmude allikatest ühiskonnas.

Lk 366

3+5 reegel kehtis Vana-Roomas juba 2000 aastat tagasi. Millegi muutmiseks on vaja vähemasti kolme eeldust. Kui need eeldused on, siis on võimalik ja vaja muuta vähemalt viit tegurit.

Need kolm eeldust on:
1. Vaja on olla küllalt tark, et avastada põhjused – selgitada välja, miks on seis kehv.
2. Vaja on küllalt oskusi, et need põhjused lühidalt, selgelt ja täpselt sõnastada.
3. Vaja on olla küllalt julge, et need põhjused avalikustada – valjul häälel välja öelda või kirja panna.

Selleks, et miski muutuks, peeti vajalikuks muuta viit tegurit:
1. Koosseisu – kes asja kihva ajasid, olgu edaspidi tublid kuskil mujal.
2. Struktuuri – inimeste, organisatsioonide, allüksuste jms paiknemist üksteise suhtes.
3. Eesmärke.
4. Tegutsemise printsiipe.
5. Hindamise kriteeriume.

Lk 367

Eesmärkide muutmisel tuleb muuta ka vahendeid.
Efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon – infrastruktuur peab olema rahuldaval määral süsteemne.

Lk 368

Lõpetuseks ja edasimõtlemiseks tuleb kõigil hoolikalt mõelda, mida tegelikult tähendab põhiseaduse postulaat, et rahvas on kõrgeima võimu kandja.

Lk 369

Kodanikuks ei saa kujuneda kuidagimoodi, kogemata ja möödaminnes.

Lk 371

Pärast selle raamatuga tutvumist peaks olema igati arusaadav, miks peaks riigis olema autoriteedistruktuur põhjendatud, miks peaks riik olema avalikult edasisidestatud ja tagasisidestatud ning miks peaks riigis kehtima personaalse vastutuse printsiip.

Lk 372

Poliitika ei ole mäng, vaid erakordselt vastutusrikas tegevus. Riiki ei saa mängida kuigi kaua.
Rahvas ei ole poliitika ega seda viljelevate poliitikute teenistuses. Poliitikud peaksid teenima oma rahvast ja poliitika on seda teenimist korrastav ja mõtestav süsteem.