12. PEATÜKK: KOOSTÖÖ

Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents.

Tegutseda saab ja võib igaüks omaette, aga suuri tulemusi on enamasti võimalik saavutada vaid koostöös.

12.0. Üldist

Vanemad inimesed mäletavad aega, kui maal pea kõik suuremad tööd tehti talgutega. Talgutel oli kogu küla. Osa tegi hommikust peale talgulistele süüa, osa karjatas lapsi, osa tegi talgutööd – vedas sõnnikut, peksis reht, ehitas maja, vms.

Nendel puhkudel, mil oleks vaja kiiresti midagi sellist saavutada, mida keegi üksi ei suuda, pannakse ka nüüd pead või seljad kokku ja, kui vaja, ühendatakse igasuguseid ressursse, ka raha ja tutvusi, teadmisi ja oskusi.

Mõnel puhul läheb kõik hästi, aga kahjuks tuleb alatasa ette, et koostööst ei tule suurt midagi välja. Paljud pole harjunud nii palju pingutama, et midagi valmis saada. Mõned ei kujuta ette, miks nemad peaksid looma teistele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Mõned kardavad, et keegi paneb pihta nende mõtte ja saab nende arvel äkki kuulsamaks ning rikkamaks. Mõned ei saa lihtsalt aru, mida räägitakse ja taotletakse.

Koostöö tähendab vastastikku üksteisele edu saavutamiseks eelduste loomist.

Oluline pole see, mis inimesi eristab, vaid see, mis neil on ühist, mis liidab ja paneb pingutama, keskenduma, loobuma kõigest, mis segab ja eksitab.

12.1. Koostöö eeldused

Lugeja ehk mäletab, et inimestevahelised suhted saavad olla kas subjekt-subjektsed või subjekt-objektsed. (Vt 6.0.) Esimesel juhul peab kumbki pool teist subjektiks. Teisel juhul käsitab üks pool ennast subjektina, aga partnerit objektina. Suhtlemine saab toimuda vaid subjekti ja subjekti vahel. Kui jutt käib subjektist, kes käsitleb teist inimest objektina, on tegu kohtlemisega.

Võimed, sh koostöövõime, on subjektil; asjadel, nähtustel, protsessidel jne võimeid ei ole.

Koostöö eeldab vastastikust kohandumist ja üksteisemõistmist, et sobitada taotlusi. Koostöö eelduseks on head suhted. Suhete eelduseks on omakorda suhtlemine, mis laabub, kui üksteist usaldatakse, austatakse ja arvestatatakse. Sellest ei tulene, et erimeelsusi ei või olla. Küsimuseks on, kuidas erimeelsusi esitada, selgitada ja leida lahendusi, mis ei sea ühtki osapoolt kannatajaks.

Enamasti pole kerge leida selliseid lahendusi, kus kõik oleksid võitjad, ent ladusas koostöös on just neid vaja otsida. Selleks, et kõik osapooled tunneksid end võitjana, tuleb süsteemselt tegeleda sellega, millest sõltub koostöö.

Koostöö laabumiseks oleks vaja pingutada järjekindlalt:

• et saavutada asjatundlikkus, sh keel (terminoloogiline ja kontseptuaalne selgus);
• et püsiks vastastikune soov tagada üksteisele operatiivne, süsteemne ja usaldusväärne side (võimaldada partneritele olla informeeritud meist ja meil olla informeeritud neist);
• et oleks ühilduv arusaam:

–    sihtidest, eesmärkidest ja vahenditest sihil püsimiseks ning eesmärkide saavutamiseks,

–    õigustest, kohustustest ja vastutusest,

–    tegutsemise printsiipidest,

–    hindamise kriteeriumidest,

–    edasisidestusest ja tagasisidestusest,

–    olemusest ja nähtumusest;

• et hoitaks eeldusi:

–    üksteise panuse tunnustamiseks,

–    tulemuste õiglaseks jaotamiseks,

–    võimalike tagajärgede ühiseks kandmiseks.

Tegutseda saab ja võib igaüks omaette, aga suuri tulemusi on enamasti võimalik saavutada vaid koostöös, üksteist täiendades, üksteist innustades ja julgustades, vastastikku üksteisele edu ja kindlusetunde saavutamiseks vajalikke eeldusi luues.

• Koostöö eelduseks on head suhted.
• Suhete eelduseks on suhtlemine, mida kannavad vastastikune usaldus, austus, tähelepanelikkus, ausus, õiglus, täpsus, ehedus, asjatundlikkus.

Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents. Koostöövõime ja -tahe on Eesti arengu üks peamisi eeldusi.

Lugeja saab uurida joonistelt koostöö eelduste, tegurite ja toimete kohta. Süvenemise võimalus jääb igaühele.

12.2. Konkurents või koostöö?

Tuleb eristada võistlust ja võitlust. Konkurents on võitluse vorm – võidab see, kes teise välja surub, jõuetuks lõhub, pankrotti ajab. Võitlus toimub ressursside hävitamise ja tingimuste ruineerimise hinnaga. Konkurents on „suurte poiste mäng”, surrogaat sõja asemel, mis mõnele pakub rahuldust, aga kodanikuühiskonnas vajalik ei ole.

Vajalik on saavutada koostöö. Näiteks saab tuua ettevõtete klastrid, kus hulk osaliselt kattuvaid organisatsioone loovad vastastikku eeldusi edu saavutamiseks ja rikastuvad kõik koos tunduvalt enam kui ükski nendest ettevõtetest suudaks omaette.

Lisaks üksteise austamisele ja usaldamisele on koostöös oluline suur hulk enam-vähem ühilduvaid arusaamu. (Vt joonis 12.1.1.) Sama efekti võib ühiskonnas anda ka maatriksstruktuuriga süsteem (vt näiteks joonis 11.3.4.), milles on vaja ja võimalik luua vastastikku üksteisele edu saavutamise eeldusi.

• Võistlemine käib parema tulemuse saavutamiseks.
• Võitlemine käib vastasest vabanemiseks.

Kodanikel oleks mõistlik mõelda, kuidas konkurentsi asemel üksteisele vajalikke teenuseid osutada. Edenemine on kõlbelise ja professionaalse arengutaseme funktsioon nii üksikisikute, organisatsioonide, institutsioonide kui ka riikide tasandil.

Sõda on riikide konkurentsi ekstreemne vorm, kus eesmärgiks on hävitamine ja võitja saab kaotaja arvel otsustada, mida vajalikuks peab. Sõja puhul jääb tavaliselt ajaloolaste otsustada, millised riigid rohkem kaotasid. Sõda on globaalne õnnetus ja häving, mida tuleb alati ennetada, sest kõige rohkem kaotab rahvas, kes poliitikute meelest ei mõista midagi.

Igasugune vastasseis võib lõppeda ka kompromissiga. Kompromiss on lahendus, kus kumbki osapool peab leppima osaga sellest, mida ta alguses lootis. Kompromissi saavutamiseks on vaja, et mõlemad konflikti osapooled astuksid mõne sammu tagasi.

Kui luua mõni selline süsteem, mis sihilikult hävitab oma kõrval olevate süsteemide elujõu, on valitud kõlvatu tee. Hävitamise rafineeritud võtteks võib olla „abi”. Tasub korrata, et abiks saab olla ainult see, mis võimaldab saada iseseisvamaks – kõik muu, kõik, mis süvendab sõltuvust ning lõhub elu- ja elamisloogikat, on ohtlik.

• Kompromiss on lahendus, kus pooled lepivad osaga sellest, mida nad esialgu soovisid.
• Kompromiss ei rahulda täiel määral kedagi, aga kuna vastasel juhul ei saaks üldse midagi, soostutakse osaga loodetust või vajalikust.
• Suurem osa kaubanduslikest ja poliitilistest kokkulepetest on kompromissid.

Eluloogika kehtib nii inimeste, ettevõtete kui ka teiste isereguleeruvate süsteemide kohta – on sünd, kasvamine, õitseng, hääbumine, surm. Selleks, et organisatsioonide elukaart pikendada, on oluline tabada ära, millal on õige aeg avaneda muutusteks ning olla küllalt radikaalne, et süsteem saaks tõusta kvalitatiivselt uude olekusse. (Vt 11.3.)

Abirahadest sõltuva süsteemi loomine või projektide läbisurumine lõhub terve eluloogika, soosib rehepaplust ja süvendab vaesust – „tasuta raha” tõttu pole võimalust ega justnagu mitte mõtetki ise midagi uut ja erilist välja mõelda või ette võtta. Räägitakse, et tasuta lõunaid ei ole. On, aga mitte kõigile ja mitte lõpmata kaua. Mingil hetkel võib selline sõltuvussuhe lõppeda oma riigi kaotamisega või väljarändega, kõiksuguste muude hädadega. Mõelgem, mis siis juhtub, kui mingis piirkonnas hakkab keegi suvel linde söötma ja lõpetab pakase ajal söötmise ära. Abirahadest sõltuv majandusmudel on vale tee, mis abi lõppemisel esimesena kokku variseb.

• Koostöö ei tähenda pelgalt tootmist või transporti.
• Koostöö on läbiva tähendusega ja oluline kõikides eluvaldkondades, nagu ka valitsuses ja omavalitsustes, Riigikogus ja teistes põhiseaduslikes institutsioonides.

Mitmed riigid ja rahvad on jäänud niisugusesse abilõksu.

Ahnus ei tohiks teejuht olla

Mis majandus on? On loodus, tehnika, inimesed, igal oma struktuur (elementide-osade-alasüsteemide paiknemine üksteise suhtes). Akadeemik Uno Mereste on öelnud, et majandus on suhtarvude süsteem, mis iseloomustab erinevaid struktuure, nende funktsioneerimise-muutumise-arengu efektiivsust, intensiivsust ja otstarbekust.

Ahnus ja jõhkrus rikastumiseks looduse, kultuuri, teiste inimeste arvel ei tohiks olla inimesele teejuhiks. Teejuhid võiksid olla hoolivus, inimlikkus, pühendumine järgmistele põlvkondadele, elu ja elukeskkonna kaitsmine ja hoidmine. Eelmise sajandi suurte sõdade vallapäästjad olid sotsiopaadid, kellel moraalset kompassi polnud, kellele ei läinud korda teistele kannatuste tekitamine ja elukeskkonna hävitamine. Kodaniku asi on olla valvel, et sotsiopaadid ei pääseks kuskíl niimoodi võimu juurde, et mõni neist saaks taas hakata elu ja inimeste usku hävitama.

Väljapääsuks on koostöö, mis ei tähenda pelgalt tootmist või transporti. Koostöö on läbiva tähendusega ja oluline kõikides eluvaldkondades, nagu ka valitsuses ja omavalitsustes, Riigikogus ja teistes põhiseaduslikes institutsioonides.

Valimisvõitlus käib valimiste ajal, aga pärast valimisi peaks valitsema koostöö. Positsioonis olevate erakondade põhitaotlus ei peaks olema opositsioonis olevate erakondade mustamine ja seadusloomest eemale tõrjumine, vaid koostöö, kogu intellektuaalse potentsiaali kaasamine.

12.3. Koostöö tõkked

Koostöö on väljapääs, aga jagu peame saama bürokraatiast. Suurtest muredest (vt 13) saab jagu vaid ausameelselt tegutsedes.

Kuigi bürokraatiast on juttu olnud ka eelmistes peatükkides, peatume sellel veel kord. Sõna „bürokraatia” on kasutuses mitmes, sh lausa vastupidises tähenduses. Bürokraatia on ametlik asjaajamine, dokumentide käitlemine täpses kooskõlas kehtiva korraga. Samas on sõnal „bürokraatia” ka teine tähendus – koloss kahel jalal, millest üks on põhjendamatu autoriteedistruktuur ja teine saladus.

Pahena on bürokraatial metsik jõud. Ajalugu on täis näiteid, kus bürokraatia vastu on olnud jõuetud nii suured kui väiksed rahvad. Tõepoolest, kui rahvas vaatab bürokraatia levikule mõne aja läbi sõrmede, pole enam jõudu, et bürokraatia edasisele levikule tõhusalt vastu seista. Siis on juba vaid aja küsimus, mil riigi- ja omavalitsusasutused üksteise järel imbuvad läbi formalismist, mida saadab hoolimatu õelutsemine, omakasupüüdlik lipitsemine „ülespoole” ja kõrkus „allapoole”, asjatundjate kiusamine, infosulud, juhmardite ringkaitse jms. Bürokraadid ei hooli ei teadmisest, teadusest ega teadlastest.

Ühiskonnas on ka tänapäeval pidevalt õhus küsimus, kas rahvas suudab koos ajakirjandusega hoida bürokraatia levikut kontrolli all ja tagasi suruda, või surub bürokraatia rahva nurka. Kui see juhtub, hakkab vohama demagoogia.

Kodaniku ja ühiskonna kõige õelama, kohati koguni fataalseks peetud vaenlase, bürokraatia äratundmiseks on siin veel kord nimetatud selle tunnused:

• formaalne, paberlik asjaajamine, JOKK-skeemitamine;
• salastamine;
• valetamine, demagoogia vohamine;
• valimiste ja konkursside asendamine selliste petuskeemidega, mis viiksid võimule „meile ustavad isikud”.

Mis on demagoogia?

Et aru saada demagoogiast, et rahvas tunneks demagoogid ära ja demagoogidel oleks piinlik demagoogitseda, tuleb demagoogiavõtteid tunda.

Kui inimene ei oska olla, ei saa hakkama, ei viitsi õppida ja ära minna ei taha, on oma olemasolu õigustamiseks ja ametis püsimise tagamiseks vaja demagoogiat. Siis tuleb hakata rääkima sellest, kuidas teised ei saa oma tööga hakkama, kuidas nad ei taha end kokku võtta, ei soovi mitte kusagil õppida, ei suuda püsivalt pingutada ja teistele inimestele edukaks tegutsemiseks vajalikke eeldusi luua.

Teiste mustamine on üks sadadest demagoogiavõtetest, mis on iidsetest aegadest meieni kandunud, ehedana säilinud ja mida usinalt ka kasutatakse, et endast ja oma kaaslastest võimalikult head muljet jätta.

Kas keegi on näinud mõnda saadikut või ametnikku, kes teatab avalikult, et ta ei saa mingist arutlusest ja otsustamisest osa võtta seetõttu, et ta ei ole antud valdkonnas küllalt haritud, informeeritud ja kogenud? Või tunnistab koguni, et ta ei suuda rahuldaval määral ette näha oma tegevuse võimalikke tagajärgi ja peab seetõttu tegelema millegi muuga?

Kui inimene satub mingile ametikohale, kus tal on administratiivses mõttes õigus tegutseda, aga tal ei ole kohustust vastutada oma tegevuse eest, siis justkui ei ole ka vaja – õudne küll – olla asjatundja.

Demagoogia on:
• võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks;
• tõe väänamise selliste meetodite süsteem, mille abil:
– saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid,
– keerata vahendid eesmärkideks,
– kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ning kindlustunne asenduks hirmu ja kahtlustega.

Põhjendamatult mingile ametikohale sattunud inimesed hakkavad tavaliselt hoolitsema selle eest, et keegi ei saaks aru, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb. Selleks, et ametis püsida, valib asjatundmatu isik enda kõrvale omasuguseid või veel rumalamaid. (Vt 11.1.) Siis on vaja olla osav ja kaval ning peab tundma demagoogiat.

Asjatundmatuse kattevari

Demagoogia on võimas vahend araks kasvatatud inimeste maal. Demagoogia tabab eeskätt inimesi, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tunne süsteemi, ala- ja metasüsteeme, milles kujunevad tähendused. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutumist ja arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut jne, ei saa tegelikult aru ei võimalustest, piirangutest ega ohtudest. Selliste inimeste osalemine arutlustes ja otsustamises on enamasti amoraalne tegu, olenemata administratiivsetest õigustest, mis kaasnevad kodakondsuse, ametikoha, mandaadiga vms.

Nõukogude ajal oli demagoogia tabuteemaks. Sellest võis rääkida ja kirjutada vaid fašistide ja imperialistide iseloomustamiseks. Perestroika-eelsel ajal kubisesid parteipoliitilised tekstid demagoogiast seda enam, mida räbalam oli olukord.

Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti ka parteisõdurid (või muud etturid), kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda. Enamasti ei tohi isiklikku arvamust ollagi; veel vähem võib seda avalikult välja öelda. Nõukogude korra ajal tundus, et selline käitumine on omane vaid totalitaarses ühiskonnas elavatele inimestele. Nüüd võime – tuginedes küllalt kaua kestvast praktikast ammutatud kogemustele ja vahetule kaemusele – öelda, et nii see ei ole.

• Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti ka parteisõdurid või muud etturid, kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda.
• Demagoogia on päästerõngas ka erakondadele, kes pistavad oma programmidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevusega tõenäoliselt kaasneb.

Demagoogia on päästerõngas mitte ainult põhjendamatult mingil ametikohal istuvale ametnikule, vaid ka erakondadele, kes pistavad oma programmidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevusega tõenäoliselt kaasneb. Pärast valimisi ei jää PR firmade toel „valimisvõidu” saavutanud poliitikutel muud üle, kui rakendada tõe väänamise tehnikaid ja loota, et keegi ei söanda süveneda ja tõsimeelselt analüüsida seda, mida neile on varem kokku lubatud.

Demagoogiale toetuvatel inimestel on võimalik tegutseda ja endaga rahul olla, kui teised inimesed:

• ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse edaspidi teha;
• on harjunud (on maast-madalast harjutatud) olema manipuleerimise objektid, mitte enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektid ning manipuleeriksid meelsasti ka ise teiste inimestega;
• on nii „puuga löödud”, et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kirjutatakse, st võtavad igasuguseid tekste tõe pähe;
• ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;
• loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla sellevõrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;
• ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi.

Demagoog soovib inimestega manipuleerida

Demagoogiaga on see paha asi, et põhimõtteliselt võib ju iga jutt ka õige ja väärtuslik olla. Alati ei ole demagooge, nende taotlusi ja traagelniite nii lihtne läbi näha, nagu tavaliselt siis, kui riiklik hinna (aktsiiside) tõstmise kampaania jälle lahti läheb. Tohutu hinnatõusu üle arutamise asemel puistatakse ajakirjandus siis täis artikleid ja usutlusi selle üle, kuidas ööd ja päevad koos ministriga ja ilma ministrita arutati hinnatõusu vähendamist. Paljud olid õnnelikud, et hind ei tõusnudki nii palju, kui esialgu oli „kõrgelt” teada antud.

Demagoogiavõtteid[1] tuleb tunda, et mitte lasta endaga manipuleerida ega lubada ka kellegi teisega seda teha.

[1] Kellel sügavam huvi demagoogiavõtete vastu, võiks tutvuda artikliga „Juhtimise ja valitsemise eetikast” ajakirjas Vikerkaar 4–8/1987. Demagoogiavõtete kirjelduse (100 võtet) leiab ka siit.